Õiguse entsüklopeedia konspekt (0)

I PTK Moraal ja tava  – õiguse eelastmed objektiivses õiguses (olid valitsevaks inimeste kooselus enne
õigust); nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk moraali- ja tavanormidest (tüüpilised sots.
normid, mis on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud); pikaajaline käitumine Moraali v tava vastu eksides peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga Õigust ei saa samastada ei sunni, võimu ega normidega Eetos ehk aateline (ideoloogiline) kihistus, s.h kuuluvad tavad, moraal, usk, jt kultuurivormid Rahvusvahelise   õiguse   normidega,  mis   reguleerivad   suveräänsete   (iseseisvate)   riikide   jt
rahvusvahelise õiguse subjketide õigusi ja kohustusi (RIIKLIK SUND EI TÄHENDA, ET NORMID
EI KEHTI); on peamine, et õiguse subjekt teaks mis teda ootab, kui ta õiguspäraselt ei kohti (ei ole
vaja alati sundi kohaldad) Ius non scriptum – õiguse eelajalooline järk; periood, kus õiguse kirjalikke allikaid ei eksisteeri (nt
veritasu/ühiskonnast väljaheitmine – kirjapandud kujul reegleid ei leia) Õiguse   eelajalugu   isel   see,   et   õigus   kui   sotsiaalne   kord   polnud   piisavalt   eraldunud   tava   ja
moraalikorrast Ius   scriptum  –   õiguse   jalugu;   periood,   kus   üks   või   teine   õiguse   element   omandab   domineeriva
tähtsuse ja on kirjapandud (alguses säilisid õiguses veel pikka aega sugukondliku korra isel jooned);
formaalselt määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist „Ius est ars boni et aequi“ – „Õigus on headuse ja õigluse kunst“ – jurist Celsus Celsuse määratlus tänapäevases eesti keeles – „Õigus on teadus heast ja õiglasest“ Õiguse idee:   a) Õiglus  – inimeste kooselu põhiväärtus, ilma kindla definitsioonita, „igalühel oma“; kaks
liiki õiglust – võrdsustav (realiseerub valdavald eraõiguse valdkonnas nt kahjute hüvitamine)
ning jaotav (realiseerimisel peetakse valdavalt silmas riigi suhet kodanikesse; „SOBIV“ õigus
– nt kohtuniku otsus, mille tegemisel peab arvesse võtma kõiki üksikjuhuga seotud juriidilisi
fakte   ja   otsutamisel   lähtuma   kehtivast   objektiivsest   õigusest   (kohuniku   ül   ongi   õigust
rakendada ehk ütelda seda, mis konkreetset kaasust silmas pidades lahendusena kõige rohkem
õigusele vastab)  b) Õiguslik garaneeritus (õiguskindlus) – peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu; selle
all   mõeldakse   võimalikult   heatasemelist   õiguse   realiseerimist   valdavalt   selle   rakendamise
kaudu;   õiguskindluselt   oodatakse,   et   valitseks   tasakaal   objektiivse   ja   õiglase   vahel   (Ius
commutativa e. võrdsustav õiglus – kaasused tuleb õigusega sarnaselt reguleerida ja õigusliku
vaidluse korral sarnaselt lahendada; Ius distributiva – jaotav õiglus – peab saama arvestada
põhimõttega „igaühel oma“  c)   Eesmärgipärasus  –   selle   saavutamiseks,   s.t   vastavate   õigusnormide   loomiseks,   peab
tegutsema   silmas   pidades   õiguse   idee   teisi   kompnente;   kui   õiguse   abil   saavutatakse
ühiskondlikkes suhetes  etatud  kord,  on  see  märgiks,  et  eesmärgi  saavutamisel  on teadvus
olnud aktiivne ja hinnanud ning kasutanud vahendeid, mis aitasid esialgse taotluse realiseerida Iustitia cernitur in suum cuique tribuendo – õiglust viiakse ellu siis, kui igaüks saab oma. Õiguse ül  on anda küllaldaselt üldised ja selged ettekirjutused teatud käitumise liiki ja selle määra
silmas pidades. „Nagu riik on ka õigus ülesanne. Ül ühendada rahu (korda) ja õiglust. Kuna õiglus on ebakindel ja
subjektiivne, saab seda saavutada õigus. Otsust rahu (korra) ja õigluse üle nimetatakse õiguseks.


Õigus esindab õiglust, aga ei asenda seda. Õiguse kehtivus on suunatud õigluse kõikuvuse vastu.
Seadustes   (õigustloovates)   ja   õiguse   rakendusaktides   tehakse   kindlaks,   mis   peab   kui   õiglane
kehtima“ Henke, W. Recht und Staat. Grundlagen des Jurisprudenz. Tübingen, 1988, lk 410-416. 1) MandriEU   õiguskultuuri   silmas   pidades  peetakse   õiguse   all   väga   sageli   silmas  õigust objektiivses mõttes ehk selle all mõistetakse kehtivate õigusnormide kogumit (õiguskorda)
ning et õigus kehtiks objektiivse õigusena, peab ta olema läbinud vastuvõtmiseks teatud kindla
formaalse tee (formaalne tee on ise vastavate õigusnormide poolt reguleeritud).  Teisisõnu:
positiveeritakse   (sätestatakse)   õigus   seadusandlikus   protsessis,   riikide   parlamendid   võtavad
vastu seadusi kui põhilisi õiguse allikaid, milles sisalduvad õigusnormid (saabki käsitleda vaid
kirjapandud õiguse allikaid) 2) Õiguse subjektiivses mõttes  – õiguse ja õigusnormi seos on vahendatud, sest selles mõttes tähendab õigussubjektile objektiivsest õigusest tulenevat ja kuuluvat õigustust. Tähendab pm.
seadusandja tahtest lähtuvat ja kellegi juriidilise kohustusega garanteeritud õiguse subjektile
kuuluvat   käitumise   võimalust.   Subjektiivse   õiguse   eesmärki   silmas   pidades   on   tegemist
õiguslikult kaitsutd huvida  Õigus on riigi käes praktiliselt ainsaks vahendiks, mille abil ja kaudu saab ta korrastada, suunata, ka
kskida õiguse subjekte. Õigus   ideaalses   mõttes   on  väärtusmastaap,   millega   saab   mõõta   õiguskorda   ja   sellest   tulenevaid
õigustusi (selles tähenduses sisaldub õiguse mõistes õiglus) Islandi vanasõna: „Ainult see on õigus, mis õigus on“ ehk s.t, et riiklikult organiseerunud ühiskonnas
tuleb käskusid, keeldusid kuid samuti õigustisi aktsepteerida vaid sellisel juhul, kui nad on õiglase
sisuga  Iustitia fundamentum regnorum est – õiglus on riikide alus „Õige   õiguse“   tabamine  –  1)  positiivse   õiguse   sügav   tundmine   („Kes   tahab   tegeleda
õigusfilosoofiaga   (aluseks   peab   olema   pos.   õigus),   peab   nuusutama   dokumentide   tolmu“   –
R.Stammler) 2) teadlikkus – vaja on leida põhiline ja leitud probleemid süstematiseerida Õigusnormid luuakse inimeste poolt – selliselt loodud õigus on positiivne (objektiivne) õigus Ülipositiivse õiguse doktriin  – põhineb kas jumalikul ilmutusel, inimloomusel või –mõistusel, sp.
nim. seda õigust loodus- (loomu-) õiguseks või mõistuseõiguseks. Võrdluses   positiivse   õigusega  nähakse  loomuõiguses  ülimat   korda.  Tegu   on  põhinormiga,   mis
vastavad inimese loomusele.  Pos. õiguse normid on ainult siis tõeliselt kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele ehk
ülipositiivsele õigusele. Rousseau arvates on vaja positiivses õiguses silmas pidada ülipositiivset õigust. Kontinentaal-EU õiguskultuur (kujundas välja rooma õigus) jaguneb kahte suurde õigusvaldkonda:
ERA-   JA   AVALIK   ÕIGUS   (neid   peavaldkondi   on   võimalik   liigendada   omakorda
alavaldkondadeks, kuhu omakorda lülituvad kõrvalvaldkonnad) Põhimõtted   õiguskorra   jaotamisel   era-   ja   avalikuks   õiguseks:  1)   Vanim   kriteerirum   ehk   nn.
huviteooria (Publicum jus est, quod ad singulorum utilitatem“ – avalik õigus on see, mis on seotud
riigiga, eraõigus see, mis on seotud üksiku kasuga“ – Rooma jurist Ulpianus). Samas on olemas ka
avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuve (PS § 17) või nt. riik ostab eraisikult auto (eraõigus). 2)
Subjektiteooria  –   kui   õiguse   subjektid   on   võrdsed   (koordinatsioonisuhtes)   =   eraõigus,   kui   aga
alluvussuhtes (subordinatsioonisuhtes) = avalik õigus. Pole täielik, kuna nt vanema suhe lapsega on
subordinatsioonisuhe,   kuigi   see   kuulub   eraõiguse   alla  3)   Täiendatud   subjektiteooria   ehk   –
subordinatsiooniteooria  – probleem kuulub ainult siis avaliku õiguse valdkonda, kui vähemalt üks


