Ladinaameerika tantsud (10)

Tallinna Kunstigümnaasium
Ladina-Ameerika tantsud
Tallinn 2008
SISUKORD
Lk.
2
Sisukord
3
Sissejuhatus, Tantsu ajalugu
4
Tants ja muusika , Riietus
5
Tantsuvõtted, Tša-tša-tšaa, Samba
6
Salsa
7
Tango , Rumba
9
Kasutatud kirjandus
LADINAAMEERIKA TANTSUD
Ladina-Ameerika tantsud on Ladina-Ameerika maadest (Brasiilia, Argentiina , Colombia, Boliivia , Kuuba jt) pärinevad tantsud, mis tihti sulatavad endasse erinevate rahvaste kultuurimõjusid. Paljud neist tantsudeks on saanud ülemaailmselt populaarseks seltskonna- ja võistlustantsudena.
Tuntumad on bachata, lambada, mambo , merengue , rumba, salsa, samba, tša-tša (cha-cha-cha). Vähem tuntud Ladina-Ameerika tantsude hulka kuuluvad näiteks boogaloo, boolero , bossa nova, carimbó, charanga, conga, cumbia, forró, maxixe, pachanga, rueda de casino jpt.
SISSEJUHATUS
Seltskondlik tantsimine , peaks pakuma kosutust ihule, hingele ja vaimule . Selleks et tantsimisest naudingut tunda, ei ole tegelikult vaja osata ja teada palju. Tuleb vaid tantsimisel harjuda seisma, astuma ja pöörduma sama loomulikult kui igapäevases elus. Kõik nüüdisaegsed seltskonnatantsud põhinevad inimese loomupärasel liikumisel. Nad on rahva tantsulustist sündinud. Tantsutehnika on aegade jooksul kujunenud kogemuste ja võtete kogum, mis aitab inimesel ühtemoodi nii tantsimise kui ka kõndimise või jooksmisega toime tulla.
Pärast seda kui võistlustants lõplikult eraldus seltskonnatantsust, langes peosaalides tantsutase, kuid laienes seltskonnatantsu harrastamine muud moodi. Võistlustantsu kollektiivide kõrvale tekkisid ka lihtsalt tantsuhuviliste klubid ja rühmad, kus käiakse koos küll tervisesportlikel, küll seltskondlikel ja klubilistel eesmärkidel.
Tantsuõppimine on samasugune õppimine kui kõik muud õppimised. Ka seda tuleb teha järkjärgult, süvenemisega ja materjali pidevalt korrates.
TANTSU AJALUGU
Inimesed on erineval moel tantsinud juba varem kui 10 000 aastat enne meie aega. Paleoliitilise ajastu inimene joonistas koos tantsivaid mehi ja naisi koopaseinale Cogulis Põhja-Hispaanias. Muidugi ei olnud nende esitatu tantsud sellised nagu tänapäeval, vaid pigem tüüpilised tantsud mida pärismaalased kogu maailmas tänagi tantsivad.
Soov tantsida pole omane ainult inimestele. On palju tõendusmaterjale, et ka loomad tantsivad. On teada, et mõni ahviliik tantsib ümber kõrgete, kindlalt seisate esemete nagu inimesed ümber meiupuu.
Tants oli antiikajal tähtis eluvaldkond . Hellenismi õitseajal oli see Kreeka sõdurite treeningu oluline osa. Britannias tuntakse vanainglise kostümeeritud rahvatantsu traditsiooni, mida paljud arvavad pärinevat eelkristliku aja rituaaltantsudest. Kõiki selliseid tantse esitasid samast soost tantsijad vabas õhus, kandes ajastule iseloomulikke raskeid jalatseid. Tantsud, kus lõid kaasa mõlema soo esiindajad, tekkisid alles 15.sajandil. Parema põranda ja kergemate kingade tulek lubas tantsijatel liikuda maapinnalt suurtesse siseruumidesse.
Kuni 19.sajandi lõpuni oli tantsimine kunst , mida õukondlastelt nõuti. Kuninganna Elisabeth I oli suurepärane tantsija . Penshursti palees Kentis asub kuulus maal, kus ta tantsivat koos Leicesteri krahviga selle ajastu populaarset tantsu volta. See on eriliselt huviäratav, sest volta oli üks esimesi, kui mitte päris esimene tants, kus tantsijad jagunesid paaridesse ega moodustanud tervikut , mis nõudis põrandal kujundite moodustamiseks paljusid üksteisest sõltuvaid paare.
19.sajandi lõpuks hõlmas populaarne tants tänapäevaselt vaadatuna kolme tantsuvormi. Üks tüüp koosnes paaris tantsitavatest tantsudest nagu valls ja polka . Teist tantsuvormi, näiteks veletat ja sõjaväelist two- step i, nautisid kõik koos, sooritades samme ja liigutusi üheaegselt. Kolmandat tüüpi tantsudes, nagu lansjeedid ja kadrellid, moodustasid paarid tantsides kujundeid, millega kaasnes paaride ja isegi partnerite vahetus.
Esimene maailmasõda tõi tantsustiilidesse revolutsiooni. Moodi läksid paaristantsud, kus mees oli juhtiv pool. Partneritevaheline kehaline kontakt muutus hädavajalikuks. Seltskondlik fokstrott veetles masse , aga palju elegantsem, peenem ja raskem aeglane fokstrott muutu eelistatuks kogenud tantsijate seas. Rivitantse ühel või teisel kujul on alati nauditud, pärast I MS olid ülipopulaarsed palais glide ning lambeth walk ja hokey cokey.
Pärast II MS ja eriti 1950ndatel toimus jöärgmine tantsurevolutsioon. Tuli rock n roll, mis on populaarne tnaseni. 1960. aastaltutvustas Chubby Checker tantsusaalile soolotantsu tvisti näol.
21. sajandil on esiplaanile tõusnud Ladina-Ameerika tantsud. Peale rumba, samba, salsa ja tango võib tantsuvõistlustel ja tantsupõrandal näha selliseid tantse nagu lambada, merengue ja mambo.
Hiljutised trendid hõlmavad ka tänavatantsu, paljud tantsukoolidk aasavad õppekavasse traditsioonilise kõhutantsu. Tänapäeval on tantse tohutult palju. Need, mille rahvas omaks võtab, säilivad ka tulevikus.
TANTS JA MUUSIKA
Kõige enam on tegelikult vaja lihtsat ja rütmilist taktilööki. Isegi monogrammi tiksumine võib olla tantsusammude aluseks. Orkestri rütmigrupp tekitab palju rohkem mitmesugust meeleolu ja väljendusi. Meloodia täiendab rütme, andes muusikapalale sügavust ja värvi. Algaja tantsija vaatevinklist on rütm kõige tähtsam.
RIIETUS
Nii daami kui ka mehe riietuses dikteerivad koht ja tantsustiil. See, mida kannad, peab olema mugav ja tantsustiili silmas pidades sobiv. Riided ei tohiks olla liiga kitsad , erii daamide jalgade ümber. Paljudes tantsudes on tähtis, et saaks jalgu ning puusi vabalt ja takistamatult liigutada. Loomulikult on väga olulised ka kingad . Need peavad olema kerged ja elastse tallaga, võimalusel nahktallaga. Head tantsijad kasutavad spetsiaalseid kroomnahast või sarnasest materjalist mittelibisevaid taldu. Ometi ei tohiks kingade tald takistada jala liikumist taktis, mil jalga põrandal libistad. Daam peab kandma kontsaga kingi . See on abiks, et säilitada ülioluline tasakaal standartantsude tagurpidisammudes, eriti kui naisel on mehest rohkem samme.
TANTSUVÕTTED
Õige tantsuvõte on tantsimisel sama tähtis kui õige seisang – ta aitab tantsijal tantsuga toime tulla. Peale selle loob ta tantsupaarist meeldiva üldmulje, olles seega ka tantsustiili kujundajaks.
Seltskonnatantsus eristatakse kahte tantsuvõtet.
Esiteks. Kinnine tantsuvõte, millega tantistakse euroopalikke standardtantse fokstrotti, aeglast valssi, valssi, tangot (tangovõttel on mõned väikesed erinevused) ja ka slow rockki. Kinnises tantsuvõttes olgu daam mehest väheke paremal. Käsi peavad mõlemad partnerid hoidma tantsuvõtteis kindlalt üleval. Lõtvade käega meesterahvas ei müju eriti meeldivalt, ta ei saa partneri juhtimisega hakkama ja temaga on ebamugav tantsida. Inetult mõjub ka naisterahvas , kui ta ripub partneri küljes, lisaks on temaga väga ebamugav tantsida. Kontrollige, et ühendatud käed asetseksid võimalikult täpselt teie vahel. Pea pöörake väheke vasakule. Siis on mehel võimalik jägida, kuhu ta tantsib, daam aga püsib paremini partneri ees tantsuvõttes. Mehe parem käsi paiknegu kinnises tantsuvõttes partneri pihal just vasaku abaluu all.
