Kanti filosoofia, "Prolegomena" 3. Osa (0)

Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020.
3. teema: puhta loodusteaduse võimalikkuse tingimused. (“Prolegomena …”: §§ 14-31, 36-39).
Probleemsituatsioon.
Vt. “Prolegomena …”: §§ 14, 15.
Looduse ja kogemuse vahekord .
Vt. “Prolegomena …”: §§ 14, 16, 17.
Kogemuse struktuur; Kant ja Aristoteles kategooriatest. Kaemus vahendab meile veel mitte-struktureeritud meelemuljete mitmekesisust, ajas ja ruumis lokaliseeritud optilisi, akustilisi ja teisi meelemuljeid. Me võiksime ju kujutleda, et meie meeleliste ettekujutuste mitmekesisus pole midagi enamat kui üksteisele järgnevate muljete vool ilma igasuguse seoseta nende vahel. Kuid tegelikult on ettekujutuste mitmekesisusele alati iseloomulik ka mingit laadi seostatus ehk ühtsus. Kui me omistame ettekujutuste mitmekesisusele ühtsuse , siis omistame me Kanti arusaama kohaselt sellele midagi niisugust, mis on täiesti erinev tema tajutavatest omadustest – näiteks värvidest või helidest. Tema kogemuse-kriitika eesmärgiks ongi välja selgitada selle ühtsuse päritolu. Kanti küsimusepüstituse kohaselt on siin kaks epistemoloogilist valikuvõimalust: teadvustatud objekti ühtsus kutsutakse esile kas subjekti tunnetustegevuse või objekti enda poolt. See on tema jaoks otsustav küsimus.
Kant on seisukohal, et ettekujutuste mitmekesisuse seostatus ehk ühtsus saab olla vaid subjekti seostava ehk ühtsust- loova tegevuse tulemus, sel ajal kui tolle mitmekesisuse muid tunnuseid üksnes tajutakse. Taju kuulub meelelisuse juurde ja on inimesel seetõttu üksnes retseptiivne, passiivne võime afektsioone vastu võtta. Mitmekesisuse seostamine ei saa olla antud meelte kaudu, sest isegi kui miski on antud ruumis ja ajas, siis vajavad ühtne ruum ja ühtne aeg ise veel sünteesi-sooritust, et erinevad ettekujutused pelgalt ruumis üksteise kõrval ja ajas üksteise järel antud tajudest seostada ühtseks ettekujutuseks objektist. Seetõttu tuleb mitmekesisuse ühtsust pidada lõpliku subjekti teise tunnetusvõime, spontaanse arutunnetuse tulemuseks. Kanti enda sõnadega: “… igasugune seos, teadvustame me seda endale või mitte …, on arutoiming, mida me tähistame üldise nimetusega süntees, osutamaks sellega ühtlasi ka, et me ei saa mittemidagi ettekujutada seostatuna objektis, ilma et me poleks seda eelnevalt ise seostanud; kõigist ettekujutustest on seos ainus, mida ei anta objektiga, vaid saab olla loodud üksnes subjekti poolt, kuivõrd see on subjekti spontaansuse akt” (B 130).
Niisugust seostatust ehk ühtsust loob arutegevus selle kaudu, et ta rakendab taju-ettekujutustele mõisteid. Mõisted põhinevad Kanti sõnul “funktsioonile”: “Ma mõistan funktsiooni all erinevaid ettekujutusi ühe ühise alla korraldava toimingu ühtsust” (B 93). Mõisteid rakendatakse tajudele aga nende üle otsustades. Alati kui me rakendame mõisteid, ühendame me üksteisega arvukalt ettekujutusi, see tähendab meil olemasolevaid kaemus-antusi, mis on mälus alalhoitud ja kombineerunud. Vahetus suhtes objektiga on üksnes kaemus, mõiste vahekord objektiga on vahendatud ettekujutustega nendest tunnustest, mis moodustavad mõiste sisu. Otsustused saavad seega olla üksnes selliseks teadmiseks objektist, mis on vahendatud teiste ettekujutustega.
Niisugune ettekujutuste ühendamine mõistetega on kätketud igasugusesse otsustusse, ka sellistesse tajuotsustustesse nagu “Päikese käes olnud kivi tundub katsumisel soe”. Ehkki ka niisugused otsustused on tänu nende ühendavale funktsioonile erinevad nendest tajudest, mida nad registreerivad, sisaldavad nad siiski üksnes neid mõisteid, mis on abstraheeritud meelelisest kaemusest. Tajuotsustustest eristab Kant kogemusotsustusi – objektiivseid empiirilisi otsustusi nagu näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”. Kahe nimetatud otsustusliigi vaheline erinevus on järgmises. Esiteks kehtib kogemusotsustus objekti ja mitte üksnes subjektiivse mulje kohta. Muidugi saab objekt olla inimesele antud üksnes subjektiivse mulje vahendusel ja Kant ei arva sugugi, et igasugune taju tingimata moonutab tajutavat objekti. Küll aga on taju alati konkreetse empiirilise isiku taju ja antud tema individuaalse seisundi vahendusel. Teiseks, kui kogemusotsustus on tõene, siis on ta tõene igaühe jaoks. Tema kehtivus ei ole piiratud mingi sellise mööndusega nagu “minu teadvuses” või “nagu mulle paistab”, vaid see on üldkehtiv, s.t. kehtiv igaühe jaoks, igas teadvuses või nagu Kant ütleb – “teadvuses üldse”. “Objektiivne teadmine” tähendab Kanti sõnakasutuses objekti-omavat, üldiselt ja paratamatult kehtivat teadmist, seega pole see tuletatav ühegi empiirilise subjekti vältimatult piiratud kogemushorisondist. Antud juhul, nagu väga sagedasti, kasutab Kant mõistet “objekt” korrelatiivsena mõistega “objektiivne”: objekt on objektiivse otsustuse objekt. Kui taju ei saa anda otsustusele objektiivsust, siis taju-otsustusel ei olegi selles tähenduses objekti. Nii et rangemas terminoloogilises mõttes nimetab Kant objektiks mitte ükskõik millist tajutavat asja, vaid üksnes mõisteliselt määratletud nähtust: “Objekt on aga see, mille mõistesse on ühendatud ühe antu kaemuse mitmekesisus” (B 137).
Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad . Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida kaemusest, siis peab selline kehtivus kujutama panust, mis pärineb kogemusotsustusest endast. Milline faktor ühes kogemusotsustuses, näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, annab objekti ja üldkehtivuse vastavale tajuotsustusele, näiteks “Kivi tundub katsumisel soe”? Seda ei saa anda mõisted “kivi” ja “soojus” (täpsemalt “kivi-nagu-see-mulle-paistab” ja “soe-nagu-see-mulle-tundub”), sest mõlemad on pärit taju-otsustustest. Et seatud küsimusele vastata, peab endale meenutama, et Kanti käsituse kohaselt tähendab otsustamine mõistete rakendamist ja ettekujutuste ühendamist. Kui erinevus kogemusotsustuse ja vastava tajuotsustuse vahel ei seisne mitte selles, et kasutatakse mõisteid nagu “kivi” ja “soojus”, siis peab see olema kätketud viisi, kuidas objektiivne otsustus ettekujutusi, mis nendes mõistetes on juba ühendatud, veel edasi ühendab. Teisi sõnu peab kogemusotsustuste objektiivsus tulenema teistest mõistetest, mida tajuotsustustes ei rakendata. Selliseid mõisteid nimetab Kant puhasteks arumõisteteks ehk kategooriateks. Kust tuleb selliseid mõisteid otsida?
Igas otsustuses võib eristada: 1) spetsiifiliste mõistete rakendamist ja 2) viisi, kuidas neid spetsiifilisi mõisteid otsustuses ühendatakse, s.t. otsustuse formaal -loogilist vormi. Kanti väide on nüüd selline: kui seda, mis annab kogemusotsustustele objektiivsuse, ei saa tuletada spetsiifilistest mõistetest (need pärinevad lõppkokkuvõttes tajust), siis peab see seisnema kogemusotsustuste vormis kehastunud mõistetes a priori. Ja siis peab kõigi erinevate viiside jaoks, kuidas kogemusotsustused vastavatele tajuotsustustele objektiivsuse annavad, olema olemas üks vastav kategooria. Järelikult, kui me oleme võimelised üles leidma kõik kogemus- otsustuste võimalikud vormid, siis oleme me leidnud ka kategooriate lõpliku loetelu. Kanti sõnul ongi formaalne loogika kõik otsustuse vormid põhiliselt õigesti ära kirjeldanud. Seejuures rõhutab ta eriti seda, et formaalne – või nagu tema ütleb: üldine loogika – on sündinud juba antiikajal ning kahetuhande aasta vältel põhiliselt muutumatuna püsinuna kujutab endast “lõpetatud ja täideviidud” teadust. See peaks andma usutavuse Kanti teesile, et formaalse loogika otsustuste tabel on täielik ja selle alusel võib loota ka sellele, et on võimalik avastada kategooriate täielik süsteem. Formaalse loogika otsustuste tabel, millele Kant siinkohal toetub , on järgmine:

Kvantiteedi järgi
Üldised: kõik S on P
Erilised: mõned S on P
Üksikud: üks S on P

Kvaliteedi järgi
Jaatavad: S on P
Eitavad: S ei ole P
Lõputud: S on mitte-P

Suhte järgi
Kategoorilised: S on P
Hüpoteetilised: kui S on P, siis Q on R
Disjunktiivsed: S on kas P või Q või … Z

Modaalsuse järgi
Problemaatilised: on võimalik, et S on P
Assertoorilised: on fakt, et S on P
Apodiktilised: on paratamatu, et S on P
Kui igale otsustuse vormile vastab üks kategooria, siis peab kokku olema kaksteist kategooriat ehk puhast arumõistet. Igasse kogemusotsustusse on kätketud üks selline kategooria, mille kaudu toimub objekti süntees. Nii näiteks on hüpoteetilise otsustuse vormi, millisena oli väljendatud eelpool toodud kogemusotsustus “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, kätketud Kanti sõnul põhjuslikkuse kategooria.
Sünteesiks laias mõttes nimetab Kant “erinevate ettekujutuste ühendamise ning nende mitmekesisuse ühes tunnetuses haaramise toimingut” (B 103) ja eristab selles järgmisi elemente. Kõigepealt peab olema antud ettekujutuste mitmekesisus: ilma mitmekesisuseta, mida tuleb ühendada, ei saa toimuda mingit sünteesi. Järgnevalt peavad ettekujutused olema “kujutlusjõu (Einbildungskraft), hinge ühe pimeda, kuid vältimatu funktsiooni …” (B 103) poolt kokkukoondatud. Kolmandaks annab mõistete rakendamine sellele seosele paratamatu sünteetilise ühtsuse, s.t. suhte objekti (eelpool osutatud tähenduses).
Kui soovida eristada kategooriate rakendamist teistest objektiivses empiirilises otsustuses rakendatavatest spetsiifilistest mõistetest, peab silmas pidama üksnes puhaste aprioorsete ette-kujutuste ühendamist (sünteesi), s.t. ruumi ja aja struktuursete elementide mitmekesisust. See, nn. puhas süntees, omab jällegi kolme aspekti: puhta kaemuse mitmekesisus, selle mitmekesisuse süntees kujutlusjõu abil ja paratamatu sünteetilise ühtsuse ehk objekti-suhte ülekandmine tollele sünteesile puhta arumõiste kaudu.
Puhta kaemuse mitmekesisusele puhtaid arumõisteid rakendades konstitueerime me üksnes ühe määratlemata objekti – objekti üldse, mis on korrelatiivne mõistega “teadvus üldse”. Nii nagu “teadvus üldse” ei sisalda endas empiirilisi erimääratlusi, nii on ka “objekt üldse” universaalne objekt. See, mis eristab üksteisest erinevaid meile tuttavaid objekte, pole niisiis mitte puhaste arumõistete rakendamine neile, vaid see, et me saame neile rakendada aposterioorseid tajumõisteid. Me tajume nähtusi nende individuaalsetes erinevustes. Puhtad arumõisted seevastu on rakendatavad igasugusele objektile. Mõisteid, mis on rakendatavad igasugusele olevale, nimetas Aristoteles kategooriateks. Eelöeldu seletab, miks Kant selle mõiste Aristoteleselt üle võttis.
Kategooria rakendamine seisneb niisiis selles, et kaemusmitmekesisuse ühendamise kaudu antakse tajutule objektiivsus. Veel enam, Kanti järgi poleks ka mingit kaemuse objekti, kui me ei annaks kaemusele kategooriate rakendamisega objektiivsust. Kui me ei tooks puhta mitmekesisuse ühendamise kaudu kaemuses esile objekti, poleks ka sellist tunnust nagu objektiivsus. Objekti esiletoomine kaemuses ja kategooriate rakendamine neile on Kanti väitel ühe ja sellesama protsessi kaks külge. Kant formuleerib selle tema jaoks alustrajava teesi järgmiselt: “Seesama funktsioon, mis annab erinevatele ettekujutustele ühtsuse ühes otsustuses, annab ühtsuse ka erinevate ettekujutuste pelgale sünteesile ühes kaemuses; seda ühtsust nimetatakse üldiselt väljendatult puhtaks arumõisteks” (B 105).
Vt. “Prolegomena …”: §§ 18-22, 39.
Transtsendentaalne deduktsioon ja transtsendentaalne apertseptsioon . Püüdes kogemuse kriitika kaudu esile tuua puhta loodusteaduse võimalikkuse tingimusi kasutab Kant tolleaegse empiirilise psühholoogia sõnavara: kaemused, tajud, kujutlusjõud, teadvus jne. Psühholoogia käsitleb psüühiliste protsesside kujunemist. Ka Kanti käsitlus jätab seetõttu esmapilgul mulje, justkui oleks siin jutt üksteisele järgnevatest protsessidest, mille tulemusel algsest tajude kaosest korrastub kategooriate rakendamise kaudu objektiivne kogemus. Kuid fakt, et me kategooriaid kasutame, ei tähenda veel, et meil ka “õigust” oleks neid kasutada. Nagu Kant ütleb, tuleb eristada fakti küsimus (quaestio facti) õiguspärasuse küsimusest (quaestio juris). Esimene on empiirilise uurimuse asi, teine on filosoofia teema. Kuidas on õigustatud kategooriate aprioorne seostamine objektiga? Sellele küsimusele vastamist nimetab Kant transtsendentaalseks deduktsiooniks. Sõna “deduktsioon” ei tähenda antud juhul mitte loogilist tuletamist, vaid on Kanti poolt üle võetud tolleaegsest juriidilisest sõna-varast, kus see tähendas millegi õiguspärasuse demonstreerimist.
Kategooriate objektiivse rakendamise õiguspärasuse tõendamisel liigub Kanti argumentatsioon kahes suunas. Ühelt poolt näitab ta, et aru kategooriad kehtivad üksnes meelekaemuste kohta, ja teisest küljest, et meelekaemused ei saa ilma arukategooriateta omada ühtsust, seega üldse kaemused ollagi. Kuigi arukategooriad kujutavad endast loogilisi funktsioone ja seostavad kaemusmitmekesisust teatud ühtsusteks, kätkeb aru Kanti järgi kaksteist erinevat kategooriat. Seega moodustavad ka kategoriaalsed sünteesid teatud mitme-kesisuse, samal ajal kui meie poolt kogetav maailm on ühtne. Sellega seoses rõhutab Kant, et “süntees”, seostamine, nõuab juba selle mõiste tähendusest tulenevalt ühelt poolt küll midagi sellist, mida seostatakse – “mitmekesisust”; teiselt poolt aga ka üht aluseks-olevat algupärast ühtsust, millesse antud mitmekesisus seostatakse. Niisugust algupärast ühtsust nimetab Kant “transtsendentaalse apertseptsiooni algupäraselt-sünteetiliseks ühtsuseks”.
Vaatame selle keerulise nimetuse osi ükshaaval ning varasema filosoofiatraditsiooni taustal.

