1926.aastal ilmus värsivormis poeem "Stepihunt". Romaan ilmus 1927.aastal. Kirjaniku loomingus kujutab see romaan seniste arusaamade ümberkujutamse, uute pidepunktide otsimise ning tasakaalstamise faasi, mis sai alguse I maailmasõjas. Hesse psühiline seisund pingstus, kuna elas väga sügavalt läbi Euroopa kultuurrahvaste loobumist humanistlikest väärtustest, ning eraelulisi katastroofe. Väljapääsu otsi intensiivsest vaimsest tegevusest ja psühhoanalüüsist. 1919.aastal ilnub romaan "Demian. Ühe nooruse lugu". See näitas uut kvaliteeti, pöördepunkti, uut algust. "Kingsori viimane suvi" (1920); "Siddhartha" (1922); "Supelsaks" (1925); 20.ndate emotsonaalse ja loomingulise kriisi, eneseotsingute ja vaimsele selgusele kõudmise perioodi lõpetasid "Stepihunt" (1927); "Narziss ja Goldmund" (1930). Hilisemad romaanid "Hommikumaaränd" (1932); "Klaaspärlimäng" (1943) märkisid uuele tasandile
näidendid enamjaolt blank värsis. Blankvärssi on tunduvalt kergem tõlkida. Religioosne-filosoofiline teos, mingi seos on Dante "Jumaliku komöödiaga", kuid on ka erinevusi. Kui Dantel oli tugev kontrast kihtides. Tegevuspaik on vana testamendi esimene raamat eedeni aed (sal, kus dante lõpetab, milton alustab inimese rikutus, lõpeb sellega (Aadam ja Eeva on peategelased, peainglid Mikael, Rafael ja Gabriel jutustavad ja valgustavad paari, tutvustavad jumala plaane; saatan, kes ilnub mao kujul.) Tegevus ei välju eedeni aiast. Lõpus Aadam ja Eeva on eedenist välja saadetud oma patu pärast ja peavad oma raskele elule vastu astuma, lootusega, et kristus neid lunastab. Paradiisi väravate sulgumisega lõpeb kogu teos. Pärast kirjutas ta "Tagasivõidetud paradiis" (Paradise regained; 1671). Saatana ja Kristuse vaidlus, milles saatan jääb tuntavalt alla. Sel ajal oli klassistsim Inglismaal võimul, kus oli oluline aja ja koha ühtsus, ning Milton on seda mõneti järginud
annaabi.ee 
