Kuidas tekib omand ehk kellele kuuluvad asjad?

Vastus leiad õppematerjalist: Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused

Missugused õigused on isikutel asjade suhtes?

Vastus leiad õppematerjalist: Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused

Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Vastus leiad õppematerjalist: Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused (1)

Tallinna Tehnikaülikool - Õigus - Õigusõpetus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas tekib omand ehk kellele kuuluvad asjad?
Missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
Kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Mis on õigus?- sotsiaalne kord, reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Riigi poolt kehtestatud käitumisreeglid(üldkehtestatud, formaalsed ),mida riik kontrollib riikliku sunnijärevalvega. Ideaal korral inimine ise vabatahtlikult järgib reegleid.
1. Inimeste vastastikuse kaitse ja heaolu tagamise;
2. Sotsiaalse koostöö organiseerimise;
3. Koordinatsiooniküsimuste lahendamise

Ojektiivselt -õiguse omavahel seotud normid, mis vastavad ideele õigusest.
Subjektiivselt- õiguskorrast tulenev ja õigussubjektile kuuluv õigustus (midagi nõuda; ise käituda)

Õiguse süsteem

Huvi teooria- Avalik õigus on see, mis on seotud ( Rooma ) riigi huvidega , eraõigus on see, mis on seotud üksikisiku kasuga
Subjekti teooria - Eraõiguses on subjektid üksteisega õigussuhetes võrdses seisundis, nende vahel valitsevad koordinatsioonisuhted.Avalikus õiguses on subjektid õigussuhetes üksteisele allutatud ning nende vahel valitsevad subordinatsiooni suhted.

Õiguse autonoomsus – Õhtumaast usu- ja õiguselus omane teatud dualism, mis on oma alguse saanud antiigist , jumaliku ja inimliku päritoluga õigust.Peaaegu kõikjal on kaks teineteisele vastanduvad instantsi, kelle ülesanne seisneb inimliku elu korraldamises, kuid erineval moel.
Kristlik kirik - keegi pole ühekorraga „kuningas ja preester ”.keisri ja jumala vahel on suur erinevus, kuid mõlemad olid olemas ja mõlemal olid oma nõudmised. Õigus eksisteerib iseseisvana religiooni kõrval, üldjuhul toimivad juristid ja teoloogid eraldi.
Lääne kultuuris õigus pole autoonomne. poliitilise võimu valdajate suhtes, õigust iseloomustab teataval määral valitsev suhtumine võimusse. Antiik-Roomas tekkinud teadmise õiguse autonoomsusest, õiguse õigustusest olla autonoomne kandis antiigist keskaega katoliku kirik . Lisaks neile praktilistele oskustele ja teadmistele valdasid Rooma hilised juristid veel teadmist, et õigus peab kontrollima poliitikat.

Õiguse kirjalikus- Lääne kiriku vanim kanoonilise õiguse kogumik on koostatud 343.aastal, kirikukogu otsuste alusel. Katoliku kirik oli alustanud õiguse kirja panemise,tänu neile jõudis selle vajadus ka keskaegse Euroopa ilmalike valitsejateni.

Lääneliku õigustraditsiooni tunnused- õiguse autonoomsus ja tema kirjalikus oli vundamendiks .

olukord, kui ühel ja samal territooriumil ühes ja samas ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel samaaegselt mitu erinevat õigussüsteemi.
järsk ning tollastes konkreetsetes oludes järjest enam süvenev vahetegemine mitmesuguste õiguslike instituutide vahel ühelt poolt ning mitmesuguste teist tüüpi, jäi küll veel tava, religiooni, moraali ja erineva taseme poliitika mõju alla, kuid ta oli siiski neist järjest enam eristatavam.
õigusasutuste tegevuse juhtimine usaldatakse järjest enam spetsiaalse inimeste korpuse kätte, kes tegelevad õigustoimingutega professionaalselt ning kellele see on põhitööks
professionaalid saavad spetsiaalse erialase ettevalmistuse, mille põhiosaks on kõrgem juriidiline haridus . Neil on oma professionaalne erialane kirjandus ja professionaalsed erialased koolid.
õigusteadust, mille uurimisobjektiks on õigus ise (analüüs ja hindamine), mis mõjutas õiguse enda arengut.

Rooma õiguse retseptsioon - Õiguse ajaloos nimetatakse taolist Rooma õiguse uurimise ja leviku protsessi. Õiguse retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas. Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitmeid arenguetappe. Siinkohal piirdume vaid etappide nimetamisega:

Glossaatorite koolkond – 12.-13. saj;
Konsiliaatorite koolkond – 14.-15. saj;
Humanistlik jurisprudents – 16. saj;
Usus modernus pandectarum – 17. saj;
Ratsionalistlik loomuõigus – 18. saj;
Ajaloolina koolkond – 19. saj.

Loomuõigus- on põhimõtteliselt inimeste ühiskondliku elu õiglase korralduse üldkehtivate ja muutumatute printsiipide kogum koos õiguste ja kohustustega riigi ja teiste inimeste suhtes, kuusjuures õigluse mõõt pärineb loodusest, st nii maailmast tervikuna kui inimeste enda loomusest.

Ratsionalistliku loomuõiguse- üldiselt valitsevaks saanud ratsionalistlik mõtlemisviis (Uurija võis usaldada ainult oma mõistust, kõiges varem öeldus tuli kahelda)

Kodifitseerimis idee- Seisneb õigusnormide vastastikuses kooskõlastamises, vasturöökivuste kõrvaldamises, lünkade täitmises, vajaduse korral ka uute normidega täiendamises, loomuõiguslased olid suurel määral kujundanud ka saksa, prantsuse rahvusliku õiguskeele, andes seega juristidele võimaluse hakkama saada ilma ladina keeleta. Õiguse kodifitseerimisel võibki eristada kahte motiveerivat jõudu: loomuõigust,arusaamõigusnormi kohustuslikkuse sidumisest seadusega. Loomuõigusliku kodifitseerimislaine tulemusena sai Euroopa kolm olulist koodeksit, millest kaks viimast kehtivad tänaseni:

Preisi üldine maaõigus 1794;
Code Civil, ka Code Napoleon – 1804;
Austria üldine tsiviilseadustik – 1811.

Õiguse ajalugu 19 saj- alles sel sajandil muutus seadus selle sõna kaasaegses tähenduses ja mõttes tähtsamaks õiguse loomise ja kujundamise allikaks, viis 19.sajandi konstitutsionalism riigivõimu kehtestatud normid tunduvalt täpsematele normi vormidele. Võib esile tõsta kaks momenti:

konstitutsionalismi areng ning järjest kasvav parlamendi osakaal seadusandluse kujundamisel;
kodifitseerimise areng.

Sotsiaalsete normide mõiste ja fuktsioonid- Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sotsiaalse grupi huvides,võib olla formaalne -(subjektiivne)„seadus ja tahe “,(sunnitud,normi täitmise kontroll,normi kehtivuse valdkond ) ja mitte formaalne-(objektiivne)ühiskond ise määrab. Funktsioonid-mõjutada inimeste käitumist.

Sotsiaalse normi olulisemad karakteristikud ja funktsioonid: karakteristikud- kasulikus, kohustuslikkus, faktiline realiseerumine inimeste käitumises. Funktsioonid-reguleeriv, kordineeriv, stabiliseeriv, sotsialiseeriv. Sõltuvalt sotsiaalse normi liigist on käitumise mõjutamine soovitud suunas. Selles seisneb sotsiaalse normi reguleeriv funktsioon.õigus normid- Lähtumine riigist, Tagatus riigi sunnijõuga, Kehtivuse alguse ja lõpu täpne fikseeritus, Spetsiifilistel süstemaatilistel alustel õigusaktidesse, õigusharudesse ja õiguse instituutidesse koondatus.

Sotsiaalse kontrolli mõiste ja funktsioonid ning meetodid- on sotsiaalsete normide kogum, mis on suunatud inimeste sellise käitumise tagamisele, mis on vastavuses antud sotsiaalse grupi, klassi ja ühiskonna huvidega. 2 funktsiooni –

sotsiaalse grupi liikmete solidaarsuse tugevdamine,
üksikisiku ühiskonnas kasvatamine. Kontrolli aluseka on normide ja hinangute süst. moraal , õiguse valdkondades, mis peegeldavad antud sotsiaalse grupi huvisid.

meetotid-

isolatsiooni kohaldatakse eesmärgiga kõrvaldada käitumishävik teiste inimeste juurest (vangistus);
hälviku eraldamine teistest eesmärgiga piirata tema kontakte teiste inimestega, kuid mitte taotledes tema täielikku isolatsiooni ühiskonnast, lubab neil taganeda tavalisse ellu kui nad on valmis ühiskonna käitumisnorme täitma,
rehabilitatsioon , tänu millele hälvikud võivad valmistuda normaalse elu juurde tagasi tulema ja täitma oma rolli ühiskonnas (nt anonüümsetele alkohoolikutele,narkomaanidele)

Sots.kontrolli vormid (formaalsed, mitteformaalsed )- Mitteformaalne kontroll eeldab “mitteametlikkust” ja tavaliselt kohaldatakse seda väikestes gruppides.

Mitteformaalse kontrolli nelja peamist tüüpi:

1) sotsiaalsed autasud – nt naeratused, heakskiit;

2) karistus – nt kriitilised märkused;

3) veenmine – nt treener võib mõjutada sportlast veenmise teel edaspidi mitte jätma treeninguid vahele, sest seeläbi kannatab tema sportlik vorm;

4) normide ümberhindamine – käitumine, mida loeti hälbivaks, saab normaalse hinnangu.