Teiseks. Lahtine tantsuvõte, millega on hõlpsam tantsida ladinaameerikalikke tantse, nagu sambat, tša-tša-tšaad, rumbat aga ka rock n rolli, džaivi ja bluusi. Lahtises positsioonis on partnerid teineteisest eemal vastamisi. Mehe vasak ja daami parem käsi on ühendatud vöökohast natuke kõrgemal. Ühendatud käed olgu küünarliigesest veidi lõdvestatud. Vaba kätt hoidke küünarliigesest kõverdatult vöö kõrgusel või sirutage kõrvale.
TŠA-TŠA-TŠAA
Kuuba muusika ja tants on kogu maailma tantsukultuurile tohutut mõju avaldanud. Kaua aega on tša-tša-tšaa olniud kõige populaarsem Ladina-Ameerika tants, kuigi praeguseks on salsa tõenäoliselt selle tiitli endale võitnud. Tša-tša-tšaal nagu salsalgi on Kuuba juured, kuid seda tantsu on palju mõjutanud ka Ameerika muusika. Nagu kõikide tantsude puhul, on oluline muusikale reageerimine. Tša-tša-tšaas peab hoolega kuulama kolmiklööki, mis esineb peaaegu iga muusikatakti lõpus. See on üsna kiire heli, mis kõlab justkui „di-di-dah“. Kui kuuled rütmi „di-di-dah“, pead sobitama sellesse kolm sammu. Need on tša-tša-tšaa aluseks.
Selles tantsus ei ole mehe ja daami kehad pidevas kontaktis , nad kasutavad lahtist tantsuvõtet. Kõik tša-tša-tšaa figuurid ei liigu mööda ruumi ringi. Neid võib alustada, nägu mis tahes suunas. Siiski peaks mees alustades proovima seista näägu lähima seina suunas ja daam mehega vastamisi. Põhiline jalgade töö seisneb selles, et esmalt astud sammu päkale ja siis laskud tallale.
SAMBA
Võib öelda, et kõik algas üle 500 aasta tagasi, mil hispaanlane Vincente Yanez Pinzonist sai esimene eurooplane, kes maabus Brasiilias. Neli kuud hiljem nõudis Pedro Alvarez Cabral riigi Portuagalile, rajades Salvador de Bahias esimese koloonia. Rahvuslikud tantsud on sageli kui riigi ajaloo pisikujutised nign ühelgi teisel juhul pole see nii ilmne kui Brasiilias ja selle rahvuslikus tantsus sambas. Sambas on eri tantsud eriti lähedalt seotud ning jagavad sarnas ajaloolist tausta . Pärast Brasiilia anastamist kolisid sinna paljud portugallased ning tõid endaga kaasa oma kodumaa muusika ja tantsud. Lõuna-Ameerika riikide koloniseerimise tagajärjel sai alguse orjade sissevedu Aafrikast. Selle tule,musel sai Brasiiliast riik, kus on segunenud kolm kultuuri. Kohalikel Brasiilia indiaanlastel on oma iidne religioon , mis meenutab voodood, ning oma religioossed tantsuseremooniad ja muusika. Sissetungijad kohtlesid pärismaalasi väga halvasti, mistõttu nende kultuur ei ole tänapäevaseid tantsuvorme eriti palju mõjutanud.
Kõiksugu kultuuride segunemisel tekkisidki Portugali traditsiooniline tants ja muusika. Peamiselt on Brasiilia muusikat ja tantsu mõjutanud orjade sissevool . Mustanahalised tõid endaga kaasa oma traditsioonilise muusika ja tantsud. Toodi kaasa keerukad suguharutantsud ja rütmipillid. Viimased olid suurelt osalt algelised, kuid väga efektiivsed, koosnedes mitmesugustest trummidest, pandeirodest (tamburiinid), chocallodest (seest tühjad, kõvade seemnetega täidetud torud, mis raputades annavad väga erilise heli), livrodest (sigarikarbid, mida taoti trummipulgataolise pulgaga) jpt. Suguharutantsudest toodi kaasa batuque ja semba jpt. Aja jooksul need segunesid Portugali ja kohalike indiaanlaste tantsudega, moodustades tantsu, mida nüüd nimetatakse sambaks.
Brasiilia kultuuri südameks on Mardi Crasi karnevali meeliülendav vaatemäng Rio de Janeiros. See toimub igal vastlapäeval, pärast mida algab paastuaeg. Karnevali nimi tähendab hüvastijättu lihaga ja seda tähistatakse pillerkaariga, et muuta end tugevamaks järgneval 40 troostitul päeval. Vastlapäeval läheb Rio de Janeirost läbi suurejooneline paraad – kõik tantsivad rõõmsalt, kannavad fantastilisi kostüüme ning üüratuid ja värvikad peakatteid.
Enamik tantsijaid eelistab lahtist tantsuvõtet, kuid mõni leiab, et suletud võte sobib paremini. Sambamuusika on 2/4 taktimõõdus ja võib olla keeruline nagu kõik ladina tantsud, kuid algajatel pole vajam uretseda rütmide keerukuse pärast. Kõik kirjeldatud figuurid on üles ehitatud, tuginedes kahele aeglasele põhisammule muusikatakti kohta.
SALSA
Praegune salsa on tõenäoliselt Kuuba tantsudest kõige populaarsem. Muusikaliselt on see keeruline segu ajaloolistest Kuuba tantsudest nagu son, danson, guajira, guaracha, mambo ja tša-tša-tšaa, pluss veel Kolumbia cumbia ja Puerto Rico bomba.
Sellele rütmikokteilile on Ameerika muusika hoogu ning vitaalsust lisanud džässi ja roki mõjud. Tulemuseks on joovastav segu täis elu ja rõõmsameelsust. Hispaania sõna salsa tähendab kastet , aga muusikud peavad silmas pigem vürtsi. Salsa jõudis esmakordselt areenile 1960ndatel USAs, selle vallutustööd kinnitas 1988.aastal ilmunud film „Salsa“.
See on tants, kus keha töö on vähemalt sama tähtis kui sammud, kui mitte rohkemgi. Ladina-Ameerika tantsud, eriti Kariibi päritolu tantsud on keerulised. Need on saanud mõjutusi pärismaalastelt, Hispaania kolonisaatoritelt ja Aafrika orjadelt, keda sisse veeti. Aafrika orjadelt pärinevad keerulised trummi - ja rütipillimustrid ning sirge kehahoid, mis oli oluline igaühele, kes pidi pea peal nõusid kandma. Selles tulenevalt hoitakse Kariibi päritoluga tantse tantside õlgu ja pead liikumatult nii kaua kui võimaoik.
Selle tantsu puhul onkasutatakse lahtist tantsuvõtet. Puusade liikumine on paljude Ladina-Ameerika, Kuuba ja Kariibi päritolu tantsude juures tavaline. Sujuv puusatöö pakub nendes tantsudes palju lõbu ja ka korralikku trenni .
Alusta, jalad veidi teineteisest eemal ja põlved vabad. Vii raskus täielikult vasakule jalale , ajades põlved sirgeks . Lase keharaskusel kanduda vasakule puusale, lükates seda külgsuunas. Nüüd kanna raskus üle paremale jalale. Aja parem põlv sirgeks ning lase keharaskusel kanduda paremale puusale, lükates seda külgsuunas. Selline raskuskanne üle tugijala laseb puusadel külgsuunas liikuda. Puusatöö on tarvis enamiku sammude juures, kus toimub raskuskanne jalalt jalale. Kui kahe löögi kohta tuleb üks samm, toimub puusalüke teise löölgi ajal.
TANGO
Tango on äärmiselt omapärase karakteriga täiesti omaette tants. Selle päritolu kohta on mitu seletust. Üks akadeemik on isegi väitnud, et selle juured ulatuvad Antiik- Kreekasse .
Üldiselt usutakse, et tango on alguse saanud Argentiinast, täpsemalt Buenos Airesest. 20. sajandi algul tantsisid prostituudid seda üksinda. Hiljem arenes see paaristantsuks, kus liigutused edasijõudnute tasemel on väga keerulised: partnerite jalad põimuvad, hoitakse lähedast kehakontakti. Tango alusaastatel võis mehi sageli näha Argetina kõrvaltänavatel keerulisi figuure harjutamas, et daamidele muljet avaldada.
Nagu kõik tantsud, on ka tango aastate jooksul mitmeti teisenenud. Muusika põhirütm on muutunud habanerast milongaks. 1930ndate keskel tõi Saksa tantsija Freddie Camp tantsu põhjaliku pöörde ,lähenedes rütmile jõulisemalt. Tema uuendus on saanud tuntuks staccato nime all. Viimastel aastatel on sellega mõnevõrra liialdatud, kuid see ei mõjuta neid, kes õpivad tantsu algtasemel.
Tantsu iseloom on ainulaadne. See ei vooga nagu enamik kehakontaktis tantse, kus iga samm sulandub järgmisega ja keha liigub sujuvalt. Tangos astutakse iga samm nagu kõndides. Tangol on kolm tähtsamat iseloomujoont. Esiteks on tantsuvõte lähedasem: mees võtab partneri ümbert parema käe ja käsivarrega rohkem kinni. Teiseks tõstetakse jalad pigem põrandalt lahti kui astutakse positsiooni, mitte ei libistata mööda põrandat. Ja kolmandaks järgneb tango kõnnimustrile kerge kaar vasakule nii, et kui mees astub vasaku jalaga ette ,astub ta samas kehaga pisut risti. Kui tantsijad mõtlevad ükskõik millise kaslase liikumisele, kui too jahisaagile ligi hiilib, aitab see saavutada tangsu õiget iseloomu.
Mitmeti on tango lihtne tants, kuid selleks, et saavutada õiget tunnetust, on muusika väga oluline. Tähtis on muusikat hoolega kuulata, nii meloodiat kui rütmi. Muusika on 2/4 taktimõõdus, ehedam tunne tekib, kui see on minooris.
Paar seisab väga lähestikku, daami parem puus mehe keskkohas. Mees tõmbab partneri parema käe ja käsivarrega endale väga ligidale, vasak käsi on peale lähemal kui teistes seltskonnatantsudes. Daam paneb vasaku käe kaugemale ümber mehe parema õlavarre.
RUMBA
Öeldakse, et rumba on Kuuba tants, kuid see on sisuliselt vale, sest ei ole olemas ühte Kuuba tantsu, vaid neid on palju. Nime „rumba“ on aastaid kasutatud üldnimena, mis täheistab kõik Kuuba tantse.
Nagu Kariibi muusika ja tantsude puhul tavaline, on rumbat peamiselt mõjutanud Aafrika orjad , kes toodi Kuubasse kolm ja pool sajandit tagasi pärast seda kui Kuuba Hispaaniaga liideti. Orjad tõid kaasa oma rahvusliku muusika ja tantsud, hispaanlased aga Hispaania ja Euroopa tantsud. Kontratntsud ja valss olid kaks peamist Euroopa tantsu, mis Kuuba tantsusaalidesse tee leidsid .
Kuubasse jõudsid koos sisserändajatega ka nende muusikalised instrumendid . Hispaaniast tulid kitarr ja kastanjetid , Aafrikast erinevad trummid, sealhulgas bongod koos kahe erinevalt häälestatud trummiga, marakaa ja klaved. Viimasega määratakse ja hoitakse rütmi.
Tants, kus muusikal on sedavõrd keerukad rütmilised kujundid , ei ole ka sammude lugemine täiesti sirgjooneline. Põhifiguuride samm ettepoole algab muusikatakti teise veerandnoodi ajal.
Rumba, tša-tša-tšaa ja salsa on mõneski sarnased ja peaaegu kõiki figuure selles tantsude trios võib kergete parandustega üle kanda ühest rütmist teise.
Rumbas astutakse kõik sammud esmalt päkal, siis kandub raskus üle kogu jalale ja samas lähb tugijalg sirgu, kutsudes esile puusade liikumise külgsuunas. Rumba põhifiguurides kasutatakse lahtist tantsuvõtet.
KASUTATUD KIRJANDUS
„Palun tantsule“ Lyndon Wainwright, Lynda King , Odamees OÜ 2006, lk. 10-15, 150-153, 168-169, 192, 208-209.
„Seltskonnatantsud ja tantsumängud“ Ants Tael , Valgus 1984, lk 3-4, 6-9.
http://et.wikipedia.org/wiki/Ladina-Ameerika_tantsud
9