IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam (0)

Ihtüpatoloogia – on veterinaaria osa, mis käsitleb kalade haigusi (sh nakkushaigusi ja invasioonihaigusi) ja mürgistusi. Seega ihtüpatoloogia on kalade patoloogia .
Patoloogia- ehk haigusõpetus on arstiteaduse ja veterinaaria haru, mis uurib haiguste põhjusi, teket ja nähte ning organismi haiguslikke muutusi. Paaljudele haigustele iseloomulikke üldisi seaduspärasusi käsitleb üldpatoloogia, eri haiguste probleeme eripatoloogia ehk kliiniline patoloogia.
Haigus- on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide ), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses.
Haiguse kulus eristatakse 4 järku:

Peite-ehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus- ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve.

Eel-ehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused- kehatemperatuuri tõus, hingamise ja pulsi sagenemine, isukaotus, toodangu ja töövõime vähenemine. Organism võib selles järgus bioloogiliste kaitsereaktsioonide abil haiguste põhjustest ja nende tagajärgedest vabaneda .

Kliinilise avaldumise ehk kulminatsiooni-ehk haripunktijärgus ilmnevad talitushäired, morfoloogilised kahjustused süvenevad ning kujunevad välja igale haigusele iseloomulikud sümptomid ja kliiniline pilt. Selles järgus võitleb organism ägedalt haigusetekitajatega.

Haiguse lõpe- haigus võib lõppeda täieliku või osalise tervenemisega või surmaga.
Stress on keskkonna või mõne muu faktori toimel esile kutsutud seisund ,mis viib indiviidi adaptiivse vastuse sellisel määral üle normi piiride, et tema võimalused ellu jääda on märgatavalt vähenenud. Bakterite esinemine kõikjal veekeskkonnas või nakkusekandja organismis endas viib selleni , et peaaegu kõikide stressifaktorite korral kala haigestub
Kalakasvatustes mõjuvad stressitegurid e. Stressorid kaladele praktiliselt pidevalt. Esmajoones tuleb nimetada kalade väljapüüki tiikidest, sumpadest või mitmesugustest kalakasvandustes kasutatavatest mahutitest. Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta.
Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele.
Vee temperatuur- Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad , ainupõlvsed ussid ).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C.
Vee hapnikusisaldus - Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest , fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO2 konsentratsioon ). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem.
Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on kõrge ja hapnikusisaldus madal, vähendatakse kaladele antavat söödakogust või ei söödeta kalu üldse. Vikerforelli suremus võib jätkuda veel kuu aja jooksul pärast hüpoksiat aju pöördumatu kahjustuse tõttu. Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti.
Kalade mürgiste ainete sisalduse muutumine vees olevalt pH-st.
Veetemperatuuri kõikumine transpordi jooksul ei tohi ületada 2–3 °C. Selle tagamiseks kaetakse nõud koormakattega või kasutatakse isotermilisi nõusid. Madalamal temperatuuril kalade hingamine ja ainevahetus aeglustuvad, seetõttu väheneb nende hapnikutarve ja mürgise süsihappegaasi eraldumine vette. Süsihappegaasi sisalduse suurenemine põhjustab vee pH languse, pH väärtusest sõltub aga otseselt toksiliste ammoniaagi ja süsihappegaasi sisaldus vees. Süsihappegaasi ülemiseks piirkontsentratsiooniks transpordil on karpkala jaoks 20–35 mg/l ja vikerforelli jaoks 15–20 mg/l. Ammoniaagi piirkontsentratsioon on 0,01–0,02 mg/l. Optimaalne pH väärtus on 7–8,
siis ei ohusta kalu süsihappegaas ega ammoniaak (joonis 35). Karp kalalastele piisav vee hapnikusisaldus on 6–7 mg/l, lõhelastele on vaja 8–9 mg/l. Transpordiks sobivaks madalaimaks piirkontsentratsiooniks loetakse 4 mg/l karpkalale ja 6 mg/l vikerforellile. Surema
hakkavad kahesuvised karpkalad (10 °C), kui hapnikusisaldus langeb alla 0,3–0,5 mg/l; kahesuvised forellid 2,2–2,8 mg/l, kuni samasuvised kalad aga juba 1,5–2 korda suurema vee hapnikusisalduse juures. Hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust.
Kalad teevad siis lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ning suremus suureneb.Vee aereerimisel arvestatakse kaubakala hapnikutarvet rusikareeglina järgmiselt: 10 °C juures vikerforellile 0,25 liitrit ja karpkalale 0,08 liitrit hapnikku 1 kg kala kohta tunnis.
18 °C juures on vastavad näitajad 0,7 ja 0,25 liitrit. Kui karpkala hapnikutarve 10 °C juures võtta võrdseks ühega, siis vikerforellil on see ligikaudu 3 korda ja kohal 1,8 korda suurem, haugil peaaegu sama (1,1), angerjal ja linaskil aga väiksem (0,8). Kindlustamaks
kalale piisava koguse vees lahustunud hapniku olemasolu, on vaja teada, mitu protsenti vette juhitavast hapnikust seal iga konkreetse pihusti kasutamisel lahustub. Kala transpordil püütakse vee hapnikusisaldust hoida 70–100% küllastatu sest, soojas vees
(15–20 °C) 80 (90)–100%. Madalamatel temperatuuridel piisab ka märksa väiksemast sisaldusest, näiteks forellile 5 °C juures 40% (6mg/l). Hapnikupuudusel tõusevad kalad veepinnale õhku neelama, kui asi läheb kriitiliseks, hakkab osa kalu põhja vajuma. Osa hapnikupuuduse tõttu uimaseks jäänud (veel elavaid) kalu ei taastu, eriti kehtib see õrnemate liikide kohta nagu forell , siig ja koha.
Lisaks hapniku pihustamisele vette aereeritakse transpordikonteinereid tugevalt õhuga, mis vähendab kalade ainevahetusjääkide kogunemist, hapniku üleküllastumise ohtu ja segab vett, mille tõttu paakides on hapnikutase ühtlane igas nurgas .
Nõrgalt aereeritud nõudes ohustab kala hapnikupuudus , hästi aereeritud avatud mahutites lämmastikuühendite kontsentratsioon, vee ja hapnikuga täidetud hermeeti listes kottides süsihappegaasi hulk.Sooja ilmaga peaks kalu vedama hommikul või õhtul. Pikemaid peatusi (üle 30 minuti, kottides veol üle 10 minuti) ei ole teel soovitav teha ja autot ei tohi peatudes jätta päikese kätte. Eriti ohtlik on see kalade kottides veo puhul. Pikal peatumisel koguneb kaladele mürgine raske süsihappegaas kotis vee kohale, moodustades seal hapniku vette lahustumist takistava kihi. Seetõttu tekib vees hapnikupuudus, ehkki pakendis on seda piisavalt. Väikesed kalad, eriti lõhelased, võivad lämbuda. Pikemal peatusel tuleb kotte aeg-ajalt liigutada. Päikese käes ülekuumenemisel on hapniku puuduse tekkimise oht eriti suur.
Gaasimullitõbi.
Gaasimullihaigus on kala haiguslik seisund, mille puhul kudedes tekivad gaasimullid . Haigus esineb kalade kasvatamisel soojas vees (soojuselektrijaamade jahutusveed, geotermaalveed), basseinides, akvaariumides ning haudemajades. Tiikides on gaasimulli-
haigust täheldatud vetikate massvohamise korral. Haiguse põhjuseks on vee üleküllastumine gaasidega (peamiselt lämmastik ja hapnik). Haiguslik seisund tekib siis, kui gaaside osarõhk vees muutub väga kiiresti ja kala organism ei suuda sellega kohaneda ning veres sisalduvad gaasid tungivad mullidena ümbritsevatesse kudedesse. Gaaside osarõhu kiire muutus tekib tiikide ja basseinide veega täitmisel survepumpa dega või gaasidega küllastatud vee temperatuuri kiirel tõusmisel. Vastsetel moodus tuvad gaasimullid eelkõige
suuõõnes, vanematel kaladel sooltorus, kehaõõnes, lõpustel, uimedel, lihastes, veresoontes ja naha all. Ujupõis (sagedamini lõhelaste noorjärkudel) võib mahult mitmeid kordi suureneda ja teised siseorganid kokku suruda. Kalad muutuvad rahutuks ja ujuvad kiire-
te sööstudega, neil värisevad uimed ning nad reageerivad tormiliselt välistele ärritustele. Haige kala ei toitu, hoidub vee pinnakihti, kaotab nägemise ja tasakaalu ning hukkub gaasemboolia tagajärjel. Tõrjeks tuleb vältida vee üleküllastumist gaasidega. Selleks peab
tiikides ja basseinides olema pidev ühtlane läbivool, pumpadega veevarustuse või sooja vee kasutamise korral on aga vajalikud aeratsiooniseadmed, vahetiigid või basseinid, kus vee gaasirežiim normaliseeruks.
INFEKTSIOONHAIGUSED e NAKKUSHAIGUSED
Kala nakatumise teed , septitseemia mõiste.
Infektsioon- ehk nakkushaigusteks kitsamas tähenduses loetakse haigusi, mille tekitajaiks on viirused , bakterid ja seened. Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaar sete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks.
Viirushaigused

• Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
  

Lõhelaste viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180–240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd .
Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on
haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 15–20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine , mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad
omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 7–15 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu
ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia , uimede lagunemine , närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje ), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu-
meid lõpustel, siseelundites ja eriti skeletilihastes. Neerude tagumine kolmandik on tugevalt suurenenud. Maks on kaetud tumepunaste laikudega või on kollase värvusega. Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi. Ägeda vormi korral täheldatakse lihaskoes verevalumeid, neeru ja maksa väärastust ning suurt suremust . Kroonilise vormi korral Kalade infektsioonhaigused on peamiseks tunnuseks lõpuste aneemia ja naha tumene mine. Kalade suremus ei ole suur. Äge ja krooniline vorm ei ole omavahel selgelt piiritletud . Kalade eksperimentaalsel nakatamisel haigestuvad kõigepealt neerud . Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 1–2 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise ( ELISA meetod) tulemuste alusel. VHS on väga suureks ohuks forellikasvatusele ja seepärast tuleb rakendada kõiki abinõusid, et vältida haiguse sissetoomist tervesse majandisse kalade ja kalamarjaga. Sugukalu, asustusmaterjali ja kalamarja tuleb tuua ainult nendest majanditest, kus varem ei ole haigust esinenud. VHSi ravi ei tunta. Soovitatakse kasutada antibiootikume (oksütetratsük liin) ja antiseptikume (metüleensinine), mis küll ei hävita viirust, kuid kergendavad haiguse kulgu ja hoiavad ära sekundaarse nakatumise. On leitud ka, et vee pH tõstmisel üle 8,0 väheneb kalade suremus märgatavalt, mistõttu tiikidesse (basseini desse) soovitatakse manustada kustutamata lupja (100–150 kg/ha).
Teised teatamiskohustuslikud ja regristreerimiskohustuslikud kalataudid.
I.Teatamiskohustuslikud loomataudid, sealhulgas zoonossed haigusetekitajad

Eriti ohtlikud loomataudid. Selles osas kalade haigusi ei ole.

Ohtlikud loomataudid
Kalataudid
1) Viiruslik hemorraagiline septitseemia
2) kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos
3) karpkala kevad-vireemia
4) lõhilaste infektsioosne aneemia

Kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos (IHN)
Kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos- Infectious Haematopoietic Necrosis (IHN), tekitajaks on rabdoviirus, mis on lähedane VHSi ja SVC tekitajale. Haigestumist soodustab ca 10°C temperatuur. Temperatuuril üle 15° haigestuvad kalad harva. Haigestuvad peamiselt vastsed rebukotistaadiumis, nende suremus 8...15 päeva jooksul võib olla kuni 100%. Aastatse kalade suremus ei ületa tavaliselt 10%. Kaladel kaaluga üle 100g kulgeb IHN krooniliselt ja kadu on väike. Vastsetel on kliinilisteks tunnusteks verevalumid rebukotis, kõhupinnal, silmades pupilli ümber, nahk on tume, võib esineda punnsilmsus ja astsiit kõhuõõnes. Pärakust väljub pseudoroe pikkade valgete niitidena, uimede alused veritsevad. Siseorganid on aneemilised, rasvkoel, harvem lihastes, võivad olla täppverevalumid. Magu on paisunud, sooles sültjas mass. Mõnikord haiguse ägeda kulu korral võivad need palja silmaga nähtavad tunnused puududa . Haigusele iseloomulik vereloomkoe e hematopoeetilise koe (peaneer, põrn) nekroos on tuvastatav histoloogilise uuringuga. Diagnoos pannakse viroloogiliste uuringute alusel. Haigusetekitaja kandub edasi veega, nakatutakse lõpuste kaudu. Haigust siirutavad asümtomaatilised nakkusekandjad kalad, kalatoidulised linnud , verdimevad parasiidid. Nakkus levib desinfitseerimata kalakasvatusinventariga, kalamarjaga. Haigestumist soodustavad ületoitmine, ülemäärane asutustihedus, kalavedu, järsk temperatuurimuutus. Haiguse üleelanud kalad jäävad kogu eluks nakkusekandjateks.
IHN ravi ei tunta. Ohustatud kalamajandis võib haiguse ägedat faasi vältida, kui tõsta 24 tunni jooksul pärast haigustunnuste ilmnemist temperatuur 5...7 päevaks üle 18°C. Sellega küll viirust ei surmata ja temperatuuri alandamisel normaalseks võib haigus uuesti puhkeda. Otstarbekas on kogu kala likvideerida ja majand desinfitseerida .

Karpkala kevad-vireemia
Peaaegu sama mis kalade punataud .Ühed viirused. Euroopas loetakse see viirushaiguseks.
3. Lõhilaste infektsioosne aneemia (ISA) - Infectious salmon anemia- Tekitajaks on klassifitseerimata RNA viirus. Haigestub atlandi lõhe, spotaansed haiguspuhangud on esinenud lõhedel, kes on olnud kontaktis mereveega. ISA puhanguid esineb sagedamini kevadel ja suve hakul, kui temperatuur on 10°C ümber, üldse aga vahemikus 3°-15°C. Haigestunud kalad on lestargilised. Ägeda puhangu korral silmades verevalumid, lõpused kahvatud ja kõht punnis. Maksas on nekroosikolded, rasvikul täppverevalumid, maks ja põrn on tumenenud ning suurenenud. Maksa värvus varieerub pruunist kuni peaaegu mustani. Soole eesosa võib olla eriti tume. Soole seinas on verepais ja verevalumid. Verevalumid võivad olla ka mao seinas, magu on täidetud viskosse vedelikuga. Suremus võib olla kuni 90%. Kuna ISA viiruse isoleerimisega on probleeme, diagnoositakse vastavat haigust kliinilise pildi, lahanguleidude ja histoloogilise ning hematoloogiliste uuringute põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks saab kasutada immunfluorestsentsmeetodit. On täheldatud viiruse ainult horisontaalselt edasikandumist. Peamisteks nakkusallikateks on elusad ja surnud lõhed ning tapajäätmed, samuti kalatöötlemisettevõtete heitvesi. Kalatäid võivad nakkust edasi kanda. Asutusmaterjaliks tuleb tuua smolte võimalikult vähestest majandistest ja mitte mingil juhul desinfitseerimata mereveega majanditest. Kõiki lõhesid, mis on kuni mitmesaja meetri kaugusel nakkuskolletest, tuleb pidada nakatunuteks ja nad tuleb välja püüda, kuni on diagnoositud ISA. Kogu kala ja tapajäätmed tuleb hävitada. ISA ravi ei tunta.
Bakteriaalsed haigused

• Kalade vibrioos
  

Vibrioos on ägedalt kulgev nakkushaigus, mis iseloomustub muutustega kala keha pinnal ja siseorganeis. Vibrioosi võivad haigestuda paljud mere- ja riimveekalad. Haiguse teki tajaks on ühe viburiga bakter Listonella anguillarum (endise nimetusega Vibrio anguillarum), mille mõõtmed on 1,5 × 0,5 µm. Teadaolevail andmeil areneb bakter vaid soolases vees temperatuuril 6–37 °C. Sagedamini haigestuvad angerjas, tursk , meriforell, lõhe, aga ka haug . Haigus esineb kevadel ja suvel, kui merevee temperatuur on üle 10 °C. Haiguse levikuviisid ei ole selged, kuid arvatavasti levib see otsese kontakti teel. Vibrioos võib esineda ägedalt ning on suure kalade suremusega, kuid ilma kliiniliste haigustunnus teta või siis kroonilise vormina. Eestis on vikerforellidel diagnoositud vibrioosi kõigis mereveelistes kalamajandites.Haiguse välised tunnused on kalaliigiti erinevad. Vikerforellil täheldatakse kehapinnal haavandeid ja verevalumeid ning punnsilmsust (foto 25). Angerjal esineb uimedel verevalumeid, kehapinnal haavandeid ja naha hüpereemiat anaalava ümbruses. Lahangul
täheldatakse vikerforellil neerudes põletikku, tugevat aneemiat ja vere valumeid lihastes, angerjal aga sooltoru ja siseorganite põletikku. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja episootoloogiliste andmete ning bakterioloogilise uuringu tule muste alusel. Merekalade
haigestumisel ei ole tõrjet võimalik teha. Võib vaid suuren dada kalade väljapüüki ja surnud kalade kogumist. Sumpkalakasvatusmajandeis tuleb järgida eriti hoolikalt veterinaareeskirju ning perioodiliselt sumpasid desinfitseerida ja päikese käes kuivatada. Välja on töötatud ja kasutusele võetud polüvalentne vaktsiin. Vaktsiini kasutatakse koos söödaga, aga ka kõhuõõnde süstituna, ning see annab häid tulemusi nii vibrioosi profülaktikas kui ka haigestunud kalade ravil. Kliiniliste tunnuste kadumist ja kalade suremuse vähenemist on saadud sulfamiid- ja nitrofuraan preparaatide kasutamisel (furasolidoon).
PLUSS LEHELT !!

• Lõhelaste frunkuloos
  

Lõhelaste furunkuloos on ägedalt kulgev bakteriaalhaigus, mis iseloomustub mädapaisete moodustumisega lihaskoes, septitseemiaga ja kalade massilise hukkumisega. Furunkuloos on maailmas üks levinumaid lõhelaste haigusi. Haigustekitaja on fakultatiivselt anaeroobne kepikujuline bakter Aeromonas salmonicida, mõõtmetega 0,8 × 0,5 µm. Bakter esineb peamiselt orgaanilise ainega saastunud vees. Haiguse teket soodustavad sööda ja muu orgaanilise aine lagunemine veekogus ja sinna sattunud reoveed . Furunkuloosile on eriti vastuvõtlik paalia, seejärel oja- ja vikerforell . Teised lõhelased haigestuvad harve mini ning haigus ei kul-
ge neil episootiana. Haigustekitajad pääsevad organismi suu kaudu (koos veega või siis süües furunkuloosi surnud kalu) ning läbi nahavigastuste. Nakkus tuuakse majandisse või looduslikku veekogusse kaladega või viljastatud marjaga. Furunkuloosi haigestumist
täheldatakse vee temperatuuril 5–21 °C. Furunkuloos võib avalduda kahel kujul, lihaste- ja soolevormina, või ka mõlemad korraga. Lihastevormi korral moodustuvad lihastes furunkulisarnased paised , mis võivad olla väikesed ja tihked või suured ja pehmed. Nad sisaldavad mäda, mis on tumepunase värvusega ja kubiseb baktereist. Paisete avanemisel jäävad nendest järele sügavad haavandid , mis haiguse üleelanud kaladel hiljem armistuvad (joonis 40, foto 24). Haiguse soolevormi korral täheldatakse sooltoru ägedat hüpereemiat ning anaalavast eritub mäda ja verd. Suremus on aga väga suur, ulatudes kuni 100%ni. Lahangul täheldatakse furunkuloosi korral neerude nekroosi, põrna suurenemist ja tumenemist, verevalumeid lihastes, kõhukelmel ja ujupõie seintes. Enne kala lõppemist lagunevad neerud peaaegu täielikult. Diagnoos furunkuloosile pannakse kliinilise pildi, lahanguleiu ja Aeromonas salmonicida esinemise põhjal paisetes ja siseorganeis. Haiguse avastamisel tuleb kõik kalad realiseerida kas inimtoiduks või loomasöödaks (mitte sööta tagasi teistele kaladele). Tiigid lastakse kuivaks ja desinfitseeritakse kustutamata lubjaga (50–60 ts/ha). Inventari desinfitseeritakse kaaliumpermanganaadi (1 : 100 000) või 2%ses Virkon S-i lahuses kahe tunni vältel. Uued kalad tuleb tuua taudivabast majandist ning kui aasta jooksul ei teki neil haigustunnuseid, vabastatakse majand kitsendustest. Veelgi parem on kalade asemel tuua viljastatud marja, seda eelnevalt jodofooride või glutaaraldehüüdiga (400 g/m3, toimeajaga 10 minutit) töödeldes.
PLUSS LEHELT !!

• Lesta haavandite sündroom:tursa haavandid
  

Lestal tekivad nahahaavandid peamiselt keha alumisel küljel, nad võivad olla erineva suuruse ja kujuga, neid võib olla üks või mitu.Nahk on nekrotiseerunud ja paljanduvad selle all olevad põletikulised punased koed . Haavand võib ulatuda sügavale lihastesse. Suure ja/või mitme haavandi korral on lest suuremal või vähemal määral kõhnunud. On tõenäoline et selliste isendite hulgas on looduslik suremus suhteliselt kõrge. Üldiselt on aga lesta juures tavaline haavandite paranemine. See protsess algab haavandi selvalt ja kehale moodustub arm.Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist ,ebasoodsaid toitumisolusid,keskkonna kõrget bektriaalset saastatust ,takistusi kalade rändeteel, kalapüüki,kalade kudemisaegset käitumist.Need tegurid nõrgestavad kala organismi vastupanuvõimet.Eesti vetes leidub haavanditega lesti aastaringselt,kuid akuutseid haavandeid on palju suve teisel poolel ,eriti isaskaladest. Patogeenideks ,mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid.

• 
  
• Liikuvate aeromoonaste septitseemia(MAS)
  

Haigused, mille tekitajaks on bakterid perekonnast Aeromonas . Tuntumad on karpkalade aeromonoos ,angerjate aeronomoos, lõhelaste frukuloos .Aromonoosid ,mille tekitajateks on enamasti fakultatiivselt patogeensed hydrophila-punctata rühma liigid ,on Eesti noorkalakasvandustes kadusid põhjustanud vikerforellil ,meriforellil, lõhel ja merisiial. Vikerforelli mereveelistes kaubakalakasvatustes võib aeromonoosist tingitud kadu olla mitte väiksem kui vibrioosist põhjustatu, aeromonoosipuhang esineb reeglina pärast vibrioosipuhangut suve teiel poolel. Haugide lapihaiguse tekitajaks peetakse A. punctata t. Haigusele on iseloomulik soomuste laiguti väljalangemine ja nahanekroos, peas võivad esineda sügavamad haavandid,uimede alused on põletikulised ja abstsessidega. Nakkusallikaks on kalad ,kellest haug toitub, sh karpkala. Mageveekogudes saab haigust diagnoosida sümtomaatiliselt, riimvees esineb paljudel karplastel,ahvenal,kohal,rääbisel,siial. Haugide lapihaigus esineb kudeajal , suremus võib olla väga kõrge. Läänemeres haugi ,lesta jt kalade keha pinal haavanditeesinemist seostatakse A. salmonicida atüüpiliste vormidega.

• Flavobakterioosid
  

Flavobakterioosid (fleksibakterioosid) on lõhelaste noorjärkudel sagedased bakteriaal haigused, mille tekitajaiks on müksobakterid Flavobacterium psychrophilum ja Flavobacterium columnare. Eelsoodumuseks haigestumisele on vee suur lämmastiku ühendite sisaldus ning vähene hapnikusisaldus, hüpovitaminoosid ja kalade kehapinna vigastused, aga ka ülenormatiivne paigutustihedus ning teised stressi tekitavad asja olud. Haigus esineb tavaliselt sügisest kevadeni, veetemperatuuril 4–12 °C. Haiguse korral esinevad septitseemia tunnused, tugevad aneemianähud ja põrna märgatav suurenemine. Maimude suremus on 50–80%. F. columnare põhjustatud haigus esineb suvekuudel veetemperatuuril üle 15 °C. Kõige iseloomulikumaks haigustunnuseks on heledad, teravalt piiritletud laigud kehapinnal. Kalade kehavärvus tumeneb, esineb punnsilmsus ning haiguse arenedes tekivad nahahaavandid sabavarrel ja pea piirkonnas.Flavobakterioose diagnoositakse bakterioloogiliste uuringutega ja ravimi valikuks tehakse antibiogrammid. Kalade raviks võib kasutada kõiki sobivaid antibakteriaalseid vahendeid, kuid haigustekitajad muutuvad kiiresti ravimiresistentseteks. Tulemusi on saadud formaliinivannidega kontsentratsioonis 1 : 6000 (1 ml värsket formaliini 6 liitri vee kohta) toimeajaga 30 minutit ja oksütetratsükliiniga (3 grammi 1 kg sööda kohta 8–10 päeva järjest). Flavobakteriooside ärahoidmiseks on oluline maimude paigutustiheduse pidev jälgimine, nende optimaalne söötmine ja võimaluse korral veetemperatuuri reguleerimine.
TOITUMISHÄIRETEST PÕHJUSTATUD HAIGUSED

• Maksa tseroidväärastus
  

Maksa tseroidväärastus esineb peamiselt vikerforellil ja tekib väheväärtuslike või halbades tingimustes hoitud söötade söötmisel. Forellide ebaõige söötmine viib rasvumisele, mis omakorda soodustab küllastumata rasvhapete kogunemist organismi, nende muundumist küllastunuiks ja tseroidi teket. Tseroid on pigment , mis ladestub maksas, rasvkoes , neerudes ja põrnas mitmesuguste patoloogiliste protsesside puhul. Eristatakse ägedat ja kroonilist haiguse kulgu. Ägeda vormi korral kala kehapind tumeneb ja võib muutuda peaaegu mustaks. Kalad loobuvad söödast, hoiduvad kalda äärde ega karda hirmutamist, haiguse ägenedes kaotavad tasakaalu ja hakkavad pöörlema. Lõppemine on tavaliselt massiline. Haigestuvad ja hukkuvad esmajärjekorras suuremad ja paremas toitumuses olevad kalad. Haigetel kaladel täheldatakse sageli punnsilmsust ja lõpuste aneemiat. Haiguse kroonilise vormi korral ei ole kalade naha värvus ja käitumine muutunud. Ainsaks tunnuseks on lõpuste tugev aneemia. Kalade massilist lõppemist ei täheldata, nad surevad ükshaaval pikema aja jooksul. Ägeda haigusvormi korral hakkab kalade lahangul silma maksa ebatavaline välimus ja rikkalikud rasvaladestised siseorganeil. Maks on mõõtmetelt mõnevõrra suurenenud ja värvuselt kollakas . Mõnikord on maks laiguline, kollane värvus vaheldub valge ja punasega . Sapipõis on tavaliselt täitunud kollaka läbipaistva vedelikuga. Sooltoru on kogu ulatuses hallikasvalge. Sooltoru seinad on õhenenud, pudedad ja poolläbipaistvad. Magu on tühi või osaliselt täidetud valge läbipaistva vedelikuga. Paljudel juhtudel täheldatakse ka sooltoru põletikku. Siis on sooltoru täidetud mädajasverise limaga. Histoloogilisel uuringul leitakse muutusi maksa rakkude tsütoplasma struktuuris. See on muutunud sõmerjaks ja sinna on ilmunud väikesed tihedad moodustised, tseroidi graanulid . Aja jooksul need graanulid suurenevad ja suruvad katki neid ümbritseva rakukesta. Mida rohkem on graanuleid ja mida suuremad need on, seda enam on muutunud ka maksa välimus. Haiguse lõppjärgus normaalset maksakude peaaegu ei esine. Haiguse kroonilise vormi korral leidub rasvaladestisi siseorganeil vähe või need puuduvad hoopis. Magu ja sooltoru sisaldavad tavaliselt mõningal määral ka sööta. Tõrjeks lõpetatakse eelkõige forellide söötmine ja hoitakse neid nädalapäevad näljadieedil. Söötmist alustatakse värske, konserveerimata söödaga (põrn, värske kala), kuhu on täiendavalt lisatud vitamiine.
KASVAJAD

• Vikerforellide maksakasvaja e hepatoom
  

Vikerforelli maksakasvaja e hepatoom tekib kantserogeensete ainete, peamiselt aflatoksiinide toimel kalamajandites kasvatatavatel vikerforellidel. Aflatoksiinid on looduslikud toksilised ja kantserogeensed ühendid, mis tekivad hallitusseente Aspergillus flavus’e ja
A. parasiticus’e ainevahetuse saadusena soodsa temperatuuri (umbes 30 °C) ja niiskuse (97–99%) tingimustes. Haigestuvad
kahesuvised ja vanemad kalad. Haiguse kulg on otseses sõltuvuses vikerforellide söödas olevate õlikookide hulgast: mida rohkem viimaseid on, seda kiiremini areneb haigus. Eestis esines ulatuslik vikerforellide haigestumine kaheksakümnendate aastate alguses.
Algul ilmuvad maksa valkjad, mõnemillimeetrise läbimõõduga ümarad kolded , mis suurenedes omandavad ebakorrapärase kuju ning punase värvuse. Suur kasvaja võib sisaldada nekroosikoldeid ning vedelikuga täidetud põisi. Neil juhtudel on kaladel pugukuju-
line paksenemine kõhu eesosas . Siirdeid esineb harva. Vikerforellil tekitavad kasvajaid üliväikesed aflatoksiini annused (0,1 µg 1 kg sööda kohta). Kalade lõppe mine maksakasvaja korral ei ole üheaegselt massiline, vaid nad hukkuvad ükshaaval pidevalt. Ravi ei tunta. Tõrje on profülaktiline – vikerforellidele ei tohi sööta afla toksiine sisaldavat sööta. Ennetamiseks on vajalik regulaarne sööda keemiline kontrollanalüüs.

• Lesta maksakasvajad
  

Lestal on maksakasvajaid ja kasvajaeelseid muutusi leitud Põhjameres ja Läänemeres sagedusega umbes 1% suurematel isenditel pikkusega 25 cm või enam. Soome lahes ja mujal Läänemere põhjaosas on vaadeldavat patoloogiat 20.sajandi viimase aastakümne esimestel aastatel leitud sagedusega kuni 10% lestadel pikkusega 30cm või enam, emaslestadel sagedamini kui isastel. Makroskoopiliselt meenutavad need kasvajad vikerforelli maksakasvajaid, nende hulgas on leitud ka kartsinoome. Maksakasvajate esinemist lestal seostatakse veekogude reostusega ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kantserogeense toimega.

• Angerjate stomatopapillomatoos
  

Angerjate lõugadel ,harvem teistes kehapiirkondades,võivad areneda omapärased näsataolised kurrulised moodustised, mida nende väliskuju tõttu on võrreldud lillkapsaga(foto8). Algul on nad valged, hiljem muutuvad pruunikaks.Eriti tumedaks muutuvad nad kala selgmisel poolel . Tegemist on epiteelkoe kasvajaliste vohanditega,mida toetab sidekoeline strooma . Haiguse edasi arenedes kasvajaid nekrotiseeruvad, nekroosikolletesse ilmuvad saprofüütsed seened ja bakterid, mis tüsistavad haiguse kulgu. Stomatopapillomatoosihaigete angerjate kasv aeglustub järsult,nad kõhnuvad,nende rasvasisaldus võib mitmekordselt langeda ja lõpuks nad surevad. Lahangul leitakse fibroepiteliaalse koe vohandeid ka siseorganitest, eelkõige maksast ja soolestikust. Stomatopapillomotoosi etioloogia on viiruslik. Kuidas toimub nakatumine , pole selge. Et nakkuse levikut mitte soodustada , on soovitatav väljapüütud haiget angerjat vette tagasi mitte visata. Angerjate stomatopapillomotoosiviirust loetakse inimesele ja lihatoidulistele loomadele ohutuks.

• Haugi lümfosarkoom
  

Haugi lümfosakroomi iseloomustab hallikasroosade, osaliselt punaste kasvajaliste vohandite esinemine kala kerel,peas ja uimedel. Kujult on need enamasti ovaalsed ja võivad kasvada kuni 5 x 10 cm suurusteks, neid võib olla üks või mitu(foto9). Lümfosarkoomi on leitud kolmeaastastel ja vanematel haugidel. Eesti vetes on lümfosarkoomi sageduseks selle haiguse esinemise kõrgaegadel hinnatud 1..6 % , tugevasti reostatud piirkondades enamgi. Histoloogiliselt eristatakse haugil (Esox lucius ) vaadeldava patoloogia raamides kolme tüüpi lümfoomi, millest kahe puhul on kirjeldatud infiltreerumist skeletilihastesse, kus ta põhjustab lihaskiudude degeneratsiooni. Lümfosarkoom haarab ka siseelundeid ning haigus ning haigus lõpeb enamasti kala surmaga. Kuigi lümfosarkoomi on haugil leitud sagedamini enamreostunud rannikuvetest, ei peeta reostust selle haiguse esmaseks põhjustajaks. On esitatud arvamust ,et haugi lümfosarkoomi tekitajaks on viirus. Lümfosarkoom rikub haugil mitte ainult kaubandusliku välimuse ,vaid muudab ta ka inimese toiduks kõlbmatuks.
SELGITAMATA ETIOLOOGIAGA HAIGUSED

• Karpkalade punataud
  

Punataud on karpkalade kõige levinum haigus kogu maailmas. Peale karpkala haigestub veel sasaan , harvemini hõbekoger ja linask. Viimasel ajal peab enamik uurijaid haiguse primaarseks põhjuseks filtreeruvat viirust, kusjuures baktereil (Aeromonas hydrophila) on haiguse kulgemisel sekundaarne osa tähtsus. Osa teadlasi on seisukohal, et tegemist on koguni viie erineva karpkalade haigusega:
1) aeromonoos,2) pseudomonoos, 3) kevadine viirushaigus, 4) hemorraagiline septitseemia, 5) nakkuslik vesitõbi.
Haiguse tekkele ja kulule avaldab olulist mõju vee temperatuur. Haigus puhkeb tavaliselt suve algul ja kestab sügiseniKarpkalad võivad haigestuda igas vanuses. Põhja poolsetes piirkondades haigestuvad peamiselt täiskasvanud kalad, oht on suur ka sugukaladele; lõunapoolsetes põevad punataudi kahesuvised ja isegi samasuvised karpkalad. Haiguse läbipõdenud kaladel tekib immuunsus ja kui sama kala haigestub veel kord, siis kergekujuliselt. Punataud levib peamiselt haigete kaladega, seepärast on haiguse leviku seisukohalt väga oluline kalade majanditevaheliste ümbervedude piiramine ja välti mine. Haigestumist soodustab kalade tihe paigutus . Kliiniliselt eristatakse kaht haiguse põhivormi: ägedat, mida iseloomustab kõhuõõne- vesitõbi, ja kroonilist, mille puhul tekivad kehapinnale haavandid (foto 23). Haiguse peiteperiood võib kesta kuni kuu aega ja see sõltub mitmest tegurist, eriti aga keskkonna temperatuurist, haigustekitaja virulentsusest, aga ka kala vastupanuvõimest. Punataudi kliiniline kulg on väga varieeruv . Ägeda kulu korral on haiguse esimesteks tunnusteks kõhuõõne-vesitõbi, punnsilmsus ja soomuste turritamine. Sel juhul kulgeb haigus kiiresti (2–3 nädalat) ja lõpeb 80–90% kalade hukkumisega. Kroonilise vormi korral esinevad kalade kehal visalt paranevad haavandid ning kalade hukkumine on tunduvalt väiksem (40%). Kalade massilise haigestumise ja kliiniliste tunnuste olemasolu korral saab haigust diagnoosida nende tunnuste ja episootoloogiliste andmete alusel. Et punataudile omased kliinilised tunnused (kõhuõõne-vesitõbi, haavandid keha pinnal jt) võivad esineda ka teiste haiguste korral, tuleb diferentsiaaldiagnoosiks korraldada bioproov. Selleks isoleeritakse osa haigeid kalu väikesesse tiiki või basseini ja pannakse nende juurde terveid kalu. Tüüpiliste haigustunnuste kujunemine lisatud kaladel kinnitab diagnoosi õigsust. Tõrjeks tuleb eelkõige vältida nakkuse sissetoomist tiigimajandisse. Kui seda ei saa kindlaks teha, tuleb kalad paigutada 20 päevaks karantiini (vee tem- peratuur üle 20 ºC). Punataudi tunnuste puudumisel paigutatakse kalad karantiiniaja möödumisel majandi tiikidesse, haigustunnuste ilmnemisel aga realiseeri takse nad kaubakalana või hukatakse.Punataudi puhkemisel kehtestatakse majandile kitsendused, mille puhul kalade sisse- ja väljaviimine kasvatamise eesmärgil toimub vaid veterinaartöötajate loal. Pärast haigete kalade likvideerimist tuleb tiike desinfitseerida kustutamata lubjaga (25 ts/ha) ja need üheks suveks tühjaks jätta.Ravimeid kasutatakse punataudi puhul nii profülaktikaks kui ka raviks. Esimeseks tõhusaks ravimiks osutus metüleensinine, mida antakse koos söödaga. Samuti annab tulemusi kalade pikaajaline vannitamine metüleensinise lahuses. Antibiootikumidest on osutunud efektiivsemaks enrofloksatsiin, mida süstitakse kaladele kõhuõõnde, söödetakse koos söödaga ning kasutatakse ka vannitamiseks. Paremaid tulemusi annab antibiootikumide süstimine koos õlidega või teiste deponentidega. Eestis saime kõige paremaid tulemusi furasolidooniga, mida söödeti kaladele ravimsöödana (1 kg furaso lidooni 1 tonni segajõusööda kohta). Saksamaal on välja töötatud karpkalade puna taudi vastane vaktsiin, mida laialdaselt ka kasutatakse.

• Karpkalade lõpusenekroos
  

Karpkalade lõpusenekroos on lõpuste kahjustusega kulgev mittenakkav haigus. Tekkepõhjuseks on tiikide liigne saastumine orgaanilise ainega. Kõrge veetempera tuuri (üle 20 °C) ja pH puhul üle 9 esinevad vees olevad lämmastikuühendid põhiliselt vaba ammoniaagina, mis on kalale väga toksiline. Haigestuvad peamiselt kahesuvised karpkalad suve teisel poolel, mil vee temperatuur on kõrge ja füto planktonit rikkalikult (suurendab vee pH-d). Haiged kalad muutuvad loiuks, hoiduvad veepinna lähedusse ja söövad halvasti. Lõpused kaotavad normaalse värvuse, on turses, limased ja kaetud õhukese valge katuga. Haiguse arenedes lõpuselehekeste tipud paksenevad ja lõpusekaas ei sulgu enam tihedalt. Haiguse läbipõdenud kaladel lõpuselehed hiljem regenereeruvad. Haiguse alguses esineb neerude turse, hiljem nad suurenevad ja muutuvad kohevaks. Maks on hele ja vahel kollane. Haigust diagnoositakse kliinilise pildi ja tiigi hüdrokeemiliste näitajate alusel. Eestis on lõpusenekroosi esinenud mitmes kalamajandis soojadel suvedel peamiselt kahesuvistel karpkaladel suure paigutustiheduse ja intensiivse söötmise korral. Ravi eesmärgil kasutatakse kloorlupja samas annuses kolm päeva järgemööda ja vajaduse korral korratakse seda nädala möödudes.

