Raha loomise protsess (0)

Raha loomise protsess

Kommertspangad laenavad raha. Tegelevad varjatud emissiooniga- suunavad ringlusesse täiendavat raha, kuigi emissiooni ainuõigus on keskpangal.
Tegemist on arvestusliku rahaga.
Raha peab ringluses olema parasjagu, ei tohi olla liiga palju, sest hakkab majandus pidurdama läbi inflatsiooni või ei ole lihtsalt millestki finantseerida riigi majandustegevust.
Kuna kohustuslik reserv on protsendimäär kaasatud vahenditest siis on keskpangal ülevaade kui palju kommertspank on ressursse kaasanud ning kui palju on tema potentsiaalne võimalus välja anda laenusid .
Rahakordaja näitaja – esialgse kaasatud vahendi kasvukordajat.
Kohustusliku reservi pöördväärtus – rahakordaja väärtus.
Ideaalseks rahakordajaks nim sellist rahakordajat, mis iseloomustabki kohustusliku reservi pöördväärtuseks. Kuna pankadel on vastavalt seadusele või oma põhikirjale kohustus või õigus luua ka täiendavaid reserve , siis rahakordajat, mis lisaks võtab arvesse ka viimati nimetatud, nimetatakse tegelikuks rahakordajaks.
Raha pakkumine suureneb reservimäära vähenedes ja vastupidi ning see võimaldab keskpangal kasutada kohustusliku reservimäära rahapakkumise juhtimiseks . Praktikas kasutavad keskpangad finantsvooge suhteliselt harva, kuna see avaldab raha pakkumisele otsest ja suhteliselt tugevat mõju.
Kohustuslikul reservil on ka teine funktsioon – tagada pangasüsteemi likviidsus . Kui pangad satuvad liigselt hoogu laenude väljastamisest, võib keskpangal tekkida vajadus seda piirata, et garanteerida hoiustajatele raha õigeaegne väljastamine. Keskpank tõstab kohustusliku reservimäära. Tänapäeval on paljudes riikide kohustusliku reservi nõudlus (Belgia, Šveits , Rootsi) ning selleks, et tagada pankade likviidsus rakendatakse nendes riikides likviidsuskohustus ehk kehtestatakse normatiivid, kui palju pank peab oma varadest hoidma likviidsus varadena. Kolmandaks funktsiooniks on nn maksustamise funktsioon, kuna keskpangad ei maksa reservilt intressi või on see turuintressist oluliselt madalam, siis võib kohustuslikust reservist tulenevast intresside vahest käsitleda kui keskpangale makstavat tasu e lisamaksu. Mõnede riikide keskpangad on nim seda funktsiooni keskseks e selleks vahest kaetakse keskpanga operatsioonikukudest ( suurbritannia , saksa liidupank). Keskpanka kasutab reservimäära muutmise kõrval raha pakkumise juhtimiselt ka diskontomäära - see on intressimäär millega kommertspangad saavad keskpangalt raha laenata. Mida madalam on intressimäär, seda rohkem keskpangalt laenatakse, sellega suureneb raha pakkumine ja raha baas. Kui keskpangal on soov või vajadus raha pakkumist vähendada, siis tõstab ta diskonto määra, mille tõttu pangad piiravad oma laenuvõtmist ning laenupakkumise kasv pidurdub. Keskpank võib laenu andmisel rakendada ka tagatise nõuet ning vastavalt sellele diferentseerib ka diskonto määra. Pankade laenuvõimalused keskpangast ei ole sageli piiramatud, mitmetes riikides on kehtestatud vastavad kvoodid ( prantsuse, saksa keskpangad), USA föderaalsüsteem kasutab laenuvõtmise piiramiseks moraalse veenmise meetodit, mis seisneb selles, et laenusoovijale püütakse selgeks teha selle mõttetud. Andes kommertspankadele laenud, täidab keskpank rahapakkumise juhtimise kõrval ka nn viimase laenuandja funktsiooni. Selles rollis annab keskpank laenusid e likviidsuskrediiti pankadele, mis on sattunud likviidsusprobleemideta ega suuda täitsa hoiustajate nõudeid. Viimase laenuandja rolli nimetus tuleneb sellest, et likviidsuskriisi sattunud, keegi muu peale keskpanga laenu ei anna.
Eesti Pank kasutab diskontomäära eelkõige just viimase laenuandja funktsiooni täitmiseks. Keskpank võib anda kommertspangale võimaluse ka ajutiselt oma kohustusliku reservi vahendite kasutamiseks, tavaliselt on see ajaliselt piiratud ( nt 5 tööpäeva jooksul max 10 järjestikuse tööpäeva vältel).
Ettenähtud tähtpäevaks peab pank reservi taastama , kui ta ei suuda likviidsusprobleemi lahendada, lõpetab keskpanga arveldusvalitsus väljamaksete tegevuse pangakontolt kuni olukorra normaliseerimiseni.

Vaba turu tehingud

Finantssektori areng on kaasa toonud rahapoliitika elluviimisel vaba turu tehingud, mis on üheks keskseks rahajuhtimise vahendiks. Vaba turu tehinguteks nim selliseid, kus keskpank ostab või müüb rahaturul riigi lühiajalisi võlapabereid. Tavaliselt toimuvad tehingud tagasiostutehingu vormis, neid nim repotehinguteks, mis tähendab väärtpaberite müüki tingimisel, et müüja need kokkulepitud ajal ja hinnaga tagasi ostab, sisuliselt on tegemist laenuga väärtpabertagatisel. Reeglina on sellised tehingud lühiajalised, piirdudes mõnikord vaid 2 päevaga, kui tehingu pikkuseks on1 päev, nim seda üleöötehinguteks. Kui on tähtaeg pikem, nim seda tähtajaliseks tagasiostulepinguks. Kasutusel on ka mõiste tagasimüügilepig ehk tagurpidirepotehing, millega tähistatakse tehinguid , et tehingu algatajaks on laenuandja, mitte aga laenuvõtja . Tagasiostulepingutelt peab laenuvõtja maksma intressi väärtpaberite ostu- ja müügihinna vahena.
Pank A tahab Eesti Pangast ühepäevalaenu 500 000 €, intressimäär on 20%, tagatiseks on panga A laenusertifikaat. Pank A müüb keskpangale laenusertifikaadid 500 000 väärtuses ja järgmisel päeval peab ta sertifikaadid välja ostma koos lisanduva intressiga. Kui suur on see intress mida pank peab keskpangale maksma? 273 + 500 000 €

Valuuta interventsioon

Nagu eelpool selgus mõjutab keskpank raha pakkumist vabatehingute diskontomäära ja kohustusliku reservimäära abil. Nim meetodit avaldavad valuutaressurssidele vaid kaudset mõju, otseseks mõjutamiseks kasutab keskpank valuutainterventsiooni. Selle eesmärgiks on valuutakursi hoidmine soovitud tasemel või mingites piirides, milleks keskpank ostab koduvaluuta eest kokku välisvaluutat või välisvaluuta eest koduvaluutat. Majandusteadlaste arvates on valuutainterventsioon kõige mõjusam kui

See on valuutaturule üllatus- seetõttu on järjestikuse interventsioonide korral esimene kõige mõjusam

Interventsiooni ümber tehakse kõvasti lärmi, varjatud või poolsalajased interventsioonid annavad reeglina hoopis viletsama tulemuse

Mitu keskpanka tegutseb koordineeritult
Eristada saab 2 liiki valuuta interventsiooni:

Neutraliseeritud

Neutraliseerimata
Neutraliseerimata.. sarnaneb sisuliselt vabaturutehingule, vahe on vaid selles, et riigivõlakirjade asemel müüb või ostab keskpank välisvaluutat.
Keskpank võib soovida , et valuuta interventsioon ei mõjutaks intressimäärasid ja hinnataset, vaid et see tooks kaasa üksnes valuutakursi muutuse. Sel juhul neutraliseerib keskpank valuuta inter . mõju samaaegsete vabaturutehingutega. Tänu viimase tasakaalustavale mõjule raha pakkumine riigis ei muutu ja keskpank teostab neutraliseeritud valuutainter.-i.
Paraku ei ole neutraliseeritud valuuta inter.. püsiva iseloomuga , kuna mõjutab nõudmist ja pakkumist võid lühiajaliselt ning jätab valuutaturu tasakaalu aluseks olevad tegurid muutumaks, seega ei toimu neutraliseeritud valuuta.. mõju kauem kui inter.. ise ning peale tehingute lõpetamist võtab valuutakurss taas suuna tegeliku tasakaalupunkti poole.

Keskpanga funktsioonid ja suhted valitsusega

Keskpanga üldine ja keskne funktsioon on ellu viia riigi rahapoliitika. Põhifunktsiooni kõrval peab keskpank aga täitma ka mitmeid teisi olulisi ülesandeid ja nendest on üheks peamiseks – rahapakkumise kontrollimine, pangasüsteemi stabiilisuse tagamise st vältida pankade pankrotte ja pangapaanikat. Rahapoliitika ühe allosana võib käsitleda ka riigi valuutareservide ja väärismetalli reservi hoidmist. Rahapoliitika rakendamisel on keskpank kas rohkemal või vähemal määral sõltuv valitsusest või sellest sõltumatu. Mõlema süsteemi korral on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Kaasaja demokraatlikes riikides kaldutakse rohkem pooldama valitsusest sõltumatut keskpanka. See on kaasa toonud selle, et riikide seadusandlus on muudetud selliselt , kus keskpanga rahapoliitikale on antud suurem sõltumatus . Sellist suunda rakendatakse ka Eestis. Keskpanga iseseisvusega on seotud kui valitsuse keskpanga või valitsuspanga roll. Paljudes riikides keskpangal seda funktsiooni ei ole ning valitsus korraldab oma rahaasju läbi kommertspankade või selleks moodustatud eraldi pangaasutuste kaudu.
Pangasüsteemi stabiilsuse tagamiseks teostab keskpank panga järelevalvet ning panga klientide hoiuste kaitset. Panga järelevalve võib olla organiseeritud erineval viisil, seda võib teotada keskpank kui selle võib asutada ka eraldi institutsioon , milleks Eestis on finantsinspektsioon. Hoiustajate turvalisuse kaitseks on tavaliselt moodustatud eraldi institutsioon, Eestis on selleks tagatisfond. Kuna ajaloos oli periood, kui keskpangale oli pandud väga erinevaid ülesandeid ja kohustusi, siis nähti et panga liigne koormamine võib kahjustada keskpanga mainet. Seetõttu ollakse täna seisukohal, et keskpangale ei tohiks liigseid funktsioone panna ning olemasolevad tuleb võimalikult selgelt piiritleda. Kui keskpanga täita on palju erinevaid ülesandeid, siis võib tekkida täitmisel probleeme. Üks neist on huvidekonflikt erifunktsioonide vahel, nt rahapoliitika eesmärkide ning hoiustajate kaitse vahel. Teine oht on seotud sellest, et keskpank ei suuda paljude ülesannete täitmisel kõiki piisavalt kvaliteetselt täita. Kui keskpank ebaõnnestub mõne funktsiooni täimisel, võib see kaasa tuua keskpanga kogu imago kahjustuse, kuigi see ei tulene keskpanga põhiülesannete täitmisest.
Eestis on olnud juhtumeid, kus keskpank on sekkunud kommertspankade ja laenuvõtjate suhetesse, mida ei saa pidada normaalseks, nt sekkus EP 1993 aastal Tartu kommertspanga ja Eesti Kütuse vahelisse vaidlusse, tegemist oli alustava pangasüsteemiga ja st võis sellised eksimusi ette tulla. Arenenud pangasüsteemiga riikides peaks sellised keskpanga sekkumised olema välistatud.

Keskpanga sõltumatus

Riigi ja keskpanga sõltumatu areng on liikunud selles suunas, et rahapoliitika rakendamisel on prioriteetseks saanud keskpank, kes rakendab rahapoliitikat suhteliselt sõltumatult valitsusest. Teadlased on leidnud, et sõltumatul keskpangal on mitmed eelised võrreldes sellega kui keskpank on allutatud valitsusele. Selline allutatus saab otseselt mõjutada raha väärtust, usaldust raha emiteeriva institutsiooni vastu, kelleks reeglina ongi keskpank. Raha väärtus püsib suhteliselt stabiilsena siis, kui keskpank kontrollib rahapakkumist ega lase sellel paisuda liiga suureks ka valitsuse poolt mõju avaldamisel. Kui keskpank on valitsusest sõltuv, võib tal tekkida mitmeid põhjusi, et raha pakkumist suurendada. Üheks põhjuseks võib olla raha emiteerimisest saadav tulu. Väga paljud valitsused on hädas riigieelarve defitsiidiga- puudujäägiga. Üheks lihtsaks mooduseks selle probleemi lahendamiseks on võtta keskpangalt laenu või müüa talle riigi võlakirju. Üldjuhul on rahatrükkimise omahind väiksema väärtusega kui ringlusesse suunatud rahaväärtus. Samuti on praktiliselt olematud raha emiteerimisel mõlema kulud. Mõlema tehinguga suureneb raha mass ringluses, sest nii võlakirjade kui laenulepingu vastu saab valitsus raha, ning raha pakkumine ringluses kasvab. Seega kui keskpanka, mis on suhteliselt sõltumatu valitsusest, ei huvita eriliselt emissiooni kulud, kuid samas valitsuse kontrolli all olev keskpank on hoopis teistsuguses olukorras, kuna teda huvitav ja mõjutab riigieelarve olukord. Valitsuse huvi täiendava rahapakkumise vastu tuleneb veel ka teisest põhjusest –kiirenev täiendav rahapakkumine toob reeglina kaasa inflatsiooni suurenemise, mis omakorda vähendab riigivõla reaalväärtust. See tähendab, et kõrge inflatsiooni tingimustes on valitsusel lihtsam täita oma võla kohustusi, kuna raha väärtus langeb koos inflatsiooniga . Mingi perioodi võib eelarve defitsiidi katmise lisa emissiooniga majandust elavdada, kuid pikemas perspektiivis vähendab see usaldust nii keskpangale kui ka inflatsioonis raha väärtuse vähenemine raha vastu. Usalduse kadumine raha vastu tekitab ebastabiilsuse, mis paratamatult kandub üle majandusele. Peamiselt toimubki riikide majanduse hindamine inflatsioonitasemete alusel, mis omakorda määrab ära riikidevahelise usalduse ja nendevahelised majandussuhted . Rahapoliitikat mõjutavad demokraatlikus ühiskonnas ka erinevad poliitilised huvid. Ükskõik kui sõltumatu on keskpank, mõjutab usaldust tema vastu poliitikute tegevus ja keskpanga positsioon sõltub parlamenti valitud poliitikute tegevusest. Seega võib mõne poliitilise huvigrupi tegevus vähendada usaldust keskpanga vastu küll kaudselt , sõltumata milline on keskpanga rahapoliitika. Kõrge inflatsiooniga riikides ei pruugi poliitikud alati suhtuda sellesse negatiivselt, mis omakorda võiks süvendada inflatsiooni arengut.
Keskpanga sõltuvust saab jagada poliitiliseks ja majanduslikuks. Poliitiline sõltumatus ilmneb selles, kui tugevalt parlament ja valitsus keskpanga tegevust kontrollivad. Kontrolli avaldumise valdkondi on mitu, nt kuidas on reguleeritud keskpanga presidendi ametisse määramise kord ning valitsuse liikmete osavõtt panga nõukogu tegevusest. Loomulikult on suurem valitsemisvabadus nendel panga presidentidel, kes valitakse ametisse suhteliselt pikaks ajaks, ning kelle tagandamine ameti ajal on suhteliselt keeruline. Vastupidine on nende panga presidentide olukord, keda saab lihtsalt tagasi kutsuda, või on ametiaeg lühike. Panga presidendi tegevust mõjutab ka tema tagasi valitavus kui panga president on valitav mitmeks ametiperioodiks, siis väheneb tema solvus valitsuses parlamendist. Kuid samas võib täheldada seda, et kui hakkab lähenema ametiaja lõpp, muutuvad panga presidendid rohkem sõltuvaks, sest loodavad niimoodi taasvalimist, sest see sõltub oluliselt juhtivpoliitikutest.
Eesti panga presidenti määrab ametisse Eesti Vabariigi president (5)-7 aastaks. Poliitilise sõltumatuse teguriks on veel valitsuse esindatus keskpanga nõukogus , mis on panga kõrgeim juhtorgan . Kui on õigus valida valitsuse liikmeid nõukogusse, siis saavad nad mõjutada hääletustulemusi ning seega suunata keskpanga tegevust. Mitmed riigid (Taani, Suurbritannia) , kus valitsuse osalus on olnud suhteliselt vaba, on ka keskpanga sõltuvus valitsusest oluline. Peale taasiseseisvumist nägi Eesti Panga seadus ette, et panga nõukogusse peab ametikohast lähtuvalt kuuluma rahandusminister. Kuna maailma panga praktikas siiski ei pooldata valitsuse esindatust panga nõukogus, muudeti 1994 aasta kevadel seadust, millega ka rahandusministril keelati osalemine eesti panga nõukogus. Eesti Panga ja valitsuse koostöö on määratud järgmiste printsiipidega:

• Eesti pank osaleb riigi majanduspoliitikas iseseisva raha-, krediidi- ja panganduspoliitika teostamise kaudu.
  
• Eesti pank konsulteerib ja annab nõu valitsusele raha-, krediidi- ja pangapoliitika küsimustes ja valitsus ei langeta riigi jaoks olulisi majanduspoliitilisi otsuseid ilma eesti panga seiskohta ära kuulamata.
  
• Eesti pank esindab eesti vabariiki esindaja volitusel rahvusvahelised panga-, krediidi- ja pangaorganisatsioonides, mille liikmeks Eesti riik on.
  
• Eesti pank toetab volituste piires valitsust, tema majanduspoliitikat, kui see ei ole vastuolus seista hea riigi valuutasüsteemi stabiilsuse tagamisega, ning on kooskõlas Eesti pangasüsteemi arenguga.
  

Keskpanga majandusliku sõltumatuse määrab oluliselt veel see, kuidas on reguleeritud keskpanga suhted riigieelarvega. Paljudes riikides saab keskpank automaatselt valitsusele laenu anda kuigi piiratud võib olla laenulimiit. Eesti pangal on vastavalt seadusele otseselt või kaudselt keelatud krediteerida riigi eelarvet , kohalikke eelarveid ning osta nendelt nende poolt emiteeritud väärtpabereid. Eesti panga selle kohase seadusliku regulatsiooni loomisel lähtuti just suurema iseseisusega keskpanga põhumõttest, mis tõttu valitsuse mõju Eesti Pangale on lõppkokkuvõtte suhteliselt väike.

Rahvusvaheliste arvelduste pank

(Bank for International Settlements, BIS). Ajaloos nimetati seda panka riikide keskpankade keskpangaks. Asub Šveitsis Baselis ning formaalselt tegutseb ta Šveitsi kommertspanga litsentsiga. Kuna rahvusvaheliste kokkulepetega on pangale antud eristaatus, siis ei käsitleta seda lihtsa kommertspangana. 1930 aastal asutati BIS. Sajandivahetusel oli panga aktsionärideks 28 erinevat keskpanka, kuid tegevuses ei osale enam USA pangad. Vajadus keskpankade tegevuse koordineerimises tekkis peale esimest maailmasõda , kui päevakorda tõusis riikide valuutade stabiliseerimise küsimus, ning riikidevahelised maksed e valuutaarveldused, eelkõige Saksamaa hüvitised sõja võitnud riikidele. Tänapäeval osutab nimetatud pank riikide keskpankadele erinevaid finantsteenuseid – ta võib vastu võtta keskpankade hoiuseid, anda laenu, sooritada tehinguid finantsturgudel keskpankade volitusel jne. BIS võib tegutseda vahendajana ning jätta keskpankade kasutatud tehingud anonüümseks. Seega on sellesse panka koondatud paljude riikide keskpankade vahendeid, kuid kõrvalistel isikutel on praktiliselt võimatu kindlaks teha kui suured need vahendid on, ning milliste keskpankade tehinguid konkreetselt sooritatakse . Teiseks funktsiooniks on see, et kord aastas korraldab ta osaluspankade juhtidele plenaaristungi ja 10 korda aastas töökoosolekud. Vaatamata oma küllaltki olulisest positsioonist ning suhteliselt eripärasest tegevusest, ei ole antud pank saanud niivõrd rahvusvaheliselt kuulsaks, kui teised rahvusvahelised rahaasutused.
Rahvusvaheline valuutafond
IMF – mõjukam rahvusvaheline rahaasutus. Suur osa maailma riikidest arvestavad IMF-i seisukohtadega tõsiselt, sõltumata sellest, kas nende suhtumine üldiselt on IMF-i positiivne või negatiivne. IMF-i ülesandeks on jälgida kuidas riigid peavad kinni rahvusvahelistest rahandus- ja kaubanduslepetest ning luua laenuvõimalusi riikidele, millel on raskusi ajutiselt maksebilansi tasakaalustamisel. Vajadus sellise organisatsiooni järele tekkis 1930ndatel aastatel, mil maailmas valitses majanduskriis ning mille tagajärjel maailma valuutasüsteem langes kokku. Valuutakursid muutusid väga kiiresti ja suures ulatuses, need olid ettearvamatud, mis tõi paratamatult kaasa selle, et riigid hakkasid piirama valuutavahetust. Kõik see pidurdas oluliselt maailma majandust aga eriliselt rahvusvahelist kaubavahetust. Asutamisel osales 43 riiki, kuid asutajaliikmeteks jäi 39. Asutati 1944 aastal USA-s Bretton Woodsis. Eesti ühines IMF’ga 1992. Peakorteri asukohaks jäi Washington, tööle rakendati 2200 ametnikku . IMF-ga liitumisel kohustuvad riigid mitte kasutama rahvusvahelist valuutasüsteemi destabiliseerivaid samme . Selleks nad peavad koguaeg andma teistele riikidele infot valuutakursside määramisest ning kaotama piirangud, mis takistavad rahvusvaluuta vahetamist teiste valuutade vastu. Neil tuleb rakendada majanduspoliitikat, mis aitab kaasa riigi rikkuse suurendamisel. Viimane tingimus omandaski keskse koha, sest pärast kulla ja valuuta seose kadumist mõjutab iga riigi valuuta kurssi kõige rohkem just riigi majanduslik tugevus ja stabiilsus. Eesti isikutel võis olla valuutaarveid pankades, kuid kõik välisvaluuta konverteeriti eesti kroonideks. IMF-il puudub võimalus nõuda liikmesriikidelt nende kohustuste täitmist, kuid ta saab avaldada majanduslikku ja moraalset survet .
Ükski riik ei ole huvitatud minemast vastuollu IMF- ga, eriti kui riik saab sattuda majandusraskustesse, kuid sellistele riikidele toetusi ei jaga. Vähe sellest, et kaob võimalus saada toetust IMF- lt, väheneb võimalus üldse saada välislaenusid, kuna ka teised riigid ei soovi vastuolu IMF- ga. Loomulikult sõltuvad tugevad majandusriigid IMF- st vähem ja nii on mitmed neist tegutsenud vastuolus IMF tegevussuundadega, nt intressimäärade kujundamisel või ka valuutakursside määramisel.
Valuutafondiga liitudes, tuleb riikidel tasuda sisseastumistasu, mida nimetatakse kvoodiks. Kvoodi suurus pole konkreetselt fikseeritud, vaid see sõltub iga sisseastuja majanduslikust võimekusest, mida hinnatakse erinevate majandusnäitajatega, nagu SKT, valuutareserv , maksebilanss jmt. Mida võimsam on riigi majandus, seda suurem on talle rakendatav kvoot . Eesti esialgseks kvoodiks oli 66 mln USD. 90ndate lõpus on kvootide kogumaht u 210 miljardit USD. Reeglina nõuab IMF, et iga riik tasuks 25% kvoodist mõne teise riigi valuutas, ning ülejäänud võib tasuda rahvusvaluutas. Kvootide suurus korrigeeritakse kord 5 aasta jooksul võttes arvesse maailmamajanduse muutused ning liikmesriikide majandusliku taseme suhtelise muutuse. Kvootidena laekunud vahendite arvelt aitab IMF tasakaalustada liikmesriikide maksebilansse ja toetab nende majanduslikku arengut. Lisaks määrab iga kvoodi suurus ka selle, milline on iga riiki juurdepääs valuutafondi rahalistele vahenditele.
IMF võimaldab liikmesriikides osaleda hääletuses sõltumata sisse makstud kvoodi suurusest 250 põhihäälega, millele lisanduvad täiendavad hääled sõltuvalt sissemaksest. Häälte kasutamine on võimalik IMF’i kõrgeimas võimuorganis ehk nõukogu koosolekul. Nõukogusse kuulub tavaliselt riigi esindajatena rahandusminister ja keskpanga juht. Tavaliselt toimuvad istungid kord aastas, kus tehakse kokkuvõtted möödunud perioodist ning kavandatakse plaanid tulevikuks. Istungi pädevusse kuulub uute liikmete vastuvõtmine, kvootide muutmine ja teised olulised küsimused mille arutamiseks võib korraldada ka erakorralisi istungeid. Jooksvat tööd juhib direktoraat ning direktoraati kuulub 24 direktorit. Algselt reserveeriti kohad suurema kvoodiga riikidele: USA, Jaapan, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Kaks järgnevat kohta on reserveeritud riikidele, kes on olnud suurimateks kreeditorideks kahel valimiseelsel aastal. Kui viimased langevad kokku 5 esimese riigiga, siis täidetakse need kohad ülevalimiste alusel. Valimised toimuvad iga 2 aasta järel ja direktorite valimine on koondatud samasuguste huvidega riikide rühmadele. Eestiga kuulub samasse rühma: Soome, Rootsi, Taani, Norra, Island, Leedu, Läti. Direktoraadid toimuvad tavaliselt 3 korda nädalas ja otsused võetakse reeglina vastu konsensuslikult.
IMF’i üks keskseid ülesandeid on tagada rahvusvahelise valuutasüsteemi stabiilsus. Selle tagamiseks koordineerib IMF riikide majanduspoliitikat, mille keskseks positsiooniks on liikmesriikide maksebilansi tasakaalustatuse saavutamine. Kui riigi maksebilanss pole tasakaalus, siis võib valuutakurss muutuda ebastabiilseks ja selle tõttu võib riik hakata piirama rahvusvahelist kaubandust ning arveldusi. Majanduspoliitikast kui maksebilanssi tasakaalustavast hoovast aga sageli ei piisa ning seetõttu eraldab IMF liikmesriikidele ka laenusid. Suhteliselt lihtne on tasakaalustamiseks kasutada kvoodi seda osa, mis ei ületa valuutast sissemakstud summat (25% kvoodist) – seda nimetatakse reserviosaks. Piiranguid ei rakendata seetõttu, et reservi osa kasutamisel võib riik selle vahetada oma rahvusvaluuta vastu. Seega väheneb välisvaluutas reservi osa ning see taastatakse rahvusvaluutaga. Põhimõtteliselt tähendab selline tehing riigi valuutareservi kasutamist. Samuti ei pea riik reserviosa kasutamise eest maksma intressi ja tal ei ole kohustust hiljem see välisvaluutas taastada. Kvoodiosa, mis koosneb riigi koduvaluutast, nimetatakse krediidiosaks ning see on omakorda jagatud neljaks võrdeliseks 25%-seks osaks. Esimese osa ulatuses on riigil suhteliselt lihtne vahetada kaduvaluutat välisvaluutaks, kuid talle kehtib taastamiskohustus tavaliselt 3-5 aasta jooksul. Ülejäänud osi nimetatakse ülemisteks krediidiosadeks ja nende ulatuses võib koduvaluutat välisvaluutaks vahetada vaid juhul, kui riik on teinud endast kõik oleneva, et tagada maksebilansi tasakaal ning majanduse tasakaalu saavutamisel on riik rakendanud võimalikke abinõusid. Tavaliselt sõlmitakse nende kasutamiseks valmiduslepe, mis seab riigile kohustused majanduse stabiliseerimiseks ja arendamiseks ning laenu tagasimakse tingimused. IMF saab laenudena välja anda vahendeid, mis on kogunenud sissemaksetena, kuid alati peab arvestama seda, et sissemaksete üks osa võib olla rahvuslikus valuutas, mis aga piirab laenude välja andmist. Seega peab IMF hankima täiendavaid ressursse, et katta laenuvajadus aktsepteeritavas valuutas, mille tagatiseks on rahvuslike valuutade reserv. Kuna majanduskriisi olukordades võib laenunõudlus olla oluliselt suurem kui on IMF’i võimalused, siis võib ta selleks vajaduseks ka ise laenusid võtta, kuid probleemiks on muutunud see, et sellise tegevusega on IMF muutunud küllaltki sarnaseks tavalisele äripangale. Samuti tekitab täiendava laenuressursi kaasamine kohu , et IMF võib sattuda makseraskustesse ning seetõttu on tema laenuvõtmine piiratud 6%-ga kvootide kogusummast. Kõige rohkem võetakse IMF’lt laenusid valmidusleppe alusel, mis on seotud riigipoolse kvoodiga. Lepingud on suhteliselt lühiajalised, 12-18 kuud. Riskide maandamiseks eraldatakse ressurss sageli osad kaupa, et veenduda, kas riigid suudavad eraldatud vahenditega oma olukorda parandada. Laenude tagasi maksmine toimub 3-5 aasta jooksul peale olukorra stabiliseerumist. Teiseks võimaluseks on sõlmida IMF’ga laiendatud valmiduslepe, mis on võimalik juhul kui riigil on vaja pikemat perioodi maksebilansi tasakaalustamiseks. Arengumaadel võib IMF anda laenusid ka pikemaajalisteks majandusprogrammide rakendamiseks, kuna majandusprogrammide kaudu peaks tagatama ka maksebilansi tasakaalustamise, sellised laenud on suhteliselt pikaajalised ja võivad kesta 8-10 aastat ja selliste laenude intressitase on suhteliselt madal ja võib ulatuda kuna 50% antud riigi kvoodist. 1960ndate keskpaiku otsustab IMF moodustada rahvusvaheliste valuutareservide suurendamiseks uue valuuta, mida nimetatakse eriõigustereserviks e SDR. SDR-i väärtus kujundati 5 valuuta alusel, mis moodustavad valuutakorvi, sinna kuulusid USD, Saksa mark, Inglise nael, Prantsuse frank, jaapani jeen. Uue valuuta kasutamine pidi parandama rahvusvahelisi arveldusi kaubanduses ja rahanduses ja riikidevahelistes arveldustes võis SDR-i vahetada kõikide teiste valuutade vastu vastavalt SDR arvestatud kursile korvivaluutade suhtes. 1960-aastateni koosnesid riikide reservfondid peamiselt kullast ja USD-st. Kuid mõlemal on reservina omad tõsised puudused: kuld on loodusvara, mille varud on piiratud ja mille tootmine on võimalik ainult leiupiirkondades ja tootmiskulud on kasvutrendid. Seetõttu jääb kullareservide kasv maailma majandusarengus oluliselt maha ning seetõttu ei ole kulla roll enam nii oluline nagu varasemal perioodil. Ka USD nagu iga teinegi valuuta ei ole ideaalseks reservivahendiks. Võimalus dollarit kasutada sõltub nt oluliselt sellest, millist finantspoliitikat USA ajab ning milline on tema huvi, et dollarit kasutatakse massiliselt väljaspool tema piire . Ühest küljest annab dollari püsimine maailma reservvaluutana soodsa võimaluse USA-le finantseerida oma maksebilansi defitsiiti , kuid samas on see takistuseks riigi majanduse juhtimisel rahapoliitika kaudu. Seetõttu vajatigi mingit uut arvelusühikut, mis ei sisaldaks nimetatud puudusi ja milleks saigi SDR. See ei piira ühegi riigi võimalusi ajada iseseisvat rahapoliitikat ning ta võimaldas suhteliselt takistusteta igal riigil suurendada oma riigi valuutareserve just siis kui maailmamajandus seda vajas. Valuutareservid lasevad riikidel jätkata rahvusvahelisi tehinguid ka siis kui mingil perioodil valuuta sissevool jääb alla selle väljavoolule, sest ta saab täiendada puudujääki valuutareservide arvelt.
IMF-ga samal ajal ning ka samas kohas, milleks oli 1944, USA Bretton Woods, loodi teinegi rahvusvaheline rahaasutus, milleks on rahvusvaheline rekonstruktsiooni - ja arengupank (IBDR). Kui IMF’i põhieesmärk on rahvusvahelise rahandussüsteemi stabiliseerimine ning maksebilansi tasakaalustamisega raskustes olevate riikide abistamine , kellele antakse suhteliselt lühiajalisi laenusid, siis IBDR põhifunktsioon on arenguriikide pikaajaline majanduse toetamine . Selle eesmärgil annab IBDR neile pikaajalisi laenusid ning abistab pikaajaliste majandusprogrammide väljatöötamisel ja nende rakendamisel. IBDR’i tegevus on maailma ajaloo foonil paiknenud ühest piirkonnast teise sõltuvalt majanduspoliitilistest vajadustest . 1940ndate aastate teisel poolel aitab maailmapank üles ehitada 2. MS kannatanud Lääne-Euroopa riikide majandust. 60ndate alguses keskendub maailmapanga põhitegevus Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika tõusvatele riikidele, kuna sel perioodil neis riikides toimub oluline koloniaalliikmest vabanemine ning vabanenud riigid jäävad praktiliselt ilma majandusliku toetuseta ning selle funktsiooni võtab üle maailmapank. 1990ndatel aastatel suundub peatähelepanu Ida-Euroopa riikidele, kes vabanesid Nõukogude Liidu mõjusfäärist. Maailmapank ei saa laenudeks kasutada liikmesriikide sissemakseid, vaid tema laenuressurss kujuneb võlakirjade müügist maailmakapitali turgudel. Lisaks püüab IBDR oma võlakirju realiseerida otse rikkamate riikide valitsustele ja keskpankadele. Kuna laenude tagasimaksmise garanteerivad kõik liikmesriigid, siis on võimalik kehtestada suhteliselt madal intressimäär, kuna maailma kõik riigid ei ole tõenäoliselt korraga finantsraskustes. Laenu pikkuseks on keskmiselt 15 aastat. Laen väljastatakse väga madala intressi marginaaliga e ressursisisseostu ja väljalaenamise intressi vahe on suhteliselt marginaalne. Laenu andmine arenguriikidele eeldab, et maailmapank tunneb väga hästi arengumaade majandust, milleks ta viibki läbi nende riikide majanduspoliitika analüüse ning teeb selles valdkonnas koostööd ka IMF’ga. Maailmapangal on kaks allasutust: rahvusvaheline arenguassotsiatsioon (IDA) ja rahvusvaheline finantskorporatsioon ( IFC).
IDA annab laenusid eriti mahajäänud vaestele riikidele, kus rahvusmajanduse kogutoodang on kohta võib olla 1500 USD. Laenutingimused on väga soodsad või sageli kustutatakse sissenõutavad intressid lepingutähtaja lõppemisel, mis võib olla kuni 40 aastat.
IFC peamine funktsioon on nende riikide eraettevõtluse arendamise aitamine .

Riigieelarve olemuse funktsioonid

Riigieelarve on valitsuse finantsplaan , millega prognoositakse riigi tulud eelarveaastaks ning määratakse millele tuludena laekuvad ressursid kulutatakse. See on arvuline rahaline programm, millest juhindutakse eelarvest finantseeritavate tehingute sooritamisel. Eelarve iseloomustab seda, kuidas eelarve vahendid avalike teenuste osutamiseks jagatakse. See on riigi üks kõige olulisem vahend, millega riiki juhitakse. Riigieelarve kinnitab Riigikogu seadusena. Riigieelarvel on igas riigis täita eelkõige finantspoliitiline funktsioon , mis seisneb valitsuse kavandatud programmide finantseerimises ning valitsuse muude funktsioonide täitmist. Seega on eelarve valitsuse kvantitatiivne programm, mis võimaldab parlamendil kontrollida ja hinnata valitsuse tegevust. Eelarve juriidiline funktsioon väljendub selles, et eelarve täitmine on valitsusele kohustuslik. Riigieelarve on valitsusele ka töövahend, mille ülesanded võib jaotada järgmiselt:

Valitsus prognoosib sellega rahahulga, mis inimestelt ja ettevõtetelt peamiselt maksuvormis kogutakse

Sellega määrab valitsus kindlaks, mida ühise rahaga toodetakse või ostetakse, või kellele toetuste, pensionide, abirahade või muul viisil välja jagatakse
Riigieelarve on Riigikogu poolt valitsusele antud volitus rahva raha kasutamiseks. Selleks peab Riigikogu kinnitama igal aastal valitsuse esitatud riigieelarve seaduse-eelnõu ja kui Riigikogu eelarveaasta alguseks pole eelarvet kinnitanud siis on valitsusel õigus kasutada eelarve vahendeid 1/12 ulatuses eelmise aasta riigieelarve ulatusest kuus. Aluseks võetakse kulutamisel eelmise aasta planeeritud näitajad, kui need on ületatud või tegelikud näitajad kui nad on alatäidetud. Riigieelarve mõjutab oluliselt kogu riigi majandustegevust, nt valitsuse ebamõistlik raha kulutamine pidurada majanduse üldist arengut või tekitada majanduskriise. Nt 1997 aasta mitmed maailmamajanduse kriisid said alguse just sellest, et paljude riikide majandused ei järginud tasakaalustatud kulutamise põhimõtet ning seeläbi kaotasid rahvusvahelise usalduse, mille omakorda pidurdas rahvusvahelisi finantsmajandussuhteid. Majanduse seis mõjutab aga oluliselt riigieelarvet, kui majanduses ollakse edukas, siis suurenevad töötajate sissetulekud ja selle kaudu maksulaekumised. Suureneva laekumise arvelt aga on võimalik kasvatada bilansimahtu e riigieelarve mahtu. Tihti loovad valitsused headel perioodidel reserve selleks, et majanduselangusetsüklis katta tekkiv puudujääk. Tegevuse finantspoliitilised eesmärgid on läbi aja muutunud ja liberaalse tulumajanduse tingimustes on riigi ülesanne tagada kord ja julgeolek ning seega olid riigieelarve prioriteedid suunatud sisekaitsele ja riigikaitse finantseerimisele. 20.sajandil aga suurenes mõju valitsusele, et lisaks fiskaalsele eesmärgile tuleb rohkem mõjutada ka majandustegevust ning seetõttu kujuneb sel perioodil rahapoliitika üheks suunaks mittefiskaalne sihitus.

Rahanduspoliitika 3 funktsiooni

Funktsioon.
Tootmistegurite allokatsiooni korrigeerimine – tootmistegurite paigutuse juhtimine ja korrigeerimine.

Funktsioon.
Tulude ja vara jaotamise korrigeerimine.

Funktsioon.
Majandusliku stabiilsuse tagamine.
Kõigi kolme funktsiooni rakendamisel eeldatakse turu taandumist või läbikukkumist, mille põhjustab riigi aktiivne sekkumine majandusse. Riigi eelarve peamised tulud on nt mittetagastatavad regulaarsed sissetulekud: maksud , mittemaksulised jooksvad tulud ja kapitalitulu ning vabatahtlikud eraldised ning abirahad. Kulud on eelarvest tehtavad väljamaksed, mis ei kuulu tagasimaksmisele. Kulud jaotatakse tegevuskuludeks, intressikuludeks, ülekanneteks ja kapitalikuludeks. Kulude tegemise peamiseks eesmärgiks on riigi majanduskeskkonna stabiliseerimine, mille komponentideks on tööpuudus, inflatsioon , väliskaubandusbilanss, kindlustusmaksed jm. Eelarve tulud ja kulud peavad olema tasakaalus. Kui tulud ületavad kulu, on tegemist eelarve ülejäägiga ja vastupidi (siis on eelarve defitsiit). Formaalselt on eelarve alati tasakaalus, sest riik ei saa teha suuremaid kulutusi kui tal on selleks vahendeid. Formaalne tasakaal ei tähenda veel eelarve materiaalset tasakaalu. Viimane on seotud avalike kulude finantseerimisega. Kui riigikulusid finantseeritakse krediitidega, siis ongi tegemist defitsiitse eelarvega. Defitsiitse finantseerimiseteooria autor Keynes. Autor väidab, et eelarve defitsiit ei iseloomusta riigi nõrkust vaid see on riigitegevuse näitaja. Peale taasiseseisvumist oli Eestis oluliseks saavutuseks eelarve tasakaalu saavutamine, samal aja kui majandustegevus langes. Enamik teisi Nõukogude järgseid riike ei suutnud eelarvet tasakaalu viia. Hilisemalt on ka Eesti riigieelarve olnud mingitel perioodidel puudujäägiga nt tekkis see olukord pärast rahareformi 92-aastal ning 95-aastal kui mõju avaldas idamaade ja Venemaa kriis. Eestis lahendati defitsiidi küsimus omapärasel kombel : palgad jäeti maksmata. Formaalselt oli ka sel ajal tasakaal juba olemas. Riik võib kasutada tasakaalustamise erinevad meetodeid: 1.eelarve kulude kärpimine - Eesti on seda meetodit rakendanud, ning seetõttu subsideeritakse majandust eelarves suhteliselt vähe. Riigi kvoot on majanduse abistamisel viidud võimalikult madalale, mis lähtub ja võtab arvesse maksukoormuste maksude laekumist. 2. Tulude ülekandmine riigi ettevõtetele vs kuludekandmine erasektorisse. 3. Kulude katmine laenuvahenditega- selles osas on Eesti riik olnud suhteliselt tagasihoidlik ja laenuvahendite hulk on läbi aastate jäänud alla 10% SKT-st.

Eelarve rakendamise klassikalised printsiibid

Eelarve täiuslikkuse printsiip – eelarves peavad kajastuma kõik riigi kulud ja tulud, mis tähendab, et eelarve tuleb koostada brutoprintsiibil, kus tulud ja kulud kirjutatakse võimalikult täielikult välja. Erandi võivad moodustada teatud avaliku sektori ettevõttes, kus kasutatakse netoprintsiipi.

Selguse printsiip – mis nõuab tulude ja kulude sellist rühmitamist, et eelarve kõigi tulude päritolu ning kulude eesmärk oleks üheselt määratud.

Ühtsuse printsiip – leiab väljenduse kaasühtsuse põhimõttes, mis tähendab, et kõik kulud koondatakse ühte fondi ( riigikassasse) ja kõik kulud tehakse samast fondist.
Eesmärgist sõltumatuse printsiip keelab tulude sidumise kuludega e mingite erifondide pidamist.

Täpsuse printsiip- eeldab et kulud ja tulud on eelarvesse võetud sellise täpsusega, et eelarve perioodil nad just selliseks kujunevadki. Tegelikult on tulusid ja kulusid väga raske prognoosida, kuna riigitasandil mõjutavad neid paljud erinevad tegurid. Maksutulud sõltuvad majanduse arengust, SKP tasemest, inflatsiooni toimest, Maksu- ja Tolliameti tööst. Selleks et vältida negatiivseid üllatusi lähtutakse Eestis eelarve koostamisel tulude mitte liiga optimistlikust prognoosimisest, sest tulude ülelaekumise korral saab seda reguleerida lisaeelarvete koostamisega.

Eelnevuse printsiip – eelarve hõlmab mingi kindla perioodi tulusid ja kulusid, mis tähendab seda, et ta peab olema valmis õigeks ajaks ehk eelarve perioodi alguseks. Eelarve seaduses on kindlad reeglid juhuks kui eelarve kinnitamisel pole antud printsiipi järgitud. Need reeglid on sellised: 1. Jooksva aasta eelarve kestab edasi. 2. Ei lahendata vahepeal tekkinud probleeme. Valitsusel ega parlamendil pole sellise süsteemi puhul põhjust kiirustada eelarve vastuvõtmisega, kuid et nende tegevust aktiviseerida, rakendatakse 1/12 meetodit. Valitusel lubatakse uue eelarve esimesel kuul kulutada 1/12 eelmise aasta eelarve mahust ja niimoodi jätkuvalt järgmisel kuul. 3. Lubatakse teha seaduses ettenähtud kulutusi (sotsiaal ja abirahad, eelarveliste asutuste ülalpidamine jmt.) ja lisaks muid kulutusi teatud ulatuses eelarve mahust kuid ei lubata alustada uusi programme ega investeeringuid.

Spetsialiseerituse printsiip- valitsus võib kulutada ainult nendeks otstarveteks, mis on eelarves ettenähtud. Kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab seda, et kulutada tohib maksimaalselt nii palju nagu seadus ette näeb. Seega on keelatud plaanivälised ja üleplaanilised kulutused. Kvantitatiivse spetsialiseeritusel määratakse eelarve struktuur ning antakse valitsusele ette käitumise reeglid, mida tal tuleb järgida. Sellest põhimõttest võib mõnikord kõrvalt kalduda, kui nt kaks kululiiki on seotud või sõltuvad teineteisest.

Avalikkuse printsiip – nõuab, et kõik eelarve menetluse etapid oleksid avalikud sel määral, et iga kodanik võib saada ülevaate riigi finantspoliitikast, mis eeldab, et parlamendis toimuvad eelare debatid oleksid avalikud, avalikustatakse eelarve projekt, eelarve seadus ning lõpuks eelarve täitumise aruanne.

Eesti riigi eelarve seaduslikud alused

Riigi eelarve koostamise vastuvõtmise ja täitmise korra sätestab riigieelarveseadus. Seaduse kohaselt koosneb eelarveaasta kõigist riigi kuludest ja tuludest, mis on viidud tasakaalu. Riigi eelarv seaduse kohaselt on tuludeks: laekumised riiklikest maksudest vastavalt maksuseadustele ja koondamised, lõivud, trahvid ja muud tulud vastavalt konkreetsetele seadustele; tulu riigi ettevõtetest, asutustest ja riigi varadest sh riigi aktsiatest ning teistest väärtpaberitest; sise- ja välislaenud; riigile tagastatud laenud ja saadud intressid. Eelarve peamiseks tuluallikaks on riiklikud maksud Riigieelarve kulud on vastavalt seadusele assigneeringud- vahendite - presidendikantselei, riigikogukantselei, riigikontrolli, õiguskantsleri , riigikohtu, riigikantselei ja ministeeriumite valitsemisalade finantseerimiseks. Assigneeringud laenude tagasimaksmiseks ja intresside tasumiseks. Assigneeringud vabariigi valitsuse reservifondi moodustamiseks. Muudeks kuludeks. Riigikogul pole õigust kustutada või vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulutusi, mis on reguleeritud muude seadustega.

Riigieelarve koostamine

31.01- 31.12 .Lõplikult koostatud riigieelarveseadus on kulutuste osas ülesehitatud kulutusi tegevate asutuste lõikes, sest just riigiasutused täidavad riigi toimimiseks vajalikke funktsioone. Riigieelarve tulud on jaotatud tulusid koguvate asutuse lõikuses. Riigieelarve seletuskirjades on ära seletatud iga asutuse rahade kasutamise sihtotstarve. Tavaliselt on kulutuste juures fikseeritud ka milliste programmidega või eesmärkidega on kulutused seotud. Eelarve koostamist koordineerib rahandusministeerium ja see koostatakse koostöö kõikide ministeeriumide, maavalitsuste ning põhiseaduslike institutsioonidega.