Psühholoogia alused (0)

TARTU ÜLIKOLL NARVA KOLEDZ
Konspekt
PSÜHHOLOOGIA ALUSED
Talis Bachmann
Rait Maruste
Vangonen Natalija KELLA-1 AÜ
Psüühika neuroteaduslikud alused ja ontogenees
Närvisüsteemi ehitus ja funktsioonid
Inimese psüühiline tegevus, ehkki sisult sotsiaalsest determineeritud,on talitluslikult sõltuv närvisüsteemist.Kaks peamist allsüsteemi on samaatiline ja vegetatiivne NS.
Somaatiline NS juhib organite välist,kehalist tegevust,jagunedes tsentraalseks ja perifeerseks. Tsentraalne osa koosneb pea- ja seeljaajust ning on kõige olulisem käitumise ja psüühikaprotsesside kontrolli organ. Perifeerne osa koosneb sesoorne ja motoorne KNS. Perifeerne e piirde-NS on pea-ja seeljaajust väljuvad närvid koos nende lõpmetega elundeis ja kudedes. Sensoorne allusüsteem on meeltse või tajumise puutuv.Mootorne allusüsteem viib ellu reagerimist välisärritustele ja organismi omaalgatuslikku aktiivsust.KNS kontrolli all ja mis talitlevad küberneetilise,tagasiside põhimõttel töötava koordineeritud süüstemina.
Vegetatiivna NS on sümpaatiline ja parasümpaatiline süsteem.Parasümpaatiline soodustab organismi puhkust ja talitlusvõime taastumist.Sümpaatiline NS seevastu reeguleerib sisselundite talitlust ja kudede ainevahetust,kohandab organismi suuremat aktiivsust nõudvate olukordadega,loob valmisolekukiireks ja otsustavaks reageerimiseks.
KNS tagab adekvaatse reageerimise ja kohanemise keskkonnaga ning on individuaalse ja liigumäälu aluseks.Somaatiline ja autonoomne NS on omavahel vastaslikuses seoses ja nad talitlevad KNS kootdineeriva koontroli all.
Retseptorid on spersialiseerunud kindlaliigiliste ärrituste vastuvõtmiseks.
Väliskeskkonna muutusu-ärritust ehk stiimulit(lõhn,valgus,liikumine,heli vm)-vahendavad signaalid kutsuvad selleks kohandunud rakkudes ehk retseptorites esile seisundimuutused,mis omakorda käivitavad närviimpulsid.Närviimpulsid kujutavad endast elektrokeemilisi muutusi närvirakus ja selle väljaulatuvas osas,närvikius.
NS peamine funktsioonon välisärrituste ja organismi vastusreaktsioonide integreerimine, lähtudes kohastumuslikult ja sotsialselt vastuvõetavatest või otstarbekatest piirangutest.NS-i struukturseks osiseks on närvirakk ehk neuron .Inimese NS-s on erinevatenautoritenhinnangul umbes triljon närvirakku.Ühes kuupmillimeetris ajukoes on ligikaudu 100 000 neuronit.Närviraku peamised ehituslikud osad on rakukeha,dendriidid ja aksonid.
Närvirakkude vahel võivad olla koonduvad ja lahknevad seosed.Selline NS-i ehitus loob küll ülesuuru keerukuse,kuid tagab ühtlasi ka NS-i paindlikkuse, plastilisuse ,suure infotöötluse mahu ja võime täita ühe ja sama suursüsteemi vahendusel paljusid erinevaid ülesandeid.
Ajukoore erinevatel osadel on spetsiifilised funktsioonid.Kuklaosasnasub näiteks esmane nägemiskeskus ,laibaküljel kõnekeskes,meelekohas kuulmiskeskus jne.Erinevad funktsioonid tagatakse reeglina küll paljude piirkondade ja üksteist eraldi asetsevate moodulite koordineeritud tööga,kuid osa piirkondi on selles koordinatsioonis selgelt juhtivas rollis.
