teineteise suhtes piiritletud. Kuidas kirjeldada seda seost? Kirjeldada tuleb, aga kirjeldada ei saa. Lk 132. Mõistusmõistetel on funktsioonid. Erinevad funktsioonid. Piiritlema. Kokku võtma, mis on need funktsioonid, mis ideed täidavad? Regulatiivne, piiri määratlemine, aitavad luua intellektuaalse rahuldava maailmapildi ( 3 funktsiooni). Referaadis näidata, mis need on ja kuidas. Peaks määratlema selle, aga ehk asjades iseeneses, noumenon, mõistuse olemus, kõrgem olend,ei saa määratleda. Aga ehk saab määratleda seda suhet, mis on piiri vahel. ei väida midagi asjade iseendas kohta, aga räägime sellest suhtest, mis on nähtumuste maailmaga. Üks näide: Jumal, kõrgem olend; ei ütle, mis on jumal, aga räägime seosest nähtumuste maailmaga. Deistlik ja teistlik. Jumalat kujutletakse ette kui isiskut, kellele omistatakse mõistusetahe ja heasoovlikkus ja kes on kõrgem olend – kõikvõimsus, lõpmatu tarkus ja headus
Mõtlemine võib toimuda kujutluspiltides ja abstraktsetes sümbolites (mõistete ehk kontseptide ja väidete ehk propositsioonide abil). Olulised mõtlemis-operatsioonid on induktsioon (liikumine üksikult üldisele) ja deduktsioon (liikumine üldiselt üksikule). 3. Tunnetuslik kontiinum Kanti tunnetusteooriast subjektiivse idealismini (I.Kanti ja G.Berkeley tunnetusteooria) I.Kanti teooria: Eristatakse radikaalselt olemust (asi iseeneses ehk noumenon Ding an sich ) ja nähtumust (asi meie jaoks ehk fenomenon). Aistingud annavad tunnetuse sisu, mõistus annab aga vormi "taju ilma mõistuseta on pime, mõistus ilma tajuta on tühi". Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2
meile ruumis üksteise kõrval ilmub. Kui meeled vahendavad aistinguid, siis peab olema väljaspool juba midagi olemas, mis neid mõjutab. Rohkem pole aga võimalik selle välise kohta öelda. Piirid, mis minus endas on, määravad ära selle, et väline ilmub alati teatud "vormis" nagu seda mulle mu meeled vahendavad. Neid piire pole võimalik ületada. Sellest, mis asub ilmingu taga, asjast iseendas (Ding an sich! - Kant nimetab seda ka Noumenon'iks), ma ei saa midagi teada. Asjad on meile kättesaadavad vaid ilmingutena. (die Erscheinungen). Kuid siiski on üks piirang, millel on paratamatu ja üleüldine iseloom - nad on antud meile ruumis. Kõigil inimestel on ühesugune meelelisuse struktuur; kõigile inimestele (kuidas see on teiste elusolendite juures, seda me ei tea) on antud kõik ümbritsev ruumilises vormis. Selles mõttes võib Kant öelda: "Ruumil on empiiriline reaalsus", see tähendab, et sellel on objektiivne
on "võimalikkus vabaduse läbi" (isegi kui see kunagi ei realiseeru), teoreetilise mõistuse sfääriks on "looduse paratamatus". Esimesele vastavad praktilised seadused (ettekirjutused), teisele nomoloogilised seadused. Kant tuletas kõlbluse (ehk käitumist reguleeriva aksioloogia) a priori puhtast mõistusest, mitte inimese loomusest. Ta vastandas inimese kaks loomust: empiiriline inimene (homo phaenomenon, nähtumuslik, fenomenaalne inimene) ja inimene mõistuse kandjana (homo noumenon ehk inimene kui noumen, inimene iseeneses). Inimene mõistuse kandjana on suuteline tõusma kõrgemale oma animaalsest seisundist ning looma mõtlemise kategooriate abil looduse fenomenide kohale täiesti uue mõttelise maailma (moodsalt öeldes mõttelise maailmamudeli). Kõlblus jagunes Kanti õpetuses kaheks valdkonnaks: õiguseks ja moraaliks. Õigus hõlmab inimese väliseid kohustusi, mis nõuavad motiividest sõltumatuid käitumisakte. Moraali
annaabi.ee 