• Karpkalade ujupõiehaigus
  

Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiifilised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist – Sphaerospora renalis. Hiljem võib lisanduda teisene infektsioon bakterite või seente poolt, mis olulisel määral raskendab haiguse kulgu. Lisaks karpkaladele haigestuvad ka sasaanid ning nende ristandid karpkaladega. Haigusele on kalad vastuvõtlikud kõigis vanuserühmades, kuid sagedamini ja iseloo mulikumate tunnustega haigestuvad samasuvised karpkalad. Haiguse peiteperiood on suhteliselt pikk. Suveperioodil, kui vee temperatuur on üle 15 °C, on selle kestus 1,5–2,5 kuud. Kirjanduse andmeil ei arene haigus 15 °C madalamal temperatuuril. Haiguse levitajaiks on eelkõige haiged kalad, aga nakkus võib levida ka vee ja tiigimuda kaudu. On tehtud kindlaks, et haigus ei kandu edasi germinatiivsel teel, st koos kaladelt võetava marja ja niisaga. Ujupõiehaigusele on iseloomulik, et see puhkeb taudivabas majandis esialgu ägeda vormina, põhjustades kalade massilist suremist. Järgmisel aastal kulgeb haigus kergemalt ning edaspidi haigestuvad vaid üksikud kalad.Ujupõiehaigus võib esineda ägeda, kroonilise või haigustunnusteta vormina. Ägeda vormi korral on kõige iseloomulikumaks tunnuseks ujupõie kahjustused, mis võivad ulatuda kuni elundi seinte täieliku lagunemiseni. Seejuures satub seal olnud õhk kõhuõõnde, kalal aga esinevad koordinatsioonihäired (ujub küljel või pea allpool). Ägeda haigusvormi korral surevad kalad hulgaliselt, mis võib mõnikord ulatuda 100%ni. Kroonilise haigusvormi puhul esineb küll ujupõie seinte põletik, kuid mitte nende lagunemine. Samuti võib ujupõie seintel täheldada veresoonte laienemist , vere valumeid ning tumedat pigmenti – hemosideriini ladestisi. Selle haigusvormi korral haigestub tavaliselt 20–30% tiigis olnud kaladest ja suremus ei ole suur. Tunnusteta haigusvormi korral ilmnevad sellele haigusele tüüpilised muutused vaid ujupõie seinte histoloogilises
ehituses. Ujupõiehaiguse korral esineb kõrvalekaldeid ka verepildis: väheneb hemoglobiinisisaldus, pikeneb settereaktsioon ning on muutusi leukotsüütide valemis ja seerumi valgusisalduses. Diagnoos pannakse haiguse ägeda ja kroonilise vormi korral kliinilise pildi ja lahanguleiu alusel. Lahata tuleks vähemalt 50–100 kala. Haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatakse kalamajandis kitsendused. Sellises isolee ritud majandis kujuneb kaladel ujupõiehaiguse suhtes immuunsus ja aja jooksul haigus kaob. Haigestunud kalade ravimine on kulukas ja vähe tagajärjekas. Mõningaid tulemusi on andnud ravi metüleensinise, furasolidooni ja antibiootikumide manustamisel söödaga. Profülaktika antibiootikumidega nende tavalisel süstimisel ei ole andnud tulemusi arvatavasti haiguse pika peiteperioodi tõttu. Perspektiivne näib olevat antibiootikumide süstimine suurtes kogustes koos vaseliinõliga, mis tagab nende prolongeeritud toime kala organismis. Olgu aga lisatud, et sellist profülaktikat on võimalik teha vaid sugu- ja asenduskaladele.
M-74 sündroom
M-74 on Läänemeres vabalt elavate lõhede ja nende järglaste haigus. Paljudel Rootsi ja Soome jõgedesse kudema tulevatel lõhedel, nii emas- kui isaskaladel, täheldatakse ebanormaalset, laperdavat või kõikuvat liikumist. Selliseid kalu leidub sagedamini suuremate isendite hulgas. Nende kalade mari on enamasti hele, sisaldades vähe astaksantiini, mis tavaliselt annab lõhe marjale iseloomuliku punaka värvuse.Selgitamata etioloogiaga haigused. Lõhe eelvastsetel ilmnevad haigusnähud tavaliselt 2–3 nädalat pärast koorumist, kui suur osa rebukotist on juba ära kasutatud. Nad lamavad veekogu põhjas, reageerivad loiult välistele ärritustele ja teevad aeg-ajalt ootamatult ujumissööste. Haiged eelvastsed on tumedamad, nende rebukotis võivad esineda verevalumid. Areneb punnsilmsus, lõpused on hüpereemilised, lõpusekaaned on laiali ja suu lahti. Eelvastne ei hinga enam, kuid süda veel töötab. Eelvastsed surevad 3–5 päeva jooksul pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist. Leiti, et ühetunnine eelvastsete vannitamine 1%ses tiamiinilahuses andis häid tulemusi. Vannitamise ajal on vaja vett aereerida ja vee pH neutraalsena hoidmiseks lisada 0,1 M NaOH lahust. Selgus ka, et haigust saab ära hoida, kui viljastatud marja vannitada 0,1%ses tiamiinilahuses. Tiamiinivanni järel taanduvad eelvastsetel juba ilmsiks tulnud esimesed M-74 tunnused. Tuleb rõhutada, et M-74 ei ole kunagi esinenud majandis üleskasvatatud sugukaladel ega nende järglastel. See on vabalt elavate lõhede ja nende järglaste haigus. Haiges tumise tingimused ja põhjused pole veel lõpuni selgeks saanud, kuid on ilmne, et oma osa mängivad nii lõhelaste toiduvalikus toimunud muudatused, mille taga võivad peidus olla nii üldisemad nihked ökosüsteemis kui ka mõningad keskkonnas leiduvad toksilised ühendid (DDT, heksakloraan jt).Eestis tekkisid esmakordselt probleemid M-74ga 1996. aastal Narva jõest püütud lõhede järglastel.
MÜKOOSID

• Saprolegnioos e dermatomükoos . Staffi haigus.
  

Saprolegnioosi tekitajaiks on mitmed hallitusseened, peamiselt Saprolegnia ja Achlya perekondadest. Hallitusseened kujutavad endast peenikeste ja jämedate niitide kogumikku. Saproleegniad arenevad soodsalt surnud orgaanilisel substraadil (lõpnud kalad, nekrotiseerunud koed, surnud marjaterad joonise), kuid võivad kasvada ka elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks
põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda kaladel aastaringselt, kuid nagu viimaste aastate uurimistulemused näitavad, on erinevail seeneliikidel veetemperatuuri suhtes erinevad nõuded. Kõige enam esineb saprolegnioosi siiski kevadel ja sügisel.Haiguse varajases staadiumis täheldatakse kalade kehapinnal, uimedel ja lõpustel peeni
valgeid niidikesi. Mõne päeva pärast tekib tabandunud piirkondades valkjas või hall vatitaoline katt , mis koosneb seeneniidistikust ja nekrotiseerunud epiteelirakkudest (joonis 41, foto 27). Saproleegniad võivad tungida edasi nahaalustesse kudedesse, lagundada need ja jõuda siseorganiteni. Seene arenemise kiirus ja kudede kahjustused olenevad kala seisundist (organismi üldseisundi nõrgenemisel areneb seen kiiremini), vee temperatuurist, gaaside sisaldusest, vee reostatusest ja teistest keskkonnatingimustest. Elutingimustest olenevalt kalad tervistuvad või hukkuvad. Üldiselt on haigusel sekundaarne iseloom, sest primaarseks põhjuseks on ümbritseva keskkonna tingimuste halvenemine, infektsioon- ja invasioonihaigused, traumad joonise. Täiesti terved kalad heades tingimustes saprolegnioosi ei haigestu. Looduses on saprolegnioosi allikaks väiksemate veeloomade , putukate ja kalade laibad. Diagnoos pannakse haigestunud kalade välise vaatluse ning mikroskoopilisel uuringul seeneniidistiku leiu alusel. Seene liigi määramine ei ole praktilises ihtüopatoloogias oluline, sest erinevate liikide patogeensus on ühesugune. Saprolegnioosi tõrjel on kõige tõhusamaks abinõuks selliste tingimuste loomine majandis, mis tagaks kaladele puhta hapnikurikka vee ja täisväärtusliku sööda ning hoiaks ära nende vigastumise. Haigeid kalu ei tohi hoida tihedalt koos sumpades või basseinides, vaid nad tuleb paigutada hõredalt veekogusse. Kalamarja haigestumise ärahoidmiseks tuleb juba marja võtmisel püüda see maksimaalselt viljastada, sest viljastamata jäänud marjaterad hukkuvad ja on esmaseks invasiooni koldeks. Ravivahendeist on saprolegnioosi tõrjel saadud tulemusi formaliiniga töötlemisel kontsentratsioonis 1 : 500 kuni 1 : 1000, toimeajaga 15 minutit. Fungitsiidsed on ka kaaliumpermanganaadi (1 : 100 000, toimeaeg 15 min) ja vasevitrioli (1 : 200 000, toimeaeg 1 tund) lahus. Laialdaselt kasutatakse praktikas marja töötlemiseks ka aniliinvärve.
Staffi haigus
Staffi haiguseks nimetatakse üht saprolegnioosi erivormi. Haigestuvad peamiselt samasuvised karpkalad talvitustiigis. Haigestumist soodustavaiks faktoreiks on pikemaajaline madal veetemperatuur (alla 1 °C) ning vee madal pH. Kaladel kahjustuvad peamiselt ni-
nasõõrmed, kus hakkab arenema seeneniidistik . Haiguse süvenedes täidab see ninasõõrmed, tungib välja ning katab valge padjana ninamiku ja silmadevahelise ala. Tugevasti tabandunud kalad hukkuvad. Haigestuvad eelkõige mittestandardsed, kasvus ja arengus kängunud kalad. Staffi haiguse ärahoidmiseks soovitatakse tõsta vee temperatuuri läbivoolu vähendamisega talvitustiigis ning sissevoolavale veele lubja lisamist. Kui arvatavaks põh juseks on vee suur happelisus, võib lisada sissevoolavale veele lupja. Koos läbivoolu vähenda misega tuleb aga kindlasti jälgida vee hapnikusisaldust ning teisi hüdro keemilisi parameetreid.

• Branhiomükoos
  

Branhüomükoosi tekitajaks on alamate klorofüllita taimede hulka kuuluv seen Branchiomyces sanguinis. Seen koosneb tugevasti hargnenud, vaheseinteta niidistikust, läbimõõduga 9–15 mikromeetrit. Seeneniidistik tabandab üksnes veresooni, lokaliseerudes arterites , veenides ja kapillaarides. Veresoonte seinast läbitungimisel seene kasv seiskub. Seeneniidistikus moodustuvad spoorid , mis võivad paikneda nii üksikuna kui ka rühmiti ning on vajalikud paljunemiseks.
Branhüomükoosi haigestuvad paljud mageveekalad , kuid kõige vastuvõtlikumad on karpkalad. Viimasel ajal on täheldatud ka vikerforellide ja siigade tabandumist.Branhüomükoos on suveperioodi haigus ning haiguspuhangud esinevad kõige soojemal
ajal, kui veetemperatuur püsib üle 20 °C. Seepärast esineb karpkalakasvatuse põhjapoolsemais piirkondades seda haigust harva. Haiguse tekke oluliseks eelduseks on orgaanilise aine rohkus vees. Tavaliselt on branhüomükoosi puhkemisel vee biokeemiline hapnikutarve 20 ja rohkem, mis näitab veekogu tugevat saastatust orgaanilise ainega. Haiguse teket soodustab vee vähene läbivool või selle puudumine ning partide kasvatamine tiigis.Branchiomyces sanguinis eluneb saprofüüdina tiigi mudas. Muda üleskerkimisel satuvad spoorid kalade lõpustele ja hakkavad siin arenema. Arenev seeneniidistik tungib kapillaaridesse ja sealt suurematesse veresoontesse. Ebaühtlase verevarustuse tagajärjel on osa lõpustest intensiivselt punased, osa aga heledad (mosaiigitaoline pilt). Hiljem hele osa kärbub ja laguneb bakterite toimel ning tekib lõpuste mädanik. Lõpuste kui hingamisorgani ulatuslik kahjustumine põhjustab kalade hukkumist. Olulised nihked on branhüomükoosi korral ka kalade verepildis. Järsult suureneb juba haiguse alguses granulotsüütide arv, kuid väheneb lümfotsüütide hulk, haiguse kõrgperioodil leidub veres hulgaliselt monotsüüte ja polümorftuumseid leukotsüüte. Haiguse esmaseks tunnuseks on kalade muutunud käitumine. Kalad lakkavad toitumast, kogunevad parvena vee pealmistesse kihtidesse ning hoiduvad kalda lähedale. Haiguse süvenemisel kogunevad kalad tiigi sissevoolule, mõned neist seisavad vertikaalses asendis ning ei reageeri inimese lähenemisele. Sellised kalad jäävad juurdekasvus tugevasti maha. Haiguse kliiniline periood kestab 5–7 päeva.Diagnoos pannakse episotoloogiliste andmete, kliiniliste tunnuste ja seeneniidistiku leiu põhjal lõpuste veresoontes. Branhüomükoosi kindlakstegemisel kehtestatakse kalamajandile kitsendused. Branhüomükoosi tõrje seisneb peamiselt haiguse profülaktikas. Suvetiigid peavad olema talvel kindlasti kuivad ning sügisel tuleb neisse külvata kustutamata lupja vähemalt 25 ts/ha. Haiguspuhangu ilmnemisel tuleb katkestada söötmine, suurendada vee läbivoolu tiigis ning viia tiigivette lupja 150–200 kg/ha. Lubi tuleb eelnevalt lahustada.
Lõhelaste süvamükoos
Eestis pole esinenud . On organites ja pinnal.
PARASITOOSID
Ainuraksetest põhjustatud haigused

• Kostioos
  

Kostioos on naha ja lõpuste kahjustusega kulgev noorkalade haigus, mille tekitajaks on ainurakne viburloom Costia necatrix (syn. Ichthyobodo necator), kes parasiteerib kala kehapinnal ja lõpustel. Parasiit on pirnikujuline, pikkusega 5–20 µm ja läbimõõduga
3–10 µm. Keha eesmisel osal on kaks pikka viburit, mille abil parasiit saab vees edasi liikuda (joonis 43). Kostia talub temperatuuri 2–30°C, kuid paljunemiseks sobib talle kõige enam 25–28 °C. Samuti on täheldatud kostiate kiiret paljunemist vee madala pH korral. Kostiad paljunevad lihtpooldumise teel. Kostioosi haigestuvad mitme kalaliigi kuni kahe kuu vanused maimud. Vanemad kalad võivad olla parasiidi kandjaiks. Haigus esineb kevade lõpul ja suvel. Kala nahale ja lõpustele kinnituvad parasiidid kahjustavad tugevasti epiteeli . Kahjustatud aladel hakkavad arenema seened ja sekundaarne mikrofloora. Nahale ilmub sinakashall katt. Haigus kulgeb kiiresti ning juba mõni päev pärast haigete kalade avastamist on suurem osa kaladest tabandunud. Haiged kalad ujuvad vee pindmises kihis, kogunevad tiigi või basseini sissevoolule ning neelavad õhku. Tõrje aluseks on kalamajandis ettenähtud profülaktikaabinõude hoolikas täitmine. Esmajoones on vaja vältida haigustekitajate sissetoomist majandisse. Häid tulemusi kostioosi puhul annab formaliini kasutamine maimude vannitamisel (150 ml 38%st formaldehüüdi 1000 liitri vee kohta). Toime aeg 15–30 minutit. Forellimaimusid võib kostioosi puhul vannitada ka 2,5%ses keedusoolalahuses 15–20 minutit, karpkala maimusid 5%ses keedusoolalahuses 5 minutit.
Hilodonelloos
Haiguse peamiseks tekitajaks on väike (0,05–0,07 mm pikk ja 0,03–0,04 mm lai) infusoor Chilodonella piscicola, kes parasiteerib kala kehapinnal, uimedel ja lõpustel, toitudes limast ja irdunud epiteelirakkudest. Hilodonella paljuneb lihtpooldumisega kaheks. Parasiidi sigimine oleneb vee tempara tuurist. Kõige intensiivsemalt toimub see 5–10 °C juures. Kõrgemal temperatuuril paljunemine aeglustub ning 20 °C juures parasiidi pooldumine seiskub. Sellel tempe ratuuril enamik parasiite hukkub, kuid osa moodustab tsüste, mis võivad veekogu põhjas kaua säilida. Sattudes kala lõpustele, tsüsti kest lahustub ning infusoor läheb üle parasiitsele eluviisile. Hilodonellad paljunevad kõige intensiivsemalt talvitustiigis, kus kalu ei söödeta ja asustustihedus on suur. Hilodonellasid võib leida peaaegu kõigil kalaliikidel igas vanuses. Haigestumist põhjustavad nad siiski vaid samasuvistel karpkaladel talvitustiikides ja samasuvistel forellidel suvel. Hilodonellade massiline paljunemine toimub kevadtalvel. Kalade suure asustustiheduse korral paljuneb parasiit isegi temperatuuril 1 °C ja alla selle. Hilodonellad võivad talvitustiiki sattuda mitmel teel: eelmisest talvitumisest säilinud tsüstidega, koos kaladega ja koos veega. Nad kanduvad kontakti teel tabandunud kalalt üle tervetele, kuid samuti tsüsti sattumisel kalale. On täheldatud, et hilodonelloo sile vastuvõtlikkus on eri kalatõugudel erinev. Puhtatõulised doonau karpkalad invadeeruvad sagedamini ja tugevamalt kui näiteks amuuri sasaanid või nende ristandid. Seletatakse seda sellega, et amuuri sasaanid ja nende ristandid jätkavad sügisel toitumist tunduvalt kauem kui puhtatõulised karpkalad. Kala intensiivsel tabandumisel eraldub kehapinnale ja lõpustele rikkalikult lima, mis algul esineb üksikute sinakashallide laikudena, hiljem katab kogu kehapinna. Paks limakiht lõpustel ja kehal häirib hingamist ning vereringet, mis põhjustab kala hukku mise . Haiged kalad muutuvad rahutuks, kogunevad tiigi sissevoolule, hüppavad sageli veest välja ning neid võib jääaukudes ja tiigi sissevoolul püüda käega. Episootiaid soodustab ka tiigi halb hüdrokeemiline režiim, eriti vee madal pH.Diagnoosimiseks tuleb mikroskoopiliselt uurida kala kehapinnalt ja lõpustelt võetud kaabet. Hilodonelloosi diagnoosi võib panna siis, kui mikroskoobi vaateväljas (suurendusel 7 × 8) on vähemalt 20–30 hilodonellat ning ei esine massiliselt teisi parasiite. Hilodonelloosi tõrjel on suur tähtsus profülaktikal. Sügisel talvitustiiki paigutamisel tuleb kõik samasuvised karpkalad vannitada 5%ses NaCl-lahuses 5 minutit ja mittestandardsed isendid välja praakida. Talvitustiike on vaja ka hoolikalt desinfitseerida. Selleks peab need suvel tühjad hoidma ja põhjad kustutamata lubjaga üle puistama (25–30 ts/ha).Et tsüstid ja invadeeritud looduslik kala tiiki ei satuks , on vaja kasutada filtreid ja reste. Haiguse puhkemisel töödeldakse kalu parasiitide vastu tiigis jää all. Rahuldavaid tulemusi saab aniliinvärvide kasutamisel (0,2–0,3 g/m3). Preparaadid tuleb lahustada soojas vees ja valmistada 1%ne töölahus, mis valatakse tiiki läbi malelauakujuliselt jäässe raiutud aukude. Kui värvaine väljavoolule jõuab, suletakse läbivool tiigist ning hoitakse kinni 24 tundi. Teisel päeval tuleb kalu hilodonellade esinemise suhtes kontrollida ja vajadusel ravitöötlemist korrata . Regulaarselt on vaja määrata tiigivee hapnikusisaldust. Vikerforelli maimude haigestumisel hilodonelloosi soovitatakse neid vannitada 2,5%ses keedusoolalahuses 10–15 minutit või formaliinilahuses (150 ml formaliini 1000 liitri vee kohta), toimeajaga 15–20 minutit.

• Ihtüoftitioos
  

Ihtüoftirioos on naha, uimede ja lõpuste kahjustusega kulgev mageveekalade, eriti tiigikalade invasioonihaigus, millesse kõige sagedamini haigestuvad karpkalad ja vikerforellid. Haiguse tekitajaks on ümmargune, 0,5–1,0 mm läbimõõduga infusoor Ichthyophthirius multifiliis. Tema noorvorm on tunduvalt väiksem, läbimõõduga 0,03–0,04 mm. Parasiit lokaliseerub keha pinnal, uimedel ja lõpustel sidekoe ning epiteelkihi vahel. Parasiidi täiskasvanud isendid lahkuvad kalalt ning kinnituvad vees millegi külge, kattuvad õhukese kilega (tekib tsüst) ja hakkavad jagunema. Jagunemine on mitmekordne, mistõttu ühest tsüstist võib moodustuda kuni 2000 noorvormi. Noored parasiidid suudavad eksisteerida väljaspool kala 10–72 tundi (sõltuvalt vee temperatuurist). Kui selle aja jook -
sul peremeest ei leita, noored parasiidid hukkuvad. Kalale sattunud parasiidid tungivad aktiivselt epiteelkihi alla, kus nad toituvad ja kasvavad . Ihtüoftiiriuste paljunemiseks peetakse optimaalseks temperatuuriks 25–26 °C. Olenevalt vee temperatuurist kestab parasiidi arengutsükkel tervikuna 4–5 kuni 25–40 ja isegi rohkem päeva. Ihtüoftirioosi haigestuvad kalad igas vanuses, kuid kõige patogeensem on parasiit siiski noorkaladele. Eestis esinevad karpkaladel ihtüoftirioosi puhangud kevadtalvel talvitustiikides, forellimajandeis aga samasuvistel vikerforellidel suve perioodil. Kalad on rahutud , kogunevad tiigi sissevoolule ning püüavad end hõõruda veekogu põhjas. Ihtüoftiirius on kalale väga patogeenne ning tugeva invasiooni korral hukkuvad kalad igas eas. Parasiitide letaalne hulk sõltub kala massist ja mõõtmetest ning parasiidi arenguastmest. Kõige patogeensemad on täiskasvanud isendid. Ihtüoftirioosi läbi põdenud kaladel tekib immuunsus, mis kestab kuni 8 kuud. Diagnoos ihtüoftirioosile pannakse kliiniliste tunnuste ja keha pinnalt ning lõpustelt võetud kaabete mikroskoopilise uuringu tulemuse põhjal. Käesolevaks ajaks ei ole ihtüoftirioosi tõrjeabinõud veel küllaldaselt välja töötatud. Seega on olemasolevad tõrjeabinõud suunatud peamiselt parasiidi vees olevate noorvormide hävitamiseks. Selleks otstarbeks on kasutatud aniliinvärve, varasematel aastatel eriti malahhiitrohelist. Suvel oleme rahuldavaid tulemusi saanud ihtüoftirioosi tõrjel lubjaga. On teada, et ihtüoftiiriused ei talu vee pH järsku suurenemist 8,5–9,0ni. Vajalik lubjakogus tuleb eelnevalt lahustada. Vee läbivool tiigis suletakse ööpäevaks. Regulaarselt tuleb aga kindlasti määrata vee hapnikusisaldust. Soovitud tasemel peab vee pH tiigis hoidma 7–8 päeva. Selleks tuleb iga päev lisada tiigi sissevoolult vastav kogus eelnevalt lahustatud lupja.

• Trihhodinoos
  

Trihhodinoosi tekitajaks on infusoorid Trichodina perekonnast. Trihhodiinad on alustassi kujuga, läbimõõt 25–75 mikromeetrit. Neil on hammastunud servaga kinnitusketas ning hobuserauakujuline tuum. Ripsmete abil liiguvad trihhodiinad kiiresti kala kehal ja
ujuvad vees (joonis 46). Trihhodiinad paljunevad kalal lihtpooldu mise teel. Paljunemise kiirus sõltub igale liigile optimaalsest veetemperatuurist. Eesti tiigimajandeis on leitud trihhodiinasid 9 liiki. Trihhodiinad võivad elada peremeheta 1–2 päeva. Peremeest leidmata nad hukkuvad. Trihhodinoosile on vastuvõtlikud kõik tiigikalad vastsete ja sama suvistena. Vanemad kalad on parasiidikandjaiks .Haigestunud kala kehapind muutub tuhmjaks, tekib valge limajas katt, eeskätt pea piirkonnas ja seljal. Haiged kalad on rahutud, kogunevad tiigi sissevoolule. Invasiooni intensiivsusel 50–100 parasiiti mikroskoobi vaateväljas ( suurendus 7 × 8) kogunevad kalad juba massiliselt jääaukude juurde ja neelavad õhku. Tiigi väljavoolul täheldatakse siis tavaliselt surnud kalu. Trihhodinoosi patogenees ei ole veel täielikult selgitatud , kuid tõenäoliselt peale kalale tekitatud mehaaniliste vigastuste eritab parasiit ka ensüüme, mis lahustavad kala rakkude tsütoplasmat. Trihhodiinade massilise esinemise puhul lõpustel võivad kalad hukkuda ka hüpoksia tõttu.Trihhodiinade tõrje ühtib teiste algloomade tõrjega. Et nad on mõnevõrra labiilsemad, võib nende puhul aniliinvärve kasutada nõrgemas kontsentratsioonis (0,1–0,2 g/m3). Hästi aitab ka karpkalade vannitamine 5%ses keedusoolalahuses 5 minutit. Viker forellide puhul aga 2,5%ses soolalahuses 15–20 minutit.

• Apiosomoos
  

Apiosoome tuntakse Euroopas paarkümmend liiki. Tiigikaladel parasiteerib neist tavaliselt 4–5, Eesti tiigimajandeis on leitud 7 liiki. Sagedasemaks liigiks on Apiosoma piscicola, kelle pikkuseks on 100 ja läbimõõduks 40 mikromeetrit (joonis 47). Apiosoomid paljunevad lihtpooldumise teel. Kõige enam täheldatakse kaladel apiosoome talvitus tiikides: kehapinnal, lõpustel ja uimedel. Parasiitide massilist paljunemist soodustab kalade vähene liikumine, aga ka suur asustustihedus ning orgaanilise aine rohkus vees. Vanemate kalade väiksemat invadeeritust apiosoomidega seostatakse peremehe katte epiteeli ehitusega, mis on vanematel kaladel tugevam kui noortel. Joonis 47. Apiosoomi üks tekitajatest Apiosoma piscicola.Haiguse patogeneesi mehhanism ei ole senini selge. On võimalik, et kehapinna ja lõpuste massiline tabandumine apiosoomidega häirib kalade hingamist ja põhjustab hüpoksiat. Pole välistatud ka võimalus, et selleks on epiteelkoe vigastused apiosoomide kinnituskohtades. Apiosoomid on põhjustanud talvel samasuviste karpkalade huk kumist, kui kehapinnalt võetud kaapepreparaadis oli neid mikroskoobi vaateväljas (suurendus 7 × 8). Apiosoomid on suhteliselt labiilsed parasiidid ning nende tõrjeks on kasutatavad kõik hilodonelloosi, ihtüoftirioosi ja trihhodinoosi puhul kasutatavad ravimeetodid ja -vahendid.
Limaeoslastest põhjustatud haigused

• Proliferatiivne neeruhaigus
  

Tekitajaks on limaeoslane (müksosporiid) Tetrahymena bryosalmonae. Tabanduvad mitmed lõhelaste liigid –vikerforell,meriforell,jõeforell, harjus,paalia,lõhe aga ka haug. Eriti vastuvõtlikuks sellele haigusele peetakse harjust. Proliferatiivne neeruhaigus on loodukoldeline haigus. Allika- või puurkaevuveetoitelistes majandites kalad ei haigestu. Eestis on seda haigust leitud meriforellil, harvem lõhel Soome lahte suubuvates jõgedes. Eriti tugevalt on olnud tabandunud samasuvne meriforell Mustojas. PKD on hooajaline haigus , talle omased kliinilised tunnused ilmnevad ,kui veetemperatuur tõuseb üle 16 C . Haigestunud kaladel täheldatakse naha tumenemist , kõhu suurenemist,punnsilmsust. Samasuvistel meriforellidel väärib tähelepanu aneemia: lõpused on heledad. Siseleundite muutustest väärib tähelepanu suurenenud neer , mille pind on hallilaiguline. Laugemale arenenud juhutdel võib kõhuõõnde koguneda vedelikku. Häiritud on neerus nii vereloome kui ka ekskretoorne funktsioon. Nakatumine toimub nädalaid enne kliiniliste tunnuste ilmnemist. Samasuviste kalade hulgas võib suremus olla väga kõrge, eriti neil aastatel,kui suvi on soojem kui tavaliselt. Haiguse läbipõdenud isenditel tekib immuunsus. Proliferatiivse neeruhaiguse profülaktika: Kuna PKD on looduskoldeline haigus, tuleb hoiduda noorkalakasvanduste rajamis jõgedele, kus see haigus esineb looduslikes populatsioonides. Kus siiski on tegemist haigestumisega PKD-sse, tuleks haigestunud kala hoida võimalikult jahedas vees. Lõhelaste looduslike populatsioonide kaitseks tuleb kudejõgeses luua tingimused ,mis takistaksid vee ülemäärast soojenemist kuumadel suvedel. Lihtsaim võimalus selleks on kaitsta kallastel kasvavaid puid ja põõsaid või kus need puuduvad,neid sinna istudada. See takistaks otsese päiesekiirguse pääsu vette palavatel suvepäevadel.

• Henneguya invasioon merisiial
  

Turovski foto 6 , lihas laguneb,parasiidid, keeruline elutsükkel. Rikub siia ära .Lihastes niisk arenema.

• Kudoaasid ookeanikaladel
  

Paljuneb lihastes , pilt 7
HELMINTOOSID
Ainupõlvsetest (Monogenea) põhjustatud haigused- monogeneoosid

• Daktülogüroosid
  

Daktülogüroos on karplaste haigus, mille tekitajaks on Monogenea klassi Dactylogyrus´e perekonna parasiidid. Eestis on karpkalal leitud
kolm liiki daktülogüürusi: Dactylogyrus vastator, Dactylogyrus extensus ja Dactylogyrus anchoratus. Karpkalade haigestumist on põhjustanud kaks esimest. D. vastator on suhteliselt suur, kuni 1,1 mm pikk ja 0,4 mm lai parasiit. Ta lokaliseerub karpkala, sasaani
ja kogre lõpuselehekeste distaalsetel otstel (foto 28). D. extensus on karpkala lõpustel parasiteerivaist monogeneadest kõige suurem. Tema pikkus on kuni 1,5 mm ja laius 0,3 mm. Parasiit paikneb karpkala, sasaani ja nende ristandite lõpuselehekeste keskmisel
osal. Daktülogüüruste arenemine toimub ilma vaheperemeheta. Nende munad satuvad vette ja langevad põhja, kus neist kooruvad vastsed. Vastsed on varustatud ripsmetega, nad ujuvad vees vabalt ringi, kinnituvad kala kehale ja lähevad hiljem üle lõpustele, kus are-
nevad täiskasvanuiks. D. vastator on laialt levinud lõunapoolsetes piirkondades. Põhja pool on selle liigi kahjustused mõõdukamad, sest parasiidi arenemise kiirus sõltub vee temperatuurist. D. vastator’ile on optimaalseks temperatuuriks 25–30 °C.Eestis esineb see haigus tavaliselt juulis-augustis. Selleks ajaks on karpkalamaimud kasvanud 2–5 cm pikkuseks. D. vastator’i noorvormid hoiduvad vee pinnakihtidesse, kus tabandavad planktonist toituvaid kalamaime. Otsene päikesevalgus hävitab daktülogüüruse vastsed juba lühikese ajaga . Daktülogüroos puhkeb harilikult siis, kui kalamaimud on tiigis väga tihedalt koos ja kui nad kannatavad toidupuuduse all. Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist , pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad daktülogüürused suurel arvul ainult kängunud noorkalade lõpustel. Normaalselt arenenud kaladel leidub tavaliselt ainult üksikuid parasiite. Daktülogüroosi tekitajad võivad tiikidesse sattuda invadeeritud kalade või veega. Looduses on D. vastator’i reservuaariks kogred.
D. extensus ei ole tempera tuuri suhtes valiv. Optimaalseks arenemiseks vajab ta siiski 13–17kraadist vett, mis sisaldab rohkesti hapnikku ja kuhu ei tungi otsene päikesevalgus. D. extensus on ohtlik mõõduka kliimaga piirkondades. Kalad invadeeruvad peamiselt siis, kui nad lähevad üle bentotoidule ja laskuvad veekogu põhja. D. extensus’e elu kestus peremehel pole lõplikult selgitatud, kuid võib arvata, et sügisesed isendid parasiteerivad kalal kevadeni. D. extensus on eelmisest liigist tunduvalt patogeensem. 4–5 cm pikkused karpkalamaimud hukkuvad juba 20–30 parasiidi esinemisel. Veelgi tugevama inva siooni korral võivad lõppeda ka täiskasvanud kalad. Kui kalad ei hukku, siis pidurdub haiguse tõttu nende arenemine. Daktülogüroosi tõrjeks on erinevaid ravimeid. Kõik need võib kontsentratsiooni, toimeaja ja kasutusviisi järgi jaotada kahte rühma: ravimid , mida kasutatakse tiigist väljapüütud kalade töötlemiseks, ja ravimid, millega töödeldakse kalu tiigis. Kalu vannitatakse ammooniumhüdroksiidi lahuses 1–2 minutit. Ravilahuse valmistamiseks võetakse 100 ml 25%st ammooniumhüdroksiidi 100 liitri vee kohta. Kalade vannitamisel tuleb täpselt kinni pidada lahuse kontsentratsioonist ja töötlemise ajast. Tasub meeles pidada, et samasuvised karpkalad taluvad ammooniumhüdroksiidiga töötlemist paremini kui vanemad kalad. Daktülogüroosi ärahoidmiseks tuleb eelkõige vältida noorkalade kokkupuutumist täiskasvanutega. Tiike võib desinfitseerida ka bioloogilise meetodiga. Selleks täidetakse tiigid veega ning jäetakse 20 °C juures kuueks päevaks, madalama tempera tuuri puhul pikemaks ajaks kaladest tühjaks. Selle aja jooksul arenevad daktülogüüruste munadest vastsed ning möödub nende eluiga ja seega vabanevad tiigid invasioonist. Profülaktikaabinõudeks on ka vastsete ja noorkalade söötmistingimuste parandamine ning sellega nende kasvu kiirendamine.

• Gürodaktüloosid
  

Gürodaktüloos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, uimede ning lõpuste kahjustusega kulgev invasioonihaigus, mille tekitajaiks on ainupõlvsed imi ussid perekonnast Gyrodactylus. Need on väikesed, 0,2–1,0 mm pikkused vivipaarsed parasiidid, kelle
emakas moodustub tütarindiviid ja selles areneb juba enne sündi järgmise või isegi ülejärgmise põlvkonna vastne (joonis 49, foto 29). Gürodaktüloosi haigestuvad peamiselt samasuvised kalad. Eesti kalamajandeis on sagedasemad haigustekitajad G. katharineri
ja G. cyprini. Gürodaktülused toituvad lima- ja epiteelirakkudest, tekitades naha pindmisi vigastusi, mis raske tabanduse korral süvenevad haavanditeks või nahanekroosiks. Uimedel võib hävida kiirtevaheline nahk. Nahavigastused soodustavad seen- ja infektsioonhaiguste arenemist. Gürodaktülusi võib kaladel leida aastaringselt, kuid haiguspuhangud esinevad augustis ja märtsis- aprillis . Haigestunud kalade nahk muutub tuhmiks ja kattub algul laiguti, hiljem aga üleni sinakashalli limakatuga. Gürodaktüloosi diagnoositakse kliiniliste tunnuste ja suure hulga haigustekitajate leidmise põhjal. Gürodaktüloosi tõrjeks töödeldakse kalu ammoniaagivannides (100 ml 25%st ammooniumhüdroksiidi 100 liitri vee kohta, toimeajaga 1 minut) või 5%ses keedusoolalahuses 5 minutit.
Imiussidest (Trematoda) põhjustatud haigused-trematodoosid

• Sangvinikoloos
  

Sangvinikoloos on veresoonkonna helmintoos , mille tekitajaks on Sanguinicola perekonna imiussid. Neid tuntakse vähemalt viit liiki, kuid kõige patogeensem on karpkalale S. inermis. Selle parasiidi pikkus on kuni 1 mm ning ta parasiteerib arteriaalsetes vere-
soontes, eriti lõpuste arterites ja kõhuaordis.Parasiidi munad kanduvad koos verega lõpuste, neeru ja maksa, harvemini teiste elundite kapillaaristikku, kus jäävad peatuma . Munades arenevad miratsiidid, kes väljuvad munast peremehe organismis, puurivad end eesotsas oleva stileti abil veresoonte seinast ja lõpuste epiteelist läbi ning satuvad vette. Vees ringi ujudes otsivad miratsiidid aktiivselt vahepe-
remehi, kelleks on teod Limnaea, Galba, Radix’i ja Bithynia perekonnast. Teo organismis tungivad miratsiidid maksa, kus muutuvad sporotsüstideks ning tserkaarideks. Tserkaar väljub teost vette ja ründab kalu, tungides läbi kala naha või lõpuste nende veresoontesse,
kus kaotab saba ja lõpetab arengu imaginaalse trematoodina (joonis 50). Parasiidid munevad kogu aasta, kuid eriti intensiivselt suvel soojal ajal, millal esineb ka kalade haigestumine. Haigestuvad kõige sagedamini samasuvised kalad. Vanemad kalad
on invasioonikandjaiks. Haigus tuuakse majandisse kas invadeeritud kaladega või sissevoolava veega kaasatulevate invadeeritud tigudega.Noorkaladel esineb sangvinikoloosi lõpusevorm. Lõpused muutuvad mosaiikseks ning algab verevarustuseta jäänud kudede nekroos. Haiged kalad kogunevad vee juurde voolule, ujuvad vee pinnakihis ja ahmivad õhku. Kui kalad ei hukku, langevad nekrotiseerunud lõpuste osad ära ja kalad paranevad. Vanematel kaladel on lõpuste kapillaaride valendik laiem, mistõttu parasiidi munad pääsevad neist kergemini läbi ja nad kantakse verevooluga siseelundite, peamiselt neeru ja maksa kapillaaridesse, kus need jäävad peatuma ning põhjustavad vistseraalset sangvinikoloosi. Esineb neeru- ja maksapõletik ning areneb vesikõhutõbi, millega kaasneb soomuste servade üleskerki mine ( nahaturse ) ja punnsilmsus. Suremist esineb selle vormi korral harvem kui lõpusevormi korral.Diagnoosimine toimub helmintide ja nende munade leiu alusel. Haige kala lõpuse lehekesi komprimeeritakse kahe klaasi vahel ja uuritakse mikroskoobi nõrgalt valgustatud vaateväljas, sest sangviniikola munad on väga läbipaistvad. Nii munas olevaid kui ka vabanenud miratsiide saab ära tunda tumedate silmatäppide järgi. Täiskasvanud parasiitide avastamiseks uuritakse arterioosse sibuliku, kõhuaordi ja lõpusearterite verd ja seinu. Tõrje seisneb parasiidi vaheperemeheks olevate tigude hävitamises, s.o tiikide kuivaks laskmises ja desinvadeerimises ning tiigi sissevoolule tihedate sõelte-restide paigutamises.

• Parasitaarne katarakt
  

Parasitaarse katarakti tekitajaks on Diplostomum’i perekonna metatserkaarid. Need paiknevad sagedamini silmaläätses, aga ka klaaskehas. Metatserkaarid on umbes 0,4 mm pikad, kujult ovaalsed. Nad on väga liikuvad, kord pikenedes ja samas lühenedes (joonis 51, foto 30). Parasiitide arv kala silmas võib olla väga suur – 500–1000, kuid tavaliselt piirdub kümnetega. Täiskasvanud isendid parasiteerivad kalatoiduliste lindude (peamiselt kajakate) sooltorus, kelle väljaheidetega satuvad parasiidi munad veekogusse. Munadest kooruvad ripsmete abil liikuvad miratsiidid, kes vahepere meheks olevate tigude (Limnaea, Radix, Galba) organismis teevad läbi sporotsüsti ja reedia staadiumi ning väljuvad sealt vette vilkalt ringiujuvate tserkaaridena. Tserkaarid invadeerivad aktiivselt
kalu, tungides nende vereteedesse kas lõpuselehekeste ja naha kaudu või allaneelatuna soole seina kaudu. Vees kestab tserkaaride elu kuni kaks päeva. Kala organismi tunginud tserkaarid kannab vereringe silma, kus nad umbes 45 päevaga arenevad katarakti põhjustavateks metatserkaarideks (joonis 52). Katseliselt on kindlaks tehtud, et tserkaar peab pärast kalasse tungimist 24 tunni jooksul jõudma silma. Vastasel korral ta hukkub.
Esimesest vaheperemehest, teost, väljuvad tserkaarid vaid soojal ajal (vee temperatuur vähemalt 15–16 ºC). Siis väljub teost 20 000–30 000 tserkaari päevas. See võib kesta nädalaid. Raskelt tabandunud kalad jäävad pimedaks ühest või mõlemast silmast, nad ei saa enam normaalselt toituda ega orienteeruda ning satuvad kergesti parasiidi lõppperemeeste, kalatoiduliste lindude saagiks , kelle organismis arenevad metatserkaaridest
imiussid. Täiskasvanud parasiit erineb suurel määral metatserkaarist nii kujult kui ka sisemiselt ehituselt. Ta on 0,8–1,0 cm suuru ne. Tiigikaladest esineb diplostomoosi kõige sagedamini forellidel ja siigadel. Haigus ilmneb suvel. Pikkamööda hakkab silmalääts muutuma valgeks ja läbipaistmatuks. Silmamuna suureneb ja pundub silmakoopast välja. Väikese arvu metatserkaaride esinemisel silmades patoloogilisi muutusi ei täheldata. Migreerivad vastsed võivad vigastada aju veresooni ja olla samuti kalade lõppemise põh-juseks. Katseliselt on leitud, et umbes 20 metatserkaari vikerforelli ühes silmas kahjustab oluliselt ka nägemist. Kui metatserkaare on ühes silmas üle 25 isendi, jäävad vikerforellid kasvus kängu ja kaotavad nägemise.

• Tserkarioosne diplostomoos
  

Diplostomoos on paljusid kalaliike tabandav Diplostomum’i perekonna parasiitide noorvormide poolt põhjustatud invasioonihaigus, mis esineb kahe vormina:
• diplostomoos ehk parasitaarne katarakt ehk silmapõletik;
• tserkarioosne ehk tserkaarne diplostomoos.
Haiguse teine vorm, tserkarioosne diplostomoos, tekib parasiidi tserkaaride tungimisel kalasse. Haigus esineb vastsetel ja maimudel esimesel elukuul. Arvatakse, et haigus puhang tekib, kui vees on väga palju tserkaare (30–40 isendit ühes milliliitris vees). Tserkarioosse diplostomoosi puhul on maimud rahutud, nende nahk tumeneb, esinevad koordinatsioonihäired. Keha heledamal, kõhu poolel on näha arvukalt täppverevalumeid. Arvatakse, et maimud hukkuvad kudede, veresoonte ja närvide vigastuste tõttu, mida tekitavad arvukad tserkaarid organismis migreerides. Noor kalade hukkumine võib olla massiline. Haigus esineb lõhelaste noorkalakasvandustes, kus kalade paigutustihedus basseinides ja rennides on suur.Parasitaarset katarakti diagnoositakse kliinilise pildi ja metatserkaaride leiu alusel silmades kalade patoanatoomilisel uurimisel . Tserkarioosse diplostomoosi diagnoosi miseks tuleb kalavastseid uurida mikroskoopiliselt. Diplostomoos ei ole tänapäevaste vahenditega ravitav. Katseliselt on saadud metatserkaare silmades hävitada mõningaid ravimeid (Droncit, Praziquantel) pikka aega kaladele söötes. Kalamajandisse tulevat vett on püütud tserkaaridest ja tigudest vabastada ultraheliga ja nn elektrikardina abil. Tehniliselt on võimalik sissevoolavas vees kõik tserkaarid ja teod kinni püüda ka vastavate filtrite abil. Need kõik on aga väga kulukad tõrjemeetodid. Uued kalamajandid oleks ideaalne rajada veekogudele, kus ei ole tigusid ja kalatoidulisi linde.

• Postodiplostomoos
  

Postodiplostomoos e neaskoos e tinditõbi
Haiguse tekitajaks on haigrute sooltorus parasiteeriva imiussi Posthodiplostomum cuticola metatserkaarid. Nende pikkus on 0,5–1,5 mm. Metatserkaarid lokaliseeruvad kala nahas ja nahaaluses sidekoes 0,6–0,9 cm läbimõõduga tsüstides, mida ümbritseb musta pig-
mendi vöönd. Esineb kõige sagedamini karplastel, harvemini teistel kaladel.Parasiidi munad satuvad koos haigru ekskrementidega vette, kus neist väljuvad miratsiidid, kes invadeerivad vaheperemeheks olevaid tigusid ning arenevad sporo tsüstideks, reediateks
ja lõpuks tserkaarideks. Viimased väljuvad vette ja invadeerivad kalu, tungides nende nahasse ja nahaalusesse sidekoesse, entsüsteeruvad siis ning muutuvad metatserkaarideks. Haigrud nakatuvad invadeeritud kalu süües (joonis 53). Juba 12 päeva vanustel karpkalamaimudel on täheldatud musti laike. Metatserkaari kihnu ümber ladestub musta pigmenti (hemomelaniin). Algul tekib tume täpike, mis suureneb ja muutub 4–5 päeva jooksul paarimillimeetrise läbimõõduga musta värviliseks tsüstiks (foto 31). Kuni 2 cm pikkustel maimudel võib postodiplostomoos kulgeda raskekujuliselt siis, kui sõlmede arv ulatub mitmekümneni, sest need halvavad kala liikumisvõime. Sõlmede ümbruses võib areneda nekroos ja hiljem tekivad haavandid. Haiguse läbipõdenud kaladel muutuvad sõlmed madalamaks ja väiksemaks, pigmendilaigu läbimõõt aga suureneb kuni paari sentimeetrini ning hakkab siis pikkamööda kaduma. Laikude keskel olevates sõlmedes on metatserkaarid selleks ajaks juba resorbeerunud. Posthodiplostomum cuticola on väga soojalembene, tema arenguks optimaalne temperatuur on 25 ºC piires. Seepärast toimub tema elutsükkel lõunapiirkondades ühe suve jooksul, põhja pool kulub selleks kaks suve.Eesti tiigimajandeis esineb postodiplostomoosi harva, küll võib aga tinditõvega tabandunud kalu leida sageli Lõuna-Eesti järvedes (roosärg, latikas, nurg , särg jt). Noorkaladel põhjustab see haigus keha deformatsiooni ja lülisamba kõverdumist, mille tagajärjel kala võib kaotada liikumisvõime. Haiged kalad hoiduvad vee pind misse kihti ja on kergesti kättesaadavad haigrutele.
Diagnoos postodiplostomoosile pannakse kliiniliste tunnuste ja P. cuticola metatserkaaride leiu põhjal pigmenditähnidest.
Haiguse ravi ja radikaalseid tõrjemeetmeid ei tunta. Tigude hävitamisega tiigipõhjade desinvadeerimisel püütakse katkestada parasiidi arengutsükkel.

• Opistorhoos
  

Paelussidest(Cestoda) põhjustatud haigused-tsestodoosid

• Kavioos
  

Kavioos on sooltoru kahjustusega kulgev karpkala, sasaani ja nende ristandite invasioonihaigus. Haigustekitaja – paeluss Khawia sinensis kuulub nelkusside Caryophyllidea seltsi. Khawia sinensis´e keha on lülistumata, valge, 80–175 mm pikk, 2,5–3,5 mm lai. Areng toimub vaheperemeheks oleva mudatuplase (väheharjasuss) osavõtul. Parasiidi munad koos kala ekskrementidega langevad vee-
kogu põhja kõige arvukamalt kevadsuvel. Munas areneb koratsiid, kes neelatakse alla mudatuplase poolt. Vaheperemehes kestab para siidi areng 2–3 kuud. Kui kala sööb ära mudatuplase, satub ka parasiidi noorvorm kala sooltorru, kus saab suguküpseks 2,5–3,5
kuuga . Khawia sinensis võib talvituda kalas ja ka mudatuplases (joonis 54). Haigusele on vastuvõtlikud sama- ja kahesuvised kalad. Vanemad kalad haigestuvad harva, kuid nad on parasiidikandjad. Invasiooni allikaks on tabandunud kalad ja invadeeritud muda-
tuplased. Haiged kalad ujuvad veepinna lähedal ega toitu. Suure arvukuse korral parasiidid ummistavad soole valendiku. Diagnoos pannakse lahangu andmete põhjal, kui määratakse helmintide liigiline kuuluvus ja arvukus. Eestis võib K. sinensis´t leida kõigis
karpkalamajandeis, kuid olulist kalamajanduslikku kahju ta ei põhjusta. Kavioosi tõrjeks tuleb süste maatiliselt desinvadeerida tiikide põhju kloor - või kustutamata lubjaga (vastavalt 3–5 ja 25–30 ts/ha), et hävitada parasiidi mune ja mudatuplasi. Raviks soovitatakse granuleeritud ravimsööta, mis sisaldab 1% fenasaali.

• Botriotsefaloos
  

Botriotsefaloos on sooltoru kahjustustega kulgev karplaste invasioonihaigus. Haiguse tekitajaks on Bothriocephalidae sugukonda kuuluv lülistunud paeluss Bothriocephalus opsariichthys kes parasiteerib kala sooltorus. Haigustekitaja B. opsariichthys on valget värvi, keha koosneb arvukatest lülidest. On iseloomulik, et igas lülis on kaks sugukompleksi. Parasiidi pikkus on 10–30 cm, laius 2–3 mm. Tema päis on südamekujuline, kahe sümmeetriliselt asetseva botriidiga (joo-nis 55). Parasiidi areng toimub vaheperemehe (sõudiklase) osavõtul. Parasiidi munad koos kala ekskrementidega langevad veekogu põhja, kus munas areneb koratsiid, kelle keha on kaetud ripsmetega. Nende abil liigub ta vees. Koratsiidi neelavad alla sõudiklased, kelle
kehas areneb see 7–10 päevaga invasioonivõimeliseks protserkoidiks. Need koratsiidid, kes ei satu sõudiklasse, hukkuvad mõne päevaga. Kalad, eriti noorkalad, toitudes zooplanktonist, neelavad invadeeritud sõudiklasi ja nakatuvad botriotsefaloosi. Kala
sooltorus areneb protserkoid 2–3 nädalaga suguküpseks helmindiks, kes pärast munade väljutamist hukkub. Parasiidi munad ei talu kuivamist ja ei pea vastu madalal temperatuuril. Botriotsefaloosi haigestuvad sagedamini karpkala, valgeamuur, hõbekoger, koger.
Tiigimajandeis esineb haigus ainult samasuvistel karpkaladel, vanemad kalad on parasiidikandjad. Haiged kalad on loiud, ujuvad veepinnal, ei toitu, on paisunud kõhuga. Parasiidid võivad massilise esinemise korral ummistada soolevalendiku. Soole limaskestale kinnitunult põhjustavad verevalumeid ja hemorraagilist põletikku ning eritavad toksilisi aineid, mis mürgitavad kala organismi. Haigust diagnoositakse episotoloogiliste andmete, kliiniliste tunnuste ja parasito loogilisel lahangul haigustekitaja liigi määramise põhjal. Botriotsefaloosi tõrje seisneb parasiidi munade hävitamises tiigipõhjade kuivatamisega ja tabandunud kalade dehelmintiseerimises. Selleks on kõige sobivam granuleeritud ravimsööt, mis sisaldab 1% fenasaali. Söödetakse vastavalt vajadusele, ka profülak tiliselt.

• Trienoforoos
  

Triaenophorus’e perekonna paelussidele on kalad nii lisa- kui definitiivseks pere meheks. Tekitajaks on Triaenophorus nodulosus. Suguküpsed isendid on 15–30 cm (vara kevadel 60–80) pikad ja 0,2–0,4 cm laiad . Täiskasvanud paelussid parasiteerivad peamiselt haugi
sooles. Lisaperemeheks on ahven , luts , kiisk , haug, forell ja mitmed teised liigid, kellel entsüsteerunud plerotserkoidid lokaliseeruvad peamiselt maksas. Röövkala soolest satuvad parasiidi munad koos kala väljaheidetega vette. Vees arenevad neist ripsmete abil ujuvad koratsiidid, keda neelavad alla vaheperemeheks olevad sõudiklased. Vaheperemehe kehaõõnes arenevad protserkoidid. Kui invadeeru nud sõudiklane satub kala seedetrakti , siis protserkoid vabaneb, migreerib peremehe lihastesse või maksa, harvemini teistesse siseelunditesse ja areneb sidekoelise kihnuga ümbritsetud plerotserkoidiks (20–50 mm pikk). Definitiivne peremees, suurem röövkala, invadeerub plerotserkoide sisaldavaid kalu süües (joonis 57). Patogeensed on plerotserkoidid, kuna sooltorus parasiteerivad täiskasvanud paelussid, vaatamata oma suurusele, erilist kahju kalale ei tee. Forellides parasiteerides saavutavad plerotserkoidid suuremad mõõtmed kui teistes kalaliikides. Parasiidi poolt eritatavate ensüümide toimel sidekoeline kihn pidevalt lahustub, väljastpoolt aga kasvab uut sidekude juurde. Areneb maksatsirroos, kalade suremus võib eriti suur olla noorte vikerforellide hulgas ja see algab tavaliselt juba mõni päev või nädalapäevad pärast invadeerumist. Haiguse tõrjeks tuleb takistada invadeeritud sõudiklaste sissepääsu forellitiikidesse, seega ei tohi tiike varustavas veekogus olla invadeeritud hauge . Plerotserkoide maksas hävitada ei saa.

• Difüllobotrioosid
  

Haiguse tekitajaks on hariliku laiussi Diphyllobothrium latum’i plerotserkoid mõõtmetega 6–60 × 1–3 mm. Plerotserkoidid lokaliseeruvad röövkala (haug, ahven, luts, lõhe, kiisk) lihastes, maksas, marjas jt elundeis. Eesti magevee kaladel sagedane parasiit.
Täiskasvanud isend parasiteerib inimese, harvemini koera , kassi, rebase sooltorus.Laiussi munad peavad sattuma inimese ja karnivooride väljaheidetega vette, kus neist sõltuvalt vee temperatuurist 6–14 päeva jooksul kooruvad koratsiidid. Neid neelavad alla
aerikud (aerjalalised vähilised Cyclops’i, Diaptomus’e jt perekondadest). Vaheperemehe kehaõõnes areneb 7–14 päeva kestel protserkoid, kes koos vahepere mehega neelatakse alla lisaperemeheks olevate kalade poolt. Kala organismis tungib protserkoid
soole seina kaudu kõhuõõnde, lihastesse, maksa või teistesse siseelun ditesse, kus areneb plerotserkoid. Neid kalu võivad alla neelata suuremad röövkalad ja niiviisi mitu korda. Lõpp-peremees (imetaja) invadeerub toorest või mitteküllaldaselt keedetud, praetud või
soolatud kalaliha või kalamarja süües. Tema peensooles areneb plerotserkoidist 14–23 päevaga täiskasvanud laiuss, kes on inimesel 7–12 m, kassil ja koeral 2–3 m pikk (joonis 58). Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu puhul kala organite mikroskoopilisel uurimisel. Haiguse tõrjeks tuleb vältida inimese ja karnivooride väljaheidete sattumist vee kogusse. Laiussi plerotserkoididega invadeeritud kala võib kasutada toiduks pärast kuumsuitsutamist, pärast 2 nädalat kestnud sooldumist või hoolikat keetmist või praadimist. Külmutamine (–20 ºC, 48 tundi) aitab samuti plerotserkoide hävitada.

• Liguloos
  

Liguloos on kõhuõõne kahjustustega kulgev, peamiselt karplaste invasioonihaigus, mille tekitajaks on linnuroni (Ligula intestinalis) noorvormid. Ligula intestinalis’e plerotserkoidid on suured, tugeva lihaskonnaga valge värvusega helmindid, 5–150 cm pikad ja 0,5–1,5
cm laiad, kes parasiteerivad kalade kõhuõõnes. Täiskasvanud parasiidid lokaliseeruvad kalatoiduliste lindude (haigrud, kajakad , pütid, varesed jt) seedetraktis. Nende munad satuvad koos lindude väljaheidetega vette, kus neist 15–20º temperatuuri juures umbes nädalaga kooruvad koratsiidid. Neid peab alla neelama vaheperemees, kelleks on aerjalalised vähid (sagedamini Diaptomus’e perekonnast). Nende kehaõõnes areneb koratsiidist 10–15 päevaga protserkoid. Kalad on sellele parasiidile lisaperemeheks ja invadeeruvad protserkoide sisaldavaid aerikuid süües. Protserkoid migreerib kala kehaõõnde, kus 12–14 kuuga areneb plerotserkoid. Kala kehaõõnes võib linnuroni parasiteerida mitu aastat. Linnud invadeeruvad kala süües. Nende seedetrakti sattunud plerotserkoid areneb juba mõne tunni kuni mõne päevaga suguküpseks ja hakkab munema. Lõpp-pere mehes on linnuroni elu lühike, kestes mõnest päevast mõne nädalani. Liguloos esineb kõige sagedamini keskealistel kaladel. Lõuna-Eesti järvedes täheldatakse liguloosi sagedamini lati-
kal, nurul, särjel jt zooplanktonist toituvail kaladel. Parasiit toitub peremehe kehavedelikest ja eritab toksilisi aineid. Invadeerunud kalad jäävad kasvus ja arengus teistest maha ja kõhnuvad, tekivad aneemia ja teised ulatuslikud muutused vere koostises. Haiged kalad ujuvad pinnakihtides, lasevad end sageli küljele või tõuseb neil kõht ülespoole. Kohtadesse , kus on rohkesti haigeid kalu, kogunevad kalatoidulised linnud, kes leiavad sealt rikkalikku saaki. Linnuroni võib perforeerida kõhuseina ja rippuda sealt välja. Liguloosi tagajärjel kala lõpeb või satub lindude saagiks. Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu alusel kalade lahangul. Ravi ja radikaalset tõrjet ei tunta. Looduslikes veekogudes selgitatakse kontroll püükidega välja haigete kalade massilisema kogunemise kohad ja püütakse sealt välja võimalikult palju kalu. Kui liguloosi on haigestunud väikesed karpkalalased, tuleb suurendada röövkalade (haug, koha) arvukust. Vaja on hävitada ja hirmutada kala toidulisi linde. Tiigimajandeis tuleb kalade ümberpaigutamisel (tiikidest väljapüüdmisel) liguloosi kahtluse korral kalad kliiniliselt üle vaadata ja valikuliselt lahata. Liguloosi profülaktika tiigimajandeis seisneb kalatoiduliste lindude eemale peletamises ja hävitamises ning tiigipõhjade süstemaatilises töötlemises kloor- või kustutamata lubjaga.
Ümarussidest( Nematoda) põhjustatud haigused-nematodoosid.

• Karpkalade filometroidoos
  

Filometroidoos on karpkala, sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiifiline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega,
kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on emastest tundu valt väiksemad, 3–3,5 mm pikad, läbimõõduga 0,03–0,04 mm, valkja värvusega ning paiknevad ujupõie
seinas. Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb
filometroidoos mõne nädala vanustel kaladel, kelle organismis migreerivad filometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 2–3 päe-
va. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha vigastustes hakkavad arenema saproleegniad ja sekundaarne mikro -
floora. Kala kaotab kaubandusliku välimuse. Haiguse kroonilist vormi diagnoositakse kalade kliinilisel ülevaatusel ja helminto loogilisel uuringul. Filometroidoosi avastamisel kehtestatakse tiigimajandile või veekogule
kitsendused ning rakendatakse ettenähtud ravi- ja tõrjeabinõud. Medika mentidest kasutatakse ditrasiinipreparaatide süstituna kehaõõnde. Joonis 60. Filometroidoosi tekitaja arengutsükke

• Nematoodid-ujupõieparasiidid(Cystidicola farionis, Anguillicola crassum)
  

ÕPIK LK 92 !!!

• Anisakiidid(Anisakis simplex)
  

ÕPIK LK 89 !!
Kidakärssussidest( Acanthocephala)põhjustatud haigused-akantotsefaloosid

• Kidakärssussid,kelle lõpperemeesteks on kalad ( Acanthocephalus anguillae,A.lucii, Echinorhynchus truttae,Pomphorhynchus laevis)
  

ÕP LK 92- 95 !!!

• Kidakärssussid, kelle lõpperemeesteks on imetajad (Corynosoma strumosum, C. Semerme)
  

ÕP LK 96 !!
Rõngussidest põhjustatud haigused

• Pistikoloos e kalakaantõbi
  

Pistsikoloos on kala naha, uimede, lõpuste ja suuõõne kahjustustega kulgev invasioo nihaigus. Haigustekitaja on kalakaan Piscicola geometra, kes tabandab paljusid kalaliike, sagedamini karplasi. Kalakaani keha on silinderjas, 30–40 mm pikk ja kuni 3 mm läbimõõduga. Keha eesotsas paikneb suuiminapp, mille peal on kaks paari silmi. Tagaiminapp kinnitub kehale ekstsentriliselt ( dorsaalne osa on ventraalsest kaks korda laiem). Kalakaani värvus sõltub peremeeskala värvusest, olles pruunikasroheline või rohekas hall (joonis 62). Kalakaani areng on otsene, vaheperemeheta. Ta on hermafrodiit , kel esineb nii rist - kui ka
enesesugutus. Kalakaan kinnitab tiheda kitinoidse kookoniga ümbritsetud munad veealus tele esemetele. Vastsestaadium esineb kalakaanil ainult kookonis, sealt väljuvad juba noored kaanid , kes ründavad kalu. Kaanid on kaladele ajutised parasiidid. Nad imevad end paari päevaga verd täis (kuni 150 mm3) ja võivad pärast seda mõnda aega veekogus parasiteerimata elada, olles kinnitunud veealustele esemetele. Kala kaanid on tundlikud kuivamise suhtes, kuid kaladeta veekogus võivad nad elada kuni kolm kuud. Eestis on kalakaane leitud massiliselt karpkaladel väikestes, mudase põhjaga tiikides, aga samuti vikerforellidel sumpades kasvatamisel madalas merevees . Haiged kalad on väga rahutud, ujuvad kiiresti, kogunevad tiigi sissevoolule ja viskuvad veest välja. Tugeva tabandumise korral on nad väga kõhnad, aneemilised ja võivad lõppeda. Ühel kalal on leitud kuni 1000 kaani. Kaanide kinnituskohtades on punased plekid ja verevalumid. Nahavigastustes areneb sekundaarne infekt sioon (seened, bakterid). Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja haigustekitaja leiu põhjal. Diferentsiaal diagnostiliselt tuleb kahtlus tada aeromonoosi. Pistsikoloosi profülaktikaks on oluline tiikide regulaarne kuivaks jätmine ja töötlemine kloor- (3–5 ts/ha) või kustutamata lubjaga (20–25 ts/ha). Kalade vabastamiseks kaanidest aitab hästi nende vannitamine 0,1%ses ammoonium hüdroksiidi lahuses 1–2 minutit, samuti vannitamine KMnO4-lahuses (100 liitri vee kohta 1,0 g preparaati, toimeajaga 60 minutit).
Vähilaadsetest e koorikloomadest (Crustacea) põhjustatud haigused-krustatseoosid

• Arguloos
  

Arguloos on kalade invasioonihaigus, mille tekitajaks on Argulus’e (kalatäi) perekonda kuuluvad parasiitvähid. Arguloosipuhangud esinevad eelkõige tiikides ja basseinides kasvatatavatel kaladel, aga ka väikestes järvedes ja veehoidlates.
Kalatäid on lameda ovaalse kehaga ja hallikasrohelise värvusega parasiitvähid. Nad elavad nii meres kui magevees , nugivad kala kehapinnal ja imevad .Nad on soojalembesed parasiidid, kelle arenguks optimaalne temperatuur on üle 20 °C. On lahksoolised ja paljunevad munadega. Isassuguproduktid väljutatakse kestaga kaetud pakikestes, mis kleebitakse emasparasiidi suguava külge. Munad väljutatakse kogumikena (igaühes 200–300 muna), mis kinnitatakse veealustele kividele ja taimedele. Areng toimub moondega ja sõltuvalt vee temperatuurist kestab 15–55 päeva. Munast väljub vabalt ujuv vastne, kes võib vees elada 2–3 päeva ja kui ta selle aja jooksul ei leia peremeest, siis hukkub. Kalale kinnitudes kalatäi kasvab ja saab suguküpseks 2–3 nädalaga. Ta võib suve jooksul anda
kuni 3 põlvkonda, seega ühe emasparasiidi järglaskond võib ulatuda kuni 2 miljoni isendini. Eestis on laialdaselt levinud harilik kalatäi (A. foliaceus), kes on 6–7 mm pikk ja armastab seisuveekogusid. Nugib paljudel kalaliikidel ning suure arvukuse korral võib
põhjustada noorkalade haigestumist ja surma. A. coregoni on kuni 12 mm pikk, eelmisest jahedalembesem ja parasiteerib peamiselt lõhelastel. Eestis on teda leitud suhteliselt harva.Kalatäi kinnitub iminappadega kala keha külge, torkab imikärsa läbi naha ja imeb verd. Vigastatud kohas areneb põletikuline protsess, tekib turse ja verejooks , hiljem koed nekrotiseeruvad. Kalatäi ja tema munad on väga tundlikud kuivamise suhtes – ööpäevaga muna hukkub. Otsene päike sevalgus hävitab muna kolme tunniga. Seega on vajalik tiigipõhjade regulaarne kuiva tamine ja töötlemine kloor-(3–5 ts/ha) või kustutamata lubjaga (25–30 ts/ha).Arguloosi haigestunud kalade raviks vannitatakse neid KMnO4-lahuses (100 liitri vee kohta 1,0 g preparaati, toimeaeg 30 minutit) või klorofossilahuses (100 liitri vee kohta 10,0 g preparaati, toimeaeg 60 minutit).

• Kalade lõpustel parasiteerivad vähilaadsed (Ergasilus,Achtheres)
  

Õ lk 101, 143

• Merekalade lihastesse kinnitunud koorikloomad(suvaliselt valitud liigi näitel)
  

Merekaladel parasiteerib üle 200 liigi vähilaadseid . Rõhuv enamus neist kuulub aerjalaliste seltsi,neist omakorda üle 90% on Siphonostomatoidea alamseltsi liigid. Just viimaste hulgast on enamus liike ,kes täiskasvanutena kinnituvad kitiinist „aknrutega”kala külge.b kõige sagedasemad on Sphyriidae, Pennellidae ja Lernaopodidae sugukondade liigid kes parasiteerivad mereahvenal,tursklastel, heeringalistel, lintsabalastel,makrellastel jt. Kala kvaliteedi seisukohalt on see parasitaarsete vähkide grupp kõige tähtsam ,kuna nende kinnitusorganid ei hävine tehnoloogiliste protsesside käigus ,vaid võivad muutuda isegi kõvemaks, hapramaks ja sellega traumatoloogiliselt ohtlikumaks ,kuna asuvad kala lihastes. Nendest organitest võib kala liha vabastada aiult mehhaaniliselt ,näiteks fileerimiseha.
Mageveelisrel kaladel parasiteerivad vähilaadsed ei tungi reeglina kala lihastesse ,neist põhjustatud kalakasvanduste probleemid ei kuulu hetkel huviala hulka. Kuid peab mainima et rida parasiite aerjalaliste ja lõpushännaliste liike võib tekitada ebakindlust kala kvaliteedi hindamisel , kuid tarbija tervisele nad ohtlikud pole.
JÕEVÄHI HAIGUSED
Vähkide portselanhaigus e telohanioos- tekitajaks on mikrosporiid Thelohania contejeani. Spoorid ovaalsed, väiksesed, 6...8 kaupa rühmades. Vähk lakkab toitumast ja liigub aeglaselt. Vähid hukuvad organismi üldise kurtumuse tagajärjel. Alati pole haigestumus kõrge. Parasiit lokaliseerub lihastes. Lihaskiud paksenevad ja muutuvad valgeks („portselanvalgeks“, sellest ka haiguse nimetus), normis on vähi lihased poolläbipaistvad. Tugeva invasiooni korral on lihaste valgeks muutumine märgatav isegi elavatel vähidel läbi kooriku. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja haigusetekitaja spooride leidumise põhjal. Nakatumine toimub liigikaaslaste söömise kaudu. Massilise haiguspuhangu ärahoidmiseks soovitatakse vähkide tugevdatud väljapüüki veekogust, kus telohanioosi juhtumeid on märgatud.
Vähikatk- Tekitajaks on seen Aphanomyces astaci, mis kuulub seltsi Saprolegniales ja on lähedane AchlyaLE. Seene mütseel on väheherunev, hüüfide laius 3...8 µm. Vähk nakatub lõpuste või lülide vahede kaudu. Pärast nakatumist kasvab seen organismi sisemusse , kahjustades närvisüsteemi. Haigusele on vastuvõtlikud jõevähid perekonnast Astacus. Ameerika vähid perekonnast Pacificastacus, keda aklimatiseeritakse Euroopas, ning väikesed Ameerika vähid perekonnast Gambarus, kes sõjajärgsel perioodil on levinud Euroopa jõgedes, ilmselt ei põe vähikatku. Katk levib jões harilikult nii päri- kui ka vastuvoolu ja võib juba mõne päeva jooksul põhjustada kogu vähipopulatsiooni hukkumise . Vähikatku tekitajat levitavad peale vähkide ka kalad ja kalatoidulised linnud. Esimeseks katku tunnuseks on jõepõhjas ronivate vähkide väljailmumine päevaajal, kuna terved vähid on aktiivsed ainult öösel. Alguses on vähid väliselt terved , kuid varsti ilmnevad haiguse uued tunnused: vähid hakkavad liikuma väljasirutatud jäsemetega, seisavad nendel, toetudes tagakehale. Lõpuks hakkavad tagakehalülide jalad kramplikult tõmblema. Siis saabub üldine loidus, vähk langeb seljale ja sureb krampides. Tõrjeabinõud puuduvad. Ameerika vähid küll ise ei haigestu, kuid võivad olla nakkuse edasikandjateks. Püügiriistade desinfitseerimine on vajalik ja tõhus profülaktikameede, sest seene zoospoorid hukuvad kuivatamisel, külmumisel ja kemikaalide toimel kiiresti.
Lapihaigus- Lapihaiguse tekitajaks peetakse mitut erinevat seent, ennekõike Ramulariat. Eestis laialdaselt levinud, jõudnud ka Saaremaale. Koorikusse tekivad tumepruunid pehmed laigud või põletushaava taolised kahjustused, mis on ümbritsetud oranzi vöödiga, tekivad isegi koorikut läbivad augud. Vähendab vähkide viljakust ja vastupanuvõimet ebasoodsatele oludele ning vaenlastele. Kahjustab kaubanduslikku väljanägemist.
18