Mõiste “algupärane” viitab mõistele “ subjekt ”, mis on ladinakeelne vaste kreeka sõnale hypokeimenon – all-lebav, aluseks-olev. Aristotelese käsitluse kohaselt jääb olevaga toimuvates muutustes ajast, pidevast-teiseks-saamisest, siiski puutumatuks midagi, mis ise teiseks ei saa, midagi, mis muutub vaid niivõrd, kui tema omadused ja seisundid vahelduvad. Aristoteles nimetas seda oleva struktuuri “olemuseks” – ousia`ks (ladina keeles substantia) – ning interpreteeris seda oleva esinemisvormi selle ajaliste seisundite ajatu “algupärana” (arche). Uusaegne mõtlemine Descartes`ist kuni Kantini mõistab algu-pärasust samamoodi. Descartes rajas uusaegse filosoofia sellega, et ta käsitles mõtlemist ennast subiectum`i, hypokeimenon`ina (neid mõisteid küll kasutamata). Mõtlemise ajalised seisundid on tema käsitluse kohaselt siis ettekujutused (ideae). Uusaegsele aru-saamale vastavalt omame me asju ja nende seisundeid üksnes ettekujutuste kaudu mõtlemise jaoks. Seega mõistetakse mõtlemist nüüd enda ajaliste seisundite ajatu algu-pärana ning oma ettekujutuste valitsejana. Me eristame ka igapäevases keelekasutuses meid “ennast” “meie” ettekujutustest ja ütleme, et me “omame” oma ettekujutusi. Kuid “see mina, mis mõtleb” on Kanti sõnul muidugi ka ise “ei midagi enamat” kui üks “ ettekujutus ”, Vorstellung (A 346 / B 404).

