Numbri ära arvamine (0)

Eesti loomastik. Selgrootud  
Koostanud Mati Martin
Sissejuhatus
Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub 
suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud 
on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned 
liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel  temperatuuridel , vaatamata 
sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri 
reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga.  Järgnevalt saamegi 
ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga 
konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese 
ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest.  Huvi korral on võimalik 
lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. 
Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. 
Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda näeme. Siit on korduvalt üle 
käinud jää ja vesi, mis kõik varasema elu on hävitanud. Üle Eesti ala liikunud viimased 
jäämassid lihvisid maha kõik eelnevad  pinnavormid  ja tõid meile põhjapoolt tohutul 
hulgal setteid. Pärast jää sulamist jäid setted  paigale ja kujundasid uued pinnavormid. 
Sellele aitasid kaasa jää sulamisest tekkinud sulaveed, mis tekitasid suuri jõgesid, mis 
omakorda kujundasid setete nihutamise ja ärakandmisega ümbritsevat keskkonda. 
Vooluveed kujundasid maastikku  veelkord  ümber. Arvatakse, et loomorganismid 
hakkasid Eesti ala asustama umbes 6500 aastat tagasi. Kindlasti olid esimesed  asukad  
selgrootud. Et aga  nendest  ei jää järele säilivaid kehaosi, eriti maismaavormidel, siis ei 
tea me sellest eriti palju.
Vee liikumine Läänemeres ja selle mõju selgrootutele. 
Meie kliima on tihedalt seotud ka Läänemerega ja selle vee temperatuuri ning 
liikumisega. Läänemeres liigub vesi idakallast mööda põhjapoole ning ringiga 
läänekallast mööda tagasi. Selline suur vee kogus ja selle liikumine mõjutab klimaatilisi 
tingimusi merega piirnevatel aladel ja seega ka selgrootute elu nii vees kui ka maismaal.
Selgrootute loomade peamised  liikumisteed  Eesti ala hõivamisel. 
Kui vaadata, kustkaudu toimub kaasaegne liikide liikumine meie  aladele , siis võib arvata,
et ka jääst vabaks jäänud ala  asustamine  toimus umbes samadest suundadest. Peamiselt 
liiguvad loomaliigid meile  lõunast , piki mererannikut. Teine liikumissuund on kagust 
stepialadelt ning kolmas idast taigapiirkonnast. Vähesel määral on meie ala asustavate 
selgrootute hulgas ka liike, kes on siirdunud siia põhja poolt. Et aga need on kõik 
külmalembesemad liigid, siis üldiselt nad meile pikemalt elama ei jää. Selliseid liike 
kohtab ennekõike rabades. Kui vaadata Eesti ala õhust või kaardilt, siis on näha, et see 
territoorium  on kahest küljest (läänes ja põhjas) piiratud üsna laia veealaga. See ala 
takistab paljudel maismaaselgrootutel edasiliikumist loode suunas. Seega jäävad paljud 
liigid mere ida ja lõunakaldale pidama. 
Eesti geobotaaniline jaotus. 
Selgrootutele loomadele on väga olulised levikualal valitsevad  elutingimused . Suuresti on
need tingitud pinnavormidest, aga ka alal kasvavast  taimestikust . Eesti ala jääb 
geobotaanilise rajoneerimise järgi Baltikumi provintsi kahe allprovintsi piirimaile. 
Läänest ulatub siia Lääne-Baltikumi allprovints, idast Ida-Baltikumi Allprovints. 
Elutingimused nii taimedele kui ka selgrootutele on neis üsna erinevad. Läänepool on 
kliima aasta lõikes ühtlasem, pehmem, seal levivad lehtpuud ja põõsad. Suured alvarialad
on soodsaks elupaigaks  paljudele  taimeliikidele. Seda ala on pikka aega mõjutanud ka 
inimene oma  tegevusega , luues nii elupaiku ka loomadele.  Kaasajal  on inimmõju 
vähenemas, lagedad niidualad ja karjamaad kinni kasvamas ning seetõttu ka halvenevad 
paljude selgrootute elutingimused.  Idapool  on kliima kontinentaalsem, soojemate suvede 
ja külmemate talvedega. Ka on Läänepoolne Eesti territoorium madalam ja laugem, 
idapoolne kõrgem ja künklik. Selline künklik reljeef loob aga arvukalt mikroelupaiku, 
kus elutingimused on soodsamad kui lagealadel, samas temperatuuri ja niiskustingimused
kontrastsemad.
 
Eesti selgrootute  fauna üldine iseloomustus
Fauna on noor, kujunenud jääajajärgse sisserände tagajärjel. Liikide arv ei ole eriti suur. 
Suhteline liigvaesus tuleneb ala väiksusest ja asustusaja lühidusest. Ülekaalus on laialt 
levinud transpalearktilised ja Euroopa  levikuga  liigid. Teatud osa on ka arktilistel, siberi 
ja  ponto - kaspia  ala liikidel. Elupaikade järgi on palju veega seotud liike, aga ka metsa ja 
avamaastikuliike. Mereliikide levikut takistab Läänemere madal soolsus. Osa liike on 
liikunud meie aladele koos inimesega (nn inimkaaslejad ehk sünantroopsed liigid ja 
parasiidid ). Selgrootud on võimelised elama väga paljudes elupaikades e ökoniššides.
Eesti selgrootute ülevaade ja iseloomustus. 
Selle loenguosa käsitlus tugineb süstemaatilisele alusele, mis võimaldab anda parema 
ülevaate  selgrootutest  loomadest kui mis iganes teine käsitlusviis. Valiku sellise käsitluse 
kasuks otsustas ka see, et aine kuulajad ei ole läbinud üldiselt nõutavaid eeldusaineid 
nagu zooloogia alused, ülevaade loomariigist vms. Järgnevalt on esitatud süsteemi 
põhiühikud, mis on vajalikud taustsüsteemi kujundamiseks: