Arvestuse piletid vastustega (0)

Merendus - Kalade ihtüpatoloogia ja toksikoloogia

5 VÄGA HEA

PILET 1

Haiguse mõiste, haiguse järgud, tuua ka näide suvaliselt valitud haigusest
Haigus- on bioloogiliste (bakterite, viiruste, parasiitide ), mehaaniliste, füüsikaliste, keemiliste, toiteliste või muude tegurite toimel tekkinud häire organismi normaalses elutalituses.
Haiguse kulus eristatakse 4 järku:

Peite-ehk latentsusjärgus (nakkushaiguste puhul lõimetus- ehk inkubatsioonijärk) kliinilised tunnused puuduvad ning loom näib olevat terve.

Eel-ehk prodromaaljärgus ilmnevad esimesed haigustunnused, mis on paljude haiguste puhul ühesugused- kehatemperatuuri tõus, hingamise ja pulsi sagenemine, isukaotus, toodangu ja töövõime vähenemine. Organism võib selles järgus bioloogiliste kaitsereaktsioonide abil haiguste põhjustest ja nende tagajärgedest vabaneda .

Kliinilise avaldumise ehk kulminatsiooni-ehk haripunktijärgus ilmnevad talitushäired, morfoloogilised kahjustused süvenevad ning kujunevad välja igale haigusele iseloomulikud sümptomid ja kliiniline pilt. Selles järgus võitleb organism ägedalt haigusetekitajatega.

Haiguse lõpe- haigus võib lõppeda täieliku või osalise tervenemisega või surmaga.
   2) Lesta haavandite sündroom
Nahahaavandite sündroom lestal - lestal tekivad nahahaavandid peamiselt keha alumisel küljel, nad võivad olla erineva suuruse ja kujuga, neid võib olla üks või mitu. Nahk on nekrotiseerunud ja paljanduvad selle all olevad põletikuliselt punased koed . Haavand võib ulatuda sügavale lihastesse. Akuutse haavandi serval on näha valkjat nekrotiseerunud nahka. Suure ja/või mitme haavandi korral on lest suuremal või vähemal määral kõhnunud. On tõenäoline, et selliste isendite hulgas on looduslik suremus suhteliselt kõrge. Üldiselt on aga lesta juures tavaline haavandite paranemine. See protsess algab haavandi servalt, haavandi kohale moodustub arm.Lesta haavandite sündroomi etioloogia on ilmselt multifaktoriline. Erinevate uurijate poolt peetakse soodustavateks faktoriteks merevee soolsuse tugevat kõikumist, ebasoodsaid toitumisolusid, keskkonna kõrget bakteriaalset saastatust, takistusi kalade rändeteel, kalapüüki, kalade kudemisaegset käitumist. Need tegurid nõrgestavad organismi vastupanuvõimet nakkustele ja/või tekitavad kehapinna vigastusi. Patogeenideks, mis infitseerivad vigastatud või nõrgestatud kalu, on peetud baktereid. Läänemeres on lesta haavandistest isoleeritud atüüpiline, tsütokroomoksüdaasnegatiivne bakter Aeromonas salmonicida. Peetakse võimalikuks et Läänemere erinevates piirkondades võivad arvesse tulla erinevad bakterid . Eesti vetest on lesta haavanditest ja haigete isendite siseorganitest leitud Pseudomonas spp., Vibrio anguillarum, Aeromonas spp.
Eesti vetes leidub haavanditega lesti aastaringselt, kuid akuutseid haavandeid on palju suve teisel poolel, eriti isalestadel. Haavandietga emaslesti satub püükidesse vähem, kid erivalt isaskaladest leidub neil haavandeid keha ülemisel poolel, kuigi harva. Viimatinimetatud sugudevahelist erinevust on täheldatud ka Soome rannavetes. Tundub tõenäosena oletus , et oluline osa lesta haavandite tekkeks Läänemere selles piirkonnas on kudeajal tekkinud vigastuste infitseerumisel. Kevadistes püükides on täheldatud suhteliselt suurt armistunud haavandite osakaalu . Läänemere madalama soolsusega osades, sh Eesti vetes, on täheldatud nahahaavandite sündroomi mõnevõrra sagedamat esinemist , võrreldes kõrgema soolsusega läänepoolsete aladega. Nahahaavandeid esineb lestal ka Põhjameres. Kindlat seost lesta nahahaavandite sageduse ja merevee reostuse vahel pole suudetud tõestada, kuigi on andmeid, et mõnedes saastatud piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks.
   3) Karpkalade filometroidoos
Filometroidoos on karpkala , sasaani ja nende ristandite kehapinna, lihaskoe ning siseorganite kahjustustega kulgev liigispetsiiﬁline invasioonihaigus, mille tekitajaks on ümaruss Philometroides lusiana. Selle parasiidi emased isendid on valkjaspunase värvusega, kuni 160 mm pikad ja 1 mm läbimõõduga vivipaarid. Nad paiknevad soomustaskutes kala pea ja rinnauimede piirkonnas. Isased isendid on emastest tundu valt väiksemad, 3–3,5 mm pikad, läbimõõduga 0,03–0,04 mm, valkja värvusega ning paiknevad ujupõieseinas. Filometroideste areng toimub ühe vaheperemehe, sõudiklase osavõtul (joonis 60). Filometroidoos esineb nii tiigimajandeis kui ka looduslikes veekogudes. Haiguse kulg võib olla äge või krooniline. Ägedalt kulgeb ﬁlometroidoos mõne nädala vanustel kaladel , kelle organismis migreerivad ﬁlometroideste vastsed vigastavad maksa, ujupõit, neere jt organeid. Haigestunud kalad ujuvad koordineerimatult, hiljem nad laskuvad veekogu põhja ja hukkuvad. Haigus kestab 2–3 päeva. Filometroidoosi krooniline vorm esineb kahesuvistel ja vanematel kaladel. Haiged kalad kõhnuvad, parasiitidega soomuse taskud punduvad, esineb soomuste erosiooni ja verevalumeid. Naha vigastustes hakkavad arenema saproleegniad ja sekundaarne mikro -ﬂoora. Kala kaotab kaubandusliku välimuse. Haiguse kroonilist vormi diagnoositakse kalade kliinilisel ülevaatusel ja helminto loogilisel uuringul . Filometroidoosi avastamisel kehtestatakse tiigimajandile või veekogule kitsendused ning rakendatakse ettenähtud ravi- ja tõrjeabinõud. Medika mentidest kasutatakse ditrasiinipreparaatide süstituna kehaõõnde. Joonis 60. Filometroidoosi tekitaja arengutsükke
PILET 2.
1)Kalade mürgistus kloororgaaniliste pestitsiididega
Kujutavad endast mitmetuumaliste aromaatsete süsivesinike ja mõnede teiste ühedite halogeeniderivaate. Kasutatakse laialdaselt insektitsiidide, akaritsiidide ja fungitsiididena põllumajanduses, metsanduses ja meditsiinis. Nende hulka kuulub kurikuulus DDT, mis looduses ei lagune ja seetõttu kuhjub toitumisahelas ning ringleb jätkuvalt looduses. Toitumisahela igas järgnevas lülis tõuseb kloororgaaniliste ühendite konsentratsioon eelmisega võrreldes suurusjärgu (st 10 korda). Kloororgaanilised ühendid lahustuvad vees halvasti, kuid hästi orgaanilistes lahustites, õlides ja rasvades. Organismides ladestuvad nad seetõttu rasvarikastes kudedes. Kalades leidub neid palju kehaõõne rasvas, peaajus, mao ja soole seinas, gonaadides ja maksas . Hea toitumise ajal rasvas deponeerunud pestitsiidid hakkavad organismi mürgitama siis, kui kala kõhnub. Kloororgaanilised pestitsiidid kahjustavad eelkõige närvisüsteemi ja parenhümatoosseid organeid, eriti maksa. Häirivad endokriinorganite, südame-veresoonkonna, neerude jt organite talitust . Pärsivad koehingamist, häirivad immonoreaktiivsust ja suurendavad vastuvõtlikkust infektsioonihaigustele. Kloororgaanilised ühendid toimivad mutageenide ja tetatogeenidena. Kalad ja teised veeorganismid (vähilaadsed, putukad) on kloororgaaniliste ühendite suhtes tundlikumad kui maismaaloomad . Seetõttu on võimalik veekogu puhtust hinnata selle järgi, millised vähi- või putukaliigid (nn indikaatorliigid ) seal elavad. Ägeda mürgistuse korral on kliinilised tunnused ja siseorganite palja silmaga märgatavad muutused üldjoontes sarnased naftasaadustega mürgistusele, surma põhjus on sama, erinevuseks hingamise aeglustumine.
  2) Karpkalade punataud
Punataud on karpkalade kõige levinum haigus kogu maailmas. Peale karpkala haigestub veel sasaan , harvemini hõbekoger ja linask. Viimasel ajal peab enamik uurijaid haiguse primaarseks põhjuseks ﬁltreeruvat viirust, kusjuures baktereil (Aeromonas hydrophila) on haiguse kulgemisel sekundaarne osa tähtsus. Osa teadlasi on seisukohal, et tegemist on koguni viie erineva karpkalade haigusega: 1) aeromonoos,2) pseudomonoos, 3) kevadine viirushaigus, 4) hemorraagiline septitseemia , 5) nakkuslik vesitõbi.Haiguse tekkele ja kulule avaldab olulist mõju vee temperatuur. Haigus puhkeb tavaliselt suve algul ja kestab sügiseniKarpkalad võivad haigestuda igas vanuses. Põhja poolsetes piirkondades haigestuvad peamiselt täiskasvanud kalad, oht on suur ka sugukaladele; lõunapoolsetes põevad punataudi kahesuvised ja isegi samasuvised karpkalad . Haiguse läbipõdenud kaladel tekib immuunsus ja kui sama kala haigestub veel kord, siis kergekujuliselt. Punataud levib peamiselt haigete kaladega, seepärast on haiguse leviku seisukohalt väga oluline kalade majanditevaheliste ümbervedude piiramine ja välti mine. Haigestumist soodustab kalade tihe paigutus . Kliiniliselt eristatakse kaht haiguse põhivormi: ägedat, mida iseloomustab kõhuõõne- vesitõbi, ja kroonilist, mille puhul tekivad kehapinnale haavandid (foto 23). Haiguse peiteperiood võib kesta kuni kuu aega ja see sõltub mitmest tegurist, eriti aga keskkonna temperatuurist, haigustekitaja virulentsusest, aga ka kala vastupanuvõimest. Punataudi kliiniline kulg on väga varieeruv . Ägeda kulu korral on haiguse esimesteks tunnusteks kõhuõõne-vesitõbi, punnsilmsus ja soomuste turritamine. Sel juhul kulgeb haigus kiiresti (2–3 nädalat) ja lõpeb 80–90% kalade hukkumisega. Kroonilise vormi korral esinevad kalade kehal visalt paranevad haavandid ning kalade hukkumine on tunduvalt väiksem (40%). Kalade massilise haigestumise ja kliiniliste tunnuste olemasolu korral saab haigust diagnoosida nende tunnuste ja episootoloogiliste andmete alusel. Et punataudile omased kliinilised tunnused (kõhuõõne-vesitõbi, haavandid keha pinnal jt) võivad esineda ka teiste haiguste korral, tuleb diferentsiaaldiagnoosiks korraldada bioproov. Selleks isoleeritakse osa haigeid kalu väikesesse tiiki või basseini ja pannakse nende juurde terveid kalu. Tüüpiliste haigustunnuste kujunemine lisatud kaladel kinnitab diagnoosi õigsust. Tõrjeks tuleb eelkõige vältida nakkuse sissetoomist tiigimajandisse. Kui seda ei saa kindlaks teha, tuleb kalad paigutada 20 päevaks karantiini (vee tem- peratuur üle 20 ºC). Punataudi tunnuste puudumisel paigutatakse kalad karantiiniaja möödumisel majandi tiikidesse, haigustunnuste ilmnemisel aga realiseeri takse nad kaubakalana või hukatakse.Punataudi puhkemisel kehtestatakse majandile kitsendused, mille puhul kalade sisse- ja väljaviimine kasvatamise eesmärgil toimub vaid veterinaartöötajate loal. Pärast haigete kalade likvideerimist tuleb tiike desinﬁtseerida kustutamata lubjaga (25 ts/ha) ja need üheks suveks tühjaks jätta.Ravimeid kasutatakse punataudi puhul nii profülaktikaks kui ka raviks. Esimeseks tõhusaks ravimiks osutus metüleensinine, mida antakse koos söödaga. Samuti annab tulemusi kalade pikaajaline vannitamine metüleensinise lahuses. Antibiootikumidest on osutunud efektiivsemaks enroﬂoksatsiin, mida süstitakse kaladele kõhuõõnde, söödetakse koos söödaga ning kasutatakse ka vannitamiseks. Paremaid tulemusi annab antibiootikumide süstimine koos õlidega või teiste deponentidega. Eestis saime kõige paremaid tulemusi furasolidooniga, mida söödeti kaladele ravimsöödana (1 kg furaso lidooni 1 tonni segajõusööda kohta). Saksamaal on välja töötatud karpkalade puna taudi vastane vaktsiin, mida laialdaselt ka kasutatakse.
    3)Henneguya invasioon merisiial, kudoaasid ookeanikaladel
Turovski foto 6 , lihas laguneb, parasiidid , keeruline elutsükkel. Rikub siia ära .Lihastes niisk arenema.
PILET 3.
1. Vee temperatuuri ja hapnikusisalduse seos ja nende mõju kaladele.
Vee temperatuur- Eesti kliimaga kohastunud kalad taluvad, vähemalt lühiajaliselt, temperatuuri vahemikus +1°...+30°C. Karpkalale on see temperatuurivahemik sobiv, olenevalt aastajast. Madalal temperatuuril aeglustub kalade füsioloogiline talitus, häiritud on närvisüsteemi talitus, hingamine ja vereringe. Temperatuuril alla +1° võivad karpkalad hukkuda. Lõpused on sel juhul turses, mustjaspunased, lõpusekaaned osaliselt avatud. Lõpuse kapilaarides on vereklombid, seinapaksendid, kapillaarid võivad ka lõhkeda. Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad , ainupõlvsed ussid ).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C.Vee hapnikusisaldus - Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest , fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO2 konsentratsioon ). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem. Hapnikuvaegsuse (HÜPOKSIA) korral võivad kalad söötmise järel ja vikreforellid ka järsu liikumise korral (näiteks kui neid ehmatada) surra, sest sellises olukorras nende hapnikuvajadus suureneb järsult. Suvel, kui vee temperatuur on kõrge ja hapnikusisaldus madal, vähendatakse kaladele antavat söödakogust või ei söödeta kalu üldse. Vikerforelli suremus võib jätkuda veel kuu aja jooksul pärast hüpoksiat aju pöördumatu kahjustuse tõttu. Teisest küljest, hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Nad teevad lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ja suremus suureneb samuti.
    2) Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
VHS on tiigikalakasvandustes üks ohtlikumaid vikerforellide haigusi. Kalade vedudega on haigus levinud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Ameerikas. VHSi virionid on 180–240 nm pikad, sõrmja või kuulja kujuga ja sisaldavad RNAd . Viirus arvati rabdoviiruste hulka. Haigus tabandab peamiselt vikerforelle. Looduslikes veekogudes on haigestunud ka jõeforellid, haugid ja harjused. Vikerforellid haigestuvad esimesel eluaastal, sügisel ja talvel, kui vee temperatuur on alla 10 °C. Soojal ajal on haiguse kulg üldjuhul latentne, kuid halbades tingimustes võib kaladel esineda kliiniliste tunnustega haiguspuhanguid ka 15–20 °C temperatuuri juures. VHSi haigestumisega kaasneb massiline suremine , mis võib ulatuda kuni 80%ni. Haiguse läbipõdenud kalad omandavad immuunsuse ja teist korda ei haigestu. Haigus levib eelkõige otsese kontakti teel, aga ka vee, põhjamuda, tiigiinventari, eluskalaveokite ja selgrootute siirutajate vahendusel. VHSi viiruse võib kalamajandisse sisse tuua ka kala marjaga. Haiguse peiteperiood sõltub vee temperatuurist, viiruse virulentsusest ja kala organismi resistentsusest ning on tavaliselt 7–15 päeva. Vikerforellid haigestuvad nii magedas kui ka soolases vees.VHSi kõige tüüpilisemad kliinilised tunnused on naha tumenemine, punnsilmsus, kõhu ümbermõõdu suurenemine, päraku väljasopistumine, lõpuste aneemia , uimede lagunemine , närvisüsteemi kahjustusest tingitud liikumishäired (kala pöörlemine ümber oma pikitelje ), söödast loobumine ja reaktiivsuse vähenemine. Lahangul leitakse verevalu-meid lõpustel, siseelundites ja eriti skeletilihastes. Neerude tagumine kolmandik on tugevalt suurenenud. Maks on kaetud tumepunaste laikudega või on kollase värvusega. Eristatakse haiguse ägedat ja kroonilist vormi. Ägeda vormi korral täheldatakse lihaskoes verevalumeid, neeru ja maksa väärastust ning suurt suremust . Kroonilise vormi korral Kalade infektsioonhaigused on peamiseks tunnuseks lõpuste aneemia ja naha tumene mine. Kalade suremus ei ole suur. Äge ja krooniline vorm ei ole omavahel selgelt piiritletud . Kalade eksperimentaalsel nakatamisel haigestuvad kõigepealt neerud . Haiguspuhang kestab kalamajandis tavaliselt 1–2 kuud. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste, patoanatoomiliste muutuste ja viroloogilise uurimise ( ELISA meetod) tulemuste alusel. VHS on väga suureks ohuks forellikasvatusele ja seepärast tuleb rakendada kõiki abinõusid, et vältida haiguse sissetoomist tervesse majandisse kalade ja kalamarjaga. Sugukalu, asustusmaterjali ja kalamarja tuleb tuua ainult nendest majanditest, kus varem ei ole haigust esinenud. VHSi ravi ei tunta. Soovitatakse kasutada antibiootikume (oksütetratsük liin) ja antiseptikume (metüleensinine), mis küll ei hävita viirust, kuid kergendavad haiguse kulgu ja hoiavad ära sekundaarse nakatumise . On leitud ka, et vee pH tõstmisel üle 8,0 väheneb kalade suremus märgatavalt, mistõttu tiikidesse (basseini desse) soovitatakse manustada kustutamata lupja (100–150 kg/ha).
