KALAD - zooloogia referaat (0)

-----------------
10. klass
------------
KALAD
Referaat
Juhendaja : ----------
2014
Sisukord:
Sissejuhatus.......................................................................................................................3
Sõõrsuud............................................................................................................................4
Ehitus.....................................................................................................................4
Kõhrkalad..........................................................................................................................5
Siseehitus ...............................................................................................................5
Skelett .........................................................................................................5
Lihaskond ...................................................................................................5
Närvisüsteem..............................................................................................6
Seedeelundkond.........................................................................................6
Vereringeelundkond ...................................................................................6
Erituselundkond.........................................................................................7
Sigimine .................................................................................................................7
Luukalad ............................................................................................................................8
Välisehitus.............................................................................................................8
Siseehitus...............................................................................................................9
Skelett.........................................................................................................9
Närvisüsteem............................................................................................10
Hingamiselundkond.................................................................................10
Vereringe ..................................................................................................11
Ujupõis.....................................................................................................11
Sigimine...............................................................................................................12
Toitumine.............................................................................................................12
Kalade kaitse....................................................................................................................13
Kalaliigid erinevad välimuselt.........................................................................................14
Kokkuvõte.......................................................................................................................15
Kasutatud kirjandus....................................................................................................16-17
Sissejuhatus
Tavapärane sõna "kalad" ei tähista loomasüstemaatikas ühtegi kindlapiirilist üksust. Valdav enamik siin käsitletavatest kaladest kuulub hoopis klassi kiiruimsed (Actinopterygii), mis varem kandis nimetust klass luukalad. Kalad on kõige liigirikkamaks loomarühmaks selgroogsete seas. Kalalaadseid loomi on maailmas kokku umbes 20 tuhat liiki, neist Eestis 75 liiki. Kalad elavad vees. Kalalaadsed loomad jaotatakse kolme rühma: sõõrsuud, kõhrkalad ja luukalad. Enamik kalu kuulub luukalade hulka. Lisaks liigitatakse kalu veel toitumise järgi, vastavalt lepiskalad ja röövkalad. Kalu liigitatakse ka elukoha järgi: mageveekalad , merekalad ja siirdekalad . (Keda nimetataks kaladeks?)
Sõõrsuud
Sõõrsuud (Cyclostomata) moodustavad kõhr- ja luukalade kõrval omaette klassi. Nad kuuluvad keelikloomade hõimkonda. Nad on maduja kehaga veeloomad . Sõõrsuud elavad nii mereliste kui ka magedaveeliste veekogude põhjas poolparasiitset elu. Kuigi varasemalt on sõõrsuid peetud luukalade klassi osaks on neil luukaladega võrreldes mitmeid erinevusi. Sõõrsuud on lõuatud. Neil puuduvad paarilised uimed , luulised hambad, soomused , paariline ninaava ja paariline ninaõõs.
Ehitus
Suu asemel on sõõrsuudel suulehter, mille serval ja keelel asuvad arvukad sarvhambad. Nende abiga raspeldavad nad lihatükke nii elusatelt kui ja surnutelt. Enamikul juhtudel imevad nad end elusa ohvri külge ja toituvad selle kehast. Läänemeres elab kuni 40cm pikkune jõesilm, kes tuleb kudema merre suubuvatesse jõgedesse, peamiselt Pärnu ja Narva jõkke. Päras kudemist silmud enamasti surevad. (Sõõrsuud; Kõhrkalad ja sõõrsuud)
( Pilt1 , sõõrsuud)
Kõhrkalad
Kõhrkalad (Chondrichthyes) kuuluvad keelikloomade hõimkonda. Nad on luukaladega võrreldes algelisema ehitusega. Kõhrkalu iseloomustab kõhreline skelett, tõeliste soomuste ja ujupõie puudumine, küljeveenide, arteriooskuhiku, paariliste uimede ja keeritskurru esinemine. Soomuste asemel on neil nahahambad. Tuntumad kõhrkalad on haid (hailised) ja raid (railised). Valdav osa kõhrkalu elab meredes. Üle poolte liikidest on röövtoidulised. Kõhrkalade munad on toiduks paljudele väiksematele kaladele . Enamik kõhrkalu on keskmise suurusega või suured kalad (kõhrkalade hulka kuulub ka maailma suurim kalaliik vaalhai ). Suu asub pea alaküljel, pea külgedel on silmad ja nende taga viis paari lõpusepilusid. Uimed on (erinevalt alamatest kaladest) kahte tüüpi- paaritud ja paarisuimed. Kuna kõhrkaladel puudub ujupõis, peavad nad vajaliku sügavuse säilitamiseks olema pidevas liikumises, vastasel korral vajuvad nad põhja.
Raid kuuluvad kõhrkalade klassi. Nende keha on lamendunud ja neil on pikk saba. Nende mõned nahahambad on muutunud ogadeks või haagikesteks. Raid ujuvad oma tiivakujulisi rinnauimi lehvitades. Raid toituvad enamasti väikestest kaladest ja selgrootutest .
Siseehitus
Skelett
Kõhrkalade skelett on luustumata ja kõhreline, kohati lubisoolade sisalduse tõttu jäik. Selgroog on liigendunud keha- ja sabaosaks.
Lihaskond
Kõhrkalade lihaskond on nagu enamikul kaladel suhteliselt lihtne. Keerulisem, väiksemate lihaste süsteem esineb lõugadel ning õla- ja vaagnavöötmes. Ülejäänud lihased paiknevad kummalgi pool keha kahe kimbuna (üla- ja alakimp), ning painutavad ja sirutavad ujumisel keha ja saba.
Närvisüsteem
Kõhrkalade närvisüsteem meenutab juba paljuski arenenumaid selgroogseid. Seljaajus eristuvad selgesti hallollus ja valgeollus . Peaaju pole enam sirge, nagu alamatel kaladel. Jaguneb otsajuks, vaheajuks, keskajuks, tagaajuks ja piklikuks ajuks (mis läheb üle seljaajuks).
Haistmine on kõhrkaladel tundlikuim meel, haistmiselundid paiknevad pea alaküljel asuvates ninasõõrmetes haistekihnudes. Nägemisel eristavad kõhrkalad paremini kaugemal asetsevaid objekte.
Seedeelundkond
Suust satub toit neelu ja edasi lühikesse söögitorru, mille tagumine osa on laienenud maoks. Viimasel on peamiselt toidu säilitamise funktsioon, seedimises see oluliselt ei osale. Maole järgneb lai sool, mille sisepinnal on iseloomulik keeritskurd. Soole algusossa siseneb maksast sapijuha, samuti kõhunäärmejuha. Maks on suhteliselt suur. Soolestik lõpeb kloaagiga.
Vereringeelundkond
Vere punalibled on piklikud ja tuumaga. Süda koosneb kojast, vatsakesest ja arteriooskuhikust. Arteriooskuhikust lähtub kõhuaort, millest haruneb viis tooma -lõpusearterit. Lõpuste läbimise järel koonduvad need uuesti kokku seljaaordiks, mis kannab hapnikurikka vere kehasse laiali. Keha suuremad veenid (neerudest tulev tagumine kardinaalveen, peast tulev eesmine kardinaalveen, küljeveenid) koonduvad kummalgi pool südant Cuvier' juhadesse, mis viivad vere tagasi südame kotta.
Erituselundkond
Jääkainete eritamine toimub kõhrkaladel veel osaliselt naha kaudu. Peamiseks erituselundiks on taganeerud, mis paiknevad kahe pika väädina piki kõhuõõne selgmist külge. Neer jaguneb eesmiseks ja tagumiseks pooleks. Emastel talitleb jääkainete filtreerimisel kogu neer. Jääkained väljutatakse neeru eesosast neerujuha kaudu ja neeru tagaosast kusejuhade kaudu. Kõik mainitud juhad suubuvad kuseurkesse, mis avaneb kloaaki. Isastel on eritusfunktsioon vaid neeru tagumisel poolel, eesmine pool osaleb koos neerujuhaga sugurakkude tootmises. Jääkained väljutatakse vaid kusejuhade kaudu.
Sigimine
Isasloomade seemnesarjad on, nagu mainitud, ühenduses neerudega. Osa mõlemast kõhuuimest on isastel kujunenud kopulatsioonielundiks - pterügopoodiks, mille abil seemnerakud viiakse emaslooma kehasse. Emaste munasarjad asuvad neerude all. Nende lähedal asub lehterja suudmega munajuha, mis viib emakasse (viimane avaneb omakorda kloaaki). Valminud munarakud satuvad kõigepealt kõhuõõnde, sealt munajuhasse. Munajuhas moodustub munarakkude ümber valkkest (ja munaspoegijatel ka koor). Munad on suhteliselt suured ja neid toodetakse vähe (tavaliselt mõnikümmend). Osadel liikidel jäävad munad emakasse ja valmivad seal (eluspoegijad, emakas toimub ka teatud määral loodete toitainetega varustamine, mis on kaladel väga haruldane), teistel munetakse nad, ning jäävad seejärel oma jätkete abil veetaimede külge ja valmivad seal. (Kõhrkalad; Kõhrkalad ja sõõrsuud)
Luukalad
Luukalad (Osteichthyes) on keelikloomade hõimkonna ülemklass. Nad arenesid välja teistest kalade rühmadest hiljem ja neid peetakse kõige arenenumateks. Nende ujumist hõlbustavad voolujooneline kehakuju, uimed, soomused, libe keha ja ujupõis.
Välisehitus
Luukaladel on voolujooneline keha, mis on enamasti külgedelt kokku surutud. Nende pea on suhteliselt suur. Seal asuvad suu, pea külgedel silmad, ning suu ja silmade vahele jäävad ninaavad. Kummagi silma taga paikneb lõpuseid kattev lõpusekaas. Pea läheb sujuvalt üle kereks. Kael puudub, mille tõttu ei saa ta pead kere suhtes pöörata. Keha lõppeb sabaga .
Keha katavad ja kaitsevad luulised soomused, mis asetsevad osaliselt üksteise peal. Nende kehas paiknevad limanäärmed, mis eritavad keha pinnale õhukese limakihi, mis kaitseb nende nahka ja hõlbustab liikumist vees. Kalade keha on painduv . Ujumisel painutab ta seda ühele ja teisele poole (vaata pilt 2). Liikumisele aitavad kaasa keha pinnal olevad uimed, kõige tõhusamalt sabauim. Teisi uimi kasutab kala enamasti aeglasel liikumisel, tasakaalu hoidmisel ja manööverdamisel. Mõlemal pool keha külgedel on kalal küljejoon. Selle abil tajub kala vee liikumist ja võnkumist. Selle abil saab kala orienteeruda ka sogases vees. ( Kalade välimus ja liikumine; Kala välisehitus)
(Pilt 2, kalade liikumine)
Siseehitus
Skelett
Kõigil luukaladel on kerge, kuid tugev, kas osaliselt või täielikult luulise koostisega siseskelett. Luukalade skelett koosneb üldjoontes kolmest osast: kolju, selgroog ja uimede skelett. Luustiku põhiosa moodustavadki koljuluud ja paljudest selgroolülidest koosnev selgroog. Selgroolülidele kinnituvad siseelundeid kaitsvad roided. Ka uimi toestavad peenikesed luud. (vaata ka pilt 3) ( Luustik on kehale toeks ja siseelunditele kaitseks; Luukalad)
(Pilt 3, kalade luustik)
Närvisüsteem
Närvisüsteemi peamiseks ülesandeks on reguleerida looma elundite tööd. Teiseks ülesandeks on vastu võtta ümbritsevast keskkonnast tulevat informatsiooni. Närvisüsteemi tähtsaim osa on peaaju. See asetseb koljuõõnes, kus seda kaitsevad koljuluud. Peaajuga ühenduses olev seljaaju paikneb selgrooõõnsuses- selgrookanalis. Igast selgroolülist väljuvad närvid lihastesse, nahapinnale ja teistesse elunditesse.
Nägemis-, haistmis- ja kuulmiselundid asuvad peapiirkonnas, maitset tunneb kala nii suu kui keha pinnaga. Kalad kuulevad hästi. Kuna kuulmiselundid asuvad koljus, pole neid kehapinnal näha. Kompimismeele rakkude kogumikud paiknevad kogu keha pinnal. Vees orienteeruda aitab ka küljejoon. Silmad asetsevad üldjuhul pea külgedel ning see tagab kaladele laia nägemisvälja. Kalad näevad lähedale, nende keskmine nägemisulatus on 1 m. Silma võrkkestas asetsevad kolvikesed ja kepikesed annavad hea värvide eristamisvõime. Kalade hea haistmine on seotud silmade ees paikneva haistmiselundiga, mis on ühendatud ninasõõrmetega. (Kalade peamised meeleelundid ; Närvisüsteem korraldab kõigi elundite talitust; Luukalad)
Hingamiselundid
Pea tagaosas asuva lõpuseid kaitseva lõpusekaane all asuvad punakad lõpused. Lõpused on punast värvi, sest neis on rohkesti peenikesi veresooni. Lõpused on vees hingamiseks kohastunud hingamiselundid, mille abil saavad kalad omastada vees lahustunud hapnikku. Hingamiseks avab kala suu, mis täitub veega. Lõpusekaaned on siis kinni. Kui kala suu kinni paneb, avanevad lõpusekaaned ja vesi liigub lõpuste vahelt välja, andes verre hapniku. Vees olev hapnik läheb läbi lõpuste veresoonte verre, veres olev süsihappegaas aga vette. Vähesed kalad (näiteks angerjas ) võivad niiskes rohus hingata mõnda aega ka läbi naha. ( Kalade hingamine ; Kala hingab lõpustega)
Vereringe
Kalade vereringeelunditeks on süda ja sellega ühenduses olevad veresooned ning nendes ringlev veri . Südamest väljuvad veresooned kannavad nimetust arterid, südamesse suubuvad sooned on aga veenid. Süda asub kalal kõhtmiselt, rinnauimede lähedal. Sealt pumbatakse veri lõpustesse. Kui veri on lõpused läbinud, liigub see edasi pähe, et rikastada hapnikuga peaaju. Hapnikurikas veri on helepunane, seda nimetatakse arteriaalseks vereks. Edasi liigub veri kogu kehasse. Eriti ohtralt on veresooni ümber seedeteede. Kehas liikudes annab veri ära hapniku ja toitained . Kudedest eemaldab veri aga süsihappegaasi ning jääkained, muutudes seejuures tumepunaseks. Süsihappegaasirikast verd nimetatakse venoosseks vereks. Kala süda on kaheosaline, koosnedes ühest kojast ja ühest vatsakesest. (Veri varustab keharakke toitainete ja hapnikuga; Vereringe- elundkond )
Ujupõis
Suurem osa luukalu reguleerib oma ujuvust ujupõieks nimetatava peensoole väljasopistise abil. Kuna põis on täidetud gaasiga, on selle tihedus veest väiksem. Kala võib tõsta end kõrgemale või madalamale reguleerides põies sisalduva gaasi hulka. Ujupõis võimaldab kalal ujuda erinevatel sügavustes ilma suure energiakuluta. Kuna magevee tihedus on merevee omast väiksem ning see ei toeta nii palju kala keha, on mageveekalade ujupõis suurem kui merekaladel. (Ujupõis; Ujupõis on ainult kaladele iseloomulik organ)
Sigimine
Isaskaladel on sigimiselundiks seemnesarjad ja emaskalal munasarjad. Sigimiselunditest saavad alguse peened torukesed, mis lõppevad suguavaga päraku taga. Nende torukeste kaudu liiguvad sugurakud kehast välja. Emaskalade munasarjades valmivad munarakud ( marjaterad ) ning isaskalade seemnesarjades seemnerakud (niisk). Kudemise ajal heidetakse muna- ja seemnerakud vette. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed, kes mõne aja pärast muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks. Areng maimudest suguküpsete kaladeni kulgeb erinevatel liikidel erineva kiirusega. Kalad koevad aprillis, mais, juunis. Suuremal osal luukaladest toimub viljastamine kehaväliselt, kuid vähestel liikidel on see kehasisene . Avameres elavad luukalad toodavad suurel arvul vees planktonina hõljuvaid mune, milles hautakse välja vaid väike osa. Rannikumere ja magevee kaladel toodavad vähem mune ja nende munad kinnituvad setetele pesade või taimede külge. Väike osa liike hoolitseb oma munade ja poegade eest. (Kalade sigimine ja areng)
Toitumine
Erinevatel kaladel on erinevad toiduobjektid: alates mikroskoopilisest planktonist ja lõpetades teiste, endast väiksemate kaladega. Selle alusel jaotatakse luukalad kahte rühma: röövkalad ja lepiskalad. Lepiskalad on segatoidulised, röövkalad aga võivad teisi kalu tervelt alla neelata. Röövkalade lõugadel on tavaliselt teravad, sissepoole kalduvad hambad. Röövkalad neelavad oma saagi tavaliselt tervelt alla, mistõttu on neil suhteliselt suur suu. Neil on ka suur neel , veniv söögitoru ja magu. Suust liigub toit neelu ja söögitoru kaudu makku. Toidu seedimine algab maos, ning jätkub sooles maksa ja kõhunäärme poolt eritava nõre abil. Seedimata toidujäägid väljutatakse päraku kaudu. Vedelad jääkained eritatakse erituselundite-neerude kaudu. Lepiskalade suu on väiksem, söögitoru pole veniv ja peensool on tunduvalt pikem. (Kalade toitumine; Toidu vastuvõtmiseks ja seedimiseks on seedeelundid )
Kalade kaitse
Kalad saavad elada ainult puhtaveelistes veekogudes. Väikseimgi muutus vee koostises halvendab kalade elu. Sellepärast on oluline hoida veekogusid puhtana. Sinna ei tohi juhtida heitvett ega õlisid, veekogude kallastel ei tohi pesta mootorsõidukeid. Väikestel veekogudel ei tohi sõita mootorpaadiga, kuna see reostab vett ja tõstab üles põhjamuda, mis ummistab kalade lõpuseid.
Kalastikku ohustavad ka ülemäärane väljapüük ja püük valel ajal. Kalu ei tohi püüda nende kudemise ajal, kuna sellisel juhul jäävad järglased sündimata. Kõik kalaliigid ei kasva ühesuguse kiirusega ega saa ka suguküpseks samal ajal. Kala pikkuse järgi saab hinnata tema vanust . Selleks, et kala jõuaks saada enne välja püüdmist järglasi, on kehtestatud alammõõt. Alammõõt näitab lühimat kala, keda võib püüda.
Ohus olevate kalade püügiks on kehtestatud püügiluba ja püüginorm. See näitab kuna ja kui palju tohib teatud kalu püüda ja millise püügivahendiga. Käsiõngega võivad püüda kõik soovijad. Spinninguga püüdmise loa saab pärast vastava eksami sooritamist. (Kalad vajavad kaitset)
Kalaliigid erinevad välimuselt
Enamik kalu on voolujoonelised ja tagasihoidliku värvusega. Osa troopilisi kalu on väga ebahariliku kehakuju ja värviga. Erilise kehakujuga on näiteks siilkala , tiibkala, kuukala . Väga omapärase kehakujuga on ka kõik süvamere kalad, kes on kohastunud elama väga ekstreemsetes oludes, täielikus pimeduses ja peaaegu ilma hapnikuta. Osad sealsetest asukatest üritavad ise valgust tekitada, on ka selliseid kes suudavad olla nädalaid söömata. Üheks eriliseks on klaaspea ( pilt4 ). Tema pea on täielikult läbipaistev tänu millele saab loom vaadata läbi oma pea ülesse, kust tuleb vähene valgus. Süvameres on ka palju selliseid kalu kes meelitavad saakloomi väikese helendava kehajätkega enda poole. Üheks selliseks on Humpback anglerfish. (Luukalade mitmekesisus ; Galileo)
Kalade värvus sõltub veekogu värvusest ja sellest, kui sügaval kala elab. Selleks, et vees vähem silma torgata on kaladel kaitsevärvus. Nende värvus on enamasti selline, et nad oleks võimalikult vähe märgatavad nii vaenlase eest peitudes kui ka ise saaki jahtides. Enamik kalu on seljapoolelt tumedamad ja kõhupoolelt heledamad. Troopilistes meredes elavad palju värvikirevamad kalad kui meie vetes, sest nende elupaigas on palju teisi värvikirevaid looma- ja taime liike. (Kalaliigid erinevad välimuselt)
(Pilt4, klaaspeakala)
Kokkuvõte
Kalad on vee-eluks kohastunud loomad. Kalad on kõige liigirikkamaks loomarühmaks selgroogsete seas. Neid jaotatakse luukaladeks, sõõrsuudeks ja kõhrkaladeks. Lisaks jaotatakse kalu veel toitumise ja elupaiga järgi. Vees liikumist hõlbustavad: küljejoon, ujupõis, soomused, uimed, voolujooneline ja libe keha. Ujupõie abil reguleerib kala oma veesügavust. Hingamiseks on lõpused, kus verd rikastatakse hapnikuga. Süda koosneb kojast ja vatsakesest ning vereringe on suletud. Luustikku kuuluva: koljuluud, selgroog, roided ja uimeluud. Neil on selgmine närvisüsteem nagu kõikidel selgroogsetel. Kalad on lahksugulised loomad. Viljastamine on kehaväline. (Kokkuvõte)
Kasutatud kirjandus:

• (Galileo) http://kanal2.ee/pluss/video/?id=16078
  
• (Kala hingab lõpustega) Mati Martin, Maie Toom , Urmas Kokassaar " Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 92
  
• (Kalaliigid erinevad välimuselt) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 99
  
• (Kala välisehitus) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 88-90
  
• (Kalad vajavad kaitset) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 103
  
• (Kalade hingamine) http://www.elvag.edu.ee/~pihlap/kala/hingamine.html
  
• (Kalade peamised meeleelundid) http://www.elvag.edu.ee/~pihlap/kala/meeleelundid.html
  
• (Kalade sigimine ja areng) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 95-98
  
• (Kalade toitumine) http://www.elvag.edu.ee/~pihlap/kala/toitumine.html
  
• (Kalade välimus ja liikumine) http://www.elvag.edu.ee/~pihlap/kala/kalade_vlimus_ja_liikumine.html
  
• (Keda nimetataks kaladeks?) http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/kaindex.ht m
  
• (Kokkuvõte) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 88-106
  
• (Kõhrkalad) http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%B5hrkalad
  
• (Kõhrkalad ja sõõrsuud) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 105
  
• (Luukalad) http://et.wikipedia.org/wiki/Luukalad
  
• (Luukalade mitmekesisus) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 99-101
  
• (Luustik on kehale toeks ja siseelundeile kaitseks) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 91
  
• (Närvisüsteem korraldab kõigi elundite talitlust) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 91
  
• (pilt1, sõõrsuud) http://lh6.ggpht.com/-iO3NSqcPJVY/ThciypgwpXI/AAAAAAAABcM/xKP2lu8ZwDw/lamprey-petromyzon%25255B14%25255D.jpg?imgmax=800
  
• (pilt 2, kalade liikumine) http://www.elvag.edu.ee/~pihlap/kala/liik_ta.bmp
  
• (pilt 3, kalade luustik) http://miksike.ee/docs/elehed/7klass/6loomad/images/luustik_tlht1.gif
  
• (Pilt4, klaaspeakala) http://webecoist.com/wp-content/uploads/2009/09/Sea_Wonders_1x.jpg
  
• (Sõõrsuud) http://et.wikipedia.org/wiki/S%C3%B5%C3%B5rsuud
  
• (Toidu vastuvõtmiseks ja seedimiseks on seedeelundid) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 92
  
• (Ujupõis on ainult kaladele iseloomulik organ) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 93
  
• (Vereringe-elundkond ) http://miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-12-11.ht m
  
• (Veri varustab keharakke toitainete ja hapnikuga) Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar "Bioloogia õpik põhikoolile 1. osa" Avita 2001 lk 92-93