1.
Kuidas käsitleti psühholoogilisi nähtusi enne teaduslikku
psühholoogiat?LÜHIVARIANT-Psüühilised probleemid seotud ajupatoloogiaga
-Hälbiva käitumise seletamine biogeneetiliselt
-
Humoraalne (kehamahlade) teooria – psüühika
seostamine bioloogiliste protsessidega
-Häirete raviks
soojad vannid , massaažid
- Hüsteeria põhjuseks “liikuv” emakas
-Vaatlused, katse luua vaimsete häiret klassifikatsiooni
-Vaimuhaigete pidamine nõidadeks ja nõidade põletamine
-Vaimuhaigete
paigutamine vanglasse ja nende aheldamine
-Eksortsism – kurja vaimu välja
ajamine PIKK
VARIANT
Eelteaduslik psühholoogia - koosneb
rangelt süstematiseerimata praktiliste teadmiste ja käibetõdede kogumist
inimese
hingeelu , käitumise,inimtüüpide ja inimestevaheliste
suhete kohta. Moodustub individuaalse ja sotsiaalse kogemuse
omandamise arvelt .See on nn
elutarkus , elupsühholoogia, terve
mõistus, pikitud müütide, eelarvamuste, omavahel vasturääkivate
tõdemuste ja käibefraasidega, samas aga sisaldades üllatavalt
tabavaid ja praktilises elus kasulikke näpunäiteid ja tõdesid.
Heatasemelist eelteadusliku psühholoogiat võib kohata kogenud ja
hea tähelepanu-ja üldistusvõimega arstide,õpetajate,taksojuhtide,
aga ka kurjategijate juures. Sageli on kirjanikud ja ajakirjanikud
head inimesetundjad. Selle psühholoogia nõrkus on halb
verifitseeritavus (tõesuse kontroll) ja
piiritlemata usaldusväärsus.Paljud käibetõed ja müüdid on osutunud vääraks
ja sageli on nad omavahel otseses
vastuolus („leidmaks tõde, vaata
silma“ vs „valetaja silm ei pilgu“).
Filosoofiline
psühholoogia tekkis koos filosoofiaga, kuna paljud filosoofia
kesksed probleemid on tihedalt seotud psühholoogia uurimisainega.
Eelteaduslikust ps-st erineb süsteemsuse ja range loogilise
ülesehituse poolest.Põhifunktsioon tänapäeval on tegelikkuse
süstemaatiline ja ennetav mõtestamine inimühiskonna tarbeks,
oluliste gnoseoloogiliste(tunnetusteoreetilste) ja ontoloogiliste
(olemisõpetusega seotud) probleemide lahendamine ning sellest
johtuvate uute ideede genereerimine.
Filosoofid püüavad lahti
mõtestada psühholoogiateaduste faktide üldisemat tähendust ja
leida vastuolulist ning küsitavat psühholoogiateooriates.
Võime
oletada, et ürginimenegi püüdis seletada und,
unenägusid,ebatavalisemaid psüühikanähtusi, mis kaasnesid
uimastavate ainete mõjuga, haigusega, hallutsinatsioonidega jmt
hinge mõistet
kasutades.
Animism-maailmanägemus
esemete ja olendite hingestamisest (kellelegi on „kuri sisse
läinud“)
Koos
tsivilisatsiooniga tekkinud
teaduses sai kõik hingeellu puutub
filosoofia
uurimisobjektiks.
Antiik-Kreekas
vastandlikud psüühilise alge seletamise traditsioonid
Materialistlik(
Demokritose liin ) Hing on materiaalne ja koosneb aatomitest nagu kehagi.Inimene
tunnetab maailma meelte abil,millele avaldavad oma mõju välismaailma
esemete
aatomid .
Idealistlik(Platoni
liin) Hing ei ole midagi ühist mateeriaga,hing on ideaalne ning
tunnetus seisneb kehasse
asunud hinge meenutustes elust ideaalses
maailmas.
2.
Kuidas iseloomustate 200. Saj psühholoogia arengut.Hästi
arenenud, mitmetahuline ja –
haruline . Psühholoogia arengus on
erinevatel
aegadel domineerinud erinevad vaatenurgad. Ajaloolisel ehk
mõjukamad on olnud:
Biheiviorism
Geštaltpsühholoogia
Psühhoanalüüs(sh freudism )
Humanistlik psühholoogia
Kognitiivne psühholoogia
...ja
nende arendused. Teaduslikult usaldusväärsemaid teadmisi on nendest pakkunud biheiviorism, geštaltpsühholoogia ja kogntiivne
psühholoogia kui eksperimentaalsed suunad.
Biheiviorism
(ing
k behaviour -käitumine) on psühholoogia suund, mis rajaneb tingitud reflekside uurimisel füsioloogias ja eksperimentaalpsühholoogia
rakendamisel loomade käitumise (eriti õppimise) uurimises .
Biheiviorismi järgi on teadusliku psühholoogia aineks inimeste ja
loomade jälgitav ja mõõdetav käitumine,mida mõistetakse
liigutuste kogumina vastuseks ärritusele .Teadvust eitab, pidades
selle objektiivset uurimist võimatuks. Teadvus ja kõik subjektiivne
nimet nn „mustaks kastiks“,mille sisu ei avane objektiivsele
teaduslikule uurimisele.
Geštaltpsühholoogia
(saksa
k Gestalt-konfiguratsioon,kuju) tekkis Saksamaal 20.sajandi alguses.
Lähtub ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale
omane terviklikkus , struktureeritus. Psüühikanähtstele algselt
omast kuju ehk vormi ei saa nagu elavat organismigi kokku panna osade
pelga liitmise teel. Elemendid on määratud tervikuga-tervik on
primaarne,osad sekundaarsed.Viisid läbi hulga katseid taju
uurimiseks. Oluliseks puuduseks oli geneetilise lähenemise eiramine .
Kognitiivne psühholoogia
Praegusajal
juhtiv suundumus kujunes välja 1950-1980.aastatel. Toetuv õpetus
sellest, kuidas inimene võtab vastu, töötleb muundab, säilitab ja
kasutab informatsiooni. Taju-, tähelepanu-, kujutlus -, mälu-,
mõtlemis-, otsustamis- ning liigutusprotsessid viiakse ellu
mitmetasandilise infotöötlussüsteemi poolt, mis kodeerib objektiivse maailma kohta käivat teavet sisemiste teabeesinduste
(representatsioonide) vahendusel.
3.Millised
olid/on erinevate psühholoogiavaldkonna põhiideed,
uurimusobjaktid,(nt vaadeldav käitumine, psüühika elemendid)?
Psühholoogia harud:
Teoreetilisema orjentatsioonoga harud on
*üldpsuhholoogia- normaalse inimese käitumise ja psüühika
iseärasused ( psüholoogia ABC)
*psühhofüsioloogia- uurib psüühiliste ja füsioloogiliste
protsesside vahekorda , psüühika ning käitumise füsioloogilisi
aluseid, uuritakse närvisüsteemi (neuroteadus)
*neuropsühholoogia- ajukahjustustega inimeste psüühiliste
protsesside uurimine .
*sotsiaalpsühholoogia – suhtlemist ja sotsiaalseid gruppe uuriv .
*arengupsühholoogia- uurib inimese arengut alates viljastumise
hetkest kuni surmani , püüab leida vastust küsimusele , mis paneb
inimese arenema?
Arengupsühholoogial on kaks eesmärki:1) kirjeldada inimeste
käitumist läbi nende arengu;
selgitada põhjusi ja protsesse, mis produtseerivad muutusi käitumises ühest ajahetkest teise
Rakenduslikuma orientatsiooniga psühhol. harud-
Tööstuspsühholoogia;
Kliiniline ja meditsiinipsühholoogia,psühhoteraapia;
Õiguspsühholoogia;
Pedagoogiline psühholoogia;
Militaarpsühholoogia;
Personali-ja kutsepsühholoogia;
Organisatsioonipsühholoogia;
Reklaami-ja tarbijapsühholoogia(kaubanduspsühholoogia);
Eripsühholoogia-füüsiliste ja psüühiliste puuetega inimeste psühholoogia;
Spordipsühholoogia.
Kitsamad psühholoogia
valdkonnad:
Kognitiivne psühholoogia( tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine)
Geneetiline psühholoogia(psüühika tekkimise ja arenemise seaduspärasused fülo-ja ontogeneesis)
Diferentsiaalpsühholoogia(üksikisikute ja inimgruppide psüühilise eripära uurimine sooliste,vanuseliste, rassiliste,sotsiaalsete jms tunnuste põhjal);
Patopsühholoogia(psüühiliselt haigete inimeste uurimine)
Kunstipsühholoogia(sh eksperimentaalesteetika)
Isiksusepsühholoogia
Loomapsühholoogia(etoloogia naaberdistsipliin)
Eksperimentaalpsühholoogia (kus arendatakse psühholoogilise eksperimendi teooriat,metoodikat ja metodoloogiat juurutatuna kõige erinevamates psühholoogiaharudes)
4.Mille
poolest erineb mitte-teaduslik teaduslikust nähtuse
uurimisest/tundma õppimisest? Teaduslik meetod – kriteeriumid?
Milliseid meetodeid kasutatakse psühholoogias? Meetodite
kirjeldamine.
Teaduslik
psühholoogia 1879. W. Wundt – katsed mõõta ja numbriliselt
väljendada psüühilisi protsesse.
Uute
faktide saamiseks kasutab psühholoogia järgmisi põhilisi
meetodeid:
Eksperiment e.katse (põhiline meetod) :sõltumatu muutuja, sõltuv muutuja
Laboratoorne eksperiment.Isel. on laboriseadmete kasutamine,võimalik täpselt mõõte, katset saab korrata identsetes tingimustes, katseisikute tegevus on reglementeeritud juhiste ja instruktsioonidega.Sageli aga kallis ja aeganõudev.Kunstlikkuse tõttu on võimatu uurida mis tahes meid huvitavat nähtust.
Loomulik esperiment(tuleb vältida muutusi, mis katsealuses tekib teadmisest, et teda eksperimenteeritakse.katsealune on oma tavapärases tegevuskeskkonnas.puuduseks on võimatus eksperimenti kontrollida, suunata, täpselt korrata, kõiki eksperimendi tegureid arvesse võtta ja mõõta.
Vaatlus on sihipärane objekti jälgimine faktide kirjeldamise ja seletamise eesmärgil. Rajatud hüpoteesile ja viiakse läbi varem koostatud plaani alusel.vaatluse käik ja tulemused fikseeritakse täpselt.
Enesevaatlus e introspektsioon :käepärane, laialt kasutatav,subjektiivne, oluline roll on uute ideede genereerimine
Väline(teiste) vaatlus ehk ekstrospektsioon: objektiivsem,kasut. tehnilisi abivahendeid nagu filmimine , helisalvestus,mõõtevahenditega mõõtmine.erivormiks on tegevuse produktide või inimesele kuuluvate esemete psühholoogiline analüüs(päevik, kirjad, taiesed,looming)
Vestlus :kasutatakse sageli eksperimendi või vaatluse täiendusena.Terve rida subjektiivsete elamustega,isiksuse motivatsiooniga ja isiksuse tüübiga seotud seiku on üksnes põhjaliku tagasisidega vestluse käigus tuvastatavad.lisaks on jälgitavad mitteverbaalse kommunikatsiooni elemendid:hääletoon,näoilme,väljendusliigutused.kaasvestlejat saab suunata vastavalt oma eesmärgile.
Küsitlus/anketeerimine
Test
on täpselt määratletud viisil tehtav lühiajalie katse, millega
uuritakse ja mõõdetakse mitmesuguseid võimeid, oskusi ja
omadusi.Test koosneb küsimustest ja/või ülesannetest, millele
tuleb lühidalt vastataja anda lahendus, või siis valida õige
vastus ette antud võimaluste hulgast.Tulemusi hinnatakse varem
kindlaks määratud standardite järgi.Selle meetodiga ei tehta kindlaks uusi seaduspärasusi.
Psühhodiagnostilised
testid jaotatakse:
Võimekustest
(fikseeritakse inimeste jõudlus või tase vastavate ülesannete
lahendamisel ja selle alusel tehakse uuritava võime kohta järeldusi)
Isiksusetest
: keskne on KUIDAS küsimustele vastatakse, igasugune vastus on „õige“
objektiivtestid
(välistab katseisiku ja teiste subjektiivsed arvamused)
projektiivtestid
-katseisik projektiseerib end testi situatsiooni ja tema poolt antud
lahendustes või tõlgendustes kajastuvad ka tema alateadlikud või
sissejuurdunud tendentsid,millest ta ise ei pruugi teadlik
olla.Tulemuste analüüsil kasutatakse teatud „võtit“, mis
põhineb eelnenud uurimustel, kus on välja selgitatud kindlate
omadustega isikute reageerimistüübid.
Küsimustikud
Temperamendi- ja isiksuse karakteritestid
Isiksuse suunduse testid(huvide,hoiakute,kalduvuste,väärtusorientatsiooni selgitamiseks)
Tavaliselt jaguneb uurimustöö 4 etappi :
- Ettevalmistav etapp:probleemi ja selle tekkeloo selgitamine,kirjanduse ülevaade,vajalike algandmete kogumine,ekperimentaal-ja kontrollgrupi valmine, tööhüpoteesi püstitamine,tarvidusel eelnevate vestluste ja ankeetide või konsultatsioonide läbiviimine.
- Eksperimentaalne etapp:kavandatud uuringu läbiviimine
- Uurimisandmete kokkuvõtmine ja töötlemine, tavaliselt matemaatiliste meetodite abil, keskendudes saadud tulemuste usaldusväärsuse taseme kindlakstegemisele.
Saadud
tulemuste interpretatsioon, püstitatud hüpoteesi(de) õigsuse või
ebaõigsuse selgitamine ,tulemuste tõlgendamine olemasolevate
teadmiste ja kolleegide poolt avaldatud teadustööde valguses.
Kaasneb sageli uute probleemide tekkimine ja uute hüpoteeside
püstitamine.
Närvisüsteemi liigendusi:
Närvisüsteemi ülesanne on reguleerida ja koordineerida organismi
elundite talitlust ning kohandada seda sise- ja väliskeskkonna
muutustele. Närvisüsteemi saabub pidevalt infot nii keha sisemusest
(nt südamest, seedeelunditest, lihastest ) kui ka väliskeskkonnast
(nt silmade ja kõrvade kaudu). Aju töötleb saadud infot ja lähetab
organismile vastusd/käsud.
NS ülesandeid:
väliskeskkonna ärrituste ja sisekeskkonna bioloogiliste muutuste signaalide vastuvõtmine;
erutuse edasijuhtimine ja erutussignaalide töötlemine, mille põhjal kujunevad teabe tõlgendusprotsessid
närviimpulsside saatmine organeisse vastusreaktsioonide elluviimiseks.
NÄRVISÜSTEEM (NS) jaguneb:
somaatiline NS
(kr soma - keha)
autonoomne NS ( vegetatiivne )
(toimub siseelundite, sisenõrenäärmete, südame ja veresoonte talitluse reguleerimine; tahtele allumatu)
kesknärvi-süsteem (kontrollib kogu elutegevust)
tsentraal e KNS
piirdenärvisüsteem
(reguleerib liikumiselundite tööd ja võtab vastu infot välismaailmast)
perifeerne
sümpaatiline
NS
Aktiveerub ohu- või stressisituatsioonis
parasümpaatiline NS
Aktiveerub rahu- ja puhkeolekus
peaaju
seljaaju
Sensoorne (peaajunärvid)
Motoorne (seljaajunärvi)d
Närvisüsteem jaguneb somaatiliseks ja autonoomseks(vegetatiivseks)
närvisüsteemiks.
Somaatilisel ehk kehanärvisüsteemil (kr soma- keha)
eristatakse kahte osa: kesknärvisüsteemi (KNS) ja
piirdenärvisüsteem (PNS).
KNS koosnev pea- ja seljaajust ning kontrollib kogu elutegevust, sh teiste närvisüsteemi osade tööd.
PNS-i moodustavad pea- ja seljaajust väljuvad närvid, mille ülesanne on reguleerida liikumiselundite tööd (motoorne süsteem) ja saada infot välismaailmast (sensoorne süsteem). Perifeerne närvisüsteem on närvisüsteemi osa, mis on väljaspool pea- ja seljaaju. See koosneb üle kogu keha paiknevatest närvidest, mis ühendavad keha kõiki organeid kesknärvisüsteemiga. Perifeerne närvisüsteemi saab jaotada omakorda: sensoorne süsteem – meeltesse ja tajumisse puutuv, vahendab ärrituste vastuvõttu ja motoorne süsteem – liigutamisesse ja liigutustesse puutuv, vahendab reageerimist välisärritusele.
Vegetatiivne e. autonoomne närvisüsteem jaguneb:
sümpaatiline osa (energia kulutamine, loob valmisoleku kiireks reageerimiseks),
parasümpaatiline osa (energia kogumine, soodustab organismi talitlusvõime taastumist)
Mõlemad osalevad organismi ainevahetuses, kuid on vastastiku
toimega. Kui sümpaatiline närvisüsteem aktiveerib ohu- või
stressisituatsioonis, kasutades energiat ja teisi keharessursse, siis
parasümpaatiline närvisüsteem viib organismi rahulolekusse,
taastades selle varusid ja tasakaalu.
Närvisüsteemi
kõige väiksem osa on närvirakk ehk neuron .
Inimese närvisüsteem koosneb miljarditest omavahel tihedalt seotud
neuronitest. Nende ülesanne on tekitada ja juhtida närviimpulsse.
Iga neuron koosneb rakukehast (mille keskel asub tavaliselt tuum)
ning jätketest -dendriitidest ja aksonist. Dendriidid on
suhteliselt lühikesed ja hargnevad, meenutades väliselt puuoksa (kr
dendron-puu). Neid võib neuronil olla üks või mitu. Akson on aga
üksainus pikk jätke. Erutuse levik neuronis. Erutus saabub
neuronisse dendriitide kaudu. Ta läbib rakukeha ja liigub mööda aksonit edasi kas teisele neuronile või lõppelundile (nt lihasele,
siseorganile).
Liikumine: dendriidid – rakukeha --
akson
Neuronid on üksteisega ühendatud ja
moodustavad niiviisi pikki aheldaid. Närviimpulsid levivad neuronite
aheldas alati kindlas suunas. See tähendab, et eurus kulgeb
perifeeriast (nt lihasest või näärmest) kesknärvisüsteemi mööda
aferentseid ehk tundenärvikiude ning kesknärvisüsteemist
perifeeriasse mööda eferentseid ehk motoorseid närvikiude.
Närviimpulsid on kui
elektrokeemilised protsessid. Kuna närvirakusisene erutuse levik on
elektriline protsess, siis ei või närviimpulsid kulgeda hajusalt
(vastasel korral tekiks nii-öelda lühise oht). Neuronitevahelist
kontaktkohta, kus närviimpulss kandub ühelt neuronilt teisele või
neuronilt lõppelundile, nim sünapsiks ja seda edasikandumist
sünapsiliseks ülekandeks. Erutus levib sünapsis tekkivate
keemiliste ainete- virgatsainete ehk mediaatorite ehk
neurotransmitterite vahendusel. Omavahel
ühendavad rakke sünapsid ning seega erutuse ülekanne ühelt rakult
teisele toimub sünapsi vahendusel.
Kesknärvisüsteem. KNS
Seljaaju
Seljaaju põhiül on ühendada kehas toimuvat peaajuga. See on umbes väikese sõrme jämedune väätjas moodustis lülisambas. Temast lähtub 21 paari närve.
Seljaaju teine tähtis ül on vastutada tingimatute reflekside eest ( nt tõmbad käe ära tulikuumalt pliidilt enne kui jõuad üldse midagi mõelda )
Aju piirkondade funktsioonid ja spetsialiseerumine
Peaaju koosneb evolutsiooniliselt vanematest ja uuematest osadest.
Eristatakse 5 osa: piklik-, taga-, kesk-, vahe- ja otsaju .
Piklikaju:
Mitmete elutähtsate reflekside
keskused: hingamis-, südametalitluse-,
seedimis- ja osa kaitsereflekside( nt aevastamis- ja
oksendamis-reflekside) keskused. Nende keskuste vigastused võivad
põhjustada inimese surma.
Piklikajust tuleb läbi ajusilla ajukoorde
närvirakkude kogum - võrkmoodustis e
retikulaarformatsioon. Võrkmoodustise
ülesanne on toimida kas aktiveerivalt
või pärssivalt kogu NSile ning
osaleda une- ja ärkveloleku regulatsioonis.
Tagaaju : Koosneb
ajusillast ja väikeajust. Ajusilla ülesandeks on
reflektoorne tegevus ja närviimpulsside
ülekanne. Väikeaju koordineerib
liigutusi ja hoiab keha tasakaalus.
Keskajus asub
automaatsete liigutuste keskus. Peaaju eri
osadest tulevad närviimpulsid kantakse sealt lihastele automaatsete
liigutuste juhtimiseks . Samuti on siin optiliste ja akustiliste
orienteerumisreflekside keskused (nt pea pööramine ootamatu heli/valguse korral).
Vaheajul on mitu
osa.
tundlikkuskeskus
- selle kaudu saadetakse meeleelunditest tulev (sensoorne) info
ajukoorde.
Hüpotalamus -
kontrollib sisenõresüsteemi ning autonoomset NSi (ainevahetust,
keha sisetemperatuuri, janu- ja näljatunnet) samuti emotsioone,
valu, seksuaalsust, mõnu ja stressi.
Limbiline süsteem. Ei
eristu omaette aju osana . Hõlmab kesk- ja vaheaju ning jõuab
ajukoorde.
Seotud emotsioonide, mälu, õppimise ja
motivatsiooniga. Nimetatakse emotsioonide
ajuks, naudingukeskuseks
Otsaju ehk suuraju koosneb
kahest suuraju poolkerast ja neid ühendavatest mõhnadest.
Suuraju poolkerad - neid
katab suuraju koor, mis on kogu NSi kõrgeim osa, seal toimub kõrgem
närvitalitlus e teadvuse, mõtlemise, aistingute, tajude, mälu ja
õppimisega seotud protsessid.
Eristatakse 4 sagarat:
otsmikusagar
- seotud liigutuste planeerimise, teostamise, kontrollimisega
- Kõne, mõtted, tunded, mõjutab isiksust, teadvust
kiirusagar
- seotud naha- ja lihastundlikkusega
- Puute-, soojus -, surve- ja valuärritused
oimusagar
- seotud kuulmisega
- Helide tuvastamine ja tõlgendamine
- Mälu kujunemine
kuklasagar
- seotud nägemisega.
Võtab vastu ja töötleb visuaalset informatsiooni
Eristatakse 3 välja:
motoorsed väljad
- asuvad otsmiku ja kiirusagara piiril , siit liigutused käsklused
lihastele tahteliste liigutuste sooritamiseks. Mida peenem liigutus,
seda suurem esindatus ajukoores nt pöidla esindatus ajukoores
suurim. Nt kui kahjustuvad motoorsed kirjutamiskeskused, siis ei saa
inimene teha kirjutamisliigutusi, kuigi tema käsi on terve.
sensoorsed väljad
- hõlmavad kuulmiskeskust oimusagaras, nägemiskeskust kuklasagaras,
puutetundlikkuse ( kompimise ) keskust otsmiku- ja kiirusagara piiril.
Neile ajukoore aladele saabub meelte saadetud info. Nt kui
kuklasagara nägemisväli on vigastatud , siis inimene näeb esemeid,
aga ei tunne neid ära.
assotsiatiivsed väljad
- võtavad enda alla ajukoore ülejäänud osad (ajukoorest üle
veerandi). Seotud kõrgemate psüühiliste protsessidega - mälu,
mõtlemine, tajumine , kõne. Siin toimub kogu saabunud info
ühendamine sihipärase tegevuse huvides. Nt otsmikusagara kahjustuse
korral muutub inimene loiuks , aeglaseks, mõtlemisvõime kao
Mõhnkeha
ühendab suuraju kaht poolkera .
Kõrgem
närvitalitlus ja selle omadused
Kõrgem närvitalitlus on inimesele ja kõrgematele loomadele omane
ajukoore aktiivsust eeldav närviprotsesside liik, mis võimaldab
kujundada otstarbekaid käitumisvorme ja kohaneda adekvaatselt
välismaailma sündmustega. Kõrgema närvitalitluse puhul saavutavad
erilise tähtsuse närviprotsessid , mis vahendavad abstraktseid
sümboolseid teabetöötlusoperatsioone.
Erutus- ja pidurdusprotsesside kulgemisel ajus täheldatakse mitmeid kindlaid seaduspärasusi:
Erutuse tase ja irradiatiivsus – väga tugevad ja ka väga nõrgad ärritajad kutsuvad pikaajalisel mõjumisel esile erutuse levimise enamikule aju suurte poolkerade piirkondadele. Irradiatsioon tõstab ajukoore toonust, mis omakorda spetsiifilist tundlikkust tähelepanu all oleva suhtes (võib pidurdada tundlikkust tähelepanu alt välja jäänu osas). Yerkesi- Dodsoni seadus.
Erutuse kontsentratsioon- ühest funktsionaalsest keskusest alanud ning teistesse piirkondadesse levinud erutus kontsentreerub aja möödudes oma esialgse tekke piirkonnas.
Närviprotsesside vastastikune induktsioon - erutuskolde perifeerias tekib vastupidine protsess – pidurdus. See suhe on pöördvõrdeline. Mida tugevam on on ühe keskuse erutus, seda tugevam on teise pidurdus. Adekvaatse käitumise tagab erutuse ja pidurduse balansseeritus. Närvirakkude ja aju töövõime säilitamiseks eksisteerib kaitsepidurdus. Erutuse ülemäärase tugevuse või pikaajalisuse (nt intensiivne tuupimine enne eksamit ) korral järgneb sellel kaitseraktsioonina pidurdus (nt eksamil peal enam ei tööta).
NS-i funktsionaalsed blokid (osalevad erinevates tegevustes, kuid
millel on kindlad allfunktsioonid). Allpool nimetatud blokid töötavad
koordineeritult
- ajukoore toonuse tagamise blokk – põhilülideks on retikulaarformatsioon, hüpotaalamus, limbiline süsteem
- informatsiooni vastuvõtu, töötluse ja säilitamise blokk – ajukoore tagapool asuvad piirkonnad ( kukla -, kiiru- ja oimusagarad )
- tegevuse programmeerimise , reguleerimise ja kontrolli blokk – aju suurte poolkerade eesmised osad (laubasagarad)
Psüühika eksisteerib reaalselt (ta on olemas). Kõrgem
närvitalitlus on närviprotsesside liik, mis võimaldab elukogemusi
rakendades kujundada uusi otstarbekaid käitumusvorme ning
välismaailma sündmustega advekaatselt kohaneda. Psüühika
on tegelikkuse tunnetamine , aju ja närvisüsteemi tulemus.
Teadusmaailmas
on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika
materiaalne alus, et psüühika on aju funktsioon, et füsioloogiline
on esmane ning psüühiline on sellest tulenev.
6.Vajadused
ja motivatsiooniseisundid
Vajadused
ja motiivid
Vajadused
Aktiivsuse
algallikaks on vajadused.
Vajadus paneb inimese liikuma, tegutsema, suhtlema ..
Isiksusepsühholoogia aspektis on vajadus e tarve mingi
elu-, tegevuse või arengutingimuse puudumise tunnetamine.
Orgaanilised vajadused on tarbed elutegevuse esmatingimuste – vee, õhu, toidu, puhkuse jms järele.Ka sugutung ja järglaste ees hoolitsemine. Seda liiki vajadused on sünnipärased. Nende rahuldamise viis ja määr on aga sotsiaalselt ja kogemuste poolt vahendatud. Nende vajaduste mitterahuldamine kutsub esile nii bioloogilisi kui ka psüühilisi häireid.
Funktsiooni- ja füüsilise aktiivsuse vajadused. Need on esmajoones tarbed meelelise tunnetuse (aistingu- ja tajuelamuste) ja aktiivsuse järele, s.o vajadus näha, kuulda , liikuda , toimida. Kui meeleorganid ei saa normaalselt funktsioneerida, siis võib tekkida sensoorne nälg, mis oma tugeval kujul võib hakata mõjutama organismi elutegevust. Funktsioonivajaduste hulka kuuluvaiks võib lugeda ka orienteerumisrefleksi ja laste mängutarbe, vabadusrefleks. Orgaanilisi ja funktisoonivajadusi nimet. esmasteks e primaarseteks vajadusteks.
Sotsiaalsed vajadused. Inimene on ühiskondlik olend . Vajab oma inimliku kvaliteedi säilitamiseks ja arendamiseks pidevat lävimist teiste inimstega ja kultuurikeskkonnaga.
Vaimsed ehk intellektuaalsed vajadused. Need tarbed on üldise maailmatunnetuse, faktide teadasaamise, nähtuste mõtestamise,loomingu järele.
Esteetilised vajadused. Püüdlus ilusa, harmoonilise, kauni ja maitseka järele.
Laialt
kasutatavaks on osutunud Abraham Maslow ’ poolt pakutud , eeltooduga
sarnane, vajaduste hierarhia . Baasvajadusteks on bioloogilised
vajadused, nendele tuginevad ohutusvajadused (nt hoolitsus, raha
olemasolu) , kolmanda astme moodustavad kuuluvustunde ja armastuse
vajadused (omaksvõtt, emtosionaalne side). Neljandaks hierarhia
astmeks on respekti ja tunnustamisega seotud vajadused ning viienda
astme moodustavad eneseaktualisatsiooni (nt realiseerida oma
arengupotentsiaal) vajadused. Iga
kõrgema taseme vajaduse normaalne rahuldamine on mõeldav siis, kui
madalama taseme vajadused on vähemalt osaliseltki rahuldatud.
Vajaduste
toimemehhanism on tsükliline: me ei söö pidevalt, vaid
perioodiliselt, me ei tunne pidevalt seksuaalvajadust; me
realiseerime oma vajadusi teatud ajavahemiku tagant.
Üheks
käepärasemaks vahendiks inimesest esmase ettekujutuse saamisel on
tema vajaduste pingerea koostamine.
Motivatsioon
Vajadus
kutsub esile erilise neurofüsioloogilise seisundi – motivatsiooni. Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete
süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes
ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm, mis tingib
ajju saabuva informatsiooni sihipärase filtreerimise või
kindlakujulise struktrueerimise. Tekib motivatsiooniseisund, mis
määrab ära signaalidena toimivate välisärrituste vastuvõtu ja
neile reageerimise .
Inimese
motivasiooni sfääril on loomade motivatsioonisfääriga võrreldes kvalitatiivselt erinev iseloom.
Motiiv
Motivatsioon
kui mehhaanismiline ja protsessuaalne nähtus ei ole sarnane motiivi
mõistega. Motiiv on tunnetatud vajadus. Vajadus kutsub esile üldise
aktiivsuse – motivatsiooni, motiiv aga konkretiseerib selle. Motiiv
on teadlik suhtumine juba tekkinud, olemasolevasse aktiivsusesse.
Ebateadlik motiiv ei ole täpselt arusaadav ei subjektile endale ega ole ilma
põhjaliku uurimiseta seletatav ja arusaadav ka teistele. Suurem osa
meis tekkinud motiive on sellelaadsed. Motiivid erinevad üksteisest
juhtiva vajaduse poolest, ilmnemisvormidelt , üldisuse ja kitsuse
poolest ning selle tegevuse iseloomult , milles nad esinevad.
Tegevust
mõjutab tavaliselt üheaegselt palju motiive-nii teadlikke kui
ebateadlikke.
Reageeringud
konfliktsituatsioonides: 1. Agressioon - s.o reaalne või sümbioolne
rünnak takistusele või takistuseks olevale isikule; 2. Probleemi
ratisonaalne lahendamine- s.o barjääri ületamine;
3.asenduseesmärgi loomine või leidmine – see on sublimatsioon ; 4.taandumine/taganemine – see reageering jätab enamasti lahendamata pinge või alateadliku konflikti; 5.regressioon e
tagasilangus varasemale ontogeneetilisele või füsioloogilisele arengutasemele – s.o nutt , lalisemine , defekatsioon , liikumatus.
Igal
inimesel kujuneb välja oma spetsiifiline motiivide struktuur ja
hierarhia, mis tingib valdavas osas tema käitumise ning mille
tundmine võimaldab teha teatud ennustusi ja oletusi edaspidise
käitumise ja isiksuse kujuneva struktuuri kohta.
Motivatsiooniseisundid
Motivatsioon on alati
individualiseeritud väliskeskkonna ja psühholoogilis-bioloogiliste
sisetingimuste ühitamise mehhanism . Väliselt
äravahetamiseni sarnast käitumist võivad toita erinevad motiivid
ja vastupidi – väliselt diametraalselt vastakat toimimist võib
põhjustada samatüübiline motiiv.
Motivatsiooniseisundid
on:
- Hoiakud, seadumused
- Soovid
- Kavatsused
- Huvid
- Veendumused ja tõekspidamised
- Püüdlused
- Kiindumused
- Kired
Hoiak
on püsiv , stereotüüpne valmisolek või eelsoodumus reageerida
teatud kindlal viisil.
Sotsiaalne hoiak on teadvustatav, suhtumisena tõlgendatav
predispositsioon, seevastu sättumus
on varasemate kogemuste, toimingute ja tajude baasil kujunenud
põhiliselt mitteteadvustatud, fikseeritud valmisolek reageerida
teatud objektidele, nähtustele või olukordadele mingil kindlal
viisil. Hoiakute-sättumuste
süsteem moodustab justkui omapärase mitmekihilise läätse, milles
murdub igasugune väliskeskkonna mõju. Dispositsioonide hierarhiline süsteem: 1) madalaim, kuhu kuuluvad
elementaarsed hoiakud ja sättumused, mis fikseeruvad esmaste
vajaduste ja lihtsamate situatsioonide mõjul. 2) sotsiaalsed hoiakud
ja nende süsteemid.need on tunduvalt keerulisemad . Sellel tasandil
on selgesti eristatavad kognitiivsed, emotsionaalsed ja käitumuslikud
komponendid. 3) kõrgeima astme moodustab väärtusorientatsioonide
süsteem, mille tuumaks on isiksuse suundumus või üldine eluhoiak.
Huvi
tagab inimesele tegevuseks vajaliku informatsiooniga kindlustatuse;
soov
on arusaamine sellest, millega ja kuidas antud tingimustes vajadust
rahuldada; püüdlus
on teadvustatud sihipärane suundus millegi saavutamisele .
7.Tunnetusprotsessid-psüühilised
protsessid,mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt
tegelikkusest
- Aisting
- Taju
- Tähelepanu
- Mälu
- Mõtlemine
- Kujutlus
- Keel
Aistingute
läved:
alumine absoluutne lävi,
ülemine absoluutne lävi
Eristuslävi
Adaptatsioon-
meeleorgani tundlikkuse muutumine
Taju
on objektiivse tegelikkuse peegeldamine tervikliku meelelise
kujundina, mis tagab mõjurite äratundmise ja identifitseerimise
Taju
omadused:
- Püsivus e. Konstantsus
- Valivus e. Selektiivsus
- Mõtestatus
- Kogemuste, hoiakute, emotsioonide mõju
- Suunatavus
Mälu
põhiprotsessid:
Meeldejätmine – uus teave kinnistatakse varem omandatuga seostamise teel
Talletamine – uue teabe lisamine ja vana teabe taandamine
Meenutamine – mälus säilinud teabe taastamine ja kasutamine
Unustamine
Tähelepanu:
on
see mis filtreerib kogu laekuva info ja keskendab teadvuse
mingile objektile või tegevusele
Liigid-
1) Isikutaju - protsess, mille käigus omistatakse kindlaid omadusi
või eeldusi teisele inimesele. Võrreldakse teisi endaga aga ka teistega , keda tunneme , või tuttavate inimeste kategooriatega.
2) Ruumitaju - aluseks on esemete omavahelise ning meie ja esemete
vahelise paigutuse, kauguse, suuna, suuruse, vormi tajumine.
3) Liikumistaju - aluseks on millegi liikumine, mille käigus
tegevust haaratakse.
4) Ajataju - aluseks on nähtuse vältus, kiirus, järgnevus ja rütmi
kogutoime.
Tähelepanu
omadused-
- Tähelepanu püsivus ja kõikuvus
- Tähelepanu jaotuvus- 2 või enam tegevust sooritatakse üheaegselt
- Tähelepanu ümberlülituvus
- Tähelepanu hajuvus
Emotsiooniks
nimetatakse inimese poolt läbielatud suhtumist maailma ja iseendasse
Tundmus
on organismi poolt läbielatud suhtumine maailma ja iseendasse,
emotsiooni
läbielamine.
taju
ja emotsioonide, varasema kogemuse seosed
taju apertseptsioon
- sõltuvus varasemast kogemusest, on
taju sõltuvus tajuva inimese
psüühilisest
seisundist, emotsioonidest, isiksuse omadustest, eelnevast kogemusest
Näiteks:
Sündmus:
Laulupidu,
Tajujad on dirigent, osavõtja, pealtvaataja. Tajutav inimene on
antipaatne või sümpaatne
Mõtlemise
ja keele seos
mõtlemine
ja keel tekkisid koos ning mõtlemine toimub keelelisel alusel. Mis
keelt inimene oskab selles keeles ka mõtleb. MÕTLEMINE TOIMUB KEELE
VAHENDUSEL
8. Tahe
on psüühiline funktsioon, mis avaldub sihiteadliku püüdlusena ja
võimena teha valikuid ning mõtteid teoks teha, üldisemalt
igasuguste tegevusimpulssidena.
Tahe
võimaldab kontrollida oma käitumist. Tahtlikku tegu tajutakse
isiklikult kontrollituna
Emotsioonide
liigid
- afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna ;
- kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
- frustratsioon - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
- ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.
Emotsioonide
esmane bioloogiline
roll
- on signaalne, printsiibil meeldiv – ebameeldiv, ohutu – ohtlik. Signaalid “ohtlik” ja “ebameeldiv” on eluliselt tähtsamad,
sest nad suunavad käitumist ohtlikes situatsioonides. On võimalik
ka vastupidiste tundmuste üheaegne üleelamine. Tundmuste
kaksipidisus (ambivalentsus) tuleneb nende liikuvusest,
dünaamilisusest, keerukusest ja ühtsusest. Ka inimese käitumist ei
määra sageli üks vajadus, vaid mitu vajadust. Ühtede soovide
rahuldamisel jäävad teised sageli rahuldamata
Emotsioonid on seotud mõtlemise ja loomingulise tegevusega , ning annavad
värvingu kogu meie elule.
Tundmused
ehk emotsioonid peegelduvad suurel määral ka väljendusliigutustes,
nii miimikas kui ka pantomiimikas. Eriti olulised on muutused
näoilmes.
Kõik
tundmuste välised ilmingud on olulised sõnatud suhtlusvahendid .
Inimese näoilme kõneleb sageli tema tundmustest paremini, kui kõik
tema sõnad.
Emotsioonide
funktsioonid:
Hindamine-isikuid, olusid, situatsioone, nähtusi, seisundeid sõltuvalt sellest kas need vastavad isiksuse vajadustele või mitte kujundades niiviisi tegevuse tundmuslikke jooni
Ergutamine / pidurdamine - sõltub hinnangu andmisest
Tähelepanu suunamine emotsionaalselt köitvale ja tähenduslikult eluliselt olulisele
Mälu stimuliseerimine
Isiku suhtumine ja eelistuste väljendamine ning on kommunikatsioonivahendiks
Õppimise erinevaid käsitlusi
Biheivioristlik õppimiskäsitlus
(Cuthrie,
Hull, Skinner, Pavlov , Thorndike, Tolman, Watson )
See
teooria väidab, et elusolendid õpivad luues assotsiatsioone või sidemeid oma kogemuste, mõtlemise ja käitumise vahel.
Biheiviorism
huvitub eelkõige käitumisest, mõõdetavatest suurustest. Õppimist
mõistetakse peamiselt üksikute valmisteadmiste, oskuste ja
käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisega, seoste loomise ja
meeldejätmisena. Rõhuasetus on välise käitumise kujundamisel,
selle muutmisel.
Õppimine rajatakse üksikute, ettemääratud
faktide, teadmiste salvestamisele mälus ja mälust
reprodutseerimisele ka seal, kus oleks võimalik erinevaid
valikuvõimalusi pakkuv , lahendusi otsiv käsitlusviis.
Hinnangu
andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi?
Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone
õppija mäletab ja vajadusel reprodutseerib.
Biheivioristlikus
käsitluses rõhutatakse õpetaja aktiivsust, tema tegevus on
oluline, sest ta valib õiged "ärritajad", et saada
soovitud käitumist ja "tasustada" seda. Seega asetab
biheivioristlik õpikäsitlus õppija üsna passiivsesse rolli ja
jätab valikutegemised, edasiliikumiskiiruse määramise ja hindamise
õpetamistegelikkuses õpetaja kanda.
Õppija on sellises
käsitluses passiivne vastuvõtja ja justkui ei vastuta õppimise
eest. Õppimise käigus omandatud üksikud teadmised ja oskused ei
loo üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi.
Õppijat
ei nähta uusi tegevusi ja lahendusi pakkuva mõtleva olendina, vaid toiminguid ellu viiva mehhanismina.
Kognitiivne
õppimiskäsitlus
( Ausubel ,
Bruner, Gagne , Kohlberg, Lewin , Piaget)
Kognitiivne
lähenemine rõhutab inimese mõtlemise, teadlikkuse ja sellega
seotult tegevuse arendamist. Inimkäitumise seletamisel toetutakse
kõrgematele psüühilistele protsessidele - taju, mälu, fantaasia ,
mõtlemine, loovus .
Õppimine on meeldiv, eesmärgistatud.
Õppimine on tunnetuslik protsess, milles õppija töötleb
informatsiooni ja loob kognitiivseid struktuure, mis võimaldavad
interpreteerida, organiseerida, säilitada ja reprodutseerida infot.
Õppimine on toiming, mille abil püütakse lahendada
probleeme ja saavutada endisest kõrgetasemelist ja paremat
toimetulekut. Õppimine toimub aktiivses, avatud suhtlemist ja
tegevust soosivas keskkonnas.
Õppijat nähakse aktiivsena, oma
tegevust juhtivana, oma teadmiste konstrueerijana ja nende
kasutajana. Oluline on õppija oma õppimiseesmärkide seadmine õppimisprotsessis ning oma tegevust pidevalt analüüsiva ja juhtiva
mõtlemisviisi arenemine (refleksiooniprotsess).
Hinnangu andmine
on kvalitatiivne - hinnangu andmine õppeprotsessis on oluline ja
põhineb enesehindamisel. Eesmärgiks on enesejuhtimine oma tegevuse
pideva analüüsi kaudu.
Humanistlik
õppimiskäsitlus
(Maslow, Rogers , Knowles, Mezirov, Freire)
Lähenemisviisi
aluseks on nägemus loovast ja vaimsele kasvule pürgivast inimesest.
Humanistliku käsitluse järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus
realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja
arengupotentsiaali.
Freire: Õpetaja on isik, keda ennast
õpetatakse dialoogis õppijatega.
Igaühel on teatud põhiõigused,
ennekõike õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja
arengule. Õppimine on õppija enda tegevuse tulem ehk tegevus lähtub sisemisest aktiivsusest.
Oluline on õppima õppimine, pidev avatus oma kogemustele ja muutustele ning teadmine sünnib
inimestevahelises suhtlemises ja inimlikus tegevuses. Väljastpoolt
antud hinnang õppimisprotsessile on teisejärgulise tähtsusega.
Teadmine on isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev.
Seda uut mõistmist katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse ning
see areneb tegevuses edasi.
Õppimine on protsess, kus teadmisi
luuakse kogemuste muutuste kaudu.
Humanistlik lähenemisviis
eeldab õppija teadlikkust endast kui enesearengu subjektist ja
õpetaja humanistliku õppimiskäsituse omaksvõttu.
Konstruktivistlik õppimiskäsitlus
(Candy, Dewey , Lave, Piaget, Rogoff, Võgotski)
Inimesed
õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate
keerukamate kognitiivsete struktuuride arendamise kaudu. Õpitava
sisu töötleb õppija lähtuvalt oma maailmapildist.
Õppijad
puutuvad kokku uue kogemusega, koondavad sellele oma mõtlemise ning
assimileerivad sellega oma varasemad kogemused. Seeläbi liiguvad nad
eemale vaimsest tasakaaluasendist ja struktureerivad oma mõtted
ümber, et luua uus mõte. Õppimine on õppija enda tegevuse
tulemus.
Õppija on konstruktivistlikus õppimiskäsitluses ise
aktiivne ja iseseisev ning valib tegevuse, edasiliikumiskiiruse ja
määrab hindamise. Õpetaja on toetaja, kelle roll on pigem suunata,
mitte anda valmisteadmisi.
Õpikeskkond on rikkalik, varieeruv ,
motiveeriv ning individuaalne.
Konstruktivistlikus
õppimiskäsituses rõhutatakse sotsiaalset konteksti ja teiste
inimeste kaasmõju õppimisele.
Õppijale
on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi. Õppimiskäitumise
hulka EI ARVATA organismi ja kesknärvisüsteemi kasvuga kaasnevaid
arengulisi muutusi.
2.
I. Pavlovi koerakatsetused.
Vene
füsioloog I. Palvlov märkas koerakatsetuste seerias, et loomadel
algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest,
kui katseruumi astus talitaja toidunõuga. Avastatud seduspärasust
hakati nimetama klassikaliseks
tingutuseks
ning seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks.
Niisiis oli toidupala näljasele koerale bioloogiliseks stiimuliks, mis
vallandas automaatselt kaasasündinud tingimatu refleksi (sülje eritus ). Algul oli toidpala andmisega samaaegselt toimuv kellukese helistamine neutraalne stiimul, mis ei kutsunud esile süljeeritust
ent mõni aeg pärast seda, kui vahetult toidujagamise eel iga kord
kella helistati, hakkas koeral sülge nõristuma juba ainuüksi
kellahelina peale, enne kui talle toitu oli toodud. Koera ajus oli
tekkinud seos kellahelina ja toidupala saamise vahel ehk teisisõnu
tingitud refleks .
Õppimise üheks ilminguks ongi see, kui mingist esialgu neutraalsest
stiimulist (nt kella helin) saab tingitud stiimul.
Biheivioristlik suund
Biheivioristide
arvates on inimäkäitumine seletatav reageerimisega kekkonna
märguannetele.
I. Pavlov – klassikaline tingimine (füsioloog, kelle tööd aitasid kaasa biheviorismile omaste ideede arendamisele)
J. Watson korraldas koos assistendi R. Rayner´iga eksperimendi väikese Albertiga. Eksperimendi tulemus – poiss hakkas kartma valget jänest.
Operantne (instrumentaalne) õppimine. E. Thorndike (katsed kassidega). Efekti seadus – reageeringud, millele järgneb tasu, kalduvad korduma.
Käitumise vormimine. Postiivne kinnitus – käitumise esinemissagedus suureneb. Negatiivne kinnitus – teatud käitumise sagedus suureneb, sest selle käitumise abil saab vältida soovimatuid tagajärgi. Frustreeriv tasumatus – käitumine väheneb, kuna soovitud tasu ei järgne. Karistus – väheneb käitumise sagedus.
Sotsiaalne õppimine
Sotsiaalne
õppimine ehk mudelõppimine tähendab õppimist eeskujude(mudelite)
jäljendamise ehk imiteerimise kaudu. Käitumismudelite
õppimine ja rakendamine ( Albert Bandura , mudelõpe). Vaadeldakse
keskkonnas esinevaid käitumismudeleid ja jäljendatakse sobivaid
(oluline just tagajärgede ihaldamine). Ühtlasi hinnatakse enda efektiivsust nende kordamisel – oluline eneseefektiivsuse tunne
(saan hakkama).
Õppimise
kognitiivsed käsitlused.
Rõhutatakse
inimese seesmist aktiivsust ja huvi. Õppimise konstruktivistlikud
mudelid toovad välja uute teadmiste ja skeemide aktiivse loomise.
10.
Isiksuse erinevad käsitlused. Erinevad intelligentsusteooriad.
Isiksus
Isiksust
saab määratleda püsivate käitumuslike ja psüühiliste omaduste
kogumina, mis sarnastes tingimustes sama isiku puhul tõenäoliselt
kordub.
Erinevad
lähenemised
- Psühhodünaamiline - S. Freud – lahendamata konfliktide mõju käitumisele; seksuaaltungi rõhutamine; psühhoseksuaalse arengu etapid ja fiksatsioon
- Tunnusjoonte lähenemine (trait theories) – inimest saab iseloomustada stabiilsete tunnusjoonte kombinatsiooniga. Gordon Allport ’i mõju – sõnavaraanalüüs, näitas, et inimest on võimalik iseloomustada piiratud hulga omadussõnadega. Raymond Cattell kasutas faktoranalüüsi ja leidis 16 isiksusefaktorit. Hans Eysencki bioloogiliste tunnusjoonte teooria kirjeldab kolme seadumust: ekstravertsus -introvertsus, neurootilisus , psühhootilisus. Suure Viisiku (Big Five ) teooria nimetab viis seadumust - avatus, kohusetunne /meelekindlus, sotsiaalsus (lahedus- seltsivus ), neurootilisus, ekstravertsus (autoriteks P. Costa ja R.McCrae).
- Kognitiiv-käitumuslikud teooriad rõhutavad isiksuse kujunemisel sotsiaalsete interaktsioonide olulisust. (A. Bandura, J.Rotter, W. Mischel). Inimesel kujunevad õppimise kaudu ootused keskkonna suhtes, mis hakkavad suunama tema käitumist. Käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha, milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele. Eduootus ja edukogemus teeb isiksuse positiivsemaks, kindlamaks, enesega rahulolevaks; kujunevad internaalsus-eksternaalusus (kontrollkeskme tüübid), õpitud abituse kujunemine. Elukogemuse tulemusel kujuneb kognitiivne stiil. Uuritakse isiku püsivaid tunnetusmalle.
- Humanistlikud teooriad kirjeldavad inimese unikaalsust ja arenemisvõimelisust (c. Rogers, A. Maslow). Inimene areneb madalama tasemete rahuldamiselt kõrgematele. Olulised on inimest ümbritsevad isikud ning nende suhtumine isikusse.
Isiksuse
mõõtmine a) objektiivtestid (võimaldavad saada vastuseid isikut iseloomustavate seikade ja omaduste kohta selliselt , et sõltumatud kolmandad isikud võivad kinnitada vastuste paikapidavust). Nt. MMPI
(Minnesota
Multiphasic Personality Inventory )
– isiksuse kallakute intensiivsuse uurimiseks (nt. hüpohondrilisus,
depressiivsus, hüsteerilisus, seksuaalhälbed jt.); b)
projektiivtestid – vastaja tõlgendab talle esitatud materjali, nt.
Rorschachi tindiplekitest, TAT ( temaatiline apertseptsioonitest, H. Murray ). Eeldatakse, et isik projitseerib isiksuse enda antud
tõlgendustesse, c) objektiive vaatlus, d) dokumentide analüüs,
e)käitumuslikud testid ja ülesanded.
Intelligentsus
avaldub võimena arutleda üldistavalt, lahendada probleeme ja õppida
kogemustest. Rõhutatakse võimet käituda efektiivselt. Vaimsed
võimed väljenduvad mõtlemis- ja arutlemisoskuses, mäletamisvõimes,
mõistmisvõimes, probleemide lahendamises, otsuste vastuvõtmises,
teadmiste rakendamise oskustes.
Sir
F. Galton (19.sajand) – arvas , et intelligentsus on seotud
sensoorse tundlikkusega ja leidis, et pärilikkusel ja keskkonnal on
mõju intelligentsusele. Pakkus välja ideid inimtõu aretamise osas.
1905
a. – Binet´ - Simone skaala (Prantsusmaa, õpiraskustega laste
välja selgitamiseks) – skaalaga said testijad kindlaks teha, kas
lapsed tulevad toime ülesannete lahendamisega, mille sooritab
edukalt iga samas vanuses keskmiste võimetega laps; selgitati vaimne
vanus (erinev kronoloogilisest vanusest ). Nt. 7-aastane laps X ei
suuda lahendada ülesandeid, millega saab hakkama keskmiste võimetega
6-aastane laps (X on intellektuaalses arengus mahajäänud); tõlgitud
Henry Goddardi poolt ning kasutati 1908 a. Ameerika laste puhul.
1916
a. – Stanford – Binet´ skaala (võeti kasutusele Ameerikas); Lewis M. Terman avaldas 1916 a. testi uue redaktsiooni, varustas
selle Ameerika laste piisavalt representatiivse valimi põhjal tuletatud normidega
- kommentaar: tõhus kognitiivse arengu mõõtmisvahend. Samas leitakse, et tegemist on skaalaga, mis suurel määral näitab koolivõimekust ja pöörab suurt tähelepanu verbaalsetele funktsioonidele.
1912
a. pakkus William Stern välja IQ mõiste
David Wechsler
– leidis, et Stanford-Binet’ skaala pole sobiv täiskasvanute
testimiseks.
1949
– Wechsleri skaala lastele (WISC)
1955
– Wechsleri skaala täiskasvanutele (WAIS)
I
Maailmasõja ajal loodi esimesed rühmatestid – armee alfa
(kirjaoskajatele) ja armee beeta testid (kirjaoskamatutele).
Kiirustestid.
Intelligentsusteooriad
20.
sajandil olid põhilisteks “ainuvalitsejateks” psühhomeetrilised
intelligentsuse testid. Psühhomeetrilises suunas on püütud välja
selgitada mõõdetavaid intelligentsuse faktoreid. Praktilisele
intelligentsusele hakati suuremat tähelepanu pöörama hiljem ja
võeti kasutusele protsessuaalsed testid, mis peavad hindama vaimseid
protsesse, mis käivituvad inimese arukal tegevusel,
probleemsituatsioonide lahendamisel.
Üldfaktoriteooria
(Charles Spearman) – on olemas üldine vaimne võimekus (g-faktor
ehk üldandekus), mis avaldub kõikides vaimsetes võimetes. Sellele
lisanduvad vaimsed erivõimed (s- faktorid , avalduvad spetsiifiliste
ülesannete täitmisel erivõimetena). S-faktorid on g-faktoriga suuremal v vähemal määral seotud.
Louis Thurstone pakkus välja idee esmaste
e
baasvõimete kontseptsiooni :
numbrilise teabega opereerimine, mäluvõime, arutlusvõime, sõnaline
voolavus, sõnaline mõistmisvõime, tajuvõime, ruumiline
ettekujutusvõime (visualiseerimisvõime).
Raymond
Cattell - voolav (probleemide lahendmise võimes ja mõtlemiskiiruses
väljenduv, areneb kuni 25. –30. eluaastani) ja kristalliseerunud
(väljendub omandatud teadmistes-kogemustes, arenemisvõimeline kõrge
eani) intelligentsus.
Robert Sternberg – viitab kolmele komponendile (triarhiline
intelligentsusteooria)
Uurimaks
pärilikkuse komponenti, on võrreldud lapsevanemaid ja lapsi,
õdesid-vendi, kaksikuid. Adopteeritud laste uurimused annavad
informatsiooni keskkonna rolli kohta kogupotentsiaali
realiseerumisel.
11. ARENG
Kõlbelise mõtlemise
arengus on L. Kohlbergi järgi 6
faasi, mis grupeeruvad kahekaupa 3 suuremaks perioodiks .
Enesekesksuselt
teiste heaoluga arvestamise suunas.
I Prekonventsionaalne
periood (3/4-10 a)
Hirm karistuse ees ja vajaduse suurus. 2) Reeglitest kinnipidamine
Otsustamisel lähtub sellest,
mida see otsus minu jaoks tähendab
II Konventsionaalne periood
(10-13 a)
Teiste arvamus. 4) Seadused ja kord.
Sotsiaalsele korrale
orienteeritud
III Postkonventsionaalne
periood (13-...
a)
5) Sisemine
koodeks. 6)
Üldinimlikud normid ja
väärtused.
Lähtub eetikaprintsiipidest.
Inimene satub vastuollu seadustega leides, et see on õige, eetiline.
Psühhosotsiaalse arengu astmed Eriksoni järgi:
Mänguiga: initsiatiiv vs süü (4-6 a)
Kooliiga : töökus/edukus või alaväärsus (7-11 a)
Noorukiiga: identiteet vs identiteedi hajumine /rolliähmasus (u 12-18 a)
Noorusiga: intiimsus vs isolatsioon (noorus, 18-...)
Täiskasvanuiga: generatiivsus/loovus vs stagnatsoon
Küpsusiga ( hiline täiskasvanuiga): terviklikkus (integraalsus) vs meeleheide
Lapse kognitiivse arengu staadiumid J. Piaget järgi
Areng toimub organismi füsioloogilise küpsemise ja keskkonna
vastastikusel toimel (kaasasündinud huvi; skeemid e. kognitiivsed struktuurid ; assimilatsioon , akommodatsioon)
1) Senso-motoorne periood (0-2a)
2) Operatsioonide eelne (Eeloperatsionaalne) periood (2-7a)
(egotsentrismi periood)
3) Konkreetsete operatsioonide periood (7-11a)
4) Formaalsete operatsioonide periood (12-....)
12.
Agressiivne käitumine on teist isikut kahjustav käitumine.
Agressiivne isiksus on isiksus, kellel on kalduvus agressiivseks
käitumiseks.
Agressioon võib olla füüsiline või psühholoogiline.
Agressiivsuse eskalatsioon: pilge –halvustamine-mõnitamine-ähvardus-sõim-vägivald.
Agressiivsusel on emotsionaalsed, motivatsioonilised ja
käitumuslikud komponendid.
Agressiivsuse teooriad, mis püüavad vastata küsimusele kuidas
agressiivne käitumine tekib:
Instinktiteooriad
Etoloogiline teooria ( Lorenz )
Psühhoanalüütiline teooria (Freud)
Mõlemale on ühine see, et agressiivsust käsitletakse kaasasündinud
instinktina. See tagab liigi kaitsmise ja säilimise ning
väljendub territoriaalsuses, piiratud ressursside eest võitlemises,
tugevamate isendite geenide edasiandmises.
Frustratsiooni-agressiooni teooria (John Dollard ja Neal Miller )
Inimene muutub agressiivseks teatud tingimustel nagu frustratsioon.
Kõige olulisemaks agressiivsete impulsside vallapäästjaks on
takistused eesmärgipärasel käitumisel.
Sotsiaalse õppimise teooria (Albert Bandura) – Kui
kõrvaltjälgitavad agressiivsed teod saavad positiivseid kinnitusi
siis võib ka vaatluse teel toimuv õppimine olla küllaltki
efektiivne (meelelahutuslikus kontekstis, nt filmis)
Isiksuse patoloogia
Isiksuse käitumise ja vaimse elu normi on lihtsam defineerida
normist kõrvalekalde või hälbe kaudu.
Üldiselt iseloomustavad normist väljalangemist 3 peamist
kriteeriumi:
- Nähtavuse harva-esinevus
- Sobimatus konteksti
- Isiklikud kannatused või vaevused
Kui kõik need 3 tingimust on täidetud, võib 9-l juhul 10-st
konstateerida ebanormaalset käitumist või seisundit .
Peamised psühhopatoloogiliste häirete liigid:
Ärevushäired (nt foobiad – agorafoobia, avatud paikade kartus ; klaustrofoobia, väikeste suletud paikade kartus;
bakterofoobia, bakterite ja nakatumiskartus; reptilofoobia, madude ja
sisalike kartus jms.)
Somatoformsed häired (nt hüpohondria, haiglaslik kartus oma
tervise pärast ja sellest tulenevad tegelikud vaevused)
Dissotsiatiivsed häired (nt identiteedi häired, isiksuse
kahestumine)
Meeleoluhäired (nt depressioon , bipolaarne häire oma
positiivse ja negatiivse tsükliga)
Skisofreenia (isiksuse des-organiseerumine, vaimuelu
lõhestumine, reaalsustaju moondumine, kohanemisvõime nõrgenemine
või hävimine. Sageli esinevad luulud, paranoilised jälitamis- ja
ohustamismaania, hallutsinatsioonid, sundmõtted, vaimuelu
ummikussejooksmine ja tahteelu häired)
Eemaletõmbumine ja eraklikkus
Nartsissism (haiglaslik eneseimetlus ja –armastus)
Antisotsiaalsed isiksusehäired – psühhopaatia või
sotsiopaatia
Sõltuvused (nt narkomaania , alkoholism)
Hoiakud
Hoiak
on isiksuse püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil.
Eristatakse suhtumuslikke,
sotsiaalseid hoiakuid (ingl k attitude ) ning sättumuslikke
hoiakuid – sättumusi (ingl k set).
Hoiak
on nähtus, millest sõltub käitumisliinide ja toimingute valik.
Kui
tahetakse muuta või suunata kellegi käitumist, on sellisel
kavatsusel lootust edule siis, kui suudetakse ennekõike muuta
vastavaid hoiakuid.
Hoiaku
kolmeks oluliseks komponendiks on:
Afektiivne
– mida isik tunneb hoiakuobjekti suhtes, kas ta hindab seda
positiivselt, neutraalselt või negatiivselt
Kognitiivne
– tõekspidamised ja arusaamad hoiaku objektist, tema objektiivne
määratlus
Käitumuslik
(konatiivne) – kuidas isik tegelikult reageerib hoiakuobjektile,
millised on tema toimingud selle suhtes.
Hoiakute
funktsioonid:
Motivatsiooniline
nähtus (kuulub
käitumist motiveerivate ja suunavate tegurite hulka)
Kognitiivne
funktsioon (inimene
püüdleb ennustatavuse ja korra poole, püüab asjadest ja
sündmustest luua kooskõlalist süsteemi).
Ekspressiivne
funktsioon: väljendab
isiksust ja kirjeldab tema omadusi, eelkõige väärtusi.
Kohastumuslik
( utilitaarne , instrumentaalne) otstarve:
seisneb selles, et sotsiaalselt soovitavaid ja aktsepteeritavaid
suhtumisi väljendades saame kasulikke reageeringuid teistelt
inimestelt ning meie sobivaid hoiakuid tasustatakse.
Kommunikatiivset
funktsiooni omades aitab hoiak suhelda ja teavet vahetada.
Mina-kaitse
(ego-kaitse) funktsioon:
hoiakud aitavad vältida meie eneseteadvuse ja eneseväärikuse
kahjustamist või vähendavad kahjulikke mõjusid.
Hoiakud
kujundavad meie maailmanägemuse, tõlgendused ja tõekspidamised
kooskõlas juba välja kujunenud tõekspidamiste ja eneseteadvuse
süsteemiga.
Hoiakud
annavad käitumisele kiiruse, järjepidevuse ja psühholoogilise
ökonoomia.
Hoiakute
mõõtmiseks erinevad meetodid, levinuim on hinnanguskaala (nt
„täiesti nõus“, „nõus“, „ei oska öelda“, „ei ole
nõus“, „kategooriliselt pole nõus“. Hoiakute muutmiseks on
erinevad veenmisvõtted.
Suhted
ja grupid:
Selleks,
et suhtlemine üldse tekkida saaks, peavad olema tagatud teatud keskkonnatingimused .
Algselt
võõraste inimeste vahel kujunenud meeldimissuhted tulenevad suurel
määral sellest, kuivõrd sarnased on inimeste hoiakud enne
tutvumist.
Kui
inimesed on juba vahetut sotsiaalset kontakti võimaldavates
tingimustes, siis hakkab rolli mängima väline
atraktiivsus
(ligitõmbavus, meeldivus, kütkestavus).
Intuitiivselt kalduvad inimesed partnereid valima omaenda atraktiivsusklassi või atraktiivsustüübiga inimeste hulgast (realismi printsiip ja hülgamiskartus)
Vastassugupoolte külgetõmbel on olulised need tunnused, mis rõhutavad soolist kuuluvust (nt naistel ümaramad vormid, peenem talje, suuremad silmad, nõtkus, naiselikud huuled jms; meestel laiad õlad, jämedakoelisemad näo- ja kehajooned, lõualuu ja põsesarnade tugevam areng, pikk kasv jms.)
Konformsus
Sotsiaalsete mõjude peamiseks
kontrollmehhanismiks on normid ehk sotsiaalselt õpitavad reeglid,
mis kirjutavad ette, mida inimesed tohivad või ei tohi teha teatud
tüüpsituatsioonides. Normidele vastav ja nendest kinni pidav
käitumine eeldab järeleandlikkust ja konformsust.
Konformsus
tähistab
tõekspidamiste või käitumise muutumist vastusena grupi survele või
ootustele olukorras, kus seda muutust otseselt ei nõutagi.
Mõõdukas annuses on konformsus sotsiaalsete suhete normaalseks
funktsioneerimiseks soovitav ja paratamatu. Oma äärmuses muutub
konformsus konformismiks kui isiksuse jooneks, mis on negatiivne.
Liigne toetumine teiste arvamustele ja absoluutne enda mina
allutamine teiste ootustele viitab selgrootusele ja potentsiaalsele
võimalusele, et järele antakse ka survele teha midagi inetut.
Konformsus on seda tugevam,
mida rohkem on survegrupis inimesi. Naised üldiselt
järeleandlikumad. Konformsust võib olla suhteliselt kerge lõhkuda,
kui leidub keegi, kes julgeb oma eriarvamuse välja öelda või
erinevalt käituda („kuningas-on-alasti“ efekt). Konformsus
sõltub ka kultuurilisest ja rahvuslikust foonist (totalitaarsetes
riikides ja kollektivismi-ideoloogia tingimustes on konformsus
tugevam. Anonüümseks jäämise võimalus vähendab konformsust,
kuid ei elimineeri seda täiesti. Mida suurem on olukorra ebamäärasus
ja mitmetitõlgendatavus, seda tugevamad on konformistlikud
tendentsid – peataolekus
järgitakse kergemini teiste soovitusi ja toiminguid.
Konformsuse allikateks on:
Püüd toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud suunistele ja normidele
Püüd meeldida kaaslastele ja ümbritsevatele inimestele
Püüd saada tasu sobiva käitumise eest ja vältida karistusi ebasobiva käitumise eest.
Sotsiaalsed grupid.
Grupp on kogum kahest või
enamast inimesest kes mõjutavad üksteist vastastikku suhtlemise
kaudu. Grupp on suhteliselt püsiva koosseisuga, mingite omaduste
alusel moodustunud.
Grupid jagunevad (1):
Tinglikeks e statistilisteks,
nt sotsioloogilise uuringu
tulemusel saadud mingi tunnuse alusel sarnane abstraktne inimrühm
Reaalseteks e loomulikeks
Grupid jagunevad (2):
Suurteks (nt rahvus, sugu, haridustase jne)
Lokaalseteks (asutus, elamu-kooperatiiv, ülikool)
Väikesteks
Gruppide veel üheks oluliseks
liigituseks (3) on:
Esmased grupid, mille liikmed suhtlevad vahetult, omavad emotsionaalseid suhteid ning enamasti samastavad ennast grupiga (nt perekond)
Teisesed grupid, mille raames inimestevaheline side ja suhtlus on lõdvemad ja juhuslikumad; teisese grupi liikmed ei pruugi mõnikord peale „tuttava näo“ äratundmist enam intensiivsemalt suhelda (nt aastaid samas juuksurisalongis kohtuvad inimesed)
Oluliseks on ka liigitus (4):
- Formaalsed grupid, mille struktuur ja sageli ka ametlikud rollid määratakse väljastpoolt ning mis on enamasti juriidiliseks isikuks või selle allüksuseks (nt erakond, asutus)
- Mitteformaalsed (informaalsed) grupid, mille kujunemine on stiihilisem, mille eripärad ja rollistruktuur tulenevad inimeste isiklikest omadustest ja milles kasutatavad sanktsioonid rolliootuste ja reeglite eiramise või rikkumise eest on psühholoogilist laadi ning mitteametlikud. Mitteformaalne grupp kujuneb enamasti ühiste huvide ja sarnasuse alusel.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 21 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-03-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
49 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
enfstein
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid