Kasvatatavate kalade bioloogia kordamisküsimused (0)

Kasvatatavate kalade bioloogia kordamisküsimused

1. Kalade süsteem ja evolutsioon , suursüstemaatilised (sõõrsuud, kõhrkalad, kõhrluused ja pärisluukalad, koaankalad). Näited neisse rühmadesse kuuluvatest kaladest, nende kehaehituse eripärad.
Kalade väline, aga ka ökoliigiline, geneetiline jne mitmekesisus on äärmiselt suur. Evolutsiooniliselt on see üks rühm organisme, mille peal loodus proovis erinevaid arenguvariante, osa neist katsetustest on välja surnud ja neid teame vaid kivististena (kilp- ja rüükalad), osa on tänapäevani säilinud kurioossete haruldaste vormidena (latimeeria).
Maailmas on kalu üle 20 000 liigi (võib-olla isegi üle 25 000), neist valdav osa elab troopikas – mageveekalad Amasoonases, Indo-Hiinas, Aafrikas, merekalad koralliriffidel.
Lisaks on olemas inimese poolt loodud vormid, näiteksakvaariumikalad – vaadake värvikirevaid ja kummalise kehakujuga vorme – mis neis on erinevad liigid, mis vaid sama liigi eri värvuse ja kujuga isendid? Võrdlus koertega.
Süsteem peaks peegeldama kalade evolutsiooni ehk fülogeneetilisi sugulussuhteid st samasse evolutsioonipuu harusse – seega samasse süsteemi jaotusesse peaksid kuuluma ühise päritoluga liigid, mis seetõttu on sarnasemad.
Tunnused, mille järgi hinnatakse sarnasustj ja oletatavat ühist päritolu:

• Morfoloogilised;
  
• Ökoloogilised;
  
• Geneetilsed;
  
• Embrüoloogilised;
  
• Zoogeograafilised
  

Kalade suursüstemaatilised üksused ja nende evolutsioonilne tagapõhi.
Süstemaatilised suurjaotused on väga ebavõrdse esindatusega, mõnes väga eripäeases harus on säilinud vaid üks või paar liiki, teistes esineb sadu liike. Kasvatatavate liikide jaotumine on samuti ebaühtlane. Selles mängivad kaasa ajalugu, traditsioonid ja tarbimisharjumused, millest oleneb kala tarbimisväärtus ja kalade bioloogia iseärasused, millest olenem kui kerge on mõnda liiki kasvatada.
Valdav osa kalakasvatuse toodangust annavad kalad , kes kuuluvad seltsidesse:

• Lõhelised;
  
• Karpkalalised;
  
• Sägalised;
  
• Ahvenalised.
  

2. Liigiülesed ja liigisisesed taksonid, zooloogiline nomenklatuur . Mis on selts, sugukond, perekond, liik, alamliik , teisend või vorm. Mida tähistavad kaks või kolma ladinakeelset sõna liigi nimes, isikunimi ja aastaarv.
Liigid koondatakse suurematesse süstemaatilistesse üksustesse, sarnased liigid moodustavad perekonna, sarnased perekonnad sugukonna, kuni selleni , et kõik loomad kuuluvad loomariiki.
Riik;
Hõimkond;
Klass;
Selts;
Sugukond;
Perekond;
Liik.
Kuidas nimetatakse liiki???
Liigi nimi koosneb kahest – perekonna ja otseselt liigi nimest ning sellele lisatakse liigi kirjeldanud teadlase nimi. Tuntumad teadlased antakse lühendina. L.näiteks tähendab linne . Kui nimi on sulgudes, tähendab see, et teadlane küll kirjeldas selle liigi aga teise nime all. Lisatakse ka liigi kirjeldamise aastaarv.
Ilma geograafilise isolatsioonita liigisisesed üksused on:

• morpha – teisend;
  
• varietas – varieteer;
  
• forma – vorm.
  

Süsteem on üles ehitatud ladinakeelsena ja põhineb liikide paigutamisel suursüstemaatilistesse üksustesse.
Liigi sees on väiksemad süstemaatilised üksused. (Subspecies) alamliik – lisatakse kolmas ladinakeelne nimi kahest nimest koosneva liiginime taha. Tegelikult peaks alamliigil olema oma geograafiline eraldatus, ta levib kindlal alal ja erineb teistest naaberaladel erinevatest alamliikidest. Alamliik on ta sellepärast, et täielikult ei ole ristumine teiste sama liigi isenditega välistatud.
3. Kalade kehaehitus, kehaosad , määramistunnused (meristilised ja plastilised). Uimede nimed, uimekiirte tüübid, lõpuspiid, küljejoonesoomused.
Kalade kehaosad: pea, kere , saba ja uimed .
Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju . Samal ajal on vajalik ka maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest – seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist .
Päripäeva lugedes on kala uimed – seljauim (D), sabauim(C), pärakuuim(A), kõhuuimed(V), rinnauimed(P). Omaette nähtus on rasvauim(ad) .

Kalade uimede paigutus lõhe näitel

Kaks paari uimeisid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased). Uimed võivad olla mitmeteks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne.
Kiiruimelistel kaladel koosnevad uimed kiirtest ja nende vahelisest õhukesest nahast . Uimekiired toetuvad lihaste vahel asuvatele basaalidele ehk tugiluudele ja on peenelt juhitavad .
Primitiivsetel kaladel on uime ehitus teistsugune:

• Haidel ei ole uimekiiri ja tugiluid, nad ei saa uimesid vabalt pöörata.
  
• Tuurlastel on näilised uimekiired, mis pole enamasti luustunud.
  

Luukalade uimekiired on erineva ehitusega – ogakiired, lülistunud kiired, hargnenud kiired. Nende arv on pärilikult kinnitunud, erinevatel liikidel on uimekiirte arv erinev. Aga see pole absoluutselt ühesugune, liigi sees esineb ka varieeruvus.
Uimevalem.

• Uime nimetuse lühend – näiteks D (dorsaaluim ehk seljauim)
  
• Hargnemata kiirte (nii ogakiirte kui lülistunud kiired kokku) arvu piirid rooma numbrina, näiteks III-IV
  
• Hargnenud kiirte arvu piirid araabia numbritena, näites (15)16-21(22) – sulgudes olev arv märgib väga harva esinevaid arve.
  

Karpkala : D III-IV (15) 16-21 (22)
Meristilised tunnused – loendatavad tunnused: uimekiired, küljejoonesoomused, lõpuspiid, püloorilised ripikud, selgroolülid, neeluhambad, poised, tuurlaste kilbised. Meristilised tunnused on sageli heaks diagostiliseks näitajaks süstemaatikas ja kalade määramisel.
4. Kalade luustik (peamised luud , kolju , jäsemete toes , selgroog ja selle ehitus), lihased (lihaste tüübid) ja katted (nahk, soomused , nende tüübid).
Selgroog ja roided :

• Haidel kõhrest toes;
  
• Tuurlastel osaliselt luustunud seljakeelik ;
  
• Luukaladel tõelised selgroolülid, mis moodustavad selgroo .
  

Selgroog jaguneb keha- ja sabaosaks. Selgroolüli koosneb kehast, mille pinnad on nõgusad ja jätketest. Ülemised jätked on ühinenud ogajätkeks. Nende vahele jääb neutraalkanal, kus paikeb seljaaju . Alumised on kehaosas ühinemata ja neile toetuvad külgedel roided.
Sabaosas on anad ühinenud jättes enda vahele hemaalhanali, kus kulgeb sabaveen.
Kolju ehk pealuu :

• Silmudel pole luid, seega ka koljut ja lõualuid – lõuatud;
  
• Haidel kõhrest kolju;
  
• Tuurlastel luustunud kolju;
  
• Luukaladel tõeline kolju.
  

Uimede toes. Roodluud – karplastel tugevasti arenenud, mitmeharulised ja teravad . Lõhelastel, angerjal ja haugil pehmed , hargnemata.
Suurema osa kalade lihasmassist moodustavad valged lihased. Need on ehituselt sobivad kiireteks kontraktsioonideks, kuid väsivad kiiresti. Aeglasema, kuid püsivama t jaoks sobivad punased lihased, mis paiknevad uimede tugiluudel ja pikki kala keha külgi, eriti sabaosas. Pelaagilistel ookeanikaladel, kes ujuvad püsivalt pikki maid on punaste lihaste osatähtsus suurem (makrell, tuunikala), paiksematel ja vaid kiireid söste egevatel kaladel nagu haug , väiksem.
Kui kala ära keeta ja tal nahk maha võtta, näeme, et lihased koosnevad liistakutest. Neid nimetatakse müomeerideks. Nad on eraldatus üksteistest sidekoelise kihiga . Ka ristlõikes näeme, et lihased koosnevad sidekoega eraldatud kimpudest , mis omakorda on koondunud 4 suuremasse rühma. NB!!! Kõhuääred ei ole lihased.
Kalade keha katab nahk. Paljudel kaladel on nahk kaetud soomustega.
On ka suumusteta kalu nagu näiteks säga. Ka silmud , kes tõelistest kaladest on evolutsiooniliselt kauge rühm, on soomusteta.
Osadel kaladel (tuurlastel) on nahas mitte soomused vaid luuplaadid. Suured luuplaadid paiknevad piki keha ridadena – neid nimetatakse kilbisteks. Väikeseid kehas asuvaid luuplaate nimetatakse naastudeks. Luuplaate esinev ka ogalikel ja sägadel.
Soomuseid on erinevaid tüüpe:

• Haidel on plakoidsoomused (nahahambad);
  
• Primitiivsetel kaladel ganoid ja kosmoidsoomused;
  
• Luukaladel tekvad nahast eri tüüpi soomused: tsükloid- ja ktenoidsoomused ning kiilusoomused, neid kõiki nimetatakse elasmoidsoomusteks (tekkinud nahast).
  

Luukalade soomused paiknevad ridadena nii piki keha kui ülalt alla. Küljejooneelundi jaoks on paljudel kaladel soomustes augud – seetõttu tekib piki kala külge kulgev auguga soomuste rida.
Soomusvalem.

• Minimaalne küljejoone soomuste arv;
  
• Murrujoone peal – soomuste ridade arv ülalpool küljejoont;
  
• Murrujoone all – soomuste ridade arv all pool küljejoont;
  
• Maksimaalne soomuste arv küljejoones.
  

Karpkalal:
5 - 6
(32) 33 ________________ 40
5 - 6
5. Kalade ring-, eritus - ja hingamiselundkond . Südame ehitus, veresooned (lõpusarterid ja veenid , sabaveen). Hingamiselundid : lõpused, kopsud , täiendavad hingamiselundid. Hapniku sisaldus vees, seda mõjutavad tegurid, kalade hapnikuvajadus . Neerud ja eritamine . Ainevahetuse erinevused soolases ja magedas vees.
Vereringe . Kala süda koosneb kojast, vatsaksest ja arterioossibulast.
Veresooned:

• kõhuaort;
  
• tooma -lõpusarterid;
  
• viima-lõpusarterid;
  
• seljaaort;
  
• sabaveen;
  
• Cuvier juhad.
  

Veri koosneb vereplasmast, erütrotsüütidest ja leukotsüütidest. Vereloome toimub põrnas ja neerus. Kaladel ei ole eraldi suurt ja väikest vereringet. Verd on võrdlemisi vähe kuni 2% kehakaalust (imetajatel üle 6%), vererõhk madal (45-60 mm). Vere hapnikusisaldus liigiti erinev.
Peamiseks hingamisorganiks on lõpused. Lõpused koosnevad kaartest, liistakutsest ja lamellidest. Tihedus on 10 kuni 30-40 lamelli 1 mm kohta, pind 500-10 000 mm2 kehakaalu (g) kohta. Vee liikumise suund läbi lõpuste on vastupidine vere liikumise omale. Lõpuse on efektiivsemad hingamisorganid kui kopsud, sest vees omastatakse kuni 60% hapnikku.
Täiendavatateks hingamisorganiteks on labürint (ronikalal) ja ujupõis.

• Füsostoomsetel ehk avapõielistel kaladel pääseb õhk neelust ujupõide s.t kala saab hingata ujupõie abil. Valdavalt on need primitiivsed kalad (hulkuim, vaaphaug jne);
  
• Füsoklistsetel ehk sulupõielistel kaladel on õhujuha suletud ja ujupõis toimib vaid hüdrostaatilise elundina. Gaasivahetus toimub läbi vre – imevõrk ehk punakehad (gaasinäärmed) ja ovaal.
  

Nahk- veresoonterikas soole sein, angrejas ja vingerjas .
Kopsud – kopskalade kopsud on arenendu primitiivsete kalade ujupõiest.
Kalade hingamsist mõjutavad keskkonna tegurid:

• Vee hapnikusisaldus sõltub temperatuurist;
  
• Hapnikudefitsiit ( suvine ja talvine );
  
• Teised lahustunud gaasid – CO2, H2S, NH4, N2.
  

Soolad ja valkude elutegevuses tekkinud lämmastikuühendid on vaja orgasnismist kõrvaldada. Eritamine toimub osaliseslt lõpuste (kloriidrakud) kaudu, kuid peamiselt neerude kaudu. Toimivaks organiks on siin neerukehaksed ehk nefronid.
Merekalad joovad soolast vett, eritavad vähesel hulgad kontsentreeritud uriini ja peamisel lõpuste kaudu soolasid. Naatriumkloriid viiakse välja läbi lõpuste kloriidrakkude. Kalad joovad 15% kehakaalust päevas. Väiksed nefronid, eritavad vähem uriini.
Mageveekalad eritavad palju hüpotoonilist uriini, et viia kehapinna ja lõpuste tungiv vesi organismist välja. Urea eritatakse uriiniga, ammoniaak lõpuste kaudu. Suured nefronid ja eritavad rohkem uriini.
6. Kalade seedeelundkond ja kalade toitumine. Kalade hammaste tüübid, seedekulgala osad, soole ehitus, seedenäärmed ja nende funktsioonid. Toitumiskäitumine, kalade jagunemine toiduobjektide järgi, ökoloogiline püramiid. Lepiskalad ja röövkalad, segatoidulised kalad.
Hambad. Sõltuvad toiduobjektist. Lisaks neeluhambad karplastel.
Seedetrakt – neel, lõpuspiid, söögitoru, magu , lukutiripikud, sool (peensool ja jämesool), pärak. Röövkaladel on lühikes sool, magu on suhteliselt suur, et mahutada saakkala. Happeline keskkond ja seedeensüümid koos mao peristaltikaga lõhuvad toiduobjektid. Pylorus – maolukuti ja lukutiripikud. Sooles lõhustatakse toiduobjektid edasi aineteks , mis läbivad soole seina.
Seedenäärmed – maks, pankreas, sapipõis. Maks – ainete lõhustamine ja varuainete säilitamine. Kahjulike ainete detoksikatsioon. Sapipõis – sapp toimib detergendina, mis aitab emulgeerida rasvad seedimiseks vajalikeks osakesteks. Pankreas – insuliin ja süsivesikute lagundamine suhkruteks. Valkude lagundamine aminohapeteks.

Taimetoidulise (A) ja loomtoidulise (B) kala seedesüsteemi erinevused

Kalade toitumistüübid:

• Lepiskalad – kalad, kes ei toitu peamiselt teistest kaladest.
  
  • fütoplanktontoidulised – pakslaup;
    
  • zooplanktontoidulised – rääbis, kilu , kõik kalamaimud;
    
  • bentostoidulised – latikas , karpkala, särg ja enamus muid meie vete tavalisemaid lepiskalu;
    
  • detriiditoidulised – silmuvastsed, hink, vingerjas;
    
  • taimtoidulised (mõeldud on kõrgemaid taimi) – valge amuur , roosärg;
    
  • segatoidulised – siig , räim, tursk , angerjas , latikas, karpkala.
    
• Röövkalad – haug, koha, lõhe, ahven , tõugjas
  
  • Kannibalism – haug, ahven, karpkala
    

Toitumise aktiivsus:

• ööpäevaringne, sõltub valgusest, temperatuurist ja hapniku kogusest;
  
• aastaringne, sõltub temperatuurist ja toiduobjektidest.
  

Paljud kalad otse kudemisajal ei toitu (lõhelased, silmud), samuti katkeb toitumine lõimetishoolde ajal ( ogalik , võldas, koha, merihärg).
Röövkalade saagitabamise strateegiad:

• üksikjahtijad ehk varitsejad – haug, merikurat , koha, tõugjas;
  
• hiilijad – angerjas, säga, luts;
  
• gupis tegutsevad kalad – ahven.
  

Saakkalad on eelistatult saleda, pehmed kalad – tint, haug, viidikas, rääbis. Ogalised kalad on raskemini haaratavad, samuti kõrge kehaga kalad. Saakkalade tervena neelamine : haugil on saakkala algul risti hambus ning siis neelatakse see pea ees pool alla, väiksemate kalade puhul juhuslikus suunas. Koha ja ahven neelavad tihti saba poolt. Tükke hammustavad näiteks hai, lufaar ja piraaja.
7. Kalade meeleelundid ja käitumine. Meeled – nägemine, kuulmine, tasakaal, haistmine, matsmine, kompimine , vee liikumise tunnetamine ja neid kindlustavad elundid . Elektrielund. Närvisüsteem – pea ja seljaaju, närvid.
Kalade aju on inimesega võrreldes väike (0,1-0,2 % kehamassist).
Peaaju osad:

• otsaju – haistmisfunktsiooni teenistuses;
  
• vaheaju – pineaalelund, kolmas silm, hüpofüüs ehk ajuripats ;
  
• keskaju – kalade suurim ajuosa , nägemissagarad selgmises osas, siin on ka kuulmis -, tasakaalu ja küljejoone ning maitseerutuste registeerimine;
  
• tagaaju (väikeaju) – liikumise kordinatsiooni organ, kuulmis-, tasakaal ja teised erutused;
  
• piklik aju – hingamiskeskus , maitsesagarad.
  

Humoraalne reguleerimissüsteem – verre eritatakse suhteliselt lihtsaid molekule: peptiide, aminohappeid, steroide, mis reguleerivad füsioloogilisi reaktsioone.
Sisesekretsiooninäärmed:

• hüpotaalamus – hüpofüüsi aktiivsuse reguleerimine;
  
• hüpofüüs ehk ajuripats – ( kasvuhormoon , gonadotropiin ) kasvu- ja sugutsükli regulatsioon ;
  
• kilpnääre – (türoksiin, trijoodtüroniin) kasvu reguleerimine;
  
• neerupealis – ( adrenaliin , kortisool, stressireaktsioonid) ioonide tasakaal;
  
• pankreas – (insuliin);
  
• pineaalelund ( melatoniin ) – ööpäeva ja sesoonsed rütmid;
  
• munasari ja testis – ( suguhormoonid );
  
• stanniuse kehakesed – (hüpokaltsiin) kaltsiumi tasakaal.
  

Meel
Elundid
Näidisliigid, erandid
Nägemine
Silmad
Neliksilm, koopakalad on pimedad
Kuulmine (ja tasakaal)
Sisekõrv, kuulmekivikesed ehk otoliidid, Weberi aparaat
Karplased
Haistmine
Ninasõõrmed 2 paari (sisse-välja), haistmiskotikesed, haistmissagarad
Angerjas
Kompimine
Küljejooneelund, kehapind , poised, uimekiired
Säga, karpkala, tuur, merikukk
Maitsmine
Maitsmispungad (isegi keha pinnal)
“6” meel
“kolmas silm”
Silmud
Elektrilaengute tunnetamise ja tekitamise võime
Elektrielundid
Elektriangerjas, elektrisäga, elektrirai
Helenduse tekitamine
Helenduselundid – helendavate bakterite koed
Süvaveekalad
Nägemiselundid – kalade silmad on tihti väga suured. Need on läbipaistvas avavees erinevatel kaladel., näiteks mõõkkala. Pimeduses elavatel koopakaladel silmad puuduvad. Süvaveekaladel on silmad kas vhese valguse püüdmiseks väga suured, või vastupidi väikesed, sest midagi ei ole nagunii näha. Kaladel puuduvad silmalaud, seega ei saa silmi kinni panna. Kala silmalääts on kerakujuline. Silmaava suurust ei saa muuta.
Kuulmiselundid – väliskõrvu ei ole. Sisekõrv on ühtlasi tasakaaluelund . Ovaalkotike, ümarkotike ja poolringkanalid. Kuulmekivid ehk otoliidid koosnevad lubiainest, nende gravitatsioonile reageerimine annb akalae signaali põhja ja pinna asukohast. Neid on 3 tt. Suurimat kasutatakse vanuse määramiseks. Külm võib häirida tasakaalorgani tegevust, nt forellil. Helivõnked antakse seiskõrva edasi kogu keha kaudu. Weberi aparaat karpkaladel aitab kaasa kuulmisele – latika kudemine ja õngitsemine.
Haistmiselundid – kaks ninasõõret, ninaõõs ehk aistmiskotike. Haistmine on kaladel hästi arenenud, eriti näiteks angrjal.
Maitsmiselundid – tundlike närvilõpmetega maitsmispungad paikevad suuõõnes, neelus, sögitorus kuid ka kõikjal mujal, sh kehapinnal. Kala tunneb toidu maitset isegi saba pinnaga ja pöörab ennast sinna poole. Hästi tunneb kala magusat ja soolast maitset.
Kompimiselundid – on kaladel nõrgalt arenenud. Kala nahas on retseprotid, mis tunnetavad kokkupuudet kõvade esemetega. Kõige enam on kompimiselundina toimivad poised – säga, karpkala, tuur. Merikukk – uimekiired.
Varjevärvused:

• avavees – kõht hele, selg tume;
  
• põhjas – vastavalt põhja värvile ja mustrile.
  

Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad värvid tavalised.
Värvinägemine – vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis need?????
8. Kalade suguelundkond ja sigimine . Sugunäärmed, nende nimed teadus- ja rahvakeeles. Nende areng kala elu vältel. Küpsuskoefitsent ja viljakus, absoluutne, suhteline ja tarbeviljakus. Marjaterade suurus. Kudemine. Kudemisaeg. Kudemiskäitumine. Kudemissubstraadi tüübid. Marja embroüonaalne areng ja seda mõjutavad tegurid, temperatuuri mõju kalade paljunemisele. Lõimetishoole.
Suguline dimorfism – emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal. See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne.
Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid esinevad vähestel kaladel – haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid.
Sisemised suguelundid. Gonaadid on sugunäärmete üldmõiste. Emastel munasari ehk mari ja isastel seemnesari ehk testis ehk niisk . Sugujuhad.
Kalade sugunäärmete areng ja paljunemine kulgeb parasvõõtmekaladel tsükliliselt. Seda määravad looduslikud tegurid:

• on vaja kudemiseks ja marja arenguks sobivaid loduslikke tingimusi;
  
• on vaja, et marjast kooruvad tillukese vastsed leiaksid sobivat toitu.
  

Sugulise küpsuse sastet kirjeldatatakse meil taaliselt vene süsteemis kuuepallisel skaalal I-VI. I – mittesuguküpsed isendid. Sugunäärmed välja arenemata, liibuvad peenikeste lintidena kehaõõne seintele . Palja silmaga pole sugu eristatav .
II – sugunäärmed hakkavad välja arenema. Marjaterad väikesed, palja silmaga pole marjaterad näha. Piki munasarja kulgeb nähtav veresoon. Niisad on läbipaistvad.
III – sugunäärmed suhteliselt hästi arenenud. Munasarjad hõlmavad 1/3…1/2 kehaõõnest, täidetud peente, nähtavate marjateradega. Niiskade välispind on veresoonte rohkusest tingituna roosakas . Paljude kalaliikide sugunäärmed jäävad sellesse staadiumi pikemaks ajaks, sageli sügisest kuni kevadeni.
IV – sugunäärmed on saavutanud maksimaalse suuruse. Munasarjad hõlmavad kuni 2/3 kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja voolata.
V – kudemisaeg, suguproduktid on voolavad . Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel kõhule vajutamisel.
VI – kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed, lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid marjateri.
Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi tint näireks aastaselt), teised kalad aeglaselt (suured aeglase kasvuga kalad, näteks tuurlased inimese eaga võrreldavas tempos ). Enamuse Eesti kalade puhul jääb suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased .
Kalade järglaste saamise potentsiaali näitajad:

• absoluutne viljakus – munasarjades olevate küpsete munarakkude arv;
  
• “tööviljakus” – kalakasvanduses välja lõpstavate marjaterade arv;
  
• suhteline viljakus – marjaterade arv emaskala ühe kg kohta.
  

Küpsuskoefitsient ehk gonadosomaatiline indeks, lühend GSI – sugunäärmete (gonaatide) % kehamassist.
Marjaterade suurus ja seda mõjutavad tegurid: viljakus sõltub otseselt marjaterade suurusest , väiksemad kõikumise viljakuses olenevad muudest teguritest nagu kala vanus, kala suurus jne.
Kudemisaeg ja seda mõjutavad tegurid: korraga kudemine ja portsjonkudemine. Latikas – korraga kudemine; linask – portsjonkudemine (suve jooksul mitu korda). Portsjonkudemine on hea selleks, et kui esimene kord ebaõnnestub halbade ilmastikutingimuste tõttu, siis teine kude jääb ellu. Halb sellest poolest, et kui juba esimene põlvkond on tugev, on teised toidukonkurentideks ja samuti jäävad hilisemad ilmaletulijad sügiseks nõrgaks.
Marja tüübid:

• Pelaagiline (vees hõljuv) – meie vekogud on madalad, taimetikurohked, pelaagilise marjaga kalu vähe – kilu, tursk, lest ;
  
• Demersaalne (põhjale kinnituv)
  
  • litofiilsed (kõvale põhjale kudejad) – lõhe, forell , harjus , siig, turbm vimbm merihärg, koha, kiisk;
    
  • fütosiilsed (taimestikule kudejad) – haug, paljud karplased (latikas);
    
  • psammofiilsed (liivale kudejad)
    

Kudemisaeg – kevadel ja kevadsuvel (karplased) või sügisel (osa lõhelasi, sügisräim, siiglased) isegi talvel (luts).
Suguproduktid on ilma veekeskkonnata inaktiivsed ja neil on veekeskkonnas lühike eluiga, selle tõttu on vajalik marja ja niisa sünkroonne väljalaskmine, mis tekitab keerulisi käitumismehhanisme.
Marjahoole (lõimetishoole) – erinevad elundid:

• merinõelal ja merihobukesel haudetasku;
  
• marja valvamine pesas, ogalik, võldas, merivarblane ;
  
• marja ja maimude suus hoidmine, tilapia;
  
• elussünnitamine, emakala , haid, gupid .
  

9. Kalade ränne ja selle tüübid. Toitumis -, kudemis- jm ränded. Siiredekalad, anadroomne ränna, karadroomne ränne. Poolsiirdekalad.
Siirdekalad:

• anadroomne ränne – meres toitumine ja magevees sigimine (lühe, meriforell , meritint)
  
• katadroomne ränne – sigimine meres, toitumine magevees (angerjas)
  

Paiksed kalad – mere või mageveekalad, ag aka neil toimub kuderänne (Peipsi latikas Värska lahte, meresärg jõgedesse, räim koelmutele).
Üleminekud, poolsiirdekalad – poolsiirdesiig (Pärnu siig), vimb, vobla .
10. Kalade mõõtmed, kehaproportsioonid ja kasv. Kala pikkuse mõõtmine, kala kaalumine, tüseduskoefitsient – Fultoni ja Clarki indeksid, suguküpsusastmed, plastiliste tunnuste (kõrgus, pea pikkus jne) arvutamine ja varieeruvus.
Kalade kehaosade proportsioonid – suhtelised mõõdud kala suuruse suhtes, mis muutuvad olenevalt kala vanusest, toitumisest, sugutsükli staadiumist jne. Näitkes paremini toitunud kala keha kõrgus ja paksus võib olla suurem kui nälginud kalal, viimasel on aga suhteliselt suur pea, suured silmad, madal keha ja peenike sada.
Proportsioonid ehk plastilised tunnused.
Pikkuse ja kala keha proportsioonide mõõdud
Sl (l) – standard pikkus
Lsm – smitti pikkus (vananenud näitaja)
Tl (L) – totaalpikkus
H – keha kõrgus
lc – pea pikkus
lpc – sabavarre pikkus
Tw – täiskaal
Cw - tühikaal
Indeksid - suhtelised mõõdud pikkuse suhtes.
Tüseduse indeksid:
Fulton F = Tw * 100 / Sl3
Glark C = Cw * 100 / Sl3
15