pool esineb vastavas õigussuhtes kui avaliku võimu kandja ja seda võimu ka realiseerib [ehk allutakse
avaliku   võimu   kandjale   (riik   ja   kohalik   omav.)   nt:   tööleping   osaühinguga   on   erasektor,   aga
riigisektoris töötamine on avaliku õiguse alla kuuluv] Mandri-EU õigussüsteemi isel. õiguse jagunemine era- ja avalikuks õiguseks (siia kuulub ka Eesti) Common law ehk üldise õiguse jagunemine üldiseks õiguseks ja õigluse õiguseks. Sisu poolest erinevad kontinentaalse õigussüsteemi perekondade ja rahvuslike õiguskordade normid.
St., et üks ja sama  probleem  on leidnud erineva juriidilise lahenduse  (eriti märgatav on normide
sisuline erinevus avalikus õiguses) Õiguskantselr – on sõltumatu ametiisik, kes teostab järelvalvet seadusandliku ja tidesaatva riigivõimu
ning   KOV   õigustloovate   aktide   Põhiseadusele   ja   seadustele   vastavuse   üle.   Ta   esitab   kord   aastas
Riigikogule   ülevaate   seadusandliku   ja   täidesaatva   riigivõimu   ning   KOV   õigustloovate   aktide
kooskõlast Põhiseaduse ja seadustega. II PTK – ÕIGUSE ALLIKAD 2.1 AJALUGU Arvatavalt õiguse vanim allikas – tavaõigus (tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse enda
(sugukonna) sees; KIRJUTAMATA ÕIGUS Ühiskond oli milleski olulises kokku leppinud ning sellest kokkuleppest kui omapärasest lepingust
peeti   ka   kinni.   Õigus   oli   ka   algselt   ilmselt   see,   mida   kolmas   (ehk   sõltumatu   pool)   otsustas
(kohtupidamine, milleks rahvas tuli reeglipäraselt kokku ja kus protsessi vahetud osalised kindlates
vormides protsessiti (kohut käima, midagi kohtu kaudu taotlema). Vajadus   protsessuaalsete   (dünaamiliste)   reeglite   järele   muutus   aktuaalseks   (teemakohaseks)
sugukondlike sõdada ajal. Keskvõim oli nõrk ning nendes tingimustes toetuti peamiselt võimalikult
ilmsetele vahenditele (otsustavaks sai nt kelle juurest leiti varastatud asjad või kes tabati teolt; teiseks
tõendite hankimise viisiks oli teispoolsetele jõududele toetumine ehk maagilise usu kasutamine; toetuti
ka jumalata otsusele). Sugukondliku korra organisatsiooni ning seal valitsenud ühiskondlikke suhteid mõjutasid kõige enam
2 mõjurit: füüsiline turvalisus ja bioloogiline julgeolek. Füüsilise turvalisuse tagamiseks tekkisid
konfliktid sugukondade vahel, kus sellistel juhtudel esines sugukonna juhtkond sundiva keskvõimuna.
Sugukonna   elujõu   ja   kaitsevõime   huvides  (bioloogilise   julgeoleku)  piirati   sugukondades
sugukondade liikmete individuaalseid vabadusi ja õigusi (nt abiellumisvabaduse piiramine, et vältida
verepilastust).  Kuniks puudus tugev keskvõim, polnud tagaõigusel sundivat iseloomu. Sugukondade lagunemine tõi endaga kaasa sugukonnaõiguse kadumise ning kuna ühiskond arenes,
siis vajati uut tüüpi organisatsiooni, milleks sai riik.  Arhailine (vanaaegne) riik arenes kahes suunas: 1) despotism 2) piiratud monarhia  Arhailises   ühiskonnas  peitub  see   pöördepunkt,   mis  lõi   eeldused  kirjutatud  õiguse,   seadusõiguse
tekkeks (tegu oli õiguse tunnetusallikatega, mitte päris õigus tekkeallikatega). Tähelepanu tuleb juhtida ka rooma õigusele, kus roomlaste juriidilise mõtlemise nurgakiviks oli teatud
protsessitüübi väljaarendamine. Neil oli hagide (actio-) süsteemi arendusest.  Rooma   õiguse   varastel   etappidel  oli   tegemist   süsteemiga,   kus   kirjutatud   õigusel   polnud   erilist
tähtsust.  Actio     süsteem   asendus   siiski   kirjutatud   õigusega   (selle   põhjuseks   oli   võimu   siirdumine     ainuvalitseja kätte). Actio süsteemi puudus: kui protsess hakkas võimust võtma asja sisu üle ja kui


