Näimises pole süüdi mitte meeled (0)

Tartu Ülikool
Filosoofia teaduskond
Referaat
Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena
Immanuel Kant
Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru.
Juhendaja : Eduard Parhomenko
Koostas: Ave Hamatvalejev
Tartu, 2012
Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru.
Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Antud referaadis vaatan lähemalt, kuidas Kant oma teoses Prolegomena on tõstatatanud küsimuse, kuidas on võimalik puhtast mõistusest lähtuv tunnetus? Analüütiliste lausete võimalikkusest on kerge mõista, kuna see tugineb vasturääkivuse seadusele. Sünteetiliste aposterioorsete lausete võimalikkus põhineb aga kogemusel . Kanti arvates sünteetiliste aprioorsete otsustusi tuleb otsida või uurida, kuna see ei tugine mitte vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele.
Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:

• sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked");
  
• analüütilised aprioorsed , mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt " ruudul on neli nurka");
  
• sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt "sirge on lühim tee kahe punkti vahel").
  

Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuse võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad. ( http://et.wikipedia.org )
Analüütilist meetodit järgides , kus eeldatakse, et sellised puhtast mõistusest tulenevad tunnetused on tegelikult olemas, võib tugineda vaid teoreetilise tunnetuse kahele teadusele, nimelt puhtale matemaatikale ja puhtale loodusteadusele, sest ainult need võivad anda objekte kaemuses; ja järelikult, kui neis leiab aset mingi aprioorne tunnetus, võivad nad selle tõesust või selle vastavust objektile näidata in concreto, s.t. näidata selle tegelikkust , kust seejärel võib juba analüütilise meetodiga üle minna selle võimalikkuse aluse juurde. See teeb asja palju kergemaks, sest nüüd üldarutlusi mitte ainult ei rakendata faktidele, vaid nad ka lähtuvad faktidest, samal ajal kui sünteetilise meetodi puhul tuleb neid täielikult in abstracto tuletada mõistetest.
Et aga nendest tegelikest ja ühtlasi põhjendatud puhastest aprioorsetest tunnetustest üle minna võimaliku metafüüsika kui teaduse juurde, peab peaküsimusse lülitama ka loomusunni selliseks teadmiseks, selle mis seda esile kutsub ja üksnes kui looduse poolt antud, kuigi oma tõesuses mitte just usaldusväärne aprioorne tunnetus talle aluseks on, ning mille käsitlemist ilma tema võimalikkuse kriitilise uurimiseta juba tavaliselt nimetataksegi metafüüsikaks; sellega aga jaguneb transtsendentaalne põhiküsimus neljaks eraldi küsimuseks: (§ 5)

Kuidas on võimalik puhas matemaatika ?

Kuidas on võimalik puhas loodusteadus ?

Kuidas on võimalik metafüüsika üldse?

Kuidas on võimalik metafüüsika kui tedaus?
Antud referaadis käsitlen ülevaatlikult kahte esimest transtsendentaalset põhiküsimust, mis on seotud näimise ja aru vahekorraga. Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses", kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi meie jaoks". Tunnetada saabki ainult nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus , et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm (asi iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.
Kõike, mida me ükskõik mil viisil mõistame, mõistame me oma viie meele, aju ja kesknärvisüsteemi abil. Meie silmadel on kindlad ja väga tähtsad võimed, kuid mitte rohkem. Kõrvad suudavad täita mitut tähtsat funktsiooni, mida silmad ei suuda. Maitsmismeel võimaldab aistida asju, mida ei suuda aistida ei meie silmad ega kõrvad. Meie aju suudab tajud korraldada lugematuks hulgaks erinevat liiki asjadeks. Kui loeme üles kõik oma võimed, siis nende piiresse mahtuv ongi kokku see, mida me võime tunnetada. Öeldu ei tähenda, et midagi muud pole olemas, kuid kui see miski, ükskõik mis, ka olemas on, siis ei suuda me seda haarata.
Ei suudeta ette kujutada midagi tõeliselt olevat, ilma et see oleks miski, ilma et sellele oleks omistatud reaalne identiteet . Ei suudeta ette kujutada tagajärgi ilma põhjusteta. Need on mõistuse kategooriad, ilma milleta ei suudaks haarata kübetki meid ümbritsevast maailmast. Samamoodi ei osata kujutleda eset eksisteerivat teisiti kui ruumis või liikuvana väljaspool aega. Ruum ja aeg on tajumisvormid, ilma nendeta ei suudaks mitte midagi tajuda ega mõista. Need tajuvormid on nagu võrgud , millesse püüame kõik oma aistingud . Mõistuse kategooriad (üksus, paljusus , kõiksus, reaalsus , eitus, piiritlus , põhjus, toime, vältimatus, juhuslikkus jne) on raamideks, mis teevad mõistetavaks kõik meelte poolt registreeritu, kuid need kirjeldavad kogemust, mitte asju iseeneses.
Võimaliku tunnetuse maailma sellisena, nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks. Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on " transtsendentne " – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, st. tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.
Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama , kuid siin kerkis tõsine probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe . Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe - ja mis veelgi olulisem, et seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, st teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni. ( http://et.wikipedia.org )
Nüüd aga vaatame lähemalt, kuidas on võimalik Kanti arvates puhas matemaatika? Kuidas on võimalik, et mingi tunnetus, mis sisaldab endas läbinisti apodiktilist tõsikindlust, s.t. absoluutset paratamatust, tuginemata mingile kogemusele ja olles seega puhas mõistuseprodukt, sealjuures aga läbinisti sünteetiline ? Igasugusel matemaatilisel tunnetusel on see eripära, et ta peab kõigepealt oma mõiste esitama kaemuses, ja nimelt a priori, seega sellises, mis pole mitte empiiriline , vaid puhas kaemus , seepärast on matemaatikaotsustused alati intuitiivsed.(§ 6)
Kuidas on võimalik a priori kaeda? Kaemus on kujutlus, seega peab ta vahetult objekti olemasolust sõltuma. Kui kaemus oleks selline, et esitaks asju nõnda, nagu nad on iseendas , siis ei toimuks mingit aprioorset kaemist: kaemus oleks alati empiiriline, sest seda, mis sisaldab objektis iseendas, saab teada vaid siis, kui see olemas ja antud on. Seega on ainult üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena, ja nimelt see, kui ta ei sisalda midagi muud peale meelelisuse vormi, mis subjektis eelneb kõigile tegelikele muljetele, millega objektid mõjutavad. Meeleobjekti võib kaeda üksnes vastavuses selle meelelisusevormiga, võib teada a priori. Siit aga järgneb: laused , mis käsitlevad vaid meelekaemuse seda vormi, on võimalikud ja kehtivad üksnes meeleobjektide kohta; ning samuti ümberpöördult: kaemused, mis on aprioorselt võimalikud, saavad käia üksnes meeleobjektide kohta. Ühesõnaga ruum ei ole midagi, mis on empiiriline, ta on sõltumatu. Asi iseeneses on aga teiselpool kaemusvorme.(§ 9)
Aprioorselt võib asju kaeda üksnes meelekaemusvormi vahendusel, tänu millele võib objekte aga tunnetada üksnes nõnda, nagu nad saavad meile nähtuda, mitte aga sellistena, nagu nad võivad olla iseeneses, ning see eeldus on absoluutselt paratamatu. Ruum ja aeg ongi need kaemused, millised puhas matemaatika seab kõigi oma tunnetuste ja otsustuste aluseks, mis on üheaegselt apodiktilised kui ka paratamatud.(§ 10)
Puhas matemaatika kui aprioorne sünteetiline tunnetus on võimalik vaid seetõttu, et ta käib eranditult üksnes meelteobjektide kohta, mille empiirilisele kaemisele on aluseks puhas (ruumi ja aja) kaemus ja nimelt a priori ning aluseks saab see olla seepärast, et ta on üksnes meelelisuse puhas vorm, mis objektide tegelikule nähtumisele eelneb, kuna ta selle tegelikult alles võimalikuks teeb.(§ 11)
Meelelisus ei seisne loogilises vahetegemises selguse ja ebaselguse vahel, vaid tunnetuse enda päritolu geneetilises eripäras, kuna meeleline tunnetus ei esita asju üldsegi nii, nagu nad on, vaid üksnes viisi, kuidas nad meie meeltele toimivad , ja et seega ei anta nende kaudu arule reflekteerimiseks mitte asju endid, vaid üksnes nähtumusi. Nähtumus tugineb meeltele, otsustus aga arule ja tekkib küsimus, kas objekti määratluses peitub tõde või mitte. Erinevust tõe ja unelma vahel aga ei tehta kindlaks lähtudes objektide juurde käivate kujutluste omadustest, sest need on mõlemal juhul ühesugused, vaid nende seostamisest reeglite järgi, mis määravad kindlaks kujutluste seose objektimõistega, sellest, kuivõrd need võivad kogemuses koos esineda või mitte. Ning seega pole asi üldsegi mitte nähtumustes, kui tunnetus peab näivust tõeks, s.t. kui kaemust, millega objekt meile antakse, hakatakse pidama objekti või kogunu selle eksisteerimise mõisteks, mida on õigus mõelda üksnes arul. (lk 51) Näiteks meeled esitavad meile rongi rataste pöörlemist kord ühes suunas ja siis teises suunas. Kumb see siis tõene on? Niikaua , kui võetakse seda kui nähtust, siis ei ole see vale ega tõde, kuidas rattad ringi käivad ja ei langetata otsust rataste pöörlemise objektiivse loomu kohta. Kui aga hakatakse seda subjektiivset kujutlusviisi objektiivseks pidama, siis võib kujuneda väär otsustus, kus õeldakse, et rattad pöörlevadki rongil tagurpidi . Selles näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru, sest tema ülesanne on langetada nähtumuse põhjal objektiivne otsus.
Järgnevalt teen ülevaate transtsendentaalse põhiküsimuse teisest küsimusest, et kuidas on võimalik puhas loodusteadus? Kui koodus tähendaks asjade eksisteerimist iseeneses, siis ei saaks teda iialgi tunnetada, ei a priori ega ka a posteriori. (§ 14) Loodus on asjade eksisteerimine , kuivõrd on see määratletud üldiste seadustega.
Loodus on vaadelduna kui materialiter, kõigi kogemusobjektide kogum. (§ 16) Kanti huvitab looduse kui kogemusobjektide seaduspärasus. Seadus, millest räägitakse, ei ole empiiriline. Loodusseadus on aprioorset päritolu. Kogemusotsustused ei saa oma objektiivset kehtivust mitte objekti vahetust tunnetamisest, vaid üksnes empiiriliste otsustuste üldkehtivuse tingimusest; see aga ei sõltu iialgi empiirilistest ja üldse meelelistest tingimustest, vaid alati üksnes puhtast arumõistusest. (§ 19) Asjadest ei räägita kui iseenesest, vaid kui võimaliku kogemuse objektidest . Tegemist on asjaga tähenduses, et seda käsitletakse objekti kui sõltumatult kogemusest. Võimaliku kogemuse objekt osutub looduseks.
Peab olema veel teine otsustus, enne kui taju võib muutuda kogemuseks. Puhas aprioorne aru, mille ülesanne on vaid määrata kindlaks üldse see viis, kuidas kaemus võib olla otsustustegevuse teenistuses.
Kui liigendatakse kõik sünteetilised otsustused kuivõrd nad on objektiivselt kehtivad, siis leitaks, et nad ei koosne iialgi ainuüksi kaemustest, mis on nagu tavaliselt arvatakse, seotud üheks otsustuseks üksnes võrdluse abil, vaid nad poleks üldse võimalikud, kui peale kaemusest tulenevate mõistet ei lisanduks veel puhas arumõiste, mille alla need mõisted on subsumeeritud ja alles nõnda ühendatud objektiivselt kehtivaks otsustuseks. Printsiip sirgjoon on lühim tee kahe punkti vahel eeldab, et joon tuleb subsumeerida suuruse mõiste alla, kuid see pole lihtsalt kaemus, vaid tuleneb ainuüksi arust ja on selle teenistuses, et määratleda (joone) kaemust suhtes tema kohta käia võivate otsustustega.(§ 20) Aru on see, mis teeb otsustusi, mis põhjendab , et näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru.
Kogemus koosneb kaemustest, mis kuuluvad meelelisuse juurde, ja otsustustest, mis on üksnes aru asi.(§ 21) Meelte asi on kaeda, aru asi mõelda. Mõtelda aga tähendab seostada kujutlusi teadvuses. Kujutluste seostamine teadvuses on otsustus. Seega on mõtlemine seesama mis teha otsustusi või suhestada kujutlusi otsustustega üldse. Niisiis on otsustused kas üksnes subjektiivsed, kui kujutlused suhestuvad teadvusega üksnes subjektis ja neid seostatakse ainult seal, või nad on objektiivsed. Kui neid seostatakse teadvuses üldse ja seega paratamatult. See seostamine teadvuses võib olla kas analüütiline, samasusele tuginev, või sünteetiline, erinevate kujutluste üksteisele liitmise või lisamise läbi tekkiv. Kogemus seisneb nähtumuste sünteetilises seostamises teadvuses, kuivõrd see on paratamatu.(§ 22)
Mis puudutab suhet nähtumuste vahel, ja nimelt üksnes nende nähtumuste eksistentsi silmas pidades, siis pole selle suhte määratlus mitte matemaatiline, vaid dünaamiline, ja mitte kunagi objektiivselt kehtiv, s.t. kogemuse jaoks kõlbulik siis, kui ta ei seisa aprioorsete printsiipide all, mis alles teevad temast võimalikuks kogemustunnetuse. Seepärast tuleb nähtumused subsumeerida kas siis substantsi mõiste alla, mis asja enda mõistena on aluseks igasugusele eksisteerimismääratlusele, või siis põhjuse ja tagajärje mõiste alla, juhul kui tegemist on ajalise järgnevusega nähtumuste vahel. (§ 25)
Seniste uurimiste tulemus on selline, et kõik sünteetilised aprioorsed printsiibid pole midagi muud kui võimaliku kogemuse printsiibid ning pole kunagi seostatavad asjagega iseeneses, vaid üksnes nähtumustega kui kogemusobjektidega. Seega ei saa ei puhas matemaatika ega puhas loodusteadus käia mitte muu kui ainuüksi nähtumuste kohta ning esitada üksnes seda, mis teeb võimalikuks kas kogemuse üldse või selle, mis, kuna ta tuleneb neist printsiipidest, peab alati olema võimeline olla esitatud mingis võimalikus kogemuses.(§ 31)
Juba filosoofia hallidest aegadest peale on puhta mõistuse uurijad endile peale meeleasjade ehk nähtumuste, mis moodustavad meeltemaailma, välja mõelnud veel erilised mõistusolemused, mis peavad moodustama mõistusmaailma, ja kuna nad pidasid nähtumust ja näivust üheks ja samaks, siis omistasid nad tegelikkuse üksnes mõistusolemustele. (§ 32)
Kokkuvõtlikult öeldes: meeled ei peata, aga aru petab , seega aru on see, mis teeb otsustusi ja näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru.
Kasutatud kirjandus:

• Immanuel Kant, Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena, 1982.
  
• http://et.wikipedia.org
  

Märkused
Transtsendentaalfilosoofia – süstemaatiline uurimistöö küsimuse kohta aprioorsete teadmiste (aprioorsete sünteetiliste otsustuste) võimalikkusest ja võimalikkuse tingimustest – nii meelelisuse, aru kui ka mõistuse jaoks.
Fenomenid – meelteasjad ehk nähtumused, mis moodustuvad meeltemaailma
Transtsendentne – on võimaliku kogemuse printsiipide laiendamine asjade võimalikkusele üldse.
Kategooriline imperatiiv – määratleb tahet absoluutselt
Noumenid – puhtad mõistusolemused (mõtteolemused)
Subjekti - see, mille kohta väidetakse
Predikaati - see, mida väidetakse
Analüütiline - subjekti mõistet selgitavad
Sünteetiline - subjekti mõistest kaugemale minevaid
7