Rahanduse ülevaade (0)

Sularahata arveldamine – kviitung ehk lihtveksel (1. Nimeline  väärtpaber )
 
      -  esitajaveksel ( nimetu väärtpaber) 
Raha – üldine  maksevahend ; selle vastu saab vahetada mistahes kaupu .
Kaupraha – kasutatakse kaupa nagu raha
Kaupa esindav raha – väärismetallid
Usaldusraha  – puudub materiaalne  tagatis (kuid mitte täielikult), raha, mille ringlus baseerub ainult 
või osaliselt usalduses(nt.10% usaldus ja 90% kuld - usaldusraha). Puudub täielikult või osaliselt 
väärismetalli või  valuuta  kate.
Tekkisid laeunandmiskohad.
Tekkisid pangad , kuna nemad andsid laenu ja võtsid hoiusele ka.
Inflatsioon  – liigse raha ringlus(üleliigne)
Formuleeritakse raha omadused :
Raha aktsepteeritavus – raha peab olema kõigis majandustehingutes kõikide poolt vastuvõetav. 
Raharinglus  toimub normaalselt vaid siis, kui tehinguosalised võivad olla kindlad,et saavad seda 
raha kasutada ka järgnevates tehingutes.
Homogeensus  – kõik ühesugused rahaühikud peaks ideaalkujul olema võimalikud ühesugused või 
identsed, peaksid omama ühesugust füüsilist kuju ning omadusi.
Raha säilivus – raha materjalina tuleks kasutada sellist materjali, mis peab kaua vastu, mis tagab 
raha  esialgse  füüsilise säilimise ja tema omadused.
Kaasaskantavus, käsitlemise mugavus – raha peab olema hästi transporditav, peab olema mugav 
käsitleda, eristamisvõimalus.
Raha piiratus – raha peab ringluses olema parasjagu, seda ei tohi olla ringluses rohkem, kui 
normaalne majandusareng vajab, ei tohi olla ka liiga vähe, mis hakkab pidurdama majanduse 
potentsiaalset arenguvõimalust. 
Äratuntavus – raha peab olema kõikidele tehingupartneritele tuntud, sest kui raha ei tunta, siis seda 
ei aktsepteerita.
Jaotatavus – raha peab olema võimalikult väiekestes kupüürides, et sellega saaks mugavamalt ja 
täpsemalt kaupade eest maksta.
Kuni 19.saj.lõp. kasutati kullastandardisüsteemi – raha oli vahetatav kulla vastu.
See süsteem hakkas  lagunema  1.ms. ajal, kuna  kadus  ära ühtne valuuta ja hakati maksma kullaga 
ning kullavarud kadusid .
Valuutakomiteesüsteem - Toimis siis kui Eestis oli oma raha(kroon)
- koduvaluuta seoteakse mingi teise tugevama valuutaga. Seotakse fikseeritud, jäiga kursiga.  
- kogu ringlusesse suunatud rahamass peab olema tagatud keskpangas valuuta või väärismetalli 
reserviga
- omane väikeriikidele
Tänapäeval kasutatakse enamikus riikides  paberraha  ehk kupüüre või  münte . Nad on rahamärgid või
kaupa esindav raha. 
Rahamärgid on, kas väikese omaväärtusega või praktilise väärtuseta rahatähed. Rahamärkide 
väärtus tuleneb oluliselt nende ostujõust.
Seaduslik ja muu maksevahend
Kuni 20.saj. alguseni  mõisteti rahana ringluses olevat paberraha ja münte. Hakkab tekkima  raha 
alternatiiv ehk muid maksevahendeid. Tekivad elektroonilised maksevahendid, mis oluliselt  laiendab
raha mõistet. 
1)Raha kui seaduslik maksevahend - See on raha, mille on emiteeriv riik kuulutanud seaduslikuks 
maksevahendiks, milleks on käibel olevad kupüürid ja metallmündid. Mida on kohustatud vastu 
võtma piiramatult majandustehingute osalised. 
2)Muud maksevahendid(alternatiivmaksevahendid- pangakaardid )
Mõisted
Likviidsus  – kui kiiresti on võimalik vara muuta rahaks ilma täiendavate kuludeta.
Pangaraha – pankadevahelistes arveldustes kasutatav arveldusraha. Ei eksisteeri kunagi reaalse 
rahana.
Raha funktsioonid
1. Raha kui maksevahend – raha on vahetatav kõikide teiste kaupade vastu vastavalt raha 
väärtusele ning kaupade hindadele. Toimib normaalse inflatsiooni tingimustes. Kui inflatsiooni tase 
tõuseb, siis raha funktsioon muutub küsitavaks ja tekib uuesti bartertehing.
2. Raha kui väärtuse mõõt – raha on ühikumõõduks kaupade ja teenuste väärtuse mõõtmisel, mis 
annab võimaluse neid väärtuse alusel omavahel võrrelda. Kui teised väärtuste  mõõdud on 
konstantsed, siis raha kui väärtuse mõõt on muutuv suurus. Inflatsiooni tõttu ei suudeta kaupa ja 
raha väärtusi kokku viia.
3. Raha kui akumulatsioonivahend – kuna raha on suhteliset püsiva väärtusega, siis võib raha 
koguda ehk akumuleerida teadmises, et seda saab kasutada tulevikus  mingite  suuremate kulutuste 
tegemiseks. Kui raha ei täida eelnevaid funktsioone,siis akumulatsiooni funktsioonist pole mõtet 
rääkida.
4. Raha kui tulevikuväärtuse mõõt – majandustoimingutes tuleb arvesse võtta raha väärtuse 
muutumine ajas, kuna tänapäeva tehingute väärtused on oluliselt suurenenud,  inflatsioon on 
muutlikum ja  tehingud võivad olla pikaajalised.
Raha loomise protsess
Kommertspangad  peavad keskpanka  panema  10% oma kogurahast iga dekaadi järel, siis  keskpank  
teab kui palju raha saab  kommertspank  laenata. 
Dekaad – 10 päeva.
Aktiva
Passiva
ArveldusKonto : 100
Hoius :100
Arvelduskonto: 90
Hoius:100
Laen : 90
H:100
Kohustuslik  Reserv : KohustuslikRes. : 10 H:90
10
100
100
ArveldusKonto:90
Laen : 90
H : 100
KohustuslikRes. : 10
Raha loomise
protesessi 
mõjutavad(pidurdavad) 
tegurid
1.Laenu kõlbulik ja projektide nappus – laenutaotlejad ei esita kvalitseetseid laenuprojekte.
2.Laenunõudluse üldine langus – 
3.Rahasummade leke finantssektorist – nt. Säästude  omanikud  hoiavad raha enda käes
4.Laenude väljastamist võib piirata panga liiga madal omakapitali tase 
5.Keskpanga  rahapoliitika  kasutades administratiivseid vahendeid – keskpank  korjab osa rahast ära 
ja kommertspangad ei saa enam nii palju välja laenata
Inflatsioon  - Hindade üldine ja püsiv tõus ning raha ostujõu langus. Mis tuleneb liigse rahahulga 
käibele laskmisest võrreldes majanduse tegeliku vajadusega . 
D
  eflatsioon  – üldine hinnataseme langus ning raha ostujõu ehk väärtuse kasv. Ei kesta kaua.
Kui raha pakkumine langeb alla seda taset, mis on vajalik ühiskonna normaalseks arenguks, siis 
majanduse kasv aeglustub või peatub üldse – inflatsioon.
Kui raha ületab majanduskasvu normaalse vajaduse, siis hakkab raha väärtus  langema  ning kaupade 
hinnad tõusevad – inflatsioon.
Hüperinflatsioon  – üle 600% aastas, kaupade hinnad 6-kordistuvad.
Galopeeriv inflatsioon - ka hüperinflatsioon, kuid järsem (jõuab mõne päevaga)
Laineline  inflatsioon – kõige probleemsem inflatsiooni liik, kuna kõigub palju ja inimesed ei suuda 
kaupa ümber hinnata.
Majandustehingutes ei ole tehinguosalised huvitatud niivõrd raha nominaalsest väärtusest  vadi  tema 
reaalsest väärtusest ehk ostujõust.
Raha reaalse väärtuse muutumise mõõtmiseks kasutatakse indekseerimist ehk indekseid. Tavaliselt 
mõõdetakse mingi kindlaks määratud kaupade kogumi väärtus(ostukorv) mingi ajaperioodi jooksul.
Ostukorvi väärtuse muutumise iseloomustamiseks arvutatakse vastav indeks mida nimetatakse 
hinnaideksiks.
Hinnaindeks  on suhtarv , mis iseloomustab valikulise kauba komplekti hinna muutumist perioodi 
jooksul.
Hinnaindeksi n periood – ostuk. Maksumus n per(2011,2010) / ostuk. Maksumus baas.per(nt2005)   
x 100%
Ahelindeks  – nt : n periood on 2010 ja eelmise aasta periood 2009 jne. 1 aasta madalam.
Tarbijahinnaindeks  – mõõdab tarbekaupade ja teenuste ostukorvi maksumuses suhet mingi valitud 
perioodi suhtes. Hindame ostukorvi väärtuse muutust ajas. Iga aasta muutub.
Ostukorvi mõjutab tehnoloogia .
Tootja hinnaindeks – iseloomustab teatud riigis valmistatud toodete hindade muutumist ning seda 
kastutatakse jaehindade planeerimisel.
Ehitushinnaindeks – iseloomustab ehituse maksumuse muutumist ja mille alusel võib prognoosida 
ehitatavate pindade võimalikku hinda tulevikus.
Energiahinnaindeks – saab kasutada rahvusvahelistes energiatarne lepingute koostamisel
Tööjõuhinnaindeks – selle abil saab vaadata, kus on tööjõud hea ja kus halb, kui suur on töötajate 
palk 
Eksport ja importhinnaindeks – toome sisse kallimat kaupa kui välja viime
TEST 10.10.2012
 
Finantsvahendus  – 
Hoida raha „sukasääres“ :
1) raha väärtus väheneb inflatsiooni toime tõttu
2)sellises vormis raha säilitamine ei ole säilitajale kasulik, kuna raha võiks panna  teenima  täiendavat
tulu
3)raha säilitamine sellises kujul ei ole turvaline
Igas ühiskonnas on isikuid, kes  ajutiselt  säästavad raha ning on nõus seda investeerima. Samuti on 
ühiskonnas on isikuid, kes vajavad raha ehk on olemas laneuvõtjad. 
Säästja  (investor)  Pank  Laenuvõtja ( invest . Ei ole tegelt investor)
Et majandus toimiks normaalselt, peab raha liikuma säästjatelt ehk investoritelt võimalikult 
probleemideta laenuvajajatele. Selle protsessi  hõlbustamiseks  võib kasutada finantsvahendajate 
teenust ehk finantsvahendajaid. Finantsavahendusasutus on  institutsioon , mille kaudu raha liigub 
neilt, kelle tulud ületavad kulusid  neile, kelle eelarve on ajutise puudujäägiga.  Finantsvahenduse 
kasutamine seisneb selles, et säästja laenab finantsvah.(pank) ning pank laenab edasi lõplikule 
laenuvajajale.
Finantsvahendajad kahes grupis:
1)Houiseid vastuvõtvad  finantsasutused (pank-võtavad kõikidelt ; hoiu-laenuühistud-võtavad 
liikmetelt)
2)Hoiuseid mittevastuvõtvad asutused(kindlustus ; invest.fondid ; pensioni fondid)
Säästja vajadused finantsvahenduse suhtes : 
1)laenu andmisega kaasnevad alati  riskid , mida kõik säästjad soovivad võimalikult minimeerida
Laenuriskid:
1)makserisk-laenuvõtja ei suuda või ei soovi laenu tagasi maksta koos intressiga
2) tururisk - laenutagatiseks antud turuväärtus väheneb riigis valitseva majandusliku olukorra 
tõttu(inflatsioon;turu kadumine)
3)likviidsusrisk :
-säästja vajab laenusummat enne lepingu tähtaja saabumist( laenuandja )
-ei suuda laenu tähtaaegselt tagastada(laenuvõtja)
4)hajutamisrisk – ühe hoiuse väljamaksmine ei tohiks otseselt sõltuda mingi konkreetse laenu 
tagastamisest(nt. Laenuvõtja ei maks pangale õigeaegselt ja pank ei maksa laenuandjale)
Laenu  andes  peab säästja analüüsima kõiki nimetatud riske, kuid reeglina ei ole neil selleks piisavalt
teadmisi, vahendeid või infot ning seetõttu annavad säästjad nimetatud kohustused 
finantsvahendajale.
Lähtuvalt laenuandja(säästja ja investor) kasutatakse finantsvahendust : 
1) riskide vähendamiseks läbi nende  hajutamise  
2) kulude vähendamiseks, kui laenuandja isegi soovib analüüsida riske mingi kindla projektiga, 
siis kulutaks ta selleks piisavalt palju aega ja tulemuse kvaliteet pole alati garanteeritud, seega 
muutub see kulukaks.
3) säästude likviidsuse säilitamiseks ja antud kontekstis tähendab likviidsus esiteks seda, kui 
kergelt on võimalik tagatisvara  rahaks muuta; teiseks kui kiiresti on võimalik tagatis rahaks müüa; 
kolmandaks  kui suur on tõenäosus laen tagasi saada ehk vältida võimalikku kahju.
Kuna enamik investoreid ei suuda prognoosida, millal nad ise raha vajavad, siis investeeritakse 
meelsamini  lühiajaliselt .
Laenuvõtja vajadused : 
1) Laenuks vajatakse suurt summat, tavaliselt ühel  laenuandjal  otsefinantseerimise korras väga suuri
summasi ei ole
2)Laenuraha peab olema saadaval konkreetseks tähtajaks ja teatud ajaperioodiks, mis sageli võib 
olla pikem kui ükskik laenuandja on nõus aktsepteerima.
3) Laenuvõtmisega seotud kulud peavad olema võimalikult madalad ja seetõttu vajab laenuvõtja 
infot turumäärade kohta.
Finantsvahenduse kasutamine ehk kaudne finantseerimine võimaldab lahendada eelnimetatud 
investorite ja laenuvõtjate probleemid, kuid see ei tähenda, et otsefinantseerimist kaasaajal ei 
kasutata. Nt. Kasutatakse otsefinantseerimist sageli juhul, kui ettevõtte soovib end laiendada ja 
korraldab selleks täiendava  aktsia  emissjoni või emiteerib võlakirju. 
Otsefinantseerimine toimib kaasaajal järgmistel asjaoludel : 
1) Vabaturu  tehingutele on kehtestatud seadusega erinevad piirangud, nt piiratakse  kommertspankade
laenuandmistegevust, seega tõusevad laenuintressimäärad ja laenuvõtjad otsivad uusi 
laenuvõimalusi otsefinantseerimise kaudu.
2)Lõpliku laenuvõtja krediidireiting on kõrge. Kui laenuvõtja laenukindlus on tugev, siis ei vajata 
tema kohta olulist täiendavat infot ning laenuandjad on nõus sellistele laenuvõtjatele nõus andma 
odavamat krediiti. 
Käsiteldes otse- ja kaudfinantseerimist võib tunduda, et olulist vahet nende vahel pole. Peamiseks 
erinevuseks nende kahe finantseerimise liigi vahel on see, et kaudfinantseerimine võimaldab 
teisendada e. kovnerteerida tähtaegu. 
Finantsvahenduse  kasutamisel  võib nimetada viit põhifunktsiooni ühiskonnas : 
1)Laenuandmise ja võtmisega riskide hajutamine
2)Majandusaegentide varustamine finantsinfoga
3)Intressimäärade kujundamine
4)Varade  tähtaega  konverteerimine ehk säästjate ja laenuvõtjate vastandike huvide kokkuviimine
5)Üldiste tehingukulude vähendamine ja varade ühendamine
RISKIDE HAJUTAMINE JA INFO FINATSVAHENDUSEST 
Riskide hajutamise peamiseks  eelduseks  finantsvahendustegevuses on nn suuremastaabiline tegevus,
mis põhineb statistilisele nähtusele, mida nimetatakse suurte arvude seaduseks. 
Suuremahulise tegevuse tulemusel on üheks oluliseks hajutatavks riskiks likviidsusrisk, mis seisneb
selles, et  finantsvahendaja  käsutuses on suur hulk kliendikontosid ning on vähetõenäoline, et kõik 
kliendid oma raha korraga välja võtaks või kõik laenuvõtjad jätaks laenud tagastamata.
Finantsvahendajate tegevuse mastaabsus annab neile veel ühe olulise eelise, nimelt vähendab ta 
kapitali säilivuse riski, mis seisneb selles, et suuremahulise tegevuse tõttu väheneb üksikinvestori 
oht oma raha kaotada.
 Sellisel riskivähendamisel on käks põhjust : 
1)Mida  suuremaks  kujuneb pank, seda lihtsam on varasid mitmekesistada ekh riske hajutada
2)Pangategevuse mastaabsus vähendab automaatselt laenuandmisega seotud riski, sest pangal on 
võimalus valida laenukliente erinevalt otsefinantseerimisest, seega saab pank vähendada 
laenuportfelli riski üldist taset.
Markowitchi teooria : mida rohkem tooteid portfellis, seda väiksem risk.
Pangad tegelevad laenuandmisel riski hajutamisega lähtudes suurte arvude seadusest, kuid lisaks 
kasutavad finantsvahendajad riskide vähendamiseks ka muid võimalusi.
 Muud abinõud :  
1)Erinevate laenuliikide kasutamine(madala  riskiga (laen kinnisvara tagatisega); suure 
riskiga( tarbimislaen ))
2)Kasutatakse erinevaid laenukustutamise tähtaegu, panga huvi on saavutada laenu tagastumisel 
võimalikult ühtlane  rahavoog
3)Laenude andmine erinevatasee tegevusvaldkondadesse ja majandusharudesse
4)Laenuandmine erinevatele riikidele ja  erinevas  valuutas
5)Suurte laenude piiramine:
-kommertspankadel on seotud laenude suurus omakapitali suurusega 
-suured laenud ei tohi koonduda ühe või omavahel seotud isikute kätte
6) Tagatise  nõue(peab olema likviidne)
7)Kindlustamise nõue(kindlsutatakse elu)
8)Laenude analüüsimine ja sihipärase kasutamise jälgimine
Pangad valdavad ja kasutavad mahukat infot. 
Makroökonoomika  info - riigi statistikaameti info
 
    - riigieelarvealane info
 
    - meediast saadav info
Mikroökonoomikaalane info:
 – ettevõtteid
- üksikisikuid
- suur osa sellisest infost saadakse klientide aruandlusest ja laenutaotlustest 
- teine suur info on pangal endal olemas kliendikontode näol
INTRESSIMÄÄRAD
Finantstehingutel on intressimääradel oluline tähendus, sest nad on paljude finantstehingute hinnaks.
Laenuvõtmisel tuleb maksta intressi, hoiustamisel aga tekib võimalus saada intressi. 
Intressimäär  on aritmeetiline näitaja, mis on aluseks intressi väljaarvutamisele.
Intress  on hind, mida makstakse raha laenuks võtmise eest(summa). 
Intress on summa, mida soovitakse teenida tulevikus raha tänane väärtus.
Praktikas rakendatakse erinevaid intressimäärade mõisteid ja enamlevinumad mõisted on 
nominaalne  ja reaalne intressimäär.
Nominaalne – erinevatelt varadelt makstav intressimäär. Fikseeritakse laenulepingus või avaldatakse
krediidiasutuste  trükistes hoiuste intressimäärana.
Reaalne – inflatsiooniga  korrigeeritud nominaalne intressimäär. Tehingupooli  huvitab  eelkõige 
reaalne intressimäär, mis iseloomustab intressi  tegelikku väärtust. 
Ujuv intressimäär – muutub koos inflatsiooni taseme muutumisega
Praktikas on keeruline  korrigeerida  inflatsiooniga : 
1) puudub üks ja ainus inflatsiooni mõõtmiseks kasutatav hinnaindeks, seega võib inflatsiooni 
arvutamisel lähtuda erinevatest hinnaindeksitest ja lisaks võib ka mingit konkreetset hinnaindeksit 
arvutada erinevatel  meetoditel
2) puuduvad täpsed teadmised tulevikuinflatsioonist. Tehinguosalisi ei huvita niivõrd möödunud 
inflatsioonitasemed kui tulevikus toimiv inflatsioon. Inflatsiooni  prognoosimine  on aga suhtelistel 
keerukas.
Inflatsiooni taseme näitaja on ligikaudne ning seetõttu sobib teatud ajaperioodiks.
Inflatsiooni arvutamine :  R=N-pi – väiksemate korral ; R
  +1=(N+1)  /  (pi+1)
NT1:  Nominaalseks intressimääraks on 8% ning inflatsiooni tase on 5%. Arvutage milline on 
reaalne intressimäär.  R = 8%-5% =3 ; R+1=(0,08+1) / (0,05+1)  R = 2,86
NT2 : R+1 = (0,15 +1) / (0,05+1)  R= 9,52
Laenuandmise tasu
1)Laenuadnja soovib saada tasu selle eest, et ta  loobub jooksvast targmisisest e. tänasest tarbimisest.
Impulsiivne tarbimisteooria – inimene tahab palju raha kohe kulutada.
2)Lanuandja küsib kompensatsiooni  likviidsuse loovutamise eest.
3)Laenuandmisega kaasnevad alati riskid, mille eest nõutakse kompensatsiooni.
Intressimäärad makromajanduslikul tasandil
Intressimäärade kujunemine sõltub väga paljudest  majanduskeskkonnas  toimivatest teguritest.
( inflatsioonimäär , rahvusvahelised finantsturud jne)
Kuna kaasajal toimub maailma üldine globaliseerumine ning finantstehingutel praktiliselt piirid 
puuduvad, siis üha enam mõjutavad intressimäärasid välistegurid , mida otseselt ei saa alati 
mõjutada.( finantsturg , kohalik valitsused)
Majandustasemel käsitlevad intressimäärade kujunemist kaks peamist teooriat : 
1)Klassikaline ehk monetaristlik teooria -  
2)Keynsistlik ehk likviidsuseelistusteooria 
Mõlema teooria  keskseks  lähtekohaks on laenuvahendite nõudmise ja pakkumise vahekoht turul, 
mille alusel kujunevadki intressimäärad. Laenuvahendite pakkumise kasv alandab intressimäärasid 
ja vastupidi, laenunõudluse suurenemine suurendab intressimäärasid. 
Raha pakkumise mõjutegurid
1)Riigi majandustegevuse aktiivsus – majandusaktiivsuse suurendes suureneb ka üldine 
rahanõudlus, et  katta  raha igapäevast suurenenud vajadust. Kui sellises olukorras raha pakkumine 
jääb tagasihoidlikuks, siis hakkavad intressimäärad tõusma, kuna turul tekib likviidsuse nappus.
2)Rahapoliitika karmistamine – intressimäärad on finantsinstrument , mille kaudu saab mõjutada 
vaba raha turutehinguid, kuna keskpank saab osaleda 
 rakendamisel avaturutehingutes, siis on tal võimalus rakendada kas karmimat või leebemat 
rahapoliitikat. Karmima rahapol. Rakendamiseks võib keskpank kasutades administratiivseid 
vahendeid vähendada rahapakkumist.
3)Kõrgemad intressimäärad välisturul 
4)Reaalmajanduslikud tegurid – toimivad pikema perioodi jooksul. 
5)Valitsuse  fiskaalpoliitika  – valitsus määrab ära, milline on avaliku sektori laenuvajadus, mida 
suuremaks see kujuneb, seda rohkem võetakse raha ära majandussektorilt ning see toob kaasa 
laenuvahendite hinnatõusu, seega võib suur eelarve defitsiit otseselt mõjutada intressimäärade tõusu.
6)Ebakindluse taseme tõus finantssektoris – finantskeskkonna  ebakindlus  tekitab uusi ja  suuremaid  
riske, mis omakorda mõjutavad reaalse intressimäära tõusu. 
Intressimäärad panga tasemel 
Üheks olulisks intressimääraks kaasaajal on rahaturu  intressimäärad, mis on lähtekohaks panga 
baasintressimäära kujundamisel. Seega on täiesti normaalne, et panga baasintressimäärad muutuvad 
koos rahaturu intressimäärade  muutustega . Baasintressimäära kujundamisel võtavad pangad arvesse 
tavaliselt riskivabad laenude eest pakutavad intressimäärad.
Rahaturg
Panga kasumi taotlus – peab saama rentaalsuse taseme, et teenida aktsionärile kasumit
Konkurentsi keskkond – kuna pank on konkurentsikeskkonnas ja seetõttu ei saa ta oma 
baasamäära muuta arvestamata konkurentide tegevust
Adinistreerimiskulud – jälgib rahaturu muutusi ning pidevalt muudab oma intressimäära.
Üldine majanduslik olukord –  automaatne  regulatsioon
Panga üldised  halduskulud  – uued  kontorid jne.
Panga baasintressimäärad - 
Kliendiriski kõlbulikkus(tase) -  mida riskantsem isik, seda suuremad  intressid
Lepingu tähtaeg - 
Lanuesumma – mida suurem on laenusumma , seda suuremaks kujuneb hinnalisand
Lanuliik - 
Panga äristrateegia - 
Rahvusvahelised ärisuhted - 
Tagatise likviidsuse müüdavus -  
Kliendi laenu intressimäär 
TULUKÕVERAD 
Täpselt ei ole võimalik määratleda kummalt, kas lühiajaliste või pikaajaliste laenude intressimäärad 
on pikemad või lühemad, sest intressimäärad sõltuvad oluliselt sellest, kuidas  investorid suhtuvad 
tulevikku ebamäärasusse ja millised on nende ootused tulevikusündmuste suhtes. Intressimäärade 
tähtajalistest erinevustest saab rääkida siis kui võrreldakse sama liiki fikseeritud intressimääraga, 
kuid erineva tähtajaga väärtpaberite intressimääradest. 
Intressimäärade tähtajaliste  erisuste  graafilist kujutis nimetatakse tulukõveraks.  Tulukõver on kõver, 
mis iseloomustab intressimäärade erinevust sõltuvalt kustutusajast. 
Tulumäär
Aeg
Tegemist on normaalse tulukõveraga, mis on koostatud eeldusel, et mingeid intressimäärade 
konkreetseid muutusi pole ette näha, kuid samas on ühiskonnas teadmine, et tulevikus toimuvad 
teatud muutused. Seega mida pikem on kustutusaeg , seda suuremaks muutuvad  riskid ja seda 
suurem on laenuandja  teadmatus  tulevikus toimuvate sündmuste kohta.
Tulukõverate analüüs on tavaliselt seotud mitte reaalse, vaid nominaalse  intressimääraga. Normaalse
tulukõvera nimetus tuleneb sellest, et normaalses majanduskeskkonnas on lühiajalised 
intressimäärad pikaajalistest madalamad. 
Tavaliselt küsib laenuandja riskide eest ja likviidsuse loovutamise eest teatud tasu. 
Laenuandjad peavad silmas riske
1)Makserisk – laenusaaja  ei soovi või ei suuda tulevikus laenud tagasi maksta. 
2)Tururisk – mida pikem on laenu kasutusaeg, seda suurem on risk, et laenudandja vajab raha enne 
tähtaja saabumist ning seetõttu peab ta laenu  väärtpaberid  enne tähtaega realiseerima, kuid turu 
situatsioon võib sel hetkel olla ebasoodne ning see tekitab laenuandjale kahju. Laenusaaja võib 
vajada laenu pikemaks ajaks. 
3)Inflatsiooni risk – laenuks antud raha ostujõud langeb kiiremini kui küsiti intressimääraks.
4)Likviidsuseelistused – laenuandjad loobuvad kõige likviidsemast varast  ning võtavad endale riski,
et tekkivate võimaluste katteks neil ei ole piisavalt rahalise ressursse.
Praktikas ei vasta normaalne tulukõver alati oma  klassikalisele  kujule, sest erinevatel isikutel on 
erinevad ootused intressimäärade muutuste suhtes, mis võivad mõjutada tulukõvera kuju. 
Ootuste teooria kohaselt ongi just ootused need, mis mõjutavad  intresside  tähtajalisi erinevusi. 
Oletame, et laenuandja soovib paigutada oma raha kolmeks aastaks ja tal on valida kolme erineva 
võlakirja vahel – ühe, kahe ja kolmeaastane, mis muudel tingimustel on võrdsed. Sellisel juhul on tal
4 erinevat võimalust – 1)osta 1 a. ; 2)osta 2 ja 1 a. ; 3)osta 3 ja 2a ; 4)osta järjestikku 3 üheaastast. 
Kui majanduses ei peaks  toimima  mingeid erilisi muutusi ja puudub likviidsuseelistusi, peaks kõik 
võlakirjad teenima ühesugust tulu. Kui laenuadnja eeldab, et intressimäärad tulevikus langevad, siis 
valib ta 3 aastase. 
Kui investorid loodavad lähitulevikus intressimäärade tõusu ning inflatsiooni tase on suhteliselt 
stabiilne, siis ei soovi laenudandjad end siduda suhteliselt madala tulukusega pikaajaliste 
tehingutega, vaid nad eelistavad antud tingimustes lühiajalisi investeeringuid lootes need hiljem 
vahetada kõrgema intressimääraga uute investeeringute vastu tulevikus, järelikult suureneb 
lühiajaliste investeeringute pakkumine ning väheneb pikaajaliste investeeringute pakkumine. 
Vastupidiselt investoritele soovivad laenuvõtjad võtta pikaajalisi  laene , kuna intressimäär antud 
hetkel on madal, seega suureneb pikaajaliste summade  nõudlus  ja lühiajaliste huvi väheneb, seega 
tekib turul lühiajaliste summade ülepakkumine ning pikaajaliste puudujääk, mis omakorda tähendab 
seda, et lühiajaliste pakkumiste intressimäär hakkab langema ning pikaajalised vastupidi tõusevad. 
Tulukõver muutub sellises situatsioonis järsemaks. Kui normaalse inflatsiooni tingimustes hakkavad
intressimäärad langema, siis sisuliselt toimima vastupidine  turusituatsioon . 
Laenuvõtjad eelistavad sellises situatsioonis lühiajalisi laene pikaajalistele, kuna loodavad maksta 
pikaajalistelt summadelt tulevikus väiksemat intressi, seetõttu pikajaliste laenud nõudlus väheneb 
ning kasvab lühiajaliste nõudlus, seega on laenuandjate nõudluse pakkumine tasakaalust väljas mis 
omakorda tektiab lühiajaliste intressimäärade kasvuni ja pikaajaliste languseni. Tulukõver ei ole 
mitte alati ülespoole kaarduv, vaid võib kaarduda ka allapoole ning sellise juhul on tegemist 
pöördtulukõveraga, sellises situatsioonis on lühiajalised intressimäärad kõrgemad võrreldes 
pikaajalistega. Tavaliselt tekib selline situatsioon siis, kui lühiajalised riskid on suuremad võrreledes 
pikaajalistega. Selline olukord võib tekkida kui raha politiiline situatsioon on ebastabiilne, kuid on 
loota, et tulevikus finantskeskkond paraneb ning seetõttu lühiajalised intressimäärad hakkavad 
langema. 
Klassikaline ehk monataristlik rahateooria, Keynsistlik ehk likviidsuseelistusteteooria, ootuste 
teooria selgitavad intressi tasemete kujunemist väga üldistatult. Nende teooriate  baasiks  on eelkõige 
nõudluse ja pakkumise  vahekord , millele lisanduvad erinavte  huvigruppide  ohutused. Praktikas 
võivad aga mõju avaldada paljud muud tegurid(inflatsioon). Mõõta ja arvestada tuleb olemasolevat 
ja prognoositavat inflatsiooni, sest mõlemad mõjutavad inimeste laenukäitumist. Soodsad 
tingumused mõjutavad tegema olulisemaid investeeringuid ning seetõttu võtma suuremaid  laenusid  
nende rahastamiseks. 
Majandustegevuse üldine tase mõjutab suuremale säästmisele sõltumata intressimäära tasemest. 
Inimesed kalduvad rohkem säästma majanduse halbadel  aegadel  ja majanduse  headel  aegadel 
tehakse rohkem kulutusi. Säästmise suurenemine viib aga  selleni , et säästude pakkumine suureneb 
samal ajal nõudlus on aga väike. Kõikides avatud majandusega riikides peab arvestama väliste 
finantsturgude mõjuga. Tänapäeval on välisturgudel globaalne mõju ja kui mingil turul 
intressimääradega midagi ette võetakse, mõjutab see ka teisi turgusid. Oluline osa on poliitilistel 
teguritel ning kõik võimalikud poliitised ebakindlused võib aendada laenuandjaid oma vahendeid 
üle viima  nendest  piirkondadest stabiilsematesse. Sellest omakorda võib tekkida laenuvahendite 
nappus mingites piirkondades ja  ülejääk  teistes. 
Maksusüsteemi muutused. 
Muutused rahvusvahelistes finantsregulatsioonis, mis võib muuta kapitali liikumise tingimusi 
rahvusvahelistel  turgudel  kui regulatsiooni muutuvad leebemaks siis suureneb rahvusvaheline 
konkurents  ning see võib mõjutada intressimäärasid. 
TÄHTAEGADE  TEISENDAMINE  
Kui hinnata panga  bilanssi , siis reeglina võib jõuda tulemuseni,et  varad ehk väljaantud laenud on 
vähemlikviidsed kui kohustused ehk deposiidid . Sageli võib väikeste ja keskmiste pangaklientie 
hoiuste tähtaeg olla mõnest kuust aastani, kuid igaljuhul on nende laenuhuvi tavaliselt aasta või üle 
selle. Suuremad erinevused tähtaaegades on suuremate klientide hulgas, sellest tulenebki panga üks 
keskseid funktsioone finantsvahenduses,  milleks on tähtaaegade teisendamine ehk pangavõime 
teisendada lühemaajalise hoiusetähtajad pikemaajalisteks laenutähtajadeks. Panga selline tegeuvs 
saab toimuda ainult tänu sellele, et tal on suur hulk kliente – ta tegutseb vastavalt suurte arvude 
seadusele. Panga laenuvahendid pärinevad tavaliselt kahest allikast, kas eraisikutelt või ettevõtetelt 
ning viimaste hulka kuuluvad ka suured profesionaalsed hoiustajad(kindlustusfirmad). Hoiustajate 
tehingute lühiajalisus tuleneb sellest, et nad ei taha võtta liiga suuri riske ning lisaks arvestatakse 
sellega, et vaba raha vajatakse omatarbeks. Laenud on pikemaajalised, sest laenu võetakse tavaliselt 
investeeringuteks, kuid investeeringute vajalik tootlus  saavutatakse  pikema perioodi jooksul.
Finantsvahendusasutuste oluliseks ülesandeks rahasüsteemis ongi tähtaegu teisendada, mis tähendab
lühiajaliselt hoiustatud vahendite väljaandmist pikemajalistele  laenudele . Seega võtab pank endale 
mitmeid erinevaid riske, mis omakorda mõjutavad tehindu tasusid. 
Mida kõrgemaks hindab pank intressimäära riski, seda suuremat tasu nõuab ta võetud riski eest. 
RAHASUHTED EESTIS 
Pank on raha koondav, säilitav ning laenu andev ja klientide korraldusel arveldusi ja kassathinguid 
soorivat asutus, kelle oluliseks funktsiooniks on krediidinõud ja  pakkuja  vahendamine. 
Toimimise ja omandi vormi alusel võib pangad liigitada kommerts-, investitsiooni-, emissjoni-, ja 
erapankadeks. Võime eristada erapankasid – rahvusvahelised pangad ja  riigipank . 
Pank on äriettevõte väljaarvatud keskpank, kelle ülesandeks on korraldada raha ja väärtpaberite 
emissjoni ning riigi rahasüsteemi.
Panga peamine tulu kujuneb laenu ja hoiuse intresside vahena. 
Panga tehingud võib liigitada aktiva ja passiva tehinguteks.
Aktivatehingute kaudu teenib pank kasumit ning passivatehingute kaudu kogutakse ajutiselt vaba 
raha, mida saab kasutada ettevõtlsuses. 
Pank kogub (kaasab) raha, kas võõrvahenditena või omavahendina oma kapitali näol. 
Panga oluline funktsioon majanduses seisneb ajutiselt vaba ning aktiivselt kasutamata raha 
kaasamises ning suunamises ettevõttesse. 
Riigis tegutsevaid panku ja nendevahelisi  seoseid  nimetatakse pangasüsteemiks. Pangasüsteem  on 
tavaliselt kahe või enam astmeline.
Intressimäärad on peamiseks rahasüsteemi ja tegeliku majandust ühendavaks  teguriks  ning selle 
kaudu on võimalik mõjutada majanduse arengut riigis. Intressimäära kujundamisel võib kasutada 
administratiivseid  meetodeid (kehtestatakse mingite normatiivaktidega). Või rakendatakse 
majanduslikke  abinõusid või meetmeid. Keskpanga poolt antava laenuintress. Ringluses oleva 
rahamassi reguleerimine.
Panga asukoht
Panga asukoha määramisel on oluliseks majanduslikud ja majandusgeograafilised asukoha 
tingimused. Majanduslike tingimuste olulisus tuleneb pangale sobivast tulude ja kulude struktuurist. 
Krediiditehingutele toetuvad pankade asukoha määramisel on oluliseks arvestada kahte 
orientatsiooni – laenaja  ja hoiustaja omad. Nende kahe orientatsioon langeb kokku selle tõttu, et nad 
on ühes isikus või koondunud samasse  piirkonda. Kuna pangad on olulise kliendi orientatsiooniga, 
siis on tähtis infrastruktuuri olemasolu ja selle kvaliteet. 
Panga asukoha määramisel on oluliseks ettevõttluse tegevuse olemasolu ning selle tihedus, sest mida
rohkem tegeldakse piirkonnas majandustegevustega, seda rohkem on selle piirkonnas pangal kliente.
Paiknevad pangad just asustatud ja suurtootmisega kaetud piirkondadesse. 
Kõigepealt  peavad olema asustatud geograafilised punktid ja siis tekivad sinna pangad.  
Pangale on tähtis see, kus, kuidas ja kui palju raha liigub. Panga asukoha määramisel on tähtis see, 
kus tekivad majandustulud st raha ülejääk ning vajadus seda ülejääki akkumuleerida. Ühiskonnas 
liiguvad suuremad rahasummad ettevõtete vahel ning elanikkonna osakaal on reeglina suhteliselt 
väike, kuid mida edukam on ettevõtlustegevus , seda suurem on ka eraklientide huvi pangateenuste 
vastu. Ettevõtete jaoks on pangad mõneti olulisemad võrreldes füüsiliste isikutega, kuna  ettevõtluses
kasutatakse resursside suunamisel finantsvahenduse abi. 
Elanike huvi pankade vastu on oluliselt seotud pangandussektori usaldusväärsusega ja kui see on 
madal loobutakse finantsvahenduse kasutamisest. 
Finantskeskuste teooria -  käsitleb finantskeskuste tekkimist vastavalt majandusgeograafilistele 
tingimustele ning nn tagamaadele. (Edgar Kant )
Edgar Kanti  finantskeskuste liigitus : 
1. Tallinn - kõik transpordid olemas
2. Tartu – seal oli erapanga peakontor; Tallinna pankade  filiaalid olid tartus
3. Pärnu, Rakvere, Viljandi 
 Eesti pank ja rahasüsteem
Eesti esimese omavaluutana võeti 1918 aasta novembris kasutusele Eesti mark. Keerulise 
majandusliku ja sõjaolukorra tõttu ei saanud mark rahasüsteemis ainuvalitsejaks. Samaaegselt 
käibisid sellised rublad nagu tsaari, kerenski, ida, ja  duuma  rublad. Lisaks neile veel saksa ja soome 
markasid. Valuutadevahelised kursid määrati siinsete okupatsiooni võimude poolt. Paljude 
vääringute ringlus lõpetati 20. mail 1919. Selleks ajaks ei ole Eestis kujunenud veel pangasüsteemi 
ega ole ka keskpanka. 24. veebruaril 1919 asutatakse ajutse valiutsuse otsusega Eesti Pank, kuid mis
tegelikult hakkab tööle alles 3. mail. Esialgu on Eesti mark seotud  kehtestatud kursiga teiste 
valuutadega, kuid Eesti marga  sisuline  definitsioon puudus, seetõttu oli tema ainsaks väärtuseks 
nõudmise ja pakkumise tulemus. Kuna sisulist definitsiooni pole,  hakkab marga väärtus langema. 
Langusele aitas kaasa riigikassa, kes pidevalt raha juurde trükkis. Esimesid  tõsised raskused tekivad 
1923. aastal kui ei suudeta hoida marga ja USA dollari kurssi. Otsustatakse olukorra päästmiseks 
realiseerida  kullavaru . Tehakse ettepanek võtta välislaenu, kuid valitsus loobub sellest mõttest, kuna 
oldi seisukohal, et ükski riik sellises olukorras Eestile laenu ei anna, mis halvendaks veelgi riigi 
mainet ja tema olukorda. Sellele järgnes rahvsuvaluuta järsk langus, mis muutis vältimatuks uue 
valuuta kasutuselevõtu ja nii viiaksegi läbi  rahareform . 1. Jaanuaril 1928 jõustus uus rahaseadus 
ning samast  ajast lasti käibele Eesti kroon, mis asendas senist sadat marka. Eesti kroon seoti Rootsi 
krooniga  1EEK – 1rootsi krooniga. Uus valuuta osutus suhteliselt stabiilseks, kuna suudeti vältida 
eelnevaid vigu ja peamine, et loobuti Eesti majanduse finantseerimisest eesti panga kaudu ning 
taastati  kulla- ja  valuutareserv . Enne  tagati  riigimetsana. 
Eestis tegutsema hakanud kommertspankadest arenes välja enne esimest  maailmasõda  tegutsenud 
hoiu-ja laenuühistutest ja krediidiühingutest. 1802. aastal asutati mõisnike maakrediidiselts, mis 
andis pikaajalisi laneusid. 1875 avatakse Venemaa riigipanga filiaal Tallinnas. 1873 avati Riia 
kommertspank Pärnu filiaali  ja 1896 Tallinna filiaali ja 1914 Kuressaare filiaali. 1912. aastal 
avatakse  Aasovi -Doni kommertspanga filiaal Tallinnas.
1919. aastal muudetakse Venemaa riigipanga Tallinna filiaal Eesti pangaks. Esialgu tegutsevad 
Eestis erinevad Ühispangad, kuid 1920 tühistatakse ühispankade seadus, mis andis neile võimaluse 
tegutseda avaramalt kommertspankadena. 1940 aasta augustis liidetakse Eesti Nõukogde Liidu 
koosseisu ning pangad riigistatakse, kaasaarvatud Eesti Pank. 25ndal novembril 1940 lasti krooni 
kõrval käibele nõukogude  rubla  ja kroonide ümbervahetamine kestis kuni 1 jaanuarini 1941, kuni 
käibele jäi ainult vene rubla. 1941 aasta lõpus kallutavad saksa okupatsioonivõimud pangasüsteemi 
saksamaale.  1942 aasta alguses avatakse Riias balti riike kurireeriv keskpank filiaaliga Tallinnas. 
Lisaks alustab 1943 aasta  aprillis  Riias tegevust piirkonna emissjoni pank filiaalidega  Tallinas, 
Tartus, Pärnus ja Narvas. Selle panga  ainuõigus  on emiteerida rahatähti(ostland markasid), mida 
kasutati okupeeritud baltiriikides ja  Valgevenes . Teise maailmasõja lõpus allutatakse eesti pangad 
uuesti Nõukogude Liidu süsteemile, mida juhib Nõukogude Liidu riigipank koos temale alluvate 
hoiukassadega. Veel oli tema alluvuses Üleliiduline kapitaalmahuline finantseerimispank, 
Ehituspank ja Väliskaubanduspank. 
1987-88 aastal toimub NL’i finantssektori  reform . Selle aja pangasüsteemi juhivad Nl’i riigipank, 
Väliskaubanduspank, Agropank, Tööstus-ja ehituspank, Hoiupank ja Sotsiaalpank. 
27 november 1989 võetakse vastu seadus, mis annab Baltiriikidel majandusautonoomia, sealhulgas 
luua oma pangasüsteemi. Sama aasta detsembris võteakse vastu Eesti panga seadus. Vastavalt sellele
seadusele taasasutatkse Eesti pank 1. jaanuaril 1990. 
19 detsember 1990 võtab Eesti Vabariigi ülemõukogu vastu otsuse, millega taasloodi Eesti pank ja 
kuulutatakse Eesti panga õigusjärglaseks. Eestis oli 2 keskpanka. Teine oli NLiidu Riigipank. 1992 
jaanuaris kadus Nliidu pank ning jäi alles ainult Eesti keskpank. On olnud ka Eesti 
Investeerimispank. Veel oli  Maapank , Hoiupank ja Sotsiaalpank. 1991 aastal muudeti Tööstusehitus 
-ja Sots. Pank aktsiaseltsiks ning 1992 muudeti ka Maapank selleks. Kommertspankade hulk kasvas 
80ndate  lõpus ja 90ndate alguses väga – 1991 oli kokku 24 panka. Panga loomiseks oli vaja 
500 000EEK’i, sp oligi panku palju. 
1985 aastal algasid NLiidus uuendused majanduses. Imeprogrammi panid kokku Siim Kallas, 
E.Savisaar, Tiit Made ja neljas. Imeprogramm andis võimaluse hakata üle minema oma rahale. 
27.märts 1991 moodustati rahareformikomitee. 17.juuni 1992 otsustati alustada rahareformi. 
Rahareform algas 20.juuni 1992 kell 04.00. Novembris kuulutatakse 11-kümne panga pankrott. 
