Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Arvestuse piletid vastustega (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris

PILET 1
  • Haiguse mõiste, haiguse järgud, tuua ka näide suvaliselt valitud haigusest
    Haigus- on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide ), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses.
    Haiguse kulus eristatakse 4 järku:
  • Peite-ehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus- ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve.
  • Eel-ehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused- kehatemperatuuri tõus, hingamise ja pulsi sagenemine, isukaotus, toodangu ja töövõime vähenemine. Organism võib selles järgus bioloogiliste kaitsereaktsioonide abil haiguste põhjustest ja nende tagajärgedest vabaneda .
  • Kliinilise avaldumise ehk kulminatsiooni-ehk haripunktijärgus ilmnevad talitushäired, morfoloogilised kahjustused süvenevad ning kujunevad välja igale haigusele iseloomulikud sümptomid ja kliiniline pilt. Selles järgus võitleb organism ägedalt haigusetekitajatega.
  • Haiguse lõpe- haigus võib lõppeda täieliku või osalise tervenemisega või surmaga.
       2) Lesta haavandite sündroom
    Nahahaavandite sündroom lestal - lestal tekivad nahahaavandid peamiselt keha alumisel küljel, nad võivad olla erineva suuruse ja kujuga, neid võib olla üks või mitu. Nahk on nekrotiseerunud ja paljanduvad selle all olevad põletikuliselt punased koed . Haavand võib ulatuda sügavale lihastesse. Akuutse haavandi serval on näha valkjat nekrotiseerunud nahka. Suure ja/või mitme haavandi korral on lest suuremal või vähemal määral kõhnunud. On tõenäoline, et selliste isendite hulgas on looduslik suremus suhteliselt kõrge. Üldiselt on aga lesta juures tavaline haavandite paranemine. See protsess algab haavandi servalt, haavandi kohale moodustub arm.Lesta haavandite sündroomi etioloogia on ilmselt multifaktoriline. Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist, ebasoodsaid toitumisolusid, keskkonna kõrget bakteriaalset saastatust, takistusi kalade rändeteel, kalapüüki, kalade kudemisaegset käitumist. Need tegurid nõrgestavad organismi vastupanuvõimet nakkustele ja/või tekitavad kehapinna vigastusi. Patogeenideks, mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid. Läänemeres on lesta haavandistest isoleeritud atüüpiline, tsütokroomoksüdaasnegatiivne bakter Aeromonas salmonicida. Peetakse võimalikuks et Läänemere erinevates piirkondades võivad arvesse tulla erinevad bakterid . Eesti vetest on lesta haavanditest ja haigete isendite siseorganitest leitud Pseudomonas spp., Vibrio anguillarum, Aeromonas spp.
    Eesti vetes leidub haavanditega lesti aastaringselt, kuid akuutseid haavandeid on palju suve teisel poolel, eriti isalestadel. Haavandietga emaslesti satub püükidesse vähem, kid erivalt isaskaladest leidub neil haavandeid keha ülemisel poolel, kuigi harva. Viimatinimetatud sugudevahelist erinevust on täheldatud ka Soome rannavetes. Tundub tõenäosena oletus , et oluline osa lesta haavandite tekkeks Läänemere selles piirkonnas on kudeajal tekkinud vigastuste infitseerumisel. Kevadistes püükides on täheldatud suhteliselt suurt armistunud haavandite osakaalu . Läänemere madalama soolsusega osades, sh Eesti vetes, on täheldatud nahahaavandite sündroomi mõnevõrra sagedamat esinemist , võrreldes kõrgema soolsusega läänepoolsete aladega. Nahahaavandeid esineb lestal ka Põhjameres. Kindlat seost lesta nahahaavandite sageduse ja merevee reostuse vahel pole suudetud tõestada, kuigi on andmeid, et mõnedes saastatud piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks.
       3) Karpkalade filometroidoos 
    Filometroidoos on karpkala , sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiifiline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega, kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on emastest tundu valt väiksemad, 3–3,5 mm pikad, läbimõõduga 0,03–0,04 mm, valkja värvusega ning paiknevad ujupõieseinas. Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb filometroidoos mõne nädala vanustel kaladel , kelle organismis migreerivad filometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 2–3 päeva. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha vigastustes hakkavad arenema saproleegniad ja sekundaarne mikro -floora. Kala kaotab kaubandusliku välimuse. Haiguse kroonilist vormi diagnoositakse kalade kliinilisel ülevaatusel ja helminto loogilisel uuringul . Filometroidoosi avastamisel kehtestatakse tiigimajandile või veekogule kitsendused ning rakendatakse ettenähtud ravi- ja tõrjeabinõud. Medika mentidest kasutatakse ditrasiinipreparaatide süstituna kehaõõnde. Joonis 60. Filometroidoosi tekitaja arengutsükke


    PILET 2.
    1)Kalade mürgistus kloororgaaniliste pestitsiididega
    Kujutavad endast mitmetuumaliste aromaatsete süsivesinike ja mõnede teiste ühedite halogeeniderivaate. Kasutatakse laialdaselt insektitsiidide, akaritsiidide ja fungitsiididena põllumajanduses, metsanduses ja meditsiinis. Nende hulka kuulub kurikuulus DDT, mis looduses ei lagune ja seetõttu kuhjub toitumisahelas ning ringleb jätkuvalt looduses. Toitumisahela igas järgnevas lülis tõuseb kloororgaaniliste ühendite konsentratsioon eelmisega võrreldes suurusjärgu (st 10 korda). Kloororgaanilised ühendid lahustuvad vees halvasti, kuid hästi orgaanilistes lahustites, õlides ja rasvades. Organismides ladestuvad nad seetõttu rasvarikastes kudedes. Kalades leidub neid palju kehaõõne rasvas, peaajus, mao ja soole seinas, gonaadides ja maksas . Hea toitumise ajal rasvas deponeerunud pestitsiidid hakkavad organismi mürgitama siis, kui kala kõhnub. Kloororgaanilised pestitsiidid kahjustavad eelkõige närvisüsteemi ja parenhümatoosseid organeid, eriti maksa. Häirivad endokriinorganite, südame-veresoonkonna, neerude jt organite talitust . Pärsivad koehingamist, häirivad immonoreaktiivsust ja suurendavad vastuvõtlikkust infektsioonihaigustele. Kloororgaanilised ühendid toimivad mutageenide ja tetatogeenidena. Kalad ja teised veeorganismid (vähilaadsed, putukad) on kloororgaaniliste ühendite suhtes tundlikumad kui maismaaloomad . Seetõttu on võimalik veekogu puhtust hinnata selle järgi, millised vähi- või putukaliigid (nn indikaatorliigid ) seal elavad. Ägeda mürgistuse korral on kliinilised tunnused ja siseorganite palja silmaga märgatavad muutused üldjoontes sarnased naftasaadustega mürgistusele, surma põhjus on sama, erinevuseks hingamise aeglustumine.
      2) Karpkalade punataud
    Punataud on karpkalade kõige levinum haigus kogu maailmas. Peale karpkala haigestub veel sasaan , harvemini hõbekoger ja linask. Viimasel ajal peab enamik uurijaid haiguse primaarseks põhjuseks filtreeruvat viirust, kusjuures baktereil (Aeromonas hydrophila) on haiguse kulgemisel sekundaarne osa tähtsus. Osa teadlasi on seisukohal, et tegemist on koguni viie erineva karpkalade haigusega: 1) aeromonoos,2) pseudomonoos, 3) kevadine viirushaigus, 4) hemorraagiline septitseemia , 5) nakkuslik vesitõbi.Haiguse tekkele ja kulule avaldab olulist mõju vee temperatuur. Haigus puhkeb tavaliselt suve algul ja kestab sügiseniKarpkalad võivad haigestuda igas vanuses. Põhja poolsetes piirkondades haigestuvad peamiselt täiskasvanud kalad, oht on suur ka sugukaladele; lõunapoolsetes põevad punataudi kahesuvised ja isegi samasuvised karpkalad . Haiguse läbipõdenud kaladel tekib immuunsus ja kui sama kala haigestub veel kord, siis kergekujuliselt. Punataud levib peamiselt haigete kaladega, seepärast on haiguse leviku seisukohalt väga oluline kalade majanditevaheliste ümbervedude piiramine ja välti mine. Haigestumist soodustab kalade tihe paigutus . Kliiniliselt eristatakse kaht haiguse põhivormi: ägedat, mida iseloomustab kõhuõõne- vesitõbi, ja kroonilist, mille puhul tekivad kehapinnale haavandid (foto 23). Haiguse peiteperiood võib kesta kuni kuu aega ja see sõltub mitmest tegurist, eriti aga keskkonna temperatuurist, haigustekitaja virulentsusest, aga ka kala vastupanuvõimest. Punataudi kliiniline kulg on väga varieeruv . Ägeda kulu korral on haiguse esimesteks tunnusteks kõhuõõne-vesitõbi, punnsilmsus ja soomuste turritamine. Sel juhul kulgeb haigus kiiresti (2–3 nädalat) ja lõpeb 80–90% kalade hukkumisega. Kroonilise vormi korral esinevad kalade kehal visalt paranevad haavandid ning kalade hukkumine on tunduvalt väiksem (40%). Kalade massilise haigestumise ja kliiniliste tunnuste olemasolu korral saab haigust diagnoosida nende tunnuste ja episootoloogiliste andmete alusel. Et punataudile omased kliinilised tunnused (kõhuõõne-vesitõbi, haavandid keha pinnal jt) võivad esineda ka teiste haiguste korral, tuleb diferentsiaaldiagnoosiks korraldada bioproov. Selleks isoleeritakse osa haigeid kalu väikesesse tiiki või basseini ja pannakse nende juurde terveid kalu. Tüüpiliste haigustunnuste kujunemine lisatud kaladel kinnitab diagnoosi õigsust. Tõrjeks tuleb eelkõige vältida nakkuse sissetoomist tiigimajandisse. Kui seda ei saa kindlaks teha, tuleb kalad paigutada 20 päevaks karantiini (vee tem- peratuur üle 20 ºC). Punataudi tunnuste puudumisel paigutatakse kalad karantiiniaja möödumisel majandi tiikidesse, haigustunnuste ilmnemisel aga realiseeri takse nad kaubakalana või hukatakse.Punataudi puhkemisel kehtestatakse majandile kitsendused, mille puhul kalade sisse- ja väljaviimine kasvatamise eesmärgil toimub vaid veterinaartöötajate loal. Pärast haigete kalade likvideerimist tuleb tiike desinfitseerida kustutamata lubjaga (25 ts/ha) ja need üheks suveks tühjaks jätta.Ravimeid kasutatakse punataudi puhul nii profülaktikaks kui ka raviks. Esimeseks tõhusaks ravimiks osutus metüleensinine, mida antakse koos söödaga. Samuti annab tulemusi kalade pikaajaline vannitamine metüleensinise lahuses. Antibiootikumidest on osutunud efektiivsemaks enrofloksatsiin, mida süstitakse kaladele kõhuõõnde, söödetakse koos söödaga ning kasutatakse ka vannitamiseks. Paremaid tulemusi annab antibiootikumide süstimine koos õlidega või teiste deponentidega. Eestis saime kõige paremaid tulemusi furasolidooniga, mida söödeti kaladele ravimsöödana (1 kg furaso lidooni 1 tonni segajõusööda kohta). Saksamaal on välja töötatud karpkalade puna taudi vastane vaktsiin, mida laialdaselt ka kasutatakse.
        3)Henneguya invasioon merisiial, kudoaasid ookeanikaladel
    Turovski foto 6 , lihas laguneb, parasiidid , keeruline elutsükkel. Rikub siia ära .Lihastes niisk arenema.



    PILET 3.
    1. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele.
    Vee temperatuur- Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad , ainupõlvsed ussid ).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C.Vee hapnikusisaldus - Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest , fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO2 konsentratsioon ). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem. Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on kõrge ja hapnikusisaldus madal, vähendatakse kaladele antavat söödakogust või ei söödeta kalu üldse. Vikerforelli suremus võib jätkuda veel kuu aja jooksul pärast hüpoksiat aju pöördumatu kahjustuse tõttu. Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti.
        2) Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
    VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180–240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd . Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 15–20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine , mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 7–15 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia , uimede lagunemine , närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje ), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu-meid lõpustel, siseelundites ja eriti skeletilihastes. Neerude tagumine kolmandik on tugevalt suurenenud. Maks on kaetud tumepunaste laikudega või on kollase värvusega. Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi. Ägeda vormi korral täheldatakse lihaskoes verevalumeid, neeru ja maksa väärastust ning suurt suremust . Kroonilise vormi korral Kalade infektsioonhaigused on peamiseks tunnuseks lõpuste aneemia ja naha tumene mine. Kalade suremus ei ole suur. Äge ja krooniline vorm ei ole omavahel selgelt piiritletud . Kalade eksperimentaalsel nakatamisel haigestuvad kõigepealt neerud . Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 1–2 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise ( ELISA
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Arvestuse piletid vastustega #1 Arvestuse piletid vastustega #2 Arvestuse piletid vastustega #3 Arvestuse piletid vastustega #4 Arvestuse piletid vastustega #5 Arvestuse piletid vastustega #6 Arvestuse piletid vastustega #7 Arvestuse piletid vastustega #8 Arvestuse piletid vastustega #9 Arvestuse piletid vastustega #10 Arvestuse piletid vastustega #11 Arvestuse piletid vastustega #12
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-10-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 12 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor triini14 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Arvestuse(eksami) piletid koos vastustega. 12 piletit.
    Haigus , karpkalade filometroidoos  , Viiruslik hemorraagiline septitseemia

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    17
    doc
    IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam
    937
    pdf
    Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
    28
    docx
    Aretusõpetuse vastused
    528
    doc
    Keskkonnakaitse lõpueksami küsimused-vastused
    98
    docx
    Kogu keskkooli bioloogia konspekt
    90
    pdf
    Öko ja keskkonnakaitse konspekt
    55
    pdf
    Vähk ja vähikasvatus
    83
    pdf
    Esimese nelja kursuse materjal



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun