Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa (0)

Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020.
2. teema: puhta matemaatika võimalikkuse tingimused. (“Prolegomena …”: §§ 6-13 ja lk. 46-55)
Probleemsituatsioon. Puhas matemaatika on üldise ja paratamatu kehtivusega teadmine, seetõttu peab ta eelduste kohaselt, millest Kant lähtub, olema aprioorne teadmine. Samas on Kanti veendunud, et matemaatika on mitte analüütiline ja diskurssiivne, s.t. mõistetest tulenev teadmine, vaid sünteetiline – kaemusele toetuv intuitiivne teadmine. Seletamist vajabki siin nüüd see, kuidas saab üks ja sama teadmine olla ühtaegu nii aprioorne kui ka kaemusele toetuv? Tundub enesestmõistetav, et need kaks iseloomustust välistavad teineteist. Lisaks vajab seletamist ka see, kuidas saab matemaatika kui aprioorne teadmine siiski leida loodus-teadustes edukat rakendamist empiiriliste loodusnähtuste kirjeldamiseks? Newtoni füüsika on reaalselt olemasolev, empiirilist rakendust omav teadus ja ühtlasi ka matemaatiline teadus. Miks peaks aprioorne, s.t. kogemusest sõltumatu teadmine, oma aprioorsusele vaatamata kogemusega kooskõlastuma?
Vt. “Prolegomena …” § 6, 7, 8 ja märkus I.
Matemaatilise teadmise eripära filosoofilise teadmisega võrreldes. Juba aasta-tuhandeid oli Euroopa teoreetilise mõtlemise jaoks matemaatilise teadmise klassikaliseks näiteks olnud Eukleidese “Elemendid”. Selles raamatus on matemaatiline teadmine esitatud aksiomaatilisel kujul. Esituse aluseks on fundamentaalsed definitsioonid, järgneb rida aksioome ja postulaate, ning seejärel tuletatakse nendest definitsioonidest, aksioomidest ja postulaatidest geomeetria ja aritmeetika teoreemid. Teoreetiline refleksioon selle teose üle oli ammusest ajast juurelnud aksioomide loomuse üle. On need sellised laused, mille tõestust pole veel leitud? Või on nad laused, mis on iseendast evidentsed ja sellisena ei vaja tõestamist?
Leibniz, kelle matemaatika-käsitlusega Kant eelkõige polemiseerib, oli veendunud selles, et kõik matemaatilised väited peavad olema tõestatud. See tähendab seda, et kõik matemaatilised laused pidid olema tuletatavad fundamentaalsetest definitsioonidest vastuolu lubamatuse seaduse alusel. Kanti terminoloogias tuleks matemaatilisi väiteid nende leibnizlikus käsituses seega nimetada analüütilisteks otsustusteks, kuna sel juhul oleks predikaadi-mõiste subjekti-mõistest loogiliselt tuletatav. Nii näiteks on Leibnizi jaoks lause “Kolmnurga sisenurkade summa on võrdne kahe täisnurgaga” tõestatav üksnes vastuolu lubamatuse seadusest lähtudes ja seetõttu sisaldub tema veendumuse kohaselt predikaadi-mõiste "sisenurkade summa võrdne kahe täisnurgaga” subjekti-mõistes “kolmnurk”. Antud lauset eitades sattutakse loogilisse vasturääkivusse.
Kuid Kanti eluajal olid tekkinud juba ka esimesed mitte-eukleidilised geomeetriad, mis võimaldasid näidata, et on võimalik üles ehitada vastuolude- vabu geomeetriaõpetusi, milles on loogiliselt võimalikud ka väited nagu “Kolmnurga sisenurkade summa on väiksem kui kaks täisnurka” või “Kolmnurga sisenurkade summa on suurem kui kaks täisnurka”. Seega pole eukleidilise geomeetria otsustuste subjekti ja predikaadi seosed loogiliselt paratamatud, vaid neid loogilisi subjekte saab ilma vasturääkivusse sattumata siduda ka teiste predikaatidega.
Kant oli matemaatika uusimate arengutega väga hästi kursis. Üks esimesi mitte-eukleidilise geomeetria esindajaid oli tema sõber Johann Friedrich Lambert. Sellele vaatamata ei loobunud Kant veendumusest, et üksnes eukleidiline geomeetria on tõene. Seda sellepärast, et Eukleidese geomeetria ruumi-käsitlusele toetus Newtoni füüsika. Kanti jaoks oli matemaatika seos loodusteadusega olemuslik. Matemaatika ilma loodusteadusliku rakenduseta, niiöelda puhta matemaatikana, oli tema silmis mõttetu. Nii jäävad ka mitte-eukleidilised geomeetriad, vaatamata nende mitte-vastuolulisusele, Kanti silmis mõttetuteks, kuna tema hinnangul ei ole sellised geomeetriad empiiriliste kaemustega ühendatavad.
Nendest kaalutlustest lähtudes nägi Kant matemaatilise teadmise eripära selles, et too kujutab endast mõistustunnetust mitte “mõistetest lähtudes” (nagu näiteks filosoofia), vaid “mõistete konstruktsioonist lähtudes” (A 713 / B 741), see tähendab, et matemaatika loob oma mõisted ise. Just selle tõttu on Kanti järgi matemaatikas võimalikud mõistete ranged “definitsioonid” ja “aksioomid” ning selle kaudu apodiktilised tõestused. “Mõistete konstruktsioon” tähendab tema selgituse kohaselt mõistete esitamist “in concreto” (A 711 / B 739) ja “in concreto” omakorda tähendab “kaemuses”. See ei tähenda mitte joonise tegemist, vaid seda, et osutatakse selle operatsiooni skeem, mille järgi kaemuses kujundatakse antud matemaatiline objekt. Niisuguse skeemi esitamine ei ole võimalik pelgalt tavakõnes kasutatavate mõistete abil ilma kaemusele toetumata. Näiteks geomeetrilise kujundi mõiste konstrueerimine on võimalik üksnes ruumikaemusele toetudes.
Mitte-eukleidilised geomeetriad on küll loogiliselt võimalikud, kuid Kanti arvates ei ole nad konstrueeritavad, see tähendab, nad ei ole kaemuslikult konstrueeritavad. See omakorda tähendab, et mitte-eukleidilised geomeetriad on pelgad mõttekujutlused. Eukleidiline geomeetria tõuseb suurest hulgast mitte-vastuoluliselt mõeldavatest geomeetriatest esile just oma konstrueeritavuse tõttu, mis annab talle, nagu Kant ütleb, “objektiivse reaalsuse” – rakendatavuse kaemus -objektidele nagu see oli realiseerunud Newtoni füüsikas.
Kanti seisukoht, et matemaatikat iseloomustab suurem tõsikindlus kui kõiki teisi inim-teadmise liike, toetub põhimõttele, et täielikult saame me mõista vaid seda, mille me oleme ise loonud (konstrueerinud). Filosoofiline tunnetus seevastu ei saa töötada “enda loodud” mõistetega, vaid peab lähtuma tavalise kõnepruugiga “antud” mõistetest, et neid “seletada” (A 730 / B 758) või “eksplitseerida” (A 727 / B 755). Niisugune selgitus/eksplikatsioon on aga alati piiratud. Kõnepruugiga “antud” mõisted toovad endaga kaasa tähenduste piiramatu paljususe, sest nad on selles seotud (tihti ka vastuoluliselt) teiste mõistetega. Mõistete antud seosed on aga selgitatavad üksnes “diskursiivselt”, s.t. samm-sammult arutledes. Lõpliku selguseni seejuures ei jõuta, mistõttu ei ole diskursiivne filosoofiline tunnetus võimeline ka sellisteks apodiktilisteks tõestusteks nagu intuitiivne matemaatiline tunnetus. Niisuguse filosoofilised väited, mida püütaks tõestada “otse mõistetest” tuletamisega, oleksid pelgad “dogmad”, mis ei kannataks kriitikat ja mille vastu Kanti mõistusekriitika just suunatud ongi.
Vt. “Prolegomena …” § 7, 12, märkus I.
Meelelisus kui tunnetusallikas ja selle eripära arutegevusega võrreldes. Kanti teoreetiline filosoofia tahab eelkõige saavutada seda, et inimliku tunnetusvõime kriitika kaudu saaksid selgitatud teadusliku teadmise võimalikkuse tingimused. Kriitika tähendab siin esma-joones erinevate tunnetusvõimete üksteisest piiritlemist ja analüüsi. Kaheks peamiseks inimlikuks tunnetusvõimeks on Kanti järgi meelelisus ja mõtlemine.
Meelelisuseks nimetab Kant “võimet (retseptiivsust) saada ettekujutusi nii nagu objektid meid afitseerivad” (B 33). Meelelisuse oluliseks tunnuseks, millele eespool toodud definitsioon osutab, on “retseptiivsus” – meelelisust käsitleb Kant iseendast passiivse võimena, mis pelgalt võtab vastu mõjutusi milleltki, mis on tegev meie tunnetusvõimetest sõltumatult.
Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime.
Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu. Just kaemustest pärineb inimtunnetuse sisu. Vor-stellen tähendab täht-tähelises tõlkes “ette-seadma”. Kaemuste kaudu seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis , lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette-kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks mõtlemine ilma sisuta, esemetu. Kanti üldine teadvuselementide iseloomustus on järgmine: “Soomõisteks on ettekujutus üldiselt (repraesentatio). Selle alla kuulub teadvustatud ette- kujutus (perceptio). Pertseptsioon, mis seostub üksnes subjektiga kui selle seisundi modifikatsioon, on aisting (sensatio), objektiivne pertseptsioon on aga tunnetus (cognitio). Viimane on kas kaemus või mõiste (intuitus vel conceptus). Esimene neist on esemega vahetus suhtes ja üksik, teine on aga esemega vahendatud suhtes – nende tunnuste vahendusel, mis saavad olla ühised paljudele asjadele” (B376-377).
Filosoofia traditsioonist oli Kantile hästituntud ka intellektuaalse kaemuse mõiste. Traditsioonilise metafüüsika jaoks oli intellektuaalne kaemus olnud just see tunnetusvõime, mille kaudu võisid inimteadmisele ligipääsetavaks saada “asjad ise”, erinevalt asjade juhuslikest ja individuaalsetest avaldusvormidest. Kanti eelpool kirjeldatud spontaansuse ja kaemuse käsitluse kohaselt tähendaks “intellektuaalne kaemus” aga spontaanset ette-kujutamisvõimet ehk tunnetuse sisu loomist üksnes tunnetava subjekti enda poolt. Tema filosoofia üheks alustrajavaks eelduseks on seisukoht, et sellist võimet inimlikus tunnetus-võimes ei sisaldu. Inimese intellektuaalsus on Kanti hinnangul paratamatult seotud meelelise retseptiivsusega kui enda teostumise tingimusega. “Intellektuaalset kaemust” nimetab Kant “problemaatiliseks mõisteks”, st. selles mõistes ei sisaldu tema hinnangul loogilist vastu-rääkivust ja nii on antud võime loogiliselt võimalik. Kuid inimkogemus ei kinnita selle olemasolu inimesel. See aga ei välista, et ei võiks leiduda teistsuguseid mõistuslikke olendeid, kelle mõistuspära teostumine ei ole seotud meelelisusega. Siin on viide kristlikule arusaamale jumalast kui puhtalt mõistuslikust olendist, kes loob maailma eimillestki, niisiis täiesti spontaanselt.
Vt. “Prolegomena …” § 8, märkus III.
Mateeria ja vormi eristus ning selle ajalooline tagapõhi. Et lähemalt määratleda mõtlemise ja meelelisuse vahekorda inimtunnetuses toetub Kant Aristotelese poolt filosoofiasse toodud vormi ja mateeria/sisu eristusele. Vorm aristootellikus tähenduses on ükskõik millise oleva püsiv ja vermiv aspekt – see annab muutlikule sisule kuju. Vormi täidavad vahelduvad sisud, see ise aga jääb neist muutlikest sisudest afitseerimatuks ja muutumatuks. Vorm on üldine ja ajatu. Ajatul oli varasemas euroopalikus mõttetraditsioonis olnud ajalisega võrreldes vaieldamatu kõrgem väärtus, samuti nagu ka vormival vormituga võrreldes.
