Ajalugu 10. klassile (3)

AJALOO ARVESTUS – TERTIA, VEEBRUAR 2009
1. SISSEJUHATUS KESKAEGA
Mõiste “ keskaeg ” võtsid kasutusele Itaalia humanistid (õpetlased, kes hakkasid tähtsustama inimese osa ühiskonnas, mitte jumala) 15. sajandil. Sellega nad tähistasid perioodi antiigi ja antiigi taassünni ehk renessanssi vahel, kus nende arvates ei toimunud mitte midagi. Nende arvates oli keskaeg tume, pime periood. Tänapäeval käsitletakse keskaega ajaperioodina antiik- ja uusaja vahel, mil toimub üleminek Rooma maailmariigilt uusaja riikide süsteemile, klassikaliselt vaimselt kultuurilt nüüdisaja rahvuslikele kultuuridele.
Keskajale iseloomulik:

• Ilmuvad uued rahvad , kes määravad ajaloo käiku ( germaanlased , slaavlased )
  
• Ajaloo geograafiline raskuskese kandub Vahemere äärest põhja poole
  
• Paganlik antiikkultuur asendub kristliku kultuuriga
  
• Paavstide ja kuningate ainuvõimu taotlused
  
• Seisuslikule hierarhiale tuginev ühiskondlik poliitiline kord – feodalism ehk läänikord
  

Keskaja ajaline piiritlemine:
Algus:
476. aastal Lääne-Rooma riik langes
Lõpp:
1453. aastal lõpetas eksisteerimise Bütsants ehk Ida-Rooma
1492. aastal Columbus jõudis Ameerikasse
1517. aastal algas luterlik reformatsioon
Keskaja perioodid:
Varakeskaeg (5-10 sajand)
Kõrgkeskaeg (11-13 sajand)
Hiliskeskaeg (14-15 sajand)
Keskaja ruumiline piiritlemine:

• Keskaja puhul saame rääkida territooriumidest, kus oli levinud katoliiklus ja feodalism.
  
• Feodaaltsivilisatsiooni kese oli Gallia ehk Prantsusmaa, sest feodalism tekkis Gallias ja sealt levis ka edasi ümberkaudsetele aladele.
  

2. VARAKESKAEGSE EUROOPA KUJUNEMINE
Keldid
Rooma riigi aladel Lääne-Euroopas elasid keldid. Arvati, et nad asusid sinna elama umbes aastal 1000 eKr ja rändasid sinna ida poolt. Teine arvamus on see, et keldid kujunesid välja varasematest kohalikest. Keltide hulka kuulusid näiteks gallid , britid, skotid, belgid ja helveedid. Rooma võimu kehtestudes hakkasid keldid romaniseeruma (võtsid üle Rooma kombeid ja osaliselt ka usku, aga nende keeled said ka mõjutusi roomlaste keelest).
Germaanid
Lääne-Euroopast väljaspool (piirkond piirnes jõgedega: Rein -Visla- Doonau ) elasid germaanlased. Germaanide hulka kuulusid näiteks frangid, idagootid, läänegootid, anglid , saksid, vandaalid , langobardid. Ajapikku asusid germaanlased elama Rooma riigi territooriumile, astusid Rooma sõjaväkke ja võtsid vastu ristiusu. Esialgul see Rooma riigi territooriumile elama asumine oli pigem aeglane sisseimbumine. Aastal 375 sai alguse suur rahvasterändamine, mis on siis germaani hõimude massiline sissetung Rooma riigi aladele.
Rändamise ajend:

Hunnid (Sise-Aasiast pärit rändkarjakasvatajad, kes 2. sajandil hakkasid liikuma lääne suunas) jõudsid Euroopasse.
Rändamise põhjused:

Germaanide rahvaarv kasvas ja oli vaja leida uusi maa-alasid mis rahva ära toidaks.

Kliima külmenemine
Neid võimaldas liikvele minema see, et nad ei olnud karjakasvatajad. Selle suure rahvasterändamise tagajärjel tekkisid Lääne-Rooma territooriumile barbarite ehk germaanlaste kuningriigid .
Erihõimude ja kultuuride kokksulamise tagajärjel kujunesid välja uued rahvad, keeled ja mõnevõrra hiljem ka uued riigid. Vahemereäärsetes maades, kus ladina keele mõju oli suurem, kujunesid välja rahvad, kes hakkasid kõnelema romaani keeli ( hispaania , itaalia, prantsuse). Põhja-Euroopas ja Britannias olid germaani keeled (saksa, inglise, rootsi, norra, taani, hollandi) ladina keelest tähtsamad. Rooma impeeriumi languse ja germaanlaste riikide tekkimisega kaasnes üldine kultuuri langus. Linnad jäeti maha, need hakkasid lagunema ja elati pigem maal (tegeldi taas naturaalmajandusega). Tekkinud germaanlaste riigid olid ebapüsivad. Nende eksisteerimisaeag oli lühike. See oli tingitud ühelt poolt nende omavahelistest sõdadest, aga teiselt poolt ka seetõttu, et osad alad vallutati ajutiselt Ida-Rooma ehk Bütsantsi poolt.
3. FRANGI RIIK
Chlodovech
Frankide algkodu asus Reini jõe paremal kaldal . Sealt liikusid nad üle Reini jõe ja asusid elama Maasi ja Schelde jõgede vahelisele aldele. Seda võibki pidada Frangi riigi tekkekohaks. Frangi riik tekkis 5. sajandil ja selle rajajaks oli Chlodovech. Clodovech võttis vastu ristiusu (lasi ristida enda ja oma kaaskonna). Frangi riigi ühtsus ei püsinud kuigi kaua, sest riik jagati kuninga poegade vahel ära. Võimu ei omanud mitte kuningad, vaid pigem majordoomused ehk kuningate kojaülemad. Ka nende majordoomuste vahel toimus võimuvõitlus ja 7. sajandi lõpul õnnestus ühel majordoomusel Frangi riigi ühtsus taastada.
Karl Martell
Majordoomustest on väga oluline 8. sajandil elanud Karl Martell. Aastal 711 olid araablased hõivanud Pürenee poolsaare ning nad üritasid tungida Frangi riiki. Kuid Karl Martell pani nende sissetungi seisma. Seetõttu on nimetatud teda ka Euroopa päästjaks. Tema teine oluline ettevõtmine oli see, et ta rajas raskeratsaväe. Selleks, et rüütel saaks omale vastava varustuse muretseda, annetas Karl Martell neile maad koos seal elavate talupoegadega. Sellest Karl Martelli sõjaväereformist said alguse feodaalsuhted.
Pippin Lühike
Frankide kuningaks sai 751. aastal Karl Martelli poeg Pippin Lühike. Pippin pani aluse Karolingide dünastiale. Pippin lühike oli ka see Frangi riigi kuningas, kes andis Paavstile Rooma ümbruses asuvat maad ja seetõttu sai 756. aastal tekkida Kirikuriik .
Karl Suur
Frangi riigi kõige võimsamaks valitsejaks oli Karl Suur (768-814). Oma võimuloleku aja jooksul pidas ta umbes 50 sõjaretke, millest praktiliselt kõiki juhtis ta ise. Tema sõjaretked toimusid:

Kirde suunas – sõditi saksidega aastakümnete vältel.

Kagu suunas – sõditi avaaridega.

Lõuna suunas – sõditi langobardidega.

Edela suunas – sõditi araablastega.
Nende sõdade tulemusena tekkis Lääne-Euroopasse hiigelriik, mida migis mõttes võib võrrelda ka Rooma impeeriumiga. Paavsti soovil krooniti aastal 800 Karl Suur itaallaste, roomlaste keisriks. Frankidele jäi ta ikka kuningaks. 843. aastal Verduni lepinguga Frangi riik jagati kolmeks:

Ida-Frangi riik – Hiljem sai sellest Saksamaa.

Lääne-Frangi riik – Hiljem sai sellest Prantsuse kuningriik .

Lõuna-Frangi riik – Hiljem see hoopis lagunes . Selle lõunapoolsest osast kujunes Itaalia ja põhjapoolne osa jäi aastasadadeks Saksa ja Prantsuse tülialaks.
4. FEODAALSUHETE KUJUNEMINE
Varakeskaja jooksul kerkis esile võimukorraldus, mis tugines senjööri ehk isanda ja tema sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel põhinevale feodaalkorrale. Feodalism kujunes välja Frangi riigis, kui valitsejaks oli Karl Martell. Ta viis läbi sõjaväereformi, mille käigus ta andis sõjameestele maa koos talupoegadega, kellelt kogutud maksude abil sai ta seotada omale vajaliku varustuse ja said astuda palgasõjaväkke. Feodalismil on kitsam ja laiem tähendus:

Kitsamas ja klassikalises tähenduses tähistab see senjööri ja vasalli suhteid (vasalliteet).

Laiemas tähenduses on feodalism feodaalühiskond, mida iseloomustavad vasalliteet, mõisamajandus ja pärisorjus, seisuslik ühiskond ja katoliku kirik .
Selle kujunemise peamised põhjused:

Vajadus luua uutlaadi sõjaväeorganisatsioon

Vajadus luua stabiilne võimusüsteem
Lään – Vasallile kasutamiseks antud maa koos talupoegadega. Lään kui benefiits – anti eluks ajaks, algul ei saanud üldse pärandada, pärast sai senjööri loaga. Lään kui feood – vabalt pärandatav.
Domeen – kuninga maavaldus
Allood – maatükk, mis ei hõlmanud vasallisuhteid. Aja jooksul alloodide arv vähenes.
Investituur – läänistamise protseduur, kus vasall tõotas ustavust oma senjöörile ja senjöör lubas vasallile kaitset ja maad.
Läänisuhe oli:

Lepinguline – kummalgi poolel olid oma kohustused, nende täitmatajätmisel vasallisuhe katkes.

Hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgem.

Isikuline – kehtis põhimõte “minu vasalli vasall ei ole minu vasall” ehk kuningale allusid ainult suurfeodaalid , aga mitte enam väikefeodaalid ja rüütlid.
Läänipüramiid:

Kuningas

Suurfeodaalid

Väikefeodaalid

Rüütlid
Immuniteedikirjade abil läksid osad riigivõimu funktsioonid suurfeodaalile. Nad võisid:

Kohut mõista

Makse koguda
Talupoeg ja isand
Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et tegemist oli tingliku maaomandiga ja selle eest tasumine oli samuti sama. Tinglik selle pärast, et näiteks kuningas võis maa suurfeodaalilt ära võtta. Ka talupoja elu oli tinglik, sest näiteks rüütel võis ta teise tallu saata.
Talupojaks kujunemise teed:

Hilisantiigi orjadele anti tükk maad. Nad pidid sele eest makse maksma ja koormistest ülejääva võisid endale jätta.

Vaba talupoeg andis ennast ise feodaali kaitse alla, sest olid ärevad ajad. Maatükk läks üle feodaalile ja talupoeg pidi samuti maksma hakkama.
5. MÕISAMAJANDUS JA PÄRISORJUSLIKUD TALUPOJAD
Kogu keskaja vältel lähtus valitsemine suurel määral mõisast. Mõisamajandus kui selline on feodaalkorra osa. Keskaja Euroopas oli kujunenud kaks mõisamajandussüsteemi:
Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus
Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus
Kogu maa oli välja renditud talupoegadele ja selle maa kasutamise eest maksid talupojad renti. Algul maksti loonusrenti (teatud osa oma saagist ja loomadest tuli anda), hiljem, siis kui linnad tekkisid, hakati maksma raharenti.
Väiksem osa maast oli talupoegadele välja renditud ja suurem oa maast jäi mõisnikele ning seal asusid mõisapõllud. Rentimise eest pidi talupoeg maksma teotööd ehk teorenti (käis oma vahenditega mõisapõlde harimas.
Levi Euroopas pigem lääne pool ( Elbe jõest läänes)
Levis Euroopas pigem ida pool (Elbe jõest idas)
Kuna maal ilma talupoegadeta väärtust ei olnud (keegi ju ei harinud seda maad), siis muudeti talupojad sunnismaisteks. See tähendab, et hakkas kujunema pärishorjus. Neid pärisorje saadi vabade talupoegade seast, kes olid võlg jäänud. Veel saadi pärisorju orjade seast. Neile andi tükk maad, mille eest nad pidid hakkama tasuma .
Mõisnik

• Mõisnik võis pärisorja osta, müüa, vahetada. Tal oli õigus pärisorja karistada .
  
• Aga ta ei tohtinud talupoega tappa.
  

Pärisori

• Pärisori sõltus mõisnikust. Ta ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada.
  
• Kasutas mõisniku maad ja maksis selle eest renti.
  
• Pärisori omas peret, majapidamist (mitte hooneid , vaid pigem tööriistu, mida oli tarvis igapäevaseks eluks) ja kariloomi.
  

6. VIIKINGID
(800-1050)
Viikingeid nimetati skandinaavias normannideks ja Ida-Euroopas varjaagideks.
Viikingid – skandinaaviast pärit meresõitjad, kaupmehed , sõdalased ja ka maadeavastajad .
Retkede põhjused:

Maapuudus, mis oli tingitud sellest, et oli ülerahvastatus – inimesi sündis juurde, aga neid ei jõutud ära toita. Teiseks oli maapuudus tingitud veel sellest, et uute maade juurdeharimine oli väga raske ning see motiveeris neid merereisidele minema.

Uudishimu, seiklushimu, kuulsusejanu

Rahulolematus poliitiliste oludega – need koonungid, kes olid võimuvõitluses alla jäänud.
Idatee ehk tee varjaagide juurest kreeklasteni – Viikingite kaubatee Skandinaaviast mööda jõgesid Bütsantsi (Musta merre (mööda Dnepri jõge) või Kaspia merre (mööda Volga jõge)). Sellega olid seotud pigem praeguse Rootsi alalt pärit viikingid.
Läänetee – Viikingite kauba- ja rüüsteretkede tee piki Lääne-Euroopa rannikut Vahemereni. Lääneteega olid pigem seotud Norrast ja Taanist pärit viikingid.
Kui vastase jõud oli nendest tugevam, tegutsesid nad nagu kaupmehed. Kui vastaste jõud oli nendest nõrgem, tegutsesid nad nagu sõjamehed.
Maadeavastused
Norrast pärit viikingid asustasid Islandi. Sealt jõuti edasi Gröönimaale, sest üks pealik Erik Punane põgenes koos kaaslastega edasi, sest ta oli nii Islandil kui Norras tapnud inimese ning ei saanud sinna tagasi naasta. Ta jäi oma saatjaskonnaga Gröönimaale elama ja põldu harima . Neile tuli veel Islandilt elanikke juurde ka. Eriku poeg jõudis umbes aastal 1000 oma retkel välja Põhja-Ameerikasse. Need alad, kuhu ta Põhja-Ameerikas välja jõudis nimetas ta ise ning sinna rajati viikingite asundus . Seda, mis põhjustel ühenduste pidamine Gröönimaa ja Põhja-Ameerika vahel katkes, ei ole teada. See, et nad Põhja-Ameerikasse jõudisd on ka 20. sajandi arheoloogiliste kaevamistega tõendust leidnud. Siiski peetakse Kolumbuse Ameerikasse jõudmist tähtsamaks, sest see teave, et viikingid jõudisd Ameerikasse, ei levinud. Samuti ei olnud sellest mitte mingeid tagajärgi Euroopas. Pärast Kolumbuse avastust todi Euroopasse tubakas , kartul jms.
Riigid
Oma retkede käigus jäid nad mõnikord pikemalt pidama mõnes paigas ja Viikingitel tekkis isegi oma riike. Normandia (Lääne-Euroopa põhjarannikul), Sitsiilia saar ja Lõuna-Itaalia olid nende riigid ning neid peetakse ka Vana Vene riigi rajajateks.
Viikingite mõju Lääne-Euroopa ajaloole:

Tegid lõpu Inglismaa kloostrikultuurile

Rajasid oma riike

Hoidsid Lääne-Euroopa elanikke pideva hirmu all
Retkede lõppemise põhjused:

Skandinaavias tekkisid riigid, kus võeti ristiusk vastu ning see taunis vägivalda teiste kristlaste vastu.

Skandinaaviamaade siseolud paranesid ja inimesed polnud ohtlikest sõjaretkedest enam huvitatud.

Lääne-Euroopas kuningavõim tugevnes . Rajati kindlamaid kindlusi ja kaitse viikingite vastu muutus tõhusamaks.
7. IDA-ROOMA EHK BÜTSANTS
395 – Lagunes Rooma riik
1453 – Selle ajani eksisteeris Bütsantsi riik
Ida-Rooma jäi püsima, sest:

Soodsad geograafilised tingimused – Piir, mida tuli kaitsta, oli lühem. Suure osa piirist moodustas meri ja barbaritel väga head meresõiduoskust ei olnud, neil oli raske merelt rünnata. Piiriks olid ka mäed, mille ületamine oli vaevanõudev ja raske. Veel oli piiriks kõrb, mille ületamine oli samuti raske.

Inimressursside rohkus – Ida-Roomas oli palju vabu talupoegi, keda oli võimalik värvata piirikaitseks. Lääne-Roomas seda võimalust ei olnud, sest nemad hakkasid germaanlasi värbama oma sõjaväkke, et need kaitseksid riiki teiste germaanlaste vastu.

Materiaalsete ressursside rohkus – Rikkus liikus ida poole, kaubandus ja käsitöö koondusid itta . Sealsetel kaupmeestelt ja käsitöölistelt oli võimalik koguda makse, sest nad olid jõukad. Maksudega kogutud raha eest sai kindlustada piiri ning maksta sõjaväele palka.
Pealinn: Konstantinoopol
Riigikeel: kreeka keel
Too välja Bütsantsi riigi territooriumi vähenemise etapid! (sajand, ala, kellele kaotati)

VII sajandi teine pool, Doonau lõunakallas, bulgaarlased

VII sajandi keskel, Vahemere idarannik ja Egiptus , araablased

XI sajand, praktiliselt kogu Väike- Aasia , türklased-seldžukid

XV sajand, Balkani poolsaare järelejäänud alad, türklased
Bütsantsi kultuuri tähtsus:
Bütsantsis säilitati antiikkultuuri (eeskätt Kreeka). Seal näiteks kirjutati antiikautorite teoseid ümber ja tänu sellele on need mõned teosed üldse meieni jõudnud. Need antiikteosed aitasid välja kujuneda renessanssil.
Bütsantsi juhtis keiser , kellel oli piiramatu võim. Tema määras ametisse patriarhi ehk kirikupea . Senat andis keisrile nõu ja sinna kuulusid riigi mõned elanikud. Rahvas jagunes hipodroomi parteidesse vastavalt sellele, mis värvi kaarikuvõistkonda toetati.
Konstantinoopol oli keskaegne metropol:

• India ja Hiina linnade kõrval ainus keskaja linn, kus oli üle 100 000 elaniku
  
• Seal oli olemas kanalisatsioon, erinevate osakondadega haiglad , tuletõrje, politsei, kaubatänav.
  

Ikoonid ehk pühapildid on omased õigeusu kirikule.
8. SLAAVLASED, VANA VENE RIIK
Algkodu piirkond oli mustast merest loodes , Karpaatide mäestiku ja Dnepri jõe vahel. Sellest algkodust algas 5. sajandil väljaränne, mida põhjustas:

Rahvaarvu kasv – ei suudetud ära toita enam

Kliima jahenemine
Ajendid, miks nad välja rändasid:

Hunnide rünnakud

Avaaride rünnakud
Väljaränne toimus:

Lääne, loode suunda siirdusid slaavi hõimud, keda kutsutakse veneedideks ja neist kujunesid hiljem välja lääneslaavlased. Neist omakorda läände jäid germaanlased. Germaanlaste ja lääneslaavlaste vaheliseks piiriks kujunes Elbe jõgi. Said mõjutusi germaanlastelt.

Lõuna poole (eelkõige Balkani poolsaarele) suundusid sklaviinid ja neid peetakse lõunaslaavlaste eelkäijateks. Mõjutused tulid varasemast roomaaegsest rahvastikust, kes Balkanil elas ja neid mõjutas ka 7. sajandil Balkanile sisse rännanud türgi päritolu bulgaaridest. Bulgaarid võtsid üle slaavi keele. 860 tõlkisid kaks munka Kyrillos ja Methodius vana- bulgaaria keelde piibli. Oluline oli see, sest töötati välja kirikuslaavi ehk vana-slaavi kiri.

Ida poole, Dnepri jõe keskjooksule asusid elama antid. Neid peetakse ida-slaavi hõimude eellasteks . Aja jooksul hakkasid nad liikuma piki Dnepri jõge põhja poole, aga seal elasid soome-ugri hõimud ja idaslaavlased said mõjutusi ka soomeugrilastelt, aga ida-slaavlased mõjutasid soomeugrilasi rohkem.
Vana-Vene riigi tekkimine:

Normanistlik teooria (nad olid jõudnud nii kõrgele ühiskondlikule tasemele , aga neil ei olnud enda seas valitsejat ja Vana-Vene rajasid varjaagid ) – Ida-slaavi hõimud ei tulnud ise oma valitsemisega toime ja seetõttu otsustasid nad kutsuda ennast valitsema varjaagid. 862. aastal saabusidki kolm varjaagi venda Rjurik, Sineus ja Truvor ida-slaavlaste juurde. Rjurik sai võimule Novgorodis. Aastal 882 üks Rjuriku kaaskondlane Oleg vallutas Kiievi ja pani sellega alguse Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riigile.

Antinormanistlik teooria – Vana-Vene riigi rajajateks ei ole kuskilt väljast poolt kutsutud võõrad, vaid riigi rajasid ida-slaavlased ise ja see Rjurik ei olnud päritolult varjaag, vaid ta oli päritolult hoopis ida-slaavlane.
988. aastal võeti Vana-Vene riigis vastu ristiusk ja seal kandis hakkas levima Õigeusk. Ristiusu võttis vastu vürst Vladimir. Lisaks sellele hakati Vladimiri ajal kasutama ka bulgaariast üle võetud tähestikku.
9. ARAABLASED JA ISLAMI USK
Araablased olid semiidid ja elasid Araabia poolsaarel, mis oli põhimõtteliselt nagu kõrb. Seal oli tegemist rändkarjakasvatajatest beduiinidega, kelle peamine loom, keda nad kasvatasid ja kasutasid edasi liikumiseks, oli kaamel . Teiselt poolt oli tegemist oaasides elavate talupoegadega, keda kutsuti fellahiteks. Fellahite jaoks oli oluline datlipalm.
6. sajand oli Araabia poolsaarel sugukondliku korra lagunemise aeg. Sugukonna juhid, keda kutsuti šeikideks, kasutasid paremaid karjamaid, valdasid kõrbes jootmiskohtasid, said karvanidelt tasu (et neid ei rünnataks). Olid tekkinud ka mõningad linnad: Meka , Mediina . Esialgul oli araablaste puhul tegemist polüteismiga (palju erinevaid jumalaid). Meka oli ka usukeskus. Kõige suurem kultuskoht seal oli Kaaba kivi (must kuubi kujuline kivi).
Islami usk
7. sajandil hakkas kuulutama usku ainujumalasse üks Meka kaupmees nimega Muhamed . Selleks ainujumalaks oli Allah . Tegelikus on arvatud, et algselt oli Allah nendest paljudest jumalatest ja Muhamed tõstis tema esile. Tegelikkuses see ainujumala kuulutamine ärritas Meka kaupmehi, sest kui ainult ühte jumalat hakata kummardama, siis palverändurite arvukus hakkaks vähenema ning kaupmeeste sissetulek kahanes. Aastal 622 oli Muhamed sunnitud just nende kaupmeeste tõttu Meka linnast lahkuma ja ta läks sealt Mediina linna. Seda sama aastat, 622, peetaksegi islamiusuliste ajaarvamise alguseks. Nemad lähtuvad kuukalendrist, mis tähendab, et nende aasta on tunduvalt lühem (aastas 354 päeva). Mediinas leidis Muhamed oma õpetusele küllalt palju järgijaid ja nende toetusel pöördus ta 630. aastal tagasi Mekasse. Võitluses vanade jumalajate kummardajate ja Allahi kummardajate vahel jäi peale ikkagi Allahit pooldav seltskond . Nii saigi alguse islami usk. Islamiusu pooldajaid nimetatakse moslemiteks.
Islam on saanud mõjutusi varem eksisteerinud uskudest:
Judaismist – palvetamine, paastuseadused, seaduseusk (usk sellesse, mis seadusega kirja on pandud)
Kristlus – ideed viimsest kohtupäevast ja lunastusest
Islami põhitõed on kirja pandud koraani. Koraan on põhimõtteliselt üles kirjutatud ikkagi Muhamedi surma järel.
Viis islamiusu tugisammast:
Usutunnistus – pole teisi jumalaid peale Allahi ja Muhamed on prohvet
Palvus – viis korda päevas näoga Meka suunas
Almus – teatud osa oma sissetulekust annetatakse vaestele
Paast – 9. kuul päikesetõusust päikeseloojanguni ei tohi süüa
Palverännak Mekasse – kuuaasta viimasel kuul, peab olema täiskasvanu ja vastava sissetulekuga
Koraani kõrval eksisteerib ka sunna, kus on Muhamedi ütlused, mida ei ole koraani pandud. Sunniidid on need moslemid , kes tunnistavad sunnat, kuid on ka neid, kes ei tunnista. Moslemite seas on sunniidid enamuses .
10. ARAABIA KALIFAAT
7. sajandil tekkis islami riik. See tekkinud riik kannab nimetust kalifaat (ehk Araabia riik). Kui Muhamed suri, siis valiti talle asemik ehk kaliif ja sellest tuleneb ka riigi nimi. See sama Araabia kalifaat hakkas koheselt laienema. Laienemise põhjused:

Omavahelistest sõdadest loodeti vabaneda , kui minna naabermaadesse sõdima

Naabermaad olid rikkad ja sõjameeste palk maksti sõjasaagiga ning vallutatud aladel kehtestatud maksudega

Koraan lubas pühas sõjas langenutele otseteed paradiisi . See innustas sõjaväelasi.
Laienes lääne suunas:
Põhja-Aafrika
Pürenee poolsaar
Laienes põhja ja ida suunas:
Vahemere idakallas
Kaukaasia (Musta ja Kaspia mere vahel)
Pärsia alad
Pärsia õnnestus araablastel tervikuna oma kalifaadi koosseisu vallutada, kuid Bütsantsist saadi ainult väikseid osasid, mitte tervet Bütsantsi. Karl Martell pani araabalste sissetundi Pürenee poolsaarelt Euroopasse seisma.
Araabia riiki juhtis kaliif, kes oli riigi nii ilmalik kui ka vaimulik juht. Sellise riigi kohta, kus vaimulik ja ilmalik võim on ühe inimese käes, öeldakse teokraatlik riik. Kuna riik oli nii suur, siis valitseti seda hiigelterritooriumi ametnike abil.
Vesiir – kaliifi esimene asemik, kõige kõrgem riigiametnik
Emiir – valitsesid erinevaid piirkondi, piirkondade asevalitsejad
Araabia kalifaat oli suur, seal elas palju rahvaid ja alguses sekkusid araablased alistatud rahvaste olukorda küllalt vähe ning nendel rahvastel , keda peeti raamaturahvasteks ( kristlased , sest neil on piibel + juudid , sest neil on vana testament + iraani aladel levinud zarathustra õpetuse pooldajad ), lubati isegi oma traditsioone ja usutunnistust järgida. Kõik alistatud rahvad pidid hakkama maksma maksu Araabia kalifaadile, aga sellest maksust olid moslemid vabastatud ja see oli ka üheks põhjuseks, miks allutatud alade elanikud pöördusid islamiusku. Ja kui inimesed olid islamiusus, siis nad said Araabia kalifaadis teha ka karjääri, sest ametnikeks seal mittemoslemid ei saanud. Sellel laial territooriumil (Pürenee poolsaared kuni Indiani) hakkas ühendavaks teguriks muutuma islamiusk ja teine ühendav tegur oli araabia keel, sest see võeti üle varasemate kohanike elanike poolt.
Araabia numbrid – araablased võtsid need üle Indiast, aga kuna Euroopasse jõudsid need araabia vahendusel, siis nimetatakse neid nii
Kompass – jõudis araablaste vahendusel euroopasse, kuid oli hiinlaste leiutatud
Astrolaag ehk tähekõrgusmõõtja – jõudis araablaste vahendusel euroopasse, kuid oli hiinlaste leiutatud
Paber – jõudis araablaste vahendusel euroopasse, kuid oli hiinlaste leiutatud
Meditsiin :
Ibn Sina – koostas sellise raamatu nagu “Arstiteaduste kaanon ” ja sinna koondati väga erinevate haiguste kirjeldused ning ka ravimise võtted. Sellest “Arstiteaduste kaanonist” kujunes Euroopas üks olulisemaid arstiteaduse käsiraamatuid. Ibn Sina ladinapäraseks imetuseks oli Avicenna .
Geograafia:
Laialdased teadmised geograaiast olid tingitud sellest, et nende käes oli hiigelterritoorium ja nad olid veel kaubavahetuses naaberterritooriumitega, mida nad õppisid tundma. Araablased koostasid kaarte, kus oli peal kogu nende jaoks tuntud maailm. Nendel kaartidel oli Euraasia , välja arvatud põhja- ja kirdeosa. Kaartidele oli kantud ka Põhja-Aafrika ja Ida-Aafrika, sest neid piirkondi nad tundsid samuti.
Al Idrisi – kirjutas raamatu “Geograafia” ja seal ta kirjeldas talle tuntud maailma ning selle raamatu juurde kuulus ka kaks maailmakaarti. Üks neist oli joonistatud paberile ja teine maailmakaart oli kantud hõbedast plaadile (3,32m x 1,42m). Mõnikord arvatakse, et Al Idrisi maailmakaartile on kantud ka Eesti.
11. ÜLDÜLEVAADE LÄÄNE-EUROOPAST KÕRGKESKAJAL
Rahvaarv Euroopas kõrgkeskajal:
1000 a - 36 miljonit
1100 a - 44 miljonit
1200 a – 58 miljonit
1300 a – 73 miljonit
1346 a – 80 miljonit
Euroopat tabas katk ehk must surm
1400 a – 60 miljonit
1500 a – 81 miljonit
Kõrgkeskajale iseloomulik:

• Külvipinna suurendamine, sest rahvaarv pidevalt kasvas ja neid oli vaja ära toita. 1) Võeti kasutusele sööti jäänud maad. 2) Raiuti metsi maha ja rajati nende asemele põllud. 3) Hakati tegelema maade kuivendamisega. Haritavat maad hangiti juurde soode ja merede arvelt.
  
• Toimub aktiivne sisekolonisatsioon. Lääne-Euroopast, kus juurdeharitavat maad polnud võimalik enam saada, hakatakse liikuma ida poole ja hõivama Elbe jõest ida poole jäävaid alasid.
  
• Tehnika areng on aeglane, kuigi mingid uuendused tulevad. Võetkase kasutusele raske ratasader. Leiutatakse rangid (hobuse tööriista ette rakendamiseks) ja rauad hobuste jaoks. Nende kasutusele võtmine tähendas seda, et hobune hakkas muutuma ka tööloomaks (varem oli härg). Selle tõttu tööjõudlus kasvas 2-3 korda.
  
• Kaheväljasüsteem taandub ja võidu saavutab kolmeväljasüsteem (suvivili (nisu, oder , kaer), talivili (rukkis), kesa – vaheldub iga aasta).
  
• Toimub üleminek raharendile. Naturaalmajanduse asemel tekib rahamajandus.
  
• Hakkavad tekkima linnad.
  
• Tekivad tugeva keskvõimuga ehk tsentraliseeritud riigid. Peamised sellised riigid on Inglismaa ja Prantsusmaa. Tugeva keskvõimuga riikides tekivad ka seisuste esinduskogud ehk omalaadsed parlamendid. Valitsejad peavad nendega arvestama.
  

12. RIIGI ARENGUJÄRGUD. SEISUSTE ESINDUSKOGUD.
1) Barbarite kuningriigid (Frangi riik). Olid lühiajalised ja ebapüsivad moodustised.
2) Feodaalse killustatuse periood (9-11 saj). Keskvõim oli nõrk ja kohtadelt kuulus võim suurfeodaalidele (kohtusüsteem, maksude kogumine). Inglismaal oli suur killustatuse aste suhteliselt väike, Prantsusmaal oli suhteliselt suur (kuningas omas võimu ainult domeenis).
3) Seisuliku monarhia teke XII/XIII saj hakkab kujunema. Kestab kuni XVI saj lõpp/ XVII saj alguseni . Esialgselt suurfeodaalid on kuningale liialt suruvaks jõuks ning omasid suurt võimu (näiteks sõjaväeliselt), kuningate võim oli liialt ebakindel. Seetõttu tekib kuningavõimu juurde nõuandva organina seisuste esinduskogu. Sinna tulid ka vaimulikud ja linnade esindajad (toetasid rahalises mõttes) sest kuningas nägi vastukaalu suurfeodaalidele (kuningas omas reaalset võimu kogu riigis, mitte ainult domeenis). Inglismaal parlament 1265. aastal, Prantsusmaal Generaalstaadid 1302. aastal. Nad andsid kuningale nõu maksude koha pealt ja seadusandluse koha pealt.
13. KESKAEG KUI SEISUSLIK ÜHISKOND
10. - 11. sajandil tuleb kasutusele uus ühiskonnajaotuse skeem. Sellest ajast hakatakse rääkima kolmest seisusest:

Oratores – need, kes palvetavad. Seda seisust hakati nimetama vaimulikuks seisuseks.

Bellatore – need, kes sõdivad. Sellest sai aadliseisus.

Laboratores – need, kes töötavad. Esialgul kuulutsid sinna seisusesse talupojad ja seda seisust nimetatigi kolmandaks seisuseks.
Kaks esimest seisust olid priviligeeritud ehk neil olid eelised. Nad ei pidanud maksma makse ja nad said mõista kohut kolmanda seisuse üle. Inimese päritolu määras ära sünnipära (eeskätt teises ja kolmandas seisuses). Liikumine oli üpris ebatavaline. Kui sündisid kolmandasse seisusesse, siis olid ka selle liige. Vaimulike seisus täiendas ennast kahe järgneva seisuse arvelt.
Aadlike poegadest sai maa omale alati vanim poeg. Nooremad võisid minna sõjaväeteenistusse ja seeläbi hankida omale maa ning teine võimalus oli astuda vaimulike ordusse ja teha sellist karjääri. Üks võimalus vaimulike seisusel oligi ennast täiustada aadlike poegade arvelt. Teoorias oli võimalik ka see, et talupoja poegadest said vaimulikud, aga enamasti talupoja poegadest ei saanud kõrgvaimulikud, vaid nad jäid pigem alamatele astmetele peatuma. Oli võimalik ka vaimulike seisust täiustada talupoegade arvelt. Nii vaimuliku kui ka aadlike seisuse sees oli oma hierarhia . Vaimulikud: kõrgeim paavst , madalaim kohalik kihelkonna preester . Aadlike seisuses: kuningas, erinevate aadlitiitlitega isikud (krahvid, vürstid, markiid, vabahärrad), rüütel.
Kolmandal seisusel privileege ei olnud, olid ainult kohustused. Inimeste olukord üle eruoopa oli üldiselt sama. Kui tekkisid linnad, siis mõningates riikides räägiti juba neljast seisusest: vaimulikud, aadlikud , linnakodanikud ja talupojad. See neljaseisuseline mudel ei saanud üldiseks. Linnakodanikud arvestati tavaliselt kolmandasse seisusesse. Kui tekkisid rahvaesindused ehk parlamendid (Inglismaal 1265. aastal, Prantsusmaal 1302. aastal generaalstaatide nime all), siis need seisused kinnistusid veelgi, sest parlamenti valiti inimesi seisuse järgi. Inimene esindas parlamendis oma seisust.
14. FEODAALEKSPANSIOON
Kuni 11 sajandini tõrjusid Eurooplased väljast poolt tulevaid rünnakuid, kuid alates sellest ajast hakkasid nad ise peale tungima. See on tingitud rahvastiku- ja agresiivsusekasvust, aga agressiivsus tahetakse suunata Euroopast välja. Feodaaltsivilisatsiooni pealetundi kolm olulisemat suunda on:

Edela suund - ristisõjad Pürenee poolsaarele (rekonfista – Pürenee poolsaare tagasivallutamine araablaste käest)

Ida suund – Läänemere lõuna- ja idakalda vallutamine . Ristisõjad lääneslaavlaste, balti hõimude ja läänemeresoomlaste ehk eestlaste, liivlaste, soomlaste vastu.

Kagu suund – Ristisõjad Lähis-Itta.
Nendesse piirkondadesse viidi ristiusk ja feodaalsuhted.
Ristisõdade põhjused:

Taheti vabastada Jeruusalemmas asuv Kristuse haud, mis oli sattunud uskmatute ehk moslemite käte

Paavsti kirik nägi võimalust Ida kiriku ehk Bütsantsi kiriku vallutamiseks
Ristisõdasid Lähis-Itta peeti kokku seitse ja sinna vahele jääb veel laste ristisõda. Risitsõjad toimusid 11-13 sajandini. Esimesed ristisõjad toimusid Vahemere idarannikule ja viimased Põhja-Aafrikasse.
Ristisõdade tagajärjed:

Paavstivõimu autoriteet langes ja kuningavõim tugevnes.

Kolme tsivilisatsiooni (islami, katoliiklik ja õigeusklik maailm) vahel süvenes vaen.

Kaubateede ümberpaiknemine, eeskätt Vahemere idaosast Vahemre lääneossa. Itaalia kaubalinnad tõusid esile (olulisemad Veneetsia ja Genova ).
15. LINNAÜHISKONNA TEKE KÕRGKESKAJAL
Varakeskajal linn:

Usukeskus – piiskopi residentsid

Võimukeskus – valitseja või asevalitseja residentsid
Linn klassikalises mõttes peaks tähendama ikkagi kaubandus- ja käsitöökeskust. Linnaelu hakkas elavnema umbes 11. sajandil ehk kõrgkeskajal. Linnaelu elavnemise eeldus: Põllumajanduses toimuv murrang – toodetakse rohkem kui ise ära tarbitakse. Selle tagajärjel tekivad ülejäägid. Vabanes tööjõudu – tekib selline inimeste kiht, kellest võivad saada linnaelanikud.
Linnaelu taasteke on seotud käsitöö ja kaubanduse elavnemisega. Pannakse uuesti alus rahamajandusele ja ka pangandusele. Eeskätt Põhja-Itaalia linnadesse koondus nii palju kapitali, et seda jätkus ka laenamiseks. Seal tekkiski pangandus. Kirik ei suhtunud liigkasuvõtmisesse hästi, aga sellest hoolimata see tegevus ei seiskunud. Tänapäevane pangandus sai aluse 14. sajandi Itaaliast .
Linnad tekkisid kaubateede ristumiskohtadesse. Uued linnad tekkisid pigem sinna, kus olid varem ka linnad olnud. Linna ülesehitus oli kontsentriline – linn piirati müüriga (ilma müürita osa jäi näiteks jõe kaldale). Müürist väljaspool oli agul ehk eeslinn . Kui ala kitsaks jäi, siis linn laienes, ehitati uus müür, agul nihkus ja vana müür lõhuti maha. Eeslinnade elanikud kannatasid kõige rohkem, kuna ka sõdade ajal vahel lasti eeslinn ehk agul maha põletada, sest kardeti, et vaenlane võib seal peavarju leida.
Linnast tegi linna:

Linna müür

Linnaõigus – seaduste kogu, mille alusel toimus linnaelu korraldamine.
Maaisand ehk senjöör – isik, kelle maa peale tekkis linn. Nad olid isegi huvitatud sellest, et nende maa peale linn tuleks, sest kui nende maa peal oli linn, siis nad said elanikelt makse nõuda. Vastutasuks linnaelanikud said õiguse tegelda kaubanduse või käsitööga. Selleks, et paremini korraldada linnaelu, annetasid senjöörid linnale linnaõiguse. Väga sageli võeti aluseks juba varem eksisteeriv linnaõigus ja annetati see sedasi (Tartu piiskop annetas Tartule Riia linna õiguse, mis oli tegelikult Hamburgi linna õigus). Sageli üritasid linnad maaisanda võimu alt täiesti vabaks saada. Sellel oli kaks peamist teed:

Vabaks võidelda

Vabaks osta
16. ELUOLU KESKAEGSES LINNAS
Linnades tuli väga hästi välja, kes on vaene ja kes on rikas. Tsunftimeistrite majad võisid olla koos töökoja ja poega ning nägid väga esinduslikud ja rikkalikud välja. Samas vaesemad inimesed elasid agulite odavates puumajades. Agulid on eeslinnad , mis asusid väljaspool linnamüüri. Vahel kui vaenlane linna ründama tuli, siis süüdati agulid põlema, et vaenlased seal peavarju ei leiaks.
Linnaelule iseloomulik:

• Linnaelanike toit oli maaelanike omast üldjuhul mitmekesisem, kuid hügieeni olukord oli viletsam. Seetõttu tuli linnadesse rajada ka avalikke saunu.
  
• Linnas abielluti suhteliselt hilja ja see tagas negatiivse iibe . Lihtinimesed said rohkem valida ka, kellegad nad tahavad abielluda.
  
• Prositutsiooni levis linnades laialdaselt ning järk-järgult hakkasid ka kirik ja linnavõimud sellesse leplikumalt suhtuma .
  

Linlaste ellusuhtumine
Linnaelu juurde kuulusid tempokas elu ja sotsiaalsed pinged ning vastuolud. Mitmel pool pidasid vaenutsevad patriitsi- ja aadlisuguvõsad tänavalahinguid. Vaesus tõi kaasa ka linnarahva väljaastumisi. Linnades arveldati tunduvalt rohkem rahaga. Hinnati väga kõrgelt rikkust. Oma rikkuse ja kujutamise näitamiseks hakkasid linnakodanlikud oma vara pillavalt kulutama. Selle peale sekkusid asjasse linnavõimud. Nimelt raad andis välja luksusmäärused, mis olid suunatud liigse ja mittevajaliku kulutamise vastu.
Linnakultuur
Linnaelu oli kirev ka pidustuste poolest. Tähtsaim ja silmapaistvam üritus oli vastlakarneval, mida peeti varakevadise paastu algul. Sel ajal söödi nii palju kui jaksati, lauldi tänavatel siivutuid laule ja toimusid ka näitemängud turuplatsidel, gildihoonetes, kõrtsides või vaktitel, mida veeretati läbi linna.
Linnakirjanduses domineerisid ilmalikud motiivid. Fabilood (värsivormilised lühilood) pilasid erinevaid inimtüüpe ja eri ühiskonnakihte ning elukutsete esindajaid. Sama laadi oli ka linnakirjanduse kuulsaim teos – anonüümne prantsuse eepos “ Rebaseromaan ”.
17. RISTIUSU KIRIKU KUJUNEMINE VARAKESKAJAL
313 – Lääne-Rooma valitseja Constantinus Suur legaliseeris ristiusu.
Kui Lääne-Rooma langes, siis nähti selles kirikus Rooma riigi aladel elajate ühendajat. Ristiusk on ka antiikkultuuri hoida ning säilitaja.
Peamised moodused, kuidas ristiusk levis:

Kristlikud misjonärid käisid erinevates piirkondades ristiusku kuulutamas.

Sõjaliselt – vallutuste teel. (Karl Suur ristiusustas sõjalisel teel sakse.)

