Üldajalugu (0)

Üldajalugu
1. Egeuse ehk Kreeta -Mükeene kultuur, õp. Inimene, ühiskond, kultuur, I osa, lk 91-100
Kreeka asub Balkani ps. ja seda ida poolt piirava Egeuse mere saartel. Mägine maa(ida- lääne suunalised). Ühendusteedeks meri, mille kaudu peeti sidet ka välismaailmaga. Seetõttu väga avatud muu maailma suhtes, teisalt sisemiselt killustunud. Kreeta asub Egeuse mere saarel.
1. Egeuse tsivilisatsioon (Kreeta-Mükeene kultuur) 2000-1000 eKr
1) Kreeta ehk Minose (minoiline) kultuur 2000-1500 (1400) eKr (Kreeta jt sealsed saared)

• Loojate etniline päritolu teadmata, kõige rohkem seostatakse neid Vahemere idaosa ümbruses elunenud indoeurooplaste eelsete põliselanikega. Minoilise kultuuri nimi pärineb legendaarselt (Kreeka müüdid) Kreeta kuningalt Minoselt. Kuna tollaste Kreeta elanike silpkirja pole suudetud dešifreerida, siis on selle kultuuri peamisteks allikmaterjalideks arheoloogilised allikad ning kreeklaste poolt kirja pandud müüdid.
  
• Lossikultuur- väljakaevamistelt leitud hiigelsuured ehitised (funktsioonid: majanduskeskused, laoruumid toiduainete hoidmiseks, usukeskused), millest kuulsaim Knossos. Lossidel puuduvad kindlustused .
  
• Labürint
  
• Kultuurikandjatel oma silpkiri ( lineaarkiri A)-Kuna pole teada kreeta kultuuri elanike keele päritolu, siis pole suudetud nende kirja veel dešifreerida. Savitahvlid
  
• Rahumeelne - pole leitud relvi , freskodelt puuduvad sõjad , valitsevad naiselikud jooned
  
• Härjakultus- Minotaurose legend, Adriane lõng
  
• Thera ( Santorini ) saarel toimunud vulkaanipurse. Umbes 1500 eKr toimunud looduskatastroof tõi enesega kaasa tõsise maavärina, lõuna suunas liikuva hiidlaine ning vulkaanilise tuha langemise Kreeta saarele , mis purustas ja kattis paksu tuhakihiga paljud minoilisele kultuurile nii iseloomulikud lossid. Sellele järgnes mandrilt tulnud kreeklaste ( ahhailased ) rünnak, kes allutasid kreetalased oma ülemvõimule.
  

2) Mükeene kultuur 1500-1100 eKr

• Arvatavasti u 2000 eKr jõudsid Balkani poolsaarele ka indoerurooplastest kreeklaste esivanemad , kes jäid küll oma kultuuritasemelt ja ühiskonna arengult minoilisest kultuurist maha, kuid tänu sõjavankrite kasutamisele saavutasid sõjalise üleoleku Egeuse mere piirkonnas. Umbes 1500 eKr vallutasid kreeklased (ahhailased) nõrgenenud Kreeta saare. Kreeklased võtsid allutatutelt üle minoilise kultuuri saavutused või kohandasid seda oma vajadustest lähtuvalt.
  

• Kultuuri kandjad, tänapäeva kreeklaste eelkäijad (ahhailased)
  
• Mükeenelased sõjakamad.
  
• Kindlustatud lossid (Kuulsaim Peloponnesose ps Mükeene loss), n-ö kükloopilised müürid, väravad Mükeene Lõvivärav.
  
• Lineaarkiri B- osatakse tänapäeval lugeda, majapidamisdokumendid
  
• Härjakultus
  
• Trooja sõda- Homerose eepos „ Ilias “ 19.saj lõpul tõestas Heinrich Schliemann , et Trooja linn eksisteeris päriselt.
  
• u. 1200 eKr purustati paljud keskused, Vahemere idaosas ulatuslikud rahvasteliikumised, 1100 eKr langes lõplikult uue sissetungi tagajärjel.
  

2.Ülevaade klassikalise Kreeka tsivilisatsiooni ajaloost, õp. lk 101-106
1) Tume ajajärk e. Homerose ajajärk u- 1100-800 eKr

• Tsivilisatsiooni kadumine, kultuuri allakäik, kirja ununemine
  
• Lossid purustati- doorlaste sissetungi tagajärg
  
• Hetiidid Väike- Aasias võtsid kasutusele raua, hakkas majandus arenema
  

2) Arhailine ajajärk u. 800- 500 eKr

• Orjandusliku korra väljakujunemine Kreekas.
  
• Lõplikult kujunevad välja Kreeka linnriigid Polised .
  
• Kreeklaste kolonisatsioon Vahemerd ümbritsevatele aladele .
  
• Tänu kultuurikontaktidele naaberaladega kujuneb välja kõrgetasemeline kultuur.
  
• Kasutusele tuli kreeka tähestik (võeti üle foiniiklastelt, kujundati vastavalt oma kultuurile)
  
• Teaduse ja filosoofia sünd. 600-500 eKr Aristoteles , Platon , Thales .
  
• Tekivad ülekreekalised usukeskused: Olümpia, Delfi.
  
• Olümpiamängud 776. eKr
  

3) Klassikaline ajajärk u. 500- 338 eKr

• Kreeka kultuuri arengu kõrgaeg
  
• Sokrates (460-399 eKr), Platon (427-347), Aristoteles (384-322)
  
• Kujuneb välja demokraatia Ateena linnas (450-430)
  
• Kreeka-Pärsia sõjad (490-479 eKr.)- Maratoni lahing 490 eKr,mille Pärsia haledalt kaotas.
  
• Kreeklaste kodusõda - Peloponnesose sõda (431-404 eKr)- Ateena vs Sparta. Ateena kaotas.
  
• Demokraatliku Ateena ja aristokraatliku Sparta vastasseis viis linnriikide võimuvõitluseni.
  
• Perioodi lõpul algas Kreekast põhjas asuva Makedoonia riigi esiletõus.
  
• Chaironeia lahing (338 eKr)- Philippos II juhitud makedoonlased ja Kreeka linnriikide vahel. Ateena ja Teeba väed said lüüa. Kreeka Makedooniale.
  
• Salamise lahing (480 eKr)- Merelahing . Pärsialased ülekaalus, 1200 laeva, kreeklastel 400. Kreeklased juhtisid pärslased lahesoppidesse, kus osad pärsia laevad karidele jooksid, kreeklased võitsid pärslasi.
  
• Ateena mereliit- Egeuse mere rannikul ja saartel paiknevad linnriigid. Rajati Pärsia- vastaseks võitluseks, kuid Ateena kehtestas seal ülemvõimu. Enamik liitlasi tasus liidukassasse andamit, mis võimaldas ateenlastel oma laevastikku täiustada.
  
• 
  

4)Hellenistlik ajajärk u. 338- 146 eKr (või 30 eKr)

• Hellenistlike riikide kujunemine, hellas- kodumaa (Kreeka)
  
• Kultuur levis (eriti itta ) tänu Aleksander Suure (Makedoonia) sõjaretkedele (334-326 eKr)
  
• Aleksander Suur (juhtis riiki 336- 322) oli Philippose poeg, kreeka kasvatus,õpetaja- Aristoteles
  
• Kreeka keelest maailmakeel
  
• Kreeka kultuuri, tsivilisatsiooni langus
  
• 146 eKr roomlased vallutavad Kreka põhiala
  
• Vahemere idaosa hellenistlike riikide allutamine Rooma ülemvõimule 30 eKr.
  
• 30 eKr langeb viimae Hellenismi riik (valitsejaks Kleopatra)
  

3.Riik ja ühiskond Vana-Kreekas, õp. Lk 107-114
Polis - sõltumatu, omavalitsemisel ja omakaitsel põhinev Kreeka linnriik , kus moodustati nõukogu ja poliitikaga tegeleti rahvakoosolekutel. Polise elanikud jagunesid kaheks:
a) kodanikud ja B) mittekodanikud .
Kodanikud : Täisealised vabad mehed, kellel oli kohus kaitsta riiki.
Mittekodanikud : Naised, võõramaalased ja orjad
Varanduslik tsensus : Kodanikuõigused said jõukamad inimesed.
Faalanks – Kreeka raskerelvastusega jalaväe tüüpiline lahingrivi.
Ühiskonna struktuur :

Talupojad – Tegelesid talutöödega

Linnaelanikud – Linnades elavad inimesed, kes ei tegelenud põlluharimisega

Käsitöölised – Väikesed töökojad ja elasid linnas

Aristrokraadid – Auväärse päritoluga suurmaaomanikud
Aristokraatia korral koondus võim aristokraatide (päritolult õilsate ehk suursuguste /kr k aristoi – õilis/ suurmaaomanike) kätte, ametnikud valiti nende hulgast. Selline valitsemisvorm leidis aset Kreeka tumedal ajajärgul. Säilis see näiteks ka Spartas, kus aristokraatlike perekondade seas võis veel omakorda eristuda kitsas rühmitus – nii kasvas aristokraatia üle oligarhiaks (oligarhia – vähemuse valitsemine, võmutsemine).
Ateenas 5. sajandil eKr kujunenud demokraatia puhul valiti nõukogu ning ametnikud kogu kodanikkonna ehk deemose hulgast.
Türanlikule valitsemisvormile oli omane ebaseaduslikult võimule tulnud ainuvalitseja võim, mis aga püsis väga lühikest aega. Türannia on aristokraatia ja rahvavõimu siirdevorm.
Sparta – Aristrokraatlik linnriik. Põhirõhk oli sõjaväeline . Sealt tuli palju tuntud sportlasi.
Ateena – Demokraatlik linnriik. Põhirõhk oli õppetöö peal. Sellest linnriigist tuli palju haritlasi, kuid samas vähe sportlasi ja sõdalasi.
4.Eluolu ja perekond Vana-Kreekas, õp. lk 115-119
Kreeka riikide ühiskond oli linnaline – kuigi enamik rahvast elas maal, täitsid linnad ühiskonna majandusliku, poliitilise ja suurelt jaolt ka usukeskuse rolli ning määrasid seega tsivilisatsiooni üldilme.Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli jalamil. Sõna akropol tuleb kreeka keelest: akros – kõrge; ja polis – linn; Otseses tõlkes „Kõrge linn“. Antiikajal oli akropol kõrgendikul või künkal asunud linna kindlustatud osa, kuhu sai ohu korral varjuda. Tuntuim akropol on Ateena akropol, kus asusid ka usutemplid.Vaatamata akropoli tähtsusele oli tegelik linnasüda koosoleku- ja turuplats agoraa. Nii akropolil kui ka all-linnas asusid jumalate templid.Linnamajad olid tavaliselt ühe- või kahekorruselised põletamata tellistest ehitised. Peaaegu alati oli neil väike nelinurkne siseõu, mis oli kogu majapidamise ja pereelu keskpunktiks.Vanade kreeklaste maja tähtsaim ruum oli andreion . Kreeka keeles MEESTE RUUM.Väljaspool linnamüüre asusid külad, talupoegade viljapõllud, oliivi- ja viinamarjaistandused, ja aristokraatide uhked maamajad. Maaelanikud olid linnaga tihedalt seotud, käisid seal turul, rahvakoosolekul ja usupidustustel.
Kitoon – Põlvini ulatuv õlgadelt kinnitatud ja vööga kokkutõmmatud riideese
Peamiseks toiduks olid puu- ja köögiviljad.
SPORT
Kreeklaste seas oli sport väga tähtsal kohal. Hinnati ilusat lihaselist keha. Sporti tehti Kreekas alasti ja sellepärast oligi spordiväljaku nimi gümanaasion („Alastioleku koht“) . Kuna spordi tegemine oli tähtsal kohal taheti peagi hakata sellel alal võistlema. Võistlustest enim kuulsust kogusid olümpiamängud. Need võistlused toimusid iga 4 aasta tagand Zeusi auks peetud pidustuste ajal. Alguse sai see traditsioon aastal 776 eKr. Olümpiamängudest ei tohtinud osa võtta barbarid ja naised. Olümpiamängude kavas oli maadlus , rusikavõitlus, erinevad jooksudistantsid (1 staadioniring), hobukaarikute võidusõit ja viievõistlus ( odavise , jooks, kettaheidi, hoota kaugushüpe ja maadlus).Kõige tähtsam oli siiski staadionijooks. Olümpiamängude võitjatest said kangelased ja nende auks püstitati kodukohas ausambaid. Paljudest võitjatest said riigimehed.
Kuna olümpiamängud said peagi tippsündmuseks ja kuna sinna pidid jõudma kõik inimesed, siis tehti olümpiamängude ajal olümpiarahu. Olümpias ei tohtinud relvasi kanda ega kedagi relva jõul minema ajada.
Naistel puudusid ühiskonnas kodanikuõigused ja iseseisvus . Seega nad allusid oma abikaasale, isale või mõnele teisele meessugulasele. Abielu tähtsaim ülesanne oli saada seaduslike järglasi. Abieludel oli ka oluline roll poliitiliste sidemete tekitamisel. Abielus tunded ei mänginud mingit rolli.
Monogaamsus- abielu ühe mehe ja ühe naise vahel.
5. Usk Vana-Kreekas, õp. lk. 121-127
.Kreeka mütoloogias oli Olümpos 12 peajumala elukoht. Legendi kohaselt tekkis mägi pärast seda kui jumalad võitsid titaane titaanide sõjas. Mägi on paljude mütoloogiliste lugude toimumiskohaks.
(Nime Olümpos päritolu pole teada. Tõenäoliselt on see indoeuroopa -eelset päritolu.)

• Zeus ( rooma mütoloogias  Jupiter ) – peajumal, taeva-, vihma- ja äikesejumal
  
• Hera (rooma mütoloogias  Juno ) – Zeusi naine ja õde, taeva- ja abielu jumalanna
  
• Poseidon (rooma mütoloogias Neptunus) – Zeusi vend, merejumal
  
• Hades(rooma mütoloogias  Pluto ) – Zeusi vend, allmaailmajumal
  
• Hestia (rooma mütoloogias Vesta) – Zeusi õde, kodukoldejumalanna
  
• Ares (rooma mütoloogias Mars) – Zeusi ja Hera poeg, sõjajumal
  
• Athena (rooma mütoloogias Minerva) – Zeusi tütar, tarkusejumalanna , lisaks õiguse- ja õiglusejumalanna ning linnade (eriti Ateena) kaitsejumalanna
  
• Apollon(rooma mütoloogias Apollo ) – Zeusi poeg, Artemise vend, valguse- ja ennustusjumal
  
• Aphrodite (rooma mütoloogias  Venus ) – Zeusi tütar, armastus- ja ilujumalanna
  
• Hermes (rooma mütoloogias Mercurius) – Zeusi poeg, teekäijate ja kaupmeeste jumal, ka jumalate sõnumitooja, mistõttu teda kujutati tiivuliste sandaalidega, heeroldikepiga ja reisikaabuga.
  
• Artemis (rooma mütoloogias Diana) – Zeusi tütar, Apolloni õde, jahi-, kuu- ja nõidusejumalanna
  
• Hephaistos(rooma mütoloogias  Vulcanus ) – Hera poeg, tule- ja sepatööjumal
  

Polüteism – usk mitmesse jumalatasse. Jumalaid on palju.
Antropomorfism – uskumus , et jumalad on inimese väljanägemisega ja et jumalatele on omased inimlikud pahed ja voorused .
Prometheus oli titaan , kes asus esimesi inimesi kaitsma. Esimesed inimesed olid nende legendi järgi jumalate poolt maast voolitud ja neil polnud midagi enda kaitseks. Prometheus valmistas inimkonda ette eluks, näitas neile kuidas tuld teha, süüa otsida jne Prometheus tükeldas inimeste ohverdusi jumalatele nii et jumalateni jõudsid ainult halvemad söögitükid (inimesed ohverdasid loomaliha ). Kui pettus ilmsiks tuli võttis Zeus inimestelt ära tule. Prometheus viis selle tagasi ning pärast selle välja tulemist aheldas Zeus Prometheuse Kaukasusesse kalju külge. Inimeste karistuseks saatis ta Maa peale ilusa kuid pahelise naisterahva, kelle tõttu tulid kõiksugu hädad inimestele.
Tempel – Madal kivist alus, kuhu peale toodi ohverdusi jumalatele. Altari oligi koht kus suheldi jumalatega, toodi ohvreid ja paluti teeneid. Ohvriteks olid loomad.
Delfi oraakel oli vanakreeka pühamu Delfis , kus inimesed käisid kogu Kreekast ja kaugemaltki saamas Apollonilt vastust küsimustele, mis neid vaevasid. Oraakliks nimetati ka vastust, mis jumalalt saadi.
Surmajärgsele elule eriti rõhku ei pööratud. Tähtis oli siinpoolne elu. Arvati et pärast surma on ülipikk logelemine Hadese sünges riigis.
6. Muistne Itaalia ja Rooma riigi algus, lk 155-162

Itaalia asub Appeniini poolsaarel, kuna selle poolsaare kallas ei ole eriti liigendatud, pole ka riigil häid sadamakohti, seega on kogu ühendus maismaad pidi. Toona oli riigi tekeks geograafilised olud väga head, kuid etniliselt oli kogu riigi territooriumil palju erinevaid hõime. Suurimaks hõimuks olid itaalikud, indoeuroopast sisserännanud hõim, kes jagunes veel mitmeks haruks. Kesk-Itaalias oli latiinide haru. Nende keelest sai hiljem Rooma riigi ametlik keel. Kuna Itaalia oli piiratud veega oli neil palju kokkupuuteid väljaspoolsete inimestega. Suurimateks mõjutajateks olid kreeklased. Kreeklased tõid Itaaliasse tähestiku, müüdid, jumalad ning algelise linnriikliku korra. Etruskid olid itaalikute kõrval teine suur hõim. Nende päritolu pole teada.Etruskid võtsid üle kreeka tähestiku ja kohandasid selle enda järgi. Seega saame nende kirja lugeda, aga keelt keegi ei oska. Etruskid olid head meresõitjad ja kaupmehed . Nendel tekkis 12 linnriigist lõdvalt seotud liit. Etruskid usukusid palju jumalaid ja usukusid surmajärgsesse ellu. Pikka aega olid etruskid võimsaim Itaalia hõim, kuid 5.saj eKr hakkasid nad vajuma Rooma riigi võimu alla.

Rooma linn tekkis Tiberi jõe tasandikule, 7 künka otsa. Küngastevahelises orus asus foorum – turu ja koosolekuplats . Järsunõlvalisest Kapitooliumi künkast sai kindluse asupaik. Linn olevat asustatud 753 aastal eKr (21.aprill). Pärimuse järgi rajas linna Romulus . Pärimus räägib kuidas Romulus ja Remus visati Tiberisse, emahunt kasvatas üles, hiljem leidis nad vana talumees ja pärast poole kukutasid nad oma vanaisa võimult ja hakkasid linna rajama. Tülis olles tappis Romulus Remuse. Nii saigi linn nimeks Rooma.
Ostia sadam asus Tiberi suudmes . 7 kuningat valitsesid linna nende hulgas ka Romulus, nad kõik olevat olnud ajaloolised isikud. Kuningas valiti rahvakoosolekul. Senat oli rahva eest seisev nõukogu. Klienteelsuhe - Vaene isik andis end rikka kaitse alla kliendiks, saades temalt maaala kuid pidades ise käima sõdades jne.
Ühiskonna struktuur
Rooma rahvas ( Populus Romanus)
3 Triibust (hõim)
10 Kuuriat (lähedane sugukond )
Gens (sugukond)
Familia (perekond)
7. Rooma Vabariigi aeg; õp. lk 163-170
510. aastal eKr kehtestati Roomas vabariik- 30 eKr- valitses senat ja ametnikud (2 konsulit )
387. gallide sissetung ( keldi hõimud ), vallutasid Rooma, roomlased maksid lunaraha ning said neist lahti.
Kesk-Itaalia mägismaal – hõimurühm samniidid (3 sõda).
265. eKr- kog Itaalia Rooma võimu all.
280. eKr kreeka kutsub Pyrrose appi, kes ütleb, et veel 1 niisugune võit ja me oleme kadunud- Pyrrose võit.
Patriitsid - põliste suguvõsade liikmed (esiisade järglased), kes võisid ainukesena olla riigiametnikud ja preestrid , teisi nimetati plebeideks. Plebeidel oli vähe õigusi ning nende nõudmise pärast lubati valida enda huvide kaitsmiseks eraldi ametnikud- rahvatribuunid.
450. eKr – Rooma I seadustekogu- 12 tahvli seadus.
287. moodustus ühtne rooma rahvas.
Põhja- Afrikas asuv Kartaago vs Rooma(3 sõda):

I Puunia sõda (264-241 eKr)- Kartaago kaotas

II Puunia sõda (218-201 eKr)- Hannibal (Kartaago kuulus väejuht) tungis üle Alpide Itaaliasse ja purustas Rooma väe Cannae lahingus („Hannibal on väravate ees“- kui ähvardab suur oht ja on vaja midagi kiiresti ette võtta) Oma võitu ei osatud ära kasutada ning Kartaago kaotab sõja.

III Puunia sõda (146. eKr)- Kartaago riik lakkab olemast. („Ma arvan, et Kartaago tuleb lõplikult purustada“) (Rooma vallutab samal aastal ka Kreeka- Impeerium Romanus )
Rooma- vabariik: senat, rahvakoosolekud , riigiametnikudehk magistraadid (2 konsulit)
Divide et impera !- Jaga ja valitse!- Rooma sõlmis vallutatutega igaga eraldi kokkuleppe. Roomavastase ühiserinde teket takistas:
a) alistumislepingud sõlmiti kõigi rahvastega eraldi
b) kõik rahvad alistusid eri tingimustel
c) roomlased ei hakanud oma tavasid peale suruma
Konsulid- juhtisid sõjaväge (12 auvahti)
Preetorid- tegelesid õigusemõistmisega (Konsuli asendaja )
Tsensorid- (5 a. )- korraldasid kodanike loendust
Kui riik oli ohus, siis kuni 6ks kuuks diktaator .
Rahvatribuunid- plebeid, õigus panna keeld riigiorgani otsusele.
Senat- valitsev riiginõukogu (eluaegne)
Rahvakoosolekud- kutsut kokku, et hääletada juhatava magistraadi ettepanekute üle.
Nobiliteet- patriitsid, jõukad plebeid
Vendade Gracchuste maareform- (Rooma riigi kõrgemad ametnikud, vennad; lex agraria- maareform)- Eesmärgiks takistada maade kuhjumist suurmaaomanike kätte. Üks perekond võis max 120 ha maad omada. Suur vastuseis suurmaaomanike poolt. Reform võeti vastu, vennad tapet, lõppuks kukkus reform läbi.
8. Rooma vabariigi langus ja varane keisririik ehk printsipaat, õp lk 171-178. romaniseerumine . Idaprovintsid ja lääneprovintsid ja nende erinevused, latifundium.
Rooma vabariigi languse põhjused:

Rooma riik oli väga suureks laienenud, mida ei saanud vabariiklike vahenditega valitseda . Paljud roomlased elasid provintsides ning ei pääsenud rahvakoosolekutele, mis kaotas seetõttu oma mõtte.

Sõdade tagajärjel laostusid talupojad. Kui saadeti sõjaretkedele, siis oldi talupidamistest eemal- läksid suurmaaomanike kätte. Latifundiumid -suurmajapidamised (orjatöö). Orjade töö polnud viljakas. Laostunud talupojad langesid proletaaride seisusesse .
Tehti reforme vabariigi päästmiseks:
1) Vendade Gracchuste maareform- (Rooma riigi kõrgemad ametnikud, vennad; lex agraria- maareform)- Eesmärgiks takistada maade kuhjumist suurmaaomanike kätte. Üks perekond võis max 120 ha maad omada. Suur vastuseis suurmaaomanike poolt. Reform võeti vastu, vennad tapet, lõppuks kukkus reform läbi.
2) Mariuse sõjaväereform- (Marius- tuntud poliitik ja sõjaväejuht 152-86 eKr) Rooma armee muudeti palgaarmeeks. Rooma andis sõjaväele kõik, mida nad vajasid. Palgaarmee ei olnud enam Rooma valitsejatele ustav, vaid oma otsestele ülemustele (see, kes maksis). Tekitas aastatel 100-30 eKr kodusõdasid.
Suurim kodusõja võitlus Marius vs Sulla (5 aastat). Sellel ajal võttis Sulla vägivaldselt Rooma Vabariigi oma ainuvõimu alla.
Vabariigi lõpuaastatel suurim orjade ülestõus, liider Spartacus (108-71 eKr), Mäss suruti maha ja Spartacus löödi risti.
60- 53 eKr – 7 aastane rahuperioon- Triumviraadi ajastu, Kolme mehe valitsemine. Ajutine kokkulepe Caesari(kuulus, sest alistas Rooma võimule Gallia ), Pompeiuse(kuulus omavallutustega Väike- Aasias ja Süürias), Craccuse vahel, viimane vaikis orjade ülestõusu maha. 53. aastal langeb Craccus Aasia sõjakäigul . 49- 48 uus kodusõda Roomas: Caesar vs Pompeius. Caesar hõivas oma vägedega Rooma ja purustas seejärel Kreekas toimunud otsustavas lahingus Pompeiuse väe. Põgeneda üritaud Pompeiuse tapsid tema senised toetajad. Et oma võimu seadustada, laskis Caesar end diktaatoriks nimetada. (Sealt pärineb Caesari lause: „ Liisk on langenud“- no way back )
Caesari diktatuur:
1) taastas rahu ja stabiilsuse
2) alandas makse

viis läbi kalendrireformi – Juliuse kalender (päikesekalender), seda täiendas 1582. aastal Gregorius XIII

kaardistas riigid

I ajakirjanduse väljaanne
**Preestrite üheks ülesandeks oli ka pidada kalendreid. 
Alguses oli Roomas oli alguses kasutusel kuuaasta (355 päeva – kuu oli 29.5 päeva). Aegajalt oli aasta 377 päeva.
Roomlastel algas aasta 1.märtsil. Siis asusid ametisse konsulid. 2.sajandil e Kr liikus aasta algus 1.jaanuarile, sest siis hakati konsuleid ametisse nimetama. 
Caesar viis läbi kalendrireformi. 45. aastal e Kr hakkas kehtima päikesekalender, kalendriaasta pikkus 365 ööpäeva. Kuna päikeseaasta arvestati 365,25 ööpäeva oli iga neljas aasta lisapäevaga aasta ehk liigpäevaga aasta. See kalender kannab nime Juliuse kalender või vana kalender. (1582. aastal teostas paavst Gregorius XIII kalendrireformi ja korrigeeris veidi Juliuse kalendrit, mis jäi päikeseaastast maha. Kasutusele tuli gregooriuse ehk uus kalender. Eestis kehtestati see alles 1918. aasta veebruaris .)
Roomlased nädalaid ei tundnud . Oli iga kuu 3 keskset päeva – kalendid, noonid, iidid . Kalendid – kuu esimene päev, noonid – kuu 5 päev, iidid – kuu 13 päev (välja arvatud märts, mai, juuni, oktoober – siis olid noonid 7 päev, iidid 15 päev).**
Suur osa Rooma nobiliteedist ei olnud rahul senati võimu langusega ja 44. eKr tapsid senaatoritest vandenõulased Caesari senati istungi ajal.
Caesari laused: „Ka sina, Brutus“, „ Veni , vidi, vici “- tulin nägin võitsin.
Sõtta kaks Caesari toetajat- Antonius ja Octavianus . Antonius toetas sealjuures hellenistliku Egiptuse riigi valitsejat Kleopatrat. Aastal 31. eKr sai Antoniuse laevastik Kreeka ranniku lähistel Octavianuselt lüüa. Marcus Antonius põgenes Egiptusesse, kus tappis enese koos oma toetaja ja armastatu Kleopatraga.
Octavianus pühitses ennast 27. aastal eKr keisriks ning võttis endale auime Augustus („auväärne“). Augustuse valitsemisaeg 30. eKr- 14 pKr. Kodusõdadele järgnes tema valitsemisajal pikk rahuperiood. Ta oli järjekindel ja tasakaalukas valitseja, kes suutis häid suhteid hoida nii Rooma lihtrahvaga kui ka kodusõdades vähenenud nobiliteediga. Ehkki Augustuse järglaste hulgas oli nii mõnigi julm ja ülekohtune valitseja, ei toonud see kaasa riigi nõrgenemist. 1. sajandi keskel vallutati suurem osa Britanniast.
Välise võimsuse tipule jõudis impeerium Traianuse valitsusajal (98-117 pKr), mil vallutati Daakia (tp. Rumeenia ) ja Mesopotaamia(need küll peatselt kaotati, kuid Rooma ülemvõim oli sellele vaatamata kindlustatud kõigis Vahemere maades). Riigi põhjapiir kulges mööda Reini ja Doonau jõge. Tervel sellel maa-alal kehtis nn Rooma rahu (pax Romana )- Rooma riigi tagatud rahu ja julgeolek. Niisugust sisemist korraldatust polnud siin kunagi varem nähtud ja selleni jõuti hiljem uuesti alles 19. sajandil.
Väliselt ei muutunud riigi juhtimises midagi, riik oli ikka res publica (avalik asi). Tegelikult hakkas võim koonduma ühe inimese kätte. Valitseja täitis üheaegselt mitmed ameteid ning kasutas sealset positsiooni ära. Nii oli Augustus aastaid konsul , tähtsamate provintside asevalitseja, rahvatribuun , liige senatis jne. Ta võttis endale aunimetuse princeps („esimene“)- auväärsema senaatori tiitel . Provintside asevalitsejana ja väepealikuna kandis ta ka imperaatori („käskija“) tiitlit. Caesari kasulapsena kandis ta ka tema nime, sellest tulebki sõna keiser ( klassikalises ladina keeles oli „Caesari“ hääldus „kaesar“)
Rooma impeerium loodi ja säilitati relva jõul. Mariuse reformi korraldus sai lõpliku kuju Augustuse ajal. Peamine väeüksus oli leegion . Augustuse ajast koosnes alaline sõjavägi 25 leegionist, mis paigutati riigipiirile. Itaaliasse jäid vaid Leegion koosnes 4500 -5000 mehest: põhiosa e. umbes 3000 meest raskerelvastusega, u. 1200 kergerelvastusega ja u. 300 ratsanikku.
Leegionjagunes 10 kohordiks, need omakorda manipuliks (150 sõdurit ) ja tsentuurioks (80 sõdurit). Armee isikkoosseis moodustati plebeidest- oma raha ja relvadega
Roomas olid kõik seaduste ees võrdsed. Kõigil oli õigus kohtuotsus edasi kaevata keisri endani, kes oli riigi kõrgeim kohtunik , kuid kes pidi ka ise seadustele alluma ja tegema otsuse lähtudes rahva kasust.
Rooma seadused kujunesid pika aja jookul, al. 5. saj eKr kehtestatud 12 tahvli seadusest. Rooma õigus põhines praktilisel kogemusel. Otsuse langetamisel võeti eeskujuks eelnevad sarnased juhtumid . Arvestati ka Kreeka seadusi ja kreeklaste riigikorralduse-alaseid põhimõtteid ja õpetusi. Keisririigi ajal hakati seda ulatuslikku õigusalast materjali süstematiseerima ja ühtlustama. Selle tulemusel moodustusid terviklikud seadustekogud ja kujunes selge juriidiline terminoloogia. Seega panid roomlased aluse õigusteadusele.
Vallutatud aladel ei surunud roomlased oma kultuuri ja kombeid teistele rahvastele peale. Poliitilise karjääri tegemine eeldas aga head ladina keele ja rooma tavade tundmist ning see eendas romaniseerumist (roomapärastumist) eriti provintside aristokraatide hulgas.
Majanduse ja ühiskonna arengu ningromaniseerumise ulatuse poolest jagunesid provintsid kahte rühma:

Ida provintsid

• Kreeka, Väike-Aasia, Süüria, Egiptus - muistne kultuur, jõukad linnad, arenenud majandus. Sealne keel- kreeka keel. Need olid keisririigi kõige jõukamad alad. Linnad säilitasid senise idapäraste joontega segatud kreekaliku välisilme ja kreeka keelel põhineva kõrgelt arenenud kultuuri. Ladina keel vähelevinud- kasutati vaid riigivalitsemises, õigusemõistmisel. Põllumajandus: väiketalupojad isiklikul või suurmaaomanikult renditud maal.
  

Lääneprovintsid

• Gallia, Britannia, Hispaania , Põhja- Afrika -jäid arengutaseme poolest Roomale alla (Põhja- Aafrikas oli Kartaago hiilgeaegadest levinud foiniikia päritoluga kõrgkultuur). Suuremad linnad tekkisid alles Rooma ajal, olid algusest peale roomalikud . Peamine keel- ladina keel. Lääneprovintsid jäid idaprovintsidele alla. Suuremad linnad läänes polnud võrreldavadki idaprovintside arengutasemega. Põllumajandus: peamiselt suured latifundiumid (orjatööl põhinev suurmaavaldus), oli ka väiketalupoegi, aga osatähtsus palju väiksem kui idas. Latifundiumite toodang müügiks nt varustasid Põhja- Aafrika latifundiumid leivaviljaga Rooma linna.
  

9. Hiline Rooma keisririik ehk dominaat , õp lk 211-215
3. saj tabas Roomat sügav kriis (sagedased verised riigipöörded)
Sõdurkeisrid- sõjaväelaste valitud väepealikud.
Diocletanius- (284.)keiser, kes suutis segadused lõpetada ning riigis korra jalule seada. Kehtestas 4 keisri koosvalitsemise, jagas maa 4-ks. Ta rajas tugeva reservväe, ratsaväe tähtsus suurenes. Vajaminevad sõdurid sai sundvärbamisel. Iga provints pidi oma panuse andma, pojad jätkasid isade elukutseid (ka sõdurid). Kesk-, Ida- Euroopast palgati armeesse germaanlasi- germaniseerumine ehk barbariseerumine.
Dominaat- (dominus- isand) – piiramatu võimuga keiser
Constantinus Suur- jätkas Diolectaniuse ümberkorraldusi (306-337 usuvabadus , kristlaste tagakiusamisest). Käskis rajada uue pealinna Konstantinoopoli.
Milano edikt -(313) oli proklamatsioon, mis kehtestas ristiusu Rooma riigis sallitud usuks . Nüüdsest peale olid kristlastel samad õigused nagu teiste religioonide järgijatel.
Milano edikt tulenes poliitilisest leppest, mille sõlmisid Mediolanumis (tänapäeva Milano) 313. aasta veebruaris keisrid Constantinus Suur ja Licinius.
Rooma riigi ida- ja lääneosade eraldumine süvenes kogu hilise keisririigi ajal. Viimasena ühendas riigi mõlemad pooled lühikeseks ajaks Theodosius Suur, kuid pärast tema surma 395. aastal jagunes impeerium lõplikult kaheks sisuliselt sõltumatuks osaks: Lääne- Rooma ja Ida- Rooma.
Suur rahvasteränne
Aasiast tungisid sõjakad hunnid sisse germaanlaste aladele, kes omakorda olid sunnitud tulema Rooma riigi territooriumile. Germaanlased, kes küll nime järgi olid Rooma liitlased tegutsesid keisritest sõltumatult, 410. vallutas üks germaani väepealik Rooma linna, Lääne- Rooma keisrid kaotasid võimu oma provintside üle. 476. aastal kuulutas germaani soost väepealik Lääne- Rooma keisri võimult kõrvaldatuks.
10. Usk Rooma riigis, õp lk 193- 196
Roomas oli tähtis erinevate kaitsevaimude kultus.
1) Nuumen – igale asjale omale jõud ja vägi.
2) Laar – esivanemate hing, igal suguvõsal oma. Kaitsevaim vanas majas .
3) Geenius – igale mehele omane kaitsevaim, sigivuse ja elujõu kehastus. 
4) Juno – kaitsevaim, kes soodustas abielu ja last sünnitamist. 
5) Penaad – kodukolde kaitsevaim, alati enne sööma asumist ohverdati talle toitu ja veini.
Riik ja religioon olid Roomas väga tihedalt seotud. Preestrid olid ühtlasi ka riigiametnikud. 
Preestriks valiti inimest terveks eluks. 
Kõiki kombetalitusi tuli täpselt täita, et saada jumalate heakskiit . Preestrid andsid inimestele nõu. 
 
Kõige olulisem preester oli pontifex maximus – ülempreester (keisririigi ajal kandis seda tiitlit keiser).Tp. Kannab seda nime Rooma paavst.
Pontifex – preester.
Flaamen – konkreetse jumala pühamu preestrid.
Augur – preester, kes tegeles ennustamisega.
Jumal Janus – kahe näoga jumal, üks vaatas tulevikku ja teine minevikku . Ta oli hea alguse ja hea lõpu jumal, ülemineku jumal. Ka iga kuu ja aasta algus pühendati Janusele. Siit ka aasta esimese kuu nimetus – jaanuar. Januse auks oli ka tempel. Templiuksed olid avatud ainult sõja ajal. Muidu olid suletud.
Animism- ( anima -hing)uskusmus, et igal asjal on oma hing (hing- nuumen)
Polüteism- usk mitmesse jumalasse
Rooma jumalate Panteon on kujunenud Kreeka jumalate mõjul – jumalate süsteem – panteon.
Roomas oli tunduvalt tähtsam jumalanna Vesta. Temaga seostati Rooma riigi õitseng, Rooma linnas paiknes tema tempel, kus paiknesid vestaarid. Templis oli tuli, mis ei tohtinud kustuda.
Roomlased võtavad suuresti kreeka jumalad üle.

• Zeus(rooma mütoloogias Jupiter) – peajumal, taeva-, vihma- ja äikesejumal
  
• Hera(rooma mütoloogias Juno) – Zeusi naine ja õde, taeva- ja abielu jumalanna
  
• Poseidon(rooma mütoloogias Neptunus) – Zeusi vend, merejumal
  
• Hades(rooma mütoloogias Pluto) – Zeusi vend, allmaailmajumal
  
• Hestia(rooma mütoloogias Vesta) – Zeusi õde, kodukoldejumalanna
  
• Ares(rooma mütoloogias Mars) – Zeusi ja Hera poeg, sõjajumal
  
• Athena(rooma mütoloogias Minerva) – Zeusi tütar, tarkusejumalanna, lisaks õiguse- ja õiglusejumalanna ning linnade (eriti Ateena) kaitsejumalanna
  
• Apollon(rooma mütoloogias Apollo) – Zeusi poeg, Artemise vend, valguse- ja ennustusjumal
  
• Aphrodite(rooma mütoloogias Venus) – Zeusi tütar, armastus- ja ilujumalanna
  
• Hermes(rooma mütoloogias Mercurius) – Zeusi poeg, teekäijate ja kaupmeeste jumal, ka jumalate sõnumitooja, mistõttu teda kujutati tiivuliste sandaalidega, heeroldikepiga ja reisikaabuga.
  
• Artemis(rooma mütoloogias Diana) – Zeusi tütar, Apolloni õde, jahi-, kuu- ja nõidusejumalanna
  
• Hephaistos(rooma mütoloogias Vulcanus) – Hera poeg, tule- ja sepatööjumal
  

Ennustuskunst võeti üle etruskidelt, seepärast seda kutsuti ka terminiga Disciplina etrusca. Sibülliraamatud- tuleviku ennustamise raamat, mis pärinevad kuningate ajast.
Augur- Vana- Rooma preester-ennustaja, kes ennustas auspiitside järgi jumala tahet.
Auspiits - lindude lennu jt. loodusmärkide vaatlus ning nende järgi ennustamine Vana-Roomas. Augurid ennustasid auspiitside järgi.
11. Ristiusu ehk kristluse tekkimine,; algkristlus. Õp. lk 198-200 (+vihik)

1. saj eKr allutati Rooma ülemvõimu alla ka Palestiina - Juudamaa (juutide piirkond, Palestiina Vahemere idarannikul) Pikka aega ei nõutud neilt rooma jumalate austamist ja ka Juuda valitsejatele jäeti esialgu nimeline iseseisvus ning koos sellega tavapärasest suuremad volitused oma maa siseasjade üle otsustamiseks. Juudid aga rahulolematud oma seisukorra suhtes ja ootasid Taaveti soost messiat- too pidi tegema lõpu iisraeli rahva hädadele, taastama muistse hiilguse ja kehtestama maapealse jumalariigi. Sellistes oludes tegutses 1. saj pKr rändjutlustaja Jeesus (juudi vaimulik, kes püüdis usku reformida). Jeesus ei pööranud niivõrd tähelepanu Moosese seaduste ja juudi usutavadele, rõhutas, et rikkus jne ei anna jumalariiki pääsemisel eelist, vaid eelis on pigem viletsail ja põlatuil, kes on valmis end siiras usus Jumala hoolde usaldama . See tagas talle pooldajad madalamatelt ühiskonnakihtidelt, aga ka juudi preesterkonna ja ülemkihi poolse vastuseisu . Aristokraatide nõudmisel lasi Juuda prokuraator Pontius Pilatus u. 30. a Jeesuse Jeruusalemma lähistel Kolgata mäel risti lüüa (ristiusu nimi). Pooldajate meelest oli Jeesus VanaTestamendi prohvetite ettekuulutatud messias ehk kreeka keeles christos („salvitu“)- s.t. Kristus. Hiljem peeti teda Jumala Pojaks, kesoli saadetud maa peale oma kannatuste läbi inimkonna patte lunastama.
Torino surilina on väidetavalt Jeesuse surnukeha katmiseks kasutatud lina, millele on seletamatul kombel tekkinud negatiivis inimkujutis. Surilina mõõtmed on 4,36×1,10 m.
Ristiusk kasvas välja judaismist, mis oli ainus teadaolev monoteism . (Kolgata tee- raske tee eesmärgi suunas)
Piibel :

Vana Testament - sama judaismis

Uus Testament- seda juudid ei tunnista; koosneb 4-st evangeeliumist: Matteuse, Lukas, Markus, Johannes
Ristiusu levikule aitasid kaasa järgmised asjaolud :
1) Rooma riigi salliv suhtumine religioonidesse (religioonipoliitika), vallutatud rahvaste usuellu roomlased reeglina ei sekkunud .
2) Ristiusu õpetus ise – põhimõte, et kõik on Jumala ees võrdsed, meeldis alamkihtidele. Jumalariik oli avatud kõikidele, mitte ainult juutidele.
3) Apostlite (Kristuse 12 jüngrid ) tegevus – nad rändasid mööda riiki ringi, rääkisid usust, panid aluse ristiusukogudustele ning võitsid poolehoidjaid. (Tuntumad on nt Peetrus - Roomas, paneb aluse rooma ristiusu kogudusele, Paavst Peetrus; Paulus - kärsitu, levitas Kreekas; Judas- Kristuse reetja)
4) Levikule aitasid kaasa ka Roomas levinud usundid. Erinevad usundid olid põimunud ja peaaegu kõigis neis usuti , et elu jätkuba ka pärast füüsilist surma.
Keisririigi alguses kiusati kristlasi taga, sest nad tunnistasid ainult ühte jumalat, nad keeldusid kummardamast Rooma paavsti ja olid polüteismi suhtes kriitilised .
Ristiusku tunnistab 313. a pKr Rooma keiser Constantinus Suur. Lõpeb tagakiusamine Rooma riigis. 391. aastal kuulutab Theodosius I Suur ristiusu ametlikuks usuks Roomas, hakkab antiikkultuuri hävitama ja keelustab 393. aasatl olümpiamängud.
Milano edikt (313) oli proklamatsioon, mis kehtestas ristiusu Rooma riigis sallitud usuks. Nüüdsest peale olid kristlastel samad õigused nagu teiste religioonide järgijatel.
Milano edikt tulenes poliitilisest leppest, mille sõlmisid Mediolanumis (tänapäeva Milano) 313. aasta veebruaris keisrid Constantinus Suur ja Licinius.
**Miks ikkagi hakati Roomas kristlasi taga kiusama (2 põhjust), paljud varakristlased, sh ka apostlid Peetrus ja Paulus, surid märtrisurma.

• Esimene põhjus peitud ristiusus endas. Ristiusk (nagu judaism , millest ta välja kasvas) monoteism (usk ühte jumalasse). Siit ka kristlaste sallimatus teistesse religioonidesse. Teiste religioonide esindajaid peeti paganateks. Paganad - kristlaste halvustav nimetus teiseusuliste kohta.
  
• Kristlus sattus peagi vastuollu Rooma poliitikaga. Nimelt kristlased kummardasid ainult ühte jumalat. Kuid sageli kuulutasid ka Rooma keisrid end jumalateks. Kristlased keeldusid aga keisrit kummardamast kui jumalat. Sellega on ka seletatav , miks Rooma keisrid kristlasi põlgasid. See suhtumine muutus alles Constantinus Suure ajal aastal 313, kui ristiusk lubati. 391. aastal aga kuulutati ristiusk Rooma valitsevaks usuks. Sellega tehti lõpp antiiktraditsioonidele, sh ka olümpiamängudele. **
  

12. Keskaeg Euroopas ja selle üldiseloomustus, õp (II osa), lk 7-9.
Keskaja mõiste ja selle ajaline piiritlemine (keskaja alguse ja lõpu probleem). Keskaja tähtsamad perioodid. Feodaaltsivilisatsiooni tunnusjooned.
Mõiste päritolu (etümoloogia) ja keskaja piiritlemine
Keskajaks nimetatakse ajalooperioodi, mis jääb antiikaja ja uusaja vahele. Ajaloo periodiseerimine antiik-, kesk- ja uusajaks ei ole kõikjal rakendatav, see kehtib ainult Euroopa, isegi Lääne-Euroopa puhul.
Euroopa ajaloo n-ö kolmikjaotuse võtsid esimestena kasutusele Itaalia humanistid . Nemad jagasid Euroopa ajaloo kolme perioodi:

• klassikaline tsivilisatsioon ehk antiiktsivilisatsioon (Vana-Kreeka ja Vana-Rooma)
  
• keskaeg (kasutati ladinakeelseid termineid medium aevum, media tempestas jm)
  
• uusaeg ehk moderne aeg (see oli aeg, milles humanistid ise elasid)
  

Näiteks kasutas seda mõistet Itaalia humanist , ajaloolane ja riigimees Leonardo Bruni (elas 1370-1444) 1442 . aastal ilmunud teoses Historia del popolo fiorentino ( Firenze rahva ajalugu). Üks esimesi humaniste, kes seda mõistet kasutas, oli veel paavsti bibliotekaar Giovanni Andrea Bussi (elas 1417-1475).
Itaalia humanistid kasutasid seda mõisted sageli halvustavas tähenduses, et vastandada ajajärku, kus valitses ristiusu kirik (seda nii poliitilises kui ka vaimses tähenduses) ja kus nende arvates sisuliselt midagi märkimisväärset ei tehtud, nende oma ajastule , see on taassünni ajastule, kus taas puhkesid õitsele teadus ja kunst (nagu kunagi antiikajal). Seepärast nimetasid nad keskaega veel ka pimedaks (tumedaks) ajaks – saeculum obscurum. Siit tuleb ka inglisekeelne termin dark ages , mida inglisekeelsetes ajalooõpikutes tihti kasutatakse.
Ajaline piiritlemine
Keskaja alguse ja lõpu suhtes üksmeel puudub. Kõige sagedamini peetakse keskaja alguseks aastat 476, kui võimult kõrvaldati viimane Lääne-Rooma keiser (Romulus Augustulus). Aasta 476 näiteks pidas keskaja alguseks eelpool juba mainitud Itaalia humanist ja ajaloolane Leobardo Bruni.
Keskaja alguseks peetakse ka aastat 313, kui ristiusk Rooma riigi lubati, aastat 330 (Rooma impeeriumi pealinn viidi Konstantinoopolisse) ja aastat 375, kui Aasiast tungisid Euroopasse hunnid ja ajendasid sellega suure rahvasterände.
Keskaja lõpp on erinevate rahvaste ajaloos erinev. Hispaaniakeelses maailmas peetakse keskaja lõpuks aastat 1492 (lõppes rekonkista /Hispaania tagasivallutamine islamiusulistelt/ ja Kolumbus jõudis Ameerikasse).
Sakslased peavad keskaja lõpuks reformatsiooni algust, aasta 1517.
Ajaloo kirjanduses 1453 – siis langes Konstantinoopol moslemite kätte ja Bütsantsi (endine Ida-Rooma) keisririik lakkas olemast.
Inglismaal peetakse keskaja lõpuks aastat 1485, kui lõppes Rooside sõda (Bosworthi lahing).
Eesti ajaloos algas keskaeg aastal 1227, siis lõppes meie muistne vabadusvõitlus. Keskaja lõpuks peetakse Eesti ajaloos Liivi sõja algust – 1558. Just Liivi sõda tegi lõpu Eesti keskaegsele poliitilisele jaotusele (kadusid Liivi orduriik, Saare-Lääne piiskopkond, Tartu piiskopkond).
Keskaja võib jagada kolme alaperioodi

• varane keskaeg – 476-1000;
  
• kõrgkeskaeg – 1000-1300 (1350)
  
• hiline keskaeg 1350-1453 (1500).
  

Feodaaltsivilisatsiooni tunnusjooned:

• teema võtab kokku katoliiklus ja feodalism
  
• Kristlaste ühiskond vanulik kõigi teiste uskude suhtes (muhamedlased, panagad, ketserid jt.)
  
• Keskaja vaimseks sisuks oli Jumala ja saatana, valguse ja pimeduse võitlus kristlase hinges
  
• Keskaeg kujutas endast mitte ainult usku, vaid ideoloogiat , mis mõjutas igapäevaelu.
  
• Feodalism kui ühiskonda korraldav normistik , mis reguleeris kahe vaba inimese, lääniisanda ja vasalli suhteid. Vasall sai oma isandalt sõjaliste teenete eest kaitset ja toetust
  
• Ühiskonna struktuuris eristusid oratores, bellatores, laboratores - „ palvetajad , sõdijad, töötegijad“(preestrid, sõdurid, talupojad). Sisuliselt jagunes nn kolmetoimne struktuur ajastu eripärast lähtudes: sõdijad ja need, kes sõdijaid ülal pidasid , kusjuures vaimulikel käis sõda inimese kõige suurema vaenlase saatanaga . See jaotus püsis kuni Suure Prantsuse revolutsiooni aegse kolme seisuseni ja muutus alles pärast tööstuspööret.
  
• Katoliiklik külaühiskond, valdavalt kirjaoskamatud (kirjapandud tekste asendasid suulised pärimused, mida põlvest põlve edasi anti, mõjutasid ka tekstide vahendusel tänapäeva kandunud kirjakultuuri)
  

Kõnealune ligi tuhandeaastane periood pani aluse läänemaailmale.
13. Frangi riigi kujunemine, õp (II osa) lk 22-31.
Rahvasterändamise ajajärgul oli frangi kuningatest kõige võimsam Merovingide sugukonnast pärinev Chlodowech, kes kuulus saali frankide hulka.
Chlodowech sai 481. aastal 15-aastasena kuningaks. Ta oli vapper , kuid julm sõjapealik. Merovnigide kuningasoo tunnusena kandis ta pikki juukseid. Aastal 486 vallutasid frangid tema juhtimisel suurema osa Galliast. 496. aastal astus ta ristiusku. Seda aastaarvu võibki pidada Frangi kuningriigi tekkeaastaks.
Võimule jäi Chlodowech kuni surmani 511. aastal. Tema nime ladinakeelsest kujust Clovis tuleneb Prantsuse kuningate nimi Louis. Chlodowech tegi pealinnaks Pariisi ja muutis kuningavõimu päritavaks. Tema ajal alustati saali õiguse kirjaliku seadustekogu koostamist. See oli frangi tavaõigus, mis pandi kirja ladina keeles ja mis hakkas kehtima kõrvuti Rooma õigusega.
Merovingid 5.-8. sajandil ja majordoomused
Chlodowechi surma järel jagati riik ta kolme poja vahel – frangi pärimisõigus nägi ette maa jagamist kõigi meessoost järeltulijate vahel. Merovingid olid kogu oma valitsemisaja hõivatud pärilusvõitlusega, mis sageli oli vägagi verine .
7. sajandist alates olid troonil nõrgad valitsejad . Seepärast on seda perioodi Frangi riigi ajaloos nimetatud laiskade kuningate ajajärguks. Kuninga võim nõrgenes, seda süvendas kuninga maavalitsejate ja ametnike – majordoomuste ehk kojaülemate ( maire du palais) – võimu kasv. 680. aastatel kujunes võimsaimaks nende seast Austraasia (tänapäeva Ida-Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa lääneosa) majordoomus Heristali Pippin (Pépin d’Herstal), kes valitses küll Merovingide soost kuninga nime, kuid tegelikult oli iseseisev.
Karolingid 8.-10. saj
Kuigi alates Heristali Pippinist on võim Frangi riigis tema järglaste käes, valitsevad formaalselt ikka veel Merovingid. Alles pärast kolmveerandi sajandi pikkust võimuolekut istuvad nad Karolingide nime all troonile.
Heristali Pippini sohipoeg Karl Martell (Charles Martel) (valitses 714-741); nimi Martell tähendab vanaprantsuse keeles vasarat. Tema loobus majordoomuse tiitlist ja võttis endale Frangi hertsogi tiitli .
Karl Martell võitis islamiusulisi 732. aastal Poitiers’ lahingus. Sellega pandi seisma araablaste edasitungimine Euroopas. Islamiusulised pöördusid tagasi Pürenee poolsaarele, kuhu jäid ligi 800 aastaks. Karl Martell sai aga Euroopa ristiusu päästjaks ja ta sünd tunnistati seaduslikuks.
Karl Martell teostas sõjaväereformi. Loodi raskerelvastuses sõjavägi ja talupoegadest eraldusid elukutselised sõjamehed, kes said oma teenistuse eest maad. See oli vältimatu, sest ratsamehe varustus oli kallis. Selle reformiga pani Karl Martell aluse rüütlite ratsaväele, millest kujunes keskaja olulisem väeliik. Taolise uut laadi sõjaväeorganisatsiooni loomine sai feodaal - ehk läänisuhete kujunemise peamiseks põhjuseks.
Karl Martelli poeg Pippin Lühike (Pépin le Bref; võimul 741-768) valitses samuti alguses Merovingide nimel., kuid 751. aastal kutsus ta kokku frangi ülikkonna ja laskis end frankide kuningaks valida. Seejärel pühitsesid piiskopid Pippini kiriklikult ametisse. Viimane Meroving saadeti kloostrisse .
Kirikuriigi tekkimine
Rooma allus tol ajal formaalselt Bütsantsile (Ida-Rooma riik), kuid Bütsantsi keisrid ei suutnud paavsti langobardide rünnakute eest kaitsta. Nüüd pöördus paavst abipalvega Frangi kuninga Pippini poole. 756. aastal võitis Pippin langobarde ja andis nende maid paavstile. Nii tekkis Kirikuriik – see on paavsti poolt ilmalikult valitsetav maa-ala.
Kõik see tugevdas veelgi frangi kuningate ja paavstide häid suhteid. Paavst pühitses Pippini uuesti kuningaks ja keelas frankidel valida endale kuningat mõnest teisest dünastiast. Seega seadustas paavst õiguslikult küsitava Karolingide dünastia.
Karl Suure keisririik
Frangi riigi kõige võimsamaks valitsejaks oli Karl Suur (Charlemagne; võimul 768-814), Pippin Lühikese poeg. Juba eluajal muutus see mees legendiks, teda peeti keskaja ideaalvalitseja kehastuseks. Võimule tulles ei osanud Karl lugeda ega kirjutada, aga rääkis ladina ja veidi ka kreeka keelt. Kirjaoskamatuks jäi Karl kuni elu lõpuni, mis polnud tolleaegses maailmas kuigi ebaharilik . Pärast Lääne-Rooma langust vähenes kirjaoskus . See tulenes osaliselt kultuuritaseme üldisest langusest, osalt aga ka asjaolust, et germaanlastel oli kombeks korraldada õigusasju suuliselt.
Perioodi 773-800 võin pidada Karl Suure sõdade ja vallutuste ajastuks. Ühtekokku korraldas ta ligi 50 sõjaretke ja nende tulemusena saavutas Frangi riik oma suurima ulatuse. Tekkis Karolingide impeerium.
800. aastal kroonis paavst Leo III Karl Suure Roomas keisriks. 812. aastal Aacheni lepinguga tunnistas Ida-Rooma (Bütsantsi) keiser Karl Suurt keisrina.
Keisririigi valitsemine
Frangi riik oli oma ulatuselt enam-vähem võrdne Lääne-Roomaga. Kuid seda riiki hoidis koos vaid Karl Suure isik. See tähendab, et riigil puudus seesmine ühtsus ja ka kindel keskus. Suurema osa ajast veetis Karl Suur oma lemmiklinnas Aachenis.
Provintsidesse nimetati ametisse asevalitsejad, keda kutsuti krahvideks (piirialadel markkrahvideks, mark – kindlustatud ääremaa). Need olid kuningale ustavad mehed, kes pidid silmas pidama riigi huvisid. Sidepidamine krahvidega toimus kuninga korralduste ehk kapitulaaride abil.
Karl Suur taastas läänes üle pika aja suure riigi keskse administratsiooniga. Seeläbi toimus läänikorra levimine kogu Frangi riigi territooriumil ja hiljem ka selle mõjualustel aladel.
Karolingide renessanss
Karl Suure aja kultuurielu elavnemist tavatsetakse ajalookirjanduses nimetada Karolingide renessansiks . See renessanss ei seisnud mitte uute ideede sünnis, vaid olemasolevate mõtete levitamises ja süstematiseerimises. Toimus kultuuriline ühtlustumine, ühtse teoloogia ja liturgia võidukäik kogu karolingide impeeriumi aladel. Karolingide renessanss tühistab esimest korda Lääne-Euroopa iseseisvat kultuurilist teadvustamist. Kuid selle aluseks jäi endiselt hilisantiigi kristlik ladina kultuur.
Näiteid Karolingide renessansist:

• Leidis aset kirjakeele ühtlustamine kogu Karolingide impeeriumi raames. Kirjaoskus saavutas tollases Gallias ja Germaanias suure leviku, ladina keel kui tollal läänes ainuvalitsev kirjakeel ühtlustus kiiresti, valitsevaks sai uus kirjakuju – Karolingide minuskel .
  
• Koolide rajamine. Aachenisse asutati õukonnakool haritud ametnike koolitamiseks. Selle eeskujul hakati kogu impeeriumis rajama toom- ja kloostrikoole.
  
• Antiikkultuuri väärtustamine. Karl koondas enda ümber õpetlasi kogu Euroopast. Eriti tugevalt mõjutasid teda Itaalia ja Rooma, aga Karli õukonda kutsuti õpetlasi ka Hispaaniast, Inglismaalt ja Iirimaalt.
  
• Arhitektuuri areng.
  

Frangi riigi lagunemine
Karl Suure loodud impeerium ei püsinud kaua. Pärast Karli surma sai troonile tema poeg Ludwig I Vaga (võimul 814-840). Juba eluajal jagas see mees riigi oma poegade vahel. See põhjustas aadli mässu ja kodusõda vendade vahel.
Selle võitluse ajast (aastast 842) pärineb Strasbourg’i vanne , milles nooremad vennad lubasid teineteist toetada võitluses vanima venna Lothari vastu. See leping on oluline kui vanasaksa ja vanaprantsuse keele vanim mälestis. Varem sõlmiti kõik lepingud ladina keeles.
843. aastal saavutasid Ludwig I Vaga kolm poega kokkuleppe. Sõlmiti Verduni leping. Selle alusel jagati Frangi riik kolme ossa :
- noorim poeg Karl Paljaspea (Charles le Chauve) sai Lääne-Frangi riigi ehk Francia Occidentalis.
- keskmine poeg Ludwig Sakslane (Louis le Germanique) sai Ida-Frangi riigi ehk Francia Orientalis.
- vanim poeg sai Kesk-Riigi, mis ulatus Põhjamerest üle Burgundia kuni Roomani. Talle jäi ka keisritiitel.
14. Ida-Rooma ehk Bütsants, õp (II osa) lk 15-22.
Bütsansti häving.Ida-Rooma ehk Bütsants
Kui Lääne-Rooma riik lagunes 476. aastal, jäi Bütsants ehk Ida-Rooma riik veel ligi tuhandeks aastaks püsima. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka.
Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime ( Byzantion ) järgi.
Bütsantsi territoorium 6.saj: Balkani poolsaar, Väike-Aasia, Põhja-Aafrika põhjarannik ehk Egiptuse põhjarannik, Kaananimaa ehk Vahemere idarannik, osa Taga-Kaukaasiast ehk Musta mere kaguosa, Krimmi poolsaare lõunaosa, Siinai poolsaar, Vahemere idaosa saared. See oli tekkinud Bütsantsi tuumikala.
Bütsantsi riigikeel oli kreeka keel.
Bütsantsi püsimajäämise põhjused:
1) Soodsad geograafilised tingimused- Riigipiirid, mida kaitsta vaja oli, olid lühikesed. Suure osa piirist moodustas meri, aga kuna barbarid ei olnud meresõitjad, ei tungitud merd pidi Bütsantsi. Riiki piirasid mäed ja kõrb.
2) Inimressursid- Bütsantsis oli väga palju vabu kohalikke (mitte germaanlasi nagu Lääne-Roomas) talupoegi, keda oli võimalik riigikaitsmise eesmärgil värvata sõjaväkke.
3) Materiaalsed ressursid - Rikkused liikusid ida poole, nagu ka kaubandus ja käsitöö. Sealsetelt kaupmeestelt ja käsitöölistelt oli võimalik koguda makse, sest nad olid rikkad. Maksudest saadud rahade eest võis piiri kindlustada ning armeed suurendada.
4) Riik jäi tähtsate kaubateede ristumiskohale, mis tuli majandusele kasuks.
Bütsantsi juhtimine:
Bütsantsi juhtis keiser ehk basileus , kellel oli piiramatu võim. Keiser määras ametisse patriarhi ehk kirikupea . Seega oli valitsejal ka kõrgeim vaimulik võim. Selle poolest erines Bütsantsi siseelu Lääne-Euroopas kujunenud olukorrast, kus kirikuvõim (Rooma paavst) oli ilmalikust võimust (erinevate riikide valitsejad) sõltumatu.
Bütsantsis oli ka senat, mis andis keisrile nõu. Senatisse kuulusid mõned ülikud ja senati liikmed määras ametisse keiser.
Alguses säilis Bütsantsis Roomas alguse saanud troonijärglussüsteem – keiser valis endale järglase ja tegi temast oma kaasvalitseja. Umbes 11. sajandil sai aga alguse abielule ja sugulussidemetele tuginev troonijärglussüsteem.
Kuna Konstantinoopoli igapäevaelus etendas hipodroom suurt tähtsust, jagunes selle elanikkond hipodroomiparteidesse (neid nimetati ka tsirkuseparteideks). Rahvas jagunes hipodroomi parteidesse vastavalt sellele, mis värvi kaarikuvõistkonda toetati.
Bütsantsi ajaloo üks kuulsamaid valitsejaid on olnud basileus (keiser) Justinianus I (valitses 527 – 565). Tema valitsemise ajal oli riigi üks õitsenguperioode.
Justinianuse I ajal saavutas Bütsants kõige suurema territooriumi: 534. aastal vallutati Pühja.Aafrika (purustati seal olnud vandaalide riik); 554. aastal ühendati riigi koosseisu suurem osa Itaaliast (purustati idagootide riik) ja paar aastat hiljem laienes Bütsantsi võim ka Hispaaniasse.
Justinianiuse ajal ehitatakse lõplikult välja ka Konstantinoopol, mis muutub Euraasia kõige võimsamaks linnaks. Tähtsaim saavutus arhitektuuri vallas on Hagia Sophia katedraali (Püha Tarkuse katedraali) ehitamine. Pärast seda, kui moslemid 1453. aastal linna vallutasid, muudeti see mošeeks.
Riigi teine keskus tekkis Põhja-Itaalias Ravennas, kuhu rajati San Vitale katedraal.
Teaduse vallas oleks suurimaks saavutuseks 4-osaline õigusdokument CORPUS IUS CIVILIS. See sisaldas Rooma õigust ja Justinianuse enda valitsemise ajal välja antud õigusakte.
Kodusõda Bütsantsis
Bütsantsi ajaloo üheks tähtsamaks sündmuseks on aastatel 726 – 843 toimunud kodusõda (ka pildisõda). Tüli puhkes ikoonide ehk pühapiltide pärast. Ikoonide (kreeka k eikon – pilt, kujutis) loomine oli Bütsantsis üks tähtsamaid tegevusvaldkondi.
Ikonoklastid – ikoonide eitajad, nemad tahtsid ikoonid kirikutest välja viia. Nende arvates pole jumalikke nähtusi võimalik kujutada; jumalikud nähtused on ülemeelelised, neid on võimalik vaid mõistusega (st ratsionaalselt) tunnetada. Ikonoklastid tegutsesid peamiselt Bütsantsi idaosas, kus araabiamaailma mõju oli suur. Tol ajal oli islam juba tekkinud.
Ikonoduulid (ka ikonofiilid), vastupidi, pooldasid ikoone.
Kodusõda lõppes küll ikonoduulide võiduga, kuid pärast seda kehtestati pühapiltide ehk ikoonide loomisele ranged reeglid.
Kirikulõhe ehk skisma .
Pärast Rooma riigi lõhenemist 395. aastal tekkis ka ristiusul kaks keskust – Rooma (siit sai alguse läänekirik ehk Rooma katoliku kirik) ja Konstantinoopol ( idakirik ehk Apostliku õigeusu kirik). Järgnevatel sajanditel erimeelsused pidevalt süvenesid.
Tähtsamad erinevused:
Teoloogias ehk usuõpetuses näiteks tõlgendati erinevalt ristiusu ühte tähtsamat mõistet kolmainsust. Läänes oldi seisukohal, et Püha Vaim lähtub nii Isast kui ka Pojast. Idas oldi seisukohal, et Püha Vaim lähtub vaid Isast.
Erinevused jumalateenistuste läbiviimisel: läänekirikus said armulaual ilmalikud vaid leiba, idakirikus said armulaual ilmalikud nii leiba kui ka veini; läänekirikus pakuti armulaual hapendamata leiba, idakirikus hapendatud leiba; läänekirikus tehti ristimärki 5 sõrmega, idakirikus 3 sõrmega; läänekirikus olid jumalateenistused vaid ladina keeles, idakirikus lubati jumalateenistusi ka kohalikes keeltes; läänekirikus oli vaimulike suhtes abielukeeld ehk tsölibaat, idakirikus kehtis tsölibaat vaid munkade suhtes.
1054. aastal puhkes kirikutüli nii suureks, et Rooma paavst ja Konstantinoopoli patriarh panid teineteist vastastikku kirikuvande alla. Seda aastat peetaksegi aastaks, mil kirikulõhe ehk skisma sai lõplikult teoks. Nii kaks ristiusu kirikut – Rooma katoliku ja Apostliku õigeusu (ortodoksi) kirik.
Bütsants langes 1453. aastal langes, kui riigi pealinn Konstantinoopol vallutati Osmanite riigi poolt.
Ristisõjad
Läänekiriku ehk Rooma katoliku kiriku õhutatud sõjad mittekristlaste ja ketserite vastu.
Põhjused:

• ametlikult põhjendati ristisõdu vajadusega vabastada Püha maa (Palestiina) mittekristlaste (moslemite) võimu alt.
  
• Ristisõdade põhjuseks võib veel pidada läänekiriku soovi oma võimu laiendada ja nõrgendada idakiriku positsioone.
  
• Kiriku soov leida mässumeelsetele feodaalidele mingi tegevus.
  

Üldse toimus kaheksa ristisõda pluss lasteristisõda aastal 1212 . Ristisõjad toimusid ajavahemikus 1096 – 1270.
Neist kõige tulemuslikum oli 1. ristisõda aastatel 1096 – 1099. Selle käigus õnnestus vallutata püha linn Jeruusalemm. Lähis-Idas loodi isegi kristlikud riigid: Jeruusalemma kuningriik , Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond. Tõsi, nende eluiga eriti pikk ei olnud.
Ülejäänud ristisõjad nii tulemuslikud enam ei olnud. Tuntud on ka 4. ristisõda, mis toimus aastatel 1202 – 1204. Nimelt 1204. aastal vallutasid ristisõdalased Konstantinoopoli ja rüüstasid seda linna.
Ristisõdade tähtsus:
Positiivne on see, et idamaadest jõudsid Euroopasse mitmed teaduse- ja kultuurisaavutused. Tol ajal olid idamaad Euroopaga võrreldes palju arenenum piirkond.
Veel elavdasid ristisõjad kaubandust Vahemerel, mis pani aluse Itaalia linnade õitsengule.
Negatiivne oli aga see, et hukkus palju inimesi ja hävitatid kultuuriväärtusi (näiteks 1204. aasta Konstantinoopoli rüüstamine).
15. Feodaalsuhete kujunemine; õp (II osa) lk 33-37.
Keskaja inimene elas ühiskonnas, mis koosnes paljudes väikestest kollektiividest ja põhines isiklikel lepingutel. Valitsev majandusviis oli naturaalmajandus .
Naturaalmajandus on majandus, milles saadusi ei toodeta vahetamiseks, vaid isiklikuks tarbimiseks. Naturaalmajandusele vastandub kaubamajandus.
Sellest tingitult olid piirkondadevahelised sidemed nõrgad ja riiki ühendavad majandussidemed praktiliselt puudusid.
Feodalism- kitsas tähenduses feodaali- vasalli suhted e. vasalliteet; laiemas mõistes tähistab see keskaegset feodaalühiskonda (vasallisuhted, mõisamajandus , pärisorjus, seisuslik hierarhia ja katoliku usk); 18. ja 19. saj. tingimustes aga agraarseisuslikku ühiskonda. (Üks isik, vasall, andis ennast võimsama isiku, senjööri kaitse alla)
Feodalism klassikalises mõistes kujunes välja Merovngide ja Karolingide ajal Frangi riigis. Feodaalsuhete kujunemise peamised põhjused olid:

• vajadus luua uut laadi sõjaväeorganisatsioon
  

vajadus luua stabiilne võimusüsteem.
Tekkepõhjused :

Karl Martelli sõjaväereform: et luua ratsavägi, anti sõjameestele maa koos talupoegadega, kellelt kogutud maksude eest sai soetada vajaliku varustuse. Nii kujunes rüütlite kiht. Lõplikult kujunes läänikord välja Karl Suure valitsemise ajal.

Vajadus luua stabiilne võimusüsteem: Rooma riigi lagunedes kadus Gallia aladelt ametnikele tuginev administratsioon. Uue impeeriumi loomisel tuginesid käskude, seaduste elluviimine vasalliteedi abil seotud meeste toetusele. Selle eest pakkus kuningas kaitset. Moodustus läänipüramiid ehk feodaalne hierarhia.
Feodaalne hierarhia:
1) Kuningas ehk süserään
2) Suurfeodaalid ehk senjöörid ( hertsogid , krahvid, vürstid, markiid, parunid )
3) Väikefeodaalid (rüütlid).
Läänisuhte tunnused:

• lepinguline – kummalgi poolel olid oma kohustused; nende täitmatajätmise korral vasallisuhe katkes (läänistaja andis maa ja pakkus /läänimehele/ kaitset, läänimees pidi andma ustavusvande ja täitma teenistuskohustusi);
  
• hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgemal,
  
• isikuline – kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall.
  

Maavalduste kategooriad:
Domeen - kuninga maavaldus
Benefiits- esialgne lään,maavaldus ilma pärandamisõiguseta.
Feood- pärandamisõigusega lään (al. 9.- 10. saj.)- selle tagajärjel jäi kuninga domeen väiksemaks, sest vasalli surma järel ei läinud maavaldus enam kuningale tagasi, see tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes.
Alloodideks- maavaldus, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes.
Läänistamise protseduuri nimetati investituuriks, kus vasall tõotas ustavust oma läänihärrale ja läänihärra lubas vasallile kaitset ja maad.
Lisaks läänidele jagati ka immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone anti vasallile.
Kogu keskaja vältel lähtus mingi maavalduse valitsemine suurel määral mõisatest, seega oli mõisamajandus feodaalkorra lahutamatuks osaks.
Mõisapidamissüsteemid:
- Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus
Kogu maa jaotati talupoegade vahel ära – eksisteerisid vaid talupõllud. Feodaalil reeglina oma majapidamine puudud. Iga talupoeg pidi kasutatava maa eest renti maksma. Mõnel pool näiteks pidi ta osa saagist ( loonusrent ). Aja jooksul hakati üle minema raharendile.
Kõik koormised olid kindlaks määratud ja need olid seotud maaga, mitte talupoja isikuga . Maad ei saanud vabalt osta ega pantida.
-Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus
Talupoegadele ei jagatud kogu maad ära. Talupojad said kasutada vaid üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte ja sinna tekkisid mõisapõllud. Talupojad pidid maa eest tasuma teorenti – s.t nad pidid mõisapõldudel töötama ja selle eest said harida ka oma maid; lisaks kehtis paljudes kohtades veel loonusrent – talupoeg pidi mõisnikule loovutama osa saagist.
Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Nii hakkas kujunema pärisorjus. Orjusest erineb pärisorjus selle poolest, et pärisorja ei võinud mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Mõisnikul oli ka pärisorja karistada – kodukariõigus.
Kahe süsteemi (rendiärrus ja mõisahärrus) vaheline eraldusjoon kulges mööda Kesk-Euroopat, täpsemalt mööda Elbe jõge. Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus oli valitsevaks Lääne-Euroopas, pärisorjuslik mõisamajapidamine ehk mõisahärrus Ida-Euroopas. Seega oli Euroopa jagamine lääneks ja idaks ka majanduslikult põlistatud.
Kuna suhtumine maasse ja seeläbi ka oma töötulemustesse oli kummagi süsteemi puhul erinev, siis mõjutas see jaotus tugevalt ka ida ja lääne majanduslikku arengut. Nii toimus Lääne-Euroopas pärisorjuse kaotamine tunduvalt varem, kuna selle säilitamiseks puudusid majanduslikud vajadused. Inglismaal ja Hollandis kaotati pärisorjus juba 17. sajandil, Prantsusmaal revolutsiooni käigus 18. sajandil, Lääne- ja Lõuna-Saksamaal samuti 18. sajandil.
Seevastu Ida- ja Kesk-Euroopas põlistas teorendisüsteem vanad suhted pikaks ajaks ja nendest loobumine oli väga valuline, mitmeetapiline ja nõudis suurt võitlust. Kuid ka pärast pärisorjuse juriidilist (õiguslikku) kaotamist jäi teorent pikaks ajaks püsima. Näiteks Eesti- ja Liivimaal kaotati pärisorjus õiguslikult 1816. ja 1819. aastal, teorent keelustati aga alles 1868. aastal.
16. Araablased ja islami teke, õp. (II osa) lk 57-61
Araablaste pemine elupaik Araabia ps. Kõrb => tegeleti rändkarjakasvatusega (beuiinid-rändkarjakasvatajad) ja oaasides põlluharimisega- datlipalm (fellah)
Läänepoolsetel aladel Punase mere ääres olid kaubateed, mis viisid põhjast lõunasse. Kaubateedele oli tekkinud kaks olulisemat linna: Meka ja Medina.
Algselt araablased polüteistid, kummardati paljusid jumalaid. Esialgu Allah ainult üks paljudest. Tähtsaim kultusobjekt enne islami teket oli kaaba kivi (must kivi), mis oli müüritud Kaaba templi seina. Arvatakse, et selle puhul on tegemist meteoriidiga.
Meka ja Kaaba tempel olid olemas juba enne islami teket. Sinna korraldati juba varem palverännakuid.
Islam tekkis 7.saj. Rajajaks Muhamed (u 570 – 632), jäi orvuks. Töötas nii karjusena, karavani saatjana, viibis Araabia ps väljas, Vahemere idarannikul. Siis puutus kokku ka judaismi ja kristlusega, kuid ususliste küsimuste vastu hakkas huvi tundma alles oma 40-ndates.
610. aastal sai Meka lähedal jumalalt Allahilt esimese ilmutuse. Seda aastat võibki pidada islami tekkeaastaks. Allah oli Muhamedi välja valinud oma prohvetiks ja käskis sõnumit edastada teistele. Esialgu kõik, mis ta rääkis, tekitas umbusku ja vaenu .
Mekas tekkis Muhamedi vastu vastasseis. 622. aastal oli ta sunnitud põgenema Mekast Mediinasse. Seda aastat peavad moslemid ja islami tunnistajad oma ajaarvamise alguseks.
Mediinas lasi ta püstitada Allahi maja ehk mošee, kus ta hakkas usku jutlustama, mis peagi leidis palju poolehoidu. Hõimude toel pöördus Muhamed 630. Mekasse tagasi. Seal ta n-ö puhastas Meka. Kõik see, mis varem oli olnud, kadus. Ka Kaaba tempel, mis varem oli olnud paljude jumalate teenimiskoht, muutus ainult Allahile pühendatud paigaks.
Uus usk pääses võidule kiiresti. 632. aastal, kui Muhamed suri, oli ta uue usu abil ühendanud enamiku Araabia poolsaare hõimudest. Lisaks pani ta aluse ka araablaste ühtsele riigile.
Islami tähtsaim pühakiri on Koraan . See koosneb 114 peatükist ehk suurast. Täpselt nii palju ilmutusi olevat Muhamed Allahilt saanud.
Islami 5 tugisammast:
1) Usutunnistus (on vaid üks jumal Allah)

2) Palvetamine 5 korda päevas (päikesetõusu ajal, keskpäeval, hilisel pärastlõunal, päikeseloojangul ja kesköö paiku)
3)Paastumine. See toimub islami kalendri 354-päevase kuuaasta 9. kuul ehk ramadaani ajal. 9. kuul olevat alguse saanud koraan. Koidust loojanguni hoiduvad islamiusulised söögist, joogist ja kehalistest naudingutest.
4)Annetamine vaestele (väidetavalt 2,5% sissetulekutest)
5)Hadž ehk palverännak Mekasse. Vähemalt kord elus.

Islami sektid:
Tekkisid pärast Muhamedi surma 632. aastal. Tüli tekkis küsimuses, kes on prohveti järglane, kes peaks saama moslemite ja islamiriigi juhiks ehk kaliifiks.
1. Suur osa moslemeid valis kaliifiks Muhamedi sõbra, tema lemmiknaise isa Abu Bakri. Neid hakati kutsuma sunniitideks. Täna on moslemitest u 90% sunniidid . Nemad tunnistavad ka sunnat (siit sekti nimetus). (Sunna – Muhamedi elu ja tegevust kajastav pärimuste kogum. Sunniidid peavad sunnat koraani järel tähtsuselt teiseks teoseks.)
2. Väiksem osa moslemeid arvas , et kaliifiks peaks olema Muhamedi väimees Ali. Neid hakati kutsuma šiiitideks. Täna on umbes 10% moslemitest šiiidid.
Šariaat on koraanile tuginev islamiõigus – usu- ja moraalinormide kogum (keelatud on sealiha, alkohol , hasartmängud; halvasti suhtutakse liigkasuvõtmisesse).
Araablased on eurooplastele andnud:
1. Numbrisüsteem ja arv 0 (araablaste kaudu Indiast )
2. Mitmed antiikfilosoofide teosed jõudsid Euroopasse läbi araablaste, näiteks Aristotelese teosed.
3. Malemäng (araablaste kaudu Indiast).
4. Paber, astrolaab ehk tähekõrgusmõõtja, kompass (kõik araablaste kaudu Hiinast).
5. Meditsiinisaavutused. Ibn Sina (Euroopas tuntakse teda Avicenna nime all) teosed, ta koostas „Arstiteaduste kaanoni“, kus püüdis selgitada erinevate haiguste olemust ja põhjuseid. ja mille Euroopa õpetlased üle võtsid (ise)
6. Araablased koostasid tolle aja tuntud maailma kohta maailmakaarte, mille Euroopa üles võttis (Põhja-, Ida-Aafrika, Euroopa, Aasia – tuntud kartograaf Al Idrisi (XII sajand) kirjutas raamatu, kus kirjeldas mitmeid piirkondi.
7. Püssirohi (araablaste kaudu Hiinast).
Antiikajaga (Rooma ajaga) seotud ütlused, mida ka tänapäeval sageli kasutatakse:

• „Haned päästsid Rooma!“ – 387. a e Kr, kui gallid (rahvas, kes elas Apenniinide põhjaosas ja tänapäeva Prantsusmaa aladel) tungisid Rooma, õnnestus neil linn vallutada. Vabaks jäi vaid linna hästi kindlustatud osa – Kapitoolium . Ühel ööl üritasid galli sõjamehed Kapitooliumi künkale ronida, et seal asuvad roomlaste väeüksused purustada. Ettevõtmine nurjus, sest ootamatult hakkasid Kapitooliumil olevad haned häälitsema ja nende kisa äratas Rooma sõdurid. Tänapäeval kasutatakse seda väljendid kontekstis, kui mingi juhuslik, ootamatu vahejuhtum aitab meid raskest olukorrast välja.
  

• „Häda võidetuile!“ 387. a e Kr gallide sissetungi ajal Rooma piirati Kapitooliumi
  

Küngast 7 kuud. Siis hakkasid gallide laagris levima haigused. Veel said gallid teada, et nende endi kodumaale on tunginud röövvallutajad. Nii alustati roomlastega läbirääkimisi piiramise lõpetamise tingimuste üle. Saavutati kokkulepe, et roomlased annavad gallidele 1000 naela (1 Rooma nael = 327 gr) kulda. Kaalumisel olevat gallide kuningas Brennus visanud kaalule oma mõõga. Roomlaste protesti peale laususki Brennus need sõnad. Tänapäeva kontekst – võitja võtab, mida tahab; võitja üle kohut ei mõisteta.

• „Hannibal on väravate ees!“ Teise Puunia sõja ajal 216. a e Kr hirmutas Kartaago
  

väejuhi Hannibali sõjaretk Itaaliasse ära. Siit ka ütlus. Tänapäeva kontekst – kasutatakse, kui seisame suure ohu ees. Midagi tuleb kiiresti ette võtta, et ohtu ja selle tagajärgi minimaliseerida.

• „ Pyrrhose võit!“ 3. saj alguses e Kr tekkinud ütlus. Kui roomlased üritasid vallutada
  

Lõuna-Itaalias asunud kreeklaste linnriike ehk poliseid , kutsusid kreeklased endile appi kuningas Pyrrhose Kreekast. Tema saavutas oma vägedega paar väga rasket võitu. Pärast neid olevatki Pyrrhos lausunud, et veel üks säärane võit ja mul pole enam sõjaväge. Tänapäeva tähendus – äärmiselt raske hinnaga midagi saavutama; tegelikult võrdub see saavutus kaotusega.

• „Veni, vidi, vici!“ (eesti k Tulin, nägin, võitsin!) See ütlus omistatakse Julius
  

Caesarile, kes oma hiilgeajal saavutas rohkesti kergeid sõjalisi võite. Tänapäeva kontekst – kergelt saavutatud võit.

• „Alea iacta est!“ (eesti k Liisk on langenud!) Julius Caesar lausus need sõnad 49. a
  

e Kr, kui otsustas oma väed saata Rooma peale, et purustada Pompeiuse armee. Tänapäeva kontekst – raskes olukorras kindla otsuse vastuvõtmine. Veel on sellega seotud väljend Rubico ületamine. Caesar andis oma armeele käsu ületada Põhja-Itaalias asunud Rubico jõgi ja liikuda Rooma peale. Tänapäeva kontekst – elus otsustava sammu tegemine.

• „Ka sina, Brutos!“ Julius Caesar lausus need sõnad 44. a e Kr märtsis vahetult enne
  

surma. Nimelt oli vandenõulaste, kes Caesari tapsid, seas ka tema sõber Brutos. Tänapäeva kontekst – kasutatakse siis, kui keegi, keda olete pidanud endale lähedaseks, teid raskes olukorras reedab.

• „Muide, ma arvan, et Kartaago tuleb purustada!“ Nende sõnadega lõpetas Rooma
  

riigimees, senaator Cato (elas 234-149 e kr) iga oma esinemise senatis. Ta nägi Kartaagos Roomale suurt majanduslikku ja poliitilist ohtu. Kartaago purustatagi 146 a e Kr (3. Puunia sõda) ja 1. saj alguses e Kr tehti Kartaago linn maatasa. Tänapäeva kontekst – kasutatakse juhul, kui mingi oht meie jaoks on ajutiselt vähenenud, kuid see siiski on olemas ja võib uuesti tugevneda. Seepärast oleks järjepideva vastutegevusega (vesi uuristab ajapikku ka kivisse sügava augu ) vajalik seda ohtu likvideerida .