Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris

Ihtüpatoloogia – on veterinaaria osa, mis käsitleb kalade haigusi (sh nakkushaigusi ja invasioonihaigusi) ja mürgistusi. Seega ihtüpatoloogia on kalade patoloogia .
Patoloogia- ehk haigusõpetus on arstiteaduse ja veterinaaria haru, mis uurib haiguste põhjusi, teket ja nähte ning organismi haiguslikke muutusi. Paaljudele haigustele iseloomulikke üldisi seaduspärasusi käsitleb üldpatoloogia, eri haiguste probleeme eripatoloogia ehk kliiniline patoloogia.
Haigus- on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide ), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses.
Haiguse kulus eristatakse 4 järku:
  • Peite-ehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus- ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve.
  • Eel-ehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused- kehatemperatuuri tõus, hingamise ja pulsi sagenemine, isukaotus, toodangu ja töövõime vähenemine. Organism võib selles järgus bioloogiliste kaitsereaktsioonide abil haiguste põhjustest ja nende tagajärgedest vabaneda .
  • Kliinilise avaldumise ehk kulminatsiooni-ehk haripunktijärgus ilmnevad talitushäired, morfoloogilised kahjustused süvenevad ning kujunevad välja igale haigusele iseloomulikud sümptomid ja kliiniline pilt. Selles järgus võitleb organism ägedalt haigusetekitajatega.
  • Haiguse lõpe- haigus võib lõppeda täieliku või osalise tervenemisega või surmaga.
    Stress on keskkonna või mõne muu faktori toimel esile kutsutud seisund ,mis viib indiviidi adaptiivse vastuse sellisel määral üle normi piiride, et tema võimalused ellu jääda on märgatavalt vähenenud. Bakterite esinemine kõikjal veekeskkonnas või nakkusekandja organismis endas viib selleni , et peaaegu kõikide stressifaktorite korral kala haigestub
    Kalakasvatustes mõjuvad stressitegurid e. Stressorid kaladele praktiliselt pidevalt. Esmajoones tuleb nimetada kalade väljapüüki tiikidest, sumpadest või mitmesugustest kalakasvandustes kasutatavatest mahutitest. Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta.
    Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele.
    Vee temperatuur- Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad , ainupõlvsed ussid ).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C.
    Vee hapnikusisaldus - Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest , fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO2 konsentratsioon ). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem.
    Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on kõrge ja hapnikusisaldus madal, vähendatakse kaladele antavat söödakogust või ei söödeta kalu üldse. Vikerforelli suremus võib jätkuda veel kuu aja jooksul pärast hüpoksiat aju pöördumatu kahjustuse tõttu. Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti.

    Kalade mürgiste ainete sisalduse muutumine vees olevalt pH-st.
    Veetemperatuuri kõikumine transpordi jooksul ei tohi ületada 2–3 °C. Selle tagamiseks kaetakse nõud koormakattega või kasutatakse isotermilisi nõusid. Madalamal temperatuuril kalade hingamine ja ainevahetus aeglustuvad, seetõttu väheneb nende hapnikutarve ja mürgise süsihappegaasi eraldumine vette. Süsihappegaasi sisalduse suurenemine põhjustab vee pH languse, pH väärtusest sõltub aga otseselt toksiliste ammoniaagi ja süsihappegaasi sisaldus vees. Süsihappegaasi ülemiseks piirkontsentratsiooniks transpordil on karpkala jaoks 20–35 mg/l ja vikerforelli jaoks 15–20 mg/l. Ammoniaagi piirkontsentratsioon on 0,01–0,02 mg/l. Optimaalne pH väärtus on 7–8,
    siis ei ohusta kalu süsihappegaas ega ammoniaak (joonis 35). Karp kalalastele piisav vee hapnikusisaldus on 6–7 mg/l, lõhelastele on vaja 8–9 mg/l. Transpordiks sobivaks madalaimaks piirkontsentratsiooniks loetakse 4 mg/l karpkalale ja 6 mg/l vikerforellile. Surema
    hakkavad kahesuvised karpkalad (10 °C), kui hapnikusisaldus langeb alla 0,3–0,5 mg/l; kahesuvised forellid 2,2–2,8 mg/l, kuni samasuvised kalad aga juba 1,5–2 korda suurema vee hapnikusisalduse juures. Hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust.
    Kalad teevad siis lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ning suremus suureneb.Vee aereerimisel arvestatakse kaubakala hapnikutarvet rusikareeglina järgmiselt: 10 °C juures vikerforellile 0,25 liitrit ja karpkalale 0,08 liitrit hapnikku 1 kg kala kohta tunnis.
    18 °C juures on vastavad näitajad 0,7 ja 0,25 liitrit. Kui karpkala hapnikutarve 10 °C juures võtta võrdseks ühega, siis vikerforellil on see ligikaudu 3 korda ja kohal 1,8 korda suurem, haugil peaaegu sama (1,1), angerjal ja linaskil aga väiksem (0,8). Kindlustamaks
    kalale piisava koguse vees lahustunud hapniku olemasolu, on vaja teada, mitu protsenti vette juhitavast hapnikust seal iga konkreetse pihusti kasutamisel lahustub. Kala transpordil püütakse vee hapnikusisaldust hoida 70–100% küllastatu sest, soojas vees
    (15–20 °C) 80 (90)–100%. Madalamatel temperatuuridel piisab ka märksa väiksemast sisaldusest, näiteks forellile 5 °C juures 40% (6mg/l). Hapnikupuudusel tõusevad kalad veepinnale õhku neelama, kui asi läheb kriitiliseks, hakkab osa kalu põhja vajuma. Osa hapnikupuuduse tõttu uimaseks jäänud (veel elavaid) kalu ei taastu, eriti kehtib see õrnemate liikide kohta nagu forell , siig ja koha.
    Lisaks hapniku pihustamisele vette aereeritakse transpordikonteinereid tugevalt õhuga, mis vähendab kalade ainevahetusjääkide kogunemist, hapniku üleküllastumise ohtu ja segab vett, mille tõttu paakides on hapnikutase ühtlane igas nurgas .
    Nõrgalt aereeritud nõudes ohustab kala hapnikupuudus , hästi aereeritud avatud mahutites lämmastikuühendite kontsentratsioon, vee ja hapnikuga täidetud hermeeti listes kottides süsihappegaasi hulk.Sooja ilmaga peaks kalu vedama hommikul või õhtul. Pikemaid peatusi (üle 30 minuti, kottides veol üle 10 minuti) ei ole teel soovitav teha ja autot ei tohi peatudes jätta päikese kätte. Eriti ohtlik on see kalade kottides veo puhul. Pikal peatumisel koguneb kaladele mürgine raske süsihappegaas kotis vee kohale, moodustades seal hapniku vette lahustumist takistava kihi. Seetõttu tekib vees hapnikupuudus, ehkki pakendis on seda piisavalt. Väikesed kalad, eriti lõhelased, võivad lämbuda. Pikemal peatusel tuleb kotte aeg-ajalt liigutada. Päikese käes ülekuumenemisel on hapniku puuduse tekkimise oht eriti suur.
    Gaasimullitõbi.
    Gaasimullihaigus on kala haiguslik seisund, mille puhul kudedes tekivad gaasimullid . Haigus esineb kalade kasvatamisel soojas vees (soojuselektrijaamade jahutusveed, geotermaalveed), basseinides, akvaariumides ning haudemajades. Tiikides on gaasimulli-
    haigust täheldatud vetikate massvohamise korral. Haiguse põhjuseks on vee üleküllastumine gaasidega (peamiselt lämmastik ja hapnik). Haiguslik seisund tekib siis, kui gaaside osarõhk vees muutub väga kiiresti ja kala organism ei suuda sellega kohaneda ning veres sisalduvad gaasid tungivad mullidena ümbritsevatesse kudedesse. Gaaside osarõhu kiire muutus tekib tiikide ja basseinide veega täitmisel survepumpa dega või gaasidega küllastatud vee temperatuuri kiirel tõusmisel. Vastsetel moodus tuvad gaasimullid eelkõige
    suuõõnes, vanematel kaladel sooltorus, kehaõõnes, lõpustel, uimedel, lihastes, veresoontes ja naha all. Ujupõis (sagedamini lõhelaste noorjärkudel) võib mahult mitmeid kordi suureneda ja teised siseorganid kokku suruda. Kalad muutuvad rahutuks ja ujuvad kiire-
    te sööstudega, neil värisevad uimed ning nad reageerivad tormiliselt välistele ärritustele. Haige kala ei toitu, hoidub vee pinnakihti, kaotab nägemise ja tasakaalu ning hukkub gaasemboolia tagajärjel. Tõrjeks tuleb vältida vee üleküllastumist gaasidega. Selleks peab
    tiikides ja basseinides olema pidev ühtlane läbivool, pumpadega veevarustuse või sooja vee kasutamise korral on aga vajalikud aeratsiooniseadmed, vahetiigid või basseinid, kus vee gaasirežiim normaliseeruks.

    INFEKTSIOONHAIGUSED e NAKKUSHAIGUSED
    Kala nakatumise teed , septitseemia mõiste.
    Infektsioon- ehk nakkushaigusteks kitsamas tähenduses loetakse haigusi, mille tekitajaiks on viirused , bakterid ja seened. Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaar sete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks.
    Viirushaigused
    • Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)

    Lõhelaste viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
    VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180–240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd .
    Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on
    haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 15–20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine , mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad
    omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 7–15 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu
    ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia , uimede lagunemine , närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje ), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu-
    meid lõpustel, siseelundites ja eriti skeletilihastes. Neerude tagumine kolmandik on tugevalt suurenenud. Maks on kaetud tumepunaste laikudega või on kollase värvusega. Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi. Ägeda vormi korral täheldatakse lihaskoes verevalumeid, neeru ja maksa väärastust ning suurt suremust . Kroonilise vormi korral Kalade infektsioonhaigused on peamiseks tunnuseks lõpuste aneemia ja naha tumene mine. Kalade suremus ei ole suur. Äge ja krooniline vorm ei ole omavahel selgelt piiritletud . Kalade eksperimentaalsel nakatamisel haigestuvad kõigepealt neerud . Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 1–2 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise ( ELISA meetod) tulemuste alusel. VHS on väga suureks ohuks forellikasvatusele ja seepärast tuleb rakendada kõiki abinõusid, et vältida haiguse sissetoomist tervesse majandisse kalade ja kalamarjaga. Sugukalu, asustusmaterjali ja kalamarja tuleb tuua ainult nendest majanditest, kus varem ei ole haigust esinenud. VHSi ravi ei tunta. Soovitatakse kasutada antibiootikume (oksütetratsük liin) ja antiseptikume (metüleensinine), mis küll ei hävita viirust, kuid kergendavad haiguse kulgu ja hoiavad ära sekundaarse nakatumise. On leitud ka, et vee pH tõstmisel üle 8,0 väheneb kalade suremus märgatavalt, mistõttu tiikidesse (basseini desse) soovitatakse manustada kustutamata lupja (100–150 kg/ha).
    Teised teatamiskohustuslikud ja regristreerimiskohustuslikud kalataudid.
    I.Teatamiskohustuslikud loomataudid, sealhulgas zoonossed haigusetekitajad
  • Eriti ohtlikud loomataudid. Selles osas kalade haigusi ei ole.
  • Ohtlikud loomataudid
    Kalataudid
    1) Viiruslik hemorraagiline septitseemia
    2) kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos
    3) karpkala kevad-vireemia
    4) lõhilaste infektsioosne aneemia

  • Kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos (IHN)
    Kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos- Infectious Haematopoietic Necrosis (IHN), tekitajaks on rabdoviirus, mis on lähedane VHSi ja SVC tekitajale. Haigestumist soodustab ca 10°C temperatuur. Temperatuuril üle 15° haigestuvad kalad harva. Haigestuvad peamiselt vastsed rebukotistaadiumis, nende suremus 8...15 päeva jooksul võib olla kuni 100%. Aastatse kalade suremus ei ületa tavaliselt 10%. Kaladel kaaluga üle 100g kulgeb IHN krooniliselt ja kadu on väike. Vastsetel on kliinilisteks tunnusteks verevalumid rebukotis, kõhupinnal, silmades pupilli ümber, nahk on tume, võib esineda punnsilmsus ja astsiit kõhuõõnes. Pärakust väljub pseudoroe pikkade valgete niitidena, uimede alused veritsevad. Siseorganid on aneemilised, rasvkoel, harvem lihastes, võivad olla täppverevalumid. Magu on paisunud, sooles sültjas mass. Mõnikord haiguse ägeda kulu korral võivad need palja silmaga nähtavad tunnused puududa . Haigusele iseloomulik vereloomkoe e hematopoeetilise koe (peaneer, põrn) nekroos on tuvastatav histoloogilise uuringuga. Diagnoos pannakse viroloogiliste uuringute alusel. Haigusetekitaja kandub edasi veega, nakatutakse lõpuste kaudu. Haigust siirutavad asümtomaatilised nakkusekandjad kalad, kalatoidulised linnud , verdimevad parasiidid. Nakkus levib desinfitseerimata kalakasvatusinventariga, kalamarjaga. Haigestumist soodustavad ületoitmine, ülemäärane asutustihedus, kalavedu, järsk temperatuurimuutus. Haiguse üleelanud kalad jäävad kogu eluks nakkusekandjateks.
    IHN ravi ei tunta. Ohustatud kalamajandis võib haiguse ägedat faasi vältida, kui tõsta 24 tunni jooksul pärast haigustunnuste ilmnemist temperatuur 5...7 päevaks üle 18°C. Sellega küll viirust ei surmata ja temperatuuri alandamisel normaalseks võib haigus uuesti puhkeda. Otstarbekas on kogu kala likvideerida ja majand desinfitseerida .
  • Karpkala kevad-vireemia
    Peaaegu sama mis kalade punataud .Ühed viirused. Euroopas loetakse see viirushaiguseks.
    3. Lõhilaste infektsioosne aneemia (ISA) - Infectious salmon anemia- Tekitajaks on klassifitseerimata RNA viirus. Haigestub atlandi lõhe, spotaansed haiguspuhangud on esinenud lõhedel, kes on olnud kontaktis mereveega. ISA puhanguid esineb sagedamini kevadel ja suve hakul, kui temperatuur on 10°C ümber, üldse aga vahemikus 3°-15°C. Haigestunud kalad on lestargilised. Ägeda puhangu korral silmades verevalumid, lõpused kahvatud ja kõht punnis. Maksas on nekroosikolded, rasvikul täppverevalumid, maks ja põrn on tumenenud ning suurenenud. Maksa värvus varieerub pruunist kuni peaaegu mustani. Soole eesosa võib olla eriti tume. Soole seinas on verepais ja verevalumid. Verevalumid võivad olla ka mao seinas, magu on täidetud viskosse vedelikuga. Suremus võib olla kuni 90%. Kuna ISA viiruse isoleerimisega on probleeme, diagnoositakse vastavat haigust kliinilise pildi, lahanguleidude ja histoloogilise ning hematoloogiliste uuringute põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks saab kasutada immunfluorestsentsmeetodit. On täheldatud viiruse ainult horisontaalselt edasikandumist. Peamisteks nakkusallikateks on elusad ja surnud lõhed ning tapajäätmed, samuti kalatöötlemisettevõtete heitvesi. Kalatäid võivad nakkust edasi kanda. Asutusmaterjaliks tuleb tuua smolte võimalikult vähestest majandistest ja mitte mingil juhul desinfitseerimata mereveega majanditest. Kõiki lõhesid, mis on kuni mitmesaja meetri kaugusel nakkuskolletest, tuleb pidada nakatunuteks ja nad tuleb välja püüda, kuni on diagnoositud ISA. Kogu kala ja tapajäätmed tuleb hävitada. ISA ravi ei tunta.
    Bakteriaalsed haigused
    • Kalade vibrioos

    Vibrioos on ägedalt kulgev nakkushaigus, mis iseloomustub muutustega kala keha pinnal ja siseorganeis. Vibrioosi võivad haigestuda paljud mere- ja riimveekalad. Haiguse teki tajaks on ühe viburiga bakter Listonella anguillarum (endise nimetusega Vibrio anguillarum), mille mõõtmed on 1,5 × 0,5 µm. Teadaolevail andmeil areneb bakter vaid soolases vees temperatuuril 6–37 °C. Sagedamini haigestuvad angerjas, tursk , meriforell, lõhe, aga ka haug . Haigus esineb kevadel ja suvel, kui merevee temperatuur on üle 10 °C. Haiguse levikuviisid ei ole selged, kuid arvatavasti levib see otsese kontakti teel. Vibrioos võib esineda ägedalt ning on suure kalade suremusega, kuid ilma kliiniliste haigustunnus teta või siis kroonilise vormina. Eestis on vikerforellidel diagnoositud vibrioosi kõigis mereveelistes kalamajandites.Haiguse välised tunnused on kalaliigiti erinevad. Vikerforellil täheldatakse kehapinnal haavandeid ja verevalumeid ning punnsilmsust (foto 25). Angerjal esineb uimedel verevalumeid, kehapinnal haavandeid ja naha hüpereemiat anaalava ümbruses. Lahangul
    täheldatakse vikerforellil neerudes põletikku, tugevat aneemiat ja vere valumeid lihastes, angerjal aga sooltoru ja siseorganite põletikku. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja episootoloogiliste andmete ning bakterioloogilise uuringu tule muste alusel. Merekalade
    haigestumisel ei ole tõrjet võimalik teha. Võib vaid suuren dada kalade väljapüüki ja surnud kalade kogumist. Sumpkalakasvatusmajandeis tuleb järgida eriti hoolikalt veterinaareeskirju ning perioodiliselt sumpasid desinfitseerida ja päikese käes kuivatada. Välja on töötatud ja kasutusele võetud polüvalentne vaktsiin. Vaktsiini kasutatakse koos söödaga, aga ka kõhuõõnde süstituna, ning see annab häid tulemusi nii vibrioosi profülaktikas kui ka haigestunud kalade ravil. Kliiniliste tunnuste kadumist ja kalade suremuse vähenemist on saadud sulfamiid- ja nitrofuraan preparaatide kasutamisel (furasolidoon).
    PLUSS LEHELT !!
    • Lõhelaste frunkuloos

    Lõhelaste furunkuloos on ägedalt kulgev bakteriaalhaigus, mis iseloomustub mädapaisete moodustumisega lihaskoes, septitseemiaga ja kalade massilise hukkumisega. Furunkuloos on maailmas üks levinumaid lõhelaste haigusi. Haigustekitaja on fakultatiivselt anaeroobne kepikujuline bakter Aeromonas salmonicida, mõõtmetega 0,8 × 0,5 µm. Bakter esineb peamiselt orgaanilise ainega saastunud vees. Haiguse teket soodustavad sööda ja muu orgaanilise aine lagunemine veekogus ja sinna sattunud reoveed . Furunkuloosile on eriti vastuvõtlik paalia, seejärel oja- ja vikerforell . Teised lõhelased haigestuvad harve mini ning haigus ei kul-
    ge neil episootiana. Haigustekitajad pääsevad organismi suu kaudu (koos veega või siis süües furunkuloosi surnud kalu) ning läbi nahavigastuste. Nakkus tuuakse majandisse või looduslikku veekogusse kaladega või
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

    Vasakule Paremale
    IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #1 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #2 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #3 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #4 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #5 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #6 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #7 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #8 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #9 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #10 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #11 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #12 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #13 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #14 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #15 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #16 IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam #17
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-10-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 13 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor triini14 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Kürdamisküsimused eksamiks koos vastustega. 15 Lk !

    Märksõnad

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    12
    rtf
    Arvestuse piletid vastustega
    74
    docx
    Ökoloogia kordamisküsimused
    15
    doc
    Kasvatatavate kalade bioloogia kordamisküsimused
    35
    doc
    Füsioloogia eksami kordamisküsimused-vastused
    17
    docx
    Taimefüsioloogia kordamisküsimused
    67
    docx
    Füsioloogia kordamisküsimused 2014
    76
    docx
    Füsioloogia kordamisküsimused-vastused
    41
    docx
    Immunoloogia eksami kordamisküsimused





    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun