MENISKI REBENDITE RAVI Menisk on kiilukujuline struktuur, mis asetseb reieluu ümara luuotsa ja sääreluu platoo vahel. Keskmine meniskiosa on u-kujuline, moodustades kuskil 60% põlve keskosast, samal ajal kui külgmine meniskiosa on rohkem c-kujuline, moodustades 80% põlve külgosast. Menisk mängib suurt rolli põlves, jaotades koormust, tunnetades lööke ja hoides stabiilsust. Meniski kude koosneb peamiselt veest ja kõhrekiududest. Kiud aitavad haarata energiat, töödeldes telgmisi laadimisjõude läbi liigese rõhulise võru koe sees. Nende kiudude struktuur on kliiniliselt oluline, otsustamaks, milline meniski rebend on stabiilne, milline ebastabiilne, ning millist ravi nad vajavad. Meniski verevarustus ja selle ajakohasus on äärmiselt oluliseks vihjeks meniski rebendi paranemisele
· Ägedad ja kroonilised liigesevaegused (õla-, põlve-, hüppe ja küünarliiges); · Traumast, õnnetusest või spordivigastusest tingitud vaevused; · Liigese kulumisest, valest koormusest ja ülekoormusest põhjustatud vaevused; · Operatsioonijärgne taastumine (põlve-, õla-, küünarliigese operatsioonid); · Rühiprobleemid, lampjalgsus ja väikelapse kõnnimuster (ennetustöö, konsultatsioon ja ravikava) Esmasteks ravivõteteks meniski vigastuse puhul on: 1. rahu andmine vigastatud põlvele: ebamugavate liigutuste ja asendite vältimine 2. külmaaplikatsioonid 4 x 20 minutit päevas esimese 48 tunni jooksul peale valu teket(jääkott) ei tohi panna vahetult vastu nahka: seepärast keerake nahakahjustuse vältimiseks jääkott õhukese käteräti sisse ja asetage põlvele) 3. vigastatud põlve hoidmine külmaaplikatsioonide ajal südame tasapinnast kõrgemal (nt. kahel padjal) 4
Töövahendid Koonilised kolvid (250 cm3), 2 büretti (25 cm3) , pipett (10 cm3). Töö käik A Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 1. Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda burette. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Lahuse nivoo määramisel olgu silma optiline telg ühes tasapinnas meniski alumise osaga. Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2. Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisada 2-4 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiin). 3
- Takistab õlavöötme alla suunalist nihkumist. - Sternumiga liigestub rangluul läbi diski vaid väike ots - seetõttu vajalikud ugevad ligamendid - 3 sidet: inter,-kosto- ja sternoklavikulaarside, tugevaim on viimane. - Lihased: subclavius (lühike aga tugev!) Pilt: - Rangluu liikumine SKlav-Liigeses toimub 3 suunas: a) üles-alla ehk elevatsioon ja depressioon, sternoklavikulaarliigeses rangluu ja meniski vahel, liikuvuluatusega 30°-40° b) transvrsaalplaanis ette-taha ehk protraktsioon-retraktsioon, rinnakorvi ja meniski vahel, ROM 30°-35°ni igas suunas. c) Roteerida ette-taha oma teljel 40°-50° Akromioklavikulaarliiges - Rangluu liigestub abaluuga distaalse otsa kaudu, AC liigeses, sünoviaalliiges 9x19mm täiskasvanutel, vahel sagedasti fibrooskõhreline disk. - Põhiline abaluu liikumine rangluu suhtes
fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp). Töö käik A) Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 1) Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda büretti. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Lahuse nivoo määramisel olgu silma optiline telg ühes tasapinnas meniski alumise osaga. Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2) Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi 10 cm3
1 1 (1) p = + R1 R 2 Kus on pindpinevustegur, R1 ja R2- pinna kõverusraadiused kahel teineteisega ristuval tasapinnal. Sfäärilise pinna korral R1=R2=R ja 2 p = (2) R Kus R on pinna kõverusraadius. Vedelikutõus või langus kapillaaris toimub seni, kuni vedelikusamba hüdrostaatiline rõhk tasakaalustab pinna kõverusest tingitud lisarõhu. Kui märgamine on täielik, siis meniski radius on võrdne kapillaari raadiusega ja 2 p = = gh (3) r Kus r on kapillaari raadius, - vedeliku tihedus, g- raskuskiirendus, h- vedeliku tõusu kõrgus kapillaaris. Mõõtnud vedeliku tõusu kõrguse kapillaaris ja teades vedeliku tihedust , saab valemist (3) arvutada pindpinevusteguri rh = g (4) 2 Tõusu kõrgus h mõõdetakse vedeliku nivoo suhtes suures anumas. Suurema täpsuse saamiseks
läätsedest. · Schmidti kaamera skeemis korrigeeritakse sfäärilise peapeegli kujutist peegli ette asetatud õhukese korrektsiooniläätsega, mille ristlõige piki raadiust on lainekujuline. Kaamera tekitab kujutise teleskoobi kõverpinnal asuvasse fookusesse, mis paikneb korrektsiooniläätse ja peegli vahel. · Maksutovi teleskoobil korrigeeritakse sfäärilise peapeegli moonutusi õhukese kumernõgusa läätsega meniskiga. Fookuse peegli ja meniski vahelt välja toomiseks kasutatakse harilikult kumerpeeglit, mis tihti aurustatakse meniski keskosa sisepinnale. Tehiskaaslane · Tehiskaaslane (ka tehissatelliit, satelliit, sputnik) on mõne planeedi (enamasti Maa) või selle loodusliku kaaslase, ka Päikese gravitatsiooniväljas mingil kindlal orbiidil tiirlev kosmoseaparaat (näiteks orbitaaljaam) või muu keha · Maa orbiidile jõudmiseks peab tehiskaaslane (või selle
Piima (kohupiima) tihedus o piima teatud mahu massi suhe 20º C sama vee mahu massi samal temperatuuril. Piima tiheduse määramiseks kasutatakse aeromeetrit gradueeritud skaalaga 1,025-1,045 g/ml. . KATSE KÄIK: Tiheduse määramiseks valatakse piim klaassilindrisse peene jaona, et vältida piima vahutamist. Kuiv puhas areomeetre asetatakse klaassilindrisse (nii et areomeetri ei oleks vastu silindri põhja) ja jätakse sinna sisse 1-3 min. Näit loetakse meniski ülemise ääre järgi ½ skaala jaotustäpsusega. Temperatuur määratakse 0,5º täpsusega. ARVUTUSED JA TULEMUSED: Piima temperatuur oli 16ºC ja tihedus 1,032 g/cm³ JÄRELDUS: Võime järeldada, et meie oli värske piim, sest meie tulemus on 16°C juures Allkiri: Kuupäev:26.09.201
indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp). Töö käik A) Soolhappelahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega 1) Happe kontsentratsiooni kindlaksmääramiseks võtta kindla kontsentratsiooniga NaOH lahust (mõõtelahust) ja valada seda büretti. Jälgida, et büreti väljalaskeava juures ei oleks õhumulle. Bürett valada täis kuni mahuskaala 0-märgini. Lahuse nivoo määramisel olgu silma optiline telg ühes tasapinnas meniski alumise osaga. Meniski alumine osa peab olema skaala 0-märgiga kohakuti. NB! Pipetid ja bürett loputada eelnevalt töölahusega, lahusega, mida hakatakse pipeteerima või büretist lisama. See on vajalik selleks, et vee või teistsuguse kontsentratsiooniga lahuse tilgad pipeti ja büreti seintel ei muudaks mõõdetava lahuse kontsentratsiooni. 2) Pipetile panna otsa pipetipump. Pipeti abil mõõta puhtasse koonilisse kolbi
täielikult lahusega.Pärast valkude lahustamist asetatakse butüromeetrid 5 minutiks 65±2°C veevanni. Veevannist võetud butüromeetrid asetatakse tsentrifuugi pandrunitesse korgipoolne ots allapoole.Butüromeetrid peavad paiknema sümeetriliselt. Butüromeetrid võetakse välja,reguleeritakse korgi keeramisega rasvasaba asetus nii,et see paiknes butüromeetro skaala osas ja loetakse tulem.Lugemisel hoitakse rasva nivood silmade kõrgusel aja loetakse alumise meniski järgi skaala väikseima jaotuse täpsusega.Lahkuminek kahe paralleelmääramise vahel ei tohi olla ühe skaalajaotise. ARVUTUSED JA TULEMUSED: 5g lahja kohupiima+5ml vett+10ml väävelhappet+1 ml isoamüülalkohool.Tulemuseks saime 0.3% JÄRELDUS: Normaalse, värske lahja kohupiima rasvasisaldus peab olema umbes vähe kui 1%. Meie tulemus oli 0.3%, millest järeldub et meie kohupiim oli värske ja kvaliteetne. Allkiri:
tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4
1° võrra. Vesi pehmendab järske temperatuurimuutusi seoses aastaaegade ning ka öö ja päeva vaheldumisega (eriti suurte merede või ookeanide läheduses, merelise kliima aladel. Materjal, mille pinnal vesi laiali valgub, märgub, sest selle materjali pindkihis seostuvad aineosakesed tugevasti vee molekulidega. Materjali molekulidega, mille pinnale vesi jääb tilkadena, seostuvad vee molekulid palju nõrgemini kui omavahel. Märgumine põhjustab torudes vedelikupinna kõverdumist e. meniski teket. Klaastorus moodustub klaasi märgava aine pinnale lohk, mittemärgava aine pinnale aga kumerus. Märguvates torudes tõuseb vesi seda kõrgemale, mida peenem on toru (kapillaarsus). Pundumine on aine paisumine vee toimel. Vett või õhuniiskust võivad endaga siduda ka paljud kristalsed ained (keedusool, kustutamata lubi CaO). Oksüdeerija oksüdatsiooniaste väheneb, redutseerija oma aga suureneb. Protsentülesanded: m (lahus)g m (aine)g 100g X g X = [100*m (aine)] : m(lahus)
SO42− iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töökäik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti − kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. 5. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (täpsusega 0,05 cm3) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. 6. Katseklaasi järsult liigutades kukutadametallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enamvähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada. 7
tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A. A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4
halvad treening- ja võistlustingimused Sisemised tegurid on: oma võimete ülehindamine reeglite eiramine haigena treenimine ja võistlemine vale treeningumetoodika halb koordinatsioon organismi vedeliku- ja mineraalide kadu. Kroonilised vigastused tekivad, kui varasematest vigastust pole taastutud. Neid põhjustavad korduvad koormused, mis ületaad konkreetse piirkonna koormustaluvuse. 2) Mida kujutab endast meniski vigastus? Meniskid kujutavad endast hobuserauakujulisi kiudkõhrest siledapinnalisi moodustisi, mis paiknevad põlveliigeses reieluu ja sääreluu vahel. Meniski ülesanne on koormuse ühtlane ümberjaotamine, liigese stabiliseerimine ja energia absorbeerimine. 7 Kõige tavalisem meniski rebendi tekkimise viis on fikseeritud pöiaga põlvliigese
jooksmast, panna peale plaaster. Juhul kui löök vastu kulmu on tõsisem ning vajab õmblusi, siis sellega peaks tegelema arst ja sellisel juhul ei tohi lapsel lasta treeningut/mängu jätkata. 3. PÕLVEVIGASTUSED Põlvevigastused on samuti korvpallis üsna sagedane nähtus, kuid nende vigastuste puhul on sportlane sunnitud pikemaajaliselt treeningutest ning võistlustest loobuma. Põlvetraumad ei ole niivõrd kergesti ning lühiajaliselt ravitavad. Sagedamasteks vigastusteks on meniski, ristatsidemete, külgsidemete vigastused. Meniski vigastuste puhul ei pruugi korvpalluri hooaeg veel täielikult lõppenud olla, kui just hooaja keskel või lõpufaasi vahetus läheduses end ei vigastata. ACL-Anterior Cruciate Ligament vigastuste korral ehk ristatsidemete vigastuste korral on tõenäoliselt korvpalluri hooaeg lõppenud. Need vigastused nõuavad ka kirurgilist sekkumist. Mina ise sain ka 2015.aastal selle trauma esimest korda, 2016.aasta veebruaris teistkordselt ning 2016
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. 5. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (täpsusega 0,05 cm3) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. 6. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enamvähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada. 7
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. 5) Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (täpsusega 0,05 cm3) üles näit ühelt büretilt. Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. 6) Katseklaasi järsult liigutades kukutadametallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enamvähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3.
1 pos. d). Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. 5. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (täpsusega 0,05 cm3) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. 6. Katseklaasi järsult liigutades kukutadametallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enamvähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada. 7
katseklaasi seinale umbes 2 cm allapoole avaust. Sulgen katseklaasi hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid väldin liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. 5. Liigutan bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märgida võimalikult täpselt (täpsusega 0,05 cm³) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näidu võtan meniski kaare madalaimalt kohalt. 6. Katseklaasi järsult liigutades kukutan metallitüki happesse. Loksutan, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgin, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasen eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enamvähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada
lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti - kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. 5) Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (täpsusega 0,05 cm3) üles näit ühelt büretilt. Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. 6) Katseklaasi järsult liigutades kukutadametallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enamvähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. A. HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala täpsusega 0,05 mL. 4
NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranž (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik A) Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett – kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud
katseklassi seinalt umbes 1 cm allapoole avaust. Katseklaas sulgeda hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Seejärel tuleb liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas. Tuleb märkida võimalikult täpselt üles näit büretil (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga ning näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Reaktsiooni lõppedes lasta eraldunud vesinikul 2-3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Lõpuks liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid jällegi silma järgi
seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Suleti katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida tuli liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Bürette tuli liigutada üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas. Seejärel tuli märkida võimalikult täpselt üles ühe büreti näit(V1). Ja näidu lugemisel pidi olema silm samal tasapinnal vee nivooga, näit tuli võtta meniski kaare madalamalt kohalt. V1=7,7 ml Nüüd tuli katseklaasi järsult liigutades metallitükk kukutada happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Lõpuks tuli bürette liigutada üles-alla nii, et vee nivood mõlemas oleksid silma järgi ühes tasapinnas ja lugeda samalt büretilt uus nivoo näit(V2). V2=15,5 ml Fikseeriti õhurõhk ja temperatuur laboris. Arvutati reaktsioonivõrrandit aluseks võttes
SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töö käik: A: HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputada 100 mL pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mLuuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt
Plõksuva sõrme ravi Selg Küfoplastika Närvi plokeerumine Diski plastika Valuvaigistamine Spondülodees Murrud, venitused, rebendid Puus ja kubemelihas Hemi-artroplastika Puusa artoskoopia Valuvaigistamine Murrud, venitused, rebendid Täieik puusaliigese vahetus Põlv Eesmise ristatisideme vigastus või operatsioon Külgsideme vigastus Meniski rebend või operatsioon Valuvaigistamine Põlve hemi-artroplastika Põlvekedra kõõluse põletik Patella rebend või operatsioon Täielik põlveliigese vahetus, põlve artroplastia Hüppeliiges ja säär Kannakõõluse osaline või täielik rebend Säärelihase operatsioon Pindluu operatsioon Hüppeliigese välimise grupi sidemete parandus Talla sideirme põletik või kukekannus
Nii „sikutavadki“ tahke aine Mittemärgamiseks nimetatakse nähtust, mis seisneb selles, et väike kogus vedelikku paikneb tahke keha pinnal kerakujuliselt. Nähtus esineb juhul, kui vedeliku molekulide omavahelised tõmbejõud on suuremad kui vedeliku molekulide ja tahke aine aineosakeste vahel mõjuvad tõmbejõud. 21. Mis on kapillaar? Mida nimetatakse vedeliku meniskiks? V: peenike toru, vedeliku samba lahtise pinna kõverdunud kuju. Vedeliku meniski on vedeliku pind. 22. . Miks on taimede kasvamise seisukohalt kasulik mullapinnast kobestada/äestada? V: Maapinnas lahustunud toitainete rikas vesi on neid märgav – nii jõuavadki tänu kapillaarsusele toitained taimede juurtest, kus need imenduvad kuni ladvani välja.
katseklassi seinalt umbes 1 cm allapoole avaust. Katseklaas sulgeda hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Seejärel tuleb liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas. Tuleb märkida võimalikult täpselt üles näit büretil (V 1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga ning näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. V1 = 7,45 ml Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Reaktsiooni lõppedes lasta eraldunud vesinikul 2-3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Lõpuks liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid jällegi silma
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
inimeste ja näiteks palliga (kontaktspordialadel). Sellised levinuimad spordialad on käsi- ja korvpall, jäähoki jne. Ülekoormusvigastused tekivad sellistel aladel nagu rattasport, jooksmine jt. Spordivigastused moodustavad peaaegu neljandiku kõigist laste ja noorukite vigastustest. 7080% spordivigastustest kuulub kergemate vigastuste hulka (põrutused, venitused, marrastused jm). Levinumad vigastused Harrastussportlaste seas on levinuimad traumad meniski vigastus, kannakõõluse rebend, sidemevigastused, hüppeliigese nikastus jms. Ülekoormusvigastustest esineb sagedamini ,,hüppaja põlv", alaselja- ja lihaspingevalud, põlvekedra kõhre- ja kannakõõluse ülekoormus jne. Kuigi noortel inimestel on vigastuste ja traumade oht mõnevõrra väiksem kui vanematel, tasub neisse siiski tõsiselt suhtuda. Välja ravimata lihtne vigastus võib tulevikus suureks ja parandamatuks probleemiks osutuda.
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
seinale mbes 1 cm allapoole avaust. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid ältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt. Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem vaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on õppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähempaigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
ca 3 cm lisalõige sääre ülaosa siseküljel kõõluste kinnituskohas, kus eriinstrumendiga prepareeritakse kõõlused põlvekedre kõõluses kesosast koos luutükkidega põlvekedre ja sääre kinnituskohtadest: lisalõiked tehakse reeglina kõõluse ülemises ja alumises kinnituskohas Sääre ja reieluusse puuritakse luukanalid ja artroskoopiliselt viiakse uus kõõluse tranplantaat liigesesse ja kinnitatakse raviasutuses kasutusel olevate kinnitusvahenditega. Kaasuvad meniski ja kõhre vigastused ravitakse samaegselt operatsiooni käigus. Kasutusel on ka doonortransplantaadid, kuid selle kasutamise võiamlusel räägib täpsemalt opereeriv arst patsiendiga Millised on operatsiooni riskid? Lisaks üldriskile nagu veriliiges, infektsioon võib esineda ERS plastika operatsioonidel: operatsioonijärgne liikuvuse piiratus tranplantaadi ülevenitus ja sellest tingitud uue ebastabiilsuse teke.
Happega katseklaasi hoian väikese nurga all ning asetan metallitüki filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Sulgen katseklaasi hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid väldin liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutan bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas. Märgin võimalikult täpselt üles näidu büretilt (V1). Näidu lugemisel on mu silm samal tasapinnal vee nivooga ning näidu võtan meniski kaare madalaimalt kohalt. V1 = 1,4 ml Katseklaasi järsult liigutades kukutan metallitüki happesse. Loksutan, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgin, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Reaktsiooni lõppedes lasen eraldunud vesinikul 2-3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Lõpuks liigutan bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid jällegi silma järgi
töö/teenistuse kaotus, lahutus ja lahusolek, raske kaotus, tegelik või võimalik õnnetusjuhtum jt.) (Brewin, Dalgleish, & Joseph, 1996). Ajaliselt võib traumad jagada kahte tüüpi: ühekordne episood ja korduv trauma. Põlvetrauma on spordis üldiselt üks sagedasemaid vigastusi. Seda eelkõige suure koormuse tõttu, mis põlveliigesele langeb. Põlveliiges moodustub reieluu ja sääreluu ühinemisest ning nad liigestuvad üksteisega kahe kõhrelise meniski abil. Põlveliigese mehaanilise kaitse ja reie nelipealihase kõõluse ning põlveliigese luuliste struktuuride vahelise hõõrumise vähendamise tagab põlvekeder, mis asub põlveliigese ees reie nelipealihase kõõluses, ning kaitseb liigest. Põlveliigese peamisteks stabiliseerijateks on liigessidemed ja reielihased. Suuremaid liigessidemeid on neli: 1) mediaalne kollateraalside, 2) lateraalne kollateraalside, 3) eesmine ristatiside, 4) tagumine ristatiside.
umbes 1 cm allapoole avaust. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2 – 3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2...3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
avaust. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult palju avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2-3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada
avaust. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühelt büretilt (V1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult palju avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2-3 minutit jahtuda, jälgides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada
Verd võtsin 20 l kapillaarpipetiga ning puhusin ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Segasin katseklaasi sisu ning jätsin seisma. 5 minuti möödudes hakkasin sinna lisama destilleeritud vett, samal ajal ettevaatlikult klaaskepikesega segades. Kui uuritava lahuse värvus hakkas lähenema standardi värvusele, lisasin vett tilgakaupa. Katse andmed ja arvutused Hemoglobiini hulk katseklaasi skaalal vedelikunivoo alumise meniski järgi : 111 g/l Järeldused Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu katse tulemus jäi naiste alumise normi piiri juurde, viga võis tulla ebatäpsete koguste võtmises katse ajal. Erütrotsüütide hulga määramine kambermeetodil Töö käik Pipeteerisin kuiva katseklaasi 4 ml 3%-list keedusoola lahust ning lisasin kapillaarpipetiga 20 l verd, mille puhusin ettevaatlikult keedusoola lahusesse. Sain vere lahjenduse 1:200.
minna operatsioonile. Kuna see ei pidanud olema eriti keeruline operatsioon, see on üks lihtsamatest põlve vigastustest, siis autor lootis, et peale operatsiooni on edaspidi kõik korras. 6 Mängides peale operatsiooni Viimsi Valla meistrivõistlustel, jäi paraku see uurimistöö autoril viimaseks võistluseks, sest astudes samal moel, kui eelmisel korral meniski rebenedes, oli ta sunnitud võistlused katkestama. Õnneks sellel korral valu taandus ja sai naasta treeningutesse nii, et vahel harva põlv valutas. Sellel sügisel ühes treeningus, kus partner, kes ette mängis, lõi palli väljaku piiridest välja ning kuna hetke harjutuse eesmärk oli palli võimalikult kaua mängus hoida, ei hoolinud uurimistöö autor e. mängija sellest, et pall on piiridest väljas. Üritades palli siiski kätte
määramise juures leidsime, et veesamba kõrgus kapillaartorus on h= 2/rg. Samuti teame eelnevast Laplace võrrandist ln =. Asendades ln =. , siis RT ln V/r. Näeme, et vedelikumeniski kohal olev aururõhk kapillaaris sõltub kapillaari raadiusest ja pindpinevusest. Nõgusa pinna korral on tasakaaluline aururõhk madalam kui siledal või kumeral pinnal. Küllastunud aur kondenseerub peenikestes kapillaarides vedelikuks juhul, kui vedelik märgab kapillaari seinu, kuna kapillaaris on meniski kohal aururõhk p0-st madalam kui tasasel pinnal (ph < p0). Seda nähtust nimetatakse kapillaarkondensatsiooniks. Mittemärgava vedeliku korral kondenseeruvad aurud meniski kohal tasase pinnaga võrreldes kõrgemal rõhul (ph > p0) ning gaasi adsorptsioon (kondensatsioon) toimub eelistatult tasasele pinnale. Kui suletud süsteemis esinevad koos suured ja väikesed tilgad, siis kõrgema aururõhuga väiksemad tilgad destilleeruvad aurufaasi
seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Liigutada bürette üles-alla ,nii et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas (metallitükk ei tohi veel happega kokku puutuda). Märkida võimalikult täpselt (kaks kohta pärast koma) üles näit ühel büretilt (V 1). Näidu lugemisel peab silm olema samal tasapinnal vee nivooga, näit võtta meniski kaare madalaimalt kohalt. Katseklaasi järsult liigutades kukutada metallitükk happesse. Loksutada, et paber võimalikult rohkem avaneks ja jälgida, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, lasta eraldunud vesinikul 2…3 minutit jahtuda, jägides, et vee nivoo püsiks enam-vähem paigal. Kui nivoo hakkab nähtavalt muutuma, pole seade hermeetiline ja katse tuleb uuesti sooritada.
(gradueerimata osa). Verd võetakse 20 l kapillaarpipetiga ning puhutakse ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Katseklaasi sisu segatakse ning jäetakse seisma. 5 minuti möödudes hakatakse sinna lisama destilleeritud vett, segades ettevaatlikult klaaskepikesega. Kui uuritava lahuse värvus hakkab lähenema standardi värvusele, lisatakse vett tilgakaupa. Arvutus. Hemoglobiini hulk loetakse katseklaasi skaalalt vedelikunivoo alumise meniski järgi. Tänapäeval on ühikuks g/l. Tulemus: Mina sain oma katses hemoglobiini hulgaks 167 g/l. Järeldus: Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu katse tulemus ületab veidi meeste ülemise piiri. Võimalik, et tegin midagi ebatäpselt. ERÜTROTSÜÜTIDE HULGA MÄÄRAMINE KAMBERMEETODIL Määramise käik. Kuiva katseklaasi pipeteeritakse 4 ml 3%-list keedusoola lahust ning lisatakse kapillaarpipetiga 20 l verd, mis puhutakse ettevaatlikult keedusoola lahusesse
· Verd võtsin 20 l kapillaarpipetiga ning puhusin ettevaatlikult katseklaasis olevasse soolhappesse. Segasin katseklaasi sisu ning jätsin seisma. 5 minuti möödudes hakkasin sinna lisama destilleeritud vett, samal ajal ettevaatlikult klaaskepikesega segades. · Kui uuritava lahuse värvus hakkas lähenema standardi värvusele, lisasin vett tilgakaupa. Katse andmed ja arvutused Hemoglobiini hulk katseklaasi skaalal vedelikunivoo alumise meniski järgi : 168 g/l Järeldused Hemoglobiini norm naistel 115-150 g/l, meestel 130-165 g/l. Minu katse tulemus jäi meeste ülemise piiri üle, viga võis tulla ebatäpsete koguste võtmises katse ajal. Erütrotsüütide hulga määramine kambermeetodil Töö käik · Pipeteerisin kuiva katseklaasi 4 ml 3%-list keedusoola lahust ning lisasin kapillaarpipetiga 20 l verd, mille puhusin ettevaatlikult keedusoola lahusesse. · Sain vere lahjenduse 1:200.
annaabi.ee 