Valitseja võtab vastu ristiusu ja seeläbi peetakse ka tema alamaid ristiusu vastuvõtnuteks. (Glodovech Frangi riigis.)
Kiriklik hierarhia
Varakeskajal kujunes välja kiriklik hierarhia. Selle tipus oli paavst. Kui kristlik kirik alles kujunema hakkas, siis oli ta lihtsalt Rooma piiskop, aga siis kui Lääne-Rooma hakkas nõrgenema, siis paavsti osatähtsus hakkas kasvama. Paavstile allusid peapiiskopid. Neile allusid omakorda piiskopid. Piiskop juhtis vaimulikku elu piiskopkonnas. Kõige madalamal kiriklikus hierarhias oli kogudusevaimulik ehk preester. Katedraalid ehk toomkirikud on kirikud, mis on peapiiskopkonna või piiskopkonna kesksed kirikud. Piirkopid korraldasid kiriku kihelkondadesse visitatsioone, et olla kursis kogudusevaimuliku tööga.
Kirikuriik
Paavstile allus ka vahetult kirikuriik, kus oli temal nii ilmalik kui ka vaimulik võim. Pippin Lühike aitas paavsti võitluses langobardide vastu (ajas nad osaliselt Itaaliast minema) ja andis Rooma ümbruse alad paavstile valitseda . Seeläbi tekkiski 756. aastal Kirikuriik. Kirikuriik eksisteeris kuni 1870. aastani ja hiljem (1929) loodi selle paasil Vatikani riik.
Kirikuriigi tekkega on seotud ka üks keskaja suurim võltsing. Selleks, et kindlustada oma positsiooni Kirikuriigi ilmaliku valitsejana, pidasid paavstid vajalikuks kinnitada, et juba 4. sajandil keiser Constantinus Suur andis need alad paavstile valitsemiseks. 8. sajandi lõpul koostati paavsti kontoris ka nö Constantinuse kinkeürik, kus oli ka kirjas, et Constantinus jätab need alad paavstile. See võltsing tuli välja 15. sajandil. Itaalia humanist Lorenzo Valla tõestas, et seda ürikut ei saanud kirjutada neljandal sajandil. Ta uuris kasutatud keelt ja kirjaviisi ning tuli välja, et see ei vastanud 4. sajandi keelele ja kirjaviisile.
Kümnis
Karl Suur seadustas tava, et 1/10 sissetulekust tuleb anda kirikule. Varem oli see tava, aga siis sai seadus. Hiljem see kümnise tähendus muutus ja seda hakkasid nõudma hoopis maaisandad ning kiriku osa vähenes.
Kirikuisad
Varakeskajal tegutsesid ka kirikuisad ehk õpetlased, kelle teosed on oluliselt mõjutanud ristiusu õpetust ja ristiusu õpetuse kujunemist. Üks selline mees on Augustinus . Tema on kirjutanud teose “Jumalariigist”. Selle teosega lõi ta teoreetilise baasi selleks, et põhjendada kiriku ülemvalitsust ilmalike valitsuste üle. Teine kirikuisa oli Hieronymus .Ta tõlkis piibli ladina keelde ja selle ladinakeelne algne nimetus oli Vulgata .
18. VÕIMUVÕITLUS ILMALIKU JA VAIMULIKU VÕIMU VAHEL
Paavstivõimu kõrgaja perioodiks võib pidada 11-13 sajandit. Paavstivõimu tõus sai alguse Prantsusmaalt Cluny kloostrist. Tegemist oli reformiliikumisega, mis sai sealt alguse. Nende reformide eesmärk oli taastada kiriku moraalne prestiiž, sest vahepeal oli kirikuelu küllaltki alla käinud. Cluny liikumises liiguti eeskätt selle poole, et vaimulikud elaksid tsölibaadis (ei seksi). Võideldi sellise nähtuse nagu simoonia (vaimulike ametikohtadega kaubitsemine) vastu. Selleks, et piiskopiks saada, see ametikoht lihtsalt osteti. Taheti, et vaimulik võim oleks kõrgemal ilmalikust võimust.
Lääne kirik ehk Rooma katolik kirik
Ida kirik ehk Kreeka katolik kirik
Armualual said ilmalikud osa ainult Kristuse ihust ehk leivast. Leib oli tehtud hapendamata taignast .
Armualaul said ilmalikud osa nii leivast kui ka leivast ehk nii Kristuse ihust kui ka verest. Leib oli tehtud hapendatud taignast.
Löödi risti märki viie sõrmega.
Löödi risti märki kolme sõrmega.
Teenistus ladina keeles.
Teenistus kohalikes keeltes.
Vaimulikud pidid kinni pidama tsölibaadist.
Mungaks pühitsetud pidid kinni pidama tsölibaadist.
1054 aastal läks paavsti saadik Konstantinoopolisse erimeelsusi lahendama. Tegelikkuses erimeelsuste lahenduseni ei jõutud. Paavsti saadik pani patriarhi kiriku vande alla. Patriarh pani paavsti kiriku vande alla. Seda aastat peetaksegi kirikulõhe algusaastaks: lääne ja ida kirik arenevad eraldi. Teine asi, mis aitas paavstivõimu tõsta, oli see, et määrati kindlaks paavsti valimise kord. 1059 toimus Lateraani kirikukogu kõrgemate vaimulike kokkutulek, kus määrati kindlaks, et paavsti valivad Rooma peapiiskopkonna kõrgemad vaimulikud ehk kardinalid . Kolmas märk, et paavstivõim tugevnes, oli investituuri tüli. Kui oli tekkinud 962. aastal Saksa-Rooma keisririik , siis kujunes välja nõnda, et Saksa-Rooma keiser nimetas ametisse piiskoppe. Paavst pidas ikkagi ennast ilmalikust võimust olulisemaks ja see väljakujunenud tava tõi kaasa tüli paavst Gregorius VII ja Saksa-Rooma keisririigi keisri Heinrich IV vahel. Nimelt 1075. aastal andis Gregorius VII välja bulla (paavsti ametlik seisukohavõtt). Seal oli kirjas:

Keiser ei saa piiskoppe ametisse nimetada.

Paavst kui kõrgem vaimulik juht tohib ametisse määrata ja tagandada mitte ainult piiskoppe vaid ka kuningaid ja keisreid.
Selle peale Hiendrich IV kuulutas, et paavsti valimine on kehtetu ja tema paavsti ei tunnista. Gregorius VII omakorda ütles, et Hiendrich IV pole enam keiser ja heitis tema kirikust välja. Kui inimene oli kirikust välja heidetud, siis ei saanud ta osa enam ka sakramentidest. Kõik Hiendrichi VII alamad vabastati ja valitseja muutus lindpriiks. Ta tahtis siiski oma võimu säilitada ja ta oli sunnitud minema patukahetsusretkele 1077. aastal Canossasse. Ta palus andeks ja paavst vabastas ta kiriku vande alt. Aga Heindrichi ja Gregoriuse ajal alanud võitlus jõudis lõpule 1122. aastal. See kokkulepe kannab nime Wormsi konkordaat . Jõuti kokkuleppele, et toimub kaks investituuri:

Ilmalik investituur – selle käigus antakse piiskopile sümboolselt üle talle alluv maavaldus. Selle viib läbi keiser või tema esindaja. Selle käigus antakse üle ka valitsemissau ehk skepter . See sümboliseerib võimu selle maa üle.

Vaimulik investituur – Selle viib läbi paavst või tema esindaja. See tähendab otseselt piiskopi või peapiiskopi ametisse nimetamist. Selle investituuri sümbolid on sõrmus ja karjuse sau. Need sümboliseerivad võimu inimeste hingede üle.
19. VAIMULIKU ORDUD JA KERJUSMUNGAORDUD
Vaimulik ordu – usuline vennaskond (mungad) või ka usuline õeksond ( nunnad ), kus kehtisid kindlad reeglid ja mille eesmärk oli jumala teenimine, eeskätt palvetega. Vaimulike ordudte tegevus koondus kloostritesse. Vaimulikud ordud said oma nime rajaja või esimese kloostri paiknemise järgi.
Kloostrite tingimus vaimulike ordude puhul:

Suletus – klooster oli ehitiste kompleks, mis oli piiratud müüridega. Elu kulgeski seal müüride vahel. Tavaliselt nad sealt üldjuhul ei lahkunud.

Majanduslik sõltumatus
Klooster oli ehitiste kompleks, mis oli piiratud müüriga. Seal asusid:

• Kirik
  
• Dormitoorium – magamisruum. Võis olla selline suur saal , kus kõik koos magasid.
  
• Refektoorium – söögisaal
  
• Palverändurite ööbimiseks ruumid
  
• Majandusruumid
  

Mungakloostrit juhtis abt ja nunnakloostrit abtiss. Teoreetiliselt pidi klooster olema suletud maailm, aga tegelikkuses see enamasti nii ei olnud. Keskaegset kloostrit võib pidada teatud kultuuri- ja majanduskeskuseks.
Kultuurikeskus:

• Anti haridust
  
• Kirjutati raamatuid ümber
  

Majanduskeskus:

• Suured põllumajanduslikud ettevõtted
  
• Sotsiaalabikeskused (seal oli haigla , apteek)
  

Kloostrielu reeglid (kehtestati 6. sajandil püha Benedictuse poolt):

• Kehtis prooviaeg
  
• Tuli tõotada elada vaesuses, kasinuses ja kuulekuses.
  
• Töö ja palve (Tegeldakse palvetamisega, aga töö ja palve peavad olema võrdselt jagatud. Tuleb teha ka tööd.)
  

Olulisemad vaimulikud ordud:

Benediktlased – Oma nime on saanud looja püha Benedictuse järgi. Nende ordu rajati 6. sajandil. Benediktlased kandsid enamasti musta mungarüüd ja seetõttu on nende kohta kasutatud nimetust mustad mungad.

Tsistertslased – Oma nime on saanud kloostri esimese asukoha järgi. Nende ordu rajati 11. sajandil. Nende puhul oli väga suur roll ka füüsilisel tööl, eeskätt põlluharimisel.
12.-13. sajandil tekkisid lisaks vaimulikele ordudele kerjusmungaordud. Nende teke oli seotud ka linnade tekkega ja ketserluse suurema levikuga. Linnasid hakati vaatama kui patupesa ja kerjusmungaordud pidid sinna viima jumala sõna. Algselt pidid nad elama ainult kerjamisest. Nemad ei olnud suletud kloostri müüride vahel, vaid võisid sealt lahkuda. Kerjamise ajal pidid nad tegelema ka jumala sõna kuulutamisega. Nad rändasid palju ringi. Kerjusmungaordude kloostrid tekkisid eeskätt ikkagi linnades. Hiljem kerjamise osatähtsus vähenes.
Olulisemad kerjusmungaordud:

Frantsisklased – Nime on saanud asutaja järgi. Tekkis 13. sajandil. Tegutsesid hästi aktiivselt hariduse alal.

Dominiiklased – Nime on saanud samuti asutaja järgi ja tekkis 13. sajandil. Tegutsesid hästi aktiivselt hariduse alal ja keskaegsetes ülikoolides olid tihti just dominiiklased õppejõud. Inkvisitsioon (eesmärk ketserite (ei uskunud õiget usku) välja selgitamine ) läks nende kontrolli alla.
Ketserlikud liikumised tekkisid pigem Lõuna-Euroopas, sest sealne areng oli kiirem (linnad arenesid kiiremini, muutusid jõukamaks) ja tekkis kiriku suhtes rohkem kriitikat. Tänu kaubandusele oli seal rohkem kokkupuuteid ka teiste uskudega ja seetõttu omandati rohkem teadmisi uskudest. Inkvisitsiooni kohtus püüti ketserite uskumusi muuta. Ketserite vastu on toimunud ka ristisõjad.
20. KESKAJA HARIDUS JA TEADUS
Kloostrikoolid
Seoses kultuuri ja hariduse allakäiguga varakeskajal jäid Lääne-Euroopas peaaegu ainsateks kirjaoskajateks vaimulikud ja hariduskeskusteks kloostrid. Kloostrikoolides valmistati ette vaimulikke. Ka see haridus, mida anti, oli vaimulik. Peatähelepanu pöörati Piiblile ja kirikuisade teostele, samuti ladina keelele. Räägiti ka Rooma autoritest (Cicerot peeti oluliseks).
Linnakoolid
Kloostrikoolid ei kaotanud oma tähtsust ka kõrgkeskajal, kuid nende kõrval kerkisid ka linnakoolid. See oli tingitud linnade tekkest ja linnaelanikkonna kasvust. Piiskopkondade keskustesse rajati katedraalkoolid ehk toomkoolid . Ka seal oli õpetus pigem vaimulik. Järk-järgult tekkis ka koole , kus vaimuliku hariduse asemel anti mõne teise valdkonna, näiteks õiguse-või arstiteaduse alaseid teadmisi. Asutati põhikoole, kus saadi algharidus ja ametikoole ehk abakusekoole, kus põhitähelepanu pöörati kaubanduses tarvilikule arvutamisele ja raamatupidamisele. Nendes koolides toimus õppimine tavaliselt õpilaste emakeeles.
Ülikoolid
Ülikoolid arenesid XI-XII sajandil peamiselt Itaalias. Salernos oli juba X sajandil arsitde kool. Bolognas tekkis XI-XII sajandi vahetusel ülikool, kus õpetati peamiselt õigusteadusi. Veel tekkisid esimeste ülikoolide seas Pariisi Ülikool ja Oxfordi Ülikool.
Rektor juhtis kogu ülikooli ja dekaan juhtis teaduskonda . Seal oli 4 dekaani: usu, arstiteaduse, õigusteaduse ja kunsti. Algul õpiti kunsti ja siis sai edasi ise valida. Kõige tähtsam oli usuteaduskond. Ülikoolis olid üliõpilased, keda õpetasid õppejõud. Ja selleks, et olla õppejõud, pidi tal olema teaduslik kraad . Madalaim teaduslik kraad oli bakalaureus , mõnevõrra kõrgem magister ja kõige kõrgem doktori kraad. Õppejõud olid pärit tihti vaimulikst ordudest (dominiiklaste seast eriti). Ülikoolide olulisus seisnes selles, et ülikoolides viljeldi teadust ( skolastika ).
Skolastika
Skolastika oli teadus, mida viljeldi ülikoolides. See tugines muistsete autoriteetide (Piibel, kirikuisade ja antiikautorite teosed) põhimõtetele ja neid püüti loogika abil tõestada. Aristoteles sai väga suurt austust keskaegses teaduses. Looduse uurimisele ja katsetele skolastika eriliselt tähelepanu ei pööranud.
21. EUROOPA XIV SAJANDI II POOLEL JA XV SAJANDIL
Katk levis 1347.-1349. aastatel väga aktiivselt, kuid levis edasi veel kuni 1352. aastani. Katku tõttu vähenes elanikkonna arv ¼ – 1/3 võrra.
Sotsiaalsed tagajärjed:

Seaduslikkuse ja korra allakäik, sest inimesed, kes pidid korda tagama, olid katku tõttu surnud.

Juba enne olid linnades ebasanitaarsed olud ⥵ see soodustas katku levikut ⥵ linnad muutusid veel mustemaks (isegi laibad vedelesid tänavatel)
Majanduslikud tagajärjed:

Tööjõu vähenemine

Rendi tõstmine
Talupoegade ülestõusud
Katku tõttu tekkisid talupoegade ülestõusud. Prantsusmaal žakerii ülestõus ja Inglismaal Wat Tyleri ülestus. Lääne-Euroopas toimus pärisorjuse kaotamine juba 14. - 15. sajandil just nende ülestõusude tõttu. Nad muutusid vabaks ja nende isik ei sõltunud enam maaomanikest. Suur erinevus Ida-ja Lääne-Euroopa vahel oligi see, et Lääne-Euroopas kaotati pärisorjus tunduvalt varem. Osades piirkondaes Ida-Euroopas kaotati pärisorjus alles 18. - 19. sajandil.
Itaalia kaubalinnad
Itaalia linnade jõukus toetus kaubandusele idamaadega. Pärast ristisõdasid tõusid Vahemere ääres esile Itaalia linnad. Itaalia kaupmehed kasutasid oma jõukust selleks, et rajada uutlaadi ettevõtteid. Rajati manufaktuure. Lisaks manufaktuuride rajamisele hakkasid jõukamad inimesed oma rikkust kasutama, et ehitada erinevaid hooneid ja ka kunsti soosimiseks. 14. sajandil tekkis Itaalias renessanss .
Manufaktuur
Käsitöölise töökoda
suurettevõte (~100)
väikeettevõte (~10-20)
Hakati kasutama tööjaotust. Üks inimene ei teinud eset algusest lõpuni valmis, vaid iga inimene tegi mingit kindlat protseduuri.
Tööjaotus puudub, sest oli oluline, et meister teeks eseme algusest lõpuni valmis.
Tegemist oli käsitsitööga (masinad puudusid).
Riigid
Prantsusmaa oli tunduvalt ühtsem kui näiteks Inglismaa. Valois 'de valitsejadünastia positsiooni tugevdas veelgi saja-aastase sõja võit. Inglismaal algas aastakümnetepikkune kodusõda valitseva dünastia kahe haru vahel, sest mõlemad tahtsid troonile saada. See troonivõitlus on saanud nimeks Rooside sõda (1455-1485), sest vaenulike perekondade vapikaunitusteks olid punane ja valge roos. Lõpuks sai siiski troonile punase roosi esindaja. Saksamaal puudus tugev keskvõim. Keisri valisid seitse tähtsamat maaisandat ehk kuurvürsti, kellest kolm olid piiskopid ja neli ilmalikud suurfeodaalid. Kuurvürstid olid huvitatud sõltumatusest ja eelistasid valida keisri, kellest poleks karta, et ta nende vabadusi piirama hakkaks. Keisritiitel oli vaheldumisi erinevate aadlisuguvõsade käes ja eduka valitsemise asemel, püüdsid nad hoopis oma isiklikke maavaldusi suurendada.
Mongoli-tatari väejuht Batu -khaan vallutas suure osa Vene vürstiriike. Sellega sai alguse nn tatari ikke algus venemaal. Volga jõe alamjooksul tekkis Kuldhordi khaaniriik, mis hoidis Vene riike oma võimu all. Vene vürstiriikide seas hakkas aga järk-järgult tugevnema Moskva , mis saavutas 1380. aastal Kulikovo lahingus võidu Kuldhordi vägede üle. Tatari ikke alt vabaneda siiski ei õnnestunud. Samal ajal tugevnes hoogsalt Leedu suurvürstiriik. Leedulased pidid võitlema Saksa ordurüütlitega, sest nad olid alles paganausku. Leedu vürstid liitsid järk-järgult oma võimu alla ka läänepoolseid Vene riike, kuid Leedu mõjuvõimu laienemine põhjustas vastuolu teravnemise Moskvaga . 1385. aasral võttis Leedu suurvürst vastu katoliku usu ja ta valiti järgmisel aastal Poola kuningaks. Nii kujunes välja Poola ja Leedu personaalunioon (ühendus, kus kahel formaalselt iseseisval riigil on ühine kuningas). Leedu piirid ulatusid selleks ajaks juba Läänemerest Musta mereni. Samal ajal jätkus ka Moskva tugenvemine. Nad vallutasid Novgorodi ja Pihkvamaa ning Moskva alla kuulus ka mitmeid läänepoolseid Vene vürstiriike, kes eelistasid karoliiklike leedulaste ülemvõimule õigeusklike Moskva vürstide ülemvõimu.
Paavstivõimu vähenemine
Hiliskeskajal hakkab paavstivõim ja kiriku mõju vähenema. Selle põhjustajad:

Kujunevad tugeva keskvõimuga rahvusriigid ja need ei vaja enam paavstivõimu tuge ning kiriku organisatsiooni. (Inglismaa, Prantsusmaa)

Ilmaliku hariduse levik. - Usuline pool hakkas tasapisi vähenema ja rohkem hakati tähelepanu pöörama näiteks matemaatikale, maateadusele, kirjandusele jne.

Vaimulike ja eeskätt kõrgvaimulike elu (nt sissetulekud) sõltus rohkem kohalikust valitsejast kui paavstist ja seetõttu hakkas ka paavsti mõju vähenema.
Paavsti mõjuvõimu vähenemine avaldus:

Paavstide Avignoni vangipõlv (1309-1377) – Seisnes selles, et teatud ajavahemikul paavst ei resideerunud mitte Roomas, vaid Avignonis. Sinna viis paavsti residentsi üle paavst Clemens , sest Itaalia olud olid ärevad ja ta otsustas oma õukonna üle viia Lõuna-Prantsusmaale Avignoni. Ka hiljem paavstiks valitud inimesed säilitasid selle olukorra. Paavsti õukonnas omandasid ka üha suuremat rolli prantsuse päritolu vaimulikud. See ei saanud olla vastuvõetav Itaalia vaimulikele ja seetõttu hakkasid nad paavsti Avignonis viibimist vangipõlveks.

Suur skisma ehk kirikulõhe (1378-1417) – Seisnes selles, et üheaegselt oli valitud kaks paavsti, kuna tegemist oli erinevate rivaalitsevate ringkondadega. Üks resideerus Roomas, teine Avignonis ja vastastikku olid paavstid pannud üksteist kirikuvande alla. Kaks vaenutsevat paavsti näitas seda, et Rooma katoliku kirik on sügavas kriisis ja vajaks reforme. Vahepeal valisid nad lausa veel kolmanda paavsti ka.

Kirikukogude liikumine (1409-1447) – Toimus selleks, et suurt skismat leevendada. Kirikukogu on katoliku kiriku kõrgemate vaimulike kokkusaamine. Selles ajavahemikus ei toimunud mitte üks kirikukogu, vaid tegemist oli terve rea kirikukogudega. Kirikukogude liikumises oli kõige olulisem Konstaanzi kirikukogu. Sellel kogul valiti uus paavst Martinus V ja selle Martinus V paavstiks valimist tunnustasid erinevad vaimulikud ringkonnad. 16. sajandil katolikust kirikust eraldusid protestantlikud kirikud.
Saksa-Rooma keisririigis ei kujunenud välja tugevat kuningavõimu, sest Saksamaal ei olnud keisrivõim päritav, vaid keisriks saadi valimise teel. Kuurvürstid valisid keisri ja see mõnevõrra piiras keisrivõimu. Keiser ei saanud nendega vastuollu minna, sest siis oleks teda võinud oodata tagandamine ja tal ei saanud olla suurt võimu mujal kui ainult tema oma pärusvaldustes.
22. HUMANISM JA RENESSANSS
Renessanss – antiigi taassünd. Kujunes Itaalias 14. sajandil, mujal Euroopas 15.-16. sajandil.
Eeldused uue maailmavaate tekkeks:

Majanduslik tõus, mis tugines kaubandusele. (Veneetsia ja Genova)

Rikkuse kogunemine, panganduse teke. ( Firenze – panganduse keskus)

Uute varakapitalistlike suhete kujunemine – uutlaadi ettevõttete (manufaktuuride) teke
Iseloomulikud jooned:

Ilmalikkus

Humanism

Antiikkultuuri taassünd
Kiriklik maailmavaade
Uus humanistlik maailmavaade
Mailmavaate keskmes oli Jumal ja inimese peamine ülesanne oli Jumala teenimine.
Maailmavaate keskmses oli inimene kõigi oma vajaduste ja huvidega.
Oli oluline asketism (maistest kehalistest rõõmudest loobumine õndsuse nimel).
Oli oluline maise elu kui ka kehaliste vajaduste väärtustamine.
Eneseteostusele ei pööratud mingit tähelepanu, sest kui inimene oleks tahtnud ennast teoastada, siis seda peeti eksimuseks Jumala loodud maailmakorra vastu.
Oli just oluline enseteostus ja ka enda mitmekülgne arendamine. Humanistliku maailmavaate puhul oli ideaaliks universaalinimene (nt Leonardo da Vinci).
Igati toetuti piiblile. See oli kõige alus.
Ei väärtustanud piiblit , vaid oli oluline loodus ja selle uurimine.
Antiikkultuuri taassünni puhul oli hästi oluline tagasipöördumine algallikate juurde ehk algsete tekstide lugemine. Hakati tegelema ka tekstide/ajalooallikate kriitikaga. Just selle tekstikriitika abil Lorenzo Valla avastas, et Constantinuse kinkeürik pärineb tegelikult hoopis 8. sajandist, mitte 4. sajandist. Ainuõigeks hinnati antiikaja ladina keelt ja renessanssiaegsete uurijate arust oli Cicero ladina keel ainuõige ja seda tuli õppida. Ladinakeele kasutus vähenes ja hakati rohkem tähelepanu pöörama rahvuskeeltele. Ladina keel säilis pigem nagu intellektuaalne keel.
Hakati huvi tundma ka kreeka keele ja kultuuri vastu. See huvi nende vastu kasvas, kui türklased vallutasid 1453. aastal Konstantinoopoli. Kreeklased pöördusid tagasi Euroopasse ning tekkiski huvi nende keele ja kultuuri vastu.
Humanismi keskusteks ja vahendajateks kujuneisd eeskätt ülikoolid. Laiemas mõttes informatsioonivahetus muutus tunduvalt lihtsamaks, kui 1440ndatel aastatel leiutati Euroopas trükikunst. Kõiki raamatuid, mis on trükitud enne 1500. aastat nimetatakse inkunaabliteks ehk hälltrükisteks.
Lorenzo Valla – Itaalia humanistlik õpetlane, kes ilmutas järjekindlat kriitikat muitsete autoriteetide kohta. Näiteks ta polnud nõus sellega, et Aristotelest nii palju austati. Kõige rohkem kuulsust on talle toolnud Constantinuse kinkeüriku võltsimise paljastamine.
Francesco Petrarca – Pärast antiikaega esimene poeet , keda loomingu eest avalikult pärjati. Tuntust tõid talle luuletused (sonetid armastatud Laurale, poeem “Africa” muistsetest Puunia sõdadest) ja ka proosas kirjutatud Vana-Rooma riigimeeste elulood .
23. MAADEAVASTUSED (EELDUSED, PÕHJUSED)
Põhjused:

Vajadus leida uus meretee idamaadesse. Vajadus idamaiste kaupade järele oli kasvanud. Uut teed oli tarvis, sest türklased hõivasid Konstantinoopoli ja nad haarasid kontrolli idamaade kaubanduse üle enda kätte. Türklaste vahendusel idamaiste kaupade ostmine läks kallimaks ja tulu kaubandusest läks türklastele või kahele linnale, kes Vahemere kaubanduses peremehetsesid (Veneetsia, Genova).

Euroopas oli kasvanud nõudlus/vajadus väärismetalli järele, sest senine väärismetallikogus oli liikunud idamaiste kaupade eest itta ja väärismetalli hulk Euroopas oli vähenenud.

Eurooplaste ettekujutuses olid idamaad tohutult rikkad riigid ja taheti osa saada nende idamaa riikide rikkustest.
Eeldused, mis aitasid kaasa:
Tehnilised eeldused
Ühiskondlikud eeldused
Meresõiduks tarviliku tehnika kasutusele võtmine:
1) Ookeanisõiduks tüüpiline laevatüüp – karavell
2) Kompass ja astrolaab (asukoha määramiseks)
Pürenee poolsaarel oli töötuks jäänud väikeaadlike (hidalgode) kiht ja nemad otsisid uusi väljakutseid. Nad olid töötuks jäänud, sest Pürenee poolsaarel tekkis ühtne keksvõime ja lõppes rekonkista. Sõdimine lõppes.
Õpiti tundma nii araablaste kui antiikaja autorite kartograafia alaseid töid.
Areneva hakkava varakapitalism vajas uusi tooraineallikaid ja uusi turge.
Võeti kasutusele tulirelvad ja see andis sõjalise üleoleku.
Humanistlik maailmavaade rõhutas uudishimu ja huvi ümbritseva vastu ning pööras tähelepanu eneseteostusele.
Avastusretked :

Aafrika lääneranniku tundmaõppimine – Potugali printsi Henrique Meresõitja eestvõttel asuti piki Aafrika läänerannikut pujetades otsima mereteed idamaadesse.

Ümber Aafrika lõunatipu sõitmine – esimene eurooplane oli portugallane Bartolomeu Diaz .

Ameerika avastamine – 12. oktoobril 1492 avastas Christoph Kolumbus Ameerika. Selle arvamuse, et nad on avastanud uue mandri, ütles välja geograaf Amerigo Vespucci . Tema järgi saigi uus manner nimeks Ameerika.

Meretee indiasse – Selle avastas portugallane Vasco da Gama, kes jätkas teekonda Hea Lootuse neemelt piki Aafrika idarannikut ja jõudis 1498 . aastal India edelarannikule.

Esimene ümbermaailmareis – 1519-1522, juhtis portugallane Fernao de Magalhaes.

Lõunamandri ehk Austraali otsimine (sellest teati juba antiikajal) – Esimesena jõudis sinna hollandlane Willem Janszoon 1606. aastal. Seal oli suur kõrb ja väheviljakas maa ning seetõttu ei pakkunud see maadeavastajatele huvi. 1770. aastal jõudis sinna inglane James Cook ja tema avastas asustuseks soodsama ida- ja kaguranniku. Eurooplastel tekkis nüüd huvi selle maa vastu.
24. MAADEAVASTUSTE TULEMUSED
Maadeavastuste tulemused Euroopas:

Kaubanduse kese liikus Vahemerelt Pürenee poolsaarele. Hiljem liikus see madalmaade sadamalinnadesse. Nihkus ka Inglismaa sadamalinnadesse.

Uute taimede ja loomade tundmaõppimine ja Euroopasse levitamine (kartul, tomat, mais, kõrvits, tubaks, kalkun). Veel hakati sisse vedama kakaod Ameerikast, teed Hiinast ja kohvi Aafrikast (koha peal ei kasvatatud ).

Euroopasse veetud kuld ja hõbe põhjustasid kiire inflatsiooni ehk hindade revolutsiooni. Näiteks teravilja hind tõusis viis korda ja käsitöötoodete hind tõusis kolm korda sajandi jooksul. Kapital koondus kitsa ringkonna (suurettevõtjate) kätte.
Maadeavastuste tulemused mujal maailmas:

Algas Euroopa riikide koloniaalpoliitika maailmas. Selle koloniaalpoliitika käigus jagatakse maailm mõjusfäärideks. Esimesed lepingu tegid 1494. aastal Hispaania ja Portugal ning see kannab nime Tordessilase leping. 46 pikkuskraadist alast läänepoole jäävad alad pidid jääma Hispaaniale ja idapoole jäävad alad Portugalile. Eeskätt kästiles see leping Lõuna-Ameerikat. Teine leping sõlmiti 1529. aastal ja tegemist oli Zaragoza lepinguga. 145 pikkuskraadist läänepoolne osa pidi minema Portugalile ja idapoolne Hispaaniale. Sellega jagati India ja seda piiravad alad.

Algad eurooplaste väljaränne avastatud territooriumitele ja tekib eurooplaste püsiasustus väljaspool Euroopat. Väljaränne muutub massiliseks alles 18. sajandil, enne seda ei olnud massiline.

Hävitatakse indiiani kõrgkultuurid Ameerikas. See toob kaasa põliselanike arvu suure vähenemise. Saja aastaga Mehhiko territooriumil 25 miljonist pärismaalasest jäi järgi ainult 1,5 miljonit. Neid tapeti ja nad surid ka nakkushaigustesse.

Algab ulatuslik orjakaubandus, sest istandused , mida rajama hakati, vajasid tööjõdu, kaevandused vajasid tööjõudu ning oli vaja leida uut tööjõudu. See orjakaubandus kestis 3 sajandit ja selle aja jooksul toimetati Ameerikasse umbes 12 miljonit aafriklast ja nendes 12 miljonist umbes 2 miljonit suri juba teekonnal üle Atlandi ookeani.
25. REFORMATSIOON SAKSAMAAL
Reformatsioon – Kitsamas tähenduses 16. sajandil toimunud usuline liikumine, mille tagajärjel tekkisid luterlik kirik, kalvinistlik kirik ja anglikaani kirik. Laiemas mõttes tähendab see muutusi usus, majanduses, poliitikas ja kultuuris.
Reformatsiooni põhjused:

Rahulolematus katoliku kirikuga. Vaimulikud elasid liiga ilmalikku elu. (Kiriku moraalne allakäik)

Lääne-Euroopa valitsejad püütsid vabaneda paavsti kontrolli alt.

Indulgentside müük
Aitas kaasa ka tekkinud humanistlik maailmavaade, mis erines kiriklikust maailmavaatest.
Martin Luther
Martin Luther elas 1483.-1546. aastal ja ta oli pärit Saksimaalt. Ta isa oli saanud rikkaks ning soovis oma pojast teha juristi . Luther astuski Erfurfi ülikooli, kuid asusu hoopis teoloogiat õppima. Luther hakkas kahtlema, et kas ainuüksi kirik saab aidata inimesel õndsaks saada. 31. oktoobril 1517. aastal lõi Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 oma vaateid seletavat ladinakeelset teesi, mis hiljem saksa keelde tõlgituna levisid väga laialdaselt. Ta oli jäiga kirikuhierarhia vastu. Ta tunnistas seitsmest sakramendist ainult kahte (ristimist ja armulauda). Need teesid olid suunatud eelkõige indulgentside ja paavstivõimu vastu. Ta hakkas ka piiblit saksa keelde tõlkima, et seda oleks üldse võimalik saksa keeles lugeda. Kogu piiblit ta ära ei tõlkinud. Tõlgitud sai Uue Testamendi.
Tagajärjed poliitikas ja majanduses:

Augsburgi usurahu – otsustati, et kelle maa, selle usk. Kui valitseja otsustas jääda katoliiklaseks, siis neil aladel kehtis ka katoliiklus.

Riik võttis kiriku vara ja maavaldused üle. Mõningates piirkondades olid valitsejad huvitatud reformatsiooni läbiviimisest, sest siis riik saab maad juurde.

Kirikupeaks sai kohalik ilmalik valitseja, mitte näiteks preestrid.

Hakati väärtustama tööd ja ametialast edu.
Tagajärjed usus ning kultuuris:

Ladinakeelne jumalateenistus asendati kohaliku keelega. Ka piibel tõlgiti emakeelde.

Kirikutest eemaldati liigsed kaunistused. Kirik pidi olema pühakoda valgete seintega Võis olla paar maali (altarimaali).

Kesksele kohale tõusid kirikulaul ja jutlus

Sakramentide vähenemine. Jäid alles ainult ristimine ja armulaud.

Vaimulike suhtes kaotati tsölibaadi nõue.

Kloostrid suleti

Pühakute kultus kaotati
26. REFORMATSIOON ŠVEITS JA INGLISMAAL
Šveitsis levis protestantism hoopis teistmoodi. Šveitsis oli reformatsiooni läbiviia J. Calvin . Calvini õpetus saavutas edu nii Šveitsis, Madalmaades, Šotimaal, Inglismaal ja ka Prantsusmaal. Calvini õpetuse järgijaid kutsuti Šveitis ja madalmaades kalvinistideks, Prantsusmaal hugenottideks, Šotimaal presbüterid, Inglismaal puritaanideks.
Pretestinatsioon – ettemääratusõpetus. Sisu oli see, et jumal on mõned inimesed valinud välja, kes pärast surma pääsevad igavesse õndsusesse ja teised, kes lähevad hukatusse. Inimene seda muuta ei saa, sest see on jumala poolt kindlaks määratud. Pretestinatsiooni järgi inimene saab teada sellest, milliseks tema saatus kujuneb. Nimelt need, kes on edukad , on jumal välja valinud. Järelikult tuleb püüelda edukuse poole. Edukuse all mõeldi pigem majanduslikku edukust. Seda pooldasid pigem edukad inimesed ja see oli vastuvõetav just tekkivale kodanlusele.
Kalvinismi tunnused
Seega kalvinism rõhutas töö tegemist, sest see on selline inimese kutsumus ja jumalast määratud eesmärk. Teine kalvinismile omane elulaad oli hästi kasin elumood. Selles mõttes kasin, et lõbustustest loobuti – värvikirevaid rõivaid ei ole tarvis, tantsimine on mõttetu jne. Kuus päeva nädalas teed tööd ja seistmendal päeval nädalas tänad jumalat selle eest, et saad tööd teha. Kalvinistlikud kogudused jälgisid üsna tähelepanelikult, milline on inimeste kodune elu ja kuidas nendest normidest kinni peetakse (hästi tugev sotsiaalne kontroll koguduse liikmete üle).
Anglikaani kirik
Kolmas reformatsiooniga seotud uus kirik tekkis Inglismaal. Seal tekkis anglikaani kirik. See on pigem seotud kuningas Henry VIII eraeluprobleemidega. Kui Luther oma ideedega välja tuli, siis Henry VIII pooldas paavsti ja paavst andis talle ka usukaitsja aunimetuse, kuid mõne aja pärast sai Henry VIII paavsti üks suurimaid vastaseid. See oli tingitud tema isiklikust elust. Ta tahtis lahutada oma abielu, aga abielulahutus katolikus kirikus oli praktiliselt võimatu, lubatud ainult paavsti loal. Paavst seda luba talle ei andnud. Tahtis lahutada, sest tema esimene naine oli sünnitanud Henryle ainult tütre, aga ta soovis ka troonipärijat poja näol ning lisaks sellele oli naine temast mõnevõrra vanem. See, keda Henry, oma uueks abikaasaks soovis, ei olnud nõus enne Henryga seksima , kui nad on abielus. Varem oli paavst mõningatele teistele loa andnud, kuid sel korral paavst ei andnud luba, sest Henry naine oli pärit Hispaaniast ja ta oli toonase Saksa-Rooma riigi keisri Karl V tädi. Karl V aga oli paavsti suurim toetaja ja paavst ei saanud anda luba lahutuseks. Sellega ta oleks oma suhted oma kõige parema toetaja Karl V ära rikkunud. Kuningas otsustas, et Inglismaa lööb katoliku kirikust lahku ja 1534. aastal ülemvõimu aktiga kuulutati parlamendi poolt kuningas Inglise kirikupeaks. Parlament oli huvitatud sellest, sest kui ei olda enam paavsti alluvuses, siis ei pea talle makse maksma ja katoliku kiriku maad saab omavahel ära jagada. Ülemvõimu aktiga algas anglikaani kiriku kujunemine. Sisuline õpetuslik pool muutus, aga väline toretsev jumalateenistuste pool jäi samaks nagu oli olnud katoliku kiriku ajal.
27. VASTUREFORMATSIOON
Vastureformatsioon – Katoliku kiriku püüe oma kaotatud positsiooni taastada ja ka ennast reformida. Selle edu oli eeskätt nendel feodaalaladel, kus veel feodaalide võim tugev oli. Vastureformatsiooni juhtriik oli Hispaania.
Vastureformatsioon seisnes selles:

Elavnes inkvisitsioonitegevus - Inkvisitsioon püüdis teisitimõtlejaid välja selgitada, panna neid seda tunnistama ja siis neid katoliku kiriku põhimõtteid uskuma panna.

Loodi Jesuiitide ordu – Selle ordu loojaks oli aadlik Loyola. See ordu rajati 1540. aastal. Mõnikord ongi seda aastat peetud reformatsiooni algusaastaks. Selle ordu eesmärgiks oligi nii paganate kui ka ketserite pööramine õigesse usku. Igaühte ei võetud vastu Jesuiitide ordusse. Enne tehti kindlaks, et inimesel oleksid head vaimsed võimed ja hea väljanägemine. Tavaliselt mungaordu oli sulgunud kloostriseinte vahele, kuid Jesuiitide ordu liikmed tegutsesid suurest ilmalikus elus ja osalesid ka poliitikas. Näiteks üritasid nad saada õukondades eeskätt uute troonipärijate kasvatajateks ja õpetajateks, et neid juba noorena mõjutada. Ja nad üritasid õukondades saada pihiisadeks, sest Jesuiidid ei pidanud pihisaladusest kinni pidama ( ordul puudus see nõue), juhul kui see tuleb kasuks katoliku kirikule. Nad võisid sooritada pattu , siis kui see tõi kirikule kasu. Jesuiidid hakkasid pöörama suurt tähelepanu haridusele. Varem katoliku kirikus haridusele nii suurt tähelepanu ei pööratud. Jesuiidid hakkasid reformima haridussüsteemi.

Trento kirikukogu – Kirikukogu on kõrgemate vaimulike kokkusaamine. Ja Trento seetõttu, et nad said kokku Trento linnas. See kirikukogu toimus vaheaegadega 1546- 1563 . aastani. Oli mõeldud katoliku kiriku reformimiseks. Koostas 1559. aastal keelatud raamatute nimekirja.
28. USUSÕJAD
Protestantidele ei tehtud usudogmades mitte mingeid järeleandmisi. Selleks, et katoliku kiriku autoriteeti tõsta, lõpetati indulgentside müümine. Ka kõik kirjutised, kus räägiti indulgentsidest, pandi keelatud raamatute nimekirja. Sisuliselt midagi suuresti katolikust kirikust ei muutunud. Vastureformatsioon avaldus ka ususõdades. Ususõdade puhul on tegemist kahe piirkonnaga, kus neid peeti:

Ususõjad Prantusmaal – Kestsid 1562 . aastast 1598 . aastani.

Madalmaade vabadusvõitlus – Kestsid 1566 . aastast 1581 . aastani.
Ususõjad Prantsusmaal
Kumbki sõda ei olnud puhtalt ususõda. Prantsusmaal lisandus usuprobleemidele ( katoliiklaste ja hugenottide vahelised probleemid) ka võimuvõitlus erinevate kõrgklassi kuuluvate perekondade vahel. Need kolm perekonda olid:

Valois - Järjest kolm kuningat olid nende seast. Nad olid oma usutunnistuselt katoliiklased. Nende valitsusajal püüti hakati valitsema Prantsusmaad absolutistlikult.

de Guise – Katoliiklased, kes olid selle kujuneva hakkava absolutismi vastased.

Bourbon – Hugenotid , kes olid selle kujuneva hakkava absolutismi vastased.
1562 Vassy veresaun – Hugenottide jumalateenistust segati katoliiklaste poolt ja puhkes sõda.
1572 Pärtliöö – Hukati kättesaadud protestandid. Selle korraldasid katoliiklased ja ohvriteks olid hugenotid. Selle käigus Henry Bourbon vahetas oma usku, et ellu jääda.
Kolme Henri sõda – Valois esineja, de Guise esindaja ja Bourbonide esindajate vaheline sõda. Katoliiklased ja hugenotid sõdisid oma vahel. Selle sõja käigus 1589. aastal sai Henry Bourbonist kuningas Henry IV nime all. Tema puhul oli probleemiks see, et ta oli hugenott . Väga paljud prantslased ei tahtnud teda tunnustada, Pariisi linn sulges oma väravad tema ees. Aga siis valitseja vahetas jälle usku.
1598 – Nantes 'i edikt – Pani punkti Prantsusmaa ususõdadele.1) Katoliku usk kuulutati valitsevaks usuks Prantsusmaal. 2) Ka protestantidel lubati tegutseda, kuid mitte Pariisis ega kuningakojas. Hugenottide jumalateenistused võisid toimuda Lõuna-Prantsusmaal ja ka aadlike lossides. 3) Hugenotid võisid teenida ka riigiametis. 4) Hugenottidele jäid ka nende väeosad ja kindlused .
Madalmaade vabadusvõitlus
Seda põhjustas Hispaania võim. Hispaania kasutas Madalamaade majandust enda huvides – maksud olid kõrged ja Madalmaade kaupmeestele tehti ka kaubanduspiirnaguid. Madalmaad olid tol ajal Hispaania osa ja kõige suurem protsent rahadest Hispaania riiki tuligi just Madalmaadest. Hispaanlased olid katoliiklased, aga Madalmaades hakkas levima kalvinism. Hispaania kuninga Felipe kohta on kasutatud ütlust, et ta oli veel paavstim kui paavst ise (Ta oli fanaatiline protestantide vastane ja nende vihkaja ).
Madalmaade ususõjad said alguse pildirüüstega 1566. aastal. Hävitati pühapilte kirikutes. Pildirüüste tõi kaasa selle, et seda väljaastumist saadeti maha suruma hertsog Alba , kes kehtestas terrorirežiimi. Ta lõi nõukogu, mida nimetati “Rahutuste nõukoguks”, kuid rahva seas nimetati seda hoopis “Vere nõukoguks”, sest nende otsustega mõisteti inimesi surma. Madalmaade vabadusvõitlejaid nimetati göösideks ( otseses tähenduses “ kerjus ”). Selle vabadusvõitluse juhiks võib pidada Oranje Willemit.
1572. aastal puhkes otsene ülestõus Hispaania võimu vastu ja see viis Põhja-Madalmaade iseseisvumiseni. Madalmaades elavad vabadusvõitlejad avasid tammid, et sissetungivatest hispaanlastest jagu saada. See mõjus ka Madalmaade põllumeestele väga halvasti. Põhja-Madalmaades hispaanlastel oma võimu enam taastada ei suudetudki. Põhja-Madalmaad olid arenenum ja neil oli rohkem kaotada, kui nad peaksid tagasi Hispaania võimu alla minema. Põhja-Madalmaades kuulutati välja Ühendatud Provintside Vabariik (tänapäeval Holland). Lõuna-Madalmaad (tänapäeval Belgia) jäi ikkagi Hispaania võimu alla. See iseseisvumine andis Põhja-Madalmaadele väga suure tõuke edasi arenemiseks. 17. sajandil olid Põhja-Madalmaad majanduslikult üks kõige arenenum riik. 17. Sajandil tabas hollandlasi tulbihullus.
1581. seitse hispaaniast soltumatuks kuulutatud provintsi ühendasid ja moodustasid ühendatud provintside vabariigi ehk Hollandi.