Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Nimetu (0)

1 HALB
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks vesi on hea lahusti (solvent) ?
  • Mis on kiraalsus ja kuidas seda kasutab loodus ?
  • Kuidas tekkisid pseudogeenid ?
  • Mis on kromatiini metüleerimise tähtsus ?
  • Kuidas mõjutab kromatiini struktuur transkriptsiooni ?
  • Mis on MARid ja nende tähtsus ?
  • Milleks kasutatakse FISH analüüsi ?
  • Missugused biokeemilised protsessid on telomeerse vaigistamise taga ?
  • Mis on sigma faktori funktsioon ?
  • Missuguseid analüüsimeetodeid kasutatakse enhanceralade tuvastamiseks ?
  • Mis on sidumissait ?
  • Kuidas tuvastada transkriptsiooniregulaatorite märklaud-geene ?
  • Mis on TBP funktsioon initisiatsiooni kompleksi tekkes ?
  • Missugused TAFid on TBPga vahetus interaktsioonis ?
  • Missugune TFII kompleksi alaühik hüdrolüüsib ATPd ja mis protsessiga on tegu ?
  • Kus toimub transkriptsioon ?
  • Kus transkriptsioonifaktorid rakus paiknevad ?
  • Mis ensüümid katalüüsivad protsessi ­ RNA editing ?
  • Kuidas nimetatud regulatsioonivorm muudab valku ?
  • Mis on peamine erinevus prokarüootse ja eukarüootse mRNA vahel ?
  • Miljoneid erinevaid valke ?
  • Milleks on see vajalik ?
  • Millised valgud on võimelised tuuma sisenema passiivse transpordiga ?
  • Milleks on vajalik ?
  • Mis on membraanipotentsiaal ?
  • Milliseid protsesse sisaldab ?
  • Missugused organellid on omased nii bakteritele kui eukarüootidele ?
  • Missugused vaid bakteritele ?
  • Miks see on vajalik ?
  • Millised on tüvirakkudega seotud rakuteraapia peamised probleemid (takistused) ?
  • Missugused oleksid potentsiaalsed, rakuteraapias kasutatavad tüvirakkude allikad ?
  • Kuidas neid selekteerida ?
 
Säutsu twitteris
Kordamisküsimused
MOLEKULAAR - JA RAKUBIOLOOGIA EKSAM 2011
KEEMILINE SIDE
1. Keemilise sideme tüübid ( kovalentne , mitte-kovalentne – vesinik -, ioon -, van der Waalsi ja hüdrofoobne side). Keemilise sideme omadused. Sideme energia, pikkus, küllastatavus, suund.
2. Miks vesi on hea lahusti (solvent)? Sest moodustuvad vesiniksidemed .
3. Termodünaamika II seadus. Isoleeritud süsteemis kulgevad kõik protsessid entroopia kasvu suunas.
4. Mis on kiraalsus ja kuidas seda kasutab loodus? Üks asümmeetriline aatom on kovalentselt seotud nelja erineva aatomi või rühmaga; enamik suhkruid on D isomeerid, aminohapped L isomeerid, ka ensüümid on kiraalsed. ravimitööstus? Sünteesitakse ravimühendte enantiomeere, mida ensüümid seoksid ning millel oleks vajalik toime. Tihti omab bioloogilist aktiivsust vaid üks isomeer ning ravimitööstuses kasutatakse seda bioloogiliselt aktiivsemate ainete saamiseks, looduses mitmekesisuse tõstmiseks. Valkude D-isomeersed vormid on väga stabiilsed, kuna neile ei leidu looduslikke lagundavaid ensüüme, seda kasutatakse ära ravimitööstuses.
5. Puhverlahused . Vesilahused, mille pH ei muutu väikese koguse happe või aluse lisamisel. Enamik puhvreid koosnevad nõrgast happest ja tema soolast. Bioloogiliste süsteemide puhverdusvõime. Ühe pH ühiku piires nende pKa ümbruses.
6. Bioloogilistele süsteemidele iseloomulikud energiavormid. Algne energia pärineb 99,9% fotosünteesist. ATP hüdrolüüs on tavalisim energiaallikas bioloogilistes süsteemides.
GEEN, GENOOM JA KROMOSOOM
1. Prokarüootse geeni struktuur. Ei sisalda introneid. Operon. Prokarüootidel geneetilise ekspressiooni ühik, mis koosneb ühest või enamast geenist ning operaator - ja promootorjärjestusest, mis reguleerivad nende transkriptsiooni. Geenide klaster, mis moodustab bakteriaalse operoni, sisaldab ühe transkriptsiooniühiku, kuna ühelt promootorilt transkribeeritakse üks primaarne transkript. Teisiti öeldes on geenid ja transkriptsiooniühikud prokarüootides tihtipeale üksteisest eristatavad.
2. Prokrüootsed kromosoomid . Rõngaskromosoomid. Struktuur üks replikatsiooni alguspunkt, geenid organiseeritud operonidesse, suurus – 160 000-12 200 000 aluspaari , pakituse tasemed – tuuma pole, selle asemel on tuumapiirkond , kromosoom on superkeerdunud ning assotsieeritud polüamiinide ja madalmolekulaarsete aluseliste valkudega, mis võimaldavad DNAd tihedalt bakteriraku keskosas pakkida.
3. Eukarüootse geeni struktuur. Sisaldab introneid ja eksoneid ning enhancer ’eid ja funktsionaalselt olulisi mittekodeerivaid alasid, mis määravad ära 3’ lõikamise ja polüadenülatsiooni toimumise koha. Eksonid – geenide osad, kodeerivad alad, tihti intronitest palju lühemad, intronid – geenide osad, mittekodeerivad alad, mis eemaldatakse RNA protsessingu käigus. Eksonid on geenis teineteisest eraldatud erineva pikkusega intronitega. Lihtsad ja komplekssed transkriptsiooniühikud. Eukarüootides on geenid ja transkriptsiooniühikud identsed. Eukarüootsed transkriptsiooniühikud jagatakse vastava primaarse transkripti edasise protsessimise järgi. Primaarset transkripti, mida sünteesitakse lihtsalt transkriptsiooniühikult, protsessitakse nii, et tulemuseks on vaid üht tüüpi mRNA, mis kodeerib üht tüüpi valku. Mutatsioonid eksonites, intronites ja transkriptsiooni kontrollivates piirkondades mõjutavad lihtsalt transkriptsiooniühikult sünteesitava valgu ekspressiooni ja funktsiooni. Kompleksse transkriptsiooniühiku korral saab RNA primaarset transkripti protsessida mitmeti, mille tulemusena tekivad erinevaid eksoneid sisaldavad mRNAd. Iga mRNA on aga monotsistroonne, st sellelt sünteesitakse vaid üht tüüpi valku. Primaarseid transkripte võib protsessida kolmel erineval moel: erinevate splaissaitide kasutamisega, polü(A) saitide alternatiivse kasutamisega ja alternatiivsete promootorite kasutamisega. Mutatsioon kontrollalas või eksonis, mis on ühised kõigile alternatiivsetele mRNAdele, mõjutab kõiki alternatiivseid valguprodukte. Mutatsioonid, mis esinevad vaid ühe mRNA koosseisus olevas eksonis, mõjutavad vaid ühte konkreetset valguprodukti, mida see mRNA kodeerib.
4. Eukarüootsete geenide ja mittekodeeriva DNA paiknemine kromosoomides. Geenide tihedus varieerub kromosoomidel suuresti: on geenirikkaid piirkondi, näiteks β-globiini klaster, geenivaesemaid piirkondi ja “geenikõrbeid”. Vaid väga väike osa sisaldab valkukodeerivaid eksoneid. Geeniperekonnad. Rühma duplitseeritud geene, mis kodeerivad aminohappejärjestuselt sarnaseid aga mitte identseid valke, nimetatakse geeniperekonnaks. Mittefunktsionaalne DNA. Ei kodeeri mRNAd ega ühtki muud organismile vajalikku RNAd ning ei oma mingit muud funktsionaalset tähtsust. Korduvjärjestused. Jaotuvad lihtjärjestusega DNAks (tsentromeersed alad) ja mõõdukalt korduvateks DNA järjestusteks (mobiilsed DNA elemendid). Tandemid. Tandeemselt korduvad geenid kodeerivad rRNAsid, tRNAsid ja histoone. Neid eristavad duplitseerunud geeniperekondadest identsed või peaaegu identsed valgulised või funktsionaalsed RNA- produktid . Tandemkordusega geenide paljusus on oluline, kuna rakul on vaja nende produkte suures koopiaarvus. Hajuskordused. Enamlevinud korduv-DNA vorm, nende hulgas on transposoonid , retrotransposoonid, mitte-LTR transposoonid ja protsessitud pseudogeenid . DNA “sõrmejäljed” ja nende määramine. Tekivad lihtsa järjestusega DNA järjestuste pikkuste erinevustest. Inimestele ja teistele imetajatele on iseloomulikud alad nimega minisatelliidid. Mikrosatelliitidest erinevad need selle poolest, et esimeste kordusalad on lühemad. Minisatelliidid on polümorfsed ning nende alade pikkuse järgi saab iga inimese jaoks koostada unikaalse DNA sõrmejälje. Speiser DNA. Mitteklassifitseeritud, mittetranskribeeritav, genoomis esindatud üksikkoopiana, sisaldub rRNA transkriptsiooniühikus. Inimese genoomi suurus ca 3 miljardit bp ja struktureeritus 46 kromosoomi, 23 000 geeni, valke ja funktsionaalseid RNAsid kodeerib vaid 5%, võrdlus teiste organismide genoomidega varieerub suuresti, seost genoomi suuruse ja organismi keerukuse vahel pole.
5. Liikuv DNA (transposoonid). DNA järjestused, mis suudavad ühe raku piires genoomis ümber paigutuda. Erinevad klassid. Klass I ehk retrotransposoonid (retroviiruse tüüpi, tuntud ka kui LTR-tüüpi ja mitte-LTR-tüüpi (LINEd ja SINEd)) ning klass II ehk DNA transposoonid. Evolutsiooniline tähtsus. Transpositsioon võib esile kutsuda mutatsioone ja geenide duplikatsioone.
6. Kuidas tekkisid pseudogeenid? Eellasgeeni korduvate duplikatsioonide tulemusena, samas on aga evolutsiooni käigus lisandunud neisse geenidesse geneetilise triivi tulemusena rida muutusi, mis transkriptsiooni enneaegselt termineerivad või inhibeerivad mRNA protsessingut, nii et need alad on muutunud mittefunktsionaalseks ehkki neilt transkribeeritakse RNAd. Teine võimalus pseudogeenide tekkeks on RNA pöördtranskriptsioon cDNAks ja viimase integratsioon genoomi intron -vaba DNAna.
7. Organellide DNA. Mitokondritel ja kloroplastidel on oma DNA. mtDNA : suurus 16 kb, struktuur rõngasmolekul, ei sisalda introneid, kodeeriv potentsiaal 37 geenist 13 kodeerivad valke, 22 tRNAsid ja 2 rRNAsid, geneetiline kood loomade ja pärmide puhul kodeerivad paljud koodonid alternatiivseid aminohappeid või stoppkoodoneid, mutatsioonid võivad põhjustada inimesel neuromuskulaarseid haigusi, arvatavasti vastavate kudede suurest ATP nõudlusest tingituna . Haigetel on rakkudes reeglina metsik-tüüp ja mutantne mtDNA segamini . Fenotüübiline muutus on seda suurem, mida rohkem on mutantset mtDNAd. Kloroplastide DNA on rõngasmolekul, mis sisaldab u. 120-160 kb, sõltuvalt taimeliigist. Kodeerib u. 120 valku ja kasutab standardset geneetilist koodi.
8. Eukarüootse kromosoomi struktuur. DNA biheeliks on pakitud nukleosoomide ümber, tekitades “pärlikee”, see omakorda on pakitud 30 nm fiibriteks, see omakorda lingudeks, viimane veel eriti kondenseerunud vormiks ning lõpptulemus on metastaasi kromosoom. Kromatiini pakkimine: nukleosoomid koosnevad valgulisest tüvest, millele DNA on keermeliselt ümber keeratud, oktameerne tüvi koosneb iga histooni (H2A, H2B, H3 ja H4) kahest koopiast, 30-nm fiibrid , neis on nukleosoomid pakitud irregulaarse struktuurina või solenoidi struktuuri, H1, viies histoon, on solenoidi sisemuses otseses kontaktis DNAga, nii et iga H1 molekul on assotsieeritud ühe nukleosoomiga. Eu- ja heterokromatiin. Eukromatiin on ala, kus kromatiin on vähem kondenseerunud, annab värvimisel heledaid vööte, suurem osa transkriptsioonist toimub eukromatiini piirkondades. Heterokromatiin on ala, kus kromatiin on rohkem kondenseerunud, annab värvimisel tumedaid vööte, esineb sagedamini tsentromeeride piirkonnas ja telomeeride aladel. Kromatiid . Iga metafaasi kromosoom koosneb kahest tsentromeerile kinnitunud tütarkromatiidist.
9. Kirjelda eksperimenti, mis võimaldaks teha kindlaks, et transkriptsiooniliselt aktiivne DNA on teisti pakitud, kui transkriptsiooniliselt inaktiivne DNA. Histoonide N-terminuste deatsetüleerimine põhjustab kromatiini kondenseerumist ning kondenseerunud kromatiinilt transkriptsiooni ei toimu; histoonide atsetüleerituse astet seostatakse kromatiinse DNA suhtelise resistentsusega nukleaaside toimele; osaline DNaas I töötlus, DNA eraldamine kromatiinsest kompleksist, restriktsioonanalüüs, Southern blotting – see on klassikaline skeem, kuidas määrata kindlaks DNaas I hüpersensitiivseid alasid kromatiinis. Tundlikus alas on DNA transkriptsiooniliselt aktiivne (vähem kondenseerunud).
10. Histoonide N- ja C-terminuste modifikatsioonid: kromatiini kondensatsiooni ja funktsiooni regulatsioon . Histooni N-terminuste modifitseerimisega kontrollitakse kromatiini kondenseerituse astet. Histoonsed sabad võivad siduda ka teisi kromatiiniga seonduvaid valke, mis osalevad sellistes protsessides nagu transkriptsioon ja replikatsioon . Ulatuslik ubikvitiinimine viib valkude proteosoomse lagundamiseni. Histoonide N-terminuste atsetüülimise regulatsioon on üks geeniregulatsiooni mooduseid, mis teatud kromosoomialas mõjutab oluliselt DNA-histoonide omavahelisi interaktsioone ja kromatiini pakkimist kondenseeritud või vähem kondenseeritud struktuuriks. Histoonide (de)atsetüleerimise mehanism ja teostavad valgud . Toimub peamiselt histoonide H3 ja H4 sabas asuvate positiivselt laetud lüsiinijääkide (de)atsetüleerumise tulemusena, atsetüleeritud vormis neutraliseerib DNA fosfaatrühma negatiivne laeng lüsiini ε-aminorühma positiivset laengut. Histooni kood. Ühel histoonil/nukleosoomil võib toimuda mitu modifikatsiooni ja need kombinatsioonid moodustavad niinimetatud histooni koodi.
11. Mis roll on histoondeatsetülaasidel (HDAC) need on ensüümid, mis eemaldavad histoonide N-terminustelt atsetüülrühmi, muutes kromatiini kondenseerunumaks ja mis funktsioon on histoonatsetülaaltransferaasidel (HAT)? Need on ensüümid, mis lisavad histoonide N-terminustele atsetüülrühmi, muutes kromatiini vähem kondenseerunumaks.
12. Mis on kromatiini metüleerimise tähtsus? See protsess segab atsetüülimist ning säilitab histoonide sabades asuvate lüsiinide ε-rühmadele positiivse laengu, represseerib transkriptsiooni.
13. Kuidas mõjutab kromatiini struktuur transkriptsiooni? Kui kromatiin on kondenseerunud, ei pääse RNA-polümeraasid ja transkriptsioonifaktorid DNAle ligi ning transkriptsiooni ei toimu.
14. Kromatiini-seoselised mittehistoonsed valgud maatriksivalgud, transkriptsioonifaktorid, replikatsioonivalgud, HMGd ja nende mõju kromatiini struktuurile moodustavad kromatiini lingumiseks vajalikke struktuurseid võrgustikke, transkriptsioonile teatud HMG valgud seonduvad DNAle kooperatiivselt transkriptsioonifaktoritega, mis tunnevad ära teatud DNA järjestusi, stabiliseerides sellega transkriptsiooni-multivalkkomplekse sellel geeniregulaatoralal ja replikatsioonile osalevad eukarüootse rakutsükli regulatsioonis. Mis on MARid ja nende tähtsus? Matrix-attachment regions, alad kromatiinikiududel, mis seonduvad võrgustikule (maatriksile), organiseerivad kromatiini struktuurseteks domeenideks (lingudeks), neil on oluline roll geeniekspressiooni reguleerimisel, hoiavad ära DNA vaba liikumise tuumas.
15. Kirjelda kromatiini immunosadestamismeetodit. Kromatiinseoseliste valkude ja DNA vahele luuakse ristsidemed, rakud lüüsitakse, neis olev DNA tükeldatakse restriktaasidega, lüsaadile lisatakse huvitava valgu spetsiifiline antikeha , moodustub stabiilne antikeha-valk-DNA kompleks , mida on lihtne eraldada, seejärel eemaldatakse valk-DNA kompleks ja nende vahel olevad ristsidemed lõhutakse, proteinaasiga töötlemise järel on lahuses valgud ja DNA eraldi, DNA puhastatakse välja, selleks ajaks on proovi jäänud vaid see osa DNAst , millega oli seotud huvitav valk, tuvastatakse uuritava valgu seondumispiirkond.
16. Eukarüootsete kromosoomide morfoloogia . Kromosoomide arv, suurus, kuju on liigispetsiifiline. Karüotüüp on igale liigile iseloomulik metafaasi kromosoomide arv, suurus ja kuju. Kromosoomide värvimine teatud histoloogilised värvid seonduvad teatud metafaasi kromosoomialadega tugevamalt kui teistega , mistõttu moodustub kromosoomidele iseloomulik värvusmuster, värvitriipe saab kasutada kromosoomi pikkuse (vahemaade) hindamiseks ning teistest kromosoomidest eristamiseks. Milleks kasutatakse FISH analüüsi? Kromosoomialade täpsemaks kirjeldamiseks.
17. Eukarüootsete kromosoomide funktsionaalsed elemendid - replikatsiooni ORId on DNA järjestused, kuhu seondub DNA polümeraas koos valkudega, mis on vajalikud DNA sünteesiks, tsentromeerid on kromosoomi osad, kuhu mitoosi ja meioosi protsessides kinnituvad mikrotorukeste kääviniidid, koosnevad lihtsa järjestusega DNAst, heterokromatiin, väga erineva pikkusega nukleosoomsed piirkonnad, telomeerid on kromosoomi kaks otsa, telomeersete järjestuste lisamine telomeraasi poolt hoiab ära kromosoomide lühenemise, enamjaolt korduvad, oma 3’ otsas kõrge G sisaldusega oligomeerid. - struktuur ja tähtsus neid kolme elementi on vaja replikatsiooni ja segregatsiooni korrektseks toimumiseks.
18. Telomeeri replikatsiooni mehanism. Et telomeeride lühenemist ei toimuks, lisab telomeraas , mis on valk-RNA kompleks, iga kromosoomi otstesse telomeerseid järjestusi. Telomeraas-assotsieeritud RNA on matriitsiks, millelt kromosoomi otstesse lisatav DNA-järjestus kopeeritakse.
19. Eukarüoodi (pärm) rakus toimub DNA vaigistamine (silencing) telomeersetes alades. Missugused biokeemilised protsessid on telomeerse vaigistamise taga? Heterokromatiini formeerumine, milleks on vajalikud valgud RAP1 ja SIR, mis paiknevad telomeeride piirkonnas. RAP1 seondub DNA järjestusele, mida nimetatakse vaigistajaks, SIR aga deatsetüleerib histoonide H3 ja H4 N-terminused.
20. Kromosoomsed aberratsioonid: mutatsioonid on organismi pärilikkusekandja püsivad, edasikanduvad muutused, deletsioonid eemaldavad osa kromosoomist, inversioonid on kromosoomiosa ümberpööramised, translokatsioonid on mittehomoloogsete kromosoomide osade vahetumised. Üks näide. 5. kromosoomi lühikese õla osaline deletsioon tekitab Cri cu chat sündroomi.
REPLIKATSIOON
1. Eukarüootne replikatsioon. Mehanism, läbiviivad ensüümid. Okazaki fragmentide rolli DNA replikatsioonil. Helikaas avab DNA ahelad , Pol α/primaasi kompleks sünteesib praimeriks RNA oligonukleotiidi, Pol ε võtab DNA sünteesimise üle, juhtivahel sünteesitakse Pol ε poolt ühe lõiguna, mahajääv ahel Pol δ poolt Okazaki fragmentidena. Telomeraas on pöördtranskriptaas, mis pikendab telomeeridel olevaid kordusjärjestusi niipalju, et replikatsiooni käigus kromosoom ei lüheneks. DNA replikatsiooni origin ’id on kohad kromosoomidel, kust alustatakse DNA sünteesi. DNA replikatsiooni eukarüootides iseloomustavad: palju replikatsiooni origin’e, millel üldjuhul puudub konsensus DNA järjestuse tasemel ning DNA sünteesi initsiatsiooni ajastus erinevatelt origin’idelt on erinev, nende kasutamine sõltub rakutüübist, organismi arengustaadiumist, kasvutingimustest ning epigeneetilistest faktoritest. Replikatsiooni initsiatsioonil on eriti olulised kaks valgukompleksi: ORC (origin recognition complex ) ja MCM (minichromosomal maintenance). ORC seondub origin’ile ja koos teiste valkudega moodustab pre-replikatsioonikompleksi (pre-RC). Selleks, et origin funktsionaalseks muutuks, on vaja, et sinna seonduks MCM kompleks. MCM on replikatiivne DNA helikaas, MCMi toomine origin’ile = replication licensing. Pärast veel mitmete valkude seondumist selle kompleksiga lisandub DNA polümeraas α-primaasi kompleks, MCM kompleks fosforüleeritakse ja algab DNA süntees, mille käivitumisel osa valke lahkub kompleksist.
TRANSKRIPTSIOON.
1. Geenide ekspressiooni regulatsioon bakterites. Bakteriaalse geeni struktuur. Ei sisalda introneid. Bakteriaalse RNA polümeraasi struktuur. Oligomeerne valk, mis koosneb α₂, β, β’ ja σ subühikust. Bakteriaalse promootori elemendid. -35 regioon, σ subühik seotakse siin ja Pribnow box -10 juures, siin lahkevad DNA biheeliksi ahelad. Defineeri prokarüootne operon. Geneetilise ekspressiooni ühik, mis koosneb ühest või enamast geenist ning operaator- ja promootorjärjestusest, mis reguleerivad nende transkriptsiooni. Kirjelda geeni aktivatsiooni protsessi prokarüoodis trp või lac operoni näitel. Laktoosi seondumisel repressoriga lac operonil muutub repressor inaktiivseks ja transkriptsioon saab toimuda. Alternatiivsed sigma faktorid . Kontrollivad teatud geenirühmade avaldumist , on initsiatsioonifaktorid, tunnevad ära promootori. Aktivaatorite osatähtsus 54-RNA polümeraasi regulatsioonis. Aktivaator aktiveerib transkriptsiooni σ54-sõltuvalt promootorilt. Kahekomponentsed transkriptsiooni regulatsiooni süsteemid. Induktsioon – geenide ekspressiooni suurenemine vastuseks metaboliidi kontsentratsiooni tõusule ja repressioon – geenide ekspressiooni vähenemine vastuseks metaboliidi kontsentratsiooni tõusule.
2. Mis on sigma faktori funktsioon? Tunneb ära DNA promootorjärjestused, on vajalik regulatoorsete valkude sidumiseks ja RNA polümeraasi aktivatsiooniks. Mis juhtub sigma faktoriga initsiatsiooni lõppedes? Dissotsieerub RNA polümeraasilt.
3. Eukarüootne geeni regulatsioon. Eukarüootse geeni struktuur. Sisaldab introneid ja eksoneid ning enhancer’eid ja funktsionaalselt olulisi mittekodeerivaid alasid, mis määravad ära 3’ lõikamise ja polüadenülatsiooni toimumise koha. RNA polümeraasid I sünteesib ainult pre- rRNAd , II sünteesib mRNAsid ja mõnesid väikseid tuuma RNAsid, mis osalevad mRNA splaisingus ja III sünteesib tRNAsid, 5S rRNAsid ja mitmeid suhteliselt lühikesi stabiilseid RNAsid. RNA polümeraas II  alaühiku C- terminaalne domään (CTD). Transkriptsiooni initsiatsiooni käigus fosforüülitakse RNA polümeraas II suurima alaühiku
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Nimetu #1 Nimetu #2 Nimetu #3 Nimetu #4 Nimetu #5 Nimetu #6 Nimetu #7 Nimetu #8 Nimetu #9 Nimetu #10 Nimetu #11 Nimetu #12 Nimetu #13 Nimetu #14 Nimetu #15 Nimetu #16 Nimetu #17 Nimetu #18 Nimetu #19 Nimetu #20 Nimetu #21 Nimetu #22 Nimetu #23
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-12-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 103 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor PsyhhoPunk Õppematerjali autor

Mõisted

molekulaar, miks vesi, valkude d, atp hüdrolüüs, pakituse tasemed, eksonid, eksonid, eukarüootides, imetajatele, minisatelliidid, klass i, haigetel, 120, dna biheeliks, heterokromatiin, histoonide n, histooni n, histoonide n, karüotüüp, kolme elementi, telomeraas, replikatsiooni initsiatsioonil, mcm, pribnow box, induktsioon, cis, tata box, geenidest, enhancer, tavaliselt 100, promootorist üles, mutatsioon, seotud järjestus, dna, aktivatsioonidomeen, missugused tafid, elongatsioon, initsiatsioon, eukarüootse pre, splaisingu mehanism, transkriptsiooni sidusus, moodustumine au, stopp, alternatiivne splaising, sxl pre, rakutüüp, kirjelda post, tuumapoori kompleksid, rna, sirna, kompleks, lõikab märklaud, stoppkoodoni sissetuleku, translatsiooniprotsess, presibosomaalne, uridiin, aminoatsüül, editeerimisaktiivsusega, eukarüootide ribosoom, peptidüül, ribosoomi tsükkel, avatud lugemisraam, kozaki järjestus, prokarüoot, eif5, elongatsioon, terminatsioon, prokarüoodis, tüüpi signaaljärjestusi, srpga interaktsioon, srp, kirjelda retseptor, membraanivalgud 25, transpordiga, signaalmolekulid, ras, rtkd, rtk rajad, endoplasmaatiline retiikulum, mitokondrid, missugused organellid, missugused organellid, funktsioneerimiseks, moodustades harju, fagotsütoos, endotsütoos, ekso, eksotsütoos, rakutsükli faasid, ellujäämis, regulatsioonis, rakutsükli kontrollpunktid, mikrofilamendid, mikrotorukesed, intermediaarsed filamendid, adhesioon, rakk, rakk, morfogeen, neuronil, sisemine rakukiht, multipotentsed rakud, arengulised signaalirajad, fosforüülitud beeta, mittefosforüülitud beeta, ngfil, tgf, erinevatel tgf, antagonistid, tgf, programmeeritud rakusurm, kaskaad, nekroos, vähirakkudel, tüvirakkudega, rakukultuuride eelised, replikajäljendite meetod, kinnituskohaks ecmile, rakkude fusioonid, kasutusvaldkonnad, molekulaarselt, enamikul bakteri, intronite pikkus

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

54
pdf
MOLEKULAARBIOLOOGIA-ja RAKUBIOLOOGIA
194
docx
Molekulaarbioloogia
94
doc
Klassikaline ja molekulaargeneetika-geneetika rakendus kaasajal
96
doc
Sissejuhatus geneetikasse
147
docx
Mikroobifusioloogia
106
pdf
Bioloogia Eksam TÜ arstiteaduskond-I kursus 2017 2018
91
doc
Bakterirakkude kasv ja seda mõjutavad tegurid
34
docx
GENEETIKA





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun