naised katma oma juukseid üleni ja punuma juuksed ühte patsi. Selleks, et juukseid katta, kasutati mütsitaolist peakatet- povoinik. Abielunaised kandsid ka põlle. Kõik need peakatted olid kaunistatud erineval moel: • Tikkimisega • Klaaspärlitega • Pärlitega Neid anti peres edasi põlvest põlve ja nad olid väga kallid. Seelikuid hakti kandma Venemaal suhteliselt hilja- XVIII saj paiku, kuid siin tuleb kohe ära märkida, et Venemaa erinevates paikades on ka erinevad rahvariiete traditsioonid. Põhja - Venemaal kanti küll sarafani, kuid Lõuna-Venemaal kanti poneva/d- ehk seeliku taolist põlle, mida kanti alati pika alussärgi peal. Põhja-Venemaa sinine traditsiooniline sarafan. Kõik vene rahvariided on avarad ja pikad. Meeste rahvariided on tagasihoidlikumad. Põhiliselt kooseb meeste kostüüm särgist- rubaha ja pikkadest pükstest- portõ. Meeste särgi omapärasus on selles, et kaeluse
Eesti rahvariided Referaat Sisukord Rahvarõivad Rahvarõivastega on meist kokku puutunud peaaegu igaüks kas neid ise laulupidudel kandes või kandjate pakutud vaatepilti nautides. Tänapäeval mõistetakse rahvariiete sõna all eelkõige 19. sajandil kantud pidulikku talupojarõivast. Rahvarõivad näitasid vanasti seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust ning need pandi selga peole, kirikusse või külla minekuks. Pidurõivaste juurde kuulusid ka ehted. Rõivaid õmmeldi linasest ja villasest riidest ning neid hoiti hoolega. Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi
rahvariietel kasutatavaid kaunistusi ja keelustasid luksuslikke materjale. Seda selleks, et maarahvast ja talupoegi oleks lihtsam eristada kõrgemast klassist pärit inimestest. Eesti rahvarõivaste algusaega on raske vaadata, sest andmeid leidude näol on vähe. Pigem saab järeldusi teha keelest, mida räägime. Näiteks sõnad "vöö" ja "tanu", on vanad 5000-6000 aastat. "King" on pärit 4000 aasta tagusest ajast, "ketrama", "kuduma" on enam kui 2000 aastat vanad sõnad. Tõeliseks rahvariiete õitseajaks ja paljudes riikides ka õigete rahvariiete traditsiooni alguseks peetaks 18. sajandi lõppu ja 19. sajandi algust, kui rõivapiirangu seadused kehtestuks tunnistati. Samal ajal toimusid Euroopas ka poliitilised muudatused, maareformid ning rahvusluse tõus. Hakati koguma rahvalaule, legende ja muistendeid ning tihti kasutati näidisena ühe või teise piirkonna rõivastust, et tõestada rahvusliku algupärandi olemasolu.
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.
Tilsi Põhikool PÕLVAMAA NEIU RAHVUSLIK NUKK Loovtöö Koostaja: Stella Salu Juhendaja: Marika Kõomägi Tilsi 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS ...................................................................................................... 1. PÕLVAMAA RAHVARIIDED.................................................................... 1.1 Rahvariiete ajaloost....................................................................................... 1. 2 Põlvamaa naise rahvariided ................................................................................ 1.3 Põlvamaa neiu rahvariided.................................................................................. 2. RAHVUSLIKU NUKU VALMISTAMINE................................................... 2.1 Nuku õmblemine...................................................................
Viies tase Mehhiko Meestel iseloomulik sombreero müts ja charro ülikond (ratsutaja või kauboi ülikond). Sirge lõike ja kaunite palistustega ülikond Naistel huipil kleit ja rebozo või sarape õlasall. Eesti Rahvuslikud riided. Tänapäeval vaid eri üritustel kantakse Igapäevaselt kantakse vaid mustreid või mõnda üksikut komponenti Osades valdades on siiani ka kindel rahvariiete kandmise komme (nt kihnu naised kannavad siiani körti, kuid pluus on tänapäevane) Suva sokid
Eesti Rahva Muuseum Eesti Rahva Muuseumis on üle miljoni eksponaate, mis on kogutud viimase saja aasta jooksul. Seal on kogunud erinevad esemed, igasugused joonised, fotod, filmid ja teised asjad minevikust kuni tänapäevani, eesti ja soome-ugri kultuuridest. Esimene mis oli väga huvitav oli muuseumi uus hoone. Muuseum on uus ja tehtud väga modernseks. Maja on väga suur sees oli väga hubane ja mõnus. Kõrguste vahe varieerub 2,4-15,3 meetrini aga pikkuseks on ta umbes 356 meetrit, ehk muuseum on just kui pikk teekond ühest avaramast otsast kitsamasse ossa nägu lennurada. Väljapanekud olid põnevad ning väga huvitavalt lahendatud. Eriti meeldis rahvariiete väljapanek ning alumise korruse Soome-Ugri näitus. Näitusel oli näidanud naiste ja meeste igapäevase tegemise, kuidas nad elasid, mida nad sõid ja millega tegelesid. Väga põnev oli vaadata nende riideid ja igasuguseid kaunistuseid, mida naised kandsid. Mulle mee...
näha, sest virmalised oli nähtus, mis ei olnud nende kultuuris üldse eriline, kuid kuna fotograafid olid teistsuguse eluga harjunud, siis tundusid virmalised neile väga erilisena. Loo mõte on selles, et igal inimesel, kultuuril ja rahvusel on omad väärtused, mida teised ei oska võib-olla hinnata või just vastupidi, hindavad rohkem kui teised. Kuidas viisnurkadega aluspüksid Eesti asja ajasid See peatükk räägib põhiliselt rahvariiete tähtsusest. Esimeses loos on juttu sellest, kuidas inimesed panevad peole oma rahvariided selga ning kõik tulevad nende juurde küsimusega: ,,Kas hakkate rahvatantsu tantsima?" See on nende arvates tüütu küsimus, sest et nende kultuuris pandi ikka rahvariided peole selga, sest need oli piduriided, millega käidigi peol, mitte ei pandud selga ülikonda jms. Teine lugu räägib sellest, kuidas poodides müüakse
Raha tõttu on mindud liiga ahneks ning tänapäeval on see muutunud kõige tähtsamaks. Teine asi, mis on ajaga oluliselt muutunud, on välimuse väärtustamine. Välimist ilu peetakse tänapäeval palju tähtsamaks kui sisemist. Inimesega ei räägitagi, kui ta näeb teistest erinev välja, selline, mis pole tänapäeva mõistes ,,ilus". Teoses ,,Dorian Gray portree" oli samuti Dorian kogu elu noor ja ilus, samal ajal kui portree temast iga patuga vananes. Ka rahvariiete ja koolivormi kandmine on tänapäeval ära kadunud. Enamik noori tunneb piinlikkust kui nad koolivormi või rahvariideid kandma peavad, ent vanasti oli see täiesti normaalne kui koolivorm või rahvariided seljas olid. Ka meikima hakatakse tänapäeval väga varakult ning arvatakse, et ilma meigita ei ole inimene ilus. Inimeste vaated ja ellusuhtumine on ajaga väga palju muutunud, seda soodustab ühiskond ja ka meedia. Vanasti kasutati nii noorena vaid hügieenilist huulepulka, kui sedagi.
Vene rahvariided Vene rahvariiete keskseks elemendiks on sarafan ehk pikk vene pihikseelik. See on unikaalne ja väga kaval riideese, kuna sobib selga igasuguse kehakujuga naisterahvale. Näiteks ei õmmeldud pulmariideid igale neiule eraldi, kuna see oli küllaltki kulukas. Pulmariided anti edasi põlvest põlve ja need sobisid nii pikale kui ka lühikesele, peenikesele või korpulentsemale pikkust sai kergesti reguleerida õlapaelte abil ja lõige varjas kõik keha ebatäiused
iguumen - kloostriülem metropoliit - peapiiskop ornaat - pidulik ametirüü vaimulikel öördaja - pealekaebaja skomorohhid - Vana-Vene rändnäitlejad tsareevits - Vene prints sutaan - katoliku vaimuliku pikk must kuub apanaaz - valitseva dünastia mittevalitsevaile liikmeile riigi poolt anatav elatis bojaar -vürsti lähikondlasest ülik druziina - ("sõprus"), vürsti sõdalastest kaaskond - druzinnikud kokosnik - naiste peakate vene rahvariiete juures sindel - katuselaast, -laud konsool - toend, seinapinnast eenduv ehitise tugiosa portaal - ehitise arhitektuuriliselt kujundatud sissekäik või värav arhivolt - portaali kaare reljeefidega kaunistatud esikülg astmemõikad - "voldid" arhivoldis palestik-perspektiivportaali alumine külgmine osa Keldid, Merovingid, Karolingid torques - keltide muistne kullast, hõbedast, pronksist või rauast kaelavõru, mille otsad lõpevad kahe vastastikku asetatud kuuliga
Kristlikus sümboolikas nimetatakse svastikat samuti Crux Gammata Nimetus tuleneb Kreeka tähest gamma, gammadion on 4 gamma märki kokkupandult LABÜRINT sümboliseerib inimese eluteed, surma ja uuestisündi Väljapääs Kirikupõrandale tehtud labürint Korra kristallvõre Labürinditants Kreeta labürint Nelikümmend - 40 Ajaperioodi Plejaadide täheparv Surnu haihtumine Täpne arv Jõud Sodiaag Kaheksakand Eesti rahvariiete mustrites ja tarbeesemetel Õnne sümbol Ilmakaartele viitav tuulteroos Kaev ja allikas Jokker või siis Narr Käitumine Õigus näidata Iseendale truu Valetamise oskuse puudumine Uus algus Väärtus Teekond- valik Reaalsus Pentagramm korrapärane tähtviisnurk Sumerid Kirjamärk UB Kuninglik raidekiri Veenus Pentagrammi sümboolsed tähendused Pentagramm varases kristluses Pentagramm tänapäeval Lahtine pentagramm Kinnine pentagramm
raha, läks 1897-1898 Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse. 1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, "Käsitööleht" ning ta korraldas ka vanavara kogumist. 1907 avas oma stuudiokooli Tartus. 1919 avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail 1924. 1925 sai Kultuurkapitali tellimuse ja 1926 Kultuurkapitali tööstipendiumi. 1935 sai tellimuse "Kalevipoja" illustreerimiseks. 70 a juubelit tähistati suurejooneliselt
vaid kutsel olev märge “frakk”. Isegi siis, kui härra asendab fraki tumeda ülikonnaga, võib daam tulla pikas kleidis. Alati sobib selga panna rahvarõivad, seda ka siis kui kutsel on märge “päevane ülikond”, “tume ülikond”, “smoking” või “frakk”. Riietub naisterahvas 5 rahvariietesse, siis teeb seda ka tema saatja ning vastupidi. Rahvariiete puhul tuleb jälgida, et komplektist midagi ei puuduks, nt tanu, põll või sukad. 6. Aksessuaarid Frakki kandes sobib väga hästi hõbe- või kulduur, kuid mitte käekell. Fraki kui kõige pidulikuma riietuse juurde sobivad väärismetallist ja vääriskividega kaunistatud mansetinööbid. Galakleidi juurde ei kasutata käe- ega kaelaskantavat kella. Ehted on hinnalised ja ehtsate kalliskividega. Juveele kantakse komplektina. Alati sobib kanda ehtsat pärlikeed
Lüganuse, Nissi, Paide, Peetri, Rakvere, Rapla, Risti, Simuna, Türi, Vaivara, Viru-Jaagupi, Viru-Nigula, Väike-Maarja. Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige kergemini uuendused omaks ning sealt edasi levisid uuendused ka ülejäänud Eestisse. Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid). Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati alates 18. sajandi lõpust lillkirjaga ja see omandas eripära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts. Nagu ka Lõuna-Eestis esines ka Põhja-Eesti piirkonna siseselt erinevusi.
vanusega inimeste juures erinevalt. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel, nn. rahvuslikul ärkamisajal, propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.
Eesti lipu lugu Raili Retpap Lipu loomine Idee tekkis Eesti Üliõpilaste Seltsil. 29. september 1881. Lipu värvideks valiti sinine, must ja valge. 1905. aastal sai rahvuslipuks. Esimene avalik värvide demonstratsioon 7. aprill 1882. Esimene sinimustvalge lipp pühitseti 4. juunil 1884. a Otepää kiriklas. Ametlikuks riigilipuks sai 1918. aastal. Lipu värvid pidid... Kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid. Tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone. Peegeldama eesti ilmastikku ja loodust. Olema omavahel kooskõlas. Värvide tähendusi seletati ka nii: Sinine- usk ja lootus eesti tulevikku, samuti oli ustavuse sümboliks. Must- meenutamaks eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes armastuse värv. Valge- sümboliseerimaks püüdeid hariduse ja vaimuvalgue poole, talvit valget lund, suviseid valgeid öid ja kaskede valget koort, lootust ilusamale tulevikule. Suur Reede 7
sajandil. Ambla kihelkond asub Järvamaal. Ambla kihelkonna rahvarõivad kuulusid Põhja-Eesti rahvarõivarühma ning mille põhiosadeks olid särk, käised, seelik, vöö, põll (abielunaistel) ja traditsiooniline peakate. Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi pidulikuks rõivaks oli villasest riidest pikk-kuub. 1870.-1880. aastatel levis Järvamaal ruuduliste või ristitriibuliste üleüldseriiete ehk kaapotkleitide kandmine. Samuti tutvustastakse antud töös rahvariiete juurde kantavaid ehteid, jalanõusid, milliseid sukki kanti ning millised olid taskud/kotid. Antud uurimustöö on illustreeritud joonistega, mis annab selgema ja parema ülevaate rahvariiete väljanägemisest ning milliseid mustreid ja tikandeid kasutati. Alljärgneval joonisel on ära toodud rahvariiete komplekt ilma pikk-kuueta. 3 Särk Põhja-Eestis kanti varrukateta alussärki ja selle peal lühikest pihakatet, kolmveerand-
Tori kihelkonna naiste rahvarõivad Koostasid KristjanArtur Reek ja Nils Kristjan Kasak Asukoht Tori alevik asub Pärnu maakonna kirde osas ning on samanimelise valla keskuseks. Tori alevikku ümbritsevad järgmised Tori valla külad: Oore, Kuiaru, Selja, Muraka, Levi, Võlli ja Randivälja. Aleviku asutamisaastaks loetakse 1887. Juba 1909 a. oli17 puumaja ning 93 elanikku. Tori naiste rõivad Särk,seelik Lambapruun pihtkuub (varasem), Kampsun(hilisem) Torutanu (varasem), Kabimüts(hilisem) Põll Õlarätik Mustad kingad Talviste rõivastena lisaks kasutati: Mütsi Kasukat Kindaid Aksessuaarid Kirivöö Laia säärekirjaga villased sukad Krae kinnitamiseks väike prees Rinnal suurem prees Kaelas helmed Hõbekett või helmekee kaelarahadega Argipäevane särk Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta Pikkade varukatega Valmistatud peenemast linasest riidest Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega Varrukas lühem kui pidusärgil(kirik...
oli Gustav Suits, F. Tuglas ja Juhan Aavik, seadis lipukirja: ,,Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"Olid kirjanduse kõrvalt ka tegusad kuntstis, teaduses ja keeleuuenduses. 27. 1906. Asutati Tartus esimene eesti õppegeelaga gümnaasium.(Miina Härma Gümnaasium) 28.1909. Loodi Jakob Hurda mälestuseks Eesti Rahva Muuseum, kuhu koondati nii aineline kui ka vaimne vanavara.Tarbeesemete, rahvariiete ja ehete kõrval talletati ka kunstiteosed ning eestikeelseid käsikirju ja trükiseid.
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre. 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, "Käsitööleht" ning ta korraldas ka vanavara kogumist. 1906 Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja. 1907 avas oma stuudiokooli Tartus. 1914 kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel. 1919 avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a.
Rahvarõivas, vaatamata oma esmasele ülesandele on aga väga kaunis, maitsekas ja esinduslik. Nii on ka rahvarõivastel tänapäeval täita mõningaid ühiskondlikke ülesandeid olla esindusriietuseks teatud pidulikel puhkudel, aktustel, vastuvõttudel jne. Eriti suure uhkusega kantakse rahvariideid rahvapidustustel (laulu- ja tantsupeod), kus nende kandjateks on valitsevalt naised ja lapsed. Rääkides riiete eripäradest, siis rahvariiete kaunistamisel peale värvide ja erinevate lõigete kasutatakse ornamentikat. Ornament koosneb geomeetrilistest ja loodusmotiividel ning põhineb sümmeetrial ja ka motiivide liht- ja rütmilisel kordumisel. Igal paikkonnal olid erinevad mustrid ja kirjad, millega tehti just oma rahvarõivas eriliseks. Lõuna-Eesti rahvarõivarühma kuuluvad 19. sajandi administratiivjaotuse järgi Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal kantud rahvarõivad. Silmapaistvad on Mulgimaa, s.o. Halliste,
Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik. XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood. Muhu on saar Saare maakonnas ning on suuruselt kolmas saar Eestis. Muhu saar kuulub koos teda ümbritsevate laidudega Muhu valla koosseisu. Muhus on elav rahvakunstiga tegelev kogukond. Muhu rahvariiete valmistamine, kudumine, puidunikerdamine, rahvatantsu ja rahvamuusika viljelemine on suur osa muhulase igapäevasest elust. Sajandeid vanad traditsioonid on ajatud, elujõulised ja muhu elanike hulgas populaarsed. Muhu saare tuntumad traditsioonid on kangastelgedel kudumine ja tikkimine. Kauneid rahvarõivaid kootakse ja tikitakse tänapäevani, ning kantakse tihti pidupäevadel. Kuni 1870. -1880. aastateni kanti Muhus rõivastust, mis koosneb särgist, varem ka käistest, mustast
saanud. · Minu sugulane Elina Pärgma ei ole ise laulupeol laulnud ning tema oskas selle kohta öelda ainult, et palju rahvast tuleb sinna kokku. · Minu lapsepõlve sõbranna Kai Tiitsaar, kes ei ole samuti kunagi laulupeol käinud, vastas eelnevaga ühtmoodi. · Minu endine klassivend Marko Mei, kes on ise laulupeost osa saanud, vastas palju originaalsemalt ning mitte nii napisõnaliselt. Tema seostab seda avalaulu ,,Koiduga", eestlusega, laulupeo tulega, rahvariiete ning õlletelgiga. · Endine klassiõde Agnes-Carmen Vreimann vastas samuti kohe mõtlemata: ,,Tõnis Mäe Koit!,, · Endise klassivenna Marek Kartau arvates olevat seal kõige suurem aplaus ever! Ma usun, et seda see ka on. *Kõiki neid ütlusi saab võrrelda 2009. aasta laulupeo piltidega, mis on lõpupoole eraldi lehel 7 välja toodud. Pilte laulupeoga seotud melust.
need mingi kindla kihelkonna rahvarõivad. Tänini maetakse inimesed kihelkonna surnuaeda. Vanad kihelkondade piirid taasmärgistati Eesti Rahva Muuseumi algatusel ja selle sajandaks sünnipäevaks. Projekt toimus koostöös Maanteametiga. Sildid on kavandatud nii, et kohalikel teedel liiklevatel inimestel tekiks ettekujutus, kuidas kihelkonnapiir maastikus kulgeb. MULGIMAA Mina valisin Mulgimaa ja selle piirkonna rahvariiete kirjeldamise sellepärast, et mu esivanemad on Hallistest ja Viljandi kihelkonnast pärit. Mulgimaa -Halliste, Karksi, Helme, Paistu ja Tarvastu kihelkonnad ning mõningane osa Viljandi ja Saarde kihelkondadest. Seal piirkonnas räägiti vanasti ( ka mõningal määral praegu) mulgi murrakut. Isegi Hendriku ,,Liivimaa Kroonikas ,, mainitakse Halliste(Alistekund) kihelkonda. Üsna levinud arvamuse kohaselt hõlmab Mulgimaa tervet Viljandimaad Paistu, Kõpu, Viljandi, Tarvastu, Kolga-
koosneb nelja tüüpi sissekannetest: nähtus, oskus või teadmine, isik, asutus või ühendus ja paik (Ibid., 11). Täpsemalt nimistusse kuuluvad Kihnu kultuuriruum oma keele-, toidukultuuri-, käsitööoskuste-, laulude-, tantside-, pillimängude- ja pulmakommetega, Eesti laulu- ja tantsupidu traditsioon, Seto leelo, Võromaa suitsusaunatraditsioon, ravimtaimede kogumine ja kasutamine, hoidistamine, Lindora laat, väikekandle tagasitulek, Hiiu naiste rahvariiete juurde kuuluvad rõhud, vanade hoonete taastamine ja Järva-Jaani priitahtlikud pritsimehed (Ibid., 17-24). Ja lugedes seda nimistut, võib märgata, kui suurt osa moodustab loodus ja selle ressurssid Eesti vaimse kultuuripärandist ja kui väärtuslik see on selle säilitamisel. Näiteks, Kihnu toidu valmistamisel kasutatakse ressursse, mida kohalik ala annab sellele kultuurile, käsitöö puhul, mille kuulub puukujud, rahvariiete valmistamine, sallide ja rättide kudumine, sitsijaki
· Mooste mõisa viinavabrikust on saanud pärast renoveerimist fototurismikeskus. Hoone ehitati 1909.aastal ja see on silmapaistev näide mõisaaegsest tööstusarhitektuurist. Viinavabrikus toodeti toorpiiritust veel 1950. aastate keskel. Renoveerimine lõppes 2010.aastal. Hoone on eraomandis. · Käsitöökoda renoveeriti Euroopa Liidu toel 2009.aastal. Käsitöökoda tegeleb praegu riietuskangaste, sisustuskangaste jm. valmistamisega kangastelgedel, rahvariiete valmistamisega, õpetab soovijatele kangakudumist, nööride-paelte-vööde valmistamist, silmuskudumist, heegeldamist ja müüb käsitööd, käsitööks vajalikke materjale ja käsitöötarvikuid. Mooste mõisa peahoone Mooste mõisahoone järve kaldal. Mooste mõisakompleksi plaan Kasutatud kirjandus: · http://www.moostemois.ee/ · http://pilt.delfi.ee/picture/8081807/ · http://www.puhkuseestis.ee/vaatamisvaarsused?sightseeing_id=159
“Kuldse kolmiku” tegevus Eestis 20. sajandi algul “Kuldsesse kolmikusse” kuulus Ants Laikmaa, kes oli osav maatikukunstnik, portretist ja kasutas palju oma loomingus pastelle, Nikolai Triik, kelle tuntuim töö on Juhan Liivi Portree ja Kristjan Raud, kes on tuntud oma söejoonistega ja samuti illustreeris esimese Kalevipoja. Kolmik on jätnud Eesti kultuuri sügava jälje loomingulise tegevusega ja näituste korraldamisega. Ants Laikmaa (1866-1942) nägi ja koges aastal 1883 Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitusel esimest korda elus, mida kõike maalikunst suudab. Näitus andis sellise hoobi, et ta korjas kokku kõik oma senised katsetused ja läks nendega joonistusõpetaja A. Sprengeli juurde nõu küsima. Sprengel nägi tema teostes midagi ja õhutas teda kunstialal edasi õppima. See oli Laikmaa esimene valguskiir ja tõuge teele, kuhu teda pole keegi kunagi osanud varem suunata. Laikmaad nimetatakse kaanekukeks - kuulutamas koit...
Samasugune vabaloomingu ja kujundustööde mõtteühesus ning ornamendi ja piltkujutuse oskuslik ühendus ilmenb ka kalndrialuste kujunduses. 1911. a tähistas eesti üldsus "Kalevipoja" ilmumise 50-ndat juubelit. Sel juhul korraldati ka võistus eepose illutreerimiseks. See ärgtas eepose poole pöörduma ka Oskar Kallist. Ta seob teema tihedalt eesti muinasajaga, mille väliseks tunnuseks on rohke ornamendi, rahvariiete ja etnograafilise vanavara kasutamine. Tundub. Nagu kasvaks ja areneks O.Kallise Kalevipoeg koos oma loojaga. Kuia algul oli tegemist veel kohmetu ja kõhkleva olekuga noorukiga, keda on kujutatud mõneti naiiv-realistlikus laadis üsnagi rahumeelsete tegevuste juures (laulab, vestleb vendadega, laseb end kroonida), siis 1914.a. paiku näeme juba mehist meest, kellele enam sobivad jõulised, pingelised olukorrad (kannab laudu, avasatab allmaailma). Oskar kallise loomngu paremikku
Andrea Ainjärv Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid. Nimed vormistati mõisas. Kes ise nime ei öelnud, sellele pani mõisnik nime. Sellest tuli osale eestlastele saksapärased nimed. Perekonnanimed lisasid eestlastele eneseväärikust. Aja möödudes suutsid osa talupoegi talud ära osta ja seega oli suur samm edasi astutud oma elu korraldamises. Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvus...
Sellega sai teoks Inglismaa ja Sotimaa personaalunioon, mis viis kahe riigi ühendamiseni ja Suurbritannia tekkeni 1707. aastal. Sotimaal säilis eraldi õigusruum. 1999. aastal sai Sotimaa tagasi omavalitsuse ning loodi piiratud õigustega Sotimaa parlament. Sotimaa Rahvuspartei pooldab Sotimaa täielikku iseseisvumist. 2010. aastal tahetakse korraldada selle üle rahvahääletus. Kultuuri poolest on Sotimaa kõige erilisem just nenede rahvariiete pärast. Viimaste hulka kuulub meeste kantav seelik - kilt. Soti rahvamuusikast on tuntud torupillimäng, tantsudest aga dziig. Sotimaa rahvusluuletajaks on Robert Burns. Tuntud kirjanike seast on sotlased Walter Scott, Arthur Conan Doyle ja Iain Banks. Vanim ülikool on 14101413 vahel asutatud St Andrewsi ülikool, suurimad on aga Glasgow' ülikool, Aberdeeni ülikool ja Edinburghi ülikool. Kasutatud kirjandus: · www.wikipedia.ee, 12.12.07
muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid.Eriti selgesti avaldub juugendlikkus tema ekslibrisest ja sajandi alguskümne raamatukunstis. 1903. a. lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre. 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi Põllumeeste Seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, "Käsitööleht" ning ta korraldas ka vanavara kogumist.Oli Eesti Muuseumi Ühingu rajajaid ja esimehi. 1906 Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja. 1907 avas oma stuudiokooli Tartus. 1914 kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel. 1919 avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade
Tartu Ülikool Sotsiaalteaduste valdkond Haridusteaduste instituut Klassiõpetaja õppekava Kristin Liivat KIHNU RAHVARÕIVAD Referaat Tartu 2017 Sissejuhatus Kihnu kultuuri silmapaistmaimaks jooneks on rahvariiete kandmise kombe säilimine tänapäevani. Käsitöö oskused on seal väga kõrgesti hinnatud. Nimelt püüavad emad anda oma tütardele edasi teadmisi erinevate tehnikate, mustrite ja lõigete tegemiseks. Pikkadel talveõhtutel korraldatakse Ülaljõstmisõ, mil neiud ühiselt laulu ja jutu saatel kudumistöid teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid
sleeve vabalt. Nii pikk kui lühike. Pikk varrukas sügava Batwing käeauguga. Randme sleeve lähenedes kitseneb. Tuntud ka kui ''magyar'' varrukas. Pikk varrukas mis on õlast Bell kitsas ning küünarnukist sleeve alates laieneb.. Pikk varrukas mis on randme Bishop juures laiem kui õla juurest. sleeve Randme juurest kokku võetud. Filipiinide naiste rahvariiete eripära. Algab õla juurest ning Butterfly laieneb, kuid üldiselt mitte ül sleeve 4-6 tolli pikk. Ei ole kokku õmmeldud ümber käe üldiselt. Cap Väga lühike mis katab õlga. sleeve Cold Pikk varrukas mis on pisut shoulder avatud õla pealt ning sleeve eksponeerib biitsepsit. Pikk varrukas mis on väga lai Dolman õla juurest ning kitseneb sleeve randmeni. Gigot
Riigikogu ei tegutsenud) 2) vaikisid loovinimesed, haritlased (kirjanikud, kunstnikud jne.), kellest enamik ei kiitnud Pätsi diktatuuri heaks Nendel aastatel (1934-38) kujunes Eestis autoritaarne diktatuur. Seda iseloomustas: · keelati kõik erakonnad (1935), loodi võimule kuulekas ainupartei Isamaaliit · kehtis tsensuur · loodi Riiklik Propaganda Talitus, mis viis läbi erinevaid kampaaniaid perekonnanimede eestistamine, kodukaunistamine, rahvariiete kandmine jne. · loodi kutsekojad (sarnaselt Itaalia korporatsioonidele) Opositsiooni ehk vastasrinda Pätsile juhtis Jaan Tõnisson (ja ajaleht "Postimees"). Opositsiooni keskuseks oli Tartu. 1937. aastal valiti ja tuli kokku Rahvuskogu, mis koostas uue (arvult kolmanda) Eesti Vabariigi põhiseaduse. See jõustus 1. jaanuaril 1938. Selle kohaselt: · riigipeaks oli president · Riigikogu muutus kahekojaliseks (80-liikmeline Riigivolikogu ja 40-liikmeline Riiginõukogu)
20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel. Kihnu saarel veel meie päevilgi. Rahvarõivad tänapäeval Rahvarõivad on muutunud aasta-aastalt populaarsemaks. Neid kannavad kooliõpetajad, laulu- ja tantsupidude aegu näeme rahvarõivas ka neid, kes esinemistega seotud polegi. Üldine peorõõm ja eriline meeleolu lausa sunnivad kaasa minema. Ka presideni vastuvõtul sobib kanda rahvariideid. Kuid rahvariiete kandmisel tehakse ka vigu, mis kindlasti tulenevad vähestest teatmistest. Rahvarõivas naisel peaksid jalas olema lihtsad kinnised mustad kingad. Sobivad ka paeltega kingad. Kontsad peavad olema madalad ja tugevad, tikk-kontsaga rahvatantsu tantsida ei saa. Lahtised kingad ei sobi villase seeliku juurde mitte mingil juhul. Lapsed võivad äärmisel juhul kanda pigem musti kingi meenutavaid tenniseid. Mehed peaksid samuti kandma lihtsaid kinniseid musti kingi, kui võimalik siis paeltega
Hiina 3500 eKr Usundid: Taoism, konfutsianism ja budism. Taoism õpetus maailma kulgemisest ja sellest avalduvast väest. Konfutsianism õpetus inimese ja ühiskonna harmooniast ja selle saavutamisest. · Esimesed linnad tekivad 3500 a eKr. · Hiinlased leiutasid paberi, püssirohu, portselani, kirja trükikunsti, tindi jms. · Hieroglüüfkiri (2000 märki) arenes välja piltkirjast. · Hiina sai nime Qini dünastia järgi. · Hiina kunsti ja kultuuriõitseaeg oli Hani dünastia ajal. · Kultuuris ja kunstis austatakse väga traditsioone. · 10 000 Zifengi entsüklopeediat · Tangi dünastia naised riigiametites, tarbekunsti õitseaeg. Arhitektuur SUUR HIINA MÜÜR Kiviehitis, mida ehitati 3. saj eKr 15. saj Rajati põhjapiiri kaitseks rändhõimude sissetungi eest. Mõõtmed: 3460 km pikk (alguses 5000 km); 8-16 m kõrge; 6-15m lai Vahitornid ja kantsid iga 3000m järel. Müüri pealt kulgeb tee. Väravad. Ehitatud sav...
kultuurilise identiteedi kindlustajaks. Identiteedil endal on ka erinevaid määratlusi. Identiteedi puhul on oluline just küsimus ühe inimese suhetest teistega. Kas on siis tegemist rahvusliku või näiteks soolise identiteedi küsimusega. Identiteedi loomuse paremaks mõistmiseks on kindlasti palju abi rahvaluulest. Sooline identiteet on näiteks algusest peale määratud värvikoodiga ning folkloor toetab seda. Näitena võiks tuua rahvariiete värvuse või siis pärimustekstidest välja loetavad piirid, mis on tõmmatud kahe soo vahele. Tänapäeva noorte puhul on piirid rohkem laiali valgunud, sest päris täpselt ei määratleta enam riietuse või selle värvi järgi, kas on tegemist noormehe või neiuga. Siinkohal võib tuua välja ka selle, et folkloor võimaldab ka ajutisi identiteedimuutusi. Näiteks esivanemate ajal käidi rohkem ikka mardi- ja kadripäeval vastava riietusega ringi jooksmas
iguumen - kloostriülem metropoliit - peapiiskop ornaat - pidulik ametirüü vaimulikel öördaja - pealekaebaja skomorohhid - Vana-Vene rändnäitlejad tsareevits - Vene prints sutaan - katoliku vaimuliku pikk must kuub apanaaz - valitseva dünastia mittevalitsevaile liikmeile riigi poolt anatav elatis bojaar -vürsti lähikondlasest ülik druziina - ("sõprus"), vürsti sõdalastest kaaskond - druzinnikud kokosnik - naiste peakate vene rahvariiete juures sindel - katuselaast, -laud konsool - toend, seinapinnast eenduv ehitise tugiosa portaal - ehitise arhitektuuriliselt kujundatud sissekäik või värav arhivolt - portaali kaare reljeefidega kaunistatud esikülg astmemõikad - "voldid" arhivoldis palestik-perspektiivportaali alumine külgmine osa Rahvasteränne, sküüdid kurgaan - kääbas, üksikhaud, sküüdi ülikute haud oterdama - monteerima, termin kullasepakunstis tähendusega vääriskivi, poolvääriskivi, klaasi vms.
mis reeglina rajati tooraine juurde(Kärdla klaasimanufaktuur, Narva) Eluolu ja olme: talupoja kultuur oli olulisel kohal. Toitumisharjumused jäid samaks leib, puder, kala. Kultuurina hakati proovima ka läätsesid. Erinev oli toitumine talgutel. Talgud ja pühad erinevad kombed. Eesti köök põhineb suures osas saksa köögil. Talgud lihatoidud. Igapäevaseks joogiks oli kali, mõdu ja taar. Tähtpäevadel ohjeldamatult viina ja õlut. Rootsi ajal tuli rahvariiete kandmise komme. Pikitriibulised sellikud, pottmütsid ja meestel murumütsid pidupäevadel. Hakati ohtralt rajama kõrtse. Kõrtsis käimine muutus elu lahutamatuks osaks. 16951697 olid nn suure nälja aastad, kõige suurem näljaperiood Eesti ajaloos, 70 75000 inimest suri nälga. Põhjasõda 17001721 Sõja põhjused ja eellugu: kõige üldisemaks põhjuseks oli võitlus ülemvõimu pärast Läänemerel, Venemaa soov saada väljapääs Läänemerele
Kokkuvõte Käesolev referaat on väike kokkuvõte naha kasutamise võimalustest muinasajast kuni 19.sajandi II pooleni. Nahk on olnud juba aegade algusest saati üks põhiline toore nii rõivaesemete kui ka tarbeesemete valmistamisel. Referaadi pildilise materjali kokkupanekul oli suureks abiks e-kultuuripärandi portaal. 21 Kasutatud kirjandus 1. Eesti rahvakultuur. 1998, 2008 2. M. Mägi. Eesti aastal 1200. 2003 3. I. Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. 1927 4. Väike käsiraamat: parkimine, viltimine ja taimedega värvimine. 2002 5. I. Teder. Naha- ja köitekunsti ajalugu. 2004 6. A. Viires. Vana Eesti rahvaelu. 2004 7. A. Viires. Kultuur ja traditsioon. 2001 8. A. Viires. Rahvakultuuri leksikon. 2007 9. I.Tõnurist. Rahvarõivakandja abiline. 2003 10. E.Astel. Taskud vööle, kotid kätte rahvariideid kandes. 2006 11. Ajaloost : http://webcache.googleusercontent.com/search?q=cache:-RO5Xcao- z0J:www.furs
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre. 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, "Käsitööleht" ning ta korraldas ka vanavara kogumist. 1906 Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja. 1907 avas oma stuudiokooli Tartus. 1914 kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel. 1919 avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a.
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre. 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, “Käsitööleht” ning ta korraldas ka vanavara kogumist.Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre. 1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor- Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, "Käsitööleht" ning ta korraldas ka vanavara kogumist.Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema. Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev
Joonisel 2 on on näha tänapäeva puukingad. Ajalooliselt on puukotad traditsioonilised Euroopa tööjalatsid. Neid kanti kaevandustes, tehastes ja farmides. Läbiaegade on Hollandi meestel traditsioon kinkida graveeritud puukingi oma kihlatule. Inglismaa töölised kandsid puutallaga kingi 19. sajandi 40ndatest kuni 20. sajandi 20ndateni. Prantsusmaal kandsid neid töölisklass 18.-19. sajandil. Põhja-Itaalias ja Lõuna-Sveitsis kuuluvad aga puukingad rahvariiete hulka. Hispaanias kandisd neid aga farmerid. 70ndatel ja 80ndatel tulid nad moepilti Rootsis ja nad olid populaarsed nii meestel kui naistel. 80.-- 90.ndatel jätkus puukingadest inspiratsiooni saanud kingade võidukäik. Esimesed kirjalikud märkmed Taanis pärinevad 1481. aastast. Järgmise 400 aasta jooksul kanti just neid jalatseid kõige rohkem. Seal oli palju kotameistreid taludes, osav meister valmistas 5 paari päevas. 19. sajandil hakati kotasid suitsetama, et muuta need
pruut on saksapärane ja Prantsuse pruut on prantsuslik. Midagi on kõigis ühist, detailides aga küllalt palju erinevat. Kindlasti on Eesti pruudi rõivastuse eripära tingitud ka teatud traditsioonide ja tõekspidamiste arvestamist. Meie esivanemate pidulikud pruudirõivad on meile lähedased ja need on ka tõesti kaunid. Tore oleks, kui meie noored astuksid abiellu eesti rahvarõivastes, kuid sel juhul peab olema rahvarõivastes nii pruut kui peigmees. Ja rahvariiete puhul peaksid olema rõivastatud pruutneitsi ja isamees ning üldine pulmakorraldus peaks olema rahvuslik. Eestlaste pulmarõivad on lihtsad ja karged. Pruudi peakate Traditsioonilise pruudirõivastuse juurde kuulub loor. Algselt oli naise peakate - linik, rätik, müts või tanu - märgiks neiu siirdumisest abielunaise seisusesse. Vanarahva
Lipul olevad sümboolsed kujundid ja värvid toovad esile omaniku väärtusi. Lipu ajalugu Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, "Vironia" osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes selline värvide valik ning mida pidid need tähendama? Ühest vastust sellele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid : kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas. Värvide tähendust seletati ka veel näiteks nii: S i n i n e - väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks; M u s t - pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks; V a l g e - sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist
Lipul olevad sümboolsed kujundid ja värvid toovad esile omaniku väärtusi. Lipu ajalugu Sini-must-valge värvikombinatsiooni idee sünd leidis aset 29. septembril 1881. aastal Tartus, "Vironia" osakonna (praegu Eesti Üliõpilaste Selts) asutamiskoosolekul. Millest tulenes selline värvide valik ning mida pidid need tähendama? Ühest vastust sellele ei ole, kuid üldiselt pidid värvid : kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas. Värvide tähendust seletati ka veel näiteks nii: S i n i n e - väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks; M u s t - pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks; V a l g e - sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole,
meenutama juubelipeo tähendust- pärisorjusest vabastamist. Lauljate rinnamärkide ja koorilippude kõrval tunti vajadust eriliselt märgistada juhtivaid peotegelasi. Pidumarssalid- korrapidajad kandsid valgeid rinnalinte, muud peokorraldajad õlalinte ja peokomitee liikmed lilla-rohelis-valgel õlalindil. Ka ,,Vanemuise" tegelastel oli õlalint- punane-sinine-kollane- valge. Tartu Maarja koguduse lauljad kandsid õlalinte puna-valge-musta kombinatsiooniga, mis pidi tähistama Tartumaa rahvariiete põhivärvi, kuid tõeliselt kujutas Saksa riigilipu värve ja demonstreeris baltisakslaste riigivaenulikkust. Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peakorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas pidutalitajate peamees Põltsam tegelasi seadma pidulikku rongkäiku, mille järjestus oli loosi teel kindlaks määratud. Peaaegu kõigil kooridel oli oma lipp, üksikud liputa koorid ühendati mõne naaberkihelkonna lipu alla
EELÄRKAMISAEG 19. SAJANDI ESIMESEL POOLEL 19. sajand on rahvusluse sajand. Venemaa ja rahvuslus 19. sajandi I poolel Venemaa paljurahvuselise impeeriumi valitsemiseks oli vaja uut ideoloogiat, mis vastaks valitsuse ja valitseva rahvuse (venelaste) huvidele. Selleks uueks ideoloogiaks sai rahvuslus. Seda ideoloogiat toetasid teoreetiliselt slavofiilsus ja õigeusk. Rahvuslusega kaasnevad probleemid: venestamine (eelkõige usuline, püüti rahvaid õigeusustada). Vanausulisi kiusati taga. 1840. aastatel läksid eestlased ja lätlased vabatahtlikult õigeusku (Eesti jaoks kasulik). Katoliiklasi kiusati taga. Eesti ja eesti rahvusluse ideed Estofiilid huvitusid põlisrahva kultuurist. Leidsid, et eesti kultuuril on kaks arenguteed: 1) eestlaste assimileerumine sakslaste sekka 2) eesti keele põhjal eesti kultuuri loomine. Eelärkamisaeg väikesearvulises inimeste rühmas huvi eesti keele, kultuuri ja ajaloo vastu. Eelduste loomine ärkamisajaks. 18...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