Formaalne kontroll – assotsieerub ametlikkusega ja tavaliselt teostatakse seda suurtes organisatsioonides (nt õiguskaitseorganite ja ühiskondlike organisatsioonide tegevus, mis põhineb seadustel).

Sots. kontroll ja vastutus- Juriitilist vastutust võib vaadelda õigusliku suhtena subjekti ja sotsiaalse kontrolli süsteemi vahend seoses selle subjekti õigusliku käitumisega. Kuna sotsiaalse kontrollisel on 2 liiki () siis tuleneb ka vastutus nii positiivsetes kui ka negatiivsetes aspektites.

Positiivne vastutus on subjekti ülitatus hindlasse sotsiaalsete suhete süsteemi mis nõua aktiivsus, ühiskonnale kasulike tegude tegemist. Sellisse vastutuse objektiivse sisu moodustavad sotsiaalsete nõuete järgimine ja sotsiaalsete ootuste arvestamine . Kehtivate käitumisvormide oma järelikult on sotsiaalse kontrolli nõudmiste rikkumise korral realiseerib teine vastutuse vorm.

Negatiivne vastutus, mille puhul võidakse vastavalt vajadusele rakendada äristuslikke või õigust vastavalt sanktsioone.

Riigimõiste ja tunnused

Tunnused:

rahvas-riigi kodanikkonda. Kodakondsus väljendabki sidet inimese ja riigi vahel. Teatud küsimustes võidakse rahvana vaadelda aga kogu riigi elanikkonda.
Territoorium- maa-ala, mille üle riik teostab võimu. Riikidevaheliste lepingutega (piirilepingud, rahulepingud) kokku lepitud riigipiir määrab kindlaks riigi territooriumi ulatuse . Lisaks maismaale kuuluvad riigi territooriumi hulka ka siseveed , territoriaalveed ning õhuruum.
Riigivõim - suveräänne võim on ülemvõim inimeste ja territooriumi üle, see on võim ilma piiranguteta teatud viisil käituda, nt kehtestada norme ja panna peale .

Riigi ülesanded

Riigi territooriumi kaitse väljastpoolt pärinevate ähvarduste ja rünnakute eest
Seesmise õiguskorra ja rahu tagamine
Sotsiaalselt õiglase korra kujundamine ja säilitamine
Kultuuriliste püüdluste edendamine
Kaitse riskide eest, mis kaasnevad teadusliku ja tehnilise arenguga ( geenitehnoloogia , tuumaenergia);
Looduskeskkonna kaitse
Osalemine rahvusvahelises tegevuses tagamaks inimõigusi kriisipiirkondades

Riigivalitsemise vormid

Riigivorm e riigikord on riigi korrastuse moodus, riigi väline struktuur.

Monarhia – ainuvalitsus, valitsemisvorm, kus riigi eesotsas seisab monarh – ainuvalitseja, eluaegse, tavaliselt päriliku võimuga riigipea (nt kuningas).
Absoluutne monarhia – monarhile kuulub kogu seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim.
Konstitutsiooniline monarhia – piiratud monarhia, riigivalitsemisvorm, mille puhul monarhi võim on määratud konstitutsiooniga. Seadusandlik võim kuulub peamiselt parlamendile, kõrgeim täitevvõim valitsusele.
Eristatud on ka parlamentaarset monarhiat – monarhile kuulub peamiselt vaid esindusfunktsioon - , mis on enamasti konstitutsioonilise monarhia alaliigiks.
Vabariik – valitsemisvorm, kus riigi eesotsas ei ole monarhi. Riigipeaks on enamasti president . Iseenesest ei pruugi vabariik olla demokraatlik, vaid võib kujutada endast ka ühe isiku või grupi võimu all olevat diktatuuri
Presidentaalne vabariik – parlamendist sõltumatu president täidab parlamendi kõrval seadusandlikku funktsiooni. Täitevvõim on samuti parlamendist sõltumatu; president võib olla täitevvõimu (valitsuse) juht.
Parlamentaarne vabariik – presidendi võim on võrdlemisi nõrk (täidab peamiselt esindusfunktsiooni), valitsusjuht on peaminister

Riigi korraldamise vormid

Unitaarriik – ühtne riik, mis ei koosne riiklikest moodustistest, vaid haldusterritoriaalsetest üksustest. (Unitaarriigi koosseisus võib küll olla ka autonoomseid riiklikke moodustusi – Krimm Ukrainas).
Föderatsioon – liitriik. Koosneb osariikidest (föderatsiooni subjektidest), mis on ise riiklikud moodustised. Föderatsiooni subjektidel on sageli oma põhiseadus, mis ei vaja keskvõimu poolset heakskiitu. Neil on oma parlament , mis võtab vastu kohalikke seadusi, samuti täitevvõimu teostav valitsus. Föderatsiooni subjektidel võib olla ka oma kohtusüsteem ning oma kodakondsus

Riigi õiguse mõiste ja allikad

Riigiõigus hõlmab õigusnorme, mis määravad kindlaks riigi põhialused, kõrgemate riigiorganite ülesehituse ja tegevuse ning inimeste riigi vastu suunatud põhiõigused,

Reguleerib -

riigi olemust määravaid põhiotsustusi , nt valik parlamentaarse demokraatia, õigusriigi kasuks
kõrgemate riigiorganite (nt parlamendi, valitsuse) organisatsiooni, moodustamist ja pädevust;
nende riigiorganite ülesandeid, seega ka riigi olemuslikke funktsioone, nt seadusandlikku protseduuri;
riigi ja kodanike vahelisi põhisuhteid – põhiõiguste tagamise kaudu

Allikad - õigusaktid, mis sisaldavad riigiõigussuhteid reguleerivad norme. Kõige tähtsamaks riigiõiguse allikaks on riigi põhiseadus (riigi põhikorra akt, olulisemaid riigiõigusnorme sisaldav seadus). Teisteks riigiõiguse allikateks on seadused, mis reguleerivad riigiõigussuhteid.

Parlament - sh parlamendi pädevus ja parlamendi liikmete õiguslik staatus

Parlament on riigi seadusandlik esindusorgan, mis võtab vastu seadusi – üldkohustuslikke käitumiseeskirju. Parlament koosneb tavaliselt ühest või kahest kojast. Föderatsioonides on enamasti kahekojaline parlament. Kahekojaline parlament võib esineda ka unitaarriikides. Oluliseim ülesanne on seaduste vastuvõtmine. Parlamendi poolt vastuvõetavate seaduste hulka võib kuuluda ka põhiseadus.

Parlamendil on tavaliselt suurem või väiksem roll teiste riigiorganite komplekteerimisel – valimise, nimetamise, kinnitamise teel. Muuhulgas võib parlamendi pädevuses olla riigipea valimine.

Parlamendi pädevusse - riigieelarve kinnitamine, samuti mõned muud rahandusega seonduvad küsimused: maksude kehtestamine, riigilaenude võtmine.
Parlamendi liikmete õiguslik staatus - Vaba mandaadi põhimõte – parlamendi liikmeid käsitletakse kogu rahva esindajatena, mitte selle konkretse valimisringkonna esindajatena, kus nad valiti. Vaba mandaadi põhimõte tähendab ka, et valijad ei saa parlamendi liikmetele anda siduvaid juhiseid ega teda tagasi kutsuda. Õiguslikult siduvaid juhiseid ei saa parlamendi liikmele anda ka tema erakond.

Valitsus - täitevvõimu organ. Tegemist on kollegiaalse organiga, mis koosneb peaministrist ning ministritest. Ministreid nimetatakse portfelliga ministriteks (juhivad ministeeriumi) ja portfellita ministriteks (ei juhi ministeeriumi, kuid on valitsuse liikmed ning omavad valitsuse otsuste tegemisel hääleõigust).

Pädevus - Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust ning korraldab seaduste täitmist. Samuti esitab valitsus Riigikogule seaduseelnõusid, koostab riigieelarve eelnõu ning korraldab riigieelarve täitmist. Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi (PS § 87).

President - on paljudes riikides riigipea nimetus. Riigipea on täidesaatva riigivõimu kõrgeim ametiisik . Riigipea esindab riiki ja võtab seaduses sätestatud ulatuses osa seadusandliku võimu teostamisest. Riigipea nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed ning diplomaatilised esindajad, võtab vastu välisriikide diplomaatide volikirjad, sõlmib või ratifitseerib välislepinguid, riigipeale võib kuuluda õigus kutsuda kokku parlamendi istung, samuti võib tal olla õigus parlament laiali saata ning kuulutada välja erakorralised valimised.Riigipea annab kõrgemaid riiklikke autasusid , diplomaatilisi ja sõjaväelisi auastmeid.

NB! Presidentaalses vabariigis kuulub riigipeale kogu täitevvõim.

Parlamentaarses vabariigis võib riigipea täita peamiselt esindusfunktsiooni.

President võidakse valida:

rahva poolt:

a) otse

b) kaudselt (valijameeste kogu vahendusel)

2) parlamendi poolt

Kohus - vaatab läbi ja otsustab konkreetseid talle lahendamiseks antud vaidlusi, lahendab ühiskonnas tekkinud vaidlusi. Kohus lahendab vaidlusi kohtumenetluse käigus – seadusega sätestatud erilises protseduurilises korras. Kohus teeb oma otsuse tulenavalt seadusest. Kohtuvõim tagab seega seaduse ülimuslikkuse (ka riigi suhtes).

