võim ja raha needus. ,,Libahunt"-draama., tragöödia. Eduard (1865- Õppis Tallinna Romaanid . ,,Külmale Tema vanemad Eesti Vilde 1933) saksakeelses maale"(1869). Eesti olid kriitilise 68.a kreiskoolis, mis jäi kriitilise realismi mõisateenijad. realismi lõpetamata. esikteos. Ajalooline 18-aastaselt läks algataja. triloogia. ,,Mahtra tööle Realisliku sõda"(1902)panoraa ajakirjanikuna meetodi mromaan, ,,Prohvet . propageerija. Maltsvet" ja ,, Kui
20-30 ha - , palgaline tööjõud < 20 ha väiketalud, kogu töö sai tehtud pereliikmete poolt, sulaseid polnud vaja. · Talumaa mõisamaa, mis on talupoegade kasutuses. Seal lasusid nii riigi- kui ka kohalikud maksud. · Talupoeg talurahvas (al 11. saj. ühiskondlikud seisused: vaimulikud, aadlikud, talupojad) · Adratalupoeg päris talupoeg, al 15. saj jagunes: adratalupoeg, üksjalad (talupoeg, kes elab külast eraldi), vabadik ehk pops, mõisateenijad. · Kohtureform 17 sajandil vabastatakse talupojad mõisniku võimust, koormised riigimaksudega. Teokoormised aina kasvasid, see aeg oli talupoegadele väga raske, kõrgtase saabus 18. sajandi teisel poolel. · Talude päriseks ostmine talupojad said osta, 19. sajandi teine pool. · Peremees talupoeg, kes on talu saanud raha, naturaaltasu või teokoormise eest. · Sulane talupoeg, kes aasta palga ja tööriiete eest peremeest abistab ja teeb mõisale
korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad, otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast."
varem kinnimüüritud keldrikoopaid, kus rahva jutu järele olla tõrkujaid orje sisse müüritud, aga keegi pole vaevaks võtnud vaatama hakata. Selgemat tunnistust orjade nuhtlemisest annab pime piinakelder keskel maja all. Sääl on veel võlvitud laes näha kuus roostetanud raudrõngast,kuhu orje üles riputati. Peksupingid olla aga alles aastat kolmkümmend tagasi mõisa kartulivõtjad Muhu tüdrukud endale tulepuudeks katki saaginud. Nii räägivad vanad mõisateenijad, kes alles elavad. Ka ei puudunud majas tondid,isegi ühe koolipreili emagi alles kuusteist aastat tagasi rääkis minu isale, et tema ka näinud viirastust. Keegi uhke proua mustas kahisevas siidkleidis tulnud peale päikeseloojangut mööda koridori tema korteri ukse tagant mööda välisukse poole.Tema astunud ka omast toast välja, hakanud mööda koridori uhkele prouale järele minema, aga ettekotta jõudes pole enam mustakuue-kandjat kusagil näinud
sõlmida omale sobiva rendilepingu kellega tahes. Talude pärilik kasutusõigus enam ei kehtinud IV Talurahva omavalitsuse kujunemine Peale priikslaskmist hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus - vallakogukond. Iga mõisaala talupoegadest loodi omaette kogukond ehk vald, mis esialgu oli mõisnikust paljuski sõltuv. Valla eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal vallavöörmünder. Talurahvaseisus jagunes: mõisarahvas (mõisateenijad) - 10% külarahvas - pererahvas 40% - sulasrahvas 30% - vabadikud ja popsid 20% Vallakogukonna üleasanded: - vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid ja varanõudeasju, karistasid väiksemate üleastumiste eest - ühisvastutus magasivilja varumise eest (mõisnikul vaid järelvalveõigus) - vaestehoolekanne - vastutus koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel Peamise koormised: - mõisakoormised - peamine teorent, alates 19.saj
). Paistab, et tegemist oli ambitsioonika aadlidaamiga, kel ei puudunud ka peen kunstimeel. Pärast mehe surma loobus leskproua 1873. aastal talle abikaasa testamendi põhjal kuuluvast omandiõigusest poja Konstantini (1826- 1894) kasuks. Konstantinil poegi ei olnud, tema noorem tütar Helene abiellus Vääna omaniku vabahärra Peter Ernst von Stackelbergiga (1846- 1919). Riisipere läks seejärel Konstantini onupoja poja, kreisisaadik vabahärra Karl Otto von Stackelbergi (1861- 1916) kätte. Mõisateenijad olid meenutanud erinevaid episoode seoses tema ja ta abikaasa Adina, sündinud vabapreili von Dellingshauseniga (1870- 1925). Pärimus vahendab ka proua leina seoses esmasündinud tütre Anna Elisabethi (1891- 1902) surmaga. Mõis võõrandati 1919. aastal nende poja, vabahärra Karl Otto von Stackelbergi (snd 1894) käest. Aastail 1921- 1984 oli mõisas lastekodu. Hiljem jäi peahoone tühjaks kuni 1990. aastate lõpuni, misl see läks eraomandisse. Vana- Riisipere mõisasüda kingiti Eesti
töös saame erstada kolme järku. Esialgu kirjutas ta peaasjalikult kergesisulisi põnevus ja naljajutte. Teisel perioodil oli ta teadlik ning järjepidev realist. Paguluses alanud kolmanda loomingujärgu teostele on iseloomulik psühholoogiline süvenemine ja kunstiline viimistletus. Vilde lapse ja noorukipõlve kodud olid kolm Põhja Eesti mõisat. Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast."
toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad, otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende üle emalt ikka jälle seletust pärimast."
EDUARD WIIRALT (20.03.1898 – 08.01.1954) ERLE MAIDO EDUARD WIIRALT (20.märts 1898 Peterburi kubermang – 08. jaanuar 1954 Pariis) oli Eesti graafik „Lamav tiiger“ LAPSEPÕLV • E. Wiiralt sündis 20.märts 1898 Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo kreisis Gubanitsa vallas. • Isa Anton Wiiralt ja ema Sophie-Elisabeth Wiiralt olid Robidetsi mõisa mõisateenijad. • Eduard ja tema vennad Oskar ja August käisid Kalitino külas kohalikus algkoolis. • 1909. a asus perekond Järvamaale, kus isa sai valitseja koha parun von Schillingile kuuluvas Varangu mõisas. LAPSEPÕL V • Poisid õppisid algul Koeru haridusseltsi koolis. • Koolis märgati Eduardi kunstihuvi. • 1913. aastal panid vanemad poisid Koeru saksa erakooli. „Monika“ KOOLIAEG • Õppetöö toimus vene ja saksa keeles.
lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaane, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ja sepapajaga - ja kõige selle ümber kaugemas ringis metsad, otsatud metsad, kus meie marjul käisime." Mõisast ja selle ümbrusest saab alguse see, mida Vilde ise on kutsunud "teatriks", kus andsid etendusi "mõisateenijad, teomehed ja päevilised, Peipsi kiisamüüjad venelased, Avinurme mehed puunõudega, Mustvee ja Räpina kausikaupmehed, kaubajuudid ja harjukad, kõiksugu käsitöölised, vene müüritöölised jne." Oma lapsepõlvest kirjutades poetab Vilde nagu muuseas ka kirjanikuks saamise põhitingimuse: "Ma ei väsinud nende talitamist, liikumist, kõnelemist, näomuuteid, söömist ja joomist jne. vahtimast ning nende
täpselt oma baltisaksa rollist aru, eriti kui ta kõrvutas end oma vendadega, kellel kõigil paistis eluülesanne justkui olemas olevat. Lätlastest mõisa alamate ja enda vahel tundis ta olevat klaasseina. Tsaari ja venelasi ei sallinud ta juba eos. ,,Balti tragöödia" jaguneb kolmeks osaks, mis loovad pildi Aureli lapsepõlves ja noorusaja eneseotsingutest. Esimene osa pealkirjaga ,,Lobergi mõis" kujutab peategelase lapsepõlve, mil ta hakkas juba varakult tundma, et tema ja mõisateenijad, kellega poiss kõige rohkem suhtles, pole päris võrdsed. Osa pealkirjaga ,,Väeta isandad" kujutab Aureli kooliaega venestusperioodil Riias, kus ta tundis, et tema peamine eesmärk on venelastega võitlemine. Kolmandas osas nimega ,,Surmatants Liivimaal" on kujutatud Aureli varast noorusaega, kus ta peab selgusele jõudma endas kui baltisakslases. Aureli ja läti lihtrahva vahel oleks olnud justkui klaassein. Poisi varane lapsepõlv oli küll
1. pearahamaks 2. nekrutiandmise kohustus (vabastatud olid taluperemehed, kooliõpetajad, kogukonna ametimehed) 3. sõjaajal teenistus maakaitseväes (1806-1807, 1812, 1854-1855) 4. vägede majutamise ja küüdikohustus III kogukondlikud kohustused: 1. teede korrashoid 2. koolimaja ehitus ja remont 3. magasiaida ehitamine jne IV kirikule: kirikumaksud Talurahva liigendus: pererahvas 35-40% sulasrahvas 25-30% vabadikud (popsid) 25% mõisateenijad 10% Maata rahvast (60-65% talurahva üldarvust) sai tulevikus palgatöölised nii linnas kui maal Probleemid ja uuendused põllumajanduses Mõisnike ja talupoegade rahavajadus sundis otsima uusi sissetulekuallikaid ja intensiivistama tootmist. 1. 1820. aastatel satub viinapõletamine kriisiseisu (oli olnud mõisnike tähtsaim tuluallikas), sest Lõ-Vm-l toodeti odavamalt. Viina hinnad langesid ja mõisnike tulud samuti langesid 2. Kartulikasvatus hakkas levima 18
revisjonikomisjoni- selgus, et paljudes mõisates oli koormised suuremad kui lubatud- selle vältimiseks hakati maamõõtmisandmeid võltsima · 23. mail 1816 ja 26. märts 1819 uued talurahvaseadused: 1) kaotati pärisorjus (üleminekuaeg 14 a) 2) talupojad kuulutati isiklikult vabaks, moodustasid vaba talurahvaseisuse 3) talupojad kuulutati kolme suurde rühma (peremehed, sulased ja mõisateenijad) 4) talupojad võisid elukohti vahetada ainult kubermangu piires 5) talupojad said perekonnanimed 6) loodi vallad 7) talupojad kaotasid kõik õigused maale, mõisnik andis selle neile rendile, nomineerimata teorent- talupojad sattusid täielikku majanduslikku sõltuvusse mõisnikust 8) lubati omada kinnisvara ja sõlmida rendilepinguid mitmes kohas
18 sajandil ja 19 saj esimesel poolel adratalupoegade ehk pererahva osa vähenes järjest maata ja vähese maaga talurahvakihtide kasvades. Adratalupoegade hulgas tekkis varanduslik ebavõrdsus, nii et üksikjuhtudel suutis ka tavalisi koormisi kandev talu suhteliselt heale järjele. Talupoegi võeti mõisa veel karjusteks, tallipoisteks, kokkadeks, köögi- ja toatüdrukuteks. Siis veel metsavahid, piirivahid, mõisa käsitöölised, kõrtsmikud, palgalised möldrid. Sellised mõisateenijad olid lähedased vabadikele: 1.maavabad-omasid läänikirja ja maatükki, sõjaväekohustus, hiljem raharent. 2. Vabatalupojad-ei ole isikuliselt vabad, olid (ajutiselt) teotööst vabaks ostnud. Nende hulka kuulusid ka möldrid, sepad, kõrtsmikud. 3. Adratalupojad-kandsid teotöis ja koormiseid. 4. Üksjalad- nooremad pojad läksid kütisemaale, salajased põllud. 5. Vabadikud (saunik, pops)- omas väikest hurtsikut, üksikud, väga väike maa (kapsaaed), elasid teiste talupoegade juures
juhtiv roll põllumajanduse uuendamises. See tegutse kuni 1939. Aastani. 1802.a. asutati mõisnike krediidikassad – sai panna kinnisvara panti ja selle alusel laen saada. Mõisnike eestkostekohustus Talupoegade toetamine ikalduste, näljahädade korral. 1763 kehtestati kohustuslik viljavarude nõue. Talumajandus Umbes 40 000 talu – olulisim tüüp oli adratalu. Talurahvas Põhiosa oli külarahvas (talu pererahvas, sulasrahvas, vabadikud), teine osa oli mõisarahvas (mõisateenijad). 18. Saj mõisarahva osakaal suurenes. Talurahva eliit olid kõrtsmikud (kõrtsi omani oli küll mõisnik), möldrid, sepad. Kesksel kohal oli teravilja kasvatus. Kasutusel 3 välja süsteem, mõnel määral alles kütise/ale põletamine. Veoloomad: härjad, hobused. Igas talus oli vähemalt üks hobune. Kirikusse mindi hoburakendiga – oleks olnud naeruväärne minna härjarakendiga. Lehmi väga palju ei peetud, sest need andsid vähe piima – 500 l aastas. Tähtis oli jüripäev 23
Roomat, modernset Euroopat. Marx Weber leidis, et orjus takstas antiiksete tsivilisatsioonide tehnoloogia, majanduslikku ja kapitalistlikku arengut. Kui orjus oluline vana aja institutsioon, siis pärisorjus oluline feodalismi jaoks. Marxistid rõhutasid majanduslikke aspekte. Orjusest erines pärisorjus majanduslikus aspektis, pärisorjal oma tlu, pere ei kuulunud isanda perre. Otseseö tootjal (talupojad olid oma tootmisvahendid, orjal mitte). Pärisorjad sulasrahvas, mõisateenijad, linnades elavad inimesed. Allikates pärisorjad õiguslik-sotsiaalne termin. Teiselt poolt Brasiilias ja Kariibi saartel orjadel oma majake ja põld, sest istanduse pidajal kergem, see vähendas kulusid, nt kubjast ei pidanud selleks palkama, et orjad endale süüa kasvataks. Pärisorjal teotöö, kui Inglismaal mindi üle palgatööle ja raharendile, see marxistidele feodalismi lõpp. Mõisad maksis pärisorjadele nagu kubjastele palka
Endel oli ka suli ja varas ning ka väga sõjakas „Seetõttu käis Endel ise võõrast vara vedamas, kuid siingi juhtus tal äpardusi, kuna Endel kippus teiste kandjatega kaklema, tegi võõra mehe aidas või sahvris koledat lärmi, nii et omanik peale sattus, ja maadles siis lõpuks temaga.“ (lk.91). Ta oli nagu Rein, kellele ei meeldinud mõisaelanikud, sellepärast Rein tahtiski Endlit oma Liinale meheks „Eriti ajasid teda vihale mõisateenijad, neile kippus alailma kallale, tuli lausa tee peal ligi ja tahtis lüüa. „Nad on munnid,“ ütles ta ise mõisameeste kohta.“ (lk.91). „Endel ei rääkinud üldse kunagi pikalt, ta ei sallinud „möla“. Kui talle tundus, et jutt venima hakkab, tuli ta parema meelega rusikatega kallale.“ (lk.91). Selliseid matse nagu Endel kohtab igas väiksemas maakohas, matslike elukommetega. Nõid- Tema pärisnimi oli Minna. Ta aitas inimesi, andes neile mürke või aitas leida kadunud asju.
Ta on tasakaaluks ülejäänud pundile, kes üritavad küll kavaluse, küll jõuga probleeme lahendada (=> rehepaplus). Omamoodi ajaloo ümberkirjutus eestlaste ajaloo sünge ja masendav periood saab siin teise sisu, teistsuguse näo. Kirjutab ümber Vilde või tüüpilise 19. sajandi külajutu pöörab ümber kõik olulised teemad ja suhted. Nt on siin sakslased need, keda eestlased lollitavad ja madaldavad, sisulised valitsevad eesti soost mõisateenijad nende üle, tööd siin ei tehta. ,,Mees, kes teadis ussisõnu" 2007. Lugu kultuuri kadumisest, ühe ajastu lõpust. Mõõdukalt pessimistlik ja kurb raamat. Fantastiline muinasaeg + allegooriline kaasaja kirjeldus (väikekultuuri kadumine suure pealetungi eest). Naeruvääristab nii ristiusku kui ka eestlaste muinasusku. Üsna erakordne, kuna hiieusku on tavaliselt ikka soosivalt suhtutud. Lasteraamatud päris revolutsioonilised. ,,Kaelkirjak" poisil on sõbraks paeluss. ,,Kaka ja
anda sinna igal aastal teatud viljakogus. Külarahvas: Pererahvas (40%) neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas (30%) tegid mõisapõldudel teotööd Vabadikud e. popsid (20%) elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas: (10%) Mõisateenijad ja Mõisasundijad (kilter, kubjas) Mõisakoormised: Peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. Riiklikud koormised: Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19.sajandi keskel 1849.a Liivimaa: 1849 a
jaanuaril 1871, sai väiksele Eedile peagi mänguseltsiline. Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud kehvust ega varajast töösundi. Norulisi lapsepõlvemälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kius, nagu seda kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild ,,Minu esimesed ,,triibulised" ". Leenu Vilde algatusel ja innustusel korraldati Muuga mõisa peretoas pikil talve- ja sügisõhtuil lugemistunde. Kirjandushuvilised mõisateenijad tulid kokku ja lugesid üheskoos rahvaraamatuid või ,, Eesti Postimehe Jututoast" proosapalu. Nendest lugemisõhtutest võttis Vilde juba varasest lapsepõlvest peale kuulajana osa. Neid tunde võib pidada Vilde kirjandushuvi alguseks. Eedi ise oli muidu viieaastane, kui ema talle ketramise ja kudumise ajal lugemist õpetas. 1873. aasta sügisel pani ema Eedi metsaülema abikaasa juurde saksa keelt õppima. Vilde õppis üsna hoolikalt, nii et ta omandas saksa keele lugemises ja
et kõigile võimalikult ühtlaselt jagada põllumaid. Samuti väljasundmus- ühel pöllulapil pidid küõik ribad sama kultuuri kasvatama. Algas see juba 1830nendatel kuid Ertiti 19 saj teisel poolel oli see krunitimine intensiivne ja talumaade konkreetne mõõtmine talude juurde. See oli siis suureks eelduseks talude päriseksmüümisel. Maarahvastiku sotsiaalne koosseis- pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ja mõisateenijad. 19 saj keskpaigal pererahvast rahvastikus umbes 40%, sulasrahvas umbes 25%, vabadikud 15% ja mõistaeenijaid kuni 10%. . Siin toimub oluline areng 19 sajandi teisel pool- järjest süvenev kihistumine, senisest olulisem teravam on see sein nende vahel, peamine tunnusjoon selle juures on kihistumine võrreldes pererahvaga- pererahvas hakkas end teistest paremaks pidama, ntks söödi eraldi laudades sulastest(/vabadikkudest). Veel oluline rahvaarvu kasv,
Sulasrahvas läks tööle mõisadesse, kust said palka. Kasvas vallaliste meeste ja naiste arv külaühiskonnas. Talu peremehed õppisid paremini raha lugemist ning välditi aasta töötajaid ja taheti võtta endale tööle hooajalis töötajaid (Aasta ringselt keegi tööd ei tee). Suurenes hooajaliste töötajate hulk (Suvilised ja päevilised). Mõisa teenijate hulk suurenes (Mõisa moonakad). Mõisarahvas: Jätkuvalt jagunes kaheks osaks : saksad ja mõisateenijad. Al 19 saj keskpaigast mõisateenijate ja tööliste arv hakkas oluliselt kasvama. Lihttööjõud mõisades kasvas mitmekordselt, üldjuhul tegemist aastapalgalitega. Nende kõrval mõisates ka päevilised. Kui kadus teorent, oli vaja mõisatel tööjõudu, mõisamoonakad tegid ära põhitöö. Veel elasid moonakad koos hoones, mida nimetati moonakamajaks. Mõisate juurde hakkab kuuluma moonakamaja. Mõisates jätkuvalt probleemiks tööjõupuudus, pigem alati vähe.
Baltikumis või Preisi maalt pärit valitsejad. Suurmaavaldajad absentee korras valitsesid kirja teel, kogu kirjavahetus on säilinud. Oma suva järgi toimuvat mõisvalitsejat ei olnud. Venemaal ei olnud kõik teoorjuslikud tp . Isegi mõned andmed ütlevad et 1861 a suurem osa tp ei olnud enam isegi mitte põllumaj. Venemaal palju muud rahvast, kes ei olnud otseselt t võiv teoorjuslikud pärisorjad. Eraldiseltskonna moodustas teenistusrahvas mõisateenijad ( Dvorovnõe ljudi). 7 %. Samas oli suur pobulite osakaal ( maata tp). Sageli olid nad maata j aotsisid teenistust sulastena ja hooajatöölistena. Burlakk oli väga levinud teenistuse saamise koht Põhiline funktsioon parvesid või laevasi dkallast mööda vedada, enamasti just vastuvoolu. Burlakki rakendid olid 4- 100 artelli moodustda, olenes laeva suurusest. Hooajatöö, tegutsesid sügisel ja kevadel+ suvel. Paljud maata tp ja prisorje oli hõivatud
Piltlikult kohtuvad siin Vilde romaanid Eiseni mütoloogiaga. Kivirähk ei loo selles romaanis mingeid karaktereid, pigem võiksime neid nimetada tüüpideks. Konkreetselt on erinevate tegelaste näol tegemist eesti rahvast iseloomustavate tüüpidega ehk tegelaskond esitab meile eestlaste koondportree. See on grupipilt eestlastest. Rehepapp tasakaalukas, kaval, mõistuseinimene, ei kaldu äärmustesse, ei tüki esile, diplomaatiline, saab enda ja oma eluga suhteliselt hästi hakkama. Mõisateenijad Kivirähk ei lase oma romaanis üldse rääkida ajaloolisel vastasel ehk sakslasel. Mõis on tegevuspaigana ja ihaldatud kohana olemas, kuid seda esindavad just eesti rahvusest isikud, kes seal mõisas ametis on. Nii, et kui mingid konfliktid selles raamatus tekivad, siis tavalise ajalookirjutuse puhul tekivad need eestlaste ja sakslaste vahel, kuid Kivirähk näitab, et need tekivad oma rahva vahel. Sakslased elavad maette maailmas ja ei tea sellest mitte midagi. Aida Oskar
Talurahva koosseis. 19saj sai talurahvast mõisa ja külarahvas kellest kesknekoht oli pererahval kes kandsid koormisi. Lapsed töötasid koos sularahvaga mõisapõldudel tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid vabatikud e popsid e saunikud keda kasutati kibedemate hooajatööde jaoks. Mõisarahvas e mõisateenijad olid mõisas elavad ja sealse ülevalpidamisega teenijad- esiletõusvaim kiht. Talurahva koormised Teotöö (teorent) mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja invetariga, ning jalapäevades. Lisaks oli veel naturaalandamid ja rahamaksud (nt vakuraha) mõisa heaks. 19saj algas teorendilt üleminek raharendile.
annaabi.ee 
