Sissejuhatus keskaega (0)

1.      Sissejuhatus keskaega (mõiste, piirid, tunnused, perioodid)
Mõiste “ Keskaeg ” võeti kasutusele 15.saj. Sellega tulid välja Itaalia humanistid. Seda perioodi mõistsid nad kui antiigi ja antiigi taassünni ( renessanss ) vahelist aega ehk keskmist aega. Keskaegsete humanistide arvates oli see selline aeg, kus ei toimunud mitte midagi. Keskaeg oli eelkõige Lääne-Euroopas. Mujal toimus areng teistmoodi ja kõiki neid sündmusi, mis Euroopas toimusid, mujal piirkondades ei pruukinud olla. Keskaeg on ajavahemik antiik- ja uusaaja vahel, üleminek Rooma maailmariigilt uusaja riikide süsteemile ja üleminek klassikaliselt vaimselt kultuurilt rahvuslikele kultuuridele.
 
Piirid Keskaega saab piiritleda ajaliselt ja ruumiliselt.
Ajaliselt saab seda erinevalt dateerida. Enamasti märgitakse keskaja alguseks 476 ehk Lääne-Rooma keisririigi lagunemine /viimase keisri võimult kukutamine , kuid lõpudaatumid on vaieldavad. Osad nimetavad keskaja lõpuks aastat 1453, kui Bütsants lagunes , teisalt võib nimetada lõpuks ka 1492. aastat, kui Kolumbus avastas Ameerika mandri, või 1517. aastat, kui algas reformatsioon . Aga üldiselt lõppes keskaeg 15-16.saj.
Ruumiliselt määratakse keskaega seal, kus usuks katoliiklus ja valitsev kord feodalism ehk löönikord. Sellist kooslust nimetatakse feodaaltsivilisatsiooniks. Selle kese oli Gallias, sest just sealt arenesid välja esimesed feodaaltsivilisatsiooni tunnused.
 
Tunnused ·         Uute rahvaste ilmumine ajalukku ( germaanlased ja slaavlased)
·         Ajaloo geograafiline raskuskese kandub vahemere äärest  põhjapoole (Lääne-ja Lõuna-Euroopast Kesk-Euroopasse)
·         Paganlik antiikkultuur asendub kristliku kultuuriga (kogu kultuur keskajal on seotud ristiusuga)
·         Paavstide ja keisrite ainuvõimu taotlused ( paavstid ei taha alluda keisritele ja vastupidi)
·         Feodalism ehk läänikord (seisuslikule hierarhiale tuginev ühiskondlik-poliitiline kord)
 
Perioodid Keskaeg jaguneb kolmeks: varakeskaeg (5-10.saj), kõrgkeskaeg ehk keskaja hiilgeaeg (11-13.saj) ja hiliskeskaeg (14-15/16.saj). Kõrg- ja hiliskeskaja vahel toimusid muutused, eelkõige katku tõttu.
 
2.      Varakeskaegse Euroopa kujunemine
Rooma riigi aladel Lääne-Euroopas elasid hõimud, keda üldkokkuvõtlikult nimetatakse keltideks. Keltide tekke kohta on kaks teooriat. Esimese kohaselt rändasid keldid oma asukohta ligi 1000 eKr ida poolt. Teise teooria järgi nad lihtsalt kujunesid kohalikest hõimudest välja. Keltide seas olid erinevad hõimud, kelle sekka kuulusid: gallid ( Gallia , tänapäeva Prantsusmaa), britid ( Suurbritannia saarel, Inglismaa), skotid (tänapäeva Šotimaa), helveedid (Helveetsia, tänapäeva Šveits) ja belgid (tänapäeva Belgia). Need keldid, kes elasid Rooma riigi territooriumil, romaniseerusid ehk võtsid Rooma kultuuri ja keele osaliselt üle või said mõjutusi. 
 
Rooma riigi aladest väljas elavad hõimud olid üldnimetusega germaanlased. Nende algne asukoht jäi Reini, Wisla ja Doonau jõe vahele. Ka nende seas olid erinevad hõimud: frangid , anglid, saksid , vandaalid, langobardid , idagoodid, läänegoodid.
 
Germaanlastel olid Rooma impeeriumiga nii kaubanduslikud kui ka sõjalised suhted. Kui taheti ja oli vaja, saadi läbi. Aja jooksul toimus aga germaanlaste ümberasumine endise Rooma riigi territooriumile, kus nad said kodakondsuse, mille eest pidid Rooma palgaarmeega liituma ning sõdima germaanlaste vastu. 375 algas germaanlaste massiline sissetung Rooma aladele ehk suur rahvaste rändamine. Selle põhjusteks olid germaani rahvaarvu kasv, kliima jahenemine. Rahvaarvu kasv sundis neid minema suuremate alade otsingutele. Kliimamuutused panid neid liikuma soojemate alade poole. Suure rahvaste rändamise ajendiks olid hunnid ehk Aasiast tulnud rändkarjakasvatajad, kes asusid Aasiast liikvele lääne poole 375 ründasid nad idagoote, mis tõi kaasa kogu germaani hõimu liikvelemineku.
 
Tänu suurele rahvaste rändamisele tekkisid tolleaegse Rooma territooriumile erinevate germaanlaste hõimude ehk barbarite (roomlaste nimetus germaanlastele) kuningriigid . Kui tekivad Rooma aladele germaanlaste alad, tekivad omakorda erihõimud, mille kultuuride kokkusulamise tulemusena kujunevad välja uued rahvad , keeled ja hiljem ka riigid. Neil aladel, kus Rooma võim ja mõju olid tugevamad, kujunesid välja romaani keeled ( Hispaania , Prantsusmaa, Portugal , Rumeenia, Itaalia). Põhja pool kujunesid välja germaani keeled (inglise ja saksa keel).
 
Suure rahvaste rändamise tulemusena ja germaani riikide tekkega kaasneb kultuuri üldine langus ning sellega koos jäeti paljud Lääne-Euroopa Rooma-aegsed linnad maha, mis hakkasid ajapikku lagunema . Tekkinud germaanlaste riigid polnud püsivad ega eksisteerinud kaua, sest erinevate germaani hõimude vahel oli palju sisepingeid, aga probleeme oli ka Bütsantsiga.
 
3.      Frangi riik
Frangid olid üks germaani hõimudest, kes elasid algselt Reini jõe kesk- ja alamjooksul , aga 3.saj ületasid Reini jõe ning asusid siis elama Lääne-Rooma aladele. Nad hõivasid Maasi-Schele jõe vahelise territooriumi. Frankide riigi rajajaks oli Clodovech , sest ta kõrvaldas kõik muud hõimupealikud võimult ning ühendas Frangi riigi enda alla; võttis vastu ristiusu; laiendas Frangi riigi piire 5.saj. Pärast Clodovechi lagunes Frangi riik, sest see jaotati ära kolme poja vahel, mis tõi kaasa vennatapusõjad. Siis oli nii-öelda nõrkade ja laiskade kuningate ajastu, sest reaalselt olid võimul hoopis majordoomused ehk selle aja peaministrid. Frangi riik oli jaotatud erinevate majordoomuste vahel ära. Ajapikku kerkis esile Karl Martell ehk nii-öelda Euroopa päästja, sest ta päästis Euroopa araablaste sissetungi käest. Karl Martell tõrjus tagasi araablaste sissetungi, viis käiku sõjaväereformi ehk pani aluse feodaalsuhete kujunemisele. Ta tõrjus kõrvale kõik teised majordoomused ning ühendas kogu Frangi riigi. Martelli poeg Pippinist sai Frangi riigi kuningas ja alates temast räägitakse uuest kuningsoo dünastiast. Enne teda olid võimul merovingid, nüüd karolingid . Varem võimul olnud kuningas saadeti kloostrisse . Pippinit aitas paavst , sest Pippin omakorda kaitses paavsti langobardide eest ning loovutas paavstile osa võidetud alast. Paavst kroonis vastutasuks Pippini kuningaks. Frangi riigi õitseng saabus Pippini poja, Karl Suure ajal. Ta valitses Frangi riiki 768-814. Kogu oma valitsusaja vältel ta viis läbi sõjaretki erinevatesse piirkondadesse. Kokku pidas ligi 50 retke, kus ka ise osales juhina. 
·         KIRDE SUUND
Vallutas enda alla sakside ala. Toodi ettekääne, et saksid on paganad, kuid tegelikult taheti lihtsalt maavaldusi suurendada. Kui Karl Suur sakside alalt lahkus, hakkasid saksid mässama, mille peale saadeti sõjavägi uuesti tagasi ja suruti ülestõus alla. Nii toimus mitu korda. Lõpuks saadi neist jagu: ligi 10 000 saksi perekonda asustati ümber Gallia aladele.
·         KAGU SUUND
Vallutas enda alla langobardide valdused . Kui nende alad olid Frangi riigi aladega ühendatud, sai Karl Suur endale langobardide kuningakrooni, mis väidetavalt oli Jeesus risti naelast kuidagi valmistatud.
 
·         IDA-KAGU SUUND
Tungiti avaaride alale . Avaarid olid rändrahvas, kes olid Euroopasse jõudnud ja asunud elama tänapäeva Ungari aladele. Siis hakkasid nad korraldama retki naabermaadesse ning olid päris sõjakad. Karl Suure eesmärk oli nende sõjakust vähendada, vallutades ise avaaride alad.
·         EDELA SUUND
Vallutati araablaste alad. Seal õnnestus samuti liita mõned alad Frangi riigiga.
 
Karl Suur taastas Lääne-Euroopa keskse administratsiooni. Seeläbi hakkas läänikord Euroopas levima. Alguses Frangi riigis, hiljem ka Frangi riigist sõltuvatel aladel. Kuna tekkinud riiki sai võrrelda kunagise Rooma impeeriumiga, kroonitigi Karl Suur ka enda soovil keisriks (lisaks oli ta ka lihtsalt kuningas). Aga Verduni lepinguga jaotus riik kolmeks, millest praegu on ka kolm riiki alles. Ida-Frangi aladele tekkis Saksamaa, läände Prantsusmaa ja lõunapoolsetele aladele Itaalia. Lõpuks viisid feodaalsuhted välja selleni , et kuninga keskvõim hakkas nõrgenema ja suurfeodaalid said enda kätte päris palju võimu. Näiteks nad said endale tähtsad funktsioonid nagu maksude kogumine ja kohtumõistmine. 
 
4.      Feodaalsuhete kujunemine
Varakeskaja jooksul kerkis esile võimukorraldus, mis tugines senjööri ehk isanda ja tema sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel põhinevale feodaalkorrale. Feodalism kujunes välja Frangi riigis, kui valitsejaks oli Karl Martell. Ta viis läbi sõjaväereformi, mille käigus ta andis sõjameestele maa koos talupoegadega, kellelt kogutud maksude abil sai ta seotada omale vajaliku varustuse ja said astuda palgasõjaväkke.
 
Feodalismil on kitsam ja laiem tähendus. Kitsamas ja klassikalises tähenduses tähistab see senjööri ja vasalli suhteid ehk vasalliteet . Laiemas tähenduses on feodalism feodaalühiskond, mida iseloomustavad vasalliteet, mõisamajandus ja pärisorjus, seisuslik ühiskond ja katoliku kirik . Feodalismi kujunemise peamised põhjused olid vajadused muutusteks. Oli vajadus luua uus sõjaväeorganisatsioon – raske ratsavägi. Lisaks oli vaja luua stabiilne võimusüsteem.
 
Lään – Vasallile kasutamiseks antud maa koos talupoegadega. Lään kui benefiits – anti eluks ajaks, algul ei saanud üldse pärandada, pärast sai senjööri loaga. Lään kui feood – vabalt pärandatav. 
 
Domeen – kuninga maavaldus
 
Allood – maatükk, mis ei hõlmanud vasallisuhteid. Aja jooksul alloodide arv vähenes.
Investituur – läänistamise protseduur, kus vasall tõotas ustavust oma senjöörile ja senjöör lubas vasallile kaitset ja maad.
 
Läänisuhe oli lepinguline . See tähendab, et kummalgi poolel olid oma kohustused, mille täitmatajätmisel vasallisuhe katkes. Läänisuhe oli hierarhiline . See tähendab, et üks lepingupool oli teisest kõrgemal positsioonil. Läänisuhe oli isikuline. See tähendab, et kehtis põhimõte „minu vasalli vasall ei ole minu vasall“ ehk kuningalle allusid ainult suurfeodaalid, aga mitte enam väikefeodaalid ega rüütlid, kes allusid nende suhtes üks aste kõrgematele. Läänipüramiidi kõrgeim isik oli kuningas. Kuningale allusid suurfeodaalid, kellele omakorda allusid väikefeodaalid. Kõike madalamal positsioonil olid rüütlid. Immuniteedikirjade järgi läksid osad riigivõimu funktsioonid suurfeodaalidele. Suurfeodaalid said õiguse kohut mõista ja makse koguda.
 
Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et tegemist oli tingliku maaomandiga ja selle eest tasumine oli samuti sama. Tinglik selletõttu, et näiteks kuningas võis maa suurfeodaalilt ära võtta. Ka talupoja elu oli tinglik, sest näiteks rüütel võis ta teise tallu saata.
 
Talupoegadeks kujuneti kahte viisi. Esiteks, hilisantiigi orjadele maa-ala, mille pealt nad pidid makse maksma ja koormistest ülejääva võisid endale jätta. Teiseks, vaba talupoeg andis ennast ise feodaali kaitse alla, kuna ta võis olla ohus. Maatükk läks üle feodaalile ja talupoeg pidi ikkagi makse maksma.
 
5.      Mõisamajandus ja pärisorjuslikud talupojad
Talupoegadel oli kaks sõltuvuse liiki:
·         põlisrendisüsteem ehk rendihärrus
Kogu maa jaotati talupoegade vahel ära – eksisteerisid talupõllud. Iga talupoeg pidi kasutatava maa eest renti maksma. Mõnel pool näiteks pidi ta loovutama osa saagist (loonusrent), mujal raharent. Raharendile mindi täielikult üle, kui tekkisid linnad. Levinud Elbe jõest läänes.
·         pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus
Talupoegadele ei jaotatud kogu maad ära. Nad said kasutada ainult üht osa, mis oli talupõldude jaoks mõeldud. Teine maa osa jäi maavaldaja kätte – mõisapõllud. Talupojad pidid maksma maavaldajale kas ainult teotöös/teorendis ehk pidid harima mõisapõlde ja said selle eest oma maad harida või pidid lisaks maksma loonus- või raharenti. Levinud Elbe jõest idas.
 
Kuna maa ilma talupoegadeta oli väärtusetu, muudeti talupojad sunnismaisteks. Sellest hakkas kujunema pärisorjus. Pärisorja ei võinud orjaomanik ehk mõisnik tappa, aga teda võis müüa või vahetada mõne teise vastu. Tal oli õigus talupoega karistada . Talupoeg oli maaomaniku omand. Pärisori sõltus mõisnikust. Nimelt ei tohtinud ta ilma tema loata elukohta vahetada. Pärisori kasutas mõisniku maad ning maksis selle eest ka renti. Pärisorjal võisid olla oma pere, majapidamine (mitte küll hooned, vaid pigem tööriistad, mida tööl vaja läks) ja kariloomad.
 
6.       Viikingid (päritolu, tegevus)
Põhja poolt tungisid Euroopasse viikingid. Läänes tunti neid normannide nime all, idas varjaagidena. Viikingite suuraega võib määratleda 800-1050. aastate paiku. Viikingid olid meresõitjad, sõdalased ja kaupmehed . Nad olid pärit Põhja-Euroopast, Skandinaavia poolsaarelt. Nad korraldasid palju retki, sest neil oli käes vähe haritavat maad ning põllumaa juurde tegemine sealsetes tingimustes oli raske. Lisaks käisid nad retkedel, et saada kuulsust ja rahuldada oma seiklushimu. Kolmandaks läksid need, kes poliitilistes võitlustes kaotajateks jäid, retkedele, sest tol ajal kujunesid erinevad riigid ja kujunesid hõimud, mistõttu kardeti kõrvale jääda ja tõrjutud olla. Seega oli vaja leida uus tegevusala . Viikingid olid sõdalased, siis kui tegemist oli vähekaitstud linnade ja kloostritega. Leiti, et linn ei suuda vastupanu osutada, seega oleks mõttekam seda röövida või rüüstata ning saadud kaup maha müüa. Kaupmehed olid nad hästi kaitstud linnades ja kloostrites, kus linna poolt vastupanu osutamine oli ilmselge ja seega püüti käituda kaupmeestena, kuigi tegelikult müüsid nad varastatud kaupa.
 
Viikingitel oli kaks teed. Läänetee viis piki Lääne-Euroopa rannikut Vahemerre. Idatee kulges läbi jõgede (Volga, Dnepr ) ja idaslaavi alade, läbi mille jõuti Bütsantsi. Läänetee äärde kujunesid viikingi päritolu asulad/riigid, näiteks Prantsusmaal Normandia hertsogkond või Sitsiilia saarel Sitsiilia kuningriik . Ida pool kutsusid idaslaavlased enda üle valitsema viikingid, kellest üks – Rjurik, pani aluse Vana-Vene riigi tekkele – normanistlik teooria.
 
Viikingeid saab pidada ka maadeavastajateks. Islandil elanud viikingid sõitsid läände ning jõudsid välja Gröönimaale, sealt mindi edasi Põhja-Ameerikasse. Gröönimaale jõudis välja Erik Punane, kes pagendati Islandilt, mistõttu ta pidi retkele minema. Sel ajal oli Gröönimaa palju elamiskõlblikum kui praegu. Sinna tekkisid lõuna ja põhja asulad. Erikul oli poeg Leif, kes sõitis edasi Põhja-Ameerikasse 1000, samas ei muutnud viikingite retk Põhja-Ameerikasse midagi. Viikingite retked lõppesid, kui võeti vastu ristiusk ja kui neil tekkis oma riik.
 
7.      Ida-Rooma ehk Bütsants
Kui Lääne-Rooma riik lagunes 476, jäi Bütsants ehk Ida-Rooma riik veel ligi tuhandeks aastaks püsima, kord võimsama, kord vähemvõimsana. 1453 langes Bütsants, kui Konstantinoopol , Bütsantsi pealinn, vallutati. Bütsantsi riigikeel oli kreeka keel. 
 
Bütsants jäi püsima, sest:
·                     soodsad geograafilised tingimused
Riigipiirid , mida kaitsta vaja oli, olid lühikesed. Suure osa piirist moodustas meri, aga kuna barbarid ei olnud meresõitjad, ei tungitud merd pidi Bütsantsi. Riiki piirasid mäed ja kõrb. 
·                     inimressursid
Bütsantsis oli väga palju vabu kohalikke (mitte germaanlasi nagu Lääne-Roomas) talupoegi, keda oli võimalik riigikaitsmise eesmärgil värvata sõjaväkke. 
·                     materiaalsed ressursid
Rikkused liikusid ida poole, nagu ka kaubandus ja käsitöö. Sealsetelt kaupmeestelt ja käsitöölistelt oli võimalik koguda makse, sest nad olid rikkad. Maksudest saadud rahade eest võis piiri kindlustada ning armeed suurendada.
Bütsantsi juhtis keiser ehk basileus , kellel oli piiramatu võim. Keiser määras ametisse patriarhi ehk kirikupea . Senat andis keisrile nõu. Senatisse kuulusid mõned riigielanikud. Rahvas jagunes hipodroomi parteidesse vastavalt sellele, mis värvi kaarikuvõistkonda toetati.
 
Bütsantsi territoorium 6.saj: Balkani poolsaar, Väike- Aasia , Põhja-Aafrika põhjarannik ehk Egiptuse põhjarannik, Kaananimaa ehk Vahemere idarannik , osa Taga-Kaukaasiast ehk Musta mere kaguosa, Krimmi poolsaare lõunaosa, Siinai poolsaar, Vahemere idaosa saared. See oli tekkinud Bütsantsi tuumikala.
 
Miks ja kelle tõttu hakka Bütsantsi territoorium vähenema? Lõunaslaavlaste sissetung 6.saj. 7.saj tungisid sisse bulgaarid, kes segunesid bulgaarid ja lõunaslaavlased. Põhja- Balkanil kujunes välja uus riik – Bulgaaria. 7.saj hõivasid araablased Egiptuse ning Vahemere idaranniku.  Türklased alistasid 11.saj suure osa Väike-Aasiast, kus hakati islamit ja türgi keelt omaks võtma tagajärjena. Bütsantsi kätte jäi selleks ajaks Konstantinoopol, osa Kreekast . 14.saj tulid võimule osmanid . 15.saj piirati Konstantinoopol üle, 1453 vallutati Konstantinoopol.
 
8.      Slaavlased ja Vana-Vene riigi teke
Slaavlaste algkodu oli Mustast merest loodes – Karpaatidest Dnepri jõeni. Nende suur ränne toimus 5.saj, sest kliima jahenes ning maad oli suureneva rahvaarvu jaoks liiga vähe. Slaavlasi ajendasid hunnid ja avaarid oma sissetungiga.
 
Lääne-loode suunda liikusid veneedid , kellest kujunesid hiljem välja lääneslaavlased. Said mõjutusi germaanlastelt. Tänapäeval kuuluvad nende hulka tšehhid, slovakid ja poolakad. 
 
Lõuna suunda liikusid sklaviinid, keda peetakse lõunaslaavlaste eelkäijateks. Sklaviine mõjutasid 7.saj sisserännanud hõimud ehk bulgaarid (türgi päritolu), vanarooma rahvad. Nendega on seotud piibli tõlkimine vanabulgaaria keelde 860. Piibli alusel tekkis vana slaavi keel ehk kiriku slaavi keel. Seda kasutati pikalt Venemaal jumalateenistustel ja vaimuliku kirjanduse puhul. Tänapäeva lõunaslaavlased on horvaadid, serblased, sloveenid, makedoonlased, osaliselt ka bulgaarlased .
 
Ida suunda (Dnepri jõe keskjooksu) liikusid andid , kellest kujunesid välja tänapäeva idaslaavlased. Aja jooksul hakkasid liikuma piki Dneprit põhja poole, hõivama järjest põhjapoolsemaid alasid. Nende hõivamise käigus jõuti aladele, kus elasid soomeugri hõimud. Algas soomeugrilaste slaavistumine. Võtsid üle slaavi keele kui ka kultuuri.
 
Tee varjaagide juurest kreeklasteni - . Tähtsamate teede sõlmpunktides kujunesid välja varased linnad ( Novgorod , Kiiev, Laadoga , Pihkva. Tänapäeval kuuluvad nende hulka venelased , ukrainlased ja valgevenelased .
 
Vene riigi tekkega on seotud 2 teooriat: normanistlik ja antinormanistlik. Normanistlik teooria väidab, et idaslaavlased kutsusid ennast valitsema 3 varjaagi vürsti, kolm venda – Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik sai valitsejaks eelkõige Novgorodis. Pärast Rjuriku surma vallutas tema kaaskondlane Oleg Kiievi, millest saigi alguse Vana-Vene riik. Antinormanistlik teooria väidab, et Vene riik on tekkinud idaslaavlaste enda sisemise arengu tulemusena. 
862 – Rjurik vallutas Novgorodi
882 – Kiievi vallutamine
988 – võeti vastu ristiusk. Said Bütsantsilt mõjutusi.
Vene riik lagunes, kui vürst jagas riigi surres oma poegade vahel ära. Riigi juht oli Kiievi suurvürstil, aga reaalselt tal eriti võimu polnud. Vürsti roll oli sõjaväge juhtida. Družinnik oli vürsti sõjaväelane, kaaskondlane ja nõuandja. 
 
9.      Araablased ja islam
Araablaste peamine elupaik oli Araabia poolsaar ning kuna see oli suures osas kõrb, tegeleti rändkarjakasvatusega - kaamel (beduiinid - rändkarjakasvatajad) ja oaasides põlluharimisega – datlipalm (fellah). Läänepoolsed alad Punase mere ääres olid kaubateed , mis viisid põhjast lõunasse. Kaubateedele oli tekkinud kaks olulisemat linna: Meka ja Medina. VI sajandil haarasid sugukondade juhid endale võimud. Algselt olid araablased polüteistid, kus kummardati paljusid jumalaid. Esialgu oli Allah ainult üks jumal paljudest. Tähtsaim kultusobjekt enne islami teket oli kaaba kivi (must kivi), mis oli müüritud Kaaba templi seina. Arvatakse, et selle puhul on tegemist meteoriidiga. Meka ja Kaaba tempel olid olemas juba enne islami teket. Sinna korraldati juba varem palverännakuid.
 
Islam tekkis 7.saj. Rajajaks Muhamed (6-7.saj), kes noorena jäi orvuks. Töötas nii karjusena, karavani saatjana. Karavani saatjana viibis ta Araabia poolsaarelt väljas, Vahemere idarannikul, puutudes kokku judaismi ja kristlusega. Alles oma 40-ndates hakkas huvi tundma usuliste küsimuste vastu. Läks Meka koopasse , kus talle ilmutas ennast Allah. Allah oli ta välja valinud oma prohvetiks ja käskis sõnumit edastada teistele. Esialgu kõik, mis ta rääkis, tekitas umbusku ja vaenu , mis osaliselt oli tingitud hirmust, et kui palverännakud uue usu tõttu lakkavad, jäävad nende sissetulekud väiksemaks ja varandusest teatud osa tuleb annetada vaestele. Mekas tekkis Muhamedi vastu vastasseis. 622. oli ta sunnitud põgenema Mekast Mediinasse. Seda aastat peavad moslemid ja islami tunnistajad oma ajaarvamise alguseks. Kuna moslemitel on kasutusel kuukalender, pole võimalik aastaarvu kindlalt teada saada, sest see on päikesekalendrist lühem. Mediinas lasi ta püstitada Allahi maja ehk mošee, kus ta hakkas usku jutlustama, mis leidsid palju poolehoidu. Hõimude toel pöördus ta 630. Mekasse tagasi. Seal ta n-ö puhastas Meka. Kõik see, mis varem oli olnud, kadus . Ka Kaaba tempel, mis varem oli olnud paljude jumalate teenimiskoht, muutus ainult Allahile pühendatud paigaks. Uus usk pääses võidule kiiresti. 632, kui Muhamed suri, oli ta ühendanud uue usu ja enamiku Araabia poolsaare hõimudest. Pani aluse nii riigile kui usundile. Islami usk oli mõjutatud kristlusest, judaismist. Judaism on vanem usk. Judaismilt võeti üle: kindlal ajal palvetamine , monoteism , paastuseadused, seaduseusk (kõik oluline on pühadesse tekstidesse kirja pandud, järelikult tuleb neid ka hästi järgida). Kristlusest võeti üle: monoteism, viimne kohtupäev ja lunastus. Islami põhiideed on kirja pandud koraani ja koraan on kirja pandud pärast Muhamedi surma. Koraan on Muhamedi ilmutused, mida ta järgijatega jagas, kes hiljem kõik kirja panid. Koraan koosneb šuuradest. Need olid järjestatud pikkuse järgi – pikemast lühemani. Sunna on koraani täiendav püha pärimus. Kõik moslemid sunnat ei tunnista. Neid, kes tunnistavad, nimetatakse sunniidideks, teised šiiidid. Šariaat on koraanile tuginev õigus – usu- ja moraalinormide kogum (ei tohi tarbida sealiha ega alkoholi, keelatud on hasartmängud, negatiivselt suhtutakse ka liigkasuvõtmisesse – laenad ühe summa, oled sunnitud rohkem tagasi maksma).
 
Araablased on andnud:
1.      sõnavara Euroopale (otse araablastelt)
2.      numbrisüsteem ja arv 0 India kaudu Euroopale
3.      tõlkisid antiikteoseid araabia keelde, siis tagasi kreeka keelde
4.      malemäng India kaudu Euroopale
5.      muinasjutud pärslaste kaudu Euroopale
6.      paber, astrolaab ehk tähekõrgusmõõtja, kompass Hiina kaudu Euroopale
7.      meditsiinis Ibn Sina teosed, koostas „Arstiteaduste kaanoni“, kus püüdis selgitada erinevate haiguste olemust ja põhjuseid ja mille Euroopa õpetlased üle võtsid (ise)
8.      koostasid tolle aja tuntud maailma kohta maailmakaarte, mille Euroopa üles võttis (Põhja-, Ida-Aafrika, Euroopa, Aasia (v.a põhja- ja kirdeosa)(otse araablastelt) – tuntud kartograaf Al Idrisi (XII sajand) kirjutas raamatu erinevate piirkondade kirjeldustest + 2 tolle aja maailmakaarti (1 paberile, 1 hõbekettale)
9.      püssirohi Euroopasse (araablaste vahendusel Idamaadest)
 
10.  Araabia kalifaat
Araabia riik ehk kalifaat. Selle juhiks oli kaliif . Pärast Muhamedi surma hakkas kalifaat kiiresti laienema, sest:
1.      minnes sõjaretkedele naabermaadesse, loodeti vabaneda kohalikest sõdadest
2.      naabermaad olid rikkad, sõjameestele maksti palka olenevalt sõjasaagist
3.      naabermaad olid soodsamate tingimustega, et tegeleda põlluharimise ja karjakasvatusega
4.      džihhaad – koraan lubas usulevitamise teel surnud otse paradiisi
Läänes jõuti välja Pürenee poolsaareni, idas jõuti välja Indiani ja põhjas Kaukaasiani.
Esialgu oli tegemist Araabia kalifaadiga, mille keskuseks võis pidada Mekat. Esile tõusis Damaskus ja siis nimetati riiki kui Damaskuse kalifaat. Pärast Damaskust tõusis esile Bagdad , siis nimetati kalifaati Bagdadi kalifaadiks. Cordoba kalifaat moodustati Pürenee poolsaarele. Üldkalifaadist eraldus ka Egiptuse kalifaat. Kaliifile kuulus nii ilmalik kui ka vaimulik võim. Kalifaat oli teokraatlik riik. Kaliifi esimene abiline oli vesiir kui peaminister . Kirju omavad rahvad – juudid (Vana Testament ), kristlased ( Piibel ). Neil lubati oma traditsioone austada, ei surutud peale islamit. Mittekirjaomavatele suruti igatepidi islami usku peale. Need, kes võtsid islami usu vastu, olid maksudest vabastatud. Suurt vallutatud ala ühendasid islamiusk ja araabia keel.
 
11.  Üldülevaade Lääne-Euroopast kõrgkeskajal
Kõrgkeskaeg algab 11.sajandist.
1000 – 36mlj   1100 – 44mlj   1200 – 58mlj   1300 – 73mlj   1346 – 80mlj    1400 – 60mlj
 
Kõrgkeskajale on iseloomulik pidev rahvaarvu kasv. 14.saj II poolel toimub langus – katku levik. 1347-1351 tabas Euroopat suur katkuepideemia . Kõigepealt kannatasid lõunapoolsed riigid. Mõningad kohad jäid katkust puutumata. Võib öelda, et 1/4-1/3 Euroopa rahvastikust suri katku tõttu. Katk tabas lapsi ja vanu inimesi. Elujõulised olid sünnitusealised ja keskealised. Kui rahvaarv kasvas, nõudis see külvipinna haritava maa suurenemist , sest rahvas oli vaja ära toita.
 
Moodused külvipinna suurendamisest:
·         võsa võeti maha (peened tüved, kirves hakkas peale, ei kulunud palju jõudu)
·          maaparandus ehk soode ja ka mere arvelt ehk polderite teke
·         sisekolonisatsioon (püüti asuda sinna elama, kus asustus oli hõre). Liiguti Saksamaa idaossa, Elbe jõest itta .
 
Tehnika areng on aeglane, kuigi võetakse vastu kaks uuendust tööviljakuse puhul:
·         leiutati rangid
Tööloomana võeti kasutusele hobune, enne oli tööloomaks härg. Rangide abil oli võimalik adra või vankri ette rakendada hobune.
·         raske ratasader (pööras künnikihi 180 kraadi, huumuserikas kiht vaheldus )
Need tõstsid põllu viljakust.
 
Endise kahe välja süsteemi asemel tuleb kasutusele kolme välja süsteem. 2 välja süsteem = 2 eri põldu, ühel pool teravili, teisel kesapõld ehk puhkav põld. 3 välja süsteem = sai kasutada 2/3 kogu maast: osadeks talivili (külvatakse sügisel, talvitub, uuel sügisel külvatakse), suvivili ja kesa (mida antud aastal ei kasutatud). Igal aastal nihkusid põlluliigid edasi. Selle arvelt suurenes külvipind.
 
Linna kui käsitöö- ja kaubanduskeskuse teke. Varakeskajal olid linnad kui usukeskused või administratiivkeskused. Kõrgkeskajal omandas linn oma klassikalised funktsioonid. Linnade muutumine tähendas, et naturaalmajanduselt mindi üle rahamajandusele.
 
Tekkisid tsentraliseeritud ehk tugeva kuningavõimuga riigid. Eelkõige Prantsusmaa ja Inglismaa näol. Neis tekivad ka seisuste esinduskogud ehk omalaadsed parlamendid. Sellel oli kuningavõimu kõrval nõuandev roll.
 
Paavstid ja keisrid võitlesid kõige teravamalt võimu pärast kõrgkeskajal. Ilmalik võitles vaimuliku võimuga ehk kumb kummale alluma peab.
 
Toimub feodaaltsivilisatsiooni edasitung ehk feodaalekspansioon. 
 
12.  Riigi arengujärgud. Seisuste esinduskogu
Kõigepealt saab rääkida barbarite kuningriikidest Lääne-Euroopas. Tüüpilisim näide oli Frangi riik. Neid iseloomustas, et nad olid lühiajalised ja ebapüsivad moodustised. 
 
Järgmine periood oli feodaalse killustatuse periood. See oli umbes 9-11.saj. Tähendas, et keskvõim oli nõrk ja kohtadel kuulus võim suurfeodaalidele. Keskvõim oli oma immuniteedikirjadega andnud neile teatud riigivõimu funktsioonid. Inglismaal oli killustatuse aste suhteliselt väike. Samas Prantsusmaal oli see suur. Sel perioodil omas kuningas võimu ainult oma domeenis.
 
Järgmine etapp on seisusliku monarhia teke. See hakkab kujunema 12-13.saj, kõrgkeskajal. Selle võib välja tuua 16.saj lõppu, 17.saj algusse. Kuningavõimu kõrvale tekib nõuandva organina seisuste esinduskogu. Miks? Kui toimus maade läänistamine, oli tegelikkuses vasalli ja senjööri suhe, et küsiti üksteiselt nõu (kuningas küsis suurfeodaalidelt nõu). Suurfeodaalid tahtsid saavutada olukorda, kus neil oleks kogu aeg nõuandmise võimalus. Järelikult omaks nad ka riigiasjades otsustada. Samas kuningas tahtis kaasata ka vaimulikud ja tekkinud linnade esindajad. Neid oli vaja kuningal, sest neis nägi ta vastukaalu suurfeodaalidele. Nende abiga õnnestuks tal suurfeodaalide võimu kärpida, et tal õnnestuks enda võim kogu riigis tagada. Linnaesindajatelt oli võimalik saada raha sõdadesse. Inglismaal hakati seisuste esinduskogu nimetama parlamendiks, mis käis esmakordselt koos 1265. Prantsusmaal hakati nimetama generaalstaatideks, kes tulid esimest korda kokku 1302. Ülesanne oli anda nõu maksude ja seaduste vallas.
 
13.  Keskaeg kui seisuslik ühiskond
Kõik inimesed jagati 3 seisusese vahel. Igal seisusel oma kohustused ja õigused. Süsteem kujunes välja kõrgkeskajal.
 
Kõrgeim ehk I seisus ehk vaimulikud moodustasid 0,5-1% ühiskonnast. Ladina k „ oratores “ tähendab „need, kes palvetavad“. Vaimulike ülesanne oligi ühiskonna eest palvetada ja jumalat teenida. Neil oli kohtumõistmisõigus. Ei pidanud makse maksma.
 
II seisus ehk aadlikud tähendab ladina keeles „bellatores“ ehk „need, kes sõdivad“. Aadlike ülesanne oli sõdida ja ühiskonda kaitsta. Neil oli kohtumõistmisõigus. Nad ei pidanud makse maksma.
 
III seisusel polnudki konkreetset nime. Neid kutsutigi kolmandaks seisuseks. Enne linnade teket kuulusid sellesse seisusesse ainult talupojad ehk „labratores“ ehk „need, kes töötavad“. Nende ülesanne oli oma tööga ühiskonda ülal hoida. Neil polnud eraldi õigusi. Nad pidid makse maksma. Linnade tekkega tekkisid kolmandasse seisusesse ka käsitöölised ja kaupmehed.
 
Inimese positsiooni ühiskonnas määras tema sünni päritolu. Esimesse seisusesse polnud võimalik sündida, sest vaimulikel kehtis tsölibaat ehk ei igasugusele seksile. Igal seisusel oli teistest erinev haridus , kasvatus, elulaad . Riietuse ja relva olemasolu või hobuste arvu järgi võis kindlaks määrata inimese seisuslik kuuluvus. Varandusel polnud mingisugust tähtsust seisuslikus korras. Oluline oli päritolu. Seisuste süsteem kinnistus seisuste esinduskogudega veelgi (Prantsusmaal – generaalstaadid , Inglismaal – parlament ). Seisuste siseselt oli veel omakorda hierarhiline süsteem. Olid ülemad ja alamad vaimulikud, kõrgemad ja alamad aadlikud. Kolmandal seisusel polnud hierarhiat seisuse sees.
 
14.  Feodaalekspansioon
Kuni 11. sajandini olid (lääne) eurooplased tagasi tõrjunud väljastpoolt tulevaid rünnakuid, aga siis asub Euroopa ise pealetungile. Lääne-Euroopalik feodaaltsivilisatsioon asub laienema. Võib välja tuua kolm suunda:
·         EDELA SUUND
Suund Pürenee poolsaarele. Eesmärk oli Pürenee poolsaare tagasivallutamine araablaste käest. See kannatab nimetust rekonkista . Pürenee poolsaar oli araablaste poolt hõivatud juba 711, aga paari sajandi vältel oli tegemist olukorraga, kus põhjaosas väikesel alal paiknesid mõned kristlikud kuningriigid. 1085 vallutati Kastiilia kuningriigi poolt Toledo linn. Alates sellest sündmusest oli tegemist araablaste taandumisega. Kristlikud kuningriigid tungisid araablastele peale. Rekonkista lõppes, siis kui vallutati viimane araablaste tugipunkt – Granada , 1402.
·         IDA-KIRDE SUUND
Elbe jõest ida pool asuvate lääneslaavi alade vallutamist. Miks see oli oluline? Rahvaarv riigis sees kasvas, seega oli vaja vabad lääneslaavi maad endale võtta. Neid rahvaid taheti ka ristida, sest nad olid paganad. Kristlik kultuur oli ju feodaalkorra levitamine. Kuna maismaad mööda polnud võimalik edasi tungida, tungiti Lätti ja Eestisse – Läänemere idarannik. Seoses Eesti alade vallutamisega on seotud Eesti muistsest vabadusvõitlusest, mis leidis aset 13.saj.
·         KAGU SUUND
Selle all mõeldakse eelkõige ristisõdasid Lähis-Itta. Neid toimus 8, 1096- 1291 . aastatel. Ei toimunud ainult Lähis-Itta, vaid ka Bütsantsi, eelkõige Konstantinoopolisse (4. ristisõda). Vahepealsed ristisõjad toimusid ka Põhja-Aafrikasse, sest türklased olid saanud enda kätte ka selle ala. Taheti türklastelt võim võtta.
 
Ajend : Rooma paavsti palve appi tulla moslemite vastu sõdima.
 
Põhjused: maavalduste laiendamine, Veneetsia ja Genua ülemvõim Vahemerel, Kristuse haua päästmine moslemite käest, Rooma paavsti soov allutada Ida kirik.
 
Tagajärjed: feodaalekspansioon, sisesõjad lõppesid – agressiivsus suunati väljapoole riigist, Veneetsia ja Genua ülemvõim Vahemere idaosas, süvenes vaen läänemaailma ja idakiriku ning moslemite vahel, silmaringi laienemine tänu ristisõdadele. Paavsti positsioon muutus, ristisõdade jooksul langes, sest kokkuvõttes ristisõdade idee kukkus läbi.
 
15.  Linnaühiskonna teke kõrgkeskajal
Varakeskajal oli linnaelu kui käsitöö-ja kaubanduskeskus hääbunud, sest keskajal kaubandust põhimõtteliselt polnud, sest tegu oli naturaalmajandusega. Kui üksikud linnad siiski säilisid, olid nad piiskopide residentsid või valitsemiskeskused. Klassikaline linnaelu hakkas uuesti tekkima 10-11.saj. 
 
Selleks oli vaja kaht eeldust :
·                     põllumajanduses toimunud murrang
Põllumajanduse toodang kasvas, sest võeti kasutusele uus ader ja mindi üle kolme välja süsteemile. Tänu sellele saak suurenes ja seetõttu kõike ära ei tarbitud. Maalt läksid linna suur osa inimesi, kes pidid ülejäägist lahti saama. Maa oli suuteline varustama tekkinud linnu elanikega – talupoegadega.
·                     käsitöö ja kaubanduse eraldumine maaharimisest
Feodaalide soovid kasvasid, sest taheti saada eksootilisemaid kaupu. Lihtlabane kodus tehtud käsitöö neile ei sobinud. Põllumajanduses toodeti rohkem kui tarbiti. Nüüd spetsialiseeruti ühele käsitööalale või kaubandusele. Oli võimalik vahetada oma käsitööd toiduainete vastu. Osa oli ka neid, kes käsitöölisi ja kaubandusega tegelejaid vahendasid ehk tõid idamaiseid kaupu välismaalt.
 
Linnad tekkisid kaubateede ristumiskohtadesse (jõesuue, jõgi+maismaa), vanade roomaaegsete linnade asukohtadele, linnuste ümbrusesse ja laadaplatside ümbrusesse. Linn tekkis alati kellegi maa-alale. Seda inimest kutsuti linna suhtes senjööriks.
 
Sageli oli senjöör pidanud loa andma, et selles linnas võib tegelda käsitöö ja kaubandusega. Alguses sai ka tema kasumit linna kasumist. Senjöör annetas linnale linnaõiguse – õigusnormide kogumi, mis reguleeris elu linnas. Alguses olid igal linnal omad linnaõigused. Hiljem võttis senjöör kusagil mujal eksisteeriva linnaõiguse ja annetas selle uuele linnale. Taani annetas Lübecki linnaõiguse Tallinnale. Riia sai enda linnaõiguse Hamburgilt.
 
Sageli püüdsid linnad ennast senjööride võimu alt vabaks võidelda, et saavutada täielik sõltumus. Kõige paremini õnnestus see osadel Itaalia linnadel. Osaliselt tekkisid seal linnvabariigid – Veneetsia. Teine piirkond oli Saksamaa. Seal ei nimetatud neid mitte linnvabariikideks, vaid vabalinnadeks ja riigilinnadeks. Inglismaal ja Prantsusmaal, kus hakkas tekkima tugevnev kuningavõim, ei saavutatud absoluutset sõltumatust.
 
Keskaegse linna olulisemad tunnused:
·         linnaõigus
·                     linnamüür
Linnamüür püstitati kaitseks, aga kuna linn pidevalt suurenes, suurenes see kontsentriliselt (seestpoolt välja) – kui vana müür jäi väikeseks, ehitati uus müür ja vana lammutati maha, linna ehitati järjest edasi.
·                     linnaelanikud olid vabad feodaalkoormistest
Järelikult ei pidanud linnaelanikud maksma teotööd, loonusrenti ega raharenti.
·                     omavalitsus, eesotsas linnapeaga
Linn valitses ennast ise. Linna valitses raad , mis koosnes kaupmeestest. Rae liige oldi terve elu. Raad valis ise  enda seast linnapea . Linnavalitsuses osalemine oli auamet, ei saanud jätta ka oma tavatööd järelvalveta.
·                     iseseisev kohtusüsteem
Raad oli ka kohtuorgan.
·                     omakaitse 
Linn oli kohustatud iseennast kaitsma. Linna käsitöölised ja kaupmehed pidid välja panema kaitsesalgad. Igale neile oli ka kindlaks määratud jupp linnamüüris, mida kaitsta.
·                     maksustamisõigus
Linn pidi ülal pidama vaeseid ja kooli. 
·                     müntide vermimise õigus
Linnal oli õigus vermida oma münte. Toonased mündid olid kas kullast või hõbedast. Linn pidi garanteerima , et mündi metallisisadus on just selline nagu öeldud. Oluline oli mündi kaal, mitte nimeline väärtus.
 
16.  Eluolu keskaegses linnas
Kui linnad tekkisid, koondus kultuur kloostrist linna. Linnasüdame moodustasid raekoda ehk hoone, kus raad koos käis, ja raekojaplats, mida sageli kasutati turuplatsina. Linnakeskusteks olid ka linnasüdames paiknevad kirikud. 
 
Raad oli linnavalitsus . Koosnes suurkaupmeestest. See, kui palju raeliikmeid oli, olenes linna suurusest . Raad ise nimetas oma liikmed jõukate seast. Raeliige olla oli auamet – palka selle eest ei saadud. Raeliige oli kohustatud käima koosolekutel ja täitma neid ülesandeid, mis talle olid määratud. Mõni raehärra pidi seisma selle eest, et oleks linnal kool õpetajaga, mõni pidi hoolitsema vaeste olukorra eest. Raeliige oli kohustatud neid ülesandeid täitma linnaelanike ja jumala nimel. Raeliige oldi eluaeg ja ametit sai ise maha panna, mitte ei saanud enda seast välja arvata.
 
Linnaelanikud ja linnakodanikud olid erinevad mõisted. Linnaelanikke oli alati rohkem. Linnakodanikeks olid alati käsitöölised ja kaupmehed. Linnaelanikud olid teenijad , sulased, õpipoisid, sellid. Linnades oli iive negatiivne. Linnad olid huvitatud, et neile lisanduks uut elanikkkonda. Seetõttu võeti maalt linna tulnud talupojad lahkelt vastu. Nii on tekkinud ütlus, et linnaõhk teeb vabaks. Kui talupoeg oli suutnud end linnas varjata, seega oli vabanenud feodaali võimu alt.  Linnakodanike peamised tegevusalad olidki käsitöö ja kaubandus.
 
Oma huvide kaitseks rajasid käsitöölised ja kaupmehed omalaadseid vennaskondi. Kaupmeestel olid gildid . Käsitöölistel tsunftid . Need ei olnud lihtsalt ametialased ühendused, vaid neil olid omad sõjalised üksused. Gildid ja tsunftid pidid oma sõjaüksuse välja panema. Neil oli ühiskassa, mille abiga vajadusel liikmeid toetati. Tsunftidel oli kindel arv käsitöömeistreid, rohkemat arvu ei lubatud. Väljaspool gildi või tsunfti polnudki võimalust käsitöö või kaubandusega tegeleda. Tsunftide elukorraldus oli reglementeeritud, mida reglementeeris skraa . Reglementeeriti tootmist – tohtis toota ainult selles ulatuses nagu skraa ette nägi. Tsunft kontrollis ka kvaliteeti. Tsunft tegeles sotsiaalabiga.
 
17.  Ristiusu kiriku kujunemine varakeskajal
Ristiusk kujunes välja ajaarvamise vahetusest 1. sajandini. Ristiusk levis Rooma riigis 313 kuulutati see kõikide teiste uskudega võrdseks Rooma riigis. 4. sajandi lõpus kuulutati ristiusk ainukeseks usuks Rooma riigis. Germaanlaste hõimud tutvusid ristiusuga. Seeläbi võtsid ka nende valitsejad ristiusu vastu. Ristiusk oli fenomenaalne, sest lubati võrdsust nii elades kui ka teispoolsuses. Frankide puhul oli ristiusu vastuvõtja Clodovech. Kui Lääne-Rooma riik lagunes, nähti ristiusu kirikus ühendavat jõudu.
 
Ristiusk võis levida mitmel teel:
·          misjon
Misjonärid levitasid ristiusku ja pöörasid inimesi kristlasteks.
·         pealesurumine
Ristiusku sunniti vägivaldselt vallutuste teel peale.
 
Katoliku kiriku ehk Lääne-Rooma kiriku hierarhia lähtub piiskopidest. Nende seast kerkis esile Rooma piiskop, keda hakati nimetama paavstiks 4-5.saj. Miks just Rooma piiskop? Sest Rooma oli olnud maailmariigi keskus. Rooma piiskop oli Rooma endise võimu sümbol. Kristus oli Peetruse määranud Rooma piiskopiks. Ta oli kui Kristuse asemik maa peal. Paavsti ja piiskopi vahele tekkis peapiiskopi ametikoht . Kui paavst on kogu katoliku kiriku pea, siis peapiiskop on laiema piirkonna pea, siis piiskop on väiksema piiskopkonna pea, madalaim aste on preester ehk koguduse juht. Peapiiskopi resideerumise kohas paiknes peapiiskopi kirik ehk kas toomkirik või katedraal . Preestril oli koguduse kirik.
 
Paavstil oli vaimulik võim, kuid teatud territooriumil omas ta ka ilmalikku võimu – Kirikuriik , Kesk-Itaalia aladel. Kirikuriik tekkis, kui Pippin Lühike aitas paavstidest vabaneda langobardidest ning andis teatud alad paavstile. Kirikuriik tekkis aastal 756. See eksisteeris aastani 1870. Hiljem, 1923 loodi konkreetselt Vatikani riik. Seoses Kirikuriigi tekkega on seotud pettus – paavstid pidasid vajalikuks kinnitada ilmalikku võimu, selleks väideti, et Rooma piiskopile andis need alad juba Constantinus Suur 4.saj. 8.saj koostati paavsti kantseleis Constantinuse  võlts kinkeürik – kui Constantinus viis oma väe itta, jättis ta läänepoolsed alad kirikule. Karl Suur (8-9. sajand) seadustas kombe, et 1/10 sissetulekust tuleb anda kirikule, millest kujunes välja kirikukümnis.
 
Katoliku kiriku õpetuse väljakujutamisel, olid olulised ka kirikuisad . Need olid 2-8.saj tegutsenud vaimulikest õpetlased, kelle teosed mõjutasid ristiusu õpetuse teket ja arengut. Hieronymus tõlkis piibli ladina keelde. Tema tõlke piibel kannab nime „Vulgata“. Teine oluline kirikuisa oli Augustinus (4-5. sajand), kes püüdis luua põhjendust, miks vaimulik võim peaks omama võimu ilmalike valitsejate üle. 
 
18.  Võimuvõitlus ilmaliku ja vaimuliku võimu vahel. Investituuritüli
Algsetest ideedest kalduti kõrvale. Vaimulikud rääkisid üht, aga elasid hoopis teisiti – rikkalt, kuigi nõuti vagadust ja vaesust ja tsölibaati. Sageli tegeleti simoonia ehk vaimulike ametite müümist. Näiteks peapiiskop müüs piiskopi ametikoha. Määras selle, kes talle maksis. Kuigi kristluse põhimõte oli raha vähene tähtsus. Kiriku moraalne prestiiž oli langenud. 11-12.saj algas kiriku moraalse prestiiži liikumine ja parandamine, et kirikut reformida – reformiliikumine:
1.      Paavstid üritas allutada endale Kreeka katoliku kirikut, sest usulised tõekspidamised ja traditsioonid olid erinevad.
Nende erinevus tekkis 4-5. sajandist, kui Rooma riigi pealinnaks sai Konstantinoopol.
Kreeka katoliku kirikus arvati, et pühavaim lähtub ainult isast, looja ei ole võrdne looduga. Rooma katoliku kirikus peeti pühaks nii isa kui poega . Rooma kirikus jagati armulaual ilmalikele leiba (hapendamata) ehk Kristuse liha. Kreeka katolikus kirikus jagati armulaual ilmalikele leiba (hapendatud) ja veini ehk Kristuse verd ja liha. Rooma katolikus kirikus löödi risti 5 sõrmega, Kreeka kirikus 3 sõrmega. Rooma kirikus peeti jumalateenistusi ladina keeles. Kreeka kirikus peeti jumalateenistusi kohalikus, üldiselt kreeka, keeles. Rooma kirikus pidid kõik vaimulikud olema vallalised. Kreeka kirikus pidid olema vallalised kõik need, kes on mungad , ülejäänud võisid olla abielus.
Paavst saatis oma saadiku ehk legaadi neid erimeelsusi lahendama . Lahenduseni ei jõutud, sest legaat pani patriarhi kirikuvande alla ja patriarh pani legaadi kirikuvande alla. Sellest ajast võib rääkida kirikulõhest, mis sai alguse 1054.
2.      Määrati kindlaks paavsti valimise kord.
Seni oli uue paavsti ametissemääramine olnud segane. 1059 tuli kokku kirikukogu ehk vaimulike olulisem esinduskogu, kes otsustasid, et uue paavsti valivad Rooma piiskopkonna kardinalid . Kardinalid oli peapiiskopist ja paavstist madalamal kohal hierarhiliselt.
·         Paavst üritas tugevdada oma võimu Euroopas.
Paavsti üritus tõi kaasa investituuritüli.962 oli moodustatud Saksa-Rooma keisririik, kus keiser oli võtnud endale ülesande võtta ametisse piiskoppe ja paavste. Protsessi nimetatake investituuriks, mille käigus antakse edasi ka maavaldus. Kui paavstiks sai Gregorius VII, otsustas ta selle korra lõpetada. Saksa-Rooma keiser oli sel ajal Heinrich IV. 1075 teatas paavst, et keiser ei saa enam investituuri läbi viia ja piiskoppi ametisse nimetada. Lisaks teatas ta, et paavst kui kõrgem vaimulik juht, tohib ametisse määrata ja tagandada ka kuningaid ja keisreid. Tahtis saavutada oma võimu ilmalike valitsejate üle. Heinrich IV kuulutas, et Gregorius VII valimine on kehtetu. Gregorius VII teatas, et Heinrich IV on kirikuvande alla pandud ja vabastas ka kõik Heinrichi alluvad Heinrich IV võimu alt. Heinrich IV muutus lindpriiks ja käis paavstilt andeks palumas, et ta saaks oma võimu tagasi. Mingis mõttes oli paavst saavutanud võidu ilmaliku võimu üle. Heinrichi ja Gregoriuse ajal saavutati vaheseis. Lõplik investituuri seis pandi paika 1122, kui Wormsi konkordaat kehtima hakkas. Nimetati vaimulik investituur ehk piiskopi ametissenimetamine, mida sai läbi viia paavst või tema esindaja. Selle sümboliks anti üle sõrmus ja karjuse sau (sümboliseeris piiskoppi kui inimeste karjast). Tähendas seda, et piiskopil on võim oma alamate hingede üle. Nimetati ilmalik investituur tähendas maavalduse üleandmist. Seda viis ellu keiser või keisri esindaja. Sümbolina anti üle valitsemissau ehk skepter , mis sümboliseeris võimu piiskopkonna maade üle.
 
 
Legaat – paavsti saadik,
kuuria – paavsti õukond,
bulla – paavsti ametlik seisukohavõtt (dokument)
 
11-12.saj suudeti paavsti võim hiilguseni viia. Siis hakkas paavsti autoriteet langema , kuna ristisõjad kaotati.
 
19.  Vaimulikud ordud ja kerjusmungaordud
Vaimulik ordu on usuline ões (nunnad)- või vennaskond (mungad), kelle peamine eesmärk oli jumala teenimine. Elasid kloostris . Kloostrid hakkasid Euroopas tekkima 4.saj. Vaimulikud ordud said oma nime kas vaimuliku ordu rajaja või esimese ordu kloostri asukoha järgi. Rajati ka tütarkloostrid. Benediklaste ordu sai oma nime püha Benedictuse järgi. Tsistertslased said oma nime esimese kloostri asukoha järgi – Citeaux. Ordulastele oli omane suletus välismaailma suhtes (mistõttu asusid välismaailmast eraldatud kohas) ja majanduslikult sõltumatud (toodavad ise kõik vajaliku). 
 
Mis on klooster ? Ehitiste kompleks , kus asub kindlalt kirik, munkade või nunnade elamisruumid, majandushooned, palverändurite öömaja, haigla või apteek (ümbruskonna jaoks). Klooster oli pigem tehnika-, raamatute- ja vaimsusekoht, kuigi teoorias pidi suletud olema. Klooster oli enne linnade teket kultuurikeskus. Need olid ainsad kohad, kus leidus raamatuid, sest seal kirjutati ka raamatuid ümber. Kloostrid olid ainsad kohad, kus jagati haridust – kloostrikoolid . Eeskätt mõeldud tulevasele orduliikmele, kuid seal õppis ka neid, kes vaimulikuks saada ei kavatsenud. See oli ka põllumajanduslik suurettevõte, sest tal olid suured maavarad käes. Sageli võeti seal kasutusele uuem tehnika, mis levis talupoegadeni. Kloostrites hakati kasvatama marjapõõsaid ja viljapuid, kust traditsioon levis taludesse. Kloostrisse mindi, et jumalat teenida ning kuna noorematel poegadel ei jäänud tihtipeale muud üle (vanem vend päris isalt maa-ala, ja kui noorem rüütliks saada ei tahtnud, astus kloostrisse). Naised, kes mehele ei saanud, läksid ka kloostrisse.
 
Üldised kloostrireeglid pani kirja juba püha Benedictus 6.saj:
·          Katseaeg
Vaimulikuks saada tahtev elas kloostris samasugust elu nagu tema ametikaaslased, kuid polnud veel täieõiguslik. Katseaeg võis kesta mitmeid aastaid. Alles siis, kui katseaeg oli läbi, pühitseti ta orduliikmeks, kus ta andis vande.
·          Vanne
Lubamine elada kasinuses, kuulekuses ja vaesuses.
·         Töö ja palve
Mitte lihtsalt palvetamine, vaid lisaks ka töö tegemine. Töövaldkonnast oleneb inimese anne. Oskustega inimesed paigutati sobivale alale.
 
Benediktlastele oli oluline vaimne suunitlus . Neile polnud füüsiline töö oluline. Tsisterlastele oli füüsiline töö olulisem.
 
Tekkisid uut laadi ordud – kerjusmungaordud. Seotud linnade tekkega ja ketserluse levikuga. Nende teke oli omalaadne reaktsioon jõukuse kasvule ühiskonnas. Linnades levis ketserlus. Paljud muutusid seal jõukamaks. Elu hakkas muutuma linnas ilmalikumaks. Linn oli patupesa. Kerjumungaordud pidid jutlustama, et pöörata ketsereid ja paganaid. Nad pidid ka olemasolevaid kristlasi harima oma jutlustega. Nemad loobusid oma suletusest – nende elu ei pidanud mööduma kloostris, vaid hoopis väljaspool kloostrimüüre, rahva seas. Paiknesid linnapiirkonnas (tavaordud olid maal). Nende ainus sissetulek pidi olema kerjamine, et end ära elatada. Ka kerjusmungad muutusid hiljem väga jõukateks. Toona oli inimestel tavaks üks osa oma varandusest pärandada kirikule. Kaks olulisemat kerjusmungaordut olid franktsisklased (püha Franciscus) ja dominiiklased (püha Dominicus ). Kerjusmungaordud võtsid enda kontrolli alla ka hariduse. Kui tekkisid ülikoolis, olid dominiiklaste liikmed need, kes hakkasid ülikoolide õppejõududena tegelema. 
 
Et ketserlusest vabaneda, kasutati sõjalist jõudu. Lõuna-Prantsusmaa oli see piirkond, kus ketserite hulk oli suur ja nende vastu korraldati ristisõdu albilaste vastu. Teien võimalus oli ketserluse vastu loodud institutsioon ehk inkvisitisioon ehk kirikukohus. Inkvisitsioonikohus kujunes välja 13.saj. Tema ülesandeks oli välja selgitada, kes on ketser ja ta pöörata õigele teele või karistada, kui see võimalik polnud. Karistuse elluviimisega tegeles ilmalik võim. Kõige rängem karistus oli tuleriidal põletamine surnukskägistatult. Inkvisitsiooniliikmed olid eeskätt dominiiklased. 
 
20.  Keskaja haridus ja teadus
Esmased koolid varakeskajal olid kloostri- ja toomkoolid. Seoses kultuuri ja hariduse allakäiguga varakeskajal jäid Lääne-Euroopas peaaegu ainsateks kirjaoskajateks vaimulikud ja ainsateks hariduskeskusteks klootrid. Kloostrikoolides valmistati ette vaimulikke. Haridus, mida anti, oli vaimulik. Toomkooli said astuda ka mittevaimulikud. Erilist tähelepanu pöörati Piiblile ja kirikuisade teostele ning ladina keelele. Pöörati tähelepanu ka Rooma autoritele, eriti Cicerole.
 
Linnade arenguga tekkisid linnakoolid, kus enam vaimulikeks ei õpetatud. Linnakoolid olid ametikoolid. Järk-järgult tekkis ka koole , kus vaimuliku hariduse asemel anti mõne teise valdkonna, näiteks õiguse-või arstiteaduse alaseid teadmisi. Asutati põhikoole, kus saadi algharidus ja ametikoole ehk abakusekoole, kus põhitähelepanu pöörati kaubanduses tarvilikule arvutamisele ja raamatupidamisele. Nendes koolides toimus õppimine tavaliselt õpilaste emakeeles.
 
Ülikoolid arenesid välja linnakoolidest. Ülikoolides oli 4 teaduskonda . Esimene oli haridust ühtlustav tase – 7 kunsti teaduskond. Veel sai õppida õigus-, arsti- ja usuteaduskonnas. Ülikooli tekke protsess oli pikaajaline, seega on ülikoolide asutamisdaatumid vaieldavad. Esimesed ülikoolid tekkisid Itaalias (Salerno), Prantsusmaal (Bologna, Pariisi) ja Inglismaal ( Cambridge 'i, Oxfordi). Kogu ülikooli juhtis rektor. Teaduskonna juht oli dekaan . Kõige tähtsam oli usuteaduskond. Ülikoolis olid üliõpilased, keda õpetasid õppejõud. Ja selleks, et olla õppejõud, pidi tal olema teaduslik kraad . Madalaim teaduslik kraad oli bakalaureus , mõnevõrra kõrgem magister ja kõige kõrgem doktori kraad. Õppejõud olid pärit tihti vaimulikst ordudest (dominiiklaste seast eriti). Ülikoolide olulisus seisnes selles, et ülikoolides viljeleti teadust ( skolastika ). Õppetöö oli kõikjal ladinakeelne, seega oli kerge kooli vahetada. 
 
Skolastika oli ülikoolides viljeldav teadus. See tugines antiiksetele autoriteetidele, eriti Aristotelesele. Skolastika kujunes välja kõrgkeskajal. Selle teaduse järgi tuli usutõdedest teha järeldusi Aristotelese loogika abil. Skolastika ei pööranud loodusle ega erinevatele katsetele tähelepanu.
 
21.  Euroopa XIV sajandi II poolel ja XV sajandil (katk, pärisorjuse kaotamine, riigid, paavstivõimu vähenemine)
Katk tõi kaasa Euroopa rahva seas elanikkonna vähenemise veerandi kuni kolmandiku võrra. Töötegijate arv vähenes nüüd, 14.saj II poolel, ja seega tõsteti raharenti, mis tõi kaasa talupoegade rahulolematuse ja ülestõusud. 
1358 – Prantsusmaa talupoegade ülestõus ehk žakerii
1381 – Inglismaa talupoegade ülestõus
Talupojad olid ikkagi pahased, sest ebavõrdsus polnud jumalast. Jumala järgi olid kõik võrdsed. Kõik ülestõusud suruti maha, kuid rahulolematus sundis talupoegi pärisorjusest Lääne-Euroopas vabastama, 14-15.saj. Nüüd ei sõltutud enam oma maaomanikust. Võidi minna ka linna elama.
 
Kuningavõim tugevnes Inglismaal, Prantsusmaal ja Hispaanias, sest hakati vaimulike ja linnakodanike abil suurfeodaalide võimu kärpima. Kuningavõim ei tugevnenud Saksamaal, sest seal oli keisril ainult nimeline võim oma pärusvaldustes ehk pärandialadel. Sel perioodil Saksamaa killustub. Teine killustunud riik oli Itaalia. Ida-Euroopas kujunes välja Poola-Leedu suurriik . Poola kuningas oli ka Leedu suurvürst. Nii Poola-Leedu kui ka Moskva suurvürstiriik olid konkurendid Vene vürstiriikide ühendamisega. Moskva võitis. 
 
Paavsti võim ja kiriku mõju hakkasid vähenema, sest läänes tekkisid tugeva keskvõimuga kuningriigid, millel polnud paavsti toetust valitsemisel tarvis. Vaimuliku hariduse kõrval levis ilmalik haridus, mis pani mõndasid paavstivõimus kahtlema. Kohalikud vaimulikud toetasid kuningat, sest nende luksuslik elu sõltus valitsejast.
 
22.   Humanism ja renessanss
Renessanss on antiigi taassünd. Renessanssi võib ajaliselt piiritleda 14-16. sajand. Renessanss sai alguse Itaaliast. Sel perioodil toimus vaimne ja kultuuriline murrang. Renessanssi tekke eeldused olid majanduslik tõus (Vahemere kaubandusest saadi suurt tulu), rikkuste kogumine, panganduse teke (pangadusperekond Medici'd, panganduslinn Firenze ) ja uute varakapitalistlike suhete teke (käsitööliste töökodade asemel tekkisid manufaktuurid ). Tekkisid manufaktuurid, mis olid tavalistest töökodadest suuremad. Seal töötasid palgatöölised ja töö toimus käsitsi. Tööjaotus oli olemas. Kunsti ja teaduse soosimist peeti võimu sümboliks. Valitsejad või rikkad perekonnad (Medici'd) rahastasid erinevaid projekte ja palkasid arhitekte. Oluliseks muutus algupärandite lugemine ehk tekstide (eelkõige ajaloo ja kirjanduse) lugemine kreeka või ladina keeles. Hakati väärtustama Cicero loodud ladina keele versiooni, aga keskaegsesse ladina keelde hakati suhtuma põlgusega. Erinevaid dokumente hakati koostama rahvuskeeltes. Ühelt poolt ülistati ladina keelt, kuid samas tõrjusid rahvuskeeled ladina keele kõrvale. Inimesed hakkasid tegelema allikakriitikaga. Näiteks Lorenzo Valla paljastas just renessanssi ajal Constantinuse kinkeüriku pettuse (avastas, et see kinkeürik loodi tegelikult 8.saj, mitte 4.saj). 1440ndatel võeti kasutusele trükikunst, mis hakkas infovahetust soodustama. Kõiki trükiseid enne 1500. aastat nimetatakse inkunaabliteks ehk hälltrükisteks ehk vanimateks trükisteks. Arenes ka nooditrükikunst.
 
Humanism on inimesekeskne mõttemaailm. See vastandus keskaegsele kultuurile , kus jumal oli tähtsaim. Nüüd muutus inimeste mõttemaailm ilmalikumaks. Põhiväärtusteks peeti inimest, maist elu, inimvajadusi ning individuaalsust ja eneseteostust. Humanismi kohaselt on ideaalne inimene hästi mitmekülgne ja pidevalt arendab ennast. Ideaalinimene oli näiteks Leonardo da Vinci (teadlane, kunstnik, leiutaja).
 
23.   Maadeavastused (eeldused, põhjused)
Maadeavastused toimusid Idamaadesse.
Põhjused:
o   Uus meretee Idamaadesse
Senine kaubandustee läks Türgi valdustesse ja Türgi kaudu oli liiga kallis kaubelda , taheti leida eraldi meretee, mis viiks Idamaadesse, ilma et tollimakse maksta vaja oleks.
o   Vajadus väärismetalli järele
Idamaiste kaupade nõudluse tõttu liikusid Euroopast kuld ja hõbe välja. Kulla ja hõbeda vastu saadi vürtse, siidi ja portselani.
o   Eurooplastel oli ettekujutus Idamaadest kui pururikkast piirkonnast
Eurooplased läksid rikkaid maid otsima .
 
Eeldused:
o   Tehnilised eeldused:
·         kompass – orienteerumine merel
·         astrolaab – tähekõrgusemõõtja, mille abil määrati laiuskraade
·          karavell - ookeanilaev
·          tulirelvad – tagasid sõjalise üleoleku teiste üle
·         antiikaja ja araablaste kaartide kasutuselevõtt
o   Ühiskondlikud eeldused:
·         rekonkista – araablaste väljaajamine Pürenee poolsaarelt
·         hidalgo – tegevusetu väikeaadlik, kes pidas sõdimist sobivaks enda jaoks – läksid maadeavastusretkedele kaasa
·          tooraine , turg – tekkiva varakapitalistliku majanduse vajadus
·         uudishimu ümbritseva vastu - eneseteostus
 
24.  Maadeavastused (tulemused)
Euroopas toimunud muudatused:
1.      Atlandi ookean tähtsustus Lääne- ja Vahemere kõrval
2.      uued taimeliigid , kalkun
Põllukultuurid (kartul, tomat , mais), tubakas , kohv ja tee (kaupadena).
3.      süüfilis
4.      silmaringi laienemine
5.      väärismetallid
Väärismetallide sissetoomisega kaasnes hindade revolutsioon ehk hinnatõus, kuid raha väärtus vähenes ( inflatsioon ), sest raha (kuld ja hõbe) saadi tasuta ja palju avastatud maadest. Näiteks on teada, et esmatarbekaubad kallinesid 5-kordselt.
 
Maailmas toimunud muutused:
1.       Indiaani kõrgkultuuride hävimine
Indiaanlased surid Euroopast toodus haigustesse, tulirelvade haavadesse ja alkoholisse, mille taluvus neil väike oli. On teada, et 25 miljoni indiaanlaste asemel jäi alles ainult 1,5 miljonit indiaanlast. 
2.      kaubateede ümberpaiknemine
Avastati uued kaubateed Indiasse.
3.      Euroopa riikide koloniaalpoliitika
Maailm jaotatakse huvisfäärideks. 1494 jaotatakse maailm Tordesillas'e lepingu järgi 46 pikkuskraadist alates kaheks. Lääne pool pidi minema Hispaania huvisfääri ja ida Portugalile (eelkõige Ladina-Ameerika). 1529 jaotati maailm Zaragoza lepingu järgi taas Hispaania ja Portugali vahel 145 pikkuskraadist alates kaheks. Ida pool pidi minema Hispaaniale ja lääne Portugalile 
4.      orjanduse ja rahvusvahelise kaubanduse algus
Aafrikast viidi Ameerikasse 300a jooksul ligi 12 miljonit neegerorja. Orjalaevad randusid Kariibidele. Seal toimus orjaturg . Orjakauplejad olid ise ka neegrid . Ameerikast viidi Euroopasse tubakat , suhkrut, puuvilla ja kakaod. Euroopast Aafrikasse viidi rämps- ehk odavkaupa (klaashelmed, kirev sitsiriie). 
 
Maadeavastused olid avastatutele kasulikumad, sest:
1.                  uued tehnoloogiad ja uus kultuur
2.                  silmaringi laienemine
3.                  kohalike valitsejate võim suurenes, sest nad tegid koostööd maadeavastajatega
 
Maadeavastused olid avastajatele kasulikumad, sest:
1.                  uued kaubad ja kaubateed
2.                  uued toidukultuurid
3.                  väärismetallid
4.                  silmaringi laienemine
5.                  maailmakaardi areng
 
25.  Reformatsioon Saksamaal
Reformatsioon kitsamas tähendused tähendab usupuhastust. Eesmärk oli kristlust puhastada sajandite jooksul ladestunud tõlgendustest ning täiendustest. Tuli tagasi pöörduda piiblil põhineva algse õpetuse juurde. Laiemas mõttes tähendab see ühiskonna, majanduse ja poliitikaga toimunud muutusi, mis usupuhastusega kaasnesid.
 
Reformatsioon algas, sest katoliku kiriku moraalne prestiiž langes, kuna vaimulikud elasid järjest ilmalikumat elu. Inimestel tekkis pahameel indulgentside ehk patukustutuskirjade müügi vastu. Üks põhjus on ka humanismi levik, mis läks vastuollu tollase kirikliku maailmavaatega. Osalt toimus reformatsioon seetõttu, et rahvustunne tõusis ning riigivalitsejad ei saanud võimul olevate paavstidega läbi.
 
Reformatsioon algas 1517, kui Martin Luther tuli välja oma 95 teesiga Wittenbergi lossi uksel, mis kritiseerisid paavstivõimu ja katoliku kirikut. Ta kritiseeris indulgentside müüki. Tema arvates pidi inmene ise midagi tegema, et õndsaks saada. Ta seadis vaimuliku jumalavahendamise rolli kahtluse alla. Kirik pidi õpetama uskuma ja jumalaga suhtlema. Jumalasõna ja jumalateenistused pidid olema iga rahva emakeeles.
 
Martin Lutherile tekkis palju toetajaid, näiteks nagu Saksa vürstid, kes tahtsid kirikult maad tagasi saada. Tema sõnul ei tohtinud kirikud rikkad olla, kuid just sellised kirikud olid tegelikult. Vürstid said Lutheri maailmavaate kohaselt oma maavaldusi suurendada. Ka kodanlus toetas Lutherit, sest kiriku ülalpidamine polnud enam luterluse järgi kallis ning tavainimesed ei pidanud enam kirikule makse maksma.
 
Reformatsiooni tulemusena toimusid muutused kirikus ja kultuuris:
·         kirikute vaesumine – riik võttis kirikumaad üle
·         vaimulikud said õiguse abielluda
·         indulgentside kadumine
·         ladina keel asendus rahvuskeeltega – emakeelne jumalateenistus
·         jutluse ja kirikulaulu tähtsustumine
·         piibli tõlkimine rahvuskeeltesse – tõi kaasa kirjakeele arengu
Reformatsiooni tulemusena toimusid muudatused majanduses ja poliitikas:
·         riikide maavalduste suurenemine – ilmaliku võimu suurenemine
·         kohalikud valitsejad said võimu kiriku üle – kohalikust valitsejast sai kirikupea
·         hakati väärtustama tööd ja ametialast kutsumust
 
26.  Reformatsioon Šveitsis ja Inglismaal
Kalvinistlik kirik Šveitsis
Šveitsi reformatsiooni algataja oli Jean Calvin. Tema õpetuse olulisim osa oli õpetus predestinatsioonist ehk ettemääratusest. Selle olevat jumal enne elu lõppu määranud, kes saavad õndsaks ja kes pärivad hukatuse. Inimene isa ei saanud oma käitumisega õndsakssaamisele kaasa aidata. Eitati inimese tahtevabadust. Samas jumal annab inimesele märku, kas ta on väljavalitu või mitte. Seda näitab ta inimesele tema materiaalse edukuse läbi. Maine elu pidi olema karm kohusetäitmine. Igasuguseid lõbustusi tuli piirata. Erksavärviline riietus oli keelatud. Ehteid ei kantud . Teatrietendusi ei peetud vajalikuks. Piirati kõrtside lahtiolekuaegu. Tantsimisse suhtuti ebasoosivalt. Reeglitest kõrvalekaldujaid karistati. Kalvinismi järgi oli koguduse juhil õigus kontrollida inimeste eraelu. Kalvinism tõhutas töökuse vajadust. Tööd tehes võis saada hiljem õndsaks. Töö pidi olema inimese kutsumus.
 
Anglikaani kirik Inglismaal
Inglise reformatsioon oli seotud kuningas Henry VIII-ga. Algselt toetas ta katoliku kirikut ja oli luterluse vastu. Probleemid tekkisid, kui Henry VIII tahtis lahutada abielu. Katoliikluses oli see võimatu. Seda sai vaid paavsti loal teha, aga Henry VIII naine oli Euroopa mõjukaima valitseja Karl V tädi ja Karl V toetas katoliku kirikut, seega ei tahtnud paavst luba anda, kuna ta oleks võinud Karl V soosingu kaotada. Henry VIII sai 1534 supremiaatiaakti ehk ülemvõimuaktiga Inglise kiriku peaks. Tal oli palju toetajaid, sest kirikuvaldused läksid riigile nüüd. Lõplikult kinnistus anglikaani kirik Henry VIII tütre Elisabeth I ajal, kui parlament kiitis heaks anglikaani usutunnistuse . Kuninganna Mary ajal püüti katoliiklust taastada, kuid see tekitas inglastes pahameelt. Puritaanid (inglise katoliiklased) ja anglikaanid omavahel läbi ei saanud.
 
27.   Vastureformatsioon
Vastureformatsioon on katoliku kiriku reformatsioonivastane tegevus. Vastureformatsiooni sisu oli nii otsene võitlus reformeeritud kiriku vastu kui ka katoliku kiriku enda uuendused. See oli edukas seal, kus feodaalkord oli tugev ja tekkiv kodanlus nõrk. Sest reformatsiooni käigus tõsteti esile töökus ja kodanlusele see sobis. Vastureformatsioonist võib rääkida alates 1540ndatest. Selle kõrgaeg oli 1550-1575.
Vastureformatsiooni käigus reformiti katoliku kirikut:
Kutsuti kokku Trento kirikukogu, mis käis koos 1546- 1563 , kuid mitte täpselt 17a järjest kogu aeg.
Selle eesmärk oli leida kompromiss protestantidega. Tekkis 2 seisukohta:
1.   paavstivõimu piiramine
2.   mitte mingeid järeleandmisi protestantlusele
Peale jäi otsus mitte anda järele protestantidele. Selle asemel toodi sisse muudatusi katoliku kiriku korraldusse:
·         Indulgentside müügi lõpetamine (1559)
Kõik indulgentse sisaldavad raamatud lisati keelatud raamatute nimekirja. Laiemas mõttes keelati kõik, mis katoliku kirikut kritiseerisid, kuid kõike ei suudetud siiski hävitada.
·         „Paavst ei eksi“
Kinnitati paavsti ilmeksimatus. Kui paavst oli eksimatu, oli ta ka kirikukogust tähtsam ja võis seega nende otsuseid muuta.
·         „Kõik protestandid on ketserid“
Inkvisitsioonikohus pidi reformatsiooni vastu võitlema.
·         Jesuiitide ordu
1540ndatel tekkis jesuiitide ordu – uus vaimulik ordu. Looja oli Ignatius Loyola. Ta nägu pühakuid oma nägemustes ja tahtis katoliku kirikut teenida elu lõpuni, et ise ka pühakuks saada. Ta läks Palestiinasse misjonäriks, kuid tulutult. Ta omandas teoloogilise hariduse, kus talle tekkisid sõbrad ümber, kes temaga ühtesid põhimõtteid järgisid. Koos öeldi lahti maisest maailmast. Loyola soovis paavsti luba ordu loomiseks. Paavst kinnitas jesuiitide ordu põhikirja. Jesuiitide ordu eesmärgiks sai ketserite ja paganate pööramine. Nad pidid tooma katoliku kirikule kasu ning pidid olema valmis tegema pattu , kui seda vaja oli – nt pihisaladust ei olnud vaja pidada, kui see kirikule kasu tõi. Jesuiidid üritasid saada õukondads printside kasvatajateks või pihiisadeks, et prints katoliiklikuks muuta. Lisaks tegutsesid jesuiidid koolides ja ülikoolides.
·         Ususõjad
Võeti ette otseseid võitlusi protestantide vastu.
 
28.  Ususõjad (Madalmaade (õp lk 236) või Prantsusmaa (õp lk 240) näitel)
Madalmaades kestsid ususõjad 1566 -1581, ametlikult kuni 1609. Põhjus: rahulolematus Hispaania ülemvõimuga. Hispaania püüdis levivat kalvinismi maha suruda, aga see tõi kaasa talupoegade ülestõusud. Hispaania kasutas Madalmaade majandust enda huvides – maksud kõrged ja madalmaade kaupmeestele tehti kaubanduspiiranguid. Madalmaad olid siis Hispaania osa ja moodustasid suurima protsendi kogusissetulekust. Hispaanlased olid katoliiklased, aga Madalmaades hakkas levima kalvinism. Hispaania kuninga Felippe II kohta on kasutatud ütlust, et ta oli veel paavstim kui paavst ise, sest ta oli fanaatiline protestantide vastane ja nende vihkaja .
 
Madalmaade ususõjad said alguse 1566, kui toimus pühapiltide pildirüüste. Pildirüüste tõi kaasa selle, et seda väljaastumist saadeti maha suruma hertsog Alba , kes kehtestas terrorirežiimi. Ta lõi nõukogu, mida nimetati “Rahutuste nõukoguks”, kuid rahva seas nimetati seda hoopis “Vere nõukoguks”, sest nende otsustega mõisteti inimesi surma.
 
1572 puhkes otsene ülestõus Hispaania võimu vastu ja see viis Põhja-Madalmaade iseseisvumiseni. Madalmaades elavad vabadusvõitlejad avasid tammid, et sisset
ivatest hispaanlastest jagu saada. See mõjus ka Madalmaade põllumeestele väga halvasti. Põhja-Madalmaades hispaanlastel oma võimu enam taastada ei suudetudki.
 
1576 said nii Hollandi kui Zeelandi provints vabaks.
 
1581 moodustati Ühendatud Provintside Vabariik, kui 7 Madalmaade provintsi ühinesid. Sel aastal lõpeb otsene sõjategevus Madalmaades, kuid ametlikult tunnustab Hispaania tekkinud riiki alles 1609 rahulepinguga.