1992. aasta kriis
Põhjused
1. Puudus panganduskogemus
2. Puudus piisav kontroll
3. Liigne laenutegevuse aktiivsus
4.Vale korrespondetntpankade valik
18.nov 1992 blokeeriti kõikide 11  pankrotti  läinud pankade  kontod väljamakseteks. Kõikidele nende
pankadele kuulutati välja maratoorium.(Maratoorium – krediidiasutusi üritakse veel päästa, antakse 
periood, mille jooksul on võimalik oma majanduslike näiteid parandada.) Ükski nendest pankadest 
ei saanud maratooriumi vältel oma seisu parandada. UBB panga peamiseks pankroti põhjuseks oli 
vale strateegia. Pank tegutse läbi  Moskva  Väliskaubanduspanga, vaatamata sellele, et Venemaa 
suhtus Eestisse halvasti. Moskva pani rahavoolu kinni ning UBB ei saanud oma raha ja läks 
pankrotti. Moskvas  külmutatud  raha on PEAP (põhja-eesti aktsiapank) pankroti põhjuseks. TKP 
pankroti põhjuseks olid peamiselt halvad laenud. Otsustatakse osta ära UBB ja PEAP pankade 
aktsiad  ja ühendada need omavahel ja nii moodusustus üks riiklik kommertspank. Panga nimeks 
pandi Põhja-Eesti Pank ehk PEP. Pank alustas tööd 1993 märtsis. Moodustatud panga rahaline 
ressurss ehk maksejõulisus  tagati pikaajaliste võlakirjadega ja teiseks rahaallikaks said Eesti panga 
pikaajalised deposiidid. Uue panga koguaktivatest tagatud osa(65%) koondati VEB fondi. VEB 
fondi koondati ka ühendatud pankade omanike nõuded ning kõikidele võlausaldajatele väljastatakse 
VEB fondi  sertifikaadid .  Tartu Kommertspank sundlikvideeriti kuna saadi teada, et TKP ei suuda 
kreeditoride nõudeid rahuldada.  Kuna Eesti pank ja Valitsus tegutsesid väga kiiresti selles 
kriisiolukorras, siis suudeti vältida olukorda, kus suure osa hoiustajatest oleks soovinud oma raha 
pankadest välja võtta. Samas oli pangakriis signaaliks kogu ettevõtlustegevusele, et finantsstrateegia
tuleb  kohandada  vastavalt turumajanduse nõuetele. Pankade tegevus muutus varasema spekulatiivse 
tegevuse asemel ettevaatlikumaks ja konservatiivsemaks tegevuseks. Hakatakse analüüsima riske, 
hakatakse  nõudma  laenutagatisi,  uurima  laenutaotlejate usaldusväärsust jne. Tänu uuenenenud 
tegevustele suurenevad pankade varad ning karmistunud krediidipoliitika piirab laenumahtusid. 
Laenutaotluste mõjul nõutakse majandusproekte, milles ettevõtted peavad põhjendama 
laenuvajaduse ning kirjeldama tegevusi, mis võimaldavad laenude tagasimakset. Pangakriisist võtsid
õppust ka pankade kliendid, kes hakkavad panga  valikul  arvestama nende majandusnäitajaid ja see 
omakorda suurendas pankadevahelist konkurentsi. Stabiliseerimisperiood – algab 1993. a alguses 
ning peamiseks eesmärgiks on panganduskeskkonna ning rahandussüsteemi usaldusväärsuse 
tagamine ning stabiilsuse kindlustamine. Eesti pank otsustab jätkata 1992. aasta rahareformiga 
kehtestatud kindlapiirilist rahapoliitikat, mis tähendas Eesti Krooni kursi stabiilsuse kindlustamist 
ning fikseeritud kurssi saksamaal seega jäi Eesti Pank range rahapoliitika juurde, mis  piiras  
võimalust kommertspankasid liigselt rahastada. Samas jäid mitmed teised rahaturu tegevust 
mõjutavad faktorid kommertspankade ehk rahaturu määrata. Suhteliselt piiramatud olid ka laenude 
mahud. 93ndal aastal mõjutas panganduse arengut oluliselt rahareformi komitee dekreet, millega 
kommertspankadele pandi kohustus  uuendada  tegevuslitsensid. Positiivne on ka Eesti Panga nõue 
viia aktsiakapitali minimaalmäär 1. Jaanuariks 1993 vähemalt 6 miljoni kroonini. Kui enne 
nimetatut nõuet tegutses Eestis üle 40 kommertspanga, siis 1993 aasta lõpuks jäi neid alles 21.  
Kehtestatud uued nõueded piirasid ka uute kommertspankade teket ja takistuseks oli kindlasti ka 
asutamiskulude kõrge tase. 1993 aasta aprillis kehtestab Eesti Pank stabiliseerimisperioodi kuni 
esimese jaanuarini 1994 ning sel perioodil ei  väljastata uusi tegevuslitsentse. Litsensi sai 
Tallinna Pank, Ameerika-Balti pank, Narva Kommertspank. 1992 moodustavad kümme Eesti 
Maapanka Ühispanga.  Ühispank  moodustati Paides. Ühispanga klientideks jäävad ühinenud 
pankade  endised kliendid, kelleks on peamiselt põllumajandusega tegelevad juriidilised ja füüsilised
isikud. Pangad hakkavad pakkuma liisingut ning alustatakse maksekaartide projektidega. Prooviti ka
teha Eesti pangakaart ELT, kuid sellest ei tulnud midagi välja. 1993 aastal võtsid praktiliselt kõik 
tegutsevad kommertspangad kasutusele valuutatehingud. Välisarvelduste aktviseerimise oluliseks 
tõukejõuks on kuue panga ühinemine SWIFT süsteemiga, mis on valuutaarvelduste 
rahvusvaheliseks keskuseks. Kinnituseks Eesti panganduse usaldusväärsusele on ka mitme 
välispanga filiaali  avamine  Eestis. 1994 aasta Eesti panganduses – turuliidriks on tõusnud 
Hansapank  bilansimahuga  1390 miljonit krooni ja bilansimahu igakuine juurdekasv on väga suur 
(8%). Panga kasvu tagasid  uued erasektori ettevõtted. Sama aasta suveks oli  Hansapanga  
laenuportfelli maht 558 miljonit krooni, mis on 40% panga aktivatest. Ühispank, mis aastavahetusel 
oli bilansimahult kolmas pank, möödub märtsis sotsiaalpangast ning ta hõivab teise koha 
bilansimahuga 1274 miljonit krooni. Samas on ta kõige suurema laenuportfelliga pank, mis 
moodustab 56% aktivatest. Suure osa panga laenudest moodustavad laenud, mis on kaetud valitsuse 
laenufondidega, mis on sisuliselt riskivabad. Ühispank on suurim riigi rahahoidja pank. 
Suuruselt kolmandaks pangaks on tõusnud Hoiupank, mis oli moodustatud 14.aprillil 1992 
Nõukogude Liidu hoiupanga Eesti osakonna alusel. Hoiupank vanal kujul ei suuda töötada ja see 
tuleb reorganiseerida, milleks vajatakse olulisi ressursse. Eesti panga otsusega 11.aug 1992 
suurendatatakse Eesti Hoiupanga  aktsiakapital  kahekordseks uute aktsiate emireetrimisega, 
täiendavate aktsiate  ostmiseks  kuulutatakse välja  konkurss , milles võivad osaleda Eestis tegutsevad 
pangad. Konkursi  võitjaks  osutub Hansapank, kellega Eesti pank sõlmib 1993. aasta aprillis aktsiate 
ostu-müügi lepingu, mille alusel hoiupanga aktsiakapital suureneb 21 miljoni kroonini, millest 7 
kuulub Hansapangale, samuti lepiti kokku, et esialgne  investeering  Hoiupanka on 60 miljonit 
krooni, millest Eesti pank katab 40 ja Hansapank 20 miljonit. 1994 aataks Hoiupanga bilansimaht on
1113 miljonit krooni, millest  laenuportfell  on 300 miljonit. Põhja-Eesti pank kasvab 1994 aastal 
suhteliselt  stabiilselt  ning ta tõuseb neljandaks bilansimahuga 1039 miljonit. Bilansimaht kasvas 
tänu sellele, et valitsus viis osa oma eelarve vahenditest Põhja-Eesti panka ning samuti suurenes 
klientide arv, kuna arvati, et riigi aktsiaseltsina on ta  usaldusväärne . Lisaks ka väike laenuprotfell 
338 miljonit, sest Keskpank ja valitsus ei tahtnud võtta suuri laenuriske. 1994 aasta jaanuaris oli 
bilansimahult suurimaks pangaks veel Sotsiaalpank, kuna üle 50% bilansimahust moodustasid riigi 
ja kohalike omavalitsuste vahendid. Sama aasta kevadel tekib Sotsiaalpangal mitmeid probleeme 
klientide õigeaegse teenindamisega ning valitsus otsustas 200 miljonit üle viia Ühispanka. Tänu 
massilisele raha väljaviimisele  pangast , muutub selle seisukord kriitiliseks, kuna eesti pank ei 
soovinud järjekordse suure panga pankrotti, otsustatakse panga päästmiseks ühendada ta 
arengupangaga, kelle seisundit hinnati sel hetkel heaks. Ühendamise käigus selgus, et arengupanga 
finantsseis  osutus veelgi hullemaks, võrreldes Sotsiaalpangaga. 
VALUUTATURG
Valuutaturg on finantsturg, kus  üksikisikud , ettevõtted, ning krediidiasutused ostavad ja müüvad 
valuutat(välisvaluutat). 
Välisvaluuta vajadus võib tekkida erinevatel põhjustel nagu näiteks : 
1) turism , kui tuleb vahetada koduvaluutat
2) kui ettevõte tahab teostada importi 
3)kui otsustatakse investeerida välisriiki 
4)või tegeltakse spekulatiivsete tehingutega, et kursivahedest teenida. 
Valuuta vahetamise vajadus võib tekkida ka näiteks eksportival ettevõttel, kes näiteks müüb tooteid 
Inglismaale ning talle makstakse Inglise naelades ning seejärel võib eksportijal tekkida vajadus 
naelad eurodeks ümbervahetada. Loomulikult toimuvad valuutatehingud ka pankade vahel ja 
tavaliselt on sellistel tehingutel põhjuseks asjaolu, et pangal on mingit valuutat üleliia või vastupidi 
napib seda. Seega toimub välisvaluuta kasutamine erinevatel tasanditel ning erinevates 
valdkondades. Kui riigi välistehinguteks vajalikku välisvaluuta  kogusumma  ületab teenitud 
välisvaluuta summa või vastupidi, siis valuutade vahetuskurss muutub, et tasakaalustada antud 
valuuta  kogunõudlus  või  kogupakkumine . Kui keskpank ei soovi valuutakursi muutumist, peab ta 
ise nõudmise ja pakkumise tasakaalustama, vahetades kommertspankadele välisvaluutat oma 
reservist  või ostes välisvaluutat kokku ning suurendades oma valuutareserve. Selliseid keskpanga 
tegevusi nimetatakse valuuta interventsiooniks. Valuutaturgudel tegutsevad isikud ja  institutsioonid  
paigutatakse tavaliselt nelja tasandisse : 
1)alusmisel  tasandile  on vahetud valuutatarbijad ning samuti tootjad, turistid, imporitjad, 
eksportijad, investorid jt.
2)järgmisele tasandile paigutatakse krediidiasutused ehk pangad, kes vahendavad valuutat tootjate ja
tarbijate vahel
3) kolmandal tasandil tegutsevad valuutamaaklerid, kelle abil pangad tasakaalustavad valuuta sisse 
ja väljavoolu. Valuutamaakleriteks on tavaliselt suurpangad, mis suudavad täita turukujundaja rolli. 
Turukujundaja hoiavad oma käes suuri valuutavarusid, selleks et klientide soovi korral  sooritada  
suuremaid valuutatehinguid. Seega on tegemist antud tasandil turukujundajatega. 
4) neljandal tasandil tegutsevad kekspangad ja nende ülesanne on tasakaalustada välisvaluuta 
kogunõudlust ja pakkumist. Valuutakursside kujunemise seisukohalt on kõige olulisemaks kolmas ja
neljas tasand, kus toimub valdav osa valuutatehingutest. Tegemist on rahvusvahelise turuga, kus 
keskpangad ja suured kommertspangad sooritavad valuutatehinguid, mille eesmärgiks on kursside 
stabiliseerimine , spekulatiivsed tehingud või väliskaubandusega seotud eesmärgid. Päevase 
kauplemise  mahud võivad olla ääretult suured, ulatudes 900-1000 miljardi dollarini ja isegi üle selle.
Valuutakursiks nimetatakse ühe valuuta hinda teises valuutas. Nt euro  kurss  USA dollarites võrdub 
dollarite arvuga, mis on vajalik ühe euro ostmiseks. Valuuta kurssi võib väljendada ehk noteerida nii
otseselt kui  kaudselt . Otsene noteering näitab seda, mitu ühikut koduvaluutat on vaja ühe ühiku 
välisvaluuta ostmiseks. Kaudne noteering näitab, mitu ühikut välisvaluutat on vaja ühe ühiku 
koduvaluuta ostmiseks. Näiteks teatab pank USA dollari kursiks 0,8 eurot, seega tuleb ühe dollari 
eest välja maksta 0,8 eurot ning tegemist on otsese noteeringuga. Kaudne noteering on kui ühe euro 
eest tuleb maksta 1.3 dollarit. Eestis tegutsevad pangad noteerivad valuutasid tavaliselt otse ja 
kaudset noteerimist kasutatakse  SRÜ  riikide suhtes. Otsene noteerimine on levinud ka mandri-
euroopas seevastu inglise pangad eelistavad kaudset noteerimist. Valuutavahetuses annavad pangad 
kaks noteeringud valuuta ostu- ja müügikursi, olenemata sellest, kas kasutatakse otse või kadset 
noteerimist nimetatakse madalamat kurssi alati ostukursiks ning kõrgemat müügikursiks. Ostu ja 
müügikursi vahet nimetatakse kursivaheks e. spreadiks. Kasutatakse veel ristkurssi, mis leitakse 
kahe erineva välisvaluuta kursi järgi. Hetketehingute kõrval kasutatakse sageli teistsuguseid 
valuutatehinguid, kuis valuutat ostetakse ja müüakse varem kindlaks määratud kursi järgi. Seega 
noteerivad pangad valuutade hetke ja tähtajakursse. Hetke ehk spotkursiks nimetatakse 
valuutakurssi, millega antud päeval antud valuutaga kaubeldakse. Tehingu tehnilist külge arvestades 
toimub tegelik rahaülekanne küll tavaliselt järgneval või ülejärgneval päeval. Tähtaja ehk 
forwardkursiks nimetatakse kurssi, millega  sooritatakse  etteostu või müügitehinguid. Peale Bretton 
Woodsi kokkuleppe võrdlemist, mis tähendas kullastandardi süsteemi lagunemist ning 
valuutakursside muutumist vabalt. Turul vabalt kujunevat valuutakurssi nimetatakse ujukursiks. 
Ujukurss on omane olulistele tunnustatud valuutadele, samas vähetuntud ja väikeriikide valuutad 
rakendavad püsikurssi, mis tähendab, et koduvaluuta on seotud fikseeritud kursiga.  Valuutakurss  ei 
pea olema püsi- ega ujukurss ning võimalikud on vahepealsed kombinatsioonid. Näiteks võtsid 
euroopa valuutasüsteemi valuutad enne 1993 augustit kõikumisvabaduse kuni 15% teiste valuutade 
suhtes, seni oli kõikumise piir kuni 2,25%. Ujukursi kasutamisel määrab ühe valuutahinna teises 
valuutas selle valuuta  nõudmine  ja pakkumine valuutaturul. Püsikursi korral sõltub ühe valuuta hind 
teises riigis riigi rahapoliitikast ja selle eesmärkidest. Praktikas on küllalt näiteid, kus püsikursse 
rakendanud riik on teatud perioodidel  ikkagi sunnitud arvestama nõudmise ja pakkumise mõju 
turule.
Erirahaturgude valuutakursse ühtlustavad arbitražöörid või arbitraatorid, kelle eesmärk on teenida 
erinevate turgude kursivahedelt. Nad ostavad valuuta kokku odavamal turul ning realiseerivad 
kallimal turul teenides seega kurivahelt. Sõltuvalt sellest kui aktiivne on arbitraaž , hakkavad 
erinevate valuutaturgude kursid ühtlustuma, sest  turud , kust mingi valuuta kokku ostetakse 
hakkavad  hinnas  tõusma ja  turg  kus realiseeritakse hakkab hinnas langema. Kui arbitraaž hõlmab 
kahte valuutat nimetatkse seda kahepositsiooniliseks arbitraažiks, kui hõlmab kolme valuutad, siis 
on tegemist kolmepositsioonlises arbitraažiga. 
Ostujõu bariteedi teooria -  valuutakursside muutumise seletamiseks ning pikemaajaliseks 
prognoosimiseks rakendatakse ostujõu bariteedi teooriat, mille üheks lähtekohaks on nn ühe hinna 
teooria. Ühehinna teooria tähendab seda, et mitu riiki võib toota ühesugust toodet, siis tootjast 
sõltumatult peab selle kauba hind olema kogu maailmas ühesugune. Ostujõu bariteedi teooria väidab
lähtudes ühe hinna põhimõttest, et riigi valuutakurss muutub koos hinnataseme suhtelise 
muutumisega ehk inflatsiooniga. Ostujõu bariteedi teooria ei käsitle mitte ühe kauba, vaid üldise 
hinnataseme muutumist, mis tähendab, et kui ühes riigis hinnad tõusevad, siis nimetatud teooria 
kohaselt toob see kaasa selle riigi valuutakursi vähenemise ehk antud riigi valuutaväärtus väheneb. 
Kui  hinnatase  langeb, siis antud riigi valuutaväärtus suureneb. Ostujõu bariteedi teooria 
rakendamisel on oluline õige baasaasta valik. Baasaastaks tuleb valida selline, kui valuutakurss oli 
vastavuses ostujõu bariteediga, alles seerjärel saab hinnata valuutakursi ja hinnataseme muutumise 
põhjal, kas valuuta on üle- või alahinnatud. Kõige ideaalsemaks baasaastaks on majandusteadlaste 
arvates see, kui riigi jooksev konto  on tasakaalus. Ostujõu bariteedi rakendamine on mõeldav pm 
pikema perioodi jooksul, sest lühemas perioodis ei anna ta tõest tulemust. Nimetatud teoorial on 
mitmeid puudusi ja üheks eelduseks on see, et erinevates riikides toodetavad kaubad  võivad olla 
suhteliselt identsed ja seetõttu teeb ostja  valikud lähtuvalt üksnes  hinnast . Kuid selline eeldus toimib
suhtelistel  lihtsate  kaupade osas ja keerukamate toodete puhul on see väheusutav. USA ja Saksa 
sõiduautod ei ole  sugugi  identsed, Ford ja Mercedez võivad olla head autod, kuid ostjad arvestavad 
kindlasti rohkem parameetreid kui vaid hind. Kui üks neist on kallim, siis ei tähenda see veel seda, 
et kõik ostavad odavamat autot ning samas ei saa kõrgemast hinnast järeldada, et madalama toote 
riigivaluuta peaks selle tõttu langema. Teiseks puuduseks on teoorias  see, et ta jätab arvestamata 
selle, et paljusid riigi hinnataset mõjutavad kaupu ja teenuseid ei ole võimalik eksporitda ega 
importida nt. kinnisvara, paljud teenused( juuksur ). Sellised kaubad ja teenused ei ületa  piire  ning 
seetõttu nad ei mõjuta oluliselt valuutakursse kuigi avaldavad olulist mõju riigisisesele 
hinnatasandile. Seega ei ole võimalik valuutakursi pikemaajalist  põhjendada ostujõu bariteedi 
teooriaga. Arvestatavaid mõjutegureid on teisigi nt. valuutakurssi mõjutavad pikema aja vältel tollid 
ja impordikvoodid, mis võivad põhjustada valuutakursi suurenemise. Järgmiseks pikaajaliseks 
mõjuteguriks  on pikaajaliste kaupade e. eksportkaupade nõudlus välismaal ning importkaupade 
nõudlus kodumaal. Pikaajaliseks mõjuteguriks on ka töötootlikus nt kui Saksamaal kasvab tootlikus  
kiiremini kui  Jaapanis , siis saavad saklased müüa oma kaupu suhteliselt odavamalt, mis suurendab 
saksa kaupade nõudlust ning võib suurendada Euro väärtust. Järelikult toob töötootlikuse kasv kaasa
antud riigis  kasutatava  valuutaväärtuse suurenemise. Kui suureneb mingi teguri mõjul kodumaiste 
kaupade nõudlus siis toob see kaasa kasutatava valuutaväärtuse suurenemise. 
RAHAPOLIITIKA JA RAHATEOORIA
Rahaasutuste tegevust ja tegevuskeskkonda mõjutab oluliselt riigi rahapoliitika, mida  teostab riigi 
keskpank. Keskpanga tegevus võib olla  valitsusest  sõltumatu või sellest rohkem või vähem sõltuv. 
Rahapoliitika e. monetaarpoliitika  on üks osa riigi majanduspoliitikast. Selle üldine eesmärk on 
kindlustada majanduse kasv, hindade stabiilsus, kõrge tööhõive ning tasakaalustatud  maksebilanss . 
Kuna nimetatud eesmärgid on oma  olemuselt  vastuolulised ning korraga ei ole neid võimalik 
realiseerida, siis tavaliselt tuuakse välja mingi perioodi põhieesmärk ning tegutsetakse selle nimel. 
Valikud sõltuvad sellest, milline on antud perioodil majanduslik, rahanduslik ja poliitiline 
situatsioon. Rahapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks reguleerib keskpank rahapakkumist, mis 
omakorda mõjutab intressimäärasid ja valuutakursse.  Viimased  aga mõjutavad otseselt 
majanduskeskkonda ja majandustegevust. Vahet tehakse kahe erineva rahapoliitika vahel :  leebe  
rahapoliitka – rahapakkumise kasv ja  karm rahapoliitika – raha pakkumise piiramine. 
Rahapoliitikaga sarnased eesmärgid on ka eelarve poliitikal e. fiskaalpoliitikal, kuid eesmärkideni 
jõudmiseks kasutab fiskaalpoliitika riigieelarvet ning maksusüsteemi. Fiskaapoliitika on valitsuse 
kompetents.  Rahateooriate eesmärk on selgitada raha ja tootmisetegevuse omavaheliseid seoseid. 
Seose iseloomu alusel eristatakse eksgeenset ja endogeenset rahateooriat.  Eksogeenne  rahateooria 
väidab, et keskpangal on täielik kontroll rahapakkumise üle, st, et ta kontrollib ringluses olevat 
rahahulka ning selle kaudu saab ta mõjutada majandustegevust.  Endogeenne  rahateooria on 
seisukohal, et raha pakkumise muutused on põhjustatud majandusliku aktiivsuse muutustest ja 
keskpanga mõju on suhteliselt tühine. Mõlemal teoorial on oluline poliitiline tähtsus, kui 
rahapakkumine  lähtub endogeensest teooriast, siis ei oma keskpanga tegevus olulist tähtsust, sest 
majanduslik aktiivsus ise tekitab raha nõudluse või lükkab selle tagasi.  Eksogeense  rahapakkumise 
korral mõjutab keskpanga tegevus aga otseselt tootmistegevust, tööhõivet ja inflatsiooni. 
Eksogeense rahapakkumise korral toob rahanõudluse suurenemine kaasa intressimäärade tõusu, 
muidugi juhul kui keskpank ei suurenda rahapakkumist. Täielikult endogeense rahapakkumise 
korral ei tõuse intressimäärad rahanõudmise  suurenemisel , kuna pakkumine suureneb koos 
nõudmisega. Suurem osa empiirilisi uurimisi on jõudnud järeldusele, et rahapakkumine on 
eksogeenne, kuid on teadlasi, kes on vastupidisel seisukohtadel. (TÖÖST OLI JUTTU  SIIN)
Rahapakkumise mõõtmine
Rahapakkumise all mõistetakse kogu ringluses olevat raha, mida  majandusagendid kasutavad 
majandustegevuses. Rahaga sooritatakse erinevaid tehinguid , mis on seotud, kas  reaal  või 
finantsvaradega. Kui ei suudaks mõõta ringluses olevat rahahulka ning selle dünaamikat, siis on 
suhteliselt keeruline teostada rahapoliitikat ning seetõttu hinnata ka võimalikke tagajärgi. Kui raha 
oli seotud kullaga, ei olnud rahahulga mõõtmine keeruline, sest raha oli ringluses enam-vähem 
samapalju kui riigis oli kulda. Kuna aga ringluses olev kullahulk ei allunud riigikontrollile, siis on 
võimatu rääkida ka selle aja toimivast rahapoliitikast ja rahapakkumisest. Põhjuseks on uute 
kullakaevanduste tekkimine ja kulla täiendav juurdevool riiki. Kui kaupraha asendub paberrahaga, 
millele peagi lisanduvad rahaalternatiivid, siis muutub asi rahamõõtmine komplitseeritumaks. 
Põhjuseks on see et mitmeid rahaalternatiive on võimalik väga kiiresti rahaks vahetada, see aga 
muudab piiri raha ja rahaasendajate vahel suhteliselt  olematuks . Pärisrahast eristab alternatiivraha 
peamiselt see, et teda ei saa kasutada üldise maksevahendina. Raha mõõtmiseks on rakendatud 
rahvusvahelised rahamõõdud ehk kolm peamist mõõtu. Esimeseks  mõõduks  on M1, mis hõlmab 
kõige likviidsemat vara, mis täidab raha funktsioone. M1 =  sularaha  + nõudehoiused, selle  mõõdu  
koosseisu kuuluvatele varadele on iseloomulik, et nad kas ei kanna intressi või on see väga madal. 
Nõudehoiuseid on äritehingutse võimalik kasutada peaaegu analoogset raha, kuid M1 ei ole kindlasti
täiuslik rahamõõt, sest näiteks ebastabiilse rahasüsteemiga riikides mõjutab rahapakkumist oluliselt 
välisvaluuta. Nõudehoiuste kõrval pakuvad pangad säästuhoiuse tüüpi hoiuseid, mille intressimäär 
on mõnevõrra kõrgem, sest nende hoiuste kasutamisel võivad toimida teatu piiravad tingimused. 
Võidakse kehtestada kasutuse piirsummat, väljakaetavatele intressimäärade kehtestamine.  M2 = M1
+ säästuhoiused. Veelgi laiem rahamõõt on M3, mis võrdub M2 + tähtajalised  hoiused . Einevates 
riikides võib M3 koosseis olla veelgi laiendatud ja selle hulka arvatakse nt. investeerimisfondides 
avatud arveid. Kuna rahaasutuste vahel toimib pidev konkurents püütakse pakkuda erinevaid uusi 
tooteid, mis omakorda võib mõjutada ka rahapakkumise struktuuri. Iga keskpank peab arvestama 
konkreetseid majanduspoliitilisi tingimusi. 
Rahaloomise protsess (töös)
Selle protsessiga nad tegelevad varjatud emissjoniga. Kommertspangad suunavad ringlusesse 
täiendavat raha, kuigi  emissioni ainuõigus on keskpangal. Nad emiteerivad arvestulikku raha mitte 
sularaha. Kekspank on kehtestanud kohustusliku  reservi  määra, mis näitab kui suure osa kaastatud 
rahalistest vahenditest peab kommertspank reaalselt keskpangas hoidma. Kommertspank ei saa kogu
kaasatud  resurssi  laenuna välja laenata. Kuna kohustulik reserv on protsendimäär kaasatud 
vahenditest siis on keskpangal ülevaade, kui palju on kommertspank  resursse  kaasanud ning kui 
palju on tema potentsiaalne võimalus välja anda laenusid. 
Rahakordaja näitab esialgse kaasatud vahendi kasvukordajat ehk palju kommertspank suurendab 
esialgset kaasatud vahendit. Rahakordaja on kohustusliku reservi pöördväärtus. 
Ideaalseks rahakordajaks  nimetatakse sellist rahakordajat, mis iseloomustabki kohustusliku 
reservi pöörväärtust. Kuna pankadel on vastavalt seadusele või oma põhikirjale kohustus või õigus 
luua ka täiendavaid  reserve , siis rahakordajat, mis lisaks võtab arvesse ka viimati nimetatud, 
nimetatakse  tegelikuks  rahakordajaks.  Rahapakkumine suureneb reservimäära vähenedes ja 
vastupidi ning see võimaldab keskpangal kasutada kohustuliku reservimäära rahapakkumise 
juhtimiseks . Praktikas kasutavad keskpangad nimetatud finantshooba suhteliselt harva, kuna see 
avaldab rahapakkumisele otesest ja suhteliselt tugevat mõju. Kohustluslikul reservil on 
rahapakkumise kõrval ka teine funktsioon – tagada pangasüsteemi likviidsus. Kui pangad satuvad 
liigselt hoogu laenude väljastamisest, võib keskpangal tekkida vajadus seda piirata ehk garanteerida 
hoiustajatele raha õigeaegne väljastamine ning seetõttu keskpank tõstab kohustuliku reservi määra. 
Tänapäeval on paljudes riikides loobutud kohustusliku reservi nõuetest( Belgia,  Šveits , Rootsi) 
ningn selleks, et tagada pankade likviidsus, rakendatakse nendes riikides likviidsuskohustus ehk 
kehtestatakse normatiivid, kui palju pank peab oma varadest hoidma likviidsete varadena. 
Kolmandaks funktsiooniks  on nn. maksustamise  funktsioon. Kuna keskpangad ei maksa reservilt 
intressi või on see turuintressist oluliselt madalam, siis võib kohustuslikust reservist tulenevalt 
intresside vahet käsitleda kui keskpangale makstavat tasu. Mõnede riikide keskpangad on seda 
funktsiooni nimetanud keskseks, sest sellest vahest kaetakse keskpanga 
operatsioonikulusid( Suurbritannia , Saksamaa).  Keskpank kasutab reserimäära muutmise kõrval 
rahapakkumise juhtimiseks ka  diskontomäära  - see on intressimäär, millega kommertspangad 
saavad keskpangalt raha laenata. Mida madalam on intressimäär, seda rohkem keskpangalt 
laenatakse. Sellega suureneb rahapakkumine ja rahabaas. Kui keskpangal on soov või vajadus 
rahapakkumist vähendada, siis tõstab ta diskontomäära, mille tõttu pangad piiravad oma 
laenuvõtmist ning laenupakkumise kasv pidurdub. Keskpank võib laenuandmise rakendada ka 
tagatisenõuet ning vatavalt sellele differentseerib ka diskontomäära. Pankade laenuvõiimalused 
keskpangast ei ole sageli piiramatud, mitmetes riikides on kehtestatud vastaad kvoodid(Pr. Ja saksa 
KP).  Usa  föderaalreserv kasutab laenuvõtmise piiramiseks moraalse veenmise meetodit, mis 
seisneb selles, et laenusoovijale püütakse selgeks teha selle mõttetus. Andes kommertspankadele 
laenu täidab keskpank rahapakkumise juhtimise kõrval ka nn. viimase laenuandja funktsiooni. 
Selles rollis annab keskpank laenusid ehk likviidsuskrediiti pankdaele, mis on sattunud 
likviidsusprobleemide ette ega suuda täita hoiustajate nõudeid. Viimase laenuandja rolli nimetus 
tuleneb sellest, et likviidsuskriisi sattunud pankadele keegi muu peale keskpanga laenu ei anna. Eesti
pank kasutab diskontomäära eelkõige viimase laenuandmise funktsiooni täitmiseks. Keskpank võib 
anda  komm . pangale võimaluse ka oma kohustuliku reservi vahendite kasutamiseks. Tavaliselt on 
see ajaliselt piiratud nt. 5 tööpäeva jooksul; maksimaalselt 10. järjestikuse tööpäeva vältel. 
Ettenähtud päevaks peab pank reservi taastama, kui ta ei suuda likviidsusprobleemi lahendada, 
lõpetab keskpanga arveldusvalitsus väljamaksete tegemise panga kontolt, kuni probleemi 
lahendamiseni. 
Vabaturu tehingud
Finantssektori areng on kaasa  toonud rahapoliitika elluviimisel vabaturu tehingud, mis on üheks 
keskseks rahapakkumise juhtimise  vahendiks . Vabaturu tehinguteks nimetatakse selliseid, kus 
keskpank ostab või müüb  rahaturul  riigi lühiajalisi võlapabereid. Tavaliselt toimuvad tehingud 
tagasiostu lepingu vormis, tagasiostulepinguid nim. repotehinguteks, mis tähendab väärtpaberite 
müüki tingimusel, et müüa neid kokkulepitud ajal ja  hinnal  tagasi ostab. Sisuliselt on tegemist 
laenuga väärtpaberi tagatisele. Reeglina on sellised tehingud lühiajalised, piirdudes mõnikord vaid 
kahe päevaga kui tehingupikkuseks on 1 päev nim. Neid üleöötehinguteks või üleöö 
tagasiostutehinguteks. Kui  tähtpäev on pikem, nim. seda tähtajaliseks tagasiostu lepinguks. 
Kasutusel on ka mõiste  tagasimüügi  leping ehk  tagurpidi  repotehing,  millega tähistatakse 
tehinguid, et tehingu  algatajaks  on laenuandja, mitte aga laenuvõtja. Tagasiostu lepingutelt peab 
laenuvõtja maksma intressi väärtpaberite ostu-ja müügihinna vahena. NÄIDE. Pank A tahab Eesti 
Pangast ühepäevalaenu 500 000, intressimäär on 20%, tagatiseks on panga A lanusertifikaadid. Pank
A müüb kekspangale laenusertifikaadid 500 000 väärtuses ja järgmisel päeval peab ta sertifikaadid 
välja ostma koos  lisanduva  intressiga. Maksaks kommertspank 273 €. (500 000 x 0,2) / 365. 
Valuutainterventsioon
Nagu eelpool  selgus, mõjutab keskpank rahapakkumist vabaturu tehingute diskontomäära ning 
kohustusliku reservi määra abil. Nimetatud meetodit avladavad valuutakurssidele vaid kaudset 
mõju, valuutakursside  otseseks  mõjuks kasutab keskpank valuutainterventsiooni. 
Valuutainterentsiooni eesmärgiks on valuutakursi hoidmine soovitud tasemel või mingites piirides. 
Milleks keskpank ostab koduvaluuta eest välisvaluutat  või välisvaluuta eest koduvaluutat. 
Majandusteadlaste arvates on valuutainterventsioon kõige mõjusam, kui : 1) see on valuutaturule 
üllatus, seetõttu on järjestikuse  interventsioon  korrral esimene kõige mõjusam 2) interventsiooni 
ümber tehakse kõvasti lärmi, varjatud või poolsalajased interventsioonid annavad reeglina hoopis 
viletsama tulemuse 3) mitu keskpanka tegutseb koordineeritult.  Eristatakse kaht liiki 
valuutainterventsiooni – neutraliseeritud ja neutraliseerimata valuutainterventsioonid. 
Neutraliseerimata valuutainterventsioon sarnaneb sisuliselt vabaturu tehingule, vahe on vaid selles, 
et riigi võlakirjade asemel müüb või ostab keskpank välisaluutat. Keskpank võib soovida, et 
valuutainterventsioon ei mõjutaks intressimäärasid ja hinnataset, vaid et see tooks kaasa üksnes 
valuutakursi muutused. Sellisel juhul neutraliseerib keskpank valuutainterventsiooni mõjul 
samaaegsete vabaturutehingutega. Tänu viimasele  tasakaalustamise mõjule rahapakkumine riigis ei 
muutu ja keskpank teostab neutraliseeritud valuutainterventsiooni.  Paraku ei ole neutraliseeritud 
valuutainterventsiooni tulemused püsia  iseloomuga , kuna mõjutab nõudmist ja pakkumist vaid 
lühiajaliselt ning jätab valuutaturu tasakaalu aluseks olevad tegurid muutumatuks. Seega ei toimi 
neutraliseeritud valuutainterventsiooni mõju oluliselt kauem kui interventsioon ise ning peale 
tehingute lõpetamist võtab valuutakurss taas suuna tegeliku tasakaalupunkti poole.  
Keskpanga funktsioonid ja suhted valitsusega 
Keskpanga üldine ja  keskne  funktsioon on ellu viia riigi rahapoliitika. Põhifunktsiooni kõrval peab 
keskpank aga täitma mitmeid teisi olulisi ülesandeid. Ja nendest on üheks peamiseks rahapakkumise
kontrollimine, pangasüsteemi stabiilsuse tagamine st. vältida pankade pankrotte ning panga 
paanikat. Rahapoliitika ühe allosana võib käsitleda ka riigi valuutareservide ning väärismetallide 
reservi hoidmist.  Rahapoliitika rakendamisel on keskpank kas rohkemal või vähemal määral sõltuv 
valitsusest või sellest sõltumatu. Mõlema süsteemi korral on omad pos ja neg küljed. Kaasaja 
demokraatlikes  riikides kallatakse rohkem pooldama valitsusest sõltumatut keskpanka. See on kaasa
toonud selle, et riikide  seadusandlus  on muudetud  selliselt , kus keskpanga rahapolitiikiale on antud 
suurem  sõltumatus . Sellist suunda rakendatakse ka Eestis.  Keskpanga iseseisvusega on seotud kui 
valitsuse keskpanga või valitsus pangaroll. Paljudes riikides sellist funktsiooni KP –del pole ning 
valitsus korraldab oma rahaasju läbi kommertspankade või selleks moodustatud eraldi pangaastutste 
kaudu.
Pangasüsteemi stabiilsuse tagamiseks teostab keskpank pangajärelvalvet ning pangaklientide hoiuste
kaitset. Panga  järelevalve  võib olla organiseeritud erineval  viisil, seda võib teostada keskpank, kuid 
selleks võib asutada ka eraldi institutsiooni, milleks Eestis on finantsispektsioon. Hoiustajate 
turvalisuse kaitseks on tavaliselt moodustatud eraldi seise institutisoon ja Eestis on selleks 
Tagatisfond. Kuna ajaloos oli  perioode , kui keskpangale oli pandud väga erinevaid ülesandeid ja 
kohustusi, siis nähti, et panga liigne koormamine võib kahjustada keskpanga mainet. Seetõttu 
ollakse täna seisukohal, et keskpangale ei tohiks liigesid funktsioone panna ning olemasolevaid 
tuleks võimalikult piirata. Kui keskpanga täita on palju erineaid ülesandeid, siis võib tekkida nende 
täitmisel probleeme, üks neiste on võimalik huvide konflikt erifunktsioonide vahel. Nt. rahapoliitika 
eesmärkide ning hoiustajate kaitse vahel. Teine oht on seotud sellest,et keskpank ei suuda paljude 
ülesannete täitmisel kõiki piisavalt kvaliteetselt täita. Kui keskpangal ebaõnnestub mõne funktsiooni
täitsmisel, võib see kaasa tuua keskpanga kogu imago kahjustuse, kuigi see ei tulene põhiülesannete 
täitmisest.  Samasugust  suhtumist  on arendatud ka Eesti Panga suhtes. Eestis on olnud juhtumeid 
kus KP on sekkunud KMP –de ja laenuvõtjate suhetesse, mida ei saa pidada normaalseks. Nt sekkus 
Eesti Pank 1993 aastal Tartu KMP ja Eesti Kütuse firma vahelisse vaidlusesse. Tegemist oli alustava
pangasüsteemiga ja seetõttu võis selliseid eksimusi ette tulla. Arenenud pangasüsteemiga riikides 
peaks sellised keskpanga sekkumised olema välistatud.
Keskpanga sõltumatus
 Riigi ja keskpanga ajalooline areng on liikunud selles suunas, et rahapoliitika rakendamisel on 
prioriteetseks saanud keskpank, kes rakendab rahapoliitikat suhteliselt sõltumatult valitsusest. 
Teadlased on leidnud, et sõltumatul keskpangal on mitmeid eeliseid  võrreldes sellega, kui keskpank 
on allutatud valitsusele. Selline allutatus võib oluliselt mõjutada raha väärtust usaldust raha 
emiteeriva institutsiooni vastu, kelleks reeglina on keskpank. Raha väärtus püsib suht stabiilsena 
siis, kui keskpank kontrollib raha pakkumist ega lase sellel paisuda liiga suureks ka valitsuse poolt 
mõju avaldamisel. Kui kekspank on valitsusest sõltuv, võib tal tekkida mitmeid põhjuseid, et raha 
pakkumist suurendada.
1.       Üheks põhjuseks võib olla raha emiteerimisest saadav tulu. Paljud valitsused on hädas  
riigieelarve  defitsiidiga. Üheks lihtsaks mooduseks  defitsiidi  vähendamiseks on võtta keskpangalt 
laenu või müüa talle riigi võlakirju. Üldjuhul on raha trükkimise omahind väiksema väärtusega kui 
ringlusesse suunatava raha väärtus. Samuti on pm olematud raha emiteerimise kulud. Mõlema 
tehinguga suureneb raha mass ringluses, sest nii võlakirjade kui laenulepingu vastu saab valitsus 
raha ning raha pakkumine ringluses kasvab. Kui keskpanka mis on suht sõltumatu valitsusest ei 
huvita emissiooni kulu kuid samas valitsuse kontrolli all olev keskpank on teistsuguses olukorras, 
kuna teada huvitab ja mõjutab riigieelarve olukord.
2.       Valitsuse huvi täiendava raha pakkumise vastu tuleneb teisestki põhjusest. Kiire raha täiendav 
pakkumine toob reeglina kaasa inflatsiooni suurenemise, mis omakorda vähendab riigi võla 
reaalväärtust. See tähendab, et kõrge inflatsiooni tingimustes on valitsusel lihtsam täita oma 
võlakohustusi, kuna raha väärtus langeb koos inflatsiooniga. Mingi perioodi võib eelarve defitsiidi 
katmine  lisa emissiooniga majandust  elavdada , kuid pikemas perspektiivis vähendab see usaldust nii
keskpanga kui inflatsioonis väärtust kaotava raha vastu.
Usalduse kadumine raha vastu tekitab ebastabiilsuse, mis kandub üle majandusse. Peamiselt 
toimubki riikide majanduse hindamine inflatsioonitasemete alusel, mis omakorda määra b ära riikide
vahelise usalduse ja  nendevahelised majandussuhted.
Rahapoliitikat mõjutavad demokraatlikus  ühiskonnas ka erinevad poliitilised huvid. Ükskõik kui 
sõltumatu on keskpank mõjutab usaldust tema vastu poliitikute tegevus ja keskpanga positsioon 
sõltub parlamenti valitud poliitikute tegevusest. Seega võib mõne poliitilise huvigrupi tegevus 
vähendada usaldust keskpanga vastu küll kaudselt sõltumata milline on keskpanga rahapoliitika. 
Kõrge inflatsiooniga riikides ei pruugi poliitikud alati  suhtuda  sellesse negatiivselt, mis võib 
süvendada inflatsiooni arengut.
Keskpanga sõltuvuse valitsusest võib jagada poliitiliseks ja majanduslikuks sõltuvuseks. Poliitiline 
sõltumatus ilmneb selles, kui tugevalt parlament ja valitsus keskpanga tegevust kontrollivad. 
Kontrolli avaldumise valdkondki on mitu näiteks kuidas on reguleeritud keskpanga presidendi 
ametisse määramise kord ning valitsuse liikmete osavõtt panga nõukogu tegevusest. Loomulikult on 
suurem valitsemise vabadus nendel pangapresidentidel, kes valitakse ametisse suhteliselt pikaks 
ajaks ning kelle tagandamine ametiajal on suht keeruline. Vastupidine on nende pangapresidentide 
olukord, keda saab lihtsalt tagasi kutsuda või on ametiaeg lühike. Panga presidendi tegevust mõjutab
ka tema tagasivalitavus, kui panga  president  on valitav mitmeks ametiajaks, siis väheneb tema 
sõltuvus  valitsusest. Samas võib täheldada seda, et kui hakkab lähenema ametiaja lõpp muutuvad 
panga  presidendid rohkem sõltuvaks, sest loodavad nii taasvalimist, sest see sõltub oluliselt 
juhtivpoliitikutest.
Eesti Panga presidendi määrab ametisse president 7ks aastaks. Üldjuhul võib tagasi kutsuda 
süüdimõistva otsuse korral.
Poliitilise sõltumatuse teguriks on veel valitsuse  esindatud keskpanga nõukogus, mis on panga 
kõrgeim  juhtorgan . Kui on õigus valida valitsuse liikmeid nõukogusse, siis saavad nad mõjutada 
hääletustulemusi ning suunata keskpanga tegevust. Mitmed riigid kus valitsuse osalus on olnud suht 
vaba nt Taani ja Suurbritannia on ka keskpanga sõltuvus valitusest oluline. Peale taasiseseisvumist 
nägi EP seadus ette, et panga nõukogusse peab ametikohast lähtuvalt kuuluma rahandusminister.
Kuna maailmapanga praktikas siiski ei pooldata valitsuse esindatust panga nõukogus muudeti 1994. 
Aasta kevadel seadust millega ka  rahandusministril  keelati osalemine EP nõukogus.  Eesti Panga ja 
valitsuse koostöö on määratud põhimõtteliselt järgmiste printsiipidega:
·         Eesti Pank osaleb riigi majanduspoliitikas iseseisva raha, krediidi ja panganduspoliitika 
teostamise kaudu.
·         EP konsulteerib ja annab nõu valitsusele raha, krediidi ja pangapoliitika küsimustes. Valitsus 
ei langeta riigi jaoks olulisi majanduspoliitilisi otsuseid ilma EP seisukohta ärakuulamata.
·         Eesti Pank esindab Eesti Vabariiki valitsuse volitusel rahvusvahelistel panga, krediidi ja 
rahaorganisatsioonides, mille liikmeks Eesti riik on.
·         EP toetab oma volituste piires valitsust tema majanduspoliitikat, kui see pole  vastuolus  seista 
hea riigi valuutasüsteemi stabiilsuse tagamisega  ning on kooskõlas EP süsteemi arenguga.
Keskpanga majandusliku sõltumatuse määrab oluliselt see, kuidas on reguleeritud kekspanga suhted 
riigieelarvega. Paljudes riikides saab keskpank automaatselt valitsusele laenu anda kuigi piiratud 
võib olla laenulimiit. EP-l on vastavalt seadusele otseselt või kaudselt keelatud krediteerida 
riigieelarvet, kohalikke eelarveid ning osta nendelt nende poolt emiteeritud  väärtpabereid . EP 
sellekohase  seadusliku regulatsiooni loomisel lähtuti just suurema iseseisvusega keskpanga 
põhimõttest, mistõttu valitsuse mõju EP-le on lõppkokkuvõttes suht väike.
Rahvusvahelised  organisatsioonid :
Rahvusvaheliste arvelduste pank
Bank for International settlements BIS. Ajaloos nimetati seda panka riikide keskpankade 
keskpangaks. Asub Šveitsis ning formaalselt tegutseb  šveitsi  kommertspanga litsentsiga. Kuna 
rahvusvaheliste kokkulepetega on pangale antud eristaatus ei käsitle ka Šveits ise seda 
kommertspangana. Asutati 1930. aastal. 1900 lõpus oli panga aktsionärideks 28 erinevat keskpanka, 
tegevuses ei osale enam USA pangad. Vajadus keskpankade tegevuse koordineerimiseks tekkis 
peale 1.stmaailmasõda kui päevakorda tõusis riikide valuutade stabiliseerimise küsimus ning 
riikidevahelised maksed e valuutaarveldused eelkõige Saksamaa hüvitised sõja  väitnud riikidele. 
Tänapäeval osutab nimetatud pank riikidele erinevaid finantsteenuseid, võib vastu võtta 
kekspankade hoiuseid, anda laenu, sooritada tehinguid finants  turgudel keskpankade volitusel ja 
muu.
·         BIS võib tegutseda vahendajana ning jätta keskpankade kasutatud tehingud anonüümseks. 
Seega on sellesse panka koondatud paljude riikide keskpankade vahendeid, kuid kõrvalistel isikutel 
on praktiliselt võimatu kindlaks teha kui suured need vahendid on ning milliste keskpankade 
tehinguid sooritatakse.
·         Teiseks funktsiooniks on see, et kord aastas korraldab ta osaluspankade juhtide plenaaristungi 
ja 10 korda aastas töökoosolekud.
Vaatamata oma küllaltki olulisest positsioonist ning suhteliselt eripärasest tegevusest ei ole antud 
pank saanud niivõrd rahvusvaheliselt kuulsaks kui teised, kuna tegevus on suht salajane.
IMF
Rahvusvaheline valuutafond: tegu on ühe mõjukama rahaasutusega. Suur osa maailma riikidest 
arvestavad IMF seisukohtadega tõsiselt sõltumata sellest, kas nende suhtumine üldiselt on IMF-i 
positiivne või negatiivne. IMF-i ülesandeks on jälgida kuidas riigid peavad kinni rahvusvahelistest 
rahandus ja kaubanduslepetest; luua laenuvõimalusi riikidele, millel on raskusi ajutiselt 
maksebilansi  tasakaalustamisel. Vajadus sellise organisatsiooni järele tekkis 1930ndatel aastatel, mil 
maailmas valitses  majanduskriis  ning mille tagajärjel maailma valuutasüsteem langes kokku. 
Valuutakursid muutusid väga kiiresti ja suures ulatuses need olid ettearvamatud, mis tõi paratamatult
kaasa selle, et riigid hakkasid piirama valuuta vahetust. Kõik see pidurdas maailma majandust, eriti 
rahvusvahelist kaubavahetust. Moodustati 1944.USAs Bretton  Woods ’is.  Asutamisel osales 43 riiki,
kui  asutaja   liikmeteks  jäi 39. Eesti ühines IMF-ga 26.05.1992. Enamik NL vabariike said samuti 
samal aastal IMF-i liikmeteks v.a Tadšikiastan. Peakorteriks sai Washington, töötab 2200 inimest.
1.       IMF-ga liitumisel kohustuvad riigid mitte kasutama rahvusvahelist valuutasüsteemi 
destabiliseerivaid  tegusid . Selleks peavad nad kogu aeg andma teistele riikidele infot 
valuutakursside määramisest ning
2.       kaotama piirangud, mis takistavad rahvusvaluuta vahetamist teiste valuutade vastu.
3.       Tuleb rakendada majanduspoliitikat, mis aitab kaasa riigi rikkuse suurendamisele. 
Omandas keskse koha sest pärast kulla ja valuutaseose kadumist mõjutab iga riigi valuutakurssi 
kõige rohkem just riigi majanduslik tugevus ja stabiilsus.
Eesti isikutel võis olla valuutaarveid, kuid välisvaluuta arevetel olevad valuutad konventeetriti eesti 
krooni. IMF-l puudub võimalus nõuda liikmesriikidelt nende kohustuste täitmist, kuid ta saab 
avaldada majanduslikku ja moraalset  survet . Ükski riik ei ole huvitatud minemast vastuollu IMF-ga, 
eriti kui riik võib sattuda majandusraskustesse. Kuid sellistele riikidele IMF toetusi ei jaga. Vähe 
sellest, et kaob võimalus saada laenu IMF-lt väheneb oluliselt võimalus üldse välislaenusid saada, 
kuna ka teised riigid ei soovi vastuolu IMF-ga.
Loomulikult sõltuvad tugevad majandusriigid IMF-st vähem ja nii on mitmed neist tegutsenud 
vastuolus IMF tegevussuundadega nt intressimäärade kujundamisel või valuutakursside määramisel.
Liitumistingimused: Valuutafondiga liitudes tuleb riikidel tasuda sisseastumistasu, mida nimetatakse
kvoodiks. Kvoodi  suurus ei ole konkreetselt fikseeritud vaid sõltub iga sisseastuja majanduslikust 
võimekusest, mida hinnatakse erinevate majandusnäitajatega nagu SKT, valuutareserv, maksebilanss
jm. Mida võimsam on riigi majandus, seda suurem on talle rakendatav  kvoot . Eesti esialgseks 
kvoodiks oli 66 miljonit USD-d. 1990ndate lõpus on kvootide kogumaht umbes 210 miljardit USD. 
Reeglina nõuab IMF, et iga riik tasuks 25% kvoodist mõne teise riigi valuutas ning ülejäänud võib 
tasuda rahvusvaluutas. Kvootide suurust korrigeeritakse kord viie aasta jooksul võttes arvesse 
maailma majanduse muutused ning liikmesriikide majandusliku taseme suhtelise muutuse. 
Kvootidena laekunud vahendite arvelt aitab IMF tasakaalustada liikmesriikide maksebilansse ning 
toetab nende majanduslikku arengut. Lisaks määrab iga riigi kvoodi suurus ka selle milline on iga 
riigi juurdepääs valuutafondi rahalistele vahenditele. 
IMF võimaldab liikmesriikidele osaleda hääletamises, sõltumata sissemakstud kvoodi  suurusest  250 
põhihäälega, millele lisanduvad täiendavad hääled sõltuvalt sissemakse suurusest. Häälte 
kasutamine on võimalik IMFi kõrgeimas võimuorganis ehk nõukogu koosolekul. Nõukogusse 
kuulub tavaliselt riigiesindajatena rahandusminister ja keskpanga juht. Tavaliselt toimuvad istungid 
kord aastas, kus tehakse kokkuvõtte möödunud perioodist ning kavandatakse plaanid tuleikuks. 
Istungi pädevusse kuulub uute liikmete vastuvõtmine kvoodide muutmine ja teised olulisemad 
küsimused, mille arutamiseks võib korraldada ka erakorralisi istungjärke. Jooksvad tööd juhib 
direktoraat ning direktoraati kuulub 24 direktorit algselt reserveeriti kohad suurima kvoodiga 
riikidele (USA, Jaapan, Saksamaa, SB, Prantsusmaa). 2 järgnevat kohta on reserveeritud riikidele, 
kes on olnud suurimateks kreeditorideks kahel valimiseelsel aastal, kui viimased langevad kokku 
viie esimese riigiga, siis täidetakse need kohad üldvalimiste alusel. Valimised toimvad iga 2 aasta 
järel ja direktorite valimine on koondatud samasuguste  huvidega  riikide rühmadele. Eesti kuulub ka 
samasse rühma, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Läti, Leedu. Direktoraadi koosolekud 
toimuvad tavaliselt 3 korda nädalas ja otsused võetakse reeglina vastu konsensuslikult. IMFi üks 
keskseid ülesandeid on tagada rahvusvahelise valuutasüsteemi stabiilsus, selle tagamiseks 
kordineerib IMF riikide majanduspoliitikat, mille keskseks positsiooniks on liikmesriikide 
maksebilansi tasakaalustatuse saavutamine. Kui riigi maksebilanss pole tasakaalus, siis võib 
valuutakurss muutuda ebastabiilseks ja selle tõttu võib riik hakata piirama rahvusvahelist 
kaubandust ning arveldusi. Majanduspoliitikast kui maksebilanssi tasakaalustavast hoovast aga 
sageli ei piisa, ning seetõttu eraldab IMF liikmseriikidele ka laenusid. Suhteliselt lihtne on 
tasakaalustamiseks  kasutada kvoodi seda osa, mis ei ületa valuutas sissemakstud summat(25% 
kvoodist) ehk seda nimetatakse reservi osaks. Piiranguid ei rakendatata seetõttu, et reserviosa 
kasutamisel võib riik selle vahetada oma rahvusvaluuta vastu. Seega väheneb välisvaluutas reservi 
osa ning see taastatakse rahvusvaluutaga. Põhimõtteliselt tähendab selline tehing riigivaluuta reservi
kasutamist. Samuti ei pea riik reserviosa kasutamise eest maksma intressi ja tal ei ole kohustust 
hiljem see välisvaluutas taastada. Kvoodi osa mis koosneb riigi koduvaluutast nim. krediidiosaks 
ning see on omakorda jagatud neljaks  võrväärseks 25%-ks osaks. Esimese osa ulatuses on riigil 
suhteliselt lihtne vahetada koduvaluutat välisvaluutaks, kuid talle kehtib taastamiskohustus tavaliselt
3-5 aasta jooksul. Ülejäänud osi nim. ülemisteks krediidiosadeks ja nende ulatuses võib 
koduvaluutat välisvaluutaks vahetada, vaid juhul kui riik on teinud endast kõik oleneva, et tagada 
maksebilansi tasakaal ning majanduse tasakaalu saavutamisel on riik rakendanud võimalikke 
abinõusid. Tavaliselt sõlmitakse nende kasutamiseks valmiduslepe, mis seab riigile kohustused 
majanduse stabiliseerimiseks ja arendamiseks ning laenu tagasimaksmise tingimused. IMF saab 
laenudena välja anda vahendeid, mis on kogunenud sissemaksetena, kuid alati peab arvestama seda, 
et sissemaksete üks osa võib olla rahvuslikus valuutas, mis aga piirab laenud väljaandmist. Seega 
peab IMF hankima täiendevaid resursse, et katta laenuvajadus aktsepteeritavas valuutas, mille 
tagatiseks on rahvuslike valuutade reserv. Kuna majanduskriisi  olukordades  võib laenunõudlus olla 
oluliselt suurem, kui on IMFi võimalused, siis võib ta selleks vajaduseks ise laenusid võtta, kuid 
probleemiks on muutnud see, et sellise tegevusega on IMF muutunud küllaltki sarnaseks tavalisele 
äripangale. Samuti tekitab täiendava laenuresursi kaasamine ohu, et IMF võib sattuda 
makserasustesse ning seetõttu on tema laenuõvtmine piiratud 60%-ga kvoodide kogusummast. 
Kõige rohkem võteakse IMFilt laenusid valmidusleppe alusel, mis on seotud riigipoolse kvoodiga, 
lepingud on suhteliselt lühiajalised(12-18kuud) ja riskide maandamiseks eraldatakse  resurss  sageli 
osade kaupa, et veenduda, kas riigid suudavad eraldatud vahenditega oma olukorda parandada. 
Laenude tagasimaksmine toimub 3-5 aasta jooksul peale olukorra stabiliseerumist. Teiseks 
võimaluseks on sõlmida IMFiga laiendatud valmiduslepe, mis on võimalik juhul kui riigil on vaja 
pikemat perioodi maksebilanssi tasakaalustamiseks.  Arengumaadele  võib IMF anda laenusid ka 
pikemaajalisteks majandusprogrammide rakendamiseks, kuna majandusprogrammide kaudu peaks 
tagatama ka maksebilansi tasakaalustamise. Sellised laenud on suhteliselt pikaajalised ja võivad 
kesta 10+ aastat. Selliste laenude intressitase on suhteliselt madal ja võib ulatuda  kuni 50% antud 
riigi kvoodist.   1960ndate  keskpaiku otsustab IMF moodustada rahvusvaheliste valuutareservide 
suurendamiseks uue valuuta, mida nimetatakse Eriõiguste Reserviks(SDR) . SDRi väärtus  kujundati  
viie valuuta alusel nn valuutakorvi ja sinna kuulusid USA  dollar , Saksa mark, Jaapani  jeen , Inglise 
nael  ja Prantsuse frank. Uue valuuta kasutamine pidi parandama rahvusvahelisi arveldusi 
kaubanduses ja rahanduses ja riikidevahelistest arveldustes võis SDRi vahetada kõigi teiste 
valuutade vastu vastavalt SDRi arvsestatud kursile korvivaluuta suhtes. Kuni 1960ni koosnesid 
riikide reservfondid  kullast  ja USA dollaritest, kuid mõlemal on reservina oma tõsised puudused – 
kuld on loodusvara, mille varud on piiratud ja mille tootmine on võimalik ainult leiupiirkondades ja 
tootmiskulud on kasvutrendiga. Seetõttu jääb kullareservide kasv maailmamajanduse arengust 
oluliselt mahaning seetõttu ei ole kulla roll enam nii oluline nagu varasemal perioodil. Ka usa dollar 
nagu teinegi valuuta ei ole ideaalseks reservivahendiks – võimalus dollarit kasutada sõltub näiteks 
oluliselt sellest, millist finantspoliitikat USA ajab ning milline on tema huvi, et dollarit kasutatakse 
massiliselt väljaspool tema piire. Ühest küljest annab dollari püsimine maailma reservvaluutana 
soodsa võimaluse  USAle  finantseerida oma maksebilansi defitsiiti, kuid samas on see takistused 
riigi majanduse juhtimisel rahapoliitika kaudu. Seetõttu vajatigi mingit uut arveldusühikut mis ei 
sisaldaks nimetatud puudusi ja milleks  saigi  SDR.  See ei piira ühegi riigi võimalusi ajada iseseisvalt
rahapoliitikat ning see võimaldas suhteliselt takistuseta igal riigi suurenadada oma valuutareservi 
just siis kui  maailmamajandus  seda vajas. Valuutareservid võimaldavad riikidel jätkata 
rahvusvahelisi tehinguid ka siis, kui mingi perioodil valuuta sissevool jääb alla väljavoolule, sest ta 
saab täiendada  puudujääki valuutareservide arvelt. 
IMFiga samal ajal ning ka samas kohas moodustatakse teinegi rahvusvaheline rahaasutus 
Rahvusvaheline  Rekonstruktsiooni - ja Arengupank(IBDR) – maailmapank  ka. Kui IMFi 
põhieesmärk on rahvusvahelise rahandussüsteemi stabiliseerimine ning maksebilansi 
tasakaalustamisega raskustes olevate riikide abistamine, kellele antakse suhteliselt lühiajalisi 
laenusid, siis IBDRi põhifunktsiooni on arenguriikide pikaajaline majanduse toetamine, selle 
eesmärgil annab IBDR neile pikaajalisi laenusid ning  abistab  pikaajaliste majandusprogrammide 
väljatöötamisel ja nende rakendamisel. IBDRi tegevus on maailma ajaloo  foonil  paiknennud ühest 
piirkonnast  teise sõltuvalt majanduspoliitilistest  vajadustest . 
40-ndate aastate teisel poolel aitab maailmapank üles ehitada teises maailmasõjas kannatanud läähe-
euroop riikide majandust. 
1960ndate alguses keskendub maailmapank aasia , aafrika ja ladina-ameerika tõusvatele riikidele, 
kuna sel perioodil toimub neis piirkondades oluline koloniaalriikdiest  vabanemine  ning vabanenud 
riigid jäävad praktiliselt ilma toetuseta ja selle funktsiooni võtab üle maailmapank. 
1990tel aastatel suundub tähelepanu ida-euroopa riikidele, kes vabanesid nõukogude liidu 
mõjusväärist.
Maailmapank ei saa laenudeks kasutada liikmesriikide sissemakseid, vaid tema laenuresurss kujuneb
võlakirjade müügist mailmaakapitali turgudel. Lisaks püüab IBDR oma võlakirju realiseerida otse 
rikkamate riikide valitsustele ja keskpankadele. Kuna laenu tagasimaksmise garanteerivad kõik 
liikmesriigid, siis on võimalik kehtestada suhteliselt madal intressimäär. Kuna maailma kõik riigid ei
ole tõenäoliselt korraga finantsraskustes. Laenu pikkuseks  on keskmiselt 15 aastat ja laen 
väljastatakse väga madala intressimarginaliga ehk resurssi sisseostu ja väljalaenamise intressivahe 
on suhteliselt marginaalne. Laenuandmine arenguriikidele eeldab, et maailmapank tunneb väga hästi
arengumaade majandust, milleks ta viibki läbi nende riikide  majanduspoliitika  analüüse ning teeb 
selles valdkonnas koostööd ka IMFiga. Maailmapangal on 2 allasutust Rahvusvaheline 
Arenguassotsiatsioon(IDA) ja Rahvsuvaheline Finantskorporatsioon(IFC). IDA annab laene eriti 
maha jäänud vaestele riikidele, kus  rahvamajanduse  kogutoodang elaniku kohta võib olla 1500$, 
laenutingimused on väga soodsad või tavaliselt kustutakse sissenõutavad intressid lepingu tähtaja 
lõppemisel, mis võib olla kuni 40 aastat. IFC abistab nende riikide erattevõtluse arendust. 
RIIGI EELARVE OLEMUS JA FUNKTSIOONID
Riigi eelarve on valitsuse  finantsplaan , millega prognoositakse riigitulud eelarve aastaks ning 
määratakse, millele tuludena laekuvad resurssid kulutatakse. See on arvuline  rahaline programm, 
millest juhindutakse eelarvest finantseeritavate tehingute sooritamisel. Eelarve iseloomustab seda, 
kuidas eelarve vahendid avalikke teenuste osutamiseks jagatakse. See on riigi üks kõige olulisem 
vahend, millega riiki juhitakse. Riigi eelarve kinnitab riigikogu seadusena. Riigi eelarvel on igas 
riigis täita eelkõige finantspoliitiline funktsioon, mis seisneb valitsuse kavandataud programmide 
finantseerimises ning valitsuse muude funktsioonide täitmist. Seega on eelarve valitsuse 
kvantitatiivne  programm, mis võimaldab parlamendil kontrollida ja hinnata valitsuse tegevust. 
Eelarve juriidiline funktsioon väljendub selles, et eelarve täitmine on valitsusele kohustuslik. Riigi 
eelarve on valitsusele ka  töövahend , mille ülesanded võib jaotada järgmiselt : 
1) valitsus prognoosib sellega rahahulga, mis inimestelt ja ettevõtetelt peamiselt maksuvormis 
kogutakse; 
2) sellega määrab valitsus kindlaks, mida ühise rahaga toodetakse või ostetakse või kellele toetuste, 
pensionide, abirahade või muul viisil välja jagatakse. 
Riigieelarve on riigikogu poolt valitsusele antud  volitus  rahvaraha kasutamiseks ja selleks peab 
riigikogu  kinnitama  igal aastal valitsuse esitatud riigieelarve seaduse eelnõud ja kui riigikogu 
eelarve aasta alguseks pole  eelarvet  kinnitanud, siis on valitsusel õigus kasutada eelarvevahendeid 
1/12 ulatuses eelmise aasta riigi eelarvest kuus. Aluseks võetakse kulutamisel eelmise aasta 
planeeritud näitajad, kui need on ületatud või tegelikud näitajad kui need on alatäidetud.  Riigi 
eelarve mõjutab oluliselt kogu riigi majandustegevust nt. võib valitsuse ebamõistlik raha kulutamine
pidurada majanduse üldist arengut või tekitada majanduskriise. NT. 1997 aasta mitmed 
maailmamajanduse kriisid said alguse just sellest, et paljude riikide valitsused ei järginud 
tasakaalustatud kulutamise põhimõtet ning seeläbi kaotasid rahvusvahelise usalduse, mis omakorda 
pidurdas rahvsuvahelisi finantsmajandussuhteid. Majandus seis mõjutab aga oluliselt riigi eelarvet, 
kui majanduses ollakse edukas, siis suurenevad töötajate sissetulekud ja selle kaudu 
maksulaekumised, suureneva laekumise arvelt aga on võimalik kasvatada  bilansimahtu . Tihti loovad
valitsused headel perioodidel reserve selleks, et majanduse languse  tsüklis  katta puudujääk. 
Tegevuse finantspoliitilised eesmärgid on läbi aja muutunud ja liberaalse turumajanduse tingimustes 
on riigi ülesanne tagada kord ja julgeolek ning seega olid riigi eelarve  prioriteedid suunatud 
sisekaitsele ja  riigikaitse  finantseerimisele. 20sajandil aga suurenes mõju valitsusele, et lisaks 
fiskaalsele eesmärgile tuleb rohkem mõjutada ka majandustegevust ning seetõttu kujuneb sel 
perioodil rahapoliitika üheks suunaks mittefiskaalne sihitus.  
Rahanduspoliitika  kolm funktsiooni:
1. Tootmistegurite allokasiooni korrigeerimine ehk tootmistegurite paigutamise juhtimine. 
2. Tulude ja vara jaotamise korrigeerimine- peab ressursse suunama ja  jagama .
3. Majandusliku stabiilsuse tagamine.
Kõigi   kolme   funktsiooni   rakendamisel   eeldatakse   turu   taandumist/läbikukkumist,   mille   põhjustab   riigi
aktiivne sekkumine majandusse. Turg ei tohi väga aktiivselt reguleerida rahasüsteemi, muidu võib tulla uus
masu  (orienteeriti turule, erasektor tegi mis tahtis, laenusektor tegutses nii nagu neile kasulik oli). 
Riigieelarve   peamised   tulud   on     peamiselt   näiteks   mittetagastavad   regulaarsed   sissetulekud   ( maksud ),
mittemaksulised   jooksvad   tulud   ( trahvid ,   intressid,   viivised),   kapitalitulu   (riigivara,   mis   teenib   tulu),
vabatahtlikud eraldised ning abirahad. 
Kulud on eelarvest tehtavad väljamaksed, mis ei kuulu tagasimaksmisele. Kulud jaotatakse tegevuskuludeks,
intressikuludeks,   ülekanneteks   ja   kapitalikuludeks.   Kulude   tegemise   peamiseks   eesmärgiks   on   riigi
majanduskeskkonna   stabiliseerimine,   mille   komponentideks   on   tööpuudus,   inflatsioon,
väliskaubandusbilanss, kindlustusmaksed ja muud kulud. 
Eelarve tulud ja kulud peavad olema tasakaalus, ehk eelarve on tasakaalustatud dokument. Kui tulud ületavad
kulu   on   eelarve    ülejäägiga ,   kulude   ülekaalu   korral   on   eelarve   defitsiidiga.   Formaalselt   on   eelarve   alati
tasakaalus,  sest  riik ei  saa  teha  suuremaid kulutusi,  kui  tal on selleks vahendeid.  Formaalne   tasakaal  ei
tähenda veel eelarve materiaalset tasakaalu. Viimane on seotud avalike kulude finantsseerimisega, kui riigi
kulusid finantseeritakse krediitidega, siis ongi tegu defitsiitse  eelarvega . Defitsiitse finantseerimise teooria
ehk rahandusteooria autor on  Keynes . Seda teooriat hakati  rakendama  1960ndatel USA-s. Autor väidab, et
eelarve defitsiit ei iseloomusta riigi nõrkust vaid see on riigi tegevuse näitaja. 
Peale   taasiseseisvumist   oli   Eestis   oluliseks   saavutuseks   eelarve   tasakaalu   saavutamine.   Samal   ajal   kui
majandustegevus  Eestis vähenes. Enamik teisi Nõukogude järgseid riike ei suutnud eelarvet tasakaalu viia.
Hilisemalt on ka Eesti riigieelarve olnud mingitel perioodidel puudujäägiga näiteks tekkis selline olukord
peale rahareformi 1992 ning 1995 kui mõju avaldas  Idamaade  ja Venemaa kriis. Eestis lahendati defitsiidi
küsimus omapärasel  kombel . Riigiametnikele maksti palk välja mitmekuuse hilinemisega. Formaalselt oli ka
sel perioodil eelarve tasakaalus.
Riik võib kasutada eelarve tasakaalustamiseks erinevaid meetodeid. 
 Eelarve   kulude    kärpimine .   Eesti   on   seda   meetodit   rakendanud   korduvalt   ning   seetõttu
subsideeritakse/toetatakse majandust eelarvest suhteliselt vähe. Riigi kvoot on majanduse abistamisel  viidud
võimalikult madalale, mis lähtub ja võtab arvesse maksukoormuste maksude laekumist. 
 Tulude ülekandmine riigiettevõtetele versus kulude kandmine erasektorisse. 
 Kulude katmine laenuvahenditega. Riik on olnud suhteliselt tagasihoidlik ja laenuvahendite hulk on läbi
aastate jäänud alla 10% SKT-st. 
Eelarve  rakendamise  klassikalised  printsiibid :
Eelarve täiuslikkuse printsiip: eelarves peavad kajastuma kõik riigi tulud ja kulud, mis tähendab, et eelarve
tuleb koostada brutoprintsiibil, kus tulud ja kulud  kirjutatakse  võimalikult täielikult välja. Erandi võivad
moodustada teatud avaliku sektori ettevõtted, kus kasutatakse netoprintsiipi ( ei kirjuta teatud valdkondi lahti,
anname   neile   ainult   summa,   mis   eelarvest   eraldatakse   neile).   Netoprintsiipi   kasutatakse   kui   tegu   on
riigikaitsega, saladusega vms. 
Selguse printsiip:   nõuab tulude ja kulude sellist rühmitamist, et eelarve kõigi tulude päritolu ning kulude
eesmärk oleks üheselt määratud. 
Ühtsuse printsiip: leiab väljenduse kaasühtsuse põhimõttes, mis tähendab, et kõik kulud koondatakse ühte
fondi- Riigikassasse. Kõik kulud tehakse samast fondist. 
Eesmärgist sõltumatuse printsiip: keelab tulude sidumise  kuludega  ehk mingite erifondide pidamist. 
Täpsuse printsiip: see eeldab, et tulud ja kulud on eelarvesse võetud sellise täpsusega, et eelarve perioodil nad
just selliseks kujunevadki (ei tohi kunstlikult suurendada kulusid). Tegelikult on tulusid ja kulusid väga rakse
prognoosida,   kuna  riigitasandil  mõjutavad neid paljud  erinevad  tegurid.    Maksutulud   sõltuvad majanduse
arengust,   SKP  tasemest,   inflatsiooni   toimest,   maksu-   ja    tolliameti    tööst.   Selleks,   et   vältida   negatiivseid
üllatusi lähtutakse Eestis eelarve koostamisel tulude mitte liigaoptimistlikust prognoosimisest, sest tulude
ülelaekumise korral saab seda reguleerida lisaeelarvete  koostamisega . 
Eelnevuse printsiip: eelarve hõlmab mingi kindla perioodi tulusid ja kulusid, mis tähendab seda, et ta peab
olema valmis õigeks ajaks ehk eelarve perioodi alguseks. Eelarve seaduses on kindlad reeglid, juhuks kui
eelarve kinnitamisel pole antud  printsiipi  järgitud. Kui ei järgita, siis :
  Jooksva  aasta eelarve kehtib edasi. Sellise süsteemi puuduseks on see, et ta ei lahenda  vahepeal  tekkinud
probleeme.   Valitsusel   ega   parlamendil   pole   sellise   süsteemi   puhul   eriti   põhjust   kiirustada   eelarve
vastuvõtmisega. Kuid et nende tegevus aktiviseerida rakendatakse 1/12 meetodit. 
 Valitsusel lubatakse uue eelarveperioodi esimesel kuul kulutada 1/12 eelmise aasta eelarvest jne. 
 Lubatakse teha seaduses ettenähtud kulutusi, sotsiaal- ja abirahad, eelarveliste asutuste ülalpidamine jm.
Lisaks   muid   kulutusi   teatud   ulatuses   eelarvemahust,   kuid   ei   lubata   alustada   uusi    programme    ega
investeeringuid. 
Spetsialiseerituse printsiip: Valitsus võib kulutada ainult nendeks otstarveteks, mis on eelarves ettenähtud.
Kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab seda, et kulutada tohib maksimaalselt nii palju kui seadus ette näeb.
Seega on keelatud plaanivälised ja üleplaanilised kulutused. Kvantitatiivse spetsialiseeritusega määratakse
eelarve struktuur ning antakse valitsusele ette käitumisreeglid, mida tal tuleb järgida. Sellest põhimõttest võib
mõnikord kõrvale kalduda, kui näiteks kaks kululiiki on seotud või sõltuvad teineteisest. 
Avalikkuse printsiip: mis nõuab, et kõik eelarvemenetluse etapid oleksid avalikud sel määral, et iga kodanik
võib   saada   ülevaate   riigi   finantspoliitikast,   mis   eeldab,   et   parlamendis   toimuvad   eelarvedebatid   oleksid
avalikud, avalikustataks eelarveprojekt, eelarveseadus ning lõpuks eelarve täitumise aruanne. 
Eesti Riigieelarve seaduslikud alused: 
Riigieelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korra sätestab riigieelarveseadus. Seaduse kohaselt koosneb
eelarveaasta    kõigist   riigi   tuludest   ja    kuludest ,   mis   on   viidud   tasakaalu.   Riigieelarveseaduse   kohaselt   on
tuludeks: 
 laekumised riiklikest maksudest, vastavalt maksuseadustele ja  koormised , lõivud, trahvid jm tulud vastavalt
konkreetsetele  seadustele . 
 Tulud riigiettevõtetest, asutustest, riigivaradest, riigi aktsiatest ning teistest väärtpaberitest. 
 Sise- ja välislaenud.
 Riigile tagastatud laenud ja saadud intressid. 
Eelarve peamiseks tuluallikaks on riiklikud maksud. 
Riigieelarve kulud on vastavalt seadusele 
1. assigneeringud   (vahendite   eraldamine),   presidendi    kantselei ,   riigikogu   kantselei,   riigikontrolli,
õiguskantslerikantselei,  riigikohtu , riigikantselei ja ministeeriumite valitsemisalade finantseerimiseks. 
2. Assigneeringud laenude tagasimaksmiseks ja intresside tasumiseks. 
3. Assigneeringud vabariigi valitsuse reservfondi moodustamiseks
4. Muudeks  seadustest  tulenevateks kuludeks. 
Riigikogul   pole   õigust    kustutada    või   vähendada   RE-sse   või   selle   eelnõusse   võetud   kulutusi,   mis   on
reguleeritud muude seadustega. 
Eelarve koostamine: Riigieelarve aasta algab 1. Jaanuar ja lõppeb 31. Detsember. Lõplikult koostatud RES on
kulutuste osas üles ehitatud kulutusi tegevate asutuste lõikes, sest just  riigiasutused  täidavad riigi toimimiseks
vajalikke funktsioone. Riigieelarve tulud on jaotatud tulusid koguvate asutuste lõikes. RE seletuskirjas on ära
seletatud iga asutuse rahade kasutamise sihtotstarve. Tavaliselt on kulutuste juures fikseeritud ka milliste
programmidega   või   eesmärkidega   on   kulutused   seotud.   Eelarve   koostamist   koordineerib
rahandusministeerium,  see koostatakse koostöös kõigi ministeeriumite, maavalitsuste ning põhiseaduslike
institutsioonidega.