TANTSIJA FÜÜSILISE VIGASTUSE MÕJU ELUKUTSELE SOMAATILISTE TREENINGSÜSTEEMIDE NÄITEL (0)

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA
Etenduskunstide  osakond
Tantsukunsti eriala IV  kursus
Alar  Orula
TANTSIJA  FÜÜSILISE VIGASTUSE MÕJU 
ELUKUTSELE  SOMAATILISTE  
TREENINGSÜSTEEMIDE NÄITEL
Seminaritöö
Töö juhendaja : Raido Mägi, tantsukunsti spetsialist
Kaitsmisele lubatud.....................................
Viljandi 2014
SISUKORD
SISSEJUHATUS..............................................................................................................................3
1. TANTSIJATE TÜÜPVIGASTUSED JA NENDE TEKKEPÕHJUSED....................................5
2. VIGASTUSE  PREVENTSIOON ................................................................................................9
2.1 Pilatese tehnikast lähtuvalt..................................................................................................11
2.2  Alexander 'i tehnikast lähtuvalt............................................................................................13
2.3 Skinner 'i releasing-tehnikast lähtuvalt................................................................................15
2.4 Body -mind centering tehnikast lähtuvalt ...........................................................................17
3.  VIGASTATUD  TANTSIJA.......................................................................................................19
3.1 Igapäevased  toimingud ja  kehakasutus ...............................................................................20
3.2 Tagasipöördumine normtegevuse ja koormuse juurde........................................................22
4. MIDA  ANNAB  VIGASTUS  TANTSIJA ELUKUTSELE –....................................................23
INTERVJUUDE  ANALÜÜS........................................................................................................23
KOKKUVÕTE..............................................................................................................................26
KASUTATUD ALLIKAD.............................................................................................................28
LISAD............................................................................................................................................29
Lisa 1.........................................................................................................................................29
  Intervjuu  Anu Ruusmaaga........................................................................................................29
Lisa 2.........................................................................................................................................32
 Intervjuu Maire  Udrasega........................................................................................................32
Lisa 3.........................................................................................................................................35
Intervjuu Kalmer  Liimetsaga....................................................................................................35
Lisa 4 ........................................................................................................................................38
 Intervjuu Anna  Kirs 'iga............................................................................................................38
SUMMARY...................................................................................................................................42
2
SISSEJUHATUS
Käesolev   seminaritöö   otsib   vastuseid   küsimusele   –   mida   annab    vigastus    tantsija 
elukutsele   tema   vaimu   ja   keha   kooskõlas?   Uurimisprobleemi   fookuses   on   füüsilised 
tüüpvigastused   tantsijatel,   vigastuste   tekkepõhjused   ja   neist   hoidumine.   Preventsiooni   kui 
ennetust   uuritakse  ka   läbi   erinevate    kaasaegsete  somaatiliste   treeningsüsteemide.   Uurimise 
kitsenduseks on perioodid enne ja pärast füüsilist vigastust ning vigastuse vältel  elatud  aeg, 
selle perioodi mõju tantsija elukutsele tol hetkel ning  tervikuna . Idee, miks seda valdkonda 
uurida,  peamiseks kujundajaks on huvi läbi vaatenurga - kas ja mida kui üldse selline periood 
elukutsele annab?  Siit tulenevad uurimisküsimused. Mida  kasulikku  kätkeb endas vigastuse 
teke,   kulg   ja  püsivus   või   paranemine?   Kas   sellel   on   tegemist   inimese   edasiste   valikutega? 
Kuidas tantsija ise  tajub  enda keha ja vaimu tervikuna, ka inimesena? Kuidas  trauma    võib 
hakata määratlema indiviidi minapilti, maailmavaadet  ja  suhtumist ? 
Kogu populatsiooni moodustavad maailma vigastustega  tantsijad . Mõistagi on see liiga 
lai  sihtgrupp , kelle pealt antud teemat uurida.  Valimiks  võeti neli Eestis ülikooli tasemel tantsu 
õppivat või õpetavat ja tantsupedagoogikat viljelevat inimest, kellel on olnud või parasjagu on 
tegemist   nende   loomulikku   tööd   takistavate   teguritega   st.   normaalse   ja   harjumuspärase 
kehakasutusega.    Valim    moodustati   lihtsa   juhusliku   valiku   alusel.   Seminaritöö   kasutab 
uurimismeetodina kvalitatiivse teadmise edastamiseks intervjuud. Uurimuse teoreetiline pool 
tuleneb kirjalikest allikatest üldistaval ja võrdleval-uurival suunal. Allikate valiku aluseks on 
tantsu ja liikumise ning vigastuse  integreeritus  ellu üldisemas tähenduses. Teema valdkonna 
kitsendusena on valitud mõned  somaatilised   treeningsüsteemid nagu Alexanderi printsiip F.M. 
Alexander´i elutöö näol ning Pilatese traditsioon.  Joan   Skinneri   release-tehnika integreeritus 
vigastusse ja L.  Hartley  kirjutatud teos kehamälu intelligentsusest ja mõtlemisest rakutasandil. 
Töös   ei   uurita   ainult   vigastuste   algupärast   anatoomilist   olemust,   vaid   püütakse   jõuda   uute 
tunnetusküsimusteni läbi vigastuse 
Hüpoteesidena sõnastan: 
- tantsukunst  kui vaimu tunnetus saab olla sünnipärase ja loomuliku keha teooria aluseks 
- tantsija vigastusel on omad  kasutegurid  elukutsele.   On sel tantsija jaoks vahet, kas käia 
lahases venitusega või  murtud  luuga dushi all või deformeerunud puusaliigesega kükitada? On 
vigastuse kulg lihtsam, kui keha on vormitud erinevate tantsuks vajalike tunnestusprotsesside 
3
poolt? Kui jah, siis miks? Neile ja teistele laadsetele küsimustele vastuse leidmine on käesoleva 
töö üks võimalikest eesmärkidest või vähemasti eesmärgina taotlevas teadmises, et mida tuleks 
veel uurida. Info kollekteerimine on lähtuv ülevaatliku teadmise andmisest ja keskendub pigem 
subjektiivse uue  otsingule  - vigastuse võimalikust kasulikkusest tantsija arengule.  
Uurimise fenomen  peidab  end paradoksis – kui vigastus on niigi negatiivne ilming, siis 
mida  positiivset  on vigastusest õppida? Iga indiviidi mõistuses peaks juba niigi olema välja 
kujunenud arvamus, mida negatiivset üks või teine kehaline tüsistus tähendab, siinkohal võib 
olla tunnetuskriis.
4
1. TANTSIJATE TÜÜPVIGASTUSED JA NENDE TEKKEPÕHJUSED
Iga elukutselise tantsija karjääri vältel esineb  suuremal  või vähemal määral vigastusi. 
Mõnedel   juhtudel   on  tegemist   väiksemate   probleemidega,    teisalt    kujuneb   vigastus   kestvaks 
häirivaks  teguriks  keha  kasutamisel , edasi tantsimisel.
Kergema astme probleemide hulka kuuluvad:
• marrastused, hõõrdumised 
• nikastused, nihestumised, kõõluse  venitused , lihaste venitused
• närvivigastused – talitlushäired (istmikunärvi talitlushäire, lülidevahelised seljanärvid)
Raskemat tüüpi vigastused:
• lihasrebendid, kõõluste katkemine ( kubemelihas , seljalihased, õlalihased, hamstringid)
• luumõrad,  luumurrud (põlve  patella , hüppeliiges, vaagnaluu, käeluu, selgroolüli)
• kehamoonded   (hallux   valgus   –  pöia   väärareng)   (X-jalad,   O-jalad)   (nimmelüli 
kõrvalekalded)
• siseelundite tüsistused tingituna  välismõjudest (põletikuline kops, lahtine  neer)
• amputatsioonid (jalg, käsi, sõrmed jne.)
Peamaisteks  teguriteks , miks vigastused tekivad on üleväsimus, üleväsimusest tingitud 
vale   kehakasutus,   ebapraktilised   treeningvõtted,   juhendaja   küündimatus,   võimekuse 
ülehindamine,   lihaslõtvusest   tingitud   valed   aistingud,   eelneva   närvikahjustuse   tõttu   valed 
signaalid  või välised tegurid (libe pind). Sageli on treeningtunnis juba sisse harjutatud vead, mis 
viivad  liigeste  ja lihaste vale mehhaanikani. Raamatus “ Anatomy ,  dance  technique and injury 
prevention” on välja toodud olulisi  aspekte , miks kehahoiakust lähtuvalt vigastused tekivad. 
Kui tantsija pidevalt treeningutel “...seisab ühel jalal valesti,  vaagen  ja  kere  on kõverdunud” 
(Howse, McCormack 2009, lk. 57), siis võib juhtuda, et sellel inimesel tekib peagi probleeme 
istmikunärvi, puusaliigese, põlveliigese või  seljaga , kuna ta asetab oma keha balansist välja, 
jättes lihastega toetamata õige asendi. Häiritud on nii lülisamba kui ka selja normaalne töö. Eriti 
kui tegemist pole lihtsalt vale joondumisega seistes, vaid tantsija juhul näiteks pöördeid tehes. 
Vähene teadlikkus ühel jalal seistes,  mõjutab tantsija tervist, arvesse võttes, et tantsija teeb neid 
vigu   kordustena   rohkem,   kui   mitteteadlik    tavakodanik .   Vale   joondumisega   on   tõenäoliselt 
tegemist   juhendaja   eksimusega,   kuna   pole   parandatud   kehahoiakut,   mida   algaja   tantsija   ei 
pruugi ise teadvustada, seda eriti, kui tantsijal on põlvedes sünnipärane hüpermobiilsus ehk 
5
ülepainduvus.
Vale joondumine on tantsija jaoks alati nö “libe jää”. Näiteks ületreenitud väljapoolsus 
jalalabades balletitantsijatel. Kui rääkida kõrvalekalletest normaalse kehahoiaku puhul, siis on 
just   belletitantsijatel   eriti   suur    soodumus    säärastele   vigastustele.   Näiteks   räägib  Anna   Kirs, 
endine   TÜ VKA tantsutudeng ning balletikooli kasvandik “Kõige  suuremaks  kõrvalekaldeks 
pean aga kõndides jalgade väljapoolsust, mis tuleneb  puusa  rotatsiooni tugevast treenimisest  
viie aasta jooksul balletikoolis käies” (Kirs 2013, käesolev töö Lisa 4).  Ka lihtsalt kükkide 
tegemine võib ühe keha väga ära rikkuda, kui seda valesti teha. Kui inimene sooritab kas  plie `d 
või demi plie´d (kükk ja poolkükk) valesti, surudes  jalalabad  täiesti välja, kuigi tema loomulik 
puusaliigese liikuvus jääb palju väiksemasse ulatusse, siis treenib inimene ise endal põlveliigese 
“sisse   kukkumist”   tekitades   valu   ja   ebamugavust   ning   lõppude   lõpuks   põlve   sidemete 
nõrgenemist, X-jalgsust jpm. Siinjuures olgu ära  mainitud , et “sisse  kukkumine ” tähendab läbi 
vajumist põlveliigeses jala siseküljele ja lõpuks põlveliigese ehk patella vigastust. Väljapoolsus 
tähendab  jalalabade   ja kogu  puusaliigese liikuvust väljapoole pööramisel. 
Rohkem küll baleriinide tüsistus, kuid võib tekkida   ka mõne muu stiili esindajal, on 
vale  pointe'  ( jalalaba    sirutus)  ning   sellest   tingitud   vaevused.     Liigne   ülesirutus   tekib   väga 
kumera   jalavõlviga   inimestel   ja  ka  hüpermobiilsete  liigestega  inimestel.  Kui  tantsija   seisab 
näiteks   ühel   jalal   täisvarbal   (naistantsijad),   ning   tema  pointe'  on   liigselt   üle   sirutatud,   siis 
kahjustab see hüppeliigest, põlve jne. Üks suurimaid jalalaba tüüpvigastusi on hallux valgus ld 
k. ehk maakeeli kukekannus, kus suur varvas pöördub järsult sisse ja pöiakont on sageli paistes 
ja    valulik .   Kui   selline   olukord   juba   tekib,   on   sageli   ainus   pääsetee   kirurgiline   sekkumine. 
Viimased    näited   iseloomustavad     pikaajalisi   tekkepõhjuseid   põlve-,   puusa-   ning   jalalabade 
venituste ja kõõlusrebendite vallas.
Õlaliigese   rotaator,   kui   keha   kõige   suurema   liikumisulatusega      liiges ,   on   veel   üks 
potsensiaalne vigastuste piirkond tantsijatel. Sagedased juhtumid on liigese dislokatsioon ehk 
väljatulek oma õigest asendist, mis võib olla tingitud järskudest liigutustest nt. tõmme käest või 
kätelseisu minek liiga järsult jne. Õlanikastused leiavad aset sageli koormuse all, näiteks kedagi 
tõstes või kätel  hoides . Enamasti siis meestantsija tõstab  naissoost  tantsijat, eriti klassikas. Käed 
on otseselt seotud õlaliigesega ja see omakorda  rindkere , rinnakorviga, seega on oluline ka 
hingamine    ja   ülakeha   asend.   Kui   näiteks   klassikatantsija   teeb  ports   de   bras'  (käteringi)   ja 
ülakeha on liiga tahapoole painutatud, hingamine häiritud ja õlaliigese töö vale, siis mõjub see 
halvasti   õlaliigese   rotaatorile,   põhjustab   sidekoe   nõrgenemist   ja   on   algseks   vigastuste 
6
tekkepõhjuseks. (Howse, McCormack, 2009 lk. 60).
Peale puusa-jala vöödet ja rindkere-õla piirkonda on põhiliseks  seljaprobleemid , ehk 
nimmelüli   joondumine.   Tantsijate   probleemid   seljaga   saavad   alguse   tavaliselt   valest   keha 
joondamisest. Rolli mängivad seejuures nii vaagna  asetus , õlgade hoidmine ja isegi pea asetus, 
kuna täiskasvanu pea kaalub ligi 4,5-7 kilo. (Macdonald,  Ness , lk. 42) Nimmelüli läbib keha 
kaelalülidest kuni sabakondini välja, sinna kinnituvad mitmed lihased, mis on ka jäsemetega 
ühenduses   ning   sealt   vahelt   kulgevad   närvid.   Seljaprobleemid   võivad   alguse   saada   liiga 
intensiivsest   tahapoole   sirutusest   ja   lihaste   pingestamisest.   Sageli   esineb   lülisambas 
diskisopistusi, ehk  diski  prolapsi. See tähendab lülidevahelise  ketta  ehk diski välja sopistumist. 
Sellega   kaasnevad   ka   närvikahjustused.   Sopistunud    disk    võib   katkestada   normaalse 
närviimpullside edastuse kas kätesse või jalgadesse ja häirib lihaste normaalset tööd. Ümber 
nimmelüli on ka väikesi sisemisi lihaseid, mille ülesandeks on selgroogu toetada ja hoida. Kui 
nende töö  on diski sopistuse tõttu  häiritud, hakkab  keha automaatselt kompenseerima  seda 
muude   lihastega,   näiteks   suurte   seljalihastega   ja   tekivadki   püsivad   seljaprobleemid   liigse 
koormuse tõttu valedele lihasgruppidele. Olukorras, kus tantsija selg on nõrgestatud seisundis, 
pidevalt väsinud ning vale joondumisega, pole vaja palju, et näiteks hüpetel või pööretel tantsija 
eksiks ning kaotaks tasakaalu. Samuti ilmneb seljaprobleemidest terve hulk lisaprobleeme, nagu 
vale kaela asend või häiritud jalgade töö. Ka üks  intervjuus  küsitletuist, Maire Udras, on oma 
tantsijakarjääri   35   aasta   jooksul   kogenud   seljaprobleeme   ning   usub   seljaoperatsiooni,   kui 
elumuutvasse kogemusse: “Seljaoperatsioon (diski  prolaps ) aastal 2009, peale mida pole ma 
valusid tundnud (muidu olin aastas 2-3 korda  pikali   maas  ja seda juba varasest noorusest  
peale) ja mis on mu elu täielikut muutnud.” (Udras 2013, käesolev töö Lisa 2). Seljaprobleemid 
said tal alguse juba  keskkoolis  ning põhjus on täpselt teadmata. Tavaliselt ongi seljaprobleemiks 
mingi ühekordne väiksem trauma, mis aja jooksul hakkab kogu keha tööd häirima ja halvama. 
Isikliku kogemusena olgu ka töö autoril ära märgitud 2009. aastal eriarsti dr. Tiit Ilvese visiidil 
seljadiski väikene sopistus ja sellest tulenevalt parempoolsete seljalihaste häiritud töö.
2010. aastal läbiviidud  uuringus  avaldab ajakiri “Dance  Teacher ” 10 peamist vigastuste 
liigitust tantsijatel: kaelapinged, õlarotaatori pingestatus,  alaselja  hädad ja lihasspasmid, nn. 
plõksuv    puusaliiges ,   põlvevalu   sündroom,   ära   nihkunud    menisk ,   sääreluu   ja   hüppeliigese 
kõõlusrebendid,  Achilleuse  kõõlus, pöiavõlvi probleemid ja kannaprobleemid (Wozny 2010). 
Artiklis   võtavad   sõna   J.G.   Hass,   Uus- Meremaa    spordimeditsiini   ja    ortopeedia    spetsialist, 
Pilatese õpetaja; M. Liederbach, Tantsuvigastuste uuringute keskuse  director  New  York ´st; J. 
7
Deckert,   balletipedagoog   ja   teadur  Wyomingi   ülikoolis   ja   M   K.    Bruce ,   Pilatese   spetsialist 
Ohiost. Võib eeldada, et välja toodud tantsijate põhiprobleemid jäävad läbi aja muutumatuks ja 
neidsamu esineb edaspidigi kõige enam.
Artiklis avaldatakse peamised  ohutegurid  ja valed  tehnikad , mille põhjusena probleemid 
tekivad.   Põhiliseks   tekkepõhjusteks   jäävad   lihaste   vale    treenimine    ning   väikese 
kontrollkeskmega valed asendid.. Hoiakud suuremate eksimuste ja vigastuste vältimiseks tuleks 
kehamällu  salvestada  juba varakult.. “Pigem pikendage oma kaela, kui  laske  sel õlgadesse  
vajuda”   või “Kere tugevdamine on nii saatuslik põlve tervise seisukohalt” (Bruce 2010), on 
Pilatese spetsialist M.K. Bruce artiklis “10  tuntumat  tantsuvigastust”  nentinud. Sageli on õige 
joondumise aluseks keha visualiseerimine mingeid igapäevaseid  toiminguid  kajastamas. Selle 
kohta ütleb J. Deckert, balletipedagoogika  magistrant  ja Wyomingi Ülikooli  professor  järgmist 
“...või   kujuta   ette,   et   sinu   vaagen   on   nagu   veekauss   täidetud   veega.   Vee   maha   kallamise 
vältimine parandab kere tugevust ja asendit.” (Deckert 2010).
8
2. VIGASTUSE PREVENTSIOON
Kas   tantsija   saab   teha   midagi,   et   vigastust   ära   hoida?   Juba   kehast   lähtuvalt   on 
treeningsüsteemis teadlikult võimalik teha muudatusi, et ei ilmneks tõsisemaid vigastusi. Nii 
tantsijana kui tantsuõpetajana tasub põlve tervise seisukohalt jälgida lihaskoormust, joondumist, 
vähendada   hüppeid   ja   suurendada   väikeste   lihaste   treeningut,   suurendada   hingamisega 
kooskõlas   venitusi   reie   nelipealihasele   ja   hamstringidele,   kontrollida   põranda   seisukorda 
(põrkumist) ning vältida tantsimisel põlvedel olekut. 
Selja   tervise   tugevdamiseks   soovitavad   McCormack   ja   Howse:   “Harjutusi   kõhu 
põikilihastele   (vastutreening   seljalihastele),   selja   lailihaste   venitamist,   tähelepanu   vaagna  
asetusele  – vaba ja hoitud, limiteeritud seljapainutuse sügavus ja maksimaalne kõhulihaste töö 
ning  meestantsijate suunamine tõsteteks hilisemas eas, kui  skelett  on välja arenenud” (Howse, 
McCormack 2009, lk. 71). Samad reeglid kehtivad ennetustöös ka puusaliigese ja jalalabade 
osas   –   ikka   alustada   õige   joondumisega,   koormust   suurendada   järk-järgult,   keha   arengut 
jälgides.   Esmalt  arendada välja  toetavad  lihasgrupid, mitte alustada maksimaalsel keha võimete 
piiril  harjutuste sooritamist. 
Lisaks   õigetele   treeningmeetoditele   tuleb   ennetustöös   esile   õige   pedagoogika,   mis 
väldib tantsuõppe muutumist stressirohkeks. Saalitreeningu õhkkond peaks olema positiivne, 
toetav   ning   individuaalarengut    arvestav .   Õpilase   seisukohalt   peaks   arendama   õpilase 
enesetunnetust,  -teadvust:  arendades  oma   keha  tunnetust,  tugevdades  lihaskonda  ja  toitudes 
tervislikult ning piisavalt puhates on tehtud oluline eeltöö, hoidmaks ära halvimat! Howse ja 
McCormick´i   teoses   väljendub   väidetav   tõde,   et   “vigastuses   on   alati   süüdi   vale   tehnika” 
(Howse,  McCormick  2009). Kuid  on see  siiski  alati  nii?  Ka  tunnivälised  tegurid  on  suure 
tähtsusega, kui tantsumaastikku väisav inimene tahab püsida tegev oma karjääri maksimaalses 
ulatuses. Ka lapsevanematena on inimestel arenguruumi suunamaks järeltulijaid juba noorest 
peast , kuidas õigesti istuda, astuda ning oma kehast mõelda.
Enne vigastuse reaalselt juhtumist võib sellele eelneda rida nägematuid põhjusi. Üheks 
paljudest võib pidada ka ebasõbralike treeningmeetodite traditsioonilist jätkamist. Usutavasti on 
maailmas veel  koolkondi , mis läbi ilu ja valu tegelevad treeningmeetoditega, mis ei  soodusta  
eluterve keha, kui töövahendi levikut. Siiski on viimase 50-60 aasta vältel teinud tantsuteadus 
läbi märkimisväärseid muutusi. On välja kujunenud mitmed  koolkonnad , mis uurivad keha ja 
9
selle loomulikku olemist tantsu kui keha hüvanguks mõeldud kunsti jaoks. Nende eelkäijateks 
olid liikumispedagoogid ja tõsised asjaarmastajad, kellest nimetagem ära moderntantsu hiiud 
Humphrey ,   Limoni,   kelle   väljatöötatud   tehnika   oli   üks   esmaseid   suunamuutusi   rangest 
klassikast kehasõbralikumaks. Tantsust, kui eluterve keha hüvanguks mõeldud  asjast  rääkides ei 
saa   mööduda   Pilatese   tehnikast   ega  Alexanderi   printsiibist.   Viimase   kahe   näite    varal    saab 
kindasti  rääkida tehnikatest, mis ennetavad ja väldivad vigastusi, on kehasõbralikud ja annavad 
tantsijale   lisateadmisi   ning   lihastugevust   ka   eraelus.    Pilates    natuke   vähem   kui  Alexander. 
Kindlasti kuulub vigastuste ennetamise alla eneseteadlik haritus sääraste teerajajte toel nagu 
Joan Skinneri releasing tehnika ning  Linda  Hartley kirjeldatud Body-mind centering tunnetus.
10
2.1 Pilatese tehnikast lähtuvalt
Kui näha keha, kui pelgalt füüsilist instrumenti, on tee vigastusteni kiire ja nendega 
tegelemine  poolik . Kuigi Pilates pole sageli tantsijate jaoks loomulik ega kehapärane (käesolev 
töö,   Lisa   3,   4   põhjal),   tasub   treeningsüsteemi   siiski   vaadelda   tema   “korpust”   toetava 
treeningmeetodi ja vaimse keskendumise  arendajana . Pilatese üheks aluseks on tasakaalustatud 
hingamine ja “ kohalolek ” treeningu vältel. Olles ise Pilatest praktiseerinud võin julgelt väita, et 
tegemist   on   nii   kehatreeningu,   kui   ka   positiivse   vaimse   seisundi    loomisega    läbi   staatiliste 
harjutuste.  Tekib nn. seisunditunnetus, mille käigus kehas toimuvad protsessid soojendavad ja 
stimuleerivad sisemisi väikeseid lihaseid. Isiklikust kogemusest lähtudes võin öelda, et minu 
nimmelüli   pole   näinud   aastaid   sellist    progressi    alaselja   liikuvuses,   kui   pärast   Pilatese 
jõutreeningut pooleteise kuu vältel. ”Aktiivsuse säilitamine on tähtis ka selleks, et ergutada  
kudede (näiteks kõhrede) uuenemist vigastustest paranemisel.” (Adamany, Loigerot 2004, lk. 
21). Nagu toetab Pilates edasi treenimist pärast vigastusi, toetan ka mina  filosoofiat , et istuma 
jäämine on alla andmine – me õpetame oma kehale seda, millesse isegi usume, ka vigastusega 
toime tulemist!
Pilates   oli   algselt   “...ainulaadne   treenimisviis,   mille   lõi   Joseph   Pilates   poksijatele,  
võimlejatele ja tansijatele ning mis kasutab ära täpseid liigutusi, mis on pärit keha keskmest...” 
(Adamany, Loigerot 2004) ja rajaneb ühtsele keha ja vaimu filosoofiale. Pilates rajaneb kuuel 
põhimõttel,   mis   võiksid   olla   aluseks   ka   tantsijale:   hingamine,   keha   asetus,   kontroll, 
keskendumine , sujuvus ja täpsus on keha ja vaimu koostöö alustaladeks. Iseenesestmõistetavalt 
töötavad   need   põhimõtted     vigastuse   vältimiseks   ja   taastumisel   vaja   minevaks   jõu 
taaselustumiseks. Sarnaselt on räägitud kehahoiakust Deckert'i arvamuses (käesolev töö lk. 8) 
Toovad   ka   raamatu   “Jõud   Pilatesest”   autorid   välja:   “kuna  Pilates   keskendub   õigele 
kehahoiakule ja pöörab tähelepanu liigutustele, töötab Pilatese meetod  kehaga  kaasa, mitte  
sellele vastu.” (Adamany, Loigerot 2004, lk. 21). 
Sellest lähtuvalt võib öelda, et mitmete  koolkondade  ühiste tõdemuste tulem on - õigesti 
joondatud keha võrdub terve keha. Pilatese võtmesõnaks on keskendumisvõime, mille kaudu 
harjutuse  sooritaja visualiseerib liigutuse  kulgu ,  keha asendit ja hingamist.  Sama  kehtib ka 
teadliku    tantsija   keha   ja   vaimu   koostöö   kohta.  Tegelikult   ei   anna   miski   lõplikku    garantiid  
eksimuste vastu, ent õige kehakasutus ja õige mõtlemine säilitab ja suunab elutervet suhtumist 
11
kehasse ning üsna tõenäoliselt aitab ka neid, kes  tegelevad vigastusest taastumisega. Vigastatud 
inimene saab Pilatese abil endale kiireks paranemiseks eesmärke seada. “Ma käisin Joseph 
Pilatese juures baleriinina, kui olin pahkluud  vigastanud . Ma olin  skeptiline , kui ta mulle ütles, 
et mu pahkluu   paraneb  vaid viie seansiga, aga harjutused mõjusid.” (Adamany, Loigerot  2004) 
on Pilatese meisterõpetaja maininud “Jõud Pilatesest” eessõnas.
12
2.2 Alexander'i tehnikast lähtuvalt
Teine  suurkuju , kelle kehatöö  printsiipe  tasub  vigastuste puhul  uurida, oli   Frederick  
Matthias Alexander, kes töötas väga loomuliku kehahoiaku nimel ning tõi selle esile elutervuse 
säilitajana. Ta rõhutas oma töös ka teadlikkuse avardamist ja hingamist, tuues välja loomulikult 
joondumise   plussid   vabanemaks   liigsest   pingestatusest   igapäevaelu   toimetuste   juures. 
Alexanderi   õpetus   alustab   pealtnäha   väga    lihtsatest    asjadest,   nagu    seismine ,    istumine    ja 
kõnnaku alustamine, ent mitte kõik inimesed ei liigu loomupäraselt õigesti, ega isegi mitte 
tantsijad. 
Õigete   jõudude   suunamine   väldib   lihaspingeid   ja   tasakaalustab   koormuse   kehas. 
Jaotades ära lihasgruppide töö on võimalik tõsta käsi- jalgu  ilma suuri lihasgruppe praktiliselt 
kasutamata.   “Harjutades   põhjalikku   puhkamist,   hakkad   märkama   suuri   muudatusi   oma 
kehahoius   ja   füsioloogias.”   (Macdonald,   Ness   2001)   Raamatu   autorid   toovad   välja,   et 
füsioloogilised muutused võimaldavad tagasi pöörduda  loomulikuma elu poole. Loomuliku all 
peetakse silmas sünnipärast! See oleks miski, millest peaks alustama ka vigastatud tantsija. 
Eesmärk oleks  liikuda  suunas , mis taotleb loomulikkust ja pärsib vigastuse võimalikkust, ohtu. 
Väga  palju  on  Alexanderi   printsiibi  aluseks  eneseteadlikkuse  saavutamine   –  esmane 
kontroll ja selle kasutamine: “Paljud keha funktsioonid nagu näiteks hingamine,  vereringe  ja  
seedimine sõltuvad sellest, kuidas inimene oskab esmast kontrolli kasutada. See paneb aluse  
koordinatsioonile ning kaunile ja säästlikule liikumisele.” (Adamany, Loigerot 2004, lk. 16). 
Usutavasti paraneks ka tantsija keha ja vaimu suhe, kui ta suudaks end teadlikult suunata oma 
liikumist jälgima. On loogiline, et kehas peegeldub vaimsus ja vastupidi. Stressis ja väsinud 
inimene   on   sageli   kössi   vajunud,   tema   hingamine   toodab   vähem   hapnikku   kehasse   ,   kuna 
rindkere on kokku surutud ja üldine tervislik seisund halveneb veelgi. Paranematus on nagu 
seotud “nõiaring”, mis tuleneb seoste mõistmatusest. 
Alexanderi tehnikas räägitakse harjumustest vabanemisest teadliku inhibitatsiooni ehk 
peatumise näol. Tegelikult on inimese keha sünnipäraselt loodud suhteliselt ideaalselt toimima, 
jaotades raskused võrdseks ja liigutused loomulikuks. Seepärast on Alexanderi printsiipe lihtne 
mõista, kui jälgida loomi või beebisid, kes pole nö “rikutud”, ega stressifaktorite poolt valesti 
mõjutatud. Ainuüksi inimese pea kaalub 4,5 – 7 kg ning selle õige hoiak juba muudab meie 
keha asendit päris palju. Näiteks pidevalt tahapoole kallutatud pea muudab nimmelüli kumerusi, 
13
kuna keha hakkab tasakaalu taastama, mis omakorda võib tingida ebanormaalset lihaskasutust, 
mida on üsna oluline teada tantsija jaoks. Siit järeldub!
Kui mõista, et eluterve keha aluseks on see, kuidas oma instrumenti joondada, kuidas 
tasakaalustatult   liikuda,   kuidas    peatuda ,   lõdvestuda   jne.,   siis   paraneb   nii    automatiseeritud  
liigutuse kui ka juurdeõpitava kvaliteet. Automatiseeritud  liigutus  ja liikumine on jälgitav igal 
elualal (autojuhid, liinitöölised), nõnda ka tantsumaailmas. 
14
2.3 Skinner'i releasing-tehnikast lähtuvalt
Joan   Skinner'i   välja   töötatud  releasing  tehnika   põhineb    arusaamisel ,   et   keha   peab 
vabanema blokkidest, et vabamalt väljenduda ja loomulikumalt liikuda. Artiklis  In its purest 
form ajakirjast “Animated  Winter ” on juba peatüki algul toodud välja, et tantsijatel ei  esinenud  
kunagi vigastusi või  ilmnes  neid siis marginaalselt vähesel määral Skinneri  tehnikat  kasutades. 
Tegemist pole siiski lõdvestumistehnikaga selle kõige lihtsamas  tähenduses, vaid üleliigsete 
blokkide vabastamisega kehas tantsimise ajal. 
Tehnika   põhineb   hingamisel   ja   loomuliku   keharütmi   tajumisel,   olles   ise   välist   pilti 
fokuseerimata   liigutuse   sees.   Skinneri   enese   seljadiski   vigastus   viis   ta   kokku  Alexanderi 
tehnikaga    ja   pani    seniajani    klassikuid   harrastanud   naise    otsima    uusi   võimalusi   ja   vorme. 
Avastuseks sai, et tantsija on imaginaarselt väga väljendav, mis tähendab, et kui tantsijale anda 
ette   mingi   kujuteldav   imidzh   või   konjunktuur,   muutub   tantsija   vormiotsing   vabaks 
eneseväljenduseks. Aluseks nagu Pilatese treeningsüsteemiski, on mingi kindel  meeleseisund , 
millest lähtuvalt inimene saavutab teatud kontrolli oma liikumises ning keha ja vaim koostöös 
muudavad liikumise keelt. 
Teaduslikult  on  varasemalt  räägitud  sellest,  kuidas   autoõnnetuse  hetkel  teadvusetuna 
olevad  inimesed  saavad vähem vigastusi.  Seda võiks  paraleelina tuua  ka ennetamise  puhul 
näiteks,   kuidas  releasing-tehnika   vähendab   ohtu   end   liigselt   dresseeriva   tantsija   kombel 
vigastada. Kui anda kehahoiakule tema loomupärasus kogu väljenduse piires, saavutab keha 
teatava    autonoomsuse   ja   kaitserefleksi.   See   aitaks   muuta   ka   tantsu   interpretatsiooni 
steriilsemate süsteemide puhul palju vabamaks . Näiteks kui panna klassikatantsija läbi  kujutluse  
rakendama  kogu oma tehnilist varamut uueks tunnetus- ja vormiotsingu protsessiks, võivad 
tulemused olla väga põnevad. Tantsija ei limiteeri end enam ühe etteantud vormi piires.
Sellisel   praktikal   võivad   olla   märkimisväärsed   suhestumised   ka   tantsija   vigastusse. 
Näiteks kui haige õlaliigesega kaasaegse tantsu viljeleja suudab vigastuse piirkonda jälgida, läbi 
releasing-tehnika sellele mitte liigset tähelepanu pöörata, proovides võimalikult kehapäraselt 
liikuda on üsna tõenäoline, et vigastus taandub kiiremini, avaldub hiljem vähem ja ei kordu 
tulevikus. Tehnika võiks olla justkui rakutasandil algõpe sellest, mida kehal pole tarvis omaks 
võtta ja millele mitte  liigset tähelepanu omistada. See ei tähenda kindlasti seda, et miskit tuleks 
sooritada  läbi ebamugavustunde või valu vaid pigem kuulates, mida keha on võimeline tegema 
15
ja mida suudab teha.
Skinneri  releasing-tehnika   on   kinesteetiline   treeningsüsteem   või   õigemini 
liikumissüsteem,   mis   põhineb    liikumisest    saadavatel   tulemustel   –  kinesis  representeerib 
liikumist ja  esteetika  liikumisest saadavaid väärtusi. Keha mehaanilised protsessid muutuvad 
alateadlikuks ja liikumine intuitiivseks, tegemist pole enam pelgalt analüütilise mõtlemisega, 
kuivõrd   tunnetusliku   mõtlemisega.   “ Imaginaarne    liikumine   on   üks   edukamaid   vahendeid  
neuromuskularse struktuuri välja töötamisel” (Sweigard 2010). Tsiteerides New  Yorki  Yulliard'i 
kooli doktorit   Lulu . E. Sweigard'i “Liikumine rajaneb mõtlemisele, mitte lihaste tööle.”, võib 
näha olulisust kuidas antud tehnika viljelemine annab indu ka vigastustega toimetulekul. Suurel 
määral oleneb vigastuse oht sellest, mis tähenduse me liikumisprotsessile omistame. Huvitav on 
see, et Skinneri  releasing-tehnika vastandub pisut Pilatesele, kuna Pilates käseb kõhu sisse 
tõmmata   ja   vaagna   enda   alla   asetada,   siis   Skinneri   tehnika   näeb   sellises   tegevuses   keha 
loomupärase liikumiskeele rikkumist ja jäsemete vaba töö takistamist. Ent nagu öeldud, Pilates 
on natuke kaugemal loomulikkusest kui teised esitletud spsteemid. Siinkohal polegi niivõrd 
oluline liikudes hoida nö “kasulikke” tantsijatele omaseid asendeid, nagu pööratud vaagen või 
allasuunatud õlad, vaid pigem suunata  kehahoid dünaamilisse loomulikkusse.
16
2.4 Body-mind centering tehnikast lähtuvalt 
Linda Hartley elutöö filosoofia aluseks on nagu raamatu “ Wisdom  of the body moving” 
pealkirigi   ütleb   keha   ja   selle   liikumine.   Kui   me   suudame   keha   vaadelda   kui   väljaspool 
harjumuspäraseid   mustreid   asetsevat   organismi,   oleme   oma   mõtlemises   avatud   mitte   ainult 
sotsiaalselt struktureeritud mõtte-,  liikumis - ja elamismustritele, vaid sügavamale mõistmisele 
kehast,   kui   universumi   keskpunktist.   Eks   ilmneb   ju   keha   rakutasandil   vaadeldes   meile 
mikrokosmos   makrokosmose   sees,   mida   läbi   DNA-biheeliksi   on   pandud   kordumatuna 
korduma. 
Seega ongi inimese arenguprotsessid ühtaegu  universaalsed  ja ka individuaalsed. Body-
mind liikumissüsteemi aluseks on kehamotoorikate ümberprogrammeerimine ja õpitud mustrite 
vajadusel muutmine. See on justkui keha kui terviku taandamine  osadeks , milles igal koel ja 
lihasel on oma mõtlemine ja identiteet.  Niimoodi  vaadeldes on põhimõtteliselt võimalik luua 
konstellatsioone  oma  liikumisest     ehk lihtsamas  tähenduses  on  see.  liikumismustrite  ümber 
programmeerimine . Kui selline tehnika on tõepoolest teaduse seisukohalt võimalik, võib selle 
teadlikul kasutusel olla tantsija jaoks murranguline tähtsus. Selle  loogika  kohaselt saab läbi 
keha visualiseerimise ja mõtlemise muuta päris reaalseid liikumismustreid, justkui ajule uusi 
trikke   õpetades!   Kui   21.sajandil   oleme   jõudnud   teaduseni,   kus   suudetakse   tüvirakkudest 
kasvatada   identseid    olendeid    esialgsetele,   peaks   loogika   alusel   olema   võimalik   kohene 
ümberõpe  teistmoodi mõtlema, kui senine harjumuspärasus ette näeb.
Läbi enese isikliku kogemuse olen kogenud säärast visuaalse taju eksimist kohanud ka 
tantsutunnis liigeldes silmad kinni. Võttes ära nägemismeele tajub meie teadvus keha ruumis 
hoopis   teisiti   ja   käitub   teisiti   kui   avatud   silmadega.   Seda   saab   testida   juba   väga    lihtsate  
harjutuste abil näiteks ühel jalal tasakaalu hoides nii kinnisilmi kui avatud silmadega, seeläbi 
oma   keha   ruumis    otsides .   Hartley   raamatus   on   kirjeldatud   situatsiooni,   mis   on   ehk   kõige 
lähemalasuv rakutasandil keha funktsioneerimisele - koomaseisund! 
“Siinjuures   töötavad   kõige   tähtsamad   elu   hoidvad   närvisüsteemi   osad   nende   osade 
arvelt mis nii kriitiliselt toetust ei vaja, näiteks teadvus. Teadvus on välja lülitunud kõige surma 
lähedasemas   seisudis.   Pärast   väga   rasket   vigastust   ajule   näiteks,   vajab   traumeeritud 
närvisüsteem taastumiseks eriliselt sügavat puhkust, lubades kehal   eksisteerida väga väiksel 
rakulisel   tegevusel,   toetatuna   kunstlikest   abivahenditest   samal   ajal   kui   kõik   vajalikud  
17
energiaressursid lähevad kahjustatud osade paranemiseks.” (Hartley 1995, lk. 12).
Liikudes edasi rakutasandilt evolutsiooniteooriateni on raamat lahti seletanud inimese 
kehamälu arengu läbi õppimise. Nagu looduses, on teiste liikide arengutasemed märgatavad ka 
loote arengus inimesel. Võib arvata, et liikumismustrite kujunemine areneb mingit loogilist jada 
pidi   täiuslikumaks   ja   keerulisemaks.   Keha   areng   on   asetatud   võrdelisse   seosesse   liikide 
arenguga   ja   ealise   arenguga   inimesel.   Näiteks   kui   inimene   saavutab   kontralateraalse   ehk 
diagonaalse  tunnetuse  kehas on ta jõudnud ahvi  tasemele   primaatide  arengutsüklis. Kui meil on 
maas    lamades    selge   kuidas   segamatult   ja   kiirelt   avarduda   ja   kokku   tõmbuda   vastaskäsi 
vastasjalg   meetodil,   siis   on   samal   ajal    inimahv    ära   õppinud   tõmbamise   meetodi   kasutades 
selleks   sõrmedest   tulenevat   haaret.   Teooria   rajaneb   seega   kõigi   tsüklite   läbimisel   ja 
arenguetappide   läbimisel,   kasvades   välja   tantsija   kehani,   kui   kõrgema   kehalise 
tunnetuskvaliteedi saavutanud inimeseni. Kui nüüd  lineaarsus  ning darvinistlik ettemääratus 
süsteemist välja jätta on võimalik ilmselt kogeda ka individuaalset kehamõtlemist ja mõtestada 
protsesse ümber. 
Kuidas on see kõik integreeritud tantsija vigastusse? Tekib üsna  utoopiline  kujutelm 
enda vigastatud  kehaosa  tervendamisest läbi mõtlemise, millel pruugib olla bioloogiline alus. 
Kuna rakutasandil on võimalik märgata kõiki baasvajadusi mis organismis avalduvad ( rakk  
hingab,  eritab  jne.), siis on võimalik ka otsene kommuikatsioon näiteks indiviidi kui suure 
kosmose   ja   paistes   jala   kui   sisekosmose   vahel   ning   positiivne   mõtestatus   võib   kiirendada 
protsesse. Idee seisneb teadlikus keha tunnetuses ülima tervikuna, osadeks jaotatuna. Säärane 
mõtlemine aitaks paremini näha keha ja vaimu vahelisi protsesse ja vigastustest õppida ning ka 
paranemise  kulgu määratleda. On üsna levinud kui küsida, miks inimene tantsib, et tuuakse 
esile aastatuhandete vältel välja kujunenud protsesside ja eneseväljenduse vajadust, aga otsest 
põhjust   ei   osatagi   defineerida.   Keha   ja   vaimu   kooskõlastamine   kõlab   nagu    omaette  
pseudoteadus , kuid väärib süvendatud mõtlemist, kuna endiselt on üsna vähe adekvaatset infot 
selle kohta, mis evolutsiooniprotsessid on välja arendanud inimteadvusele  omased võimed?
18
3. VIGASTATUD TANTSIJA
Vigastatud   tantsija   on   tantsukunstiga   tegelev   inimene,   kellel   on   juhtunud   füüsiline 
trauma,   mis    segab    või   takistab   harjumuspärast   kehakasutust,   seega   tantsimist,   liikumise 
sooritamist. Vigastusi saab käsitleda mitmeti. Tänapäeval liigitatakse eraldi kudedele tekkivaid 
kahjusid:   “mehaanilised,   põletused,   keemilised,   bakteriaalsed,    viiruslikud    jne.”   (Howse, 
McCormack 2009, lk.72-73). Seminaritöö  kese  on kõige rohkem mehaanilised vigastused, kuna 
lähtutakse tantsija füsioloogilise töö puudulikkusest. Kuna tegemist pole mitte ainult inimese, 
kui füüsilise objektiga vaid kui füüsilise ning vaimse subjektiga, siis saab siinkohal rääkida ka 
füüsilise vigastuse psühholoogilistest mõjudest ja psühholoogiliste varieerumiste vastumõjust 
omakorda.
Vigastatud tantsija, kui elukutset, ametit haldav, õppiv indiviid on füüsilisest ja vaimsest 
vigastusest palju rohkem häiritud, kui tavakodanik  mõne muu   eluala  esindajana. Tantsijana 
inimene töötab keha kasutades. See on meie otsene töövahend ja kõik sellega toimuv mõjutab 
meie tööd ja kutsumust, lisaks sellele, et ta meie argielus seda niikuinii teeb. Pole ju kutse-
eetikast lähtuvalt nii väga oluline, kas piletikassa kontrolör, kes teeb istuvat tööd, on  parajasti  
töötamas paistes jalalabaga, mille tingis hüppeliigese sideme  venitus , küll aga on oluline, kui 
sama vigastuse korral peab tantsuetenduses peaosa tantsiv  tudeng  proovis kaasa tegema või 
esinema – tuleb mängu eetika , mida teha -  kas  loobuda  või jätkata?
See, kuidas vigastatud tantsija end ise näeb läbi vigastuse võimalikkuse, läbipõdemise ja 
tulemuste, on täielikult hermeneutiline küsimus. On olemas neid tantsijaid, keda on õpetatud nö 
“läbi tule ja vee” käima. “Meid õpetati mitte  kuulama  oma keha. Valu ei tohiks vältida ja sellest  
lihtsalt läbi minna. Põhiline on kuulata oma keha.” ( Ruusmaa  2013, käesolev töö Lisa 1). 
Vastandudes   vanemale   generatsioonile   on   praegusel   ajal   tantsijad   kindlasti   paremini 
informeeritud. “Olen praegu kindlasti rohkem teadlik kui 2 aastat tagasi. Hetkel miski eraelu ei 
mõjuta kuna mul on tanstimisest pikem  paus  olnud.” (Kirs 2013, käesolev töö Lisa 4) – kui noor 
tantsija on teadlik oma valikuvõimalustest, siis saab ta edasise tervise nimel teha teadlikke 
valikuid , võtta näiteks erialane paus ja hiljem naasta, kui võimalikuks peab. Uurides vigastatud 
tantsija   igapäevaelu   ja   edasisi   valikuid,   tuleks   vaadelda   eraldi   perioodi   vigastuse   ajal   ning 
perioodi, mil naastakse erialase karjääri juurde.
19
3.1 Igapäevased toimingud ja kehakasutus
On üsna tavaline, et  inimene (tantsija) oma igapäevaseid toiminguid tehes väga neile 
tähelepanu   ei   pööra.   Mis   on   instinktipõhisus,   emotsionaalsus   ja   mõistus?   “Sageli   surume 
mõistuse   sekkudes   tunded   alla,   mistõttu   suurenevad   sisemised   vastuolud   ja   põhjustavad 
agressiooni   pöördumise   sissepoole.   Instinktide,   emotsioonide   ja   mõistuse   vaheline   võitlus  
avaldub kangestumisena. Inhibitatsiooni eesmärk on avada kahekõne mõistuse ja tunnete vahel,  
et meie  valikud võiksid olla tervikliku isiksuse väljendus” (Macdonald, Ness 2001, lk 24-25).
Kui võtta aluseks, et eelpoolmainitu kehtib ka elukutseliste tantsijate igapäeva, siis saab 
siit tuletada rea põhjuseid, kuidas tantsija sise- ja välismaailm omavahel ühenduvad. Kuid kas 
on tantsijal, kelle töövahendiks on keha, alati võimalik valida paremate ja halvemate valikute 
vahel? Sageli on majanduslikust olukorrast tingituna võimatu jääda tervise huvides mitmeks 
kuuks eemale. Vaadeldes igapäevast kehakasutust vigastuse puhul võib tõdeda  paradoksi : “Et 
vigastatud piirkonda kaitsta ja valu vältida, püüame seda kompenseerida nii, et kohandame 
oma kehahoiu olukorrale, seades kahjustatud piirkonna sageli veel suurema surve alla...” ja 
“Suure tõenäosusega põhjustab see aga suuremat veretulva vigastatud piirkonda, mis tekitab  
omakorda lihaskrampe ja valu.” (Macdonald, Ness 2001, lk. 194).  
Vaatleme    näitena   tantsijat,   kellele   arstid   on   öelnud,   et   ta   peab   oma   nimmelüli 
diskisopistuse tõttu  raskest  füüsilisest koormusest hoiduma. See ei pruugi olla õige tegevuskava 
ei füüsise ega  vaimu   seisukohast . Oletades,  et see tantsija ei suuda end  siiski adekvaatselt 
hinnata ja proovib lisaks aktiivsele liikumisele näiteks   klassikatunnist osa võtta, võime näha 
sellises   käitumises   loomulikke   vajadusi   ja     kasutegurit.   Juba  Alexanderi   printsiibi   austajad 
väidavad,   et   tunded   jäävad   mõistusele   alla.   Kas   siis   on   selline   tantsija,   kes   oma   vaimse 
heaolutunde vajaduse mõistusele allutab mingis mõttes enda “haavatud” kehale ohtlik või võib 
ta   leida   seeläbi   muid   kvaliteete,   mida   lihtne   loogika   enam   ei   halda.   Põhimõtteliselt   on 
igasugune liikumine enesetunnet jälgides vajalik ja õigustatud: “Pikka aega liikumatus asendis 
olles väheneb lihaste  elastsus  vähese aktiivsuse tõttu.” (Macdonald, Ness 2001, lk. 194). Veel 
enam   -   põhimõtteliselt  on   inimene   siiski   läbi   neuronite   võrgustiku   oma   ajus   suunatud 
positiivsele tulemile, kui antud tegevuse kaudu ta saavutab päevas mingi heaolutunde. Sama 
ilmneb  ka  juba  kogenud  tantsija/õpetaja  Maire   Udrase   arvamuses:  “See   õnnehormoon,  mis 
liikumisel tekib on nii võimas, et vaim saab püsida  tervena . Liikumine ei tugevda ainult keha ja  
füüsist vaid ka vaimu.“ (Udras 2013,  käesolev töö Lisa 2).
20
Kas inimene õpib läbi kriisisituatsioonide? Võib oletada, et nii see tõepoolest on, kuna 
probleemsituatsioonis on inimene tingitud uusi lahendusi otsima ja areng on vältimatu. Kuidas 
liikuda karkudel trepist üles? Aga alla? Kuidas lahases  kaelaga  dushi all pead pesta? Kas  joosta  
hüppeliigese   venitusega   viimasele   bussile,   lootuses   jõuda   õigeks   ajaks   taastusravisse?   Mitu 
kuud   on   pärast   seljaoperatsiooni   mõistlik   teha   esimesi  plie'sid?   Neile   ja   sadadele   teistele 
küsimustele  ei  leidu  ilmselt  ühe  tantsija  peas  isegi  ühest  vastust.  Arvatavasti  on   moraal   ja 
reeglid kehtimatud inimestele, keda lapsest  saadik on ju tegelikult  suunatud eirama tavapärast 
kehakasutust.   Ei   saa   öelda,   et   targem   oleks   mitte   midagi   teha   ja   paraneda   liikumatult,   kui 
liikumine võib korda saata imesid ja samas ei saa ka aktiivsus olla paranemise eelkäijaks alati. 
Näiteks kui inimesel on lõualuu implantaat paigaldatud, võib läbi hammaste rääkima õppimine 
olla   ainuõige    teguviis .   Seda   vähemalt   paariks   kuuks.   Sellest   tulenevalt   saab   vigastusest   ja 
igapäevastest tegevustest, kehakasutusest rääkides jääda subjektiivseks. Kas ja kuidas hakata 
uuesti tööle vigastatud piirkonnaga on minu arvates individuaalne enesetunnetuse küsimus
21
3.2 Tagasipöördumine normtegevuse ja koormuse juurde
Mida   õigupoolest   pidada   raskeks   füüsiliseks   koormuseks?   Olenevalt   inimese 
liikumisharjumustest võib selleks pidada ka kaks korda päevas kolmandale korrusele käimist 
või  voodist  tõusmist, et tualetti kasutada. Kui vaadelda tantsijat antud olukorras, siis on need 
sooritused talle pigem marginaalsed ja vähe pingutust nõudvad. On üsna kindel, et isegi  katkise  
põlveliigesega moderntantsija jaoks on näiteks trepist üles minek palju lihtsam kui kodanikule, 
kellel   pole   vastavat    treenitud    kehatunnetust.   Miskipärast   oli   möödunud   sajandi    teadusel  
kombeks välistada keha ja vaimu tihedaid  seoseid , ent juba raamatu “Wisdom of the body 
moving” autor Linda Hartley usub, et “...iga tavapärane liikumismuster on vastava spetsifiilise 
aju osa poolt koordineeritud” (Hartley 1995, lk. 248-251). 
Nüüd kui stimuleerida inimest meelistegevusega, võiks see ju olla parema ja tervema 
elukvaliteedi saavutamine ja miks mitte kiirem paranemine, just lähtudes aju osade tööst ja 
impulssidest   mida   keha   toodab.   Iga   suur   trauma   ( luumurd )   on   teataval   määral   aju   poolt 
“kustutatud”, kui liiga šokeeriv  elamus . Kui tegemist on raskete traumadega nagu luumurrud ja 
dislokatsioonid,   siis   on   meditsiiniliselt   täheldatud   selleks   hetkeks   ajus   hoopis   teistsugust 
tegevust – sageli inimene ei mäleta trauma hetkel  toimunut . Mõne aja möödudes, kui inimesel 
tekib   vigastusega   leppimise   faas,   omistab   ta   vigastatud   piirkonnale   uued   funktsioonid   ja 
tähendused, mis on küll olulised paranemise seisukohalt, ent suhteliselt ebavajalikud tulevikus 
karjääri   juurde   naasmisel.   Seega   võib   olla   sellest   isegi   teatavat   kasu,   kui   tantsija   jätkab 
harjumuspäraste normtegevustega niipea kui võimalik, vältimaks pedagoogikas tuntud “õpitud 
abitust”. Vastasel juhul tantsija kodeerib ja  defineerib  vigastatud piirkonda kui ebatoimivat ja 
tegelikult   ise õpetab enda lihasmälule valesid mustreid, mistõttu viibib ka paranemine. On 
ülimalt oluline, et tantsija mõistab oma keha  näeb vigastustes ka tervendavaid protsesse.
Keegi pole veel kuuldavasti omistanud mingit kudede taastumise välimäärajat, mille 
alusel oleks defineeritud õige või vale aeg tavapärase koormuse juurde naasmiseks. Kiireks ja 
edukaks paranemiseks on oluline, mõõdukalt  puhata , intervalltreeninguga  vaikselt  koormust 
tõsta, mitte alla anda ja mõelda haigest kohest kui tervest. Keha tuleb piisavalt hüdreerida, et 
rakud   saaksid   uueneda   ning   eelkõige   mõelda   positiivses   suunas.     Isiklikust   kogemustest 
lähtuvalt saan öelda, et arstide poolt ette nähtud paranemise ajad ei vasta 50% ulatuses tõele. 
22
4. MIDA  ANNAB VIGASTUS TANTSIJA ELUKUTSELE –
INTERVJUUDE ANALÜÜS
Seminaritöö   kvalitatiivsus   tuleb   esile   just   eelkõige   empiirilise   kogemuse   näol 
intervjuudes sisalduvast. Intervjueeriti nelja tantsukunstiga seotud inimest, kellel on esinenud 
või   esineb   praegugi   erialast   tingitud   vigastusi.   Kaks   vastanuist   on   juba   elukogemusega 
pedagoogid -tantsuõpetajad, kaks vastanuist on tantsutudengid ja lapsest saati tantsu sees olnud 
noored,   kelle   kogemus   pedagoogina   on   alles   vähene.     Kõik   intervjuud   on   struktureeritud 
samasuse   alusel,   võimalikult    erapooletu    tulemuse   nimel.   Küsimuste   loomisel   pole   arvesse 
võetud soolisi erinevusi, otseselt pole oluline ka vanus. Intervjueeritavad olid Anu Ruusmaa, 
endine  rahvusooper  Estonia  baleriin  ja tantsija, praegune tantsupedagoog; Maire Udras, Võru 
Tantsukooli   juhataja,   endine   aktiivne   rahvatantsija,   nüüdne   juhendaja;   Kalmer    Liimets , 
praegune   TÜVKA  IV   kursuse   tantsutudeng   ja  Anna   Kirs,   endine   TÜVKA  tantsutudeng   – 
katkestanud vigastuse tõttu.
Põhilisteks   piirkondadeks   vastanuil,   kus   ilmnes   suurem   hulk   tüsistusi   olid   pöiad-
jalalabad,   põlveliiges,   puusaliiges   ja   selg,   mis   on   ka   üldiselt    enamlevinud    piirkondadeks 
tantsijatel kogu eelneva materjali põhjal. Nii  Annal  kui  Anul  on esinenud probleeme pöidadega, 
ilmselt   tulenevalt   faktist,   et   mõlemad   on   klassikalise   balletiga   tihedalt   seotud   olnud,   mis 
hoolimata keha kõnelevast loomulikkuse vajadusest, ei arvestanud veel aastaid normaalse keha 
säilitamise   põhimõtteid   Eestis,   nüüd   on   olukord   paranemas.  Vastasmõjudena   teevad   haiged 
pöiad   kohe   korrektuure   puusaliigese   üldises   joondumises,   mille   tõttu   Anul   on   tekkinud 
puusaliigese kõrvalekaldeid.  Anna peab oma peamiseks tantsust eemale hoidumise põhjuseks 
seljaspasme,   mis   on   tingitud   närvisüsteemi   rikkest,   sama   täheldas   ka   Maire,   kellel   on 
seljavigastus saatnud  tervet  karjääri ning lõpuks kuni operatsioonini välja. Lõikuse on läbinud 
ka  Kalmer, kellel II kursusel juhtus põlvemeniski luuline vigastus ja   taastumine  võttis päris 
kaua.
Välja toodud tekkepõhjustena on kõik vastanutest välja  toonud  nii stressi ja kehalise 
väsimuse, kui vale treeningmeetodi.  Vastustest   selgub , et  tendents  on järgnevale - mida aeg 
edasi, seda teadlikumaks tantsijad oma kehast saavad, eks on ilmselt mängus ka ajastu roll. 
Nõukogude ajal ei olnud info nii kättesaadav ja  usuti  rohkem eeskujusid, tänapäeval on juba 
noored koreograafid-tantsijad üsna teadlikud oma kehast, eriti anatoomiliselt. Üsna tore on, et 
23
suurimaks taastumiseks peab Anna vaimset taastumist ja eluga edasiminekut olukorras, kus ta 
oli sunnitud loobuma tantsuõppest ja koormust vähendama. 
Keha ja vaimsuse vahelisi seoseid tajub 75 % intervjueerituist ning umbes sama palju 
peab   ka   vigastust   oluliseks   kogemuseks,   mille   varalt   on   midagi   õppida.   Selge   on   see,   et 
minevikku  muuta ei saa, ent teadmised sellest, mida mitte teha, suunatakse edasi järeltulevate 
põlvede   tantsulisele   harimisele.   Peamine   seega,   mida   vigastusest   õppida,   on    pedagoogiline  
vigastuses hoidumise eesmärk õpilaste suunamisel. Küsitletuile polnud  pakutud  perspektiivi 
näha vigastuses   uue mõttelaadi teket ja otseselt ükski vastanuist nii sügavale neid põhjus-
tagajärg   seoseid   ei   vaagi.   Pilates   ja  Alexander   on   võrdselt   vastanute   seas   liigitatud   pigem 
toetavateks süsteemideks vigastusest taastumisel, ent  teoorias  selgus, et need süsteemid võivad 
ka oma meetodi poolest üksteisest paljuski erineda. 
Jäin   intervjuude   tulemustega   üldjoontes   rahule,   kuna   tantsijad   /pedagoogid   on   siiski 
täiesti   teadlikud   igapäevaelu   ja    elukutse    vahelistest   seostest,   tajuvad   keha   ja   vaimu   kui 
lahutamatut    tervikut    ja   usuvad,   et   vigastusega   igapäevasel   toimetulekul   on   ka   omandatud 
kehakoolist kasu laiemas tähenduses. Minu isiklik kogemus andis mulle palju mõtteainet, olles 
ise läbi elanud nii kergemaid kui raskemaid kehatööd halvavaid perioode. Olen  hiljuti  murdnud 
parema hüppeliigese,   sääre pindluu ja sääreluu otsast  killu  – kõik ühel korral tantsimise ajal 
tingitud valest kehahoiakust ja sundasendist tingitud närvisüsteemi rikke tõttu. Arstid andsid 
lootust täielikuks paranemiseks küll, ent protsess on olnud enam kui aeganõudev nii füüsiliselt 
kui vaimselt.  Ma usun, et ongi adekvaatne ja õige märgata lisaks kehalisele arengule ka vaimset 
arengut   -   olles   tantsijana   vigastatud   jääb   piisavalt   vaba   aega   üle   analüüsimaks   valikuid 
tervikuna.   Ma   mõistsin,   et   protsess   on   pöördvõrdeline,   sest   vigastusega   toimetulekul   on 
elukutse käigus saavutatud kompententsist kasu. On hämmastav, kuidas keha hakkab kasutama 
väga   baasmehaanilisi   ümberprogrammeerimise   tehnikaid,   et   vigastatuna   tantsimisse   naasta, 
kuid mitte ainult. Muude igapäevaste normtegevuste nagu wc-s käimise ja tavapärases asendis 
magamise    juurde   tagasipöördumine   on   läbi   visualiseerimise   ja   kinesteetilise   kehatunnetuse 
palju   lihtsam.   Käesolev   seminaritöö   võiks   leida   kajastust   terapeutide   ja   taastusraviarstide 
praktikas, kellel on  anatoomiline  pädevus, aga sageli pole välja töötatud teadlikku kehapõhist 
mõtlemist. Oma juhtumi puhul avastasin, et asjakohast nõu taastumise kohta  pidin  ise otsima ja 
tõlgendama, kuna taastusravi  terapeut  soovitas mul oma tantsualaseid teadmisi rakendada
Intervjuudest selgus, et taastumise juures on õige mõtlemine üsna määrava tähtsusega ja 
ka minu kogemused väidavad sama.   Ei tohiks liialt omaks võtta nn. “ sandi ” suhtumist ja 
24
teeseldud abitust. Palju rohkem aitab vigastusest üle saamisel positiivne ellujaatav suhtumine ja 
tunde järgi füüsiline aktiivsus. Oma keha peab kuulama ja andma piisavalt puhkust,  ent mingi 
hetk   tuleb   koormus   ikkagi   taastada,   võib-olla   sisse    viidud    mööndustega   ja   väikese 
lisatähelepanuga kindlale piirkonnale. Tantsijatena peame me mõtlema ja mõistma maailma läbi 
keha kui mõtleva subjekti, muidu on tegemist vaid tühja mehaanikaga ja elutu tehnikaga! 
25
KOKKUVÕTE
Kindlasti   ei   anna   käesolev   seminaritöö   ammendavat   vastust,   millised   on   vigastusest 
saadavad  kasutegurid tantsija elukutse hüvanguks, ent mingid kvaliteedid on läbi töö siiski 
läbiva liinina kumama jäänud. Antud töös käsitletud koolkonnad ja tehnikad on vaid vähesed 
paljudest,   näiteks   on   välja   jäetud   hommikumaade    filosoofiad    -   erinevad    jooga    vormid   ja 
tantsulised võitluskunstid.
 Eesmärk  polnudki  niivõrd anda ammendavat vastust kogu olemasoleva info töötlemisel 
teemavaldkonna avaruse tõttu, kuivõrd luua uusi mõttetasandeid ja  arvamusi  lugeja arusaamisel 
keha   ja   vaimu   kui   terviklahenduse   tajumisest.   Valimi   moodustanud   tantsijad   lisasid 
teemakohaseid seoseid. Valimi suurusjärgus   on samuti tehtud üsna  kitsas  valik ja küsitletud 
võrdsete võimaluste alusel nelja tantsukunstiga tihedalt seotud inimest, kelle ütluste põhjal ei 
saa   luua   vigastatud   tantsija   elukvaliteedist   tervikpilti,   vaid   pigem   aitavad   intervjueeritavad 
mõista seoseid töö teoreetilise poolega ning on kvalitatiivsuse aluseks. 
Töö  uurimisidee põhines  tugeval  isiklikul  huvil  valdkonna vastu  - süvendatud huvil 
tantsija   kehast   ja   mõttemudelitest,   mis   aitaks   ehk   leida   vastuseid   ja   suurendada   missiooni-
motivatsioonitunnet neil, kes on elualaga tihedalt seotud. Eriti neil, kes on kogenud tagasilööke. 
Seminaritöö aluseks olid hüpoteesid, et tantsukunst kui vaimu tunnetus saab olla sünnipärase ja 
loomuliku keha teooria aluseks ning tantsija vigastusel on omad kasutegurid elukutsele. Võib 
öelda, et hüpoteesid osutusid suuremal määral tõesteks.
Füüsilisest  aspektist  vaadatuna on kasutegur vigastusest mõistetavalt väike –  vaevalt , et 
ükski tantsija elukutset viljelev inimene on õnnelik erialaga kaasnevate deformeerunud liigeste 
ja tavamõistes väärastunud kehahoiakute üle.  Ühe olulise vastusena võib ära märkida, et 
kasu on vigastusest pedagoogilises võtmes. Mis on juhtunud ühe tulevase tantsupedagoogiga 
nooruseas tantsijana või üleüledse karjääri vältel traumeerivat, jääb loodetavasti tähiseks ohtude 
teadvustamisel ja  vigade  parandamisel oma õpilaste peal. Ka aitab probleemi  mõistmine ja 
edasi tegutsemine neid, kes soovivad hoolimata ohtudele jääda  tantsima.
Pole   olemas   õigeid   ega   valesid   valikuid,   sest   metafüüsilises   tähenduses   võiks   olla 
tantsija mitte ainult mõtlemisest mõtleja vaid kehaga mõtlev liikuja, ka väljaspool eriala. Töö 
tekitab uusi küsimusi ja loob võimalusi  edasiarendusteks: 
• kes on 21. sajandil tantsija?
26
•  kas tantsu ürgsuse puhul on tegemist vaid füüsiliste või füüsilis-vaimsete väärtustega?
• kas vigastus võib olla mingis mõttes teerajaja uute  tunnetusprotsesside  ja uue mõtlemise 
tekkel? 
Kui  teoreetikud  on varasemalt tähendanud harjumuspärase kehahoiaku inhibitatsiooni 
vajalikkust, kas siis pole mitte vigastus teatavas mõttes vanade harjumuste lõhkuja, sundides 
ümber mõtestama kogu elukutsega seotud filosoofiat. Enesest mõistmine on see, mis avardab ja 
suunab  refereerima  end ka igapäevastes tegevustes.
27
KASUTATUD ALLIKAD
1. Adamany, K. Loigerot, D. 2004 Jõud Pilatesest. tõlge 2006, Eesti: kirjastus Ersen
2. Hartley, L. 1995 Wisdom of the body moving. 2nd  edition , Berkeley,  California :  North  
Atlantic  Books
3. Howse, J. McCormack, M.. 2009 Anatomy, dance technique and injury prevention. 4th 
edition, London: A & C  Black Publishers Limited
4. Macdonald, R. Ness, C. 2001 Alexanderi tehnika saladusi. tõlge 2007, Eesti: kirjastus 
Koolibri
5. Skinner, J. In Its Purest Form Conference.  sept. 2001, London
6. Wozny, N. 2010  10 most common dance  injuries .
http://www.dance-teacher.com/2010/08/10-common-dance-injuries/ 
(21.10.2013)
28
LISAD
Lisa 1
 Intervjuu Anu Ruusmaaga
Nimi ja sünniaeg: Anu Ruusmaa, s. 28.03.1960
Elukutse/amet: professionaalne balletiartsiti kutseõppe, Eesti kaasaegse tantsu esimene 
põlvkond, koreograaf, tantsija, tantsuõpetaja
Tere!
Tere
Kui kaua oled  tegelenud tantsuga ja mis stiilid?
43 aastat. Stiilid klassikaline  ballett , modern, kaasaegne, ajalooline tants.
Räägi enda vigastustest, millised on raskemad , millised kergemad?
Jalalabad on nõrgad - väänasin jalgu välja, kuid jalad paiste  ei läinud hüpermobiilsuse tõttu. 
Enne balletikooli oli  seljavalusid , mis võtsid jalust maha, tekkinud arvatavasti sünnitraumana. 
Noore õpetajana tekkis ülekoormusena stressimurd, püstijalu läbi põetud luumurd puusas, 
oletusena – seotud see kõik jalalabadega, mis on liigesest välja väänatud, eriti parem jalalaba 
moondunud ja välja väänatud. Mürgine hapnik minu kehas doktor Päi sõnutsi, hakkas  tootma  
luude deformeeruvust. Kontralateraalsus vastasmõjuna - parem jalalaba mõjutas vasakut 
puusa.
Mida pead enda suurimaks taastumiseks karjääri vältel?
Raseduse katkemine ja sellest välja tulemine ja kogu keskendumine selleks, et jääda uuesti 
rasedaks. Edasi kõndimine, pole artroosi ega kuluvust.
On sul püsivaid tantsimisest tingitud kõrvalekaldeid  normaalsest  kehahoiakust? Kui jah kirjelda 
neid!
Jalalabad - nii piki kui ristivõlv, trauma aastast 2000...vähene puhkus, eraelulised raskused. 
29
Sellest tulenevalt ka puusaliiges ja lonkamine. Ei talunud ravimit Diclofenac ja ei saanud ravi. 
Vasak jalg oli pikka aega puusanapast  väljas ja nüüd on see seal tagasi, aga ajaga  on 
puusanapp saanud viga ja üks jalg on teisest pikem.
Kas sa olid/oled piisavalt teadlik oma kehast kui töövahendist ja kuidas töö  mõjutab sinu 
eraelu?
Kui ma olin balletikoolis, uskusin õpetajaid. Ballett on loodud kõik esteetikale ja ideaalsetele 
ootustele, seega sidekude ei treenitud ja hüpermobiilsus muutis keha “haavatavaks”.  Nüüdseks 
on anatoomia eelkõige ja siis tehnika. Eraelu mõjutas minu tants nii, et tants oligi esikohal ja 
sellele järgnes kõik muu. Nüüd suhted sugulastega  taastuvad , mis varasemalt jahenesid 
etenduste tõttu.
Kirjelda vigastuste vältel elatud aega, kas oli tarvilik ümber õppida/mõtestada oma 
lihasmotoorikaid?
Pöördusin vaimset rada ja usun, et vaimsus mõjutab lihast päris tugevalt. Hakkasin tegelema 
Reikiga ( energeetika ), vabastav hingamine, mis tegeleb sünnimomendiga, holotroopiline 
hingamine. Trauma and Stress  Releasing Exercises  (TRE) – läbi füüsise, kuidas tegeled oma 
vaimsusega. Mõtlesin oma elule, vigastustele, emotsioonidele – näiteks Estonia teatri ruumides 
lonkan kaks korda rohkem, sest sinna on palju jäetud, mitte negatiivsusest vaid lihtsalt. Elu ju 
ka ladestub kehas.
Mida pead peamisteks vigastuste tekkepõhjusteks? Kas üleväsimus ja stress või vale  treening ?
Ilmselt mõlemad, koormusejaotus – vale koormus ja sellest tingitud stress ja üleväsimus.
Kui saaksid ajas tagasi minna, mida teeksid teisiti? 
Mitte midagi, ei saa ju aega muuta, igal ajastul oma hõng ja iga õpetja mingis mõttes armastab 
oma õpilasi. Mul on olnud väga head õpetajad!
Mida  soovitad  järeltulevale tantsupõlvkonnale – tantsija seisukoht/tantsuõpetaja seisukoht?
Meid õpetati mitte kuulama oma keha. Valu ei tohiks vältida ja sellest lihtsalt läbi minna. 
Põhiline on kuulata oma keha.
30
Mida  arvad  Pilatesest, Alexanderi tehnikast?
Mõlemad on väga vajalikud. Pilatesest sain teadmisi juurde, taastusravina ei toiminud, aga ta 
andis õpetajana teadmisi – head mehaanilised teadmised. Alexander sobib mulle rohkem, kuna 
asetab kõik tasakaalu ja uurib keha süvitsi, on kuidagi rohkem vaimuga seotud.
Kas tantsijal võib vigastusest kasu olla?Miks?
Kui muud ei ole siis vigastused võiksid mõtlema panna rohkem, need andsid  aega vaimsuseni 
jõuda.
Kas  usud , et füüsilisest vigastusest on tantsijal kasu ka inimesena igapäevaselt? Kui jah siis 
miks?
Ei oska vahet teha. Mul on allergia  farmaatsia vastu, ma ei tea kas on vahet tavakodaniku ja 
tantsija vahel. Teadlikkuse tase ka igapäevases liikumises võib-olla.
Kuidas sa  tajud füüsist vaimu suhtes, vaimu füüsise suhtes?
Vaim on olulisem, sest vaim annab kehale konkreetseid signaale. Vaim peaks hoidma füüsist, 
aga seda peab inimesele õpetama. Kontakt kehaga ja harmoonias elamine on oluline.
Tänan vastamast!
31
Lisa 2
 Intervjuu Maire Udrasega
Nimi ja sünniaeg: Maire Udras, s. 13.09.1959 
Elukutse/amet:  Võrusoo Katlamaja juhataja assistent, Võru tantsukooli direktor
Tere!
Tere
Kui kaua oled tegelenud tantsuga ja mis stiilid? 
Alustasin põhikoolis rahvatantsuga (seega rohkem kui 35 aastat), keskkoolis  lisandusid  
estraadi - ja karakter -, showtants ( seega rohkem kui 35 aastat).   
Räägi enda vigastustest, millised on raskemad, millised kergemad?
Olen korra tõsiselt vigastanud hüppeliigest, kuid täpsemalt tookord seda ei uuritud. Eks ma 
hoidsin ise jalga teatud aja ja jääknähud olid aastaid. Jalg tahtis justkui “alt ära minna”. 
Õigem oleks öelda, et jalalaba. Millegipärast ei tunnetanud mingil hetkel seda ja kontroll 
kadus . Olen “ära tõmmanud” reielihase ja eks seegi võttis paranemiseks mitu aastat.  Vahepeal  
ikka tundsin, et kõik pole korras. Ülekoormusest tekkisid mul aeg-ajalt sääre luuümbrise 
põletikud, mis taandusid jalgadele  puhkust  andes . Seljaprobleemid said alguse mul keskkooli. 
Ei oskagi öelda, mis põhjuseks oli. Kas mingi kukkumine , kuid eks ma olen pidanud selga  
pidevalt hoidma ja seljast mõtlema.
Mida pead enda suurimaks taastumiseks karjääri vältel?
Seljaoperatsioon (diski prolaps) aastal 2009, peale mida pole ma valusid tundnud (muidu olin 
aastas 2-3 korda pikali maas ja seda juba varasest noorusest peale) ja mis on mu elu täielikut 
muutnud. Oleks justkui uus elu antud. Peale operatsiooni oli selg tuim ja  painduvus  oli täielikut 
kadunud, kuid vaikselt on see tagasi tulnud ja juba suudan näpud maha panna. Kuid kõige 
olulisem on see, et pole enam valusid.
On sul püsivaid tantsimisest tingitud kõrvalekaldeid normaalsest kehahoiakust? Kui jah kirjelda 
32
neid!
Kõige parem pole lugu pöiavõlvidega ja pöia üks “kont” on problemaatiline. Muidu pean oma 
kehahoiakut suhteliselt normaalseks. 
Kas sa olid/oled piisavalt teadlik oma kehast kui töövahendist ja kuidas töö  mõjutab sinu 
eraelu?
Varem pöörati kehale vähem tähelepanu, kui nüüd. Eks sai ka teda rohkem mõtlematult lõhutud. 
Teadlikkus on tulnud aastatega.
Kirjelda vigastuste vältel elatud aega, kas oli tarvilik ümber õppida/mõtestada oma 
lihasmotoorikaid?
Loomulikult. Teatud asju ei saanud lihtsalt teha.
Mida pead peamisteks vigastuste tekkepõhjusteks? Kas üleväsimus ja stress või vale treening?
Loomulikut võib kõigist neist kolmest rääkida. 
Kui saaksid ajas tagasi minna, mida teeksid teisiti?
Mitte midagi. Aeg oli selline.
Mida soovitad järeltulevale tantsupõlvkonnale – tantsija seisukoht/tantsuõpetaja seisukoht?
Ennast tuleb kuulata. Mida räägib minu keha mulle? Keha tuleb hoida nagu “oma”.  Keha 
ütleb, millal ta tahab puhata. Vaimne pool on sama oluline. 
Mida arvad Pilatesest, Alexanderi tehnikast?
Pean vägagi lugu Pilatesest. Alexanderi tehnikaga pole tegelenud. Olen lihtsalt  kuulnud ja 
seepärast sõna ei võta.
Kas tantsijal võib vigastusest kasu olla?Miks?
Eks me ikka õpime läbi vigastuste. Vigastused sunnivad end rohkem kuulama ja endaga 
arvestama.  Õpetajana oskad vältida vigastuste tekkimist.
33
Kas usud, et füüsilisest vigastusest on tantsijal kasu ka inimesena igapäevaselt? Kui jah siis 
miks?
Kõik, mis elus juhtub on millekski hea. Kui oled tundnud valu, siis  kahtlemata  suudad mõista ka 
inimesi enda kõrval. 
Kuidas sa tajud füüsist vaimu suhtes, vaimu füüsise suhtes?
Need on omavahel tihedalt seotud. See õnnehormoon, mis liikumisel tekib on nii võimas, et 
vaim saab püsida tervena. Liikumine ei tugevda ainult keha ja füüsist vaid ka vaimu. 
Tänan vastamast!
34
Lisa 3
Intervjuu Kalmer Liimetsaga
Nimi ja sünniaeg: Kalmer Liimets, s. 14.05.1986
Elukutse/amet: üliõpilane/tantsuõpetaja
Tere!
Tere
Kui kaua oled tegelenud tantsuga ja mis stiilid?
Kogu kooliaja, alates 7. klassist , st. peaaegu 20 aastat, pausidega. Algklassides oli võistlustants 
kooli siseselt - klassijuhataja oli võistlustantsija - õpetas 4 aastat. Rahvatants põhikoolis paar 
aastat, gümnaasiumi ajal svingtants S- stuudios  Viljandis, ca 2 aastat, 1 aasta Norras erinevaid 
stiile - kaasaegne tants ja jazz . Ülejäänud on TÜVKA kogemus, 4-5 aastat.
Räägi enda vigastustest, millised on raskemad, millised kergemad?
Kõige raskem on meniski  vigastus, oli ka opertasioon. Parema põlve meniski horisontaalne 
rebend . Oli päris karm, ulatus kuni korpuseni, oli raske  operatsioon , sügavam kui tavaliselt. 
Vasaku hüppeliigese sidemed korduvalt. Alaseljas on arvatavasti diski sopistus, selja lihases  on 
spasmid tänu vigastusele.
Mida pead enda suurimaks taastumiseks karjääri vältel?
Põlveoperatsioonist taastumist. Kui ma tulin pärast operatsiooni kooli uuesti. Juulis oli 
operatsioon ja septembris tulin kooli. Tegin trenni  nagu teised, aga tundsin, et päris valmis 
pole. Kuskil detsembris tundsin et olen täiskoormuseks valmis.
On sul praegu püsivaid tantsimisest tingitud kõrvalekaldeid normaalsest kehahoiakust? Kui jah 
kirjelda neid!
On! Seljavigastuse  tõttu, ülakeha on nagu “kreenis”, alaselg on nõrk ja mingid lihased 
tõmbuvad krampi ja hakkavad ülekoormust tegema, praegu on seljavalud, spasme pole. 
Kummardamise ajal, et kui kummardan, siis mõtlen et mis ma veel jõuaks ära teha enne kui 
peaks teist korda kummardama. Teise tantsija tõstmisel või üldse raske objekti tõstmisel annab 
ka tunda.
Kas sa olid/oled piisavalt teadlik oma kehast kui töövahendist ja kuidas töö  mõjutab sinu 
eraelu?
Ikka olen teadlik oma kehast. Ma tean et ma peaks töötama oma keha suhtes aktiivselt, aga 
seda pole väga. Siis kui  tunnen et hakkab mõjuma kehaliselt, siis ma teen neid eriarsti 
määratud harjutusi: treeningkoormuse vältel või  periooditi  ma teen neid harjutusi, näiteks 
seljalihaste tugevdamiseks. Käisin füsioterapeudi juures 8 päeva, põlvega taastusravis 10 
päeva. Kui keha ei ole toonuses, siis mingid lihaste  plokid ei tööta, kui on toonuses siis olen 
valmis kõigeks.
Kirjelda vigastuste vältel elatud aega, kas oli tarvilik ümber õppida/mõtestada oma 
lihasmotoorikaid?
Ei mäleta, et oleks aktiivselt mõelnud, et pean teisi lihaseid kasutama, aga mu keha tegi ise 
korrektuure. Ma tundsin pärast põlve, et kui koolis oli koormusrohke, siis teine jalg sai 
ülekoormust ja töötas rohkem, tekkis Achilleuse põletik ja tekkisid teised probleemid. 
Kaitserefleks on, et ei usalda oma haiget osa ja samas ajad teised osad tasakaalust välja.
Mida pead peamisteks vigastuste tekkepõhjusteks? Kas üleväsimus ja stress või vale treening?
Põlvevigastuse põhjuseks oli kindlasti konsentratsiooni puudus, emotsioaalselt raske aeg ja 
polnud treeningtunnis “kohal”  - mõtted mujal ja ei pannud tähele mis teen. Seljavigastuse 
puhul lihtsalt füüsiline ülekoormus, tantsust tingitud, tegin etenduse jaoks treeningut ja sealt 
algas mingi ring. Seljanärvid läksid kinni ja lihased reageerisid omamoodi sellele, tekkisid 
spasmid ja keha enam sirgena hoida ei saanud. Lihastreeningu süü.
Kui saaksid ajas tagasi minna, mida teeksid teisiti? 
Tagantjärgi tarkus ei aita suurt enam. Venitaksin ja teeksin rohkem vastutreeningut...põlve koha 
pealt, ehk oleksin pidanud võtma mõned vabad päevad. Arvan, et kui on emotsionaalselt raske 
aeg, siis peaks aja maha võtma, et tuimalt edasi rutata pole mõistlik, sealt tekivad probleemid.
Mida soovitad järeltulevale tantsupõlvkonnale – tantsija seisukoht/tantsuõpetaja seisukoht?
Kui mingi vigastus juba tekib, siis seda tuleb tõsiselt võtta, pöörduda eriala spetsialistide poole, 
küsida arvamust. Aja küsimus! Noortele teha soojendus, teha venitus. Tantsuõpetajate viga on 
selles, et pole aega tunni siseselt, et teha piisavalt ettevalmistust...hiljem ka koormatud lihaste 
lõdvestusvenitamine, mitte julm füüsiline venitus.
Mida arvad Pilatesest, Alexanderi tehnikast?
Ei ole Pilateses  kordagi  käinud, ei tea sellest midagi. Alexanderi tehnikas olen läbinud 
koolituse ja see ei sobi väga minu temperamendile ja mulle ei sobi see süvitsi rakutasandil 
asjadele lähenemine.
Kas tantsijal võib vigastusest kasu olla?Miks?
Loll  õpib enda vigadest ja tark teiste vigastustest, parem kui ei ole neid, ei soovita kellelegi 
neid.
Kas usud, et füüsilisest vigastusest on tantsijal kasu ka inimesena igapäevaselt? Kui jah, siis 
miks?
Ma arvan et ei ole suurt vahet. Tantsija on jõhkram oma keha suhtes. Vähem teadlik inimene 
võtab paranemiseks aega, et pigem nagu tantsija hindab oma keha üle, võtab rohkem riske.
Kuidas sa tajud füüsist vaimu suhtes, vaimu füüsise suhtes?
Need sõltuvad teineteisest kindlasti, kui ei ole vaimselt valmis, veab ka füüsis alt arvatavasti. 
Ka füsioloogiliselt mingisugused ained loovad heaolutunnet nii tervisesportlastel kui tantsijatel, 
keha liikumine vabastab mingid muud osad ka kehas – laul, tants.
Tänan vastamast!
Lisa 4 
 Intervjuu Anna Kirs'iga
Nimi ja sünniaeg: Anna Kirs, s. 30.10.1990
Elukutse/amet: Ajutine kliendideenindaja, tulevane vabakutseline koreograaf
Tere!
Tere
Kui kaua oled tegelenud tantsuga ja mis stiilid?
Tantsimisega olen tegelenud alates 5. eluaastast. Kõige enam olen kokku puutunud loovtantsu, 
klassikalise balleti, moderntantsu ja kaasaegse tantsuga.
Räägi enda vigastustest, millised on raskemad, millised kergemad?
Mõlema jala hüppeliigese vigastused. Hüppeliigeste korduval väljaväänamisel said kannatada 
liigeses olevad sidemed, mis vigastusest tingituna pikemaks muutusid ja ei toetanud enam jalga 
nagu peaks. Pean seda kergemaks vigastuseks, mida nii tantsijatel kui mittetanstijatel tihti ette 
tuleb ja sellest saab üle lihtsaid harjutusi tehes, mis  liigest  ja sidemeid tugendavad. 
Lihaskrambid alaseljas. Lihtsast külmetusest tingituna tekkisid alaseljas tugevad lihaskrambid, 
mis mõjutavad närvisüsteemi nii  seljas  kui jalgades. Krampide ajal on väga raske näitkes kas 
või lihtsalt istuda, igasugune pisemgi lihasliigutus tekitab palju valu. Peale  igat  krambiattakki 
muutuvad lihased alaseljas nõrgemaks. Pean seda raskemaks vigastuseks, sest olen sunnitud 
seljaharjutusi tegema ilmselt elu lõpuni ning olema ka igapäeva elus väga teadlik kuidas istuda 
näiteks, et mõlema kehapoole seljalihased töötaksid enam-vähem võrdselt. Veel pean enne igat 
tantsutrenni selja hästi liikuvaks saama ja lihased väga soojaks ning peale trenni tugevalt ja 
pikalt venitama, sest peale igat suuremat pingutust muutuvad lihased alaseljas jäigemaks ning 
seega on oht uueks atakiks suurem.
Parema jala päka seesamluu stressimurd. Suurest koormusest tingituna murdsin väikse 
seesamluu oma päkas. Suuresti oli see tingitud minu enda rumalusest, et ma vigastusele kohe ei 
reageerinud  ning olukorda ignoreerides muutus vigastus väga tõsiseks, mis kulmineerus 
poolteist aastat peale esimeste märkide ilmingut luu välja opereerimisega. Tantsijana on see 
38
vigastus minu jaoks suuremamõõtmelisem kui igapäeva elus, kus see mind suuresti ei mõjuta. 
Kuna tantsin enamasti  paljajalu ja ühe luu puudumisel on toetuspunktid muutunud ning surve 
ja koormus teistele  luudele  päkas suurem, pean nii tihti kui võimalik kandma spetsiaalset päkka 
kaitsvat ja toetavat sidet ning tantsides olema alati väga teadlik ja tähelepanelik selle suhtes, 
kuidas ma astun (kuhu suunan rohkem keharaskust jne).
Mida pead enda suurimaks taastumiseks karjääri vältel?
Arvan, et piisavalt endaga töötades ja tähelepanelik olles on füüsilistest vigastustest taastumine 
kergem kui vaimne taastumine. Seega peangi suurimaks taastumiseks vaimset. Kuna igasugune 
vigastus on tantsijale kui kehaga töötajale suur tagasilöök, mis paneb kogu  treeningprotsessi  ja 
sellest tulenevalt ka arengu protsessi pausile või hullemal juhul tagasiminekusse. Sellega võib 
kaasneda suur motivatsiooni langus ja stress. Olen endaga palju tööd teinud et umber 
mõtestada oma eesmärgid ja leida taas soov tegutseda. Minu vigastused kokku on minult  
röövinud umbes  kaks aastat aktiivset kaasatreenimisvõimalust.
On sul püsivaid tantsimisest tingitud kõrvalekaldeid normaalsest kehahoiakust? Kui jah kirjelda 
neid!
Kindlasti on, kuid need on mulle nii  omaseks  saanud,et need on vaevumärgatavad ning usun, et 
neid väga lihtsalt ei märka ka kõrvalt vaataja. Kõige suuremaks kõrvalekaldeks pean aga 
kõndides jalgade väljapoolsust, mis tuleneb puusa rotatsiooni tugevast treenimisest viie aasta 
jooksul balletikoolis käies ning ilmselt ka edaspidi balletiga tegelemisest.
Kas sa olid/oled piisavalt teadlik oma kehast kui töövahendist ja kuidas töö  mõjutab sinu 
eraelu?
Kuidas kunagi. Olen praegu kindlasti rohkem teadlik kui 2 aastat tagasi. Hetkel miski eraelu ei 
mõjuta kuna mul on tanstimisest pikem paus olnud.
Kirjelda vigastuste vältel elatud aega, kas oli tarvilik ümber õppida/mõtestada oma 
lihasmotoorikaid?
Vigastustest taastumisel oli kindlasti vaja umber õppida lihasmotoorikaid. Avastasin, kui palju 
võib ühel inimesel olla halbu harjumusi  istumisel , kõndimisel, üleüldises kehahoiakus jne. 
Kõigist  nendest  halbadest harjumustest on vaja teadlik olla igapäevaselt ja need umber õppida. 
39
Mida pead peamisteks vigastuste tekkepõhjusteks? Kas üleväsimus ja stress või vale treening?
Peamiseks tekkepõhjuseks pean tähelepanematust ja ebapiisavat haritust ja teadlikkust selles 
vallas tantsijana ning natukene ka stressi ja valet treeningut.
Kui saaksid ajas tagasi minna, mida teeksid teisiti?
Ilmselt oleksin enda suhtes tähelepanelikum ning oma keha suhtes hoolivam.
Mida soovitad järeltulevale tantsupõlvkonnale – tantsija seisukoht/tantsuõpetaja seisukoht?
Kindlasti tuleks suurendada teadmiste mahukust tantsu erialaga tegelevate õpilaste seas (nt 
anatoomia; toitumine; teadmised vigastustest, nende äratundmine ja reageerimine jne). Veel 
peaks olema sellistel õpilasel iganädalane kontroll (nt Alexanderi tehnika spetsialist, kes jälgib 
muutusi kehas ning suunab sellest tulenevalt õpilast oma harjumusi muutma või millelegi 
tähelepanu pöörama; kooli poolt näiteks peaks olema ka õpilasel võimalus kokku saada 
füsioterapeudiga, kes on spetsialiseerunud sportlastele ja tantsijatele ning kes samuti suunab ja 
aitab, kui õpilane midagi ebatavalist tunneb, sest kohest professionaalset tähelepanu saamata 
on oht vigastuse tekkeks väga suur).
Mida arvad Pilatesest, Alexanderi tehnikast?
Pilates nõuab minult isiklikult ebatavalisest suuremat eneseülatamist, sest see on minu jaoks 
meeletult igav ja tohutult raske. Kuid Pilates ja samuti ka Bikram jooga on mulle suureks abiks 
olnud seljavigastusest taastumisel. Alexanderi tehnika kohta on minu teadmised üsna napid 
ning ma sooviks oma teadmispagasit kindlasti laiendada, sest spetsialistiga poole aasta jooksul 
töötades õppisin oma keha suhtes olema väga palju tähelepanelikum. 
Kas tantsijal võib vigastusest kasu olla?Miks?
Kindlasti võib. Vigastused on sundinud mind nägema tantsumaastikku, oma keha ja elu 
üleüldiselt tunduvalt laiemas mastaabis, kui ma seda varem nägin. Olen isiklike kogemuste 
võrra rikkam seega ka teadlikum oma võimetest ning nõrkustest ja loodetavasti oskan sellest 
tulenevalt taolisi juhtumeid tulevikus ennetada. Olen suutnud oma eesmärke tantsijana väga 
tugevalt umber mõtestada.
40
Kas usud, et füüsilisest vigastusest on tantsijal kasu ka inimesena igapäevaselt? Kui jah siis 
miks?
Kasu ehk vaid eneseteadlikkuse mõttes. 
Kuidas sa tajud füüsist vaimu suhtes, vaimu füüsise suhtes?
Kindlasti! Kõik meis on seotud, mitte miski pole eraldiseisev ja äralõigatud, eriti füüsis ja vaim. 
Usun, et inimestel. kes oskavad seda seotust näha ja tunnetada on väga suur eelis ning nad 
peaksid olema väga õnnelikud!
 Tänan vastamast!
41
SUMMARY
Present   seminar does not give an exhaustive  answer about efficiences  given  by the injury 
for a dancers profession,  however  some  qualities  have been reached  throughout  of this  paper . 
This paper dealt with only many of the few  schools  and techniques, for example    breakfast -
philosophies have been excluded –  different  forms of  yoga  or dance-ethic  related  martial arts 
have been  left  out of concern .  
  The  purpose  of my  work  was not to search for  final  answer, but to bring up new 
horizons and  ways  of  thinking  for the reader and how  person  processes body-mind   related 
information.  The population consisted all injured dancers or dance teachers,  therefore  sample 
for   my   work   was   chosen   from   the   perspective   of   only   few   randomly   picked   Estonian 
representatives   of   that    field .   Sample   consists   of    four    profesional   dancers/dance   teachers 
connected to  subject   matter .  Since  it is only four persons, the sample purpose was not to give 
whole   knowledge , but  rather  to help to interpret and make connections with theoretic aspect of 
the topic.
The  reason  to do my research  based  on personal  interest  in this field – profound by the 
body and its thinking  patterns . Present seminar  could  give some answers or  increase   sense  of 
mission  and motivate those concerned by topic. Especially those who have had setbacks.  The 
hypotheseses of the work were: dance as menthal pathway can be the foundation of natural 
birth -related body; injuries have their pros for the profession. I can say that hypotheseses have 
their  ground . 
From the  physical  perspective the efficiency  factor  of injuries is ofcourse small – barely 
any   of   the   injured   individuals   is    happy    about   deformed   bodies   nor   aggravations.  One 
recognition   that   pointed   out   was   that    having    an   injury   can   have   its   pedagogical 
importance .   If    something    has    happened    to    dancer     during    his/her    career ,   it   is   possible   to 
aknowledge the problem and to  avoid   such  things in future as a teacher. Understanding the  roots  
of the problem can help those who decide to contine despite all.
There  is no  wrong  or right choices in that matter, because metaphysically dancer could 
be not only thinker about the thinking,  than  to be thinker with thinking body. The  issue  persists 
and creates new  questions :
Who is concidered 21st  century  dancer?
What is dance in its purest form, physical or metaphysical  values ?
42
Is it possible that injury can be taken as a pioneer for new cognition processes and new 
thinking?
 
If   previous   theoretics   have   noticed   the   importance   of   inhibitation   in   habitudes,   can 
injuries be taken as destroiers of old  habits . Therefore  perhaps  they  happen  so that an  individual  
could restructure. To understand  self is to refer to yourself in regular  activities .
43

Document Outline

• SISSEJUHATUS
• 1. TANTSIJATE TÜÜPVIGASTUSED JA NENDE TEKKEPÕHJUSED
• 2. VIGASTUSE PREVENTSIOON
  • 2.1 Pilatese tehnikast lähtuvalt
  • 2.2 Alexander'i tehnikast lähtuvalt
  • 2.3 Skinner'i releasing-tehnikast lähtuvalt
  • 2.4 Body-mind centering tehnikast lähtuvalt 
• 3. VIGASTATUD TANTSIJA
  • 3.1 Igapäevased toimingud ja kehakasutus
  • 3.2 Tagasipöördumine normtegevuse ja koormuse juurde
• 4. MIDA  ANNAB VIGASTUS TANTSIJA ELUKUTSELE –
• INTERVJUUDE ANALÜÜS
• KOKKUVÕTE
• KASUTATUD ALLIKAD
• LISAD
  • Lisa 1
  •  Intervjuu Anu Ruusmaaga
  • Lisa 2
  •  Intervjuu Maire Udrasega
  • Lisa 3
  • Intervjuu Kalmer Liimetsaga
  • Lisa 4 
  •  Intervjuu Anna Kirs'iga
• SUMMARY