juristidel oli palju tööd, siis kaotasid ka nemad lõpuks orienteerumisvõime õigusallikates. Siis hakati
pöörduma hellenistliku aja põhimõtete juurde ehk kodifitseerimise põhimõtete realiseerimise
juurde:   Keiser Theodosius II (438-439 pKr)  – Codex Theodisianus   Keiser Justinianus (529-533 pKr) – Corpus iuris civilis  Frankide õigus –  Lex Salica  (tegemist on seaduskoguga, mis sai prantsuse õiguse allikaks.
Selle uuematesse väljaannetesse lülitati üleriiklikud seadused ehk kapitulaarid.) Õiguse allikate kujunemisloo  üheks sisuliseks ja huvipakkuvaks aspektiks on seejuures asjaolu, et
varakeskaegsetes riikides hakkas inimene kuuluma õiguse sfääri selle järgi, kellena ta sündis või siis
arvestati nende abielu. Ühes arhailises riigis koheldi seega roomlasi rooma, germaanlasi germaani
õiguse alusel. Keskajal oli lokaal- ehk partikulaarõigus (XIII saj hakati koguma selliseid tavaõiguslikke sätteid,
millega   olid   nõus   läänihärrad).   Vastavad   seadustekogumikud   „tegid   teatavaks“   tavaõigust
(läänihärrade õiguse ja talupoegade kohustustega ehk tänapäevaselt oli tegemist läänihärrade avaliku
õigusega). Sellel perioodil eraldus lääniõigus linnaõigusest. Linnade iseseisvumisega said linnade raed õiguse
luua õigust. Linnaõigus oli arenum (majanduslik elu oli arenum). Kodifikatsiooni mõiste kasutuselevõtt – inglise teadlane J. Benthami nimega seoses Kontinentaal-EU’s – XVI saj. Tõrjus seadusõigus tavaõiguse paljus kõrvale  Mandril   hakkasid   juba   XII-XIII   protsessid,   mida   nim   rooma   õigus   retseptsiooniks   ehk
ülevõtmiseks Rooma   õigus   retseptsioon   e   ülevõtmine   2   põhjust:   a)   õiguse   killunemine   paljudeks
lokaalõigusteks b) protsessinormide puudulikkus [ka poliitiline taust, mis peitus absolutismis] Retseptsiooni juhatasid sisse kaks saksa juristi, kes omandasid hariduse Itaalia ülikoolides; nende
põhiliseks allikaks oli algul Francesco Accursio tööd, hiljem Bartouluse ja Balduse tööd (2 viimast
olid dogmaatilise jurisprudentsi rajajad) Ühe ainevaldkonna õigusliku materjali kokku kogumine ühte seadustikku ehk kodifikatsiooni (seda
võimaldas rooma õiguse retseptsioon) Kuulsaim kodifikatsioon – Constitutio Criminalis Carolina ehk CCC (1532. a.) Common law’i sünnimaal Inglismaal rooma õiguse retseptsiooni ei toimunud (kohalike tavade kohale
tõusis üldine õigus, mis loodi eranditult kuninglike kohtute tegevuse tulemusena) Loomuõiguse kontseptsiooni võidukäik kontinentaal-EU’s XVII saj. Õigusnorm hakkas üha enam omandama sotsiaalsele normile omaseid ja traditsioonilisi tunnuseid
(normi üldine isel, tema abstarktsus). Fr. C. von Savigny (1779-1861) – enne generaalsete koodeksite loomist tuleb küsida, kas me oleme
(üldse)   valmis   nende   jaoks.   Tema   töö   „Vom   Beruf   unserer   Zeit   für   Gesetzgebung   und
Rechtswissenschaft“   –  sellega   loodi   ajalooline   koolkond,  mille   ideed   said   suureks   takistuseks
suurtele kodifikatsioonidele. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, õigus peaks välja kasvama tavaõigusest (sp peab
tavaõiguse allikaid hoolega läbi töötama, süstematiseerima ja alles siis kodifitseerimise kaudu
ühendama).  Ajalooline   koolkond   oli   küll   piduriks   kodifitseerimisele,   kuid   andis   positiivse   tõuke
õiguse ajalooga tegemiseks. Teine positiivne asi: koolkonna suureks teeneks võib pidada ka seda, et


tunnustades   võõrandamatuid   inimõigusi,   on   võimalik   avalikku   võimu   piirata   seadusõigusega.
Seadusõigus   on   ka   sobivaks   vahendiks   õiguse   idee   –   õigluse,   õiguskindluse   ja   eesmärgipärasuse
realiseerimisel.   Tavaõiguse   tundmine   on   oluline,   kuid   tema   enda   kestvuse   stabiilsus   ilma
kodifitseerimiseta on küsitav. Samuti on vaieldav kui palju ühe v teise sotsiaalse harjumuse juures
saaksime rääkida õiguse tähenduses. 2.2 KEHTIVA ÕIGUSE ALLIKAD Mandri-EU   õiguskultuur   toetub   kahele   arusaamale:   loomuõigusele   ja   positivismile
(õiguspositivism).  Õiguskordade   kujunemine   Kontinentaal-EU   riikides   annab  tunnistust   sellest,   et
rahvuslike õigussüsteemide tekkides omandas õiguse formaalne mõistmine prioriteedi õiguse sisu ees.
Kuid õiguse idee kõige olulissemat komponenti – õiglust- ei heidetud kõrvale. Eesti   õiguskorra   kujunemine   on   seotud   kahe   doktriiniga   (õpetusega):   loomuõiguse   ja
õiguspositivismiga.  Tuleb   teha   vahet   õiguse   kui   pidamiskorra   ja   õiguse   kui   olemiskorra   vahel.
Pidamiskord   sisaldab   endas   normativismi.   Pos.   õigus   pole   lihtsalt   olemiskord,   ta   on
positiveeritud (sätestatud) olemis- ehk pidamiskord. Õigus lubab, kohustab ja keelab. Õiguskorra normatiivsus –  on olemas teatud käitumise  etalon, määr, seotus või kohustuslikkus,
millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust. See erineb normi faktilisest ülesehitusest. Õigusakt peab olema formaalselt õiguspärane: 1. Õigusaktide loomine on seotud neid vastuvõetavate riigiorganite pädevusega
2. Õigusaktide vastuvõtmine toimub kindlaid protsetuuri reegleid arvestades. 
3. Õigusaktid peavad saama alati käsitleda mingis teatud vormis. Õigusakt peab olema materiaalselt õiguspärane: st õigusakti sisulist vastavust kehtivale õigusaktile. Õigusaktid   moodustavad   hierarhilise   süsteemi,   kus   kõrgemal   asuvad   aktid   on   alati   kohustuslikud
madalamal asuvate õigusaktide jaoks. Õiguasallikate   liigitus   sõltub   nende   klassifitseerimise   alusest.   St   kogu   liigitust   läbivat   ideed.
Kontinentaalset   õigust  nim   ka  seadusõiguseks.  Õiguse   leidmiseks   on   vaja   eelkõige   pöörduda
seaduste poole, sest õigus sisaldub seadustes. Eesti   kuulub   Germaani   õigusperekonda,  milles   määratakse   õiguse   allikat   kui   ühiskonna   tahtel
põhinevat õigus. Ühiskondlik tahe väljendub kahes vormis: 1. Tegemist on ühiskonna mõne organi otsusega ehk seadustega v kirjutatud õigusega.
2. Kui tahe on ühiskonnas aga paljukordse kordamise tõttu muutunud üldtunnustatud reegliks, siis tegu on tavaõigusega Mõlemal juhul on tegemist positiivse õiguse allikatega. Õigusakti vastuvõtnud organi sisu järgi liigitatakse õiguse allikad: 1. Legislatiivaktideks-riigi legislatiivorganipoolt vastu võetud – [õigusaktid (seadusandlik)]
2. Haldusaktideks- vastu võetud riigi eksekutiivorgani poolt – [valitsus (täidesaatev)]
3. Juristiktsiooniaktideks-vastuvõetud   riigi   jurisdikatsiooniorganite   poolt   –   [kohtusüsteem (kohtuvõim)] Vastavalt õiguskorras omavale ülesandele ja selle täitmisele (funktsionaalne liigitus): 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt
2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt


3. Juristikatsiooniaktid Õigusakte   võib   liigitada   ka  materiaalselt.   Saab   toimuda   siis   kui   õigusakt   on   funktsionaalselt
määratletud. Õigusakt õigusallika tähenduses saab materiaalselt olla vaid õigusnormi sisaldav akt. Juristikatsiooniaktide   kui   õiguse   allikate   seos   eesti   õiguskorraga   on   hüptootiline.   Kohtuorganite
otsustega üldistatult Eestis õigust ei looda. Common law seevastu tunnistab just pretsendenti kui üksiku juhu puhul tehtud otsust õiguse allikana.
Common law koosnebki kohtulahendidest. Anglo-Ameerika süsteemis tõrjub tavaõigusel põhinev üksikjuhu õigus seadusõiguse teisejärgulisele
kohale.  Kontinentaal-Euroopas  on   kohtutava   ainult   siis   tavaõigus,   kui   kohtuniku   seisukoht   on
õiguslikus elus üldist tunnustust leidnud ja seda kohta kinnitab ka õigusteooria.  Õiguse   allikaid   võb   liigitada   ka   vastavalt   juriidilisele   jõule   ja   selle   tuleneval   kohale
õigussüsteemis.Õiguskorras   valitseb   hierarhiline   süsteem.   Sellest   lähtuvalt   võib   õigusallikaid
liigiatada vertikaalselt. 1. Seadused
2. Seadustest madalalamal olevad õigusaktid-määrused Horisontaalses mõttes: 1. Õiguse allikate liigitause aluseks võib olla nende kuulumine teatud õigusvaldkonda. Selliselt liigituvad õiguse allikad 2. Eraõigusesse kuuluvateks
3. Avalikku õigusesse kuuluvateks Tegemist on õiguse allikate horisontaalse liigitusega. Iga õiguse allikas (vorm) kuulub teatud õigusharusse või isegi mitmesse. Siit tuleneb õiguse allikate
tihe   seos   seadusandluse   harudega.   Germaani   õigusperekonnas   viidatakse   tavaõigusega   seoses
kohtunikuõigusele või õigemini kohtutavale. Siin ei ole kohtunikud üldjuhul pretsedentidega seotud.
Kui   aga   ühiskonnas   vaadatakse   mõnele   õiguslikule   käsitlusele   kui   normile,   muutub   kohtutava
tavaõiguseks   –   sellisel   juhul   on   tegemist   subsumeerimise   (õiguse   rakendamise   kui   protsessi)
immanentse (seesmiselt omase) osaga – õiguse tõlgendamise probleemiga. Õiguse allikana tuleks mõista neid õigustloovaid akte, mis on objektiveerivad ühiskonnast tuleneva
tahte. Tegu on õigusnorme sisaldavate õigusaktidega.  Kontinentaalses õigussüsteemis on õiguse üldaktidel formaalselt mõistetud õiguse allikana esmane
tähendus. Doktriinid (õpetused), tavaõigus ning pretsedent omavad teisejärgulist osa. Eesti puhul on tegemist seadusõigusel põhineva õiguskorraga (tugineb ühiskonna õigustlooval tahtel).
Seadusõiguse konstitueerimiseks (rajamiseks, kindlaks määramiseks) on vajalik riigi seadusandliku
organi otsus ja KA selle otsuse teatavakstegemine. Seadusloome protsess ja –organid määratakse pm.
kindlaks riigi konstitutsiooniga (põhiseadusega). EV   ps   §   139   –   mõiste   „õigustloov   akt“   (traditsioonilises   õigusteoorias   kasutatakse   sagedamini
mõisteid   nagu   „normatiivakt“   (Nõukogude   ajal   palju   kasutatud   termin),   „seadus“,   „määrus“,
„õigusnormi sisaldav akt“. Eestis on seisukoht, et õigustloova aktina tuleb käsitleda just õiguse üldakti, s.o (see on) õigusakti, mis
sisaldab õigusnorme (üldnorme) – norme, mis loovad juriidilisi õigusi ja kohustusi impersonaalselt
(isikut mitte väljendavalt; umbisikuliselt).


Individuaalne juriidiline akt ehk üksikakt – on õigusakt, mis ei sisalda ise õigusnormi, tema side
õigustloova aktiga on vahetu  ning neid võetakse vastu õigustloovate aktide alusel ja nende täitmiseks. EV PS § 65 – seadusandlik võim kuulub Riigikogule; EV PS § 105 – seaduste vastuvõtmine võimalik
ka rahvahääletusega Formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt või rahvahääletusel vavstu võetud kõrgeima juriidilise
jõuga õigusakt. Seadus on ülimusliku isel., mis tähendab, et kõik teised õiguse allikad peavad olema
vastavuses seadusest tulenevate nõuetega (seadust saab muuta või tühistada vaid seda vastuvõtnud
organ). Tuleb seadusel vahet teha materiaalses ja formaalses mõttes:   Materiaalses   mõttes   seadusega   luuakse,   muudetakse   või   tühistatakse   õiguse   subjektide
juriidilisi   õigusi   või   kohustusi.   Reguleerimine   saab   olla   vaid   üldise   iseloomuga.   Seadus
tüpiseerib elulised asjaolud ja seob need teatud õiguslike tagajärgedega.   Seadused formaalses mõttes on ettekirjutised,  mis on kindlat  protseduuri  ja  kindlat  vormi
silmas pidades lähtunud kõrgema võimu kandjatelt (rahvalt). Seadus  – reeglina  peetakse   silmas õiguslikku eeskirja,   mis on  nii  materiaalses  kui   ka   formaalses
mõttes seadus (Kriminaal- ja perekonnaseadustik, tsiviilõiguse üldosa seadus jm.). On ka formaalseid
seadusi, mis samaaegselt ei ole seadused materiaalses mõttes (haldusaktid; nt Riigi eelarve seadus,
rahvusvaheliste lepingute heakskiitmine (ratifitseerimine)).  Seaduse teatavakstegemine toimub avaldamise teel (EV PS § 3 ja § 108). Jõustub kümnendal päeval
pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seadus ei sätesta teist tähtaega. Seadus   võib   sündida   ka   rahvahääletuse   (referendumi)   tulemusel   (   EV   §   56   –   rahvas   teostab
hääleõiguslike kodanike kaudu riigi võimu 1) RK valimistega 2) rahvahääletusega) PS sätestab 2 juhtu, millal seaduse vastuvõtmine on kohustuslik: PS esimest (Üldsätted) ja viimast (PS
muutmine) ptk. saab muuta ainult rahvahääletusega. Rahvahääletust ei saa toimuda erakorralise- või sõjaseisukorra ajal. Rahvahääletusel   pandav   seaduseelnõu   peab   vastama   seaduseelnõudele   esitatavatele   nõuetele,   muu
riigielu küsimus peab aga sisaldama selgelt esitaud küsimust või küsimusi. Seadlus on sisuliselt seadusjõuga õigusakt (PS § 109). Seadusandluse õigus kuulub presidendile ( PS §
78  p  7,   §   109,   §  110).   Kõik  formaalsed  seadlused  on  funktsionaalselt   õigustloovad  aktid.   Kuigi
president on tema pädevust silmas pidades (PS § 78) haldusorgan, on tal täita ka legislatiivfunktsioon (
PS § 78 p 7). Seadlused  on  sarnased  dekreetidega,  sest  nad on funktsionaalselt  haldusorganiks oleva  riigiorgani
aktid.  Dekreedid on õigustloovad aktid e õiguse allikad: neid võtab vastu haldusorgan; neil on spetsiifiline
kehtejõud. Dekreet on materiaalses mõttes seadus, kuigi formaalses mõttes mitte. Seadus võetakse vastu riigikogu
poolt,   dekreet   riigipea   poolt.   Parlamentalism   ei   suhtu   dekreeti   positiivselt,   sest   see   vähendab
parlamendi osatähtsust. Presidendil on PS järgi õigus vastu võtta   Erakorralisi   dekreete   .See   on   juhtudel   kui   riigikogu   ei   saa   kokku   tulla   ja   ilmnevad
edasilükkamatud. 


 Hädadekreete. See on juhtudel kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse
poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõia kokku tulla. Määrused on valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel  ja täitmiseks vastuvõetud õiguse allikad
(funktsionaalseslt legislatiivaktid, formaalselt haldusorgani aktid). Formaalses seaduses peab sisalduma spetsiaalne volitus – legislatiivorgan ütleb, kas ja millises mahus
on täitevorganid pädevad materiaalseid õiguseeskirju välja andma. Õigusteoorias 2 volituste liiki:   Generaaldelegatsioon – põhiseaduses sätestatud kestev volitus määrusandluses  Spetsiaaldelegatsioon – ühekordne seaduses sisalduv volitus Määrusandlusõiguse mahu alusel eristatakse:   Intra legem määrused – kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused  Praeter legem määrused – määrused, kus sisaldub uus õigus  Contra   legem  määrused   –   määrused,   mille   vastuvõtmiseks   peab   olema  expressis   verbis
(sõnaselgelt) põhiseaduslik volitus  Eesti õiguskorras võivad valitsus ja ministir vastu võtta intra legem (PS § 87 ja 94) ja praeter legem
(PS § 3, 87 ja 94).  Contra legem  määruste vastuvõtmine kaasaegses õiguskorras on pigem erandlik
nähtus. Riigi   teataja   seadus   –   õigusaktid   (v.a   seaduse   ja   valitsuse   korraldused)   jõustuvad   Riigi   Teatajas
avaldamisele järgnevast päevast, kui õigusaktides pole teisiti sätestatud. Põhimõte, et õigustloovate
haldusaktide kehtimine (õigusjõud) on vahetult seotud nende avaldamisega. Eesti õiguskorras kasutatakse ka teisi õigusaktide nim. (direktiiv, juhend, korraldus, käskkiri). Üldaktide thenduses võtavad KOV-d vastu määrusi, kuna nad on kohalike elu küsimuste otsutamisel
iseseisvad. Kollektiivleping kui   eraõiguslik  leping,  mis normatiivselt  mõjutab  kolmandaid.   Käsitletakse  kas
määruse või õigusaktina. Kuulub õigusallikate hulka. 2.3 EUROOPA ÜHENDUSE ÕIGUS Euroopa õigus on kolme rahvusvahelise supranatsionaalse (rahvastest kõrgemal) organisatsiooni õigus
–   Euroopa   Ühenduse,   Euroopa   Söe-   ja   Teraskoondise   ja   Euroopa   Aatomienergiakoondise   õigus.
Allikateks on asutamislepingud, liitumislepingud, abistava isel. protokollid, konventsioonid ja aktid
ning teised rahvusvahelised kokkulepped, ka õiguse üldprintsiibid (nt. on Euroopa Nõukogu poolt
loodud EU inimõiguste konventsioon Euuropa õiguse allikaks õiguse üldprintsiibi tähenduses. Euroopa õigus tunnistab teatud mõttes pretsedendiõgiust, sest õiguse allikaks on kohtulahendid III PTK ÕIGUSNORMID 3.1 ÕIGUSNORM SÜSTEEMI OSANA JA SOTSIAALSE NORMINA Inimestevahelised   suhted   ja   inimkäitumine   on   allutatud   teatud   reeglitele.   Inimkäitumises   valitseb
kindel   kord.  Sotsiaalne   reguleerimine  on   teatud   süsteem,   millest   toimivad   ühe   elemendina   ka
õigusnormid. Iga   süsteemi   kaks   omadust   on   mitteamorfsus   ja   terviklikkus.   Mitteamorfsus  tähendab,   et
süsteemis võib leiduda erinevaid elemente, mis on omavahel teatud viisil seotud.Terviklikkus viitab


süsteemi eraldatusele teistest süsteemidest. Sotsiaalne reguleerimine on süsteem, mille elemendid on
sotsiaalsed normid ja mis on üksteisega teatavas suhtes. Süsteemi iseloomustatakse teatud  tunnuste kaudu:  Hierarhilisus  – süsteemi element on ühest küljest
süsteemi terviklik osa, teiselt poolt aga iseseisev madalamat järku süsteem., iseseisvus, eesmärgistatus,
organiseeritus, isereguleeruvus. Iga süsteem omab oma struktuuri. Sotsiaalse regulatsiooni struktuur baseerub sotsiaalsetel normidel –
on ajalooliselt kujunenud või loodud üldise isel. üldkohustuslikud käitumisnormid – „etalonid“. Üldist
reeglit tuleb mõista kui normi. Ühtsus,   terviklikkus   ja   iseseisvus   ongi     süsteemide   puhul   väga   olulised.   Oluline   on   ka   süsteemi
organiseerituse ehk korrastatuse tase. Sinna jõudmisele eelneb areng.  Oluline on, et süsteem oleks organiseeritud, sest siis seda vähem saab teha mõjutada väljaspoolt.
Õigussüsteem ei saa olla rangelt aksiomaatiline süsteem.  Sotsiaalse   korra  hulka   kuulub   ka   õiguskord   kui   suhteliselt   hästi   organiseeritud   õigussüsteem.
Õiguskorra   normatiivse   aluse   moodustavad   õigusnormid.  Sotsiaalsed   normid  on   korra   loomise
vahendid inimkäitumises.  Kontinentaalses   õigussüsteemis   võib   õigusnorme   tinglikult   paigutada   suletud   süsteemidesse.   Seda
võimaldab kontinentaalsele õigusele omane  kodifitseerimisidee  – me lähtume kirjutatud õigusest,
õiguslausetest ja normidest.  Vastandina on avatud süsteem ehk case law. Õigussüsteeme saab luua vaid kindlatele põhimõtetele lähtudes.  Õigus ei tulene reeglist, vaid olemasolevast õigusest tuleb luua reeglid.  Süsteemil peab olema selge järjekindlus.  3.2 ÕIGUSNORMI FUNKTSIOON Õigusnormid ei ole lihtsalt olemisvormid, vaid pidamisnormid. Õiguslause – laused, mis sisaldavad
ülestähendusi õiguse sisu või õiguse kehtimise kohta ehk pidamislaused. Õiguslause ja õigusnorm on
sünonüümid. Õigusnormid on käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud (väljendatud) õiguslausetena. Lubab midagi
teha, kirjutab midagi ette, tagab või jätab koguni millestki ilma; on kas kehtivad või kehtetud. Õigusnormi   ül   kontinentaalses   õigussüsteemis   on   anda   üldised,   kättesaadavad   ja   mõistetavad
käitumisreeglid,   mille   alusel   kohtunikud   ja   kodanikud   saaksid   määratleda,   millisel   viisil   tuleb
probleem lahendada. Kontinentaalne õigussüsteem – romaani õigusperekond (Prantsusmaa, Belgia, Luxemburg, Monaco,
Itaalia,   Hispaania   ja   Holland)   ning   germaani   õigusperekond   (Saksamaa,   Austria,   Šveits,   Türgi,
Kreeka, Eesti). Õigusnormi   üldisus   tähendab   tema   abstraktset   iseloomu,   õigusnorm   sätestab   vaid   tüüpjuhtumeid.
Regulatiivsete  (ühiskondlikke   suhteid   reguleerivad   normid))   ja  kaitsvate  (juriidilise   vastutuse
vahendeid kehtestavad normid) normide puhul leiame sealt vastava situatsiooni kirjelduse ja vastava
käitumise liigi ja määra. Õigusnormide abstraktne (üldine) iseloom viitab heale õiguskultuuri tasemele
ning on sedavõrd oluline, et seda peetakse õigusriigi vältimatuks tunnuseks.  Õiguse(-normi) funktsioonid ja ül: 1. Õiguskord-sisemise rahu kindlustamine(konfliktide ennetamine ja lahendamine)


2. Vabaduse kindlustamine(kaitse teiste sekkumise eest isikuvabadusse, kaitset riigi sekkumise eest ning vabaduse realiseerimise garanteerimist) 3. Õigusliku võrdsuse tagamine
4. Sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse kindlustatuse tagamine
5. Sotsiaalsete protsesside juhtimine Õigusnormi üks kesksemaid funktsioone on suunata ja juhtida kodanike ja ametnike käitumist.  Õigusnormid   tagavad   sotsiaalse   ja   füüsilise   kaitse,   mida   võib   tähistada   kui   õigusnormi
turvafunktsiooni. 3.3 ÕIGUSNORMI MÕISTE JA STRUKTUUR IMPERATIIV – käskiv kõneviis/käsulause Kõik  õigusnormid ei ole  käsud  või  keelud.  TsÜS § 7 lg 2 – „Õigusvõime  algab  inimese  elusalt
sündimisega ja lõpeb surmaga.“ Õigusnormi mõtteks on õiguslike tagajärgede esilekutsumine, mis
aitab elu reaalselt korrastada. Õiguslik tagajärg – lubamine (õigustus), käsk või keeld. Täielik   õigusnorm   koosneb  abstraktsest   faktilisest   koosseisust  (eluline(sed)   asjaolu(d))   ja
õiguslikust   tagajärjest  (lubamine,   käsk,   keeld).   Abstraktne   faktiline   kooseis   (T)   ja   õiguslik
tagajärg (R) – KUI T, SIIS R. Kui faktiline koosseis koosneb ühest elulisest asjaolust – lihtne faktiline koosseis Tavaliselt koosneb faktiline koosseis mitmest elulisest asjaolust (juriidilisest faktist). Mitme elulise asjaolu üheaegne esinemine tähendab kas  keerulist (elulised asjaolud toovad kaasa
õigusliku tagajärje oma kogumis) või alternatiivset (õigusliku tagajärje saabumiseks piisab ühe
elulise asjaolu esinemisest) faktilist koosseisu. Keeruline – kui on T-1 ja T-2, ja T-n, siis peab olema R  Alternatiivne – kui on T-2 või T-2 või T-n, siis peab olema R Õiguslikud tagajärjed – kas lihtsad (üks võimalik või vajalik käitumise variant või riikliku sunni liik
ja määr), keerulised (näeb ette võimalike või vajalike käitumiste kogumi või mitu riikliku sunni liiki
ja määra) või alternatiivsed (näeb ette ühe võimaliku või vajaliku käitumise saabumise mitmest või
ühe riikliku sunni ja määra kohaldamise võimaluse mitmest). Eluliste   asjaolude   kirjeldust   õigusnormis   nim.   õigusnormi  hüpoteesiks.  Juriidiliste   tagajärgede
kirjeldust,   mis   saabuvad   hüpoteesis   toodud   asjaolude   esinemisel,   nim  dispositsiooniks   või
sanktsiooniks   –   milline   peab   olema   inimeste   käitumine   kui   nad   on   sattunud   hüpoteesis
kirjeldatud olukorda (dispositsioon) või näeb ette mõjutusvahendid, mida võidakse rakendada
isiku suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuetele vastavalt (sanktsioon). Õigusliku   tagajärje   saabumine   –   kas   õiguspäraselt   (dispositsioon)   või   õiguskorda   rikkudes
(sanktsioon). Ilma hüpoteesita kaotaks õigusnorm seose reaalse eluga ja tal puuduks praktiline tähendus. Õigusnorm on seotud riikliku sunniga. Õigusnorm – see on üheaegselt otsustus vajalikust ja lubatud
käitumisest ning käsk, imperatiiv. Õiguslikus mõttes on subjektiivne õigus ilma vastava juriidilise kohustuseta sotsiaalne „null.“ Kui T, siis R, vastasel juhul S (riiklik sund).


A.Aarnio   õigusnormide   jaotamine   –   1)  primaarnormid  (sätestavad   kodanike   käitumist   ehk
käitumisnormid    )  2) sekundaarnormid (määratud ametiisikute jaoks; kuidas peab ametiisik käituma, kui käitumisnormide nõudeid on rikutud ehk     reaktsiooninormid    ).    Aarnio liigituse järgi on kolm elementi: õiguslik fakt, sunnielement ja õiguslik tagajärg. 3.4 ÕIGUSNORMIDE LIIGID Objektiivne   õigus,   kui   õiguskorda   moodustavate   kehtivate   õigusnormide   kogum,   jaotub   era-   ja
avalikuks õiguseks (era- ja avaliku õiguse normid). Mõlemas   õiguses   eristatakse   üksikud   õigusvaldkondi   –  õigusharusid.  Õigusharu   on  suheliselt
iseseisev   õigusnormide   kogum   era-   või   avalikus   õiguses.   Suhteline   isesiesvus   tuleneb   üksiku
õigusvaldkonna   õigusliku   reguleerimise   esemest.  Õigusliku   reguleerimise  ese   kujutab   endast
suhteliselt iseseisvat (spetsiifilist) ühiskondlike suhete ehk inimkäitumise ringi, mille korrastamiseks
antud õigusnormid on loodud. Eraõigusesse   kuuluvad   nt   TsÜS,   kaubandusõigus,   asjaõigus,   autoriõigus   jne.   Avalikku   õigusesse
kuuluvad aga riigiõigus, haldusõigus, kirikuõigus, kriminaalõigus, kriminaalprotsessiõigus jne- Era- ja avaliku õiguse normid on õiguskorras üksteisega mitmeti seotud. Nt. tööõigus ei ole ainult
eraõiguslikke norme sisaldav, vaid sealt leiame ka avalik-õiguslikke õigusnorme (kollektiivleping).
Samas võivad sidemed nende vahel olla ka  funktsionaalse iseloomuga  (nt. karistusõiguse normid
näevad ette riikliku sunni kohaldamise võimaluse eraomandi varguse korral. Õigusnormide liigitamine – regulatiivsed ja õigustkaitsvad  Regulatiivsed – kehtestavad õiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised õigused ja kohustused
(mõeldud õiguspärase käitumise jaoks; kirjeldavad, kuidas õiguspärane käitumine peab välja
nägema) ehk tegu on käitumisnormidega. Regulatiivne õigusnorm jaotub:   Õigustav (lubab teatul viisil käituda) nt. Elamuseaduse § 46 lg 1  Kohustav – nt. Elamukoodeks § 52  Keelav – nt. Elamukoodeks § 60 lg 4  Õigustkaitsvad     näevad   ette   riikliku   sunni   liigi   ja   määra   toimepandud   õigusrikkumise   eest
(õigusnormid, mis sisaldavad sanktsiooni). On orienteeritud ametiisikutele ja kujutavad endast
sekundaar- ehk reaktsiooninorme. Nii   regulatiivne   kui   ka   õigustkaitsev   norm   on  täielik   õigusnorm,   kuna   mõlemad  koosnevad
abstraktsest faktilisest koosseisust ja õiguslikust tagajärjest.  Mittetäielikud (spetsialiseeritud) õigusnormid – õigusnormid, mis ei vasta täielike õigusnormide
struktuuridele. Pidamislausetena on nad mittetäielikud. Mittetäielikud õigusnormid liigitub:  Seletav – nt Riigikogu valimis seadus § 4 – seletab otsese valimisõiguse olulisi jooni  Viitav – nt KarS § 343 – moodustab täieliku õigusnormi ainult koos viidatud paragrahviga (on
vahendiks,   et   hoiduda   mittevajalikest   kordamistest);   kui   viitab   sama   õigusakti   mõnele
paragrahvile – viitav; kui aga teise õigusakti sisalduvale õigusnormile, siis blanketne  Kitsendav – sisaldavad mittekehtivuse (kui T-le lisandub tunnus K, siis R ei kehti) A.Aarnio   liigitamine:  õigusnormid   jagunevad  regulatiivseteks  ja  konstitutiivseteks.
Konstitutiivsed  omakorda   jagunevad  menetlus-,   kompetentsinormideks   ja seaduskeelemääratlusteks.  Regulatiivsed normid on käitumisnormid,  kuid ainult nendega ei saa


nt.  malet  mängida. On vaja  konstitutiivseid reegleid, mis määravad, et just niisugune malend on
ettur, must-valge ruudustik malelaud jne.  Kompetentsinormid  näitavad õiguskorras täpselt, kes ja
kuidas õigusega antud võimu ja õigustusi kasutab.  Menetlusnorme  võib mõnedel juhtudel mõista
kasutusjuhendina   (nt.   abielu   sõlmimise   kohta).  Seaduskeelemääratlused  kui   õigusnormid   on
vajalikud, et defineerida mõningaid seaduse tekstis sisalduvaid mõisteid juriidilis-tehniliselt (ei ole
välistatud ka loetelud).  3.5 JURIIDILINE FAKT Juriidiline fakt  on eluline(sed) asjaolu(d), millega kaasneb mingi käsk, luba või keeld (sisalduvad
õigusnormi   hüpoteesis).   Mitte   kõik   elulised   asjaolud   ei   ole   juriidilised   faktid   –   eluline   asjaolu
omandab juriidilise fakti tähenduse, kui õigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude
hulgast ja kinnistanud üldistatud kujul õigusnormis. Kui T, siis R; T – tähistab neid elulisi asjaolusid, millega õigusnorm seaob juriidilised tagajärjed. Õigusnorm kui sots. norm  saab olla ainult üldise iselga, at ei saa anda juhiseid konkreetse juhuse
jaoks. Slp. Leiame õigusnormist elulised asjaolud (juriidilised faktid) üldistatud kujul. Juriidiliste faktide liigitamine nende seose inimese teadvuse ja tahtega alusel:   Sündmus – jur. fakt, mille saabumine ei sõltu õiguse subjektide tahtest (asjaõiguse § 125); k.a
inimese surm  Tegu  –   jur.   faktid,   mis   on   sõltuvuses   õiguses   subjektide   teadvusest   ja   tahtest;   on   kas
õiguspärased (subjektid käituvad vastavuses objektiivse õiguse nõuetega) või õigusvastased
(subjekt ei vii oma käitumist vastavusse õiguse ettekirjutustega). Jur. faktide liigitamine õigusliku tagajärje isel alusel, mille nende esinemine kaasa toob:  Õigustmoodustavad  –   kutsuvad   esile   subjektiivsete   õiguste   ja   jur.   kohustuste   tekkimise
konkreetsetel õiguse subjektidel (TsÜS tehingu sõlmimine; TsÜS § 67)  Õigustmuutvad – muudavad juba olemasolevaid subjektiivseid õigusi või juriidilisi kohustusi
(jur kohustus – kohustus teatud viisil käituda) nt. töölepingu seadus § 59  Õigustlõpetavad  –   kutsuvad   esile   subjektiivsete   õiguste   ja   kohustuste   toime   lõppemise
(sündmus nt inimese surm, omandi hävitamine) Üks ja seesama jur. fakt võib olla seotud mitme õigusliku tagajärje võimaliku saabumisega (nt
inimese surm toob kaasa töölepingu lõppemise, pärandi avamise jne. IV PTK ÕIGUSSUHE 4.1 ÕIGUSSUHTE OLEMUS JA MÕISTE Reaalne kord ja ulgeolek tähendab lõputut arvu inimkäitumise akte. Inimkäitumise akte, mis on kantud
õiguse   ideest   ja   milles   leiavad   väljenduse   õigusaktides   sisalduvad   käitumismastaabid.  Jutt   on
õigussuhetest kui ühiskondlike suhete liigist.  Õigussuhe   on   ühelt   poolt   tüüpiline   inimkäitumise   akt   (nt   ajalehe   ostmine   kioskist,   bussiga   tööle
sõitmine). Õigussuhe tekib õigusnormi alusel ja õigusnormis sisalduva nõude realiseerimiseks. Õigussuhe,
võrreldes õigusnormiga (mis on üldine käitumiseeskiri), on konkreetne. Õigussuhtes   realiseeruvad  õiguse   subjektide   tegevuses  subjektiivsed   õigused  ja  juriidilised
kohustused, mis ongi õigus subjektide faktilise käitumise kõrval teiseks oluliseks õigussuhet isel.
tunnuseks. 


Õigussuhe  on   õigusnormi   alusel   tekkiv   ühiskondlik   side   õiguse   subjektide   vahel,   kus   osalejate
käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Reflektsiooniõigus  – olukord, kus subjekt nõuab riigiorganilt, et viimane mõjutaks mingit subjekti
pidama kinni õigusnormist 4.2 Subjektiivne õigus Termin „õigus“ ei tähista ainult korda, vaid ka õigustust – see on subjektiivne õigus. R.Ihering määratles  subjektiivset õigust kui õiguslikult kaitstud huvi.  On olemas ka  teine teooria
(esindajateks Savigny, Puchta ja Windscheid) – nemad määratlesid subjektiivset õigust kui õiguslikult
kaitstud  tahtevõimu  või   lihtsalt   võimu.  Esimese   suuna   esindajad  mõtlevad  rohkem   subjektiivse
õiguse sisule, teise omad aga selle eesmärgile. Tänapäeval haaravad subjektiivse õiguse olemuse    võim     ja huvi.     Subjektiivsed õigused avalduvad era- ja avalikus õiguses erinevalt Eraõiguses võib subjektiivseid õiguseid liigitada, lähtudes tagatud õiguse sisust: 1. Absoluutseteks subjektiivseteks õiguseteks.  Kujutab endast õiguslikku võimu inimese või asja üle teda vahetult mõjutada ja kolmandate mõju välistada.Need on õigused millelegi.
Igaüks on kohustatud seda õigust silmas pidama! Nt. perekonnaõigus, asjaõigus (omand) 2. Relatiivseteks subjektiivseteks õigusteks.  Ehk nõudeõigusteks, mis annavad õiguse nõuda kolmandalt   isikult   tegevust   või   tegevusetust.  Osalt   on   need   nõudeõigused   seotud
võlasuhetega(müüja nõue hinna tasumiseks) ja osald on need nõuded mõeldud ainult täieliku
õigusliku võimu realiseerimiseks(omaniku nõue talle kuuluva asja väljaandmiseks). Tekib siis,
kui täielikku õiguslikku võimu on kellegi poolt rikutud. 3. Konstitutiivseteks ehk õigustmoodustavateks õigusteks. Mis annavad selle omajale võimu ühepoolselt   õigust   muuta.  Piisab   ühepoolsest   tahteavaldusest,   et   tekiks,   öeldaks   üles   või
muudetaks subjektiivset õigust. Nt. edasikaebamisõigus, lepingu ühepoolne annuleerimine. Objekti   järgi,   millele   subjektiivsed   õigused   on   suunatud,   jaotatakse   nad   eraõiguses  isiku-,
perekonna- ja varanduslikeks õigusteks. 1. Isiku või individuaalõigused. Need on suunatud õiguse omanikule endale. Kehtib põhimõte, et keegi ei tohi takistada isiku vaba arengut (v.a PS § 11 – õigusi ja vabadusi võib piirata aind
kooskõlas PS-iga) 2. Perekonnaõigused. Need kuuluvad abikaasadele. Nii võivad vanemad nõuda tagasi oma last igaühelt, kui see on lapse vanemate tahte vastaselt kellegi kolmanda juurde sattunud. 3. Varanduslikud   õigused.  Need   on   suunatud   varanduse   režiimile.   Nad   teenivad   õiguslike subjektide majanduslikke huvisid. Siia kuuluvad asjaõigused (omand, piiratud asjaõigus), ka
autoriõigus, isiku (võlausaldaja) nõudeõigus teise isiku (võlgniku) vastu ja pärimisõigus, st
õiguslik võim pärandile. Avaliku õiguse määratletakse subjektiivset õigust kui kaitsvalt normil põhinevat õiguslikku võimu
avaliku võimu kandja vastu. Subjektiivsete õiguste küsimuste lahendamine avalikus õiguses on tunnistus demokraatlikust ja
õigusriigile orienteeritud ühiskonnast. „Korraline   õigustee“   avaliku   võimu   vastu.   Kõigile   kodanikele   võimaluse   loomine   vajadusel   ka
riigivõimu vastu astuda. Kehtib subordinatsioonisuhe (alluvussuhe)


Üksikkodanikul   on   riigi   suhtes   kolme   liiki   huvisid:    huvi   riigi   valitsemisest   ja   avalikust   elust
osavõtuks,   huvi   riigi   tegevuse   vastu,   mis   on   suunatud   üksiku   heaks;   huvi   individuaalse
tegevusvabaduse vastu riiklike rünnete eest. Lähtudes nendest huvidest saab subjektiivseid avalikke õigusi liigitada: 1. Subjektiivsed   avalikud   õigused   avalikust   elust   osavõtuks.  Siia   hulka   kuuluvad   nn poliitilised õigused nt. aktiivne ja passiivne valimisõigus. 2. Üksiku   õigused   ühisolemisele.  Siia   kuuluvad   nt.   riigiteenistujatele   kuuluv   nõudeõigus töötasu   maksmiseks;   nõudeõigus   rohkemmakstud   maksude   tagasisaamiseks;   nõudeõigus
teatud   kindla   haldusakti   vastuvõtmiseks   riigiasutuse   poolt;   korralise   kohtutee   kasutamise
võimalus avaliku võimu vastu. 3. Vabadusõigused   .  Milleks   on   eelkõige   demokraatlikes   riikides   sätestatud   põhiõigused   ja vabadused (PS § 16, 19, 20 jne). NENDE ÕIGUSTE KAITSE ON RIIGI POOLT ERINEVA TUGEVUSEGA (nt. ei saa vabadusõigusi
jooksva seadusandlusega tühistada, kuid neid saab piirata). 4.3 JURIIDILINE KOHUSTUS Objektiivsest   õigusest   tulenevad   lõppastmes   subjektiivsetele   õigustele   vastavad  juriidilised
kohustused. Nt, Asjaõigusseadus § 68 sätestab omandi kui isiku täieliku õigusliku võimu (absoluutne subjektiivne
õigus)   asja   üle.   Sama   seaduse   §   80   lg   1   sätestab,   et   omanikul   on  nõudeõigus   igaühe   vastu,   kes
õigusliku   aluseta   tema   asja   valdab.“   Antud   juhul   on   omaniku   nõue   suunatud   omandiõiguse
tunnustamisele   ja   asja   väljanõudmisele   ebaseaduslikust   valdusest   oma   valdusesse   (§   80   lg   2).
Omaniku nõudeõigusele korrespondeerub vahetult asja õigusliku aluseta valdaja juriidiline kohustus
tagasatada   see   asi   seaduslikule   omanikule   –  sellist   õiguste   ja   kohustuste   vahelist   sided   võb
nimetada ka õiguste ja kohustuste korrespondeerumiseks. Igaüks on kohustatud absoluutset subjektiivset õigust silmas pidama ja seda mitte rikkuma. Juriidiline   kohustus   on   vajalik   käitumine,   mida   tuleb   teostada   vahetult   või   lõppastmes
õigustatud   isiku,   s.o   subjektiivse   õiguse   kandja   huvides.  Nii   nagu   subjektiivne   õiguski   ei   ole
igasugune käitumine juriidiline kohustus. Vajalik käitumine, sellise käitumise määr, peab tulenema objektiivsest õigusest.  4.4 ÕIGUSE SUBJEKTID Õiguse subjektid  on subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad. Nendeks on
isikud, kes osalevad õiguslikus elus. Kuna õiguslik elu = rida õigussuhteid, siis saab on õiguse
subjektideks kõik need isikud, kes võivad olla osalejateks õigussuhetes. Õiguse subektiks on inimene. Ainult inimene on õigustatud ja kohustatud. Objektiivse   õigusega   on   kindlaks   määratud,   missuguseid   õigusi   saab   inimene   omada   ja
milliseid kohustusi tuleb tal kanda. Õigusvõime  –  inimese  võime  omada  õigusi   ja  kanda   kohustusi   (tekib   sünniga   ja  lõppeb
surmaga) Teovõime  –  inimese   võime   oma   tegudega   omandada   õigusi   ja   kanda   kohustusi.   On   isiku  võime
iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.


Kõrvuti üksikindiviidiga võivad olla õiguse subjektideks seaduse alusel loodud inimeste ühendused –
juriidilised isikud.  Jur. isikud luuakse seaduse alusel teatud funktsioonide teostamiseks. Juriidilise
isiku õigusvõimet realiseerivad selle organid. Neid liigitatakse eraõiguslikeks ja avalik-õiguslikeks:  Eraõiguslik   jur.   isik   –   täisühing,   usaldusühing,   osaühing   (OÜ),   aktsiaselts   (AS),
tulundusühistu, sihtasutus (SA) ja mittetulundusühing (MTÜ).  Avalik-õiguslikud jur. isikud – riik ja KOV Demokratiseerimine –  protsess, milles antakse avalik-õiguslikud ülesanded seadusega iseseisvatele
institutsioonidele.   St.,   et   riigi   kõrval   eksisteerivad   temaga   õiguslikult   võrdsed   õigussubjektid,   kes
samuti täidavad avaliku võimu ülesandeid. Selliseid institutsioone võib jagada: a) avalik-õiguslikeks
korporatsioonideks b) avalik-õiguslikeks asutusteks c) avalik-õiguslikeks sihtasutusteks e. fondideks. 4.5 ÕIGUSE OBJEKT „Objekt“ – ladina k. objectum Õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks.  Esemeks on asjad (kehalised esemed), õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse subjektiks. Mõistega „õiguse objekt“ oh hõlmatud kehalised ja mittekehalised esemed.  Mittekehalised esemed – seaduses nim. teatud õigused, nõuded jm. objektiivsed väärtused. Asjad  omakorda   võivad   olla  kinnisasjad   ja   vallasasjad,   asendatavad   või   asendamatud,
äratarvitatavad ja äratarvitamatud, jagatavad ja jagamatud. Vallasasjad – kõik esemed, mis pole maatükiga seotud (auto, arvuti, kodumasinad, raamatud jne) Kinnisasjad – on maa koos selle oluliste osadega (sellega alaliselt seotud ehitised nt. krunt ja sellel
asuv hoone) ning päraldisega Õiguse objekt võib olla asjade kogum. Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja oluline osa, teenib
peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu
(nt. ettevõtte juurde kuuluvad masinad on ettevõtte päraldised ning nt. auto ohukolmnurk on auto
päraldis). PRAKTILISED NÄITED 1. TLÜ   (SUBJEKT)   JA   ÜLIÕPILANE   (SUBJEKT)   –   KVALITEETNE   KÕRGHARIDUS (OBJEKT). SUBORDINATSIOONISUHE 2. PEETER (SUBJEKT) JA MARI (SUBJEKT) – OBJEKTIKS ON RAHA, AUTO)
3. ÜÜRING (SUBJEKT) NING ÜÜRILEANDJA (SUBJEKT) – OBJEKTIKS ON KINNISASI (KORTER). KOORDINATSIOONISUHE V PTK – ÕIGUSE RAKENDAMINE 5.1-5.1 ÕIGUSE TÄPSUS JA –REALISEERIMINE NING JURISPRUDENTS


Õiguse täpsus puudutab situatsiooni, elulisi asjaolusid, mida õigusega korastatakse (mitte aind
vajaliku käitumisviisi kirjeldus, vaid ka oodatav käitumine ja riiklik sund). Spetsialiseeritud (definitiivne) õigusnorm – on mittetäielikud õigusnormid; omandavad oma
õigusliku jõu seoses teiste õigusnormidega. Legaaldefinitsioon   –   kindla   ja   ühese   tähendusega   sõnad,   mis   on   esitatud   definitiivsetes
õigusnormides. Õiguse realiseerimine ja –täpsus on tihedalt seotud kõigi õiguse realiseerimise viisidega ehk
kasutamisest, kinnipidamisest ja rakendamisest. Õiguse kasutamine  ja sellest kinnipidamine  kujutavad endast õiguse vahetu realiseerimise
viise. Ehk panevad paika õigused ja kohustused, millest peab kinni pidama/lähtuma. Õiguse realiseerimisest (kasutamisest, kinnipidamisest ja rakendamisest) on huvitatud terve
ühiskond tervikuna. Õiguse realiseerimisele  selle tulemuslikkuse mõttes saab kaasa aidata
jurisprudents.  Õiguse   realiseerimise   ja   jurisprudentsi   vahel   eksisteerib   tihe   seos.  Jurisprudents  on
õigusteaduse osa, mis käsitleb õigust just normatiivsest askpektist ja tegeleb normi „mõttega“. Jurisprudents   on   teadus   õigusnormidest.   Arusaamade   süsteem   kehtivas   õigusest,  mis   teeb
ülestähendusi kehtiva õiguse kohta. Jurisprudents on normi keelest arusaamise teadus.