On geenirikas. Eukromatiini iseloomustab histoonide kõrge atsetüleerituse tase (ning samuti on transkriptsiooniliselt aktiivsele kromatiinile omased histoonide metüleerimised). Tema replikatsiooni aeg on varieeruv. Heterokromatiin on transkriptsiooniliselt inaktiivne. Esineb tsentromeerides ja telomeerides. Heterokromatiini iseloomustab võime levida: kui on juba tekkinud hakkab toimuma ahelreaktsioon, mis viib ühe suurema osa kromatiini heterokromatiniseerumisele. Rakud peavad vaeva nägema selle tõkestamiseks. Heterokromatiini iseloomustavad deatsetüleeritud histoonid. Replikatsioon toimub hiljem. Heterokromatiin: on oluline tsentromeerides, heterokromatiini valgud seonduvad DNA kordustele mis on tsentromeeride ümbruses ning on vajalikud õigeks tütarkromatiidide seondumiseks ja kromosoomi segregatsioonis.
7. Pärmi rakus toimub vaigistamine (silencing) telomeersetes DNA alades. Missugused biokeemilised protsessid on selle telomeerse vaigistamise taga? a. Histoonide modifitseerimine heterokromatiin on tugevalt pakitud. 8. Mis on nukleosoom? Kirjelda eksperimenti, mis võimaldaks teha kindlaks, et transkriptsiooniliselt aktiivne DNA on teisti pakitud, kui transkriptsioo-niliselt inaktiivne DNA. a. Nukleosoom DNA ja histooni kompleks, peamised kromatiini struktuurühikud. b. Röntgenstruktuur analüüs kondenseeritud alad ei trankribeeru aktiivselt värvimine. 9. Loetle DNA erineva struktureerituse astmed, mis lõpevad kromosoomi tek-kega. 10. DNA biheeliks keerdub histooni oktameeri ümber moodustades nukleosoomi. Need keerduvad solenoidideks moodustades 30 nm läbomõõduga filamente, mis omakorda moodustavad silmuseid. 18 silmust
Aktivaator-indutseeritud histoonide N-terminaalne hüperatsetüleerimine. Aktivaatori DNA'd-siduv domeen interakteerub UAS'ga. Aktivaatori aktivatsioonidomään seob multivalk-kompleksi, mis sisaldab histoonatsetülaasi alaühikut. Nukleosoomide N-terminuste atsetüleerimine aktivaatori sidumissaidi lähedal initseerib GTF'de seondumist TATA-box'le ja seega aktiveerib transkriptsiooni. 24. Histoonne kood. Histoonne kood on hüpoteetiline "kood", mis kontrollib kromatiini kondensatsiooni. Histoonne kood tähistab kõiki histoonide N-terminuses toimunud modifikatsioone. Koodi lugevad valgud tunnevad neid spetsiifilisi modifikatsioone ära ja promoteerivad kromatiini kondensatsiooni või dekondensatsiooni (histooni N-terminuse modifikatsioon omab olulist rolli kromatiini struktuuris ning kromatiini struktuur mängib tähtsat osa geeni ekspressiooni regulatsioonis). 25. Pärmi rakus toimub vaigistamine (silencing) telomeersetes DNA alades
funktsioonid), karüoplasma, tuuma maatriks (kirjeldus, funktsioonid). Tuumaümbris koosneb kahest membraanist – sisemine, välimine tuumamembraan. Tuumalähedane ruum (perinuclear space) – see on ala, mis jääb kahe tuumamembraani vahele. Sisemises membraanis asuvad lamiinid, mis seovad endaga kromatiini ja tuuma valke. Tuuma laamina – valkude võrgustik, mis annab tuumaümbrisele toese. 1) Reguleerib genoomi organiseeritust ja kromatiini struktuuri a. interakteerudes otseselt kromatiiniga ja seostudes kaudselt kromatiini modifitseerivate ja reguleerivate valkudega 2) Reguleerib geeniekspressiooni a. Eraldab transkriptsioonifaktorid tuumaümbrisesse – piirab nende kättesaadavust nukleoplasmas 3) Vahendab tuuma ja tsütoskeletivahelisi struktuurseid sidemeid LINC kompleksi kaudu a
sõltumata tema enda genotüübist. Toimub sügoodis ja seisneb ema geenide avaldumine tulemusena ootsüüti siidud mRNA ja valkude toimes regulaatorainetena sügoodi esimestel jagunemistel. 12.Nimeta protsessid, mis põhjustavad epigeneetilisi muutusi genoomis? DNA metüleerimine, histoonide kovalentsed modifikatsioonid, genoomne imprinting, geeni vaigistaminem, X-inaktivatsioon, reprogrammeerimine, emaefekt, kloonimine jne. 13.Millist protsessi kutsutakse kromatiini remodelleerimiseks? Kuidas toimub? Kromatiini ümberkujundaminel DNA ja temaga seotud valkude kompleksi struktuuri muutmine, mis saavutatakse tavaliselt histoonide keemilise modifikatsiooniga transkriptsiooni ettevalmistavas faasis. 2 peamist mehhanismi: a) Histoonide aminohapete post-translatsioonilised keemilised modifikatsioonid b) DNA metüleerimine (metüülgrupi lisamine nukleotiid tsüosiinile DNA järjestuses) Mõisted 2:
VR sidujad: C, E, A, Q Vee ainevahetus rakuturse Tekke: isheemia korral (vere juurdevool langeb) raku osmootne koorumus tõuseb, Na ja Ca kuhjuvad rakku + ATP puudus, ioonpumbad ei tööta ja metabol. Produktid kuhjuvad Tagajärjed: rakumembraanide purunemine ja raku hukk Atsidoos rakusisese pH langus Tekke: meh. Kahjustus, infektsioonid, hüpoksia Protoonid kuhjuvad rakus ATP hüdrolüüsi ja gl. Ja proteolüüsi tulemusel Tagajärjed: glükolüüsi pidurdumine, kromatiini kämpumine, valkude denatureerimine Mitokondrite kahjustus Sisemembraanis megakanalite tekke (kaob membraani potentsiaal, kasvab osmootne koormus mitokondrite turse purunemine) Põhjused: Ca, HVR, lipiidide AV produktid, Pi Roll nekroosil: muutused, mis pärsivad ATP sünteesi Roll apoptoosil: mitokondritest vabanevad faktorid (tsütokroom C, AIF) ATP puudus ATPst sõltuvatele ensüümidele ei jätku ATP Põhjus: oksüd. Fosforül. Hüpoksia/isheemia tingimustes, mitokonrite kahjustus,
