Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Immanuel Kant (8)

4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kellel on õigus ?
  • Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest ?
  • Kuidagi 5 ja 7-s ?
  • KUIDAS ON A PRIORI SÜNTEETILISED VÄITED VÖIMALIKUD ?
  • Kuidas on puhas matemaatika võimalik ?
  • Kuidas on puhas loodusteadus võimalik ?
  • Kuidas on metafüüsika - kui ta soovib olla teadus - võimalik ?
  • Kuidas on puhas matemaatika võimalik ( ?
  • Kuidas leiab tunnetus aset ?
  • Kuidas jõuab meie mõistus üldse mõisteteni ?
  • Kuidas siis tekib mingi objekti mõiste ?
  • Kuidas on see võimalik ?
  • Kuidas on puhas loodusteadus võimalik ?
  • Mis on maailm? Mis on Jumal ?
  • Millised ideed ta siis annab, kuidas nad üksikult tekkivad, ja kuidas nad toimivad ?
  • Mida see kõik annab metafüüsika jaoks ?
  • Mis või kes määrab meie tahte ?
  • Mida siis religioon õieti lisab moraalile ?
  • Mis on sellel kõigel tegemist meie tunnetega ?
  • Mis saab siis, kui mingi riigi konstitutsioon ei vasta Kanti poolt antud õigusalustele ?
  • Kuidas jõuab Kant aga "asja iseendas" (Ding an Sich) juurde ?
  • Kuidas muutub möistus siin praktiliseks ?
  • Kes tuli Looja käest valmis kategooriatega peas ?
  • Mis meil peas on hiiglasliku arengu tulemus ?
 
Säutsu twitteris
1
IMMANUEL KANT ( 1724 - 1804)
I. ELU, ISIKSUS, TEOSED
Õhtumaine filosoofia saavutab I. Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena.
Samal aastal ( 1781 ) kui Lessing , suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika". Selle teosega saavutab Euroopa valgustus oma körgpunkti ja ühtlasi ületab end körgemal astmel.
Kant sündis 22. aprillil 1724 Königsbergis ( Preisimaal ) sadulameistri pojana. Üks ta esiisadest oli väljarännanud Sotimaalt mõned sajandid enne Immaneuli sündi. Tänu oma vanematekodule, eriti emale oli ta kokkupuutes pietismiga, mis nõudis puhta mõistuse usu asemele ehtsat tundelist ja ranget vagadust. Täisealiseks saades kujunes sellest reaktsioon nii et ta hoidis kirikust eemale, vanaduses aga süvenes igatsus säilitada vähemalt põhilised usulised tõekspidamised. Pärast seitset aastat õpinguid Königsbergi Fridericanumis, mille kohta ta ütleb, et sealt ei saanud ta oma hilisemateks huvideks loodusteaduste ja filosoofia suhtes midagi kaasa, alustab ta õpinguid Königsbergi Ülikoolis, alul teoloogiat, valides hiljem siiski filosoofia ja loodusteaduste kasuks. Ta uurib põhjalikult Leibnitzi ja tolle õpilase Wolffi teoseid. Üheksa aasta jooksul teenib ta leiba pärast seda Königsbergi lähedastes mõisades koduõpetajana. Pärast aastatepikkust tööd pedagoogina on ta oma põhimõtted ka käsiraamatuna välja andnud. Ta ise ütleb, et see sisaldab suurejoonelisi eeskirju, mida ta kahjuks pole kunagi rakendanud. Sellel perioodil omandab ta põhjalikud teadmised filosoofias. 1755 aastal ta promoveerub ja asub töötama ülikooli juures eradotsendina. Alles 15 aastat hiljem saab ta loogika ja metafüüsika professuuri, mida pidas kuni elu löpuni. 40 aastat peab ta loenguid ka matemaatilise füüsika, geograafia ja antropoloogia kohta, aga samuti teoloogiast, moraalist ja loodusõigusest. Ta kujunes armastatuks ja erutavaks õpetajaks. Herder , kes õppis Kanti esimestel dotsendiaastatel Königsbergis, kiidab Kanti oma kirjades: "Oma öitsvamatel aastatel oli tal noore poisikese lõbusus, tema avatud, mõtlemiseks loodud pea oli täis hävitamatut erksust ja rõõmu, mõtterikkaim kõne voolas huultelt, kasutas nalju, panektoote ja teravmeelsusi, tema õpetav ettekanne oli kõige meeldivam ajaviide. Ta julgustas ja sundis ise mötlema..."
Tema tähtsaimaks pedagoogiliseks põhimõtteks oli, arvestada kõige rohkem keskpärast üliõpilast: "Lollpeasid ei saa niikuinii aidata ja geeniused aitavad ennast ise." .Sama huvitavalt kui filosoofilistest probleemidest vöis ta rääkida vöörastest maadest ja rahvastest, kuigi polnud kunagi Königsbergist ja selle ümbrusest kaugemale saanud.
Kanti elu on väliselt üldse sündmuste vaene. See oli seotud ka sellega, et juba sünnist alates oli nõrga tervisega - ta oli väikest kasvu, nõrk, üks õlg oli pisut kõrgem kui teine. Seoses sellega rajas ta omaenese päevakorra ja toidumenüü ning hoidis sellest rangelt kinni. Tal õnnestus hea tervise juures jõuda kõrgesse vanadusse ja oma elutöö oluliselt lõpetada. Ta elas kaheksakümne aastani. Seitsmekümneselt kirjutas ta essee Hinge jöust lihtsalt otsustuse abil oma haiglasi tundeid valitseda . Üheks lemmikharjumuseks oli väljas olles läbi nina hingata. Sellepärast ei lubanud ta sügisel, talvel ja kevadel igapäevastel jalutuskäikudel kedagi endaga rääkida. Ta eelistas vaikimist külmetumisele.
Enne iga otsust tavatses ta pikalt järele mõelda. See sai talle saatuslikuks. Kaks korda mõtles ta paluda daami kätt. Ta kaalutles ilmselt nii kaua, et ühel juhul daam abiellus ettevõtlikuma mehega ja teisel juhul lahkus daam Königsbergist enne kui filosoof otsusele jõudis.
Kant arvas , et meeste riiete värv peaks olema kooskõlas valitseva aastaaja värvidega. 2
Ta tõusis kell 5 üles ja hakkas kohe tööle. 7- 9 pidas loenguid. Peamine tööaeg, mil sündisid ka tema teosed, oli 9- 13. Pärast sellele järgneval lõunasöögil oli tal alati külalisi, kusjuures ta eelistas mehi praktilise elu valdkondadest õpetlastele. Need lõunasöögid olid täieliku lõõgastuse ajaks, mil vesteldi kõige erinevamatel teemadel. Pärast jalutuskäiku, mis toimus erilise täpsusega. alustas ta taas tööd ja läks seejärel täpselt kell 10. 00 voodi.
Kant pidas oma päevaprogrammist nii täpselt kinni, et selle järgi vöis kella seada. Heine kirjutab: "Tõusmine, kohvijoomine , kirjutamine, loengute pidamine, lõunastamine, jalutamine - kõigel oli oma kindel aeg ja naabrid teadsid päris täpselt, et kell on pool neli, kui Immanuel Kant oma halli pihtkuuega, hispaania roost kepp käes, oma maja uksest välja astus ja väikese pärnade allee poole jalutas. Seda alleed hüütakse tema järgi veel praegugi Filosoofi teeks . Kaheksa korda jalutas ta seal edasi-tagasi, igal aastaajal. Ja kui ilm oli halb või hallid pilved kuulutasid vihma ette, siis käis ta taga murelik teenija suure vihmasirmiga kaenla all, nagu pilt ettenägelikusest."
Pärast Kanti peamiste teoste ilmumist ulatub ta kuulsus pea üle Saksamaa piiride. Ta saab paljude austuste osaliseks . Kutsed väljapoole lükkas ta aga tagasi. Kui ta 12. veebruaril kui ta vaimsed jõud olid viimastel eluaastatel järeleandnud, silmad sulges, ruttasid inimesed kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest ta korterisse, et teda viimast korda näha. Linn, ülikool ja rahvas valmistasid talle suurejoonelised matused, sellised nagu vaikne Königsberg neid veel näinud polnud.
TEOSED:
Selleks, et kergemini vöiks ta elus orienteeruda olgu siin äratoodu tema peamiste teoste ilmumisajad ja tiitlid.
1755 Üldine looduslugu ja taeva teooria.
1736 Füüsiline monadoloogia.
1770 Dissertatsioon meelelise ja mõistuspärase maailma vormist ja printsiibist.
1775 Inimese erinevatest rassidest.
1781 Puhta möistuse kriitika.
1783 Sissejuhatus tulevasse metafüüsikasse, mis võib teadusena esile astuda, /s.o. tema õpetuse lihtsustatud kokkuvõte/. . 1784 Üldise ajaloo idee maailmakodaniku vaatenurgast.
1785 Kommete metafüüsika põhjendus.
1788 Praktilise mõistuse kriitika.
1790. Otsustusvõime kriitika.
1793 Religioon puhta mõistuse piirides.
1795. Igaveseks rahuks. Filosoofiline visand .
1797 Kommete metafüüsika kahes osas.
1798 . Fakulteetide võitlus.
1793 aastal otsustas ta oma koguteosed ise välja anda, kuid ei jõudnud seda enam teostada. Alles 20. sajandil andis Preisi Teaduste Akadeemia välja tema 18 köitelise koguteose. 3
II. I.KANTI KRIITIKA EELNE PERIOOD
1. Kanti loodusteaduslikud teosed
Ajavahemikku kuni "Puhta mõistuse kriitika" ilmumiseni, nimetatakse "kriitikaeelseks" perioodiks Kanti arengus. Enamus selle perioodi kirjutisi käsitleb loodusteaduslikke probleeme. Ta kirjutab tulest, vulkaanidest, füüsilisest geograafiast, tuulte teooriast, maavärisemisest Lissabonis. Tema vaadete aluseks on Newton 'i füüsika, mis tema jaoks on täisteaduse musternäidiseks.
Esile tuleks tõsta "Üldist taeva teooriat ja looduslugu". Kanta esitab siin maailmahoone ja planeetide liikumise tekke teooria. Newtoni oli väljaarvestanud gravitatsiooni mõju taevakehadele. Päikesesüsteemi tekke oli ta jätnud lahtiseks. Ta oli selgelt öelnud, et seda on raske loomulikult seletada. Taevakehade tiirlemine on kahe jõu tulemus, külgetõmbejõu, mis on mehaaniliselt seletatav , ja teiseks, tangensialaselt toimiva jõu tulemus, mis takistab, et planeedid lihtsalt oma raskusjõu mõjul päiksesse ei lange. See viimane jõud oli Newtoni arvates vaid nii seletatav, et Looja ise on taevakehadele sellise liikumise andnud, teatud mõttes nad ruumi paisanud, kuni päike nad kinni püüab.
Kant väidab, et mõlemad jõud on mehaaniliselt seletatavad. Ta oletab algseisundit, milles mateeria kõige väiksemate osakestena oli ruumis ühtlaselt jaotunud. Kuna väiksed osakesed olid oma tiheduselt ja külgetõmbejõult erinevad, hakkasid suuremad neist väikseimaid ligi tõmbama. Oma teel tõukuvad nad aga ka teistele osakestele. Need tõukuvad eemale oma suunalt. Tekivad külgliikumised teistes suundades kui algne külgetõmbejõud. Algsest kaootilisest liikumisest kujuneb pikkamööda ringikujuline liikumine. Osa ringikujuliselt liikuvaid osakesi neelatakse päikese poolt. Teistest osadest moodustuvad planeedid. Nad on seda lähemal päikesele, mida tihedamad ja väiksemad nad on. Kant püüdis selle hüpoteesiga näidata, et pole vaja üleloomulikku jõudu selleks, et seletada harmoonilise maailmaterviku teket algsest kaosest. Sellele küsimusele, kuidas see algne mateeria tekkis, ei suuda ka Kant anda mingit seletust Ta leiab, et me peame oletama Loojat, kes mateeria lõi ja sellele jõud andis, mis võimaldasid sellel algstaadiumist moodustada korrastatud kosmose. Mõned aastakümned hiljem tuli prantsuse matemaatik ja astronoom Pierre Laplace (1749-1827) sõltumatult Kantist samasugustele kujutlustele. Sellest ajast alates räägitakse Kant-Laplace neulaarhüpoteesist.
Teine teos, milles Kant teedrajavaid loodusteaduslikke mõtteid arendab on "Füüsiline monadoloogia". Kant võtab siin kasutusele Leibnitzi monaadi mõiste. Ta püüab neid väikseimaid osakesi, mille liikumisest maailmaruum tekib, oma olemuselt lähemalt määratleda. Ta defineerib nende olemuse "ruumitäitva jõuna". Niisiis see, mis moodustab mateeria olemuse, selle kehalisuses ja läbitungimatuses, on jõud. Ei ole olemas mingit "ainet" on vaid jõud (Energia!)! See Kanti mõte on teinud läbi lausa sensatsioonilise taaselustumise kaasaegses füüsikas, mis mitte ainult teoorias ei oleta, et mateeria on vaid energia eriline ilmumisvorm, vaid seda ka praktiliselt on näidanud.
Kolmanda loodusteadusliku teosena vöiks nimetada kirjutist "Rassidest". Kant vastandab sellele puht klassifitseerivale looduslikule kirjeldusele loodusloolise arengu idee. Ta väljendab siin mõtteid, mis lubavad teda nimetada 19. sajandi evolutsiooni teooria eelkäijaks. "Looduslugu ...õpetaks meile muudatusi maa kujus, maa looduis (taimedes ja loomades ), mis on läbi teinud loomulikke muutusi, ja sellest tingitud kõrvalekaldumisi liikide algpiltidest."
2. KRIITILISE PROBLEEMI VÄLJAKUJUNEMINE. 4
Pöördume nüüd tegeliku filosoofia poole. Filosoofiline süsteem, mille Kant oma õpingute ajal Saksamaal valitsevana eest leidis oli Leibnitzi- Wolffi oma. See oli RATSIONALISM , selle metoodiliselt dogmaatilisel kujul. See tähendab, et see oli: MÖISTUSEFILOSOOFIA, mis seisab seisukohal: See, mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see on tõde. Mõistuse (kaasasündinud) põhimõtteist lähtudes on võimalik kujundada õige maailmapildi ja nimelt ilma, et me kogemust appi võtaksime. Kuna ratsionalismi jaoks kogemus ei ole aluseks ega piiriks , siis ei olnud selle poolehoidjail ka mingit põhjust kahelda metafüüsika s.o. igasugust kogemust ületava teaduse tõelisuses. Ratsionalistid ka lõid selliseid metafüüsilisi süsteeme. Nad lähenesid seejuures asjale dogmaatiliselt, s.t ilma et oleks kriitiliselt küsinud kas mõistus tõepoolest on võimeline andma kogemusest sõltumatut kindlust . Kant järgib pea 1760 aastani oma õpetaja Knutzen'i wolffiaanlikku kurssi.
Seejärel võime täheldada ta mõtlemises muutust. Kant ärkab "dogmaatilisest unest" ja nimelt inglise empiristi JOHN LOCK' i filosoofiaga tutvudes. Samuti mõjutasid teda väga HUME skeptilised konsekventsid kindla teadmise suhtes. Locke oli öelnud: Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis enne on olnud meeltes. See on konsekventne empirism. Üksnes kogemus (väline meelte kaudu, sisemine teadvuse tegevuse enesevaatluse kaudu) on meie tunnetuse allikas ja piir. Sellisele empirismile on metafüüsika teaduse tähenduses mõttetu, kuna just ülemeelelisele ei tähenda kogemus mitte midagi.
Kant hakkab kahtlema ratsionalismi õigustatuses ja metafüüsika võimalikuses, seda näitavad selgelt tema "Vaimudenägija unenäod". Ta kasutas vana dogmaatilise metafüüsikaga arvete öiendamiseks teosoofi ja vaimudenägija Emanuel Swedenborg'i (1688-1772) kriitikat. Ta näitab, et niipea kui lahkutakse kogemuse kindlalt aluselt - satutakse rangelt loogilisel viisil kõige imelikumate õpetuste ja süsteemide küüsi. Kant ütleb Wolffi filosoofia kohta: "Kui me vaatleme mõningate mõtteliste maailmade õhulossimeistreid... , selliseid näiteks, kes asjade korda, nagu see Wolffi puhul on, vähesest kogemusest ehitusmaterjali võtavad, rohkem aga libedate mõistetega ehitavad, ... siis peame me nende versioonide vastuolusid kannatama , kuni need härrad on end väljamaganud." Kogu see kirjutis on kantud samasugusest satiirilisest toonist. "üks teravmeelne Hudibras võinuks meile selle mõistatuse lahendada ; sest minu arvates: kui mingi hüpohondriline tuul kõhus märatseb, siis sõltub kõik sellest, mis suuna ta võtab, kui ta läheb allapoole, siis tuleb sellest peer , kui ta tõuseb ülespoole, siis on see ilmutus või püha inspiratsioon ." Swedenborgi nimetab Kant "hospidali kandidaadiks".
Kanti järeldused on aga väga tõsised. Kant loobub metafüüsikast vanas mõistes, kuigi ta ütleb, et on sellesse armunud ja annab oma, uue määratluse sellele. Metafüüsika on teadus inimmõistuse piiridest Selle piiri määratlemine kujunebki Kanti ülesandeks. On ratsionalism ja on empirism. Kellel on õigus? Selleks, et selle üle otsustada - ütleb Kant - pean ma kõigepealt midagi tegema, mida enne mind pole veel keegi teinud: Ma pean kogu inimliku mõtteaparatuuri struktuuri läbiuurima. Alles siis kui on selge, milline on selle aparaadi tööviis, meie tunnetuse allikad, selle piirid ja maksvuse ala võin ma otsustada, kas metafüüsika on võimalik ja kuidas ta välja peaks nägema. Võimalik, et kummalgi - ratsionalistidel ja empiristidel - pole õigus. Või on õigus mõlemail, kuid piiratud mõttes. Järgmised 15 aastat pühendab Kant end sellele ülesandele. Esimene teos, mis sellele küsimusele valgust püüdis heita oli 1770 aastal ilmunud "Meelelise ja möttelise maailma vormidest ja printsiipidest". Kuid möödus veel 11 aastat enne, kui Kanti 57 eluaastal ilmus tema "Puhta mõistuse kriitika".
III. PUHTA MÕISTUSE KRIITIKA
1. Iseloom, ülesehitus, põhimõisted
Kant kirjutab sissejuhatuses: "Ma julgen enesele öelda, et ühtki metafüüsilist ülesannet pole, mida siin ei lahendata või mille lahenduseks vähemalt võtit ei anta ."
Selliselt teoselt vöiks nõuda vähemalt kahte asja: tulemuste tingimatut kindlust ja nende esituse selgust. Teose teise väljaande maht on 884 lehekülge. Kanti peateosed on maailmakirjanduse raskeimad ja sisukaimad. Sellele, kes Kanti tahab lugema hakata, tuleks soovitada lugeda mõnda veelgi põhjalikumat sissejuhatust kui me siin esitame. 5
Sisselugemiseks oleks kasulik alustada kergemate kriitikaeelse perioodi teostega, eriti aga " Prolegomena 't" lugeda, kus Kant ise teeb katse " Kriitikas " antud kokku võtta.
"Puhta mõistuse kriitika" koosneb peale eessõna ja sissejuhatuse kahest osast: transtsendentaalsest elementaarõpetusest, mis moodustab raamatu kaalukama osa ja transtsendentaalsest meetoditeõpetusest. Elementaarõpetusel on omakorda kaks osa: transtsendentaalne aisteetika käsitleb meelelisuse võimalusi; transtsendentaalne loogika mõtlemise võimalusi. Loogikal on omakorda kaks osa: transtsendentaalne analüütika käsitleb mõistmist (Verstand) ja transtsendentaalne dialektika mõistust (Vernunft).
Püüame siinkohal anda mõned mõistete seletused . "Kriitika" ei tähenda mitte tänapäeva tähenduses "kritiseerimist", hukkamõistu mõttes vaid läbivalgustamist, ülekatsumist, piiride määratlemist. "Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. See teadmine on ratsionalistide sünnipärased ideed.
Kõik tunnetused algavad kogemusega. Selle empiristide lause paneb Kant algusesse. Kuidas me võiksime midagi mõista, kui objektid ei puudutaks meie meeli ja ei paneks meie mõistust liikuma? Ajaliselt eelneb kogemus igasugusele tunnetusele. Aga sellega pole veel öeldud, et iga tunnetus lähtub kogemusest. Võib ju ka olla, et see, mida meie nimetame kogemuseks, on juba ise midagi kokkupandut, kokkupandud väljastpoolt tulevatest aistingutest ja millestki , mida me ise lisame. Kriitiline analüüs peaks mõlemad faktorid isoleerima. Tuleb uurida, kas ei ole midagi, mis meil on olemas enne iga kogemust a priori (enne kõike). Empiiriline tunnetus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud. A priori tunnetus on vaid siis puhas, kui sellesse ei ole segatud midagi empiirilist (kogemusel põhinevat).
Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? On kaks tunnust, mis ei peta : Hädavajalikkus ( paratamatus ) ja range üldisus. Üksnes kogemus võib anda range paratamatuse. Kogemus õpetab meile ( nagu Hume oli näidanud), et miski on nii või teisiti loodud, mitte, et ta paratamatult nii peaks loodud olema. Kogemus ei saa oma lausetele anda ranget üldkehtivust. Me ei jõua sellega kunagi kaugemale suhtelisest üldisusest. Me võime iga kord vaid öelda: Niipalju kui me seni oleme vaadelnud, pole sellest ja sellest lausest väljavõtteid. Kui mingi lause aga astub esile tingimatult üldkehtivana, siis peab see olema a priorse päritoluga. See kehtib näiteks lause kohta: Igal muutusel peab olema põhjus. Hume oli näidanud, et paratamatu ja üldkehtiv väide ei saa meelelisest kogemusest pärineda. Ta oli järeldanud: Niisiis ei ole selline väide paratamatu ja üldkehtiv vaid üksnes meie harjumuse produkt . Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla kogemusest!
Põhjapanevaks kõigele järgnevale on analüütiliste ja sünteetiliste otsuste eristamine. Otsus on subjekti ja predikaadi vaheline loogiline side.
- Analüütiline tähendab "lahtivõttev", "liigendav". Kui ma ütlen: Kõik kehad on ruumilised , või: kera on ümmargune, siis ma ütlen predikaadis midagi, mis juba subjekti mõistes sisaldub, sest mõiste "keha" sisaldab ruumilisuse tunnust, ja mõiste "kera" ümaruse tunnust. Need on analüütilised otsused.
- Sünteetiline tähendab "siduv", "kokkupanev". Kui ma ütlen: See kera on kuldne , siis ma lisan mõistele kera midagi, mis temas endas ei sisaldu - sest kera ei pea olema sugugi mitte kuldne. Ma lisan siin ühe tunnuse, mis pärineb kogemusest. Kui ma ei ole kogemuslikult kontrollinud, kas see kera on ikka kuldne, siis ma ei saa seda otsust ka langetada. 6
See tähendaks, et sünteetilisi otsuseid saan ma langetada üksnes a porteriori, kogemusest. Selliselt moodustunud otsus ei ole loomulikult üldine ja paratamatu. Kuidas on aga sellise üldistava lausega nagu: Igal muutusel on oma põhjus? Kogemus ei õigustaks mind selle juures kunagi sellist väidet üldkehtiva ja paratamatuna vaatlema. See lause on sünteetiline - sest ma võin muutuse mõistet niipalju liigendada kui palju tahan, ma leian ees vaid muutumise ajas, kuid sugugi mitte paratamatut sidet põhjusega. See lause on üldine ja paratamatu. Kas siis ikkagi on sünteetilisi väiteid a priori? "Jaa!", vastab Kant.
Lähem vaatlus näitab, et nii loomulik mõistus kui teadused sisaldavad selliseid väiteid hulgaliselt. Kõigepealt on matemaatilised väited sünteetilised.
Kant võtab väga lihtsa näite: Väide
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Immanuel Kant #1 Immanuel Kant #2 Immanuel Kant #3 Immanuel Kant #4 Immanuel Kant #5 Immanuel Kant #6 Immanuel Kant #7 Immanuel Kant #8 Immanuel Kant #9 Immanuel Kant #10 Immanuel Kant #11 Immanuel Kant #12 Immanuel Kant #13 Immanuel Kant #14 Immanuel Kant #15 Immanuel Kant #16 Immanuel Kant #17 Immanuel Kant #18 Immanuel Kant #19 Immanuel Kant #20 Immanuel Kant #21 Immanuel Kant #22 Immanuel Kant #23 Immanuel Kant #24 Immanuel Kant #25
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 25 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2008-12-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 230 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor anny88 Õppematerjali autor

Lisainfo

konspekt/referaat
konspekt

Mõisted


Kommentaarid (8)

freicher profiilipilt
freicher: Väga hea, mulle Kant meeldib
19:37 11-02-2011
Kukynr13 profiilipilt
Kukynr13: väga põhjalik tõesti
16:50 26-11-2010
mariah profiilipilt
mariah: põhjalik ja sisukas
13:54 23-05-2009


Sarnased materjalid

11
doc
Immanuel Kant
18
doc
Immanuel Kant
6
docx
Immanuel Kant
32
doc
Keskaja filosoofia
20
docx
Filosoofia p eriood
10
docx
Immanuel Kant- Saksa filosoof
3
doc
Immanuel Kanti elulugu
3
doc
Immanuel Kant 1724- 1804





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun