AJALUGU - KESKAEG , PÕHJALIK KOKKUVÕTE (1)

Keskaja periodiseerimine
Keskajaks on hakatud kutsuma ajajärku Euroopa ajaloos, mis järgnes Rooma riigi langusele. Nimetus võeti kasutusele XV sajandil, mil Euroopas hakati senisest rohkem hindama vanaaega ja vaimustuti selle saavutustest. Muistne Rooma riigi langusele järgnenud aastatuhat tundus toonastele inimestele sünge ja sellest tuligi nimetus keskaeg – periood, mis jäi vana ja uue aja vahele. Keskaeg on eriti tähtis kultuuri, teaduse ja tehnika arengus. Keskaja alguseks loetakse viimase Lääne-Rooma keisri kukutamist 476. aastal. Keskaja lõpuks loetakse põhiliselt aastat 1492, mis Kolumbus avastas Ameerika. Varakeskajaks loetakse Euroopa ajaloos ajajärku, Lääne-Rooma keisrivõimu langusest kuni XI sajandini. Lääne-Euroopas tekkisid germaanlaste riigid ja käsitöö ning kaubandus käisid alla. Samal ajal tõusus paavstide autoriteet ja ristiusk levis endistelt Rooma aladelt väljaspoole. Euroopas kujunes ka feodaalkard, kuid palju arenenumad kui Lääne-Euroopa olid varakeskajal hoopis Ida-Rooma, mida kutsuti Bütsantsiks ja ka Põhja-Aafrika, kus kaubandus õitses endise hooga . Järgnenud kõrgkesajal (XI-XIII sajand) kehtis Lääne-Euroopas ikka veel feodaalkord . Samas kerkisid jõukad linnad ja arenes käsitöö ja hakati idamaadega agaral kauplema. Sellega kaasnesid ka ristisõjad. See oli paavsti võimu ja katoliku kiriku kõrgaeg. Ristiusk levis kõikjal Euroopas, kaasaarvatud Eestis. Hiliskeskajal (XIV-XV sajand) hakkasid feodaalkord ja paavstivõim alla käima. Euroopad tabasid katk ja näljahädad. Seevastu linnad kasvasid üha suurema hooga. Varauusajal avastati ka Ameerika ja meretee Indiasse . Mitmel pool loodi käsitööettevõtteid ja feodaalkord hakkas langema . Saksa õpetlase Martin Lutheri juhtimisel lõid paljud riigid katolikust kirikust lahku.
Suur rahvaste rändamine ja germaanlaste riigid
IV kuni VI sajandil toimus suur rahvaste rändamine. See on periood ajaloos, kui hunnide rändhõimud panid liikuma germaanlaste hõimud, kes omakorda tungisid Lääne-Rooma keisririigi territooriumile. Nende sündmuste käigus kukutati viimane Lääne-Rooma riigi keiser , aastal 476. Lääne-Rooma keisririigi territooriumile hakkasid kujunema uued riigid: läänegootide riik Hispaaniasse, idagootide riik Itaaliasse, vandaalide riik Põhja-Aafrikasse, frankide riik tänapäeva Prantsusmaale. Samal ajal jäi püsima Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants. Germaanlaste riikidest kõige vägevamaks kujuneb Frangi kuningriik. V sajandil ühendab hõimupealik Chlodovech teised frangi hõimud ja tekib Frangi riik. Chlodevech oli tark ja võttis ristiusu vastu otse paavstilt, mistõttu sai ta endale sõja korral tugeva liitlase. Rooma impeeriumi lagunemise ja germaani riikide tekkega kaasnes kultuuri üldine langus. Linnade arv ja tähtsus vähenesid ja paljud inimesid kolisid maale. Mõni linn jäi täiesti tühjaks ja unarusse jäeti ka vanad templid, veejuhtmed ja saunad.
Ristiusu kirik varasel keskajal
Juba vanaaja lõpul oli enamik Rooma keisririigi elanikke võtnud vastu ristiusu. Kristlasi ühendas katoliku kirik . Rooma riigis oli kirikul suur tähtsus. Kirik hoolitses vaeste eest, hakkas korraldama kooliharidust ja mõistis ka kohut . Germaanlaste sissetungide puhul otsis rahvas kaitset kirikult, mitte keisrilt. Kirikust sai ka antiikkultuuri hoidja, sest vaimulikud pärinesid tihti suursugustest suguvõsadestja olid kultuursed mehed. Nad tundsid huvi piibli ja antiikautorite loomingu vastu. Iga piirkonna kristlaste eesotsas oli piiskop. Nende seast tõusid esile suuremate piirkondade kirikuelu korraldajad ehk peapiiskopid. Kõigi teste seas oli aga tähtsaim Rooma peapiiskop , sest rooma oli keisririigi tähtsaim linn ja kunagi olevat olnud Jeesuse jünger Peetrus Rooma peapiskop. Aja jooksul hakkasid kristlased kutsuma Rooma peapiiskoppi oma isaks – ladina keeles papa . Eriti tugevdas paavsti võimu Gregorius I, kelle valitsuse ajal ründasid Roomat germaani rahvas. Gregorius juhtis edukalt Rooma linna kaitset ja kiriku maavalduste majandamist. Temast sai üldtunnustatud juht kogu endises Rooma keisririigis. Aafrika kõrbetes asusid mitmed kristlased erakutena elama, et öelda lahti kõigest maisest, pühendudes üksnes jumalale. Selliste meeste kohta hakati ütlema mungad ja naiste kohta aga nunnad . Aafrikas tekkisid ka maisest elust lahtiöelnute ühised elupaigad – kloostrid . Esialgu puudus kloostritel korraldus, kuid seda muutis Itaalia munk püha Benedictus , kes kirjutas kloostrielureeglid. Neis oli kindlalt määratud kloostri juht – abt, kellele mungad pidid kuuletuma. Nende reeglite järgijaid hakati nimetama benediktlasteks. Varasel keskajal tekkis palju benediktlaste kloostreid.
Karl Suure keisririik
 V sajandi lõpul oli Clodovech rajanud võimsa Frangi riigi Gallias. Pärast Chlodovechi surma hakkas riigis ühtsus aegamööda nõrgenema. Kuningate asemel tõusid esile kojaülemad ahk majordoomused, kelle kätte koondus võim. Samal ajal olid Rooma paavstid vaenujalal langopardidega. Paavst palus majordoomustelt kaitset ja vastutasuks kuulutas ta Pippini Frangi kuningaks. Pippini järel sai valitsejaks tema poeg Karl, keda tuntakse Karl suure nime all. Karl Suur veetis suurema aja oma elus sõjakäikudel ja allutas palju rahvaid. Edukate vallutussõdade tulemusena valitses Karl Gallia , suure osa Itaalia ja Saksamaa üle. Nii võimsat valitsejat polnud pärast Rooma riigi langust ja ka paavstiga olid Karlil suhted head.Aatal 800 tuli Karl paavsti kutsel Rooma ja suurel jumalateenistusel krooniti Karl keisriks. Nii oli keisrivõim Lääne-Euroopas taastatud. Karl Suure periood oli kõige viljakam periood varase keskaja kultuuris. Ta pidas lugu kultuurist ja haridusest ja kutsus oma õukonda kuulsamaid õpetlasi. Samuti soosis valitseja kloostrite rajamist ja õpetatud munkade tööd nii kristlike kirjameeste kui ka vanaaja autorite teoste uurimisel ja ümberkirjutamisel. Karl Suure järeltulijad ei suutndu riigi ühtsust säilitada. Keisri perekonnaliikmete vahel puhkesid tülid ja need kasvasid omakorda kodusõdadeks. Lõpuks sõlmiti leping (Verduni leping), mille järgi jaotati riik kolmeks. Tekkisid Ida-Frangi riik (hilisem Saksamaa), Lääne-Frangi riik (hilisem Prantsusmaa) ja Lõuna-Frangi riik (hilijem jagati Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel).
Feodaalne Lääne-Euroopa
 Karl Suur sai Frangi riigi keisriks aastal 800 ning ta valitses riiki ainuisikuliselt. Peale tema surma algas kodusõda, mille käigus jaotati riik aastal 843 Verduni lepinguga Lääne-, Ida- ja Lõuna-Frangi riigiks. Ida-Frangi riigist kujuneb Saksamaa, Lääne-Frangi riigist Prantsusmaa ja Lõuna Frangi riik jaguneb Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia vahel. Frangi riigi jagunemine paneb aluse uue ühiskonnakorralduse tekkele. Feodalism ehk feodaalkord ehk läänikord on ühiskonnakorraldus, kus maa on läänistatud feodaalile ja seda harivad nendest sõltuvad talupojad ehk pärisorjad. Läänikord on seotud kahe sõnaga: senjöör ja vasall . Senjöör läänistab maa koos talupoegadega vasallile ja vastu saab vasall anda truudusevande, alati appi minna vasallile, kui ta seda vajab(sõjaline abi). Läänikorra aluseks on senjööri ja vasalli omavahelised suhted, mis tulenevad feodaalsest hierarhiast (asetus tähtsuse järgi). Kõige tähtsam oli kuningas ehk senjöör, kes läänistas maa suurgfeodaalidele (hertsogid, krahvid). Need omakorda läänistasid maa väikefeodaalidele (parunid). Need jagasid maa väikerüütlitele. Need kõik seisused olid aadlikud ahk feodaalid ahk elukutselised sõjaväelased. Karl Suure rigi lagunemisega algas Lääne-Euroopas feodaalse killustatuse ajajärk. Suurfeodaalide võimsuse kasvuga muutusid nad oma valdustes iseseisvaks ja ei mallunud enam kuningale . Tekkisid iseseisvad feodaalriigid, kes lakkamatult sõdisid territooriumite pärast ja seda perioodi iseloomustab pidevate kodusõdade aeg.
Seisused keskajal
Keskajal oli välja kujunenud kolm seisust , kelle ülesanded olid jumala poolt seatud. Kolm seisust: vaimulikud, feodaalid ja lihtrahvas . Igal seisusel olid omad kohustused. Vaimulike kohustuseks oli kõigi hingeõnnistuste eest palvetada. Feodaalide kohustuseks oli kõiki kaitsta. Talupoegade kohustuseks oli kõiki üleval pidada. Keskajal oli kõige suuremaarvulisem seisus talupojad. Keskajal kuulus maa kirikule või feodaalile. Seda harisid aga talupojad. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Nad polnud vabad inimesed, vaid kuulusid sellele, kelle maa peal nad elasid. Ilma isanda loata ei tohtinud nad kodust lahkuda, kuid erinevalt orjadest võisid pärisorjad tavaliselt oma soovi kohaselt perekonna luua. Oli ka vabasid talupeogi, kuid neid oli üsna vähe. Talupojad pidid kandma koormisi, st täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Koormiste sissenõudmiseks ja talupoegade paremaks sõnakuulmises hoidmiseks rajasid feodaalid oma majapidamised – mõisad. Põllumaa mõisas jagunes kahte ossa : ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli aga jagatud talupoegadele. Sellest tulenevalt jagunesid kaheks ka talupoegade koormised. Talupoegadel tuli teha mõisategu: harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid talupojad rügama oma põllul, et tasuda loonusrenti, st andma feodaalile oma osa saagist. Tänapäeva mõistes oli talupoegade elu raske ja üksluine. Suur osa sellest möödus kurnavas töös, millesse tõid siiski vaheldust mitmed pühad. Kodukülast kaugemale jõudsid talupojad harva.
Rüütlikultuur
Rüütlid olid kõik aadlikud alates keisrist väikerüütlini. Nad erinesid selle poolest, et neil oli erinev võim, aga üksteisesse pidid nad suhtuma kui võrdne võrdsesse. Seda reguleeris rüütli aukoodeks : nt pidid rüütlid olema ausad ja truud senjöörile ning südamedaamile.Veel pidid rüütlid olema ustavad ja helded naiste vastu ja samas ka väga vaprad. Feodaalid elasid kindlustatud elmautes ehk linnustes . Linnused rajati enamasti juba looduslikult hästi kaitstud paika: kõrgele künkale, jõekääru või jõesaarele. Kõige lihtsam ja odavam oli tornilinnus. Suuremates linnustes rajati peatorni või --hoone ümber ringmüür koos väiksemate tornidega. Kogu linnust piiras sagely vallikraav, millest viis üle tõstesild. Pealinnuse ette rajati vahel ka eeslinnus. Suuri linnuseid võisid endale lubada suurfeodaalid, kuid paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid tavaliselt senjööri linnuses ja moodustasid msenjööri kaaskonna. Rüütli perekond elas tavaliselt ühes suures voodis ja külmal aastaajal andis sooja paremal juhul kamin . Seetõttu soojendati end sageli eelkõige tekkide ja karusnahksete rõivastega. Veevärki linnustes ei olnud ja hügieenile suurt tähelpanue ei pööratud. Rüütel sõdis ratsa . Tema peamised relvad olid pikk oda ja kahe teraga mõõk. Teises käes kandis rüütel kilpi ja peas kiivrit. Sageli kasutasid rüülid ka rõngassärke. Sellist rüütlit oli väga raske tappa, kuid raske relvastuse tõttu oli ta jalgsi võideldes kohmakas . Rüütliväed olid tavalised väiksed ja ohtlik oli juba mõnisada meest. Valdav osa feodaalidest olid kirjaoskamatud ja seevastu armastati süüa, juua ja pidutseda. Väga levinud oli ka jahipidamine , kus kasutati väljaõpetatud koeri. Iseloomulikud olid turniirid - rüütlite sõjalised võitlusmängud. Seal üritati tömbi odaga vastane hobuse seljast maha paisata. Võitja sai tavaliselt tasuks kaotaja relvastuse.
Lääne-Euroopa välisvaenlased
Ajal, mil Lääne-Euroopa oli killustunud väikesteks feodaalvaldusteks ja feodaalid tegelesid omavahel sõdimisega, oli Lääne-Euroopa muutunud kergeks saagiks välisvaenlastele: Lõuna-Euroopat ründasid lõunast araablased ehk saratseenid . Idast, Aasia steppidest ründasid eurooplasi ungarlased , mille tulemusena leidsid nood endale kodumaa. Põhjast ründasid Euroopat viikingid ehk normannid ehk varjaagid . Enamik skandinaavlasi olid vabad inimesed. Tähtsamaid asju otsustasid vabad talumehed ehk bondid ühiselt suurtel koosolekutel – tingidel. Taluperemeeste seast kerkisid esile jõukamad ülikud – hõimujuhid ehk konungid . Skandinaavlasi valitses muinasusund. Tähtsaim jumal oli inimeste isa Odin , kes valdas nõiduse kunste . Kõrgelt austatud oli ka vasaraga piksejumal Thor. Usuti , et lahingus langenud sõdalased lähevad pärast surma erilisse paika – Valhallasse, loomulikku surma läbi lahkunuid ootas aga sünge surnuteriik . Viikingite võõrsile siirduvate laevade juhtideks asusid ülikud. Laevad, millel nad purjetasid olid väikesed kiired ja madala süvisega. Tänu sellele said nad sõita ka läbi madalaid jõgesid. Laevad liikusid põhiliselt tänu raapurjele, kuid tuulevaikse ilmaga liikusid laevad aerude mõjul. Viikingid olid nii sõdalased kui ka kaupmehed . Ühest kohast röövitud kauba müüsid nad mujal kasudega maha. Nende vastu võidelda oli väga raske. Ilmunud oma kiiretel laevadel ootamatult kohale, rüüstasid nad ohjeldamatult ja lahkusid saagiga enne, kui foedaalid kohale jõudsid. Kõige enam kannatasid viikingite rüüsteretkede tõttu Põhja-Saksamaa, Inglismaa, Iirimaa ja Prantsusmaa. Veel jõudsid viikingid ka Bütsantsi ja Lõuna-Itaaliasse. Nende merereisid jõudsid ka Islandile ja Gröönimaale. U. 1000. Aastal jõudsid nad aga Põhja-Ameerika rannikule.
Bütsantsi keisririik
Erinevalt Lääne- Roomast jäi Ida-Rooma riik püsima kuni 15. sajandini. Riigi pealinn oli Konstantinopol, mis oli keskajal Euroopa suurim linn. Vabu talupoegi oli Bütsantsis rohkem kui Lääne-Roomas, orje aga vähem. Samuti koguti talupoegadelt ja käsitöölistelt iga-aastast maksu ning sadamas nõuti kaupmeestelt tolli. Nii kogunes riigile palju raha ja selle eest said nad endale palgata sõdureid ja talupoegi, kes hakkasid elukutselisteks sõjameesteks. Keiser Justinianuse ajal oli Bütsants nii tugev, et sai üritada Rooma keisririigi ühtsuse taastamist. Selleks tuli neil vallutada Põhja-Aafrika ja 20-aastase sõja järel ka idagootide riik Itaalias.Justinianus ei piirdunud aga üksnes vallutustega, vaid tema käsul rajati Konstantinopolisse Hagia Sophia katedraal , mis oli Rooma ehituskunsti tippsaavutus. Samuti loodi tema käsul keskaja põhjalikuim seadustekogu – Rooma õigus. Pärast Justinianuse surma tungisid lõunaslaavlased Balkani poolsaarele ja asusid seal elama. Itaaliasse tungisid aga langobardid . Kõige ohtlikumad vallutajad olid araablased, kes peale Araabia poolsaare vallutamist, said endale ka Süüria, Palestiina ja Egiptuse. Samuti vallutasid nad ka mitmed Vahemere saared. Siiski suutis Bütsants oma iseseisvust kaitsta. Bütsantsi riik jäi peale välisvaenlaste vallutusi väiksemaks, kuid seda oli kergem juhtida. Sõduritele hakati jagama maad, mida nad rahuajal harisid enda ülalpidamiseks. Nii ei pidanud enam riik sõduritele palka maksma.Bütsantsi kirikut juhtis Konstantinopoli patriarh . Patriarh ei olnud sõltumatu ja ta pidi kuuletuma keisrile. Keiser oli piiramatu võimuga ja nad pidasid end Rooma imperaatorite järeltulijateks ning elasid luksuslikku elu. Peale Bütsantsi tugevnemist suutsid nad võita tagasi Vahemere saared, Süüria, Armeenia ja Itaalia lõunaosa. Kõige raskemaks kujunes aga võitlus Balkani poolsaarel elavate bulgaarlastega. Sõjad Bütsantsi ja Bulgaaria vahel kestsid vahelduva eduga enam kui paarsada aastat. Otsustava võidu saavutas keiser Basileios II, kes tungis oma väega bulgaarlaste aladele ja hävitas nad. Pärast Basileiost hakkas Bütsants taas nõrgenema ja varsti ründasid neid türklased ehk seldžukid. Nad vallutasid suurema osa Väike-Aasiast ja jäid sinna elama. Bütsantsile jäi ainult Konstantinopol, kuid sellest hoolimata püsis riik veel kolm sajandit. Bütsants oli väga kultuurne, sest ehitati nii kirikuid kui ka kloostreid, mis olid väga suurejoonelised. Samuti tegutses keisrite eeskoste all ülikool. Veel tegelesid paljud mungad ja õpetlased Vana-Kreeka filosoofide teoste ümberkirjutamisega.
Vana-Vene riigi kujunemine
6. - 7. Sajandil kujunesid Dnepri jõe äärdehõimuliidud. Slaavlased olid sõjakad ja sageli kimbutasid nad oma rüüsteretkedega Bütsantsi keisririiki. Samas olid neil ka kaubanduslikud suhted ning 9. Sajandiks kujunes Dnepri jõest tähtis kaubatee Bütsantsi ja Skandinaavia vahel. Idaslaavi hõimud sõdisid omavahel ega suutnud kokku leppida valitsejas. Lõpuks lepiti kokku, et kutsutakse endale valitsejad võõrsilt. 862. aastal saabusidki kohale viikingipealik Rjurik koos oma vendade ja kaaskonnaga. Peale Rjuriku suma sai troonile tema lähikondlane Oleg, kes vallutas 882. aastal Kiievi. Seda aastat peetaksegi Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riigi asustamisaastaks. 998. aastal võttis Kiievi suurvürst Vladimir vastu bütsantsi õigeusu. Rahvas ei suutnud mõista seda käiku ja nii pidigi Vladimir jõuga ristiusustama. Kirik kujunes Venemaal tugevaks jõuks. Ehitati kirikuid ja kloostreid ja võeti kasutusele ka slaavi tähestik ehk kirillitsa . Tänu ristiusu vastuvõtmisele muutus Kiievi-Vene üha arvestatamaks välispoliitiliseks partneriks. Suurima õitsengu saavutas Kiievi-Venemaa Jaroslav Targa valitsemise ajal. Ta tugevdas riiki ja suurendas ka Kiievi-Venemaa piire vallutades Tartu. Tema algatusel loodi ka esimene kirjalik õigusnormide kogu ehk Vene õigus. 12. sajandil Vana-Vene riik jagunes iseseisvateks vürstiriikideks ja Venemaal algas feodaalse killustatuse ajajärk.
Araabia kalifaat
Damaskuse kalifaat. Varsti pärast Süüria ja Egiptuse vallutamist sai araablaste riigi pealinnaks Süürias asuv Damaskus . Damaskuse kaliifide juhitud araabia riiki nimetatakse Damaskuse kalifaadiks. Kui seni oli kaliifide eluviis olnud üsna lihtne ja rahvapärane, siis Damaskusses hakkasid nad kohalike suurnike eeskujul rajama uhkeid losse  purskkaevude ja iluaedadega  ning veetsid elu rikkuses ja toreduses. Alistatud rahvastesse suhtusid araablased üsna leebelt. Kohalikke seadusi tavaliselt ei muudetud. Ka islamit ei surutud vägisi peale. Egiptuses ja Süürias jäid alles ristiusu kirikud ja kloostrid. Alistatud rahvastelt nõuti aga makse. Islamiusulised seevastu olid maksudest vabastatud. Seetõttu hakkasid alistatudrahvad õige pea vabatahtlikult islami usku siirduma. Bagdadi kalifaat Araabia ülikute vahel toimusid pidevad sisevõitlused. VIII sajandil õnnestus Mesopotaamia asevalitsejatel Damaskuse kaliifide võim kukutada . Uueks pealinnaks sai Mesopotaamia linn Bagdad ja araablaste riik on sellest ajast tuntud Bagdadi kalifaadi nime all. Bagdadi kalifaati peetakse araablaste riigi hiigelajaks. Uusi vallutusi enam ette ei võetud; kuid see-eest arenesid kogu riigis jõudsalt majandus ja kultuur. Suurtes ja jõukates linnades Aleksandrias , Kairos, Córdobas, Damaskuses, Bagdadis, Buhhaaras ja Samarkandis edenesid käsitöö ja kaubandus. Ka põlluharimine oli õitsval järjel. Hoiti korras vanu ja rajati juurde uusi niisutussüsteeme. Araabia kalifaadi maad olid tol ajal palju jõukamad ja arenenumad kui Euroopa riigid. IX sajandil hakkasid mitme piirkonna asevalitsejad aga Bagdadi kaliifidest lahku lööma. Hispaania araablastest valitsejad polnud tegelikult Bagdadile kunagi allunudki. Nüüd lõid üksteise järel lahku ka Egiptuse, Pärsia ja Kesk-Aasia valitsejad. Bagdadi kaliifide võimu alla jäi üksnes Mesopotaamia. Nii tekkis senise ühtse Araabia kalifaadi asemele mitu sõltumatut ja sageli omavahel tülitsevat kalifaati. Kõigis neis kehtis aga islami usk ja kõneldi araabia keelt.
Linnade teke
Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Vaid Vahemere ääres jäid mõned linnad püsima, kuid neid polnud võimalik võrrelda vanaaja sajatuhandelise elanikkonnaga linnadega. IX sajandil hakkas Euroopa muutuma , sest kasvas rahva arv ja täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Kasutati rauda põllutööriistade valmistamisel ja leiutati ka ratas. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, aga nüüd tekkis inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote valmistamisele. Käsitöölised vahetasid oma tooteid talupoegadega saades vastu toitu. Nõnda elavnes kaubavahetus ja kujunes uus ühiskonnakiht – kaupmehed- kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölised ja kaupmehed avastasid , et palju tulusam on elada liiklusteede sõlmpunktides, kus sai oma kaupa kergesti turustada. Nii hakati kolima vanadele turuplatsidele ja linnuste ümbrusesse. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi ja need hakkasid kasvama. XIII sajandil hakkasid aga maaisandad ise linnu rajama. Need olid korrapärase kujuga ja keskel asetsesid turuplats ja raekoda . Maa-asulast eristas linna linnaõigus, mille saades võis asula ennast linnaks pidada. Inimeste rikkamaks muutumisel kasvas ka nende eneseteadvus ja seda rohkem thtsid nad olla sõltumatud. Feodaalidest maaisandad kartsid aga võimu kaotada ja see võis põhjustada sõja. Mõned linnad suutsid end vabaks osta ja neist kujunesid lausa omaette linnvabariigid ( Firenze ja Veneetsia ). Nii suur sõltumatus õnnestus ainult vähestel saada ja enamik linnasid said maaisandalt vaid mõningaid järeleandmisi.
Ristisõjad
1071. aastal vallutasid türklased ehk seldžukid Väike-Aasia ja kristlased ei saanud koraldada enam palverännakuid Jeruusalemma Kristuse hauale. Kuna Bütsantsi keiser palus türklaste väljatõrjumiseks abi Rooma paavstilt, siis Lääne-Rooma tahtis näidata oma üleolekut Ida-Rooma kirikust. Ristisõjad algatas paavst Urbanus II 1095. Aastal peetud kõnega, milles ta kutsus üles päästma Püha maad ristiusuliste käest. Kuna Lääne-Euroopas oli palju rüütleid tegevuseta algaski pikk ja verine sõdade periood, milles eristatakse kaheksat ristikäiku + laste ristisõda. Kõige esinduslikum nendest oli 3. Ristisõda. Ristisõdade üks hilisem suund oli Baltimaade ristiusustamine. I ristisõda(1096-1099) koosnes kahest sõjakäigust: talupoegade sõjakäik, mis lõppes Konstantinopoli all hävinguga ja rüütlite ristiretk, mille tulemusel vallutati Jeruusalemm ja avati see palveränduritele. Samuti moodustati mitmeid kristlikke riigikesi, millest tähtsaim oli Jeruusalemma kuningriik. Veel kujunesid Pühal maal välja vaimulikud rüütliordud: Templiordu ( prantslased ), Juhanniitide ordu ( itaallased ) ja Teutooni ordu( sakslased ). III ristisõda (1189- 1192 ) oli ristisõdadest kõige kuulsam ja esinduslikum. Sultan Saladin oli vallutanud Jeruusalemma ja seda läksid vabastama Euroopa kuulsad ja vägevad kuningad: Richard I Lõvisüda, Philippe II August, Friedrich I Barbosa. Jeruusalemma vabastamine jäi küll saavutamata, kuid saavutati lepe Saladiniga, mis lubas palveränduritel Jeruusalemma külastada. Tänu ristisõdadele tihenes kaubavhetus Idamaadega. Samuti läks võim Vahemerel Itaalia kaupmeeste kätte. Ristisõjad aitasid kaasa käsitöö arengule. Euroopa feodaalid hakkasid senisest suuremat tähelepanu pöörama hügieenile ja kommetele. Samuti avardus Eurooplaste maailmapilt.
Püha Rooma keisririik
Pärast Karl Suure riigi lagunemist kaotas keiser tegeliku võimu ja mõne aja pärast jäi troon hoopiski tühjaks. See aga ei tähendanud keisririigi lõppu, sest Ida-Frangi ehk Saksa kuningriigis hakkas valitsejate võim tugevnema. Kuningad panid korra maksma oma valdustes ja seejärel allutasid endale ka teised suurfeodaalid. Kuningas Otto I ajal oli kogu riik juba kindlalt valitseja võimu all. Nii hakkas ta mõtlema keisrivõimu taastamisele ja selleks tuli hea võimalus, kui Itaalia feodaalid tülitsesid omavahel ja Rooma paavst kutsus Ottot endale appi. Aastal 962, kui Otto paavsti palvel Itaaliasse tuli, roonis paavst ta Rooma keisriks. Taastatud keisririiki hakati nimetama Püha Rooma riigiks. Riigi keisrid pidasid end kogu kristliku Lääne-Euroopa ilmalikeks valitsejateks, kuid tegelikult allusid neile ainult Saksamaa, Itaalia, Burgundia  (Prantsusmaa) ja Tšehhimaa. Teiste Euroopa maade valitsejad keisrite ülemvõimu ei tunnistanud. Keiser ise pidi olem rahvuselt sakslane, kuid keisriks peeti teda alles siis, kui ta oli rännanud Rooma, kus paavst ta kroonis. Need retked nõudsid palju vaeva ja see ei võimaldanud tegeleda piisavalt riigi valitsemisega . Sellest hoolimata olid Püha-Rooma keisrid X-XII sajandil kõige võimsamad valitsejad Lääne-Euroopas. Aja jooksul hakkas paavsti võim tugevnema ja üha enam hakati nõudma, et paavst ja kirik oleksid ilmalikust võimust sõltumatud. Kiriku tähtsust rõhutas eriti paavst Gregorius VII, kes oli veendunud, et temale peavad alluma nii vaimulikud kui ka ilmaliku elu tegelased, kaasaarvatud keiser. Sellega polnud aga keiser nõus ja nii põrkusid ilmaliku ja vaimuliku elu kõrgeimad esindajad. Sõjaline jõud oli keisrite poolel, kui paavst suutis ässitada feodaalid keisri vastu. Lõpuks suutis Gregoruis VII Heinrich IV tagandatuks kuulutada ja viimane pidi tulema Canossa lossi ette halastust paluma. Siiski polnud sõjad paavstide ja keisrite vahel läbi. Üks kuulsamaid keisreid oli keiser Friedrich II, kelle valdused ulatusid Saksamaalt kuni Sitsiiliani. Ta oli väga kultuurne ja ta kirjutas luuletusi ning tundis elavat huvi loodusteaduste vastu. Ta õukonnas oli palju õpetlasi mitmetelt maadelt. Alles pärast Friedrich II surma suutis paavst keisrist jagu saada ja Itaalia ja Saksamaa killustusid sõltumatuteks feodaalvaldusteks. Paavstid olid võitluses keisritega kindlalt peale jäänud.
Kirik kõrgkeskajal
 Juba sellest ajast, mil Rooma keisririik jagunes Ida- ja Lääne-Roomaks, hakkas kujunema erinevus lääne- ja idakiriku vahel. Ida pool kasutati jumalateenistustel kreeka, läänes ladina keelt. Idas allus kirik Konstantinopoli patriarhile, läänes aga Rooma paavstile. Ei paavst ega patriarh ei tahtnud teist endast kõrgemaks tunnistada ja nendevahel esines avalikke vaidlusi. Aastal 1054 , kuulutasid paavst ja patriarh teineteise tagandatuks. Nii sai alguse suur kirikulõhe. Tegelikult kestab see tänapäevani, sest nüüd nimetatakse läänepoolset lihtsalt katoliku ja idapoolset õigeusu kirikuks. Keskaegne paavstivõim saavutas oma haripunkti paavst Innocentius III valitsusajal. Ta kasutas ära keisrivõimu nõrgendamiseks trooni pärast võitlevate feodaalide tülisid. Nii ei olnud keiser talle ohtlik ja ta sai keskenduda paavsti võimu tugevdamisele. Innocentius III oli ka üks neist, kes algatas ristisõjad Eestisse. Katoliku kirik oli muutunud kogu Lääne-Euroopat hõlvamaks hiigelsuureks organisatsiooniks. Selle eesotsas seisis paavst, kelle valisid kõrgemad vaimuliked ehk kardinalid . Paavstile alluvaid ametnikke kutsuti paavsti kuuriaks ja maakondades valitsesid paavsti asemikud – legaadid. Kirik vajas oma tegevuseks raha. Seda saadi peamiselt kirikmaksudest ehk kirikukümnisest. Kui sellest jäi väheks hakkas kirik müüma ka patulunastuskirju ehk indulgentse, millega sai end süüst puhtaks osta. Varasel keskajal olid Euroopas levinud benediktiini kloostrid, kuid paljudele tundus, et benediktid pööravad liiga palju tähendust rikkusele. Seetõttu tekkisid mungaordud, millest oluliseim oli tsistertslaste ordu. Nad pidid elama vaga ja kasinat elu, ka kloostrid pidid nad ise üles ehitama. Tsistertslaste kõrvale tekkisid ka kerjusmungaordud . Esmalt rajas Franciscus frantsisklaste ordu. Frantsiskaani mungad kandsid halli ja nad pidid käima paljajalu ning teenima elatist kerjates. Dominiiklaste ordu asutas hispaania aadlik Dominicus . Nad kandsid musta rüüd ja nende eesmärgiks sai jutluste ja õpetuse abil katoliku usu tugevdamine. Oli ka neid inimesi, kes polnud paavstivõimuga rahul. Neid hakati nimetama ketseriteks ja nende arvates polnud kirik oma rikkusega Jumalale meelepärane. Tõeline, jumalale meelepärane inimene pidi olema vaene, nagu olid Jeesuse jüngrid. Sellise suhtumisega ei saanud rahul olla katoliku kirik ja ta püüdis ketsereid ümber veenda. Moodustati isegi ketserite vastu võitlemiseks eriline kohus – inkvisitsioon . See pidi välja selgitama ketserid ja veenma neid oma vaadetest lahti ütlema, või kui see ei õnnestunud pidi määrama kohese karistuse. Tavaliseks karistuseks sai ketserite põletamine tuleriidal.
Paavstivõimu nõrgenemine 
Kuni Euroopa oli feodaalselt killustatud ja kuningavõim paljudes maades nõrk, vajasid valitsejad kiriku toetust ja olid nõus paavsti sekkumisega omaa maa kirikuasjadesse. Liit paavstiga lisas kuningatele mainet ja võimaldas neil hõlpsasti toime tulla sõnakuulmatute vasallidega. Keskaja lõpupoole aga hakkas Inglismaal ja Prantsusmaal, kuningavõim üha enam tugevnema ja võimsad feodaalid tahtsid allutada oma võimule ka kirikut. Neile ei meeldinud eriti see, et kirikumaksudena kogutud raha riigist välja paavsti kuuriale saadeti. Seetõttu puhkes tüli paavsti ja Prantsuse kuninga vahel. Kuna prantsuse vaimulikud olid kuninga poolel ei suutnudki paavst oma tahtmist peale suruda. Sellest ajast peale hakkas paavstide autoriteet alla käima. Aastal 1309. asus toonane paavst Clemens V, kes oli päritolult prantslane , ajutiselt Avignoni linna Prantsusmaal. Roomas oli paavstide elu sageli rahutu, sest paavstil olid tülid kohalike ülikutega ja need võisid ohustada tema julgeolekut. Avignoni loss kuulus paavstidele ja seal oli elu turvalisem. Seal elas järjestikku üheksa paavsti, kes kõik olid päritolult prantslased . Itaallastele paavsti lahkumine ei meeldinud ja nad nimetasid paavsti elamist Avignonis Avignoni vangipõlveks. Üha sagedamini nõuti, et paavst koliks Rooma tagasi. Kuid pärast seda, kui paavst Gregorius XI 1337 . aastal Rooma tagasi tuli ja seal suri, valisid osa kardinale paavstiks itaallase, teised aga prantslase. Itaallane jäi valitsema Rooma, prantslane siirdus tagasi Avignoni. Kiriku eesotsas oli korraga kaks paavsti ja nad nimetasid teineteist antikristuseks ja panid oma vastase kirikuvande alla. Olukord suudeti lõpetada kõigi tähtsamate vaimulike koosolekul Konstanzi kirikukogul 1414-1417. Senised paavstid tagandati ja uue paavsti asupaigaks sai taas Rooma. Nüüd oli kiriku ühtsus taastatud, kui paavstide maine sai kõvasti kannatada ning oma endist autoriteeti ei suudetudki enam taastada.
Tugeva keskvõimuga riigi kujunemine Prantsusmaal
 Aastal 843 jagati Frangi riik Verduni lepinguga kolmeks Karl suure pojapoegade vahel. Aastla 987 suri kuningas Louis V, kes oli viimane Karolingide suguvõsa esindaja, ilma et tal oleks olnud järglasi. Pärijate puudumisel tekitas riigis segadust, sest osa riigi juhtidest toetas Karolingide kõrvalharu esindajaid ja teised eelistasid kuningana Hugues Capet ´d. Võitlus kahe leeri vahel kestis aastaid, kui lõpuks sai troonile Hugues Capet. Kapetingidest kuningatel oli algul võimu uskumatult vähe, sest suurfeodaalide maavaldused ja võim ületasid kuninga oma tunduvalt. Kuninga katsed ennast maksma panna tekitasid feodaalidega tülisid ja olukorda muutis keeruliseks see, et Normandia kuulus Inglise kuningale, mis pingestas suhteid Inglismaaga. Siiski suudeti tänu tugevatele kuningatele taastada Prantsusmaa terviklikkus . Eriti tugevdas kuningavõimu Philippe II Auguste . Ta suutis endale alluvat territooriumi ehk kuninga domeeni kasvatada kolmekordseks. Osavate poliitiliste trikkidega ja relvajõudu kasutades murdis kuningas feodaalide võimu. Louis IX Püha valitsusajal kasvas kuningate lugupidamine veelgi. Ta tugevdas avalikku korda ja keelas kuninga domeenis feodaalide omavahelise tülide lahendamise duellil . Väljaspool duelli lubati sõjategevust alustada 40 päeva pärast sõja väljakuulutamist. Louis IX Püha lõi ka Pariisi parlamendi, mis oli kõrgeim kohtuorgan. Prantsusmaa areng jätkus Philippe IV Ilusa valitsemise aastatel. Ta oli väga ettearvamatu ja julge. Nt. Allutas ta paavsti ja põhjustas ka sellega Avignoni vangipõlve. Veel kutsus ta kokku 1302. Aastal kokku generaalstaadid ehk seisusliku esinduskogu, kes aitasid keskvõimu tugevdamisele. Veel hävitas ta Templiordu liikmed, saades endale nende varanduse ja suurendades riigikassat. Philippe IV sureb ilma järeltulijateta ning riigis läheb lahti võitlus trooni pärast, mis vallandab saja aastase sõja, mille käigus saab troonile Valois ´de dünastia. Saja aastane sõda oli prantslastele väga raske, sest neid tabas katkuepideemia ehk must surm. Samuti olid nad kaotamas Inglismaale . Kuna sõda nõudis kulutusi pandi linnakodanikele peale uusi makse. Selle tõttu puhkes 1358. Aastal Pariisis ülestõus, kus linnakodanikud haarasid võimu kogu linnas. Seda ülestõusu hakati kutsuma žakeriiks. Prantslaste seisukord sõjas inglastega oli täbar, kuid neid päästis Jeanne d´Arc, kelle juhtimisel suudeti võita saja aastane sõda. Kuigi Prantsusmaa võitis saja aastase sõja, oli maa laostunud ja hertsog Charles Südi võitles kuningas Louis XI vastu. Lõpuks suutis siiski kuningas tänu oma liitlastele Charles Südi võita ning ta sai hakata tegema Prantsusmaal palju uuendusi . Nt. anti maa eri piirkonnad kuningale ustavate ametnike valitseda . Prantsusmaa oli suutnud suurfeodaalid kukutada ja riigist oli saanud tugeva kuningavõimuga ehk tsentraliseeritud riigid.
Saja-aastane sõda
Saja-aastane sõda on sõdade ajajärk aastail 1337-1453, mil Inglismaa ja Prantsusmaa omavahel sõdisid. Võitlus käis Prantsuse kuningatroonipärast ja lahingud peeti põhiliselt Prantsusmaa pinnal. Inglise ja Prantsuse kuningakoda olid omavahel lähedastes sugulussidemetes. Peale Philippe IV Ilusa pojad surid tuli Prantsusmaal võimule Valois´de dünastia. Aga kuna Inglise kuningas oli Philippe IV Ilusa tütrpoeg, siis pidas ta ennast troonipärijaks. Sõda algas 1346. aastal, kui Inglise vägi randus Normandias. Tõelise rüütlina lasi Prantsuse kuningas inglastel valida sõjapidamise paik. Inglased valisid hoolega maastikku ja Crécy lahingus saigi prantslaste rüütlivägi lüüa. Kuigi inglasi oli kolm korda vähem, olid kohmakad rüütlid võimetud Inglise vibuküttide vastu. Crécy lahing on sõjakunsti ajaloos tähtis, sest see andis tunnistus, et rüütliväge on võimalik võita. Aus käsivõitlus oli kadumas . Samuti võeti kasutusele tulirelvad. Veel kaotasid prantslased 1356. aasta Poitiers lahingus, kus inglased võtsid Prantsuse kuninga vangi ja ta sai vabaks alles pärast tohutu lunaraha maksmist. 1360. Aastal sõlmiti rahu ja suur osa Prantsusmaast läks inglaste kätte. Lisaks sõjalistele raskustele levib 14. Sajandil üle Euroopa katk ehk must surm. Inglismaal ja Prantsusmaal toimusid käsitööliste ja talupoegade ülestõusud, sest tõsteti makse. Sisetülidest hoolimata suutsid prantslased valmistuda sõjaks ja üsna pea jäi inglastele vaid väike osa Prantsusmaast. Ometi langes mõne aja pärast ka Pariis inglaste kätte ja nad asusid piirama Orleans ´i linna. Prantslaste seisund oli täbar, kuid järsku ilmus õukonda tüdruk nimega Jeanne d´Arc, kes kuulutas, et jumal oli andnud talle ülesandeks päästa Prantsusmaa. Algul oldi umbusklikud tema vastu, kuid kui talle anti väeosa, suutis ta 1429. aastal saavutada palju hiilgavaid võite. Kuigi kangelane sattus inglaste kätte ja ta põletati, andis see Prantsusmaa vabaduseihale hoogu ja 1453. Aastaks olid inglased maalt välja aetud . Nende kätte jäi vaid Calais sadamalinn . Prantslased võitsid Saja-aastase sõja.
Riikide kujunemine Skandinaavias
IX-XI sajandil võimutsesid Skandinaavias viikingid. Samal ajal hakkasid seal kujunema riigid. XI sajandil võtsid enamik vastu ristiusu. Taani jõudis esimesena oma riigi moodustamiseni. Selle riigi geograafiline asend soodustas tihedat läbikäimist teiste riikindega. Sellest kujunes ka kõige võimsam riik Skandinaavias. Üks võimsamaid kuningaid Taanis oli Voldemar II Võitja, kes oli seotud ka eestlaste ristiusustamisega ja talle kuulusid maad Põhja-Eestis. Rootsi riigi kujunemine käis pidevas võimuvõitluses götalaste ja svealaste vahel. Rootsi riik ühendati XIII sajandil peale nende kahe hõimuliidu võitlust. Rootsi kuningas Erich Püha ristiusustas soomlased ja liitis Soome alad Rootsi riigiga. Norra ristiusustati kõige hiljem ja riik moodustati ka kõige hiljem. Läbi keskaja oli Norra Taani võimu all. Põhja-Euroopas oli XIV sajandiks kujunenud kolm arvestatavat poliitlist jõudu: Põhja-Saksa vürstiriigid, Skandinaavia riigid ja Hansa Liit. Taani kuninga lese Margarete juhtimisel sõlmiti 1397. aastal Taani, Norra ja Rootsi vahel Kalmari unioon. Ühenduses pidi riikidel olema ühine valitseja, kuid iga riik pidi säilitama oma õigused. Sõja korral tõotati üksteist aidata. Järgnevalt püüdis Taani Rootsile oma tahet peale suruma , aga see rootslastele ei meeldinud ja 1521. Aastal puhkes Rootsis taanlaste vastu ülestõus, mida juhtis noor aadlik Gustav Vasa . Võitlus oli edukas ja 1523. aastal sai Gustav Vasast Rootsi kuningas. Taanis, Rootsis ja Norras leidis reformatsioon kiiret vastukaja, sest Taani kuningas Christian nägi usu-uuenduses võimalust katoliku kirikust ja aadli mõju alt vabanemiseks. Paraku see ebaõnnestus ja alles Christian II mantlipärijal õnnestus luterlus peale suruda. 1536. aastal anti katoliiklusele Taanis lõplik hoop. Taanist sõlutunud Norras üritati samuti katoliku usku luterlusega asendada Christian II ajal, kuid lõplikult kehtestati see vägivalla abil alles XVI sajandil. Rootsis oli reformatsioonist kasu Gustav Vasale, kes seda ka soodustas. Tänu sellele sai ta 1527 . aastal hakata kirikuvarasid riigile võõrandama. Tänu sellele suurendati riigikassat. Gustav Vasa oli osav valitseja, kes suutis Rootsi riigi pankrotist päästa ja Hansa liidust välja rabeleda.
Venemaa mongolite võimu all
1125 . aastal pärast Vladimir Monomahhi surma jaguns Vana-Vene riik mitmeteistkümneks väiksemaks vürstiriigiks. Iga vürst pidas end oma valdustes peremeheks ja vürstiriikide vahel puudus üksmeel, mille tulemusena puhkesid sageli sõjad. Lisaks langes Venemaa rändrahvaste rüüsteretkefe alla. Varsti olid kaks vürstiriiki võimsamad kui teised: Vladimir-Suzdali vürstiriik ja Novgorodimaa. Vladimir-Suzdali vürstiriigis kuulus maa ja linnad vürstidele, kes olid hivitatud uusasukate saabumisest nende hõredalt asustatud maadele. Kuna Vladimir- Suzdali vürstiriigis linnad ei omanud piisavalt majanduslikku võimu, siis kujunes riigis pikapeale monarhistlik valitsemisviis. Vladimir-Suzdali vürstiriik tõusis eriti esile Vladimir Monomahhi poja Juri ajal, kes vallutas ka Kiievi ja Novgorodi .  Novgorod oli aga demokraatliku valitsemisviisiga. Kõrgeim võimukandja oli seal rahvakoosolek ehk veetše, kus otsused võeti vastu toetuskisa tugevuse põhjal. Seal valiti Novgorodi tähtsaim ametimees ehk possaadnik. Vürst oli valitav ja tema võim oli piiratud. Erandine terves Vana-Vene riigis valis veetše ka Novgorodi piiskopi, kellel oli tähtis roll ka ilmalikus elus. Mongolid olid Sise-Aasia steppide rändkarjakasvatajad. Nad jagunesid hõimudeks, mida juhtisid pealikud ehk khaanid. Lisaks olid ka ülikud ehk nojoonid. Hõimud sõdisid pidevalt, aga võimas väepealik Temutšin tõusis teiste seast esile ja allutas oma võimu alla palju hõime. 1206 . aastal nimetati ta Tšingis-khaaniks. Tema pojapoeg Batu- khaan otsustas vallutada kõik läänepoolsed maad ning 1237 . aastal vallutas ta Kirde-Venemaa. Paari aasta pärast vallutati ka Lõuna-Venemaa ja Kiiev . Vene vürstiriigid pidid hakkama mongolitele makse maksma ja jäid neist sõltuvaks. Venemaa kuulus Kuldhordi (mongolite riik) mõjusfääri. Vürstid pidid ise käima khaanide juures valitsemisõigust tõendavat ürikut hankima. 1252. aastal sai suurvürstiks Aleksander Jaroslavits. Tema ajal korraldati ka Venemaal rahvaloendus . Nii olidki mongolid Venemaa oma võimule allutanud.
Leedu suurvürstiriik
XII-XIII sajandi vahetuseks olid Leedu alal tekkinud eeldused riigi ühendamiseks, kui sai alguse rahva ühiskondlik kihistumine. Tekkisid päritava võimuga vürstiriigid. Leedu ajaloolise aja alguseks loetakse vürst Mindaugase tegevust, kes ühendas Leedu ala ühtseks riigiks ja tahtis ka Vene alade arvelt maad võita. Leedulased olid ristimata ja seda kasutasid ära Mindaugase vennapojad, kes lasknud end ristida , said liitlasteks kristlased. Mindaugas otsis abi Saksa ordu Liivimaa haru meistrilt. Ta lasi end 1151. aastal ristida, kuid üldist rahva ristimist veel ei toimunud. Mindaugas suri vandenõu ohvrina. Peale Mindaugase surma oli mõni aeg vägev võimuvõitlus, kui lõpuks sai 1316. aastal troonile Gediminas, kes laiendas Leedu piire kaugele üle rahva asuala. Veelgi suurema ulatuse sai Leedu Gediminase poja Algirdase valitsuse ajal. Leedu valdusse kuulusid paljud Vene alad. Leedu oli XIV sajandiks suurriik, kuid leedulased polnud võtnud vastu ristiusku ja see andis Saksa orduriigile õiguse neid rünnata. Oli ju ordurüütlite peamine ülesanne valeusuliste ja paganatega võidelda. Saksa orduga oli hädas ka Poola, kus oldi küll katoliiklased, kui sakslased tahtsid Poola arvelt oma valdusi laiendada. Tänu ühisele vaenlasele sõlmiti 1385. aastal Poola kuningannaJadwiga ja Leedu suurvürst Jogaila vahel ühinemise leping. Jogaila kohustus oma alamatega vastu võtma ristiusu. 1386. aastal peeti pulmad riikide valitsejate vahel. Sinna olid kutsutud ka Preisi orduriigi esindajad, kui nemad tõid Leetu laastava retke ja leedulased ristiti 1387 . Aastal viimase Euroopa rahvana. Otsustavaks jõukatsumiseks sai aga Grunwaldi lahing, kus Orduriik sattus ränga kaotuse tõttu suurde rahahätta. Ordu oli värvanud palju palgasõdureid, kes nõudsid nüüd tasu. Seda polnud neil aga kusagilt võtta. Tõsteti makse, kuid see suurendas pingeid linnade ja vasallidega. Lõpuks puhkes sõda, mis osutus Orduriigile hukatuslikuks. 1466. aastal pidi ordu tunnistama läänisõltuvust Poolast. Poola-Leedu unioonist sai rohkem kasu Poola. Suurvürst Vytautas taastas küll Aastal Leedu iseseisvuse ja temast sai Leedus armastatud valitseja. Siiski muutus Leedu üha enam Poolast sõltuvaks ja 1569. aastal liitus Leedu Poolaga ühtseks riigiks.
Tehnika areng keskaja lõpul
 XII-XV sajandil tulid Euroopas kasutusele mitmed senitundmatud tehnikasaavutused . Leiutati pealtvooluvesiratas, millele vesi langes ülalt alla. See pani liikuma rasked tõstukid, millega kaevandustes maaki maapinnale toimetati. Kui vesiratas ühendati sepalõõtsadega, võimaldas see sulatusahjus saavutada senisest kõrgemat temperatuuri. Nuud suudeti rauda täiesti vedelaks muuta ja seda vormi valada. Nii sai Euroopas alguse malmivalamine. Malm pakkus uusi võimalusi tööriistade ja relvade valmistamisel. XIV sajandil hakkasid eurooplased valmistama tulirelvi. Vanimate suurtükkide laskekaugus ja täpsus olid kehvad, kuid meistrite oskused täiustusid ja varsti lisandusid ka ühele mehele kandmiseks mõeldud püssid. Tulirelvade kasutuselevõtuga hakkas kasvama jalaväe osatähtsus ja ratsavägi koos rüütliseisusega hakkas tähtsust kaotama. Juba ristisõdade ajal võtsid itaalia meremehed kasutusele kolmnurkse ladina purje, millega sai purjetada ka vastutuult. XIV sajandil arendasid portugali meremehed välja kiire ja kerge laevatüübi – karavelli. Samuti hakkasid Euroopa meremehed kasutama hiinlaste avastatud kompassi. Varem oli laeva asukohta määratud tähtede järgi ja meremehed ei julgenud rannikust kaugele minna. Tänu kompassile hakati sõitma ka kaugemale ookeanile. Keskajal kirjutati Euroopas raamatuid põhiliselt käsitsi eriliselt töödeldud loomanahale – pärgamendile, kuid see oli kallis ja võttis palju aega. XIII sajandil hakkas Euroopas levima hiinlaste leiutatud paber, kuid raamatute kirjutamine oli siiani vaevaline. Olukord muutus, kui Johann Gutenberg leitus 1440. Aastal trükikunsti. See oli leiutatud varem Hiinas, kuid Gutenberg seda ei teadnud . Trükikunsti leiutamine suurendas raamatute hulka märkimisväärselt. Raamatud muutusid palju odavamaks ja kättesaadavamaks. Kõik see tegi võimalikuks hariduse ja teaduse senisest kiirema arengu.
Muutused majandusesja ühiskonnas keskaja lõpul
 Keskaja lõpul hakkas talupoegade olukord muutuma. Inglismaal ja Prantsusmaal pidasid paljud feodaalid otsatarbekaks nõuda talupoegadelt mõisateo asemel raharenti. Talupoeg ei pidanud tegema enam tööd mõisapõllul, vaid maksma raha. Talupoeg pidi oma majapidamissaadusi turul müüma ja tasuma sellega rendi. See oli mugavam feodaalile, sest ta ei pidanud enam talupoega sundima ja talupoegadel tekkis huvi rohkem toota ja raha koguda. Samuti said talupojad ennast ka pärisorjusest vabaks osta. Talupoeg, kes tasus nõutava summa, sai vabaks ja võis asuda elma , kuhu tahtis. Selline oli areng Lääne-Euroopas, kuid idas nõuti veelgi ulatuslikumalt talupoegadelt teotööd ja seal nad vabaks ei saanud. Keskaja lõpupoole hakkas osa kaupmehi hankima tulu käsitööst. Nad ostsid kokku lambavilla ja andsid selle talupoegadele, kes valmistasid villast lõnga ja lõngast riiet. Toodang kuulus aga kaupmehele, kes müüs selle kasudega maha. Ka talupoeg sai oma töö eest tasu. Osa talupoegi muutusid palgatöölisteks ja neist tekkisid palgatööl põhinevad käsitööettevõtted ehk manufaktuurid . Kõik see tõi kaasa muutuse keskajal kujunenud suhtumise rahasse. Itaalias ja Madalmaades ostsid kaupmehed villa ja müüsid oma valmis kaupa üle kogu Euroopa. See arenes ka edasi teistesse Euroopa maadesse. Keskaja lõpul hakkasid Madalmaade ja Itaalia kaupmehed Inglismaalt villa ostma. Lambakasvatus muutus tulusaks ja feodaalid ajasid talupojad maalt välja ning tekitasid karjamaad . Kuna need piirati tavaliselt taraga, hakati kõike seda nimetama tarastamiseks. Talupoegade elu muutus sellega väga raskeks, sest neil ei olnud kusagil töötada, kuid õnneks hakati rajama manufaktuure, kus sai kasutada töötuid talupoegi. Kaubanduse arenedes kogunes raha üksikute rikaste kätte. Need hakkasid raha välja laenama intressiga, mis tähendab, et tagasi tuli maksta märgatavalt rohkem raha, kui oli laenatud. Selliseid väljalaenajaid hakati nimetama pankuriteks. Edukad pankurid muutusid väga rikkaks Nad rajasid oma kontoreid üle kogu Euroopa ja laenasid raha ka kuningatele, keisritele ja paavstidele.
Türklaste riik ja selle kujunemine suurvõimuks Ida-Euroopas
 XI sajandil olid türklased ehk seldžukid vallutanud suure osa Väike-Aasiast. Peagi nende suurriik küll lagunes , kuid türgi elanikkond võttis vastu ristiusu ja jäi püsivalt Väike- Aasiasse elama. XIII sajandil kujunes sealsetel türklastel uus tugev riik, mille rajas Osman I ja tema järgi hakati riigi elanikke nimetama osmaniteks. Riigi valitsejat kutsuti aga sultaniks. Lühikese ajaga vallutasid osmanid endale terve Väike-Aasia. Edasi tungisid nad juna Balkani poolsaarele. Seal vallutati Kreeka, Bulgaaria ja rünnati tugevat Serbia riiki. Otsustav lahing nende vahel toimus 1389. Aastal, kui mõlema riigi valitsejad said surma. Siiski võitsid osmanid ja varsti oli kogu Balkani poolsaar nende võimu all. Nüüd oli Bütsantsi pealinn Konstantinopol piiratud igast küljest türklaste ja mõnekümne päevaga vallutati Konstantinopol. Konstantinopoli langemine tähistab Bütsantsi riigi lõppu. Bütsants oli olnud sajandeid ristiusu keskus ja linna langus oli kogu kristlikku Euroopa jaoks kurb sündmus. Türklased muutusid suureks ohuks kõigile Ida-Euroopa rahvastele. Lisaks Bütsantsile ja Balkani poolsaarele langesid osmanite kätte ka Armeenia, osa Mesopotaamiast, Süüria ja Egiptus . Veel vallutasid osmanid ka Ungari. Türgist oli saanud suurriik, mida teised riigid pidid kartma veel aastasadu .
Tugeva keskvõimuga riigi kujunemine Hispaanias
 711. aastal vallutasid araablased Hispaania, kus seni oli asunud lääne gootide riik. Araablased, kes tungisid Euroopasse võtsid üle ristiusu ja neid hakati nimetama maurideks. Nad rajasid Hispaaniasse lordola Kalifaadi, mis oli selle aja Euroopa kõige arenenum riik. Kristlastele jäi Hispaania põhjaosa, kust alustati ka araablastele kaotatud alade tagasivallutamist ehk reconquistat. Esimene võit saavutati 1262. aastal, kui vallutati Portugal ja sellest tekkis iseseisev riik. Reconquista käigus tugevnevad kaks Põhja-Hispaania väikeriiki: Kastiilia ja Aragoni riik, mille valitsejad Fernando ja Isabelle abielluvad. Seda loetakse Hispaania riig alguseks. Samal ajal hoogustub üle Euroopa inkvisitsioon, mis on eriti julm Hispaanias. 1492. aastal vallutati tagasi viimane mauride tugipunkt Granada , mis tähistab reconquista lõppu. Samal aastal avastatakse ka Ameerika. Reconquista lõppedes jäi suur osa Hispaania rüütlitest ehk hidalgodest tegevuseta. Kaubitsemine ja põlluharimine polnud nende arvates seisusekohane. Seetõttu suundus suurem osa hidalgodest avastusretkedele ja avastatud made vallutamisele. 1492. aastal avastas Kolumbus enda teadmata Ameerika ja pani aluse Hispaania hiigelvaldustele ehk koloniaalimpeeriumile. Kui 16. sajandil sai Hispaanias troonile Habsburgide dünastiasse kuuluv Carlos I, kes on tuntud ka kui hilisem keiser Karl V, siis liitusid Hispaaniaga ka teised Habsburgide valdused Euroopas ja Hispaaniast kujunes Euroopa võimsaim riik. Karl V võis uhkusega öelda, et tema riigis ei looju päike mitte kunagi.
