VANA-KREEKA AJALOOPERIOODID (0)

5 VÄGA HEA

ANTIIKAEG :
VANA-KREEKA AJALOOPERIOODID:
PERIOODI NIMETUS
AEG
ISELOOMULIKUD TUNNUSED
Kreeta -Mükeene kultuur
2000 – 1100 eKr
Kreeta e Minoiline kultuur
2000 – 1400 eKr

Tsivilisatsiooni esmakordne tekkimine Kreeta saarel.
Rahumeelne lossidekultuur.

Mükeene kultuur
1600 – 1100 eKr

Sõjaline lossidekultuur Mandri-Kreekas ja Egeuse mere saartel.
Minoilise kultuuri allakäigu järel allutatiKreeta saar.
Mükeene kultuuri allakäik uute kreeka hõimude- doorlaste sissetungi järel.

Tume e Homerose ajajärk
1100 – 800 eKr

Tsivilisatsiooni allakäik: kirja unustamine, losside purustamine ja ühiskonna langemine tsivilisatsioonieelsele tasemele.
Kreeklaste kolonisatsiooni algus ja raua kasutusele võtmine.

Arhailine periood
800 – 500 eKr

Tsivilisatsiooni taasteke Kreekas.
Kreeklaste kolonisatsioon ja kultuurikontaktide tihenemine Idamaade kõrgkultuuridega.
Orjandusliku korralduse väljakujunemine.
Polisliku korralduse teke.
Kirja taaskasutamine ja kultuuri kiire areng.

Klassikaline periood
500 – 338 eKr

Kreeka-Pärsia sõjad (500 – 449 eKr) panid aluse Kreeka polisliku korralduse hiilgeajale.
Linnriikidest tõusid esile demokraatlik Ateena ja aristokraatlik Sparta .
Peloponnesose sõja (431-404 eKr) järel Sparta hegemoonia kehtestamine kuni 371 eKr.
Makedoonia esiletõus kuningas Philippos II valitsemisajal 4.saj eKr.
Kreeka linnriikide allutamine Makedoonia ülemvõimule pärast Chaironeia lahingut 338 eKr.

Hellenistlik periood
338 – 30 eKr

Aleksander Suure sõjakäik Pärsia impeeriumi vastu (334 – 326 eKr) ja maailmariigi kujunemine.
Hellenistliku kultuuri kujunemine.
Hellenistlike riikide kujunemine pärast Aleksander Suure surma (323 eKr).
Rooma riigi tugevnemine ja Kreeka ning Makedoonia allutamine 2.saj eKr.
30 eKr viimase hellenistliku riigi- Egiptuse allutamine Rooma ülemvõimule.

VANA-KREEKA ÜHISKONNAKIHID, LINNRIIGID JA NENDE VALITSEMINE:

Ühiskonna struktuur Vana-Kreekas:
Vana-Kreeka arhailisel perioodil (800-500 eKr) kujunesid lõplikult välja ühiskonnakihid:

Aristokraadid (kr k aristos – parim; kratos – võim)- Kreeka ühiskonna ülemkiht; ülikutest suurmaaomanikud, kes kasutasid põldude harimiseks orjade ja sõltlaste tööjõudu või harvem tegelesid kaugkaubandusega.

Lihtrahvas (kr k demos – rahvas)- vabad põlluharijad ja karjakasvatajad, käsitöölised ja väikekaupmehed.

Orjad - vaesunud ja võlgade katteks orjusesse müüdud kehvikud, sõjavangid või orjaturgudelt ostetud välismaalased.
Vana-Kreeka orjandusliku korralduse eripäraks võrreldes Idamaade tsivilisatsioonidega oli selle ulatuslikkus:

Orje oli palju (sõltuvalt linnriigist kuni 80%), kes tegid ära suurema osa tootvast tööst.
Orjust peeti ühiskonnale vajalikuks ja normaalseks nähtuseks ning orje omasid sageli ka vaesemad inimesed.
Orjade suur hulk ja nende massiline kasutamine tootmisprotsessis andis vabadele inimestele vabaduse tegeleda riigiasjadega, enese harimisega või erinevate kultuurivaldkondadega ning lõppkokkuvõttes aitas kaasa omanäolise kõrgkultuuri (tsivilisatsiooni) kiirele arengule.

Linnriigid Vana-Kreekas:
Vana-Kreeka tsivilisatsioon oli oma iseloomult linnaühiskond. Kuigi tavaliselt enamik linnriikide elanikest oli seotud põllumajandusliku tegevusega ja elasid maal, siis linnad kujunesid Vana-Kreekas poliitilise-, usu- ja kultuurielu keskusteks. Kreeklastega asustatud aladel tekkis umbes 1500 linnriiki e polist (kr k polis – linn). Linnriigi keskuseks olid künkale või kaljunukile rajatud kindlustus - akropol (kr k mägilinn) ja koosoleku ning turuplats - agoraa, mille ümber rajati tähtsamad templid või muud ühiskondlikud hooned.