Ta on ettekujutus ettekujutuste “sünteetilisest ühtsusest”. Sellisena on ta kõigepealt midagi sellist, mis ühendab endas ettekujutusi, ettekujutuste kogum. Antud tähenduses käsitatakse subjekti uusajal “teadvusena”. Seda kujutatakse ette justkui õukonnana, kus ettekujutused esinevad selleks, et neid eristataks, kontrollitaks ja korraldataks. Nii saab teadvusest kui ettekujutuste kogumist ühtlasi nende korraldamise instants. Kui jääda eelneva metafoori juurde, siis oleks teadvus justkui ettekujutuste õukond ja valitseja üheaegselt. Teadvus mitte üksnes “võtab ettekujutusi vastu” (meelelisuse afektsiooni kaudu), vaid ka “seondab”, “sünteesib” neid “kogemuse objektiks”.

Tolle arusaama kohaselt saab teadvus lisaks sellele, et see toimib “sünteetilise ühtsusena”, iseennast sellisena ka teadvustada. Sedavõrd on see “apertseptsioon”. Leibniz nimetas ettekujutusi, mis meil millestki olla võivad, pertseptsioonideks. “Apperception” on niisuguste pertseptsioonide teadvustamine – ap tähendab midagi, mis tuleb lisaks, juurde – antud juhul perception`ile lisaks ja juurde. Pertseptsioonidele lisandub, nendega “käib kaasas” pertseptsioonide subjekti teadvustamine. Apertseptsiooni kui teadvuse võimet iseennast teadvustada käsitab ka Kant teadvuse enesega-suhestatusena. See tagab, et on üldse võimalik midagi sellist, nagu mõtlemise üle mõtlemine ja lõpuks ka puhta mõistuse kriitika ise. Puhta apertseptsiooni erinevus kõigist teistest ettekujutustest, kaasaarvatud ka empiirilise apertseptsiooni ettekujutusest, seisneb selles, et ta ei saa kujutada endast mingit määratletud objekti. Ükskõik millist objekti me endale ka ette ei kujutaks, on see ikka jällegi meie teadvus, kes seda objekti ette kujutab – meie teadvus, millel ei ole võimalik samas tähenduses objektiks saada. Küll saame me loomulikult omada empiirilist eneseteadvust iseenda mälestustest ja aktuaalsetest seisunditest. Just selles tähenduses kasutame me igapäeva keelepruugis sõna “mina” – see peab eristama meie isikut kõigist teistest isikutest. Puhas apertseptsioon seevastu on kõigis empiirilistes subjektides samaks jääv objektiivse tunnetuse võimalikkus. “Mina” tähendab puhta apertseptsiooni puhul sedasama, mis “teadvus üldse”.