Habsburgide võim ja valdused
Peale keiser Friedrich II surma 1250 . aastal vähenes Püha Rooma keisririigis keisrite võim ja tõusis paavstide tähtsus. Saksamaa killustus paljudeks vürstiriikideks. Riigi nimeks sai Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik, kus tähtsamad feodaalid valisid endi seast keisri. Keisril suurt võimu ei olnud, ta oli lihtsalt üks teiste hulgast. 15. sajandil sai traditsiooniks valida keiser Habsburgide suguvõsast. Habsburgid olid Austriast pärit Saksa vürstid ja neile kuulusid 16. sajandiks Austria, Madalmaad ja Hispaania, sest 1519. aastal valiti Carlos I Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi keisriks Karl V nime all. Sellest ajast peale muutus Hispaania Habsburgide kõige tähtsamaks valduseks. Habsburgide suurim vaenlane oli Prantsusmaa, sest mõlemad tahtsid saada ülemvõimu Euroopas. Tüli puhkes Itaalia pärast. Sõda kestis umbes 50 aastat ja toimus enamasti Itaalia pinnal. Tulemuseks oli Itaalia täielik häving: majandus kais alla, linnad laostusid ja kultuur hävines. Ühtset Itaaliat ei teki veel pikka aega ja see jääb Hispaania võimu alla. Kui Karl V oma valdustest loobus jagas ta oma valdused kaheks. Hispaania Habsburgid said endale Hispaania, Ameerika koloniaalvaldused, Itaalia ja Madalamaad. Austria Habsburgid said Austria, Saksa vürstiriigid ja Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi. Habsburgide riigist ei kujune mitte kunagi terviklikku riiki, sest nad muretsevad ainult oma valduste suurendamise pärast, mitte aga riigi terviklikkuse pärast.
Suured maadeavastused
 Aastasadu oli toodud Euroopasse idamaiseid tooteid. Indiast Euroopasse liikunud kaup käis läbi ka araablaste käest, kes tõstsid hinda. Euroopasse jõudes olid idamaade kaubad nii kallid, et neid said lubada endale vaid rikkamad inimesed. Kauplemine idamaadega oli tulus , kui oleks olnud veel tulusam, kui oleks saanud kaubelda otse indialastega. Esmalt asusid portugaallased ja hispaanlased otsima mereteed Indiasse. XV sajandi esimesel poolel valitses Portugalis prints Henrique meresõitja, kes organiseeris merereise piki Aafrika rannikut. 1488. aastal jõuti Aafrika lõunatippu ja see ristiti hea lootuse neemeks. Aasta pärast purjetas meremees Vasco de Gama mööda Aafrika rannikut läbi India ookeani Indiasse. Keskajal teati, et Maa on ümmargune ja nii arvas ka Itaaliast pärit meremees Christoph Kolumbus, kes esitas oma plaani Portugali kuningale, kuid neile plaan ei meeldinud. Siis pöördus Columbus Hispaani kuningakoja poole ja suutis kuninga lõpuks nõusse saada. 1492. aastal asutigi teele ja jõuti läbi käia Kanaari saared, San Salvador ja edasi jõuti ka Kuubale ja Haitile. Elu lõpuni arvas Kolumbus, et on avastastanud meretee Indiasse. Esimene eurooplane, kes sai aru, et tegu ei ole Aasiaga oli Amerigo Vespucci. Tema järgi nimetatigi manner Ameerikaks. Esimese ümbermaailmareisi sooritas aga hispaanlane Fernao de Magalhaes . 1519. aastal purjetas üle Atlandi ookeani ja purjetas mööda Lõuna-Ameerika rannikut lõunasse. Lõpuks ületas ta kitsa väina, mida kutsutakse tänapäeval tema nimeliselt. Magalhaes jõudis tundmatusse ookeani, kuid kuna ilm oli seal rahulik, nimetas meremees selle Vaikseks ookeaniks. Edasi jõudsid nad Okeaania saartele, kus suri Magalhaes kokkupõrkes pärismaalastega. Laevad jätkasid teed ja 1522. aastal jõudsid nad tagasi Hispaaniasse.
Koloniaalvallutuste algus
Maadeavastused laiendasid Eurooplaste maailmapilti, sest nüüd oli avastatud Uus Maailm ehk Ameerika. Kui selgus, et Ameerikas leidub kulda, hakkas üha rohkem rikkuseotsijaid ehk konkistadoore purjetama sinna. Lühikese ajaga olid eurooplased vallutanud Kesk- ja Lõuna- Ameerika. Kesk-Ameerikas saadi teada, et Mehhikos, kus asus asteekide riik, leidub palju kulda. Noor hispaania aadlik Hernam Cortes läkski vallutama. Jõudnud pealinnani võtsid asteegid aadliku viisakalt vastu ja palusid ta linna, sest arvasid ta olevat jumala. Hispaanlased, aga vangistasid asteekide kuninga ja hakkasid ise riiki juhtima . See põhjustas ülestõusu, tänu millele aetakse hispaanlased linnast välja. Siiski piiras Cortes oma väega linna ümber. Asteekidel ei jätkunud joogivett ja nad alistusid. Peagi jõudsid hispaanlasteni kuuldused, et lõuna pool asub rikas kullamaa, mida indiaanlased nimetavad Biruks. Seal paikneva inkade riigi vallutamise võttis ette Francisco Pizarro . Ta kutsus inkade valitseja külla, kuid võttis ta siis sõnamurdlikult vangi. Seejärel nõuti ta eest tohutu hulga kulda, mis ka kokku koguti, kuid hispaanlased hoopis tapsid valitseja. Nii oli varsti ka Peruu hispaanlaste võimu all.Veel levisid kuuldused Lõuna-Ameerikas asuvast hiiglslikust kullamaast Eldoradost, mille otsimise peale raiskasid eurooplased tulutult aastakümneid. Nii oli XVI sajandiks vallutatud hispaanlaste poolt Kesk- ja Lõuna-Ameerika. Ainult Brasiilia kuulus portugaallastele. Ameerikas tekkisid järjest uued eurooplaste asundused ehk kolooniad . Ameerika põlisasukate indiaanlaste elu läks aga järjest raskemaks, sest konkistadoorid suhtusid põlisrahvasse ja nende kultuuri vaenulikult . Paljud külad hävitati ja inimesi aeti koertega taga. Eurooplasi huvitas ainult kuld ja indiaanlasi pandi orjadena tööle. Indiaanlaste arv hakkas aga vähenema ja seetõttu hakati tooma neegerorje Aafrikast. Neegrid aeti leva trümmi ja kes sõidu üle ookeani üle elas see pandi orjana tööle. Maadeavastused mõjutasid oliliselt Euroopa kaubandust. Nüüd hakati kaupu üha enam mööda ookeane kohale vedama. Seetõttu tõusid esile sadamalinnad nagu Sevilla ja Lissabon . Rikkad Itaalia kaubalinnad hakkasid oma tähtsust kaotama. Koloniaalvallutuste tulemusena tuli Ameerikast Euroopasse tohutuid rikkusi. Kaupmehed tegelesid kulla vedamisega ja edasi müümisega, orjakaubandusega, või isegi mererööviga. Tohutute varandustega rajati uusi manufaktuure, mis suurendasid veelgi sissetulekuid. Samuti said eurooplastele tuntuks ka seni võõrad kultuurtaimed : kartul , tomat , mais ja kakao .
Martin Luther ja reformatsioon Saksamaal
Euroopas sajandeid valitsenud katoliku kirik oli XVI sajandiks kaotanud oma tähtsuse. Usuelu oli muutunud vaid välise vormi täitmiseks. Lokkas altkäemaks ja jumala maapealsed asemikud elasid luksuslikult nagu Itaalia väikevürstid. Samuti oli laialt levinud indulgentside müük. Katoliku usk ei pakkunud enam inimestele hingelist rahuldust. Kiriku pahede vastu hakkas võitlema Saksa preester Martin Luther, kes koostas dokumendi, milles vaidlustas katoliku kiriku ilmeksimatuse. Algatamaks avalikku vaidlust esitas ta oma seisukohad 1517. aastal 95. teesina. Tänu trükikunstile levisid teesid kiiresti üle Saksamaa ja leidsid tulist poolehoidu. Martin Lutheri õpetus keskendus kahele põhimõttele. Esiteks pidi inimene õndsaks saama vaid läbi usu, mitte kiriku kaudu. Teiseks kuulutas ta ainsaks usulise tõe allikaks pühakirja ehk piibli. Nende põhimõtete järgi olid preestrid peaaegu üleliigsed. Samuti kuulutas Luther ka tähtsusetuks kirikuisade endi kirjapandu. Veel kohustati inimest ise piiblit lugema. See andis tõuke rahvahariduse arenemisele ja piibli tõlkimisle eri keeltesse. Eeskujuks oli Luther ise, kes tõlkis piibli saksa keelde. Lutheri õpetus pööras elu Saksamaal lausa pea peale. Toimus Saksa talupoegade sõda ( 1524 -1526), kus Luther püüdis olla talupoegade ja vürstide vahel sobitajaks, kuid pööras siis otsustavalt ülestõusnutele selja. Saksamaa ühiskond jagunes usuküsimuses kahte leeri. Ühel pool olid uuendusi taotlevad protestandid ja teasel pool aga need, kes uuendustega kaasa ei läinud. Kokkuleppele jõuti alles 1555. aastal Augsburgi usurahuga. Selle järgi tagati mõlemale poolele võrdsed õigused. Alamate usu valiku määrajaks sai nende valitseja. Kehtima jäi põhimõte: kelle võim, selle usk.
Usupuhasatuse levik Euroopas
 Lutheri usupuhastusliikumine leidis elavat vastukaja kogu Euroopas. Tähtsaks usukeskuseks sai Saksamaa kõrval Šveits. Seal tegutses endine preester Ulrich Zwingli . Ta soovis, et pöördutaks tagasi algkristliku lihtsuse juurde. Kirikust viidi välja pühapildid ja jumalateenistus asendati piibli lugemisega. 1531 . aastal puhkes aga katoliiklaste ja reformitud kiriku pooldajate vahel sõda, kus sai surma ka Zwingli. Reformatsiooni jätkas Šveitsis Jean Calvin . Ta pärines Prantsusmaalt, kuid pidi tagakiusajate eest põgenema. Tema õpetust nimetati kalvinismiks. Tema õputuse aluseks oli jumalik ettemääratus. Calvini arvates pidid ühed inimesed õndsaks saama ja teised aga hukatusse minema. Calvin nõudis inimestelt lihtsaid eluviise ja töökust. Genfist sai Calvini eestvedamisel protestantide pealinn. Linnakodanike elu reeglistati ja nendest üleastujate saatus oli karm. Vaatamate karmidele elukorraldustele rajati ülikool ja korraldati vanade ja haigete eest hoolitsemine. Zwingli ja Calvini poolehoidjad ühinesid peagi ühtseks kirikuks. Nende õpetus levis üle kogu Euroopa. Šotimaal nimetasid selle kiriku liikmed end presbüterlasteks. Inglise kalvinistid nimetasid end puritaanideks ja prantsuse kalvinistid hugenottideks. Inglismaal oldi algul reformatsiooni vastu ja Henry VIII teenis isegi paavstilt usukaitsja tiitli , kui oli esinenud Lutherit hukkamõistva kõnega. Kui aga paavst keeldus kuninga järjekordset abielu lahutamast, kuulutas Henry VIII end 1534. aastal Inglise kiriku peaks. Nii tekkis anglikaani kirik. Kloostrite tegevus lõpetati ja 7000 nunna ja munka pidid lahkuma . Inglise usu-uuendus sai aga tõsise tagasilöögi Maria Tudori valiitsemisajal, kui ta püüdis taastada sidet paavsti ja katoliiklusega. Lõplikult võitis usupuhastuse Inglismaal Elisabeth I. Anglikaani kirikus jäid püsima paljud katoliku kiriku tavad. Samas peeti ainsaks usulise tõe allikaks piiblit.
Vastureformatsioon
Vastureformatsiooniks nimetati Roomakatoliku kiriku algatatud abinõusid kaotatud postsioonide tagasivõitmiseks. Katolikul kirikul tuli kriisist välja tulemiseks korrastada katoliku kiriku õpetuse sisu ja tuli katoliku kiriku võimu alla tuua reformatsiooniga kaotatud maad. XIII sajandil oli katoliku kirik loonud ketseritega võitlemiseks erilise juurdlusorgani – inkvisitsiooni. Nüüd käskis katoliku kirik inkvisitsioonil võidelda just reformatsiooni vastu. Tulemused olid katoliku kirikule positiivsed, sest mõne ajaga suudeti hävitada kõik teisitimõtlejad Itaalias. Seejärel otsustati hakata hävitama ketserlike tõekspidamisi sisaldavaid raamatuid. 1559 . aastal koostati keelatud raamatute nimekiri, kuhu kuulusid peale paavsti vastu suunatud teoste ka uusimad teaduslikud uurimused. Kõik kirjatööd, mis sellesse kanti , kuulusid hävitamisele. Heaks relvaks katolikul kirikul oli ka jesuiitide ordu ehk Jeesuse ühing, mille rajas hispaania aadlik Ignatius Loyola. Ordusse valiti ainult kõige ilusamaid, kõneosavamaid ja agaramaid mehi. Jesuiitide ordu rändas ringi ja võitles kõikjal reformatsiooni vastu. Veel pööras ordu palju tähelepanu haridusele, sest rajati koole . Ent sama oluline oli jesuiitide töö pihiisadena. Nad suutsid inimeste süükoormat kergendada ja võitsid niiviisi inimeste usalduse. Katoliku kirik asus end innukalt muutma, sest oli vaja muuta kirikukorraldust. Põhjalikud muutused tehti Trento kirikukogul aastail 1545- 1563 . Seal üritati ka lepitada reformeeritud ja katoliku kirikut, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Tänu jesuiitide ordule siiski paavstivõim tugevnes ja nad muutusid uuesti autoriteetsemaks.
Ususõjad Prantsusmaal
Peale Itaalia sõdasid sureb Henry II Valois. Temast jäi maha ta naine Katarina de Medici ja tema kolm poega : Francois II, Charles IX ja Henry III. Prantsusmaal kujuneb 3 mõjukat seltskonda, kes kõik tahavad troonile saada: kininganna ja tema pojad, Guise´de perekond, kellele kuulusid maad Põhja-Prantsusmaal ja Bourbonid, kellele kuulusid maad Lõuna-Prantsusmaal. Kodusõda algab 1562. Aastal Vassy veresaunaga, kui hertsog de Guise ründas hugenottide jumalateenistust. Olukorda püüti lepitada pulmadega, kui paari pandi Katarina di Medici tütar Margo ja Bourbon´i Henry. Pulmadeks kogunes Pariisi silmapaistvaid hugenotte, kuid tegelikult oli see hoopis vandenõu. 1572 . Aastal toimus Pariisis ja mujal Prantsusmaal rünnak hugenottide vastu, mille käigus hukati tuhandeid hugenotte. Pärtliöö sündmused vallandasid Valois´de vastase sõja ja Prantsusmaad ähvardas pooleks jagunemine. Kogu nende sündmuste taustal sureb Charles IX ja nüüd pretendeerivad troonile kolm Henry´d, mis on ajaloos tuntud ka kui kolme Henry sõjana. Sündmuste käigus saavad surma Henry de Guise ja Henry Valois ja järgi jäi vaid Bourbon´i Henry. Kuna Bourbon´i Henry on abielus Margo´ga on tal õigus taotleda Prantsuse troonile. Ta pidi muutma usku, et troonile pääseda ja ajaloos on ta tuntud, kui uue dünastia rajaja Henry IV Bourbon. Ususõjad lõppevad Prantsusmaal 1598 . aastal Nantes ´i ediktiga, mille käigus riigiusuks jääb katoliiklus , kui lubatud on ka protestantlus väljaspool Pariisi.
Madalmaade vabadusvõitlus Hispaania ülemvõimu vastu
Hispaanias jälitati reformatsiooni pooldajaid väga karmilt. Seal valitses katoliku kiriku tuline pooldaja Felipe II. Inkvisitsiooni kohus mõistis inimesi Hispaanias väga kergekäeliselt süüdi ja piisas tühisest kaebusest, kui inimene mõisteti surma. Felipe II käsul saadeti maalt välja juudid . Sama saatus tabas ka maure – ristiusulisi araabia päritolu elanikke. Hispaaniast pidid lahkuma sajad tuhanded elanikud. Madalmaades, mis kuulusid Hispaaniale, oli laialt levinud reformatsioon. Felipe II ei saanud sellega leppida ja seetõttu suleti madalmaade kaupmeestele ligipääs Hispaania asualade toorainele. Seetõttu läksid manufaktuurid pankrotti ja käsitöölised põgenesid Inglismaale. Rahulolematus tõusis ja seetõttu läkitati Hispaania asehalduri Margarete juurde saadik, kelle väljanägemine polnud kiita. Seepärast kutsuti neid kerjusteks ehk göösideks. Sellest polnud aga palju kasu. 1566 . Aastal algas ulatuslik pildirüüste ning katoliku kiriku varade hävitamine. Järgmisel aastal saabus Madalmaadesse hertsog Alba , kes oli Felipe II käsutäitja. Loodi „rahutuste nõukogu“, mida hakati ka kutsuma verenõukoguks. Nõukogu ohvriks langesid paljud ülestõusnud. Hispaanlastele hakkasid vastu göösid, kes jagunesid metsagöösideks ja meregöösideks. Neil kujunes koguni oma laevastik . Vabadusvõitlejad olid oma õiguste eest nõus isegi tammid hävitama. 1581. Aastal kuulutasid Madalmaade põhjaprovintsid Felipe II kukutatuks ning end Hispaaniast lahulöönuks. Felipe II sõdis aga vahetpidamata ja toetas võitlust protestantide vastu. Sõja kuulutas mees aga inglastele, põhjuseks oli katoliiklase Maria Stuarti hukkamine kuninganna Elisabeth I käsul. 1588. aastal purjetas hispaanlaste hiigelsuur laevastik „ Armaada “ Inglismaa poole. Nädal aega kestis lahingutegevus, kus väiksemate laevadega inglased sundisid Armaada purjetama mööda Inglise rannikut. Võidu tõi inglastele kavalus ja rünnakutaktika Inglise kanalis . Peale lahingut tõusis aga torm ja Hispaania laevastik hävines. Hispaania oli kaotanud võitluse katoliikliku ülemvõimu eest Euroopas.
Moskva vürstiriigi kujunemine tugeva keskvõimuga riigiks
XIV sajandil tõusis teiste vürstiriikide seast esile Moskva, kes suutis ühendada teised vürstiriigid võitluseks mongolite vastu. Nii toimuski 1380. aastal Kulikova lahing, kus Vene väed saavutavad võidu. See aga ei tähenda lõplikku vabanemist ja paari aasta pärast teevad mongolid Moskva maatasa. Uuesti hakkab Moskva tõusma Ivan III ajal, kes seadis eesmärgiks Vene alade ühendamise ja maa juurde võitmise. Ta suutiski allutada tolle aja Venemaa suurima linna Novgorodi. Peagi saavutas ta veel kaks olulist võitu. Aastal 1480 seisis tema vägi mitu kuud silmitsi mongolitega Ugra jõe kallastel. Lahingut ei söandanud kumbi pool alustada, kuid siis hakkasid mongolite seas levima haigused ja nad taandusid. „Ugral seismiseks“ nimetatud sündmuseks nimetatud sündmust loetaksegi mongolite ülemvõimu lõpuks Venemaal. Ivan III tegi kõik, et Moskva vürstiriigi tähtsust tõsta. Suurvürsti tiitli vahetas ta tsaari oma vastu ja ka usuelus taotles mees juhtpositsiooni. Kui Konstantinopol langes, hakati Venemaal levitama mõtet, et Moskvast saab kolmas maailmariik. Peale Vana-Rooma ja Bütsantsi langust pidi võtma Euroopa valitsemise üle Moskva. Samuti hoolitses Ivan III diplomaatiliste sidemete eest, abielludes Bütsantsi printsessiga. Veel kutsus valitseja Itaaliast kohale arhitektid, kes muutsid Moskva ilusamaks. Teine suur valitseja oli Ivan IV. Noor valitseja loobus bojaaride nõu kuulma võtmast ning moodustas erilise kogu, mille abil ta riiki juhtis. Samuti vallutas ta Volga äärsed khaaniriigid ja tahtis ka vallutada Baltimaid, et pääseda Euroopasse, kuid see ebaõnnestus. Abinõud, mida Ivan IV võimu suurendamiseks ette võttis olis äärmiselt julmad, mistöttu sai ta hüüdnimeks Julm. Tsaar jaotas maa kahte ossa: enda hiigelmõisaks ja maa, kus valitsesid bojaarid. Tegelikult oli terve riik tsaari võimu all ja riigi jagamine oli ettekäändeks, et tappa ebasoosingusse sattunuid alamaid. Ivan Julma valitsemise ajal riik laostus ja 1571. aastal tegid tatarlased Moskva maatasa.
Keskaja inimese maailmavaade ja ellusuhtumine
Keskajal ususti, et Jumal on kõik juba ammu paika pannud nii nagu tarvis ja selle muutmine tähendaks Jumala tahte vastu väljaastumist. Seetõttu hinnati kõike harjumuspärast ja vana, muutustesse suhtuti aga umbusuga ja sageli otse vaenulikult. Igal inimesel oli maailmas oma kindel, Jumalast seatud koht ja ülesanne. Kogu ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. (piletpunkt nr 6) Keskajal usuti, et maailmas käib pidev võitlus hea ja kurja vahel. Aga hea ja uri ei ole võrdsed jõud: headust kehastab kõikvõimas Jumal, kurjust aga saatan. Saatana nimi oli Lucifer . Ta oli endine ingel, kelle jumal oli sõnakuulmatuse pärast paradiisist minema kihutanud. Saatana päriskodu oli kusagil sügavas maapõues –põrgus. Saatanal usuti olevat ka palju käsilasi – deemoneid. Arvati, et ta värbab endale abilisi ka inimeste seast. Ennast saatana teenistusse andnud inimest peeti nõiaks. Usuti, et saatan üritab kõigest väest inimesi jumala ja headuse juurest eemale patuteele meelitada. Patt oli halb, Jumalale mittemeelepärane tegu. Iga inimene pidi seega valima hea ja kurja, Jumala ja saatana vahel. Patt võis tunduda meeldiva ja ahvatlevana, kuid pärast surma tuli selle eest rängalt tasuda. Keskajal peeti elust olulisemaks hauatagust elu. Vastavalt valikule hea ja kurja vahel, pidi inimese hing pärast surma sattuma kas taevasesse jumalariiki ehk paradiisi või põrgusse. Paradiisis ootasid ees kirjeldamatud naudingud, teises aga samavõrd kohutavad piinad . Taevariiki ja põrgupiinu peeti erinevalt maisest elust igaveseks. Neid, kes maises elus küll patustasid, kuid polnud end siiski täiesti kurjusele ära andnud, ootas ees puhastustuli . Seal tuli kannatada, kuni patud said lunastatud. Siis pääseti paradiisi. Keskajal oldi sügavalt usklikud. Vähesed kahtlesid surmajärgses elus. Ristiusu õpetuse järgi lasub kogu inimkonnal pärispatt, mis sai alguse sellest, et Aadam ja Eeva astusid paradiisiaias üle Jumala käsust. Jeesus küll lunastas patud ristil, kuid Jumala armust sai osa ainult katoliku kiriku kaudu. Kristliku kiriku liikmeks saadi ristimise kaudu. Vaimulkud laulatasid abielusid ja palvetasid ristirahva eest. Inimene, kes polnud ristitud või kes ei saanud surres viimset võidimist ei pääsenud paradiisi. Lisaks sellele tuli õigesti uskuda . Kirik oli peamine kultuuri kaitsja ja säilitaja. Vaimulikud olid pea ainukesed haritud inimesed. Kogu haridus jäeti kirku hooleks. Inimesed usaldasid kirikut ja pidasid vaimulikest lugu. Kirik oli keskajal ainus jõud, mis ühendas kõiki ristiusulisi Lääne-Euroopas. Kõik Lääne-Euroopa ristirahvad pidasid Rooma paavsti oma vaimulikuks peaks.
Murrang inimeste maailmapildis keskaja lõpul
Keskaja teisel poolele kujunes Põhja-Itaaliast Euroopa kõige arenenum piirkond. Sealsed linnad olid vabanenud Püha Rooma keisrite ülemvõimu alt ja saanud iseseisvateks linnriikideks. Neis edenes kaubandus ja käsitöö, tekkisid suured ning rikkad pangad , arenes rahamajandus . Vanad kaubalinnad Veneetsia ja Genova rikastusid tänu vahenduskaubandusele Vahemerel. Sealsed kaupmehed vedasid omalaevadel Idamaa kaupu araabia maadest ja Bütsantsist oma kodusdamasse, kust need maismaad mööda Saksamaale ja mujale Lääne-Euroopasse edasi toimetati. Veneetsial ja Genoval oli rohkesti kaubapunkte Vahemere idaosas ning nende võimule allusid ka mitmed Vahemere saared. Hoolitseti ka heade suhete eest Idamaade ja Bütsantsi valitsejatega. Sisemaal olid suuremad ja tähtsamad linnad Milano ja Firenze, kus kaubanduse kõrval mängis olulist rolli ka käsitöö, eriti riidetootmine. Selles osas olid Põhja-Itaalia linnad Euroopas kindlalt esimeste seas. Rahamajandus edenes kiiresti Firenzes, mis sai kuulsaks oma pankadega. Firenzes tegutses Medici pankurisuguvõsa, mis muutus keskaja lõpul rikkaimaks kogu Euroopas. Neilt laenasid nii paavstid kui ka valitsejad. Nad tõusid oma kodulinnas ainuvalitsejateks ja sõlmisid abielusid Euroopa kuningasuguvõsadega. Medicid olid ka kultuuri soosijad. Nende toetusel rajati paleesid, väljakuid ja ühiskondlikke hooneid. Firenzest sai Medicite ajal üks rikkamaid ja kaunimaid linnu Euroopas. Rikkad kodanikud, kes uskusid oma võimetesse ja olid harjunud ise läbi lööma, soovisid oma rikkusi ka teistele väidata. Sellised inimesed ei saanud enam leppida keskaegse ellusuhtumisega, mis pidas inimest jumala kõrval tühiseks. Varem tunti huvi hauataguse elu vastu, nüüd hoolitseti maise elu eest. Ideaaliks ei peetud enam maisest elust eraldunud inimest, kes pühendas kogu elu jumala teenimisele, vaid võimekat, edukat ja enesekindlat teoinimest. Maailmavaadet, mis seab esiplaanile inimese oma vooruste ja puudustega ning näeb maailma inimese vaatekohast nimetatakse humanismiks. Hiliskeskaegses Itaalias kujunenud ellusuhtumine ongi eelkõige humanistlik . Üha rohkem pandi rõhku haridusele ja inimese võimete arendamisele. Hakati huvituma tegelikust maailmast ja nüüd püüti eeskuju võtta antiikaja filosoofidest ja õpetlastest.
Keskaegne arhitektuur ja kujutav kunst
Kõige olulisemad keskaegsed ehitised olid kirikud. Need tehti eriti uhked ja suurejoonelised, et igaüks, kes sinna siseneb, tunnetaks Jumala kõikvõimsust ja tajuks tema lähedust. Kirikute seas olid omakorda kõige tähtsamad piiskopilikud peakirikud –toomkirikud ehk katedraalid. Kirikud jagunesid kaheks: gooti stiilis kirikuteks (teravkaar,saledamad sambad, avaramad aknad, tornid kõrgemad, skulptuuridega rikastatud, tekkis Prantsusmaal, eriti kuulsad on Reimsi katedraal ja Jumalaema Kirik Pariisis ) ning romaani stiilis kirikuteks ( ümarkaar, paksud müürid, kitsad aknad, raskepärane). Kirikute juures kasutati palju erinevaid nikerdusi, mis tõid esile kiriku uhkuse. Klaase hakati kaunistama vitraasidega. Kimäär on kirikutel olev mitmest loomast/linnust koosneva looma kujutis. Kogu keskaegne kunst oli seotud suurel määral kirikuga . Skulptuuridel kujutati enamasti Jeesust, neitsi Maarjat , piiblitegelasi ja pühakuid. Keskaja kunstnikud näitasid inimese tühisust jumala kõrval. Oluline polnud mitte see, kuidas üks või teine asi kunstnikule paistab, vaid see, kuidas asjad jumala seisukohast vaadates olema peaksid. Nii näiteks pidi Jumal või Jeesus olema pildil kõige suurem. Perspektiiv ei omanud mingit tähtsust. Lähemal ja kaugemal seisvaid asju üksteisest ei eristatud . Inimeste kujutamisel püüti tabada hinge.
LL
Islam ja Araabia kultuur
Ammustest aegadest alates on araablased elanud kõrbetega kaetud Araabia poolsaarel. Kuna seal ei ole võimalik tegeleda põllu harimisega, siis on neist suurem osa rändkarjakasvatajad ehk beduiinid . Jõukaim linn oli Meka , kus asus ka peamine usukeskus – Kaaba tempel. VII sajandil hakkas Meka kaupmees Muhamed kuulutama uut usku. Muhamed kinnitas, et on vaid jumal Allah , kellele kõik inimesed peavad kuuletuma. Muhamed ise oli rikas ja lugupeetud kaupmees, kes neljakümneaastaselt hakkas kuulma imelikke hääli. Ta jõudis veendumusele, et Jumal on ta saadikuks valinud ja ta pühendas oma elu usu levitamisele. Usu nimeks sai islam, mis tähendab kuuletumist. Uus usk oli sarnane ristiusuga, sest mõlemal oli üks Jumal: araablastel Allah ja kristlastel Jehoova . Ennast pidas Muhamed aga üheks prohvetiks, nagu varem olid seda olnud Mooses ja Jeesus. Kuid Muhamed ei olnud legenud ei piiblit ega ka juutide pühakirja, mistõttu sai ta naerualuseks. Teda hakati taga kiusama ja ta põgenes 622. aastal Mekast Medinasse. Seda aastat hakkasid islamiusulised pidama oma ajaarvamise alguseks. Mediinas kogunes Muhamedi ümber hulk poolehoidjaid ja mõne aja pärast oli prohvet küllalt tugev ja ta sai pöörduda tagasi Mekasse. Aastal 630 see toimuski ja ta sõitis vastupanu kohtamata Kaaba templisse, kust viskas ta välja vanade jumalate kujud ja muutis selle Allahi pühakojaks. Muhamedi Mekasse tagasipöördumist, loetakse Araabia riigi tekkeajaks. Muhamedist sai ühtlasi Araabia riigi valitseja ja islam levis kõigi araablaste seas. Koraan on islami usuliste pühakiri ja see õpetab inimesi, et pääseda pärast surma paradiisi. Need olid 5 põhikohustust ehk 5 sammast. 1. tuli tunnistada, e pole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet. 2. pidi moslem viis korda päevas palvetama. 3. moslemitel tuli ka ühe kuu vältel paastuda ja süüa võis vaid öösiti. 4. Rikkad pidid jagama vaestele annetusi. 5. Moslem pidi korra elus käima palverännakul Mekas.
Keskaegne haridus ja teadus
Keskaegse inimese meelest oli kõige tähtsam maailmas Jumal. Loodust peeti oluliseks kui Jumala loomingut. Tähtsaimad teadmised Jumalast saadi piiblist. Samal ajal olid väga au sees ka muistsete kreeka ja rooma õpetlaste kirjatööd, mid uuriti üsna põhjalikult. Seega põhines keskaegne haridus eelkõige piibli tarkusel. Kooliharidus oli põhiliselt seotud vaimulikega, sest peamiselt olid kloostri- ja kirikukoolid. Nende eesmärk oli ette valmistada harituid vaimulikke. Enamik talupoegi oli kirjaoskamatud ja ka harituid feodaale oli üpris vähe. Kogu õpetus toimus ladina keeles, sest seda oskasid kõik haritud inimesed Euroopas. Õpetus ise jagunes seitsmeks vabaks kunstiks. Need olid grammatika, retoorika (kõnekunst), dialektika ( vaidluskunst ), geomeetria, aritmeetika, astronoomia ja muusika . Kui Lääne-Euroopas tekkisid linnad, loodi seal linnakoolid Aja jooksul kasvas vajadus haritud inimeste järgi, sest kirik vajas haritud õpetlasi, kes suudaks kaitsta ketserite eest. See sundis linnakoole oma õpetust täiustama ja kujunesid ülikoolid. Esimeseks ülikooliks peetakse 1119. aastal rajatud Bologna ülikooli. Keskaegne ülikool oli oma ehituse poolest nagu tsunft. Õppejõud – doktor –oli meistri osas. Temast allpool olid bakalaureused –vanemad õpilased, kes võisid juba ise nooremaid õpetada. Nemad olid sellide rollis ja nooremad õpilased moodustasid õpipoisid. Ülikooli juhtis rektor. Keskaegses ülikoolis oli neli teaduskonda. Kunstide teaduskonnas õpetati seitset vabat kunsti. Kui need selged olid, võis jätkata õpinguid õigus-,arsti- või usuteaduskonnas. Loengud ehk dispuudid oli ladina keelsed ja seal loeti ette raamatut ja üliõpilased kirjutasid selle üles. Hiljem arutasid nad probleemide üle. Ülikooli astusid tavaliselt 14-15 aastased põisid, kes pidid oskama ladina keelt. Õppeaeg oli koolis tavaliselt 8 aastat. Keskaegset filosoofiat kutsutakse tavaliselt skolastikaks. Seal oli eesmärgiks õppida võimalikult hästi Jumalat tundma. Nad uurisid hoolega piiblit ja ka näiteks Aristotelese teoseid. Lisaks skolastikale tegeldi astroloogia ehk tähtede järgi ennustamisega. Tähtis teadusharu oli ka alkeemia , kus prooviti valmistada tarkade kivi, mis pidi suutma muuta teisi aineid kullaks. Arstiteadust piiras keeld lahata laipu. Nii ei saanud arstid inimese keha korralikult tundma õppida.