    3)Arguloos
Arguloos on kalade invasioonihaigus, mille tekitajaks on Argulus’e (kalatäi) perekonda kuuluvad parasiitvähid. Arguloosipuhangud esinevad eelkõige tiikides ja basseinides kasvatatavatel kaladel, aga ka väikestes järvedes ja veehoidlates. Kalatäid on lameda ovaalse kehaga ja hallikasrohelise värvusega parasiitvähid. Nad elavad nii meres kui magevees , nugivad kala kehapinnal ja imevad .Nad on soojalembesed parasiidid, kelle arenguks optimaalne temperatuur on üle 20 °C. On lahksoolised ja paljunevad munadega. Isassuguproduktid väljutatakse kestaga kaetud pakikestes, mis kleebitakse emasparasiidi suguava külge. Munad väljutatakse kogumikena (igaühes 200–300 muna), mis kinnitatakse veealustele kividele ja taimedele. Areng toimub moondega ja sõltuvalt vee temperatuurist kestab 15–55 päeva. Munast väljub vabalt ujuv vastne , kes võib vees elada 2–3 päeva ja kui ta selle aja jooksul ei leia peremeest , siis hukkub. Kalale kinnitudes kalatäi kasvab ja saab suguküpseks 2–3 nädalaga. Ta võib suve jooksul anda kuni 3 põlvkonda, seega ühe emasparasiidi järglaskond võib ulatuda kuni 2 miljoni isendini. Eestis on laialdaselt levinud harilik kalatäi (A. foliaceus), kes on 6–7 mm pikk ja armastab seisuveekogusid. Nugib paljudel kalaliikidel ning suure arvukuse korral võib põhjustada noorkalade haigestumist ja surma. A. coregoni on kuni 12 mm pikk, eelmisest jahedalembesem ja parasiteerib peamiselt lõhelastel. Eestis on teda leitud suhteliselt harva.Kalatäi kinnitub iminappadega kala keha külge, torkab imikärsa läbi naha ja imeb verd. Vigastatud kohas areneb põletikuline protsess, tekib turse ja verejooks , hiljem koed nekrotiseeruvad. Kalatäi ja tema munad on väga tundlikud kuivamise suhtes – ööpäevaga muna hukkub. Otsene päike sevalgus hävitab muna kolme tunniga. Seega on vajalik tiigipõhjade regulaarne kuiva tamine ja töötlemine kloor -(3–5 ts/ha) või kustutamata lubjaga (25–30 ts/ha).Arguloosi haigestunud kalade raviks vannitatakse neid KMnO4-lahuses (100 liitri vee kohta 1,0 g preparaati, toimeaeg 30 minutit) või klorofossilahuses (100 liitri vee kohta 10,0 g preparaati, toimeaeg 60 minutit).
PILET 4.
1)Ammoniaagi sisalduse muutumine vees olenevalt pH-st;
Veetemperatuuri kõikumine transpordi jooksul ei tohi ületada 2–3 °C. Selle tagamiseks kaetakse nõud koormakattega või kasutatakse isotermilisi nõusid. Madalamal temperatuuril kalade hingamine ja ainevahetus aeglustuvad, seetõttu väheneb nende hapnikutarve ja mürgise süsihappegaasi eraldumine vette. Süsihappegaasi sisalduse suurenemine põhjustab vee pH languse, pH väärtusest sõltub aga otseselt toksiliste ammoniaagi ja süsihappegaasi sisaldus vees. Süsihappegaasi ülemiseks piirkontsentratsiooniks transpordil on karpkala jaoks 20–35 mg/l ja vikerforelli jaoks 15–20 mg/l. Ammoniaagi piirkontsentratsioon on 0,01–0,02 mg/l. Optimaalne pH väärtus on 7–8, siis ei ohusta kalu süsihappegaas ega ammoniaak (joonis 35). Karp kalalastele piisav vee hapnikusisaldus on 6–7 mg/l, lõhelastele on vaja 8–9 mg/l. Transpordiks sobivaks madalaimaks piirkontsentratsiooniks loetakse 4 mg/l karpkalale ja 6 mg/l vikerforellile. Surema hakkavad kahesuvised karpkalad (10 °C), kui hapnikusisaldus langeb alla 0,3–0,5 mg/l; kahesuvised forellid 2,2–2,8 mg/l, kuni samasuvised kalad aga juba 1,5–2 korda suurema vee hapnikusisalduse juures. Hapniku üleküllastus põhjustab kaladel hapnikujoobumust. Kalad teevad siis lühikesi sööste veepinnale ja on närvilised ning suremus suureneb.Vee aereerimisel arvestatakse kaubakala hapnikutarvet rusikareeglina järgmiselt: 10 °C juures vikerforellile 0,25 liitrit ja karpkalale 0,08 liitrit hapnikku 1 kg kala kohta tunnis. 18 °C juures on vastavad näitajad 0,7 ja 0,25 liitrit. Kui karpkala hapnikutarve 10 °C juures võtta võrdseks ühega, siis vikerforellil on see ligikaudu 3 korda ja kohal 1,8 korda suurem, haugil peaaegu sama (1,1), angerjal ja linaskil aga väiksem (0,8). Kindlustamaks kalale piisava koguse vees lahustunud hapniku olemasolu, on vaja teada, mitu protsenti vette juhitavast hapnikust seal iga konkreetse pihusti kasutamisel lahustub. Kala transpordil püütakse vee hapnikusisaldust hoida 70–100% küllastatu sest, soojas vees (15–20 °C) 80 (90)–100%. Madalamatel temperatuuridel piisab ka märksa väiksemast sisaldusest, näiteks forellile 5 °C juures 40% (6mg/l). Hapnikupuudusel tõusevad kalad veepinnale õhku neelama, kui asi läheb kriitiliseks, hakkab osa kalu põhja vajuma. Osa hapnikupuuduse tõttu uimaseks jäänud (veel elavaid) kalu ei taastu, eriti kehtib see õrnemate liikide kohta nagu forell , siig ja koha. Lisaks hapniku pihustamisele vette aereeritakse transpordikonteinereid tugevalt õhuga, mis vähendab kalade ainevahetusjääkide kogunemist, hapniku üleküllastumise ohtu ja segab vett, mille tõttu paakides on hapnikutase ühtlane igas nurgas .Nõrgalt aereeritud nõudes ohustab kala hapnikupuudus , hästi aereeritud avatud mahutites lämmastikuühendite kontsentratsioon, vee ja hapnikuga täidetud hermeeti listes kottides süsihappegaasi hulk.Sooja ilmaga peaks kalu vedama hommikul või õhtul. Pikemaid peatusi (üle 30 minuti, kottides veol üle 10 minuti) ei ole teel soovitav teha ja autot ei tohi peatudes jätta päikese kätte. Eriti ohtlik on see kalade kottides veo puhul. Pikal peatumisel koguneb kaladele mürgine raske süsihappegaas kotis vee kohale, moodustades seal hapniku vette lahustumist takistava kihi. Seetõttu tekib vees hapnikupuudus, ehkki pakendis on seda piisavalt. Väikesed kalad, eriti lõhelased, võivad lämbuda. Pikemal peatusel tuleb kotte aeg-ajalt liigutada. Päikese käes ülekuumenemisel on hapniku puuduse tekkimise oht eriti suur.
2)Kalade vibrioos
Vibrioos on ägedalt kulgev nakkushaigus, mis iseloomustub muutustega kala keha pinnal ja siseorganeis. Vibrioosi võivad haigestuda paljud mere- ja riimveekalad. Haiguse teki tajaks on ühe viburiga bakter Listonella anguillarum (endise nimetusega Vibrio anguillarum), mille mõõtmed on 1,5 × 0,5 µm. Teadaolevail andmeil areneb bakter vaid soolases vees temperatuuril 6–37 °C. Sagedamini haigestuvad angerjas, tursk , meriforell, lõhe, aga ka haug . Haigus esineb kevadel ja suvel, kui merevee temperatuur on üle 10 °C. Haiguse levikuviisid ei ole selged, kuid arvatavasti levib see otsese kontakti teel. Vibrioos võib esineda ägedalt ning on suure kalade suremusega, kuid ilma kliiniliste haigustunnus teta või siis kroonilise vormina. Eestis on vikerforellidel diagnoositud vibrioosi kõigis mereveelistes kalamajandites.Haiguse välised tunnused on kalaliigiti erinevad. Vikerforellil täheldatakse kehapinnal haavandeid ja verevalumeid ning punnsilmsust (foto 25). Angerjal esineb uimedel verevalumeid, kehapinnal haavandeid ja naha hüpereemiat anaalava ümbruses. Lahangul täheldatakse vikerforellil neerudes põletikku, tugevat aneemiat ja vere valumeid lihastes, angerjal aga sooltoru ja siseorganite põletikku. Diagnoos pannakse kliiniliste tunnuste ja episootoloogiliste andmete ning bakterioloogilise uuringu tule muste alusel. Merekalade haigestumisel ei ole tõrjet võimalik teha. Võib vaid suuren dada kalade väljapüüki ja surnud kalade kogumist. Sumpkalakasvatusmajandeis tuleb järgida eriti hoolikalt veterinaareeskirju ning perioodiliselt sumpasid desinﬁtseerida ja päikese käes kuivatada. Välja on töötatud ja kasutusele võetud polüvalentne vaktsiin. Vaktsiini kasutatakse koos söödaga, aga ka kõhuõõnde süstituna, ning see annab häid tulemusi nii vibrioosi profülaktikas kui ka haigestunud kalade ravil. Kliiniliste tunnuste kadumist ja kalade suremuse vähenemist on saadud sulfamiid- ja nitrofuraan preparaatide kasutamisel (furasolidoon).
    3)Liguloos
Liguloos on kõhuõõne kahjustustega kulgev, peamiselt karplaste invasioonihaigus, mille tekitajaks on linnuroni (Ligula intestinalis) noorvormid. Ligula intestinalis’e plerotserkoidid on suured, tugeva lihaskonnaga valge värvusega helmindid, 5–150 cm pikad ja 0,5–1,5
cm laiad , kes parasiteerivad kalade kõhuõõnes. Täiskasvanud parasiidid lokaliseeruvad kalatoiduliste lindude (haigrud, kajakad , pütid, varesed jt) seedetraktis. Nende munad satuvad koos lindude väljaheidetega vette, kus neist 15–20º temperatuuri juures umbes nädalaga kooruvad koratsiidid. Neid peab alla neelama vaheperemees, kelleks on aerjalalised vähid (sagedamini Diaptomus’e perekonnast). Nende kehaõõnes areneb koratsiidist 10–15 päevaga protserkoid. Kalad on sellele parasiidile lisaperemeheks ja invadeeruvad protserkoide sisaldavaid aerikuid süües. Protserkoid migreerib kala kehaõõnde, kus 12–14 kuuga areneb plerotserkoid. Kala kehaõõnes võib linnuroni parasiteerida mitu aastat. Linnud invadeeruvad kala süües. Nende seedetrakti sattunud plerotserkoid areneb juba mõne tunni kuni mõne päevaga suguküpseks ja hakkab munema. Lõpp-pere mehes on linnuroni elu lühike, kestes mõnest päevast mõne nädalani. Liguloos esineb kõige sagedamini keskealistel kaladel. Lõuna-Eesti järvedes täheldatakse liguloosi sagedamini lati-
kal, nurul, särjel jt zooplanktonist toituvail kaladel. Parasiit toitub peremehe kehavedelikest ja eritab toksilisi aineid. Invadeerunud kalad jäävad kasvus ja arengus teistest maha ja kõhnuvad, tekivad aneemia ja teised ulatuslikud muutused vere koostises. Haiged kalad ujuvad pinnakihtides, lasevad end sageli küljele või tõuseb neil kõht ülespoole. Kohtadesse , kus on rohkesti haigeid kalu, kogunevad kalatoidulised linnud, kes leiavad sealt rikkalikku saaki. Linnuroni võib perforeerida kõhuseina ja rippuda sealt välja. Liguloosi tagajärjel kala lõpeb või satub lindude saagiks . Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu alusel kalade lahangul. Ravi ja radikaalset tõrjet ei tunta. Looduslikes veekogudes selgitatakse kontroll püükidega välja haigete kalade massilisema kogunemise kohad ja püütakse sealt välja võimalikult palju kalu. Kui liguloosi on haigestunud väikesed karpkalalased, tuleb suurendada röövkalade (haug, koha) arvukust. Vaja on hävitada ja hirmutada kala toidulisi linde. Tiigimajandeis tuleb kalade ümberpaigutamisel (tiikidest väljapüüdmisel) liguloosi kahtluse korral kalad kliiniliselt üle vaadata ja valikuliselt lahata. Liguloosi profülaktika tiigimajandeis seisneb kalatoiduliste lindude eemale peletamises ja hävitamises ning tiigipõhjade süstemaatilises töötlemises kloor- või kustutamata lubjaga.
PILET 5.
1) Kala nakatumise teed, septitseemia mõiste
Infektsioon - ehk nakkushaigusteks kitsamas tähenduses loetakse haigusi, mille tekitajaiks on viirused , bakterid ja seened. Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaarsete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks.
2)Angerjate stomatopapillomatoos
Angerjate lõugadel ,harvem teistes kehapiirkondades,võivad areneda omapärased näsataolised kurrulised moodustised, mida nende väliskuju tõttu on võrreldud lillkapsaga(foto8). Algul on nad valged, hiljem muutuvad pruunikaks.Eriti tumedaks muutuvad nad kala selgmisel poolel . Tegemist on epiteelkoe kasvajaliste vohanditega,mida toetab sidekoeline strooma . Haiguse edasi arenedes kasvajaid nekrotiseeruvad, nekroosikolletesse ilmuvad saprofüütsed seened ja bakterid, mis tüsistavad haiguse kulgu. Stomatopapillomatoosihaigete angerjate kasv aeglustub järsult,nad kõhnuvad,nende rasvasisaldus võib mitmekordselt langeda ja lõpuks nad surevad. Lahangul leitakse fibroepiteliaalse koe vohandeid ka siseorganitest, eelkõige maksast ja soolestikust. Stomatopapillomotoosi etioloogia on viiruslik. Kuidas toimub nakatumine , pole selge. Et nakkuse levikut mitte soodustada , on soovitatav väljapüütud haiget angerjat vette tagasi mitte visata. Angerjate stomatopapillomotoosiviirust loetakse inimesele ja lihatoidulistele loomadele ohutuks.
   3) Ihtüoftirioos
Ihtüoftirioos on naha, uimede ja lõpuste kahjustusega kulgev mageveekalade, eriti tiigikalade invasioonihaigus, millesse kõige sagedamini haigestuvad karpkalad ja vikerforellid. Haiguse tekitajaks on ümmargune, 0,5–1,0 mm läbimõõduga infusoor Ichthyophthirius multiﬁliis. Tema noorvorm on tunduvalt väiksem, läbimõõduga 0,03–0,04 mm. Parasiit lokaliseerub keha pinnal, uimedel ja lõpustel sidekoe ning epiteelkihi vahel. Parasiidi täiskasvanud isendid lahkuvad kalalt ning kinnituvad vees millegi külge, kattuvad õhukese kilega (tekib tsüst) ja hakkavad jagunema. Jagunemine on mitmekordne, mistõttu ühest tsüstist võib moodustuda kuni 2000 noorvormi. Noored parasiidid suudavad eksisteerida väljaspool kala 10–72 tundi (sõltuvalt vee temperatuurist). Kui selle aja jook -
sul peremeest ei leita, noored parasiidid hukkuvad. Kalale sattunud parasiidid tungivad aktiivselt epiteelkihi alla, kus nad toituvad ja kasvavad . Ihtüoftiiriuste paljunemiseks peetakse optimaalseks temperatuuriks 25–26 °C. Olenevalt vee temperatuurist kestab parasiidi arengutsükkel tervikuna 4–5 kuni 25–40 ja isegi rohkem päeva. Ihtüoftirioosi haigestuvad kalad igas vanuses, kuid kõige patogeensem on parasiit siiski noorkaladele. Eestis esinevad karpkaladel ihtüoftirioosi puhangud kevadtalvel talvitustiikides, forellimajandeis aga samasuvistel vikerforellidel suve perioodil. Kalad on rahutud , kogunevad tiigi sissevoolule ning püüavad end hõõruda veekogu põhjas. Ihtüoftiirius on kalale väga patogeenne ning tugeva invasiooni korral hukkuvad kalad igas eas. Parasiitide letaalne hulk sõltub kala massist ja mõõtmetest ning parasiidi arenguastmest. Kõige patogeensemad on täiskasvanud isendid. Ihtüoftirioosi läbi põdenud kaladel tekib immuunsus, mis kestab kuni 8 kuud. Diagnoos ihtüoftirioosile pannakse kliiniliste tunnuste ja keha pinnalt ning lõpustelt võetud kaabete mikroskoopilise uuringu tulemuse põhjal. Käesolevaks ajaks ei ole ihtüoftirioosi tõrjeabinõud veel küllaldaselt välja töötatud. Seega on olemasolevad tõrjeabinõud suunatud peamiselt parasiidi vees olevate noorvormide hävitamiseks. Selleks otstarbeks on kasutatud aniliinvärve, varasematel aastatel eriti malahhiitrohelist. Suvel oleme rahuldavaid tulemusi saanud ihtüoftirioosi tõrjel lubjaga. On teada, et ihtüoftiiriused ei talu vee pH järsku suurenemist 8,5–9,0ni. Vajalik lubjakogus tuleb eelnevalt lahustada. Vee läbivool tiigis suletakse ööpäevaks. Regulaarselt tuleb aga kindlasti määrata vee hapnikusisaldust. Soovitud tasemel peab vee pH tiigis hoidma 7–8 päeva. Selleks tuleb iga päev lisada tiigi sissevoolult vastav kogus eelnevalt lahustatud lupja.
PILET 6.
1)Infektsioonhaiguste ja parasitaarhaiguste profülaktika ja kalade ravi peamised meetodid
Parasiithaiguste profülaktka:

