Raha ja rahapoliitika Eesti Vabariigis (4)

TARTU ÜLIKOOL
PÄRNU KOLLEDŽ
RAHA JA RAHAPOLIITIKA EESTI VABARIIGIS
Kursusetöö makroökonoomikas
Pärnu 2003

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1. RAHA ROLL MAKROMAJANDUSES 4
1.1 Erinevate koolkondade käsitlus rahast 4
1.2. Kvaliteetne raha 6
1.3. Raha funktsioonid 8
2. EESTI RAHA 11
2.1. Eesti rahareform 11
2.2 Valuutakomitee seosed Eesti rahasüsteemiga 13
2.3. Eesti Pank 16
3. EESTI RAHAPOLIITIKA 19
3.1. Rahapoliitika eesmärgid. 19
3.2. Rahapoliitika instrumendid 20
3.3. Eesti rahapoliitiline ülevaade 1998-2000 23
KOKKUVÕTE 28
KASUTATUD KIRJANDUS 29
SUMMARY 30

SISSEJUHATUS

Raha, kui üldtunnustatud käibe- ja maksevahendi tähtsus on aegade jooksul suurenenud. Turgude kiire arengu tõttu pidurdasid bartertehingud turgude edasist arengut. Seetõttu võetigi abinõuna kasutusele raha. Ajaloolises arengus muutub turg nii mahuliselt kui ka kvalitatiivselt . Sellega kaasneb ka raha liikide ja ülesannete areng ja mitmekesistumine. Üldiselt võib täheldada, et raha areneb liikumiskiiruse tõusu suunas.
Raha on äärmiselt tihedalt seotud rahapoliitika kaudu majanduspoliitikaga ja üldse majandussüsteemiga. Rahapoliitika ehk monetaarpoliitika eesmärk on majanduse ühtlane kasv, hindade stabiilsus, kõrge tööhõive, maksebilansi tasakaal jms. Neid eesmärke aga ei ole võimalik korraga saavutada ja seetõttu rõhutatakse enamasti ühte neist. Millist nimelt, sõltub riigis parajasti päevakorral olevatest probleemidest. Eristatakse leebet ja karmi rahapoliitikat.
Kursusetöö eesmärgiks on välja selgitada raha roll makromajanduses ja anda kokkuvõtlik ülevaade Eesti raha loomisest ja rahapoliitikast.
Kursusetöö esimeses peatükis püütakse uurida erinevate koolkondade poolt käsitletud raha ülekandemehhanismi – raha pakkumise ja majandusliku aktiivsuse muutuste vahelise seose – kohta käivaid eriseisukohti. Samuti mõtiskletakse kvaliteetse raha tunnuste ja raha erinevate funktsioonide üle.
Teises peatükis on tähelepanu koondatud Eesti oma raha loomisele, Valuutakomitee seostele Eesti rahasüsteemiga ja Eesti Pangale kui Eesti Vabariigis keskpanga funktsioone täitvale institutsioonile.
Kolmandas peatükis antakse lühiülevaade rahapoliitika eesmärkidest, instrumentidest ja Eesti rahapoliitikast aastatel 1998-2000.

1. RAHA ROLL MAKROMAJANDUSES

1.1 Erinevate koolkondade käsitlus rahast

Enamik Keynesi -eelseid majandusteadlasi uskus, et raha omatakse üksnes ühel põhju-sel: ostude tegemiseks jooksval perioodil. Sellist raha omamise motiivi nimetatakse äritehingute nõudluseks. Keynes lisas kaks lisapõhjust raha omamiseks. Ettevaatusmo­tiiv viitab soovile omada raha ajutiste finantsiliste hädaolukordade juhtumitel . Raha hoidmine on likviidsuseelistuse väljendus (soov hoida oma varandust kõige likviidsemal kujul).
Raha ülekandemehhanism on kaasaegse makroökonoomika üks tähtsamaid osi. Rahandusteadlased väidavad, et raha pakkumine on tähtis põhjuslik faktor, millel on võimas mõju majanduse igale sektorile. Teised majandusteadlased pole sellega nõus. Neoklassikalised majandusteadlased usuvad, et muutused raha pakkumises mõjutavad ainult inflatsiooni määra, mitte tootmissfääri – idee, mis on kooskõlas enamiku monetaristide vaadetega pikema perioodi kohta. Paljud keinslased väidavad, et raha pakkumine on majandusliku aktiivsuse tulemus mitte aga põhjus. Say seaduse kohaselt toodavad inimesed kaupu selleks, et vahetada neid teiste kaupade vastu; seega ühe kauba pakkumine tähendab nõudlust teise kauba järele. Say seadus on üldise tasakaalu seadus, kuna väidab, et kõigil turgudel peavad nõudlus ja pakkumine olema võrdsed. Selle versiooniga seostub aga probleem: see paistab olevat rakendatav ainult bartermajanduse suhtes, u-na raha ei ole versiooni lülitatud. Leon Walras tegi ühe esimestest katsetest lisada raha Say seadusele. Ta märkas, et raha on seoseks kaupade pakkumise ja nõudmise vahel: kui inimesed pakuvad kaupu, siis nad nõuavad raha, kui inimesed nõuavad raha, siis nad pakuvad kaupu ja tööjõudu. Tänapäeval usub enamik majandusteadlasi, et raha võib mõjutada nii hindu, kui ka kulutamist. Kui raha pakkumine suureneb, siis mõned inimesed leiavad, et neil on liiga palju raha võrreldes kaupade ja väärtpaberitega. Kui nad hakkavad raha kulutama kaupu ostes või finantsportfelle täiendades, toimuvad majanduses muudatused. Enamik majandusteadlasi on seisukohal, et raha on olulisel määral eksogeenne :

Väärtpaberituru transmissioonimehhanism: raha mõjutab majandust ainult protsendimäärade kaudu ega mõjuta üldse, kui majandus on suletud likviidsuse lõksu.

Ebaküps koguse teooria: raha mõjutab ainult hindu, kuna ringluskiirus ja sissetulek on eeldatavasti konstantsed.

Kaasaegse koguse teooria: raha võib mõjutada nii hindu kui ka toodangut lühema aja vältel, kuid ainult hindu pikema aja vältel.

Friedmani teooria: raha nõudlus on valikute hulk ja muutused raha pakkumises võivad omada suurt mõju kulutamise komponentidele.
Raha ja majanduse vaheline seos on kompleksne ja raha võib mõjutada majandust pika ja muutuva ajalise nihkega. Ehkki koguse teooria ja eksogeense raha pakkumise eeldus paistab olevat vastavuses suure hulga empiiriliste andmetega , pole kõik majandusteadlased sellega nõus. Mõnel majandusteadlasel on rahandusele hoopis vastupidised vaated – raha pakkumine on endogeenne , mitte eksogeenne ja et rahanduspoliitika peaaegu ei mõjutagi majanduslikku aktiivsust. Endogeense teooria aluseks on tees, et raha pakkumine on elastne ja vastab majanduse vajadustele. Kui me lubame raha pakkumisel olla endogeenne, siis muutub laenuandmise ja raha loomise protsess eriti tähtsaks. Iga kord kui pank nõustub laenu andma, suureneb raha pakkumine, kuid seda teeb ka võlgnevus. Kui pangad on võimelised ja tahavad krediiti laiendada, siis võib laieneda äritegevus või võidakse laenata olemasolevate võlgade ta-sumiseks. Kui pangad krediiti ei suurenda , siis äritegevuse laienemine on raske või võimatu.
Paljud majandusteadlased usuvad, et krediidi suurenemine mitte rahamassi kasv, on tähtis majanduslikuks kasvuks. Raha ja võlgnevuse loomise protsess võib kaasaja majanduse viia finantsilise ebastabiilsuseni. Kui firmad võtavad laenuks raha, siis koos lubadusega see tagasi maksta, kuid ainult lootuses tulevikus teenida piisavalt, et laen tagasi maksta. Äri läbikukkumine tähendab, et laenu ei saa tagasi maksta ja panga-süsteem saab samuti löögi, mis viibki ebastabiilsusele.
Enamik majandusteadlasi usub, et raha on tähtis poliitikat muutev vahend, ainult üksikud on nõus Keynesi vana väitega, et raha või rahanduspoliitika on vähetähtis. Teiseks, enamik majandusteadlasi usub, et raha pakkumine on küllalt elastne, tegemaks raha pakkumise kontrollimise erakordselt raskeks.
Lõpuks, ainult üksikud majandusteadlased toetavad vana monetaristlikku raha pakkumise konstantse kasvu määra ideed kui ideaalset rahanduspoliitikat, kuigi nii mõnigi leiab, et see on rahanduspoliitika käsitlemise parim praktiline viis. Siiski hakkab pealtnäha ühtsete seisukohtade raames rahanduse küsimusi puudutav majanduslik mõte pöörduma. Paljud poliitikud peavad vajalikuks hoolikalt jälgida mõningaid asju – majanduslikku kasvu, inflatsiooni, tööpuudust, maksebilanssi jne – ja muuta vastavalt rahanduse eesmärke ( Brown , 1997, lk. 216-220, 230-243).

1.2. Kvaliteetne raha

Rahaks võib olla ja on ka olnud praktiliselt ükskõik milline objekt, mis käibib üldtun­nustatud maksevahendina kaupade ja teenuste eest tasumisel ning maksude maksmisel ehk raha on üldtunnustatud makse- ja vahetusvahend. Üldiseid tunnuseid:

üldine aktsepteeritavus,

tunnustus,
3) kulumiskindlus,
4) püsivus,
5) jagatavus,
6) homogeensus ,
7) kantavus,
8) suhteliselt stabiilne pakkumine ja optimaalne nappus,
9) haruldus,
10) suhteliselt raske järeletegemine, võltsimine.
Kvaliteetne raha on selline raha , mis suudab realiseerida kõige paremini oma ideed (olemust). Oma olemust viib raha ellu temale asetatud ülesannete täitmise kaudu. Seega, mida paremini raha oma ülesannetega (funktsioonidega) toime tuleb, seda kvaliteetsem ta on. Turu arenedes muutuvad ka raha kvaliteedile esitatavad nõuded.
Raha kvaliteet sõltub üldiselt ka rahast endast (tagatised, hulk ringluses, tunnustatus jms.), vastavusest turu arengutasemele (ootustele), rahaomanike vajadustele, rahapoliitika kvaliteetsusest. Raha sisemised kvaliteedinõuded on ühest küljest seotud osadeks jaotatavusega, et ta võimaldaks ka oste (maksmisi) soovi kohaselt otsida. Ostude vahetusväärtuste suure ampluaa tõttu on tarvis hoida ringluses nii suure kui ka väikese nominaalväärtusega rahatähti.
Eestis on rahareformijärgsel perioodil märgatavalt kasvanud suuremate kupüüride kasutus. Muude põhjuste kõrval on see hindade üleüldise tõusu kaudseks indikaatoriks. Sularaha struktuuri probleemid langevad ära uuemate rahaliikide, nagu arveldusraha ja elektrooniline raha, puhul. See on üks olulisemaid põhjusi, miks suuremate ostude korral kasutataksegi põhiliselt neid.
Praeguste rahaliikide puhul muutub üha aktuaalsemaks nende võltsimiskindluse probleem. Paberraha, arveldusraha ja elektroonilise raha kasutamisel on võltsimiskindlus eriti tähtis valuuta kvaliteedi komponent , sest raha valmistamise (emiteerimise) kulu on vahetusväärtusest sadu ja tuhandeid kordi väiksem. Peale hea jaotatavuse ja ehtsuse kontrollitavuse on raha kvaliteedi näitajateks ka hea säilivus (kulumiskindlus, temperatuuri- ja niiskuseresistentsus), sobiv kaal ja mõõtmed, hõlbus äratuntavus jm. Suurem osa rahale esitatud kvaliteedinõuetest pole püsivad, vaid muutuvad. Kvaliteetsem on see raha, mis võtab paremini arvesse ja suudab täita turu nõudeid.
Arenenuma turu puhul on makrotasandilt vaadatuna kvaliteetsem eeskätt see raha, mille emiteerimine tuleb ühiskonnale odavam. Sellele odavnemise tendentsile töötavad pidevalt vastu nii turgude ajutised ebastabiilsusperioodid kui ka rahavõltsijate tegevus, mistõttu liikumine odavuse suunas ei ole sugugi sirgjooneline, vaid aeglane ja tagasilöökidega. Teiseks uueks kvaliteedinõudeks, mida turgude areng raha ette püstitab, on liikumiskiirus . Esiturgudel tõi omanik ise raha vahetuspaika ja see liikus sama kiiresti kui tema isand. Ei olnud sugugi oluline, et raha jõuaks hommikul omanikust varem kauplemiskohale. Nüüd, kus raha liigub põhiliselt rahakanalites lahus omanikest ja kaubad omakorda lahus ostjatest-müüjatest, on eriti tähtis raha hea liikumisvõime. Uuemad, suurema liikumiskiirusega rahad on ka ohutumad. Suurem liikumiskiirus vähendab ka tehingutega kaasnevaid raha teelolekuajal tekkida võivaid inflatsioonikahjusid. Et rahal on mitu liiki ja säilitusrežiimi, on raha kvaliteedis tõusnud olulisele kohale likviidsus . Likviidsemat raha saab kiiremini rahaomaniku suva kohaselt kasutada.
R
aha on turul kauba teener. Kui turul hakkab kaubavoogudes ilmnema häireid, siis ei suuda ühtki liiki raha ideaalselt oma ülesandeid täita. Et leevendada turu aegajalt esinevate ebastabiilsusperioodide häirivat mõju rahale, püüavad valitsejad rahapoliitikaga sekkuda raha vahetusväärtuse kujunemisse ja tunnustuse saavutamisse. Rahapoliitika puhul tuleb mainida ka seda, et kui samaaegselt ei suudeta kõrvaldad turuhäirete põhjusi, on rahapoliitiliste jõuvõtete soovitud mõju lühiajaline ja pikemas perspektiivis tavaliselt taotletule vastupidine .
Teiseks, rahapoliitika ei ole enam võitlusvõimeline siis, kui riigi rahaasjad on väga korrast ära: püsiv riigieelarve defitsiit, esmatarbekaupade pikaajaline pakkumist ületav nõudlus vms.
Kolmandaks , rahapoliitilised abinõud ei aita tagada raha kõrget kvaliteeti ka siis, kui turg annab otsustajatele moonutatud signaale. Näiteks kui osa hindu on külmutatud, kui tollimaksudega on loomulikke hinnasuhteid moonutatud, kui maksude osa eri toodete hindades on oluliselt erinev jne.
Järelikult, kõiki majanduse juhtimisel tehtud vigu ei suudeta rahapoliitikaga korrigeerida ja siit tulenevalt võiksime järeldada seda, et eriti oskamatult juhitud (kriisis oleva) majanduse korral on võimatu saavutada raha rahuldavat kvaliteeti. Raha kvaliteedi tähtsamaiks indikaatoriks tänapäeval näibki olevat kujunenud tema vahetusväärtuse stabiilsus - inflatsioonikindlus. See on eriti oluline raha pikemaajalisel säilitamisel või väljalaenamisel. Raha vahetusväärtust närib inflatsioon , mis on põhjustatud peamiselt rahaomanike hinnangute muutumisest raha vahetusväärtusele (Sõrg 1997, lk.46-53).

1.3. Raha funktsioonid

Raha funktsioonid on need ühiskondlikud ülesanded, mille täitmist rahalt oodatakse, milleks ta on võimeline ja mille tõttu ta lõppude lõpuks leiutatigi. Vahetuse tööriistana aitab raha turul olevatel hüvistel vahetada omanikku . Raha vahendusel saab fikseerida omaniku vahetust , kergendada uue omaniku leidmist ja sobitada vahetuse aega ning mahtu kulutustarvetele vastavamaks. See funktsioon on raha olemusega kõige vahetumalt seotud ühiskondlik ülesanne. See oligi raha leiutamise ajendiks ja käib kõigi rahaliikidega kaasas. Vahetusprotsessi on alati lülitatud ümberjaotuse moment. Ka makrotasandil on rahal ümberjaotusfunktsioon. Raha ning raharingluse kulud sellest tuleneva emissioonimaksu kujul kogutakse ümberjaotuse korras. See on raha enda olemusest tulenev ümberjaotusfunktsioon. Peale selle kasutavad teisedki raha endi kasuks rikkuse ümberjaotuse eesmärgil. Seda tehakse riigi tasandil katmaks riigieelarve defitsiiti või nullides rahareformiga osa inimeste säästudest.
Raha ümberjaotusfunktsioon on arenenud täiuslikkuseni väärtpaberiturul, kus väärtpaberite hindu kõigutatakse juba teadlikult, et mängus kaasalöövate naabrite või üldsuse arvel rikastuda. Vaatamata ümberjaotusfunktsiooni olemasolu vaieldamatusele, ei tuleks seda siiski liigitada raha peamiste ja raha olemusest kõige otsesemalt tulenevate funktsioonide hulka. Ta sobiks rohkem raha kõrvalfunktsioonina esitamiseks , sest (v.a. ajuti esinev emissioonimaks) tal on kõrvalised eesmärgid. Rahal on rikkuse säilitamise funktsioon. Igapäevaelus võtavad inimesed seda vahetult, et raha ise ongi rikkuseks. Rahareformidega kaasnevad säästude kaotused ja pankrottide tõttu kasutuks paberilipakaks muutunud aktsiad näitavad aga tagantjärele mõnelegi, kui ekslikud olid nende arusaamad raha funktsioonist rikkuse säilitajana. Raha saab säilitada vaid seda rikkust, mis peitub selle raha sees ehk on tema juurde kuuluv. Raha tõeline väärtus seisneb tema vahetatavuses hüviste vastu turul ja seetõttu ei säilita raha mitte rikkust ennast, vaid rikkuse (hüviste) omandamise võimalusi. Rikkuse omandamise võimalusi säilitavad kõik rahavarud ja kogu aeg, mitte ainult sel perioodil, mil nad on reservidena hoiustatud. Kuivõrd rahaomanikke on palju, siis sõltub rahaomaniku potentsiaalne rikkus ühest küljest sellest, milline suhe on kõikide rahaomanike rahalisel varandusel turgu läbivate kaubavoogudega.
Lihtsamalt öeldes, kaubamassi ja rahamassi pariteetsusest. Rikkuse säilitamise funktsioonis on rahal erisugune suhtumine käiberaha- ja reservrahaomanikesse. Käiberaha puhul ei jõua inflatsioon hinnataset ja -suhteid oluliselt muuta, mistõttu siin on rahaomaniku võimalused loodetud ulatuses oma raha eest hüviseid muretseda üsna head. Seevastu rahareservide omanike risk on võrratult kõrgem, sest pikemaajalisel hoidmisel sööb inflatsioon osa raha vahetusväärtust lihtsalt ära, ehk kui olla täpsem, siis selles ulatuses kasvab raha kiirkasutajate osa hüviste jaotuses.
Selle ebaõigluse vastu võitlemiseks kasutavad reservraha omanikud võimalust panna raha kas hoiusena või väärtpaberitena raha teenima . Vähesed sellest muidugi võidavad, kuid rahaomanikud tervikuna kaotavad selle summa võrra, mis abistava käe ulatajate (pangad, börsid, fondid ) ülalpidamine maksab. Lisandub võimalus, et need abistajad lähevad pankrotti või osutuvad suliks.
Arvestusühiku funktsioonis lubab raha oma ostuvõimaluste kohta kalkulatsioone koostada, võttes aluseks turul olevate kaupade hindu. Et tänapäeval ei osta inimesed üksnes siseturult, vaid reisivad välismaalegi, siis vahetuskursi ja hindade taseme alusel reisi sihtpunktis on võimalik arvutada, kui palju oma maa valuutat tuleb vahetada, et teekonnal ei tekiks finantsprobleeme. Kuid raha arvestusühikuna võimaldab kokku arvata ka tegelikku rikkust, mille omanikuks ollakse. Rikkuse mõõtmine rahas on seetõttu kerge , et raha on turul kõikidele hüvistele vastanduv vahetusväärtus. Siiski ei ole rikkuse mõõtmine rahas probleemideta. Raskusi tekitab kinnisvara õige hinna määramine olenevalt asukohast ja kulumisastmest, veel müümata kaupade võimaliku hinna määramine, kultuuripärandi, maa ja muude loodusvarade hindamine jne. Selleks on välja töötatud vastavad arvestussüsteemid, et need kalkulatsioonid oleksid enamvähem võrreldavad. Arvestusühiku funktsioonis on raha hakatud kasutama ka mittemateriaalse arvestuse tarbeks. Alustada võiks kahjumikasumi väljatoomisega, jätkata saab igasuguste keskkonnamaksudega ja kahjutasudega , mida kohtu kaudu kasseeritakse solvajatelt või keelatud info levitajatelt, ning lõpetada võiks üldtuntud ütlusega, et aeg on raha.
Rahale antakse tihti ka poliitilisi ülesandeid. Näiteks seovad Maailmapank ja IMF (Rahvusvaheline Valuutafond) oma laenud kindlate tingimustega. Rahal on suur tähtsus ka sisepoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Näiteks kaudsete maksudega maksustamine. Indiviidi tasandil on rahal peale hüviste omamise väga palju muidki ees-märke. Need sõltuvad nii inimese elueesmärkidest üldse kui ka tema arusaamisest, mis on raha ja milliseid ülesandeid indiviid võib sellel panna (Sõrg 1997, lk.87-89; lk.93-104).

2. EESTI RAHA

2.1. Eesti rahareform

Isemajandav Eesti vajas rahareformiks oma keskpanka, nagu kinnitasid ka isemajandamise aluste seadus ja IME (Isemajandav Eesti) koondkontseptsioon. Enne 1987. aastat oli Eesti panganduse ainus keskus NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklik pank. 15. detsembril 1989. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti Panga taasrajamise kohta tegevuse algusega 1. jaanuarist 1990. 28. detsembril võttis Ülem-nõukogu vastu ka pangaseaduse, mis nägi ette Eesti Panga tegutsemise iseseisva emissioonipangana.
Eesti Pank pidi muutuma arvelduste keskuseks ja peakorraldajaks Eestis. 28. juunil 1990. aastal tegi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ülesandeks valitsusele koos Eesti Pangaga esitada 15. novembriks parlamendile rahareformi konkreetne kontseptsioon ja tegevuskava. Valitsuse kontseptsiooni peamine ideoloog ja koostaja oli majandusnõunik Bo Kragh. Rahareformi eesmärgid:

Ringluses oleva rahahulga vähendamine ja inflatsiooni alandamine .

Riigi poolt reguleeritava majanduse asendamine turumajandusega.

Samm riikliku iseseisvuse suunas.
Olulise osa valitsuse kontseptsioonist hõlmas rahareformi valitsevate ohtude loetelu , millest peaaegu kõik seondusid NSV Liidu keskvalitsuse tegevusega . Ohtude tõttu tegi Bo Kragh järelduse, et Eesti ei saa oma tuleviku majanduspoliitikat kujundades ignoreerida arenguid Venemaal ja terves NSV Liidus. Eesti Panga reformikontseptsioon oli valitsuse omast detailsem, kuid pearõhk oli suunatud samadele eesmärkidele, mis valitsuselgi. 1998. aastal moodustati rahareformi komitee. 1992. aasta jaanuaris kehtis Eestis ametlikult majanduslik eriolukord, mis ei võimaldanud rahareformi korraldamist kuigivõrd. 1992. aasta algul oli rahareformi tehniline ettevalmistamine ideoloogia arengust ees. Ehkki mõtted selles suunas liikusid, kinnistus idee, et Eesti krooni võiks siduda Saksa margaga ning võtta kasutusele valuutakomitee põhimõtte lõplikult alles 1992. aasta aprillis -mais. Majanduse arengu jaoks üks tähtsamaid küsimusi – krooni kurss – otsustati aga lõplikult alles paar päeva enne reformi.
Olulisemad rahareformi põhimõtted pandi paika 20. mail Ülemnõukogu poolt vastu võetud kolme Eesti raha puudutava seadusega. Need olid Eesti Vabariigi rahaseadus, seadus Eesti krooni tagamise kohta ja Eesti Vabariigi välisvaluutaseadus.

Eesti krooni tagatus. Eesti kroon (ringluses olev sularaha, raha jooksvatel ja tähtajalistel pangakontode) lastakse käibele tagatuna Eesti Panga kulla ja välisvaluuta reserviga.

Eesti krooni kurss. Eesti krooni ametliku kursi määrab Eesti Pank Saksa marga suhtes. Eesti Pangal ei ole õigust krooni devalveerida. Eesti krooni kursi tehnilise kõikumise piirmäär on 3%.

Eesti krooni vahetatavus. Eesti Pank tagab Eesti Vabariigi territooriumil klientide jooksvate vajaduste rahuldamiseks Eesti krooni vaba vahetatavuse konverteeritavate välisvaluutade vastu Eesti Panga ametliku kursi järgi.

Ringluses oleva raha hulga muutmine. Eesti Pank võib ringluses olevate kroonide hulka muuta ainult vastavalt oma kulla ja konverteeritava välisvaluuta reservi muutumisele.
Oluline osa 1992. aasta Eesti rahareformi ideoloogia arengus oli Rahvusvahelisel Valuutafondil. 1992. aasta 25. mail sai Eestist Rahvusvahelise Valuutafondi liige. Saksa mark valiti Eesti krooni baasvaluutaks kui Euroopa juhtivaid valuutasid. Põhjus oli lihtsuses, sest Eesti krooni sidumine ühe rahaühikuga on tunduvalt lihtsam kui ECUga , mille kursi arvestamisel on aluseks kaksteist valuutat. 20. juunil 1992. Aastal kinnitati Eesti Panga käsikirjaga otsus kehtestada Eesti krooni kursiks 0,125 Saksa marka ehk 1 Saksa mark võrdsustati 8 Eesti krooniga . Fikseeritud kursi kinnitas parlament . Rahareformi käigus devalveeriti kroon oluliselt üle, s.t. et Eesti krooni kurss määrati tegelikult allapool tema reaalset väärtust. Selle eesmärgiks oli soodustada eksporti ja takistada importi, sest Eestil puudus muu turukaitse . Import muutus kalliks, kallid ressursid sunnivad kokkuhoiule. Eksporttoodangu odavnemisel suurenes Eesti tootjate konkurentsivõime välismaal ja ekspordi kasvu kaudu suureneks valuuta sissevool Eestisse.
20. juunist – 22. juunini 1992. aastal toimus Eesti Vabariigi rahareform. Eesti rahareformi korraldamise otsesed kulud olid 44,987 miljonit krooni, millest lõviosa – 42,661 miljonit moodustas kroonide trükkimine nii Ameerikas kui Inglismaal. Tagantjärele peeti nii kodu- kui välismaal Eesti rahareformi üldiselt õnnestunuks, kuid sellele vaatamata puhkes pärast reformi mitmeid diskussioone ühe või teise majandusliku või poliitilise otsuse õigsuse üle. Rahareformi tehnilist läbiviimist ei kritiseerinud peaaegu keegi, küll aga sattusid rünnaku alla šokireformide vajalikkus, üledevalveeritud kroon ning fikseeritud kursi ja valuutakomitee nõrgad küljed (Kelder 1997, lk. 61-67, 101-112).

2.2 Valuutakomitee seosed Eesti rahasüsteemiga

Eesti rahasüsteem rajaneb tänaseni valuutakomitee põhimõtetele, mille kolm kindlat põhitunnust on: fikseeritud vahetuskurss ankurvaluuta suhtes, keskpanga poolt ringlusesse lastud raha ( baasraha ) täielik tagatus vabalt konverteeritava välisrahaga ja valuuta täielikult vaba vahetatavus nii jooksev - kui kapitalikonto tehingutes. Põhi-tingimustest tuleneb veel mitmeid täiendavaid nõudeid, sealhulgas tasakaalustatud eel-arve ja reservide olemasolu, mis võivad realiseeruda mitmel erineval viisil. Eesmärgiks on :

Tagada fikseeritud kursile kindel “ankur”;

Välistada võimalus sisemise emissioonimehhanismi kaudu inflatsiooni ergutada;

Luua kattevara lisareserv maailmaturul toimuvatele kursimuutustele reageerimiseks jm võimalike manöövrite läbiviimiseks;

Tagada põhjendatud vajaduse korral võimalus autoriteetse rahvusvahelise organi kaudu garanteeritud tugilaenu saada;

Tagada keskpangale seadusandluse, normatiivaktide jt meetmete kaudu võimalused raha- ning krediiditurgu korrastada ja reguleerida.
Valuutakomitee põhimõtete kasutamist loetakse õigustatuks: avatud majandusega väikeriigis, kus valuutakursiga manööverdamine ja interventsiooni kasutamine majandusliku instrumendina on praktiliselt tähtsusetu; kui fikseeritud kurss võimaldab kujundada ankru süsteemi stabiilsuse tagamiseks; usalduse taastamisel end kompromiteerinud rahasüsteemi vastu.
Rahareformist alates on valuutakomitee põhimõtted Eesti rahasüsteemi alusena end igati õigustanud. Eesti rahasüsteem on stabiilsena vastu pidanud nii spekulatiivsetele rünnakutele kui ülemaailmsele raha- ja börsikriisile, kroon mitte ei erguta, vaid ohjeldab üldist hinnatõusu. Eesti rahasüsteemil on maailmas senituntutega võrreldes mõned erinevused. Nimelt ei tunne maailm üldjuhtumil süsteemi, kus valuutakomitee kõrval eksisteerib ka keskpank . Õigemini, kus keskpank viibki läbi valuutakomitee rahapoliitikat. Tavapärase valuutakomitee puhul on muud keskpanga ülesanded, näiteks pangajärelvalve jmt ära jaotatud kas valitsus- või muude avalikõigulike institutsioonide vahel.
Eestis valvab kekspank nii valuutakomitee toime üle kui täidab ka paljusid kekspanga traditsioonilisi ülesandeid. Eripäraks on ka see, et valuutakomitee tingimustes lasub ebastabiilsuse suhtes tundliku finantssüsteemi järelevalve raskuspunkt keskpangal. Et valuutakomiteel põhineva rahasüsteemi nn Eesti varianti ellu viia ja kindlustada, tuli rahareformi ettevalmistamise käigus luua selleks seadusandlik baas. Just seadus eesti krooni tagamisest kinnistab valuutakomitee põhimõtte Eesti rahasüsteemis ning seab ranged piirangud rahasüsteemi muutmisele nii keskpanga , valitsuse kui parlamendi poolt. Seadus Eesti krooni tagamisest fikseerib seotud vahetuskursi valitud ankurvaluuta suhtes, välistab krooni devalveerimise hetketujude mõjul ja seab keskpangale emissioonipiirangud – kroone tohib emiteerida ainult vastavalt kattevara suurenemisele (Hagelberg, Pollisinski 1999, lk. 38-39).
Ühinemine Euroopa Liiduga puudutab otseselt ka Eesti Panka. Eesti Panga töövaldkonda Eesti lähenemisel Euroopa Liidule puudutab eelkõige Euroopa Majandus- ja Raha-liidu teine pool – rahaliit . Lühidalt öeldes tähendab see ühisraha sisseviimist ja ühtset rahapoliitikat, esialgu küll meiepoolset ettevalmistust selleks (Hagelberg, Pollisinski 1999, lk. 58).
Euroopa rahaliiduga ühinemine on meie lõppeesmärk. See tähendab teatud väga rangetest piirajatest kinnipidamist, mille hulgas on hinnaindeksi kasv ja eelarve puudujääk. See, kas meid peetakse eurorahaga ühinemiseks kõlbulikuks, sõltub eurotsooni riikide ühisarvamusest. Meie hindade struktuur erineb oluliselt naabermaade omast ja kui tahame kiiremat majanduskasvu, siis kaasneb sellega hindade struktuuri muutmine, millega omakorda kaasneb hinnaindeksi kasv. Ja kui me jõuga hoiame tagasi majanduskasvuga meil kaasnevat hinnatõusu, hoiame jõuga tagasi ka elanikkonna tulude kasvu. Missugused võiksid olla praktilised ettevõtmised, et rahapoliitika vallas rohkem sulanduda Euroopa Liitu.
Esiteks võiksime hindu hakata paralleelselt eurodes kirjeldama.
Teiseks, suuremate lepingute sõlmimisel võib senisest laiemalt kasutusele võtta eurotingimuse – lepingu sidumise euroga.
Kolmandaks võiks võtta euro kasutusele kõrvuti krooniga riiklikul tasandil” (Kallas, Äripäev. 2000, lk. 31).
Euro käibeletulek loob nii Eestile kui ka Euroopa Liidule endale uusi võimalusi ja riske. Positiivne stsenaariumi käivitumine pärast euro käibeletulekut tähendab seda, et: eelarvepoliitika hoitakse eurotsoonis kontrolli all ja sellest tulenevalt on inflatsiooniootused alla surutud; intressimäärad toetavad tegelikku majanduskasvu; euro ja Ameerika dollari vahetus-kurss on stabiilne ning Euroopa Liit ja eurotsoon viivad ellu sellist majanduspoliitikat, mis tõstab nende konkurentsivõimet ja muudab eriti tööjõuturu paindlikumaks.
Eesti pangandussüsteemi mõjutavad seoses euro kehtestamisega kolm põhilist faktorit: 1. aja jooksul suureneb Eesti ettevõtete juurdepääs euro finantsturgudele ja kasvab nende ettevõtete arv, kes otsivad sealt otsefinantseerimist;
2. Euroopa pangad tulevad Eesti turule nii laenuandjate kui ka investoritena;
3, mõlema eelmise arengu tõttu võivad kohalike pankade valdavateks tegevusaladeks jääda jaepangandus ning väike- ja keskmise suurusega ettevõtete finantseerimine ehk alad, kus nad kohalikul turul end paremini tunnevad .
Ent see kõik võib mõjuda ka vastupidiselt. Kasvav konkurents ning hindade võrreldavus võivad suurendada investeerimisvõimalusi eurotsoonisiseselt, tõmmates potentsiaalseid investeeringuid kandidaatriikidest eemale (Hagelberg, Pollisinski 1999, lk. 60-61). “Mõned Eesti pankurid ja analüütikud on välisajakirjanduses avaldanud arvamust, et Eesti võib krooni euroga asendada juba enne Euroopa Liiduga liitumist. Samas märgib Euroopa Komisjon , et katsed võtta euro kasutusele enne liitumist võivad olla väga kahjulikud.
Hansapanga juhatuse esimehe Indrek Neivelti hinnangul viib euro kasutuselevõtt intressimäärasid alla, muudab meie riigi välisinvestorite jaoks läbipaistvamaks ning paneb nii mõnegi Eestit märkama. Ühispanga asepresidendi Janek Mäggi hinnangul ei anna euro kasutuselevõtt kuigi suurt majanduslikku efekti ja ka intresside langust ei põhjusta mitte ainult rahasüsteemi stabiilsus vaid ka firmade ja nende projektide stabiilsus. PriceWaterhouseCoopersi analüütiku Hardo Pajula hinnangul garanteerib euro kasutusele võtt Eesti ühinemise Euroopa Liiduga. Eesti Pank ennustab euro käibeletulekut kõige varem alles aastal 2005, sest Eesti võetakse Euroopa Liitu vastu kõige varem aastal 2003 ning Eesti peab enne euro kasutuselevõttu ennast liidus kaks aastat tõestama. Peamiseid probleeme ei valmista mitte rahaliidu tingimuste täitmine vaid üldise majanduskeskkonna viimine Euroopa Liidu riikide tasemele .” (Erilaid, Postimees 2000, lk. 9).

2.3. Eesti Pank

Riikide keskpangad kui omaette institutsioonid on aegade jooksul välja kujunenud vajadusest reguleerida ja korrastada raharinglust ning pankadevahelisi laenusuhteid. Kaks kõige tähtsamat keskpanga funktsiooni on raha pakkumise kontrollimine ning pangasüsteemi stabiilsuse tagamine. Pangasüsteemi stabiilsuse tagamiseks teostab keskpank pangajärelvalvet ja pangaklientide hoiuste kaitset. Kui pangajärelvalve on enamikus riikides keskpanga ülesanne, siis hoiuste kaitse on tihti usaldatud keskpangast eraldi seisva organisatsiooni hooleks. Rahapoliitika elluviimisel on keskpank valitsusest kas sõltuv või sõltumatu.
Viimastel aastatel on paljud majandusteadlased jõudnud järeldusele, et mida vähem on keskpangal funktsioone ning mida selgemalt on need piiritletud , seda efektiivsemalt keskpank tegutseb. Keskpanga sõltumatuse võib jagada poliitiliseks ja majanduslikuks. Poliitilise sõltumatuse määrab see, mil määral kontrollivad keskpanga tegevust parlament ja valitsus. Keskpanga majandusliku sõltumatuse määrab suures osas valitsuslaenude väljaandmise kord ( Zirnask , Liikane 1994, lk.179-184). Nüüdiskeskpanga eritunnused ja põhifunktsioonid on:

pangatähtede emiteerimise ainuõigus ja raharingluse korraldamine riigis;

ametliku rahakursi kindlaks-määramine;

riigi kulla- ja valuutareservide hoidmine ja kasutamise korraldamine. Enamiku riikide keskpangad on riiklikud, s.o. täielikult riigile kuuluval kapitalil.
Kuid ka teistsuguste omandisuhete korral – segakapital (Jaapan, Belgia, Austria jt), erakapital (USA Föderaalreservi süsteem, Itaalia jt) – tegutseb keskpank põhiseaduslikul alusel eriõigustes, reguleerituna eriseaduste ja –aktidega ning teda ei saa samastada kommerts-pangaga ega tavalise riigiasutuse või –ettevõttega.
Riigi keskpank on omaette põhi-seaduslik institutsioon – sõltumatu ja vastutav . Eesti Pank asutati 1919. aastal aktsiapangana, mis sel ajal oli tavaline nähtus. Kuid vajaliku vaba kapitali puudumise tõttu aktsiaid realiseerida ei õnnestunud ning ainuaktsionäriks jäi vabariigi valitsus, kes täitis seega ka aktsionäride täiskogu ülesandeid. 1927./28. aasta pangareformiga säilis aktsia -panga vorm. Kõrgemaks otsustusorganiks oli aktsionäridest – füüsilistest ja juriidilistest isikutest koosnev täiskogu. Nüüdisajal on enamik keskpanku, nagu ka praegune Eesti Pank, riiklikud. Põhiprobleemiks on iseseisvuse aste, mille üle on terves maailmas aastakümneid vaieldud ja ilmselt vaieldakse ka edaspidi. Euroopa integratsiooniprotsessid on selles vaidluses kaalukausid küll rohkem keskpanga suurema iseseisvuse poole kallutanud.
Tänase Eesti Panga tegevuse õiguslikud alused määrab 1993. aasta 18. mail Riigikogus vastu võetud Eesti Panga seadus. Eesti Panga missioon: Eesti Pank on keskpangana määratud rakendama kõiki tema kasutuses olevaid meetmeid, tugevdamaks nii siseriiklikku kui ka rahvusvahelist usaldust Eesti raha ja rahasüsteemi stabiilsuse ja terviklikkuse vastu. Eesti Panga põhieesmärgid on:

Eesti krooni väärtuse säilitamine ja täisväärtuslikkuse kindlustamine raha funktsioonide täitmisel.

Eesti pangasüsteemi turvalisuse ja stabiilsuse edendamine.

Eesti finantssüsteemi efektiivsuse ja arengu toetamine eelkõige makse- ja arveldussüsteemide osas.

Ühiskonna sularahanõudluse rahuldamine. Traditsioonilisega võrreldes annab keskpanga tegevusele tänapäeval uue mõõtme Euroopa Rahaliidu teke, mis annab rahaliidu liikmesriikide keskpankadele Euroopa Keskpankade Süsteemi kaudu suurema sõltumatuse nende riikide valitsustest.
Eesti Panga õiguslik staatus riigis rajaneb põhimõttel – keskpank ei vastuta valitsuse kohustuste eest ning valitsus ei vastuta keskpanga kohustuste eest, seega keskpanga autonoomsusel valitsusest, ent seaduse raames ja parlamendi kontrolli all (Hagelberg, Pollisinski 1999, lk. 21-23).

3. EESTI RAHAPOLIITIKA

3.1. Rahapoliitika eesmärgid.

Rahaasutuste tegevuskeskkonda mõjutab oluliselt riigi rahapoliitika. Rahapoliitikat viib ellu keskpank. Rahapoliitika ehk monetaarpoliitika on üks osa riigi majanduspoliitikast. Tema eesmärk on majanduse ühtlane kasv, hindade stabiilsus, kõrge tööhõive, makse-bilansi tasakaal jms. Rahapoliitika üldtunnustatud eesmärk on rahalise stabiilsuse tagamine. Rahalise stabiilsusena käsitletakse enamasti hinnataseme stabiilsust, mis sisuliselt näitab ka raha ostujõu säilimist. Olles küll üks osa riigi majanduspoliitikast, on rahapoliitika teostamine ülejäänud majanduspoliitikast enamasti institutsionaalselt eraldatud ja tehtud ülesandeks täitevvõimust (valitsusest) sõltumatule keskpangale (Zirnask, Liikane 1994, lk.153).
Rahapoliitika nagu mistahes muu poliitika usaldusväärsust saab eelkõige hinnata lähtuvalt sellest, kui hästi või halvasti üks või teine poliitika aitab saavutada püstitatud eesmärke. Rääkides rahapoliitika teostamise võimalikest eesmärkidest, võib need üldjoontes jaotada kaheks. Esiteks on rahapoliitika abil võimalik kontrollida ringluses oleva raha hulka, tagamaks hindade stabiilsus majanduses ning madal inflatsioon. Rahapakkumist mõjutades on võimalik kiirendada või aeglustada majanduskasvu. Seejuures puudub aga riigil kontroll valuutakursi kujunemise üle. Teine alternatiiv on püüda kujundada riigi rahapoliitikat selliselt , et saavutada valuutakursi stabiilsus mõne teise riigi valuuta suhtes. Seega on rahapoliitika abil võimalik saavutada üht kahest: kas omada kontrolli ringluses oleva raha üle või omada kontrolli valuutakursi üle (Tõnisson, Ärielu. 1998, lk.21).
Eesti rahapoliitika põhialused sõnastati 1992. aasta 20. mail Eesti rahaseaduse, krooni tagamise seaduse ja välisvaluutaseaduse vastuvõtmisega Ülemnõukogus. Nende esmane ülesanne oli stabiilse finantskeskkonna ja üldise usalduse loomine Eesti rahasüsteemi vastu. Seotud vahetuskursi ja keskpanga emissioonipiirangute range järgimine aitasid neid eesmärke kiiresti saavutada.
Alates rahareformist kuni 1996. aastani säilitas Eesti Pank rahapoliitilise raamistiku suhteliselt homogeensena. !996. aastal toimusid olulised muutused. Algas Eesti majanduse kiire kasv, mis tõi endaga kaasa ka maandamist vajavaid riske. Rahaagregaatide kasvutempo oli kõrge, väliskapitali sissevool jätkus.
1997 aasta lõpu finantsturgude vapustused Eestis olid siiski nii suured, et pangad neid päris ilma kaotusteta ei läbinud, kuid rahapoliitika karmistunud tegevusraamistik hoidis halvima siiski ära (Hagelberg, Pollisinski 1999, lk. 46-48). Rahapoliitika teostamise lähtekoht peab olema inimestele arusaadav, lihtsalt jälgitav ja seadustega kindlalt määratletud. Neist kriteeriumidest lähtudes võib Eesti rahapoliitikat pidada suhteliselt ideaalilähedaseks, kuna Eesti Pank fikseerib vahetuskursi iga päev ja teavitab sellest avalikkust. Eesti ja ka muude riikide rahapoliitika usaldusväärsuse analüüsimine on keeruline, sest puuduvad üldiselt aktsepteeritud analüüsimismeetodid. Enim kasutatavad meetodid on sotsioloogilised uuringud, kahe riigi intressimäärade võrdlus ja intressimäära koridori meetod. Lisaks sellele annavad rahapoliitika usaldusväärsusest mingi pildi ka majandusnäitajate trendid.
Eesti rahapoliitika usaldusväärsus on aja jooksul suurenenud, sest inimestel on olnud üha rohkem võimalik veenduda rahapoliitika reeglipärasuses. Samal ajal on väga raske öelda, kas Eesti rahapoliitikat saab pidada 100% usaldusväärseks (Tõnisson, Ärielu. 1998, lk. 19-21). “Valitsuse ja Eesti Panga majanduspoliitiline programm on osa majanduse ja rahanduse laiemast plaanimisest, millega viimasel ajal täitevvõimu tasandil tegeldakse. Nimetan lühidalt programmi rahapoliitilised põhiseisukohad. Valuutakomitee ja fikseeritud vahetuskursi poliitika jääb rahapoliitika aluseks kuni ühinemiseni Euroopa Rahaliiduga. Rahasüsteemi stabiilsusele ja kindlusele annab palju juurde valitsuse adekvaatne tegevus, eeskätt kindlakäeline konservatiivse eelarvepoliitika jätkamine.” (Kraft, Eesti Panga Bülletään. 2000, lk.9-10).

3.2. Rahapoliitika instrumendid

Rahapoliitika teostamiseks kasutatavad vahendid on keskpanganduses olnud suhteliselt mitmekesised. Enamiku tänapäeva keskpankade peamiseks rahapoliitika teostamise vahendiks on saanud avaturuoperatsioonid . Erinevalt enamikust keskpankadest kasutab Eesti Pank, tulenevalt valuutakomiteele tuginevast rahasüsteemist, oma rahapoliitika teostamise peamise vahendina otsest osalemist valuutaturul. Samas ei tähenda see seda, nagu oleks teiste rahapoliitika instrumentide kasutamine Eesti Panga jaoks täiesti võõras või välistatud. Rahapoliitika enamlevinud vahendid on avaturuoperatsioonid, laenu ja hoiuse püsivõimalused ning pankade kohustuslikud reservid keskpangas.
Avaturuoperatsioonid. Erinevalt püsivõimalustest on avaturuoperatsioonide puhul aktiivseks ehk tehinguid algatavaks pooleks keskpank. Vormiliselt teostatakse tavapäraseid väärtpaberite ostu-, müügi- või repotehingud. Läbi selliste operatsioonide suudab keskpank rahaturu likviidsust muutes ehk lühiajalist raha kokku ostes või turule paisates üsna efektiivselt juhtida lühiajaliste intresside kujunemist. Sageli teostavad keskpangad avaturuoperatsioone ka ainuüksi seepärast, et n.-ö. olla turul ja siduda pankade likviidsuse juhtimisotsuseid endaga. Viimane tagab omakorda otseselt rahapoliitika eesmärkide saavutamisele suunatud operatsioonide lihtsama teostatavuse tulevikus.
Kuna Eesti Panga rahapoliitika teostub peaaegu täies ulatuses valuutaturul, siis on avaturuoperatsioonide kasutamise vajadus ja otstarbekus äärmiselt piiratud. Ei tohi unustada seda, et rahaturu intressitase on avatud majanduses suhteliselt üheselt määratud fikseeritud vahetuskursi enda kaudu. Püsivõimalused. Püsivõimaluste loomine pankade üleliigse raha lühiajaliseks hoiustamiseks ja ajutiselt puudujäänud summade laenamiseks on keskpankade hulgas üha enam levinud. Üldiselt aktsepteeritavaks on muutunud põhimõte, et juhul, kui keskpank on loonud laenuvõimaluse pankade ajutiste rahavajakute katmiseks, siis peavad pangad maksma turumäärast kõrgemat intressi ja kindlasti ka tagama sellise laenu mõne keskpanga poolt eelnevalt aktsepteeritud väärtpaberiga. Eelkirjeldatud kujul üles ehitatud laenuvõimaluse intress on automaatselt rahaturu intressitaseme ülempiir, kuna pankadel pole otstarbekas laenata üksteiselt raha kallimalt, kui on võimalik laenata keskpangalt.
Ajutiselt liigsete vahendite hoiustamisvõimaluse puhul on keskpanga makstav intress pankadevahelise rahaturu intressimäärast mõnevõrra madalam. Selline intress on omakorda pankadevahelise rahaturu intressitaseme alampiir, kuna üksteisele pole otstarbekas laenu anda odavamalt, kui keskpank maksab raha hoiustamise eest. Püsivõimaluste intresse muutes saab keskpank suunata rahaturu intresside paiknemisvahemikku. Mõlemad püsivõimalused, laenamisvõimalus otseselt, hoiustamisvõimalus kaudsemalt , vähendavad maksesüsteemi riske ja on seepärast rahapoliitikale olulised.
Eesti Pank on alates 1996. aasta teisest poolest ka oma rahapoliitikas kasutusele võtnud hoiustamise püsivõimaluse. Kuna fikseeritud vahetuskursist tulenevalt ei saa Eesti kroonil olla päris omatahtsi kujunevat lühiajalist intressimäära, siis on Eesti Panga poolt pankade arveldusarvete vabale ehk kohustuslikke reserve ületavale jäägile makstav intress seotud Saksa Liidupanga diskontomääraga. Hoiustamise püsivõimaluse kasutamise eesmärk on ennekõike vähendada maksesüsteemi riske ja vähemal määral ka stabiliseerida rahaturu intresse. Sisuliselt kasutab Eesti Pank oma rahapoliitikas ka laenamise püsivõimalust, kuigi selle vajadus ja mastaabid on mitme asjaolu tõttu piiratud.
Praegu on pankadel võimalik muude abinõude hulgas oma ajutiste likviidsuspuudujääkide kõrvaldamiseks kasutada ennetähtaegseid tagasimüügi- ja repotehinguid. Kohustuslikud reservid. Kohustuslikud reservid kujutavad endast pankade kohustust hoida keskpangas teatud osa oma klientidelt vastu võetud hoiustest ja kohati ka muudest kaasatud vahenditest. Eeldusel , et reservide nõutav tase tuleb saavutada mingi perioodi keskmisena või et neid saab mõnel muul viisil vajaduse korral kasutada maksete teostamiseks, on kohustuslike reservide abil võimalik stabiliseerida rahaturu intressitaset ja vähendada likviidsusriski pankadevahelistes arveldustes. Kohustuslike reservide kasutamisvõimalus maksete teostamisel vähendab pankadevahelise rahaturu intressitaseme sõltuvust paratamatutest ebakorrapärasustest igapäevaste maksete mahus . Samuti on need täiendavaks puhvriks pankade ajutiste likviidsusvajakute kõrvaldamisel.
Sageli on kohustuslike reservide ülesandeks ka baasrahanõudluse mõningase stabiilsuse tagamine, mis omakorda võimaldab efektiivsemalt rakendada teisi seotud rahapoliitika vahendeid. Eesti Pank näeb kohustuslike reservide rolli eelkõige maksesüsteemi riskide vähendamises ja rahaturu intresside stabiliseerimises. Eesti krediidiasutustele viidi kohustuslike reservide nõude täitmise arvestus ühe kuu keskmisele üle alates 1996. aasta 1. juulist (Eesti Pank, http://www.ee//epbe/rahapol/1996/1.html ).

3.3. Eesti rahapoliitiline ülevaade 1998-2000

Väliskapitalivood - väliskeskkonna ebasoodsale arengule vaatamata ei toimunud 1998. aastal Eestist kapitali väljavoolu. Väliskapitali sissevool pidurdus aga oluliselt. Kui 1997. aastal kujunes kapitali netosissevooluks 11 mld krooni, siis 1998. aastal esialgsel hinnangul umbes 7 mld krooni. Tervikuna võiks 1998. aasta arengutendentse iseloomustada kui rahanõudluse kohanemist vähenenud välisfinantseerimisega. Kapitalivoogude struktuuris tähendas see olulist nihet võlainstrumentidelt otseinvesteeringutele, v.a pan- kade lühiajaliste kohustuste refinantseerimine.
Rahaagregaadid - varasemast tagasihoidlikum välisraha sissevool, reaalmajanduse kasvutempo pidurdumine ja finantslõhenemine aeglustasid 1998. aastal rahaagregaatide kasvu. Alates suvest aeglustus rahapakkumise kasv järsult ning lisaks väliskeskkonnast ja reaalsektori arengust tingitud tegureile langesid juunis rahapakkumisest välja pankrotistunud Eesti Maapanga ja oktoobris moratooriumi all oleva ERA Panga ja pankrotistunud EVEA Panga klientide hoiused. 1998. aasta II kvartalis alanud järsk rahaagregaatide kasvutempo langus stabiliseerus IV kvartalis. Olulised muutused toimusid 1998. aastal laiema rahapakkumise struktuuris.
(vt. joonis1.).
Joonis 1. Rahaagregaatide muutus 1998. aastaks (Eesti Pank, http://www.ee/epbe/1998/ est/4.html).
1998. aasta II poolaastal oli valuutahoiuste osatähtsuse tõus osaliselt struktuursete nihete tagajärg, võimendudes hoiuste üldmahu tagasihoidliku kasvu tõttu. Eraisikute puhul võis siiski täheldada välisvaluutahoiuste stabiilset kasvu kogu aasta jooksul: eelnenud aasta lõpu 12%lt 1998. aasta lõpuks 19%ni kõigist eraisikute hoiustest. Ettevõtete puhul on välisvaluutahoiuste osatähtsus olnud alati suurem ning ebastabiilsem ja sõltunud paljuski nende välismajandustegevusest.
Likviidsus ja rahaturg - II poolaastal mõjutas pangandussektori likviidsuspositsiooni ressursside poolelt tavapärasest tagasihoidlikum väliskapitali kaasamine ja kevadel alanud rahaagregaatide kasvutempo aeglustumine. Augustist novembrini vähenes karmistunud monetaarkeskkonna ning Venemaa kriisi kaasmõjude tõttu pankade likviidsete varade osatähtsus bilansis. Vaatamata sellele olid pankade likviidsuspuhvrid 1998. aasta II poolaastal keskmiselt suuremad kui 1997. aasta oktoobrikuu likviidsuskriisi ajal. Kui 1998. aasta kolmes esimeses kvartalis kasutasid pangad hoiustamise püsivõimalust, siis IV kvartalis pankade arvelduskonto kuu keskmine saldo Eesti Pangas alanes , jäädes esmakordselt pikemaks ajaks lisalikviidsusnõude tasemele (Eesti Pank, http://www.ee/epbe/rahapol/1998II/1.html ).
1999. aasta teisel poolel süvenes veendumus, et arenevate turgude finantskriisid on möödunud, samuti paranesid väljavaated majanduskasvu elavnemiseks Euroopas. Valuutakomitee süsteem on tõestanud oma vastupanuvõimet välisšokkidele ja taganud Eesti rahapoliitika usaldusväärsuse ning stabiilsuse. Sellele viitab näiteks kapitali sisse-voolu säilimine kogu kriisijärgsel perioodil, sh ka 1999. aasta sügisel. Tulevikutehingute turul ei ole märgata mingit aktiivsust, mis on tõlgendatav välissurvete täieliku puudumisega.
Aasta esimesel poolel alanud monetaarkeskkonna paranemine jätkus ka sügisel. Arvestades rahapakkumise kasvutemposid, võib seda praegu isegi pigem ekspansiivseks lugeda. Rahamassi eeliskasvu ei saa aga samal ajal pidada tasakaalustamatuse tunnuseks. Selle taga on jätkuv kapitali sissevool, panganduse usaldusväärsust tõendav hoiuste kasv ja majandusaktiivsuse taastumine.
Samuti võib nüüdseks väita, et II kvartalis alanud rahamassi kasvutempo tõus oli majanduskasvu taastumist ennetav indikaator. Rahaagregaatide kasvutempo ületas I poolaastal valitsenud majanduskeskkonna tingimustes prognoositu. Kuigi ka esimese poolaasta rahapoliitilises ülevaates on mainitud , et rahapakkumise kiire kasv kapitali tagasihoidliku sissevoolu ja aeglase finantssüvenemise tingimustes viitab ühtlasi majanduse elavnemisele, ei toetanud reaalsektori statistika veel eriti kindlalt seda argumenti. Võrreldes 1998. a novembriga oli laiem rahapakkumine 1999. aasta samaks ajaks kasvanud 27% (vt joonis 2.).
Joonis 2. Rahaagregaatide muutus 1999. aastaks (Eesti Pank, http://www.ee/epbe/raha-pol/ 1999II/4.html).
Valitsussektori nõrga eelarvelise seisu tõttu oli laiem rahapakkumine koos valitsuse vahenditega suurenenud 18%. Tuleb siiski arvestada, et alates oktoobrist mõjutab hoiuste kasvutempot ka asjaolu, et võrdlustase (1998. a sama aeg) oli madal. Sügiseste pangandusprobleemide tagajärjel langesid ju 1998. a oktoobris statistikast välja ERA Panga ja EVEA Panga hoiused. Siiski on ilmne, et kogu 1999. a vältel, eriti aga alates varasuvest, on rahapakkumise kasvu lisaks statistilistele teguritele toetanud nii majandusaktiivsuse tõus, kapitali jätkuv sissevool kui ka säästmise suurenemine (Eesti Pank, http://www.ee/epbe/rahapol/1999II/1.html ).
2000.a. 1999. a IV kvartalis jätkus suuremat osa aastast iseloomustanud monetaarkeskkonna paranemine. Suurenes väliskapitali, sh otseinvesteeringute sissevool. Aasta jooksul avaldas finantskonto saldole tugevat mõju pangandus - ja valitsussektori vahendite liikumine: esimesel poolaastal moodustati suuri välisreserve, millest osa aasta lõpus kodumaale toodi. Sisemaiste säästude ja investeeringute negatiivse vahe kahanemise tõttu oli välisfinantseerimise vajadus väiksem kui varasemail aastail.
Vaatamata langusfaasi läbimisele suurenes finantssüvenemine: residentide hoiuste jääk Eesti pankades kasvas aasta jooksul 25%lt 29%ni SKP suhtes. Peamiselt oli tegu kodumajapidamiste säästu kasvuga.
2000. aasta jaanuaris rahaagregaatide kasv aeglustus. Võrreldes 1999. a jaanuariga oli laiem rahapakkumine suurenenud 25,3% (vt joonis 3.).
Joonis 3. Rahaagregaatide muutus 2000. aasta jaanuariks (Eesti Pank, http://www,ee/ep be/rahapol/2000_03/4.html).
Neljandas kvartalis ja ka 2000. aasta alguses mõjutas rahaagregaatide aastase kasvu statistilist poolt ka eelmise aasta madal baas, kuna 1998. aasta oktoobris olid pangandus-probleemide tagajärjel statistikast välja langenud ERA Panga ja EVEA Panga hoiused. Laiema rahapakkumise struktuur pole alates 1999. a teisest poolest oluliselt muutunud .
Detsembris-jaanuaris suurenes ajutiselt vaid sularaha osatähtsus, mis oli tingitud nii sesoonsusest kui tõenäoliselt ka aasta 2000 võimalike probleemide kartusest. Tähtajaliste hoiuste maht ja käive kasvasid IV kvartalis ning 2000. aasta alguses küll märgatavalt, kuid siiski samas tempos hoiuste üldise mahu kasvuga. Likviidsus ja rahaturg. Vaatamata langusfaasi läbimisele suurenes finantssüvenemine: residentide hoiuste jääk Eesti pankades kasvas aasta jooksul 25%lt 29%ni SKP suhtes. Peamiselt oli tegu kodumajapidamiste säästu kasvuga.
Pangad arvestasid aasta lõpu poole aastatuhande vahetusega seotud võimalike riskidega ning järgisid konservatiivset likviidsusjuhtimist. Seda kinnitab ka krediidiasutuste arvelduskontode saldo - detsembris hoidis enamik panku oma vahendeid Eesti Pangas nõutava taseme piirimail. Teine osa krediidiasutusi eelistas seevastu hoida detsembri alguses kuu keskmisena nõutavast tasemest väiksemat arvelduskonto saldot, et siis kuu lõpu ja aastavahetuse paiku märgatavalt kasvatada kroonipuhvreid. Detsembris liikus raha mitteresidentsetest krediidiasutustest ning väärtpaberiportfellist keskpanka.
Väliskapitalivood. 1999. a IV kvartali lõpp tõi kapitalivooge kajastavasse statistikasse järjekordse lühiajalise hüppe. See oli tingitud kommertspankade likviidsusjuhtimisest aastatuhande vahetuse eel, mil detsembri lõpuks loodi välisreservide arvel suuri likviidsuspuhvreid võimaliku krooninõudluse kasvu rahuldamiseks. Maksebilansi reservide kontol kajastuv Eesti Panga välisvaluuta brutoreserv suurenes 1999. a jooksul ligikaudu 2,2 miljardi krooni võrra. Kuid, nagu juba mainitud, võib suurt osa IV kvartali 1,8 miljardi kroonisest kasvust pidada siiski väga lühiajaliseks (Eesti Pank, http://www.ee/epbe/ rahapol/2000_03/1.html).

KOKKUVÕTE

Käesolevas kursusetöös on uuritud raha seotust majandussüsteemiga Eesti raha ja rahapoliitika kaudu.
Erinevate koolkondade käsitluste põhjal võib rahateooriaid üldistatult jaotada eksogeense ja endogeense raha teooriateks. Eksogeense raha teooriad väidavad, et keskpangal on täielik kontroll raha pakkumise üle, s.t. ringluses oleva raha hulga üle. Endogeense raha teooriad seevastu on seisukohal, et raha pakkumise muutusi põhjustavad majandusliku aktiivsuse muutused ning keskpanga mõju siin on tühine.
Rahal on mitmesuguseid erinevaid funktsioone ja kvaliteetne raha on selline raha, mis suudab kõige paremini realiseerida oma ideed. Seega, mida paremini raha oma ülesannetega (funktsioonidega) toime tuleb, seda kvaliteetsem ta on.
Eesti rahareformi kontseptsiooni loomisel otsustati siduda Eesti kroon Saksa margaga kuna Saksa mark oli tollel ajal Euroopa juhtivaid valuutasid. Eesti rahasüsteemi seosed Valuutakomiteega on mõneti erilised, eelkõige seetõttu, et eesti kroon lastakse käibele täielikult tagatuna Eesti Panga kulla ja välisvaluuta reserviga.
Eesti rahapoliitika usaldusväärsus on aja jooksul suurenenud, sest inimestel on olnud üha rohkem võimalik veenduda rahapoliitika reeglipärasuses. Samas on Eesti ja ka muude riikide rahapoliitika usaldusväärsuse analüüsimine keeruline, sest puuduvad üldiselt aktsepteeritud analüüsimismeetodid.

KASUTATUD KIRJANDUS

Brown, S., Makroökonoomika baasteooria. Tallinn: Külim, 1997, 480 lk.
Eesti Pank. [htttp.//www.ee/epbe/et/rahapoliitika.html]. 23. mai 2000.
Eesti Pank. Eesti Panga Bülletään, nr.1 2000, lk. 9-10.
Eesti Pank. Rahapoliitikast ja inflatsioonist. [ http://www.ee/epbe/rahapol/1996].27.ma i 2000.
Erilaid, E. Arutelu Eesti erinevate eurostsenaariumide üle. Postimees, 10. märts 2000, lk. 9.
Hagelberg, R., Pollisinski, K. Eesti Pank 1939-1999. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1999, 151 lk.
Kallas, S. Euro kasutusele krooni kõrvale. Äripäev, 24. aprill 2000, lk.31.
Sõrg, M. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997, 143 lk.
Zirnask, V., Liikane, K. Raha, pangad ja finantsturud . I osa, Tallinn: Greif, 1994, 232 lk.
Tõnisson, V. Rahapoliitika on saavutanud usaldusväärsuse. Ärielu,1998, nr.4, lk. 19-21.
MONEY AND MONETARY POLICY IN THE ESTONIAN REPUBLIC.

SUMMARY

The aim of this course - paper is to clarify the role of the money in macro- economics and to give a concise review of the development of the Estonian money and monetary policy.
Money is extremely tightly connected through financial policy to the economy policy and generally with economic system.
The first chapter is about different money theories, characters of the high quality money and different money functions .
The second chapter is focused on the development of the Estonian money and what kind of relations has International Monetary Fond with the Estonian money system.
The third chapter gives a short account of the purposes and instruments of the financial policy. It also gives some information about the Estonian monetary policy during 1998-2000.
Different money theories can be distributed in general on the grounds of schools` different approach into two groups. Endogenous and exogenous money theories.
The Estonian financial system has in some respects specific relations with International Monetary Fond. For example the Estonian kroon will be put into circulation only if it is backed by gold of the Estonian Bank and foreign currency reserve.
The authenticity of the Estonian monetary policy has increased in the course of time, because people in Estonia have had continually possibility to be convinced in a regularity of the Estonian monetary policy.
30