Erikohtud - On teatud liiki kohtuasjade läbivaatamiseks. Levinuimad erikohtud on halduskohtud . Halduskohtud on ainsad erikohtud, mis on Eestis moodustatud.
Konstutsioonikohtud - Teostavad põhiseaduslikkuse järelevalvet e kontrollivad seaduste vastavust põhiseadusele. Eestis on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks Riigikohus .
Erakorralosed kohtud - moodustamine on keelatud (PS § 148 lg 2). Erakorraline kohus on kohus, mis ei ole moodustatud ega tegutse seaduse alusel, mõistab karistusi, mida seadused ette ei näe. Võib esineda sõjaväeliste või autoritaarsete režiimide puhul. ( Tribunaal).

Eesti kohtusüsteem koosneb maa- ja linnakohtutest (esimese astme kohtud), ringkonnakohtutest (teise astme kohtud) ning Riigikohtust (riigi kõrgeim kohus).

Võimude lahusus ja tasakaal

Riigivõim→ seadusandlik võim → täidesaatev võim → kohtuvõim.

Võimude lahusus:

funktsionaalne võimude lahusus: riigivõimu eri funktsioonid on jagatud erinevate organite vahel
personaalne võimude lahusus: üks isik ei osale samaaegselt mitme võimuharu tegevuses

Põhiseaduse printsiibid (demokraatia-,õigusriigi-, sots.riigi printsiip)

Üldised normid, mis on põhiseaduslikus korras eriti tähtsad; aitavad tõlgendada teisi norme, samuti võivad nad pakkuda lahendusi ka konkreetsete olukordade jaoks, kui puuduvad spetsiifilised reeglid. Printsiibid on üldisemad ja abstraktsemad kui reeglid.

Demokraatia printsiip - rahva võim: riigivõim lähtub rahvast, riigi juhtimine toimub rahva osavõtul. Sisaldab enamuse võimu põhimõtet, ent see pole absoluutne: tuleb tagada kõigi inimeste põhiõigused ja – vabadused . Demokraatia eeldab ka vaba arvamuste kujundamist (vaba ajakirjandust), opositsiooni tegevusvabadust, samuti sõltumatut kohtuvõimu.

Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu:- otse ja vahetult rahvahääletuse kaudu – otsene e. vahetu demokraatia, - vahendatult esindusorgani (parlamendi) kaudu - esindusdemokraatia

Õigusriigi printsiibi elemendid:

põhiõiguste tagatus
võimude lahusus
riigivõimu seotud põhiseaduse ja õigusega
halduse seaduslikkus , seaduse reservatsiooni põhimõte
õiguskindlus:

- õigusselgus

- avaldamiskohustus

- tagasiulatuva jõu keeld

- õiguspärase ootuse põhimõte

sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse

Sotsiaalriigi printsiip - riigil on kohustus tagada igaühele vähemalt minimaalselt väärikas äraelamine. Samuti peab riik pöörama tähelepanu ühiskonnas eksisteerivatele sotsiaalsetele probleemidele – vaesusele, tööpuudusele, tervishoiule, haridusele, keskkonnakaitsele. Riik ei saa loota nende sotsiaalsete probleemide lahenemisele iseenesest või ainult turumajanduse mehhanismide abil. Sotsiaalriikluse printsiibiga seonduvad nn sotsiaalsed põhiõigused.

Põhiõigused ja liigid

inim-(kodaniku-) ja poliitilised õigused:

inimõigused: õigus elule, isikuvabadus, liikumisvabadus , õigus õiglasele kohtumõistmisele, kodu puutumatus .
poliitilised õigused: valimisõigus, koosolekute pidamise vabadus, ühenemisvabadus (eriti parteide moodustamise vabadus)

b) sotsiaalsed ja majanduslikud õigused: õigus abile puuduse korral, õigus tervise kaitsele, haridusele, eluasemele.
c) solidaarsusõigused: õigus rahule, õigus arengule, keskkonnaalased õigused.

Põhiõiguste sisu järgi võib eristada järgmisi õiguste liike:

vabadusõigused
b) võrdsusõigused
c) õigused riigi positiivsele tegevusele

kaitseõigused;
sotsiaalsed põhiõigused

Põhiõiguse kandjad ja adressadid

Põhiõiguste kandjateks on need isikud, kellele kuuluvad põhiõigused kui subjektiivsed õigused.

Põhiõiguste kandjateks on eelkõige füüsilised isikud. Füüsiliste isikute puhul on põhiseaduse kohaselt omakorda kaks eri kategooriat:

igaüheõigused (kuuluvad kõigile inimestele, sõltumata kodakondsusest).
kodanikuõigused (kuuluvad Eesti kodanikele ).

Põhiõiguste piiramine

Põhiõigused ei ole piiramatud . eristada tuleb põhiõiguse piiramist ning põhiõiguse rikkamist. põhiõiguse rikkamine on ebaseaduslik.põhiõiguste piiranguid võib kehtestada ainult seadusega. Eristada võib : 1, seaduse reservatsioonita põhiõgused( paragraf 16). 2, kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused(par.33) 3, lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused(par 31)

Haldusõiguse mõiste.

Haldusõigus on õigusnormide kogum, mis kehtib halduse suhtes, määrates kindlaks võimualase tegevuse sfääri ja piirid ning üksikisiku vabadussfääri, samuti kodaniku nõuded riiklikele soodustustele ja kaudse riigivõimu kandjad.

Avaliku halduse funktsioonid.

planeerib riiklikku ja ühiskondlikku tegevust
teostab järelevalvet ja korraldab või juhib üksikisikute ja gruppide tegevust
tagab soodustused abivajajatele ja jaotab vahendeid
edendab ühiskondlikke ettevõtmisi

Avaliku halduse seotus seadustega.

Halduse seotus seadusega võib olla erineva intensiivsusega. See võib olla jäik, mille tagajärjel peab haldus seaduses ettenähtud teokoosseisu olemasolu korral vastavalt tegutsema. See võib aga ka lõdvem olla, nii et haldusele jääb seaduses ettenähtud teokoosseisu olemasolu korral teatud diskretsioon
Seevastu on seadusvaba haldus seadusega mittedetermineeritud ja võib tegutseda oma initsiatiivi ja ettekujutuste kohaselt, kusjuures enesestmõistetavalt tuleb ka sel juhul järgida üldisi õiguslikke piire ja kohustusi (pädevusnormid, põhiõigused, haldusõiguse printsiibid).

Haldus suhete õigustiku reguleerimise erisused.

juriidilise suhete vahendamise vormi, kus üks pool esineb haldaja ja teine hallatava rollis. Sellised suhted eeldavad alati hallatavate tahte teatud allutamist haldaja ühtsele tahtele, mille väljendajaks on täidesaatva võimu teatud subjekt. Järelikult on haldusõiguslik reguleerimine mõeldud valdavalt selliste ühiskondlike suhete jaoks, mille on välistatud nende osaliste juriidiline võrdsus.

Haldusõigustikku reguleerimise iseärasused.

Haldusõigusliku reguleerimise mehanismile on tervikuna kõige iseloomulikumad korraldavad liiki õiguslikud vahendid e. ettekirjutused .
Haldusõiguslik reguleerimine eeldab 1 suhte osalises tahte avalduste ühepoolsust. Tahte avaldus on juriidiliselt käskiv,seepärast on tal otsustav tähendus.
Haldus õiguste poolt reguleerivates haldus suhtes avaldub järgmine vastastikune seos haldajate ja allavate vahel:kas on haldaval poolel (kodanikul) või on seeliste volitustemaht haldavalpoolel suurem, kui alataval poolel ( täide saatava võimu alamal seisu organil ).
Kõik tunnused, mis iseloomustavad haldus õiguslike meetodid,on ka neil juhtudel,kus haldusõiguslike vahenditega reguleeritakse valalise iseloomuga suhteid
Käskivus ja ühepoolsus,kui haldus õigusliku reguleerimise oluliseimad tunnused ei välista vajalikkel juhtudel õigustatava vahendite kasutamist, mille tulemusena võivad tekkida reguleeritavad haldus suhted e. nende tahteavaldused on võrdõigustatud. Kuid õiguste kasutamine kirjutatakse samuti ette haldusõigus normidega (vastavate lubade näol).

Haldusõiguse õigus allikad.( Põhiseadus, formaalsed seadused, seadlus, määrused ja käskkirjad).

Põhiseadus
Formaalsete seaduste iseloom on sellistel õigusnormidel, mis on antud riigiõiguslikult ettenähtud seadusandlike organite poolt riigiõiguslikult ettekirjutatud seadusandliku menetluse korral. Siia kuuluvad meie õiguskorras Riigikogu kui parlamendi poolt antud õigusnormid e (parlamendi poolt vastuvõetud seadused)
Seadlused on vormiks, mille kaudu Vabariigi Presient kehtestab õigusnorme. Seaduste ja seadluste eristamise kõige olulisemaks tunnuseks on nende andja; esimesel juhul on selleks parlament (Riigikogu), teisel juhul Vabariigi President. Oma juriidiliselt jõult on seadlused võrdsed seadustega.
Määrused on üks õigustloovate aktide liik, sest nad on sisaldavad õigusnorme (üldnorme). Seetõttu loetakse neid teoorias halduse üldaktide hulka kuuluvaiks õigusaktideks. Oma sisult kujutab määrusandlus endast seadusandliku funktsiooni teostamist haldusorganite poolt. Seepärast on määruste andmine võimalik vaid piiratud ulatuses ja selle eelduseks on vastava volituse olemasolu põhiseaduses ja/või konkreetses seaduses.
Käskkirjad seonduvad internse õigusega. Internne õigus on üldkohustuslikud ettekirjutused, mis kehtivad teenistuslikes suhetes. Seega ka need üldkohustuslikud ettekirjutused (õigusnormid), mis antakse käskkirjaga kuuluvad õigusallikate hulka.

Avaliku haldsue kandjad, kui õigus objektid.

Riik. See on originaarne haldusekandja, kuna ta käsutab lgselt võimu ja tema eksistents ning võimuvolitused ei ole tuletatud mingist teisest instantsist.

b) Avalik-õiguslikud korporatsioonid, avalik-õiguslikud asutused ja avalik-õiguslikud sihtasutused. Riik täidab talle kuuluvaid haldusülesandeid osaliselt ametiasutuste kaudu, osalt enam või vähem iseseisvate haldusüksuste kaudu. Kui need haldusüksused on iseseisvad mitte üksnes organisatsiooniliselt, vaid ka õiguslikult, siis on neil juriidiliste isikute ja haldusekandjate iseloom.

c) Osalise õigusvõimega haldusüksused on avalik-õiguslikult loodud organisatsioonid, mis küll ei oma avaliku-õigusliku juriidilise isiku staatust, kuid on pädevad teatud haldusülesannete ainuvastutavaks täitmiseks ja on sel määral varustatud oma õiguste ja kohustustega.

d) Eraõiguslikud isikud kui avaliku halduse kandjad. Teatud, siiski vaid väheses ulatuses loobub riik sellest, et vastavad haldusülesandeid ise täita või lasta täita tema poolt moodustatud haldusorganisatsioonidel, ja delegeerib need eraisikutele ning annab neile selles osas võimuvolitused. Eraõiguslikud isikud kui avaliku halduse kandjad on eraõiguse subjektid, kellele teatud haldusülesanded on delegeeritud iseseisvaks võimualaseks täitmiseks.

Karistus õiguse määratus. (Sh. Kuritoe mõiste ja väärtteo mõiste)

määrab kindlaks, millised teod on karistatavad ning kehtestab karistused ja muud mõjutusvahendid ning nende kohaldamise korra vastavate tegude toimepanemises süüdi olevate isikute suhtes.

Karistusõigus on seega teatud tegude eest karistust ettenägevate õigusnormide kogum. See on karistusõiguse formaalne määratlus

Kuriteo mõiste võib anda läbi kahe tunnuse :

kuritegu on tegu, mis on KarS -s sätestatud.
teine tunnust eristab kuritegu väärteost ja teeb seda karistuse järgi. Kuriteo eest põhikaristusena ette nähtud vangistus ja rahaline karistus juriidilise isiku puhul on vangistuse asemel sundlõpetamine.

Väärteo mõiste on antud samal põhimõttel:

väärtegu on KarS-s või muus seaduses sätestatud tegu.
väärteo eest on põhikaristusena on ette nähtud rahatrahv või arest .

Olulisemad kriminaal menetluse põhimõtted.

Legaalsuse põhimõte: see tähendab, et kuriteo tunnuste ilmnemisel on riik kohustatud kriminaalmenetlust alustama. Legaalsuse põhimõtte vastand on oportuniteedipõhimõtte ehk otstarbekuse kaalutlustest lähtumist toetav põhimõte.
Ametlikkuse ehk avaliku süüdistuse põhimõte, mis tähendab, et kriminaalmenetlust viiakse läbi riigi nimel
Süütuse presumptsiooni printsiip
Kaitseõiguse tagamise printsiip
Inimväärikuse ja isikuvabaduse austamise põhimõte

Õigus riikliku karistusõiguse põhimõtted.(nullum crimen nulla poena sine lege , süüpõhimõtte, humaansuse põhimõtte)

Hõlmab endas järgmisi nõudeid:

Määratletuskohustus – tegu ja karistus peavad seaduses olema täpselt määratletud, karistusseadus ei tohi sisaldada ebamääraseid teokoosseise.
Analoogiakeeld- seaduslikkuse põhimõttele tuginedes on karistusõiguses keelatud analoogia – õigusliku reegli ülekandmine seaduses reguleeritud juhtumilt teisele, reguleerimata juhtumile .
Kirjutamata tavaõiguse kohaldamise keeld karistatavuse alusena või karistuse rakendamise alusena.
Keeletud on tegu karistatavaks kuulutavale või karistust raskendavale seadusele tagasiulatuva jõu andmine.

Süüpõhimõtte. See tähendab: riiklik karistusõigus saab kohaldada karistust üksnes sellise teo eest, milles õiguserikkuja on süüdi. Süü on oluline kui kuriteo mõiste struktuuri element, samuti kui alus karistuse suuruse kindlaksmääramiseks.

Humaansuse põhimõtte. Tegemist on karistusõiguses väga olulise, kuid samas vastuolulise printsiibiga. See seondub eelkõige karistuste süsteemi ning täitevõigusega. Selle alusel on võimalik argumenteerida nii karistuste liberaliseerimise ( kurjategija suhtes humaanne ), kui ka karmistamise (kannatanu ja kogu ühiskonna suhtes humaanne) poolt. Liigne humaansus karistuste osas võib samas viia karistusõiguse efektiivsuse vähenemisele.

Õigus riikliku karistusõiguse põhimõtted.(legaalsuse , pluralismi ja tolerantsuse põhimõtted, karistusõiguse aktsesoorsus ja fragmentaarsus)

Legaalsus- Tegemist on kriminaalmenetluses tähtsust omava printsiibiga, mis seisneb ametiisiku kohustuses alustada ja toimetada alati süüteoasjas menetlust, kui ei esine seda välistavaid asjaolusid. Iga süüteo toimepannud isik tuleb võtta vastutusele ja talle mõista tema süüle vastav karistus.
Pluralismi ja tolerantsus- Demokraatlikus ühiskonnas eksisteerib usu- ja maailmavaateline vabadus. Riik ei rajane ühel konkreetsel religioonil ega maailmavaatel ega saa neid seetõttu kohustuslikena oma kodanikele ette kirjutada. Pluralism kui erinevaid ühiskondlikke nähtusi ja väärtussüsteeme eeldav ühiskonnakord tingib tolerantse ehk salliva suhtumise. See tähendab, et karistusõigus ei ole relv võistlevate maailmavaadete võitluses ega tohi kaitsta konkretseid usulisi või ideoloogilisi huve
Karistusõiguse aktsesoorsus ja fragmentaarsus-

aktsessoorne karistusõiguse ülesandeks on kaitsta olemasolevat riigi- ja ühiskonnakorda ja selle põhiväärtusi, seega õiguskorda, mida ta ise ei loo, vaid leiab need olemasolevana eest, on karistusõigus aktsessoorne ehk olemasolevale lisanduv. fragmentaarsus tähendab selle toimimist põhimõttel – äärmise abinõuna. Karistusõigus ei kujuta endast terviklikku ja kõikehõlmavat õigushüvede kaitsesüsteemi, vaid tagab kaitse ainult teatud tähtsamatele hüvedele fragmentaarselt.

Kuritegevuse seletamine läbi kurjategija isiku.

Kristlik religioosne mudel, kus käsitati inimest patu kandjana, kuid põhjus, miks inimene normi rikub, tuleb väljastpoolt.
Valgustusfilosoofial põhinev mudel, mis lähtus arusaamast, et inimene on vaba ja mõistlik olend , normi rikkumise põhjuseks on teabe puudumine.
Moraalist lähtuva käitumise mudel – lähenemine, mille kohaselt inimene on moraalne olend ning häibe ( normist kõrvalekaldumise) põhjuseks on kasvatusvigade või halva eeskujute tõttu tekkinud moraali defektiid.
bioloogilis-psühholoogiline mudel – leiti, et inimene on bioloogiline, psühikaga olend; häibe põhjuseks on kas kaasasündinud või omandatud füüsiline või psüühiline defekt.

Kuritegevuse seletamine ühiskonna, kui terviku kaudu.

Neutraliseerimise teooria – leiti, et kurjategija neutraliseerib enda jaoks normi rikkumise. See võib toimuda mitmel moel, nt vastutuse eitamine : kurjategija sisendas endale, et normi rikkumine ei toimunud tema vaba tahte alusel, vaid väliste asjaolude tõttu, seega tema ei vastuta. Samuti kahju eitamine, kannatanu eitamine.
Diferentseeritud assotsiatsioonide teooria – leiti, et kuritegelik käitumine on õpitud ning õppimine toimub teiste inimestega suhtlemise teel, eelkõige väikestes gruppides.
Märgistamise ehk stigmatiseerimise teooria - kuritegelik käitumine pole kuritegelik iseenesest, vaid saab selleks märgistamise kaudu riigi sunniaparaadi poolt. Inimene muutub seega kurjategijaks mitte seetõttu, et rikub seadust, vaid stigmatiseerimise protsessis, mille kaudu võimud annavad talle sellise staatuse. Kui inimene on märgistatud, on tal sellest raske vabaneda ning ta võtab märgi ning sellele vastava käitumise omaks.
Kultuurikonflikti teooria – põhines arusaamal, et maailmas eksisteerib palju erinevaid kultuurisüsteeme ning nende kokkupuutekohtades tekivad konfliktid, mis väljenduvad kuritegevuses kui hälbivas käitumises.
Kuritegeliku subkultuuri teooria – seisukoht, et kurjategijatele on omane oma kultuurinormide süsteem, mis on erinev normikuulekate omast, ning selles süsteemis ei ole tegemmist normist kõrvalekalduva tegevusega .

Rahvuvaheline avalik õigus, rahvusvaheline eraõigus.

Rahvusvaheline eraõigus on rahvusvahelisest avalikust õigusest oluliselt erinev distsipliin . Rahvusvaheline eraõigus tundub oma nimetuselt olevat rahvusvahelisele avalikule õigusele vastanduv. Siiski ei ole see nii, sest rahvusvaheline eraõigus ei ole tegelikult rahvusvaheline õigus, vaid hoopis siseriiklik õigus.( riik—isik—füüsiline ja juriidiline isik)
Rahvusvaheline eraõigus määrab ühe riigi õiguskorra siseselt, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui õigussuhtes esineb nn välismaine element. Näiteks kui eraõigusliku lepingu üheks pooleks on välismaalane, kui ühe riigi kodanik lapsendab välismaal lapse.
Avalik õigus ( riik—riik)

Rahvusvahelise õiguse spetsialiseeritumad valdkonnad.

Rahvusvaheline kriminaalõigus, mis sätestab üksikisiku vastutuse rahvusvahelisel tasandil rahvusvahelisele õigusele mittevastavate tegude eest.
Rahvusvaheline mereõigus. Mereõigus paneb paika erinevad merealad ning reguleerib riikide õigusi ja kohustusi merealadel.
Rahvusvaheline majandusõigus on eriti suurt tähendust omandamas seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tegevusega.
Sõjaõigus seab üles reeglid, mida sõdivad pooled on kohustatud järgima. Eelkõige on tegemist eeskirjadega, mis puudutavad sõjavangide ja tsiviilelanikkonna kaitset sõjaolukordades.

Riikide suveräänsuse ja võrdsuse printsiip.

riik on oma tegevuses sõltumatu nii sisse- kui ka väljapoole. Sissepoole suunatud suveräänsuse all tuleb mõista absoluutset territoriaalset ja personaalset ülemvõimu oma riigi territooriumil ning selle absoluutse ülemvõimu teostamisel täielikku sõltumatust teistest riikidest. Oma kodanike elu ja vara austamist välisriigis. Selle reegli rikkumise puhul on tal õigus teostada diplomaatilist kaitset.

Riikide võrdsus tähendab, et formaalselt eksisteerivad suveräänsed riigid võrdõiguslikult üksteise kõrval ning arvestavad üksteise õigusega. Võrdsus tähendab ka võrdsust hääletamisel ja muudes otsustamisprotsessides ning sõltumatust teistest riikidest oma ülemvõimu teostamisel. Võrdväärsus hääletamisel tähendab, et kõikide riikide hääl on võrdse osakaaluga, olenemata riigi suurusest.

Vastatsikkuse printsiip.

lähtub riikide suveräänsuse ja võrdõiguslikkuse printsiibist. Vastastikkuse printsiip on see, mis ühelt poolt mõjutab riike täitma täiesti vabatahtlikult ilma igasuguse sunnita rahvusvahelise õiguse reegleid, aga teiselt poolt on vastastikkuse printsiip seotud ka rahvusvahelise õiguse loomisega. Nimelt jõutakse rahvusvahelise õiguse loomiseni sageli just seetõttu, et vastuvõetud reegel kehtib vastastikkuse printsiibist tulenevalt kõigile osalisriikidele ehk on kantud kõigi osalisriikide huvidest saada mingit hüve või kanda ühiselt mingit kohustust.

Teiste riigi sise- ja välisasjadesse mitte sekkumise printsiip.

Mittesekkumise printsiibi kasutuseletulekul on teatud kriteeriumid. Nii on keelatud sekkumisega riigi sise- ja välisasjadesse tegemist alles siis, kui

Sekkutakse asja, mis on täielikult riigi ainupädevuses ning
Sekkumine kujutab endast jõu kasutamist või sellega ähvardamist.

Inimõiguse austamise printsiip.

kujunes rahvusvahelise õiguse üldprintsiibiks pärast Teist maailmasõda. Praeguseks on kujunenud inimõiguste kaitsest rahvusvahelise õiguse subjektide üldkohustus, mida peab teiste rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisel järgima.

Euroopa Liidu loomine.

Euroopa integrastsiooni arengu olulisteks ajenditeks olid eelkõige:

Rahu tagamise vajadus;
Supranatsionaalsuse idee arendamine, mis nägi ette jõu kasutamise keelule ja kollektiivsele julgeolekule tugineva organisatsiooni loomise, millel oleks rahvusülesed organid sh kohus;
Idee kaubanduse ja transpordi vabadustest;
Euroopa võimu säilitamise vastukaaluks Ameerika ja Venemaa võimule.
9.mail 1950—asutada Euroopa Söe- ja Teraseühendus. See idee leidis vastukaja Euroopa riikide hulgas ning koostööpakkumise võtsid vastu Saksamaa, Itaalia ning Beneluxi riigid.
1957—kirjutatigi Roomas alla Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule ning Euroopa Majandusühenduse asutamislepingule.
1987—ühtne Euroopa akt.
7. veebruaril 1992—Maastrichi leping jõustus 1. novembril 1993. Maastrichti lepinguga loodi uus organisatsioon Euroopa Liit, mis ühendas enda alla Euroopa ühendused ning nägi ette koostöövaldkonnad.
2.oktoobril 1997—Amsterdami lepingule Euroopa Liidu reformeerimiseks. Peale ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt jõustus leping 1. mail 1999

Euroopa Liidu liikmeks saamine alates Maastrichi lepingu jõustumisest.

Materiaalsed tingimused on:

Tegemist peab olema riigiga;
Vähemalt osaliselt peab riik kuuluma Euroopa territooriumile;
Kandidaatriik peab olema rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele;
Kandidaatriik peab olema funktsioneeriva turumajandusega riik, kus järgitakse vaba konkurentsi reegleid;
Kandidaatriik on valmis ning võimeline üle võtma kogu ühenduste õiguse massi.

Formaalsed eeldused on:

Avaldus liikmeks saamise taotlusega esitatakse Nõukogule;

Nõukogu juhib avalduse Komisjonini, kes annab seisukoha majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse olukorra kohta taotluse esitanud riigis ning
Nõukogu küsib uue liikme vastuvõtmise kohta heakskiitu Euroopa Parlamendilt, kes teeb otsuse absoluutse häälteenamusega
Nõukogu otsustab seejärel ühehäälselt uue liikmekandidaadi vastuvõtmise üle;
vastuvõtutingimused ja asutamislepingute kohaldamine reguleeritakse liikmesriikide ja kandidaatriigi vahelise lepinguga;
sellele järgneb lepingu ratifitseerimine kõigi liikmesriikide ning kandidaatriigi poolt vastavalt siseriiklikele nõuetele.

Euroopa Liidu ja Euroopa ühenduse organid.

Euroopa Parlament koosneb liikmesriikide kodanike esindajatest. Alates 1979. aastast valitakse saadikud üldistel, otsestel valimistel viieks aastaks. Enne otsevalimisi saadeti saadikud liikmesriikide parlamendiliikmete seast
Euroopa Nõukogu koosneb iga liikmesriigi ühest esindajast ministrite tasandil.
Nõukogu koordineerib liikmesriikide majanduspoliitikat ning on tähtis otsuste tegemise organ. Tal on lepingute sõlmimise õigus 3-ndate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Euroopa Ülemkogu ühendab liikmesriikide valitsusjuhte ning komisjoni presidenti. Euroopa Ülemkogu annab liidule selle arenguks vajaliku tõuke ning määratleb arengu poliitilised suunad. Ta on organ, kes aitab kaasa integratsiooni arengule ning juhib liitu poliitiliselt.
Komisjon . Komisjoniliikmed on oma tegevuses sõltumatud ning peaks olema spetsialistid ühes poliitika valdkonnas. Komisjoni presidendi nimetavad ühiselt liikmesriikide valitsused parlamendilt nõusoleku saamisel.
Euroopa Kohus tagab, et õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel järgitakse õigust. Ta kontrollib ühenduse organite tegevuse seaduspärasust ning kaitseb indiviidide õigusi.

Intelektuaalse omandi mõiste.

Intellektuaalne omand sisaldab õigusi seoses:

leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades;
kirjandus- ja kunstiteoste ning teadustöödega;
teaduslike avastustega;
tööstusnäidistega;
kaubamärkidega, teenindustunnustega, kaubanduslike nimede ja tähistega;

intellektuaalne omand on juriidilises terminoloogias õigused mitmesugustele loometöö tulemustele nagu:

kirjandus-, kunsti- ja teadusteosed;
teoste esitused, fonogrammid;
raadio- ja televisiooniülekanded;
leiutised , teaduslikud avastised;
tööstusdisainilahendused;
ja kõik uued, edaspidi loodavad tulemused

Intellektuaalomandi liigid on autoriõigus ja tööstusomand

Autoriõigus tekib automaatselt, siis kui kirjalik või suuline teos on loodud.

Tööstusomandi tekkimise eeltingimus on objekti registreerimine riiklikus registris. Eestis on selliste riiklike registrite pidaja ja riigi nimel kaitsedokumentide (patent, kaubamärgitunnistus jne) väljaandja Eesti Patendiamet

Tsiviilõiguse mõiste ( institutsiooniline -,pandektiline süst)

Tsiviilõigus jaguneb samuti objektiivseks ja subjektiivseks õiguseks. Tsiviilõigus objektiivses tähenduses on tsiviilõiguse normid ja tavad, mis reguleerivad isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel.Tsiviilõigus subjektiivses tähenduses on isikule kuuluv juriidiliselt tagatud õigustus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt poolelt.

Institutsiooniline süsteem, kus normid jaotatakse kolme ossa:

Isikud (suhete subjektid);
Asjad (suhete objektid);
Hagid .

Üldosa
Võlaõigus
Perekonnaõigus
Pärimisõigus
Asjaõigus

Institutsiooniline süsteem on omane romaani õigusperekonnale

Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest

Kontinentaal-Euroopa süsteem e tsiviilõiguse süsteem.

Neis eristatakse avalikku- ja eraõigust enamus valdkondi on kodifitseeritud. Süsteemi siseselt eristatakse õigusperekondi:

Germaani õigusperekond (Saksamaa, Austria, Šveits, ka Eesti);
Romaani õigusperekond (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania )

Anglo-Ameerika õigussüsteem süsteem.

Esindajateks USA, Suurbritannia , Kanada – neis maades ei tehta vahet avalikul ja eraõigusel, vähe kodifitseeringuid, ei tunta mõistet “tsiviilõigus”.

Tsiviilõiguse allikad

Põhiseadus
Seadus
Seadusest alamad aktid

Tsiviilõiguse üldised põhimõtted

Dispositiivsuse põhimõtte kohaselt võib tsiviilõigussuhet reguleerivast sättest poolte kokkuleppel kõrvale kalduda.

dispositiivsuse põhimõte baseerub eraõigusliku õigussuhte poole autonoomia põhimõttel.

Privaatautonoomia e eraautonoomia (Otsustamise vabadus (kas ja kellega teha tehinguid );Sisuvabadus (võimalus kokkuleppe sisu vabalt kujundada);Vormivabadus (suuline/kirjalik/ elektrooniline / notariaalne)-nad ka piiratud 3 viisil- Sõlmimise vabaduse piiranguks on sõlmimise sund ;Vormivabaduse piiranguks on seadusest tulenevad vorminõuded;Sisuvabaduse piiranguks on sätete dispositiivsuse piirang) on iseotsustamisõigus ja –vabadus, mille tulemuseks on poolte tahte ülemuslikkus seaduses kirjapandu ees.

Mõistlikkuse põhimõte-võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks

Tsiviilõiguse õigussuhe

Tsiviilõigussuhe on tsiviilõigusega reguleeritud ühiskondlik suhe, mille sisuks on poolte õigused ja kohustused

Isikud e subjektid (kelle vahel on tsiviilõigussuhe);

Ese e objekt (millele on suhe suunatud);
Sisu (millised on need õigused ja kohustused).

Absoluutsed tsiviilõigussuhted – kohustatud pool pole konkreetsete isikute näol kindlaks määratud.

Relatiivsed tsiviilõigussuhted – mõlemad pooled on konkreetselt kindlaks määratud. Õigustatud isik saab nõuda konkreetselt isikult kohustuste täitmist, mis võib omakorda tuleneda absoluutse õiguse rikkumisest või võlasuhtest.

Subjektiivsed tsiviilõigused

Subjektiivne õigus on juriidiliselt tagatud võimalus ise teatud viisil käituda ja nõuda teistelt isikutelt vastavat käitumist.

Absoluutsed õigused e õigused igaühe vastu.

Isiksuse õigused e isiku austamise õigused;
Perekonnaõigused
Asjaõigused – jagunevad kaheks:

Omand e omandiõigus on isiku ulatuslikum õigus asja üle. Ka omaniku õigus asja üle pole siiski kunagi piiramatu (eelkõige avalik-õiguslikud piirangud)
Piiratud asjaõigus e õigused võõrale asjale(sh kasutusõigused, realiseerimisõigused, omandamisõigused).

Intellektuaalne omand – õigused mitte materiaalsetele hüvedele (autoriõigus)

Relatiivsed õigused konkreetse isiku vastu. Nendeks on: õigus nõuda teiselt poolelt teatud käitumist e nõudeõigus (nt tasuda ostuhind , asi välja anda); õigus ühepoolselt kujundada olemasolevat õigussuhet;

Muud subjektiivsed õigused nt korporatiivsed õigused – liikmeks, osanikuks või aktsionäriks olemisest tulenevad õigused

FIE

Õigusvõime all mõistetakse võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime, mis algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.

Deliktivõime on isiku võime vastutada süülise käitumise korral. Alla 14-aastane isik ning psüühilise või füüsilise puuduse mõju all tegutsenud isik ei vastuta enda poolt tekitatud kahju eest, st tal puudub deliktivõime.

Füüsilise isiku teovõme on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid ehk oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja kohustusi, samuti neid muuta ja lõpetada. Teovõime on võrdne kõigil täiskasvanud normaalse vaimse tervisega inimestel.

Piiratud teovõime on faktiline seisund, mis alla 18-aastaste isikute puhul tuleneb nende vanusest (vastavalt seadusele). Alaealine võib seega olla asja omanik, kuid ta ei saa asja tehinguliselt käsutada piiratud teovõime tõttu.

Otsusevõimetu on teovõimeline isik, kes ajutiselt (nt ravimite mõju all, joobes) ei ole võimeline õigesti hindama , kuidas tehing mõjutab tema huve.

elukoht tegeliku elukoha järgi; Tegevuskoht on isiku püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse toimumise koht.

Juriidilised isikud - on seaduse alusel loodud õigussubjekt ehk teisisõnu on juriidilised isikud üksused või organisatsioonilised tervikud, millele seadus omistab õigussubjektsuse.

Juriidilist isikut kui organisatsiooni võib iseloomustada –

organisatsioon on võimeline omama iseseisvat vara, mis on eraldatud selle liikmete varast;
selline vara moodustab omakorda erilise vastutusüksuse;
võime osaleda tsiviilõigussuhetes poolena;
eksistentsi sõltumatus liikmete vahetumisest

asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht; tegevuskoht määratletakse püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koha järgi; nimi äriüingute puhul sisaldab äriühingu liigi nime.

õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviil kohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja –kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele.

Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik.likvideerimine, mille käigus realiseeritakse isiku varad , täidetakse kohustused võlausaldajate ees ning ülejäänud vara jagatakse seaduses ette nähtud isikutele.

Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle (konkreetse) juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekkimine, avalik-õigusliku juriidilise isiku organid ja nende pädevus, samuti põhikirja olemasolu jne nähakse ette selle konkreetse avalik-õigusliku isiku käiva seadusega.

Tehingu mõiste ja liigid

toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus . Tehingud jagunevad kohustus- ja käsutustehinguteks. Nende tehingute puhul kehtib eraldamisprintsiip.Tehing on kohustustehing, kui see on suunatud isikutevaheliste õiguste ja kohustuste tekkimisele.

Käsutustehing
Ühepoolne tehing
Mitmepoolne tehing
Varalined tehing
tingimuslik tehing

Tahteavalduse tegemine ja tehingu tõlgendamine

Tehingu tõlgendamine on tehingu tegijate tegeliku tahte välja selgitamine . Tehingu tõlgendamisel lähtutakse eelkõige tahteavalduse tegija tegelikust tahtest. Kui isiku tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tõlgendatakse tehingut objektiivselt e nii, nagu mõistlik inimene seda mõistma pidi.

Tehingu vorm

kirjalik vorm - kirjalik dokument ning pooled peavad sellele omakäeliselt alla kirjutama
Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm- peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud
notariaalselt kinnitatud
notariaalsel tõestamisel - kontrollib aga notar lepingu sisu ja seletab tehingu õiguslikke tagajärgi poolte jaoks.

Tühised tehingud

Tehing võib olla tühine algusest peale, st kehtivat tehingut pole sõlmitud.
Tehingu tühisus võib olla tagajärjeks juhul, kui tehingu sisu on vastuolus seadusest tuleneva keeluga. Seda siiski vaid juhul, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Kui seadust pole rikutud, võib tehing olla siiski vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kriteeriumiks peetakse ausate ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustunnet.
Tühistamise alus:

Eksimus - on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tühistamise aluseks olev eksimus peab olema niivõrd oluline, et mõistlik isik poleks samas olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud teistsugustel tingimustel.
Pettus – on teise lepingupoole tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine ebaõigete asjaolude avaldamise või hea usu vastaselt oluliste asjaolude avaldamata jätmise teel eesmärgiga kalluda isikut tehingut tegeme.
Ähvarduse - või vägivalla mõjul tehtud tehingu tühistamiseks peab tehingu tegemisel toimunud ähvardus või vägivald olema õigusvastane ning nii vahetu ja tõsine, et ei jäta tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut
Raskete asjaolude ärakasutamiseks nimetatakse olukorda, kus tehing on teinud füüsilise isiku erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid ära kasutades talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.

Esindus

Isikud teevad tehinguid ise või esindaja kaudu.Juriidiline isik saab teha tehinguid ainult esindaja kaudu. Esindaja tegutseb alati esindatava nimel ja huvides, tema tegevuse kaudu luuakse, muudetakse või lõpetatakse tsiviilõigussuhteid esindatava ja kolmanda isiku vahel.
Esindusõiguseta või esindusõigust ületades tehtud tehingute puhul jäävad esinduse tagajärjed esindatava suhtes saabumata, v.a. kui viimane tehingu heaks kiidab. Esindatav võib tühistada tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus sisesuhtest tulenevaid kohustusi ja mis on vastuolus esindatava huvidega; seda siiski vaid juhul, kui lepingu teine pool teadis või pidi teadma kohustuse rikkumisest.
Seadusjärgne esindus tekib seaduse alusel ja esindusõiguse ulatus määratakse seadusega

Lepingu sõlmimine

Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustavad midagi tegema või tegemata jätma. Kokkulepe on lepinguna siduv, kui on olemas poolte tahe olla õiguslikult kohustatud.
sõlmimine toimub tavaliselt lepingu sõlmimise ettepaneku tegemisega ja selle vastuvõtmisega (nõustumus e aktsept) või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel.
Leping loetakse sõlmituks aktsepti kättesaamisest, kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud.
Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud, mille tõttu ei ole teine lepingupool võimeline mõjutama tingimuse sisu. Lepingu sõlmituks lugemine võib sõltuda ka vorminõuete täitmisest. Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui kokkuleppele on antud ettenähtud vorm.
Eelleping on leping, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel.

