Eesti kultuurilugu- eksamiks (2)

• Klassikaline kultuuriajalugu - Kultuuri mõiste tekkis 19.sajandil, algselt keskenduti kõrgklassi mentaliteedi uurimisele, kunstiajaloole. Ühesõnaga, teemadevaldkond oli kitsam.
  
• Uus kultuuriajalugu- Teemadering muutus palju laiemaks, hakati pisikesi asju uurima . Mikroajalugu(nt uuriti ühe küla elu). Rahvakultuur muutus oluliseks. Ameerika kultuuri avastamise ja õppimise kõrvalt hakati tähele panema ka endi ümber olevat kultuuri ning asuti seda uurima. Uuriti väga erinevaid asju (kasvõi näiteks kinkide tegemise kultuuri).
  

Muinasaeg

• Kunda kultuur- oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur 9. või 8. aastatuhandest eKr 5. aastatuhandeni eKr praeguse Eesti, Läti, Põhja-Leedu aladel ja Venemaa aladel Eesti naabruses , samuti Lõuna-Soomes. Mesoliitikumi asulad kuuluvad kõik Kunda kultuuri alla. Nime sai Kunda Lammasmäe leidude järgi. Tegelikult hiljem leiti veel vanem asula: Pulli (umbes 9000 eKR). Aga nimeks jäi ikkagi Kunda kultuur. Peamiselt tegeleti kalastusega, seega asulad ka veekogude ääres. Kütiti ka veekogu äärde tulnud loomi. Tööriistu tehti nt sarvest.
  
• Narva kultuur- (umbes 5300 eKr kuni 4200 eKr) oli Euroopa neoliitikumi aegne arheoloogiline kultuur tänapäeva Eesti, Läti, Leedu, Kaliningradi oblasti (endine Ida- Preisimaa ) ja osaliselt ka Poola ning Venemaa alal. Narva kultuuri sees on eristatavad 3 regiooni: Põhja-Eesti, Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti saared. Erinevused peamiselt keraamikas.
  
• Kammkeraamika kultuur- jõudis Eestisse 4000 ema. Asustused vee ääres. Elamud asetsesid ridamisi veekogu poole, kodade kõrval püstitati ka juba neljakandilisi postidele toetuvaid hooneid . Küttimise- koriluse õitseaeg. Maeti asulate territooriumile (arvatavasti tähtsamaid isikuid), pandi ka asju kaasa. Valmistati ka ehteid . Kujukesed olid „maagilised“.
  
• Venekirveste e nöörkeraamika kultuur- levis u 3000 a ema. Esimest korda hakati maaviljelusega tegelema. Väga laialdane levik maailmas. Asulad olid kohtades, kus oli võimalik harida maad ja karjatada loomi. 1 perekond elas koos. Kalmistud olid rajatud eemale küngastele. Surnud asetati kägarasse (võib eeldada, et surnuid hakati kartma ).
  
• Kivikirstkalme - Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa ka mõningaid panuseid, peamiselt ehteid. Kivikirstkalmete ehitamine Eestis algas 11. sajandil eKr. Kivikirstkalmed koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest ning ümber olevast ringmüürist. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega. Oli levinud peamiselt pronksiajal.
  
• Tarandkalme - on kivikalme , mis sisaldab ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud piklikku nelinurkset põhja-lõunasuunalist tarandit. Tarandkalme pikkus on tavaliselt kuni 60 m. Suurim seni teadaolev tarandkalme Eestis, Kunda tarandkalme, on aga 150 meetri pikkune . Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Väliskülg on sirge. Tarandi pikkus on 2...10 m, laius 1...6 m. Tarand on täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse on tavaliselt maetud mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena. Tarandkalmed olid levinud 1. aastatuhande esimesel poolel pKr.
  
• Linnus- on muinas-, vana- või keskaegne kaitseehitis , mille ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad. Muinaslinnused olid kas puit- või mullavallehitised, sisaldades vahel kuivmüüritisi. Neid valmistati 13., äärmuslikel juhtudel 14. sajandini.
  
• Muinaspõllud- Muinaspõllud tekkisid koos adra kasutuselevõtuga. Maad hakati kündma alepõldudelt koristatud kivide hunnikute vahel. Kuna tolleaegne ader ei pööranud veel mulda ümber, tuli põldu künda kaks korda, ristuvate vagudega. Selleks tekkisid põllulappide ümber, kivihunnikute vahele alad, kus sai härgi ümber pöörata. Neile aladele koguti ka põllult koristatud kivid , mis koos endiste kivihunnikutega moodustasid põllupeenrad. Esimesed muinaspõllud rajati aladele, kus vähese metsakasvu tõttu ei olnud aletegemine pikemat aega järjest võimalik. Muinaspõlde hariti söödiviljelusega, mille korral jäeti väljakurnatud maalapp sööti ja kasutati karjamaana seni, kuni viljakus sõnniku abil taastus. Seega oli põlluharimine ja karjakasvatus lahutamatult seotud. 800-400 eKr või isegi varem.
  
• Kihelkond - oli Eesti ajalooline haldusüksus, mis mängis olulist rolli alates muinasajast kuni 20. sajandi esimese pooleni. Muinaskihelkond oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem. Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli ka kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi.
  
• Vanem- tähistab kogukonna, seltsi või haldusüksuse juhti.
  
• Rahvausund - tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste loodusrahvastega, selle olulisemad osad olid animism ning esivanematekultus. Usuti loodushingedesse, kes elasid metsas, puudes, allikates ja mujal. Neile toodi arvatavasti ohvreid; üsna hilise ajani säilis komme visata allikasse hõberaha või siduda suure põlispuu külge värvilisi linte. Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, süljes, küüntes. Neid võidi teatud viisil kasutada maagilisel otstarbel . Eriti suure väega inimesed – targad ja nõiad – olid eriliselt lugupeetud ja neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Ka inimeste ja olendite nimes usuti peituvat maagiline vägi; selle uskumuse hiliseks kajastuseks on jahi- ja kalameeste komme mitte nimetada oma saakloomi nimepidi vaid kasutada erilisi asendusnimesid.
  

Keskaeg

• Klooster- Eesti alal on tegutsenud paljude ordude kloostrid : tsistertslaste , frantsisklaste, dominiiklaste, birgitlaste, augustiinide ja jesuiitide kloostrid. Esimestena jõudsid Eesti alale tsistertslased, arvatavasti juba enne 13. saj. algust. Tsistertslased rajasid Eestisse kaks kloostrit, 1228 . aastal Valkena ehk Kärkna, Lihula kloostri 13. sajandi viimasel veerandil ja 1317. aastal Padise kloostri.
  
• Romaani kunst : valjala kirik -Eestisse jõudis romaani stiil enne gootika lõplikku võitu 13. sajandi algul siinsed alad võõrvallutajatele allutanud põhjala ristisõdade käigus. Üsna pea hakkas romaani stiili asemel levima aga gootika, mistõttu Eestis on säilinud vaid paar romaani stiili elemente kandvat ehitist. Valjala Martini kirik on kirik Valjala vallas Saare maakonnas . on ehitatud romaani ja gooti stiilis. Valjala kirik oli ühtlasi ka kaitserajatiseks. Valjala kirikut peetakse vanimaks säilinud kivikirikuks Eestis.
  
• Gooti kunst : kirikud, Tallinna raekoda , kaupmehe elamu, Bernt Notke, Michel Sittow - Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250 -80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520 -40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud (teravkaarsed aknad, uksed jm), linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades. Tallinna raekoda on Põhja-Euroopa ainus säilinud gooti stiilis raekoda. Tallinna Niguliste kirikus (gooti stiil) asuv Bernt Notke maal „ Surmatants “ on gootikast. Michel Sittow oli maalikunstnik .
  
• Linnused keskajal- Keskaegsed linnused, vertikaalkaitsele orienteeritud kivi-, muld - ja vesiehitised. Siia alla kuuluvad suurlinnused, tornlinnused, linnamüürid, -tornid jne. Nende aeg hakkas läbi saama 16. sajandil püssirohu ja tulirelvade leviku tõttu.
  
• Mõis keskajal- Kihelkondades endis rajati keskajal üksteise järel mõisaid, mille maa anti kasutada peamiselt saksa päritolu vasallidele, kellelt vastutasuks nõuti vajaduse korral sõjakäikudel osalemist. Hilisematel sajanditel muutus maa vasallide pärusomandiks — nende järeltulijatest said balti aadlikud (mõisnikud) koos teatavate õigustega, mis rüütlimõisa omandamise juurde kuulusid. Umbes viissada 1245 Eesti mõisast (v.a kirikumõisad) rajati keskajal.
  
• Keskaegne linn- Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Linnad kasvasid järk–järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale kuulunud linnuse naabruses paiknenud alad. XIII saj aga hakkasid maaisandad ise uusi linnu rajama. Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt.
  
• Raad - ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus - ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud , enamasti suurkaupmehed, ja juristiharidusega sündikust. Kõige kõrgem magistraat oli justiitsbürger, teine tähtsuselt oli kassabürger (linna vara ja rahad ). Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel.
  
• Gild - Gildid olid varakate kodanike õigusi tagavad organisatsioonid . Tallinna arvukatest gildidest kujunesid välja kolm tähtsamat, kes omasid iseseisvaid hooneid: Suurgild (1325. a. oli olemas), Olevi gild ja Kanuti gild. Iseseisev hoone oli ka gildidele lähedasel Mustpeade vennaskonnal. Suurgildi liikmeks said vaid suurkaupmehed ning nende seast valiti linnapead ja raehärrad.
  
• Tsunft - Eesti linnades kehtis tsunftikord keskajast kuni 19. sajandini. Enim teateid Eesti tsunftidest on säilinud Tallinnast. Lõplikult kaotati tsunftid 1920. aastal Seisuste kaotamise seadusega. Käsitöölised organiseerusid uuesti kutsealase omavalitsusena Käsitööstuskotta, mis valiti 1936. aastal.
  
• Muusika : vaimulik ja ilmalik, gregooriuse koraal- Gregooriuse laul on ühehäälne, taktimõõduta, vabalt hõljuv rütm jälgib ladinakeelset proosateksti . Laulu esitajaks võib olla üks vaimulik, aga ka koorisolist, lauljate grupp või koor. Tekkis missa. Hakkas levima noodikiri . Ilmalikust muusikast olid nt rüütlulaulud (armastusest ja kangelastest ).
  
• Kirjasõna: vaimulik ja ilmalik, Hendriku Liivimaa kroonika, Liivimaa vanem riimkroonika- Keskaja raamatukogudest moodustas kõige mahukama osa teoloogilised teosed. Katoliku vaimulikkond oli keskaja ühiskonna intellektuaalne kese ning nende kirjanduslik toodang oli kõige ulatuslikum . Ilmalikust kirjandusest reisikirjad jms. Henriku Liivimaa kroonika on arvatavasti preester Henriku kirjutatud misjonikroonika, mis käsitleb tänapäeva Eesti ja Läti alal elanud rahvaste ristimist ja alistamist sakslastele 13. sajandi alguses. Kroonika on kirjutatud ladina keeles ja tõenäoliselt ajavahemikus 1224–1227. Oletatavasti kirjutati see aruandena paavsti legaadile Modena Wilhelmile. “Liivimaa vanem riimkroonika” on üks meie vanema ajaloo tähtsamaid allikaid . Kroonika vestab Balti ristisõja sündmustest ja hõlmab aastaid 1161– 1290 . Kroonika on kirja pandud 1290ndatel aastatel nimeliselt teadmata ordurüütli poolt. Tegemist on ordukroonikaga, sündmusi on nähtud ordu vaatepunktist.
  

Varauusaeg: renessanss ja reformatsioon

• Liivi sõda- Liivi sõda on koondnimetus tähistamaks neid Vana-Liivimaa aladel aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikte, mille üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Ivan IV valitsetav Moskva tsaaririik ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivi ordu, Riia peapiiskopkond , Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad , hiljem ka Poola-Leedu ühisriik - Rzeczpospolita, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelist sõjategevust.
  
• Reformatsioon Vana-Liivimaal- Reformatsioon Liivimaal oli kogu põhjapoolset Euroopat haaranud reformatsiooni üks osa, mis sai alguse 1520. aastatel. Selle ajaline piiritlemine on äärmiselt keeruline, sest uus usk ei saavutanud domineerivat positsiooni mitte kohe, vaid alles aastakümnete jooksul ning 16. sajandi teisel poolel ja 17. sajandil toimus Liivimaa Poolale kuuluvatel aladel ka vastureformatsioon . Selle kõige olulisemad sündmused leidsid aset siiski umbkaudu ajavahemikus 1522– 1525 , mil katoliiklusest selgelt erinev uus konfessioon Liivimaa linnades küllaltki tugevad positsioonid sai.
  
• David Dubberch (ametis 1586- 1603 )- 1583. a piiskopiks määratud Christian Agricola konsistooriumi asutamise katsed jäid tulemusteta Eestimaa maakirikuid määrati visiteerima Tallinna Toomkiriku pastor David Dubberch. C. Agricola ja D. Dubberchi instruktsiooni kohaselt tuli kirikute juures sisse seada ristitute, laulatatute ja surnute nimekirjad (meetrikaraamatud) ja armulaualiste ning jumalateenistuselt puudunute nimekirjad (personaalraamatud). Esialgu neid reaalselt sisse seada ei jõutud.
  
• Wanradt - Koelli katekismus - oli 1535 Wittenbergis välja antud eesti- ja alamsaksakeelne luterlik katekismus, kõige vanem (osaliselt) säilinud trükis, mis sisaldab eestikeelset teksti. Raamatu koostasid Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koell . Viimane on ka eestikeelse osa tõlkija. Raamatut trükiti 1500 eksemplari 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas.
  
• Balthasar Russow - umbes 1536 – 24. november 1600) oli Tallinna kroonikakirjutaja ja luterlik vaimulik. Russowi tähtsus ja tuntus põhineb "Liivimaa kroonikal", mis käsitleb põhjalikult Liivimaa ajalugu 16. sajandil, olles oluline allikas Liivi sõja kohta koos Johann Renneri ülestähendustega Liivimaa ajaloost aastatel 1556 –1561.
  
• Dionysius Fabricius- oli 17. sajandi algul katoliku kiriku praost Viljandis. Teos „Liivimaa ajaloo lühiülevaade“ jutustab üksikasjalisemalt Poola aja sündmustest Liivimaal, eriti 1600. aastal vallapääsnud Poola-Rootsi sõjast. Ta teeb seda Poola poliitika ja katoliku kiriku vaatekohast ning sellisena annab meie kodumaa ajaloo tollest lõigust teistsuguse pildi kui üldisemalt harjumuspäraseks kujunenud Rootsi võimule ja luteri usule häälestatud ajalookäsitus.
  
• Burchard Waldis- oli fransiskaani munk Riiast , kes teel Rooma läks üle reformatsioonile. Tagasiteel Riiga hülgas munga elu ja abiellus. Ta oli 2 korda vangis. Pärast vabastamist sai temast Abterode pastor. Ta on tuntud oma „Aesopi valmide“ versiooni poolest. Elas u 1490-1556.
  
• Tilman Brakel- oli pastor
  
• Haridus 16. Sajandil- Tallinna järel hakati linnakoole asutama ka teistes Eesti linnades. Teated Narva, Tartu, Pärnu ja Paide linnakoolide tegevusest pärinevad alles 16. saj. esimesest poolest. Peamisteks laste õpetajateks olid emad, sest mehed olid haaratud tööga väljaspool kodu. 1542.a. otsustas raad, et linna tulnud vanemateta tänavapoisid tuleb kooli panna või linnast välja ajada.
  
• Renessanss - oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale. Antiigi eeskujul tekkis horisontaalne liigendatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkasid rustikamotiiv ja ümarkaar.
  
• Tallinna vaekoda- renessansi stiilis, põles 1944, müürid lammutati 1946.
  
• Mustpeade vennaskonna hoone- renessansi stiilis, vennaskond ühendas noori kaupmehi.
  
• Arent Passer - (arvatavasti 1560 – 1637 Tallinn) oli kujur ja arhitekt . Ta oli pärit Hollandist. Alates 1589 . aastast kuni oma surmani töötas Arent Passer tsunftimeistrina Tallinnas; aastatel 1626–1628 oli ta Jakob De la Gardie teenistuses Haapsalus. Alates 1599. aastast oli Oleviste Gildi kiviraidurite ameti vanem ja linna ehitusmeister.
  

Rootsi ja Poola aeg

• Joachim Jhering- 1580 -1657, oli Eestimaa piiskop. 1641 . laskis ta esimese teadaoleva eestikeelse aabitsana trükkida, Heinrich Stahli teoses „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal” avaldatud, Martin Lutheri väikese katekismuse.
  
• Heinrich Stahl- 1600-1657. Ta koostas 1637. aastal esimese eesti keele grammatika reeglistiku, mille sisu seisnes eesti keele kohandamises saksa keele reeglistikuga. Stahli grammatika jäi aga rahvakeelest kaugeks.
  
• Hermann Samson- 1579-1643. Liivimaa vaimulik ja teoloog , esimene Rootsi-aegne Liivimaa luterlik superintendent (reformatsiooni järgse protestantliku kiriku teatava ringkonna vaimulik juht. Eestimaa ja Liivimaa aladel oli pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks piirkondlikuks vaimulikuks ja kirikuelu korraldajaks).
  
• Johann Fischer- oli nimekaim rootsiaegne Liivimaa superintendent. Kutsuti uueks Liivimaa apostliks, tema teeneks oli koolihariduse edendamine, rahvakirjanduse väljaarendamine ning Liivimaa kiriku organisatsiooniline kindlustamine
  
• Bengt Gottfried Forselius - 1660-1688. 1684 . aastal organiseeris Forselius Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari (Forseliuse seminari), et ette valmistada eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid. Lugema õpetas Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. a koos oma ärksamate kasvandikega Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi. Forselius oli Eestis rahvakooli algataja , kelle pingutuste viljana hakkas taas levima lugemisoskus.
  
• Johann Gutslaff- oli baltisaksa pastor ja kirjamees . Osales Vana Testamendi tõlkimises lõunaeesti keelde.
  
• Christian Kelch - 1657-1710. Oli saksa päritolu Eestimaa pastor ja kroonik . Hoolitses ka Kelch talupoegade haridustaseme tõstmise ja kirikutöös eesti keele kasutamise eest. Ta kritiseeris Liivi- ja Eestimaa talurahva halba kohtlemist baltisaksa härrasrahva poolt.
  
• Christian Ackermann- oli 17. sajandi teisel poolel ja 18. sajandi alguses Eestis tegutsenud saksa puunikerdaja. Tallinna Toomkiriku puukantsel ja altar on tema kätetöö.
  
• Luteri kirikuolud 17. sajandil- Rootsi ajal muutus luteri usk valitsevaks usuks Eestis, koos hävinenud kirikute taastamise ja uute rajamisega lahenes kiriku aineline olukord, märgatavalt paranes pastorite haridustase: Rootsi aja lõpuks oli kirikuõpetajate valdav enamus ülikooli haridusega ning võimelised pidama jutlusi ka eesti keeles. Siiski luteri usk jäi paljudele eestlastele võõraks.
  
• Trükikojad, raamatukogud, ajalehed- Rootsi aja lõpus sai alguse Eesti saksakeelne ajakirjandus ja rajati trükikojad Tallinnas ja Tartus. 1675 . a hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht Ordinari Freytags Post-Zeitung.
  
• Tartu jesuiitide kolleegium - Eesti alal seati jesuiitide residents sisse Tartusse. Nagu mujalgi, olid ka Liivimaal nende tegevuse peasuunad lisaks misjonile haridus - ja kasvatustöö. Tartu residentsist kasvas välja jesuiitide kolleegium (katoliku vaimlike ja ilmikvendade ühendus), mille juurde asutati gümnaasium. Lisaks avati kolleegiumi juures ka tõlkide seminar , mille ülesanne oli koolitada eestlaste, lätlaste, venelaste ja sakslaste seast tõlke katoliku preestritele.
  
• Academia Gustaviana- 30. juunil 1632 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Academia Dorpatensise asutamisüriku. Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632. Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) pidulik avamine toimus 15. oktoobril 1632. Ülikooli eellaseks oli 1630. aastal asutatud akadeemiline gümnaasium, mis kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti ülikooliks.
  
• Academia Gustavo-Carolina- 1690–1710 Academia Gustavo-Carolina: Rootsi võimu aluse ülikooli Pärnu-periood.
  
• Barokk- 19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist - seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus. Näited Eestist: Kadrioru loss, Laupa mõis, Palmse mõis.
  

Valgustusaeg

• Valgustus - oli ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Balti provintsidesse vahendas valgustusideid absolutismilt tuge lootev saksa valgustusliikumine , mille kandvaid sambaid oli ka protestantlik kirik. Valgustus muutus peagi ulatuslikuks sotsiokultuuriliseks liikumiseks, mis haaras baltisaksa ühiskonna kõrgemaid ja haritumaid kihte (aadlikud, pastorid, raehärrad, ametnikud, arstid, õpetajad). Valgustuse peamiseks meediumiks Eestis olid raamatud ja ajakirjandus, selle esimesteks institutsioonilisteks avaldusvormideks said 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul asutatud klubid, seltsid ja ka vabamüürlaste loožid.
  
• Kirik- Valgustuse üks tähtsamaid programmilisi nõudeid oli ususallivus, millega paralleelselt kulges ilmalikustumisprotsess ja usuleiguse levik ühiskonna kõrgkihtides. Ka baltisaksa kontrolli all olev luteri kirik võttis valgustusajastul omaks teoloogilise ratsionalismi, mis lähtus piibli tõlgendamisel inimmõistusest ja redutseeris kristluse pelgaks moraaliõpetuseks.
  
• Hariduselu - Talurahva harimist mõjutasid mitmed ülevenemaalised määrused, mille tulemusel kujunes välja rahvakoolide võrk. 18. sajandi lõpuks hakkasid paiguti koolis käima ka tütarlapsed. Toimus murrang ka koduõpetuses: lapsi hakkasid lugema õpetama peamiselt emad. Pilt ketravast naisest, kelle kõrval tähti kokkuveeriv laps, muutus tavaliseks. Majanduse areng ergutas talupoegi iseõppimisele, mille tagajärjel tõusis lugemisoskus.
  
• Lühhike öppetus...- oli esimene eesti keeles ilmunud perioodiline väljaanne. See ilmus aastatel 1766 –1767 Põltsamaal Peter Ernst Wilde väljandmisel. Lühhikeses öppetuses kirjeldati lihtsaid meditsiinilisi abinõusid, mida ka talupojad võisid kasutada.
  
• August Wilhelm Hupel- 1737-1819. Pastorina paistis Hupel silma äärmiselt tegusa inimesena, kes hoolitses innukalt nii eestlaste kui ka sakslaste hingeelu eest. Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest .
  
• Garlieb Helwig Merkel- 1769 -1850. Oli estofiil .
  
• Friedrich Konrad Gadebusch- 1719-1788. Oli baltisaksa ajaloolane . 1767 oli ta Tartu esindajana Katariina II poolt kokku kutsutud Põhiseadusliku Komisjoni koosseisus , kaitstes muuhulgas ka Baltikumi eristaatust (Balti erikorda). Hiljem pühendas ta töö kõrvalt tuntavalt aega ka ajalookirjutusele, ajaloohuvi oli tal tekkinud juba Saksamaal.
  
• Johann Christoph Brotze- 1742 -1823. Oli Liivimaa pedagoog , etnoloog ja kodu-uurija. Ta kogus üle kogu Liivimaa rahvalaule, kirjeldas kombeid ning joonistas üles inimeste eluolu, rahvariideid, muinas- ja kultuurimälestisi. Brotze kogutud materjal aitab tänapäeval mõista 18. sajandi lõpu Liivimaa eluolu, rahvakombeid ja -kultuuri.
  
• Barokk- vt eelmine peatükk.
  
• Varaklassitsism - Nimetuse "varaklassitsism" on Saksa eeskujudel saanud kogu periood enne 18.-19. sajandi vahetust. Tartu raekoda. Toompea loss. Väga mitmed mõisad.
  
• Vennastekoguduste liikumine- Hernhuutlus ehk vennastekoguduste liikumine ehk vennastekogudusliikumine on 18. sajandist Kesk-Euroopast pärinev protestantlik äratusliikumine. Tegelesid aktiivselt misjonitööga.
  
• Eestikeelne Piibel - Uus Testament tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde 1686. aastaks. Põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge ilmus alles 1715 . aastal. Piibel tervikuna ilmus eesti keeles 1739. aastal Jüri koguduse pastori Anton thor Helle tõlkes.
  

Eelärkamisaeg

• Talurahvaseadused- Tekkis iseseisev peremeeste kiht, haritlaskond . Kasvas eesti rahva arv ja ületas 1 miljoni piiri. Talurahvareformide ajastu rajas aluspinna rahvuslikule ärkamisele ja kiirele kultuurilisele arengule. Juhtiv seisund oli Balti-Saksa mõisnike käes.
  
• Vallakohtud- Esimesed vallakohtud loodi 18. sajandi lõpul valgustusajastust mõjutatud Baltisaksa aadlike poolt, tõenäoliselt kõige esimese vallakohtu asutas 1750. aastal krahv Carl Johann Mellin . Hiljem loodi vallakohtuid eraalgatuslikult veel mitmes mõisas. Toonane vallakohus koosnes mõsniku poolt kinnitatud talupoegadest kohtunikest, kes lahendasid väiksemaid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi.
  
• Usuvahetusliikumine- Paljude talupoegade olukorra jätkuv halvenemine pärisorjusest vabastamise järel leidis plahvatusliku väljenduse usuvahetusliikumises. Pettunud talurahva spontaansed rahutused, mis kohati võtsid küllalt teravaid vorme, olid järgnenud küll kõikidele rüütelkonna poolt vastu võetud agraarseadustele, kuid eesti ja läti talupoegade massiline õigeusku astumine hakkas ähvardama juba luteri kiriku valitsevat seisundit ja sellega ka Balti erikorra aluseid. Äärmuseni ülesköetud atmosfääris astus 1840. aastate keskpaiku õigeusku koguni 64 000 eesti talupoega.
  
• Ühtluskooli põhimõte- igal riigikodanikul on õigus haridusvalguse osaliseks saada niisugusel määral, kui seda võimaldavad temale ta oma võimed ja vaimuanded.
  
• Tartu keiserlik ülikool- 1802. aastal Tartusse taasrajatud ülikool kujunes kogu saksa kultuuri mõju all olevate Venemaa Balti provintside teaduselu keskuseks. Saksapärase olulisust ei maksa ülikooli arengus alahinnata. Alexander v. Humboldti ideede valgusel loodi Tartusse tüüpiline teadusülikool, mille olulisust omaaja teadusmaastikul võimendab see, et tegemist oli kahe suure kultuuri — vene ja saksa — vaheliste teaduskontaktide sõlmpunktiga. Selline positsioon tagas ideaalsed tingimused nii kiireks infovahetuseks kui nn akadeemiliseks rändurluseks. Tartu omanäolisust Venemaa oludes rõhutas ka see, et siin rakendati paljusid mujal riigis mõeldamatuid akadeemilise vabaduse printsiipe ega hoolitud nii mõnestki Vene Impeeriumis kehtestatud piiravast määrusest. Sellistes oludes sai Tartust tähtis hariduskeskus nt juutidele ja poolakatele. Saksapärase ülikooli ajalugu lõppes 1889. aastal, mil venestamine muutis ülikooli venekeelseks. Baltisaksa eneseteadvuse üheks keskuseks olemine andis oma tähenduse ka teaduse arengule.
  
• Johann Wilhelm Krause- 1757-1828. Oli Eesti arhitekt. Ta on tuntud eelkõige Tartu Ülikooli hoonete projekteerija ja ehitajana.
  
• Õpetatud Eesti Selts- on vanima Eesti teadusseltsina (asutatud 18. jaanuaril 1838, suletud 1950 ja taastatud 1988) eri rahvusteaduste esindajaid koondav mittetulundusühing. ÕES seab oma eesmärgiks edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast.
  
• Eestimaa Kirjanduse Ühing- oli baltisaksa teadusühing, mis tegutses Tallinnas aastail 1842–1940.
  
• Eduard Ahrens - 1803 -1863. Oli baltisaksa päritoluga kirikutegelane ja eesti keele uurija ning korraldaja. Kirikukeele uuendajana avaldas ta 1843. aastal eesti keele grammatika. Selle teose järgi peetakse teda tänapäevase eesti keele ortograafia loojaks. Ahrensi kirjaviisireform ajendiks oli püüd kirikukeelt rahvapärastada.
  
• Otto Wilhelm Masing- 1763 -1832. Oli eesti pastor ja keelemees , õ-tähe tooja eesti kirjakeelde.
  
• Johann Voldemar Jannsen - 1819-1890. Oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Pärnu Postimehe asutaja . Vanemuine asutaja. I üldlaulupeo organiseerija.
  
• Kristjan Jaak Peterson - 1801-1822. Eesti kirjanik. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust (sh 3 saksakeelset). Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid , mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse (Theokritose) ja eelromantikute (Friedrich Gottlieb Klopstocki) mõju.
  
• Friedrich Robert Faehlmann- 1798 -1850. Oli eesti kirjamees ja arst. Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust. Oli eepose mõtte algataja.
  
• Friedrich Reinhold Kreutzwald - 1803-1882. Oli eesti kirjanik ja arst. Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud".
  
• Kalevipoeg- eesti eepos . Eepos koosneb 2 sissejuhatusest ja 20 loost , kokku on värsse rohkem kui 19 000. Esimene rahvaväljaanne ilmus tsensuurist pääsemise kaalutlustel Soomes Kuopios 1862 1000 eksemplaris ja levis esialgu tagasihoidlikult. Eepose populaarsus kasvas rahvusliku liikumise hoogustudes. Järgnesid kordustrükid, lühendatud väljaanded ja ümberjutustused. Kokku on eeposest ilmunud 18 trükki.
  
• Klassitsism - on 16.–19. sajandi kunstisuund , mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Eesti kirjanduses on klassitsismi mõju märgata K. J. Petersoni luules.
  
• Karl August Senff- 1770-1838. Oli Tartu Ülikooli joonistamisõpetaja 1802–1818 ja professor 1818–1838. Oma eriala õppis ta Leipzigi , Halle ja Dresdeni koolides .
  

Ärkamisaeg

• Esimene üldlaulupidu Tartus- toimus 18.–20. juunil 1869. aastal Tartus. Esimese üle-eestilise laulupeo idee algataja, peamine elluviija ja üldjuht oli Johann Voldemar Jannsen. Teine üldjuht oli Aleksander Kunileid. Üldlaulupeo korraldas meestelauluselts Vanemuine. Laulupeol osales 4 orkestrit 56 puhkpillimängijaga ja 822 lauljat ehk kokku 878 esinejat. Ametlikult taotleti luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks.
  
• Eesti Kirjameeste Selts- oli Tartus aastail 1871–1893 tegutsenud kirjandusselts. Selts andis välja aastaraamatut ja toimetisi ja korraldas kirjandusvõistlusi. Esimene president oli Jakob Hurt .
  
• Eesti Aleksandrikool- oli aastail 1888–1906 Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas tegutsenud õppeasutus. Õppekeeleks oli vene keel, kuid kooli kohustuslike õppeainete hulka kuulus ka eesti keel. Selle poolest erines ta teistest Eesti linnakoolidest. Kool oli mõeldud kõikidest seisusest poeglastele alghariduse andmiseks ning oli kuueaastase õppeajaga. Õppimine koolis oli tasuline . Kooli võidi vastu võtta lapsi alates seitsmendast eluaastast.
  
• Carl Robert Jakobson - 1841-1882, oli eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog. Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
  
• Jakob Hurt- 1839-1907. oli eesti rahvaluule - ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele. Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine.
  
• Venestamine- Pärast 1819.aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850. aastal kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus, mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud saksastamise asendas venestamine.
  
• Ado Grenzstein - 1849-1916. Oli eesti kirjanik ja pedagoog. Asutas 1881 ajalehe Olevik , mis oli pärast Carl Robert Jakobsoni surma mõnda aega tähtsaim eesti ajaleht. Loobus 1888 rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Maleterminoloogia kasutuselevõtt.
  
• Leo Meyer - 1830- 1910 . Saksa keeleteadlane, töötas Tartus. Ta oli ka kauaaegne Õpetatud Eesti Seltsi president .
  
• Eesti Üliõpilaste Selts- on 1870. aastal Tartus asutatud üliõpilasorganisatsioon. Sini-must-valge lipp .
  
• Historitsism- on peamiselt retrospektiivne ehituskunsti suund, mis matkib ajaloolisi stiile, tekkis romantismi mõjul Euroopas 1840-1900, kus mehhaaniliselt kopeeriti ajalooliste stiilide elemente. Historitsismi ehk neostiilide aeg kestis Eesti mõisaarhitektuuris kuni Esimese maailmasõjani, kuigi 1900. aasta paiku tuli ta kõrvale lopsakas juugendstiil . Sel ajastul ehitati väga palju uusi mõisahooneid ning veel rohkem ehitati vanemaid hooneid ümber. Valdav enamik Eesti mõisaid on saanud endale midagi külge historitsismiajastust.
  
• Johann Köler- 1826 -1899. Oli esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile. Seotud rahvusliku liikumisega.
  
• August Weizenberg - 1837-1921. Eesti rahvusliku skulptuuri looja. 1913. aastal kinkis Weizenberg oma "Koidu ja Hämariku" Estonia teatrile, mis pandi kaunistama teatrimaja punast saali.
  
• Lydia Koidula- 1843- 1886 . Oli eesti kirjanik. Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Tegev Postimehes, Vanemuises.
  
• Aleksander Kunileid- 1845-1875. Teda peetakse üheks eesti rahvusliku muusika rajajaiks. Kunileid kirjutas suure osa oma koorilauludest Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni tekstidele.
  
• Friedrich Saebelmann -1851-1911. Helilooja , koorijuht , pedagoog, kirikuorganist. Üks esimesi, kes hakkas kirjutama soololaule. Kirjutas rõõmsamaid rahvuslikke laule. Nt „ Kaunimad laulud“ ja „Ema süda“.
  
• Karl August Hermann- 1851-1909. Oli eesti helilooja, keeleteadlane ja entsüklopedist. Andis välja muusikalist ajakirja. Alustas entsüklopeediaga, kogus rahvaviise, tõi keelde uusi sõnu.
  

Ärkamisaeg, EV samuti

• Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts- 1906 lubati asutada emakeelseid erakoole, tööd alustas Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium. Sellest kasvas välja Miina Härma Gümnaasium. Asutasid Jaan Tõnisson, Oskar Kalda ja Peeter Põld.
  
• Eestimaa Rahvahariduse Selts- 24. augustil (6. septembril)1906 registreeritakse Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Seltsi põhikiri. Seltsi eesmärk on edendada emakeelset rahvaharidust, luua eestikeelseid koole , asutada raamatukogusid, kirjastada eestikeelset õppekirjandust. Eestseisuse esimeheks valitakse Tallinna linnapea V. Lender. Asutamisaastal on liikmeid üle 600. 1914. aastal töötab seltsi tiiva all juba 20 haruseltsi.
  
• Eesti Kirjanduse Selts- on organisatsioon , mille eesmärgiks on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis, oma maa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Eesti Kirjanduse Selts asutati 6. augustil 1907. Eesti Kirjanduse Selts korraldab ja toetab oma tegevusaladel teaduslikke uurimisi, üldhariduslikke ettevõtmisi ja muid ülemaalisi, regionaalseid ja kohalikke üritusi; toetab ja asutab Seltsi eesmärgile vastavaid raamatukogusid, arhiive, muuseume ja muid asutusi; kirjastab ja levitab raamatuid ning muid trükiseid; korraldab oma tegevuse tutvustamiseks koosolekuid, näitusi ja muid üritusi; arendab koostööd teiste Seltsi vaimsust toetavate ühendustega.
  
• Aleksander Paldrock- 1871-1944. Arstiteadlane ja sõjaväelane. Aleksander Paldrok leiutas meetodi leepra ravimiseks süsihappelume ja kullapreparaatidega. Esitati kolm korda Nobeli auhinna kandidaadiks. 1934. aastani oli Eesti sõjaväes kindralmajor-meedik, Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse nahahaiguste konsultant .
  
• Heinrich Koppel - 1863-1944. Arstiteadlane. Koppel tegeles aktiivselt tervishoiuideede propageerimise ning eestlastest arstkonna ühteliitmisega. Tema panus ulatub leepravastasest võitlusest looduskaitseni, alghariduse andmise edendamisest Tartu ülikooli juhtimiseni; tema nimi tõuseb esile seltsiliikumise, Eesti ajakirjanduse ja kodumaa kiriku ajaloos, ta oli aktiivne meie poliitikaelus.
  
• Johan Kõpp- 1874 -1970. Oli eesti usuteadlane, ajaloolane, Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) piiskop ja peapiiskop ja Tartu Ülikooli rektor. 1937. aastal avaldas ta enda kui ajaloolase peateose " Laiuse kihelkonna ajalugu", mis on oma mahult siiani üks lokaalajaloo tippteoseid.
  
• Oskar Kallas- 1868-1946. Rahvaluuleteadlane ja diplomaat. Ta oli 1920–1922 Eesti saadik Soomes ja 1922–1934 Suurbritannias ja Hollandis. Ta on uurinud põhjalikult lutsi maarahva keelt ja kultuuri.
  
• Villem Reiman - 1861-1917. Vaimulik ja rahvusliku liikumise üks juhte, Eesti autonoomia idee esitaja . Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand ). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele , ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood. 1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.
  
• Johannes Aavik- 1880-1973. Keeleteadlane. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keele põhisõnavara hulka. Ta toimetas ajakirju " Keeleline Kuukiri" ja " Keeleuuendus ", avaldas "Uute sõnade sõnastiku", "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku", "Keeleuuenduse äärmised võimalused", "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika".
  
• Johannes Voldemar Veski - 1873-1968. Oli keeletoimetaja, sõnaraamatute koostaja ja terminoloog. Koostas õigekeelsussõnaraamatu.
  
• Jaan Tõnisson- 1868-1941. Oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. Postimehe peatoimetaja. Jaan Tõnissonist kujuneski üks Eesti poliitilise rahvusliku ideoloogia loojaid ja selle mõõduka suuna juht, ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema oma jõule, võideldes venestamise ja saksastamise vastu. Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele. Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide (sealhulgas Konstantin Päts) ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist.
  
• Gustav Suits- 1883-1956. Luuletaja ja kirjandusteadlane . Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte. Teda peetakse Eesti iseseisvuse idee üheks autoriks .
  
• Eduard Vilde - 1865-1933. Oli Eesti diplomaat ja eesti kirjanik, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja. Töötas ka mitmete ajalehtede juures.
  
• Eliel Saarinen - 1873-1950. Oli Soome arhitekt, kes sai kuulsaks oma juugendstiilis ehitistega 20. sajandi algul. Tallinna raekoja projekt, Tallinna 1913. aasta generaalplaan, Tartu Pauluse kirik (1911–1913).
  
• Armas Lindgren- 1874 -1929. Oli Soome arhitekt. Vanemuise endine teatrimaja ja Estonia teatrimaja.
  
• Georg Hellat - 1870-1943. Eesti arhitekt. Üks olulisemaid Georg Hellati projekteeritud ehitisi on Tartus asuv 1902 . aastal valminud EÜSi maja, mida peetakse esimeseks eesti rahvuslikus stiilis hooneks.
  
• Ants Laikmaa - 1866-1942. Eesti maalikunstnik. 1903. aastal asutas ta ateljeekooli ning 1907 Eesti Kunstiseltsi. Tema korraldatud oli esimene eesti kunsti üldnäitus 1906. aastal Tartus.
  
• Kristjan Raud- 1865-1943. Eesti kunstnik. Kristjan Raud on tuntud oma rahvusromantiliste pliiatsi- ja söejoonistustega. Ta illustreeris rahvuseepost "Kalevipoeg". Kristjan Rauda on kujutatud Eesti 1-kroonisel paberrahal.
  
• Nikolai Triik- 1884-1940. Oli eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Nikolai Triiki tuntakse kui sugestiivsete psühholoogiliste portreede loojat.
  
• Konrad Mägi- 1878-1925. Maalikunstnik ja pedagoog. Konrad Mägi oli 20. sajandi alguskümnendite värvitundlikumaid eesti maalijaid, kes kujundas oma käsitluslaadi kaasaja moodsa kunsti mõõdukaid suundi tõlgendades. Tema lemmikvärv oli kaadmiumpunane. Looduse kujutajana oli ta suuresti mõjutatav motiivist, uued loodusmuljed põhjustasid stiili muutumise ja panid aluse uuele loomejärgule. Alati pani Mägi maalidele ka taevast.
  
• Jaan Koort- 1883-1935. Kujur, maalikunstnik ja keraamik. Ta on teinud mitmete tuntud inimeste hauamonumente, näiteks Julius Kuperjanovi ja August Kitzbergi.
  
• Rudolf Tobias - 1873-1918. oli eesti helilooja, organist ja koorijuht, kes omandas esimese eestlasena professionaalse muusikalise erihariduse nii helilooja kui ka organisti erialal. Tobias on kirjutanud Eesti esimesed instrumentaalsed helitööd, sealhulgas ka eesti muusikas esimese sümfoonilise avamängu ja esimese oratooriumi. Rudolf Tobiast loetakse koos Artur Kapiga eesti sümfonismi rajajaks. Rudolf Tobias oli kujutatud 50-kroonisel rahatähel.
  
• Aleksander Läte- 1860-1948. Helilooja ja pedagoog. Aleksander Läte oli esimene eestlasest professionaalne muusikakriitik. Ta oli 1900. aastal Tartus asutatud esimese eesti sümfooniaorkestri dirigent .
  
• Johannes Pääsuke- 1892-1918. Oli Eesti fotograaf, filmioperaator ja Eesti esimene filmitegija. Ta töötas Eesti Rahva Muuseumi fotograafina ja oli pühendunud eestlaste 20. sajandi igapäevaelu jäädvustamisele. 1914. aastal lavastas ta esimese Eesti mängufilmi "Karujaht Pärnumaal".
  

Eesti Vabariik I

• Kultuuriautonoomia - 12. veebruaril 1925 vastu võetud vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuste seadus on üks vanimaid seadusi Eestis. Esimese vabariigi ajal oli Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus ainulaadne maailmas. Nimetatud seaduse alusel võisid moodustada kultuuriomavalitsusi tollaste suurimate rahvusvähemuste – saksa, vene, rootsi ja juudi rahvusest isikud. Kultuuriomavalitsuse said Eesti tollastest vähemustest 1925. aastal saksa ja 1926. aastal juudi kogukond .
  
• Haridussüsteem- 30. novembril 1918. aastal annab Eesti Ajutine Valitsus välja deklaratsiooni, milles kirjutati: "Rahvahariduse alal on Ajutine Valitsus sunnitud kõigepealt venestamise ja saksastamise katsed lõpetama. Koolid tulevad rahvusvahelisele alusele seada…” Sellessamas dokumendis kuulutati välja ka rahvakooli uued põhimõtted: üleüldine, sunduslik ja tasuta algharidus, mis on eelnevaga võrreldes pikema õppeaja ning avarama õppekavaga. 1920. aastal need põhimõtted “Avalikkude algkoolide seaduse” vastuvõtmisega ka seadustati. Kaks aastat hiljem võeti vastu “Avalikkude keskkoolide seadus”. 1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest , kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline. 1936. aastal muutus keskkoolide keelepoliitika: esimese võõrkeelena legaliseeritakse saksa keele asemel inglise keel.
  
• Eesti Vabariigi Tartu Ülikool- Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised. Suur osa üliõpilaskonnast oli koondunud akadeemilistesse seltsidesse ja korporatsioonidesse. Mitte vähem oluline sellest, et ülikool andis Eestile advokaate, arste, usuteadlasi, agronoome jt, oli oma õppejõudude ja teadlaskaadri väljakujunemine.
  
• Teised kõrgkoolid- insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium ). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust. Keskkooli- ja gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus toimus Tartu Ülikooli juures, algkoolide õpetajaid valmistati ette õpetajate seminarides ja pedagoogiumides Tartus, Rakveres , Tallinnas, Läänemaal ning Võrus, vähem Saaremaa Gümnaasiumi pedagoogikaklassis.
  
• Teadusseltsid- Iseseisvuse ajal kujunes eesti rahvusest õppejõudude- teadlaste kaader ja eesti teaduskeel . Tähtsale kohale tõsteti rahvusteadused: eesti keel ja kirjandus, soome-ugri keeled, folkloor, etnoloogia , eesti ajalugu ja muinasteadus. 1938. a, kui rajati Eesti Teaduste Akadeemia, tegutses Eestis ligi 40 akadeemilist teadusseltsi.
  
• Eesti Teaduste Akadeemia- oli 1938–1940 tegutsenud teadusliku uurimistöö keskasutus Eestis. Akadeemia oli oma tegevuse korraldamises autonoomne, seda juhtis Vabariigi Presidendi poolt viieks aastaks akadeemikute seast nimetatav akadeemia president. Akadeemia jagunes humanitaarteaduste ja loodusteaduste sektsiooniks. Akadeemia koosseisus nähti ette 20 tegevliiget. Akadeemia liikmeks võisid olla Eesti kodanikud, kes on oma teaduslike töödega silmapaistvalt edasi viinud teadust ja ilmutanud võimeid teadusliku töö korraldamiseks. Akadeemia liikmete ametivanuse piiriks oli 70 aastat, mille järel nad emeriteeriti.
  
• Eesti Kultuurkapital - on fond Eesti kirjanduse, kunsti ja teaduse edendamiseks. Seadus Kultuurkapitaali asutamise kohta võeti vastu Konstantin Pätsi esimese valitsuse poolt 8. juulil 1921, kuid seda ei kinnitatud Riigikogu poolt. Kultuurkapitali asutamine õnnestus alles 1925. aastal.
  
• Siuru- oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas , Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid .
  
• Tarapita - oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922; anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid kohe analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt olid tarapitalastel kõne all noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid. Liikmed Albert Kivikas , Johannes Semper, Marie Under, Artur Adson, Johannes Vares -Barbarus, Friedebert Tuglas ("Tarapita" toimetaja), August Alle, Jaan Kärner, Aleksander Tassa.
  

Eesti Vabariik II

• Ado Vabbe - 1892-1961. Oli eesti avangardistlikmaalikunstnik, graafik ja pedagoog. Osales Pallase asutamises. Illustreeris raamatuid.
  
• Eduard Viiralt- 1898-1954. Oli eesti graafik. Ainsa eestlasena on ta maetud Pčre-Lachaise'i kuulsuste kalmistule. Wiiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", " Kabaree ", "Neegripead", " Lamav tiiger" ja "Kaameli pea". Neist viimane kinnistus kavatsematult masside mällu tänu kujutatu välisele sarnasusele hilisema Eesti presidendi Lennart Meriga.
  
• Amandus Adamson- 1855-1929. Oli eesti kujur, akadeemik ja üks eesti rahvuslikule kunstile alusepanijaid.
  
• Jaan Koort- vt eestpoolt
  
• Funktsionalism - on 1920. aastail arhitektuuris, tööstus- ja tarbekunstis tekkinud suund. Funktsionalismi printsiibi kohaselt peab ehitise või eseme kujundus kajastama eelkõige tema otstarvet ehk funktsiooni (sellest tuleb suuna nimigi). Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid. Hakati vältima arhitektuurseid kaunistusi, üldilmes hakkas senisest rohkem kaasa rääkima materjali värv ja faktuur. Võeti kasutusele uued materjalid (teras, terasbetoon, klaaspinnad jne) ja konstruktsioonid (nt rippkonstruktsioon). Kujunesid uued proportsioonid ( peened postid , laiad aknad jne).
  
• Olev Siinmaa - 1881-1948. Arhitekt ja sisekujundaja. Olev Siinmaa linnaarhitektiks oleku ajal omandas Pärnu kuurort kaasaegse ilme, linna uusehitised sulasid hästi kokku ümbritseva loodusega. Ehitustegevus oli Pärnus eriti intensiivne 1930. aastate teisel poolel, majandusliku tõusu ajal. Üheks õnnestunumaks funktsionalistlikuks ehituseks Eestis on ka Olev Siinmaa ja Anton Soansi koostöös projekteeritud Pärnu rannahotell, mis ehitati 1935. aasta septembrist - 1937. aasta juunini . Ka rannahotelli tolleaegne Söögisaalimööbel, valmistati Siinmaa kavandite järgi ja valmistati Pärnu Puidutööstuse Artellis. Aastal 1938 sisustati ka eesti toad Kadrioru lossis mööbliga, mis olid valmistatud Siinmaa jooniste järgi.
  
• Artur Kapp- 1878-1952. Oli eesti helilooja, dirigent ja pedagoog, keda loetakse koos Rudolf Tobiasega eesti sümfonismi rajajaks. Artur Kapp kirjutas viis sümfooniat ja hulgaliselt teisi sümfoonilisi teoseid. Samuti lõi ta oratooriumi "Hiiob", kooriteoseid (ligi 100), oreli - ja kammermuusikat. Eriti tähelepanuväärsed on tema oreliteosed . Arturi kuulsaim teos on romanss "Metsateel", mille ta lõi 1895 (mõningail andmeil 1897 ). Tema helikeel on vormiselge ning rikastatud polüfooniliste elementidega. Tema loodu on kontrastiderohke, tõsise mõttelaadiga ja jõuline, sageli kajastub seal siirast lüürikat. Artur Kapp oli väga võimekas organist ja virtuoosne improvisaator.
  
• Heino Eller- 1887-1970. Oli eesti helilooja ja pedagoog. Ta oli Eesti sümfoonilise ja kammermuusika üks rajajatest. Heino Elleri käe all on muusikalist haridust omandanud umbes 50 heliloojat, teiste seas Arvo Pärt, Eduard Tubin, Villem Kapp, Jaan Rääts ja Lepo Sumera. Heino Elleri heliloomingu suuruseks on umbes 300 teost, muu hulgas on ta loonud ka mitmeid sümfoonilisi teoseid.
  
• Estonia Film - oli tummfilme tootev ettevõte Eestis. Asutajaks oli Johannes Pääsuke, kelle idee see erinevate allikate andmeil algselt oli. Projekti viisid ellu vennad Peeter Parikas ja Georg Johannes Parikas ( kapital ) & Theodor Märska, Konstantin Märska ( teostus ). Estonia-Film tõi eesti filmindusse ringvaate kui sellise. Põhiliselt tegeleti dokfilmindusega (eluolu- ja päevakajalised filmid). Filmid olid suuresti Riigikroonika asemikeks. Tähtsamad olustikulised filmide "Tallinna "Ilu"" ja "Tartu "Ilu"" eesmärgiks oli ärgitada toonaseid kodanikke linna korrashoiule – näidati linnade varjukülgi üldise korrashoiu seisukohtadest. Tähtsaimaks nn ülevaatefilmiks oli "Filmikaameraga läbi Eestimaa" (1924), millest sai Eesti visiitkaart välisriikides.
  
• Eesti Kultuurfilm- loodi 1930.
  

ENSV I

• Tsensuur - on ajakirjanduse, trükkimiseks määratud teoste, näidendite, raadio ja televisioonisaadete eelnev või järgnev läbivaatamine riigiasutuse või eraõigusliku omaniku poolt, eesmärgiga piirata vajaliku informatsiooni täielikku jõudmist inimesteni. Tsensuuriga võib piirata eneseväljendust (enesetsensuur), sõnavabadust. Tsensuuriga kaasneb olukord, kus inimesed saavad osalist, mittetäielikku informatsiooni. Tsensuuriga on võimalik mõjutada avalikku arvamust.
  
• Sotsialistlik realism - on leninistlik- stalinistlik kunstivool. Sotsialistlik realism oli Stalini ajal Nõukogude Liidus ainus ametlikult lubatud kunstivool. Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi, mis käsitleb proletariaadi juhtimisel toimuvat võidukat klassivõitlust. Stalini võimu viimastel aastatel mõisteti enamik Eesti prominentseid kultuuritegelasi hukka kui "kodanlikud natsionalistid" ning püüti partei diktaadile alluvate inimeste abil kujundada Eestis uus kultuurimaastik, kus domineeriks "hea ja ideaalilähedase" nõukogude elu ülistamine ning selle võrdlus "allakäinud ja mandunud " kodanliku korraga.
  
• Marksistlik ideoloogia- on sotsiaalne teooria, poliitiline praktika ja ideoloogia, mille lähteks on Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjatööd. Eraomandi likvideerimine oli üks marksismi olulisemaid ideid. Praktikas tähendas see kogu majanduse allutamist riigile. Kodanluse kui klassi likvideerimine. Praktikas tähendas see varade konfiskeerimist ja riigistamist; majandusliku ja poliitilise eliidi füüsilist hävitamist ning ulatuslikku terrorit. Ateism — üks marksismile iseloomulikke aspekte , leidis oma praktilise rakenduse kirikute ja kloostrite varade konfiskeerimisega ning vaimulikkonna hävitamisega. Pühanurgas (красный уголок — punanurk) olnud ikoonid asendati marksistliku sümboolikaga. Töörahva võim pidi marksismi järgi olema uue ühiskonna aluseks. Praktikas võeti kasutusele enne oktoobrirevolutsiooni olemas olnud tööliste, talupoegade ja soldatite nõukogud. Sisuliselt toimus nende võimuorganite juhtimine bolševike (kommunistide) partei kaudu. Jm.
  
• Väliseestlane- ehk ulgueestlased on väljaspool Eestit alaliselt elavad eestlased. Suur eestlaste väljaränne toimus Teise maailmasõja ajal. Aastatel 1939-1944 lahkus poliitilise pagulasena Saksamaale ja Rootsi vähemalt 70 000 eestlast. Sõjajärgsetel aastatel tekkisid suuremad väliseesti kogukonnad peale Saksamaa ja Rootsi ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias ja Suurbritannias.
  

Eesti NSV

• Sotsiaalne realism kunstis- vt eestpoolt
  
• Stalinistlik arhitektuur- ka Sotsialistlik klassitsism või stalinistlik neoklassitsism on Nõukogude Liidust alguse saanud arhitektuuriliik, mis sai alguse 1933. aastal heakskiidetud Boris Iofani Nõukogude pale projektist. Stalinistlik arhitektuur on osa kunstisuunast sotsialistlik realism. Arhitektuuris olid olulised märksõnad monumentaalsus ja sümmeetria. Kasutatakse palju sambaid ja dekoori, milles kajastus nõukogude sümboolika. Välisviimistluses oli peamiseks materjaliks terassiitkrohv.
  
• Raine Karp- sünd 1939. Arhitekt. Suurte ehitistega – linnahalli, rahvusraamatukogu ja Sakala keskusega – tõstis ta taas ausse Eesti paekivi , ajal, mil teised arhitektid selle vastu huvi ei tundnud .
  
• Gustav Ernesaks- 1908-1993. Oli helilooja ja koorijuht. Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor , praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ning üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks. Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit, neist "Tormide randa " on ka korduvalt lavastatud.
  
• Neeme Järvi, Arvo Pärt ja Eri Klas - Neeme Järvi sünd. 1937, on eesti ja ameerika dirigent. Aastal 1963 asus Neeme Järvi tööle Eesti Raadio ja TV sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks. Seda tööd tegi ta 1976. aastani. Aastatel 1976–1980 oli ta Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ( ERSO ) kunstiline juht ja peadirigent . Samale ametikohale asus Järvi hooajaks 2010/2011, kuid astus novembris 2010 tagasi. Arvo Pärt sünd. 1935, on helilooja. 1958–1967 töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. Ta kirjutas ka muusikat teatri ja filmi jaoks ning konservatooriumi lõpetamise ajal 1963 võis teda pidada juba kogenud ja küpseks heliloojaks. Pärt oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1959 –1979 ja taas 2005. aastast. Eri Klas sünd. 1939, on dirigent. Seotud väga paljude eri riikidega.
  
• Voldemar Panso - 1920-1977. Oli eesti lavastaja , näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederic Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda"".
  
• Arvo Kruusement - 1928 sünd. On eesti stsenarist, filmilavastaja ja -näitleja. „Kevade“ lavastaja.
  
• Priit Pärn- sünd. 1946. On eesti animafilmirežissöör, karikaturist ja graafik, kelle filmid on olnud rahvusvaheliselt edukad paljudel filmifestivalidel. Teda peetakse üheks tähtsamaks autoriks tänapäeva animatsioonikunstis.
  
• Religioon nõukogude ajal- ?Eesti NSVs kehtis vormiliselt usutunnistusvabadus, kuid igapäevaelus tehti usklikele ja kogudustele kõikvõimalikke otseseid ja kaudseid takistusi. Kiriku kasutada olevad hooned ja varad riigistati 1940. a pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt, kogudustel tuli nende eest küllaltki suurt üüri maksta. Hoolimata üldisest kirikuvastasest tegevusest oli kirikute ja koguduste olukord Eesti NSVs erinev. Paremas olukorras olid kaks suuremat konfessiooni: luterlus ja õigeusk, mille kirikuorganisatsioonidel ning enamikul kogudustest lasti edasi tegutseda, kuid mõlema kiriku tegevuse üle oli võimudel hoolikas järelevalve.
  

Pealkirja pole

• Hirvepark- on kaitsealune park Tallinna kesklinnas Toompea nõlval, Wismari ja Toompea tänava, Falgi tee ning Harjumäe vahel. Pargi nimetus muutus peaaegu üldnimeks seoses sellega, kui MRP-AEG korraldas seal 23. augustil 1987 rahvakoosoleku, et nõuda Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle lisaprotokollide avalikustamist.
  
• Laulev revolutsioon - on nimetus Eestis (laiemalt ka koos Läti ja Leeduga) aastail 1987–1988 toimunud sündmustele, mille algne eesmärk oli inimeste elu-olu, NSLVL-i okupatsiooni tingimustes, paremaks muuta, kuid kui igale muutuse taotlusele järgnes impeeriumi juhtkonna vastus jõunäitamisena, siis seda rohkem olid tegevused Eestis suunatud Eesti Vabariigi iseseisvus taastamisele. Laulev revolutsioon on kuulus kui revolutsioon ilma verevalamiseta. Selle alla kuuluvad: Perestroika , Fosforiit, IME, Sinimustvalge lipp, Öised laulupeod, Eestimaa Laul, Kodanike komiteede liikumine, Balti kett
  
• Alo Mattiisen - 1961-1996. Oli eesti helilooja. Alo looming on mitmekesine . Ta on kirjutanud laule, filmimuusikat , teatrimuusikat, instrumentaalteoseid, suurvorme, telefilmide ja telelavastuste muusikat. Kõige rohkem on ta kirjutanud laule: kokku 86. Mõned tuntuimad neist on "Ei ole üksi ükski maa", viis ärkamisaegset laulu ja "Emale".