EEG-aju bioelektriliste protsesside registreerimine ja mõõtmine-ning eelkõige selle mikroelektroode kasutav variant on võimaldanud kindlaks teha ka selliste üksikute psüühiliste nähtuste nagu agressiivsus ,hirm, nauding ,rahuldus jne keskuste ruumilest lokalisatsiooni ajus.PET-võimaldab luua arvutikuvari pildi sellest,kuidas erinevate tegevuste ajal .Vaatamata spetsialiseerumisele on aju piirkonnad omavahel tihendalt seotud ning aju töötab tervikliku organina.
Aju lihtsamad funktsioonid on sageli reflektoorsed. Refleks on kõige NS-i omavate organismide kohanemisreaktsioon,mis järgneb seaduspärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele.Refleksi vallandab ärrituse mõju retseptorile.
KNS-is paiknevad ning refleksi iseloomu määravad ühendusteed tekivad evolutsiooni käigus ning kanduvad edasi pärilikult.Pärilikud e tingimatud refleksid moodustavad organismide kohanemisreaktsioonide baasi.Tingimatute reflekside kompleksidest moodustavad instinktid .
Kogemuste põhjal sugenevat teatud harjumislikku kohanemisreaktsiooni keskkonnatingimustele nimetakse tingitud refleksiks.Tingimatute reflekside kompleksidest moodustuvad instinktid.Tingitud refkekside kujundamine on lihtsaim õpimise ja õpetamise vorm.Refleksi tekkimise määravad organismi vajadused antud olukorras ning neist sõltuvad mootivatsioon.harjumused,hoiakud.Tingitud seoste kujumine sõltub ärritajate suhelisest tugevusest ja vajaduse tugevusest.Tugevus peab olema optimaalne ja enam –vähem ühetaotline.
Kõrgem närvitalitlus ja selle omadused
Kõrgem närvitalitlus on inimestele ja kõrgematele loomadele omane ajukoore aktiivsust eeldav närviprotsesside.Kõrgema närvitalitluse puhul saavutavad erilise tähtsuse närviprotsessid,mis vahendavad abstrakseid sümboolseid teabetöötlusoperatsioone.
Erutus-ja pidurdusprotsesside kulgemises ajus täheldatakse mitmeid kindlaid seaduspärasusi:
1.Erutuse tase ja irradiatiivsus.Nii väga tugevad kui ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalise mõjumise tagajärjel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadela.
2.Erutuse kontsentratsioon.Ühest funktsionaalsest keskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödumisel oma algse tekke pirkonnas.
3.Närviprotsesside vastastlikune induktsioon.Erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess-pidurdus.See suhe on pöördvõrdeline.
Ajukoore töö süsteemsus ja tüpoloogilised erisused
Iga alusüsteem täidab iseseisvalt mingit ühte osa terve funktsionaalse süsteemi tööst.Sellise süsteemi üheselt antud lõppesmärgke saavutatakse alusüsteemide mutliku
variativse osalemise tingimustes.
Maailmamainega neuropsühholoog Aleksander Luria eristas kolme peamist blokki:
1.Ajukoore toonuse tagamise e energeetline blokk .
See on tarvilik nii info vastuvõtu kui ka toimingute programmide koostamise ja täitmise kontrolli edukaks elluviimiseks.Selle bloki põhilülideks on retikulaarformatsioon,hüpotaalamus ja limbiline süsteem.
2.Informatsiooni vastuvõtu,töötluse ja säilitamise blokk.
See on vajalik välismaailma ja organismi kohta teabe saamiseks ning oskuste,teadmiste ja vilumuste kujundamiseks.
3.Tegevuse programmeerimise ,reguleerimise ja kntrolli blokk.
See blokk on tarvilik adekvaatsete reaktsioonide väljastamiseks,eesmärkide püstitamiseks ja järjepidevuseks,tegevus optimaalse strateegia ja taktika tagamiseks,tahteavalduseks.
Kõik kolm blokki töötavad tihedas koordinatsioonis ja tagavad nii sotsiaalsete kui ka bioloogiliste vajaduste rahuldamise ning uue teabe loomisi.
Erinevaid inintüüpided iseloomustused.
Närviprotseside põhitunnustena erisasti 1.jõudu,2.tasakaalustalustatust,3.liikuvust.Jõu puhul käib jutt närvirakkude töövõimest,NS-i koormusetaluvusest.Kui närviprotsesside jõud on ebapiisav,siis võivad tugevad ärritajad organismi kahjustada.Organism reageerib mitteadekvaatselt,ärrituse tähtsust kas üle- või alahinnates;võib esineda neuroose.Tasakaalustatus kirjeldab erutus-ja pidurdusprotsesside vastastikust suhet.Need protsessid võivad olla tasakaalus,kuid üks võib ka teisest tugevam olla.Liikuvus on üht tüüpi protsessi teisega asendumise kiirus.See tunnus on oluline kiirel kohanemisel olukorra muutustega.Ebapiisava liikuvuse korral on stereotüüpide asendamine uute toimimismallidega raske.
Üheks isiksuse omaduste polaarseks polaareseks paariks,mille vahele moodustuvat dimensiooni saab päris hästi kirjeldada NS-i aktiivsuse eripäraga,on ekstravertsus ja introvertsus.
Introvertset inimest iseloomustab keskmisest kõrgem kesknärvisüsteemi erutustase ehk aktivatsioon .Seetõttu on introverdid üldjuhul vastupidavamad püsi tähelepanu eeldavates ülesannetes,kannatavad paremini rahustava toimega ained magamatust;neile mõjub ebasoodsamalt ergutav(näiteks kohv,emotsionaalne stress,avalikud esinemised).
Eksraverdid, s.o. realistlikumad,seltsivamad,konvetsionaalsemad,agressiivsemad.pigem välismaailmaga tegelevad isikud seevastu väsivad vaimsete ülesannete täitmisel kiiremini,otsivad erutavamaid mõjureid( seltskond ,kohv,tegevus),taluvad halvemini magamatust,neile mõjub alkohol ebasoodsamalt-niingi suhteliselt madal ajukoore toonus langeb veelgi alkoholi toimel,mis põhjustab enesekontrolli liigset alanemist.Ekstravtuse ja ertide ajukoore tüüpiline erutustase on keskmisest madalam.Kasvatuses tähendab see seda,et introverti ei tohiks vastutusrikaste tegemiste eel liialt“üles kütta“,ekstraverti agabliigselt maharahustada.
Inimese käitumise psühholoogiat ei tohi võtta lihtsustatult,kui pelgalt reageerimist teatud väliskeskkonna stiimulitele.Biheivioristliknlähenemisviis,mille kohaselt kindel välisärritaja kutsub esile kindla erutuse ja kindla ennustatava reaktsiooni,on oma piiratuse tõttu populaarsuse kaotanud.Ühed ja samad mõjustused kutsuvad erinevates inimestes ja samas inimeses erinevatel hetkedel esile ka erinevaid reaktsioone.Väline tegur vahendatakse sisemise,psüühilise tegevuse kompleksi poolt,mistõttu ärrituse ja käitumise vahel ei ole otsesõltuvust.
Taisisõnu öeldes-käitumine põhineb reflektoorsetel protsessidel,kuid kõrgematel loomadel,eriti inimesel on vahetud reageeringud juhtiva käitumisprotsessi rollis asendunud eesmärgipärase,mõtestatud,kultuuri poolt vahendatud ning teadlikult planeeritud aktiivse käitumisega.
FÜSIOLOOGILISE JA PSÜÜHILISE SUHE
Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta,et aju on psüühika materiaalne alus,et psüühika on aju funktsioon,et füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest tulenev.Ideaalse reaalsus seisneb temabfunktsioneerimises javinfosisalduses.Ennetava ja aktiivse tegelikkusega kohanemise(psüühika) reaalsust näitab inimese otsasttbekohane käitumine selliselt ,et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva,tulevase olukorra või tingimuste kohaselt.
Aju poolt vahendatud psüühika abil ei tunneta me mitte aju ennast,vaid maailma ja selle omadusi.Arvestada tuleb ka seda,et teadvustub ainult väike osa inimeses toimuvatest psüühilistest protsessidest.Ajus on ikka vaid ajukude ja selles sisaldav- neuronid ,neurogliia, veresooned ,närvikiud ja biokeemilised ained.
Tänapäevane psühholoogia ei tohiks eitada ei pärilike ega sosiaalsete faktorite mõju inimese psüühika ja iseloomu kujunemisele.Muude tingimuste võrdne olles on parema või sobivama genotüübiga inimesel eduks kahtlemata suuremad võimalused.
Inimese psüühika ontogenees
Just vanemad ja õpetajad on need,kelle vahendusel esialgu väline,sutluses ja juhendamistes esitatu muutub ajapikku psüühikasiseseks võtete ja operatsioonide pagasiks,mille abil lahendatakse ülesandeid iseseisvalt ja teadlikult.
Arengupsüühholoogia mõned mõisted ja käsitlused on osutunud praktilisele pedagoogilisele ja kasvatuspsühholoogiale eriti kasulikeks.Üheks selliseks on Lev Võgotski vaimse arengu käsitlus.Selles omakorda on justviimastel aastatel populaarsust võitnud lähima arengu tsooni kontseptsioon.Lähima arengu tsoon on vahemaa tegeliku arengutaseme ja potentsiaalselt võimaliku arengutaseme vahel.Viimast näitab lapse vime lahendada teatud raskusastmega probleeme vanemate või õpetaja juhandamisel.
UNI JA HÜPNOOS
Uni on psühhofüsioloogiline seisund,mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele srtruktuuridele levinud üldnine pidurdus.Une olulisemate fumktsioonide hulgas on aidata taastada KNS-i, lihaskonna ja meeleelundite töövõimet,soodustada püsimälu jälgede kinnistumist ja osaliselt aktiveerida käitumisprogramme,mida võks põhimõtteliselt tarvis minna, kuid mida pole tegelikkuses piisavalt või üldse mitte kasutatud.Une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke ,samuti taastatakse närvirakkude energiaressursse.Unevajudes on individuaalne;keskmiselt magab inimene 5-9 tundi ööpäevas .
Tänapäeval ei käsitleta und kui pelgalt aktiivsuse puudumist ,vaid kui kvalitatiivselt erinevat aktiivsust,mida iseloomustab toimuva teadvuse puudumine ja küllaltki aktiivne ainevahetus NS-iteatud osades,mida käivitavad spetsiaalsed NS-i lülid.Uinumise järel,pärast umbes tunniajalist und algab nn kiire e paradoksaalne uni,mis kordub keskmiselt 90 minuti tagant 5-6 korda öö vältel umbes 5-20 minutiliste perioodidena.Mida lähemale hommikule,seda suhteliselt suurema osakaalu saab kiire uni.Unenäod mõistagi tulevikku ei ennusta.Neis võivad ilmneda inimese soovid,mured,tundmused,allasurutud tungid ,ning seda tavaliselt küllaltki moonutatud kujul.Kire uni on ühtlasi kergem uni ja rahulik uni ühtlasi raskem või sügavam uni.Katsed näitavad,et paradoksaalse une ajal võivad läved välisärritustele hoopis kasvada.Nende raviks ja leevandamiseks tuleb pöörduda spetsialisti-neuroloogi,psühhiaatri,kliinilise psühholoogi-poole.
Hüpnoos on unetaoline seisund,“osaline uni“,mille hüpnotsiseerija kutsub hüpnotiseeritavas esile vastavat metoodikat kasutades.Hüpnoosiseisundis suureneb oluliselt sugereeritavas,sest valdav osa ajukoorest,sh otsmikusagarate mass,on pidurdunud ega saa vahendada enesekontrolli.Sellegipoolest on lõplikult tõestamata hüpnoosiseisundis saadud meenutuste adekvaatsus,seda näiteks seoses katsetega tõhustada tunnistajate mäluprotsesse.Peamine probleeem on see,kuidas eristada adekvaatseid meenutusi konfabulatsioonidest.Oluline on silmas pidada,et hüpnoosis antav korraldus ei tohi vastuollu minna hüpnotiseeritu eetilis-moraalsete tõekspidamistega,ei tohi lõhkuda tema isiksuse tervilikkust.Hüpnoosi kasutatakse enamasti psühhoteraapia eesmärkidel alkoholismi,neorooside jmt puhul.
VAJADUSED JA MOTIIVID
Vajadused
Inimese aktiivsuse-loomingu,spontaanse tegevuse,elu mõtte otsingute jmt-algpõhjusi on püütud seletada läbi aegade.
Aktiivsuse algallikaks on vajadused.Vajadus paneb inimese liikuma,tegutsema,praktiseerima ,suhtlema.Inimesed on harjunud seletama käitumist,lähtudes oma mõtlemisest,selle asemel et minna sügavamale ja seletada oma tegusid oma vajadustest lähtudes.Isiksusepsühholoogia aspektis on vajadus e tarve mingi elu-,tegevuse või arengutingimuse puudumise tunnetamine.
1.Orgaanilised vajadused on tarbed elutegevuse esmatingimuste-vee,õhu,toidu,puhkuse jms järele.Orgaaniliste vajuduste mitterahuldamine ei kutsu esile mitte üksnes bioloogilisi,vaid ka psüühilisi häired.Näiteks pikaajaline nälgimine ja veeta olemine tekitab neurasteeniat,apaatiat, alandab mingist hetkest alates ka intellektuaalseid võimeid.
2.Funktsiooni-ja füüsilise aktiivsuse vajadused.N on esmajoones tarbed meelelise tunnetuse ja aktiivsuse järele,s.o vajadus näha,kuulda, liikuda ,toimida.Kui meeleorganid ei saa normaalselt funktsioneerida,siis võib tekkidaa sensoorne nälg,mis oma tugeval kujul võib hakata mõjutama organismi elutegevust.
3.Sotsiaalsed vajadused.Inimene on ühiskondlik olend .Igapäevaelus avaldub see tarve soovis olla teiste lähedal,nendega suhelda,leida tunnustust,ennast realiseerida,olla iformeeritud.Sotsiaalseteks vajadusteks loetakse eneseteostuse,suhtlemise.
4.Vaimsed e intellektuaalsedvajadused.Need on tarbed üldise maailmatunnetuse,faktide teadasaamise,nähtuste mõtestamise,loomingu järele.
5. Esteetilised vajadused.Siin avaldub püüdlus ilusa,harmoonilise,kauni ja maitseka järele.Esitatud liigitus ei ole range,sest kõik vajadused peale orgaaniliste on tuntavalmääral sotsiaalsed ja viimasedki,õigemini nende väljendumine jarahuldamise vormid,on inimese puhul sotsiaalselt vahendatud ja kujundatud.Iga kõrgema taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis,kui madalama taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldatud.
Üheks käepärasemaks vahendiks inimesest esmase ettekujutuse saamisel on tema vajaduste pingerea koostamine.
MOTIVATSIOON
Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm,mis tingib ajju saabuva informatsiooni sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktureerimise.Tekib motivatsiooniseisund,mis määrab ära signaalidena toimivate välisärrituste vastuvõtu ja neile reageerimise(söönud organism ei reageeri eriti innukalt ka hõrgutavale toidule).
Motivatsiooniseisundis aju modelleerib vajadust rahuldada võimaldavate objektide ja tegevuste parameetrid .See programm võib olla kaasasündinud,instinktiivne,rajaneda isiklikul kogemusel või siis hoopiski deduktiivselt loodud.Motivatsiooniline pinge tugevneb ning otsiv tegevus aktiviseerub.Kui korraga tekib mitu enam-vähem võrdset vajadust,siis domineerib see motivatsiooniline seisund,mis on organismi eksistentsile määravaim.Motivatsioon on lai mõiste.Ta hõlmab kogu inimese käitumist juhtivat ja kontrollivat mehhanismidekompleksi.Motivatsiooniprotsessi tsükkel väga üldistatud kujul on aga muutumatu ja näeb välja selline ,nagu toodud juuresoleval.Varem vahendina esinenud objekt või nähtus muutub eesmärgiks,mis on ise võimeline esile kutsuma motivatsiooniseisundi ja kujuneb seega uueks vajaduseks.Seega on inimese motivatsioonisfääril loomade motivatsioonisfääriga võrreldes kvaldes kvalitatiivselt erinev iseloom.
MOTIIV
Motiiv on tunnetatud vajadus.Vajadus kutsub esile üldise aktiivsuse-motivatsiooni,motiiv aga konkretiseerib selle.See on arusaamine vajadusest,tegevusest selle rahuldamisel,eesmärkidest,mis viivad vajaduse rahuldamisele.Motiiv on teadlik suhtumine juba tekkinud,olemasolevassenaktiivsusse.Motiivid erinevad üksteisest juhtiva vajaduse poolest,ilmnemisvormidelt,üldisuse ja kitsuse poolest ning selle tegevuse iseloomult ,milles nad esinevad.Tegevust mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive -nii teadlikke kui ebateadlikke.
MOTIVATSIOONISEISUNDID
Väliselt äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid ja vastupidi –väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib põhjustada samatüübiline motiiv.
HOIAKUD JA SÄTTUMUSED
HOIAK on püsiv,stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida teatud kindlal viisil.See võib olla emotsionaalne poolt-või vastureaktsioon,positiivne või negatiivne hinnang,suhtumine teatud tegevusse või nähtusesse,üks või teine tajuvariant,üks või teine liigutus jne.
Sotsiaalne hoiak on teadvustatav,suhtumisena tõlgendatav predispositsioon,seevastu sättumus on varasemate kogemuste ,toimingute ja tajude baasil kujunenud põhiliselt mitteteadvutatud ,fikseeritud valmisolek reageeridateatud objektidele,nähtustele või olukordadele mingil kindlal viisil.
Hoiakute-sättumuste süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse,milles murdub igasugune väliskeskkonna mõju.
AISTINGUD
AISTINGU MÕISTE
Aisting on objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel tekkiv psüühiline protsess.
Aisting on meelelise tunnutuse lihtsaimaks vormiks,milles antakse välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet:raskus,temperatuur,värv,heledus, valjus,suurus,maitse,lõhn jne.Mõjutus meeleorganeile võib olla lähtunud väliskeskkonnast,kuid võib olla pärit ka organismi sisekeskkonnast. Tervikuna on aisting aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas .
lihtsalt tõlgendades – on aisting meelelise tunnetuse lihtsamaks vormiks, milles antakse välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteet:
raskus, temperatuur, värv , suurus, maitse, lõhn ja muu meid ümbritsev nähtus (taju).
See on välismaailma ja iseenda kohta käiva informatsiooni esimene ja vältimatu aste, mis on aluseks järgnevatele psüühilistele protsessidele-
tähelepanule , tajule, kujutlustele, mõtlemisele, mälule.
Mõjutus meeleorganitele võib olla lähtunud väliskeskkonnast (valgus, heli) kuid võib pärit olla ka organismi sisekeskkonnast ( valu põhjustav ärritus, asendimuutusega seotud ärritus)
Tervikuna on aisting aluseks organismi esmasele orienteerumisele ümbritsevas ja iseendas .
Aistingut on võimalik määrata minimaalse mõjumääraga(lävega) – niiöelda Vaevumärgatav aisting – ekh siis teisisõnu tundlikuse alumiseks absoluutseks läveks. Ning tundlikuse ülemiseks absoluutseks läveks nimetatakse ärritaja maksimaalset mõjumäära –mis niiöelda tekitab adekvaatse aistingu.
Absoluutse tundlikkuse ja läve kõrgus on pöördsuhtes- mida madalam lävi, seda kõrgem on analüsaatori tundlikus ja vastupidi.
Evulutsiooniliselt on aisting tekkinud ärritatavusest ning on arenenud koos närvisüsteemi kujunemisega. Mõistagi sõltub emotsionaalne ärritus ka -ärritajate tähendusest ja inimese üldseisundist.
Aisting on ajaline protsess. Ärrituse vastuvõtmine, närviimpulsside tekkimine, edasikandmine, töötlemine ning tunnetamine mingi konkreetse aistinguna võtab aega.
Aistingu eeldused on sel ajal reaalselt olemas , kuid tedvustamatta, see sõltub nüüd aistingu varjatud perioodist, erinevatel aistinguliikidel on see erinev
NÄITEKS: Puudutuse puhul on see keskmiselt 130 millisekundit ja valu puhul 370 millisekundit, kuid ka see näitaja on igal inimesel erinev.
Mitte igasugune ärritus ei kutsu veel esile aistingut. Aistingud on neile adekvaatsetele ärritajatele reageerimise vorm- see tähendab,et ärritajatel peavad olema kindlad kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed omadused.-alles siis muutub ärrituse energia teadvusefaktiks.
Näiteks:
Nägemisaistingu adekvaatsete ärritajaks on elektromagnetilised lained 380-770 nanomeetrit (lainepikkus) , kuulmisaistingul helilained sagedusvahemikus 16- 20 000 Hz (võnkesagedus)
Igal aistingul on oma kvaliteet, mille poolest ta erineb teistest aistingutest,näiteks modaalsus - nägemine, kuulmine , haistmine jne.Ühe modaalsuse piires saab samuti eristada kvaliteete, nägemise puhul näiteks värvust, heledust ,liikumist jne.
Niimoodi võimaldab aisting õieti peegeldada objektiivse maailma omadusi, neid eristada.
Seda uurides me enamasti eraldame kunstlikult ühe või teise aspekti tajukujundist.
Näiteks neurokirurgilise operatsiooni käigus ajukoore otsesel mehaanilisel või elektrilisel ärritamisel tekkiv nn kunslik aisting , mille modaalsus ja iseloom aga on seaduspäraselt sõltuvalt sellest , millise kvaliteediga aistingute eest vastuvav aju osa tavaliselt vastutab.
Mõisted:
Kvaliteet on määratlus, mille tõttu mingi nähtus, ese või protsess on tema ise, mitte miski muu. Kvaliteedi muutudes muutub objekt millekski teiseks. Kvantiteet on peamiselt objekti ruumilis- ajalised omadused.
Modaalsus (ka kvaliteet) on üks meeleinformatsiooni põhidimensioonidest (intensiivsuse, lokalisatsiooni ja ajalisuse kõrval). See on tunnus, mis näitab, millise süsteemi läbi realiseerub stiimuli vastu võtmise võime (näiteks nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine , puudutus e. kompimine , lihastaju e. propriotseptsioon). Modaalsuse tajumist loetakse taju mikrogeneesi esimeseks etapiks.
TAJU
TAJU ÜLDMÕISTE
Taju on esmete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess.Tajumisprotsesside vahendusel tekib hetkel vahetult mõjuvatest objektidest ja ümbrusest subjektiivne tajukujuned. Tajus esinduvad nii ärritajad kui ka ärritajate vahelised seosed.See on kompleksne protsess,mis tugineb aistinguile,sõltub varasematest kogemustest,emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu.
Taju on protsess,mis on suunatud just terviku tunnetamisele,ilmneb n’iteks sellest,et kui üksikud elemendid asuvad ruumis lähestikku,näivad nad moodustavat terviku.
Taju on kogemusepõhine ja kontekstitundlik protsess.Taju aluseks on, lisaks sünnipärastele automaatsetele reageeringutele,ka tingitud ajutisid närviseosed,mis tekivad paljude erinevate ärrituste süsteemipärasel möjumisel retseptoreile.
TAJUDE LIIGITUS
Analoüsaatori domineerivusele tunnetuses eristatakse:

• Nägemistaju
  
• Kuulmistaju
  
• Kompimistaju
  
• Liigutustaju
  
• Maitsmistaju
  
• Haistmistaju
  

Liigitus võib lähtuda ka taju objektist.
TAJU OMADUSED
Olulisemateks taju omadusteks,lisaks juba kirjeldatud terviklikkusele,struktuursusele ja produktiivsusele,on taju mõtestatus,valivas,konstantsus,apertseptiivsus jaa ökoloogiline põhjendatus.
Mõtestatus lähendab tajutava teadlikustamist,mis saavutatakse tajus esindatud esemete ja nähtuste tähenduse ja otstarbe mõistmisega.Taju on alati teatud määral üldistus.Ta on tervik,mis saadakse esemete üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel.Tavaliselt on integratiivne taju iseeneslikuna näiv,kiire,momentaanne.
Kui taju ei oleks konstantne ,kohtuksime igal sammul tajumistingimuste(kauguse,valguse,värvi,vaatenurga jm) muutudes uuete ,meile senitundmatute või tuntud,kuid moonutatud esemetega ning kakkaksime ära tundmast või oskamast kasutada seda,mida varem tundsime ja kasutasime.
INIMESE TAJUMINE
Inimesetaju protsessid ja mehhanismid
Sotsiaalsete objektide tajumisel püüab tajuja interpreteerida saadavat infarmatsiooni vastavalt oma eesmärkidele, vajudastele ja hoiakutele neid toetavas suunas.

• Indentifikatsioon- teise inimese mõistmine ja tema käitumise interpreteerimine temaga samastuda püüdmise või temaga samastumisoskuse kauda
  
• Refleksioon - teise inimese mõistmine valdavalt ratsionaalsel teel,tema mõtlemisse sisseelamise vahendusel
  
• Empaatia-mõistmine teise inimese tundemaailma sisseelamise kauda
  
• Stereotüpiseerimine- teise inimese intepreteerimine üldlevinud sotsiaalsete tüüpskeemide abil
  

Üldreeglina loeb otsustajaheaks neid jooni,milles vaatlusalune sarnaneb tema endaga,halvaks aga neid omadusi ,milles on erinevus.
Millistele tunnustele toetub inimesetaju
Inimese tajus on oluline koht täita ka kindlatel üksikomadustel ja – tunnustel nagu näiteks näol zestidel,kõnnakul,kõnel,kehaehitusel,aga ka välistel tunnustel nagu kosmeetika,riietus jms.
Mitteverbaalsed suhtlemismärgid on valdavalt teadvuse kontrolli välised,raskesti juhitavad ja seepärast sageli täpsemat hinnangut võimaldavad kui sõnades edasi antu.
MÄLU
Mälu on psüühikanähtus,mis siseneb teadmiste,muljete ja oskuste meeldejätmises,sälitamises ja reprodutseerimises.Lühiajalisemate mäluprotsesside aluseks on ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmine pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist.Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ja nende seoste keerukamad kompleksid ehk assotsiatsioonid .
Reprodutseerimine on komplitseeritud protsess,mida ei saa võrrelda hõlpsa filmilindit mahalugemisega.Reprodutseerimise efektiivsus sõltub oluliselt sellest,kas reprodutseerimistegevus toimub sarnastes tingimustes vatasema omandamise tingimustega või mitte.Tavaliselt on äratundmine tunduvalt efektiivsem kui meenutamine .
PRAIMING
Praimingunähtuse ehk olulisem sõnum peitib tõsiasjas,et inimene on võimeline omandama palju teavet ka ilma teadvuse otsese osavõtuta sellest protsessist ning et meie mäletamisi,toiminguid ja otsustusi võib mõjutada ka selline eelteadvuslik teave,mille olemasolust ja toimemehhanismist me ise ei pruugi olla teadlikud.
KUJUTLUS JA FANTAASIA
Kujutlus on psüühiline protsess,mille peamiseks tuunusjooneks on objektide või olukordada psüühilise kujundi teke mäluandmetest ilma vastavate ärritajate otsese mõjuta meeleelundeile .
Fantaasia on kõrgem psüühiline protsess,meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste,kus varasema meelelise kogemuse alusel luuakse uusi psüühilisi kujundeid.
MÕTLEMINE
Mõtlemine on objektiivse reaalsuse vahendatud,loogilis- abstraktne tunnetamine mõistete ja kujundite alusel.Otstarbekohaseks käitumiseks on aga tarvis psüühikas opereerida esemete,nähtuste ja omandustega,mis vahetult meelelises tunnetuses antud ei ole,s.o eemalolevalt.Selle võimaluse annab meile mõtlemine.
KEEL JA KÕNE
Keel on intellektuaalset tegevust ja suhtlemist vahendav semantiline süsteem,mis põhineb keelemärkide kasutamisel.Kultuuris fikseeritud mõtlemismallid ja vilumused antakse kõne abil ja vanemate ning õpetajate vahendusel edasi lastele.
TAHE
Tahe on teadlik eneseregulatsioon,mille aluseks on suunatud psüühiline aktiivsus.Tahe on inimesele lisamotivatsiooni allikas-sellest ammutatakse lisajõudu eesmärgi poole pürgimisel.