Finantsvahendus (0)

Finantsvahendus

Panga loomine.
5000 aastat tagasi. Sugukondlik kord asendub kogukondliku korraga. Tekib tööjaotus .
Looduslik tööjaotus – korilus, jahipidamine .
Inimese loodud tööjaotus – põllu harimine, karjakasvatus
Tekib vajadus kaubavahenduse järele.
Kaup kauba vastu – bartertehing
Avastatakse bartertehingu puudused:

• Bartertehingus peab olema samaaegne huvide kokku langevus.
  
• Väärtuse määr
  
• Aeg ja vahemaa (kaup realiseerub)
  
• Väärtuste võrdsustamine (3 lammast = 1 lehm , 2 lammast =2/3 lehma.
  

Kujunevad välja üldiselt aktsepteeritavad kaubad (paikkondliku ehk lokaalse iseloomuga)

• Nahk
  
• teravili
  
• töö-ja sõjariistad
  

Väärismetallide kasutusele võtmine
Kaupmehed
Kuldmündid 700 eKR
Kuldmünt on esimene raha
Raha – üldine maksevahend , mille vastu saab vahetada mistahes teisi kaupu, proportsioonis, mis vastab raha väärtusele ja kaupade hindadele.
Esimesena raha vaimulikkudel, nemad valmistasid. Sest kirik ja kõik sellega seonduv on suhteliselt rikas.
Raha turvaline säilitamine. Preestritel on hoidlad. Teised hakkavad hoiustama oma raha preestrite juures ja preestrid võtavad sellelt teenustasusid ja rikastuvad selle arvelt.
Vastu saadi dokument
Lihtveksel on kirjalik dokument/ tõend , millega hoiustaja (see kes hoiule võtab) ehk laenuvõtja kohustub laenu andjale tagastama tema vara esimesel nõudmisel tingimusteta või kokku lepitud tähtajal.
Sellest kujuneb esimene nimeline väärtpaber , mis on kasutusel ka tänapäeval.
Hoiustamine ja laenamine endiselt samad majandusterminid .
Sularahata arvlemine.
Veksli tahaküljele kirjutas ostja kaupmehele mineva summa ja see kanti kaupmehe hoidlasse üle.
Esinevad probleemid veksliga. Hoidlad hakkavad välja andma hoidlasse paigaldatud summale väiksema väärtusega veksleid. (100 vastu 20 viielist jne).
Tekib järgmine väärtpaberi liik. Esitaja väärtpaber. Sellega seoses kahanes turvalisus. Selle veksliga sai otse kaupmehele maksta. Kauplemine muutus lihtsamaks ja kiiremaks.
Müntijatega paralleelselt tekkisid valeraha tegijad. Kuna kulla värv varieerub, siis oli lihtne metalle segada. Solgiti kulda, tehti sulameid . Võltsijateks olid preestrid – neil olid vahendid selleks olemas.
Teine voor võltsimiseks oli õhemaks ja väiksemaks tegemine.
Tekkis vajadus raha väliste tunnuste määratlemiseks. Kujunevad läbi aegadega
Raha omadused:

• Aktsepteeritavus – raha on kõikides majandustehingutes aktsepteeritav maksevahend, teda peab saama kasutada nii maja müümisel/ ostmisel kui ka leiva müümisel/ostmisel. Rahast on kasu vaid siis, kui ollakse veendunud, et saadud raha saab kasutada ka järgnevates majandustehingutes.
  
• Homogeensus – kõik rahaühikud peavad olema võimalikult ühesugused ehk identsed.
  
• Jaotatavus – raha peab olema jaotatud väiksemateks ühikuteks, selliselt , et nendega oleks võimalik täpselt tasuda.
  
• Säilivus – raha peab oma eksistentsi vältel säilitama oma füüsilisi ja füüsikalisi omadusi. Peab olema kulumiskindel.
  
• Käsitlevuse lihtsus ja kaasaskantavus
  
• Raha peab olema eristuv
  
• Raha peab olema piiratud kogus ringluses ( nii palju, et ta rahuldab raha vajaduse majanduse normaalseks arenguks) Kui on liiga vähe, siis majandus seisab. Kui liiga palju, siis väärtus kahaneb, tekib inflatsioon .
  
• Äratuntavus – selleks, et ostu- müügitehingud toimuks, peavad tehingupooled kasutatavat maksevahendit hästi tundma.
  

Veksli puhul oli tegemist usaldusrahaga – emission , tähendab sellise raha ringlusesse laskmist, mis ei ole täielikult kaetud väärismetalli või mõne teise konverteeritava valuutaga.
Kuni 19. saj lõpuni oli valdavaks rahasüsteemiks kullastandardi süsteem, mis tähendas seda, et ringluses olid konverteeritavad pangatähed – neid võis vahetada kulla vastu vastavalt kehtestatud kursile.
I maailmasõja käigus hakkab kullasüsteem lagunema . Riikidevaheline usaldus kaob – ei tehta rahvuslikku valuutavahetust. Kullavarud hakkasid kokku kukkuma ja kuld kogunes ärimeeste taskusse . Reservi enam ei olnud.
Majanduskriis 30.ndatel aastatel. Usaldus riikide vahel kadus , majandused läksid kaosesse.
II maailmasõda .
Föderaalreserv lõpetas 68.ndal aastal kullastandardi, kuna vahetas kulla vastu raha.
Valuutakomitee süsteem – omane arengu- ja väikeriikidele. Usaldust on rahale raske tagada. Kogu ringlusesse suunatav raha peab olema tagatud väärismetalli või tugeva valuutareserviga.
Kogu valuuta peab olema seotud mõne tugeva välisvaluutaga, fikseeritud kursiga.
Kauba hind kujuneb kõige selgemalt turul – nõudmise ja pakkumise suhtest.
Analüüsitakse valuuta ostu-müügi kurssi. (1 Eesti oma raha = 10 rubla )
Saadeti raha valuutaturule. 1DEM = 80 Rubla. 1 DEM = 8 EEK
Rahareform Eestis 92. aastal 20-22. juuni. 04:00. Kõige kaugemasse punkti suudeti raha viia kolme tunniga, ehk kella seitsmeks on kõigis punktides raha olemas. Rahajaotus punktid pidid raha laiali jagama 7:00-10:00.
Tänapäeval on enamus ringluses olev paberraha ja mündid kaupa esindavaks rahaks, ehk rahamärgid
Rahamärgid on väikese omaväärtusega või siseväärtuseta rahatähed .
Kuni 20nda sajandi alguseni defineeriti eelkõige paberraha ja münte , kuid kaasajal on raha definitsioon oluliselt laiem, sest kupüüride ja müntide kõrval kasutatakse ka mitmesuguseid muid maksevahendeid.
Tänu sellele võib raha kasutada mitmes definitsioonis:

Osa on seaduslik maksevahend ehk sularaha ( seaduslik maksevahend on raha emiteerinud riigi poolt seaduslikuks maksevahendiks kuulutatud paberraha ja mündid, mida tuleb vastu võtta mistahes maksete sooritamisel. Väljaarvatud rikutud raha, mida võib vastu võtta ainult Keskpank ja teistel kohustust ei lasu .Rikutud paberraha peab olema tuvastatav üle 50% ja peal peab olema loetav seeria ja number.
Mündi puhul peavad eristuma riik ja aastaarv .

Kõik ülejäänud maksevahendid, mida aktsepteeritakse kuuluvad teise rühma. II rühma maksevahendid erinevad üksteisest likviidsuse poolest. Likviidsus tähendab seda, kui kiiresti ja ilma täiendavate kuludeta saab mingit vara rahaks vahetada.

Pangaraha – ei eksisteeri füüsilisel kujul. Pangaraha toimib pankade vahelistes arveldustes. Pankadevahelised arveldused toimuvad läbi kliiringkeskuse (tasaarvelduse).Pangal on valitsuses omad kontod ja päeva lõpus kui kontosid suletakse, siis selgitatakse välja, kes kellele võlgu on.
Raha põhifunktsioonid:

Raha kui maksevahend. Seisneb selles, et raha võib vahetada kõigi teiste kaupade vastu suhtes, mis sõltub raha ostujõust ja kaupade hindadest.

Raha kui väärtusemõõt. Raha on ühismõõduks kaupade väärtuse mõõtmisel, mis võimaldab omavahel võrrelda erinevaid kaupasid suhteliselt lihtsalt. Raha kui väärtuse mõõt on erinevalt teistest mõõtudest muutuv suurus. Teised on konstantsed.

Raha kui akumulatsiooni vahend. Kui raha ei täida kasvõi ühte eelnevatest funktsioonidest, ei ole mõtet akumulatsiooni funktsioonist rääkida. Raha võib akumuleerida suuremate ostude tegemiseks. Kui raha ei ole kasutatav maksevahendina, siis keegi raha akumuleerima ei hakka. Kogunemine.

Raha tulevikuväärtuse funktsioon – peab arvestama, kuidas raha võib tulevikus muutuda, muidu võib halva tehingu teha. Arengud on kiired.
Kohustuslik reserv – keskpanga poolt nõutav rahasumma , mida tuleb kohustuslikus korras hoida Kekpangas reaalselt hoiuste ja laenude kattevarana.
Keskpank annab Kommertspankadele kohustusliku reservimäära 10% (hoiustest ja muudest kaasatud vahenditest) Arvutatakse kolme dekaadi keskmisena. 10 päeva kaupa, kuu lõpp kaob ära.
25. nov toimib reserv, mis on arvutatud 30, 16, 20 kuupäeval
30 nov. Toimib reserv, mis on arvutatud 30,20,10 kuupäeval
Raha loomise protsessis osalevad üksnes finantsasutused , kes võtavad vastu hoiuseid ja annavad neid välja laenudena.
D K
Kassa 100 hoius 100
Kassa 90 hoius 100
Kohustuslik reserv 10
Laen 90 hoius 100
Kohustuslik reserv 10
Kassa 90 hoius 100
Kohustuslik reserv 10 hoius 90
Laen 90
Kassa 81 hoius 100
Kohustuslik reserv 19 hoius 190
Laen 90
190 190
Kui kohustuslik reserv moodustab 100, siis see on lõppbilanss , kuna see oli algne investment.
Kohustuslik reserv 100 hoius 1000
Laen 900
Rahakordaja – on tegur, mis näitab raha pakkumise kasvu baasvara kasvamisel ühe ühiku võrra
m= kohustusliku reservi pöördväärtus e 1/kohustuslikreserv
m= 1/0,1
Pankadel on õigus luua täiendavaid reserve. Igal reservil oma kord.
Keskpangal raske kommertspanga tegevust jälgida.
MØ =CU+R – näitab palju raha peab ringluses olema
CU – Currency
R – Reservid (kohustuslik ja täiendavad)
M1= CU + D
D – deposiidid e jooksev hoius
m=M1/ MØ = (CU+D)/(CU+R)
Tegurid, mis pärsivad rahaloomisprotsessi:

• Laenu nõudluse puudumine – madal laenunõudlus piirab rahaloomisprotsessi ning mis on iseloomulik majanduse surutise perioodidel
  
• Laenukõlbulike projektide nappus – neid ei esitata pankadele piisavalt
  
• Rahasummade leke finantssektorist – osa raha finantssektorist kaob, lekkevõimalused on sukasäär, läheb välja importkaupade ostuks , raha paigutatakse finantsasutustesse, kes ei tegele raha loomisega ( kindlustus , investeerimisfondid)
  
• Vähene omakapital – laenude väljaandmine on keskpanga poolt seotud normatiiviga omakapitali suhtes.
  

Ametlik rahapoliitika , mis tähendab intressimäärade mõjutamist Keskpanga poolt, võib mõjutada kohustusliku reservi määra.
Keskpank võib osaleda rahaturu tehingutes – võib osta ja müüa väärtpabereid
Raha pakkumine sõltub turunõudlusest – kuni 70ndateni sai pank mõjutada inflatsiooni. Ta teatas eelmisel kvartalil ette, et raha emiteeritakse juurde.
Raha mõõtmine – raha agregaatide koosseisu, mis mõõdavad raha pakkumist, arvatakse erinevaid finantsvarasid, mis erinevad oma likviidsuse poolest, ehk oma likviidsuse taseme poolest.
Baasraha MØ – sisaldab ringluses olevat sularaha + pankade kassades olevat raha (kõige likviidsem)
M1= MØ+ vähemlikviidsed varad (säästuhoiused on vähem likviidsed hoiused + ...)
M2= M1 + tähtajalised hoiused
M3 = M2 + Akumuleerimise eesmärgil hoitavad varad
INFLATSIOON
Kui raha pakkumine langeb alla taset, mis on vajalik majandusekasvu jagamiseks, siis jääb majanduskasv oma potentsiaalist maha
Kui raha pakkumine ületab taset, mis on vajalik majanduse reaalse kasu kindlustamiseks, siis selle tulemusel raha väärtus langeb ning tekib inflatsioon.
Inflatsioon ei ole halb nähtus, küsimus on ainult inflatsiooni tasemes.Kui see on liiga madal, siis see ei kutsu majandust arendama ja see tekitab majanduse seisaku . Inflatsioon on hindade üldine ja pidev tõus ning raha ostujõu langus, mis on tingitud liigse hulga raha käibele laskmisest ja mis ületab tegelikke vajadusi.
Inflatsiooni mõõtmiseks puudub ühtne metoodika ning seetõttu on ka väga erinevad inflatsioonitaseme hinnangud .
EL’i astumisel on inflatsiooni norm 3%
Normaalne on inflatsioonitase kuni 30%
Väga kõrge inflatsioon on 100+ protsenti
Hüperinflatsiooni tase on 600%
Kalopeetiv inflatsioon on väga kiire arenguga
Hüplev ehk kõikuv inflatsioon on kõige hullem
Uuringuid koostavad: emor , rahandusministeerium, eesti pank
Emor annab kõige suurema tulemuse 3%, Eesti pank annab kõige väiksema tulemuse 1%, rahandusministeerium 2%
Raha väärtuse ehk tema ostujõu muutumist iseloomustatakse vastavate indeksite kasutamisega, tavaliselt uuritakse seda, palju on arvestusperioodil koostatud ostukorvi maksumus muutunud mingi varasema perioodi suhtes
Hinnaindeks on suhte arv, mis näitab valikulise kaupade komplekti hinna muutumist mingi perioodi jooksul
H1 (Hinnaindeks) n perioodil = ostukorvi hind n perioodil / ostukorvi hind baasperioodil (n-1) per
Nii saame alus- ehk baasindeksi
Ahelindeks = Võrdleme käesolevat aastat eelmise aastaga.
Kõige levinumaks indeksiks on tarbija hinnaindeks.
Mõõdab tarbija kaupade ja teenuste hinna muutumist ajas.
Osasid indekseid ei tasu rahvusvaheliselt võrrelda:

• Tootjahinnaindeks , mis iseloomustab teatud riigis valmistatud toodete hindade muutumist, mida saab kasutada nt jaehindade prognoosimisel
  
• Ehitushinnaindeks – näitab ehituse hindade muutumist ja on aluseks pinna ruutmeetri hinna prognoosimiseks või kinnisvara rentide määramisel jne
  
• Energiahinnaindeks – kaks erinevat kasutusala: siseriiklik võimaldab hinnamuutusi planeerida, ostumüügi lepingute sõlmimisel
  
• Tööjõuhinnaindeks – saab rahvusvaheliselt kasutada. Tööjõu/tootlikuse hinnaindeks
  
• Eksport - ja importhinnaindeks – importi on rohkem kui eksporti, elame võlgu. Tuleb jälgida, et importhinnaindeks ei oleks suurem eksportthinnaindeksist
  

SKP suurenemine 15% (praegu nt 2%) ääretult kõrge, 13% tööjõukulu kallinemine
Deflatsioon on inflatsioonile vastupidine nähtus, mille tulemusel raha ostujõud kasvab
Raha funktsioonid
Nõudliku inflatsiooni tingimustes jäävad raha funktsioonid toimima
Need funktsioonid ei toimi hüper ja muutliku inflatsiooni puhul. Sest kui raha ei ole üldiseks mõõduks, siis me ei saa ju kaupade ja teenuste omavahelisi suhteid paika panna.
FINANTSVAHENDUS
Üks viis raha säästa oleks seda lihtsalt koguda, kuid raha sellisel hoidmisel on mitu puudust:

• Raha võib inflatsiooni tingimustes kaotada oma väärtust ehk ostujõudu.
  
• Raha lihtsalt hoidmine ei too hoidjale täiendavat kasu ehk ei suurenda sääste, sissetulekuid
  
• Lihtsalt raha hoidmine ei ole turvaline
  

Finantsvahendusasutus on institutsioon , mille kaudu raha liigub neilt, kellel on ajutine ülejääk neile, kelle eelarve on defitsiidi peal. Finantsvahenduse kasutamine on sarnane otsefinantseerimisele. Peamine vahe on selles, et säästja ehk investor laenab raha finantsvahendajale ja finantsvahendaja edasi laenu lõppsaajale.
Finantsasutused võib liigitada kaheks suureks rühmaks, mis lähtub nende võimest tegeleda raha loomisega.

Hoiuseid vastuvõtvad asutused - pangad , hoiulaenu ühistud - pangad teenindavad avalikkust ehk kõiki. Hoiulaenuühistud aga teenindavad oma liikmeid, liikmemaks jne. Hoiulaenuühistul ei ole tagatist.

Hoiuseid mitte vastuvõtvad asutused – kindlustused ja fondid . Iga laenu andmisega kaasnevad riskid , mida kõik potentsiaalsed investorid püüavad minimeerida.
Riskid: makserisk – laenu võtja ei taha või ei suuda laenu tagasi maksta.
Tururisk – laenuvõtja poolt tagatiseks antud vara väärtus väheneb riigis valitseva majandusliku oleku tõttu
Likviidsuse risk – laenuvõtja võib vajada seda raha kauemaks, kui laenuandja on nõus andma.
Hajutamisrisk – ühe hoiuse välja maksmine ei tohiks sõltuda ühe kindla laenu tagasimaksmisest.
Laenuandja on huvitatud riskide minimeerimisest
Riskist vabanemine nõuab küllaltki palju vahendeid (teadmised, informatsioon, materjalid..) need vahendid sooviks kellelegi teisele usaldada , siit tekib neil huvi kasutada finantsvahendust .
Selleks vajadus:

Riskide hajutamine läbi finantsvahendusasutuste.

Kulude vähendamine (turgude seis, info maksab, kas on teadmised info tõlkimiseks)

Säästude likviidsuse säilitamine (kui kergelt on võimalik tagatisvara rahaks muuta; müügiga seotud kulud; kui kiirelt tagatise müük toimub; kui tõenäoline on laen tagasi saada, võimalik vältida potentsiaalset kahju)
Enamik laenuandjaid ei suuda täpselt prognoosida, millal neil võib raha vaja minna ja seetõttu on likviidsus nende jaoks eriti oluline. Sellepärast on nad huvitatud lühematest laenutähtaegadest.
Laenuvõtja probleemideks võivad olla tema taotlusel

vajab laenuks korraga suurt summat, otsefinantseerimise korral ei pruugi laenuandjal nii suurt summat olla

Summad peavad olema saadavad konkreetseks perioodiks ehk tähtajaks ja peavad olema saadaval konkreetsel ajahetkel.

Tagasimakse periood peab olema sobilik

Tekib vajadus võtta uus laen

Soovib vähendada kulutusi: peab samuti otsima infot turgude kohta
Finantsvahendaja nõudmised laenuvõtjale nii investorile (laenuandjale) kui laenusaajale
Raha õigsuse kindlaks määramine.
Otsefinantseerimine vs kaudne
Otsefinantseerimine on reeglina odavam, kasulik teatud laenutaotlejatele (tuntusega usaldusväärsem), mõju võib avaldada seadusandlus või piirangud mida seatakse kaudsele finantseerimisele.

• Otsefinantseerimine – investor laenab vahendajale – vahendaja laenab laenusaajale
  
• Kaudfinantseerimine tegeleb varade tähtaegade teisendamisega ehk konverteerimisega – seda saab teha üksnes finantsvahendaja, kes võtab vastu lühemaajalisi deposiite ja konverteerib need pikaajalisteks laenudeks ja võtab teisendamise riski enda kanda.
  

Finantsvahendusel on majanduses täita 5 peamist funktsiooni/rolli

Laenu andmise ja võtmisega seotud riskide hajutamine, mida otsefinantseerimise puhul pole võimalik teha

Majandusagentide infoga varustamine

Intressimäärade kujundamine

Varade tähtaegade konverteerimine

Üldiste tehingukulude vähendamine ja säästude ühendamine
Riskide hajutamine ja info kogumine finantsvahenduses
Riskide eduka hajutamise esimeseks oluliseks tingimuseks on finantsvahendusasutuste suuremastaabiline tegevus
Suuremastaabiline tegevus põhineb statistilisele nähtusele, mida nimetatakse suurte arvude seaduseks. Peamiseks riskiks, mida see suuremastaabiline tegevus hajutab, on likviidsusrisk. Nt kui pangal on palju kontosid, on suhteliselt väike tõenäosus, et kõik hoiustajad oma raha korraga välja võtavad. Suuremahulise tegevuse korral saab pank valida laenuvõtjate vahel. Suurestaabiline tegevus annab pankadele teisegi eelise, sest tegevuse mastaapsus aitab vähendada kapitali säilivuse riski ehk see vähendab võimalust, et üksik investor võiks oma raha kaotada. Sellise riski vähendamisel on kaks peamist põhjust:

Mida suuremaks kujuneb pank, seda suurem võimalus on varasid mitmekesistadan (hajutada)

Panga suuremahuline tegevus vähendab automaatselt laenamisega seotud riski, sest nad saavad valida erinevaid laenutooteid ja laenuvõtjaid.
Markowitchi portfelli teooria
Risk vs Instrumentide arv
Mida rohkem on portfellis instrumente, seda hajutatum on risk
Muud riski vähendamise abinõud:
Erinevate laenuliikide kasutamine, sest erinevate liikide riskitase või oluliselt erineda
Kõige riskantsem on krediitkaardi laen – tagatist ei ole
Hüpoteeklaen on kõige madalama riskiga laen
Riski vähendamise abinõud

• Erineva kustutusajaga laenud. Panka huvitab stabiilne rahavoog .
  
• Laenude andmine erinevate majandusharudele või sektoritele
  
• 5 aasta tegevusplaan – kellele laenu anda. Kui Kommertspangal huvi riskantsete vastu puudub, siis Keskpank annab ressurssi kallima hinnaga.
  
• Kuna finantsturud on avatud turud , siis laenude andmine erinevatele riikidele aga ka erinevates valuutades, Riikideühendustele
  
• Suured laenud – piiratud omakapitali tasemega ja nimelt Keskpank määrab maksmimaalse suurte laenude osakaalu omakapitali suhtes. Suur laen võib tekkida omavahel seotud isikute tõttu. Kõige suurem risk on see, kui varjatud seotud isikute kätte satub raha ja laenuvõtjad ära kaovad.
  
• Tagatisenõue peab vähemalt kolmandiku ületama laenuväärtust (turul võib väärtus kukkuda , me ei tea kui müüdav see tagatis on, lisakulu pangale. Sellist vara müüakse kiirreageerimisväärtusega ehk odavamalt, kui tema väärtus on.
  
• Kindlustus – pank võib nõuda ka isikukindlustust
  
• Laenude analüüsimine – projektide ja tausta analüüs, analüüs laenu kasutamise perioodil
  

Infoallikad
Pank hangib infot põhimõtteliselt kahel alal, kahes rühmas:

Mikroökonoomika alane info – ettevõtete info, aruandlus , ettevõtete kontod ja tehingud, fie -..-, krediidiinfo, pangavõrgustik ( kontorid , filiaalid, terminalid jms),

Makroökonoomika alane info – statistikaameti info, riigieelarvega seonduv info, valitsuse finantsalane statistika, majandurharude statistika, välisriikide info, panga statistika
PANGAD valdavad väga suurt massi infot, mida ei ole ühelgi teisel asutusel
Kontodel toimivad tehingud on ainult pangale kättesaadavad.
Intressimäärad
Suur tähtsus, kuna laenu andmise ja võtmise juures seda hoogsalt kasutatakse
Protsendis väljendadakse intressimäära ehk see on määr mille alusel toimub intressi summa välja arvutamine. Vaikimisi on intressimäär aastane. Intress on rahaline näitaja ehk intress, mida tuleb maksta laenu saamisel või mida saadakse laenu andmisel.
Intress on hind, mida makstakse laenu saamisel laenu eest.
Levinum jaotis intressimäära puhul on nominaalne ja reaalne intressimäär, nominaalne intresssimäär on erinevatelt varadelt makstav intressimäär, mis fikseeritakse lepingus. Reaalne intressimäär on inflatsiooniga korrigeeritud nominaalne intressimäär. Nominaalse intressimäära korrigeerimine inflatsiooniga tundub lihtne, tegelikult pole nii lihtne. Keeruline kahel põhjusel:

Puudub üks ja ainus inflatsioonimõõtmise hinnaindeks, seega erineval meetodil saadud hinnaindeksid annavad erineva inflatsioonitaseme ning seega ka erinevad reaalsed intressimäärad. Inflatsiooni mõõtmisel kasutatakse tarbijahinnaindeksit.

Puuduvad teadmised tulevikuinflatsiooni kohta. Investoreid ei huvita üldiselt möödunud inflatsiooni näitajad vaid tulevik, sest investeeringud on ju suunatud tulevikku. Ujuv intressimäär aitab selle vastu kindlustada (euribor). Seega võib öelda, et reaalseid intressimäära täpseid mõõtmeid ei ole nii et tegeleme ligikaudsete mõõtudega. Reaalse saame nii, et korrigeerime inflatsioonitasemega. Selleks, et veel täpsemat tulemust saada, kasutatakse järgmist mudelit, R=N-I; (1+R)= (1+N)/(1+I) Kuni kümme võiks kasutada.
Nominaalsest intressist kõrgema määra määramise tõukejõud:

• Laenuandja soovib saada kompensatsiooni selle eest et ta loobub jooksvast tarbimisest, sest nagu statistika näitab, on inimloomus rohkem kohene tarbija.
  
• Laenuandja soovib kompensatsiooni likviidsuse loovutamise eest, andes laenu võib ta tekitada endale tulevikku likviidsusprobleemid
  
• Laenu andmisega kaasnevad riskid, mille eest laenuandja tahab täiendavat tasu
  

Intressimäärade kujunemine makromajanduse tasandil
Intressitase on seotud väga paljude majandussüsteemiosadega: rahapoliitika, valuutakursid, inflatsioonimäär , rahvusvahelised finantsturud.
Majanduses aset leidvate intressimäärade kujunemise protsesse kirjeldavad peamiselt kaks majandusteooriat:

• Klassikaline ehk monetaristlik teooria
  
• Keynesistlik ehk likviidsuseelistuste teooria
  

Nende mõlema lähtekoht: intressimäärade kujunemisel on määravaks intressi nõudmise ja pakkumise tulemus ehk koondtulemus. Nõudmise ja pakkumise tulemusena saavutatakse turul niinimetatud tasakaalupunkt, mis ongi antud hetke intressimääraks
Klassikaline teooria on reaalsusele lähemal tõenäoliselt pikema perioodi jooksul ja lühema perioodi osas on tõenäolisem keynesistliku teooria pakutav.
Tegelikult mõjutavad intressimäära lisaks mitmed muud tegurid:

Riigi majandustegevuse aktiivsus – suurem majanduslik aktiivsus nõuab rohkem raha ehk raha nõudlus suureneb, nõudluse kasv toob aga kaasa intressimäärade tõusu

Ametlik rahapoliitika – teostab Keskpank. Keskpank võib rahapoliitikat karmistada, mis tähendab ringluses oleva rahamassi vähendamist. Võimalus tõsta kohustusliku reservi taset, Keskpangal õigus osaleda väärtturu tehingutes, emiteerib väärtpabereid – väärtpaberid turule ja raha turult panka. Leebe rahapoliitika vastupidi, ostab väärtpabereid...

Välisriikide turgude intressimäärad – väliśinstrumentide hind peab saama samaväärseks kohaliku turuga. Kui turg on odav, siis saab siit osta ja mujal kallimalt maha müüa.

Reaalmajanduslikud tegurid – mõju reeglina pikemamõjuline.

Valitsuse fiskaalpoliitika – kui valitsus määrab ära ühiskondliku sektori laenuvajaduse, siis võib see avaldada mõju laenude kogunõudlusele. Kui on tegemist olulise eelarve defitsiidiga, siis võib valitsus kasutada selle katmiseks laenuraha. Sellega kaasneb raha väljavoolamine majandussektorist, millega tekib surve intressimääradele.

Ebakindlus finantskeskonnas – see tähendab riskide suurenemist ehk riskitaseme tõus, sellega kaasneb reaalintressimäära kasv, sest laenuandja nõuab suurema riski eest suuremat tasu
Intressimäärade kujunemine pangatasemel
Pangaintressimäära kujundamisel on tavaliselt aluseks mingi rahaturu intressimäärad, millest üritatakse leida kõige riskivabamad turud. Pangad peavad kuskilt hankima ressurssi. Tavaliselt saadakse see rahaturgudelt.
Laenuintressi laenuturg hakkab pihta nii, et
baasintress, mille peab tagasi saama.
Kasuminorm – pank kui äriettevõte, kes peab teenima kasumit.
Konkurents – kui konkurentide hinnad kukuvad , kukuvad ka selle panga hinnad
Administratiivkulud – pangavõrgustikuga seotud kulud
Üldine majanduslik olukord- kui olukord riigis suureneb, siis peab seda tegurit suurendama
Teatud tegevuskulud – kallid arvutiprogrammis, mis jälgivad, kuidas arvestus käib igapäevaselt või soodsamalt kindla kuupäeva tagant.
Panga baasintressimäär – ei tähenda, et klient saaks laenu kätte. 1) hinnatakse laenukõlbulikkust, mida parem klient, seda parem hinnalisa , mida riskantsem, seda kõrgem. 2) laenukustutusaeg
Laenuliik
Rahvusvahelised intressimäärad