Immanuel Kant (8)

1
IMMANUEL KANT ( 1724 - 1804)
I. ELU, ISIKSUS, TEOSED
Õhtumaine filosoofia saavutab I. Kanti teostes oma kõrg- ja pöördepunkti. Erakordne on seejuures, et kõik see sünnib ühe mehe mõttetöö tulemusena.
Samal aastal ( 1781 ) kui Lessing , suur saksa valgustusaja luuletaja ja tähelepanuväärseim kriitik, sulges silmad, ilmus Kanti esimene peateos, "Puhta möistuse kriitika". Selle teosega saavutab Euroopa valgustus oma körgpunkti ja ühtlasi ületab end körgemal astmel.
Kant sündis 22. aprillil 1724 Königsbergis ( Preisimaal ) sadulameistri pojana. Üks ta esiisadest oli väljarännanud Sotimaalt mõned sajandid enne Immaneuli sündi. Tänu oma vanematekodule, eriti emale oli ta kokkupuutes pietismiga, mis nõudis puhta mõistuse usu asemele ehtsat tundelist ja ranget vagadust. Täisealiseks saades kujunes sellest reaktsioon nii et ta hoidis kirikust eemale, vanaduses aga süvenes igatsus säilitada vähemalt põhilised usulised tõekspidamised. Pärast seitset aastat õpinguid Königsbergi Fridericanumis, mille kohta ta ütleb, et sealt ei saanud ta oma hilisemateks huvideks loodusteaduste ja filosoofia suhtes midagi kaasa, alustab ta õpinguid Königsbergi Ülikoolis, alul teoloogiat, valides hiljem siiski filosoofia ja loodusteaduste kasuks. Ta uurib põhjalikult Leibnitzi ja tolle õpilase Wolffi teoseid. Üheksa aasta jooksul teenib ta leiba pärast seda Königsbergi lähedastes mõisades koduõpetajana. Pärast aastatepikkust tööd pedagoogina on ta oma põhimõtted ka käsiraamatuna välja andnud. Ta ise ütleb, et see sisaldab suurejoonelisi eeskirju, mida ta kahjuks pole kunagi rakendanud. Sellel perioodil omandab ta põhjalikud teadmised filosoofias. 1755 aastal ta promoveerub ja asub töötama ülikooli juures eradotsendina. Alles 15 aastat hiljem saab ta loogika ja metafüüsika professuuri, mida pidas kuni elu löpuni. 40 aastat peab ta loenguid ka matemaatilise füüsika, geograafia ja antropoloogia kohta, aga samuti teoloogiast, moraalist ja loodusõigusest. Ta kujunes armastatuks ja erutavaks õpetajaks. Herder , kes õppis Kanti esimestel dotsendiaastatel Königsbergis, kiidab Kanti oma kirjades: "Oma öitsvamatel aastatel oli tal noore poisikese lõbusus, tema avatud, mõtlemiseks loodud pea oli täis hävitamatut erksust ja rõõmu, mõtterikkaim kõne voolas huultelt, kasutas nalju, panektoote ja teravmeelsusi, tema õpetav ettekanne oli kõige meeldivam ajaviide. Ta julgustas ja sundis ise mötlema..."
Tema tähtsaimaks pedagoogiliseks põhimõtteks oli, arvestada kõige rohkem keskpärast üliõpilast: "Lollpeasid ei saa niikuinii aidata ja geeniused aitavad ennast ise." .Sama huvitavalt kui filosoofilistest probleemidest vöis ta rääkida vöörastest maadest ja rahvastest, kuigi polnud kunagi Königsbergist ja selle ümbrusest kaugemale saanud.
Kanti elu on väliselt üldse sündmuste vaene. See oli seotud ka sellega, et juba sünnist alates oli nõrga tervisega - ta oli väikest kasvu, nõrk, üks õlg oli pisut kõrgem kui teine. Seoses sellega rajas ta omaenese päevakorra ja toidumenüü ning hoidis sellest rangelt kinni. Tal õnnestus hea tervise juures jõuda kõrgesse vanadusse ja oma elutöö oluliselt lõpetada. Ta elas kaheksakümne aastani. Seitsmekümneselt kirjutas ta essee Hinge jöust lihtsalt otsustuse abil oma haiglasi tundeid valitseda . Üheks lemmikharjumuseks oli väljas olles läbi nina hingata. Sellepärast ei lubanud ta sügisel, talvel ja kevadel igapäevastel jalutuskäikudel kedagi endaga rääkida. Ta eelistas vaikimist külmetumisele.
Enne iga otsust tavatses ta pikalt järele mõelda. See sai talle saatuslikuks. Kaks korda mõtles ta paluda daami kätt. Ta kaalutles ilmselt nii kaua, et ühel juhul daam abiellus ettevõtlikuma mehega ja teisel juhul lahkus daam Königsbergist enne kui filosoof otsusele jõudis.
Kant arvas , et meeste riiete värv peaks olema kooskõlas valitseva aastaaja värvidega. 2
Ta tõusis kell 5 üles ja hakkas kohe tööle. 7- 9 pidas loenguid. Peamine tööaeg, mil sündisid ka tema teosed, oli 9- 13. Pärast sellele järgneval lõunasöögil oli tal alati külalisi, kusjuures ta eelistas mehi praktilise elu valdkondadest õpetlastele. Need lõunasöögid olid täieliku lõõgastuse ajaks, mil vesteldi kõige erinevamatel teemadel. Pärast jalutuskäiku, mis toimus erilise täpsusega. alustas ta taas tööd ja läks seejärel täpselt kell 10. 00 voodi.
Kant pidas oma päevaprogrammist nii täpselt kinni, et selle järgi vöis kella seada. Heine kirjutab: "Tõusmine, kohvijoomine , kirjutamine, loengute pidamine, lõunastamine, jalutamine - kõigel oli oma kindel aeg ja naabrid teadsid päris täpselt, et kell on pool neli, kui Immanuel Kant oma halli pihtkuuega, hispaania roost kepp käes, oma maja uksest välja astus ja väikese pärnade allee poole jalutas. Seda alleed hüütakse tema järgi veel praegugi Filosoofi teeks . Kaheksa korda jalutas ta seal edasi-tagasi, igal aastaajal. Ja kui ilm oli halb või hallid pilved kuulutasid vihma ette, siis käis ta taga murelik teenija suure vihmasirmiga kaenla all, nagu pilt ettenägelikusest."
Pärast Kanti peamiste teoste ilmumist ulatub ta kuulsus pea üle Saksamaa piiride. Ta saab paljude austuste osaliseks . Kutsed väljapoole lükkas ta aga tagasi. Kui ta 12. veebruaril kui ta vaimsed jõud olid viimastel eluaastatel järeleandnud, silmad sulges, ruttasid inimesed kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest ta korterisse, et teda viimast korda näha. Linn, ülikool ja rahvas valmistasid talle suurejoonelised matused, sellised nagu vaikne Königsberg neid veel näinud polnud.
TEOSED:
Selleks, et kergemini vöiks ta elus orienteeruda olgu siin äratoodu tema peamiste teoste ilmumisajad ja tiitlid.
1755 Üldine looduslugu ja taeva teooria.
1736 Füüsiline monadoloogia.
1770 Dissertatsioon meelelise ja mõistuspärase maailma vormist ja printsiibist.
1775 Inimese erinevatest rassidest.
1781 Puhta möistuse kriitika.
1783 Sissejuhatus tulevasse metafüüsikasse, mis võib teadusena esile astuda, /s.o. tema õpetuse lihtsustatud kokkuvõte/. . 1784 Üldise ajaloo idee maailmakodaniku vaatenurgast.
1785 Kommete metafüüsika põhjendus.
1788 Praktilise mõistuse kriitika.
1790. Otsustusvõime kriitika.
1793 Religioon puhta mõistuse piirides.
1795. Igaveseks rahuks. Filosoofiline visand .
1797 Kommete metafüüsika kahes osas.
1798 . Fakulteetide võitlus.
1793 aastal otsustas ta oma koguteosed ise välja anda, kuid ei jõudnud seda enam teostada. Alles 20. sajandil andis Preisi Teaduste Akadeemia välja tema 18 köitelise koguteose. 3
II. I.KANTI KRIITIKA EELNE PERIOOD
1. Kanti loodusteaduslikud teosed
Ajavahemikku kuni "Puhta mõistuse kriitika" ilmumiseni, nimetatakse "kriitikaeelseks" perioodiks Kanti arengus. Enamus selle perioodi kirjutisi käsitleb loodusteaduslikke probleeme. Ta kirjutab tulest, vulkaanidest, füüsilisest geograafiast, tuulte teooriast, maavärisemisest Lissabonis. Tema vaadete aluseks on Newton 'i füüsika, mis tema jaoks on täisteaduse musternäidiseks.
Esile tuleks tõsta "Üldist taeva teooriat ja looduslugu". Kanta esitab siin maailmahoone ja planeetide liikumise tekke teooria. Newtoni oli väljaarvestanud gravitatsiooni mõju taevakehadele. Päikesesüsteemi tekke oli ta jätnud lahtiseks. Ta oli selgelt öelnud, et seda on raske loomulikult seletada. Taevakehade tiirlemine on kahe jõu tulemus, külgetõmbejõu, mis on mehaaniliselt seletatav , ja teiseks, tangensialaselt toimiva jõu tulemus, mis takistab, et planeedid lihtsalt oma raskusjõu mõjul päiksesse ei lange. See viimane jõud oli Newtoni arvates vaid nii seletatav, et Looja ise on taevakehadele sellise liikumise andnud, teatud mõttes nad ruumi paisanud, kuni päike nad kinni püüab.
Kant väidab, et mõlemad jõud on mehaaniliselt seletatavad. Ta oletab algseisundit, milles mateeria kõige väiksemate osakestena oli ruumis ühtlaselt jaotunud. Kuna väiksed osakesed olid oma tiheduselt ja külgetõmbejõult erinevad, hakkasid suuremad neist väikseimaid ligi tõmbama. Oma teel tõukuvad nad aga ka teistele osakestele. Need tõukuvad eemale oma suunalt. Tekivad külgliikumised teistes suundades kui algne külgetõmbejõud. Algsest kaootilisest liikumisest kujuneb pikkamööda ringikujuline liikumine. Osa ringikujuliselt liikuvaid osakesi neelatakse päikese poolt. Teistest osadest moodustuvad planeedid. Nad on seda lähemal päikesele, mida tihedamad ja väiksemad nad on. Kant püüdis selle hüpoteesiga näidata, et pole vaja üleloomulikku jõudu selleks, et seletada harmoonilise maailmaterviku teket algsest kaosest. Sellele küsimusele, kuidas see algne mateeria tekkis, ei suuda ka Kant anda mingit seletust Ta leiab, et me peame oletama Loojat, kes mateeria lõi ja sellele jõud andis, mis võimaldasid sellel algstaadiumist moodustada korrastatud kosmose. Mõned aastakümned hiljem tuli prantsuse matemaatik ja astronoom Pierre Laplace (1749-1827) sõltumatult Kantist samasugustele kujutlustele. Sellest ajast alates räägitakse Kant-Laplace neulaarhüpoteesist.
Teine teos, milles Kant teedrajavaid loodusteaduslikke mõtteid arendab on "Füüsiline monadoloogia". Kant võtab siin kasutusele Leibnitzi monaadi mõiste. Ta püüab neid väikseimaid osakesi, mille liikumisest maailmaruum tekib, oma olemuselt lähemalt määratleda. Ta defineerib nende olemuse "ruumitäitva jõuna". Niisiis see, mis moodustab mateeria olemuse, selle kehalisuses ja läbitungimatuses, on jõud. Ei ole olemas mingit "ainet" on vaid jõud (Energia!)! See Kanti mõte on teinud läbi lausa sensatsioonilise taaselustumise kaasaegses füüsikas, mis mitte ainult teoorias ei oleta, et mateeria on vaid energia eriline ilmumisvorm, vaid seda ka praktiliselt on näidanud.
Kolmanda loodusteadusliku teosena vöiks nimetada kirjutist "Rassidest". Kant vastandab sellele puht klassifitseerivale looduslikule kirjeldusele loodusloolise arengu idee. Ta väljendab siin mõtteid, mis lubavad teda nimetada 19. sajandi evolutsiooni teooria eelkäijaks. "Looduslugu ...õpetaks meile muudatusi maa kujus, maa looduis (taimedes ja loomades ), mis on läbi teinud loomulikke muutusi, ja sellest tingitud kõrvalekaldumisi liikide algpiltidest."
2. KRIITILISE PROBLEEMI VÄLJAKUJUNEMINE. 4
Pöördume nüüd tegeliku filosoofia poole. Filosoofiline süsteem, mille Kant oma õpingute ajal Saksamaal valitsevana eest leidis oli Leibnitzi- Wolffi oma. See oli RATSIONALISM , selle metoodiliselt dogmaatilisel kujul. See tähendab, et see oli: MÖISTUSEFILOSOOFIA, mis seisab seisukohal: See, mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see on tõde. Mõistuse (kaasasündinud) põhimõtteist lähtudes on võimalik kujundada õige maailmapildi ja nimelt ilma, et me kogemust appi võtaksime. Kuna ratsionalismi jaoks kogemus ei ole aluseks ega piiriks , siis ei olnud selle poolehoidjail ka mingit põhjust kahelda metafüüsika s.o. igasugust kogemust ületava teaduse tõelisuses. Ratsionalistid ka lõid selliseid metafüüsilisi süsteeme. Nad lähenesid seejuures asjale dogmaatiliselt, s.t ilma et oleks kriitiliselt küsinud kas mõistus tõepoolest on võimeline andma kogemusest sõltumatut kindlust . Kant järgib pea 1760 aastani oma õpetaja Knutzen'i wolffiaanlikku kurssi.
Seejärel võime täheldada ta mõtlemises muutust. Kant ärkab "dogmaatilisest unest" ja nimelt inglise empiristi JOHN LOCK' i filosoofiaga tutvudes. Samuti mõjutasid teda väga HUME skeptilised konsekventsid kindla teadmise suhtes. Locke oli öelnud: Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis enne on olnud meeltes. See on konsekventne empirism. Üksnes kogemus (väline meelte kaudu, sisemine teadvuse tegevuse enesevaatluse kaudu) on meie tunnetuse allikas ja piir. Sellisele empirismile on metafüüsika teaduse tähenduses mõttetu, kuna just ülemeelelisele ei tähenda kogemus mitte midagi.
Kant hakkab kahtlema ratsionalismi õigustatuses ja metafüüsika võimalikuses, seda näitavad selgelt tema "Vaimudenägija unenäod". Ta kasutas vana dogmaatilise metafüüsikaga arvete öiendamiseks teosoofi ja vaimudenägija Emanuel Swedenborg'i (1688-1772) kriitikat. Ta näitab, et niipea kui lahkutakse kogemuse kindlalt aluselt - satutakse rangelt loogilisel viisil kõige imelikumate õpetuste ja süsteemide küüsi. Kant ütleb Wolffi filosoofia kohta: "Kui me vaatleme mõningate mõtteliste maailmade õhulossimeistreid... , selliseid näiteks, kes asjade korda, nagu see Wolffi puhul on, vähesest kogemusest ehitusmaterjali võtavad, rohkem aga libedate mõistetega ehitavad, ... siis peame me nende versioonide vastuolusid kannatama , kuni need härrad on end väljamaganud." Kogu see kirjutis on kantud samasugusest satiirilisest toonist. "üks teravmeelne Hudibras võinuks meile selle mõistatuse lahendada ; sest minu arvates: kui mingi hüpohondriline tuul kõhus märatseb, siis sõltub kõik sellest, mis suuna ta võtab, kui ta läheb allapoole, siis tuleb sellest peer , kui ta tõuseb ülespoole, siis on see ilmutus või püha inspiratsioon ." Swedenborgi nimetab Kant "hospidali kandidaadiks".
Kanti järeldused on aga väga tõsised. Kant loobub metafüüsikast vanas mõistes, kuigi ta ütleb, et on sellesse armunud ja annab oma, uue määratluse sellele. Metafüüsika on teadus inimmõistuse piiridest Selle piiri määratlemine kujunebki Kanti ülesandeks. On ratsionalism ja on empirism. Kellel on õigus? Selleks, et selle üle otsustada - ütleb Kant - pean ma kõigepealt midagi tegema, mida enne mind pole veel keegi teinud: Ma pean kogu inimliku mõtteaparatuuri struktuuri läbiuurima. Alles siis kui on selge, milline on selle aparaadi tööviis, meie tunnetuse allikad, selle piirid ja maksvuse ala võin ma otsustada, kas metafüüsika on võimalik ja kuidas ta välja peaks nägema. Võimalik, et kummalgi - ratsionalistidel ja empiristidel - pole õigus. Või on õigus mõlemail, kuid piiratud mõttes. Järgmised 15 aastat pühendab Kant end sellele ülesandele. Esimene teos, mis sellele küsimusele valgust püüdis heita oli 1770 aastal ilmunud "Meelelise ja möttelise maailma vormidest ja printsiipidest". Kuid möödus veel 11 aastat enne, kui Kanti 57 eluaastal ilmus tema "Puhta mõistuse kriitika".
III. PUHTA MÕISTUSE KRIITIKA
1. Iseloom, ülesehitus, põhimõisted
Kant kirjutab sissejuhatuses: "Ma julgen enesele öelda, et ühtki metafüüsilist ülesannet pole, mida siin ei lahendata või mille lahenduseks vähemalt võtit ei anta ."
Selliselt teoselt vöiks nõuda vähemalt kahte asja: tulemuste tingimatut kindlust ja nende esituse selgust. Teose teise väljaande maht on 884 lehekülge. Kanti peateosed on maailmakirjanduse raskeimad ja sisukaimad. Sellele, kes Kanti tahab lugema hakata, tuleks soovitada lugeda mõnda veelgi põhjalikumat sissejuhatust kui me siin esitame. 5
Sisselugemiseks oleks kasulik alustada kergemate kriitikaeelse perioodi teostega, eriti aga " Prolegomena 't" lugeda, kus Kant ise teeb katse " Kriitikas " antud kokku võtta.
"Puhta mõistuse kriitika" koosneb peale eessõna ja sissejuhatuse kahest osast: transtsendentaalsest elementaarõpetusest, mis moodustab raamatu kaalukama osa ja transtsendentaalsest meetoditeõpetusest. Elementaarõpetusel on omakorda kaks osa: transtsendentaalne aisteetika käsitleb meelelisuse võimalusi; transtsendentaalne loogika mõtlemise võimalusi. Loogikal on omakorda kaks osa: transtsendentaalne analüütika käsitleb mõistmist (Verstand) ja transtsendentaalne dialektika mõistust (Vernunft).
Püüame siinkohal anda mõned mõistete seletused . "Kriitika" ei tähenda mitte tänapäeva tähenduses "kritiseerimist", hukkamõistu mõttes vaid läbivalgustamist, ülekatsumist, piiride määratlemist. "Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. See teadmine on ratsionalistide sünnipärased ideed.
Kõik tunnetused algavad kogemusega. Selle empiristide lause paneb Kant algusesse. Kuidas me võiksime midagi mõista, kui objektid ei puudutaks meie meeli ja ei paneks meie mõistust liikuma? Ajaliselt eelneb kogemus igasugusele tunnetusele. Aga sellega pole veel öeldud, et iga tunnetus lähtub kogemusest. Võib ju ka olla, et see, mida meie nimetame kogemuseks, on juba ise midagi kokkupandut, kokkupandud väljastpoolt tulevatest aistingutest ja millestki , mida me ise lisame. Kriitiline analüüs peaks mõlemad faktorid isoleerima. Tuleb uurida, kas ei ole midagi, mis meil on olemas enne iga kogemust a priori (enne kõike). Empiiriline tunnetus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud. A priori tunnetus on vaid siis puhas, kui sellesse ei ole segatud midagi empiirilist (kogemusel põhinevat).
Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? On kaks tunnust, mis ei peta : Hädavajalikkus ( paratamatus ) ja range üldisus. Üksnes kogemus võib anda range paratamatuse. Kogemus õpetab meile ( nagu Hume oli näidanud), et miski on nii või teisiti loodud, mitte, et ta paratamatult nii peaks loodud olema. Kogemus ei saa oma lausetele anda ranget üldkehtivust. Me ei jõua sellega kunagi kaugemale suhtelisest üldisusest. Me võime iga kord vaid öelda: Niipalju kui me seni oleme vaadelnud, pole sellest ja sellest lausest väljavõtteid. Kui mingi lause aga astub esile tingimatult üldkehtivana, siis peab see olema a priorse päritoluga. See kehtib näiteks lause kohta: Igal muutusel peab olema põhjus. Hume oli näidanud, et paratamatu ja üldkehtiv väide ei saa meelelisest kogemusest pärineda. Ta oli järeldanud: Niisiis ei ole selline väide paratamatu ja üldkehtiv vaid üksnes meie harjumuse produkt . Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla kogemusest!
Põhjapanevaks kõigele järgnevale on analüütiliste ja sünteetiliste otsuste eristamine. Otsus on subjekti ja predikaadi vaheline loogiline side.
- Analüütiline tähendab "lahtivõttev", "liigendav". Kui ma ütlen: Kõik kehad on ruumilised , või: kera on ümmargune, siis ma ütlen predikaadis midagi, mis juba subjekti mõistes sisaldub, sest mõiste "keha" sisaldab ruumilisuse tunnust, ja mõiste "kera" ümaruse tunnust. Need on analüütilised otsused.
- Sünteetiline tähendab "siduv", "kokkupanev". Kui ma ütlen: See kera on kuldne , siis ma lisan mõistele kera midagi, mis temas endas ei sisaldu - sest kera ei pea olema sugugi mitte kuldne. Ma lisan siin ühe tunnuse, mis pärineb kogemusest. Kui ma ei ole kogemuslikult kontrollinud, kas see kera on ikka kuldne, siis ma ei saa seda otsust ka langetada. 6
See tähendaks, et sünteetilisi otsuseid saan ma langetada üksnes a porteriori, kogemusest. Selliselt moodustunud otsus ei ole loomulikult üldine ja paratamatu. Kuidas on aga sellise üldistava lausega nagu: Igal muutusel on oma põhjus? Kogemus ei õigustaks mind selle juures kunagi sellist väidet üldkehtiva ja paratamatuna vaatlema. See lause on sünteetiline - sest ma võin muutuse mõistet niipalju liigendada kui palju tahan, ma leian ees vaid muutumise ajas, kuid sugugi mitte paratamatut sidet põhjusega. See lause on üldine ja paratamatu. Kas siis ikkagi on sünteetilisi väiteid a priori? "Jaa!", vastab Kant.
Lähem vaatlus näitab, et nii loomulik mõistus kui teadused sisaldavad selliseid väiteid hulgaliselt. Kõigepealt on matemaatilised väited sünteetilised.
Kant võtab väga lihtsa näite: Väide 7 + 5 = 12 on aprioorne , sest see kehtib paratamatult ja välja võttetult. Aga kas ta on analüütiline? See tähendab: kas mõiste 12 sisaldub kuidagi 5 ja 7-s? Kant vastab: Ei! See saab veelgi selgemaks kui ma mõtlen suurematele arvudele. Sellised väited on a priorsed, sõltumatud kogemusest. See on võimalik vaid siis, kui on olemas vaba, kogemustevaba vaatlus - see maksab ka teiste puhta matemaatika lausete kohta.
Teiseks: ka loodusteadused sisaldavad sünteetilisi a priori lauseid .
Kolmandaks : ka metafüüsika peaks sellistest lausetest koosnema, kuna ta tahab vahendada kogemuse üleseid tunnetusi.
Seega seisame me "Puhta mõistuse kriitika" peaküsimuse ees:
KUIDAS ON A PRIORI SÜNTEETILISED VÄITED VÖIMALIKUD?
Kuna matemaatika, loodusteadused ja metafüüsika selliseid lauseid sisaldavad, siis tekib veel lisaküsimusi: Kuidas on puhas matemaatika võimalik? Kuidas on puhas loodusteadus võimalik? Kuidas on metafüüsika - kui ta soovib olla teadus - võimalik?
Nendele küsimustele vastamine on Kanti arvates erilise teaduse ülesanne, mida ta nimetab Puhta mõistuse kriitikaks.
Selleks, et mõista ülalpool toodud jaotust, olgu antud veel mõned mõistete seletused.
- Transtsendentaalseks nimetab Kant "igasugust tunnetust. mis ei tegele mitte objektidega, vaid meie tunnetusviisiga nende objektide suhtes, sedavõrd kui see a priori on võimalik." - Transtsendentaalne filosoofia on niisiis puhta mõistuse printsiipide süsteem. (Transtsendentaalne (mitte ära segada ähmase mõistega "trantstsendents") ei tähenda siin mitte " sealpool kogemust", "üle igasuguse kogemuse ulatuvat" vaid "igasugusele kogemusele eelnevat , seda alles võimaldavat".
Filosoofia jagunemine aisteetikaks ja loogikaks rajaneb sellel, et inimlikul tunnetusel on kaks allikat: meeleline ja mõistuslik. Mõlemaid tuleb uurida kuivõrd nad sisaldavad a priori elemente. Aistetika ei tohi ära segada mitte "esteetikaga" - "õpetusega ilusast " vaid see on "õpetus meelelistest tajudest ".
2. TRANSTSENDENTAALNE AISTEETIKA
Selle pealkirja all mõistetakse: Meelelise tunnetusvõime transtsendentaalset uurimust. Meelelisus on meis asuv võime, millestki, mis väljaspool meid mõjutab, olla mõjutatud (afitseeritud). Meeled ja üksnes need, vahendavad meile aistinguid , s.t. vahetuid kaemusi üksikutest objektidest . Esimesel silmapilgul näib selline üksikkaemus , ütleme näiteks roos, edasi mitteanalüüsitav viimane olevat, milleni me oma tunnetusprotsessi jaotamise teel jõuame. Kriitiline uurimus aga näitab, et see ei ole nii, juba selle kujutluse tekkel on mängus 7
kahesugused asjaolud : Meil on erinevad meeled. Lõhnameel vahendab meile antud näite puhul teatud lõhna, nägemis ja kompimismeel teatud vormi ja värvi sellest objektist. Meeled vahendavad meile vaid tajusid, mis sellistena moodustavad vaid tooraine , mateeria kujutlusele "roos". Meis on veel midagi, mis meie tajud esmalt korrastab ja nimelt teatud kindlal viisil korrastab: ruumilisse ja ajalisse ühtsusse asetab. Üksikkujutlus ei ole lihtsalt paljas aine, vaid kindlalt vormitud aine. See, mis selle korra määrab, ei pärine ise meie tajudest.
a) RUUM
Kõigest empiirilisest võin ma, kui ma tahan, üle vaadata (abstraheerida). Ma võin roosist, ta lõhna, värvi ja muud tunnused eraldada. Ühest ei saa ma aga mööda vaadata, ilma et ma kujutlust ennast ei purustaks: ulatuvusest ruumis. Ruumi kujutlus on antud a priori. Ruum ei ole midagi muud kui vorm, milles meile on antud kõik välised meelte ilmingud. Ta ei ole seotud objektide endiga. Meie oleme need, kes ruumilise kujutluse objektidele üle kanname. Inimese meeleline aparaat on nii organiseeritud, et kõik, mida me üldse tajume, meile ruumis üksteise kõrval ilmub. Kui meeled vahendavad aistinguid, siis peab olema väljaspool juba midagi olemas, mis neid mõjutab. Rohkem pole aga võimalik selle välise kohta öelda. Piirid, mis minus endas on, määravad ära selle, et väline ilmub alati teatud "vormis" nagu seda mulle mu meeled vahendavad. Neid piire pole võimalik ületada. Sellest, mis asub ilmingu taga, asjast iseendas ( Ding an sich ! - Kant nimetab seda ka Noumenon 'iks), ma ei saa midagi teada.
Asjad on meile kättesaadavad vaid ilmingutena. (die Erscheinungen). Kuid siiski on üks piirang, millel on paratamatu ja üleüldine iseloom - nad on antud meile ruumis. Kõigil inimestel on ühesugune meelelisuse struktuur; kõigile inimestele (kuidas see on teiste elusolendite juures, seda me ei tea) on antud kõik ümbritsev ruumilises vormis. Selles mõttes võib Kant öelda: " Ruumil on empiiriline reaalsus ", see tähendab, et sellel on objektiivne maksvus kõige suhtes, mis meile iial välise objektina ilmub. Kas asjad ise on ruumis - ei saa me teada. Sellepärast võib Kant jätkata - ilma et satuks vastuollu eelnevaga - "Ruumil on transtsendentaalne identiteet", see tähendab, ruum ei ole midagi, niipea kui me igasuguse kogemuse võimalikkuse tingimuse välistame. Ruum on meie väliste meelte puhas a priorne vaatlusvorm.
b) AEG
Nii nagu ruum on ka aeg meile a priori antud. Aeg on meie sisemise meele, meie enesevaatluse ja sisemiste seisundite puhas vorm. Me vaatleme iseendas kõige erinevamaid seisundeid - tundeid, tahteerutusi, kujutlusi. Nii erinevad kui nad ka omavahel ei oleks, üks on neil kõigil ühine: nad liiguvad ajas. Aeg ei pärine ühestki neist, vaid see on tingimus, ilma milleta poleks meil neist mingit kogemust. Aeg on üldine ja paratamatu, see on meie sisemise taju a priori antud vorm. Kuid ka kõik väline on antud meile kujutluse vormis. Kuna aeg on meie kujutluse paratamatu vorm, on ta ka meie sisemise kaemuse paratamatu vorm ( nii nagu ruum oli välise vorm), üldse meie kaemuse vorm üleüldse. "Köik ilmingud üldse ... on ajas ja on paratamatult seotud ajaga ." Ka ajal on empiiriline reaalsus, see tähendab absoluutne kehtivus kõigi objektide ja ilmingute suhtes (nii väliste kui sisemiste suhtes), ja tal on transtsendentaalne identiteet, see tähendab, see ei kuulu asjade juurde iseeneses.
c) MATEMAATIKA VÖIMALIKKUS
Kuna ruum ja aeg a priorsete vormidena asuvad meis enestes, siis sellel rajaneb ka matemaatika võimalus. Sest matemaatikal on tegemist vaid ruumi ja ajamääratlustega.
Geomeetria käsitleb ruumilisi suhteid. Ta õpetab näiteks, et sirge on lühim tee kahe punkti vahel. See on sünteetiline lause, sest sirge mõiste analüüsimine annab üksnes selle kvaliteedi ja ei ütle midagi suuruse kohta. Ma peab kujutluse appi võtma. Aga ma ei pea ootama kogemust. Sest mul on algusest peale a priori ruumiline kujutlus minus endas. See võimaldab mul luua sellise a priori sünteetilise otsuse. Kuna kõigil inimestel on selline 8
ruumiline kujutlus neis enestes, siis sellel rajanebki geomeetria lausete üldkehtivus ja paratamatus. Aritmeetika arvutab. Igasugune arvutamine on aga põhimõtteliselt loetlemine, see tähendab, et see rajaneb ajas järgnevusele. Kuna aeg on minus meelelisuse puhta vormina antud ja samuti kõigis inimestes, siis võib ka aritmeetika kogemust appi võtmata olla üldkehtiv ja paratamatu sisemine ajaline kujutlus.
Esimene kriitika küsimus: Kuidas on puhas matemaatika võimalik (?) on seega vastatud.
3. TRANSTSENDETAALNE ANALÜÜTIKA
a) PROBLEEM
Kuidas leiab tunnetus aset? J.Locke oleks öelnud, et mõistuses ei ole midagi, mida enne seda poleks olnud meeltes. Õige - oleks Leibnitz lisanud - väljaarvatud mõistus ise! See oleks ka Kanti vastus lühidalt sellele küsimusele, millele on pühendatud tema Puhta mõistuse kriitika pikim ja raskeim osa.
Juba alguses sai öeldud, et igasugune mõtlemine, kõik mõisted on seotud objektidega, mis meile on antud kaemuses. Mõisted ilma kaemusteta on tühjad. Meie mõistus, kui see ei soovi õhutühjas ruumis tammuda, peab olema alati meelelisusele suunatud, mis talle annab näitlikku materjali. Aga meelelisus on samuti mõistusest sõltuv. Meelisus vahendab meile muljeid , s.t. kogemusi, mis korrastatakse kohe meelelisuse a priorsete vormide - ruumi ja aja poolt. Paljas aisting ilma mõistuseta oleks meile "arusaamatu". Muljed ilma mõisteteta oleks pimedad .
- Aisting on korrastatud ärritus, - taju on korrastatud aisting, - mõiste on korrastatud taju, - teadus on korrastatud teadmine, - tarkus on korrastatud elu. Igal järgneval astmel me leiame enam korda, järjekindlust ja ühtsust.
Meelelisus ja mõistus töötavad niisiis tunnetusprotsessis koos. Nii nagu juba meelelisuse sees, apriorsed vormid muljeid korrastavad, nii vormib nüüd mõistus toorainet, mida meeled tervikuna võetult edastavad, veel enam, ta muudab need mõisteiks ja seob mõisted otsusteks.
Seega ei tulene kord maailmas mitte temast enesest, vaid sellest, et maailma teadvustav mõtlemine ise on korrastamine, on esimene aste selle kogemuse liigitamises, mis lõpuks tekitab teaduse ja filosoofia.
See viimane - mõistuse tegevuse siduv osa on teatavasti loogika objektiks , mille rajajaks oli Aristoteles . See üldine loogika ei olnud Aristotelese aegadest eriti muutunud. Ka Kant jätab põhiliselt selle kehtima. Aga see, mis Kantil südamel asub, ei ole mitte niivõrd üldise loogika küsimus: kuidas pean ma mõisteid siduma, selleks, et jõuda õigetele otsustele, järeldustele jne? - vaid Kanti küsimus on: Kuidas jõuab meie mõistus üldse mõisteteni? Kuidas on see võimalik, et meie mõistus mõisteid loob, neid teatud kindlate objektiga seob, nii et see objektiga vastavuses on (sest see on "tunnetuse" mõte)?
See on Kanti poolt rajatud transtsendentaalse loogika teema.
b) KATEGOORIAD
Selle küsimuse uurimiseks võtab ta ette omamoodi eksperimentaalse uurimuse .
Arvestades seda, et iga mõiste tekkimisel on tegevad mõlemad: - kaemusega antud empiiriline element ja 9
- mõistuse vormiv toime. Nii võib ükskõik millise mõiste ette võtta ja püüda selles mõlemaid elemente isoleerida. Sellel tegevusel oleks aga suur miinus: me ei jõuaks ikkagi " puhaste mõistuse põhimõisteteni".
Teine tee on parem. Mõistuse siduvat tegevust on juba Aristotelesest alates selle põhivormides kirjeldatud. Iga mõiste moodustamine on ühtlasi otsus. Otsustamine tähendab ju sisusid ja tunnuseid omavahel seostada. Võttes aluseks formaalse loogika otsustusvormid loetleb Kant 12 kategooriat, rühmitades need otsustusvormide eeskujul neljaks :
1. Otsused kvantiteedi kohta: (otsuse ulatuvuse kehtivus) Üldine eriline üksik
2. Kvaliteet: 3. Relatsioon : (suhte liik) (suhte kehtivus vöi mittekehtivus) kategooriline (tingimatu) jaatus hüpoteetiline (tingitud) eitus disjunkti (välistatus) löputus
4. Modaalsus : (Suhte kehtivuse viis) problemaatiline (oletatav) assertooriline (väidetav) apodiktiline (paratamatu)
Iga 12 vormi kohta üks näide:
Üldine otsus: Köik inimesed on surelikud. Eriline otsus: Möned tähed on planeedid. Üksikotsus: Kant on filosoof . Jaatav otsus: See roos on punane. Eitav otsus: See roos ei ole punane. Löputu otsus: See roos ei ole löhnav (mis ta iial ka poleks, löputult palju vöimalusi jääb avatuks, siit ka löputu otsus). Tingimatu otsus: Sellel kolmnurgal on täisnurk. Tinglik otsus: Kui kolmnurgal on täisnurk, siis on kaks teist nurka teravnurgad. Välistav otsus: Kolmnurk on kas täisnurkne vöi tervanurkne vöi nürinurkne. Oletav otsus: See roos vöib täna öitsele lüüa. Väidetav otsus: See roos lööb täna öitsele. Paratamatu otsus: See roos peab täna öitsema. 10
Nendes otsustusvormides ilmnevad meie mõtlemise põhivormid, mis on ka mõistete loomise aluseks. Me peame vaid iga 12 otsustusvormi alt otsima vastavat mõistet. Nii ongi meil mõistete loomise põhivormid käes. Neid nimetab Kant kategooriateks. Näiteks võime me üldise otsuse langetada, kuna meie mõistuses on põhimõiste "tõelisus"; eitav otsus oleks "mittetõeline" jne.
Sama käik 12-le otsusvormile ülekantuna annab järgimise puhaste mõistusmõistete, kategooriate skeemi:
1. Kvantiteet : Ühtsus Paljusus Köiksus
2. Kvaliteet: 3. Relatsioon: ( vahekord ) reaalsus (töelisus) substants ja aksidents negatsioon, eitus (ebatöelisus) pöhjus ja tagajärg limitatsioon (piiristatus) vastastikune möju /osadus
4. Modaalsus: Vöimalikkus - vöimatus olemasolev - olematu paratamatus - juhuslikkus
Kuidas siis tekib mingi objekti mõiste? Välistest ilmingutest tekib esmalt läbi ruumi ja aja a priorsete vormide kaemus . Mõistus seob omaltpoolt need kaemused 12 kategooriast lähtudes. Tulemuseks on empiirilised mõisted. Puhtad mõisted saame me siis, kui me meelelisuse paljad vormid ja mõistuse vormid ajas ja ruumis ning kategooriad omavahel seome .
Nende mõistete süstemaatilisesse uurimise Kant enam ei lasku. Sama vähe tegeleb ta kategooria definitsiooniga.
c) PUHASTE MÖISTUSE MÖISTETE DEDUKTSIOON
Peaküsimus seisab meie jaoks veel ees: Kuidas on võimalik, et kategooriad, mis on a priori, seega enne igasugust kogemust meie mõistuses, võivad suhestuda meie kogemuse objektidega - ja seda nii, et me just nende apriorsete vormide kaudu saame objekte tunnetada? Selle vastuse annab Kant oma puhaste mõistuse mõistete transtsendentaalses deduktsioonis (tuletuses).
Võtame näiteks kausaalsuse. Empirist J.Lock ütleb: Kui me võtame kahe sündmuse põhjusliku seose, siis tunneme me siin ära jõu, mis on "tõeliste" asjade (substantside) vahel toimiv. Skeptik Hume ütleb: Me ei suuda mingit kausaalset seost avastada . Me registreerime vaid üksteisele järgnevust. Kausaalsusprintsiibil ei ole selletõttu objektiivset kehtivust. See on vaid omamoodi õigustatud harjumuslik õigus. Kant ütleb: Selles on Hume'l täiesti õigus, et kausaalsusprintsiip ei ole aistingust tuletatav. See pärineb nimelt mõistusest. Ja siiski on see üldiselt ja paratamatult maksev kõigi kogemuste kohta! 11
Kuidas on see võimalik? See ei saagi kuidagi teisiti olla: Kuna kõik kogemused leiavad aset nii, et mõistus meelelisusest saadud toorainele vastavalt oma mõtlemisvormidele (mille hulgas on ka kausaalsus "relatsioon") töötleb, siis on selge, et me kõigis kogemustes neid vorme kohtame !
Asjade kohta iseeneses maksavad need kategooriad muidugi sama vähe kui meelelisuse, ruumi ja aja apriorsed vormid. Kõigi asjade kohta sellistena nagu nad meile näivad ( ilmuvad - ilming), on need kategooriad siiski üldised ja paratamatud. Meil ei saa olla kunagi kogemust, mis ei oleks vastavuses kausaalsusseadusega - kuna igasugune kogemus töödeldakse kõigepealt mõistuse vormiva tegevuse kaudu kategooriate abil.
d) TRANTSTSENDENTAALNE OTSUSTUSVÖIME
Me oleme kategooriates tundma õppinud aprioorseid vorme, mida meie mõistus kasutab kaemusliku materjali korrastamisel. Kust teab aga mõistus, millal millist kaheteistkümnest kategooriast kasutada? Tal on võime, mis muudab ta võimeliseks õiget kasutama. Seda võimet nimetab Kant OTSUSTUSVÖIMEKS (Urteilskraft). Kategooriate ja aine vaheline lüli seisneb selles, et igasugune mitmekesisus aistinguis allub ühele üldisele vormile aeg. Iga kategooria vastab seega ajalisele skeemile. Sellega on viidatud vaid otsustusvõime funktsioonile. I.Kanti üksikud arutlused "puhta mõistusmõiste skematismi" kohta jätame me vahele.
c) LOODUSTEADUSTE VÖIMALIKKUS
Teist kriitika põhiküsimust kuidas on puhas loodusteadus võimalik? - vaatleb Kant transtsendentaalses analüütikas. Loodusteadus on võimalik - samasugustel põhjustel kui matemaatikagi. Ilmingute seaduspärast korda nimetame me looduseks, nende seadusi loodusseadusteks. Looduse seaduspärane kord on sõltuv aga sellest, et meie mõistus neid temas asuvate normide kaudu seob. Inimene on looduse seadusandja! Kuna see on meie enda mõtlemine, mis "looduse" (mitte küll ei loo, aga) "teeb", siis võib öelda, et mitte meie tunnetus ei sõltu objektidest, vaid objektid sõltuvad meie tunnetusest!
See I.Kanti uurimuse tulemus tähendab revolutsiooni, mis pole väiksem kui see, mida Kopernikus astronoomias oma avastuste kaudu teostas. Kant ise kasutab sellist võrdlust: Senini arvati, et kõik meie tunnetused peavad objektidest sõltuma; aga kõik katsed, nende kohta a priori mõistete kaudu midagi öelda, osutusid selle eelduse tõttu asjatuks. Kas ei oleks õige kord ka metafüüsika ülesannet selles näha, et näidata kuidas objektid meie tunnetusest sõltuvad. See on sama suur muutus kui Kopernikus lähtus korraga senise seisukoha asemel, et kõik tähed ja taevakehad liiguvad vaatleja suhtes hoopis vastupidisest seisukohast , et vaatleja liigub aga tähed seisavad paigal.
4.TRANSTSENDENTAALNE DIALEKTIKA
Püüame nüüd anda vastuse kolmandale küsimusele: Kuidas on metafüüsika (kui teadus ülemeelelisest) võimalik? Vastus on negatiivne ja hävitav. Teaduse valdkond , kui paratamatu ja üldise tunnetuse valdkond, ulatub täpselt nii kaugele kui meie võimalike kogemuste valdkond. Me oleme piiratud ilmingute maailmaga.
Kuid: "Inimmõistusel on eriline saatus ..., et teda saadavad küsimused, millest ta ei saa loobuda ; sest need on temasse pandud mõistuse loomuse enda poolt, sest need ületavad kõik inimmõistuse võimed." Inimeses asub juba kord vastupandamatu tung, tõusta üle ruumi ja aja ilmingute. Mis on hing? Mis on maailm? Mis on Jumal? Need on küsimused, mida me ei saa lihtsalt kõrvale lükata, kui me tahame jõuda rahuldavale elukäsitlusele. Mis vahekorras on need 12
küsimused meie mõistusega? Kas loodus ei ole siin pannud meisse tungi, mis püüdleb igavesti täitumatu suunas?
Seda küsimust käsitleb Kant transtsendentaalses dialektikas lähemalt. (Tegelikult ta astub sellele lähemale, vastamata sellele ammendavalt - see väljuks teoreetilise mõistuse valdkonnas). Kui me sissejuhatavate märkustega oleme öelnud, et see osa "mõistusest", erinevalt arusaamisest toimib, siis peame me lisama , et "mõistus" siin endastmõistetavalt teises - kitsamas - tähenduses kui selle teose tiitlis leiab kasutust . Seal tähistab mõiste "mõistus" kõigi meie vaimu ja meelejõudude kogusummat. Siin on "mõistus" "ideede võime" - erinevalt meelelisusest kui kaemuste ja mõistete loomise võimest. Kanti jaoks tähendab "idee" midagi muud kui Platonil . Juba oma kriitika alguses ütleb Kant, et Platon on oma ideede tiibadel tühja ruumi lennanud, kus pole enam mingeid tugesid Mõistus moodustab meelelisuse ja mõistuslikkuse kohal teatud mõttes veel ühe , veel kõrgema korruse. Mõistus on vastavalt oma loogilisele kasutusele - ideedest erinevalt - "võime järeldusi teha". Mõistus loob mõisteid ja seob nad otsusteks. Mõistus seob otsused järeldusteks. Ta on võimeline ühest või mitmest lausest uusi tuletama . Mis on sellise mõistuse siduva tegevuse tulemus? Nii nagu mõistus kaemuste mitmekesisuse korrastab mõistetessse, nii seob mõistus mõistete ja otsuste mitmekesisuse taas kõrgemas seoses. Mõistus loob niisiis veelgi suurema ühtsuse meie tunnetuses . Sellest mõistuse ühendavast tegevusest kasvab välja püüdlus, mitmekesisust mitte ainult relatiivselt kõrgemas ühtsuses ühtlustada, vaid püüdlus täiusliku ühtsuse järele. Mõistus püüdleb tingimatu poole. See mõistuse püüdlus on suunatud teatud "juhtivatest mõistuse mõistetest": ideedest. Kant nimetab ideesid ka "regulatiivseteks printsiipideks". See tähendab: Mõistus juhib mõistmist samasugusel viisil, nagu ta meelelisustki valgustab ( tehes nende kaemusi mõistetes arusaadavaks). Kuid otsustav erinevus seisab selles: Mõistus annab arusaamisele vaid reeglid, kuidas tuleks toimida. Siit ka " regulatiivsed printsiibid ".
Millised ideed ta siis annab, kuidas nad üksikult tekkivad, ja kuidas nad toimivad ? Nagu otsustusvormide tahvel näitab, on olemas kolm võimalikku suhestumise viisi, milles laused omavahel võivad seostuda. Neile vastavalt arendab mõistus kolm ideed.
Kategooriline, tingimatu suhte viis, annab tingimatu, kõigi meie kujutlustel aluseks oleva mõtleva subjekti ühtsuse idee, psühholoogilise idee ehk hinge idee. Hüpoteetiline, tinglik suhte viis vastab püüdlusele, lõputust tinglike suhete reast jõuda kõigi ilmingute ühtsuseni, kosmoloogilise ehk maailma ideeni. Disjunktiivsele, välistavale suhte viisile vastab kõigi mötlemiseobjektide tingimatu ühtsuse idee, kõrgeima olendi idee, ehk Jumala idee.
Otsustava tähtsusega on see, et need ideed on vaid "peabeeskirjad" (Sollvorschriften). Nad viitavad meis endis asuvale lõputule eesmärgile. Hinge idee ütleb mulle: Sa pead kõik psüühilised ilmingud nii siduma, nagu oleks nende aluseks üks tervik, hing. Maailma idee ütleb: Sa pead tinglike ilmingute read nii siduma, nagu oleks nende aluseks üks tingimatu ühtsus: maailm. Jumala idee ütleb: Sa pead mõtlema nii, nagu kõigele mis eksisteerib oleks üks hädavajalik põhjus - Jumal.
Nendel kolmel teel pead sa püüdma looma terve oma tunnetuse süstemaatilise ühtsuse.
Rohkem ei või puhta mõistuse kriitika selles valdkonnas midagi teha. Ta näitab, et need ideed on võimalikud mõtlemisele. Seega ei sisalda nad mingit sisemist vastuolu ja nad tulevad mõistuse tarvitamisel n.ö. paratamatult ette. Kuid me ei tohi mingil juhul siin mõtlemist ja tunnetust segamini ajada ja arvata, et neile vastaks mingi kogemus.
Kiusatus selleks on olemas. Kui sellele kiusatusele alla anda, siis satub mõistus lahendamatutesse vastuoludesse (antinoomiad). Mõistus muutub "sofistlikuks", "dialektiliseks". Kant teeb suuri püüdlusi selle nimel, et üksikult näidata, et need vastuolud on lahendamatud, eriti seoses teoloogilise ideega ja teoloogide katsetega leida uusi jumalatõestusi. Jumalat ei saa aga mõistusega ei tõestada ega ümberlükata. Ja sama kehtib ka teiste ideede kohta. 13
Mida see kõik annab metafüüsika jaoks? Kant ise arvab : "Ma pidin teadmise kõrvaldama, et usule platsi teha!" See tähendab: Kant näitas, kus asuvad meie (teoreetilise) mõistuse piirid. Nad asuvad täpselt seal, kus võimalike kogemuslike teadmiste valdkond lõppeb. See, mis asub üle selle, selle kohta ei saa mõistus midagi öelda. See tähendab aga kahte asja. Mõistus ei saa üldisi metafüüsilisi ideesid nagu Jumal, vabadus ja surelikkus tõestada. Ta ei saa neid aga ka ümber lükata. Nii on loodud ruum nende uskumiseks.
IV. EETILISUS JA RELIGIOON
Kanti tegi kuulsaks "Puhta mõistuse kriitika". Paljudele , eriti vastastele on see ainus tähtis teos. Kuid see ei ole õige! Kant ei olnud paljas tunnetusteoreetik, vaid tõeline filosoof, "tark", kes püüdis kogu maailma oma mõtlemises haarata ja kujundada. Kanti võib mõista vaid siis, kui süveneme ka teistesse tema teostesse.
1. PRAKTILISE MÖISTUSE KRIITIKA
Inimene on tunnetav olend . Sellisena kasutab ta oma mõistust teoreetiliselt. Inimene on aga samuti toimiv olend. Sellisena kasutab ta oma mõistust praktiliselt. Seda mõistuse praktilist külge käsitles Kant peamiselt kahes teoses, "Kommete metafüüsika ümberlükkamine" ja "Praktilise mõistuse kriitika". Esimene on selle ettevalmistav esitus, mida teises süstemaatiliselt ja üksikasjalikult käsitletakse.
a) MÕNED PÕHIMÕISTED
Autonoomia ja heteronoomia. Mis või kes määrab meie tahte? On kaks võimalust: Kas meie tahe on määratud seadustest, mis asuvad meis enestes, meie mõistuses. Sel juhul oleks mõistus autonoomne (enesele ise seadusi andev). Või meie tahe on määratud millestki, mis asub meist väljaspool, väljaspool meie mõistust. Sel juhul oleks meie tahe võõrast seadusest määratletud (Heteronoomia). Kõik senised filosoofia katsed, arendada välja eetika kui õige tegutsemise teooria, on pärast Kanti vigased, sest nad asetavad meie tahet määrava seaduse väljapoole meid endid. Nad kõik esitavad "kõrgeima väärtuse", olgu selleks siis "õnn" või "täiuslikkus" ja püüavad siis teed näidata, kuidas selle väärtuseni jõuda. See on heteronoomia. Sel viisil ei ole võimalik jõuda mingi paratamatu ja üldise printsiibini tegutsemises. Kuidas kõige paremini püüeldava väärtuseni jõutakse kujuneb lihtsalt kogemuse küsimuseks. Tõeliselt on üldkehtiv printsiip saavutatav vaid mõistuse kaudu.
Maksiim ja seadus. Küsimus, kas üksnes mõistus võib meie tahet määratleda, peab saama lahendatud samal viisil kui "Puhta mõistuse kriitikas" küsimus: "Kuidas on sünteetilised otsused a priori võimalikud!" ­ Vastuse saame mõistuse võime kriitilise uurimise abil. Antud juhul seega praktilise mõistuse kriitilise uurimise tulemusena. See uurimus näitab kõigepealt, et meie mõistuses on terve rida kõige erinevamaid põhimõtteid, mis on suunatud tahte määramisele. Maksiimiks nimetab Kant põhilauset, mis oleks maksev iga üksiku inimese tegutsemise kohta. Kui ma otsustan, et ma enam ei suitseta, siis puudutab see vaid mind; kas teised suitsetavad või mitte ei mängi mingit rolli. Vastandina maksiimile nimetab Kant praktilist seadust põhimõtteks, mis peaks iga inimese tahet määratlema.
Hüpoteetiline ja kategooriline imperatiiv . Teoreetilise mõtlemise seadustel on sundiv iseloom. Nad ütlevad: Nii see on. Praktilise mõistuse seadused on nõudva ehk kohustava iseloomuga : Nad ütlevad: Sa pead nii toimima !. Nad nõuavad, aga nad ei sunni nii toimima. Nad sarnanevad käsule. Käsu puhul võib seda täita, aga võib ka täitmata jätta ( sel juhul peab tagajärjed lihtsalt vastu võtma). Sellepärast nimetab Kant praktilisi seadusi imperatiivideks. Selline imperatiiv võib olla tingitud või tingimatu. Lause: "Tahad sa kõrgesse vanadusse jõuda, siis pead sa oma tervist hoidma" on seda laadi käsk. See maksab iga inimese kohta. Kui ta hävitab oma tervist, siis ta haigestub ja sureb . Minu kohta kehtib ta aga üksnes sel tingimusel, kui ma sellele mingisuguse väärtust omistan, et kõrgesse vanadusse jõuda. 14
Selliseid lauseid võib nimetada hüpoteetilisteks imperatiivideks. Nad kehtivad üldiselt aga üksnes tinglikult. Seevastu laused, mis maksavad samuti üldiselt aga tingimatult, on tingimatud ehk kategoorilised imperatiivid. On selge, et eetika, mis tahab olla üldine ja tingimatu, peab rajanema kategoorilisele imperatiivile.
Öeldut vöiks iseloomustada järgnev ülevaade:
Mõistus
Teoreetiline mõistus Praktiline mõistus on suunatud tunnetusele püüab tahet määratleda kaemuste, mõistete, ideede abil, PRAKTILISTE PÖHIMÖTETE ABIL
MAKSIIMID PRAKTILISED SEADUSED subjektiivne üldine kehtivus kehtivus
HÜPOTEELILINE KATEKOORILINE IMPERATIIV IMPERATIIV tinglikult tingimatult üldkehtiv üldkehtiv
b) PÖHIMÖTTED
Kategooriline imperatiiv. Kas kategooriline imperatiiv on leitav? Kõik laused, mis muudavad mingi objekti tahet määravaks, ei kõlba üldkehtiva praktilise seaduse loomisel. Kui mõistusliku olendi jaoks peaks olema üldkehtiv praktiline seadus, siis võib selleks olla vaid selline printsiip, mille tahet määravaks aluseks ei ole objekt, vastavalt selle mateeriale vaid lihtsalt puhas vorm. Kui ma aga seaduselt - mis kõlab: Sa pead seda tegema ja seda tegema, sa pead seda ja seda püüdma - objekti ära võtan - jääb üle: üldise seaduse paljas vorm. Seega oleme selle üldkehtiva eetilise põhimõtte leidnud, mis oleks kõigest empiirilisest vaba ja puhtalt formaalne: Anna oma tahtele üldkehtiva seadusandluse vorm. Nii jõuab Kant praktilise mõistuse põhiseaduseni, mis kõlab: "Tegutse nii, et sinu tahte maksiim vöiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise seadusandluse põhimõttena." See seadus vastab tänu oma formaalsele iseloomule igasugusele sisule. Kui ma kahtlen, kas ma peaksin üht ihaldatud objekti eelistama teisele, siis peaksin ma endalt vaid küsima: Kas ma võiksin tahta, et kõik inimesed varastavad? See muudaks igasuguse omanduse ( ka selle, mis mul endal on) võimatuks. Kui mõnes raskes olukorras osutub raskeks tõtt öelda, siis 15
peaksin ma endalt vaid küsima: Kas ma võiksin tahta, et kõik inimesed valetavad? Kas valetamist saaks muuta üleüldiseks põhimõtteks? Ühe vääritimõistmise eest tuleks siiski hoiduda. Kant ei soovi mingit moraaliprintsiipi "leiutada" või "püstitada". Mitte Kant ei ole see, kes kategoorilise imperatiivi nõude inimestele suunab. Kant uurib meie praktilise mõistuse tegevust ja leiab sealjuures , et selle üldine printsiip on kategooriline imperatiiv. Nii nagu Kant, võivad kõik inimesed igal ajal sama tulemuseni jõuda, kui nad oma südametunnistuse häält kuulavad, mis neis kõneleb, ja kui nad selle puhast põhimõtet ellu viivad. Vabadus. See üleüldine moraaliseadus (kategooriline imperatiiv) on midagi, mida me võiksime järgida. Aga kas me seda üleüldse suudame? Sellise imperatiivi olemasolu meis endis omab vaid siis mõtet, kui meil on ka võimalus, kõik selleks teha, et seda täita. See tähendab, kui me oleme vabad seda järgima. See on selle lause mõte: Du kannst, denn du sollst! Sa suudad, sest sa oled kohustatud ! Praktiline mõistus sunnib meid, tahte vabaduse ( mille olemasolu teoreetiline mõistus ei suuda kunagi tõestada) kui tõsiasjaga arvestama. Teatud seaduse paljas vorm ei ole meeltele objektiks. See ei kuulu järelikult ilmingute hulka (mis omavahel on kausaalselt seotud). Kui tahe on sellest puhtast vormist määratletud, siis peaks selline tahe suutma tegutseda sõltumatult ilmingute seadustest, sõltumatult kausaalsusest. Tahe, mis on määratletud sellisest seadusest, peab olema vaba. See kõik võib tahtevabaduse põhjendusena hästi kõlada; Kuid viib aga siiski tulemuseni, mis esimesel pilgul tundub paradoksaalsena. Vötame praktilise juhtumi: Inimene on varastanud. Varguse väline külg kuulub ilmingute valdkonda. Samuti kuuluvad samasse valdkonda ka varga motiivid, tunded, tahteliigutused. Nad ilmuvad meile aja vormis. Ilmingute valdkonnas on kõik kausaalsusseadusele allutatud, s.t. vargus on põhjustatud millestki, mis ajaliselt talle eelnes. Kuna meil ei ole meelevalda möödunud aja suhtes, siis ei ole meil meelevalda ka põhjuse üle, mis selle teatud teoni viis. Tõepoolest teost lähtudes on võimalik "seletada" sellele eelnenud välised - ja sisemised - psühholoogilised - tingimused (kausaalsus). Nii et see vargus pidi toimuma. Eetiline seadus ütleb aga, et seda ei oleks pidanud toimuma. Eetilisel seadusel on vaid siis mõte, kui tegutseja vöiks vabalt otsustada kas ta varastab või mitte. Kuidas on võimalik lahendada seda ilmset vastuolu looduslike mehhanismide ja vabaduse vahel ühe teo piirides? Tuleb meenutada, et vastavalt puhta mõistuse kriitikale kausaalsus on maksev vaid selle suhtes, mis seisab ajalistele tingimustele allutatuna, nimelt asjade kui ilmingute suhtes. See kehtib ka toimiva subjekti suhtes. Asjade suhtes iseeneses (Ding an sich) kausaalsusseadus ei maksa. See kehtib ka toimiva subjekti suhtes. Sedavõrd kuivõrd inimene on endast kui asjast iseeneses teadlik, on ta võimeline vaatlema oma olemasolu ajalistele tingimustele mitteallutatuna, kausaalsusseadusele mitteallutatuna. See tähendab, et eetilises sfääris seisame me kõrgemal asjade kui ilmingute sfäärist, me seisame ülemeelelises maailmas, oleme vabad ja eetilise seaduse nõue on õiglane. Seda näitab ka südametunnistuse kui imelise võime tööviis meis. Kui tegutseja põhjendaks ka kümme korda, miks ta just nii toimis, ütleb pealekaebaja temas, et ta oleks võinud ikkagi teisiti toimida. Kahetsus ammu toimunud teo pärast ei sõltu ajast, mis vahepeal on möödunud, vaid üksnes sellest, kas see tegu kuulus mulle või mitte - seda just eetilise isiksuse ajaülese iseloomu tõttu.
Hea ja kuri. Kuidas tegutsema peaks ei järeldu sellest, mis "hea" on. Vaid eetilisest seadusest, mis ütleb, kuidas tegutsema peaks järeldub see, mis on "hea". Hea on eetiline tahe. "Ei ole midagi muud maailmas ega ka väljaspool seda võimalik mõelda, mida ilma piiramiseta vöiks pidada heaks, kui ainult hea tahe ise." Kõik sõltub sisemisest hoiakust ! See kes teist aitab, (kuna too talle väga meeldib või kuna ta usub, et ühiskond ootab talt seda) see teeb küll (väliselt) seda, mida eetiline seadus talt nõuab. Tema tegutsemisel on legaalsus . Ta ei tee seda aga kohusetundest, vaid üksnes motiividest lähtudes. Sellisel tegutsemisel puudub moraalsus .
Kohustus ja kalduvus . "Kohustus, sa ülev, suur nimi ..." selles kuulsas kohas, ühes vähestest kus Kant endale paatost lubab, laulab Kant kohustuse ülemlaulu. Eetilise seaduse suurus ilmneb selles, et see sunnib meid ilma või isegi vastu meie kalduvust tegutsema, üksnes moraalsest hädavajadusest lähtudes. Otsus. Nüüd kui me oleme linnulennult puhta ja praktilise mõistuse valdkonnad ülemõõtnud, mõistame, Kanti sõnade kogu mõtet, millega ta ise oma teise kriitika lõpetab. Inimene on kahe maailma kodanik! Ilmingute valdkonnas on kõik, mis ta on ja mida ta teeb, 16
väike lüli paratamatuse ahelas; aga ta kuulub samas ülemeelelisesse, ruumist ja ajast kõrgemal asuvasse vabaduse valdkonda. "Kaks asja täidavad meie meeli üha uue ja kasvava imetluse ja aukartusega, mida sagedamini ja püsivamalt järele mõtleme: tähistaevas minu kohal ja moraalne seadus minus ... Esimene vaade arvutule hulgale maailmadele hävitab mu tähtsuse, teine tõstab seevastu mu väärtuse ... ilmutades loomsusest ja isegi kogu meelelisest maailmast sõltumatut elu..."
2. RELIGIOON PALJA MÖISTUSE PIIRIDES
(Die Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft)1793.a.
Kas mõlema kriitika tulemused "kõrvaldasid" religiooni? Dogmatism, mis oma usku tahaks tõestada teadmise kaudu, muutus pärast seda võimatuks. Teadmine on alati piiratud asjadega ajas ja ruumis. Aga niivõrd kuivõrd Kant näitab religiooni teadmisest sõltumatuna, sedavõrd põhjendab ta selle vajalikust uuesti tegutsemisest lähtudes. Vabadus, surematus , Jumal - teoreetiline mõistus ei saa nende kohta midagi öelda, ta võimaldab nende kasutamise vaid regulatiivsete ideedena. Muus osas jätab ta aga ruumi neisse uskuda . Praktiline mõistus viib palju kaugemale: See paneb meid neisse uskuma. Seda, kuidas kategoorilise imperatiivi tõsiasjast meis vabaduse teadvus kujuneb, oleme juba näidanud. Sama kindlalt tunneme aga, kuigi me ei suuda seda tõestada, et on olemas surematus. Moraaliseadus nõuab meilt, et elaksime kõrgeimale voorusele kõrgeimale õnnele vääriliselt. Kui me aga maailma käiku ilma eelarvamusteta vaatleme, siis näeme, et see seisund on inimese poolt maapeal saavutamatu. Selle saavutamiseks peaksime olema puhtalt mõistuslikud olendid ja mitte aheldatud meelelisusesse. Veel enam maises elus näeme, et õnn mis üksikule saab osaks ei ole sõltuv tema vooruslikkusest. Kui eetilise seaduse hääl meis kõneleb ja nõuab, et me ei püüdleks üksnes maise õnne poole - see oleks rohkem osavuse kui vooruse küsimus - vaid et teeksime head eetilises tingimatuses - niisiis püüdleksime väärilise õnne ( Glückwürdigkeit) poole - siis peaks olema ka sealpoolne elu eetilisele isiksusele õigluse mõttes. Kuidas vöiks õiglustunne püsida, kui me ei tunneks oma südames, et see elu on ainult osa elust, see maine unenägu ainult avamäng uuele sünnile, uuele ärkamisele, kui me hämaralt ei aimaks, et järgnevas ja pikemas elus hüvitatakse kõik?
Samuti annab praktiline mõistus meile kindluse Jumala olemasolust. Teoreetiline mõistus seda anda ei suuda. Konsekventne moraalne tegutsemine pole võimalik ilma usuta vabadusse , surematusse ja Jumalasse. See, kes moraalselt tegutseb, annab oma tegutsemise kaudu mõista, et ta temasse usub - kui ta ka teda teoreetiliselt eitaks. Eetiline toimimine on praktiline jumalajaatus. Meie mõistus jätab meile vabaduse uskuda, et "asjad iseeneses" taga on õiglane Jumal. Meie kõlblustunne käsib meid seda uskuda. Moraali ja religiooni suhetes näeme selgelt, et Kanti moraal on esmane ja religioon lisandub sellele. Mida siis religioon õieti lisab moraalile? Religioon on meie kohustuste tunnetamine jumalike käskudena. Kohustused on moraaliseadusest lähtudes juba olemas. Religioon kuulutab nad Jumalast meie mõistusesse asetatuiks. Ta riietab nad jumaliku tahte majesteetsusega. Religioon kattub sisuliselt moraaliga. Kuna on olemas vaid üks ainus moraal - kuidas on siis võimalik, et on olemas nii palju religioone? Erinevad ajaloolised religioonid on tekkinud sellest, et inimesed (ainsa) religiooni valdkonna täitsid terve hulga usulausetega, mida nad kõik ( vääralt) pidasid jumalikeks käskudeks. Kui ajaloolistest religioonidest puhas - moraalne - tuum väljavõtta, siis tuleks neid mõõta eetilise mõistuse proovikiviga ja eristada ehtne ebaehtsast. Tõeline kirik on Kanti järgi niisuguste inimeste ühiskond, keda ühendab veendunud aukartus ühise kõlblusseaduse vastu. Teos, milles Kant sellise uurimuse läbi viib, on "Religion innerhalb der Grenzen der blossen Vernunft". Piirides: Eelkõige ei tohi siin puhta mõistuse kriitikas tõmmatud piiridest väljuda ja seda, mis võib olla vaid usu objekt, esitada tõestatud teadmisena. Kant jõuab muuseas tulemuseni, et kristlus on ainus moraalselt täiuslik religioon.
See teos koosneb neljast osast: 17
I. Kurja põhimõte elust meie sees hea kõrval; või radikaalne kurjus inimloomuses; II. Headuse printsiibi võitlusest kurjaga valitsuse pärast inimese üle; III. Headuse printsiibi võidust kurja üle ja Jumala riigi rajamisest maapeal; IV. Teenimisest ja ebajumalateenistusest headuse printsiibi all ehk religioonist ja ebausust( Pfaffentum).
Selliste uurimuste ettevõtmist ei pea Kant mitte ainult lubatuks vaid ka kohustuslikuks, selleks, et "pühakirjas sellist mõtet otsida, mis pühimaga ( mida mõistus õpetab) harmoonias seisaks". Kant oli niisiis (nagu teised filosoofid enne teda) veendunud, et ta võib oma religioonifilosoofiliste uuringutega religioonile teene osutada. Teisel arvamusel olid need ( nagu teiste filosoofidegi puhul), kes pidasid end tõelise religiooni esindajaiks.
Kui Kanti raamat ilmus, ei valitsenud Preisimaal enam Fridrich Suur - kelle all Kant võis tunda piiramatut vabadust õpetamisel - , vaid Friedrich Wilhelm II, tähtsusetu valitseja, kes seisis täiesti valgustuse vastaste vaimulike mõju all. Selleks oli rajatud eriline tsensuur , et vaimulikke ja õpetajaid valvata ja kõrvalekaldumisi ametlikust kiriklikust õpetusest piirata. Kant saab sellelt tsensuurilt hoiatuse ja lubab "tema majesteedi truu alamana" vältida väljendusi religiooni ja pühakirja suhtes. Tema essee trükkimine keelatakse Preisimaal. Pärast Friedrich Wilhelm II surma esitab ta oma veendumusi "Fakulteetide vaidluses" uuesti üsna vabameelselt .
V. OTSUSTUSVÖIME KRIITIKA
1.Probleem
Me sidusime Kanti religiooni vaatluse tema praktilise mõistuse kriitikaga, kuna Kant laseb religioonil kasvada vahetult moraalist. Kuid Kanti kriitika "äri" ei olnud selle teise kriitikaga veel suletud. Praktilise mõistuse kriitikale järgnes veel teos esteetika kohta - "Otsustusvõime kriitika". See moodustab Kanti kriitiliste uurimuste lõppkivi. Kui me vaatleme Kanti senist filosoofilist ehitust kaugemalt, siis jääb mulje, et kaks maailma: looduse - ilmingute maailm üheltpoolt ja vabaduse - asi iseeneses maailm teiseltpoolt, seisavad just nagu sidumatult teineteise kõrval. Puhta mõistuse kriitikas leiab käsitlust mõtlemis- ja tunnetusvõime. Praktilise mõistuse kriitikas tahtmis- , tegutsemisvõime. Kuid see, mida me nimetame tundeks ja fantaasiaks pole seni veel kriitiliselt uuritud. Seda tühimikku püüab täita Kant "Otsustusvõime kriitikaga". Kui me seda teost ei vaatleks, siis saaksime Kant'ist puuduliku pildi. Selle teose vaatlusel langevad paljud Kantile tehtud etteheited ära.
Esimesel pilgul võib olla võõrastav, et tundemaailmale suunatud teos on pealkirjastatud "Otsustusvõime kriitikana". Püüame seda mõista. Mida teeb kohtunik , et jõuda (juriidilisele) "otsusele"? Ta kasutab õiguslikke lauseid praktilise elu hindamisel. Ta kasutab üldiseid lauseid erilise juhtumi suhtes. Või vastupidiselt öeldes: ta püüab antud tõsiasju õigele õiguslikule lausele allutada (subsumeerida). Siit võiksime saada "otsustusvõime" jaoks järgmise definitsiooni: Otsustusvõime on võime, erilise üle üldisele allutatuna mõelda. See on ka Kanti definitsioon. Võimet, leida üldiselt antule (reeglid, printsiibid, seadused) sellele alluv konkreetne, nimetab Kant määratlevaks otsustusvõimeks. Määratlev otsustusvõime on mõistuse võime, mis annab meile võimaluse kategooriaid (a priori antud, üldised) rakendada eriliste kaemussisude suhtes. Kui eriline on aga antud ja üldine tuleb alles leida, siis on otsustusvõime reflekteeriv (kaalutlev). Reflekteeriv otsustusvõime allutab meile antud objekti vaatlusele, mis lähtub üldistest printsiipidest. Need printsiibid ei ole võetud objektist vaid meist enestest.
Mis on sellel kõigel tegemist meie tunnetega? Me teeme seda just meie tunnetes: me mõõdame objekti. Täpsemalt öeldes, me mõõdame meie kujutlusi sellest objektist - mõõdupuuga, mis asub meis endis. Kriitiline probleem kõlab üsna sarnaselt kahele eelnevale: Kas meie tunnetele on olemas üldist ja paratamatut - a priori antud - mõõdupuud? Kõik meie tunded on mõnu/naudingu või ebameeldivustunded (Lust oder Unlustgefühle). Naudingut tunneme me, kui miski vastab meie vajadusele; ebameeldivust, kui 18
see vajadus ei saa rahuldatud. Vajadusi võib üldiselt nimetada ka eesmärkideks (otstarbeiks). Siit tuleme iseenesest otstarbekuse mõiste juurde. Iga tunnet kirjeldav lause on alati allutatav kujutletavale objektile , eesmärgile, otstarbele.
Kui ma midagi söön, mille järele mul on isu, siis on mul mõnutunne, kuna just see söök on selle vajaduse rahuldamiseks "otstarbekas". Mõnel teisel korral, kui mul isu pole võib sama söök olla mulle vastumeelne. Selline mõnutunne jääb subjektiivseks, sõltuvaks minu meeleoludest ja vajadustest . Seejuures ei ole meil mingit üldist mõõdupuud tunnete üle otsustamise jaoks.
Aga äkki on olemas teisi valdkondi, kus üldised põhimõtted on võimalikud meie tunnete üle otsustamiseks? Selline valdkond on õpetus ilusast (esteetika). Kui ma kelleltki ei nõua, et see, mis mulle maitseb, peaks ka kellelegi teisele maitsema (de gustibus non est disputandum), väidan ma - kuigi mitte samasuguse otsustavusega kui teoreetiliste ja moraalsete otsustuste puhul, et see või teine objekt peaks samamoodi ka teistele meeldima. Kes sellega nõus ei ole, seda kaldun ma pidama "maitsetuks". Siit ka ülesanne, mille Kant oma "Otsustusvõime kriitika" esimeses osas ette võtab: esteetilise otsustusvõime kriitika (kusjuures siin on esteetikal tavapärane tähendus, mitte nii nagu "Puhta mõistuse kriitika" "transtsendentaalsel aisteetikal).
On olemas aga ka teine avar valdkond, kus me pidevalt langetame hinnanguid "otstarbekuse" kohta: s.o. orgaanilise elu valdkond. Otstarbekuse printsiip on siin aga teiselaadne kui esteetikas . Kaunis kutsub minus esile naudingutunde, kuna see seisab millegagi minus, esteetilise tundega harmoonias. Rahuldus , mille ma saan, kui ma vaatlen elava organismi otstarbekat ehitust, ei ole seotud mitte niivõrd tundega kui mõistusega, mis haarab tolle objekti vormi - mis seisab harmoonias tolle objekti olemuse ja määratlusega. See on objektiivne otstarbekus.
Elava looduse vaatlusel ei saa me läbi otstarbekuse põhimõtteta. Anorgaanilise moodustise, näiteks kivi puhul, võin ma osasid vaadelda mõtlemata tervikule. Kivi tekib üksikosade liitmisest. Elavate olendite puhul aga pole võimalik mõelda osa ilma tervikuta. Organism ei tekki kunagi lihtsalt osade kokkuliitmisest, vaid iga osa, organ kuulub oma kindla kuju ja funktsiooniga lahutamatult sellesse organismi. Ta on võimalik ja mõistetav üksnes selles organismis. Me jõuame veelgi kaugemale, kui mõtleme inimese poolt väljamõeldud objektile, näiteks riietusesemele. Siin on üksikud osad otstarbekalt liidetud terviku teenistusse. Kui ma tahan lähemale jõuda elava organismi mõistmisele, siis ei saa ma muidu kui inimese enda poolt loodud moodustiste puhulgi - kujutleda teda plaanipäraselt loodud tervikuna. Ma põrkun siin piiridele, kus puht mehaaniline , kausaalne seletus (mida teoreetiline mõistus annab) enam ei aita.
Loomulikult peame me kausaalses seletuses jõudma võimalikult kaugele. Bioloogia tegi seda osalt enne Kanti. Eriti edukalt aga pärast Kanti ja sealt edasi kasvava eduga. Ja siiski on Kanti poolt näidatud piir jäänud püsima. Objektiivsele otstarbekusele rajatud vaatlus on teleoloogiline. Otsustusvõime kriitika teise osa moodustab seetõttu teleoloogilise otsustusvõime kriitika.
2. LÕPPSÕNA KOLMELE KRIITIKALE
Tunnetus, tahe (tegutsemine) ja otsus ( tundeline ja mõistuspärane) on need kolm teed, millel meie inimlik mõistus võib omandada talle antud seisundi looduses.
(1) Puhta mõistuse kriitika uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindlat kohta tunnetuses. Ta leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda).
Tunnetuse aprioorse osana leiab ta: 1. Kaemuse aprioorsed vormid: ruumi ja aja. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis- ajaliseks ühtsuses. 19
2. Mõistuse vormid: kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks. 3. Mõistuse regulatiivsed printsiibid (ideed). Neil ei ole tunnetuslikke (konstituiivseid) funktsioone, juhivad aga mõistuse tunnetuse kõrgemaks kokkuvõtteks ja ühtsustamisele.
(2) Praktilise mõistuse kriitika uurib konsekventse eetilise toimimise võimalusi ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Ta leiab siin, et meile on antud kaks tahte astet: 1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja 2. praktiline mõistus kui kõrgem. Tahte aprioorse osana näitab ta: 1. Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise üldine ja hädavalik põhimõte. 2. Praktiline teadvus, et on olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik , moraalne maailmakord, mille teostamisele kaasaaitamine on moraalse mõistuse lõputu ülesanne.
(3) Otsustusvõime kriitika uurib võimalust, looduses toimuva üle otsustada tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest lähtudes ja püüab näidata mõistuse (aprioorse) osa selles protsessis. Ta leiab, et meile on antud ka siin kahes vormis võimeid: 1.meeleline naudingu ja ebameeldivuse tunne kui madalam võime ja 2. reflekteeriv otsustusvõime kui kõrgem vorm.
Mõistus annab siin aprioorse printsiibina otstarbekuse.
Kõigis kolmes teoses otsib Kant üldist ja paratamatut terves meie vaimses omandis . See oli ohustatud empirismist ja sellele järgnenud skeptitsismist. Kõigis kolmes teoses leiab ta: Maailm on seaduspärane - aga: Selle seadused pärinevad meist endist , me kanname need maailmale üle. Kui me tahame neid seadusi leida, siis mitte maailmast, vaid meie vaimust tuleb neid otsida! Looduse seadused pärinevad meie tunnetusvõime aprioorsetest vormidest. Seaduspärasus (võimalik) tegutsemises pärineb meie tahtevõime aprioorsetest printsiipidest. Võime, kõige üle selle otstarbekusest lähtudes otsustada, pärineb meie reflekteeriva otsustusvõime aprioorsest printsiibist.
Mõned lõpetavad märkused peaksid näitama otsustusvõime erilist kohta ja tähendust.
(1) Üksnes otsustusvõime annab meile võime maailmas kui ühtses tervikus orienteeruda. Otsustusvõime õige kasutus on hädavajalik ja üldiselt nõutav. Me kasutame seda ka "terve mõistuse" nime all. (2) Otsustusvõime on teoreetilise ja praktilise mõistuse , looduse ja vabaduse valdkonna vahel asuv ühendav lüli. Ta aitab teoreetilist mõistust looduse lõppeesmärkidest lähtuvas süstemaatilises uurimises, aga ta teenib ka praktilist mõistust, aidates allutada toimuvat moraalsest ja religioosse usust lähtuvale moraalsele ja mõistuspärasele maailma lõppeesmärgile. (3) Otsustusvõime tegevuse tulemuseks on praktilise eelistamine teoreetilise ees inimese puhul. Teoreetiline mõistus õpetab meid vaid toimuva rangelt pimedat seaduspärasust tundma. Praktiline mõistus sunnib meid aga kõigest hoolimata nii tegutsema ja suhtuma, nagu oleks kõik toimuv (teoreetiliselt ei ole see tunnetatav) allutatud kõrgemale eetilisele eesmärgile. Otsustusvõime võimaldab meil ka looduses toimuva tunnetuse valdkonnas nii asjade üle otsustada nagu me seda oma praktilises tegevuses nagunii tegema peaksime. (4) Otsustusvõimes peituvad intuitsioon ja geniaalsus. Kant teeb teravat vahet palja talendi ja "suure pea" ning geeniuse vahel. Geniaalsus on looduse vaba ja haruldane and, mille õnnestunud ja järeletehtamatus fantaasias ning mõistuse ühenduses "loodus annab kunstile oma reeglid". (5) Otsustusvõime ületab niisiis kuristiku kahe maailma - looduse ja vabaduse maailma vahel ja annab meile arusaama inimese kui mõistuspärase olendi ühtsusest ( see on ka meie loomuse paratamatu vajadus). (6) Üks piir jääb siiski püsima. Peab toonitama, et ka otsustusvõime printsiip lähtub meist enestest. Me ei saa asju otstarbekatena tunnetada. Me võime neid allutada üksnes vastavatele hinnangutele. 20
Me võime ikka edasi küsida! Eriti võime me küsida, kas loodust valitsev mehaaniline kausaalsuspõhimõte ei ole allutatud ühe kõrgema printsiibi otstarbekusele? Nii suurejooneline kui see mõte ka poleks - selline printsiip vöiks eksisteerida vaid ülemeelelises maailmas, mis tunnetuslikult pole meile kättesaadav. Praktilises elus aga peame säilitama kausaalse ja teleoloogilise vaatlusviisi, ilma et me neid kunagi saaksime lõplikult ühendada. Me võime selliseid küsimusi esitada, kuid me ei saa neile Kanti arvates vastata.
VI. KRIITIKA JÄRGSED TEOSED
1. Tähtsamad teosed.
Kant vaatles oma kriitilisi teoseid mitte oma filosoofia lõpliku vormina vaid vajaliku eeltööna. See võimaldas nüüd kõike vajalikku öelda ka maailma, inimese ja Jumala kohta. See ongi Kanti eesmärk "kriitikajärgsetes" teostes. Loetleme neist tähtsaimad, aga tegeleme põhjalikumalt vaid kahega neist.
Kant huvitub taas religioonist. Kuidas vöiks positiivne religioon väljanäha, kuidas ta toimiks eelnevalt antud kriitilistes raamides? Kuid ka eetika vajas nüüd positiivset esitust. Selle võtab Kant ette oma "Kommete metafüüsikas". Ajaloofilosoofia põhijooned oli Kant esitanud oma teoses "Üldise ajaloo idees maailmakodaniku vaatenurgast". Mõlemale eelpool mainitule järgneb nüüd filosoofiline visand "Igaveseks rahuks". Oma kasvatusõpetust käsitles Kant vaid loengutel. Need anti hiljem kogutuna välja.
2. KOMMETE METAFÜÜSIKA
Kui me mõtleme sissejuhatuses antud Kanti kolmele küsimusele, siis teise puhul neist võiksime olla veel mitte rahuldava vastusega. Kant näitas küll teises kriitikas eetilise toimimise võimalikkust ja selle üldist seadust, aga me tahame siiski teada, millised nõuded sellest üksikultvõetuna järeldusid? Igasugusel inimlikult toimimisel on kaks külge: väline ja juriidiline, mis on seotud teatud väliselt formuleeritud seadustega, ning sisemine ja moraalne, mis on määratletud tema iseseisva tahte kujunemisega tegutsemiseks. Vastavalt sellele on "Kommete metafüüsikal" kaks osa: "Õigusõpetuse metafüüsilised lähtealused" ja "Voorusõpetuse metafüüsilised lähtealused".
a) ÖIGUSÖPETUS
Mis on õigus? See küsimus ajab juriste samamoodi segadusse nagu loogikuid küsimus: Mis on tõde?" Sellele küsimusele vastamine ei saa põhineda selle vaatlusel, mis ühel või teisel ajastul, ühes või teises piirkonnas on õigusena kehtinud . Me peame otsima üldist kriteeriumi, millega oleks võimalik mõõta - kas see, mis inimestele "õigusena" maksab, ka õige on! "Õigus on nende tingimuste üldistus (kehastus), mille all ühe suvalisus teise suvalisusega vastavalt vabaduse üldistele seadustele on ühendatavad." See on üldine definitsioon. Me läheme nüüd õigusõpetuse esimesest osast mööda, kus käsitletakse eraõigust ja vaatleme avalikku õigust.
Esimese osa sellest moodustab riigiõigus. "Riik on hulga inimeste ühendus õigusseaduste all." Kant eristab nagu Montesquieu kolme riigi võimu. "Seadusandlikku võimu võib omada vaid rahva ühendatud tahe." "Seadusandluse läbi ühendatud riigi liikmed on õiguslikud riigikodanikud ja nende olemusest lahutamatud atribuudid on seaduslik vabadus. Nad ei tohi ühelegi teisele seadusele alluda väljaarvatud sellele, mille nad ise on määratlenud."
Mis saab siis, kui mingi riigi konstitutsioon ei vasta Kanti poolt antud õigusalustele? Kas on siis olemas õigust vastupanuks, õigust revolutsiooniks? Ei! "Riigi konstitutsiooni 21
(vigase) muudatus , mis võibolla vajalik - võib üksnes suverääni enda poolt reformi abil, aga mitte rahva poolt, revolutsiooni kaudu teostuda." Siiski, Kant suhtus Prantsuse revolutsiooni, mille kaasaegne ta oli, suure sümpaatia ja osavõtuga. Tema seisukohavõtud muutsid ta reaktsioonilise Friedrich Wilhelm II reziimile sama ebausaldatavaks kui ta arvamusavaldused religiooni kohta. Kui Kant kuulis Vabariigi väljakuulutamisest, rääkis ta pisarad silmis oma sõpradele: "Nüüd võin ma öelda nagu Siimeon : " Issand , nüüd sa lased oma sulasel rahus minna, pärast seda kui ma seda õnnistuse /pääste/ päeva olen näinud." Veel kümme aastat hiljem, oma "Fakulteeti sõjas" käsitleb Kant küsimust: "Kas inimsugu on pidevalt edasi liikumas paremuse poole?" revolutsiooni kui " meie aja antust, mis tõestab inimsoo moraalset tendentsi". Revolutsiooni kohutavad kuriteod ei muutnud tema positiivset hoiakut: "Vaimselt rikka rahva revolutsioon , mida me oma päevil oleme näinud toimumas, võib õnnestuda või läbikukkuda; ta võib viletsuse ja kuritegudega olla nii täidetud; et heatahtlikult mõtlev inimene, kui ta peaks seda teist korda õnneliku läbiviimise lootuses ette võtma, siiski nii kalliks maksma minevat eksperimenti enam ette ei võtaks. Revolutsioon, ütlen ma, leiab kõigi pealtvaatajate meeltes (kes kõik ei ole sellesse mängu haaratud) osavõtu soovi, mis on lähedane entusiasmile ja mille väljendused ise on ohuga seotud, mille põhjuseks pole aga midagi muud kui inimsoo moraalne soodumus ."
Riigiõiguselt läheb Kant üle rahvusvahelisele õigusele (Völkerrecht). Rahvusvahelise õiguse elemendid on: 1. riigid, vaadelduna välistes suhetes üksteisega (nagu seadusetud metslased), mis oma loomuselt on mitte-õiguslikus seisundis; 2. see seisund on sõja seisund, kuigi mitte alati tegeliku sõja seisund, 3. Hädavajalik on rahvasteliidu idee ühiskondliku lepingu alusel, et end väliste kallaletungide vastu kaitsta. 4. See ühendus ei peaks omama suveräänset võimu, vaid peaks olema selts (föderatsioon).
Kanti eriline huvi on suunatud sõja õigusele. See on rahvusvahelise õiguse kõige raskem osa. See on teatud mõttes seadusetu olukorra seadus. Ilma vastuoluta on see võimalik vaid siis, kui "sõda pidada vastavalt sellistele põhimõtetele, millele vastavalt ikka veel jääb võimalus, sellest riikide loomulikust seisundist väljuda ja õiguslikule alusele astuda." Ükski sõltumatute riikide sõda ei saa selletõttu olla karistussõda, veelgi vähem hävitus või ikestamise sõda. Mõistus käsib meil sellisest sõjaseisundist väljuda. Mõistuse idee kõigi rahvaste rahulikust osadusest ei ole inimsõbralik idee, vaid õiguslik printsiip. Sest moraalne-praktiline mõistus meis ütleb selle vastupandamatu veto välja: "Ei tohi olla mingit sõda ... - sest see ei ole viis kuidas igaüks peaks oma õigust otsima." Asi ei ole selles, kas igavene rahu on midagi väärt või pole midagi väärt, vaid me peame tegutsema nii, et me pidevalt selles suunas toimime. Lõppudelõpuks on pidev ja üldine rahuloomine õigusõpetuse viimne eesmärk. Nii on rahvusvahelisest õigusest kõrgemal veel "maailmakodaniku õigus".
Mõte, rahvaste liidust ja igavesest rahust, oli Kantil nii südamel, et ta pühendas sellele oma filosoofilise visandi "Igaveseks rahuks". See visand sisaldab kuus artiklit. Olgu need järgnevalt ära toodud:
"IGAVESEKS RAHUKS"
Präliminaarartiklid (vabas sõnastuses)
1. Ükski rahuleping ei tohi kehtida sellisega, kes salaja tulevaseks sõjaks valmistub.
2. Ükski iseseisev riik (suur ega väike) ei tohi saada teise riigi omandiks pärimise, vahetuse , ostmise või kinkimise teel.
3. Püsivad sõjaväed peavad ajapikku lakkama olemast. Põhjendus: Nad ähvardavad pidevalt teisi riike sõjaga ja sunnivad teisi riike end relvastuma ja relvastuses ületama, millel ei ole lõppu.
4. Ei tohi teha riiklikke võlgasid riikide vahelises kaubanduses. 22
5. Ükski riik ei tohiks teise riigi konstitutsiooni ja valitsemisse vägivaldselt sekkuda.
6. Ükski riik, sõdides teise riigiga, ei tohiks lubada endale selliseid vahendeid, mis vastastikuse usalduse tulevases rahu teeksid võimatuks: palgamõrtsukate kasutamine, mürgisegamine, kapitulatsiooni murdmine, reetmisele ajendamine võideldava riigiga.
Definitiivartiklid
1. Kõikide riikide kodanlik konstitutsioon peaks olema vabariiklik. Põhjendus: See tähendab, et kõik sõjas osalevad kodanikud saavad otsustada, kas nad on valmis kõiki kannatusi ja sõjakoledusi kandma või mitte. See välistab selle, et valitseja kuskil jahilossis. laua taga, otsustab teise riigiga sõda alustada.
2. Rahvaste õigus peab olema rajatud vabade riikide föderalismile.
3. Maailmakodanike õigus peab piirduma üldise hospidaliteetsuse ( hoolitsuse) tingimustel. See tähendab, et peaks olema üldine külastusöigus. Igal ühel peaks olema õigus rahulikul viisil teist külastada ja end osaduseks või kauplemiseks pakkuda, rohkem aga mitte. Need imperialismi vastased sõnad kehtivad eriti nende võimude suhtes ,"kes vagadusest palju räägivad, samal ajal kui õigusetust nagu vett joovad, õiget usku väljavalituile maksvaks peavad."
See jääb iga ühe enda otsustada kui aktuaalsed need artiklid veel Ühinenud Rahvaste ajastul on.
b) VOORUSÖPETUS
Esimene voorusõpetuse osa käsitleb inimese kohustusi iseenda vastu. On see inimese kohustus iseenda suhtes, et ta ei oleks vastuolus iseendaga ? Näiliselt jaa. Kohustuse mõiste sisaldab sundivat elementi. Selle juurde kuulub paratamatult subjekt, kes kohustab, ja teine, kes on kohustatud. Kuna inimene on aga ühest küljest meeleline olend ( puhas loodusolend, inimene kui ilming), teisest küljest on aga eetilise vabadusega varustatud mõistusolend (inimene iseendas), siis tähendab kohustus iseenda suhtes, et inimene eetiliselt vaba olendina annaks seaduse iseendale kui meelelisele olendile. Inimesel on esmalt sellised kohustused enda kui puht animaalse (loomaliku) olendi suhtes. See kohustus on enesealalhoid. Enesetapp on kuritegu , samuti enesehävitamine (vabatahtlik omaenda füüsiliste ja psüühiliste võimete hävitamine). Siia juurde kuulub ka enese uimastamine mõõdutundetu alkoholi ja toidutarbimise läbi. Inimesel on kohustused iseenda suhtes ka kui moraalsel olendil. See tähendab tõepärasust ja enesest lugupidamist. Selle vastandiks on valetamine , ihnus (mitte ainult omakasupüüdlikuse mõttes vaid ka oma loomulike vajaduste mõõdutundetu rahuldamata jätmise läbi) ja vale alandlikkus (pugejalikkus). Inimesel on ka kohustused iseenda kui sündinud kohtuniku vastu, oma südametunnistuse vastu. Kõigi teiste kohustuste esmaseks käsuks on: "Tunne iseennast !" Mitte niivõrd oma füüsilist täiuslikkust..., vaid moraalset suhet oma kohustuses - oma südant - kas see on hea või kuri?" Moraalne enesetunnetus , mis nõuab tungimist südame sügavustesse, on igasuguse inimliku tarkuse algus. Muuhulgas ka "religioonikohustus", s.t. meie kohustuste tunnetamist jumalike seadustena - kuna Jumala idee lähtub meist enestest, on meie kohustus iseenda suhtes.
Teine osa voorusõpetusest käsitleb kohustusi teiste inimeste suhtes. Need on esmalt armastuse kohustused. Nende hulka kuuluvad heategevus , tänulikkus, osavõtlikkus. Vastandeiks on inimvihkajalikud pahed - nagu kadedus , tänamatus ja kahjurõõm. Teiseks kuuluvad kohustuste hulka teiste inimeste vastu tähelepanelikkuse kohustused, sest inimene olla, tähendab väärikust. Inimest ei saa kellegi teise poolt käsitleda palja vahendina, vaid teda tuleb iga kord vaadelda eesmärgina. Selles seisneb isiksuse väärikus, mis tõstab teda kõigist teistest olenditest kõrgemale. Pahed, mis tähelepanelikkuse voorust haavavad, on kõrkus, tagarääkimised (laim) ja mõnitamine. Armastus ja tähelepanelikkus on 23
sisimas ühendatud sõpruses, sest see on oma täiuslikkuses vaadelduna kahe inimese ühendatus armastuses ja vastastikkuses austuses. Vooruste lihtsaks lisandiks - mis annab kõigele eelnevale kauni ja voorusliku ilme ning äratab meis soovi vooruslikkuse järele, on käitumisega seotud voorused : viisakus, kõnetatavus, külalislahkus. Me näeme, et alul üsna formaalsena ja sisutuna näivad praktilise mõistuse printsiibid, osutuvad vägagi tarvilikeks praktilises elus. Kant suudab anda siin palju praktilise elu näiteid ja "kasuistlikke küsimusi". Me näeme muuseas, et siin on jutt kohustustest. Võib näida, nagu oleks Kant sünge kombeõpetuse esindaja, kes eitab igasugust vaba rõõmsameelsust. Et see nii ei ole, seda näitavad Kanti lõpumärkused "eetilise askeetluse" (vooruste kultuuri) kohta. Vooruse reeglid on Kantil suunatud oma kohustuse vabale ja rõõmsameelsele täitmisele. Mida ei tehta naudinguga, vaid orjatööna, sellel ei ole mingit sisemist väärtust ja seda ka ei armastata, vaid põgenetakse selle eest niivõrd, kui see on võimalik. Sellepärast paneb Kant stoikute hüüdlause kõrvale: "Harju juhuslikke kannatusi kandma ja sama juhuslikest elurõõmudest loobuma epikuurose rõõmsa südamega. Sest, kellel peaks rohkem olema rõõmsameelsust, kui sellel, kes oma kohustusi täidab? Sellepärast astub Kant ka munkliku askeesi vastu välja. Iseenda ristilöömine ja lihasuretamine kõlbavad küll süütunde äratamiseks, kuid mitte moraalseks kahetsuseks. Samuti ei ärata nad rõõmsameelsust, mis vooruslikkust saadab , vaid ennemini sünnitavad nad salaviha voorulikkuse käsu vastu.
3. LÖPPSÖNA
Kanti lootus viia oma süstemaatiline töö samasugusele täiusele nagu kriitiline töögi ei täitunud. Tal oli plaan kirjutada transtsendentaalse filosoofia süsteem, mis haaranuks kõike - Jumalat, inimest ja maailma.
VII. KANTI VÄÄRTUS JA KRIITIKA
1. Mõningaid kriitilisi märkusi
a) Süsteemi sisemise järjekindluse suhtes
Üht laadi etteheiteid, mida ühele filosoofilisele süsteemile võib teha , puudutavad alati selle sisemist järjekindlust. Selline etteheide on Kanti suhtes ka tehtud religioosses plaanis. Mõningaid iseloomulikke hääli: "Nagu võlur kaabust, tõmbab Kant lugejate üllatuseks, kohustuse mõistest välja Jumala, surematuse ja vabaduse." Kanti juures on nagu laadal. Kõike on saada: tahtevabaduse puudumine ja tahtevabadus.... ateism ja armas Jumal." "Kant paljastab põhjendamatu (spekulatiivse teoloogia), jätab aga populaarse puutumata ja esitab seda koguni auväärsemal kujul kui moraalsele tundele vajalikku usku. Selle asjaolu pöörasid hiljem filosoofastrid jumalateadvuseks ... jumaluseks jms. sarnaseks. Samal ajal kui Kant ise, kui ta vanu auväärseid eksitusi näitas ja nende ohtlikust tundis, tahtis oma moraaliteoloogiaga neile paar nõrka tuge alla panna, et nende kokkuvarisemine teda ennast ei tabaks, et aega vöita jalgalaskmiseks." Üks biograaf kirjeldab, kuidas Kant, pärast seda kui ta on andnud oma Puhta mõistuse kriitikaga religioonile surmahoobi, koos oma teenri Lampe 'ga läheb jalutama ja märkab, et tolle vana mehe silmis on pisarad. "Siis tuleb Immaanuel Kantile hale meel peale, sest ta pole ainult suur filosoof, vaid ka hea inimene, ja pool heatahtlikult, poolenisti irooniliselt ütleb ta: "Vanal Lampe'l peab Jumal olema, muidu ei saa vaene inimene olla õnnelik, ütleb praktiline mõistus - minugipoolest, nii võib praktiline mõistus Jumala eksistentsi tunnistada." Need etteheited liiguvad kõik ühes suunas. Nad leiavad teatud mõttes toetust Kanti kirjas Moses Mendelsohn'ile: " Ma mõtlen küll palju kõige selgema veendumusega ja minu suureks rahulduseks ka asju, mida ma iialgi ei julgeks välja öelda. Kunagi ei ütleks ma aga midagi, mida ma ei mõtleks." Me oleksime aga Kanti suhtes ebaõiglased, kui näeksime temas mingit varjatud ateisti, kes kardaks viimseid konsekventse väljaöeldav Köik Kanti väljendused, alates noorusajast kuni kõrge vanaduseni, viitavad sellele, et tal oli tõeline religioosne vajadus. 24
Teine etteheide tehakse Kantile poliitilises plaanis. Nimelt selles osas, et ta Prantsuse revolutsiooni küll tervitas, doktrinaarses plaanis aga revolutsiooni mõtte kõrvale heitis. Me oleme seda küsimust eelnevalt juba valgustanud. Kuulus jurist Feuerbach (filosoof Ludwig F. ja maalija Anselm F. vanaisa) esitas selle etteheite juba 1798 a. oma "Antihobbes'sis".
Kolmas etteheide puudutab Kanti "asja iseendas". Kant ei väsi rõhutamast, et igasuguse kogemuse esmaseks aluseks on meeleline kaemus, et me kõiki asju tunnetame vaid ilmingutena. Teiseks, et aprioorsed vormid, milles meie meelelisus ja meie mõistus seda materjali töötleb - ruum, aeg ja kategooriad , on maksvad vaid ilmingute vallas ja väljaspool seda on mõttetud. Kuidas jõuab Kant aga "asja iseendas" (Ding an Sich) juurde? Kaalutlusega: Kui meeled vahendavad meile aistinguid, siis peab väljaspool meid midagi olemas olema, mis neile mõju osutab, mis neid affitseerib. Rohkem ei või me selle "millegi" kohta öelda. Aga midagi peab olemas olema, siit järeldus üle mõju (aistingu) põhjusele (Ding an sich) - see on kausaalne järeldus. Niisiis kausaalsuskategooria kasutamine, mis Kanti enda teooria järele on kehtiv vaid ilmingute suhtes, siin on seda kasutatud aga ilmingute valdkonnast kaugemale ulatuvalt! See on etteheide, mis Kantile tehti juba tema eluajal (Jakobi ja G.E.Schultze poolt raamatus "Aenesidemus"). Võimalik konsekvents: Algab aistingutega. Need on esmased, mis meile on antud. Kas midagi veel on olemas, seda ma ei tea ja see ei mõjuta ka minu küsimuseesitust (samamoodi läheneb muuseas asjale ka Hume). Seda järeldust Kant ei teinud. Sellest lähtuvalt oleks teadvus sulgununud iseenese ringi. See oleks teinud aga vöimatuks moraalsete ja religioossete veendumuste, eelköige aga vabaduse ja "inimese iseeneses" (homo noumenon) põhjendamise.
Samamoodi on polemiseeritud ka Kanti vabaduse möiste üle. Kant ise on selle vastuolu sellise teravusega väljatöötanud, nagu seda pole isegi köige teravamad kriitikud suutnud teha. Ühel poolel inimlik tahe -köikvöimalike loodusnähtuste absoluutses kausaalsusahelas! Selle pöhjal, kui me valdaksime köiki väliseid ja sisemisi pöhjusi, vöiksime inimese käitumist nagu loodusnähtust etteennustada. Teiselt poolt eetilise seaduse: "Sa pead!" - nöue, millest Kanti jaoks järeldub "Sa vöid", s.t. vabadus. Kanti jaoks lahendub vastuolu nii, et teisel juhul "Inimene iseendas" hakkab toimima. Kuidas on see aga vöimalik, et inimene peab olema ülemeelelisest eetilisest vabadusest lähtudes vöimeline alustama "uut muutuste rida" ( looduslikus sündmuses!) iseendast lähtudes? Kuidas muutub möistus siin praktiliseks? See on ka Kanti enda jaoks möistatus, mida on vöimalik samavähe seletada kui eetilise seaduse enda olemasolu. Kanti arvates ei ole mingit vöimalust vabadust empiiriliselt pöhjendada. See on üksnes meie praktilisest tegutsemisest reluteeruv ideaal, usk. Hea küll - vabadus ei ole töestatav, aga tegutsema peaks ikkagi igal juhul nii, nagu ta oleks olemas. Kriminaalöiguse jaoks oleks väga raske järeldusi teha sellise vabaduse alusel. Sellest motiivist lähtudes püüab Kant vabadust siiski millegi enamana näidata kui palja ideaalina. Ta püüab seda ankurdada empiirilisusest körgemas valdkonnas. Sama kehtib ka surematuse, Jumala ja "asja iseeneses" kohta. Selle suundumuse sügavamad juured Kanti juures asuvad tema tingimatus moraalsuses. Kaalukas on Kanti vastu töstetud argument: Ta olevat sellega, et ta käsitleb möistust kui tunnetuse tööriista, möistuse enda kohta (seda kriitiliselt kontrollimata) teinud ennetava otsuse ja edasi: Kant kontrollivat seda tunnetuse tööriista tema funktsioonides ja vöimalustes - kuid millega? Sellesama möistusega, mis on seejuures iseenda ainus kohtunik! See on pradoks, millest ei vii ilmselt mingit teed välja.
b) Kanti meetodist
Ka siin on töstetud terve rida etteheiteid. On öeldud, et Kant olevat liialt ratsionalistlik. Ei saa öelda, et ta on empiirilisele maailmale vähe tähelepanu pööranud. See tähendab. et Kant üldse köigele ratsionaalselt läheneb ja irratsionaalset, selle söna laiemas möttes inimeses alahindab. Vörreldes teiste euroopa filosoofidega ei saa aga ka öelda nagu oleks Kant ratsionaalsem kui need. Vastupidi, Kant piiras möistuse valdkonda erakordselt. Samal suunal asuvad etteheited ka Kanti eetika kohta. Töepoolest on Kanti eetika puhas möistuseeetika mitte tundeeetika. Kanti arvates on meie tunded sedavörd erinevad, et neist ei saa tuletada mingit üldist ja tingimatut möödupuud hea ja kurja jaoks. 25
Kuid just see, igasuguste tundemomentide körvaleheitmine eetikast ja puhta kohuse röhutamine, kutsub esile protesti romantikutes - Schilleris, Schlegelis jt. Schlegel kirjutab "Athenäum'is": "Kohustus on Kantile köik. Tänutunde kohustusest, väidab ta, peab vanu kaitsma ja hoidma; ja kohustusest on ta ka ise suureks meheks saanud." Muidugi ei saa me arvata, et Kant ei tundnud inimtunnete osa inimese käitumise motiivina. Ta teadis väga hästi , et inimesed juhenduvad oma tunnetest. Aga ta pidas seda köike meelelise "madalaks" sfääriks. Konsekventselt eetiliseks toimimiseks vajas ta aga paremat alust. Kantile on ka etteheidetud, et psühholoogilise meetodi asemel rakendas ta "transtsendentaalset" meetodi. On öige, et Kant seda tegi. Kuid siinkohal peame ütlema: "Muu Kanti ei huvitanud. Tunnetusteooria ja psühholoogia ei kattu!" Kantile on ka etteheidetud, et ta ei liigu geneetiliselt. Ta uurib küll meie möistuse printsiipe , kuid ei kirjelda seda , kust nad pärit on. Möistuse eksistents on tema jaoks seletamatu möistatus. Kas inimene on olend, kes tuli Looja käest valmis kategooriatega peas? Kas ei ole köik see, mis meil peas on hiiglasliku arengu tulemus? Töepoolest hilisem teadus ja filosoofia on siin Kantist edasi läinud. Kanti kriitikute tulemusi selles osas vöib tunnustada ja ikkagi küsida, kas ei olnud just Kant see, kes rajas tee järgnevateks uurimusteks oma üldise looduslooga. Kant ise olevat öelnud: "Saada ümberlükatud, see pole mingi oht, küll aga , olla mittemöistetud."
2. Kanti tähendus filosoofiale
Me peame tunnistama, et kogu 19. sajandi filosoofia ajalugu on Kanti ideede vastuvötmine, nende levimine, vöitlus nendega, nende ümberkujundamine ja taasülesvötmine. 1 See kehtib ka köigi nende epigoonide suhtes, kelle kohta Schiller , seoses Kantiga ütleb: "Kuidas küll üks rikas vöib nii paljudele vaestele toitu pakkuda! Kui kuningad ehitavad, on kärumeestel tegemist." See kehtib ka suurte 19.sajandi mötlejate suhtes. Köik nad seisavad vähemalt ühe jalaga Kanti möttemaailmas. Üks on aga selge: "Filosoofia ei saa olla enam kunagi nii naiivne kui varasematel, lihtsamatel aegadel . Ta pidi teistsuguseks, sügavamaks muutuma , kuna Kant oli elanud."