Ajalugu 10. klassile (3)

AJALOO ARVESTUS – TERTIA, VEEBRUAR 2009
1. SISSEJUHATUS KESKAEGA
Mõiste “ keskaeg ” võtsid kasutusele Itaalia humanistid (õpetlased, kes hakkasid tähtsustama inimese osa ühiskonnas, mitte jumala) 15. sajandil. Sellega nad tähistasid perioodi antiigi ja antiigi taassünni ehk renessanssi vahel, kus nende arvates ei toimunud mitte midagi. Nende arvates oli keskaeg tume, pime periood. Tänapäeval käsitletakse keskaega ajaperioodina antiik- ja uusaja vahel, mil toimub üleminek Rooma maailmariigilt uusaja riikide süsteemile, klassikaliselt vaimselt kultuurilt nüüdisaja rahvuslikele kultuuridele.
Keskajale iseloomulik:

• Ilmuvad uued rahvad , kes määravad ajaloo käiku ( germaanlased , slaavlased )
  
• Ajaloo geograafiline raskuskese kandub Vahemere äärest põhja poole
  
• Paganlik antiikkultuur asendub kristliku kultuuriga
  
• Paavstide ja kuningate ainuvõimu taotlused
  
• Seisuslikule hierarhiale tuginev ühiskondlik poliitiline kord – feodalism ehk läänikord
  

Keskaja ajaline piiritlemine:
Algus:
476. aastal Lääne-Rooma riik langes
Lõpp:
1453. aastal lõpetas eksisteerimise Bütsants ehk Ida-Rooma
1492. aastal Columbus jõudis Ameerikasse
1517. aastal algas luterlik reformatsioon
Keskaja perioodid:
Varakeskaeg (5-10 sajand)
Kõrgkeskaeg (11-13 sajand)
Hiliskeskaeg (14-15 sajand)
Keskaja ruumiline piiritlemine:

• Keskaja puhul saame rääkida territooriumidest, kus oli levinud katoliiklus ja feodalism.
  
• Feodaaltsivilisatsiooni kese oli Gallia ehk Prantsusmaa, sest feodalism tekkis Gallias ja sealt levis ka edasi ümberkaudsetele aladele.
  

2. VARAKESKAEGSE EUROOPA KUJUNEMINE
Keldid
Rooma riigi aladel Lääne-Euroopas elasid keldid. Arvati, et nad asusid sinna elama umbes aastal 1000 eKr ja rändasid sinna ida poolt. Teine arvamus on see, et keldid kujunesid välja varasematest kohalikest. Keltide hulka kuulusid näiteks gallid , britid, skotid, belgid ja helveedid. Rooma võimu kehtestudes hakkasid keldid romaniseeruma (võtsid üle Rooma kombeid ja osaliselt ka usku, aga nende keeled said ka mõjutusi roomlaste keelest).
Germaanid
Lääne-Euroopast väljaspool (piirkond piirnes jõgedega: Rein -Visla- Doonau ) elasid germaanlased. Germaanide hulka kuulusid näiteks frangid, idagootid, läänegootid, anglid , saksid, vandaalid , langobardid. Ajapikku asusid germaanlased elama Rooma riigi territooriumile, astusid Rooma sõjaväkke ja võtsid vastu ristiusu. Esialgul see Rooma riigi territooriumile elama asumine oli pigem aeglane sisseimbumine. Aastal 375 sai alguse suur rahvasterändamine, mis on siis germaani hõimude massiline sissetung Rooma riigi aladele.
Rändamise ajend:

Hunnid (Sise-Aasiast pärit rändkarjakasvatajad, kes 2. sajandil hakkasid liikuma lääne suunas) jõudsid Euroopasse.
Rändamise põhjused:

Germaanide rahvaarv kasvas ja oli vaja leida uusi maa-alasid mis rahva ära toidaks.

Kliima külmenemine
Neid võimaldas liikvele minema see, et nad ei olnud karjakasvatajad. Selle suure rahvasterändamise tagajärjel tekkisid Lääne-Rooma territooriumile barbarite ehk germaanlaste kuningriigid .
Erihõimude ja kultuuride kokksulamise tagajärjel kujunesid välja uued rahvad, keeled ja mõnevõrra hiljem ka uued riigid. Vahemereäärsetes maades, kus ladina keele mõju oli suurem, kujunesid välja rahvad, kes hakkasid kõnelema romaani keeli ( hispaania , itaalia, prantsuse). Põhja-Euroopas ja Britannias olid germaani keeled (saksa, inglise, rootsi, norra, taani, hollandi) ladina keelest tähtsamad. Rooma impeeriumi languse ja germaanlaste riikide tekkimisega kaasnes üldine kultuuri langus. Linnad jäeti maha, need hakkasid lagunema ja elati pigem maal (tegeldi taas naturaalmajandusega). Tekkinud germaanlaste riigid olid ebapüsivad. Nende eksisteerimisaeag oli lühike. See oli tingitud ühelt poolt nende omavahelistest sõdadest, aga teiselt poolt ka seetõttu, et osad alad vallutati ajutiselt Ida-Rooma ehk Bütsantsi poolt.
3. FRANGI RIIK
Chlodovech
Frankide algkodu asus Reini jõe paremal kaldal . Sealt liikusid nad üle Reini jõe ja asusid elama Maasi ja Schelde jõgede vahelisele aldele. Seda võibki pidada Frangi riigi tekkekohaks. Frangi riik tekkis 5. sajandil ja selle rajajaks oli Chlodovech. Clodovech võttis vastu ristiusu (lasi ristida enda ja oma kaaskonna). Frangi riigi ühtsus ei püsinud kuigi kaua, sest riik jagati kuninga poegade vahel ära. Võimu ei omanud mitte kuningad, vaid pigem majordoomused ehk kuningate kojaülemad. Ka nende majordoomuste vahel toimus võimuvõitlus ja 7. sajandi lõpul õnnestus ühel majordoomusel Frangi riigi ühtsus taastada.
Karl Martell
Majordoomustest on väga oluline 8. sajandil elanud Karl Martell. Aastal 711 olid araablased hõivanud Pürenee poolsaare ning nad üritasid tungida Frangi riiki. Kuid Karl Martell pani nende sissetungi seisma. Seetõttu on nimetatud teda ka Euroopa päästjaks. Tema teine oluline ettevõtmine oli see, et ta rajas raskeratsaväe. Selleks, et rüütel saaks omale vastava varustuse muretseda, annetas Karl Martell neile maad koos seal elavate talupoegadega. Sellest Karl Martelli sõjaväereformist said alguse feodaalsuhted.
Pippin Lühike
Frankide kuningaks sai 751. aastal Karl Martelli poeg Pippin Lühike. Pippin pani aluse Karolingide dünastiale. Pippin lühike oli ka see Frangi riigi kuningas, kes andis Paavstile Rooma ümbruses asuvat maad ja seetõttu sai 756. aastal tekkida Kirikuriik .
Karl Suur
Frangi riigi kõige võimsamaks valitsejaks oli Karl Suur (768-814). Oma võimuloleku aja jooksul pidas ta umbes 50 sõjaretke, millest praktiliselt kõiki juhtis ta ise. Tema sõjaretked toimusid:

Kirde suunas – sõditi saksidega aastakümnete vältel.

Kagu suunas – sõditi avaaridega.

Lõuna suunas – sõditi langobardidega.

Edela suunas – sõditi araablastega.
Nende sõdade tulemusena tekkis Lääne-Euroopasse hiigelriik, mida migis mõttes võib võrrelda ka Rooma impeeriumiga. Paavsti soovil krooniti aastal 800 Karl Suur itaallaste, roomlaste keisriks. Frankidele jäi ta ikka kuningaks. 843. aastal Verduni lepinguga Frangi riik jagati kolmeks:

Ida-Frangi riik – Hiljem sai sellest Saksamaa.

Lääne-Frangi riik – Hiljem sai sellest Prantsuse kuningriik .

Lõuna-Frangi riik – Hiljem see hoopis lagunes . Selle lõunapoolsest osast kujunes Itaalia ja põhjapoolne osa jäi aastasadadeks Saksa ja Prantsuse tülialaks.
4. FEODAALSUHETE KUJUNEMINE
Varakeskaja jooksul kerkis esile võimukorraldus, mis tugines senjööri ehk isanda ja tema sõjamehest sõltlase ehk vasalli suhtel põhinevale feodaalkorrale. Feodalism kujunes välja Frangi riigis, kui valitsejaks oli Karl Martell. Ta viis läbi sõjaväereformi, mille käigus ta andis sõjameestele maa koos talupoegadega, kellelt kogutud maksude abil sai ta seotada omale vajaliku varustuse ja said astuda palgasõjaväkke. Feodalismil on kitsam ja laiem tähendus:

Kitsamas ja klassikalises tähenduses tähistab see senjööri ja vasalli suhteid (vasalliteet).

Laiemas tähenduses on feodalism feodaalühiskond, mida iseloomustavad vasalliteet, mõisamajandus ja pärisorjus, seisuslik ühiskond ja katoliku kirik .
Selle kujunemise peamised põhjused:

Vajadus luua uutlaadi sõjaväeorganisatsioon

Vajadus luua stabiilne võimusüsteem
Lään – Vasallile kasutamiseks antud maa koos talupoegadega. Lään kui benefiits – anti eluks ajaks, algul ei saanud üldse pärandada, pärast sai senjööri loaga. Lään kui feood – vabalt pärandatav.
Domeen – kuninga maavaldus
Allood – maatükk, mis ei hõlmanud vasallisuhteid. Aja jooksul alloodide arv vähenes.
Investituur – läänistamise protseduur, kus vasall tõotas ustavust oma senjöörile ja senjöör lubas vasallile kaitset ja maad.
Läänisuhe oli:

Lepinguline – kummalgi poolel olid oma kohustused, nende täitmatajätmisel vasallisuhe katkes.

Hierarhiline – üks lepingupool oli teisest kõrgem.

Isikuline – kehtis põhimõte “minu vasalli vasall ei ole minu vasall” ehk kuningale allusid ainult suurfeodaalid , aga mitte enam väikefeodaalid ja rüütlid.
Läänipüramiid:

Kuningas

Suurfeodaalid

Väikefeodaalid

Rüütlid
Immuniteedikirjade abil läksid osad riigivõimu funktsioonid suurfeodaalile. Nad võisid:

Kohut mõista

Makse koguda
Talupoeg ja isand
Talupoja ja tema isanda suhe erines vasalliteedist. Talupojad ei olnud vabad, vaid nad sõltusid oma isandast. Samuti polnud isandal konkreetseid kohustusi talupoja suhtes. Sarnasuseks on aga see, et tegemist oli tingliku maaomandiga ja selle eest tasumine oli samuti sama. Tinglik selle pärast, et näiteks kuningas võis maa suurfeodaalilt ära võtta. Ka talupoja elu oli tinglik, sest näiteks rüütel võis ta teise tallu saata.
Talupojaks kujunemise teed:

Hilisantiigi orjadele anti tükk maad. Nad pidid sele eest makse maksma ja koormistest ülejääva võisid endale jätta.

Vaba talupoeg andis ennast ise feodaali kaitse alla, sest olid ärevad ajad. Maatükk läks üle feodaalile ja talupoeg pidi samuti maksma hakkama.
5. MÕISAMAJANDUS JA PÄRISORJUSLIKUD TALUPOJAD
Kogu keskaja vältel lähtus valitsemine suurel määral mõisast. Mõisamajandus kui selline on feodaalkorra osa. Keskaja Euroopas oli kujunenud kaks mõisamajandussüsteemi:
Põlisrendisüsteem ehk rendihärrus
Pärisorjuslik mõisamajandus ehk mõisahärrus
Kogu maa oli välja renditud talupoegadele ja selle maa kasutamise eest maksid talupojad renti. Algul maksti loonusrenti (teatud osa oma saagist ja loomadest tuli anda), hiljem, siis kui linnad tekkisid, hakati maksma raharenti.
Väiksem osa maast oli talupoegadele välja renditud ja suurem oa maast jäi mõisnikele ning seal asusid mõisapõllud. Rentimise eest pidi talupoeg maksma teotööd ehk teorenti (käis oma vahenditega mõisapõlde harimas.
Levi Euroopas pigem lääne pool ( Elbe jõest läänes)
Levis Euroopas pigem ida pool (Elbe jõest idas)
Kuna maal ilma talupoegadeta väärtust ei olnud (keegi ju ei harinud seda maad), siis muudeti talupojad sunnismaisteks. See tähendab, et hakkas kujunema pärishorjus. Neid pärisorje saadi vabade talupoegade seast, kes olid võlg jäänud. Veel saadi pärisorju orjade seast. Neile andi tükk maad, mille eest nad pidid hakkama tasuma .
Mõisnik

• Mõisnik võis pärisorja osta, müüa, vahetada. Tal oli õigus pärisorja karistada .
  
• Aga ta ei tohtinud talupoega tappa.
  

Pärisori

• Pärisori sõltus mõisnikust. Ta ei tohtinud ilma loata elukohta vahetada.
  
• Kasutas mõisniku maad ja maksis selle eest renti.
  
• Pärisori omas peret, majapidamist (mitte hooneid , vaid pigem tööriistu, mida oli tarvis igapäevaseks eluks) ja kariloomi.
  

6. VIIKINGID
(800-1050)
Viikingeid nimetati skandinaavias normannideks ja Ida-Euroopas varjaagideks.
Viikingid – skandinaaviast pärit meresõitjad, kaupmehed , sõdalased ja ka maadeavastajad .
Retkede põhjused:

Maapuudus, mis oli tingitud sellest, et oli ülerahvastatus – inimesi sündis juurde, aga neid ei jõutud ära toita. Teiseks oli maapuudus tingitud veel sellest, et uute maade juurdeharimine oli väga raske ning see motiveeris neid merereisidele minema.

Uudishimu, seiklushimu, kuulsusejanu

Rahulolematus poliitiliste oludega – need koonungid, kes olid võimuvõitluses alla jäänud.
Idatee ehk tee varjaagide juurest kreeklasteni – Viikingite kaubatee Skandinaaviast mööda jõgesid Bütsantsi (Musta merre (mööda Dnepri jõge) või Kaspia merre (mööda Volga jõge)). Sellega olid seotud pigem praeguse Rootsi alalt pärit viikingid.
Läänetee – Viikingite kauba- ja rüüsteretkede tee piki Lääne-Euroopa rannikut Vahemereni. Lääneteega olid pigem seotud Norrast ja Taanist pärit viikingid.
Kui vastase jõud oli nendest tugevam, tegutsesid nad nagu kaupmehed. Kui vastaste jõud oli nendest nõrgem, tegutsesid nad nagu sõjamehed.
Maadeavastused
Norrast pärit viikingid asustasid Islandi. Sealt jõuti edasi Gröönimaale, sest üks pealik Erik Punane põgenes koos kaaslastega edasi, sest ta oli nii Islandil kui Norras tapnud inimese ning ei saanud sinna tagasi naasta. Ta jäi oma saatjaskonnaga Gröönimaale elama ja põldu harima . Neile tuli veel Islandilt elanikke juurde ka. Eriku poeg jõudis umbes aastal 1000 oma retkel välja Põhja-Ameerikasse. Need alad, kuhu ta Põhja-Ameerikas välja jõudis nimetas ta ise ning sinna rajati viikingite asundus . Seda, mis põhjustel ühenduste pidamine Gröönimaa ja Põhja-Ameerika vahel katkes, ei ole teada. See, et nad Põhja-Ameerikasse jõudisd on ka 20. sajandi arheoloogiliste kaevamistega tõendust leidnud. Siiski peetakse Kolumbuse Ameerikasse jõudmist tähtsamaks, sest see teave, et viikingid jõudisd Ameerikasse, ei levinud. Samuti ei olnud sellest mitte mingeid tagajärgi Euroopas. Pärast Kolumbuse avastust todi Euroopasse tubakas , kartul jms.
Riigid
Oma retkede käigus jäid nad mõnikord pikemalt pidama mõnes paigas ja Viikingitel tekkis isegi oma riike. Normandia (Lääne-Euroopa põhjarannikul), Sitsiilia saar ja Lõuna-Itaalia olid nende riigid ning neid peetakse ka Vana Vene riigi rajajateks.
Viikingite mõju Lääne-Euroopa ajaloole:

Tegid lõpu Inglismaa kloostrikultuurile

Rajasid oma riike

Hoidsid Lääne-Euroopa elanikke pideva hirmu all
Retkede lõppemise põhjused:

Skandinaavias tekkisid riigid, kus võeti ristiusk vastu ning see taunis vägivalda teiste kristlaste vastu.

Skandinaaviamaade siseolud paranesid ja inimesed polnud ohtlikest sõjaretkedest enam huvitatud.

Lääne-Euroopas kuningavõim tugevnes . Rajati kindlamaid kindlusi ja kaitse viikingite vastu muutus tõhusamaks.

7. IDA-ROOMA EHK BÜTSANTS
395 – Lagunes Rooma riik
1453 – Selle ajani eksisteeris Bütsantsi riik
Ida-Rooma jäi püsima, sest:

Soodsad geograafilised tingimused – Piir, mida tuli kaitsta, oli lühem. Suure osa piirist moodustas meri ja barbaritel väga head meresõiduoskust ei olnud, neil oli raske merelt rünnata. Piiriks olid ka mäed, mille ületamine oli vaevanõudev ja raske. Veel oli piiriks kõrb, mille ületamine oli samuti raske.

Inimressursside rohkus – Ida-Roomas oli palju vabu talupoegi, keda oli võimalik värvata piirikaitseks. Lääne-Roomas seda võimalust ei olnud, sest nemad hakkasid germaanlasi värbama oma sõjaväkke, et need kaitseksid riiki teiste germaanlaste vastu.

Materiaalsete ressursside rohkus – Rikkus liikus ida poole, kaubandus ja käsitöö koondusid itta . Sealsetel kaupmeestelt ja käsitöölistelt oli võimalik koguda makse, sest nad olid jõukad. Maksudega kogutud raha eest sai kindlustada piiri ning maksta sõjaväele palka.
Pealinn: Konstantinoopol
Riigikeel: kreeka keel
Too välja Bütsantsi riigi territooriumi vähenemise etapid! (sajand, ala, kellele kaotati)

VII sajandi teine pool, Doonau lõunakallas, bulgaarlased

VII sajandi keskel, Vahemere idarannik ja Egiptus , araablased

XI sajand, praktiliselt kogu Väike- Aasia , türklased-seldžukid

XV sajand, Balkani poolsaare järelejäänud alad, türklased
Bütsantsi kultuuri tähtsus:
Bütsantsis säilitati antiikkultuuri (eeskätt Kreeka). Seal näiteks kirjutati antiikautorite teoseid ümber ja tänu sellele on need mõned teosed üldse meieni jõudnud. Need antiikteosed aitasid välja kujuneda renessanssil.
Bütsantsi juhtis keiser , kellel oli piiramatu võim. Tema määras ametisse patriarhi ehk kirikupea . Senat andis keisrile nõu ja sinna kuulusid riigi mõned elanikud. Rahvas jagunes hipodroomi parteidesse vastavalt sellele, mis värvi kaarikuvõistkonda toetati.
Konstantinoopol oli keskaegne metropol:

• India ja Hiina linnade kõrval ainus keskaja linn, kus oli üle 100 000 elaniku
  
• Seal oli olemas kanalisatsioon, erinevate osakondadega haiglad , tuletõrje, politsei, kaubatänav.
  

Ikoonid ehk pühapildid on omased õigeusu kirikule.
8. SLAAVLASED, VANA VENE RIIK
Algkodu