Vormi-sisu-eristus läbib tervet Kanti filosoofiat. Erinevalt Aristotelesest ei ole need tema käsitluses aga mitte ontoloogilised mõisted, vaid kirjeldavad inimliku tunnetusvõime struktuuri. Kant määratleb mõtlemist vormina meelelise sisu suhtes. See teeb võimalikuks nii siduda mõtlemist tajuga (ja seega tõmmata pind jalge alt traditsiooniliselt ratsionalistlikult metafüüsikalt), kui hoida ühtaegu mõtlemist meelelisusest sõltumatuna (ja sellega võimalda mõistuse praktilist rakendust). Mõtlemine on kõigepealt vorm vaid niivõrd, kuivõrd sel on sisu, mis seda täidab; see ei ole mõeldav (analoogiliselt Aristotelese hülemorfismi printsiibiga) ilma sisuta: see peab selleks, et olla tunnetus, toetuma meelelisusele. Vastasel korral oleks see “tühi” mõtlemine: “Mõtted ilma sisuta on tühjad […]” (A 51 / B 75). “Materiaalse” momendi inimtunnetuses moodustavad aistingud : värvid, helid, kujud, lõhnad jne.
Niivõrd aga kui vorm iseendast jääb oma sisu suhtes autonoomseks, saab inimlik tunnetus-võime teha mõtlemise enda kui muutumatu tunnetusvormi oma uurimuse esemeks ning kujundada selle kohta aprioorseid, seega universaalseid, paratamatuid ja apodiktilisi väiteid. Vormina mõistetud mõtlemine võib saada range teaduse esemeks. Kuid vormina mõistetud mõtlemine jääb alati toetuma meelelisusele, kust pärineb selle sisu, ja seetõttu ei saa too üldine ja paratamatu tunnetus küündida kaugemale meelelisuse piiridest.
Teisest küljest, niisamuti kui mõtted ilma kaemusteta on tühjad, on ka (nii jätkub eelpool tsiteeritud lause) “[..]aistingud ilma mõisteteta […] pimedad (sõgedad – blind)” (A 51 / B 75). Tunnetus ei ole ei mõtlemine ega tajumine eraldi, vaid mõtlemine ja tajumine nende vastastikkuses seoses ja see seos saab olla uurimisvaldkonnaks üldisele teadusele igasuguse tunnetuse võimalikkuse tingimustest – transtsendentaalfilosoofiale.
Kuid niisugusel lähenemisel on oma hind. Kant käsitleb meie tajusid, mida me kogeme enamasti ju terviklike ettekujutustena, vormitu, “meeleliste muljete toorainena” (B 1), millele mõtlemisel tuleb alles anda esemete ühtsus ja kuju, millistes me kõiki neid asju tunneme. Kogetud tegelikkust tuleb alati käsitleda ka “meie” poolt vormitud, mitte aga lihtsalt eest-leitud tegelikkusena.
Kanti nimetab oma lahendust teadusliku teadmise võimalikkuse probleemile koperniklikuks pöördeks filosoofias. Analoogia on siin selles, et nii nagu Kopernikus saavutas tähistaeva nähtavale liikumisele parema kirjelduse sellega, et ta muutis senise astronoomiaga võrreldes teoreetilist lähtekohta – asudes seisukohale, et maakera, millel paikneme meie kui vaatlejad, ei ole mitte nähtava maailma liikumatu keskpunkt, vaid tiirleb ümber Päikese – nii paneb ka Kant ette muuta teoreetilise filosoofia perspektiivipunkti. Kogu senine uusaegne filosoofia, nii ratsionalistlik kui ka empiristlik, oli tema sõnul püüdnud lahendada küsimust, kuidas on see, mida meie oma teadvuses tõsikindlalt teame, kooskõlas tegelikkusega väljaspool teadvust. Kant soovitab vaadata, kas pole teadusliku teadmise võimalikkuse tõendamise probleem paremini lahendatav, kui eeldada, et hoopis tegelikkus peab kooskõlastuma meie teadvuse vormidega.
Nähtumuste ja asjade iseendis eristus ning selle ajalooline tagapõhi. Kui tajutavate asjade ja mõtlemise vahel on selline mateeria ja vormi vahekord , mis on analoogiline sellele, mida Aristoteles oma ontoloogias oli kirjeldanud hülemorfismi printsiibiga, siis peab tajutu tõepoolest paratamatult olema kooskõlas mõtlemisega kui enda vormiga. Teadmise võimalikkuse probleemi selline lahendus sunnib aga Kanti tegema teist tema filosoofia jaoks alustrajavat eristust. Asju tuleb sel juhul üheltpoolt mõtelda nii, kuidas nad võivad olla sõltumatult meie tunnetuse “vormist”, ja teisest küljest nii, kuidas kogeme neid meie sõltuvalt oma tunnetuse “vormist”. Niisiis eristab ta nad kui “asjad iseendast” (Dinge an sich selbst) asjadest kui “nähtumustest” (Erscheinungen) meie jaoks [B XXVI jj.]. Kui teadmise võimalikkuse tingimuseks on tunnetuse aprioorsed “vormid” meie tunnetusvõimes, siis peavad asjad iseendast, olles meie tunnetuse vormist sõltumatud, jääma väljapoole meile võimalikku tunnetust.
Niisiis lahendab Kant teadmise võimalikkuse probleemi selle hinnaga, et ta loobub mõistuse pretensioonist väita midagi selle kohta, millised on asjad iseendas . Selline pretensioon oli aga olemuslik kogu traditsioonilisele filosoofiale. Sellele eristusele rajas oma õpetuse Platon , kelle jaoks oli teadus ja filosoofia just teadmine asjadest endist , teadmine, mida on võimalik saavutada vaid puhtas mõistuskaemuses. Kristlik käsitlus jumala mõistusest kui kõike-teadmisest kujundati sellelt platonlikult aluselt, millele aga lisandus kristlik õpetus jumala loovast tahtest – jumala kaemus on loov tahe , puhas spontaansus.
Seda mõistet kasutab Kant nüüd kui piirmõistet – mõistet, mis osutab inimtunnetuse piiridele. Inimkaemus, erinevalt jumalikust, ei loo seda, mida ta kaeb, vaid üksnes kaeb seda nii, nagu see on talle antud. Nagu eelpool juba jutuks oli, pole tema olemuslikuks tunnusjooneks mitte spontaansus, vaid retseptiivsus. Just selle tõttu ei saa ta ka seda, mis talle on antud, kaeda vahetult nii, nagu see iseendas on. See, mis on inimkaemusele antud, on oma antud-olemises justkui kaheks murtud. See on nähtumus, mitte aga asja iseendast olemine.
Ja just selle tõttu ei piisa ka pelgast kaemusest, et kaemuses antut tunnetada. Me vajame aru abi, mis mõtleb seda, mis meile nähtumusena antud on, kui objekti. Aru on Kanti käsitluse kohaselt küll spontaanne võime, kuid see on tunnetatava objektiga suhtes mitte vahetult, vaid üksnes kaemuse vahendusel.
Niisiis on inimtunnetus kaheti piiratud. Inimlik kaemus on piiratud kuna see on retseptiivne ja mitte spontaanne; inimlik mõtlemine on piiratud, kuna see on vahendatud ja mitte vahetu. Mõlemast küljest eristub inimese lõplik tunnetus jumala kui mõistusliku olendi lõpmatust kaemusest. Inimliku mõistuse piiridele osutamine on aga puhta mõistuse kriitika üks peamistest ülesannetest. Seetõttu on intellektuaalse kaemuse mõiste niisugune piirmõiste, mille abil saab puhta mõistuse kriitika oma osutatud ülesannet täita.
Vt. “Prolegomena …” §§ 9, 10, märkus II, III.
Puhta matemaatika võimalikkuse probleemi lahendus. Eelpool kirjeldatud kaks eristust aitavad küll ehk näidata, kuidas on mõteldav aprioorse mõtlemise kooskõlastumine nähtumustega, kuid Kanti järgi pole matemaatika mitte puhtale mõtlemisele, vaid paratamatult ka kaemusele toetuv teadus. Kuidas saab midagi olemuslikult kaemusele toetuvat olla samal ajal siiski aprioorne?
Kant lahendab selle komplikatsiooni tuues sisse veel ühe mateeria ja vormi eristuse. Ta eristab ka kaemuses endas omakorda sisu ja vormi eelpool iseloomustatud tähenduses. See-tõttu on mõteldav, et mõtlemine kui vorm käsitleb kaemuse puhtaid vorme – ehk puhtaid kaemusi, nagu ta ka ütleb – kui iseenda sisu (mateeriat), saavutades nii teadmise sünteesi muutumata seetõttu veel aposterioorseks. Sünteesi all mõistab Kant “toimingut liita erinevaid ettekujutusi ning haarata nende mitmekesisust ühes tunnetuses”(A 77 / B 103). Kant oma transtsendentaalse analüüsiga ütleb, et kui me eeldame, et on olemas meelelisuse puhtad vormid, siis saab mõistetavaks ka see, kuidas on võimalik üldine ja paratamatu ning samal ajal empiiriliselt rakenduv teadmine.
Vt. “Prolegomena …” §§ 9, 11
Kanti aja ja ruumi käsitus. Meelelisuse niisuguste puhaste vormidena käsitleb Kant ruumi ja aega. Nendeni jõutakse kaheastmelise abstraktsiooniprotsessi kaudu, milles kõige-pealt eristatakse tunnetuse kogukompleksi kaemuskomponendid arutegevuse komponentidest ja seejärel kaemusest kõik see, mis kuulub aistingu juurde, niisiis värvid, helid, soojus-aistingud jne. Tulemusena peaksid järele jääma meelelisuse kogemusest-sõltumatud vormid.
Olles puhtad vormid ei ole need ise meeleliselt tajutavad. Olles aprioorsed kaemused on ruum ja aeg paratamatud ning üldised. Niisiis ei ole nad sõltuvad üksikindiviidi meeleorganitest, vaid on kõigi inimeste ettekujutustele alati paratamatult aluseks – nad on struktuurid , mis kuuluvad mitte “seisunditeadvusesse”, vaid “teadvusesse üldse”. Üldiselt peame me ju ruumi all silmas mitte üksnes nähtustekogemuse ja loodusteaduste kaemusruumi, vaid ka igapäeva-elu tegevus-ruumi nagu psühholoogia , kunsti ja kirjanduse poolt kujutatavat läbielamis- ning meeleolu-ruumigi. Sarnaselt erineb ka kaemusaeg tegevus- ja elamusajast. Kuid Kant oma mõistus-kriitika meelelisuse-käsitluses peab silmas üksnes kaemusruumi välisuse ja üksteise kõrval asumise suhteid, nagu ka kaemusaja järgnevuse ja samaaegsuse suhteid. Üksnes nende kohta väidab Kant, et nad kätkevad endas kogemusest-sõltumatuid koostisosi.
Kanti järgi peavad aprioorsed ruum ja aeg ajalistele ja ruumilistele muljetele “juba aluseks olema” [A 23 / B 38], et need muljed üldse võimalikuks saaksid. Näiteks see, et ma saan tajuda lauda “väljaspool mind” ja “enda ees”, eeldab seda, et ma oman – lisaks ettekujutusele endast ja lauast – alati eelnevalt ka ettekujutust välisest ja see tähendab ruumist, milles laud ja empiiriline mina omavad teineteise suhtes kindlat positsiooni, ilma et ruum oleks laua või empiirilise mina omadus. Ruum ja aeg on paratamatud ettekujutused, sest me võime küll ette kujutada ruumi ja aega ilma esemete või nähtumusteta, kuid mitte seda, et pole mingit ruumi ja aega. Kant nimetab neid mitmeti: “kaemused a priori”, “puhtad kaemused”, “kaemuse puhtad vormid”, “meelelisuse puhtad vormid” või “ formaalsed kaemused”.
Niisuguse käsitlusega muudab Kant oluliselt traditsioonilise filosoofia aja ja ruumi käsitlust. Platonlikus traditsioonis seostati meeleliste muljete ruumilisuse ja ajalisusega nende sõltuvus igakordsest vaatepunktist, nende muutlikkus seoses koha ja aja muutlikkusega. Empiiriliste kaemuste ajalisus ja ruumilisus seostus traditsioonilise filosoofia jaoks nende põgususega, viimasest tulenes selle käsituse jaoks aga empiirilise tunnetuse väheväärtuslikkus mõtlemise jaoks. Kant oma õpetusega ajast ja ruumist kui “puhastest kaemustest”, meelelisuse aprioorsetest vormidest muudab seda traditsioonilist väärtusorientatsiooni, tehes näiteks aja- problemaatika järgneva filosoofia jaoks üheks keskseks teemaks. Tema käsitluse kohaselt kujutavad ajalisus ja ruumilisus mitte üksnes meelelisuse eripära, vaid ka selle redutseerimatut iseseisvust mõtlemise suhtes.
Meelelisus on tunnetuse teine “allikas”, kuid mitte vähemoluline allikas kui mõtlemine. Selle teiselaadsus ilmneb selles, et (1) ruum ja aeg ei ole mõistetes lõplikult haaratavad. Sellised parameetrid nagu parem ja vasak, ülal ja all, ees ja taga on üksnes kaemuses, “intuitiivselt” eristatavad ning sama kehtib ka varasema ja hilisema kohta. Ruum ja aeg on (2) ka “olemuslikult ühtsed”. Sel ajal kui mõtlemine kätkeb endas piiramatult palju mõisteid, mis on teatud tunnuste alusel “jagatavad” teisteks mõisteteks, mida nad “enda all sisaldavad”, jäävad ruum ja aeg, sisaldades küll lõpmatult palju ettekujutusi endas, samas ise üha ühtseteks ja muutumatuteks. Nad pole mitte mõistete kaudu “jagatavad”, vaid üksnes kaemuses “piiratavad”. Ruumi ja aja ühtsusest tuletabki Kant selle, et nad ei ole mitte (diskurssiivsed) mõisted, vaid pigemini kaemused.
Ruum on välismeele puhas vorm, aeg sisemeele puhas vorm. Kui ruum vahendab viie meele akustilisi, optilisi, maitse- jt. muljeid, siis aeg kuulub sisemeele juurde koos selle ettekujutuste ja kalduvuste, tunnete ja meeleoludega. Kuna kõike, mida me välismeele kaudu kaeme, tajume me kogemuses paratamatult ka sisemeele kaudu, samas kui sisemeeles tajutu ei pea olema ühtlasi ka välismeele kaudu tajutud, siis on aeg meelelisuse fundamentaalsem vorm kui ruum. “Aeg on üldse kõigi nähtumuste formaalne tingimus a priori” [A 34 / B 50)]. Puhas ruumikaemus on “võimalikkuse tingimuseks” geomeetriale, puhas ajakaemus aritmeetikale. Nad on seda selles mõttes, et teevad võimalikuks geomeetria ja aritmeetika objektide konstrueerimise. Viimane saab aset leida üksnes ruumi ja aja puhastes kaemustes.
Samas rõhutab Kant, et ruum ja aeg on üksnes meie kaemuse vormid, meie meelelisuse vormid. Teistsugune mõtlemine, näiteks jumalik, saab mitte olla seotud nende vormidega. Kui aga ruum ja aeg on meie tunnetuse erilised vormid, siis nähtuvad ka asjad üksnes meile ruumis ja ajas. Jumal kaeb tegelikkust mitte nii, nagu see nähtub ruumis ja ajas, vaid nii, nagu see on igavikulisena. Kuna aga jumala intellektuaalne kaemus näeb asju nii, nagu nad tõeliselt on, ei saa ruum ja aeg olla asjade endi vormid; vastasel korral peaks ka jumal kaema asju ajas ja ruumis. Seega tuleb järeldada, et ruumi ja aega ei tohi käsitleda asjade endi juurde kuuluvatena, vaid neid tuleb pidada asjade endi suhtes “ideaalseteks”. Seetõttu nimetab Kant oma transtsendentaalfilosoofiat ka “transtsendentaalseks idealismiks”. Too mõiste ei tohi aga eksitada: üksnes “asjade iseendis” suhtes on ruum ja aeg ideaalsed, meie jaoks, kes me kaeme asju paratamatult ruumi ja aja vormis, on nad reaalsed . “Transtsendentaalne idealist” saab seetõttu, nagu Kant ütleb, olla ühtlasi “empiiriline realist” (A 370).
Vt. “Prolegomena …” § 10, 12, märkus I.
Kanti vastuväited oma positsiooni kriitikale.
Vt. “Prolegomena …” lk. 46-55.
Kant enda filosoofia vahekorrast Descartes`i ja Berkeley`i arusaamadega. Ajendiks sellele, et määratleda enda seisukoht kummagi nimetatud autori positsiooni suhtes, sai Kanti jaoks nn. Göttingeni-retsensioon tema “Puhta mõistuse kriitikale”, milles tema õpetust kvalifitseeriti idealismiks, mis sarnaneb Berkeley õpetusele. Kant määratleb idealismi väitena, “et eksisteerivad üksnes mõtlevad olendid, ülejäänud asjad, mida me arvame kaemusega tajuvat, olevat aga ainult mõtlevates olendites asuvad kujutlused, millele tegelikult ei vasta mingit väljaspool neid olendeid olevat objekti” (lk. 49). Asjad on Kanti järgi kahest aspektist käsitletavad: asjadena iseendast ja asjadena meie jaoks. Kummaski suhtes asjade eksistentsi kahtluse alla seadmine või eitamine on tema terminoloogias idealism . Descartes ja Berkeley seavadki kahtluse alla või eitavad just meile välises kogemuses antud asjade tegelikku eksistentsi. Kummagi idealisti jaoks on igasuguse objekti teadvustamine pelgalt üks eneseteadvuse viise.
“Puhta mõistuse kriitika” teist väljaannet täiendas Kant peatükiga “Idealismi kummutamine”, kus ta polemiseerib just nende autoritega. Idealismile vastandlikku positsiooni nimetab Kant realismiks. Selle seisukohalt on objekti teadvustamine selline eneseteadvuse viis, mis eeldab ojektide eksistentsi väljaspool teadvust. Idealismi ja realismi erinevus taandub lõpuks küsimusele, kas teadmine, mida subjekt iseenda kohta omab, sisaldab endas kogu võimalikku teadmist, või on see teadmine kaaspõhjustatud millegi poolt väljaspool teda ennast.
Descartesi filosoofilist positsiooni nimetab ta seal “problemaatiliseks idealismiks”, mis väidab, et inimene on vahetu kogemusega võimetu tõestama ükskõik mille eksistentsi peale iseenda eksistentsi (B 274). Descartesi väite kummutamiseks tuleks Kanti sõnul tõestada, et meil on välistest asjadest kogemus, mitte pelgalt kujutlus . Kanti järgi peab niisugune tõestus kätkema endas selle asjaolu demonstreerimist, et sisemine, ka Descartesi jaoks kaheldamatu, kogemus on võimalik üksnes siis, kui eeldatakse välise kogemuse olemasolu. Kanti järgi eeldabki minu enda eksistents , mida kinnitab mulle minu sisemine meel, millegi püsiva olemasolu väljaspool mind, niisiis väliste asjade eksistentsi (B 275 jj.); järelikult on meil ka välistest asjadest olemas kogemus ja mitte pelgalt kujutlus.
Argumendi struktuur näeb välja selline. Näidata tuleb järgmist:

Kui isik S on kaheldamatult teadlik sellest, et tema ise eksisteerib, siis eksisteerivad ka asjad ruumis väljaspool S-i (Kant).

Isik S on kaheldamatult teadlik sellest, et tema eksisteerib (Descartes).

Niisiis: eksisteerivad asjad ruumis väljaspool S-i, s.t. idealism on väär.
Tõestus väitele (1), millest tuleneb idealismi kummutus: olgu S suvaline isik:

S on kaheldamatult teadlik sellest, et tema enda eksistents on ajaliselt määratletud.

Eksistentsi määratletus ajas (olemasoluna, mis läbi aja kulgeb ja ajas muutub) eeldab millegi püsiva tajumist, mille suhtes oleks olemasolu ajas määratletav.

Millegi püsiva tajumine on esile kutsutud millegi püsiva poolt.

See püsiv ei eksisteeri S-is.

Niisiis: millegi püsiva tajumine S-i poolt on esile kutsutud millegi püsiva poolt väljaspool S-i.

Selleks püsivaks väljaspool S-i on asjad ruumis väljaspool S-i.

Niisiis: eksisteerivad asjad ruumis väljaspool S-i.
Berkeley positsiooni, mis peab asju ruumis pelkadeks kujutlusteks, nimetab ta aga “dogmaatiliseks idealismiks” (B 274). Käsitledes ruumi ja aega küll meelelisuse puhaste vormidena, peab Kant neid samal ajal aga objektiivselt kehtivaiks: ilma nendeta ei saaks meile antud olla välise ja sisemise kaemuse objekte, järelikult ka objektiivset tunnetust. Viimasest asjaolust ei järeldu aga, et ruum ja aeg eksisteerivad iseendas, olgu substantside, omaduste või suhetena. Nad on Kanti järgi tingimused, mille vahendusel nähtumused meile antud olla saavad, olles samal ajal asjade iseendis suhtes “transtsendentaalselt ideaalsed”. “Dogmaatiline idealism” tuleneb püüdest käsitleda ruumi asjade iseendis omadusena. See püüe peab Kanti järgi paratamatult ebaõnnestuma.
Vt. “Prolegomena …”, lk. 55, 108-110, 157-159.
7