Keskaeg, usk (0)

      Keskaeg
 
 
Germaani riigid
Germaani hõimud (tänapäeva sakslaste, inglaste hollandlaste ja Skandinaavia rahvaste esivanemad ) elasid Euroopa kesk- ja põhjaosas. Nad olid üsna sõjakas rahvas ja Roomlaste ning germaanlaste suhted ei olnud just kõige paremad, kuna nad pidasid omavahel pideval sõdu. Nende vahel käis ka pidev kaubavahetus. Roomlased hakkasid üha enam palkama oma sõjaväkke germaanlasi ja nende sõjavägi koosneski enamuselt barbaritest. 4. sajandi lõpupoolel tulid Aasiast Euroopasse sõjakad hunnid. Germaani rahvad hakkasid selle tagajärjel liikuma Rooma sisealadele. Germaanlastel õnnestus viimane Rooma keiser kukutada ja tekkisid germaanlaste riigid.
Peale Germaani riikide teket haaras riiki tsivilisatsiooni ja kultuuri langus.
Frangid olid üks germaani hõimudest. Nende kuningaks sai noor ja võimukas Chlodovech , kes ühendas kõik frangid oma võimu alla ja tekkis Frangi riik. Tema juhtimisel vallutasid frangid roomlaste alad Gallias ja liitsid selle oma võimule. Kuningas Chlodovech otsustas vastu võtta ka ristiusu ja selle ilma muutusteta. See oli tark samm ja nüüd said rooma vaimulikest kuninga kindlad liitlased.
Ristiusu kirik varasel keskajal
Enamus Rooma keisririigi elanikke oli vastu võtnud ristiusu. Katoliku kirik ühendas kristlasi. Kirikul oli suur tähtsus, sest kirik hoolitses vaeste eest, korraldas kooliharidust ja mõistis isegi kohut. Roomlased hakkasid häda korral abi paluma kirikult, mitte keisrilt. Paavsti võim oli väga tugev eriti paavst Gregorius 1. ajal. Mitmed kristlased läksid erakutena elama kloostritesse, et pühendada oma elu jumalale . Neid nimetati munkadeks ja nunnadeks.  Munk Püha Benedictus rajas Monte Cassino kloostri ning kirjutas selle kohta kloostrielu reeglid. Nendes oli ära märgitud, et kloostrit juhib abt, kellele mungad peavad kuuletuma .
Ristiusk oli rohkem levinud linnades, kui maal. Misjonärid, olid ristiusu levitajad , kes levitasid ristusku. Nad püüdsid sulada paganatega ja siis neile ristiusku peale suruda. Nende töö tulemusena hakkas ristiusk vaikselt levima. Esimesena pääses ristiusk võidule Iirimaal . Seal levitas ristiusku Püha Patrick , kellel õnnestus see väga edukalt.
Karl Suure keisririik
Peale Chlodovechi surma jagati riik ära tema poegade vahel. Kuid pojad läksid omavahel tülli ja ei suutnud riigis korda hoida. Nende vahel puhkesid kodusõjad ja nende autoriteet hakkas alla käima. Kuningate asemele tõusid majordoomused, kelle kätte jäi ka valitsemine. Samal ajal aga olid Rooma paavstid hädas langobardi kuningatega. Paavstid kutsusid appi Bütsantsi keisreid, kuid need ei suutnud langobardide vastu kaitset pakkuda. Seetõttu pöördus Rooma paavst Frangi majordoomuste poole. Selleks aga pidi andma paavst majordoomusele kuninga tiitli . Sellajal oli üks majordoomuseid Pippin , kes kuulutati ka kuningaks. Ta võitis langobarde ja andis vallutatud ala Rooma paavstile valitseda . Nii tekkis Itaalia keskosas kirikuriik kus paavstile kuulus kiriku võimu kõrval ka ilmalik võim. Frangi valitsejate ja Rooma paavsti vahelised head suhted püsisid ka kaua pärast Pippini surma.
Peale Pippini surma sai kuningaks tema poeg Karl Suur. Ta oli edukas vallutaja, kellel õnnestus oma võimule allutada Itaalia (põhjaosa) ja peale pikka võitlust ka üks germaani hõime- saksid , mis suudeti ka ristiusustada. Aastal 800 tuli Karl Suur Rooma paavsti kutsel Rooma ja seal trooniti ta keisriks. Seda aastat loetakse ka Rooma keisrivõimu taastamiseks.
Tema valitsusajal valitses kord. Keiser reisis mööda maad ringi ja korraldas riigiasju. Kindlat pealinna riigil polnud, kuid üks meelispaik oli keisril Aachen. Karl pidas lugu ka kultuurist ja kutsus oma õukonda kõige kuulsamaid õpetlasi üle kogu Lääne-Euroopa. Ta rajas Aachenisse kooli frangi ülikute poegadele. Karl Suur oli vara keskaja paremaid valitsejaid ja järgnevatele põlvedele jättis ta unustamatu mulje.
Feodaalkord. Feodaalne killustatus.
Frangi riigi valitsejad vajasid tugevat ratsaväge. Aga ratsamehe varustus oli kallis ja pealegi polnud talupoegadel põlluharimise kõrvalt aega väeteenistusse tulla. Seepärast hakkasid Frangi valitsejad jagama kaaskondlastele maid koos seal elavate talupoegadele. Maa saanu pidi endale soetama ratsaväelase varustuse ja ilmuma väeteenistusse. Maatükk, mis anti sõjamehele ja mille eest tuli hoolt kanda, kandis nimetust feood ehk lään. Maatüki saaja oli feodaal ehk läänimees ja feodaalid , kes said valitsejalt maad, olid valitseja vasallid . Valitseja oli aga nende isand ehk senjöör. Feodaalid olid elukutselised sõjamehed, kelle maad harisid talupojad. Seda nimetatakse feodalismiks. Kui senjöörid läänistasid vasallidele suuri maatükke küladega, siis nimetati vasalle suurfeodaalideks. Enamasti olid nendeks hertsogid või krahvid. Suurfeodaalid pidid isanda ette ilmuma suurte sõjasalkadega. Selleks läänistasid nad oma maad väiksematele feodaalidele, kes pidid selle eest oma sõjasalkadega suurfeodaali teenistusse tulema . Seega olid väikefeodaalid suurfeodaalide vasallid ja suurfeodaalid väikefeodaalide senjöörid. Väikefeodaalid läänistasid oma maad aga veel väikerüütlitele. Nemad olid kõige alama astme feodaalid. Nii tekkis feodaalne hierarhia , kus kõige kõrgemal on valitseja ja kõige madalamal väikerüütel.
Karl Suure valitsemise ajal olid feodaalid üsna kuulekad, kuid pärast Karl Suure surma hakkasid võimust võtma suurfeodaalid ja sageli oli neid peaaegu võimatu kuuletuma sundida . Selle tõttu ei suudetud enam ühtsust säilitada ja puhkesid ka kodusõjad perekonnaliikmete vahel. 843. aastal sõlmisid Karl Suure pojapojad lepingu, millega jagasid keisririigi kolmeks. Ida-Frangi riigiks, Lääne-Frangi riigiks ja Lõuna-Frangi riigiks. Ida-Frangi riigist kujunes Saksa kuningriik ja Lääne-Frangi riigist kujunes Prantsuse kuningriik. Lõuna-Frangi riik aga lagunes .
Peale Frangi riigi lagunemist hakkasid võimust võtma feodaalid. Nad pidasid ennast võrdväärseteks Karl Suure järeltulijatega ja püüdsid koguni kuningatrooni. Selle tulemusena puhkesid kodusõjad, milles võitlesid küll feodaalid, kuid kannatasid talupojad.
Põlluharimine ja talupojad
Keskajal jagunes ühiskond kolmeks: Vaimulikud pidid kõikide eest palvetama, feodaalide ülesanne oli kõiki kaitsta ja talupojad pidid kõiki ülal pidama . Keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus . Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Erinevalt orjast müüdi neid koos maa ja perega . Talupojad pidid kandma koormisi. Nendeks olid näiteks mõisategu ja loonusrent.
Talupojad elasid väikestes külades, kus majad paiknesid tihedalt koos. Majad olid üheruumilised, muldpõranda ning õlgkatusega. Põlluharimisel olid levinud aletegemine ja kaheviljasüsteem. Talupojad ei nurisenud oma saatuse üle ja olid rahul sellega, mis neile antud oli.
Feodaalide elu
Kõik feodaalid moodustasid rüütliseisuse. Seisustelt olid nad kõik võrdsed, muidugi oli suurfeodaalidel rohkem võimu, kui väikerüütlitel. Feodaalid elasid linnustes . Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Algul ehitati neid puust, kuid hiljem hakati ehitama kivilinnuseid. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- Torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega, allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav , milles voolas vesi ja üle selle tõstesild. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses.
Rüütel sõdis ratsa . Rüütli peamised relvad olid oda ja kahe teraga mõõk. Kaitseks oli rüütlil käes kilp, peas rauast kiiver soomusrüü. Kuigi rüütlit kartsid paljud ja ta oli hästi välja õpetatud, oli ta oma raske relvastuse tõttu küllaltki kohmakas.
Rüütliväed olid tavaliselt väikesed. Nad liikusid lahinguväljal algul aeglaselt ning mida ligemale vaenlasele, seda kiiremaks muutus galopp . Kui vaenlasega kokku põrgati, leidis igaüks omale vastase, keda püüdis hobuse seljast maha lükata. Vastast, keda võideti, ei olnud kombeks tappa, vaid tema eest nõuti lunaraha .
Vabal ajal tegelesid feodaalid jahipidamise ja rüütliturniiridega. Need nägid välja sellised, et võistlejad kappasid üksteisele vastu ja püüdsid üksteist sadulast maha paisata. Neid eraldas vaid madal barjäär ja nad kasutasid tömbi otsaga odasid. Võitja sai tasuks teise rüütli varustuse.
Viikingite retked
8. sajandil hakkasid Euroopa lõunarannikut laastama araablased ehk saratseenid . Nende valduses oli Põhja-Aafrika ja ka Vahemere saared. Nad olid sõjakad ja korraldasid laevadel palju röövretki. 9. sajandi algul tungisid Aasiast Doonau äärsetesse maadesse ungarlased, kes korraldasid röövretki lääne poole. Nad olid osavad vibukütid ja kiired ratsanikud. Ning pikka aega suutsid nad tegutseda karistamatult.
Skandinaaviamaadest pärit sõdalased, keda lääneeurooplased nimetasid normannideks, Ise nimetasid nad endid aga viikingiteks. Nad ründasid enam kui kahesaja aasta jooksul Lääne-Euroopa maid.
Enamik skandinaavlasi olid vabad inimesed. Tähtsamaid asju otsustasid vabad taluperemehed ehk bondid suurtel koosolekutel tingidel. Konungid kerkisid üles lihtbondide seast.
Viikingid austasid ka jumalaid. Tähtsam neist oli Odin . Thor oli viikingite piksejumal. Et jumalad oleks heatahtlikud, toodi neile ohvreid. Usuti , et peale surma pääseb langenud sõdalane Valhallasse. Valhalla olevat eriline paik, kuhu pääsevad ainult sõjas langenud sõdalased, loomulikku surma surnud inimesi ootas aga pime surnuteriik, kus on nälh ja kurbus . Valhallas aga pidutseti ja võideldi vaheldumisi .
Kuna skandinaavia loodus oli karm ja maastik kaljune, ei olnud seal võimalik põldu harida. Skandinaavia maid ümbritses meri ja viikingid olid head meresõitjad. Nende laevad olid väikesed, kuid kiired ja madalad. Seetõttu said nad ka mööda jõgesid sisemaale tungida . Puri oli tavaliselt triibulise mustriga. Laeva otsas oli lohepea, mis ajas vaenlasele juba kaugelt hirmu nahka.
Viikingid olid ka osavad kaupmehed ja röövitud kauba suutsid nad maha müüd. Nad ei säästnud ka kirikuid ega kloostreid.
Kõige enam kannatasid viikingite röövretkede all Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Iirimaa. 9. sajandil vallutasid viikingid suure osa Inglismaalt ja asusid sinna ka elama. Prantsusmaal üritasid nad vallutada Pariisi. Prantsusmaa kuningas andis 10. sajandi algul ühele viikingi pealikule lääniks Normandia poolsaare Põhja-Prantsusmaal.
Ida pool jõudsid viikingid läbi Venemaa Mustale ja Kaspia merele , kus nad tegelesid peamiselt kauplemisega. Slaavlased nimetasid viikingeid Varjaagideks. Viikingid purjetasid edasi Bütsantsi ja üritasid vallutada Konstantinoopolit. Bütsantsi keisrid aga sõlmisid viikingitega sõbralikud suhted ja hakkasid neid sõduritena oma teenistusse värbama.
9. sajandil jõudsid esimesed viikingid mööda Atlandi ookeanit purjetades Islandi saarele . Paljud viikingid läksid sinna elama, kuna saar oli elamiseks igati sobiv. Viiking Erik Punane purjetas järgmisel sajandil läände ja avastas Gröönimaa. Ka sinna asuti elama. Eriku poeg Leif purjetas veelgi edasi ja umbes aastal 1000 jõudis ta Põhja- Ameerikasse. Nad jäid sinna talvituma ja vahetasid indiaanlastega kaupu, kuid omavahelised tülid sundisid viikingeid siiski tagasi pöörduma.
Bütsants ja slaavlased
Lääne-Rooma oli lagunenud, kuid Ida-Rooma jäi püsima. Selle pealinnaks sai Konstantinoopol , varasema nimega Byzantion. Selle järgi hakatigi nimetama Ida- Roomat Bütsantiks. Enamus riigis elavatest elanikest olid kreeklased ja rahvuskeeleks sai kreeka keel. Konstantinoopol oli väga jõukas linn ja käsitöö ning kaubandus olid seal kõrgel tasemel. Vabu talupoegi oli Bütsantsis rohkem, kui Ida-Roomas. Talupoegadelt koguti iga aastast maksu ja kaupmeestelt sadamates tolli. Nii kogunes keisritele suur summa raha, mille eest nad said palgata sõdureid ja ehitada kindluseid riigi piiridele.
Keiser Justinianus saatis oma väed esmalt Põhja-Aafrikasse, mille ta suutis vallutada. Edasi proovis ta vallutada Itaaliat, kuid see võitlus osutus väga raskeks aga ikkagi suutis Justinianus Itaalia endale vallutada.
Keiser Justinianus rajas Konstantinoopolisse Hagia Sophia katedraali, mis oli väga võimas ja mida seestpoolt kaunistasid mosaiigid . Veel lasi keiser koostada seaduste kogu nimega   “Tsiviilõiguste kogu“.
6. sajandi teisel poolel tungisid Balkani poolsaarele lõunaslaavlase, kuid Bütsantsil õnnestus nende pealetung peatada. Suur osa slaavlastest elas Balkani poolsaarel ja slaavlased sulasid ruttu põlisrahvaga kokku.
Samal ajal slaavlaste sissetungiga kaotas Bütsants langobardidele Itaalia.
Araablased ründasid Bütsantsi ida poolt. 7. sajandil hakkasid nad vallutama Bütsantsi, Süüria, Egiptus ja Palestiina langesid kiiresti nende võimu alla. Väike-Aasiat neil aga vallutada ei suudetud. Mitmel korral ründasid nad ka Konstantinoopolit, kuid need tõrjuti tagasi.
Keskaegne Bütsants
Peale vaenlase sissetungi jäi Bütsants palju väiksemaks, aga seda kergem oli Bütsantsi ka valitseda. Hakati tugevdama sõjaväge. Sõduritele jagati maad, kus nad said elada ja mida nad pidid harima. Vastu pidid sõdurid sõja ajal riiki kaitsma. Nii säästeti rohkem raha. Ka linnad hakkasid peagi taastuma ja käsitöö oli suures hinnas.
Bütsantsi keisrid valitsesid riiki piiramatu võimuga ja pidasid end väga tähtsateks. Keisril olid ka asevalitsejad palgatud , kes juhtisid sõjaväge. Aeg-ajal muutusid asevalitsejad iseseisvamateks ja keisril oli raske neid oma võimu all hoida.
Bütsantsi kirikut juhtis keisrile alluv Konstantinoopoli patriarh, kes pidi keisri otsuseid ellu viima.
10. sajandil oli Bütsants juba piisavalt tugevnenud, et hakata tagasi vallutama kaotsiläinud maid. Esimesena võideti araablastelt tagasi Vahemere saared ja seega saadi ka laevastik taas kontrolli alla. Järgmiseks vallutati tagasi Süüria, Armeenia ja ka Itaalia lõunaosa. Bulgaariat neil nii lihtsalt vallutada ei õnnestunud. Bulgaarlased olid Doonau kallastele tunginud ja sealsed slaavi rahvad oma võimule allutanud. Peagi sulasid bulgaarlased slaavlastega ja võtsid Bütsantsilt üle ka ristiusu. Sellegipoolest ohustasid bulgaarlased Bütsantsi. Sõjad kahe riigi vahel olid kestnud juba pikemat aega, kui Bütsantsi keiser Basileios 2. bulgaarlastest võitu sai. Nüüd oli ka Bulgaaria Bütsantsi võimu all.
Peale Basileiost hakkas Bütsants taas nõrgenema. Talupojad laostusid ja ei suutnud enam sõjaväes teenida. Tänu sellele nõrgenes Bütsantsi sõjaline võimsus ja ülikute vahel puhkesid tülid.
Nüüd ründasid Bütsantsi sõjakad türklased, kes tulid Aasia steppidest ja olid oma võimule allutanud juba Mesopotaamia ja Iraani . 1071. aastal vallutasid türklased suure osa Väike-Aasiast ja nii jäi Bütsantsile ainult Konstantinoopoli ümbrus ja Balkani poolsaar. Sellegipoolest püsis Bütsantsi riik veel üle 3 ja poole sajandi.
Bütsants oli kultuurselt haritud maa. Seal oli palju õpetlasi ja haritlasi, kes tegelesid kreeka filosoofide teoste uurimistega. Keisrid koondasid oma õukonda kõrgeid õpetlasi ja sageli tõusid viimased ka riigiametisse. Üks neist õpetlastest oli Photius , kes tõusis õpetlasest patriarhiks. Tema levitas ristusku bulgaarlaste seas. Michael Psellos oli üks silmapaistev filosoof , kes uuris Platoni teoseid ja juhtis ka riigiasju.
Kirikud olid kuplitega ja seest olid need kaunistatud mosaiikidega. Palju maaliti ka ikoone, millel kujutati samuti pühapilte.
Idaslaavlased ja Vana-Vene riik
Slaavlased elasid algselt Doonau ja Visla jõe vahel. 6. sajandiks tunti juba 3 hõimu, kelleks olid: veneedid , sklaviinid ja antid. Neid hõime peetakse slaavlaste eelkäijateks. Slaavi hõimud olid väga sõjakad. Sklaviinid ja antid sõdisid Bütsantslastega.
Idaslaavlased asusid suurte jõgede äärde, mida mööda liikusid Läänemerelt Mustale merele. See oli ka kaubatee, mida mööda liikusid ka viikingid. Slaavlased kutsusid viikingeid varjaagideks. Idaslaavlased jäid jõgede äärde elama, sest nad tahtsid tegeleda ka kauplemisega ja sellega elatist teenida. Nii tekkisid veeäärsed linnad.
Saavalased ei saanud oma riigi valitsemisega just kõige paremini hakkama, kuna hõimud ja vürstid pidevalt omavahel kaklesid. Sellepärast otsustati kutsuda riigile valitseja võõrsilt. 862. aastal tuli kohale viikingite pealik Rjurik ja asus elama Novgorodi . 882.aastal vallutas Oleg, Rjuriki kaaskondlane Kiievi ja kuulutas end suurvürstiks.
Kiievi vürstidel oli tugev sõjavägi, kus teenisid ka viikingid. Seda nimetati družiinaks. Iga aasta novembris tehti ringsõit ühe alluva juurest teise juurde ja lasti niimoodi end terve talve piirkondade elanikel üleval pidada. Kiievisse jõuti tagasi alles aprillis . Samas pidid vürstid ka riiki kaitsma sõjakate rändrahvaste eest, kes tungisid aeg-ajalt Lõuna-Vene aladele . Slaavlasi aga huvitas Bütsants, mida nad üritasid korduvalt oma võimu alla saada. See neil ei õnnestunud, aga ometigi said nad teatud soodustusi Konstantinoopolis kauplemiseks.
988. aastal võttis Kiievi suurvürst Vladimir vastu õigeusu. Kirik oli Venemaal tugev. Võeti kasutusele slaavi tähestik ehk kirillitsa .
1030. aastal tuli Jaroslav Tark-vene vürst Kagu-Eestisse ja vallutas Tartu. Tema algatusel loodi ka esimene kirjalike õigusnormide kogu ehk „Vene õigus“ Pärast Targa surma valitsesid Venemaad tema pojad, kuid peagi puhkesid nende vahel kodusõjad ja Vana-Vene riik jagunes väikesteks vürstiriikideks.
Araablased
Araablased elasid Araabia poolsaarel, mis oli täis kõrbeid. Kuna kõrbes põldu harida ei ole võimalik, siis tegelesid nad rändkarjakasvatusega, liikudes kariloomadega paremaid karjamaid otsides pidevalt ringi. Kaameleid kasutati nii sõiduvahenditena ja tema karvadest valmistati rõivaid.
Poolsaare lõunaosas leidub ka selliseid paiku, kus on taimi ja on võimalik tegeleda põlluharimisega. Sellised paigad asuvad Jeemenis. Siin tegeleti ka kauplemisega ja üldse oli Jeemen üks arenenumaid piirkondi Araabias. Siiski oli jõukaid kaubalinnu ka põhja osas. Üks neist oli Meka . Mekas asus araablaste püha ehitis ja usukeskus- Kaaba tempel. Selles asus must kivi, mis oli kõikidest kõige püham ja millele käisid palverändurid austust avaldamas.
7. sajandil hakkas üks Meka kaupmees Muhamed kuulutama uut usku, islami usku. Ta rääkis, et on olemas vaid üks jumal Allah , kellele kõik peavad kuuletuma. Muhamed pidas ennast jumala prohvetiks ja rääkis, et tema ülesanne on inimestele tõelist usku kuulutada. Kaupmehed ja Kaaba templi preestrid suhtusid sellesse vaenulikult , sest nad kartsid, et kui inimesed pööravad uude usku, ei tulda enam Mekasse palverännakutele ja kaupmeeste tulu jääb saamata. Selle tagajärjel hakati Muhamedi taga kiusama ja ta põgenes 622. aastal Mediinasse.
Muhamedi juttu hakati aga kirja panema ja valmis püha raamat- koraan . Selles raamatus oli kirjas 5 käsku:

Allah on ainujumal.

5x päevas peab näoga Meka poole palvetama.

1 kuu aastas peab paastuma.

1x elus peab käima Mekas palvetamas.

25% varast annetama vaestele.
Muhameedlased uskusid, et Allah on nende saatuse ette määranud ja selle pärast ei maksa muretseda, surm tuleb nagunii .
Muhamedi juurde kogunes Mediinas palju poolehoidjaid ja peagi tundis ta end piisavalt tugevana, et tagasi Mekasse pöörduda. 630. aastal sõitiski ta tagasi Mekasse. Peale selle sai Mekast muhameedlaste püha linn. Muhamed suri aastal 632, kuid selleks ajaks olid enamus araablasi uue usu vastu võtnud.
Araabia kalifaat ja selle lagunemine
Peale Muhamedi surma juhtisid araablasi prohveti asemikud ehk kaliifid . Nad juhtisid araablasi vallutama naabermaid. Kuna Araabia poolsaarel oli vähe taimi ja vaene loodus, läksid paljud beduiinid naabermaid vallutama, et saada elamiseks sobivat pinda. Koraan aga kutsus muhameedlasi võitlema islami usu levitamise eest.
Araablastel olid head hobused ja kiire ratsavägi. Võitlustes kasutati lisaks hobustele ka sageli kaameleid.
Esmalt ründasid araablased Bütsantsi ja Pärsia riiki. 636. aastal võeti Bütsantsilt ära Süüria ja Egiptus. Ka Pärsia riik suudeti vallutada. Araablaste riigi pealinnaks sai Süürias asuv Damaskus . Kuna siiamaani oli olnud kalifaatide elu tavaline, siis Damaskuses rajasid nad uhkeid losse purskkaevudega ja elasid oma elu rikkuses ja toreduses.
Alistatud rahvast koheldi üsna leebelt. Islami usku vägisi peale ei surutud, aga kuna alistatud rahvastelt nõuti makse ja islami usulistelt seda ei nõutud, siis võtsid paljud rahvad vabatahtlikult islami usu vastu.
Damaskuse kaliifide juhtimisel vallutati veel Põhja-Aafrika, Hispaania , suur osa Kaukaasiast , Afganistan ja Kesk-Aasia. Galliat vallutada ei suudetud. Üle vallutatud maade levis islami usk.
8. sajandi l õnnestus Mesopotaamia asevalitsejatel Damaskuse kalifaatide üle võim saada ja riigi uueks pealinnaks sai Bagdad .
Uusi vallutusi enam ette ei võetud, kuid selle eest arenes riigis majandus, kultuur, käsitöö ja kaubandus. Ning ka põlluharimine oli õitsval järjel. Rajati ka niisutussüsteeme.
9. sajandil aga hakkasid mitme piirkonna asevalitsejad lahku lööma ja tekkisid mitu sõltumatut ja omavahel tülitsevat kalifaati.
Juba ammu elasid Kasahstani steppides türklaste hõimud. Neid nimetati hõimupealiku järgi ka seldžukkideks.11. sajandil tõusid türgi- pealikud võimule Kesk-Aasia linnades ja vallutasid Pärsia, Mesopotaamia ja Bagdadi. Bagdad kuulutas türklaste pealiku oma peamiseks abiliseks ehk sultaniks.  Türklaste vallutused jätkusid. Nende kätte langesid Kaukaasia ja suur osa Väike-Aasiast. Türklaste riik ei püsinud aga kaua, sest riigis tekkisid sisetülid.
Araabia  kultuur
Araablased ei püüdnud oma kultuuri alistatud maadele peale suruda, pigem võtsid nad ise nende maade kultuuri omaks. Aegamööda alistatud maade kultuurid sulasid ühte ja seda nimetatakse araabia kultuuriks.
Araabiamaades oli kultuur väga tasemel.
Ühed silmapaistvamad ehitised olid islami pühakojad ehk mošeed. Hooned olid sammaste ning kuplitega. Iga mošee juurde kuulusid minaretid. Need olid kõrged tornid, mille tipust vaimulikud rahvast palvustele kutsusid. Veel rajati ka uhkeid paleesid.
Ka kultuur oli kõrgelt arenenud. teadlased õppisid palju vanadelt kreeklastelt . Araabia õpetlane Ibn Rušd austas Aristotelest ja uuris terve elu tema töid. Veel tegelesid araablased astronoomia ja astroloogiaga. Arenenud oli ka arstiteadus . Nad oskasid ravida silmahaiguseid ja mõistsid nakkushaiguste olemust. Ibn Sina oli arst, astronoom ja ka filosoof, kes pani oma meditsiinialased teadmised kirja teosesesse „Arstiteaduste kaanon“.
Araabia kirjanduse muinasjutukogu „Tuhat ja üks ööd“ on kirjanduse tähtteos.
Araablaste kaudu on tundma õpitud kompassi, püssirohtu, araabia numbreid jne.
Keskaegsed linnad
Peale barbarite sissetungi olid paljud linnad hävitatud või oma hiilguse kaotanud ja ka kaubavahetus ei liikunud siin enam eriti.
9.sajandil aga hakkas Euroopa muutuma . Rahvaarv kasvas, põllutööriistu valmistati nüüd rauast ja härja asemel võeti kasutusele hobune. Tekkis kiht inimesi, kes teenis leiba käsitööga. Nende valmistatud tööd olid palju ilusamad ja korralikumad, kui talupoegade tehtud. Kaubandus levis samuti ja tööle asusid kaupmehed.
Kaupmehed ja käsitöölised ei mahtunud enam feodaali võimu alla elama ja otsisid elupaiku kaubateede ristumiskohtadesse või laadaplatsidesse. Nii tekkisid linnad. Linn tõmbas ligi palju inimesi ja kõik nad vajasid kaitset. Algselt ajas asja ära puidust tara , kuid hiljem püüti ehitada tugevaid kivimüüre.
Hiljem hakkasid maaisandad ise linnu rajama. Need olid kindla plaani järgi rajatud, mille keskel oli tavaliselt turuplats ning raekoda.
Linnu eristas maa-asulatest see, et linna sisene elu oi kaitstud linnaõigusega.
Linnaelanikud tõusid vaimulike ja aadlike kõrval kolmandaks seisuseks. Tihti läksid feodaalid ja vaimulikud vihale, kui kuulsid, et linnaelanikud on muutunud iseseisvamateks ja nende vahel puhkesid võitlused. Mõned linnad suutsid end vabaks osta, kuid mõned linnad leidsid endale liitlased.
Elu keskaegses linnas
Linna keskel oli turuplats, kus kaubeldi ja kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad. Turuplatsil seisis raekoda. Veel oli turuplatsil suur rist , mis näitas, et jumal jälgib kõiki ning häbipost neile, kes olid seaduse vastu eksinud .
Linna elu juhtis nõukogu ehk raad , mis koosnes kaupmeestest. Raad tegutses raekojas.
Tänavad said oma nimed seal töötavate ametimeeste järgi. Majad oli tihedalt koos ja tänu sellele levis tulekahju kiiresti.
Linnakodaniku majast puudusid kraanivesi, keskküte ja elektrivalgus.
Käsitöölised, sepad jt. töötasid ka kodus (laoruumides nt.).
Kuna vahaküünlad olid kallid ja õlilambid ning rasvaküünlad ei andud piisavalt valgust, siis mindi juba pimeduse saabudes magama. 
Linnakodaniku maja oli kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda, teisel korrusel olid eluruumid ja kolmandal korrusel panipaigad.
Kõige tähtsamad mööbliesemed olid söögilaud ja voodi.
Lisaks kaupmeestele ja käsitöölistele oli linnas ka palju vaesed kerjuseid ja haigeid inimesi. Nende jaoks olid mõeldud hospidalid . Vaesed elasid seal tavaliselt annetustest ja teinekord pärandasid rikkad kodanikud osa oma varast hospidalile.
 
Kaubandus ja käsitöö
Rooma linnade langus oli kaasa toonud kaubanduse languse Vahemerel. 11.sajandil alanud ristisõjad suutsid anda Vahepete kaubandusele uue hoo. Itaalia linnad olid kaubavahetuses paljude maadega, aga ka Euroopaga. Nende kaudu toimetati Euroopasse ka India ja Hiina kaupu.
12.sajandil elavnes kaubandus kogu Euroopas. Suur tähtsus oli Hansakaubandusel. Saksa kaupmehed olid teada nii Inglismaal kui ka Norras. Kuid Läänemerele nad ei pääsenud. Kui Lübecki linn taasrajati, said nad tegutseda ka Ida-Euroopas. Lübeck jäi aga Läänemere tähtsamaks kaubanduslinnaks aga kuni keskaja lõpuni. Lübeck oli majanduslikult tugev linn ja see tegi temast kaupmeeste riigi. 14. sajandil kujunes kaupmeeste organisatsioonist välja Hansa Liit, millel oli ka oma võimuorgan ehk hansapäev.
Linnakäsitöölised koondusid erialade järgi ametitesse ehk tsunftidesse . Jälgiti aga, et tsunftidesse ei trügiks need, kes sinna ei kuulunud.
Et saada õpipoisist meistriks, pidi palju vaeva nägema. Kõigepealt pidi olema sündinud kristlikus perekonnas. Alustati isegi 7.aastaselt. Nooruk oli kas selli, meistri või isegi tema proua käsualune. Kui õpipoisiaeg otsa sai, alustati rännakutega ühe meistri juurest teise juurde. Selleks aga, et teise meistri juurde õppima minna, pidi olema kodulinna tsunfti soovituskiri. Kui sell oli piisavalt õppinud, tuli tal  valmistada meistritöö ehk šedööver. Kui meistritöö oli valmis ja heaks kiidetud , peeti meistri kulul üks korralik pidu.
Ristisõjad
Kuigi kristlik õpetus keelas tappa, tapeti ometigi palju inimesi. Mittekristlaste tapmist õigustasid nii mõnedki rahvad.
Peale türklaste vallutusi Väike-Aasias ja Jeruusalemmas suhtusid muhameedlased Euroopast tulnud palveränduritesse mitte nii leebelt ja usaldavalt. Sest ristiusu pühapaigad olid neile suletud. 
Türklaste sissetungid olid ärevaks teinud ka Bütsantsi valitsejad. Sõjalise abi saamiseks pöördus üks Bütsantsi valitsejatest läänekiriku poole. Sellajal valitses läänekirikut paavst Urbanus 2. 1095. aastal pidas Urbanus kõne, kus kutsus kõiki prantslaseid türklaste vastu võitlema ja vabastama Kristuse hauda.
Esimene ristisõda(1096-1099)
Paavsti üleskutsel liikusid tuhanded saksa ja prantsuse talupojad pühale maale, et leida paremat elujärge nii maa peal kui ka taevas. Liiguti läbi Ungari, Bulgaaria ning Kreeka ja lõpuks jõuti Konstantinoopolisse. Talupojad olid näljased ja vihased , tekitasid kohalikes õudu. Kuid keiser toimetas nad üle Bosporuse väina ja türklased piirasid nad seal sisse ning hävitasid.
Samal aastal asus teele ka feodaalide vägi. Üksikud feodaalisalgad hakkasid Konstantinoopoli poole jõudma, kuid nende vägi ei olnud ühtne. Siiski suutis keiser neilt välja meelitada, et türklaste käest vabastatud maa tagastatakse keisrile. 1099 aastal suudeti siiski Jeruusalemm vallutada. Seal toime pandud tapatalgud olid jubedad. Peale Jeruusalemma vallutamist langes ristisõdijate alla veel suur osa Vahemere idarannikust. Sinna tekkisid ristisõdijate riigid. Neist tähtsam oli Jeruusalemma kuningriik. Seal üritati kehtestada feodaalset hierarhiat, nagu Lääne-Euroopas, kuid see ei õnnestunud.
Palverändurid, kes tulid Euroopast palverännakutele, olid kaitsetud ja nende kaitseks rajati vaimulikud rüütliordud. Nende liikmeteks olid nii mungad kui ka rüütlid. Nendeks ordudeks olid Templiordu ja Saksa ordu. 
Teine ristisõda(1147-1149)
Esimese ristisõja käigus vallutatud alad suutsid türklased peagi tagasi vallutada.
Teise ristisõja algatajateks olid Bernard Clairvaux´st, prantsuse kuningas Louis ja saksa kuningas Konrad . Juba alguses hakkas see sõjakäik viltu vedama. Bernardi üleskutses räägiti, et ristisõdu võib pidada ka Euroopas ja Euroopa valitsejad hakkasidki lääneslaavlaseid ehk vende ristima. Kui ristisõdijad Pühale maale tungisid, suleti kohe linnaväravad ja sõjamehed ei saanudki Palestiinasse tungida. Näidates üles pahameelt hakkasid nad rüüstama selle ümbrust. Ristivägi, mis jõudis Väike- Aasiasse , kaotas muhameedlastele.
Kolmas ristisõda(1189- 1192 )
Järk järgult vallutasid muhameedlased omi maid tagasi ja varsti langes ka Jeruusalemm. Püha linna langemine hirmutas läänemaailma ja taas õhutas paavst nende vastu relvi haarama. Ristisõdijaid juhatasid Saksa-Rooma keiser Friedrich Barbarossa, Inglise kuningas Richard Lõvisüda ja Prantsuse kuningas Philippe Auguste. Keiser Friedrich liikus Pühale maale maateid pidi. Kuid uppus üht mäestikujõge ületades. Saksa ja Prantsuse kuningad liikusid Jeruusalemma alla mereteid pidi, kuid kui lõpuks suuri kaotusi kandes Jeruusalemma alla jõuti, ei suudetud seda siiski vallutada. Tehti kokkulepe, et palverändurid võivad püha linna siiski külastada. Ristisõdijad olid kaotanud.
Neljas ristisõda(1202-1204)
Neljanda ristisõja eestvedajaks oli paavst Innocentius. Veneetsia kaupmeestega lepiti kokku, et nad viivad ristisõdijad kohale, aga tingimusel, kui viimased aitavad kaupmeestel vabaneda mereröövlitest. Ristisõdijad vallutasidki Zara linna, mida peeti mereröövlite pesitsuspaigaks. Veneetslased aga suutsid ristisõdijaid veenda, et pole vahet, kas sõdida pühal maal või hoopis Konstantinoopolis. Ristisõdijad vallutasidki 1204. aastal  Konstantinoopoli ja tegid seal suurt laastamistööd.
Ristisõdijad ei saavutanud pühal maal kavandatud eesmärke, kuid mingi kasu sellest ikkagi oli. Tihenes kaubavahetus Idamaadega ja ka käsitöö sai hoogu juurde.
Püha Rooma keisririik
Peale Karl Suure valitsemist kaotas keiser oma võimu, kuid keskaegsete inimeste meelest ei tähendanud see veel keisririigi lõppu. Ida-Frangi riigis ehk Saksa kuningriigis aga hakkas kuningate võim tugevnema. Kõigepealt panid nad korra maksma enda valdustes, siis allutasid endale ka suurfeodaalid. Piiskopid ja väikerüütlid toetasid seejuures kuningat, sest nad polnud rajul suurfeodaalide võimutsemisega. Kuningas Otto ajal oli riik saavutanud korra ja kõik olid kuninga võimu all. Ta suutis jagu saada isegi Saksamaad rüüstanud ungarlastest, kelle väe ta 955. aastal toimunud lahingus purustas. Otto valitsemise ajal võis juba hakata mõtlema keisrivõimu taastamisele. Kui Itaalia feodaalid omavahel tülitsesid, kutsus Rooma paavst Otto Itaaliasse endale appi. 962. aastal sõitiski Otto Saksamaalt Itaaliasse ja Rooma paavst kroonis ta keisriks.
Taastatud keisririiki hakati nimetama Püha Rooma keisririigiks. Keisreid peeti Rooma impeeriumi valitsejate võimu jätkajateks. Nad oleksid pidanud valitsema kõiki suurfeodaale ja kuningaid kuid tegelikult neil nii suurt võimu polnud. Neile allusid ainult Saksamaa, Põhja- ja Kesk-Itaalia, Burgundia ja Tšehhimaa. Muud Euroopa maad nende võimu ei tunnistanud. Samuti ei suutnud keisrid alati kõiki suurfeodaale oma võimu all hoida.
Keisrid olid rahvuselt sakslased ja Saksa kuningad. Neile kuulus ka veel Itaalia kuningatroon. Saksamaal asus nende sõjavägi ja peamised maavaldused. Et Rooma paavst valitseja keisriks krooniks ja et suudetaks feodaale enda võimu all hoida, võeti ette sõjaretki Saksamaalt üle Alpi mägede Itaaliasse. Aga samal ajal ei suutnud keisrid säilitada rahu nii Saksamaal ega Itaalias.
Otto ajal olid paavstid kindlalt keisri võimu all aga aja jooksul hakkas paavsti võim kasvama. Keisrid seadsid ametisse tarku ja võimekaid usumehi, kes püüdsid igati tugevdada kirikut. Ka väljaspool Itaaliat hakati nõudma, et paavstid tegeleksid rohkem hariduse ja usuasjadega. Selliste nõudmistega astusid välja Cluny kloostri mungad. Ühtlasi hakati taotlema, et kirik ja paavst oleksid keisri võimust sõltumatud. Paavstidele see jutt meeldis. Paavst Gregorius oli veendunud, et paavst on keisrist tähtsam ja et piiskoppe peaks ametisse nimetama keisri asemel paavst. Keisrid aga ei olnud sellega nõus ja nii keiser kui paavst püüdsid Rooma õigusele toetudes oma seisukohti igati õigustada. Keisri poolel oli sõjaline jõud ja nii mõnelgi korral püüdis ta sõjaliselt paavsti endale kuuletuma sundida. Paavst aga ässitas keisri vastu  üles linnarahvast ja feodaale. Mõnelgi korral see õnnestus. Paavst Gregorius oli keiser Heinrichi troonilt tagandanud ja viimasel ei jäänud muud üle, kui tulla Itaaliasse paavstilt andeks paluma. Mitu päeva pidi ta pakase käes külmetama, enne kui paavst ta lossi sisse lasi ja andeks andis. Peale seda püüdis Heinrich siiski paavsti võimult kukutada. Edu saatis kord üht, kord teist poolt kuid pikka aega ei saavutanud kumbki neist otsustavat ülekaalu.
Ristiusu kirik paavstivõimu hiigelajal
Keskaegsed inimesed olid sügavalt usklikud. Nad uskusid, et peale surma satuvad head inimesed taevasse , halbu ootab aga ees põrgu. Seepärast austati kirikut ja vaimulikke. Vaimulikud olid ainsad haritud inimesed, kes jagasid ka teistele õpetust.
Aastal 1054 sai alguse suur kirikulõhe, mis jagas kiriku kaheks. Lääne-Roomas oli katoliku kirik, kasutati ladina keelt, kirikuelu juhtis Rooma paavst. Kuid Ida-Roomas oli õigeusu kirik, seal juhtis kirikut  patriarh, räägiti kreeka keelt ja kirik allus Konstantinoopolile.
Paavst Innocentius oli osav poliitik ja ka kirikumees, kes kasutas keisrivõimu nõrgestamiseks feodaalide tülisid. Mitmel korral kutsusid kuningad teda tülide lahendajateks ja talle anti ka vasallivanne. Tema valitsusajal oli paavsti võim väga tugev.
Alates Innocentiuse ajast peale oli keisri üle hakanud võimust võtma paavst, kasutades ära sõdivaid feodaale. 13. sajandi keskel kaotas keiser oma võimu täielikult.
Katoliku kiriku eesotsas seisis Rooma paavst, kelle valisid Itaalia kõrgemad vaimulikud- kardinalid . Paavstile alluvaid ametnikke, kes tegelesid igasuguste küsimuste lahendamistega, nimetati paavsti kuuriaks. Legaadid olid aga maakondadesse paavsti poolt asetatud asemikud. Et kirik saaks oma tegemisteks raha, korjati inimestelt kirikukümnist. Sellest rahast jäi väheks ja hakati müüma patulunastuskirju ehk indulgentse.
Mungaordud, ketserid , inkvisitsioon
Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega.
11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Ristiretked viisid inimesi kodudest eemale ja seega laiendati ka inimeste silmaringi. Ka vanad harjumused ja ettekujutused hakkasid muutuma.
Varasel keskajal olid Lääne-Euroopas levinud benediktlaste kloostrid , kus mungad palvetasid ja kirjutasid ümber raamatuid, nagu Püha Benetictuse reeglites kirjas seisab. Kõik inimesed olid sellega harjunud ja teistsugust elu ei kujutatud ettegi. Kuid kui hakkasid tekkima linnad ja toimusid ristiretked, hakati üha enam tundma, et benediktlaste kloostrid ei ole enam täiuslikud. Kloostrid asusid maal ja olid jäänud eemale linnaelust.
Nii tekkisid 13. sajandi algul kerjusmungaordu. Need asusid tavaliselt linnades. Seal elasid kerjusmungad , tegelikult nad ei elanudki kerjusmungaordudes, vaid rändasid kerjates ja jutustades mööda ilma ringi. Sellepärast kutsuti neid kerjusmunkadeks.
Kõigepealt rajas Franciscus Assisi linnast Põhja Itaaliast frantsisklaste ordu. Fransiscus oli kaupmehe poeg, kes annetas kõik oma vara vaestele ja hakkas kerjates ja jumalasõna kuulutades mööda maad ringi rändama. Frantsisklaste mungad käisid paljajalu , olid vaesed ja hankisid elatist kerjates või lihtsa tööga.
Veidi hiljem rajas hispaania aadlik Dominicus dominiiklaste ordu. Ordu eesmärgiks sai jutluste abil katoliku kiriku toetamine . Dominikaani mungad olid haritud inimesed, kes tundsid pühakirja ja oskasid vaidlustes katoliku usu tõdesid osavalt põhjendada.
Ketserid olid inimesed, kelle vaade katoliku kirikule erines teiste omast. Nad väitsid, et paavst on nende meelest jumala teener ja kirik saatana kätetöö. Nende arust pidid mungad olema vaesed nagu kirikki.
Katoliku kirikule ketserite tegevus muidugi ei meeldinud ja nad arvasid selle levitamist hukatuslikuks olevat nii ketseritele kui ka neile, kes seda kuulda olid võtnud. Ketsereid vangistati või aeti maalt välja, nende vara aga võeti endale. 13. sajandil moodustati ketserite vastu võitlemiseks eriline kirikukohus ehk inkvisitsioon. See pidi välja selgitama, kas inimene on ketserluses süüdi või mitte. Süüdimõistetuid põletati tuleriidal.