Liguloosi profülaktika tiigimajandeis seisneb kalatoiduliste lindude eemale peletamises ja hävitamises ning tiigipõhjade süstemaatilises töötlemises kloor- või kustutamata lubjaga.
Haiguse profülaktikaks tuleks takistada kidakärssusside arengus vajalike vaheperemeeste tiikidesse sattumist.

Infektsioon haiguste profülaktika :

Tõrje on profülaktiline – vikerforellidele ei tohi sööta aﬂa toksiine sisaldavat sööta.(vikerforelli maksakasvaja e hepatoom)
Haiguse profülaktikaks on oluline tiikide hooldamine, eriti nende perioodiline suvel kuivaks jätmine ja lupjamine (20–25 ts/ha) (karpkala rõuged)
Haiguse profülaktikaks soovitatakse suveperioodil kuuajaste vahe aegadega viia tiiki kloorlupja 1–3 g 1 m3 vee kohta. (kalade lõpusenekroos)
Sügisel talvitustiiki paigutamisel tuleb kõik samasuvised karpkalad vannitada 5%ses NaCl-lahuses 5 minutit ja mittestandardsed isendid välja praakida. (hidonelloos)
Vannitamine

2)Maksa tseroidväärastus
Maksa tseroidväärastus esineb peamiselt vikerforellil ja tekib väheväärtuslike või halbades tingimustes hoitud söötade söötmisel. Forellide ebaõige söötmine viib rasvumisele, mis omakorda soodustab küllastumata rasvhapete kogunemist organismi, nende muundumist küllastunuiks ja tseroidi teket. Tseroid on pigment , mis ladestub maksas, rasvkoes , neerudes ja põrnas mitmesuguste patoloogiliste protsesside puhul. Eristatakse ägedat ja kroonilist haiguse kulgu. Ägeda vormi korral kala kehapind tumeneb ja võib muutuda peaaegu mustaks. Kalad loobuvad söödast, hoiduvad kalda äärde ega karda hirmutamist, haiguse ägenedes kaotavad tasakaalu ja hakkavad pöörlema. Lõppemine on tavaliselt massiline. Haigestuvad ja hukkuvad esmajärjekorras suuremad ja paremas toitumuses olevad kalad. Haigetel kaladel täheldatakse sageli punnsilmsust ja lõpuste aneemiat. Haiguse kroonilise vormi korral ei ole kalade naha värvus ja käitumine muutunud. Ainsaks tunnuseks on lõpuste tugev aneemia. Kalade massilist lõppemist ei täheldata, nad surevad ükshaaval pikema aja jooksul. Ägeda haigusvormi korral hakkab kalade lahangul silma maksa ebatavaline välimus ja rikkalikud rasvaladestised siseorganeil. Maks on mõõtmetelt mõnevõrra suurenenud ja värvuselt kollakas . Mõnikord on maks laiguline, kollane värvus vaheldub valge ja punasega . Sapipõis on tavaliselt täitunud kollaka läbipaistva vedelikuga. Sooltoru on kogu ulatuses hallikasvalge. Sooltoru seinad on õhenenud, pudedad ja poolläbipaistvad. Magu on tühi või osaliselt täidetud valge läbipaistva vedelikuga. Paljudel juhtudel täheldatakse ka sooltoru põletikku. Siis on sooltoru täidetud mädajasverise limaga. Histoloogilisel uuringul leitakse muutusi maksa rakkude tsütoplasma struktuuris. See on muutunud sõmerjaks ja sinna on ilmunud väikesed tihedad moodustised, tseroidi graanulid . Aja jooksul need graanulid suurenevad ja suruvad katki neid ümbritseva rakukesta. Mida rohkem on graanuleid ja mida suuremad need on, seda enam on muutunud ka maksa välimus. Haiguse lõppjärgus normaalset maksakude peaaegu ei esine. Haiguse kroonilise vormi korral leidub rasvaladestisi siseorganeil vähe või need puuduvad hoopis. Magu ja sooltoru sisaldavad tavaliselt mõningal määral ka sööta. Tõrjeks lõpetatakse eelkõige forellide söötmine ja hoitakse neid nädalapäevad näljadieedil. Söötmist alustatakse värske, konserveerimata söödaga (põrn, värske kala), kuhu on täiendavalt lisatud vitamiine.
3)Kostioos
Kostioos on naha ja lõpuste kahjustusega kulgev noorkalade haigus, mille tekitajaks on ainurakne viburloom Costia necatrix (syn. Ichthyobodo necator), kes parasiteerib kala kehapinnal ja lõpustel. Parasiit on pirnikujuline, pikkusega 5–20 µm ja läbimõõduga
3–10 µm. Keha eesmisel osal on kaks pikka viburit, mille abil parasiit saab vees edasi liikuda (joonis 43). Kostia talub temperatuuri 2–30°C, kuid paljunemiseks sobib talle kõige enam 25–28 °C. Samuti on täheldatud kostiate kiiret paljunemist vee madala pH korral. Kostiad paljunevad lihtpooldumise teel. Kostioosi haigestuvad mitme kalaliigi kuni kahe kuu vanused maimud. Vanemad kalad võivad olla parasiidi kandjaiks. Haigus esineb kevade lõpul ja suvel. Kala nahale ja lõpustele kinnituvad parasiidid kahjustavad tugevasti epiteeli . Kahjustatud aladel hakkavad arenema seened ja sekundaarne mikroﬂoora. Nahale ilmub sinakashall katt . Haigus kulgeb kiiresti ning juba mõni päev pärast haigete kalade avastamist on suurem osa kaladest tabandunud . Haiged kalad ujuvad vee pindmises kihis, kogunevad tiigi või basseini sissevoolule ning neelavad õhku. Tõrje aluseks on kalamajandis ettenähtud profülaktikaabinõude hoolikas täitmine. Esmajoones on vaja vältida haigustekitajate sissetoomist majandisse. Häid tulemusi kostioosi puhul annab formaliini kasutamine maimude vannitamisel (150 ml 38%st formaldehüüdi 1000 liitri vee kohta). Toime aeg 15–30 minutit. Forellimaimusid võib kostioosi puhul vannitada ka 2,5%ses keedusoolalahuses 15–20 minutit, karpkala maimusid 5%ses keedusoolalahuses 5 minutit.
PILET 7
1)Saprolegnioos e dermatomükoos. Staffi haigus.
Saprolegnioosi tekitajaiks on mitmed hallitusseened, peamiselt Saprolegnia ja Achlya perekondadest. Hallitusseened kujutavad endast peenikeste ja jämedate niitide kogumikku. Saproleegniad arenevad soodsalt surnud orgaanilisel substraadil (lõpnud kalad, nekrotiseerunud koed, surnud marjaterad joonise), kuid võivad kasvada ka elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks
põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda kaladel aastaringselt, kuid nagu viimaste aastate uurimistulemused näitavad, on erinevail seeneliikidel veetemperatuuri suhtes erinevad nõuded. Kõige enam esineb saprolegnioosi siiski kevadel ja sügisel.Haiguse varajases staadiumis täheldatakse kalade kehapinnal, uimedel ja lõpustel peeni
valgeid niidikesi. Mõne päeva pärast tekib tabandunud piirkondades valkjas või hall vatitaoline katt, mis koosneb seeneniidistikust ja nekrotiseerunud epiteelirakkudest (joonis 41, foto 27). Saproleegniad võivad tungida edasi nahaalustesse kudedesse, lagundada need ja jõuda siseorganiteni. Seene arenemise kiirus ja kudede kahjustused olenevad kala seisundist (organismi üldseisundi nõrgenemisel areneb seen kiiremini), vee temperatuurist, gaaside sisaldusest, vee reostatusest ja teistest keskkonnatingimustest. Elutingimustest olenevalt kalad tervistuvad või hukkuvad. Üldiselt on haigusel sekundaarne iseloom, sest primaarseks põhjuseks on ümbritseva keskkonna tingimuste halvenemine, infektsioon- ja invasioonihaigused, traumad joonise. Täiesti terved kalad heades tingimustes saprolegnioosi ei haigestu. Looduses on saprolegnioosi allikaks väiksemate veeloomade , putukate ja kalade laibad. Diagnoos pannakse haigestunud kalade välise vaatluse ning mikroskoopilisel uuringul seeneniidistiku leiu alusel. Seene liigi määramine ei ole praktilises ihtüopatoloogias oluline, sest erinevate liikide patogeensus on ühesugune. Saprolegnioosi tõrjel on kõige tõhusamaks abinõuks selliste tingimuste loomine majandis, mis tagaks kaladele puhta hapnikurikka vee ja täisväärtusliku sööda ning hoiaks ära nende vigastumise. Haigeid kalu ei tohi hoida tihedalt koos sumpades või basseinides, vaid nad tuleb paigutada hõredalt veekogusse. Kalamarja haigestumise ärahoidmiseks tuleb juba marja võtmisel püüda see maksimaalselt viljastada, sest viljastamata jäänud marjaterad hukkuvad ja on esmaseks invasiooni koldeks. Ravivahendeist on saprolegnioosi tõrjel saadud tulemusi formaliiniga töötlemisel kontsentratsioonis 1 : 500 kuni 1 : 1000, toimeajaga 15 minutit. Fungitsiidsed on ka kaaliumpermanganaadi (1 : 100 000, toimeaeg 15 min) ja vasevitrioli (1 : 200 000, toimeaeg 1 tund) lahus. Laialdaselt kasutatakse praktikas marja töötlemiseks ka aniliinvärve.
Stafﬁ haigus
Stafﬁ haiguseks nimetatakse üht saprolegnioosi erivormi. Haigestuvad peamiselt samasuvised karpkalad talvitustiigis. Haigestumist soodustavaiks faktoreiks on pikemaajaline madal veetemperatuur (alla 1 °C) ning vee madal pH. Kaladel kahjustuvad peamiselt ni-
nasõõrmed, kus hakkab arenema seeneniidistik . Haiguse süvenedes täidab see ninasõõrmed, tungib välja ning katab valge padjana ninamiku ja silmadevahelise ala. Tugevasti tabandunud kalad hukkuvad. Haigestuvad eelkõige mittestandardsed, kasvus ja arengus kängunud kalad. Stafﬁ haiguse ärahoidmiseks soovitatakse tõsta vee temperatuuri läbivoolu vähendamisega talvitustiigis ning sissevoolavale veele lubja lisamist. Kui arvatavaks põh juseks on vee suur happelisus, võib lisada sissevoolavale veele lupja. Koos läbivoolu vähenda misega tuleb aga kindlasti jälgida vee hapnikusisaldust ning teisi hüdro keemilisi parameetreid.
2) Diplostomoos (parasitaarne katarakt ja tserkarioosne diplostomoos)
Tserkarioosne diplostomoos
Diplostomoos on paljusid kalaliike tabandav Diplostomum’i perekonna parasiitide noorvormide poolt põhjustatud invasioonihaigus, mis esineb kahe vormina:
Tserkarioosne diplostomoos, tekib parasiidi tserkaaride tungimisel kalasse. Haigus esineb vastsetel ja maimudel esimesel elukuul. Arvatakse, et haigus puhang tekib, kui vees on väga palju tserkaare (30–40 isendit ühes milliliitris vees). Tserkarioosse diplostomoosi puhul on maimud rahutud, nende nahk tumeneb, esinevad koordinatsioonihäired. Keha heledamal, kõhu poolel on näha arvukalt täppverevalumeid. Arvatakse, et maimud hukkuvad kudede, veresoonte ja närvide vigastuste tõttu, mida tekitavad arvukad tserkaarid organismis migreerides. Noor kalade hukkumine võib olla massiline. Haigus esineb lõhelaste noorkalakasvandustes, kus kalade paigutustihedus basseinides ja rennides on suur.Parasitaarset katarakti diagnoositakse kliinilise pildi ja metatserkaaride leiu alusel silmades kalade patoanatoomilisel uurimisel . Tserkarioosse diplostomoosi diagnoosi miseks tuleb kalavastseid uurida mikroskoopiliselt. Diplostomoos ei ole tänapäevaste vahenditega ravitav. Katseliselt on saadud metatserkaare silmades hävitada mõningaid ravimeid (Droncit, Praziquantel) pikka aega kaladele söötes. Kalamajandisse tulevat vett on püütud tserkaaridest ja tigudest vabastada ultraheliga ja nn elektrikardina abil. Tehniliselt on võimalik sissevoolavas vees kõik tserkaarid ja teod kinni püüda ka vastavate ﬁltrite abil. Need kõik on aga väga kulukad tõrjemeetodid. Uued kalamajandid oleks ideaalne rajada veekogudele, kus ei ole tigusid ja kalatoidulisi linde.
Parasitaarne katarakt ehk silmapõletik
Parasitaarse katarakti tekitajaks on Diplostomum’i perekonna metatserkaarid. Need paiknevad sagedamini silmaläätses, aga ka klaaskehas. Metatserkaarid on umbes 0,4 mm pikad, kujult ovaalsed. Nad on väga liikuvad, kord pikenedes ja samas lühenedes (joonis 51, foto 30). Parasiitide arv kala silmas võib olla väga suur – 500–1000, kuid tavaliselt piirdub kümnetega. Täiskasvanud isendid parasiteerivad kalatoiduliste lindude (peamiselt kajakate) sooltorus, kelle väljaheidetega satuvad parasiidi munad veekogusse. Munadest kooruvad ripsmete abil liikuvad miratsiidid, kes vahepere meheks olevate tigude (Limnaea, Radix, Galba) organismis teevad läbi sporotsüsti ja reedia staadiumi ning väljuvad sealt vette vilkalt ringiujuvate tserkaaridena. Tserkaarid invadeerivad aktiivselt
kalu, tungides nende vereteedesse kas lõpuselehekeste ja naha kaudu või allaneelatuna soole seina kaudu. Vees kestab tserkaaride elu kuni kaks päeva. Kala organismi tunginud tserkaarid kannab vereringe silma, kus nad umbes 45 päevaga arenevad katarakti põhjustavateks metatserkaarideks (joonis 52). Katseliselt on kindlaks tehtud, et tserkaar peab pärast kalasse tungimist 24 tunni jooksul jõudma silma. Vastasel korral ta hukkub.
Esimesest vaheperemehest, teost, väljuvad tserkaarid vaid soojal ajal (vee temperatuur vähemalt 15–16 ºC). Siis väljub teost 20 000–30 000 tserkaari päevas. See võib kesta nädalaid. Raskelt tabandunud kalad jäävad pimedaks ühest või mõlemast silmast, nad ei saa enam normaalselt toituda ega orienteeruda ning satuvad kergesti parasiidi lõppperemeeste, kalatoiduliste lindude saagiks, kelle organismis arenevad metatserkaaridest
imiussid. Täiskasvanud parasiit erineb suurel määral metatserkaarist nii kujult kui ka sisemiselt ehituselt. Ta on 0,8–1,0 cm suuru ne. Tiigikaladest esineb diplostomoosi kõige sagedamini forellidel ja siigadel. Haigus ilmneb suvel. Pikkamööda hakkab silmalääts muutuma valgeks ja läbipaistmatuks. Silmamuna suureneb ja pundub silmakoopast välja. Väikese arvu metatserkaaride esinemisel silmades patoloogilisi muutusi ei täheldata. Migreerivad vastsed võivad vigastada aju veresooni ja olla samuti kalade lõppemise põh-juseks. Katseliselt on leitud, et umbes 20 metatserkaari vikerforelli ühes silmas kahjustab oluliselt ka nägemist. Kui metatserkaare on ühes silmas üle 25 isendi, jäävad vikerforellid kasvus kängu ja kaotavad nägemise.
3) Kalade mürgistus fosfororgaaniliste pestitsiididega
Lagunevad kuu aja jooksul. Sellesse ainete rühma kuuluvad erineva otstarbega petitsiidid (akaritsiidid insektsiidid, fungitsiidid , nematosiidid , herbitsiidid ,defoliandid) .Enamik neist lahustub vees halvasti ,kuid nende kontsentraatide emulsioonid on vees püsivad ja on sellistena kaladele kõige ohtlikumad . Enamik fosfororgaanilisi petitsiide laguneb looduses kuu või paari jooksul ,mõned aga püsivad kuni aasta.
Fosfororgaanilised mürkkemikaalid satuvad kala organismi lõpuste ja naha kaudu. Kalas võivad nad muutuda veelgi mürgisemateks ühenditeks. Kogunevad maksas ,neerus ,sooleseinas ,põrnas, kuid kahjustavad eelkõige närvisüsteemi. Krooniliste mürgistuste korral kahjustused süvenevad.
Iseloomulik on närvisüsteemi kahjustus, kohalik mõju on nõrgalt väljendunud.Ägedale mürgistusele on iseloomulik järkjärguline üleminek ärritunud seisundist, millega kaasnevad krambid ja lihaste fibrillatsioon , apaatiale ja halvatusele. Kroonilise mürgistuse korral muutub lihast spasmidest tingitud keha kõverdumine püsivaks,kalad ei sööja kõhnuvad äärmuseni.
PILET 8
1) Stress , kala haigestumise kolm tingimust
Stress on keskkonna või mõne muu faktori toimel esile kutsutud seisund ,mis viib indiviidi adaptiivse vastuse sellisel määral üle normi piiride, et tema võimalused ellu jääda on märgatavalt vähenenud. Bakterite esinemine kõikjal veekeskkonnas või nakkusekandja organismis endas viib selleni , et peaaegu kõikide stressifaktorite korral kala haigestub
Kalakasvatustes mõjuvad stressitegurid e. Stressorid kaladele praktiliselt pidevalt. Esmajoones tuleb nimetada kalade väljapüüki tiikidest, sumpadest või mitmesugustest kalakasvandustes kasutatavatest mahutitest. Olulisteks stressiteguriteks on ka ülemäärane asustustihedus ,samuti veetemperatuuri, vee hapnikusisalduse ja orgaaniliste ainete sisalduse muutused ning mitmesuguste mürgiste ainete sattumine vette või kalasööta.
Haiguse tekke ja aerngu mehhanismi nimetatakse patogeneesiks .
Haiguse patogenees on lahutamatult seotud etioloogiaga ning kumbagi neist ei saa uurida eraldi. Patogeneesi käigus kujunevad välja haigusnähud,kusjuures see sõltub paljudest asjaoludest ,eriti aga:
1) haigustekitaja organismi tungimise teest (naha kaudu ,lõpuste kaudu ,suu ja soolestiku kaudu) , ja esialgse toime paikadest (veres jne).
2) haigustekitaja levimise teedest organismis (vere –ja lümfisüsteemi kaudu , kokkupuute teel,närvisüsteemi kaudu);
3) mehhanismidest ,mis kujundavad patoloogiliste protsesside iseloomu ja lokalisatsiooni ( paikne toime,mis kahjustab üksikelundit või üldine toime kogu organismile ). Paikne patoloogiline protsess avaldab aga tegelikult mõju kogu organismile ja on seega ainult üldhaigestumise paikseks väljenduseks.
2)Lõhelaste furunkuloos
Lõhelaste furunkuloos on ägedalt kulgev bakteriaalhaigus, mis iseloomustub mädapaisete moodustumisega lihaskoes, septitseemiaga ja kalade massilise hukkumisega. Furunkuloos on maailmas üks levinumaid lõhelaste haigusi. Haigustekitaja on fakultatiivselt anaeroobne kepikujuline bakter Aeromonas salmonicida, mõõtmetega 0,8 × 0,5 µm. Bakter esineb peamiselt orgaanilise ainega saastunud vees. Haiguse teket soodustavad sööda ja muu orgaanilise aine lagunemine veekogus ja sinna sattunud reoveed . Furunkuloosile on eriti vastuvõtlik paalia, seejärel oja- ja vikerforell . Teised lõhelased haigestuvad harve mini ning haigus ei kul-
ge neil episootiana. Haigustekitajad pääsevad organismi suu kaudu (koos veega või siis süües furunkuloosi surnud kalu) ning läbi nahavigastuste. Nakkus tuuakse majandisse või looduslikku veekogusse kaladega või viljastatud marjaga. Furunkuloosi haigestumist
täheldatakse vee temperatuuril 5–21 °C. Furunkuloos võib avalduda kahel kujul, lihaste- ja soolevormina, või ka mõlemad korraga. Lihastevormi korral moodustuvad lihastes furunkulisarnased paised , mis võivad olla väikesed ja tihked või suured ja pehmed. Nad sisaldavad mäda, mis on tumepunase värvusega ja kubiseb baktereist. Paisete avanemisel jäävad nendest järele sügavad haavandid, mis haiguse üleelanud kaladel hiljem armistuvad (joonis 40, foto 24). Haiguse soolevormi korral täheldatakse sooltoru ägedat hüpereemiat ning anaalavast eritub mäda ja verd. Suremus on aga väga suur, ulatudes kuni 100%ni. Lahangul täheldatakse furunkuloosi korral neerude nekroosi, põrna suurenemist ja tumenemist, verevalumeid lihastes, kõhukelmel ja ujupõie seintes. Enne kala lõppemist lagunevad neerud peaaegu täielikult. Diagnoos furunkuloosile pannakse kliinilise pildi, lahanguleiu ja Aeromonas salmonicida esinemise põhjal paisetes ja siseorganeis. Haiguse avastamisel tuleb kõik kalad realiseerida kas inimtoiduks või loomasöödaks (mitte sööta tagasi teistele kaladele). Tiigid lastakse kuivaks ja desinﬁtseeritakse kustutamata lubjaga (50–60 ts/ha). Inventari desinﬁtseeritakse kaaliumpermanganaadi (1 : 100 000) või 2%ses Virkon S-i lahuses kahe tunni vältel. Uued kalad tuleb tuua taudivabast majandist ning kui aasta jooksul ei teki neil haigustunnuseid, vabastatakse majand kitsendustest. Veelgi parem on kalade asemel tuua viljastatud marja, seda eelnevalt jodofooride või glutaaraldehüüdiga (400 g/m3, toimeajaga 10 minutit) töödeldes.
3)Vähikatk
Vähikatk- Tekitajaks on seen Aphanomyces astaci, mis kuulub seltsi Saprolegniales ja on lähedane AchlyaLE. Seene mütseel on väheherunev, hüüfide laius 3...8 µm. Vähk nakatub lõpuste või lülide vahede kaudu. Pärast nakatumist kasvab seen organismi sisemusse , kahjustades närvisüsteemi. Haigusele on vastuvõtlikud jõevähid perekonnast Astacus. Ameerika vähid perekonnast Pacificastacus, keda aklimatiseeritakse Euroopas, ning väikesed Ameerika vähid perekonnast Gambarus, kes sõjajärgsel perioodil on levinud Euroopa jõgedes, ilmselt ei põe vähikatku. Katk levib jões harilikult nii päri- kui ka vastuvoolu ja võib juba mõne päeva jooksul põhjustada kogu vähipopulatsiooni hukkumise . Vähikatku tekitajat levitavad peale vähkide ka kalad ja kalatoidulised linnud. Esimeseks katku tunnuseks on jõepõhjas ronivate vähkide väljailmumine päevaajal, kuna terved vähid on aktiivsed ainult öösel. Alguses on vähid väliselt terved , kuid varsti ilmnevad haiguse uued tunnused: vähid hakkavad liikuma väljasirutatud jäsemetega, seisavad nendel, toetudes tagakehale. Lõpuks hakkavad tagakehalülide jalad kramplikult tõmblema. Siis saabub üldine loidus, vähk langeb seljale ja sureb krampides. Tõrjeabinõud puuduvad. Ameerika vähid küll ise ei haigestu, kuid võivad olla nakkuse edasikandjateks. Püügiriistade desinfitseerimine on vajalik ja tõhus profülaktikameede, sest seene zoospoorid hukuvad kuivatamisel, külmumisel ja kemikaalide toimel kiiresti.
PILET 9.
1) Tegutsemine ohtliku kalataudi kahtluse või diagnoosi korral; nimetada ohtlikud kalataudid
Kui on loetelus oleva kalataudi kahtlus või on see taud diagnoositud ,,tulev see regristreerida ja viivitamatult teavitada Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust.
Kalataudid : 1) Viiruslik hemorraagiline sepititseemia (VHS)
2)Kalade vereloomeorganite infektsioosne nekroos (IHN)
3)Karpkala kevad-vireemia (SVC)
4) Lõhilaste infektsioosne annemia (ISA)
2) Kalade maksakasvajad

Vikerforellide maksakasvaja e hepatoom

Vikerforelli maksakasvaja e hepatoom tekib kantserogeensete ainete, peamiselt aﬂatoksiinide toimel kalamajandites kasvatatavatel vikerforellidel. Aﬂatoksiinid on looduslikud toksilised ja kantserogeensed ühendid, mis tekivad hallitusseente Aspergillus ﬂavus’e ja
A. parasiticus’e ainevahetuse saadusena soodsa temperatuuri (umbes 30 °C) ja niiskuse (97–99%) tingimustes. Haigestuvad
kahesuvised ja vanemad kalad. Haiguse kulg on otseses sõltuvuses vikerforellide söödas olevate õlikookide hulgast: mida rohkem viimaseid on, seda kiiremini areneb haigus. Eestis esines ulatuslik vikerforellide haigestumine kaheksakümnendate aastate alguses.
Algul ilmuvad maksa valkjad, mõnemillimeetrise läbimõõduga ümarad kolded , mis suurenedes omandavad ebakorrapärase kuju ning punase värvuse. Suur kasvaja võib sisaldada nekroosikoldeid ning vedelikuga täidetud põisi. Neil juhtudel on kaladel pugukuju-
line paksenemine kõhu eesosas . Siirdeid esineb harva. Vikerforellil tekitavad kasvajaid üliväikesed aﬂatoksiini annused (0,1 µg 1 kg sööda kohta). Kalade lõppe mine maksakasvaja korral ei ole üheaegselt massiline, vaid nad hukkuvad ükshaaval pidevalt. Ravi ei tunta. Tõrje on profülaktiline – vikerforellidele ei tohi sööta aﬂa toksiine sisaldavat sööta. Ennetamiseks on vajalik regulaarne sööda keemiline kontrollanalüüs.

Lesta maksakasvajad

Lestal on maksakasvajaid ja kasvajaeelseid muutusi leitud Põhjameres ja Läänemeres sagedusega umbes 1% suurematel isenditel pikkusega 25 cm või enam. Soome lahes ja mujal Läänemere põhjaosas on vaadeldavat patoloogiat 20.sajandi viimase aastakümne esimestel aastatel leitud sagedusega kuni 10% lestadel pikkusega 30cm või enam, emaslestadel sagedamini kui isastel. Makroskoopiliselt meenutavad need kasvajad vikerforelli maksakasvajaid, nende hulgas on leitud ka kartsinoome. Maksakasvajate esinemist lestal seostatakse veekogude reostusega ja polütsükliliste aromaatsete süsivesinike kantserogeense toimega.

Angerjate stomatopapillomatoos

Angerjate lõugadel ,harvem teistes kehapiirkondades,võivad areneda omapärased näsataolised kurrulised moodustised, mida nende väliskuju tõttu on võrreldud lillkapsaga(foto8). Algul on nad valged, hiljem muutuvad pruunikaks.Eriti tumedaks muutuvad nad kala selgmisel poolel . Tegemist on epiteelkoe kasvajaliste vohanditega,mida toetab sidekoeline strooma. Haiguse edasi arenedes kasvajaid nekrotiseeruvad, nekroosikolletesse ilmuvad saprofüütsed seened ja bakterid, mis tüsistavad haiguse kulgu. Stomatopapillomatoosihaigete angerjate kasv aeglustub järsult,nad kõhnuvad,nende rasvasisaldus võib mitmekordselt langeda ja lõpuks nad surevad. Lahangul leitakse fibroepiteliaalse koe vohandeid ka siseorganitest, eelkõige maksast ja soolestikust. Stomatopapillomotoosi etioloogia on viiruslik. Kuidas toimub nakatumine, pole selge. Et nakkuse levikut mitte soodustada , on soovitatav väljapüütud haiget angerjat vette tagasi mitte visata. Angerjate stomatopapillomotoosiviirust loetakse inimesele ja lihatoidulistele loomadele ohutuks.

Haugi lümfosarkoom

Haugi lümfosakroomi iseloomustab hallikasroosade, osaliselt punaste kasvajaliste vohandite esinemine kala kerel,peas ja uimedel. Kujult on need enamasti ovaalsed ja võivad kasvada kuni 5 x 10 cm suurusteks, neid võib olla üks või mitu(foto9). Lümfosarkoomi on leitud kolmeaastastel ja vanematel haugidel. Eesti vetes on lümfosarkoomi sageduseks selle haiguse esinemise kõrgaegadel hinnatud 1..6 % , tugevasti reostatud piirkondades enamgi. Histoloogiliselt eristatakse haugil (Esox lucius ) vaadeldava patoloogia raamides kolme tüüpi lümfoomi, millest kahe puhul on kirjeldatud infiltreerumist skeletilihastesse, kus ta põhjustab lihaskiudude degeneratsiooni. Lümfosarkoom haarab ka siseelundeid ning haigus ning haigus lõpeb enamasti kala surmaga. Kuigi lümfosarkoomi on haugil leitud sagedamini enamreostunud rannikuvetest, ei peeta reostust selle haiguse esmaseks põhjustajaks. On esitatud arvamust ,et haugi lümfosarkoomi tekitajaks on viirus. Lümfosarkoom rikub haugil mitte ainult kaubandusliku välimuse ,vaid muudab ta ka inimese toiduks kõlbmatuks.
3)Difüllobotrioosid
Haiguse tekitajaks on hariliku laiussi Diphyllobothrium latum’i plerotserkoid mõõtmetega 6–60 × 1–3 mm. Plerotserkoidid lokaliseeruvad röövkala (haug, ahven , luts , lõhe, kiisk ) lihastes, maksas, marjas jt elundeis. Eesti magevee kaladel sagedane parasiit.
Täiskasvanud isend parasiteerib inimese, harvemini koera , kassi, rebase sooltorus.Laiussi munad peavad sattuma inimese ja karnivooride väljaheidetega vette, kus neist sõltuvalt vee temperatuurist 6–14 päeva jooksul kooruvad koratsiidid. Neid neelavad alla
aerikud (aerjalalised vähilised Cyclops’i, Diaptomus’e jt perekondadest). Vaheperemehe kehaõõnes areneb 7–14 päeva kestel protserkoid, kes koos vahepere mehega neelatakse alla lisaperemeheks olevate kalade poolt. Kala organismis tungib protserkoid
soole seina kaudu kõhuõõnde, lihastesse, maksa või teistesse siseelun ditesse, kus areneb plerotserkoid. Neid kalu võivad alla neelata suuremad röövkalad ja niiviisi mitu korda. Lõpp-peremees (imetaja) invadeerub toorest või mitteküllaldaselt keedetud, praetud või
soolatud kalaliha või kalamarja süües. Tema peensooles areneb plerotserkoidist 14–23 päevaga täiskasvanud laiuss, kes on inimesel 7–12 m, kassil ja koeral 2–3 m pikk (joonis 58). Diagnoos pannakse plerotserkoidide leiu puhul kala organite mikroskoopilisel uurimisel. Haiguse tõrjeks tuleb vältida inimese ja karnivooride väljaheidete sattumist vee kogusse. Laiussi plerotserkoididega invadeeritud kala võib kasutada toiduks pärast kuumsuitsutamist, pärast 2 nädalat kestnud sooldumist või hoolikat keetmist või praadimist. Külmutamine (–20 ºC, 48 tundi) aitab samuti plerotserkoide hävitada.
PILET 10.

Kalade mürgistus nafta ja naftasaadustega
( bensiin , petrooleum ,masuut, diislikütus, määrdeõlid jt )
Kahjustav toime seisneb järgmises:

Naftakile veepinnal takistab gaaside vahetust atmosfääriga ja tekitab sellega hapniku defitsiidi .
Õlijad komponendid katavad lõpused õhukese kilega ja takistavad kala hingamist.
Veeslahustuvad komponendid tungivad kergesti kalasse
Nafta konsentratsiooni puhul 0,1 mg/l omandab kala liha nafta lõhna ja maitse mida ei saa kõrvaldada.
Põhja sadestuvad komponendid kahjustavad kalade toidubaasi ja seovad endaga hapnikku.

Pikemaajalise ekspositsiooni korral võivad nafta koostisesse kuuluvad süsivesinikud akumuleeruda kala rasvkoes, siseelundits ja lihastes toksilise tasemeni ja võivad edasi kanduda toitumisahelas. Sellise kala kasutamine toiduks on tervisele ohtlik, eriti kui see sisaldab kantserogeenseid benspüreene.
Ägeda mürgistuse korral naftasaadustega on ülekaalus närvitegevuse häired ja hingamine on takistatud vahetu mõju tõttu lõpustele. Algul on kalad väga liikuvad , hüppavad veest välja, seejärel kaotavad tasakaalu ja vajuvad küljele, liiguvad mööda ringi, hingamine sageneb 1,5-2 korda, lõpuks langevad narkootilisse seisundisse ja surevad hingamiskeskuse halvatuse tagajärjel. Laibad on limased ,nahal on hüpereemiast tingitud punased täpid, epidermis laguneb ja irdub , võivad esineda haavandid. Silmad ja lõpused on tugevasti kahjustatud , palja silmaga nähtavad siseorganite muutused piirduvad liigveresusega. Alaägeda ja kroonilise mürgistuse korral domineerivad lõpustes turse ja epiteeli hüperplaasia, maksas ,neerus ja kõhunäärmes nii nekrobiootilisi kui ka proliferatiivseid muutusi. Alati on neil juhtudel kalal tugev naftaasaaduste lõhn ja maitse.
2) M-74 sündroom
M-74 on Läänemeres vabalt elavate lõhede ja nende järglaste haigus. Paljudel Rootsi ja Soome jõgedesse kudema tulevatel lõhedel, nii emas- kui isaskaladel, täheldatakse ebanormaalset, laperdavat või kõikuvat liikumist. Selliseid kalu leidub sagedamini suuremate isendite hulgas. Nende kalade mari on enamasti hele, sisaldades vähe astaksantiini, mis tavaliselt annab lõhe marjale iseloomuliku punaka värvuse.Selgitamata etioloogiaga haigused. Lõhe eelvastsetel ilmnevad haigusnähud tavaliselt 2–3 nädalat pärast koorumist, kui suur osa rebukotist on juba ära kasutatud. Nad lamavad veekogu põhjas, reageerivad loiult välistele ärritustele ja teevad aeg-ajalt ootamatult ujumissööste. Haiged eelvastsed on tumedamad, nende rebukotis võivad esineda verevalumid. Areneb punnsilmsus, lõpused on hüpereemilised, lõpusekaaned on laiali ja suu lahti. Eelvastne ei hinga enam, kuid süda veel töötab. Eelvastsed surevad 3–5 päeva jooksul pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist . Leiti, et ühetunnine eelvastsete vannitamine 1%ses tiamiinilahuses andis häid tulemusi. Vannitamise ajal on vaja vett aereerida ja vee pH neutraalsena hoidmiseks lisada 0,1 M NaOH lahust. Selgus ka, et haigust saab ära hoida, kui viljastatud marja vannitada 0,1%ses tiamiinilahuses. Tiamiinivanni järel taanduvad eelvastsetel juba ilmsiks tulnud esimesed M-74 tunnused. Tuleb rõhutada, et M-74 ei ole kunagi esinenud majandis üleskasvatatud sugukaladel ega nende järglastel. See on vabalt elavate lõhede ja nende järglaste haigus. Haiges tumise tingimused ja põhjused pole veel lõpuni selgeks saanud, kuid on ilmne, et oma osa mängivad nii lõhelaste toiduvalikus toimunud muudatused, mille taga võivad peidus olla nii üldisemad nihked ökosüsteemis kui ka mõningad keskkonnas leiduvad toksilised ühendid (DDT, heksakloraan jt).Eestis tekkisid esmakordselt probleemid M-74ga 1996. aastal Narva jõest püütud lõhede järglastel.
3) Opistorhoos
(((Kassi tagaraiglane. Metasekaarid on tsüstides karplaste lihastes ja sidekoes , tsüstid on ümarad ,reeglina ovaalsed 0,17 x 0,22 mm kuni 0,25 x 0,33 mm. Tsüsti kest on läbipaistev ,metasekaar selle sees on väga liikuv. Välisel vaatlemisel on tsüstid sageli avastatavad tänu mustale, kala organismi poolt tekitatud pigmenti sisaldavale kestale, mis tekib parasiidi kesta ümber. Enamasti paiknevad metasekaaride tüstid kala kõhtmisel poolel kõhuseina lihastes ja naha sisekihtides, kuid võivad esineda ka mujal mainitud kudedes. ))) Lõpp-peremeesteks on imetajad (kaslased, koerlased ,kärplased) ja inimene,kellel helmint ktekitab rasket maksa/sapipõie haigust- opistorhoosi . Opistorhoos võib kulgeda väga raskelt ka kodu- ,farmi- ja metsloomadel. Lisaperemeest, karplasest kala,nakatab O.felineus´e invasiivne vastne tserkaar, tungides aktiivselt läbi naha kala lihastesse. Eriti kaladel seni ainult juhuslikud leiud.
PILET 11.
1) Desinfektsioon akvakultuuris

Kalamarja desinfitseerimine iodofooridega. Viljastatud kalamarja on õigem töödelda mitte iodofoori vesilahusega ,vaid iodofoor tuleb lahustada 0,9 % NaCl lahuses .Sel juhul ei lähe iodofoor marjaterasse sisse ja ei surma teda, vaid desifitseerib ainult pinnalt . Töötlemise aeg 10 min.
Inventari desifitseerimine . Inventar tulev enne desifitseerimist puhastada mustusest,muidu ei pääse desinfektant inventari pinnale ligi. Selleks kasutatakse iodofoori, naatriumhüpoklorit ,naatriumhürdoksiidi või formaldehüüdi).
Tiikide ja basseinide desifitseerimine. 1) Tiikide tühjakslaskmine.(Desiftseervalt mõjuvad kuivatamine ,päiksekiirgus,ja talvine läbikülmumine.Tulemus sõltub ilmastikust.) 2) Kustutamata lubi (CaO) patogeenide surmamiseks kuni 3 cm sügavusel vaja 1 kg /m2 , rutiinsel tiigipõhja töötlemisel 75..400g /m2 . Puistatakse niiskele pinnale. Lume ,jää ja ülmunud pinnase puhul jääb efekt väikeseks. 3) Formaliin (5%) sobib betoonbasseinide seinte pritsimiseks. 4) Kaltsiumtsüaanmiid (CaCN) Kasutatakse viirushaiguste tõrjeks.Puistatakse niiskele tiigipõhjale.Väga mütgine ,jäetakse tiiki 6-ks nädalaks. Sel ajal ei tohi vett tiigist välja lasta. 5) Kloorlubi. Kasutatakse nagu kustutamata lupja.Saksamaal keelatud.
Ultraviolettkiirgus . Kasutatakse sissevoolava ja väljavoolava ve desifitserimiseks. Elavhõbedalambid , mis annavad 254nm UV kiirgust. Veekihi suurim paksus 6 mm . Vähemefektiivne vees, mis sisaldab näiteks humiinhappeid,lahustunud rauda või igasuguseid suspensioone.Surmab patogeene.
Osoon (0). Kasutatakse isegi suurte mereveega basseinide desifitseerimiseks. 90% osonaatoriteks kasutatavast elektrienergiast muutub soojuseks, seda kasutatakse osonaatorisse mineva õhu kuivatamiseks, sest märjas õhus saadakse vähm osooni ja tekib lämmastikhape. Surmab edukalt bakterid. Konsentratsioon ei tohi ületada 0,002 mg/l ,et kalu mitte kahjustada. Osooni „ poolestusaeg ” on 20 minutit. Osoonihulga vähendemist saab kiirendada UV kiirgusega. Osooni ja UV üheaegne toime on väga efektiivne.

2) Karpkala ujupõiehaigus
Karpkalade ujupõiehaigus on nakkushaigus, mida iseloomustavad spetsiiﬁlised muutused ujupõies. Kaheksakümnendail aastail jõuti selgusele, et ujupõiehaiguse esmaseks tekitajaks on hoopiski parasitaarne algloom Myxosporidia klassist – Sphaerospora renalis. Hiljem võib lisanduda teisene infektsioon bakterite või seente poolt, mis olulisel määral raskendab haiguse kulgu. Lisaks karpkaladele haigestuvad ka sasaanid ning nende ristandid karpkaladega. Haigusele on kalad vastuvõtlikud kõigis vanuserühmades, kuid sagedamini ja iseloo mulikumate tunnustega haigestuvad samasuvised karpkalad. Haiguse peiteperiood on suhteliselt pikk. Suveperioodil, kui vee temperatuur on üle 15 °C, on selle kestus 1,5–2,5 kuud. Kirjanduse andmeil ei arene haigus 15 °C madalamal temperatuuril. Haiguse levitajaiks on eelkõige haiged kalad, aga nakkus võib levida ka vee ja tiigimuda kaudu. On tehtud kindlaks, et haigus ei kandu edasi germinatiivsel teel, st koos kaladelt võetava marja ja niisaga. Ujupõiehaigusele on iseloomulik, et see puhkeb taudivabas majandis esialgu ägeda vormina, põhjustades kalade massilist suremist. Järgmisel aastal kulgeb haigus kergemalt ning edaspidi haigestuvad vaid üksikud kalad.Ujupõiehaigus võib esineda ägeda, kroonilise või haigustunnusteta vormina. Ägeda vormi korral on kõige iseloomulikumaks tunnuseks ujupõie kahjustused, mis võivad ulatuda kuni elundi seinte täieliku lagunemiseni. Seejuures satub seal olnud õhk kõhuõõnde, kalal aga esinevad koordinatsioonihäired (ujub küljel või pea allpool). Ägeda haigusvormi korral surevad kalad hulgaliselt, mis võib mõnikord ulatuda 100%ni. Kroonilise haigusvormi puhul esineb küll ujupõie seinte põletik, kuid mitte nende lagunemine. Samuti võib ujupõie seintel täheldada veresoonte laienemist , vere valumeid ning tumedat pigmenti – hemosideriini ladestisi. Selle haigusvormi korral haigestub tavaliselt 20–30% tiigis olnud kaladest ja suremus ei ole suur. Tunnusteta haigusvormi korral ilmnevad sellele haigusele tüüpilised muutused vaid ujupõie seinte histoloogilises
ehituses. Ujupõiehaiguse korral esineb kõrvalekaldeid ka verepildis: väheneb hemoglobiinisisaldus, pikeneb settereaktsioon ning on muutusi leukotsüütide valemis ja seerumi valgusisalduses. Diagnoos pannakse haiguse ägeda ja kroonilise vormi korral kliinilise pildi ja lahanguleiu alusel. Lahata tuleks vähemalt 50–100 kala. Haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatakse kalamajandis kitsendused. Sellises isolee ritud majandis kujuneb kaladel ujupõiehaiguse suhtes immuunsus ja aja jooksul haigus kaob. Haigestunud kalade ravimine on kulukas ja vähe tagajärjekas. Mõningaid tulemusi on andnud ravi metüleensinise, furasolidooni ja antibiootikumide manustamisel söödaga. Profülaktika antibiootikumidega nende tavalisel süstimisel ei ole andnud tulemusi arvatavasti haiguse pika peiteperioodi tõttu. Perspektiivne näib olevat antibiootikumide süstimine suurtes kogustes koos vaseliinõliga, mis tagab nende prolongeeritud toime kala organismis. Olgu aga lisatud, et sellist profülaktikat on võimalik teha vaid sugu- ja asenduskaladele.
3)Daktülogüroos
Daktülogüroos on karplaste haigus, mille tekitajaks on Monogenea klassi Dactylogyrus´e perekonna parasiidid. Eestis on karpkalal leitud
kolm liiki daktülogüürusi: Dactylogyrus vastator, Dactylogyrus extensus ja Dactylogyrus anchoratus. Karpkalade haigestumist on põhjustanud kaks esimest. D. vastator on suhteliselt suur, kuni 1,1 mm pikk ja 0,4 mm lai parasiit. Ta lokaliseerub karpkala, sasaani
ja kogre lõpuselehekeste distaalsetel otstel (foto 28). D. extensus on karpkala lõpustel parasiteerivaist monogeneadest kõige suurem. Tema pikkus on kuni 1,5 mm ja laius 0,3 mm. Parasiit paikneb karpkala, sasaani ja nende ristandite lõpuselehekeste keskmisel
osal. Daktülogüüruste arenemine toimub ilma vaheperemeheta. Nende munad satuvad vette ja langevad põhja, kus neist kooruvad vastsed. Vastsed on varustatud ripsmetega, nad ujuvad vees vabalt ringi, kinnituvad kala kehale ja lähevad hiljem üle lõpustele, kus are-
nevad täiskasvanuiks. D. vastator on laialt levinud lõunapoolsetes piirkondades. Põhja pool on selle liigi kahjustused mõõdukamad, sest parasiidi arenemise kiirus sõltub vee temperatuurist. D. vastator’ile on optimaalseks temperatuuriks 25–30 °C.Eestis esineb see haigus tavaliselt juulis-augustis. Selleks ajaks on karpkalamaimud kasvanud 2–5 cm pikkuseks . D. vastator’i noorvormid hoiduvad vee pinnakihtidesse, kus tabandavad planktonist toituvaid kalamaime. Otsene päikesevalgus hävitab daktülogüüruse vastsed juba lühikese ajaga . Daktülogüroos puhkeb harilikult siis, kui kalamaimud on tiigis väga tihedalt koos ja kui nad kannatavad toidupuuduse all. Mõlemad asjaolud pidurdavad kalade normaalset arenemist , pikendavad planktonist toitumise perioodi ja seoses sellega daktülogüürustega invadeerumise aega. Sügisel ja talvel säilivad daktülogüürused suurel arvul ainult kängunud noorkalade lõpustel. Normaalselt arenenud kaladel leidub tavaliselt ainult üksikuid parasiite. Daktülogüroosi tekitajad võivad tiikidesse sattuda invadeeritud kalade või veega. Looduses on D. vastator’i reservuaariks kogred.
D. extensus ei ole tempera tuuri suhtes valiv. Optimaalseks arenemiseks vajab ta siiski 13–17kraadist vett, mis sisaldab rohkesti hapnikku ja kuhu ei tungi otsene päikesevalgus. D. extensus on ohtlik mõõduka kliimaga piirkondades. Kalad invadeeruvad peamiselt siis, kui nad lähevad üle bentotoidule ja laskuvad veekogu põhja. D. extensus’e elu kestus peremehel pole lõplikult selgitatud , kuid võib arvata, et sügisesed isendid parasiteerivad kalal kevadeni. D. extensus on eelmisest liigist tunduvalt patogeensem. 4–5 cm pikkused karpkalamaimud hukkuvad juba 20–30 parasiidi esinemisel. Veelgi tugevama inva siooni korral võivad lõppeda ka täiskasvanud kalad. Kui kalad ei hukku, siis pidurdub haiguse tõttu nende arenemine. Daktülogüroosi tõrjeks on erinevaid ravimeid. Kõik need võib kontsentratsiooni, toimeaja ja kasutusviisi järgi jaotada kahte rühma: ravimid , mida kasutatakse tiigist väljapüütud kalade töötlemiseks, ja ravimid, millega töödeldakse kalu tiigis. Kalu vannitatakse ammooniumhüdroksiidi lahuses 1–2 minutit. Ravilahuse valmistamiseks võetakse 100 ml 25%st ammooniumhüdroksiidi 100 liitri vee kohta. Kalade vannitamisel tuleb täpselt kinni pidada lahuse kontsentratsioonist ja töötlemise ajast. Tasub meeles pidada, et samasuvised karpkalad taluvad ammooniumhüdroksiidiga töötlemist paremini kui vanemad kalad. Daktülogüroosi ärahoidmiseks tuleb eelkõige vältida noorkalade kokkupuutumist täiskasvanutega. Tiike võib desinﬁtseerida ka bioloogilise meetodiga. Selleks täidetakse tiigid veega ning jäetakse 20 °C juures kuueks päevaks, madalama tempera tuuri puhul pikemaks ajaks kaladest tühjaks. Selle aja jooksul arenevad daktülogüüruste munadest vastsed ning möödub nende eluiga ja seega vabanevad tiigid invasioonist. Profülaktikaabinõudeks on ka vastsete ja noorkalade söötmistingimuste parandamine ning sellega nende kasvu kiirendamine.
PILET 12.
1) Proliferatiivne neeruhaigus
Tekitajaks on limaeoslane (müksosporiid) Tetrahymena bryosalmonae. Tabanduvad mitmed lõhelaste liigid –vikerforell,meriforell,jõeforell, harjus,paalia,lõhe aga ka haug. Eriti vastuvõtlikuks sellele haigusele peetakse harjust. Proliferatiivne neeruhaigus on loodukoldeline haigus. Allika- või puurkaevuveetoitelistes majandites kalad ei haigestu. Eestis on seda haigust leitud meriforellil, harvem lõhel Soome lahte suubuvates jõgedes. Eriti tugevalt on olnud tabandunud samasuvne meriforell Mustojas. PKD on hooajaline haigus , talle omased kliinilised tunnused ilmnevad ,kui veetemperatuur tõuseb üle 16 C . Haigestunud kaladel täheldatakse naha tumenemist , kõhu suurenemist,punnsilmsust. Samasuvistel meriforellidel väärib tähelepanu aneemia: lõpused on heledad. Siseleundite muutustest väärib tähelepanu suurenenud neer , mille pind on hallilaiguline. Laugemale arenenud juhutdel võib kõhuõõnde koguneda vedelikku. Häiritud on neerus nii vereloome kui ka ekskretoorne funktsioon. Nakatumine toimub nädalaid enne kliiniliste tunnuste ilmnemist. Samasuviste kalade hulgas võib suremus olla väga kõrge, eriti neil aastatel,kui suvi on soojem kui tavaliselt. Haiguse läbipõdenud isenditel tekib immuunsus. Proliferatiivse neeruhaiguse profülaktika: Kuna PKD on looduskoldeline haigus, tuleb hoiduda noorkalakasvanduste rajamis jõgedele, kus see haigus esineb looduslikes populatsioonides. Kus siiski on tegemist haigestumisega PKD-sse, tuleks haigestunud kala hoida võimalikult jahedas vees. Lõhelaste looduslike populatsioonide kaitseks tuleb kudejõgeses luua tingimused ,mis takistaksid vee ülemäärast soojenemist kuumadel suvedel. Lihtsaim võimalus selleks on kaitsta kallastel kasvavaid puid ja põõsaid või kus need puuduvad,neid sinna istudada. See takistaks otsese päiesekiirguse pääsu vette palavatel suvepäevadel.
2) Postodiplostomoos
Postodiplostomoos e neaskoos e tinditõbi
Haiguse tekitajaks on haigrute sooltorus parasiteeriva imiussi Posthodiplostomum cuticola metatserkaarid. Nende pikkus on 0,5–1,5 mm. Metatserkaarid lokaliseeruvad kala nahas ja nahaaluses sidekoes 0,6–0,9 cm läbimõõduga tsüstides, mida ümbritseb musta pig-
mendi vöönd. Esineb kõige sagedamini karplastel, harvemini teistel kaladel.Parasiidi munad satuvad koos haigru ekskrementidega vette, kus neist väljuvad miratsiidid, kes invadeerivad vaheperemeheks olevaid tigusid ning arenevad sporo tsüstideks, reediateks
ja lõpuks tserkaarideks. Viimased väljuvad vette ja invadeerivad kalu, tungides nende nahasse ja nahaalusesse sidekoesse, entsüsteeruvad siis ning muutuvad metatserkaarideks. Haigrud nakatuvad invadeeritud kalu süües (joonis 53). Juba 12 päeva vanustel karpkalamaimudel on täheldatud musti laike. Metatserkaari kihnu ümber ladestub musta pigmenti (hemomelaniin). Algul tekib tume täpike, mis suureneb ja muutub 4–5 päeva jooksul paarimillimeetrise läbimõõduga musta värviliseks tsüstiks (foto 31). Kuni 2 cm pikkustel maimudel võib postodiplostomoos kulgeda raskekujuliselt siis, kui sõlmede arv ulatub mitmekümneni, sest need halvavad kala liikumisvõime. Sõlmede ümbruses võib areneda nekroos ja hiljem tekivad haavandid. Haiguse läbipõdenud kaladel muutuvad sõlmed madalamaks ja väiksemaks, pigmendilaigu läbimõõt aga suureneb kuni paari sentimeetrini ning hakkab siis pikkamööda kaduma. Laikude keskel olevates sõlmedes on metatserkaarid selleks ajaks juba resorbeerunud. Posthodiplostomum cuticola on väga soojalembene, tema arenguks optimaalne temperatuur on 25 ºC piires. Seepärast toimub tema elutsükkel lõunapiirkondades ühe suve jooksul, põhja pool kulub selleks kaks suve.Eesti tiigimajandeis esineb postodiplostomoosi harva, küll võib aga tinditõvega tabandunud kalu leida sageli Lõuna-Eesti järvedes (roosärg, latikas, nurg , särg jt). Noorkaladel põhjustab see haigus keha deformatsiooni ja lülisamba kõverdumist, mille tagajärjel kala võib kaotada liikumisvõime. Haiged kalad hoiduvad vee pind misse kihti ja on kergesti kättesaadavad haigrutele.
Diagnoos postodiplostomoosile pannakse kliiniliste tunnuste ja P. cuticola metatserkaaride leiu põhjal pigmenditähnidest.
Haiguse ravi ja radikaalseid tõrjemeetmeid ei tunta. Tigude hävitamisega tiigipõhjade desinvadeerimisel püütakse katkestada parasiidi arengutsükkel.
3) Kala organoleptiline hindamine
Mürgistuse kahtluse korral tuleb tähelepanu pöörata kala lõhnale, mis on paremini tunda kala lahkamisel. Kalale mitteomane lõhn võib olla vihjeks,millise mürgiga võib tegemist olla. Näiteks annavad naftasaadused kalale spetsiifilise lõhna.Enamiku tugevalõhnaliste ainete lõhn on tuntav juba sellistes väikestes konsentratsioonides, mis on madalam kuisee konsentratsioon , mis on võimeline kalale toksilist mõju avaldama, või on sellega võrdne. Et lõhn hästi tunda oleks ,tuleb kala keeta . Seda tehakse nn keeduprooviga järgmiselt: võetakse umbes 100 g kala liha,hakitakse peeneks,pannakse keedunõusse,valatakse peale kals korda suurem kogus vett,kaetakse kaanega ja aetakse keema . Kui vesi keema hakkab ,tõstetakse klaas üls ja nuusutatakse. Keedetakse veel 5 minutit ,seejärel hinnatakse veelkord lõhna ja maitstakse puljongit. Hinnatakse ja puljongi läbipaistvust. Sama protseduur tehakse vajaduse korral läbi ka kala siseelunditega, või hakitakse peeneks kogu kala koos siseelunditega. Keeduproov on soovitatav teha klaasnõus. Selle meetodiga on võimalik spetsiifilise lõhna järgi ära tunda terve rida aineid: fenool ja tema derivaadid , mononotrobensool, toluidiin,naftool,naftüülamiin ,nafta ja tema utmise produktid (bensiin, petrooleum,solaarõli jt).
11

.RTF Laadi alla originaalfail 12 lk · .rtf · 16 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-10-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

16 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

triini14 Õppematerjali autor

Arvestuse(eksami) piletid koos vastustega. 12 piletit.

Haigus karpkalade filometroidoos Viiruslik hemorraagiline septitseemia

Sarnased õppematerjalid

doc

IHTÜPATOLOOGIA KORDAMISKÜSIMUSED eksam

· Saprolegnioos e dermatomükoos . Staffi haigus. Saprolegnioosi tekitajaiks on mitmed hallitusseened, peamiselt Saprolegnia ja Achlya perekondadest. Hallitusseened kujutavad endast peenikeste ja jämedate niitide kogumikku. Saproleegniad arenevad soodsalt surnud orgaanilisel substraadil (lõpnud kalad, nekrotiseerunud koed, surnud marjaterad joonise), kuid võivad kasvada ka elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda

Kalade ihtüpatoloogia ja toksikoloogia

docx

Kala ja kalatooted referaat

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS Müüja Kati Salak Kala ja Kalatooted referaat Juhendaja: Kaie Pärn PÄRNU 2012 SISUKORD Sisukord......................................................................................3 Sissejuhatus................................................................................4 Kala tähtsus talurahva toidus.....................................................4-6 Kalade haigused.........................................................................6 · Difüllobotrioos................................................................6-7 · Gaasimullihaigus..............................................

Toiduainete õpetus

doc

Kala- ja kalatooted

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool KI KALA- JA KALATOOTED Referaat Õppejõud: Mõdriku 2009 Siskukord Siskukord....................................................................................................................... 2 Sissejuhatus....................................................................................................................3 Kala tähtsus talurahva toidus.........................................................................................4 Kalade bioloogiast......................................................................................................... 7 Kalade haigused.........................................................................................................8 Difüllobotrioos........................................................................

Kaubandus ökonoomika

144

pdf

KALADE PALJUNDAMINE

KALADE PALJUNDAMINE Priit Päkk DVM, PhD [email protected] LÕHILASTE PALJUNDAMINE Noorkalade tootmisega tegelevas kalakasvanduses peetakse suguküpseid kalu e kalade sugukarja. Vikerforellide optimaalne paljunemisiga on vanuses 4–6 aastat ja seepärast tuleb sugukalu tihti välja vahetada. Nende asendamiseks kasvatatavaid, veel mitte päriselt küpseid kalu nimetakse asenduskaladeks (vananenud kirjanduses ka remontkaladeks). SUGUKALAD Emaste forellide viljakust (Eestis on see tavaliselt 5000–8000 marjatera) teades saab arvutada, kui palju on vaja pidada emaskalu soovitud koguse noorkalade tootmiseks. Madala viljakuse tõttu on emase forelli järglaste arv väike ja seetõttu peab sugukari olema arvukas. Igal aastal peaks asenduskalade arvelt uuendama 25% sugukarjast. SUGUKALAD Emaste ja isaste arvuline suhe sugukarjas võiks olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala niisast piisab paljude emaskalade marja viljastamiseks ja pealegi saab

Kalakasvatus ja varude rikastamine

docx

Kalakasvatuse konspekt

Kalakasvatus Karpkala Nõuded keskkonnale: Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks optimaalne üle 200, alla 150 toitumise aktiivsus madal. Paljunemiseks sobiv üle 200, 17 - 180 juures on võimalik saada järglasi indutseeritud kudemisega. Hapnikuvajadus - 2 - 3 mg/l talutav; 3 - 4 mg/l on vajalik kasvu jaoks. Soolsus - talub meie rannikumere soolsust, esineb Väinameres. Vähetundlik stressi suhtes - kohastunud käsitlemisega inimese poolt. Väldib edukalt püüniseid. Talub hästi ka sogast, kõrge toitelisusega vett Bioloogia, süstemaatika ja levik maailmas Tiikides kasvatatav karpkala Cyprinus carpio (ingl. common carp, sks. karpfen, sm. karppi, aga tsehhi k. kapr). on ulukkarpkala e. sasaani kodustatud vorm. Kodustati Euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopa ja Kaug-Ida alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos. Kalatõud. Peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest (alleel

Kasvatavate kalade bioloogia

doc

Kalakasvatuse eksami küsimused "Toiduainete loomne toore"

Kordamisküsimused kalakasvatuse eksamiks 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ja proportsioonid, nende muutumine läbi viimase aastakümne, akvakultuuri levik maailmas. Kalu, limuseid (austrid, kammkarbid, pärlkarbid) , vähilisi (krevetid, krabid, vähid), veetaimi jt veeorganisme Näiteks: atlandi lõhe , vikerforell, karpkala (See on maailma vanim kodustatud kala liik), tiigerkrevett, hiiauster, pakslaup, valgeamuur, pruunvetikas, kammkarp, jämepea ning vähilised. Kõige suurem toodangu maht on pakslaubal (3,66milj.tonni), teisel kohal on valgeamuur (3,61 milj.tonni) kolmandal ja neljandal kohal on karpkala ja jämepea. Need andmed on aastast 2007. Maailma vesiviljeluse kogutoodang ulatus 2003. aastal 51,4 miljoni tonnini. Kalad moodustasid sellest nii koguselt kui väärtuselt ligikaudu poole. Veidi alla poole akvakultuuri toodangust tuli sisevetest. Juhtival kohal on Vaikse ookeani äärsed Aasia riigid, kus on ühtaegu pikad mereandide tarbimis

Toiduainete loomne toore

pdf

Kalakasvatuse vastused 2013

1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ja proportsioonid, nende muutumine läbi viimase aastakümne, akvakultuuri levik maailmas. Akvakultuur- kasvatatakse ka limuseid (austrid, kammkarbid, pärlikarbid), vähilisi (krevetid, krabid, vähid), veetaimi jt. veeorganisme, kasvatatavate organismide arv ja nende tootmise maht on viimase 20 aastaga plahvatuslikult kasvanud- kasvatatakse kümneid kalaliike, keda varem vaid puuti (tursad, lestad, tilapiad, sägad silad, kohad jne) kõikvõimalikke vähilisi,limuseid jt veeorganisme. *Kasvatatakse 220 liiki veeloomi ja taimi. Lõhe tootmine Norras ja Tsiilis, huntahvena (sea bass) ja kuld-merikogre (sea bream) tootmine Vahemere maadel, kammelja (turbot) tootmine *Hispaanias on lühikese aja jooksul mitmekordistunud. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. Vikerforell üle 700 tonni Karpkala 70 tonni Angerjas üle 40 tonni siberi tuur 30 tonni jõevähk alla tonni 3. Kalakasvatuslik

inglise teaduskeel

doc

Kalad

Pärnumaa Kutsehariduskeskus Referaat Kalade säilitamine ja töötlemine Kätlin Orav K-08A Pärnu 2009 Kalade esmane töötlemine: Omapüütud või elusana ostetud kala tappa kohe veest väljavõtmisel. Enne surmamist tuleb kala tuimestada. Selleks on mitu moodust. 1. Kala otsmikule lüüa noaseljaga või püügil kaasasoleva vahendiga, näiteks näpitsaga. Tuimestamiseks võib kasutada ka töökorras elektrilist kalatuimestusaparaati. 2.Väiksema kala saab surmata ka silmade tagant kukalt tugevalt pigistades. Otsekohe pärast tuimestamist tuleb kalad surmata. Kalastustarvete kaupluses on müügil spetsiaalsed kalasurmamisvahendid. Lestalised tule surmata kiire lõikega, mis läbistab kõri ja selgroo. 3.Angerjad tuleb surmata pea tagant selgroogu läbistava torkega ja seejärel sisikond koos südamega kohe välja võtta. Palaval püügipäeval hoitakse kalu sumbas v?

Keemia

Rohkem sarnaseid