Linnriikide kodanikud ja mittekodanikud:
Poliste elanikkond, mis tavaliselt ei ületanud 30-40 tuhandet inimest (eranditeks näiteks Sparta ja Ateena, kus elas ligikaudu 200 tuhat inimest) jagunes:

Kodanikud- täisealised (vähemalt 20 aastased) kreeklastest mehed. Kodanikud võisid osaleda rahvakoosolekul, valida ja alates 30 eluaastast olla valitud riigiametisse. Kodanike kohuseks oli teenida vastavalt vara suurusele maakaitseväe põhimõttel moodustatud sõjaväes ja muretseda ise selleks vajalik relvastus. Aristokraadid teenisid ratsaväes või raskerelvastuses jalaväes, lihtrahvas raske- või kergerelvastuses jalaväes ning kõige vaesemad teenisid madruste ja sõudjatena sõjalaevadel. Lisaks tuli maksta väiksemaid makse, aga maksukoormus polnud Kreeka linnriikides ülejõu käiv kohustus.

Mittekodanikud, kelle hulka kuulusid alla 30 aastased mehed, naised, mittekreeklased ja orjad.

Kreeka poliste valitsemisviisid :
Poliste erinevate ühiskonnakihtide omavahelised vastuolud põhjustasid tihti ägedaid sisevõitlusi, mis mõnikord kasvasid üle relvastatud kokkupõrgeteks. Lihtrahva ja aristokraatide vastandlikud huvid (kartus vaesuda või soov suurendada oma ülemvõimu) või poliitiline võitlus erinevate aristokraatlike sõpruskondade vahel, tõi enesega kaasa erinevaid valitsemisviise:

Aristokraatlik valitsemisviis- võim oli koondunud ülikutest suurmaaomanike kätte. Aristokraadid kuulusid riiigiametisse ja riiki valitsevasse nõukogusse ning lihtrahvale jäi õigus osaleda rahvakoosolekul, millel oli õigus heaks kiita või tagasi lükata nõukogu otsuseid.

Oligarhiline valitsemisviis- võim oli koondunud osade aristokraatlike suguvõsade kätte.

Türannia- võim oli koondunud ühe (harva ka mitme) aristokraadist ainuvalitseja kätte. Võimul püsis türann lihtrahva toel ning teisi aristokraate terrori ja jõuga maha surudes.

Demokraatlik valitsemisviis (kr k demos – rahvas + kratos – võim)- võim kuulus rahvakoosolekule, kus kõigi kodanike poolt valiti riigiametnikud ja riiki valitseva nõukogu liikmed ning hääletati läbi kõik tähtsamad riigielu küsimused.

Sparta ja Ateena riigikordade erinevused:
Kreeka poliste hulgas oli neid, kus valitsemisviis jäi sajanditeks peaaegu muutumatuks (Sparta) ning neid linnriike, kus erinevad valitsemisviisid vahetusid sõltuvalt poliitilise võitluse tulemustele (Ateena):

Sparta ( Lakoonika maakond) riigikorralduse erilisuse põhjus seisnes selle polise ühiskonnakihtide eripäras. Valitsemises osalesid ainult dooria päritolu spartiaadid (10% elanikkonnast). Spartiaatide poolt alistatud Lakoonika põliselanikud- perioigid (10%) tegelesid käsitöö ja kauplemisega. Kodanikuõigused perioikidel puudusid, samas olid nad kohustatud vajaduse korral teenima Sparta sõjaväes. Spartiaatide poolt alistatud naabermaakonna Messeenia elanikud olid muudetud riigiorjadeks- helootideks (80%), kes olid jagatud spartiaatide vahel ning harisid nende põlde.

Kreeka-Pärsia sõdade (500-449 eKr) tulemusena kasvas Ateena riigis ( Atika maakond) lihtrahva poliitiline roll, sest Ateena riigi sõjalise selgroo moodustas sõjalaevastik. See omakorda suurendas lihtrahva sõnaõigust valitsemisasjades ning tõi enesega kaasa demokraatliku valitsemisviisi kehtestamise 5.sajandi algul eKr. Demokraatliku valitsemisviisi hiilgeajaks Ateenas oli 5.saj kp eKr, kui riigi tähtsamate ametnike hulka kuulus aastakümneid ülikust riigimees Perikles. Aristokraatial polnud valitsemisel mitte mingisuguseid eesõiguseid. Rahvakoosolekul, mis kogunes regulaarselt iga 10 päeva tagant, valiti või tõmmati loosiga kõik tähtsamad ametnikud (näiteks 10 strateegi- Ateena tähtsaimad ametnikud, väejuhid) , bulee (riiki rahvakoosolekute vaheajal juhtiv 500 liikmline nõukogu) ja kohtunikud . Riigiametnikud said samuti väikest palka, mis võimaldas riigiametisse kandideerida ka neil, kellel selleks muidu aega ja rahalisi vahendeid polnud.

VANA-KREEKA ELUOLU JA KULTUUR ARHAILISEL NING KLASSIKALISEL AJAJÄRGUL:

Hellenid ja barbarid :
Tumeda ajajärgu (1100-800 eKr) lõpul algas kreeklaste väljaränne- kolonisatsioon. Selle põhjused olid valdavalt majanduslikku laadi - kasvavat rahvastikku ei suudetud enam Kreeka väheviljakal maal ära toita. Väljarändajad säilitasid oma emalinnadega tihedad majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised sidemed. Kolonistid puutusid siirdealadel kokku teiste rahvastega, mis omakorda suurendas sarnaseid keelemurdeid ning kultuuritraditsioone järgivate kreeklaste ühtekuuluvustunnet. Kreeklased nimetasid endid helleniteks ning kreeklastega asustatud alasid Hellaseks. Kõigi võõramaalaste suhtes tunti teatavat üleolekutunnet ning neid nimetati barbariteks .

Abielu ja perekond:
Vana-Kreeka perekond oli oma iseloomult patriarhaalne e isakeskne. Naistel kodanikuõigused puudusid ja nad olid avalikust elust välja tõrjutud. Nende peamiseks rolliks peeti tugevate ja tervete laste sünnitamist ning majapidamise eest hoolitsemist. Abielud sõlmiti Kreekas mehe ja tulevase kaasa isa vahel ning enamikel juhtudel polnud tegemist armastusabieludega. Meeste tihe igapäevane läbikäimine sõjalistel harjutustel, sportimisel või vaba aega veetes soodustas homoseksuaalsete suhete tekkimist. Täiesti normaalseks nähtuseks just aristokraatide seas peeti täiskasvanud mehe ja nooruki vahelist seksuaalsuhet (kr k paiderastia – poistearmastus), kui osa kasvatusprotsessist. Kõrvuti meestevahelise kiindumusega esines ka lesbilist armastust, mille nimetus tuleneb Lesbose saarelt pärineva naisluuletaja Sappho värssidest, kes ülistas neis naiste ja noorte tütarlaste vahelist armastust. Samas esinesid homoseksuaalsed suhted kõrvuti heteroseksuaalsetega. Mehed suhtlesid oma abikaasa teadmisel noorukite, orjataride, prostituutide või hetääridega (kr k hetaira – sõbratar, armuke), kuid naistelt eeldati ainult monogaamiat.

Ehituskunst ja Ateena linn:
5. sajandiks eKr oli Ateena riigist kujunenud üks suurimaid poliseid (~200 tuhat inimest) ning selle keskuseks oli 5 km kaugusel merest asuv Ateena linn (~100 tuhat elanikku). Oma välisilmelt oli linn tagasihoidlik - sillutamata kitsaste ja kõverate tänavate kõrval olid ühe- ja kahekordsed põletamata tellistest elamud ning käsitöökojad. Uhkemalt oli välja ehitatud ainult agoraa ümbrus. Pärast seda, kui 6.sajandil lõpul eKr oli linn ümbritsetud ringmüüriga, kaotas akropol oma sõjalise tähtsuse. Riigimees Periklese eestvedamisel viidi akropolil läbi suurejoonelised ehitustööd ning sinna rajati rida templeid ning muid ühiskondlikke hooneid : propüleed (kr k eesvärav), võidujumalanna Nike tempel, linna kaitsejumalanna Athena tempel- Parthenon (kr k neitsitempel), kus asus skulptor Pheidiase loodud jumalanna kulla ja elavandiluuga kaetud hiigelkuju ning kus hoiti riigi väärisesemeid, Athena pronkskuju jne. Vältimaks linna ümberpiiramist ühendati Periklese ajal Ateena kaitseehitised „pikkade müüridega“ mere ääres asuva sadamalinna Pireusega.

Vana-Kreeka haridus :
Laiapõhjalise hariduse alustalaks oli 8.saj eKr loodud lihtne tähestikkiri- alfabeet (nimetus tuleneb kahest esimesest tähest, alfast ja beetast). Tüdrukute harimine oli Kreekas iga pere enda asi. Emad õpetasid neile tavaliselt ainult majapidamistööde tegemist ning käsitööoskuseid. Sparta riigis tegelesid tüdrukud ka kehaliste harjutustega. Erandiks olid hetäärid, kes õppisid spetsiaalsetes koolides kirjandust, muusikat ning tantsimist.
Poiste, kui tulevaste kodanike harimisele, pöörati oluliselt rohkem tähelepanu. Hariduse alused sõltusid polise valitsemiskorraldusest ning ühiskonna ülesehituse eripärast:

Ateenas pandi poisid 7 aastaselt tasulistesse erakoolidesse, kus õpetati lugemist ja kirjutamist, muusikat ning tähtsamaid kirjandusteoseid. Kesksel kohal oli Homerose eeposed „ Ilias “ ja „Odüsseia“, mida õpiti pikkade lõikudena pähe. Õpetuses oli tähtsal kohal ka retoorika (kõnekunst), kuna kodanikud pidid suutma ennast rahvakoosolekul selgelt ning arusaadavalt väljendada. Aristokraatide lapsed õppisid tavaliselt koduõpetajate- pedagoogide käe all. Vaimsete väärtuste kõrval pühendati palju aega ka kehalistele harjutustele ning sõjalistele oskustele. Kui lihtrahva laste haridustee jäi suhteliselt lühikeseks, siis suursugused noormehed tegid ettevalmistusi tulevaseks riigimehekarjääriks, õppides lisaks mõne õpetlase käe all poliitikat ning kõne- ja vaidluskunsti.

Spartas õpetati spartiaatide lapsi alates 7 eluaastast riiklikes koolides, kus põhiline tähelepanu pöörati poiste sõjalisele ettevalmistamisele. Poisse harjutati taluma külma ja nälga ning põhirõhk pandi nende kehalisele arendamisele. Hariduse vaimsele küljele pöörati suhteliselt vähe tähelepanu. Tulevased sõdurid pidid küll oskama lugeda ja kirjutada, et sõjaväes aru saada kirjalikest käskudest.

Filosoofia ja teadus:
Maailma üldist korraldust puudutavate probleemide üle juurdlemist nimetasid kreeklased filosoofiaks (kr k phileo – armastan, sophia – tarkus) ning sellega tegelevaid inimesi filosoofideks. Esimesed filosoofid arutlesid jumalate ja maailma kujunemise teemadel ning otsisid algainet (selleks on erinevate filosoofide poolt peetud vett, õhku, tuld , maad, aatomeid). Järk-järgult tõi üksikküsimustesse süvenemine kaasa iseseisvate teadusharude tekke. Vana-Kreeka teadlaste hulgas on silmapaistvad näiteks:

Pythagoras- matemaatik , kes pidas arve maailmakorralduse aluseks; tema nime on saanud teoreem täisnurkse kolmnurga kaatetite ja hüpotenuusi vahekorrast.

Hippokrates- arst ja teadusliku meditsiini rajaja; pani aluse sellele, et inimese haigusi ei peetud enam jumalate poolt saadetuiks vaid seda seostati keskkonna ja „nelja ihumahla“ tasakaaluga. Teda seostatakse ka nn Hippokratese vandega (arstide ametitõotus kaitsta alati patsientide elu ja tervist.

Herodotos- ajaloolane ja „ajaloo isa“, kes oma teoses „Historia“ (kr k uurimus) kirjeldas Kreeka-Pärsia sõda, aga ka ümbritsevate maade ajalugu ja olustikku.

Sokrates - filosoof ; arendas välja õpetuse hüvedest ja voorusest.

Platon- filosoof; Sokratese õpilane kes asutas Ateenas oma kooli- Akadeemia; pidas maailma aluseks ideid ning kujundas välja tervikliku õpetuse riigist.

Aristoteles - filosoof; Platoni õpilane; antiikaja mitmekülgsemaid õpetlasi, kes süstematiseeris eelkäijate teadmiseid ning tegeles loodusteaduste , loogika, füüsika, riigikorra, ajaloo, eetika, muusika ja kirjandusega. Keskajal tunti Vana-Kreeka kultuuripärandit paljuski Aristotelese tööde kaudu.

VANA-KREEKA RELIGIOON JA AVALIKUD PIDUSTUSED:

Jumalad:
Vana-Kreeka religiooni iseloomustab jumalate paljusus- polüteism. Jumalad, keda kujutati antropomorfsetena (inimesesarnastena) nii välimuselt kui ka iseloomult, valitsesid loodusjõude või kandsid hoolt mõne konkreetse tegevusvaldkonna , näiteks põlluharimise, käsitöö või sõjapidamise eest. Tähtsamaid jumalaid kujutati ette suure perekonnana, mille eesotsas seisis taeva-, tormi- ja piksejumal Zeus . Nende elupaigaks oli Olümpose mägi Põhja-Kreekas, kuid kreeklaste arvates võisid nad vabalt liikuda igal pool.

Jumalate ja inimeste põlvnemine:
Poeet Hesiodose 7.saj eKr pärineva teose „ Theogonia “ („Jumalate põlvnemine“) järgi oli kõige alguseks kaos (Chaos), millest sündis kõigi elusolendite ema Maa ( Gaia ), kes sünnitas endale abikaasaks Taeva (Uranose). Nende kooselust sündisid jumalate esivanemad- titaanid . Titaan Kronos kukutas oma isa Uranose, tegi ta sirbiga viljatuks ning võttis maailma valitsemise üle. Ta abiellus oma õe titaan Rhea `ga ning nende lapsed ongi vanema põlve jumalad- Zeus koos oma vendade ja õdedega. Zeus olevat suureks saades vabastanud oma vennad ja õed, kelle Kronos oli pärast nende sündi alla neelanud. Sellele järgnes titaanide ja jumalate võitlus, mille võitjad- jumalad tõusid maailma valitsejaks.
Esimesed inimesed sündisid maast või vooliti jumalate poolt mullast ja veest. Võitluses jumalate poole hoidnud titaan Prometheus aitas kaitsetuid inimesi, õpetades neile tule kasutamist, jumalatele ohverdamist ning muid tsiviliseeritud eluks vajalikke oskuseid .

Templid ja preestrid :
Tüüpiline kreeka pühamu koosnes eraldiseisvast kividest laotud altarist või altarist ja selle juurde rajatud templist (kr k naos ), milles asus jumala kuju. Tähtsaimaks rituaaliks oli vereohver, mille käigus ohvriloom altaril veristati. Tapetud looma liha küpsetati järgnenud pidusöögi käigus ning altaril põletati ohvrilooma inimestele söögiks kõlbmatud osad. Jumalad said talitusest osa läbi taevasse tõusva ohvrisuitsu. Kuigi Vana-Kreekas oli ohverdamine kodanikukohus, tohtisid jumalate poole pöörduda ja neile oma palveid esitada kõik inimesed. Preestrid ei moodustanud Kreekas eraldiseisvat ühiskonnakihti nagu Idamaades. Preestrid pärinesid kas auväärsetest aristokraatlikest suguvõsadest või olid igal aastal valitavad riigiametnikud, kelle ülesandeks oli pühamu eest hoolitsemine ja jumalateenistuste läbiviimine. Vana-Kreeka polistes peeti tihti ka ülelinnalisi suuri usupidustusi, mille keskseks osaks oli rongkäik, millele järgnes ohvritalitus pühamu juures ja pidusöök. Tihti olid usupidustuste osaks ka pillimängu-, laulu- ja spordivõistlused.

Ennustamine:
Jumalate tahte väljaselgitamiseks kasutasid kreeklased endeid, mida loeti välja lindude lennust, ohvriloomade siseelunditest või muudest asjadest. Selle kõrval kasutati ka spetsiaalseid pühamuid, kus jumalatelt nõu küsiti (kr k manteion – koht kus jumal õpetusi jagab ; rohkem tuntud lad k väljend oraculum – ennustus ). Kuulsaim oraakel (ennustuskoht, ennustus ja ennustaja) asus Apolloni templi juures Delfis Kesk-Kreekas, kuhu linnriigid saatsid suuremate ettevõtmiste eel oma saadikud nõu küsima. Preestrinna, keda kutsuti püütiaks (legendi järgi tapnud Apollon seal lohemao Pythoni), andis edasi sõnumi, mille juuresviibivad preestrid vormisid värssideks ja andsid edasi küsijale. Kuna ennustused olid sageli raskesti tõlgendatavad, siis vaieldi rahvakoosolekutel ja nõukogudes sageli jumala sõnumi tähenduse üle.

Surmajärgsus:
Kreeklased panid rõhku peamiselt siinpoolsele elule. Maine elu pidi olema meeldiv ja nautimisväärne. Inimese saatus pärast surma ei sõltunud tema tegudest eluajal. Surnute hinged rändasid jumal Hadese poolt valitsetavasse allilma, mida ümbritses allilmajõgi Acheron. Et surnuteriiki pääseda, tuli hingel maksta paadimees Charonile . Seetõttu oli kombeks panna matustel kadunukesele münt suhu . Allilma kujutasid kreeklased ette rõõmutu ja sünge paigana, kus surnute hinged elasid rõõmutute ja mäluta varjudena.

Sport ja olümpiamängud:
Paljude usupidustuste programmi kuulusid spordivõistlused ning sport oli kreeklaste, eriti aristokraatide hulgas üks meelisharrastusi. Sporti tehti alasti ja seetõttu nimetati spordiväljakut koos selle juurde kuuluvate abihoonetega terminiga gymnasion (kr k alastioleku koht). Spordi juurde kuulusid loomuliku osana võistlused ning kohalike võistluste hulgast tõusid esile ülekreekalised võistlused, millest tähtsaimad olid olümpiamängud.
Peajumal Zeusile pühendatud olümpiamängud toimusid alates 776 eKr (ühtlasi kreeklaste ajaarvamise algus) iga nelja aasta tagant Elise maakonnas Olümpias. Osaleda tohtisid võistlejate ja pealtvaatajatena ainult vabad meessoost hellenid (hiljem ka makedoonlased). Võistluste hulka kuulusid erinevad jooksudistantsid (tähtsaim staadionijooks – distants pikkusega 192 meetrit; ühtlasi ka kreeklaste peamine pikkusmõõt), maadlus , rusikavõitlus, pankraation (segu rusikavõistlusest ja maadlusest), viievõistlus (jooks, odavise , kettaheide, hoota kaugushüpe ja maadlus) ning hobukaarikute võidusõit. Spordivõistluste ja ohvritalituste kõrval võisteldi ka pillimängus ning kanti ette luulet. Tagamaks sportlaste ja pealvaatajate takistusteta kohaletulekut kuulutati mängude ajaks välja olümpiarahu. Keelatud oli ka mängudele relvade kaasa võtmine.

Teater:
Draamakunst (kr k drama – tegevus) sai alguse veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Ateenas toimunud talvistel Dionysose pidustustel- dionüüsiatel toodi jumala kuju rongkäiguga akropoli jalamil asuvasse Dionysose teatrisse (kr k theatron – vaatamise koht). Teater oli hobuserauakujulise põhiplaaniga avatud ehitis, mille keskmes asus näiteplats (kr k orkestra – tantsuplats), mille taga taustaks olid puust dekoratsioonid (kr k skenee – telk). Etendati nii tõsise sisu ja enamasti kurva lõpuga müüdisüžeedel põhinevaid tragöödiaid kui ka lõbusa sisuga ning igapäevaelu ja poliitikat käsitlevaid komöödiaid. Kui algselt kasutati laval ainult ühte näitlejat ja koori, kelle vahel toimus dialoog , siis aja möödudes lisandus näitlejaid. Kõiki osi mängisid näidendites mehed, kandes tegelaskuju iseloomustavaid maske. Kas naisi lubati pealtvaatajate hulka, pole tänapäeval teada.

HELLENISMIPERIOOD:

Makedoonia tugevnemine ja Kreeka poliste allutamine:
Alates 4.saj eKr hakkas Kreekast põhja pool esile tõusma Makedoonia riik. Makedoonlased olid kreeklastele lähedane sugulasrahvas, kelle ülikute hulgas oli ulatuslikult levinud kreeka keel, kombed ja kultuur. Kuningas Philippos II ( valitsusaeg 359 – 336 eKr) korraldas ümber sõjaväe ja alustas omavahelistes sõdades nõrgenenud Kreeka poliste järk-järgulist allutamist. Osa Kreeka linnriikidest alistus Makedoonia ülemvõimule vabatahtlikult ning nägi Philipposes hellenite ühendajat. Makedoonia peamiseks vastaseks sai Ateena ja Teeba poliste eestvedamisel tekkinud ulatuslik liiduvägi, mis 338 eKr toimunud Chaironeia lahingus sai makedoonlastelt hävitavalt lüüa. Kreeka polised säilitasid küll sisemise omavalitsuse, ent nende välispoliitika allutati Makedoonia ülemvõimule. Philippos II võttis oma edasiseks eesmärgiks Pärsia suurriigi ründamise, et vabastada kreeklastega asustatud alad Väike- Aasia poolsaare läänerannikul. Sõjakäigu ettevalmistuse faasis 336 eKr tapeti kuningas oma tütre pulmas .

Aleksander Suure vallutusretk ja maailmariigi kujunemine:
Pärast kuningas Philippos II surmale järgnenud lühikest kodusõda kindlustas võimu tema 20-aastane poeg Aleksander (valitsusaeg 336 – 323 eKr), kelle eesmärgiks sai Pärsia suurriigi vallutamine . 9 aastat kestnud sõjakäigu jooksul (334 – 325 eKr) vallutati Väike-Aasia poolsaar, Süüria, Foiniikia , Palestiina, Egiptus , Mesopotaamia ja Pärsia põlisalad Iraani kiltmaal ning likvideeris sellega Pärsia impeeriumi, mis oli nende alade üle ligikaudu kaks sajandit valitsenud. Seejärel allutati ka Kesk-Aasia ja üritati edasi tungida Indiasse . Sõjaväe vastuseisu tõttu oli Aleksander sunnitud tagasi pöörduma Mesopotaamiasse Babüloni linna, millest sai tema maailmariigi uus pealinn. Aleksander võttis üle idamaised kombed (mitmenaisepidamine) ja valitsemisviisi, kuid ei saanud oma hiigelriiki kaua valitseda . Aastal 323 eKr suri ta ootamatult pärast lühikest haigust ilma troonipärijat jätmata.

Hellenistlikud suurriigid :
Aleksander Suure surmale järgnes ligikaudu 50 aasta pikkune kodusõdade periood tema väepealike ja nende poegade vahel. Sõdade tulemusena jagunes maailmariik väiksemateks osadeks, millest tähtsamad olid:

Ptolemaioste riik Egiptuses.
Seleukiidide riik Mesopotaamia ja Süüria piirkonnas.
Pergamoni riik Väike-Aasia lääneosas.
Makedoonia ja sellele alluvad Kreeka polised Balkani poolsaare lõunaosas.

Hellenism :
Aleksander Suure vallutusretkega kaasnes kreeklaste ja makedoonlaste massiline ümberasumine Lähis-Ida maadesse. Palgasõdurite järel hakkasid tulema ka teiste ametite esindajad. Kreeka keel ja kombed levisid eriti Vahemere idapoolse ranniku aladel. Kaugemal Aasia sisepiirkondades jäi kreeklaste osatähtsus väikeseks.
Hellenismiperioodiks kutsutakse ajajärku alates Aleksander Suure sõjakäigust kuni aastani 30 eKr, kui Rooma riik allutas viimase kreeklaste poolt valitsetud Egiptuse riigi. Hellenistlikul perioodil valitsesid riike kreeka-makedoonia päritolu piiramatu võimuga monarhid , kes võtsid üle idamaadele omase valitseja jumalikustamise ja suurejoonelise õukonnaelu. Idamaades levis koinee (Atika murdel põhinev kreeka keel), kreeklastele omased kombed, haridus, arhitektuur ja kunstisaavutused. Linnades kehtis formaalselt polislik korraldus- valiti ametnikke ja korraldati rahvakoosolekuid, kuid tähtsamates asjades alluti monarhi tahtele. Kodakondsus kaotas oma tähenduse ja endise maakaitseväe põhimõtte asemel hakati sõjaväge moodustama palgasõduritest. Kreeka eeskujudele toetudes hakkas kasvama ka orjade arv.

Hellenistlikud linnad:
Idamaadesse sisse rännanud kreeklased ja makedoonlased asusid valavalt elama sealsetesse linnadesse või rajasid täiesti uusi asulaid. Selle tulemusena muutus Vahemere idaranniku linnade välisilme, arhitektuur ja elulaad kreekapäraseks. Rajati templeid, teatreid, gümnaasiume, staadioneid ja väljakuid ümbritsevaid sammaskäike.
Uutest linnadest üks suurimaid oli Ptolemaioste riigi pealinn Aleksandria Niiluse jõe deltas, millest kujunes üks Vahemeremaade tähtsamaid kaubandus-, haridus- ja kultuurikeskuseid. Aleksandrias asus Museion (kr k muusade pühamu; teaduskeskus koos antiikaja suurima raamatukoguga) ja Pharose saarele rajatud 110 m kõrgune tuletorn (üks antiikaja seitsmest maailmaimest). Rahvarohked ning olulised kultuuri- ja majanduselukeskused olid ka Antiookia Süürias, Pergamoni linn Väike-Aasia läänerannikul ning Ateena Kreekas.

Hellenistlik kultuur:

Kirjandus ja teater:
Tulenevalt muutunud valitsemissüsteemist kadus kirjandusest ja teatrist ühiskonnakriitika. Enam ei pööratud tähelepanu enam elufilosoofiale ja moraaliküsimustele, vaid hakati ülistama luules valitsejat ning keskenduti meelelahutusele. Teatrites eelistati argielulisi komöödiaid klassikalise ajajärgu sügavamõtteliste ja kodanikke kasvatavate tragöödiate asemel.

Religioon:
Kreeklased hakkasid hellenistlikes riikides oma jumalate kõrval kummardama ka paljusid idamaised jumalaid. Uutest jumalatest austati enim Egiptuse Isist, keda kummardati kui kõiksuse- ja taevajumalannat ning saatusevalitsejat. Isise kultus levis kõigisse Vahemeremaadesse ja hiljem ka paljudesse Rooma provintsidesse.

Teadus:
Kasvavad teadmised tõid enesega kaasa erinevate teadusharude eraldumise filosoofia raamidest. Hellenistlikest teadlastest kuulsaimad olid matemaatik Eukleides (4.saj eKr; sõnastas ja tõestas geomeetria põhialused); füüsik ja leiutaja Archimedes (3.saj ekr; konstrueeris sõjatehnilisi seadmeid, leiutas veetõsteseadeldise- nn Archimedese kruvi, avastas seaduse kehade veeväljasurvest); astronoom, matemaatik ja geograaf Ptolemaios (2.saj ekr; põhjendas seisukohta, et universumi keskpunktiks on Maa ja koostas põhjaliku maailmakaardi. Tema teosed olid ka keskajal üldtunnustatud käsiraamatud ning tema seisukohad kujundasid eurooplaste arusaamu kuni uusaja alguseni ).
Vana-Kreeka ANTIIKAEG Koostaja : P. Reimer

.DOCX Laadi alla originaalfail 9 lk · .docx · 25 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-10-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

25 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

maiu76 Õppematerjali autor

Kreeta-Mükeene Vana-Kreeka ajalugu Mükeene kultuur Arhailine periood Hellenistlik periood Lihtrahvas akropol Mittekodanikud Kodanikud

Sarnased õppematerjalid

docx

VANA-KREEKA AJALOOPERIOODID ja iseloomustused

· Hellenistlike riikide kujunemine pärast Aleksander Suure surma (323 eKr). · Rooma riigi tugevnemine ja Kreeka ning Makedoonia allutamine 2.saj eKr. · 30 eKr viimase hellenistliku riigi- Egiptuse allutamine Rooma ülemvõimule. Vana-Kreeka ANTIIKAEG Koostaja: P.Reimer 1. VANA-KREEKA ÜHISKONNAKIHID, LINNRIIGID JA NENDE VALITSEMINE: 1.1. Ühiskonna struktuur Vana-Kreekas: Vana-Kreeka arhailisel perioodil (800-500 eKr) kujunesid lõplikult välja ühiskonnakihid: a) Aristokraadid (kr k aristos parim; kratos võim)- Kreeka ühiskonna ülemkiht; ülikutest suurmaaomanikud, kes kasutasid põldude harimiseks orjade ja sõltlaste tööjõudu või harvem tegelesid kaugkaubandusega.

Kunstiajalugu

rtf

Vana-Kreeka

VANA-KREEKA Vana-Kreeka periodiseerimine: Vastavalt ühiskonna ja kultuuri arengu tasemele jaguneb: PERIOODID AEG Kreeta-Mükeene kultuur 2 000-1 100 eKr. Tume ajajärk 1 100-800 eKr. Arhailine ajajärk 800-500 eKr. Klassikaline ajajärk 500-338 eKr. Hellenistlik ajajärk 338-30 eKr. Kreeta-Mükeene kultuur jaguneb: 1) Kreeta ehk Minoiline kultuur 2) Mükeene kultuur Kreeta ( Minoiline ) kultuur ( 2 000-1 400 eKr.) : VALDKOND ISELOOMULIKUD TUNNUSED Piirkond Kreetal ja teistel Egeuse mere saartel. Etniline päritolu Teadmata ( pole kreeklased ). Kultuuri nime päritolu Legendaarselt kuningas Minoselt. Kiri Lin

Ajalugu

doc

Vana-Kreeka ajaloo periodiseering

Vana-Kreeka Geograafilised olud- Balkani ps ja Egeuse mere saartel. Mägine, geograafiliselt liigendatud. Ühendustee naabermaadega meri. Avatud. Eripärad- tugevalt killustunud arvukateks linnriikideks. Tsivilisatsiooni lähtekoht Euroopas. Ajaloo periodiseering: 2500 eKr võeti Kreekas ja Egeuse mere rannikul kasutusele pronks, tekkisid asulad. 2200-2000 eKr Balkani ps kreeklaste esivanemad. Kreeta jäi hõivamata. Kreeta- Mükeene periood Minoiline tsivilisatsioon, keskus Knossos. 2000-1100 a eKr Kreetalased domineerisid Egeuse merel. 1600 eKr tsivilisatsioon Mandri-Kreekasse, keskus Mükeene. 1500 eKr kreeklased vallutavad Kreeta saare. 1200 eKr doorlaste sissetung. Allakäik. Tume ajajärk(Homerose ajajärk)

Ajalugu

doc

Vana-Kreeka (konspekt)

c. Arhailisel ajal vormiti pärimused eeposteks. · Tähtsamatest on säilinud eeposed "Illias (Trooja sõja sündmused vähestel päevadel linna piiramise 10. aastal) ja · "Odüsseia" (Odüsseuse meeskonna eksirännakud Troojast kodusaarele Ithakale. d. Pime laulik Homeros: · "Illiase" ja "Odüsseia" koostamine omastatakse talle. · Selgusetu, kas ta oli olemas või kas oli autor. Vana-Kreeka ühiskond ja eluolu 1. Tsivilisatsiooni uus tõus alates VIII saj. eKr. a. Kasvas Kreeka elanikkond ja ühtekuuluvustunne: · Hellenid kreeklaste nimetus · Barbarid võõramaalased · Ühised jumalad ja murdekeeled · Ühine võitlus pärslaste vastu. b. Tekkisid polised Kreeka linnriigid · Sõltumatu omavalitsusel põhinev ja omakaitsel põhinev riigivorm. · Akropol (kr.k. mägilinn) kaljunukile rajatud kindlus

Ajalugu

rtf

Vana-kreeka perioodid

KREEKA. PERIOODID: 1.) KREETA-MÜKEENE PERIOOD (2000-1100 eKr) -minoiline tsivilisatsioon -Knossose kujunemine -1600 eKr Mükeene kujunemine Mandri-Kreekas -1200 eKr doorlaste sissetung 2.) TUME AJAJÄRK (1100-800 eKr) -allakäik -lossid hüljatud -kiri ununenud -elanikkonna arvukuse langemine -raua kasutamine 3.) ARHAILINE PERIOOD (800-500 eKr) -VIII saj eKr >> linnad, elanikkonna tõus, rikkurid -soojad suhted Idamaadega -u 800 eKr >> kiri uuesti kasutusele -776 eKr Olümpiamängud -VIII saj eKr >> kolonisatsioon -600 eKr raha müntimine -linnriiklik korraldus(Sparta, Korintos, Ateena) -seadused 4.) KLASSIKALINE PERIOOD (500-338 eKr) Pärsia sõjad 500-478 eKr: -VI saj teisel poolel Kreeka linnriigid Pärsiale -490 eKr Maratoni lahing >> Kreeka võit -Salamise merelahing >> Pärsia kaotus Kreeka hiilgeaeg 480-431 eKr: -Sparta ja Ateena võimsus -Ateena > demokraatia -Ateenast tähtsaim majandus- ja kultuurikeskus. Peloponnesose sõ

Ajalugu

pptx

Üldajalugu - Vana-Kreeka

Üldajalugu 11. klass Teemad Vanaaeg Keskaeg Uusaeg Kursuse plaan I nädal Vana-Kreeka II nädal Vana-Rooma III nädal Keskaeg (Frangi riik, ühiskond ja eluolu keskajal) IV nädal Keskaeg (islam, paavstlus, ristisõjad) V nädal Uusaeg ( maadeavastustest USA iseseisvumiseni) VI nädal Uusaeg (Prantsuse revolutsioonist tööstusliku pöördeni) VII nädal KIRJALIK ARVESTUSTÖÖ Kuidas kujuneb kursuse hinne? Lühiarutlus 5 punkti Arutluse tähtaeg 18. september 2018 Kirjalik arvestustöö 45 punkti 45p -50p = "5" 37,5p - 44,5 p = "4" 25p - 37p = "3" ... - 24,5p = "2"

Ajalugu

doc

Antiik- ja Vana-Kreeka ajalugu

juhtpositsioonil, kreeka keelest sai peamine keel enam-vähem kõigis selle piirkonna linnades, levis kreeka arhitektuur jne. Samas toimus kreeka kultuuri segunemine idamaade kultuuridega ning nii kujunes helle- nistlik kultuur. Aleksander Suure vallutusele järgnenud perioodi nimetataksegi hellenistlikuks perioodiks, mis lõppes 146.a. eKr, kui roomlased vallutasid Kreeka alad. VANA-KREEKA. ELUOLU JA PEREKOND Kreeka riikide ühiskond oli linnaline. Kuigi enamik rahvast elas maal, täitsid linnad ühiskonna majandus- liku, poliitilise ja suurelt jaolt ka usukeskuse rolli ning määrasid seega tsivilisatiooni üldilme. Tavaliselt paiknes linn kaljunukile rajatud kindluse akropoli jalamil. Nii all-linnas kui akropolil paiknes jumalate templeid, tegelik linnasüda oli aga koosoleku- ja turuplats agoraa. Linnamajad olid tavaliselt

Ajalugu

doc

Kreeka - geograafiline asend, kronoloogia, kreeta-mükeene

Kreeka 1.Geograafilised olud ja nende mõju Kreeka tsivilisatsioonile Kreeka paiknes Balkani poolsaarel ja Egeuse merel paiknevatel saartel; oli küllaltki mägine ja geograafiliselt väga liigendatud; palju saari; Seetõttu oli Kreeka tugevalt killustunudja saj. Vältel arvukateks sõltumatuteks riikideks jagunenud; peamine ühendustee oli meri; olid teadlikud lähis-ida kõrgkultuuridest Kronoloogia: 1. Kreeta-Mükeene periood u 2000-1100 a ekr(minoiline tsiv ; mükeene) 2. Tume ajajärk u 1100-800 a ekr(kiri ununenud; elanikke vähe) 3. Arhailine periood u 800-500 a ekr[olümpiamängud;linnriiklik korraldus(Sparta,korintos,Ateena jne); Ateena hakkas arenema demokraatia suunas) 4. Klassikaline periood u 500-338 a ekr(Kreeka-pärsia sõjad;Kreeka hiilgeaeg;Peloponnesose sõda; Sparat ülemvõim; Makedoonia sõda ) 5. Hellenismiperiood 338-30 a ekr(uus ajajärk; Aleksander II) 2.Kreeta-Mükeene tsivilisatsioon ja kangelaseepika Kujune

Ajalugu

Rohkem sarnaseid