Heterokromatiin on ala, kus kromatiin on rohkem kondenseerunud, annab värvimisel tumedaid vööte, esineb sagedamini tsentromeeride piirkonnas ja telomeeride aladel. Kromatiid. Iga metafaasi kromosoom koosneb kahest tsentromeerile kinnitunud tütarkromatiidist. 9. Kirjelda eksperimenti, mis võimaldaks teha kindlaks, et transkriptsiooniliselt aktiivne DNA on teisti pakitud, kui transkriptsiooniliselt inaktiivne DNA. Histoonide N-terminuste deatsetüleerimine põhjustab kromatiini kondenseerumist ning kondenseerunud kromatiinilt transkriptsiooni ei toimu; histoonide atsetüleerituse astet seostatakse kromatiinse DNA suhtelise resistentsusega nukleaaside toimele; osaline DNaas I töötlus, DNA eraldamine kromatiinsest kompleksist, restriktsioonanalüüs, Southern blotting see on klassikaline skeem, kuidas määrata kindlaks DNaas I hüpersensitiivseid alasid kromatiinis. Tundlikus alas on DNA transkriptsiooniliselt aktiivne (vähem kondenseerunud). 10
tsütosoolis DNA on kogunenud raku ühte piirkonna- nim nukleoidiks väike genoom, suurus 106-107 nukleotiidi, sisaldades 1000-6000 geeni EUKARÜOOTNE/PÄRISTUUMNE RAKK omavad rakutuuma märgatavalt keerulisem raku ehitus (organellid) eukarüootsele rakule on omane rakuorganellide mitmekesisus Raku tuum: tuumas toimuvad DNA replikatsioon, geenide regulatsioon ja transkriptsioon enamik DNAst on rakutuumas kromatiini kujul kaetud tuumamembraaniga, mills on tuumapoorid aktiivsetel rakkudel moodustunud RNA rikas ala e tuumake tuumaskelett toetab tuuma struktuuri Rakud moodustavad erinevaid kudesid. koed moodustuvad rakkudest ja rakuvälisest maatriksist koed omakorda võivad moodustada organeid algsed koed ja kehakuju moodustuvad varajases arengus, mille kujundab erinevate geenide avaldumine ja rakkude omavahelised kontaktid
valkudega. Moodustunud nukleoproteiidset kompleksi nimetatakse kromatiiniks. Suurema osa DNAga seotud valkudest moodustavad histoonid. Histoonid on aluselise iseloomuga valgud (sisaldavad palju DNA fosforhappejääkidega seostuvaid positiivselt laetud aminohappeid - Arg, Lys), mis on jaotatud viide rühma H1, H2A, H2B, H3, H4. H2A, H2B, H3, H4 Histoonide aminohappeline koostis ja järjestus on väga sarnane kõigis eukarüootides, mis näitab, et kromatiini struktuur formeerus evolutsioonis väga varakult. H1 aminohappeline koostis erinevates organismide rühmades varieerub rohkem (lindudes näit H5). Histoonide hulk rakkudes on väga suur keskmiselt 60 milj. iga erinevat histooni tüüpi. Kui DNA eraldada rakkudest madala ioonse jõu tingimustes (lahjad puhverlahused), siis elektronmikroskoobis on nähtav pärlitega kaelakee taoline struktuur. Pärleid nim. nukleosoomideks. Nukleosoomide läbimõõt on ~10nm ja nad koosnevad histoonidest ja
Pikad ncRNAd Kolm kategooriat: loomulikud antisense transkriptid (natural antisense transcripts (NATs). Pikad intronites sisalduvad RNAd. Pikad geenidevahelises järjestuses asuvad RNAd (long intergenic noncoding RNAs (lincRNAs) Oluline roll bioloogilistes protsessides arengu regulatsioon stressi vastused paljunemine vastus patogeenidele jm taimedel. Geeni vaigistamise viisid: · mRNA translatsiooni mõjutamisega · Kromatiini epigeneetiliste modifikatsioonide kaudu RNA vaigistamisel Dicer (DCL) tükeldab RNA ahela väiksemateks osadeks (lühikesed RNA dubleksid), mis seonduvad Argunautiga. Argonaute valk seob väikesed RNA molekulid ja nende sihtjärjestused. (Argonaut valk sai nime müürlooga järgi, sest müürlook meenutab kaheksajalga) siRNA- vahendatud vaigistamine (transkriptsioon ja post-transkriptsioon). Takistavad viiruste
funktsioneerib üle terve ensüümi. Histoonide atsetüülimine on seotud DNA transkriptsiooni aktivatsiooniga. HAT seostub eukromatiiniga siis, kui viimasele seostub transkriptsioonifaktor. Järgmine histoonide atsetüülimine toob nende peale negatiivse laengu, mis tekitab kõrvaletõukamist histoonide vahel. Selle tulemusena kinnine enne seda DNA muutub liigipäästvaks ensüümide jaoks. 24. Viimasel ajal on üha rohkem andmeid, et "histoonne kood" kontrollib kromatiini kondensatsiooni, mitte üksnes histoonide atsetüleerituse aste. "Histoonne kood" tähistab kõiki histoonide N-terminuses toimunud modifikatsioone. Näit, heterokromatiinses vormis on H3 Lys positsioonis 9 sageli metüleeritud. "Histoonset koodi" lugevad valgud tunnevad neid spetsiifilisi modifikatsioone ära ja promoteerivad kromatiini kondensatsiooni (suletud) või dekondensatsiooni (avatud struktuuri teket). 26
Kordamisküsimused geneetikas loeng 9 kohta: 1. Defineeri mõiste transkriptsioon. Selle üldine toimumine eukarüoodil? Transkriptsioon on matriits DNAst lähtuv mRNA süntees. Toimub alati suunas 5'-3'. Protsess, mille käigus geneetilise koodi salvestatud informatsioon kantakse üle kindlale RNA tüübile. Eukarüoodil kontrollitakse iga geeni transkriptsiooni eraldi. Aktivatsioonil osalevad abistavate faktoritena organismi signaalmolekulid. I initsiatsioon kromatiini avamine CRC tegevuse tulemusena, TF seondumine promootorile. H sideme lõhkumisel osalevad teatud transkipstioonifaktori, RNA sünteesi viib läbi RNA polümeraas (I;II;III). Transkriptsiooni käivitamisel osalevad nii NH kui valgud (cis, trans) initsiatsioon-elongatsioon- terminatsioon 2. Kuidas, millest ja kus moodustub tuumake? Tuumakese funktsioon?. 3. Kuidas toimub eukarüoodil transkriptsiooni initsiatsioon? Millised faktorid on vajalikud? Vt eelmist
1) Tsütoplasma: · Täidab rakku · Peamine koostisosa vesi · Seob omavahel rakuorganelle · Tagab raku sisekeskonna stabiilse pH. 2) Rakutuum: · Sisaldab ja säilitab pärilikkuse infot · Reguleerib kõiki rakus toimuvaid protsesse · Juhib raku elutegevust 3) Kromosoomid: · Sisaldavad samu pärilikke tunnuseid määravaid geene · Sisalduvad tuumas · Moodustavad kromatiini, nähtavaks muutuvad kromosoonid raku jagunemise ajal · Inimese keharakus on 46 kromosoomi, suguraku tuumas 23 kromosoomi. 4) Rakumembraan: · Rakukest · Koosneb 2 kihist · Välispinnal asuvad süsivesikud · Membraanis on poorid, mille kaudu toimub ainevahetus · Ümbritseb ja kaitseb rakku · Säilitab rakukuju · Välistab tsütoplasma laialivalgumise
siduda negatiivse laenguga DNA-d. Atsetüleerimine neutraliseerib laengud ja DNA keerdub lahti, saab toimuda transkriptsioon. HDAC deatsetüleerib histoonid, mistõttu seonduvad need tagasi DNA fosfaatide külge ja tekib kondenseerunud struktuur. HAT-i roll on täpselt vastupidine viib atsetüül-koensüümA-lt atsetüüli positiivsete aminohapete neutraliseerimiseks. 26. Histoonne kood. Histoonide teatud AAjääkide modifitseerimise kaudu kontrollitakse kromatiini kondensatsiooni. Kromatiini histoonseid sabasid kontrollitakse lisaks veel pöörduva fosforüülimise (Ser, Thr), pöörduva monoubikvitineerimise (Lys H2A C-terminuses) ning mittepöörduva metüleerimisega (Lys). Viimasel ajal on üha rohkem andmeid, et "histoonne kood" kontrollib kromatiini kondensatsiooni, mitte üksnes histoonide atsetüleerituse astet. "Histoonne kood" tähistab kõiki histoonide N-terminuses toimunud modifikatsioone. Näit, heterokromatiinses vormis on H3 Lys positsioonis 9 sageli metüleeritud
geneetiliselt kodeeritud ja apoptoosilises rakus toimuvad kindlad biokeemilised ja morfoloofilised muutused, mis lõpevad raku lagunemisega väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, mis fagotsüteeritakse. 3. Kirjelda apoptootilisi sündmusi, millised on varajased ja millised hilised sündmused 1. Morfoloogilisi muutusi pole näha, suureneb transglutaminaasi transkriptsioon ning aktiveeritakse kaspaasid; 2. Kromatiin kondenseerub, aktiveeritakse nukleaasid, mis lagundavad kromatiini nukleosoomi suurusteks fragmentideks, tuum fragmenteerub; 3. Tsütoplasma kondenseerub, kuna desmosoomsed kontaktid ja intermediaarsed filamendid lagundatakse; raku membraanis toimuvad muutused, mis markeerivad apoptootilise raku fagotsütoosiks (fosfatidüülseriin eksponeerub raku välismembraanile) rakk laguneb membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks. 4. Kas apoptoos on pöörduv ja kui jah, siis millistes faasides on see võimalik? Pöörduv ainult esimeses faasis 5
ühendeid Tuumake (T, L) 3 eri piirkonda: 1) fibrillaarne Toimub ribosoomide tsenter; 2) tihe fibrillaarne moodustumine ja rRNA komponent; 3) granulaarne süntees. komponent. Kromatiin (T, L) Rakutuumes paiknevad lahtikeerdunud kromosoomid Kromatiini pärast on (DNA koos valkudega). värvainega värvimist võimalik kergesti mikroskoobi all näha. Siledapinnaline tsütoplasma võrgustik (T, L) Siledapinnalise võrgustiku membraanidel paiknevad Need membraanidel paiknevad ensüümid. ensüümid võtavad osa lipiidide
Antud suurus võib olla väljendatud nii pikogrammides kui ka aluspaarides. On täheldatud, et DNA hulk varieerub lähedastel liikidel väga suures skaalas ja samas suur sarnasus morfoloogiliselt väga erinevate ja süstemaatiliselt kaugete liikide vahel. Seda nähtust nimetatakse C-väärtuse paradoksiks. Eukarüoodi DNA-seoselised valgud jagunevad kaheks- histoonid ja mittehistoonsed valgud. Mõlemat tüüpi valkude kompleksid tuuma DNA-ga moodustavad kromatiini. Histoone nimetatakse ka kromosoomi struktuurvalkudeks, ülejäänud on regulatoorsed valgud. Histoonid sisaldavad palju positiivselt laetud aminohappeid arginiini ja lüsiini. Sellest tulenevalt on histoonid aluselised. Positiivne laeng aitab histoonidel DNA-ga seonduda. Eristatavad on 5 põhilist histoonide klassi: H2A, H2B, H3 ja H4 kuuluvad nukleosoomi koostisesse; histoon H1 asub linker-DNA alas. Protamiinid on
Tarbeks rohkem suhkruid. Turgor – siserõhk. Ribosoom – valgusüntees. Toodetakse proteiine. Osaleb rakumembraani moodustamises. Ilma membraanita. Mitokonder – Kaks membraani. Moodustab harjakesi. DNA ja RNA molekulid. Raku varustamine energiaga. Viiakse lõpuni glükoosi ja teiste ainete lagundamine. Vajab hapnikku, eraldab süsihappegaasi. Ribosoomid valkude sünteesiks (paljunemine raku sees) Ei sisalda klorofülli. Sisaldab kromatiini. Tsütoplasma – Koosneb 60-90% veest. Täidab raku seest. On pidevas liikumises ja seob kõik rakuorganellid ühtseks tervikuks. Tsütoplasmavõrgustik – kanalite ehk torude süsteem, mida mööda ained liiguvad. Membraaniga. Siledapinnaline: lipiidide, süsivesikute süntees. Osaleb rakumembraani moodustamises. Karedapinnaline: ribosoomid, valkude süntees. Osaleb rakumembraani moodustamises. On saanud nime seotuse järgi ribosoomidega.
Embrüosiirdamine embrüotehnoloogiline protsess, mille puhul ühelt emasimetajalt saadud või kehavälisel viljastamisel tekitatud embrüote siirdamises sobivas innatsükli faasis oleva retsipientlooma emakasse, kus see areneb sünniealiseks. Energeetiline pidevus organismi varustamine energiaga kestval pingutusel. Energiabilanss kõikide energialiikide summa, mida organism saab, kaotab või akumuleerib Epigeneetika teadus, mis uurib DNA modifitseerimist, kromatiini struktuuri ja RNA ning valkude töötluse vorme, mis kontrollivad geenide avaldumist rakkudes. Epiteelkude kude, mis katab väliskeskkonna või kehaõõnega ühenduses olevaid pindu. Eribioloogia bioloogiaharu, mis tegeleb mingile kitsamale organismirühmale omase nähtuse uurimisega. Erituselundkond elundkond, mis eritab kehast mittevajalikke aineid. Eugeenika Galtoni idee kunstlikust valikust inimpopulatsioonides eesmärgiga parandada inimkonda.
GTPaaside superperekond. c. Seriini, Treoniini, Türosiini fosforüleerimine mõjutab valgu aktiivsust. d. Proteolüütiline lõikamine in/aktiveerib pöördumatult. HDAC deatsetüleerib histoonid, mistõttu seonduvad need tagasi DNA fosfaatide külge ja tekib kondenseerunud struktuur. HAT-i roll on täpselt vastupidine viib atsetüül-koensüümA-lt atsetüüli positiivsete aminohapete neutraliseerimiseks. Histoonne kood on hüpoteetiline "kood", mis kontrollib kromatiini kondensatsiooni. Histoonne kood tähistab kõiki histoonide N-terminuses toimunud modifikatsioone. Vaigistamine telomeersetes DNA alades - vaigistamisele mittekuuluvad histoonid saama hüperatsetüleeritud, mis takistaks SIR3 ja SIR4 seondumist sinna. Mitu koopiat Rap1 seob iga telomeerialas paiknevale korduvjärjestusele, seejärel seondub sinna Sir2, 3 ja 4 koosnev kompleks. Moodustuv heterokromatiinne struktuur ulatub Rap1-siduvate saitidega külgneva DNA ~4kb alale.
Tsntrosoom osaleb raku jagunemisel. Tsentrosoom ainult loomarakkudes, koosneb kahest tsentrioolist, raku jagunemise käigus moodustub kääviniite ja aitab kromosoome lahku tõmmata. Kromatiin* Kromatiin on DNA ja sellega seondunud valkude kompleks, millest moodustuvad eukarüootide ehk päristuumsete kromosoomid. DNA pakkimine kromatiiniks on vajalik selleks, et see rakutuuma sisse mahuks. Mitoosi ajal toimub kromatiini kondenseerumine kromosoomideks, et tagada genoomi korrektset jaotumist tütarrakkude vahel. Samuti aitab kromatiin kaitsta DNA-d kahjustuste eest (näiteks UV- kiirgus, kemikaalid), kontrollida geeniekspressiooni ja replikatsiooni. Kromatiin esineb ainult eukarüootides
tütarrakkudes. Interfaas-kahe mitoosi vahele jääv raku eluperiood, kus suureneb organellide arv ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid. Rakutsükkel-raku eluringi ühe mitoosi lõpust läbi interfaasi järgmise mitoosi lõpuni nim rakutsükliks. Ühekromatiidiline kromosoom-rakujagunemisel lahknevad kõigi kromosoomide kromatiidid ning moodustunud tütarrakkudesse jäävad ühekromatiidilised kromosoomid. Kahekromatiidiline kromosoom-on kaks kromatiini ühinenud tsentromeeri abil. Koostisse kuulub kaks DNA molekuli. Tsentromeer- ühendab omavahel kahte kromatiini. Meioos-raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv väheneb kaks korda. Haploidne kromosoomistik- Haploidne on kaks korda vähenenud kromosoomistik. Diploidne kromosoomistik-. Diploidne e kahekorde kromosoomistik(viljastumisel ühinenud kromosoomid). Somaatiline rakk-keharakk. Gameet-sugurakk. Kromosoomide ristsiire-krossingover
sellesama kromosoomiga tsentromeeri kaudu. • Kromatiin on eukarüootse organismi kromosoomide DNA ja valkude kompleks, mis värvub kromosoomide diferentsiaalvärvimisel eri moodi sõltuvalt kromosoomide kokkupakituse astmest ja DNA-järjestusstruktuurist. • Telomeer on on DNA ahela piirkond enamiku liikide eukarüootse raku kromosoomi kummaski otsas. • Nukleosoom on DNA ja histooni kompleks, peamised kromatiini struktuurühikud. • Histoonid on aminohappest koosnevad aluselised valgud, mille ümber keerdub DNA. • Histooni kood on histooni kindlas kohas paiknev kindel amoinohape, mille atsüleerimisel või siis deatsüleerimisel tekitatakse eukromatiin (aktiivne/avatud) või heterokromatiin (inaktiivne/kondenseeritud). • Geen on pärilikkuse ühik, mis asub kromosoomi kindlas punktis (lookuses). DNA segment, mis
polümeraasi ja promootori piirkonnas asuva TATA-boksiga (u.25nukl). Transkriptsiooni initsiatsioon: 1.Geeni aktivaator-valk seondub kromatiiniga, seejärel seondub kromatiini ümberkujundavate valkude kompleks 2.modifitseeritakse histoonid, toimub kromatiini osaline lahtipakkimine 3.geeni regulaator-piirkonnaga seonduvad täiendavad aktivaator-valgud
18 silmust keerduvad rosettideks. Ligikaudud 106 rosetti eksisteerib inimese 4. kromosoomi igas kromatiidis. Histoonid on valgud, mis seostuvad tugevalt DNAga ning esinevad kõikide eukarüootide kromosoomides. Mittehistoonsed valgud on geeni ekspressiooni regulaatorid 7. Kromatiin ja nukleosoomid Kromatiin on nukleiinproteiin-kompleks, mis koosneb DNAst, histoonidest ja mittehistoonsetest kromoomsetest valkudest. Kromatiinist koosneb eukarüoodi kromosoom. Kromatiini esineb struktuurselt erinavais vormis: a) heterokromatiin- e.kondenseerunud kromatiinaine, 10% genoomist. Sisaldab põhiliselt mittetranskribeeritavaid struktuurgeene ja kordusjärjestusi. Tsentromeerne ja telomeerne ala on heterokromatiin b) eukromatiin-e. vähem kondenseerunud kromatiinaine. On see osa, mis katab transkriptsiooniliselt aktiivset ala ja on seetõttu ka lõdvemalt pakitud.
See teguviis on vastupidine histoon atsetüültransferaasile HDAC eemaldab need atsetüülgrupid, et suurendada positiivset laengut histoonide sabades ja soodustab suure afiinsusega sidumist histoonide ja DNA selgroo vahel. See protsess kondenseerib DNA struktuuri, hoides ära transkriptsiooni. HDAC tegeleb keskkonnast tuleneva info protsessimisega, rakuprotsessidega, raku kasvu ja surmaga, inimhaigustega ntx vähiga. Deatsetüleerimine muudab kromatiini resistentseks nukleaasidele ja moodustub kromatiin kiudstruktuur (väga kokkupakitud) Atsetüleeritud vormis DNA fosfaatrühma negatiivne laeng neutraliseerib lüsiini positiivset laengut. Atsetüleeritud vorm on see, mis on vähem pakitud aktiveerib transkriptsiooni faktoreid (pääseb paremini ligi/ struktuur pärlikee) Kirjelda eksperimenti, mille abil saab tuvastada transkriptsiooni faktorite sidumise aktiivsust promootorsaidil
Lk36 Rakutsükkel- raku eluring ühest jagunemisest teiseni Mitoos- päristuumsete rakkude jagunemine, mille tulemuseks on kaks eellasrakuga identse geneetilise materjaliga tütarrakku Interfaas-rakutsüklis kahe jagunemise vahel jääv elufaas, kus toimub ettevalmistumine jagunemiseks Replikatsioon- interfaasi ajal toimuv DNA kahekordistumine Tsentromeer on kromosoomi unikaalne järjestuselement. Pärmseentel näit. 200 bp, primaatidel aga mitu milj. bp, mis koosneb tandeemselt korduvatest järjestusetest (170 bp). Tsentromeerse DNA-ga seostuvad teatud kindlad valgud, neid tuntakse 15-20 (tuntumad vaqlgud CENP-A, CENP-B). Osa valke on seotud tsentromeeriga kogu aeg, osa seondub mitoosi teatud faasides. CENP-A on 17 kDa; tema teatud piirkonnad on homoloogsed H3-ga. Tsentromeeri ülesanne on hoida koos tütarkromatiide kuni mitoosi anafaasini (või meioosi II jagunemise anafaasini). Tsentriool on loomaraku silindrikujuline organell, mis koosneb üheksa...
Osaleb päristuumse raku jagunemisel KORDAMINE BIOLOOGIA KONTROLLTÖÖKS NR 2 – „LOOMARAKK“ 10. KLASS 7. Kromosoomid Inimese keharakkudes 46 kromosoomi (esinevad paaridena) Inimese sugurakkudes 23 kromosoomi Homoloogilised kromosoomid sisaldavad samu tunnuseid määravaid geene7 Nähtavad raku jagunemise ajal, muul ajal lahti keerdunud ja moodustavad kromatiini Sugurakkude küpsemisel väheneb kromosoomide arv 2 korda Üks kromosoom koosneb ühest nukleosoomsest fibrillist 8. Histoonid Kromosoomivalgud Kaitsevad DNA-d Aitavad kromosoome rakujagunemise ajal kokku pakkida Ümber histoonide molekulide keerdunud DNA moodustab nukleoomse fibrilli Ühe kromosoomi moodustab histoonide ja teiste valkudega seotud DNA molekul 9. Rakumembraan EHITUS
Nonsense mediated decay toimub kõikides eukarüootsetes rakkudes. Selle mehhanismi kasutamisega lagundatakse: Enneaegsete stop-koodonitega mRNAd. Upstream ORF asub mRNA 5´UTR (mitte-transleeritavas) regioonis. Liiga pikk 3´UTR (RNA polümeraas on ülesünteesinud mRNA-d). mRNAd, kus kasutatakse korraga erinevates lugemisraamides valgusünteesi initsiaatorkoodoneid Eukromatiin - dekondenseerub interfaasi tuumas. Eukromatiin on kromatiini osa. See on lõdvalt pakitud kromosoomi ala, mille pealt toimub transkriptsioon. Heterokromatiin - ehk kondenseerunud kromatiinaine on tuumas inaktiivne ja mikroskoobis nähtav tumedate aladena. Sisaldab põhiliselt mittetranskribeeritavaid struktuurgeene ja kordusjärjestusi. Paikneb tuuma perifeerias. Heterokromatiin kui lihtsaim mehhanism geeniekspressiooni reguleerimiseks. Heterokromatiin kondenseerunud ka mitooside vahel.
sobivas innatsükli faasis oleva ret-sipientlooma emakasse, kus see areneb sünni- eaüseks; 13. embrüotehnoloogia - biotehnoloogiliste võtete süsteem, mis seisneb embrüote eraldamises või tekitamises in vitro (kehavälisel viljastamisel, kloonimisprotsessides) ja siirdamises retsi-pientloomadele. 14. epigeneetika - teadus, mis uurib DNA modifitseerimist (nt. metüülimist), kromatiini struktuuri ja RNA ning valkude töötluse vorme, mis kontrollivad geenide avaldumist rakkudes. 15. eri liikidelt pärit geenidest ning muudest järjestuslõikudest 16. eribioloogia - bioloogiaharud, mis tegelevad ainult mingile kitsamale organismirühmale omaste elunähtuste uurimisega. 17. feromoon putukate hormoonisarnased lõhnaained putukate meelitamiseks. 18. fundamentaalteadus (alusteadus) - teadus, mis tegeleb objektide või nähtuste
histoon H1. H3 ja H4 on evolutsioonis väga konserveerunud valgud, s.t. et fülogeneetiliselt väga kaugetel liikidel on erinevused valgu primaarjärjestuses tühised. Kõikides eukarüootides on DNA kaksikahela esimeseks kõrgemaks organiseerituse astmeks nn. nukleosoomne struktuur. Kahe nukleosoomi vahele jäävat DNA lõiku nim. linker-DNA-ks, sinna seondub histoon H1, mis vastutab DNA pakkimise eest järgmisse kõrgema järgu struktuuri (30 nm kiud). Suur osa kromatiini rakutuumas ongi kokku pakitud kõrgema järgu struktuuridesse. Kromatiin raku tuumas on kahes eri seisundis: 10 % aktiivne (sisaldab DNA-d, mida antud rakus transkibeeritakse); 90 % inaktiivne. Osa inaktiivsest kromatiinist on rakutuumas tugevasti kokku pakitud ja moodustab nn. heterokromatiini. Heterokromatiinis on kromatiin pakitud kõrgema järgu struktuuridesse, lokaliseerub tuuma ümbrise läheduses. Heterokromatiin on üks osa inaktiivsest kromatiinist.
automatiseeritud ja kiire tehnoloogia. Kasutatakse kohtumeditsiinis isaduse tuvastamiseks, kujategijate ja tundmata isikute laipade identifitseerimiseks. 59. DNA-proov signaalmärgisega varustatud sünteetiline DNA-lõik, mille spetsiifiline järjestus võimaldab tuvastada mingit mutantset alleeli indiviidi (sh embrüo) genoomis. 60. Epigeneetika teadus, mis uuriv DNA modifitseerimist (nt metüülimist), kromatiini struktuuri ja RNA ning valkude töötluse vorme, mis kontrollivad geenide avaldumist rakkudes. Epigeneetiliste tegurite tõttu on hulkrakse organismi genotüübilt identsed rakud fenotüübilt erinevad, olenevalt nende asupaigast ja ajast. 61. Geeniteraapia (geenravi) geenitehnoloogiline meetod geneetiliste haiguste raviks või leevendamiseks; seisneb normaalse inimgeeni siirdamises defektiga indiviidi somaatilistesse rakkudesse. 62
plasmamembraanis ja plasmamembraani Na-ioonpumba defektsust. Meestel avaldub defekt 100%, naistel väga harva. 8. Nukleosoomi ehitus ja talitlus. Nukleosoomide keemiline modifitseerimine, selle tähtsus. ! Nukleosoom koosneb kaheksast aluselist valgust-histoonist (2xH2A+ 2xH2B + 2xH3+2xH4) ning histoonide umbes kerinud DNA-st. Pluss nukleosoome ühendab omavahel H1 ülesanne on pakkida DNA-d nukleosoomide keemiline modifitseerimine mõjutab kromatiini pakkimistaset ja geeni ekspressiooni. Nukleosoomide keemiline modifitseerimine seisneb histoonide N- terminuste otsas olevate aminohappejääkidele mitüül-, akutüül- või fosfaatrühma lisamisel. Kui atsetüleerida Lys, siis DNA ja histoonide vahelised sidemed nõrgenevad !pakkimistase langev ning transkriptsioonifaktoritel on sinna hõlbsam liigi pääseda ning geeni ekspressioon võib alata. Kui aga metüleenida Lys ja Arg, siis see neurtaliseerib nende positiivsed laengut ning inhibeerib
replitseerimist. Teisele ahelale peab uued panema. Histoonid peavad juba valmis olema. H2A ja H2B dissotseeruvad. Histooni chaperonid – juhivad uued histoonid tütarDNA juurde. Kontrollib, et moodustaks tetrameer sellega, kellega peakski. Aitavad nukleosoomi moodustada. Erinevatel chaperonidel on erinevad rollid kokkupakkimisel. Nukleosoomis on histoonide ja DNA vahel 142 vesiniksidet. Nukleosoomide vahel on DNAga seotud H1 (histoon). H1 on oluline kromatiini struktuuri kohaselt. Histoonidel on üheahelalised DNA sabad, mis ulatuvad nukleosoomist välja. Olulised sündmused on mõjutatud sabadest. H3 koht – sealt läheb DNA välja. H2A ja H2B ei ole otstega seotud, vaid ainult selle järjestusega. H3 ja H4 N-terminaalsete otste modifitseerimine on oluline geenide ekspresseerimisel. Histoonide laengust sõltub, kui kõvasti on DNA küljes kinni. Histoonid tagavad DNA-l topoloogilise pinge, DNA on „ülekäänatud“.
Ainuraksed, taimed, seened, loomad. 5. Raku tuum ja tuumamembraan Tuum on geneetiline komponent, mis koosneb tuumakattest ja karüoplasmast e tuumaplasmast, mis sisaldab kromatiinainet, millest moodustuvad kromosoomid. Kromosoomid koosnevad põhiliselt DNAst ja valkudest. Tuumas toimuvad DNA replikatsioon, geenide regulatsioon ja transkriptsioon. Enamik DNAst on rakutuumas kromatiini kujul. Kaetud tuumamembraaniga, milles on tuumapoorid. Aktiivsetel rakkudel moodustunud RNA rikas ala – tuumake, nukleool. Tuumaskelett toetab tuuma struktuuri. Tuumas on palju struktuure, mille kohta ei ole piisavalt informatsiooni: PML kehad, Cajal kehad, splaisingu speklid. Tuumaümbrise e tuumakatte moodustavad välismembraan ja sisemembraan ning nende vahele jääv perinukleaarruum. Tuumaümbrises paiknevad poorid, läbi nende toimub
- Dekondenseerunud DNA-ga piirkondi nimetatakse eukromatiiniks. - Imetajate rakkudes seostub heterokromatiin tuumamembraaniga lamiinide vahendusel ning paikneb tuumakeste ümber. - On leitud, et heterokromatiin ei sisalda praktiliselt üldse geene, vaid hoopis kõrgelt/mõõdukalt korduvaid DNA järjestusi, mis on enamiku raku eluajast tugevalt kokku pakitud. Seetõttu nimetatakse seda kromatiini konstitutiivseks heterokromatiiniks (nt tsentromeeride ja telomeeride DNA). Milles seisneb geenide positsiooniefekt? Geenide kohasõltuv avaldumine. Kui heterokromatiini piirkonnas olev DNA tuumas oma asukohta vahetab ja liigub eukromatiini alasse, võib see algatada selle DNA transkribeerimise. Sama efekt esineb ka eukromatiini puhul – kui ekspresseeruv geen viia eukromatiini piirkonnast üle heterokromatiini piirkonda, geen vaigistatakse.
eralduda. DNA negatiivne superspiralisatsioon on oluline seoses: DNA sünteesiga (ehk replikatsiooniga), rekombineerumisprotsessidega, geenide avaldumise regulatsiooniga (ehk transkriptsiooniga) - Nukleosoom - kromatiinaine struktuurielement, milles DNA on keerdunud ümber valguliste (8 histooni) gloobulite. - Kromatiin - DNA ja sellega seondunud valkude (histoonide) kompleks, millest moodustuvad eukarüootide ehk päristuumsete kromosoomid. - Eukromatiin - kromatiini osa. See on lõdvalt pakitud kromosoomi ala, mille pealt toimub transkriptsioon. Transkriptsiooniliselt aktiivne DNA - Heterokromatiin - Inaktiivne DNA - Aluspaar (näide) - nukleotiidipaar (np, bp, Kb); mõõdetakse DNA lõigu (ekson, intron, geen jt.) pikkust. kaks omavahel vesiniksidemetega seotud nukleotiidi, mis esinevad vastastikustes komplementaarsetes DNA või RNA ahelates. Üldjuhul moodustab guaniin
neuronitele. Lens- läätseplakood - sellest areneb välja silmalääts, ei anna neuroneid. Osalevad meeleelundite arengus (silm, sisekõrv) · Neuraalhari, selle liigendus ja saatus Neuraalhari ei teki neuraaltorust ega ka epidermisest, vaid sealsest piirpinnast. Inimeses hakkavad neuraalharja rakud migreeruma peale toru sulgumist, hiires enne sulgumist. Neuraalharja rakkudest saavad neuronid, Schwanni rakud, pigmendirakud e melanotsüüdid ja kromatiini rakud (toodavad adrenaliini) · Mida kujutab endast perifeerne närvisüsteem ja millised arengulised struktuurid annavad sellele aluse ... ehk piirdenärvisüsteem koosneb ülejäänud närvidest ja närvirakkude kehade kogumikest (ganglionitest) väljaspool kesknärvisüsteemi. Sellele annavad aluse: - Perifeersed aksonid (neuroni kehad on KNS-s) - Neuraalhari - Ektodermaalsed plakoodid
- Dekondenseerunud DNA-ga piirkondi nimetatakse eukromatiiniks. - Imetajate rakkudes seostub heterokromatiin tuumamembraaniga lamiinide vahendusel ning paikneb tuumakeste ümber. - On leitud, et heterokromatiin ei sisalda praktiliselt üldse geene, vaid hoopis kõrgelt/mõõdukalt korduvaid DNA järjestusi, mis on enamiku raku eluajast tugevalt kokku pakitud. Seetõttu nimetatakse seda kromatiini konstitutiivseks heterokromatiiniks (nt tsentromeeride ja telomeeride DNA). 15. Milles seisneb geenide positsiooniefekt? Geenide kohasõltuv avaldumine. Kui heterokromatiini piirkonnas olev DNA tuumas oma asukohta vahetab ja liigub eukromatiini alasse, võib see algatada selle DNA transkribeerimise. Sama efekt esineb ka eukromatiini puhul kui ekspresseeruv geen viia eukromatiini piirkonnast üle heterokromatiini piirkonda, geen vaigistatakse. 16
kindlad biokeemilised ja morfoloofilised muutused, mis lõpevad raku lagunemisega väikesteks membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks, mis fagotsüteeritakse. · Kirjelda apoptootilisi sündmusi, millised on varajased ja millised hilised sündmused. 1. Morfoloogilisi muutusi pole näha, suureneb transglutaminaasi transkriptsioon ning aktiveeritakse kaspaasid; 2. Kromatiin kondenseerub, aktiveeritakse nukleaasid, mis lagundavad kromatiini nukleosoomi suurusteks fragmentideks, tuum fragmenteerub; 3. Tsütoplasma kondenseerub, kuna desmosoomsed kontaktid ja intermediaarsed filamendid lagundatakse; raku membraanis toimuvad muutused, mis markeerivad apoptootilise raku fagotsütoosiks (fosfatidüülseriin eksponeerub raku välismembraanile) rakk laguneb membraaniga ümbritsetud vesiikuliteks. · Kas apoptoos on pöörduv ja kui jah, siis millistes faasides on see võimalik?
Tekitab poore plasma membraani Glyphosate (RoundupTM; Monsanto) blokeerib aminohapete sünteesi. Glüfosaat blokeerib ära ühe ensüümi (EPSP süntaas). Mõned EPSP süntaasid on resistentsed glüfosaadile Roundup-readyTM puuvillal ja sojal on ekstra EPSP ensüüm (loeng 7) Epigeneetika - Igasugune potentsiaalselt stabiilne ja pärandatav muutus geeni ekspressioonis, mis tekib ilma DNA järjestuse muutuseta. Tähendab informatsiooni DNA-s, mitte järjestuses, vaid DNA või kromatiini struktuuri muutusi. Praktikas epigeneetika kirjeldab fenomeni, kus geneetiliselt identsed rakud või organismid ekspresseerivad oma genoome erinevalt ja sellest tuleneb fenotüübiline erinevus. Epigeneetiline programmeerimine taimedes aitab kontrollida arengu etappe. (loeng nr. 5 epigeneetika) Histoonid - valgud, mille ümber on DNA keeratud · Histoonid on aluselised ja DNA on happeline ja nii moodustub stabiilne kooslus kromatiin. Histooni peamine osa = oktameer (8 histooni molekuli)
jagunemisvõime ning uusi erütrotsüüte moodustub pidevalt juurde vereloomeelundites); o erütrotsüüdid on kaksiknõgusad: võtavad vähe ruumi ja on suure pindalaga; o munarakul on suur toidutagavara: esimene energia jagunemisteks on olemas; o enamasti on üks tuum, aga kingloomal on kaks tuuma ja vöötlihasrakk on hulktuumne; o sisaldab kromatiini kromosoomimaterjal DNA lahtipakituna (lahtikeerdunud kromosoomid). · Kromosoomid: o kromosoomides paikneb raku pärilik info; o kromosoomide arv ja kuju on ühe liigi piires enamasti muutumatu; o inimese iga keharaku tuumas on 46 kromosoomi (23 paari); o paarilisi kromosoome nimetatakse homoloogilisteks homoloogilised kromosoomid sisaldavad samu pärilikke tunnuseid määravaid geene;
tuumadesse; tsentrosoom jaguneb; Tsütokinees -- algab anafaasis; aktiinist ja müosiinist moodustub raku keskele kontraktiilne aktiini rõngas, mis on kääviniitidega risti; plasmamembraani sissenöördumine. 9. Mis on mitoosikääv, selle tüübid? Tuuma lamina - Intermediaarsetest filamentidest lamiinidest koosnev tihe võrgustik tuuma sees, mis annab toestust, reguleerib DNA replikatsiooni ja osaleb rakujagunemises. Oluline roll kromatiini organiseerumisel interfaasis. Prometafaasis tuumamembraan laguneb ning kromosoomid kinnituvad mitoosikäävile. Kääv koosneb tubuliini mikrotuubulitest e kääviniitidest. Eristatakse: A. poolustevahelisi ehk polaarseid kääviniite B. tsentromeeri piirkonnale kinnituvaid kinetohoorseid kääviniite C. perifeersesse tsütoplasmasse suunduvaid astraalseid kääviniite 10. Mõisted endoreduplikatsioon? Endomitoos?
RNA pärinemine ühest transkriptist kindlustab selle, et neid saab vrdsel hulgal. Tuumakeste arv ja suurus. Tuumakese suurus peegeldab tema aktiivsust ja ta varieerub oluliselt erinevates rakkudes ning muutub ka ühes ja samas rakus rakutsükli eri faasides. Tuumake on väga väike neis rakkudes, kus elutegevus on väga aeglane (sünteesiprotsessid aeglased) kuid võib hõlmata kuni 25% tuuma ruumalast neis rakkudes, kus toimub intensiivne valgusüntees. 4. Kromatiin ja kromosoomid. Kromatiini all mõistetakse rakutuumas olevat DNA-d, mis on seotud valkudega. Rakus kahes eri seisundis: 10% aktiivne (sisaldab DNA-d, mida atud rakus transkribeeritakse) ja 90% inaktiivne. DNA-ga seonduvaid valke on laias laastus kahte sorti: struktuursed ja regulatoorsed. Kõige paremini on uuritud struktuursed valgud histoonid, mis esinevad kõigil eukarüootidel. Histoonid on suhteliselt väikesed valgud suure hulga positiivselt laetud aminohapetega (Lys, Arg). Histoone on 5 tüüpi, mis
MPF tase muutub lõigustumise tsüklite ajal. M faasis on MPF tase kõrgeim ning S faasi ajal madalaim. Perioodilised muutused MPF tasemes kontrollivad tsükliliselt raku jagunemise protsessi. MPF koosneb kahest subühikust: tsükliin B ja tsükliin-sõltuvast-kinaasist (CDK1). Tsükliin B akumuleerub S faasis ja degradeeritakse peale M faasi läbimist, ta reguleerib CDK1 aktiivsust. CDK1 aktiveerib mitoosi, ta fosforüleerib erinevaid märklaudvalke, käivitab kromatiini kondenseerumise, tuumaümbrise depolariseerumise ja mitoosikäävi organiseerumise. Kesk-blastula üleminek: Rakutsüklis on taas G1 ja G2 faasid, taastab normaalse rakutsükli kestuse. Kaob sünkroonsus, sest erinevad rakud sünteesivad erinevaid MPF regulaatoreid. Transkibeeritakse uusi mRNA-sid. Toimub karüokinees (mitootiline tuumade jagunemine) ja tsütokinees (mitootiline raku jagunemine) Sügoodi genoomi aktivatsioon: munarakupoolsed mRNA-d degradeeritakse ja hakatakse
Okazaki fragmendid: RNA praimer (sünteesitakse RNA polümeraasiga) ja DNA polümeraas III (viib läbi DNA maatritssünteesi) DNA fragmentide ühendamine: DNA polümeraas I (RNA lõigatakse välja ja tühik sünteesitakse täis) ja DNA ligaas (ühendab fragmendid ligeerimisel) 13. Histoonide tüübid Histoonid on väiksed aluselised valgud (koosnevad 102–135 aminohappest), mida leidub eukarüootide tuumas.[1] Need on põhilised kromatiini valgud, mille ümber keerdub DNA ja need mängivad suurt rolli geenide regulatsioonis. Histoonide funktsiooniks on osaleda DNA kokkupakkimisel, et viimane mahuks rakutuuma. Näiteks inimese iga rakk sisaldab lahtikeeratult umbes 1,8 meetrit DNA-d, aga kui DNA keerdub histoonide ümber, siis moodustunud kromatiini suurus on umbes 90 mikromeetrit. Viis peamist histooni on H1/H5, H2A, H2B, H3 ja H4. 14. Nukleosoomi ehitus
RNA pärinemine ühest transkriptist kindlustab selle, et neid saab vrdsel hulgal. Tuumakeste arv ja suurus. Tuumakese suurus peegeldab tema aktiivsust ja ta varieerub oluliselt erinevates rakkudes ning muutub ka ühes ja samas rakus rakutsükli eri faasides. Tuumake on väga väike neis rakkudes, kus elutegevus on väga aeglane (sünteesiprotsessid aeglased) kuid võib hõlmata kuni 25% tuuma ruumalast neis rakkudes, kus toimub intensiivne valgusüntees. 4. Kromatiin ja kromosoomid. Kromatiini all mõistetakse rakutuumas olevat DNA-d, mis on seotud valkudega. Rakus kahes eri seisundis: 10% aktiivne (sisaldab DNA-d, mida atud rakus transkribeeritakse) ja 90% inaktiivne. DNA-ga seonduvaid valke on laias laastus kahte sorti: struktuursed ja regulatoorsed. Kõige paremini on uuritud struktuursed valgud histoonid, mis esinevad kõigil eukarüootidel. Histoonid on suhteliselt väikesed valgud suure hulga positiivselt laetud aminohapetega (Lys, Arg). Histoone on 5 tüüpi,
DNA Desoksüribonukleiinhape ehk DNA on enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säilitav aine, keemiliselt desoksüriboosist, lämmastikalustest ja fosforhappejääkidest koosnev polümeer. Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees hästi lahustuv aine. DNA on polümeer, mille elementaarlülideks on desoksüribonukleotiidid. Harilikult koosneb DNA adeniinist (A), guaniinist (G), tsütosiinist (C) ja tümiinist (T). Polümeer on moodustunud sidemetega nukleotiidi fosforhappejääkide ja desoksüribooside 3' süsinikuaatomite vahel. Seega moodustavad fosforhappejäägid ja desoksüriboosid DNA ahela nn. suhkur-fosfaat selgroo, mille küljes paiknevad glükosiidsidemetega erinevad lämmastikalused. Lämmastikaluste vabad hüdroksüülrühmad, aminorühmad ja hapniku aatomid moodustavad kergesti omavahelisi vesiniksidemeid. Konkreetsete nukleotiidide järjestust üksikus DNA ahelas nimetata...
· Subtelomeersed deletsioonid nõrgamõistuslikuse sage põhjus 3. Flow-FISH, kasutatakse interfaasi rakke, hübridisatsioon suspensioonis, signaal tuvastatakse FACS-i abil. Eelis paljude rakkude üheagne analüüs . 4. LT-FISH (madaltemperatuuri FISH) ·Hübridisatsioon toimub 37°C ·Mitteensümaatilin ·Kromosoomide analüüs toimub skaneeriva lähivälja optilise mikroskoopia (SNOM) abil ·Eelis kromosoomide ja kromatiini intaktsuse säilimine 5. COMBO-FISH (combinatory oligonucleotides) · Madaltemperatuuri FISH edasiarendus · Põhineb faktil, et 1-2% inimgenoomist on ~ 14 aluspaarised homopuriin või homopürimidiin järjestused · Proovina homopuriin või homopürimidiin oligonukleotiidid, mis moodustavad DNA-ga kolmikahela · DNA eelnev denaturatsioon pole vajalik ! Suured laigud on mittespetsiifiliselt värvunud tuumakesed 6. Fiber-FISH Kasutatakse väljavenitatud kromatiinkiudusid
NUKLEIINHAPPED Nukleiinhapped - kõrgmolekulaarsed biopolümeerid, mis koosnevad nukleotiididest.(primaarne struktuur.) Nukleiinhape = polünukleotiid. DNA desoksüribonukleiinhape. RNA ribonukleiinhape. Lämmastikalused- Aromaatsed tsüklilised ühendid, mis lisaks süsinikule sisaldavad ka lämmastiku aatomied, (N- alused) tuleneb keemilistest omadustest. NUKELIINHAPETE STRUKTUUR: Primaarne:Lämmastikaluste järjestus polünukleotiidahelas. Sekundaarne Polünukleotiidahel ruumiline struktuur DNA: *Lineaarne kaksikspiraalne (biheeliks). *Tsükliline kaksikspiraalne (tsirkulaarne biheeliks). *Üheahelaline RNA: *Vabakujuline ahel, *osaliselt (iseenda ümber) spiraliseerunud ahel, *Spetsiifilise kujuga ahel Tertsiaaerne Polünukleotiidahela "pakend" rakus või rakutuumas: *Superspiraliseerunud, *Kokkukägardunud, *Spetsiifilise vormiga. LINEAARSE DNA TERTSIAARNE STRUKTUR: Kromatiini (DNA + valgud) kokkupakkimise tulemusena formeeruvad kromosoomid. DNA ...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
