ESTEETIKA (0)

Kadri ESTEETIKA

• Umberto Eco „Ilu ajalugu“, „Inetuse ajalugu“
  
• Kraavi, J Postmodernismi teooria ja postmodernistlik …
  
• Aastaarvud ega teoste nimed ei mängi rolli eksamil. Tuleb seletada, millal ja kes mida ütles. Põhimõtted.
  

Mis on esteetika ( filosoofiline distsipliin )? Märksõnad: ILU, harmoonia , proportsioon, subjektiivne vs objektiivne, isikupära. INETUS . KUNST . MEELELISE TAJU ÕPETUS.
Mis on kunst ? Mis on kunstiteos ? Mida kujutab kujutav kunst?
Aisthetikos – meeleliseks tajuks võimeline.
Esteetika on filosoofiline teadus kunstist, selle suhetest tegelikkusega.
Kas kunst kopeerib seda maailma, mida nad enda ümber näevad ja neid emotsioone ja käitumismustreid või on kunst midagi välja mõeldud, midagi, mis loob uusi reaalsusi? Milline on kunsti suhe ümbritsevasse maailma?
Kunst on kunstniku eneseväljenduse viis.
Kunst tahab maailma muuta, paremaks teha, inimesi muuta. Kunst, mis üritab mõjutada.
Kunstilt ei oodata tänapäeval ilu. Kas ilu on midagi loomulikku või looduslikku või midagi, mida saame tehislikult toota?
Esteetiline on esteetikasse puutuv või esteetika nõuetele vastav. See on kunstipärane, ilus, maitsekas. EKSS .
Filosoofia sõnaraamat: Esteetika on filosoofia valdkond , mis uurib kunsti. Seda, mis pakub meelelist naudingut. Teemad, mida esteetika uurib: kas esteetiline omadus on objektiivne või subjektiivne.
Arvamusliidrid kunstis. Inimeste arusaami mõjutatakse. Kui inimene on piisavalt ise tutvunud, siis oskab ta ise hinnanguid anda. Ei tohiks lasta end nagu lambad teistel mõjutada ja suunata.

• Esteetika on kunstide või üleüldse kauniks, ülevaks või liigutavaks peetavate objektide tajumisel tekkivate tunnete, mõistete ja otsuste uurimine
  
• Esteetikateooria: Mis on kunstiteos? Kas kunst saab olla tõe kandja? Kas kunst toimib kunstniku tundeid väljendades, äratades, puhastades või sümboliseerides? Miks saame esteetilist naudingut kummalistest asjadest nagu hirmuäratavad loodusjõud? Miks eri kategooriatesse kuuluvad asjad võivad olla võrdselt kaunid ?
  
• Esteetiline kasvatus – katse ilu ja kunstimeelt treenida.
  
• Milline on kujutluse roll kunsti tegemisel ja vastu võtmisel? Kas kunstikriitiku hoiakud on objektiivsed. Põhinevad teoreetilistel teadmistel või kõhutundel?
  
• Esteetika üritab lahti mõtestada ilu olemust.
  
• Meelelisi naudinguid võivad esile kutsuda ka teistsugused asjad – inetud . Võivad meid sama moodi erutada. Ei saa öelda, et kõik, mis on ilus, tekitab meis meelelisi tundeid.
  
• Esteetika ei ole ka pelgalt kunstiteooria .
  
• Esteetika kui kunstiesteetika. Mängivad rolli üksikud esteetikad. Filmi, arhitektuuri jne. Kunstnikuesteetika – tema esteetiliste vaadete manifestatsioon (teatud laadi kunstnikuprogramm – oma taotlused, soovid, kunasti loomise põhialused sõnastatud). Kunstnikuesteetika on üldfilosoofilistest harudest eemaldunud. Võib olla kirja pandud ka retsensioonina. Kunstnikuesteetikaid on väga palju
  
• Esteetika kui filosoofia
  
• Alates 20. sajand on esteetika ka kui loodusteadus ehk ei ole enam vaimuteaduste sfääri ainult kuuluv. Fehner aotas kaheks: madal esteetika ja ilu esteetika. Madala esteetika uurijad tegelevad katsete ja eksperimentidega. Uuritakse, mis toimub inimese ajus, kui ta näeb ilusaid asju. Ilu keskust iseenesest ei ole olemas. Aju keskus, mis aktiveerub on seotud hindamis ,-otsustus,-tunnustusprotsessidega. Ilusaks peame asju, mis ei ole väga kompleksed.
  

Esteetika ajalugu I
Esiaeg
Esteetika kui filosoofiline distsipiin tekkis alles 18. sajandil, kuid selle üle on mõtiskletud juba aegade algusest saadik. Alles 20. sajandil on hoogustunud kultuuridevaheline suhtlemine , etnoloogia, antropoloogia on tekkinud. Uurivad teisi kultuure. Tänu pilgu avardumisele on tekkinud huvi ka teiste maade kunstinähtuste ja esteetiliste arusaamade vastu. On tekkinud ettekujutus , millised võisid olla teiste maailma inimeste esteetilised traditsioonid. Meile on partamatu tunda euroopalikku esteetilist traditsiooni.
Euroopas jaguneb:

• Esiaeg – Kreeka- Rooma antiik (ka Egiptus , Mesopotaamia, Pärsia, India)
  
• Keskaeg – kristlus, kui euroopat valitsenud ideoloogia, mis mõjutas ka esteetilisi debatte.
  
• Uusaeg – al 14.-15. saj renessanss , 18. saj valgustus
  
• Kaasaeg – al 1860 – modernistlikud ja seejärel al 20. Saj teisest poolest postmodernistlikud esteetika-käsitlused, k.a spetsiaalesteetikad, nt muusika -, kirjanduse-, filmi-, arhitetuuri- jt kunstialade esteetika
  

Mitte-läänelikud esteetikatraditsioonid: Vana-Hiina
Kong Fuzi 5.saj ema Konfutsius tegeles esteetikaga. Pani eriti rõhku luulekunstile ja muusikale. Need toetavad rituaalide läbiviimist, etiketti ja aitavad inimesele lähemale tuua traditsiooni, iidseid kombeid ja väärtushinnanguid. Kuulus ülikute võimaluste hulka. Lihtrahvale polnud mõtet rääkida. 4. Saj ekr esimesed maaliteooriad. Hiina traditsioonis on kõige rohkem tegeldud just maalikunstiga. Teada teoreetilisi töid 5. saj pKr. 6 maalikunsti põhimõtet, mis on kirja pandud:

Kuidas tuleb väljendada elusolendeid.

Kuidas pintsliga maalida.

Kuidas kasutada värve. Peab olema kooskõlas objekti iseloomuga .

Kompositsiooniõpetus.

Vorm pidi vastama reaalsele maailma – tegelikkuse peegeldus .

Maalikunstis tuleb tutvustada eeskujulikest ja parimatest asjadest, tegudest või inimestest. Peab olema eeskuju või mudeli pakkumine.
Vana-India
Ei ole nii rikkalik kui Vanas-Hiinas. Kastisüsteem takistas suhtlemist. Paljurahvuseline ja paljukeelne riik. Tekitab killustatust ja diskussiooni puudumist kui omavahel raske suhelda. Vana-India traditsioonis levinud mõiste „ rasa “. Tähendab sanskriti keeles mahla, essentsi, maitset , meeleolu ka jumalikku ja meeldivat maitset. Selle all mõeldakse rõõmus-elevat psühholoogilist seisundit , mis tekib kunsti vaatlemisel, nendega tutvumisel. Teiselt poolt on see midagi, mis on kunstiteoses juba sees. Tähendusdimensioone on palju. Üks neist mentaalne ruum või teekond jumaluseni jumalusega ühtimiseks. Kontaks jumalusega võib toimuda väga erineval moel – läbi kujutava kunsti, tantsu, laulu jne
U 500-100 a ema pandi kirja rasa teooria. Seda on hiljem pidevalt laiendatud ja täiendatud. Raamatus kirjeldatakse 8-9 rasatüüpi, meeleoluseisundit. See on avaldanud mõju ka tänapäeva India kultuurile – tantsule , laulule ja filmile .
Islamimaade esteetika
Suurel määral mõjutatud islamist. Islami pühakirjad on pärit 7. Sajandist. Kirja pandud Muhhamedi poolt araabia keeles. Olulisem, et keelatakse inimkeha ja Allahi kujutamist. Kunstiteostes ei ole inimesi. Ei ole elu peegeldust meile tavapärasel moel. Sageli on ornamendid. Abstraktsed kujundid . Nimetatakse ka arabeskideks. Eelistatud värvid: sinine, roheline ja valge. Inimese keha kujutamise keeld tuleb sellest, et inimesest oleks võinud saada ebajumal ja kummardamise objekt. Seetõttu keelati ära. Allah on olulisim. Tema kujutamine keelati, sest ta on kõikvõimas. See, kuidas teda ette kujutada, seda ta ei ole. Ta on kõrgem.
Arhitektuur . Juhtžanr. Sakraalne arhitektuur . Suured ja avarad õued moššeede ümber. Luksuslikud ja kaunid, palju purkkaeve jne. Moššee ise oma kuplitega on äärimselt kaunis ja moodustab kunstis olulise vormi. Ka sisemised ruumid kaunistatud arabeskide ja kalligraafiliste tsitaatidega koraanidest.
Antiik-Euroopa
Kreeka, Rooma antiik. Seostub ennekõike just Kreeka kultuuriga , sest roomlased eelkõige kopeerisid ja alles aegamööda suutsid vabaneda kreeka eeskujudest. Euroopalikku kunsti iseloomustab kõrgetasemeline looming kõigis kunstivaldkondades, eriti skulptuuris ja kirjanduses. Skulptuuris suudeti pakkuda anatoomiliselt korrektseid kujusid . See harmooniline ja loomulik kehahoiak iseloomustab Vana-Kreeka skulptuure. Kirjandus – Homerose eeposed „ Ilias “ ja „Odüsseia“ panid aluse euroopalikule kirjandusele. Kreeka kunstiloomingu kõrge tase seotud mütoloogia. Kangelased olid Jumalused või titaanid . See oli maailm, mis käis harmooniliselt läbi inimestega. Igal kunstil oli oma kaitsejumal . Apollon oli kõikide kunstide jumal. Samas ka sportlaste jumal, sest oli niivõrd heas füüsilises ja vaimses vormis. Oli ideaalmees.
Olid edukad loodusteaduste vallas. Neid rakendati kohe ka kunstivaldkonnas. Olid läbipõimunud.
Muusad. Kunsti loomiseks oli vaja muusade kohalolu , inspiratsiooni, puudutust. Kaitsejumalannad kunstis. 9 muusat. Antiikajal teati ainult lüüramuusikat. Instrumentaalmuusikat ei viljeldud.
Linnade õitseng soodustas samuti tegelemist kunstide ja filosoofiaga . Oli majanduslikult õitsev kultuur.
Antiik-Euroopas tekkisid esimesed esteetikateooriad. Platon ja Aristoteles -
Platon. Õhtumaade võimsamaid filosoofe. Mõjutab siiani teadust. Oli Skoratese õpilane. Sõnastas ideaalse riigi mudeli teoses „Politeia“. Seal esteetikaküsimuste jaoks olulised mõtted. Politeiat ei ole võimalik eesti keeles lugeda. Ainult katkendid. Platon pani kirja oma esteetilisi tähelepanekuid „Ion“ ja „Phaidro“. Ta oli dialoogimeister. Viis selle kirjandusliku žanri täiuslikkusele. Nooruses kirjutas ka draamatekste. Tema keel on väga kujundlik, kasutab palju võrdlusi. Dialoogid loetavad ka kunstiteostena mitte ainult filosoofiliste arutlustega. Tegeles peaasjalikult ilu küsimustega. Kunstnikke isegi põlgas. Need on tema meelest petjad või illusioonimeistrid, mis oli negatiivne tunnus. Põhiliselt tegeleb tema esteetika iluga .
Kui midagi sellist on olemas, mille nimel tasub elada, siis on see ilu vaatlemine
Hindas ilu kõrgelt. Tema teooria mõistmiseks vaja teha sissevaade tema õpetusse.
Kaks maailma: tõelise tegelikkuse maailm – ideede maailm, näiva tegelikkuse maailm – maailm, milles elame. Muutuvate ja kaduvate asjade maailm. ideed on püsivad, igavesed ja muutumatud. Nimetab seda maailma tõelise tegelikuuse maailmaks . Näiva tegelikkuse maailma elemendid (inimesed, loomad) on ajalised , muutuvad, surevad. Kogu reaalusus on Platoniu jaoks näiv maailm. See sültub ideede maailmast, ehk ideaalsest olemisest. Ideede maailm on omamoodi algkujude maailm. See ideaalne maailm läbistab näilise tegelikkuse asju või elemente. Teeb ta olevaks, teeb eksistentseks. Tänu ideedemaailma peegeldustele omandab üldse näiva tegelikkuse maailm oma kuju ja vormi. Suudame eristada teistest selle maailma asjadest. Igas majas eksisteerib majasuse idee. Igas puus eksisteerib puususe idee. Igas ilusas asjas eksisteerib ilu idee. Isegi kui see konkreetne maja või puu maailmast kaob (hävib, sest on ajaline) siis jääb idee sellest majast, puust, kunstiteosest alles. Ideed eksisteerivad iseenesest, muust sõltumata. Nendeni on võimalik jõuda mõttetegevuse või hingelise tunnetuse kaudu. Need ideed ei ole meie väljamõeldised.See on tõeline tegelikkus, mis eksisteerib sellest maailmast kaugemal ja kõrgemal. Ideede hulka kuuluvad Platonil mitmesugused objektid. Nt ring või kolmnurk aga ka hoomamatud nähtused nagu ilu, õiglus või hüve. Siinse maailma elemendid või olendid või nähtused ehk näiva tegelikkuse elemendid on ideede ebatäiuslikud jäljendid või varjud . Selle ideede maailma ja näilise tegelikkuse maailma suhtest räägib Platoni koopa võrdpilt. Vt slaide.
Ilus kuulub ideede sfääri ja on tabatav mõttetegevuse kaudu. Ilu ei ole tajutav meelte kaudu. Selle järgi saadakse ainult ebapuhtaid ja segaseid arvamusi . Platon rõhutab ilu ideedesfääri kuulumist. Ilusa idee vastuhelk on ainult kaunistes asjades. Kaunis võis olla ka hing või headus või hellus , tõde. Lõpuks sulab kõik ühte Platoni arvates.
Loovad kunstnikud ja jäljendavad kunstnikud Platoni arvates. Esmakordne looja on loov kunstnik. Jäljendav kunstnik on see, kes selle loomingu vaatajani, kuulajani viib ja vaataja mällu üritab söövitada. Näiteks etleja või esitaja , rapsood, kes Homerose tükke ette kannab on jäljendaja, tõlgendaja. Loovad kunstnikud on tõele lähemal, sest vormivad ideid, mis nende vormis avalduvad. Jäljendajad on minesi kunstnikud. Ainult näilise tegelikkuse peegeldajad. Platoni järgi on kunstnikud ainult imiteerijad ja seega mitte eriti väärtuslikud inimesed.
Platonit huvitas algupärase loomingu allika küsimus, ka inspiratsiooni küsimus. Kas kunstimeisterlikkust on võimalik treenida. Kas on võimalik lahti lammutada ja õppida üksikuid tehnikaid. Jäljenduskunsti on tema arvates võimalik treenida paremini. Loovatest kunstnikest rääkides rääkis ta geniaalsusest, andest või inspiratsioonist, mis on jumalikku päritolu. See teatud inimestel peatuma jäänud. Olulist rolli mängisid ka muusad, kes kunstnikud puudutasid ja andsid inspiratsiooni. Nad olid vahendajad jumaliku ja inimliku vahel. Andsid jumalikku jõudu. Ilusad luuletused ei ole maised ega inimese loodud, vaid jumala poolt antud. Need on inspireeritud sellest jumalast, kes neid oma valduses hoiavad. Loominguline inspiratsioon on meelteväline. See idee on tänapäevanigi elujõuline. Kunstiku andekus ei ole mitte niivõrd tema intellektuaalse või emotsionaalse oskuse tulemus, vaid võimalus välja lülitada praktilisest maailmast, näilise tegelikkuse maailmast, ja minna ideede riiki.
Aristoteles
Kreeka filosoof , õhtumaade olulisimaid mõtlejaid. Platoni õpilane. Aleksander Suure õpetaja. Rajas filosoofiakooli Lykeioni . Algatas või arendas edasi mitmeid olulisi distsipliine, nt botaanika, eetika , ajalugu, kirjandusteadus , loogika, metafüüsika, retoorika , füüsika, religioon , meteoroloogia jt. Eetilised vaated kirja pandud: „Luulekunstist“
Tegeles kirjandusega. Oli küll Platoni õpilane, kuid vabanes tema mõjudest. Tema arvates eksisteeris ilu meie reaalses tegelikkuses, meie ümber.
Kritiseeris ka kunstnikke alahindamist ja alavääristamist. Tegeleski kunstiga kunstikeskselt. Ei tahtnud inimesi sellega mõjutada, tema kunstiteooria kunstikeskne. Kunsti ei tehta tema arvates ühiskondlikku huvi pärast.
Põhiteoses tegeleb kirjanduse põhiliikidega. Esimene raamat, mis säilinud tegeleb tragöödia ja natuke ka eepose küsimustega. Tegeles ka komöödia ja lüürikaga, kuid need kaduma läinud. Teostest säilinud umbes 1/3.
Mimesis – välise ja sisemise tegelikkuse jäljendamine, kujutamine, imiteerimine.
Arutleb, et kui teadus käsitleb, eksponeeirb, arutleb, siis kirjandus jäljendab või kujutab. Ka muusika ja tants on mimeetilised kunstiliigid. Samuti maalikunst ja plastika , kuid ta tegeleb kirjandusega spetsiifiliselt. Küsimus on jäljendamise viisis. Kirjandus jäljendab keele või sõna abil, muusika jäljendab helide kaudu, tants liikumise kaudu, maalikunst värvide ja vormide kaudu. See mida kunstis jäljendatakse ei ole enam ideede jäljendamine nagu ütles Platon, vaid tema jaoks jäljendati meie näilist tegelikkust , mitte ainult füüsilist tegelikkust, vaid ka vaimset tegelikkust. Muusika on hingeelu jäljndus. Samamoodi ka kirjandus. Aristoteles rehabiliteeris kunsti, mille Platon oli alandanud. Ta tõstis kunsti auväärsete inmtegevuse valdkondade hulka. Ütleb, et jäljendamisinstinkt on inimeselel omane. Pakub meile rõõmu ja naudingut. Inimene on uudishimulik , otsib seoseid ja arutleb. Kunsti eesmärk on laiendada meie inimkogemust. Võrdleme sellega, mida teame ja tunneme . Kunst teab meid asjadest teadlikumaks, võib olla ka alternatiivide läbi mängimine, fantaseerimine. Kunstil on oluline funktsioon meie paremaks inimeseks tegemisel. Veel funktsioone. Kunsti eesmärk ka teatud tunnete esile kutsumine. Aristoteles eristab jäljendamise objekte või esemeid ehk siis mida jäljedatakse. Inimeste kirgesid, tundeid ja eluta maailma objekte. See ei pea olema päriselt eksisteerinud. Võib olla fantaasia .
ESTEETIKA AJALUGU II
Kristlik keskaeg Euroopas

• Keskaja (3./5. – 14./15. Saj) esteetika-arusaamu mõjutas ristiusk: eristati metafüüsilist ilu mõistet ja kunstiteooriat. Ilu peeti Juamala objektiivseks omaduseks, mida inimesed suudavad (oma kunstiteostes) küll nähtavale tuua/peegeldada, kuid mida nad ei suuda ise luua.
  
• Keskaja lõppu tähistab renessanssi jõudmine Euroopasse.
  
• Arusaam kunstist muutus keskaja jooksul palju: varakeskajal (u 3/5. – 10. Saj) valitses selge hierarhia kiriklike kultuspraktikate ja kunsti vahel, pärast Augustinust (5.saj) muutus negatiivne (kunst on valelik, petlik , meelitab inimesi kerglastele meelelahutustele, eksitab inimesi. Varasel keskajal oli kunst tabustatud – ei suhtutud hästi. Ristiusu kultuspraktikad olid olulisemad. Kunsti kasutati küll jumalakodade kaunistamisel, kuid väärtustati siiski vähe) suhtumine kunsti veidi leebemaks ja alates nn kõrgkeskajast (al 11.saj) omistati kunstile juba eriline tähtsus, tekkis sakraalkunst (pühakojad ja nende sisemised ja välimised kaunistused, ikoonid )
  
• Keskaegne kunst on valdavalt visuaalne kunst. Kristlik muusika ja kirjandus on väga tagasihoidlikud. Arhitektuur ja maalikunst esikohal.
  
• Augustinus avastas pühakirja lugedes julgustusi kunstiga tegelemiseks. Alates temast muutus suhtumine kunsti
  
• 11. Sajandil hakati kunstiteoseid palju kasutama, peamiselt sakraalsetes objektides. Pühakodades ja arhitektuuris.
  
• Kunsti kaks tähendust kesajal: artes mechanicae (mehhaanilised kunstid ) ja artes liberales (vabad kunstid)
  
• Mehaanilised ehk tegevad kunstid tähistasid mingisugust osavust, oskusi mingi kunsti alal. Mingite võimete omamine.
  
• Vabad kunstid tähendasid teadmisi mingis valdkonnas. Teadmiste omamine.
  
• Mehaanilised teenivad igapäevaelu, nõuavad oskusi. Selleks peeti ka maalikunsti, skulptuuri, ka neid, mida tänapäeval peetakse käsitööks. Tekstiilikunst , riiete õmblemine, ehitusmeistrite töö, isegi muusika, oskus põldu harida. Need olid igapäevaelu praktiliste ülesannete lahendamiseks mõeldud kunstid. Mingisugusest ajahetkest alates kehtestati neile teatud kindlad reeglid. Käsitööoskuslikud reeglid, mida tunneme kui tsunftireegleid. Pidi järgima teatud norme, kasutama teatud värve ja materjale ja aineid. Oli rangelt seotud normide järgimisega. Need kunstiteosed pidid olema õiges vormis, mahus ja mõõdus. Seda järgiti hoolsalt. Need, kes soovisid saada tsunftiliikmeteks, pidid tegema kutseeksami, said kutsetunnistuse ja võtsid kohustuse järgida reegleid. See võimaldas neile äraelamise oma tööst. Neid, kes eirasid reegleid, said karistada. Enamasti karistus rahatrahv . Selle tulemusena suruti maha nende individuaalsus . Ei saanud omapäraselt nikerdada või ehitada, õmmelda jne.
  
• Vabad kunstid. Keskaegne hariduskompleks. 7 vaba kunsti. Keskaegne haridussüsteem, mis koosnes kahest osast: triivium (grammatika ehk ladina keel, dialektika (piiblitõlgendus) ja retoorika) ja kvadriivium (aritmeetika, muusika, geomeetria, astronoomia ). Vabad kunstid tähendasid mingite teadmiste omamist kvadiiriumi läbinule omistati magistrikraad. Triiviumi läbinu sai bakalaureusekraadi.
  
• Kirikute tellimustööde tegijad vs maalijad (2. Nikaia konsiilium 787) arutati ka kunstiga seotut. Suhtumine ikoonidesse. Ikoonide kummardajad ja need, kes arvasid, et ikoone ei ole vaja kummardada, sest see kisub alla erilisust . Nemad olid ikonoblastid. Kirikukogul arutati ikoonide küsimusi. Peeti oluliseks vaheetapiks keskajal. Muutus suhtumine kunstnikesse. Arvati, et on olemas teatud kunstialade esindajad, kes lisaks käelistele võimetele ilmutavad ka talenti, geniaalsust ja sünnipärast andekust. Need olid ka ehitusmeistrid, arhitektid . Neist said väljavalitute seltskond . Neile hakati esitama tellimustöid, värvati kiriku teenistusse. Ehitusmeistri staatus tõusis. Tõusis ka nende kunstnike positsioon, kes tegid kirikutele tellimustöid, kaunistasid. Lihtsalt maalijad ja käsitöölised olid madalamal astmel. Ehituskunst liikus vabade kunstide poole, sest arhitekt pidi kõigepealt välja töötama konseptsiooni, insenertehnilise konstruktsiooni, nõudis palju matemaatilisi ja muid teadmisi. Saavutas vabade kunstide esindaja staatuse.
  
• Keskaja esteetika põhipostulaadid seotud kolme teoloogi nimega: Origenes (185-254), Augustinus (354-430) ja Pseudo -Dionysios Areopagita (5. Saj lõpp – 6. Algus)
  
• Origenes oli kirikukirjanik, tema huviorbiidis piibel ja selle õpetus. Töötas välja konseptsiooni piibli allegoorilisest rõlgendamisest. Tõlgendada 3 eri moodi: somaatiline – ajaloolis -grammatiline, primitiivseim, sõna-sõnaline interpreteerimine; psüühiline tõlgendamine ehk moraalne interpretatsioon. Piibli mõistmine südame abil; neumaatiline (neuma – hing). Müstilis- allegooriline tõlgendus.
  
• Origenes oli müstilis-allegoorilise tlgendamise meister. Üritas kokku viia muutunud keskaja maailma ja piibli sõnumi. Tõmbas paralleele oma ajaga . Aitas inimestel piibli sõnumit paremini mõista.
  
• Augustinus oli samuti tõlgendaja. Oli mõjukaim keskaja õpetlane. Mõjuvõimas töö „Kristlikust õptusest“ nii keelefilosoofilised küsimused kui tunnetuslikud küsimused. Sõnal ülekantud tähendus ja otsene. Oli allegoorilise interpretatsiooni meister. Oli oluline, sest inimene on jumala sarnane. Ka inimese tehtu võib sümboolselt sarnastada jumala loominguga. Augustinus ka rehabiliteeris ka mõningaid antiikkunsti vorme. Oode võib kasutada ka ristiusu praktikates näiteks vaimulikes rituaalides. Oli oluline ka seepärast, et töötas välja oma muusikateooria . Arutles rütmi, pauside, harmoonia üle. Peetakse ka sõnakunstiteooriale lisaks muusikateoreetikuks.
  
• Areopagita on tegelikult kristlik õpetlane on ise omistanud oma teosed Areopaagi (ateenas akropoli lähedal asuv küngas, kuhu kogunesid eliidi esindajad) liikmele. Avaldas teoseid Dionysiose nime alt. Ta mainib ka, et kohtus isiklikult piiblitegelastega. On kindlaks tehtud, et ei saanud kuidagi tuttav olla nendega. Identiteet ei ole tal siiani kindel. Ta on kirja pannud mõtted, mis on mõjutanud hilisemaid arenguid: võib kokku võtta sõnadega „Jumal on valgus“. Esimesed teoreetilised tööd, mis omistavad ilu jumalale .
  
• Ilu mõiste on allegooriline – Jumal on valgus
  
• Maapealsed nähtavad asjad on Jumala nähtamatu täiusliku ja tõese ilu „ebaõnnestunult sarnased“ koopiad ; maine ilu on Jumala ülima ilu analoogia
  
• Jumalik ilu põhiline väljendusviis on kaunis valguskiir . Ilus on kõik see, mis toob valguse erilised omadused esile – erksad värvid, säravad materjalid, klaas, kuld , kristall, vääriskivid jms ka harmoonilised ja heade proportsioonidega figuurid – ehituskunsti , klaasi- ja vitraažikunst, kullassepakunsti väärtustamine.
  
• Kunsti ülesanne on tuua nn valguspoeesia abil Jumala nähtamatu ilu nähtavale, kujutada midagi, mida tegelikult ei ole võimalik kujutada.
  
• Suger , St Denise kloostri abt (12.saj): „Nõrk vaim jõuab tõeni mateeria kaudu“ st kui vaaelda kunstiteoseid, milles kunstnik on esile toonud, on väimalik juhtida inimvaim üleloomulikku sfääri mõistmiseni – meelelise taju väärtustamine. Mõte oli oma ajast ees ja mõjutas erilist keskaegset kunsti.
  
• Keskaegne kristlik iluideaal leiab kõige ehedama väljenduse gooti stiilis (12.-16. Saj), mille eesmärk on luua visuaalne vaste kristlikule ideedemaailmale; olulised on sümboolika ja allegooria
  
• Katedraalid kui terviklikud kunstiteosed – arhitektuur, skulptuur , vitraaž
  
• Kunstiteose didaktiline defineerimine . Kunst aitab meenutada kunagi toimunud asju. „memoria rerum gestarum“ Sakraalkunstil on oma lemmikmotiivid, mida uuesti esitatakse: Maarja ehk Madonnapildid jeesuslapsega ja ka ilma; püha kolmainsus; ristilöödud Kristus. Kunst seletas piiblit ka neile, kes lugeda ei osanud.
  
• Sakraalkunsti kõrval väärib tähelepanu ka keskaegsete valitsejate paleede ja losside toredus.
  

Uusaeg – renessansist valgustuseni
Renessanss (14.-17.saj)

• Sai alguse Itaalias Firenzes Veneetsias ja kandus siis edasi teistesse Euroopa piirkondadesse.
  
• Pr k reneissance – taassünd
  
• Bütsantsi impeeriumi langus ja türklaste sissetung oli olulise tähtsusega ka Ameerika avastamine, trükikunsti leiutamine, Lutheri reformatsioon (16.saj algus). Võimaldavad rääkida pöördes Euroopa ajaloos. Linnade tekkimine ja areng, linnakodanluse areng – uus sotsiaalne kiht). Loodusteaduste areng.
  
• Vabanemine keskaegse feodaalühiskonna ja religiooni (ka kiriku) poolt seatud piirangutest. Jumalakeske maailmapildi järk-järguline murenemine inimesekesksema maailmapildi poole. Jumalakesksus hakkab kaduma.
  
• Liikumine inimesekesksema maailmapildi poole (isiksuse vaba, vastutustundlik ja tegus areng, mis tipnes humanismiga).
  
• Antiikkultuuri taasavastamine ja väärtustamine
  
• Leonardo da Vinci: Vitruviuse inimene (1492) harmooniline, sümmeetriline. Inimene, kui kõikide asjade mõõdupuu. Vitruvius oli arhitekt, joonistust võib pidada tema austusavalduseks.
  
• Kunstiteoreetilisi töid ja iluideaali otsinguid toetasid Dante Alighieri /1265- 1321 ), Giovanni Boccaccio (1313-1375), Petrarca ( 1304 -1374), Leonardo da Vinci ( 1452 -1519), Michelangelo (1465-1564), Raffaeli (1483-1520) ja teiste Firenze ja Veneetsia koolkonna kirjanikke ja kunstnikke samuti Madalmaade, Saksamaa jt maade kunstnike meistritööd.
  
• Renessanssi ajastu põhiseisukohad tegelesid peamiselt kunstiteooriaga.
  
• Üritati defineerida kunstiteose olemust, mõtestada olemust, arutati kunstniku rolli ja staatuse üle ühiskonnas. Keskajal oli kõigi asjade mõõdupuuks jumal, siis nüüd sai asjade mõõdupuuks inimene. See väljendub ka selles, et piltidele ilmusid tavalised inimesed. Mitte ainult kuningad, kuningannad, piiskopid ja piiblitegelased vaid ka kõige tavalisemad kodanlased. Jan van Eyck (1390-1441): Arnolfini pulm (1434). Putini näoga mees, rase naine. Kujutas tavalisi inimesi. Selja taga peegel . Seal veelkord abielupaar. Peegeldus kui eneseteadvustamise küsimus, topeltpilk.
  
• Uued kunstivormid tulid esile. Antiikaja eeskujul hakati tähtsustama sõnakunsti – kirjandust ja ka maalikunsti ja selle eri osasid – ka graafika ja skulptuur. Selle tulemusena tekkisid ka uued kujutava kunsti suunad, mida varem ei tuntud. Näiteks maastikumaal , portreemaal, nartüürmort ja nn igapäevaelustseenid.
  
• Skulptuur vabanes keskaegsest seotusest kirikuarhitektuuriga. Skulptuur tuli linnatänavatele.
  
• Arenesid edasi kunstnike tehnilised oskused (perspektiivi-, proportsiooni- ja värviõpetus, teadmised inimese anatoomiast jm). Vaatepunkt muutus subjektiivseks.
  
• Tekkisid kunstiakadeemiad, suurenes kunstidevaheline kokurents. Teatud kunstid, kus oli võimalik harjutamise teel oskusi parandada, nende tähtsus tõusis. Tekkisid ka konfliktid. Tekkis spetsialiseerumine. Oli palju selliseid, kes treenisid üht kunstiala ja teistele väga palju tähelepanu ei pööranud.
  
• Leon Battista Alberti (1404-1472) pani aluse kujutava kunsti teooriale: kirjutas teoreetilisi käsitlusi maalikunstist, skulptuurist, arhitektuurist. Selgitas, millised omadused peavad kunstnikul olema, et olle meisterlik.
  
• Al 15. Sajandist tõusis suure au sisse nähtava reaalsuse ehk looduse kujutamine
  
• Leonardo: kujutav kunst peab tegelema looduse vormide ja väljendusega;
  
• Albrecht Dürer: kunsti saladus peitub looduses, kuid maalikunstnik peab ka sisemiselt olema pilte täis;
  
• Mõned arvasid isegi, et kunstnik suudab tänu oma kujutlusvõimele loodust täiuslikumaks muuta
  
• Looduse kopeerimisest ei piisa, kunstnik peab olema pilte täis. Peab olema fantaasiat ja eripära kunstnikul.
  
• Inimese ja ühiskonna täiustamine, ideaaltüüpide otsing, samas olid humanistlikud ideaalpildid kohati liiga elitaarsed. Tekkisid teooriad ideaalsest inimesest, loodusest, ühiskonnast, mis võisid muutuda ohtlikuks, sest ideaaltüüpide maailmast olid mõned ühiskonnavormid või inimesed välja heidetud. Elitaarne mõtlemine, kuhu võeti ainult ideaalsed, rämps heideti kõrvale. Seda on täheldatud ka da Vinci loomingus. Talupojad reservaatidesse. Utoopiad ideaalriigist.
  
• Kunstniku ühiskondliku positisooni paranemine, tema eneseteadvuse kasv väljendus autoportreed ja sõnakunstižanris – kunstnikubiograafia sünd. Giorgio Vasari (1511- 1574 ) tööd, mis panevad aluse kunstiajaloole. Lõi leksikoni. Tõi seal nii arhitekte, graafikuid, maalikunsti esindajaid, kirjutas oma eeskujudest ja endast. Meie teadmised põhinevad ka tema töödel, dokumente nii vanadest aegadest ei ole palju. Tema mälestustest kirjas ka Rafaellost, Michelangelost ja da Vincist. Tänu talle kasutusel mõisted gooti ja renessanss. Võttis esimesena kasutusele. Gootico – barbaarme. Segane. Tulenes gooti hõimude nimest. Pidas keskaegset gooti hõimude kunsti gootiks. Negatiivne hinnang, tänapäeval on muutunud.
  
• Renessansiajastu kunst jäi siiski ühiskondliku funktsiooniga kunstiks. Kunsti mitte kunsti pärast vaid ikkagi ühiskondliku funktsiooniga.
  
• Kunst täitis mingit kindlat eesmärki, seda ei mõistetud veel subjekti eneseväljendusena
  

Renessansijärgsed arengud

• Manerism (16.-17. Saj) ära pöördumine renessansiaja harmooniliste ja tasakaalustatud kompositsioonide juurest kunstlike ja isepäiste kaunistuste juurde (nt skulptuuris nn figura serpentina (plastlik, tehislik , väänlev), kirjanduses pidulik ja mänguline väljendus, kaunistused, sõnamäng). Termin võeti kasutusele 18.saj. Jäi baroki ja renessansi vahele. Üldiselt on tegemist kunstiperioodiga, mis on kunstlik, pateetiline, ülespuhutud, pidulik ja tehislik. See tähendab ärapöördumist renessansi harmooniast ja tasakaalust.
  
• Kunstniku kujutlusvõime, loovus , oskused ja nn disegno interno (sisemine pilt) astetati looduse matkimisest kõrgemale.
  
• Manerismi leidub ka aiakujunduses: purkkaevud, koopad , lehtlad.
  
• El Greco oli tüüpiline kunstnik manerismis. Sisemine pilt asendatakse looduse matkimisest kõrgemale.
  

Barokk ( 1575 -1770)

• Absolutistlik kunst (kujutav kunst, kirjandus, arhitektuur aga ka aiakunst ): ühelt poolt sümmeetria ja korrapära, teiselt poolt lopsakus, uhkus, ornamentaalsete ehisdetailide rohkus
  
• Barokk tähendab portugali keeles lihvimata pärl- barocco.
  
• Barokk on kõrgaadli kunst.
  
• Barokkluule on suuresti juhuluule. Värsid kellegi sündimise, suremise, abiellumise jne jaoks.
  
• „Lasnamäe lamburid“ barokkluule. Rainer Brochmann, Martin Opitz, Paul Fleming. Brochmann kirjutas värsse eesti keele ülistamiseks
  
• Barokile iseloomulik eri kunstistiilide segu, harmoonia ja ühtsuse lõhkumine.
  

Klassitsism (16.-19.saj)

• Antiigiretseptsioon kõikides kunstivaldkondades ja veidi eri aegadel kõikjal Euroopas. Kõige tulisemad esteetilised vaidlused sünnivad. Antiikaja kunsti taasavastamine. Korrapärane.
  

Rokokoo (1720-1775)

• Peamiselt ehituskunstis, moes (rõivad, soengud ), sisekujunduses (nt mööbel), mille eesmärk oli aadli elustiili kaunistamine. Piiramatu fantaasia väljendus. Prantsusmaaga seotud kunstivool .
  
• Prantsuse akadeemia eesmärk oli prantsuse keele ja kultuuri edendamine ja kaitsmine. Sellest sai tugev teaduslik selts. Prmaal tekkis ka suur tüli vanade ja uute vahel. Tüli mõte oli, et vanad austasid klassikalist kunsti, kummardaisd ikka antiikaega ja antiikpärandit, uued ütlesid, et tänapäeva kunst on antiikkunstist juba kaugemale arenenud. Tuleks antiigi kummardamine lõpetada ja tunnustada kaasaegset kunsti. Kuulsaim meister on Charles Perronlt (uute esindaja), vana kunsti esindaja oli Nicolas Boilean.
  
• Rokokoo: piiramatu meelelisus (väänlevad ebasümmeetrilised ornamendid, õrnad lille - ja lehekaunistused, mahedad pastelsed, kuid ka kuldsed ja hõbedased toonid – mängutoosiesteetika-mööblikaunistused)
  
• Suuri teoreetikuid väga palju ei olnud.
  

VALGUSTUS
Kuulub Euroopa uusajastu laiemasse ajajärkku.

• Etapp Euroopa ja Põhja-Ameerika vaimukultuuris 17.-18.saj
  
• Varavalgustus kuni u 1750ndateni ja kõrgaeg nn entsüklopeediate ajastul
  

• Sarnaselt renessansile seotud väga paljude valdkondadega.
  
• Renessansiajal sai alguse pöördumine kirikust see tipneb valgustusega. Valgustusajastu tähtsaim sündmus Suur Prantsuse revolutsioon (1789). See ka lõpetab valgustusajastu. Edasine on juba langus või järelvalgustus. Meie kultuuriruumi jõudis valgustus peale Suurt Prantsuse revolutsiooni 18. Saj lõpp 19. Saj algus
  
• Eesmärk: ületada ni individuaalselt kui ühiskondlikult vananenud ideoloogilised arusaamad ja ettekujutused maailmast mõistuspäraste ratsionaalsete seletuste abil.
  
• Piiritu usk mõistuse mõjuvõimu
  
• Sel ajal õppisid paljud lugema ka talupojad. Ka Eestis tõusis lugemisoskajate arv.
  
• I. Kant „Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?“ Valgustus – see on inimese väljumine omasüülisest alaealisusest, püüe alati ja igas olukorras mõelda ise.
  
• Järk-järguline sekulariseerumine
  
• Absolutistliku riigikorra asendumine demokraatlikuga
  
• Nn kolmanda seisuse esilekerkimine
  
• 1776 – Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon , 1789 – Suur Prantsuse revolutsioon, valgustunud monarhiat tolereeritakse
  
• Liberalismi ning inim- ja kodanikuõiguste sünd
  
• Rahvahariduse areng ja kirjaoskuse massiline levik – lugemisrevolutsioon
  
• Loodusteaduste ka antropoloogia tormiline areng
  
• Tööstuse areng . käsitöö asendumine tööstusliku tootmisega, manufaktuuride ja vabrikute tekkimine
  
• Kaunid kunstid on imnese vaba arengu ja kasvatuse teenistuses
  

Kanti määratluse järgi on valgustus inimese pääsemine omasüülisest alaealisusest. Meie loomuomane argus ja laiskus töötavat sellele küll vastu, kuid vabadustungile on ette nähtud peale jääda ning levida üle inimkonna. Kant oli veendunud valguse võidus, sest Friedrich Suur oli andnud oma alamatele avaliku arutlemise vabaduse, mida polevat enam võimalik tagasi pudelisse toppida. Paar aastakümmet hiljem, 1807. aastal, pärast seda, kui valgustatud mõistus oli leiutanud ja edukalt rakendanud giljotiini, pidas Hegel valgustust juba ületatuks. Valgustus polnud kaugeltki nii mõistlik, nagu ta end arvas olevat, vaid lihtsalt üks sõjakam eelarvamus teiste seas. Sealtpeale ongi valgustuse filosoofilises mõtestamises olnud kord Kant peal ja Hegel all ning teinekord vastupidi.
Kant käsitleb antud artiklis valgustuse tähtsust. Tema meelest viibib palju inimesi n.ö alaealisuse seisundis, kus nad ei julge või ei viisti iseseisvalt mõelda. Autori meelest on väga oluline aga valgustust nii religioonis kui riigivõimu kaudu soodustada, kuna see aitab kaasa inimkonna arengul paremuse suunas. Valgustatud rahvas on arukam ja iseseisvam ning seega ka kasulikum riigile. Kant avaldab ka suurt austust neile juhtidele, kes võimaldavad oma alluvatel valgustatud saada, mitte ei hoia neid raamides laskmata ise mõelda ja otsustada.
1.Põhilised tegurid, miks inimene viibib valgustamatuse seisundis on laiskus ja argus. Nende oluliseimaks erinevuseks on see, et laiskuse puhul on inimesel lihtsalt mugav mitte mõelda oma enda mõistusega ja arguse puhul ei julge inimene eeskostja võimu alt välja rabeleda.
2.Teiste hooleks on lihtne ja mugav mõtlemine jätta, sest ei pea ise pingutama ja vaeva nägema. Ise mõtlemisel mingit ohtu aga küll ei ole, võib küll mõni asi nihu minna, aga eks seda juhtub ju kõigiga, seega pole vaja karta eestkostjate ähvardusi, üldjuhul on need liialdused.
3.Enamikku takistab see, et alaealisus on juba harjumuspäraseks saanud. See on neile mugav ja lihtne ning nad ei kujutagi ette, et saaks teisiti. Samuti raskendab asjaolu, kui seda peab üksi tegema.
4.Valgustuse tingimuseks on vabadus ning revolutsiooniga seda saavutada pole võimalik. Revolutsioon võib meid küll vabastada ühe kindla isiku orjusest, aga tema asemel on veel mõni, kes hea meelega tema rolli endale võtab ning rõhumist jätkab.
5.Mõistuse avar kasutus on see kui keegi avaldab õpetlasema oma heasoovlikuid ideid ja mõtteid kogu ilmale. Eratarvitus seisneb aga selles kui mingi isik avaldab mõtteid oma kindla erialaga seotud piiratud kuulajaskonnale. Nende eristamine põhineb kuulajaskonna suurusel ning mõtete avaldamise vabadusel. Mõtete avaliku kasutuse puhul avaldab isik oma enda kindlaid mõtteid, erakasutuse korral tuleb vahel arvestada oma ameti positsiooni, mis võib piirata teatud mõtete väljaütlemist.
6.Valgustust pole lubatud mittekellegil piirata, kuna see takistab inimkonna edasist arengut ja progressi parema elu poole.
7.Eriti tähtis on valgustust edendada religioonis kuna usk on inimeste väga suur mõjutaja ning kui religioonis levib edusalt valgustus, siis jõuab see peagi ka tavalise inimeseni.
11.04.2012 Valgustus

• Valgustusajastul domineeris ratsionalistlik vaim. Iseloomulikum mõttetera Decartes´i mõttetera: Cogito, ergo sum – mõtlen, järelikult olen. Mõte on jõuline vastuhakk keskajast pärit maailmatunnetusele. Vastuseid ei leita enam jumala juurest vaid mõistuspärase inimese juurest. See on murrang Euroopa kultuuriloos . Niisugune ratsionalism , sellel on ka neg külg. Ratsionalistid suhtusid skeptiliselt inimese meelelisse tunnetusse. Meeltesfäär on tume ja segane nagu koorub välja selle ajastu filosoofide töödest. 18. Saj alguseks oli kogutud palju tevaet inimese kohta. Tekkis vajadus ka inimese meelelise taju aspekte uurida. Äärmuslik ratsionalism lõi soodsa pinnase ka esteetika kui meelelise taju uurimiseks. Meelelise taju teooria tõusis 18. Saj päevakorda esteetikas. Kui valgustusajastul rõhutati inmese isiklikku vastutust maailma tunnetamisel, siis isiklik vastutus tõi kaasa vajaduse pöörata tähelepanu ka meelelise taju aspektidele ja soofustas nende küsimuste teaduslikku uurimist.
  
• Uuriti inimese emotsioone, meelelisust, kujutlusvõimet. Kuigi esteetika kui filosoofiline suund sündis Saksamaal, oli tal ka palju eelkäijaid Inglismaal ja Prantsusmaal.
  
• Üheks eelkäijaks võib pidada sensuaalset tunnetusteooriat. Selle üks tähtsamaid esindajaid on John Locke, kes on öelnud: Miski ei ole mõistuses, mis ei ole varem olnud meeltes.
  
• Ashley- Cooper Shaftesbury Inglismaal: esteetika üks eelkäija. Tööd kannavad nimetust empiiriline sensualism. Ta väitis, et ilu, headus, kord, proportsionaalsus on inimvaimu peegeldused ja see inimvaim oli tal ühtlasi ka maailmahing. Uuris inimeste ilu tajumist katsete abil – empiirika abil. Sealt ka empiiriline sensualism. Oli ka üks psühholoogia eelkäijaid. Pani aluse psühholoogilistele katsetele. Väitis, et harmoonia, mille poole püüdleme, saame arendada, treenida kui me arendame oma maitsemeelt ja oma tunnetusvõimet. Ütles, et üks inimene on tervik, mis koosneb kirgedest ja tungidest ja meeleliigutustest, mida mõistus kontrollib ja alla surub ja et me peame jälgima, et need kaks poolust oleks tasakaalus. Tema seab meelelise tunnetusega sõltuvusse moraaliküsimustega. Püüdleb harmoonilise terviku poole, kus tasakaal. Tema arvates saab seda treenida ja ta peab seepärast kunsti kasvatust väga oluliseks. See aitab luua inimese sees ja ümber tasakaalu. Neid ideid korjasid üles prantsuse valgustajad ja esteetika debati esindajaid. Üks neist Montesquieu .
  
• Prantsusmaal (Montesquieu, Denis Diderot , Jean- Jacques Rosseau, Charles Batteux jt) – termin „kaunid kunstid“.
  
• Montesquie on empiirilise sensualismi esindaja. Käib Shaftesbury jälgedes.
  
• Saksamaal ( Alexander Baumgarten , Immanuel Kant jt)
  
• Didero oli ka kirjanik. Tema draama ja kujutava kunsti teooria räägib, et loodus on kunsti esimene eeskuju. Loodus on kunsti mõõdupuu ja olulisim eeskuju. Looduse all mõtles ka inimeste vahelisi suhteid. Nagu ka eelkäijad pidas ka tema meelelisi dimensioone väga oluliseks harmoonilise isiku vormimisel. Lisaks oma kirjandusalastele töödele on ka kujutava kunsti teoreetikuna silma paistnud. Pidas olulisemaks joont mitte värvi.
  
• Väga tähtis esteetika kujundamisel on olnud ka Rousseau . Kuulub samuti esteetika eelkäijate hulka. Ta eitab ja kritiseerib tugevalt omaaegset kultuuri ja ühiskonda. Ütleb, et inimesed on kadedad, edevad, halvad ja liiga konkureerivad. Sõidavad teistest üle, et saavutada oma eesmärke. Kultuur on inimesed ära rikkunud. Tuleb tagasi minna juurte juurde. Leida ehe ja algupärane kultuur loodusrahvaste juurest. Sellest sai hiljem oluline mõte ka Herderile, kes otsis algupärast kultuuri loodurahvaste juurest. Rousseau ütleb, et õilsate metslaste juurest võib leida kaastunnet , hoolivust, rikkumatust, mis maailmas kaduma hakkab. Tagasi pöördumine looduslikke eluviiside juurde. Rousseau Arutulus küsimuse üle, kas kunstide ja teaduste areng on aidanud puhastada kombeid? Ei ole, on hoopis degenereerinud. On kriitiline oma kultuuri saavutuste üle. Emotsioonide ja meelte väärtustamine. Loomulikud rahvad ei kontrollinud oma emotsioone ega surunud neid alla, vaid lasid vabalt pulbitseda ja välja näidata. See on näide, kuidas meelelise dimensiooni küsimused muutuvad oluliseks.
  
• Batteux tõi kasutusele termini kaunid kunstid oma töös 1746 . A. Eesti keelde tõlgituna tema töö –kaunid kunstid redutseeritud ühele põhimõttele – eesmärk kunstid taandada ühele põhiprintsiibile. Kaunid kunstid tegelevad looduse jäljendamisega. Muusika, tants, kujutav kunst on looduse jäljendamine. Üritas neid ühe mütsi alla kokku tuua ja sõnastada nende printsiibid.
  

• Baumgarten (1714-1762)
  

• saksa filosoof, esteetika teoreetik . Lähtus töödes Leibnizi ratsionalistlikust filosoofiast. Leibniz oli Decartesi mõtete edasiarendaja. Leibniz seletas kahe substantsi teooria: mitte meeleline ehk ratsionaalne tunnetus ja meeleline tunnetus. Leibnizil ei olnud need maailma tajumise viisid nii rangelt eraldatud kui Decartesil. Leidis üleminekuid nende vahel. Ta rääkis kolmest astmest substantside puhul: 1. Mõistuslik/ratsionaalne/teaduslik, 2. Meeltega eristatav ja 3. Tumedad /ähmased tajupraktikad. Baumgarten arendab edasi meelelise tunnetuse küsimust ja väidab, et sellel on oluline ja isegi võrdväärne roll ratsionaalse tunnetuse kõrval.
  

• Mõistet „esteetika“ kasutab esimest korda oma doktoritöös väärtustades tumedate tajupraktikate tähtsust.„Meditationes philosophicae de nonnullis ad poema pertinentibus“ (1735) Lähtus kreekakeelsest sünast „aisthetikos“ ehk meeleliseks tajuks, tunnetuseks võimeline. Baumgarten ütles, et kreeklaste jaoks oli see nii meeleline taju kui kujutlusvõime. Hakkas töödes aesthetikost kirjeldama. Ta tõstis selle samale tasemele mõistusliku tunnetusega. Töötas välja uues distsipliini, millel pani nimeks esteetika.
  

• Kasutas esteetika kohta palju sünonüümseid väljendeid. Alumine tunnetusõpetus. Mõistusega analoogne mõtlemise kunst. Esteetika on ilusa mõtlemise kunst väi ilu metafüüsika. Esialgu oli veel ähmane. Üldistades võib öelda, et esteetika on tema jaoks teadus meelelisest tajust ja selle taju väljendamisest ja esile kutsumisest. Kuna seda meelelist tjau saab küige efektsemalt stimuleerida kaunite kunstide abil, siis tegelas ka kaunite kunstide küsimusega. Eriti huvitas teda luulekunst, millele pööras enim tähelepanu. Eristas 5 meelelise taju alaliiki: kompimismeel , valgusetajumine, kuulmismeel , haistmismeel, maitsmismeel . Lisaks kuulus tema taju loendisse ka mälu. Liigitas meelelise taju alla ka esteetika patoloogia, mille eesmärk oli tugevate meeleliigutuste ohjeldamine ja esile kutsumine Patoloogia kr keeles tugev meeleliigutus. Üritas ka muuhulgas uurida, kas on olemas niisugusi sõnakunsti loomise põhimõtteid, mis võivad esile kutsuda väga suuri tundeliigutusi. Paljud need mõtted ei ole täna enam olulised.
  

• Felix aesthetikus – õnnelik esteet. Inimene, kes on varustatud heade loomuomaduste ja talentidega, samuti taju, aistinguvõimega, kes treenib oma taju võimeid nii kauneid kunstiteoseid luues kui neid vastu võttes. Kaunis hing, kes loob ise kunsti ja võtab vastu, kogeb ja treenib sealjuures oma esteetilist dimensiooni. Ka muuhulgas haritud seltskonnas kuulus selle hulka. See on omamoodi haridusprogramm. Kõik peaksid sellega tegelema, oma talentide arendamisega. Esteetika arendab meid edasi omistas esteetikale didaktilise dimensiooni.
  

• Kanti jaoks muutus oluliseks maitse. Meeltel on omaenda vastutusvõime, mida nim maitseks. Ta oli Baumgarteni õpilane
  

Immanuel Kant ( 1724 -1804)

• Saksamaa filosoof. Valgustusaja ja kogu Õhtumaade kultuuri olulisimaid mõtlejaid. Tema töid ei ole eesti keelde eriti tõlgitud. Ta sündis, elas ja tegutses Kaliningradis.
  

• Mõjutatud Baumgarteni ideedest
  

• Tema põhiteos „Praktilise mõistuse kriitika“ (1787) kujutab endast pööret Õhtumaade filosoofia ajaloos, paneb aluse tänapäevase filosoofiatraditsiooni tekkimisele. Siis algas uut tüüpi mõtlemine. Algab uus filosoofiline traditsioon.
  

• Kanti esteetika- alased tööd jagunevad: 1) tunnetusteooria („Puhta mõistuse kriitika“ 1781 ) – transtsendentaalne esteetika 2) esteetika kui kunstiteooria ja teooria esteetilistest maitsetest („Otsustusvõime kriitika“ 1790).
  

• Tunnetusteooria – meelelise taju küsimused, esteetika kui tunnetusteooria.
  

• Kunstiteooria tegelb otsustusvõimega ehk siis maitseküsimustega. Töötas välja tänaseni kehtivad postulaadid.
  

• Asi iseeneses: mõjutab meeli, tajupraktikat. Selle tulemusena tekivad meie meeles aistingud. Need on asjad meie jaoks. Ding für mich. Aga me tajume asju ajas ja ruumis ja aeg ja ruum. Need mõjutavad meie taju ja tunnetust. See aeg on eelduseks ka meie aistingute, asjade jaoks. Ei suuda midagi tajuda ilma aja ja ruumita. See on meie piiratuse tulemus, oleme ajalised olendid. Kui lisandub aja ja ruumi kategooria faasile asjad meie jaoks, siis tekivad nähtumused. See on meie tegelikkus. Seda kogeme ja võtame vastu. Mõisted – produktiivne kujutlusvõime – otsus – mõistus. Langetame otsuseid nende kohta.
  

• Mõistuse piirist väljas on regulatiivsed ideed nagu näiteks hing, lõputus, jumal, vabadus.
  

• Kanti transtsendentaalne esteetika ehk tunnetusteooria on õpetus meelelisest tajust, teadmiste omandamisest maailmast meelte kaudu, mis toimub esimeses järjekorras ja millele lisandub loogika ehk mõtlemine. Tunnetuse jaoks on olulised mõlemad nii maailma tajumine kui ka mõtlemine. Kant: „Tajupildid ilma mõisteteta on pimedadm nii nagu mõisted ilma tajupiltideta on tühjad“.
  

• Kanti tunnetusteooria skeemi (meie võimaliku tunnetuse maailm – fenomenaalne maailm (transtsendentaalne) vs asjad iseeneses – noumenaalne maailm, millele inimtunnetusel ei ole ligipääsu (transtsendentne)
  

• Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt. Filosoofia ei ole võimeline kirjeldama transtsendentseid fenomene
  

• Nb! Meie teadmine ja arusaamine maailmast on subjektiivne.
  

• Kanti ilu- ja kunstiteooria on õpetus otsustest/hinnangutest ja maitsetest, mille Kant töötas välja oma teoses „Otsustusvõime kriitika“
  

• Inimese otsustusvõime on omamoodi sild või vahenduslüli meelte ja moraaliõpetuse vahel; otsustusvõime on inimese võime langetada otsuseid looduse mitmekesisuse üle, kirjeldada ja hinnata seda – kas mingi eriline või individuaalne nähtus, millega me elus kokku puutume, kuulub juba mõne tuttava seaduspära, reegli või põhimõtte alla (määratlev otsustusvõime) või tuleb see üldistus alles tekitada (reflekteeriv otsustusvõime)?
  

• Reflekteeriv otsustusvõime kujutab endast inimese tegelikku oskust maailmas orienteeruda, sest see nõuab inimeselt loovust ja kujutlusvõimet ning oskust luua erilise kohta üldistusi, anda sellele hinnanguid
  

• Inimene langetab maailmas orienteerudes ka esteetilisi otsuseid. Need on subjektiivsed, seotud inimese rahulolu ja mõnutundega.
  

• Kant nimetab oskust esteetilisi otsuseid langetada maitseks. Deifneerib maitset kui ilu tunnetamise oskust. Ütleb, et maitse on kõikidele inimestele omane võime või oskus, sest meie tunnetusaparaat on sarnane. Maitse on suunatud konkreetsele objektile võib olla loodusobjekt või kunstiteos. Kusjuures Kant hindab loodust kõrgemalt kui kunsti, vähemalt tegeleb sellega rohkem.
  

• Ta ütleb, et kui hindame midagi ilusaks, siis langetame oma esteetilise otsuse ilma igasuguse omakasuta ja ta võtab selle kokku vormelisse „Ilu on omakasupüüdmatu rahulolu“. Mis see tähendab?. Kant piiritleb mõisteid: meeldiv, ilus, hea. Heaks nim midagi, millest oleme huvitatud, mida tahame endale saada. Hea on midagi, mis meile kasu toob ja mida tahame omada. Ka meeldivusest oleme me huvitatud, sest meeldiva tunnetamine on ihaldusväärne. Kui nim midagi meeldivaks, siis ka tegelikult ihaldame seda. Kui räägime meeldivast käitumisest nt, see on viisakas käitumine, mida tahame jälle kogeda. Ebameeldivat me väldime ehk see hea ja meeldiv on väga ugevalt seotud meie heaolu ja nö omamissooviga. Sellest erineb ilu kategooria. Kui nim midagi ilusaks, siis me ei ole Kanti järgi huvitatud selle asja omamisest ja pidevast kohalolekust. Et pidada päikesetõusu ilusaks, ei pea me seda koguaeg nägema, ei taha seda omada. Ilusad maalid nt ei tähenda, et me peaksime tahtma seda omada ja pidevalt näha. Ehk siis ilu tekitab meis sarnaseid tundeid nagu rahulolu, kuid me ei soovi ilusaid nähtusi, objekte, asju omada. Ilu on omakasupüüdmatu rahulolu. Tänapäeval ei pea paika. Maailm on arenenud nii, et tahame ka ilu omada. Siin võib öelda, et Kant on tänasest vaatepunktist eksinud , sest suhtume nüüd ilusse omastavalt. Miks me tahame koguaeg olla ilu sees? See oleneb ka inimesest.
  
• Ta on tegelenud ka kunsti ja looduse iluga. Pidas looduse ilu kõrgemaks ja olulisemaks. Ütleb, et iga kultiveeritud isiksus on huvitatud looduse ilust , sest loodus oma sihipärasuse ja struktureeritusega aitab inimesel korrastada oma mõtlemist ja tugevdada tema inimlikku loomust. Looduse ilu aitab sõnastada ka teesi omakasupüüdmatust ilust.
  
• Kunstiloome ja geeniuse küsimus. Kanti jaoks on kunstiteosed sündinud eesmärgiga. Neil on ka kindel vorm. Ta eristab mehaanilist kunsti ja esteetilist kunsti. Mehaaniline – käsitöö, mimeetiline kunst (looduse, ümbritseva maailma peegeldamine) ja esteetilise kunsti eesmärk on tekitada naudingut ja mõnu, aga see on alati seotud ka teatud vormireeglitega. Kõik kunstnikud ei ole võimelised looma esteetilist kunsti, ainult loomulike annetega geeniused. Defineerib geeniust – andekas inimene, kes annab kunstile teatud reeglid või teatud vormikeele. See tähendab, et geniaalse kunstniku looming ei ole matkimine , vaid ta on midagi sellist, millest teised eeskuju võtavad. Ta on ainukordne. Geniaalsust ei ole võimalik õppida, see on originaalne vaimurikas, erakordne. Tegelikult sellest geeniuse ideest on läbi imbunud kogu ajastu, milles Kant elas ja tegutses. Ka Goethe , Schiller ja teised tegelesid geeniuse konseptsiooniga.
  
• Ta tõi esteetilistesse debattidesse „üleva“ mõiste. Ilu, inetus ja ülev kui esteetilised kategooriad. Paljuski see ülev on ilule vastandlik. Kant rääkis, et esteetilist naudingut ja heaolu ei tekita ainult ilusad asjad ja nähtused, vaid ka hiigelsuured, piiritud, vormitud nähtused, mis tekitavad meis kõhedust või isegi hirmu. „Tähelepanekuid ilusa ja üleva tundest“. Mäestik, mille lumises tipus möllab torm , tekitab meis rahuloluga segatud hirmu. Võime pidada pigem ülevaks. Näiteks kaunis lilleaas orgude põhjas tekitab meis õnne ja rahulolu ja positiivse meeleolu. See on ilus. Nimetab veel üevatena ohtlikult ja ähvardavalt eenduv kalju mägedes või orkaan või vulkaani hävitav jõud, võimsa jõe kosk jne.
  
• Ilus on piiratud ja kindel vorm, ülev on vormitus, piiritlematus, haaramatus, kaootilisus.
  
• Ilus on kvaliteetne. Ülev on ka kvaliteetne
  
• Ilus on elu edenemise tunne ja ülev elu pidurdumise tunne ka laialivoolamise tunne (ähvardus ja hirm elu ees)
  
• Ilus on mänglev iseloom. Ülev tõsine iseloom.
  
• Ilus on tekitatud antud vormi vaatlemise kaudu. Ülev nõuab teatud meeleseisundit.
  

Kanti aegne ja järgne esteetika Saksamaal

• Olulisem on Herder . Johann Joachim Winckelmann ( 1717 -68) oli arheoloog , omal ajal väga mõjuvõimas. Kujundas valearusaamu, et antiik-kreeka arhitektuur oli ainult valge, helge jms.
  
• Herder (1744- 1803 ): humanist, kultuurifilosoof, keeleteadlane, tõlkija, kirjanik ja protestantlik teoloog. Teda võib pidada paljude Euroopa rahvaste rahvusliku eneseväärikuse algatajaks . Ütles, et igal rahvusel ja ajastul on oma väärtus ja need on ajaloo liikumapanevaks jõuks. Kõikidel rahvastel oma väärtuslik kultuur ja see on võrdväärne kreeklaste ja roomlaste saavutustega. Kutsus oma kaasaegseid koguma nt rahvalaule, pärimust, rahvaluulet jne. Rousseau oli tema mõtete eelkäija. Herder avastas rahvakultuuri . „Rahvaste hääled laulus “ eri rahvalaulude näited oli tema kokku pandud.
  
• Goethe ja Schiller on esteetilises diskussioonis olnud olulised. Olid Kanti kaasaegsed. Seotud saksa kultuuri keskuse Weimariga.
  

Weimari klassika

• Saksa kirjanduse ja kultuuri ajajärk, mis seostub ennekõike ajastu suurkujude Wielandi, Goethe, Herderi ja Schilleri koostööga 18.-19.saj vahetuse Weimaris ja lähedalasuvas ülikoolilinnas Jenas , kitsamalt Schilleri ja Goethe alianss.
  
• Goethe ja Schilleri sõprus – esteetiline alianss. (1794-1805). Tihe kirjavahetus ja pidevd kohtumised, erinevate karakterite ja poeetilise ning filosoofiliste arusaamade kokkupuutest sündis viljakas sümbioos, teineteise täiendamine
  
• Goethe: kunst – elu peegelpilt , maailma enesetunnetamise võimalus, tegelikkuse mõistmise vaimselt – meeleline meetod. Impulsiivn, tunneteinimene.Andis Schillerile õpetust, et ta vähendaks mõistuse kontrolli
  
• Schiller: inimese esteetilisest kasvatusest , mõistuseinimene. Armastas igasuguseid konseptsioone ja skeeme, struktueeritud mõtlemine. Tasakaalustas Goethet, aitas tundeid vaos hoida.
  
• Vastastikune respekt ja hoolivus , teineteise loomingu kriitilis- konstruktiivne hindamine.
  
• On öeldud et kahe erineva natuuri kokkupuutest on sündinud selline sünergia, mille sarnast teist väga ei teata, nad täiendasid teineteist. On väidetud, et olid väga erinevad karakterid, lausa vastandlikud, kuid see lõigi nende vahel ilmselt sellise efekti.
  
• Neil olid ühised huvid: antiigi esteetika, kunstifilosoofia, eriti poeetika küsimused
  
• Ühised kunstiprojektid: kirjanduse ja filosoofia ajakirjad „Die Horen“ ( aastaajad ld k) ja „Der Musenalmanach“
  
• Ühistööna sündinud „Xeniad“ (1797 Musenalmanach viimases numbris) epigrammilaadsed salmikesed, teatud ajal lõid igal päeval ühe xenia, mis käsitles asjakohaseid probleeme.
  
• Goethe teosed, mille valmimisprotsessis on Schilleril oluline roll („Wilhelm Meistri“ tetraloogia 1795-96)
  

Schilleri kirjad

• 27 kirja, mis ei olnud suunatud kindlatele inimestele. Mõeldud dialoogina Kanti ideega (ilu ja maitse subjektiivsus) ja Prantsuse Revolutsiooniga (mõistuse diktaat)
  
• Üleminek ühelt ühiskondlikult süsteemilt (vana monarhistlik riigikord ) teistele (mõistuseriik) peab toimuma järk-järgult
  
• Suur Prantsuse revolutsioon ei päädinud oma ideedega vaid sumbus Jakobiinide diktatuuri. Kritiseerib kirjades valgustusaja piiritletud usku mõistuse ülemvõimu.
  
• On vaja et inimesed arendaksid oma mõistust ja tundeid tasakaalustatult.
  
• Inimesele tuleb õpetada ümber käimist kunstiga (valgustust südametele), sest esteetiline kasvatus aitab inimesel mõista ka poliitilisi ja ühiskonnaelu protsesse ning lõpuks muuta maailma enda ümber paremaks
  
• Inimene, kes talitleb üksnes tunnete järgi on metslane. Rumal rahvamass, kes talitleb ainult ihade ja instinktide järgi. Inimene kes järgib ainult mõistust on barbar. Neiks nim valgustusajastu ratsionaliste. Inimene aga võib kahte viisi enesega vastuolus olla: las metslase või barbarina. Metslane põlgab kunsti, armastab loodust. Barbar teotab loodust. Ta ei pea õigeks ei mõistuse ega tunnete diktatuuri, vaid kesktee leidmist . Kirjades 1-5 tegeleb mõistuse ja tunnete lõhega. Tasakaal inimeseks olemise võti. Ka riigil on selle leidmisel tähtis roll. Alates 10. Kirjast arutleb ta kaasaegse ja antiik-kunsti üle ja asub siis otsima objektiivset ilu mõistet (puhta ilu ideed). Kuidas kunst saab inimest muuta ja lõpptulemusena ka kogu ühiskonda parandada. Kunst pakub võimalusi positiivseteks muutusteks.
  
• Ütleb et õnnestunud koostöö indiviidi ja riigi vahel saab tekkida kui valgustust ei nõuta ainult ajudele vaid ka südametele. Sest see mis tunnete tasemel mingit vastukaja ei leia, ei jõua ka mõistusesse. Mõistus ja tunded on harmoonilisel viisil ühendatud kaunites kunstides ja ilu sfääris.
  
• Schiller eristab inimeses nn meelelist tungi (aje), mis lähtub inimese füüsilisest olemasolust e meelelisest loomusest ja vormitung, mis lähtub inimese mõistuslikust loomusest ja vormib inimese individuaalset maailma. Vormitungi püüdeks on inimest vabastada. Panna maksma isiksus. Ehk siis meeleline tung inimeses loob juhuseid ja võimalikkusi, paljundab maailmu , toob meile maailma kohta informatsiooni. Vormitung aga, kus mõistus mängus, kujundab inimese isiklikku identiteeti ja vormib meie individuaalset maailma, mis käib mõistuse kaasabil.
  
• Esteetilise kasvatuse eesmärk on neid tunge tasakaalus hoida, sest seeläbi jõuab inimene iseenda ja laiemalt ka inimsuse idee mõistmiseni. Sealjuures on inimesele abiks kaunid kunstid, sest neis on meeleline ja vormiline tung tasakaalus ja ideaalsel moel ühendunud.
  
• Kui inimene loob või kogeb kunsti siis ta mõostab, et ka tema võib jõuda sellise harmoonilise ühtsuseni.
  
• Inimese teeb täiuslikuks mängutung, mis väljendub selles, et meeleline ja vormitung toimivad ühendatult. Mängutung, elav vorm, ilu. Mängutungis väljendub inimese esteetilise seisundi eripära. Mänguline suhe maailmaga . Mängutung ühendab kaks inimese vastandlikku poolust. Inimese esteetilise seisundi eripära,mis eristab teda teistest olenditest.
  
• Esteetilise mängutungi väljenduseks on kunst, mida inimesed nii loovad kui kogevad; kunst aitab inimesel jõuda sisemise tasakaalu, rahu ja meeleliigutuse ehk õnneni.
  
• Kunstiga tegelemine ja selle kogemine võib viia ühiskonna muutmise, esteetilis -ideaalse riigi ülesehitamiseni.
  
• Oma viimastes kirjades arendab edasi esteetilise mängu kirjeldust.
  
• Kokkuvõte tema esteetilises kasvatuses: kunst on esteetilise mängutungi väljendus, mida samal ajal ka kogeme, vastu võtame; esteetiline mängutung aitab jõuda sisemise tasakaaluni, sest tasakaalustab meie vastandlikke tunge, mis meis võitlevad. Esteetilises kasvatuses on potensiaal ühiskonda muuta ja mõjutada, sest kunstiga tegelemine toob kaasa meie iseloomu peenedamise, tundlikumaks muutmise, sisemise tasakaalu ja humaansuse, sest leiame oma inimeseks olemise baasi seeläbi. Kaugemas perspektiivis võimaldab selline inimeste kooslus luua ka esteetilis-ideaalse riigi.
  

Uusaeg Euroopas – 19. sajand
Romantism ja romantikute esteetilised püüdlused

• Kultuurilooline periood Euroopas, põhiliselt kujutavas kunstis, kirjanduses ja muusikas u 1790-1850
  
• Etümoloogia: ld in lingua romana – ek roaani keeles, st romaani rahvaste kirjutatu
  
• Kese asub Saksa kultuuriruumis
  
• Järgnes ja vastandus klassitsismile (antiikkunsti ülistus ja matkimine, lihtsate ja selgete vormide ning õilsate/eeskujulike sisude jäljendamine)
  
• Rõhutati rahvakunsti .
  
• Romantikutele pakkusid huvi rahavaste legendid, jutustused, vanasõnad, kõnekäänud, laulud. Neid hakati koguma. Herder oli esimene, kes selle olulisust rõhutas. Vandade Grimmide muinasjutud.
  
• Huvi müstilise keskaegse kultuuri vastu. Varemete ja maagiliste asjadega tegelemis huvi
  
• Ajastu märksõnad: hingestatus , tundeküllasus, salapära, fantaasia, rahutus, huvi teadvustamatuse vastu, huumor, iroonia , igatsus/ melanhoolia . Sinine mängib rolli maalides – igatsuse värv.
  
• Romantiline kunstnik: maailmaparandaja , vastandite ühendaja, hingelise tasakaalu poole püüdleja.
  
• Lemmikmotiivid: sinine lill, rändur, peegel, teisik , võlurid ja haldjad ja vaimud, kurat, looduslaps.
  
• Ajastut soosisid ühiskondlikud arengud: poliitilised vapustused (suur prantsuse revolutsioon, Napoleoni sõjakäigud, saksamaa killustatus ja selle vaimne ühendamine) Romantiline kunstnik on lõhestatud ja see on teostes sees.
  
• Jätkuvad samad sotsiaal-kultuurilised protsesstid: koolihariduse areng, inimeste tegelemine muusika, kirjanduse, kunstiga. See ei olnud enam üksikute väljavalitute ala.
  
• Romantikute jaoks ei olnud kunst kasvatuselement. Schiller püüdis inimesi ümber kasvatada, aga romantikutel subjektiivne eneseväljendus. Hinge peegeldus.
  
• Romantismi kunstile on iseloomulik kunstiteose avatud vorm. Reeglite ja rangete ettekirjutuste eitus . Katsetati eri vormde ja žanritega. Tekkisid hübriidid. Kirjanduses segunes luule ja proosa, stiilid segunesid kujutavas kunstis ja muusikas.
  
• Üks romantikute esteetiline konseptsioon kannab nime progressiivne universaalpoeesia. Schlegel töötas välja. Tähendab teatud tüüpi tekste . Kirjandusepõhine. Mis pidi ühendama kõiki kolem kirjanduse põhiliiki, lüürika, dramaatika , proosa. Lisaks filosoofia ja teadus. Konglomeraat. Selle konglomeraadi eesmärk oli mõjuda üheaegselt kõikidele lugeja meeltele. Olema universaalse suunitlusega. Kunstiteosed ei ole kunagi valmis, nad on avatud ja pidevas arenemises – progressiivsus. Tekstid ei saanudki valmis, neil oli nii suur teoreetiline konseptsioon taga, et suudeti valmis kirjutada väheseid. Hakkas tekkima fragmente niiviisi. Ei ole lõpetatud tööd. Tegevuskäigud jäid lõpetamata, ei tea mis kangelasest edasi saab. Soov sinna kõike sisse pakkida oli väga suur.
  
• Progressiivse universaalpoeesia näide Schlegel „Lucinde“
  
• Romantiline iroonia – kunsti võte, mis seisneb selles, et kunstiteos ise reflekteerib oma kompositisioonipõhimõtete üle selle teose sees. Esineb teatud tüüpi katkestusi. Kui on loodud üks illusioon, mingi kangelase maailm, elu, käigud. Äkki tuleb lõige ja autori arutlus selle üle, kas autor laseb kangelasel edasi elada või mitte. Mis siis saaks tegelasest. Arutletakse kunstiteose sees. Autor on nagu jumalik käsi, mis sekkub teosesse ja lõhub illusiooni mille ise on üles ehitanud. Schlegel ütles, et romantiline iroonia on enese loomise ja enese hävitamise protsessi pidev vaheldumine .
  
• Romantikud tegelesid palju kunstnikku teemaga , arutlesid selle üle ka teostes. Kuidas sünnib kunst, mis see on, mis ohvreid nõuab, kas selleks vaja andekust või palju vaeva ja harjutamist. – poetoloogiliste teemade kõrgaeg kunstis, huvi kunstiloome küsimuste ning kunstniku elu üle
  

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831)

• Saksa idealismi peamine esindaja, Õhtumaade üks olulisimaid mõtlejaid
  
• Peateod „Vaimu fenomenoloogia“ (1807) vaimu arenguteekonna analüüs meeltega kogetust läbi loomuliku teadvuse kuni spekulatiivse mõtlemiseni. Üritab teos kirjeldada vaimu ka inimvaimu teekonda, arengut läbi aja ja ruumi.
  
• Ei pooldanud romatilist kunsti, kuigi elas sel ajal.
  
• Tema filosoofia jaguneb: loogikaks, loodusfilosoofiaks, vaimufilosoofiaks. Kusjuures esteetika küsimused (kunstiteooria) kuuluvad vaimufilosoofia alla.
  
• Alates temast hakati esteetikat pidama eelkõige kunstifilosoofiast, tema rääkis ellkõige kunstist mitte ilust enam
  
• Meil ei ole Hegeli kirja pandud loenguid, vaid need on tema õpilaste kirjutatud.
  
• Hegel on pigem kunstifilosoof.
  
• Tema positsioon filosoofia ajaloos. Platoni, Aristotelese, Kanti kõrval olulisimaid Õhtumaade filosoofe.
  
• Hegeli filosoofia on võimas, väga laiahaardeline.
  

Hegeli esteetika ehk kunstiteooria

• Sõnastatud Berliini ülikooli esteetika-loengutes 1817-1829, välja antud tema õpilase Gustav Hotho märkmete alusel 1835-1838
  
• Eesmärk: anda kunsti filosoofiline määratlus – def kunst ja selle olemus, kunstiajalugu, anda ülevaade maailmakultuuri või inimkultuuri ajalukku
  
• Hegel väärtustas kunsti. Kunst oli Hegeli jaoks inimkultuuri arengu jaoks väga oluline. Näitab, et kunsti kaudu väljendubki inimese vaim. Kunsti tähtsustamine on tema suur teene .
  
• Põhimõisted: kunstiteos – üksikisiku loodud, kuid kuulub ühiskonnale, pakub näitlikku või kujukat tõlgendust on loomult ajalooline. Kunstiteos on oma vormilt alati ajalooline. Sünnib kindlas ajas ja ruumis ja seepärast erinevad kunstiteosed üksteisest ja ka nende mõju inimestele on erinev, erineb sellest milline on olnud kunstiteose kaasaegsetele;
  
• kunstiajaloo vormide skeem – sümboolne, klassikaline ja romantiline kunstivorm . Selle kunstiteose ajaloolisuse mõttega seostub et ei ole igavesti kehtivat või üldkehtivat kunsti, kunstiteosel on oma ülesanne selles ajas kus ta sünnib ja vähesed ütlevad ka edasistele midagi.
  
• Väide kunsti lõpust – ei tähenda et inimesed lobuvad kunsti loomast , vaid et kunst minetab oma tähenduse elu kujundajana ja vaimu mõtestajana ja absoluudi kirjeldajana. Tänapäeva tuues : kunstil ei ole ühiskonnas mingit tähtsust.
  
• Kunst on seotud ilu, tõesuse ja ideaali mõistega. Ütleb et kunst on tihedalt seotud ilu ja tõesuse mõistetega sest ilu ja tõesus on kunstiobjektiks. Ehk siis kunst kujutab, peaks kujutama ilu ja tõesust. Tähendab et kunsti eesmärk ei ole mimeetiliselt ümbritsevat matkida, vaid peaks pakkuma inimesele tõeseid ehk ilusaid käitumismustreid, orientiire mille järele joonduda. Ehk siis ideaalpilte
  
• Kunsti objektiks on ilu; kunst – ilus näivus.
  
• Hegel eristab petlikku näivust – individuaalne, juhuslik, meelelahutuslik ja ilusat näivust (kunst on ilusa näivuse avaldumine st tõelisuse ja vaimu avaldamine ja see tähendab et kunst on tõesem kui tavareaalsus, sest kunst on võimeline näitlikustama ideid, tõelisust, absoluuti
  
• Kunst on tõene, st pakub orientiire inimese tõesele, moraalsele, vastutustundlikule käitumisele. See on oluline, sest see idee sai hiljem hästi mõuvõimsaks eriti nõukogude esteetikas, kus kunsti eesmärk oli kirjeldada ideaaltüüpe.
  
• Kunsti eesmärk on oma spetsiifilisel moel, st kauni vormi ja meelelis-näitlikult esitatud konstruktsiooni abil väljendada/vahendada/luua ideaale, pakkuda maailma ja elu võimalikkuse mudeleid
  
• Kui kunst jääks pelgalt petlikult näivaks ehk siis individuaalseks siis oleks tegemist ainult ajaviitega ja ei saaks rääkida kunstist kui tõelisuse avaldumise viisist.
  
• Vrdl filosoofia haarab absoluuti/vaimu mõisteliselt, religioon ettekujutuse kaudu.
  
• Räägib oma esteetikateoorias ka looduse ja kunsti vahekorrast. Ta räägib kunstist kui väärtuslikumast, sest inimese vaim on väärtuslikum. Seab ideemateeria vaimumateeriast kõrgemaks
  
• Ütleb ka et ilus näivus – kunst - võib olla tõesem kui tavareaalsus. Kunst on võimeline näitlikustama ideid, tõesust, ilu ehk siis absoluuti.Meelelahutuslik kunst seda ei suuda.
  
• Kunst mis ainult matkib loodust on väheväärtuslik aga kunst mis pakub ideid on kürgem kui loodus.
  
• Meid vormivad teatud ajahetkel ringluses olevad ideed ja teadmised, see mõjutab meid. Sellest tulenevalt mõjutab ka kunsti. Ütleb ka et ajaloo kaudu väljendubki meie maailma olemus.
  
• Kolm kunstivormi: sümboolne kunstivorm: varajasem, kirjeldab seda nii, et inimesed olid siis absoluudile sobiliku materiaalse vormi otsingutel aga nad ei leidnud sobivat ja adekvaatset vormi. Nende kunstiteosed kuj endast moonutatud nähtusi. Nt kas midagi paistutai üle võimsamateks või multiplitseeriti pisikesteks aspektideks. Tema jaoks on kõige selgem sümboolse etapi nähtus egiptuse püramiidid. Varased orientaalsed kõrgkultuurid; jumalikkuse ideaalile otsiti sobivat materiaalset vormi; looduvormide paisutamine
  
• Klassikaline kunstivorm: kreeka antiikkunst , eriti skulptuurid , aga ka poeesia ; sisu ja vormi süntees; ideele/jumalusele/absoluudile leiti adekvaatne materialiseering
  
• Romantilise kunstivormi etapp: Euroopa kristlik keskaeg kuni Hegeli kaasaeg; lõhe idee ja selle materiaalse realiseeringu vahel (ratsionalism, subjektiivsuse kasv) vaimu realiseerimine – subjektiivsed hingepeegeldused vähem materiaalsetes kunstides, nt kujutavas kunstis, muusikas, poeesias.
  

Noor- ehk vasakpoolsetest hegeliaanidest marksistliku esteetikani

• Pärast Hegeli surma (1831) jagunesid tema õpilased/kolleegid ja jüngrid kaheks
  
• Noor-ehk vasakhegeliaanid (Karl Marx , Ludwig Feuerbach , Arnold Rüge) Hegeli idealistlikud mõttesüsteemid ei suuda selgitada ühiskonna muutunud ajaloolist olukorda ega lahendada Preisi kuningriigis tekkinud kriisisituatsiooni (lihtrahva vaesus , riiklik bürokraatia, tsensuur, politsei meelevald, usuline diskrimineerimine) vaja on edasisi dilektilisi arenguid. Nad ehitasid oma ideed üles ühiskonna, - religiooni-, ja kapitalismikriitikale.
  
• Vana- ehk parempoolsed hegeliaanid (Rosenkratz, Gans, Hotho jt) Preisi keisririigis on Hegeli sõnastatud arenguprotsess jõudnud oma arengu tippu (hästi toimiv, kõrge industrialiseerimise tase, teaduse ja tehnika edusammud) huvi religiooni ja kunsti vastu
  

Marksistlik esteetika

• On kujunenud Marxi ja Engelsi teemakohaste tähelepanekute põhjal
  
• Karl Marx (1818-1883) saksa filosoof, ühiskonnateoreetik, poliitiline ajakirjanik, töölisliikumise juht.
  
• Kummalgi neil pole esteetikaalaseid kirjutisi, need on pillutud laiali teistesse töödesse. Kui rääkida Marxist siis kirjad, kus avaldab mõtteid kunstiga seoses. Marxil 2 teksti: Teesid Feuerbachi kohta (1845) ja Lois Bonaparte´i kaheksateistkümnes brümäär. Koondatud teoseks „Kunstist“
  
• Marx/ engels võtsid Hegelilt üle mitmeid konseptsioone:
  

Ajalooline perspektiiv kunstivormidele

Kunsti loomise ühiskondlikud tingimused – kunst ei sünni vaakumis või kusagil ideaaltingimustes vaid teatud ajahetkel teatud ruumis, vastavalt tingimustele on ka kunst selline.

Kunstiteos kui idee/ideaali meeleline nähtumus – kunst pakubki ideallpilte, kujutisi, regulatiive.

• Tegid konkreetseid ettepanekuid kunstiteose kohta: kunst ei tohi kujutada abstraktset ja idealislikku vaid peab kujutama objektiivset tegelikkust
  
• Sisuküsimusi hakati eelistama vormieksperimentidele
  
• Kunst peab näitama ajaloo liikumapanevat jõudu – töölisi ja talupoegi
  
• Kunst on kasvatusvahend – kunsti instrumentaliseerimise näide. Omas nõukogude liidus olulist rolli. Selle kaudu sai inimesi kasvatada, selle kaudu pidi sündima uus nõukogude inimene.
  
• Vaata slaide!
  
• Marksistliku esteetika edasiarendused L-Euroopas – Lukasi, Brechti tööd.
  
• Marksistlik esteetika Nõukogude Liidus – sotsialistlik realism.
  

• Marx võttis Hegelilt paljut üle, peeti mässavaks hegeliaaniks.
  

• Paremhegeliaanid arvasid, et Hegelil oli olnud õigus, ning tema filosoofia kehtib ikka. Vasakhegeliaanid arvasid, et Hegel ei ole tegelikult mõelnud ühiskondlikke protsesse, ja on vaja uusi mõtestamisi.
  

• Marx pakkus välja uusi tõlgendamisi, filosoofilisi ideid. Esitada kapitali teaduslik analüüs ja kriitika oli tema põhieesmärk. Kapital pakkus kapitalismi teaduslikku analüüsi ja kriitikat, pani aluse sotsialismile, millest sai NL üks juhtideoloogia.
  

• Koos Engelsiga töötasid kapitali teadusliku analüüsi kallal. Kummaltki filosoofilt ei ole ühtki esteetika-alast teost. Teostest on hiljem välja nopitud esteetikaga seotud mõtteavaldusi.
  

• Hegelilt üle võetud konseptsioonid: Marx ja Engels võtsid üle ajaloolise perspektiivi kunstivormidele, millest rääkis ka Hegel. Küsimus kunsti loomise ühiskondlikest tingimustest. Kunstiteos kui idee/ideaali meeleline nähtumus – radikaliseerisid seda põhimõtet.
  

• Arendasid neid edasi: nad tähtsustasid kunstiloome ühiskondlikke ja materiaalseid tingimusi (k.a looja päritolu, klassikuuluvust, sotsiaalset suhteid jm.)
  

• Marx arutleb nt selle üle Hegeli põhjal, et kreeklaste kunsti – ideaalse klassikalise kunsti tekkimise tingimusteks on olnud sõbralik looduskeskkond , hea kliima, kreeka mütoloogia ja soodsad ühiskondlikud-poliitilised tingimused. Küsib: Kas Achiellus oleks võimalik ka püssirphu ja tinakuuli ajastul. Vormib selle Hegeli idee kunstiajaloolisest arengust materialistlikult ümber. Hakkab seletama mateeriast lähtudes.
  

• Marksism lähtub sellest, et esmane on mateeria ehk aine ja meie objektiivne reaalsus tuleneb sellest, ka teadvus on mõjutatud mateeriast. Materialistid ei usu ideaalsetesse abstraktsetesse asjadesse nagu jumal või ideede riik vaid seletavad ühiskonna arengut ja ümbritsevat teaduslikult. Marksistide järgi juhivad maailma lakkamatud võitused, konfliktid majanduslike huvide pärast. Majanduslik heaolu paneb inimesed liikuma, mitte ideed. Marksismi põhisõnum.
  

• Kui Hegel rääkis kunstist kui idee iseseisvast vormumisest, materialiseerumisest, siis Marx seletab lahti kunsti – kunst sünnib teatud majanduslike, tehniliste tingimuste tagajärjel. Ühiskondlik elu, maj tingimused, poliitilised arengud mõjutavad otseselt kunsti sündi. Nii arutledes tähtsustus oluliselt produktsiooni tasand. Tähtsustus ka kunsti looja.
  

• Marksismi edasiarendus NL läks veelgi kaugemale ja rääkis kunstist mis sünnib kodanlikus ühiskonnas ja teisest kunstist, mis on sotsialistlik kunst, lihtrahva kunst, tööliste ja talupoegade kunst, mis sünnib teatud maj tingimustes.
  

• Marksistliku esteetika sõnastus: kodanlik kunst saab hävitava hinnangu. Ei suuda muud kui ainult jõetuid mõtteteri. Selle idee taga, et kunsti teket seletatakse ühiskondlikest tingimustest lähtuvalt, viis selleni et kapitalism , mida Marx kritiseeris, muutus negatiivseks, degenereerunuks nende vaadates ja sotsialistlik kunst – lihtrahva oma muutus väärtuslikuks, sest on progressiivne ja tulevikku suunatud.
  

• Ühiskondlik praktika mõjutab autori loometingimusi. Marx ja Engels jõuavad mõttearenduseni, et kõigi esteetilise teadvuse vormide õitseng on võimalik ainult klassideta ühiskonnas. See on sellepärast, et kunsti või siis esteetilise kultuuri liikumapanevaks jõuks on rahvahulk.
  

• Marx koos Engelsiga analüüsis saksa töölisliikumise algataja F. Lasalle teost. Süüdistavad et on oma kangelastest teinud abstraktsete ideede hääletorud. Heidavad ette et teose kangelased on liiga eluvõõrad ja abstraktsed aga peaksid olema tegelikkusest võetud tüübid. Sellest mõttest arenes välja üks marksistliku teooria põhipostulaat, et kunstiteos peab peegeldama tegelikkust tõepäraselt. Kunst on tegelikuse tõetruu peegeldus. NL kunst lähtuski sellest teooriast.
  

• Fantaasia on küll väga tähtis, kuid sellel peab olema reaalne pinnas, ei tohi tõusta reaalsusest kõrgemale, nagu väitsid Hegeli taolised idealistid. Fantaasiaga ei pea looma uusi ideaalseid mudeleid, vaid peaks jääma tõepäraste tuttavate inimeste, käitumismustrite hoiakute peegeldamise juurde.
  

• Kunst kui üks esteetilise teadvuse vorme peegeldab obj maailma mitut moodi olenevalt meetodist – naturalistlik, realistlik , romantiline. Tegelikkkuse peegeldus sõltub žanrist – millised kunstiliigis toimub, aga kõikjal jääb ta ikka tegelikkuse peegelduseks markistlikus ideoloogias. Tõepärasus on kunsti põhiline kriteerium . Seepärast on tihe side eluga reaalse maailma seaduspärasuste mõistmine tõelise kunstiloomingu eeldus.
  

• Kunsti mõõdeti tegelikkuse mõõdupuudega. Viis selle nõudmiseni, et kunstiteosed peavad olema ühemõtteliselt tõlgendatavad, ühene interpretatsioon. Kõik need teosed, mida ei saanud ühemõtteliselt tõlgendada, kuulutati degenereerunuks, mitte realistlikeks tegelikkuse peegelduseks. Marksistlik kunst ei tegelenud selliste teostega. Need keelustati , korjati tööd ära, inimesi pandi põlu alla jne. NL selline suhtumine kõige räigemal vormil.
  

• Lääne marksistlik esteetika, marksismi-leninismi esteetika
  

• Kunst ei ole elutu peegel vaid aktiivne, ümberkujundav jõud – selles oldi ühel meelel . Kirjas ühele teisele kirjanikule kiidab kirjaniku oskust suurepäraselt ühendada individuaalne meeleline nähtumus ja üldise või tüüpilisuse.
  

• Üldisest/tüüpilisest saab tähtis mõte. Üks, kes selles vallas olulisim on ungari filosoof, kes arendas üldise-tüüpilisuse ideed edasi ja ütleb, et kunstniku ülesanne on kujutada ka tüüpilisi karaktereid või situatsioone, millises üksikisik sulab ühte üldisega. Ehk siis kunstniku ül on meie igapäevaelu juhuslikkuse tagant või seest üles leida tüüpilie ehk olemuslik . See tüüpiline on ühtlasi tõde tegelikkuse kohta, sest selle eesmärk on sõnastada tõde meid ümbritseva reaalsuse,tegelikkuse kohta. Harmooniline totaalsus – kunstiteos peab pakkuma terviklikku , täiuslikku, tüüpilist pilti tegelikkusest, ütlema tegelikkuse kohta välja tõe.
  

• Kunst aktiivselt peegeldab, sekkub ja kunstist saab ideoloogilise võtiluse relv , mille abil kasvatatakse inimesi ja pestakse nende ajusid, et teha neist kommunismi ehitajad.
  

• See viibki olulise märksõnani jällegi: marksistlik esteetika pidas kunsti kasvatusvahendiks. Esteetiline kasvatud tähendas, et see aitab kaasa pol, ideoloogilisele inimeste arenemisele ja et sellel kasvatusel on klassiiseloom ehk sallimatu ollakse nende minevikku vajunud ühiskondlike klasside ja esteetiliste produktide vastu ja õige ja hea oli lihtrahva klassi poolt loodu, sest see kujutas tegelikkust õigesti, adekvaatselt.
  

• Esteetiline kasvatus oli seotud 3 aspektiga: töökasvatus – NL kus valitses sotsialistlik kord, tegeles kunst palju töö teemaga. Töö täiustab inimest, tõstab esile uusi esteetilisi vajadusi ja loob tingimusi nende arendamiseks . Vaba töö tähtsaim; kommunistlik kasvatus – esteetiliste nähtuste eesmärk oli kasvatada inimesi, kes on suutelised võitlema ja üles ehitama kommunismi. Ideoloogiline ajupesu kunsti kaudu; idee kunstilisest isetegevusest ehk asjaarmastajate massilisest kunstiloomingust. Professionaalsete kunstnike kõrval tegutsesid rahvatantsijad, koorid jm kunstilise isetegevustega tegelevate inimeste klubid. Neil oli oluline roll, tähtsus prof kunsti kõrval oli väga suur. Selle eesmärk oli samuti laiendada inimeste silmaringi, jagu saada mineviku iganditest, individualismist, ületada religioossus , eraomaniku psühholoogia ja natsionalism.
  

• Marksistlik-leninistlik esteetika -Lenin. Leidis väljundi sotsialistliku realismi kunstimeetodis
  

• Sotsialistliku realismi kunstimeetod – reeglite kogum, mis paneb paika nõuded või reeglid selle kohta, kuidas kunsti luua, levitada, vastu võtta, selle üle arutleda. Ambitsioon oli tegelikult laiem – eesmärk oli maailma suurejooneline ümberkujundamine, totaalne muutmine. Kui kunstil on kasvatuslik eesmärk, peab suunama inimesi, siis see ongi tema eesmärk. Üritati maailma totaalselt ümber kujundada.
  

Sotsialistliku realismi kunstiteosed:

• Nõukogude patriotismi kujutamine, sotsialistliku kodumaa üleoleku väljendamine
  

• Tegelikkuse näitamine tema ajaloolises arengus, tulevikupüüdluste kajastamine
  
• Uued teemad, uued kangelased
  
• Kunst teenis rahvast
  
• Võitlus manduva kodanliku kultuuri ja selle ees lömitamise vastu
  
• Vormilt rahvalik
  
• Must-valge kujutamistehnika
  
• Tähtis roll kriitikal
  

UUSAEG EUROOPAS – MODERNISM
Alates 1860-test suured ühiskondlik-poliitilised ja majanduslikud muutused ja filosoofia kui teadusliku distsipliini sisesed muutused, mille tulemusena:

• Laienes senine kitsas arusaam esteetikast kui ilusa kunsti teooriast (Hegel), mis väljendus uute esteetiliste kategooriate kasutuselevõtus (nt inetu, ülev, koomiline , traaguline jt). Kujunes esteetika kui ilu, inetuse jne teooria
  
• Tekkisid kunsti nn spetsiaalesteetikas (nt kirjnaduse, kujutava kunsti, muusika, filmi, fotograafia jne esteetika) – arenes esteetika kui kunstiteooria (esteetika kui kunst)
  
• Kujunes välja eksperimentaalne esteetika ( Fechner : madal esteetika ehk tegelemine empiirilise baasküsimustega – 1870tel ja pandi alus esteetika kui loodusteaduslikule distsipliinile. Arenes esteetika kui meelelise tunnetuse teooria (esteetika kui eksperimentaalteadus)
  

INETU(S)

• Esteetiline kategooria, mille kasutuselevõttu soodustas: majanduse areng (industrialiseerumine ja sellega kaasnevad sotsiaalsed protsessid); kunstnikud kujutasid inetut tegelikkust
  
• Esialgu oli inetu/madal/õudne veel sõltuvuses ilust, selle omamoodi vastand ja negatiivkategooria
  
• Hegeliaan Karl Rosenkranz – parempoolne hegeliaan, „Inetuse esteetika“ Defineeris teoses inetust kui disharmooniat või kui toorust, vastikust või ka kui kurjust või deemonlikust, kui määramatust või vormitust. Juhtis tähelepanu sellele, et inetus on eksisteerinud aegade alguses, on inimkultuurist lahutamatu , aga alati on teda tõrjutud. Inetus ei eksisteeri mitte iseeneses vaid seoses iluga.
  
• Seab inetuse sõltuvusse kahest kategooriast: Inetus esialgu kui ilu vastand ja inetus, mis on seotud koomilisusega.
  
• 19 saj keskel alguse saanud inetuse esteetika, on järjest paisunud. Charles Baudelaire kirjutas inetuid luuletusi, kuulsaim inetusest kirjutaja ilmselt.
  
• Inetu võib olla inimene, loodus, sotsiaalne käitumine, iseloom, kunstiteos jne
  

Koomiline esteetika kategooria

• Palju vorme: huumor, nali, iroonia, satiir , sarkasm
  
• Leidub kõige enam kirjanduses (komöödia, kalambüür, grotesk, anekdoot ), filmikunstis, kujutavas kunstis ( koomiks ) ja muusikas (skerzo, capriccio)
  
• Sünnib kontrastist või mittevastavusest reaalsusele, tegelikule, täiuslikusele (pöörab tähelepanu puudujääkidele, kitsaskohtadele, vigadele
  
• Oluline üllatus-/ootamatusmoment
  

Traagiline kategooria

• Inimliku kannatuse, mure ja allakäigu kujutamine, mis ei tulene mingist juhuslikust õnnetusest või ootamatusest, vaid on süüteo/eksimuse paratamatu tagajärg, vt ka suhtumine surelikkusesse. Tragöödia on erinevlat koomikast üldmõistetav
  
• Üldinimlik ja kõikidele kultuuridele omane, kuid siiski oma spetsiifiliste eripäradega, nt Vana-Kreeka tragöödiad: a)moraalse tasandi konfliktid (nt Antigone ) b) saatusega ettemääratu vs teadlikud teod ( Oidipus )
  
• Aristotelese mõte: tragöödia peab viima sisemise puhastumise ktarsiseni – see sünnib siis kui tunneme kaasa laval olijatele.
  
• Iga ajastu annab oma tsentri traagikale. Keskajal väljendus traagika märterlusena. Suurim traagiline figuur on Kristus. Renessansiajal kaasnes traagika inimese individuaalse käitumisega, saavutas kõrgpunkti Shakespeari teostes. Kangelase hukkumise põhjus on tema individualism , mis satub vastuollu ühiskonna normidega.
  

Friedrich Nietzche ( 1844 -1900)
„Tragöödia sünd muusika vaimust“

• Arutleb antiiktragöödia allakäigu põhjuste üle ja kuulutab ette kaasaegse tragöödia sündi (R. Wagneri ) muusikateatrist. Hiljem siiski pettus Wagneris, sest ei olnud piisavalt dionüüsoslik. Oli liialt usklik.
  
• Kritiseerib klassikalist (Goethe, Schiller) arusaama kreeklastest ja kreeka kunstist – kreeklased ei olnud muretud ja lõbusad, vastupidi, traagilise elutunnetusega rahvas, kelle elu ja kunstiloomingu üle valitsesid kaks jumalust – Apollon (käsitöö, teadus, kunst) ja Dionysos (joovastus- vein), meelelisus, häving, traagilisus. Olid pidevalt süjakeerises, olid oma eesmärkide saavutamiseks loonud õnneliku mütoloogia, seda oli vaja selleks et tasakaalustada oma tegeliku elu traagikat. Apollonile ja Dionysosele toetudes arendab välja apolliinliku elulaadi ja kunsti/kultuuri idee ja teiselt poolt dionüüsusliku idee. Apollon kui teaduse, loova kunsti ja käsitöö jumal on seotud nö kasimuse, korra, sümmeetria, enese kontrollimisega, ohjeldavad, hoiavad inimesi raamides. Dionysos kui veinijumal on seotud joovastuse, hävingu, prassimise aga ka traagilisusega. Kreeklaste elus ja maailmas vaheldusid need kaks elutunnetust pidevalt. Apollonliku kunsti kandjaks on Platon ja Sokrates – nemad surusid Dionysosliku elukultuuri alla, vaikisid maha. Teame antiikkultuuri kui Platoni ja Sokratese poolt moraliseeriva heategevusfilosoofiana. Ta isel oma töös lähemalt neid apolliinlikku ja dionüüsosliku elutunnetust. Hilisemad kunstiteoreetikud on öelnud, et käis selline võitlus, ei pea paika. Vaatama sellele on Nietzche mõistepaar läinud käibele tänapäeva kunstimaailmas. Isel meie praeguse aja kunsti selle järgi.
  
• Apolliinlik: mõõdukas, harmooniline, selge, klassikaline, läbimõeldud, kristlikult vagatsev. Apolliinlikud kunstid: skulptuur, maalikunst, eepos
  
• Dionüüsoslik kunst on: meeleline, loomulik, kehaline, taltsutamatu, ekstaatiline, selles näitab end inimese ürgne vitaalsus ja traagiline eluhoiak , mis ei ole allaheitllik ja nukrutsev . dionüüsoslikud kunstid: muusika, tants, lüürika
  

Ülev

• Lyotard : Ülev ja avangard , Pärast ülevat, esteetika seisund
  
• Ülev on moodsa kunstiteose maagiline kvaliteet, mida subjekt ei suuda mõistusega hoomata; avangard lõhub arusaama klassikalisest ilust, sellepärast tuleb tagasi pöörduda I.Kanti juurde; oma ideed demonstreerib ta Barnett Newmani tööde näitel. Kanti põhjal ülev mõistusele hoomamatu
  
• Ülev oli kasutusek jub antiigis (retoorikas), kuid etableerus esteetika kategooriana alles alates 18. Saj (I. Kant) ja leidis edasiarenduse 20. Saj.
  
• Ülev- suursugune , majesteetlik, lõpmatu, vägev, vormitu, väljub asjade-nähtuste harilikust mõõdust
  
• Võib mõjuda ligitõmbavalt või eemaletõukavalt (Kant)
  
• Ülev võib olla: loodus, jumala kohalolu arhailise ajastu kunstiteoses ja rituaalides (Hegel), traagilise kangelase moraalne vaprus (Schiller), kunstiteos (Beethoveni 9. Sümf), inimese kangelasteod looduse alistamisel ( NSVL näitel)
  
• Marxismi jaoks ülev inimese käitumine, mis loob humaansema ühiskonna
  

ILUS

• Esteetika põhimõiste, abstraktne mõiste, mis on tihedalt seotud inimeseks olemise põhiküsimustega, tegelikkuse meelelise aluse tunnetamisega
  
• Filosoofia põhimõiste, ilu mõistmisega tegeleb filosoofia haru – esteetika, kuid ilu on ka üks metafüüsika, kosmoloogia ja teoloogia mõiste
  
• Esteetika uurib: millised on ilu kriteeriumid, millistest väärtushinnangutest nad sõltuvad, kuidas inimesed ilu tajuvad ja vastu võtavad, kuidas ilu mõiste on aja jooksul muutunudjne
  
• Väärtushinnanguline mõiste, mille me omistame tajutavale objektile (isikule, kunstiteosele, olendile, karakterile, käitumisele jm) et tähistada selle positiivseid omadusi, sest see objekt tekitab meis meeldivaid aistinguid.
  
• Objektiivne ja subjektiivne ilu mõiste. Tänapäeval raske vahet teha ilusa ja igava vahel. Kui asi on ideaalne, siis ta võib olla igav ja isikupäratu. Piir on hägune.
  
• Tänapäeval kasutame ilu mõistet reeglina materiaalse sfääri tähistamiseks. Moetööstus, kosmeetikatööstus, kehailu. Sellega tegeleme kõige rohkem ja ka märkame seda kõige enam.
  
• Ilu mõiste on a) üldinimlik (tingitud meie sarnasest bioloogiast) b) kultuuriline (sõltub aja/ühiskonna konventsioonidest) c) individuaalne (sõltub igaühe subjektiivsetest maitse- eelistustest )
  
• Tänapäeva Lääne ühiskonnas on ilu peaaegu eranditult seotud kehalise/materiaalse sfääriga (ilu., moe-, kosmeetika- ja reklaamitööstus, elustiili kontseptsioonid , disain, ilukirurgia, tarbimisühiskond jms) samuti individuaalse eneserepresentatsiooniga, kuid nt vanade eestlaste arusaam ilust on hoopis teistsugune (ilus naine on libu . Vanasõnad kurjusest, truudusetusest)
  
• Ilu-mõiste on läbi aegade/kultuuri tugevalt muutunud.
  
• Ilu tunnetamine käib enamasti nägemismeele kaudu ja seda näitab ka keel. Ilusa süonüümid on seotud nägemismeelega – silmarõõm, silmailu, silmalõbu, nägus, maaliline
  
• Arhailistes kultuurides seostati ilu võimu- ja valitsemisambitsioonidega (nt Vanas-Egiptuses ka kristluses)
  
• Vaarao Echnaton (14.saj ema. Kummardas päikesejumalat Atonit – kujutatud päikesekettana-) kellele omistati suursugusus, ilu, väärikus, täiuslikkus ja kuna valitseja oli jumaluse asemik maa peal, siis kandusid need omadused üle ka valitsejale endale.. Ilu kui võimu ja valitsemisambitsioonide võrdpilt
  
• Kristlaste Jumal on omnis pulchris causa – kõiksuguse ilu algallikas , ilu on Jumala objektiivne omadus, mida ta levitab /kiirgab maa peale; Jumal on valgus, täiuslikkus, sära, selgus, harmoonia. Ilu on samuti võimu ja valitsemisambitsioonide võrdpilt.
  
• Antiikfilosoofias eristatakse kaht ilu mõistet – vormi ilu ehk kehaline ilu, mida sai kogeda meelte kaudu ja mille põhitunnused oli sümmeetria, tasakaal, värv, suurus, proportsioonid ja kooskõlalisus; sellisest ilu mõistest räägib kreeka mütoloogia ( Trooja sõja puhkemine. Helena ilu pärast. Oli maailma kauneim naine, Paris röövis ta ja sellest saigi alguse trooja sõda.) ja kultuslikud praktikad, kirjandus, kunst (Aristoteles)
  
• 2) ilu on seotud moraali, õigluse, headuse ja mõistuse kategooriatega, ilu ei ole pelgalt meeleline, vaid sellel on kasutusväärtus – ilu on see, mis sobib hea tegemiseks (Sokrates, Platon). Platoni filosoofias on nii ennekõike. Platon – idee ilust, ideede maailm. seostub just moraalsete omadustega. Aristoteles rääkis oma filosoofias ilust, et ilu ei ole mitte objektiivne idee, vaid vormi omadus. Liiga väike olevus ei saa olla ilus, sest teda vaadatakse lühikese aja jooksul. Ka liga suur pole ilus, sest teda ei saa vaadelda ühe korraga. Võrdleb esemeid inimesega, inimese ilu on tema teoorias ilu mõõdupuuks. Inimesega võrreldes ei tohi asi ülemäärane olla. Inimene saab ilu kriteeriumiks, kaasaegne seisukoht.
  
• Platon: ilu kuulub ideederiiki, st tõelise tegelikkuse maailma, on inimesele tabatav ainult mõttetegevuse kaudu
  
• Kristlikul keskajal oli ilu-mõiste seotud Jumalaga , tema valguse ja sära kehastusega
  
• Renessansiajal hakati ilu seostama järjest rohkem loodusega ja kunstiteosega. Tähtsustus ka kunstniku roll, kes toob oma sisemusest esile (jumaliku) ilu.
  
• Prantsuse klassitsim pidas ilusaks vaid kunstlikku /elegantset ilu (aiad, pargid)
  
• Valgustusajastul rõhutati ilu looduslikku päritolu, kuid oluline oli ka kunstnikku rollm kes oma talendi abil oli võimeline looma ilu, tekitama vastuvõtja meelelist naudingut.
  
• 18. Saj rajati esteetika kui teadus ilust (samuti kunstist ja meelelisest tunnetusest) ja asetati see tihedasse seosesse tõe ja tunnetuse kategooriaga.
  
• Baumgarten: esteetika on meelelise tunnetuse teooria, ilu on maailma täiuslikkuse väljendus, mida saab kogeda ja mille järgi joonduda ja mis on felix aestheticuse kasvatusideaali lõppeesmärk
  
• Kant lahutab ilu mõiste täiuslikkuse mõistest ja väidab, et ilu ei ole mitte maailma objektiivne omadus (mida saab mõõta v kirjeldada) vaid inimese subjektiivne ettekujutus (maitsehinnang) mingist asjast või nähtusest. Selle hinnangu langetab ta mõistuse, kujutlusvõime ja oma meelte kaasabil; ilu kui omakasupüüdmatu rahulolu, ilu kui subjektiivne üldkehtivus
  
• Hegeli lähenemine ilu-mõistele on ajalooline; tema jaoks on ilu absoluutse idee (vaimu) üks arenguetappe, periood, mil vaim saavutab harmoonilise ühtsuse oma materiaalse vormiga (nt klassikalisel ajastul); kunsti ilu on kõrgem kui looduse ilu, sest kunst on võimeline meelelis-kaunil moel näitlikustama absoluutset ideed.
  
• Modernismiajastul on ilu mõiste kriisis, sest esteetika kategooriana kerkib esile inetu
  
• Ilu mõiste lahutatakse järk-järgult moraali ja religiooni mõistetest
  
• Nietsche kritiseerib ilu mõistet, nõuab senise apolliinliku ilu kõrvale ka dinüüsoslikku ilu
  
• 20. Sajandil tegeldakse ilufenomeniga 1) loodusteaduses
  
• S. Freud sõnastatud psühhoanalüüs: ilu on seksuaalenergia sublimatsioon, mis tagab meile õnne- ja rahuldustunde; kuigi ilul konkreetne pragmaatiline eesmärk puudub, ei kujutas me iluta kultuuri siiski ette
  
• Tajupsühholoogia: inimese loomingulisus ei pea keskenduma ilu tekitamisele.
  
• 2) kunstiteostes ja vooludes
  
• Palju spetsiifilisi arusaamu ilust (nt esteistide, sürrealistide, kubistide, juugendstiili -kunstnike vastandlikud positsioonid), kuid ühine on kõigile traditsioonilise ilu- ja kunsti eitus
  
• Au sisse tõsteti masinate/tööstuse ilu, kitš, maitselageud, nonsense
  
• Tähelepanu suunati materjalile
  
• 3) filosoofias – eksentsialistis ühendasid ilu, tõe ja kunsti mõidtes; fenomenoloogid-hermeneudid vaatlesid ilu ja kunsti koos; aalüütilised filosoofis tegelesid mõistega „ilu“ keelekriitiliselt
  

UUSAEG EUROOPAS – 20. Sajandi teine pool

• Iluteooria küll kujunes välja ja eraldus (ilusa, harmoonilise jne) kunsti teooriast, kuid sattus kohe kriisi – nii kunstnikud kui filosoofid hakkasid üha rohkem huvi tundma inetuse fenomeni vastu
  
• Nt Baudelaire looming.
  
• Vt slaide edasi…
  

Benedetto Croce (1866-1952)

• Itaalia filosoof, kunstiajaloolane ja kriitik
  
• Sõnastas oma esteetika-alases töös „Esteetika kui väljendusteadvus ja üldlingvistika“ teoreetilised seisukohad, mis pakkusid võimalusi moodsa kunsti mõistmiseks ja mõtestamiseks ning pani aluse modernistlikule kunstiesteetikale
  
• Eristab kaht tüüpi tunnetust – loogilist (mõistus, suunatud maailma asjade üldisele ja abstraktsele tajumisele) ja intuitiivset (fantaasia, seotud üksikute nähtuste või fenomenide kogemisega. Mõistus toob esile mõisted, fantaasia vahendab intuitsioone); mõlemad on maailma tunnetamiseks vajalikud, kuid kunstiga tegeledes on siiski olulisem intuitiivne tunnetus
  
• Intuitsioon – meie tajud ja ettekujutused (ka ettekujutus endast ehk minapilt ), mis tähendab, et ei ole oluline, kas mingi asi ka reaalselt eksisteerib või me kujutame seda endale ette.
  
• Mõiste eeldab intuitsiooni , kuid võib ka ilma hakkama saada. Intuitsioon eelneb alati mõistele. Mõisted võivad küll intuitsiooni sulanduda kuid kaotavad seeläbi oma sõltumatuse.
  
• Intuitsiooni ei tohiks segi ajada aistingutega, mis on olemuselt passiivsed; intuitsioon on etteantud materjali aktiivne vaimne vormimine.
  
• Iga tõeline intuitsioon või kujutem on ühtlasi väljendus; „intuitiivselt tunnetada tähendab väljendada“ Sellepärast on esteetika Croce jaoks väljenduskunst ja kuna lingvistika tegeleb verbaalse väljenduse uurimisega on ka lingvistika esteetika osa
  
• Kui me ei suuda oma meeltes tekkinud kujutluspilte väljendada, siis on meie intuitsioon tagasihoidlik ja me piirdume vaid oma elu praktilisteks eesmärkideks vajaminevaga (vrdl tavainimene loeb vaid raamatu sisukorda/pealkirju; et kõik, mida inimene väljendab on kunst, sest see on Komo nascitur poeta (inimene sünnib luuletajaks).
  
• Igas inimeses peitub kunstnik. Igaüks, kes midagi loob või väljendab on kunstnik – see avab võimaluse ja selgitab nn igamehekunsti tekkimist.
  
• Kunstnik – geenius .
  
• Piir- kunsti ja mitte-kunsti vahel on kokkuleppeline, mitte kvalitatiivne
  
• Siiski eristab Croce head ja halba kunsti
  
• Ta astub Hegeli jälgedes, väites, et hea kunst on ühtlasi ilus ja see saab olla üksnes inimese poolt loodud. Kõik, mis on passiivne ja vaimuta (nt loodus) ei saa olla ilus. Ilu on inimese väljendustegevuse tulemus. Ükskõik, milline on kunsti sisu/aines (võib-olla ka inetu, igapäevane, igav), alles töötlemine ja vormimine muudab selle (ka sisu) kauniks. Ilus on inimese vaimutegevuse tulemus. Inimese poolt loodu on ilus ja kunst. Kõik passiivne, vaimuta, väljenduseta ei saa olla ilus Croce jaoks. Viib omakorda mõtteni, et kui ilu on inimese väljenddustegevuse tulemus, siis ükskõik milline on kusnti sisu, alles selle vormimine uudab selle kauniks. Sisu ei pea olema ilus, vaid selle kujundamine muudab selle ilusaks.
  
• Eesmärk oli tuua kunst tagasi tavaliste inimeste juurde, et kunst ei oleks ainult aristrokraatide eralõbu. Kunsti sündimine on nii takistatud. Ta arutleb ka selle üle, et tees igas inimeses peitub kunstnik ei tee olematuks head ja halba kunsti. Halb kunst on ebaõnnesunud väljendus, hea kunst on alati õnnestunud väljendus ja on eriti intensiivne intuitiivne vaimutegevus
  
• Alates Crocest kaotab ilu mõiste oma tähtsuse.
  

Walter Benjamin (1892-1940)

• Juudi päritolu saksa filosoof, kirjanduskriitik ja tõlkija
  
• 1936. Aastal ilmus tema essee pealkirjaga „Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul“, mis on üks mõjuvõimsamaid esteetika- ja meediateooria -alaseid töid 20. Saj.
  
• B. Tegeleb moodsate, tehnilistel uuendustel põhinevate kunstivormide (foto, kino) olemuse ja vastuvõtu (publikumõju) uurimisega
  
• Ühelt poolt tervitab B tehniliste vahendite abil loodud kunsti, teisalt näeb neis mitmeid negatiivseid aspekte ja erinevusi võrreldes klassikaliste kunstivormidega. On ettevaatlik, arvab , et moodsad vahendid suretavad maalikunsti nt. Ohud seisnevad selles, et moodsad tehnoloogiad pakuvad teatud moel moonutatud pilti tegelikkusest – muudavad distantsi olematuks või need lükkavad teineteise järel toimunud sündmused üksteise otsa või suunavad ümber. Lõhuvad loogilise struktuuri. Need röövivad kunstiteosete erilisuse, aura , sest kunstiteoseid on võimalik lõputul arvul reprodutseerida. Moodsatel uutel kunstiteostel puudub midagi, mis oli olemas nende eelkäijatel. Nim seda kunstiteose auraks. Aura on kunstiteose kultusväärtus sõnastatuna aegruumilise tajukategooriates.
  
• Muudab kunsti paljudele kättesaadavaks, kuid röövib kunstiteoselt selle „ainukordse olemasolu selles paigas, kus ta asub“, tema ehtsuse. B. Nim seda kunstiteose auraks ehk „ainukordseks nähtuseks, mida pakub kaugus, nii lähedal kui see olla võibki“
  
• Kunstiteose aura on seotud tema kuulumisega teatud traditsiooni, tema tekkelooga, samuti kunsti algse maagilis -kultusliku ja rituaalse tähendusega. Tehniliselt reprodutseeritavas kunstis muutub ebaoluliseks originaali/autentsuse ja koopia problemaatika , sest iga tõmmis on samaväärne algteosega. Kunst mineta oma erilise väärtuse, autonoomia ja autoriteedi.
  
• Tehnilise reprodutseerimise tingimustes muutub kunsti sotsiaalne funktsioon – kunsti kultusväärtus asendub tema eksponeerimisväärtusega – „Koos üksikute kunstipraktikate vabanemisega rituaali rüpest kasvavad võimalused nende toodete väljapanekuks“
  
• B. Suhtub kunstiteose aura kadumisse ja sotsiaalse fun muutumisse ambivalentselt. Ühelt poolt kahetseb seda teisel poolt tervitab, sest auraatilised kunstiteosed imevad või sulandavad publikku endasse, nõuavad täielikku keskendumist ja muudavad ümbritseva suhtes passiivseks. Tehniliselt reprodutseeritav kunst aga sunnib publiku nii enda kui ka maailmaga aktiivselt (ka nautivalt) ja kriitiliselt suhestuma. Uued kujutustehnikad šokeerivad publikut, muudavad ta vaimuärksaks. Ning see võimaldab tal maailma erksamalt mõtestada ja ka muuta.
  
• Kaameratehnika abil pakutatakse ootamatuid, ülesraputavaid võtteid või siis venitatakse üht hetke ja teisest hüpatakse suurte sammudega üle. See pilt, mis nii reaalsusest tekib on detailsem, ootamatum. Paneb inimesed küsima, mõtlema ja analüüsima. Kõik modernistlikud kunstivoolud tegelevad oma materjalidega. Kirjandus lõhkus ära näiteks lause. Sõna tuleb välja oma kontesktist. Vaadatakse ka selle sõna sisse. Kõik on aura lõhkumise käsitluses.
  
• Benjamini aegne kunst raputas publikut, mitte ei uinutanud teda. Ei saanud rahulikult etendust vaadata, sest näiteks võidi pilduda publikut munade või tomatitega, tehti pööraseid võtteid. Publik oli pidevas ärevusseisundis, üles raputatud mugavast auraatilisest tardumusest. Benjamini arvates see ongi plusspool, sundis inimesi ka ise looma ja mõtlema.
  
• B kriitika fašistliku (auraatilise) kunsti ja poliitika esteisteerimise aadressil! Kunsti politiseerimise nõue
  

Martin Heidegger (1889-1976)

• Saksa filosoof , eksistensialistliku filosoofia peaesindaja, peateos „Olemine ja aeg“ esteetika-alastest töödest on olulism „Kunstiteose algupära“
  
• Arutleb oma teoses kunsti olemuse üle, millele loodab vastuse saada kunstiteosest lähtuvalt, mis tähendab, et H ei defineeri kunsti
  
• Vastuvõtja subjektiivsusest lähtuvalt (kant ja esteetiline nauding , maitseküsimused jms)
  
• Metafüüsilisest spekulatsioonist lähtuvalt (Platon)
  
• Sotsioloogilisest vaatenurgast ( mis on kunsti funktsioon ühiskonnas?)
  
• Esteetilisest tunnustusest lähtuvalt (nt Hegel: kunst on ilus näivus)
  
• Hermeneutika - õpetus arusaamisest. H peetakse hermeneudiks. Hermeneutiline ring liikumine osadelt tervikule ja tervikult osadele.
  
• Ka Heideger ütleb, et kui küsime kunstiteose algupära järele, oleme sattunud hermeneutilisse ringi, mida tuleks vältida.
  
• H näeb kunsti seoses tõega: „Kunst on oleva tõe teosesse-seadumine“ Kunstiteos on ajalooline nähtus, mis toob esile selle aja ja ruumi tõe, kus ta on.
  
• Kunst on olevasti olevas kunstiteoses, et leida kunsti olemust, mis teoses tegelikult valdab , otsime üles tegeliku teose ja küsime teoselt, mis ja kuidas ta on.
  
• Küsimsele mis on kunst vastab ta läbi kunstiteose. Ta ei defineeri kunsti esteetilisest naudingust lähtudest.
  
• H avaldab kunstiteose ajaloolisuse asisuse/asjasuse mõiste kaudu. Kunstiteos ei olemidagi abstraktset vaid konkreetne asine fenomen. „ Kivisus on ehitusteoses. Värvilisus on maalis jne“. Lisaks asisusele on kunstiteos veel midagi muud, ta on kunstiline – kunstiteos on allegooria või sümbol, mis tähendab, et kunstiteos ütleb midagi muud, viitab millelegi muule, kui sellele pelgale asjale, mis ta ise on
  
• Kunstiteose asisus tähendab seda, et tal puudub teenivus või abinõuks olemine, nagu see on omane tarbeasjale. Kunstiteos on endaküllane, mitte millekski sunnitud asi. Kui tarbeasja tähendus ehk lugu avaneb tema kasutusväärtuses.
  
• Kunstiteose tähendus loodub / on teoksil temas eneses . H. Illustreerib seda van Goghi maali näitel saapad.. Kunstiteos näitab olevat olemise varjamatuses. (varjamatus – tõde ehk tõesus)
  
• Kunsti olemus on oleva tõe teosesse seadumine, olemas-oleva edasiandmine, mis ei tähenda seda, et kunst on tegelikkuse järeleaimamine, küll aga peab kunst olemasolevaga kooskõlas olema, sellelt mõõtu võtma. Mõte on selles, et kunstiteos loob, avab ühe maailma. Selle maailma all on mõistnud konkreetset aeg-ruumi, mingit igapäevast tähenduskooslust. Kunstiteos avab või loob selle maailma. Kunstiteos on maailma sümboolne või allegooriline kujutis. Teost hoiab koos teose aine – kivi, puu, värv, keel, heli jms – ja see maailm sünnib selle pinnalt, millele inimesed põhjavad oma asumise . H nim seda maaks. Teos laseb esile tulla maailmal ja ta seadub tagasi maasse. Maa ja maailm on omavahel algriius ja nende „võistlustanner“ on kunstiteos, sest tõe olemus avaneb varjamatuse ja varjamise võitluses.
  
•