Asjaõiguse olemus ja põhimõtted

Asjade olulisim liigitusalus jaotab asjad kinnis - ja vallasasjadeks. Kinnisasi on maapinna piiritletud osa – maatükk koos tema oluliste osadega. Kõik ülejäänud asjad on aga vallasasjad, kuna nende asukoht ruumis võib muutuda.
Õiguste ehk kehatute esemete hulgast kuuluvad õigusobjektide hulka need, mida saab teistele isikutele üle anda.
Vara on tsiviilõiguse üldiste põhimõtete kohaselt isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum.
Asjaõigus kui eraõiguse haru reguleerib õigussuhteid, mis on suunatud asjadele, tegeldes põhiliselt küsimustega:
- kuidas tekib omand ehk kellele kuuluvad asjad?
- missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
- kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?

Omandi sisu tekkimine ja liigid

Omandi tekkimise aluseks võib nii kinnis- kui vallasasjade puhul olla kas seadus või tehing.
Omandi tehingulise üleandmise korral läheb omand seniselt omanikult uuele omanikule üle pooltevahelise kokkuleppe alusel, millele lisaks tuleb omandi üleminek seaduses ettenähtud viisil avalikustada.
Kinnistusraamat on maa- ja linnakohtutes asuvate kinnistusametite poolt peetav avalik register , mis annab teavet kinnisasju puudutavate asjaõiguslike õigussuhete kohta. Kinnistusraamatust nähtub, kes on konkreetse kinnisasja omanik ja missuguste piiratud asjaõigustega on kinnisasi koormatud .
Omandi seadusjärgsete tekkealuste puhul saab isik omanikuks, kui täidetud on seaduses selleks ettenähtud faktilised eeldused (nt pärimine)

Piiratud asja õigused - annavad õigustatud isikule asja suhtes otsese õigusliku võimu teatavates konkreetsetes piirides. Ka selliselt kindlaksmääratud käitumisvõimaluste puhul toimib asjaõiguslik kaitse – sarnaselt omandiga kehtivad piiratud asjaõigused kõigi kolmandate isikute suhtes.

Servituudid kui kasutust tagavad piiratud asjaõigused annavad õigustatud isikule piiratud kasutusõiguse võõra asja suhtes, panemata kohustatud isikule sealjuures aktiivsete tegude tegemise kohustust.
Reaalservituudi korral on ühe kinnisasja omanik õigustatud teist (teenivat) kinnisasja teatud viisil kasutama või on teeniva kinnisasja omanik kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.
Isiklike servituutide puhul ei ole õigustatuks mitte konkreetse kinnisasja igakordne omanik, vaid kindel füüsiline või juriidiline isik. Levinum isiklik servituut on kasutusvaldus , mis annab asja kasutamise ja selle viljade omandamise õiguse.

Perekonna õiguse mõiste ja üld põhimõtted

Perekonnaõiguse all mõistetakse eeskätt nende õigusnormide kogumit, mis reguleerivad abielu ja põlvnemissuhteid.Isikud on sugulased, kui üks põlvneb teisest või kui isikud põlvnevad samast isikust. Abielu instituut sugulust ei mõjuta.Abielu sõlmitakse täisealise mehe ja naise vahel. Hõimlus seevastu tekib abieluliste suhete kaudu: abikaasa sugulased on teisele abikaasale ja tema sugulastele hõimlased.

Abikaasade vastatikused õigused ja kohustused

Abieluvaralepinguga võivad abikaasad kindlaks määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused erinevalt perekonnaseaduses toodud üldreeglist. Abieluvaralepingu võib sõlmida enne abiellumist või abielu kestel, kuid igal juhul tuleb see tõestada notariaalselt. Enne abiellumist sõlmitud lepingust tekivad abikaasade vastastikused õigused ja kohustused abielu sõlmimise ajast.
Abieluvaralepinguga võidakse kindlaks määrata:

milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks;
milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara;
kuidas abikaasade ühisvara vallata, kasutada ja käsutada;
kuidas abikaasade ühisvara jagada;
abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel;
abikaasade muud vastastikkused varalised õigused ja kohustused, kui see ei ole vastuolus seadusega.

Abikaasade vahelised varalised suhted

Abieluvararežiim ehk varavahekord on abikaasadele kuuluva vara omandisuhteid reguleerivate normide kogum. Selle regulatsiooniga sätestatakse terviklikult kummagi abikaasa kogu vara asjaõiguslik staatus, vara valitsemise kord ning selle võimalikud piirangud teise abikaasa huve silmas pidades, vastutus kolmandatest isikutest võlausaldajate ees, samuti eeskirjad, millest tuleb lähtuda vara jagamisel varavahekorra lõppetamise korral
Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt muutub abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvaraks, enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara aga jääb tema lahusvaraks.
Abieluvaralepinguna on käsitletavad igasugused notariaalselt sõlmitud kokkulepped, millega kaldutakse kõrvale seadusjärgsest varakorraldusest või muudetakse abikaasadevahelistes varalistes suhetes kehtivat varasemat režiimi.Abielu lõpeb abikaasa surmaga või abielu lahutamisega.

Põlgnemine

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest.
Põlvnemine viitab mõistena eelkõige bioloogilisele seosele vanema ja järglase vahel, kuid perekonnaõiguses ei seata bioloogilist põlvnemist alati esikohale – põlvnemissuhe võib olla ka juriidiline. Põlvnemise kindlakstegemise (olenemata viisist) tagajärjel tekivad vanematel lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused.
Vanem on ühtlasi lapse seaduslik esindaja.Vanema õigusi ja kohustusi nende kogumis nimetatakse vanema hooldusõiguseks. Põlvnemine on aluseks ülalpidamiskohustuste tekkimisele sugulaste vahel.
Lapsendamise kaudu saab lapsendatav õigusliku staatuse, mis vastab suures ulatuses lapsendaja lihase lapse seisundile; juriidiline sugulussuhe luuakse siin kohtuotsuse alusel.

Pärimise õiguse mõiste ja põhimõtted

Pärimisõiguse all mõistetakse nende õigusnormide kogumit, mis reguleerivad füüsilise isiku surma korral tema vara üleminekut teisele isikule ehk pärimist.
Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral ühtse tervikuna teisele isikule üle läheb. Pärand koosneb pärandaja kõikidest õigustest ja kohustustest, v.a. need, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja seepärast lõpevad viimase surma korral.

Seadus järgne pärimine

Seadusjärgseks pärimiseks nimetatakse pärandi üleminekut seaduses nimetatud isikutele vastavalt seaduses sätestatud korrale.Seadusjärgseteks pärijateks on pärandaja abikaasa ja pärandaja sugulased

Pärimine testamendi järgi

Testamendijärgse pärimise korral läheb pärand pärijale üle testaatori poolt juba oma eluajal tehtud ühepoolses tahteavalduses nimetatud isikule.
Notariaalsed testamendid :

Notariaalselt tõestatud testamendid e avatud testamendid, mille koostamisel osaleb ka notar, andes õigusalast nõu.
Notari hoiule antud testament , nn salajane testament, mille annab testaator isiklikult notarile hoiule kinnises ümbrikus ning seega selle koostamisel notar ei osale

Kodused testamendid :

Tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testament
Omakäeliselt kirjutatud testament

Abikaasade vastastikune testament on abikaasade ühine, notariaalselt tõestatud vormis testament, milles abikaasad nimetavad teineteise vastastikku oma pärijaks.

Tööõiguse mõiste

õigusnormide kogum, mis reguleerib töölepingu alusel töötaja ja tööandja vahel tekkivaid töösuhteid ning töötingimuste kollektiivset kujundamist

Töölepingu tunnused

Töötaja annab tööandja käsutusse oma tööjõu ja ta on kohustatud tööandjale kokkulepitud tööd tegema
Lepingu esemeks on kokkulepitud töö tegemine tähtaega määramata või teatud aja jooksul.
Töötegemisel on töötaja tööandjaga alluvusvahekorras, töötaja kohustub alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile .
Töölepingu alusel tehtav töö on tasuline .
Töötingimused lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel.

Töösuhete reguleerimise üldised põhimõtted

Õigus vabalt valida tegevusala , elukutset ja töökohta.
Töötingimused on riigi kaitse all.
Riik reguleerib töösuhteid niivõrd, kui see on vajalik töösuhte subjektide koostöö tagamiseks sotsiaalse partnerluse alusel ja töötajate kui majanduslikult nõrgema poole huvide kaitseks
Töötaja ja tööandja organiseerumisvabadus.
Tööst mittetulenevate seadusvastaste eeliste ja piirangute kehtestamise lubamatus.
Õigus töötasule.
Õigus puhkusele.
Töötaja suhtes soodsama sätte kohaldamine.

Töölepingu kohustuslikud tingimused

poolte andmed (nimi, isikukood või registreerimisnumber , elu- või asukoht);
töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg;
tähtajalise töölepingu korral töölepingu kestus ja alus;
ameti- või kutsenimetus või kvalifikatsiooninõuded ja tööülesannete kirjeldus;
töö tegemise koht või piirkond;
palgatingimused;
tööajanorm;
töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestus, samuti alused lisapuhkuse andmiseks ;
töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad või nende tähtaegade määramise alused;
viide kollektiivlepingu rakendatavuse kohta töölepingule.

.DOCX Laadi alla originaalfail 20 lk · .docx · 166 allalaadimist

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #1

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #2

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #3

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #4

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #5

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #6

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #7

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #8

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #9

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #10

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #11

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #12

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #13

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #14

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #15

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #16

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #17

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #18

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #19

Õigusõpetuse kontrolltööde küsimuste vastused #20

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-10-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

166 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

elina00 Õppematerjali autor

Õigusõpetuse Õigus õpetus süsteem loomuõigus

Sarnased õppematerjalid

doc

sissejuhatus õigusteadusesse eksamikonspekt

Kordamisteemad aines sissejuhatus õigusteadusesse 1. Sotsiaalse normi põhitunnused, funktsioon, liigid (tavanorm, moraalinorm, korporatiivne norm, õigusnorm). Sotsiaalne norm käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Käsk, keeld, luba midagi teha. Sotsiaalse normi põhitunnused: 1) käitumist motiveeriv toime käitumiseeskiri, mis mõjutab inimeste tahet ja motiveerib inimest valima normis prognoositud reegli kohaselt; 2) kohustus inimene allutab oma käitumise normi eeskirjale (väline autoriteet); 3) realiseerimise viis sotsiaalne kohustus täidetakse vabatahtlikult või sotsiaalse surve mõjul (nt hukkamõist jms); 4) eesmärk saavutada kehtestatud reegliga soovitud käitumine; 5) abstraktsus; 6) kehtivus aegruumis kehtivad püsivalt mingil kindlal ajavahemikul kindlas ruumis ja isikute ringi suhtes Sotsiaalsete normide funktsioon N

Sissejuhatus õigusteadusesse

docx

Õigusõpetus. Mahukas Eksami konspekt.

Teema 1. Õigus ja ühiskond 1) Õiguse olemus ja mõiste. Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide süsteem käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele. 2) Õiguse tunnused.  Õigus on käitumisreeglite (normide) kogum. Õigusnormid ei toimi eraldi, hajutatult,vaid kogumina, nad kujutavad endast tervilikku süsteemi, mis kujuneb vastastikku seotud elementidest (normidest, õigusinstituutidest, õigusharudest). See vastastikune seotus ja süsteemsus tõstab õiguse kui tervislikku kogumi regulatiivset mõju, vähendab regulatsiooniväljas lünkade tekkimise võimalusi.  Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum. See eristab õigusnormide kogumit kõigest teistest sotsiaalnormide süsteemides ,

Õigusõpetus

doc

Õiguse aluste eksami materjal

Õiguse alused Kordamisküsimused 1. Õiguse olemus ja mõiste. Riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide süsteem käitumise reguleerimiseks või kaitsmiseks ja mille nõuete täitmist garanteerib riik oma sunnijõu kasutamise võimalustega. 2. Õiguse tunnused *Õigus on käitumisreeglite kogum *Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum *Õiguses väljendub riigi tahe *Õigus on üldkohustuslike normide kogum *Õiguse täitmist tagatakse riigi sunniga *Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele 3. Õigusperekonnad. Mandri-Euroopa Anglo-Ameerika islami, hinduistlik, judaistlik Kaug-Ida, Aafrika sotsialistlik 4. Õiguse süsteem, õigusvaldkonnad, avalik õigus, eraõigus. ÕIGUSSÜSTEEM - mingis riigis kehtiva õiguse struktuur, mis jaguneb õigusharudeks ja õigusinstituutideks. ÕIGUSE SÜSTEEM: ÕIGUSE PÕHIVALDKONNAD,

Õiguse alused

doc

Õigusteadus

1.Sotsiaalne norm Norm on üldise määratluse järgi reegel, juhis või mall (A.Aarnio. Õiguse tõlgendamise teooria. Kirjastus Juura, 1996. Lk 56). Valdkonniti tuntakse mitmesuguseid reegleid, nt formaalloogika reeglid, tava- ja moraalinormid, tehnilised normid jne. Mitte kõik neist pole sotsiaalsed normid. Sotsiaalsed normid väljendavad ühiskondlikku tahet ja reguleerivad ühiskondlikke suhteid (suhteid inimeste vahel). Sotsiaalne norm käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimeste tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks kogu ühiskonna või konkreetse sootsiumi huvides. Sotsiaalne norm eeskätt sotsiaalne kohustus. Kohustus normis inimene peab käituma teatud viisil, sooritama mingi teo. Tegu tegevus või tegevusetus. Käitumise vastavust normile hinnatakse teo ja tagajärje ühtsuses: kas see tegu, mis põhjustas just selle tagajärje, vastas sotsiaalse normi reeglile ehk mallile. Sotsiaalse normi põhitunnused: 1) käitumist motiveeriv toime

Õiguse alused

doc

Õigusteaduse eksam

Kordamisteemad aines sissejuhatus õigusteadusesse Eksam toimub: 13. jaanuaril 2012 kell 16:30, ruum X-313 18. jaanuaril 2012 kell 16:30, ruum X-413 1. Sotsiaalse normi põhitunnused, funktsioon, liigid (tavanorm, moraalinorm, korporatiivne norm, õigusnorm). 2. Õigusnormi mõiste ja tunnused, ülesanne. Õigusnormi liigid, loogiline struktuur (hüpotees, dispositsioon, sanktsioon). 3. Ajaloolised õiguse allikad, nende lühiiseloomustus. Eesti õiguse allikad. 4. Õiguse mõiste objektiivses tähenduses. Õiglus. 5. Normi hierarhia põhimõte. 6. Õigussüsteemide sisuline jaotus. Kontinentaal-euroopa ja anglo-ameerika õigussüsteemide üldiseloomustus, vahe. 7. Eraõiguse ja avaliku õiguse vahetegu, olulisemad põhimõtted. Õigussüsteem, õiguse valdkonnad, nende lühiiseloomustus, kuulumine era- ja avaliku õiguse harusse. 8. Õigussuhte mõiste. Õigussuhte peamised tunnused, elemendid (nimetada), peamised liigid.

Õiguse alused

docx

Õigusõpetus - Kordamine eksamiks

Küsimused/Konspekt pärinevad ainekavas nädalatekaupa läbi võetud teemadest ja lisaks tunnis kirja pandud üksikuttest infokildudest. Kollasel higlightidud osad pidavat eksamile tulema Popovi sõnul. Pool infot on raamatust, ülejäänud netist leitud materjalidest. Lisaks on konspekti lõpus 2017 aastal küsitud eksamiküsimused. Vigade eest ei vastuta. Teema 1. Õigus ja ühiskond 1. Õiguse olemus ja mõiste - õigus on käitumisreeglite ja normide kogum. Teisisõnu inimeste vahelise sotsiaalsete suhete reguleerimise vahend. Enne seda olid väljakujunenud tavad. Need muutusid omakorda sätestatud õigusteks. Tava = käitumisviis + õiguslik tunnustamine. Õiguse allikaks on õigust seadvad faktid ja õigusnormid. Õigusnorm on üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis kehtestatakse riigi poolt kindlas korras ning selleks pädeva institutsiooni poolt ja tagatakse riigi sunniga. 2. Õigu

Õigusõpetus

doc

Õiguse alused (harjutusküsimused+vastus ed)

Õppeaine: õiguse alused Esialgsed harjutusküsimused loengute kohta (teemade edasisel käsitlemisel täiendatavad) Loeng 1: Õiguse mõiste. Õiglus. Õiguse allikad. Sotsiaalne norm. Õigusnorm. Normihierarhia. 1. Õigusnormi ja sotsiaalse normi vahetegu. Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta (kahe eraisiku kohta; riigi ja eraisiku kohta jne): ühele pannakse mingi õigus see on subjektiivne õigus - ja teisele kohustus, enamasti on neid ühe asja ajamisel mitmeid. Õigus normid on need sotsiaalsed normid, mis on kirjutatud seaduses. Õigusnorm ei tegele mitte üksnes sellega, mis on, vaid ka asjadega, mida veel ei ole, aga peaks olema ja mis iseenesest ei juhtu. Seadus, mida keegi ei riku, on mõttetu. Sotsiaalsed normid normid, mis määravad, kuidas ühiskonna, mõne selles oleva grupi või organisatsiooni

Õiguse alused

doc

Avalik õigus, Eraõigus

Variant 1 1. Kuidas te eristate kahte õiguse valdkonda avalikku õigust ja eraõigust? Avalik õigus: Rahvusvaheline õigus, Riigi- ja konstitutsiooniõigus Haldusõigus Kirikuõigus Kriminaalõigus Kohtu- ja protsessiõigus Finantsõigus Sotsiaalõigus Eraõigus: · Tsiviilõigus (võlaõigus, asjaõigus, perekonnaõigus, pärimisõigus) · Kaubandus- ja majandusõigus (ühinguõigus, väärtpaberiõigus, panganddusõigus, autoriõigus, konkurentsiõigus, tarbijakaitsõigus) · Tööõigus Avalik õigus reguleerib riigi tegevust ning riigi ja üksikisiku vahelisi suhteid, eraõigus reguleerib füüsiliste isikute vahelisi suhteid. Avalik õigus lähtub riigi huvist, eraõigus puudutab üksikisiku kasu. Võib ka öelda,

Õiguse entsüklopeedia

Rohkem sarnaseid