Puhast apertseptsiooni tuleb niisiis Kanti järgi mõista mitte psühholoogiliselt, vaid kui “vormi” ehk tunnetuse võimalikkuse tingimust, niisiis “transtsendentaalselt”. Kui mina, subjekti ja teadvust (nagu eelnevatest selgitustest nähtub, tähendavad need mõisted antud seoses sedasama) mõeldakse kogemuse võimalikkuse tingimusena, siis ei ole sellega “ettekujutatud midagi muud, kui mõtte transtsendentaalset subjekti = x, mida saab tunnetada üksnes nende mõtete kaudu, mis on tema predikaadid, millest meil aga, kui teda neist eraldada, ei saa olla mingit mõistet”. Ta ise on “lihtne ja sisust täiesti tühi ette-kujutus […], mille kohta me ei saa isegi ütelda, et ta oleks mõiste, vaid võime ütelda üksnes seda, et ta on pelk teadvus, mis kõiki mõisteid saadab ” (A 345 / B 404). Niisugune lihtne ettekujutus mina mõtlen “… peab saama saata kõiki minu ettekujutusi”, kuid teda ennast “ei saa saata enam ükski teine ettekujutus” (B 132).
Niisiis, igasuguse sünteesi kõrgeima printsiibi all peab Kant silmas niisugust arutoimingut, mis on ühisena aluseks kõikidele muudele sünteesi vormidele. Selle kõrgeima printsiibi leidmiseks tuleb abstraheeruda seostamise erinevatest üksikvormidest ja tuua esile see, mis moodustab seostamise kui niisuguse põhitoimingu. Igasuguse sünteesi allikas on kätketud algupärasesse sünteesi, niisugusesse ühtsustloovasse seostamisse, mis eelneb kõikidele (empiiriliselt ja kategoriaalselt) määratletud seostamistele, olemata ise mõnest veel kõrgemast seostumisest sõltuv. Sellise põhitoimingu usub Kant leidnud olevat ettekujutuses “mina mõtlen” (subjekt, teadvus), sest vaatamata oma piiramatule sisulisele mitmekesisusele, on kõigile ettekujutustele ühine see, et nad on minu ettekujutused. Kui eristada sellest ette-kujutusest kõik, mis pärineb kogemusest, jääb järele puhas eneseteadvus. Viimast käsitabki Kant algupäraseima sünteesina, meelelist kaemust aga algse mitmekesisusena. Siit tuleneb, et need kogemuse aspektid on paratamatult teineteisest sõltuvad. Sünteesi-mitmekesisuse-eristus on üksnes vormi-mateeria(sisu)-eristuse üks avaldusi – süntees on ettekujutuste mitme-kesisuse kui sisu vormimine tunnetuse ühtsuseks.
Seejuures leiab aset kahesugune süntees – süntees mõistetes ja süntees kaemuses. Kanti argument seisneb selles, et neil kahel sünteesil peab olema üks ühine allikas ja selleks saavat olla vaid puhas “mina mõtlen” kui sünteesi võime ülepea. Niisiis käsitab Kanti argument puhast apertseptsiooni – kui sünteesi funktsiooni ülepea – ühise kolmanda liikmena kogemuse niihästi mõtlemise külje kui ka kaemuse külje jaoks. Puhta apertseptsiooni sünteetiline ühtsus on Kanti sõnul “kõrgeim punkt, millega tuleb siduda igasugune arukasutus, isegi terve loogika ja selle järel transtsendentaalfilosoofia; veel enam, see võime ongi aru ise” (B 134).
Kuna too algupärane ühtsus käib kõigi erinevate ühtsuse vormide eel, ei saa seda samastada ühtsuse kategooriaga; ta kujutab endast ühtsust, mis jääb kategoriaalsest tasemest kõrgemale. Kui kategooriad loovad ühtsust kogemusest sõltumatul ja kogemusele-eelneval viisil, siis seda enam kehtib sama igasuguse ühtsuse allika kohta, millest pärineb ka kategoriaalne ühtsus. Transtsendentaalse ühtsusena ei soorita puhas apertseptsioon ettekujutuste mitmekesisuse konkreetset seostamist; sedalaadi sünteesi teostab aru empiiriliste ja puhaste mõistete abil. Seetõttu võib ütelda, et aru ei olegi midagi muud “kui võime a priori seostada ja allutada antud ettekujutuste mitmekesisus apertseptsiooni ühtsusele” (B 135). Puhta apertseptsiooni ühtsus on transtsendentaalne eeldus, mis teeb alles võimalikuks igasuguse empiirilise ja kategoriaalse seostamise. Seetõttu võib tema kohta kasutada ka nimetust transtsendentaalne subjekt.
Kuigi transtsendentaalne apertseptsioon on aluseks igasugusele tunnetusele, ei ole see Kanti järgi ise mitte mõtlev substants (res cogitans), millisena oli teadvust käsitanud Descartes. Et teadvuse niisugust substantiveerimist vältida, kõneleb Kant mitte Minast, vaid ettekujutusest “mina mõtlen”, mida ei ole võimalik tunnetada, vaid üksnes mõtelda (puhas mõtlemine saab aga anda vaid teadmise vormi).
Loodusteaduse puhtad üldprintsiibid. Peale seda, kui ta on andnud transtsendentaalse õigustuse meelelisuse printsiipidele (ruum ja aeg) ning puhastele arumõistetele (kategooriad), on Kanti ülesandeks nüüd demonstreerida neid sünteetilis-aprioorseid otsustusi, mis puhta aru printsiipidena on aluseks kogu meie kogemustunnetusele. Kuna kategooriad on puhtad üld-mõisted ja meelemuljed on mitte-mõistelised, siis nõuab kategooriate rakendamine meelelisele antusele mingit vahendavat elementi mõistelisuse ja meelelisuse vahel – ühte elementi, mis oleks samalaadiline niihästi puhaste mõistete kui ka nähtumustega ja seega looks silla üle lõhe, mis lahutab mõistet ja meelelist antust. See vahendav kogemuselüli on mitte empiiriline, vaid transtsendentaalne produkt . Kant nimetab seda transtsendentaalseks skeemiks. Sellise skeemina peab Kant võimalikuks käsitleda aega kui sisemeele kaemus-vormi, kuivõrd ajalised on nii taju kui ka diskursiivne mõtlemine ning seega võiks aega pidada selleks ühendavaks kolmandaks elemendiks, mis on ühine nii mõistelisusele kui ka meelelisele antusele.
Skeem põhineb aru menetlusviisil anda kujutlusjõu abiga puhastele arumõistetele meeleline sisu nii, et üldmõisted oleksid meelelise materjaliga seostatavad ja meelelised ettekujutused oleksid mõistetele subsumeeritavad. Jutt ongi subsumtsiooni probleemist – erilise meelelise antuse allutamisest mõiste üldisisusele, mille kaudu saab võimalikuks kogemustunnetus. Võimet allutada eriline üldisele nimetab Kant otsustusjõuks (Urteilskraft). Kuna jutt ei ole mitte subsumtsioonist empiiriliste mõistete alla, vaid aprioorsetest otsustustest, mis on alati juba teostatud, kui mõni empiirline tunnetus realiseerub kogemusena, siis pole subsumtsiooni probleem mitte empiirilise, vaid transtsendentaalse otsustusjõu probleem. Seetõttu räägib Kant “otsustusjõu transtsendentaalsest doktriinist” – nende subsumtsioonitingimuste teooriast, millele kogemuse maailm ja koos sellega otsustused tolle kogemusmaailma põhijoonte üle alati juba alluvad .
“Otsustuste loogilise tabeli” ja sellest tuletatud “kategooriate tabeliga” on ette antud “puhta aru kõigi üldprintsiipide süsteem”, mis kujutab endast inimliku kogemuse “ konstitutsiooni ”. Selle kõrgeima printsiip ütleb: “kogemuse üldse võimalikkuse tingimused on ühtlasi ka kogemuse objektide võimalikkuse tingimused, ja omavad seetõttu objektiivset kehtivust sünteetilises otsustuses a priori” (A 158 / B 197). Nende sõnadega annab Kant lõpliku formuleeringu oma mõttele, et meie kogemuse objektiivsust tuleb mõista vormi ja sisu eristuse abiga. Niivõrd kui mõtlemine annab kogemusele vormi, on looduse kui üldise objekti tähendus meie jaoks sõltuv mõtlemisest.
Üksikasjalikumalt toimub see nelja üldprintsiipide klassi vahendusel, mis vastavad neljale kategooriate klassile. Nad eksplitseerivad kategooriatesse kätketud reegleid, mille järgi toimub kaemusmitmekesisuse subsumeerimine kategooriate alla ning selle kaudu mitmekesisusele ühtsuse andmine. Need on sünteetilised aprioorsed otsustused, mis kehtivad igasuguse kogemustunnetuse kohta. Kvantiteedi kategooriatele vastavad:

Kaemusaksioomid: “Kõik nähtumused on vastavalt nende kaemusele ekstensiivsed suurused” (A 162). Kui pöörata tähelepanu üksnes kaemusele ja abstraheeruda kõigest muust , siis omavad nähtumused alati ruumilist ja ajalist ulatust. Ettekujutust konkreetsest ruumist ja ajast saab aga alati iseloomustada ekstensiivse suurusega. Ekstensiivseks nimetatakse “igasugust suurust, mille puhul ettekujutus tervikust tehakse võimalikuks tänu ettekujutusele osadest”, s.t. tegemist on osade liitmise kaudu kujuneva suurusega.
Kvaliteedi kategooriatele vastavad:

Tajuantitsipatsioonid: “Kõigis nähtumustes omab reaalne, mis on aistingute objektiks, intensiivset suurust, s.t. astet” (B 207). Teiste sõnadega, kõigel aistitaval on tema kvalitatiivsuses üks või teine aste, sama omadus võib omada erinevatel astmetel intensiivsust. See ei ole enam mitte ruumi või aja osadest moodustuv ekstensiivne suurus, vaid “intensiivne suurus”. Antitsipatsioonile, s.t. ennustusele, viitab Kant selles mõttes, et konkreetse taju sisu ise ei ole ennustatav, ent kui ennustamatu iganes ta ka poleks, igaljuhul võib ennustada, et ta omab mingit intensiivset suurust.
Kaks esimest põhiprintsiipi formuleerivad tingimused, mis teevad võimalikuks matemaatika rakendamise loodusnähtuste kirjeldamisele. Kõik, mis tahab kehtida enama kui subjektiivse ettekujutusena, peab olema esitatav suurusena nii oma kaemuslikus vormis, st ruumilis-ajalises ulatuses, kui ka aistingulises sisus. Matemaatika kujutab endast mitte üksnes igasuguse esemelisuse vormi, vaid ka sisu aprioorset printsiipi. Seetõttu peab igasugune loodusuurimus, mis pretendeerib üldkehtivusele ja paratamatusele, kätkema endas konstitutsiooni-elemendina matemaatikat.
Kant nimetabki kahte esimest printsiipide rühma matemaatilisteks printsiipideks pidades silmas seda, et siin on tegemist suurustega, mis moodustuvad samalaadilise sünteesist.
Relatsiooni kategooriatele vastavad:

Kogemusanaloogiad, mille printsiibiks on, et: “Kogemus on võimalik vaid tajude paratamatu seose kujutlemise teel” (B 218). Jutt pole niisiis mitte enam kaemustest ja tajudest, vaid kogemusest. Siin pole tegu enam mitte üksiku nähtumusega, vaid seadus-pärase seosega erinevate nähtuste vahel. Kui sellist seost poleks, oleks meie jaoks olemas mitte korrastatud objektiivne maailm, vaid üksnes erineva suurusega seostamata nähtused. Kogemusanaloogiatel tuleb näidata, millised paratamatud aprioorsed seosed peavad antud olema, et oleks üldse mõteldav korrastatud kogemusmaailm. Analoogia tähendab kreeka keeles vahekorda, relatsiooni, proportsiooni. Selliseid kogemus-analoogiaid on kolm ning nad vastavad kolmele ajamoodusele – püsivusele, järgnevusele ja üheaegselt-olemisele:

“ substantsi püsivuse printsiip”: “Nähtumuste igasuguse vahelduvuse puhul on substants püsiv ja selle hulk looduses ei suurene ega vähene” (B 224).

“kausaalsuse seaduse kohase ajalise järgnevuse printsiip”: “Kõik muutused toimuvad vastavalt põhjuse ja tagajärje seose seadusele” (B 232).

“vastastikkuse toime ehk ühteseotuse seaduse kohase üheaegseltolemise printsiip”: “Kõik substantsid, kuivõrd neid tajutakse ruumis üheaegseina, asuvad täielikus vastasmõjus” (B 256).
Kolm esimest üldprintsiipide klassi konstitueerivad selle, mida Kant nimetab “objektiks üldse” või ka „looduseks formaalses mõttes” ja mida võib tema käsitluse kohaselt omistada kõigele kogetavale a priori. “Objekt üldse” ehk „loodus formaalses mõttes” on niisiis midagi sellist, mis on iseloomustatav ekstensiivse ja intensiivse suurusega, mis allub substantsi jäävuse seadusele ja on ümbritsevate objektidega seotud põhjuslike ning vastastikkuse toime seostega. Need “paratamatu seose” üldprintsiibid konstitueerivad looduse (nagu meie seda kogeme) kui aru seadustele alluva seose esialgu veel silmas pidamata seda, kas on üldse midagi sellist, mis neile seadustele allub või mitte. Neljas, modaalsuse kategooriatele vastav üldprintsiipide klass (B 265 jj.), formuleerib modaalsuse-tingimused, milles objektid meile üldse antud võivad olla:

Empiirilise mõtlemise postulaadid üldse:

“võimalik” on see, “mis kooskõlastub (kaemusele ja mõistetele vastavalt) kogemuse formaalsete tingimustega”; s.t. võimalik on kõik see, mis on kooskõlas meie kaemus-vormide ja kategooriatega.

“tegelik” on see, “mis on seotud kogemuse (aistingu) materiaalsete tingimustega”, niisiis mida kogetakse “afektsioonides”;

“paratamatu” on see, “mille seos tegelikuga on määratletud vastavalt kogemuse üldiseimatele tingimustele”; s.t. paratamatu on see, mis on tegelik ja on ühtlasi mõne põhjuse tagajärg.
Kaemuse ja mõtlemise formaalsed tingimused tagavad üksnes (empiirilise või reaalse) võimalikkuse. Alles aistingud saavad meile tõendada, et midagi meie ettekujutustele vastavat tõesti ka olemas on.
Kahte viimast printsiipide rühma nimetab Kanti “dünaamilisteks”. Siin on tegu “erilaadiliste sünteesiga”: kogemusanaloogiate puhul erinevate nähtumuste omavahelise suhtega ja empiirilise mõtlemise postulaatide puhul nähtumuste suhtega meie tunnetusvõimesse.
Vt. “Prolegomena …”: §§ 24-26.
Puhta loodusteaduse võimalikkuse probleemi lahendus ja transtsendentaalfilosoofiline loodusekäsitlus.
Vt. “Prolegomena …”: §§ 23, 36-38.
Kanti poleemika Hume`iga.
Vt. “Prolegomena …”: §§ 27-30.
7