eesmärkidest Piaget; Ausubel, Neisser, seisukohti
- Õpetaja aktiivne, õppija passiivne. B huvitub käitumisest, mõõdetavatest suurustest. Õppimine peamiselt üksikute valmisteadmiste, käitumismudelite vastuvõtmise ja säilitamisena. Rõhk välise käitumise kujundamisel. Omandatud üksikud teadmised ei loo üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi. Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi? Kognitiivne õppimiskäsitlus (Ausubel, Bruner, Gagne, Kohlberg, Lewin, Piaget) Rõhutab inimese mõtlemise, teadlikkuse ja sellega seotult tegevuse arendamist. Inimkäitumise seletamisel toetutakse kõrgematele psüühilistele protsessidele - taju, mälu, fantaasia, mõtlemine, loovus. Õppimine meeldiv, eesmärgistatud. Õppimine on tunnetuslik protsess, milles õppija töötleb informatsiooni ja loob kognitiivseid struktuure, mis võimaldavad interpreteerida, organiseerida, säilitada ja reprodutseerida infot.
seotud · Meenutamise edukust saab tõsta, kui meenutamise tingimused viia sarnaseks meeldejätmise tingimustele (olukord, meeleolu) · Meenutamine on aktiivne konstreerimine (rekonstrueerimine) (nt Bartletti katsed, 1932) Meenutamist soodustavad tingimused · Üldistamise, aktiivse kasutamise efekt (mitte lihtne lugemine) · Üldistavad küsimused · Kaaslaste omavaheline küsimuste esitamine · Grupitööd, arutelud · Ennetavad struktuurid õppimise alguses (Ausubel) · Miks need meetodid töötavad? niiviisi seostatakse uus materjal olemasolevate teadmistega paremini ning uut on mällu salvestada lihtsam (tekib ka rohkem seoseid) niiviisi rikastatakse infot, lisades uusi võtmeid, mida hilisemal meenutamisel kasutada, õpitavale lisatakse ka tähendust Mõtlemine · Tavakäsitluses mõistetakse mõtlemise all erinevaid nähtusi · Mõtlemine on iga varjatud kognitiivne või mentaalne
32. Uurimuslik ja probleemipõhine õpe konstruktivistlike õppimisteooriate rakendusena. Bruneri vaated õppimisele ja metoodilised soovitused õppeprotsessi organiseerimiseks. (5.2) Bruner oli seisukohal, et vaid õpilase uurimuslik tegevus tagab tõelise huvi ja pühendumise õpitavatele probleemidele. Siiski ei kasutata avastuslikke ega uurimuslikke õppemeetodeid koolides kuigi laialdaselt. Ausubel (1963) ja Skinner (1968) analüüsisid seda ja jõudsid järgmistele järeldustele: 1) tõeline avastus leiab aset väga harva ja kui see juhtubki, tulevad sellega toime vaid motiveeritumad ja andekamad õpilased; 2) avastuslik õppimine on võrreldes vahetu õppematerjali õpetamisega ebakindel ja väheefektiivne; 3) avastuslik õppimine seab õpetaja ebamugavasse olukorda, kus ta peab probleemi lahenduse
ja hindamise õpetamistegelikkuses õpetaja kanda. Õppija on sellises käsitluses passiivne vastuvõtja ja justkui ei vastuta õppimise eest. Õppimise käigus omandatud üksikud teadmised ja oskused ei loo üldisemaid mõtlemis- ja teadmiste käsitlemisoskusi. Õppijat ei nähta uusi tegevusi ja lahendusi pakkuva mõtleva olendina, vaid toiminguid ellu viiva mehhanismina. Kognitiivne õppimiskäsitlus (Ausubel, Bruner, Gagne, Kohlberg, Lewin, Piaget) Kognitiivne lähenemine rõhutab inimese mõtlemise, teadlikkuse ja sellega seotult tegevuse arendamist. Inimkäitumise seletamisel toetutakse kõrgematele psüühilistele protsessidele - taju, mälu, fantaasia, mõtlemine, loovus. Õppimine on meeldiv, eesmärgistatud. Õppimine on tunnetuslik protsess, milles õppija töötleb informatsiooni ja loob kognitiivseid struktuure, mis võimaldavad interpreteerida, organiseerida,
kindlamini mällu salvestada ning sealt kvaliteetselt reprodutseerida. Tunnetusliku õppimise seisukohalt on parimaks lahenduseks see, kui tunni lõpul võetakse tunnis käsitletu lühidalt uuesti kokku ning uut tundi alustatakse eelmise tunni materjali lühikese kordamisega. Niisuguse lähenemise mõte pole mitte niivõrd kordamises, kuivõrd püüdes luua õpilase jaoks informatsiooni mõistmiseks ja säilitamiseks hädavajalikku tunnetuslikku struktuuri. D. Ausubel (1978) väitis, et õpetaja ülesandeks on ennetavate struktuuride kasutamine. See tähendab, et õpilasele tuleb uute teadmiste omandamiseks anda "kätte" tunnetuslik raamistus (sõrestik, struktuur), millesse õpilane saab pakutava informatsiooni paigutada. Ennetavad struktuurid tuleb hästi läbi mõelda, et neisse paigutuv info oleks hästi seostatav varasema ja ka uue lisanduva teadmisega ning informatsioon paigutuks hierarhiliselt (detailsem info kitsamate mõistete all ja
annaabi.ee 
