Esteetika (2)

ESTEETIKA
Vastavalt õigekeelsussõnaraamatule on esteetika teadus ilust ja kunstist. Esteetika on filosoofia haru ning uurib inimese kogemuse ja teadvuse esteetilist aspekti, tunnetuslikke ja emotsionaalseid väärtusi. Esteetika kategooriatega peavad loometegevuses arvestama näiteks sellised loometegevusega tegelevad ametid nagu arhitektid , kunstnikud ja disainerid .
Esteetika kategooriate tundmine on vajalik ka loometegevuse kriitikutele ja arvustajatele, kuna nende ülesanne on näidata, milliseid erilaadseid tundeid võib loometeos tekitada ning selle tegevuse kaudu aidatakse loometeose autoril senisest paremini enda loomingut väljendada.
Esteetika on filosoofia haru, mille uurimise probleemiks on määratleda universaalne esteetika kategooria või kategooriad. Uurimise aineks on esteetika kategooria ja selle tunnetamine. Üheks selliseks universaalseks kategooriaks on näiteks „ esteetiline “. Esteetika kategooriat võime defineerida kui kõige üldisemat loogilist mõistet, mis avab esteetika kui teaduse sisu ja üldistab teaduslikult ümbritseva tegelikkuse esteetilist omapära. Esteetika kategooria tekitab esteetilise elamuse, milleks on emotsionaalne seisund, mis tekib inimesel ümbritseva tegelikkuse, inimese loomeesemete ja eelkõige kunstiteoste esteetilisel tajumisel.
Esteetika ajalugu käsitleb esteetika kategooriate käsitlemise lugu. Läbi ajaloo on esteetika kategooriateks pakutud „esteetiline“, „kaunis“, „harmooniline“, „üliilus“, „esteetiline ideaal“, „ kunst “ jms.
Euroopas algab esteetika kategooria interpreteerimine Sokratesega, kelle määratluse järgi on esteetika kategooriaks „kaunis“. Kaunis on see inimene, kes on kaunis nii hingelt kui kehalt. Kaunis projekteeritakse kunstiteosesse, sest kunst on hingelise edasikandmine.
Sokratese perioodil toimus esteetika kategooriate tõlgendamine antropoloogilisest aspektist lähtudes, mille kohaselt iga inimene on kauni kandja ning kaunis on ka tema loodu. Esteetilisust peeti võimalikuks vaid Antiik-Kreekas vastandina Roomale, kus filosoofide arvates esteetilisus ei ole võimalik, kuna ühiskonnas valitses rikutud meelelaad, liiderdamine ja hingeline vaesus .
Esteetika kategooriate muutumine toimub 18. sajandi lõpul, kui tekib Kanti esteetika, kus esteetika kategooriad saavutavad suurima antropoloogilise iseloomu. Kant lisab juurde aktiivsuse iseloomu, kuna igasugune tunnetus (sh esteetiline) on seotud tegevusega ja eesmärgistamisega. Kanti kohaselt on eesmärgid omased vaid arukale olendile ja see on ka üldine kultuuri tunnus.
Kantil esteetika kategooria aluseks on esteetiline arutlus, mis on seotud üldise arutlusega ja temas sisalduva kujutlusvõimega. Esteetiliseks arutluseks on oluline kategooria kaunis. Kanti kohaselt on iluideaaliks inimene ning täiuslikkuse ideaaliks inimühiskond. Kunstis avaldub kunstniku esteetiline tegevus ja looming. Kunstnikus on võime omada tähendust ja ka ettekujutust loomingust, mis teostatakse subjektiivse loomingulise vabaduse ja esteetilise idee kaudu. Kunsti võrdleb Kant esteetilise maitsega, mis on loomingulise tegevuse vili ning mille aluseks on mõistus ja milles realiseeritakse esteetiline ideaal. Ideaal ei esine kunagi looduses, ta on ainult inimeses ja kunstis. Kanti kohaselt avalduvad erinevad võimed erinevates kunstides: mõistus sünnitab poeesia, sisekaemus (meeleline tunnetus) – plastilise kunsti, tunded – muusika .
Üks silmapaistvamaid nüüdisaja esteetikuid on Sourian Etienne, kes mõistab esteetika kategooriat kui kaunist ja teadust kui teadust kaunist. Sourianni arvates: „Elu on kaunis. Kaunis on see olevus , milline on kaunis meie arvates“. Siin on sügav dialektiline mõte, kuna sisaldab samaaegselt nii objektiivsust kui subjektiivsust ning hinnangut .
Sourian määratleb esteetilise ideaali ja suhestab selle ühiskonna ideaaliga ja inimelu ideaaliga. Kunstile on omane esteetiline kategooria – tekitada vaimustust. Vaimustuda ei suuda see, kellele ei jätku esteetilist tunnetust. Samal ajal on kunst tunnetus ja kujutlusvõime. Olulisem kunstis on oskus „kenalt joonistada nägu“, mitte ainult ilusat nägu vaid ka traagilist, naljakat, hirmutavat. „Joonistada ilus nägu“ on esteetiline tunnetus.
Souriani esteetilise kategooria sisuks on hinnang, millest lähtuvalt esteetika objektiks on kunst, kui kena kandja. Kena on kui ilmne kunsti saavutus, millele on omane rahulikkus, harmoonia , suursugusus, õiged proportsioonid ja mõõtmed, õnnelikkus ja armastus. Funktsionaalsed asjad on Souriani kohaselt ka esteetilised, kuid väljendavad esteetilist amoraalsust. Funktsionaalsus on tingitud soovist vabaneda traditsioonilisest ilu normist . Ilu on kena väline vorm ja väljendab edukust .
Teine reaalse esteetika viljelejaid on Lalo Šarl, kes vaatleb ilmetut kui mitte esteetilist kategooriat, kuna selles puudub harmoonilisus. Lalo iseloomustab kolme inimesele omast võimet: mõistus, so tunnetus, tegevus, so vaba tahte avaldus, emotsioonid, so rahulduse saamine.
Üks olulisis isikuid esteetika teooria ajaloos on Platon ja Aristoteles . Ülevaade antiikaja esteetikast võimaldab näha kuidas esteetika teooria on seotud filosoofiaga. Keskajal oli esteetika kategooria seotud ka teoloogia kontseptsioonidega.
Eriline koht esteetikas on kategoorial „täiuslik“. Täiuslikuks kunstis klassikalisel perioodil peeti kosmost, kui täiuslikku loomingut, mille üle imestati ja mida alati imetleti. Kosmos oli absoluutne ja esteetiline.
Samuti on esteetilisi kategooriaid püüdnud süstematiseerida idealiseerimise aspektist lähtudes Hegel . Hegeli esteetika objektiks olid kaunid kunstid .
Ka kirik on pidanud määratlema esteetilise tähenduse. Näiteks mõistis 1947 aastal katolik kirik , et kunst tuleb ka kirikusse ning nende ees tekib dilemma – lubada või mitte modernismi religioossesse maailma kujutamisse?
Sellest murest tingituna sätestas Prantsusmaa kirik järgnevad normid: „Kunstnik peab kujutama nii, et see oleks publikule arusaadav. Kujutused ei pea olema mõistetavad kohe ning võivad nõuda täiendavat vaatlemist. Peab aga meeles pidama põhitõde – see mida näeme peab meeldima“.
Selleks, et kujutada jumalikkust, võib natuuri moondada. Kuid selline deformatsioon võib tuua kaasa elitaarse kultuuri kujunemise, mis massidele ei ole arusaadav või kujuneb primitiivne , vulgaarne massikultuur , mis hävitab religioosse loomingu. On usk, et tänapäevane massikommunikatsioon ja suurte „religioossete“ teoste reprodutseerimine hävitavad esteetilisi väärtusi. Seetõttu on kirik vastu „kunst kunsti pärast“, samuti on realistliku kunsti vastu, kuna see on liialt utilitaarne ja liialt keskenduv maistele probleemidele. Neotomismile on vastuvõetamatu nii realism kui modernism , kuid pigem pooldatakse modernismi, kuna selles on palju sümbolismi, irratsionaalseid vorme. See aga võimaldab nautida ilu.
Üldistades neid erinevaid lähenemisi esteetika ajaloos, võime järeldada, et esteetika teooria on subjektiivne ning ideaalse orientatsiooniga.
Esteetikale kui teadusele andis 1883 aastal nimetuse esteetika Baumgarten A.G. ja määratles seda kui teadust. Sellest ajaperioodist alates kujuneb euroopa kultuuris teatud traditsioon mõista esteetilist kui täiuslikku.
Kõik püüdlused leida keskset esteetika kategooriat ei ole tänini leidnud lahendust kuna nad ei ole piisavalt universaalsed.
Mis siis on see „esteetiline“? Miks see peaks olema universaalne kategooria?
Esteetiline laias tähenduses on täiuslik. Täiuslik on omane sellisele objektile, milles on väljendatud looduse tunnused, sotsiaalne ja vaimne olemine. Seetõttu esteetiline on mitte ainult harmooniline (kena, esteetiline ideaal, kunst) vaid ka mitte harmooniline (ülistatud, hirmus , värdjalik, kõlvatu, traagiline). Mitteharmoonilisus on esteetiline vaid juhul kui selles on väljendatud selle olemus. Kuigi ilu vaadeldakse kui kunsti peamist eesmärki, on kunst sentimentaalne ja igav. Nüüdisaegne kunst on juba ammu purustanud arusaamise , et esteetiline on vaid kena tähenduses. Tänapäeval ei saa me enam kena tähendust pidada üldiseks kategooriaks kuna esteetika piirid on laienenud ja hõlmavad endas tegelikkuse ilminguid, mis omavad täiuslikkust. Siiski soovitakse, et kena oleks ainuvõimalik esteetika kategooria. On arvamusi , et tänapäeva esteetikas ei saa kaunist käsitleda kui tähendust omavat mõistet vaid see mõiste on tähenduseta, samal ajal kui on sellele kategooriale olnud alati ühene sisu ja tähendus.
Esteetiline on inimtegevuse resultaat , mis on justkui „teine loodus“, mis tekkis objektiivse ja subjektiivse sulamina. Kaunis ei ole lihtsalt mõiste ega looduslik asi vaid omamoodi süntees, mis tekib kunstilise tegevuse protsessis.
Kaunis ning esteetiline ilme omandatakse ja funktsioneerib mitte ainult kunstilises tegevuses, mis on kunsti alustalaks vaid ilmub kogu vaimse-praktilise ja materiaalse tegevuses.
Inimene luues ilu reeglite kohast, muudab kõik loodu esteetiliseks tunnetuseks. Esteetiline ei ole midagi tardunut ja täiustub inimühiskonna arengu protsessis.
Igasugune tegevuste protsess (eesmärk, tegevus resultaat) peab lõppema tulemusega. Tegevuse tulemus kontrollitakse praktikas, mis on tõelisuse kriteeriumiks.