Numbri ära arvamine (0)

Eesti loomastik. Selgrootud  
Koostanud Mati Martin
Sissejuhatus
Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub 
suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud 
on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned 
liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel  temperatuuridel , vaatamata 
sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri 
reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga.  Järgnevalt saamegi 
ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga 
konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese 
ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest.  Huvi korral on võimalik 
lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. 
Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. 
Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda näeme. Siit on korduvalt üle 
käinud jää ja vesi, mis kõik varasema elu on hävitanud. Üle Eesti ala liikunud viimased 
jäämassid lihvisid maha kõik eelnevad  pinnavormid  ja tõid meile põhjapoolt tohutul 
hulgal setteid. Pärast jää sulamist jäid setted  paigale ja kujundasid uued pinnavormid. 
Sellele aitasid kaasa jää sulamisest tekkinud sulaveed, mis tekitasid suuri jõgesid, mis 
omakorda kujundasid setete nihutamise ja ärakandmisega ümbritsevat keskkonda. 
Vooluveed kujundasid maastikku  veelkord  ümber. Arvatakse, et loomorganismid 
hakkasid Eesti ala asustama umbes 6500 aastat tagasi. Kindlasti olid esimesed  asukad  
selgrootud. Et aga  nendest  ei jää järele säilivaid kehaosi, eriti maismaavormidel, siis ei 
tea me sellest eriti palju.
Vee liikumine Läänemeres ja selle mõju selgrootutele. 
Meie kliima on tihedalt seotud ka Läänemerega ja selle vee temperatuuri ning 
liikumisega. Läänemeres liigub vesi idakallast mööda põhjapoole ning ringiga 
läänekallast mööda tagasi. Selline suur vee kogus ja selle liikumine mõjutab klimaatilisi 
tingimusi merega piirnevatel aladel ja seega ka selgrootute elu nii vees kui ka maismaal.
Selgrootute loomade peamised  liikumisteed  Eesti ala hõivamisel. 
Kui vaadata, kustkaudu toimub kaasaegne liikide liikumine meie  aladele , siis võib arvata,
et ka jääst vabaks jäänud ala  asustamine  toimus umbes samadest suundadest. Peamiselt 
liiguvad loomaliigid meile  lõunast , piki mererannikut. Teine liikumissuund on kagust 
stepialadelt ning kolmas idast taigapiirkonnast. Vähesel määral on meie ala asustavate 
selgrootute hulgas ka liike, kes on siirdunud siia põhja poolt. Et aga need on kõik 
külmalembesemad liigid, siis üldiselt nad meile pikemalt elama ei jää. Selliseid liike 
kohtab ennekõike rabades. Kui vaadata Eesti ala õhust või kaardilt, siis on näha, et see 
territoorium  on kahest küljest (läänes ja põhjas) piiratud üsna laia veealaga. See ala 
takistab paljudel maismaaselgrootutel edasiliikumist loode suunas. Seega jäävad paljud 
liigid mere ida ja lõunakaldale pidama. 
Eesti geobotaaniline jaotus. 
Selgrootutele loomadele on väga olulised levikualal valitsevad  elutingimused . Suuresti on
need tingitud pinnavormidest, aga ka alal kasvavast  taimestikust . Eesti ala jääb 
geobotaanilise rajoneerimise järgi Baltikumi provintsi kahe allprovintsi piirimaile. 
Läänest ulatub siia Lääne-Baltikumi allprovints, idast Ida-Baltikumi Allprovints. 
Elutingimused nii taimedele kui ka selgrootutele on neis üsna erinevad. Läänepool on 
kliima aasta lõikes ühtlasem, pehmem, seal levivad lehtpuud ja põõsad. Suured alvarialad
on soodsaks elupaigaks  paljudele  taimeliikidele. Seda ala on pikka aega mõjutanud ka 
inimene oma  tegevusega , luues nii elupaiku ka loomadele.  Kaasajal  on inimmõju 
vähenemas, lagedad niidualad ja karjamaad kinni kasvamas ning seetõttu ka halvenevad 
paljude selgrootute elutingimused.  Idapool  on kliima kontinentaalsem, soojemate suvede 
ja külmemate talvedega. Ka on Läänepoolne Eesti territoorium madalam ja laugem, 
idapoolne kõrgem ja künklik. Selline künklik reljeef loob aga arvukalt mikroelupaiku, 
kus elutingimused on soodsamad kui lagealadel, samas temperatuuri ja niiskustingimused
kontrastsemad.
 
Eesti selgrootute  fauna üldine iseloomustus
Fauna on noor, kujunenud jääajajärgse sisserände tagajärjel. Liikide arv ei ole eriti suur. 
Suhteline liigvaesus tuleneb ala väiksusest ja asustusaja lühidusest. Ülekaalus on laialt 
levinud transpalearktilised ja Euroopa  levikuga  liigid. Teatud osa on ka arktilistel, siberi 
ja  ponto - kaspia  ala liikidel. Elupaikade järgi on palju veega seotud liike, aga ka metsa ja 
avamaastikuliike. Mereliikide levikut takistab Läänemere madal soolsus. Osa liike on 
liikunud meie aladele koos inimesega (nn inimkaaslejad ehk sünantroopsed liigid ja 
parasiidid ). Selgrootud on võimelised elama väga paljudes elupaikades e ökoniššides.
Eesti selgrootute ülevaade ja iseloomustus. 
Selle loenguosa käsitlus tugineb süstemaatilisele alusele, mis võimaldab anda parema 
ülevaate  selgrootutest  loomadest kui mis iganes teine käsitlusviis. Valiku sellise käsitluse 
kasuks otsustas ka see, et aine kuulajad ei ole läbinud üldiselt nõutavaid eeldusaineid 
nagu zooloogia alused, ülevaade loomariigist vms. Järgnevalt on esitatud süsteemi 
põhiühikud, mis on vajalikud taustsüsteemi kujundamiseks:
Tähtsamad süstemaatika ühikud
REGNUM (R.) - riik
SUBREGNUM (Subr.) - alamriik
PHYLUM (Ph.) - hõimkond
SUBPHYLUM (Subph.) - alamhõimkond
       CLASSIS (Cl.) - klass
       SUBCLASSIS (subcl.) - alamklass
         ORDO (O.) - selts
         SUBORDO ( Subo .) - alamselts
            FAMILIA  (F.) -   sugukond
            SUBFAMILIA (Subf.) - alamsugukond
              GENUS  (G.) - perekond
              SPECIES  (Sp.) - liik
Kes on selgrootud?
Aja jooksul on nimetuse seisukohad muutunud. Varem ja paljudes maades ka käesoleval 
ajal käsitletakse selgrootutena heterotroofseid protiste ja seljakeelikuta hulkrakseid 
heterotroofe. Käesoleval ajal käsitletakse Eestis ja ka mitmel pool mujal maailmas 
selgrootutena seljakeelikuta hulkrakseid heterotroofe. Tegelikult on piirid tinglikud ja 
süstemaatikud vahet ei tee.
Selgrootute uuritusest Eestis
Esimesed andmed 1778. aastast, kui ilmus J.L. Fischeri ülevaade Liivimaa elust olust ja 
kus  muuhulgas  mainitakse ka loomi. Edasine tegevus selgrootutega seoses on ajendatud 
praktilistest vajadustest seoses inimtegevusega: põllumajanduskahjurid,  metsakahjurid  
aga ka inimese parasiidid. Väga pikka aega tegelesid uurimistööga  baltisakslased . Hiljem 
tegutsenud Eesti päritolu uurijaid käsitletakse iga vastava loomarühma juures.
Eesti selgrootud arvudes
1996. aastaks oli teada 12 041 liiki selgrootuid ja 487 liiki selgroogseid
2004. aastal 13 429 liiki selgrootuid
Perspektiiv  25 000-27 000 liiki selgrootuid.
Riik: Ainuraksed- Protista
Sisaldab väga erineva välimuse ja süstemaatilise kuuluvusega organisme. Osa nendest 
sarnaneb oma ehituse ja talitluse poolest loomorganismidele ning on traditsiooniliselt 
leidnud käsitlemist selgrootute zooloogia kursuses.
Kirjandus  parasiitide  kohta:
Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 3. Tartru
Hõimkond: Viburprotistid Flagellata
Üherakulised organismid, kes elavad vabalt veekogudes või parasiitidena hulkraksete 
organismis. Nende iseloomulikuks tunnuseks on pika peenikese, liikumist  tagava  jätke 
viburi, olemasolu. Tuntumaks esindajaks on silmviburlane. Kõikidele rakkudele omaste 
organellidele (Golgi  aparaat , endoplasmaatiline võrgustik, mitokondrid jne) lisaks on neil
tsütoplasmas moodustised, mis tagavad nende kui organismide eksisteerimise. Need 
moodustised on hulkraksete organite analoogid. Silmviburlane on huvitav organism selle 
poolest, et tema rakus on klorofülli sisaldavad kromatofoorid. Toitub valguse käes nagu 
taim, pimeduses aga kui loomorganism (osmootselt või fagotsütoosi teel). Loomade 
elundite õõnsustes ja juhades parasiteerivad mitmesugused mitmeviburilised. Tuntumad 
nendest on “Maksalutikas” või sooles elav Trihomonas  hominis  või kusesuguteedes elav 
T. vaginalis (tekitab haigust  trihhomonoosi ). 
Hõimkond: Kulendprotistid Amoebina 
Üherakulised organismid, kellel puudub vibur  ning liikumisorganellideks on ajutised  
väljasopistatavad moodustised ehk kulendid . Kulendprotistide tsütoplasma on jaotunud 
sisemiseks amorfsemaks endoplasmaks ja välimiseks tihedamaks ektoplasmaks. 
Kulendprotistid  sigivad pooldumise teel ja suguliselt. 
Selts: Paljasamööbid Nuda
Neil puudub tugevam kehakate. Mageveekogudes elab mudaamööb ja inimese 
organismis düsenteeria siseamööb. Ebasoodsate elutingimuste korral ning levimiseks 
uutesse  elupaikadesse  (parasiitidel), moodustavad amööbid püsikehakesi ehk tsüste. Tsüst
on ilmastikutingimustele väga vastupidav  moodustis , mille sees amööb säilib 
eluvõimelisena pikka aega. Mudaamööb Amoeba proteus, düsenteeria siseamööb 
Entamoeba histolytica. 
Selts: Kodaamööbid Testacea. Mageveekogudes elavad amööbid, kes moodustavad 
enesele kaitseks kitiinainest või ka mineraalosakestest kaitsva kesta. Tavalisemad nende 
esindajad on kärglane Arcella sp. ja sõmerlane Difflugia sp.
Selts: Kambrilised Foraminifera. Enamik  mereloomad , kelle  skelett  on räniainest. 
Magevetes elab globigerina Globigerina sp.
Selts: Päikeselised Heliozoa on väga kerge skeletiga  ujuvad ja  magevees  elavad 
amööbid. 
Hõimkond: Tippeosprotistid Apicomplexa
Hulkraksete organismide rakusiseste parasiitide rühm. Varem käsitleti kõiki sarnase 
eluviisiga  protiste ühtse hõimkonnana, käesoleval ajal jaotatakse mitmesse hõimkonda. 
Eosprotistid on väga väikesed ja lihtsa ehitusega organismid. Neil puuduvad liikumis-, 
toitumis - ja eritusorganellid. Toituvad kogu keha pinnaga. Elutsüklis esineb 
hulgijagunemine ehk skisogoonia. Arenevad peremehe vahetusega. Tuntumad 
perekonnad on Eimeria ja Toxoplasma, mujal maailmas aga  malaaria  plasmoodiumi 
mitmed liigid  Plasmodium  sp.
Hõimkond: Ripsprotistid Ciliata
Enamasti vabalt elavad organismid, kelle keha on kaetud liikumist tagavate lühikeste 
jätkete ehk ripsmetega. Tsütoplasmas on kaks tuuma, väiksem (pisituum) ja suurem 
(suurtuum). Ripsprotistide keha katab üsna tihe kest. Seetõttu on neil kujunenud toidu 
vastuvõtmiseks ja jääkainete eritamiseks kindlad raku piirkonnad. Palju sümbionte. 
Enesekaitseks ja saagi püüdmiseks on vabaltelavatel liikidel kehapinnal paisatid. 
Viimastest paiskub välja  niitjas , teravatipuline moodustis, mille abil halvatakse saak või 
tõrjutakse eemale ründaja. Sigivad risti pooldumise ning erilise sugulise sigimisviisi, 
konjugatsiooni teel. Tavalisemad esindajad on: kingloom Paramaecium sp., vesikelluke
Vorticella sp., tõrilane Stentor sp., harjaslane Stylonychia sp., koli pusarake e 
käärsoole balantiid Balantidium coli. Viimane elutseb imetajate, ka inimese jämesooles,
toitudes seedimata toiduosakestest. Levinud peamiselt kodusigadel ja rottidel, kust 
kandub üle ka inimesele. Kõige suurem ainurakne  parasiit . Ebasoodsates tingimustes 
moodustab enda ümber paksu kesta - entsüsteerub. Tsüstid väljuvad peremehe 
organismist.  Nakatumine  toimub tsüstide neelamise teel kui süüakse pesemata kätega või 
juuakse fekaalidega saastunud vett. Tavaliselt normaalse mao happesuse korral (pH 
vähem kui 5) tsüstid hävivad. Madala mao happesuse korral jõuavad nad soolde , kus 
tsüstist väljub vegetatiivne  vorm, kes kohanemisperioodil peremeest ei häiri. Peale 
kohanemisperioodi lõppu aga kleebivad end ensüümide abil soole seinale, lagundades 
rakkudevahelist ainet ja tekitavad haavandeid. Kujunenud haigus kannab  nimetust  
balantidioos. 
Loomariik . Hulkraksed  loomad. Selgrootud
Hõimkond: Käsnad Porifera
Neid võib vaadelda kui protistide eri liikidest koosnevaid kolooniaid . Üksikute rakkude 
koordineeritud tegevus praktiliselt puudub, sest puudub närvisüsteem.  Kolooniad  on 
asümmeetrilised. Käsnade keha moodustavad kaelusviburrakud, katterakud, tugirakud 
(mineraalainet produtseerivad skleroblastid ja orgaanilist ainet spongiini produtseerivad 
spongioblastid), toitefunktsiooniga amööbotsüüdid,  sugurakud  ja arheotsüüdid 
( diferentseerumata   rakud , millest vajadusel kujunevad kolooniale vajalikud 
spetsialiseerunud rakud). Vesi, mille panevad liikuma kaelusviburrakud, liigub läbi käsna 
keha, toob sinna toidu ja hapniku ning viib välja ainevahetusjäägid. Sigivad sugulisel ja 
mittesugulisel teel (välis- ja sisepungumine). Käsnad on meredes laialt levinud paigalise 
eluviisiga filtraatorid. Käsnadele on iseloomulik suur regeneratsiooni võime. Magevetes 
on liike vähe. Eesti magevetes elab neli liiki: järvekäsn Spongilla lacustris,  tavaline 
jõekäsn Ephydatia fluviatilis, mülleri jõekäsn E. mülleri ja Eunapius fragilis
Liikide arv Eestis 4
Kirjandus:
Lopp , A, Kelve, M., 2011. Lihtsad, aga mitte primitiivsed loomad. - Eesti Loodus 6-
7: 12-18.
Hõimkond: Ainuõõssed  Cnidaria
Ainuõõssed on radiaalsümmeetrilised loomad, kellel on ühes keha otsas kombitsate 
pärjaga ümbritsetud suu. Teise otsa, tallaga, kinnituvad nad substraadile. Kehasein 
koosneb kahest rakukihist ja nende vahel  olevast  rakutust ainest. Ainuõõssetel esineb 
kehaõõs, mis on ühenduses väliskeskkonnaga ainult suu kaudu. Kõikidel ainuõõssetel 
asuvad ektodermis erilised mürgist nõret sisaldavad kõrverakud. Ainuõõssetel esineb 
kaks eluvormi – vabalt ujuv  meduus  (üksik) ja kinnitunud polüüp (sageli kolooniatena). 
Meduusid arenevad polüüpidest vegetatiivselt, pungumise teel, polüübid meduusidest 
alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi.  Polüübist areneb polüüp pungumise teel. 
Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või 
mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne  plaanula. 
Valdavalt soolaste  merede  loomad 
Klass: Hüdraloomad Hydrozoa
Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra  Hydra  
oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora 
kaspia.
Liikide arv: 5
Kirjandus: -
Klass: Karikloomad  Scyphozoa
Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng 
keeruline, selle käigus esineb mitu  vastse  tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne). 
Läänemere lõunaosas elab  meririst , kelle suguisendeid, meduuse,  võib suve teisel poolel 
kohata ka Eesti rannikuvetes. Teine liik meriseen on Eesti vetes  haruldane . 
Karikmeduuside seas on liike, kelle  puudutus  võib inimese nahal põhjustada tugeva 
põletusele sarnase kahjustuse. Liigid: meririst Aurelia aurita , meriseen Cyanea 
capillata.
Liikide arv: 2
Kirjandus: - 
Hõimkond: Kammloomad Ctenophora 
Ainuõõssetele lähedane grupp. Väliselt veidi meduuse meenutavad (keha sisaldab kuni 
99% vett), ehitusplaanilt radiaalsümmeetrilised, kuid väliselt kombitsate paigutuse tõttu 
bilateraalsümmeetrilised. Pelaagilised ( veekihis  elavad) mereloomad. Mesoglöa on väga 
paks. Keha pinnal paiknevad liikumiselundite ehk kammplaadikeste read. Tuntum liik on 
peaaegu kerakujuline meritikker (Pleurobrachia pileus) (võib olla valemäärang?), kes 
elab Soome lahe sügavamates osades või hoopis Mertensia ovum?
Liikide arv: 1-2?
Kirjandus: Lennart Lennuk, 2011. Elu veepiisas. Eesti loodus 11: 20-25
Hõimkond:  Lameussid  Platyhelminthes
Lameussidele on omane kahekülgne ehk bilateraalne  sümmeetria. Keha on lai, lihaseline 
ja mõnikord isegi väga lame. Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni 
teel või anaeroobselt. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete
vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide 
sisemus.
Liikide arv: 304, võiks olla 500
Klass: Ripsussid (Turbellaria)
Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 kuni 10 mm) 
loomad. Elavad vees. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad  ripsmed , 
millest ka klassi nimetus. Eesti vetes elavad ripsussid on valkjad või mustad. Kehal on 
väga palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitseks, liikumiseks ja ka saagi 
püüdmiseks. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon , mistõttu on sellel  kehas arvukalt 
jätkeid. Eestis tuntud  valkjas , hapupiimatükikest meenutav  piimjas  valgelamelane 
Dendrocoelum lacteum, kes elab väikestes  aeglase  vooluga ojades, jõgedes aga ka 
seisuveekogudes.
Liikide arv: 55 (võiks olla 200)
Kirjandus: -
Klass: Imiusid (Trematoda)
Imiussid  jaotatakse kaasaegsetes süsteemides kahte rühma: veeselgroogsete 
välisparasiidid (Ainupõlvsed - Monogenea), elavad peamiselt kalade lõpustel, 
selgroogsete endoparasiidid (Kahepõlvsed – Digenea ), elavad enamasti maismaa 
selgroogsete sapijuhades, vähemal määral muudes õõnsustes. 
Alamklass: Ainupõlvsed Monogenea
Peamiselt kalade välis- ehk  ektoparasiidid . Elavad ka teiste veeloomade kehapinnale 
ulatuvates õõnsustes. Kinnitumiselunditeks on konksjad ogad või  iminapad . Areng 
toimub peremehe vahetuseta.
Liikide arv: 37-40
Kirjandus : Tell Harda, 1973. Kalaparasiidid. Võrtsjärv. Tallinn. Valgus: 186-194 ja 
teised tema artiklid.
Selts: Haakkettalised Monopisthogotylea
Kinnitusorganiteks on haagikesed. Enamasti kuni 1 mm pikkused ussid . Esindaja: harilik
haakketaslane Dactylogyrus vastator.  
Selts: Imikettalised Polyopisthocotylea
Kinnitumisorganiteks on iminapad. Enamasti 6-8 mm pikkused ussid. Esindaja:  
kahepaiksetel mitusuulane  Polystomum integerrimum, kaksikuss Diplozoon 
paradoxym parasiteerib latika lõpustel.
Alamklass: Kahepõlvsed (Digenea )
Peamiselt selgroogsete  maksas , aga ka teistes kehaosades elavad parasiidid. Areng 
toimub peremehe vahetusega.  Kinnitumiseks iminapad, mis paiknevad reeglina keha 
eesosas . Kuni 7,5 cm pikkused. 
Tuntuim esindaja on maksakakssuulane ehk “ maksakaan ” Fasciola  hepatica  (pikkus 2-
3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil 
on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. 
Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. 
Maksakaani  vaheperemeheks  on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud  vastsed  
väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub 
kapseldunud vastsete  neelamisel . Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan 
ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, 
peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). 
Liikide arv: 110 (130)
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru
Klass: Paelussid  Cestoda
Enamasti pika paelja ning lülistunud  kehaga  ussid. Elavad selgroogsete sootorus. Areng 
toimub vaheperemehe kaudu. Seoses parasitismiga on nende  kehaehitus  tugevasti 
lihtsustunud. Neil puuduvad hingamis -, ringe - ja  seedeelundid , esinevad umbtoruneerud 
protonefriidid. Liitsugulised,  kusjuures  igas lülis paikneb sigimiselundite komplekt. 
Kinnitumiseks on päis  (scolex).
Liikide arv?
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru
Selts: Laiussilised (Pseudophyllida)
Rosetja kujuga  emakas  avatud, esineb viimajuha. Esindajad: laiuss Diphyllobothrium 
latum ( kuni 15 m), linnuroni Ligula intestinalis,  vaheperemehed  sõudik ja kala 
(lisaperemees).
Selts: Neljanapalised Cyclophyllida
Torukujuline  arvukate  külgharudega emakas umbne. Esindajad: nookpaeluss Taenia 
solium,  nudipaeluss  Taeniarchynchus saginatus, ehhinokokk- paeluss  Echinococcus 
granulosus, alveokokk Alveococcus multilocularis,  koera viik Dipylidium caninum.
Hõimkond: Ümarussid Nematoda, (Aschelminthes - kottussid)
Ristlõikes on keha ümar. Keha katab süntsütiaalne epiderm, mis moodustab keha pinnale 
paksu kutiikula . Esineb ainult pikilihaskiht. Kehaõõnsus kotikujuline, täidetud tugeva 
rõhu all oleva vedelikuga. Seedesüsteem torukujuline. Esineb lihaseline neel ja  kloaak . 
Seedenäärmed puuduvad. Meeleelunditest arenenud kompimis- ja kemoretseptorid. 
Ringesüsteem ja  hingamiselundkond  puuduvad. Esineb anaeroobne  hingamine . 
Lahksugulised, areng otsene, parasiitidel invasioonivastsega. Arvukaim usside rühm. 
Sabanäärmete fasmiidide olemasolu või puudumise järgi jaotatakse kahte klassi. Eestis 
uuris taimedes elavaid ümarusse  professor   Eino Krall
Liikide arv: 450?( 1080 )
Kirjandus loomaparasiitide kohta: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 5. 
Tartru
Klass: Fasmiidsed (Secernentea)
Fasmiidid esinevad. Tuntuimad liigid: geohelmindid naaskelsaba Enterobius (Oxyuris)
vermicularis, liimuksolge, Ascaris lumbricoides, seasolge A. suum, hobusesolge 
Parascaris equorum, taimeparasiidid kartuli-kiduuss Globodera rostochiensis.
Hõimkond: Jõhvussid (Nematomorpha) 
Saleda kehaga niitusse meenutavad ussid. Keha katab paks kutiikula. Säilinud ainult 
pikilihaskiht.  Sooltoru  lihtne torukujuline, ilmselt ei funktsioneeri, sageli 
degenereerunud. Ringe-, eritus- ja hingamiselundkond puuduvad. Närvisüsteem koosneb 
neeluümbrisest närvirõngast ja kahest pikitüvest. Lahksugulised,  viljastamine  sisemine. 
Täiskasvanud isendid lühiealised magevees või mullas, vähesed liigid meres. Vastsed 
tungivad  (vee)putukatesse, kus toimub nende areng. Diameeter  kuni 3 mm, pikkus 10 cm 
1 m.
Liikide arv: 5
Kirjandus: Schmidt-Rhaesa A, Prous M. 2010. Records of horsehair worms 
(Nematomorpha) in Estonia, with  description  of three new species from the genus 
Gordius L. Estonian Journal of Ecology, 59 (1). Lk. 41,45
Hõimkond:  Keriloomad  (Rotifera, ka Rotatoria)
Mikroskoopilised hulkraksed organismid (kuni 3 mm), rakkude arv kehas elu jooksul ei 
muutu;  koed  osaliselt süntsütiaalsed Kehas eristub pea,  kere  ja jalg Keha katab sageli 
paks kitiinjas kest e  pantser . Keha eesmises otsas asub keriaparaat. Esineb keerulise 
ehitusega seedesüsteem, mille  keskne  osa on mälumik e mastaks. Ringe- ja 
hingamiselundkond puuduvad. Lahksugulised, esineb suguline  dimorfism . Sigivad 
valdavalt partenogeneetiliselt. Oluline lüli veeökosüsteemis.
Liikide arv: 209
Kirjandus: ?
Praegu uurib neid bioloogiadoktor Taavi Virro
Hõimkond: Rõngussid Annelida
Keha koosneb lülidest, lülistus väliselt mõnikord mittenähtav. Esineb prostoomium ja 
pügiidium. Kehaõõnsus täidetud vedelikuga ning on vaheseintega suuremal või vähemal 
määral jaotunud kambriteks. Keha on enamasti varustatud suurema või vähema hulga 
harjastega . Nahklihasmõik väga hästi arenenud. Närvisüsteem on nöörredel tüüpi. 
Meeleelunditest esinevad silmad ja kompimisjätked. Ringesüsteem suletud,  veri  voolab 
kindlas suunas. Hingamiselunditeks on nahalõpused või toimub hingamine läbi naha. 
Seedeelundkond  mõlemast otsast avatud, eristub neel, söögitoru,  pugu , magu  ja sooltoru. 
Enamasti hermafrodiidid, areng otsene (maismaa- ja mageveevormid) või ripsmetega 
trohhofoori tüüpi vastse kaudu (meres elavad liigid).
Klass:  Hulkharjasussid  (Polychaeta)
Enamik mereliike. Iga lüli külgedel üks paar jätkeid parapoode. Kehal arvukad  harjased  
ja kompimisjätked. Meeleelunditest esineva kompimisjätked ja täppsilmad. Keha sisemus
selgelt segmenteerunud. Lüli sisemuse jagab kaheks mesenteer. Verepigmendis metalliks
vask, veri sinakasroheline.  Väljasopistatavas neelus kitiinhambakesed. Lahksugulised. 
Gonaadid  arenevad ainult  sigimise   perioodiks . Esineb vegetatiivne  sigimine  pungumise 
teel. Sageli esineb epitookia. Sügoodist areneb alati ujuv vastne, kes teeb hiljem läbi 
metamorfoosi . Paljud liigid on sessiilsed kas kaevununa mudas või elavad 
omavalmistatud mineraalainest torukeses. Läänemeres on levinuim kuni 12 cm pikkune 
tavaline harjasliimukas Nereis diversicolor. Üks liik püütud ka  mageveest .
Neid on veidi uurinud professor Arvi Järvekülg
Liikide arv: 10
Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole 
Klass: Vöösed Clitellata 
Tavaliselt mõnekümne  sentimeetri  pikkused lülilise kehaga ussid. Kehal vähesed harjased
või need puuduvad. Epidermis palju limanäärmeid. Keha eesmises kolmandikus paikneb 
eriti limanäärmete rikas piirkond vöö. Hermafrodiidid, sigimiselundite arv liigiti  erinev.
Alamklass: Väheharjasussid Oligochaeta
Keha igal segmendil 8 paarikaupa paiknevat harjast. Elavad substraadis, mullas 
( vihmaussid ) või veekogude põhjasetetes (mudatuplased). Gonaadid paarilised enamasti 
mõni paar, mis asuvad eespool  vööd. Munad  munetakse  kookonisse, kus järglaste areng 
on otsene e moondeta. Esindajad: harilik valgeliimukas Enchytraeus albidus, harilik 
vihmauss  Lumbricus  terrestris, harilik mullauss Allolobophora caliginosa, 
mudatuplane Tubifex tubifex.
Liikide arv: 136
Uurija: Bioloogiadoktor  Tarmo  Timm (EMÜ)
Kirjandus:Timm T. 1999. Eesti rõngusside (Annelida) määraja. A Guide to the 
Estonian Annelida. Looduseuurija käsiraamatud 1. - Eesti Loodusuurijate Seltsi 
väljaanne. TeadusteAkadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn. 208 lk.
Alamklass: Kaanid  Hirudinea
Lülide arv kehas ei ületa 33. Dorsoventraalselt (selja-kõhu suunas) veidi  lamendunud  
kummaski keha otsas üks  iminapp . Väline  liigestus  ei vasta sisemisele lülide jaotusele. 
Suu asub eesiminapa põhjas ja on osal kaaniliikidest varustatud lõugadega. 
Kehaõõs  redutseerunud  ning elundite vahel paikneb parenhüüm. Seedesüsteemi 
ruumikam osa on pugu. Raigasid mitu, munasarju tavaliselt üks paar. Kookonisse 
munetud munadest arenevad vastsed, kes kookoni  vedelikus  ringi ujuvad, läbinud 
metamorfoosi väljuvad kookonist.
Liikide arv:21
Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole
Selts: Kärsskaanilised (Rhynchobdellida)
Lõuad puuduvad, toitu haaratakse väljasopistatava  neelu  e kärsa abil. Esindajad: 
lamekaan  Glossiphonia complanata, pisikaan Helobdella stagnalis,  kalakaan  
Piscicola (=Ichthyobdella) geometra. 
Selts: Lõugkaanilised Arhynchobdellida (=Gnathobdellida)
Suus  paikneb kolm poolkuukujulist lõuga. Toituvad selgroogsete verest või väikestest 
selgrootutest. Esindajad:  apteegikaan   Hirudo medicinalis, hobukaan e. püdal 
Haemopis sanguisuga, ahaskaan Herpobdella (Erpobdella) octoculata. 
Hõimkond: Limused  Mollusca
Väga mitmesuguse välimuse ja eluviisidega loomarühm. Iseloomulikud kolm tunnust: 
nende keha ümbritseb ühe- või kahehõlmaline  mantel , keha alapoolel on lihaseline jätke 
jalg ja enamikul liikidel on suus toidu peenestamiseks kitiinhambakeste plaat hõõrel.
Liikide arv: 160
Maismaal elab umbes 80 liiki tigusid, mageveekogudes umbes 40 liiki tigusid ja 20 liiki 
karpe ning meres 15 liiki tigusid ja 8 liiki karpe
Kirjandus: Vikipeedia 
Klass: Teod (kõhtjalgsed) (Gastropoda)
Väga mitmesuguse välimusega loomad, keda iseloomustab palliaakompleksi rotatsioon 
180 kraadi võrra. Nii muudavad oma  asukohta  paljude elundite eritusavad, nihkudes keha
eesmisse ossa. Pea on hästi arenenud ja kannab kaht paari kombitsaid ning paari silmi. 
Sageli moodustub keha kaitseks lubiainest spiraali  keerdunud  koda. Osa paarilisi 
elundeid kaotab ühe poole ning muutub paarituks – neer,  kops  lõpus süda. Sooltoru on U-
kujuline.  Lahk –või liitsugulised, gonaade üks paar või ainult üks. Sageli esineb 
hermafrodiitne nääre. Areng otsene või vastse staadiumi kaudu.
Alamklass: Eeslõpusesed Prosobranchia
Hingavad lõpustega, mis paiknevad südamest eespool. Mageveevormidel koda suletav 
kaanekesega. Esindajad: jõe ematigu Viviparus viviparus , järve ematigu V. contectus , 
lombi  keeristigu Bithynia leachi.
Alamklass: Tagalõpusesed Heterobranchia
Kui esinevad lõpused, siis paiknevad need südamest tagapool. Osal liikidest on lõpuste 
asemel kops. Lõpustega liigid elavad meredes. Kopsteod elavad maismaal või 
mageveekogudes.
Ülemselts: Kopsteod Pulmonata
Kopsuga hingavad teod. 
Selts: Tüüsilmalised Basommatophora
Elavad vees. Silmad asuvad teise kombitsapaari alusel. Esindajad: suur  mudatigu   
Lymnaea stagnalis, väike sootigu Galba truncatula , harilik sarvtigu Coretus corneus,
väike labatigu Planorbis planorbis, jõe napptigu Ancylus fluviatilis.
Selts: Tippsilmalised Stylommatophora
Elavad maismaal. Silmad asuvad teise kombitsapaari  tipus . Esindajad: viinamäetigu 
Helix pomatia, suur  merevaiktigu  Succinea putris, põllunälkjas Agrolimax agrestis, 
tavaline  kiritigu  Arianta arbustorum,  salu  vööttigu Cepaea nemoralis.
Klass:  Karbid  Bivalvia(Lamellibranchia)
Keha asub enamasti kahepoolse mineraalainest koja sees. Pea puudub. Elavad ainult vees.
Filtreerivad  loomad, hõõrel puudub. Vesi liigub mantliõõnde sissevoolusifooni kaudu ja 
välja väljavoolusifooni kaudu  tuues  mantliõõnde toitu ja hapnikku. Lahksugulised, esineb
ujuv vastne veliger või ujumisvõimetu pihtvastne e glohhiid. 
Alamklass: Liistaklõpusesed Lamellibranchia 
Enamik liike kuulub sellesse alamklassi. Neile on iseloomulikud hästiarenenud lõpused 
mis osalevad toidu filtreerimisel ning mõnedes rühmades ka järglaste arengu 
kindlustamisel.
Selts: Rannakarbilised Mytilida
Eesmine  sulgurlihas ning karbihambad redutseerunud.  Kehakuju on enam-vähem 
ümardunud. Paljud vormid on kinnitunud, kas ühe karbipoolmega täiesti substraadiga 
kokkukasvanud või kinnituvad büssuse  niitide  abil. Jalg enamasti redutseerunud. 
Merekarbid. Esindajad: söödav rannakarp  Mytilus edulis.
Selts: Pteriida
Sellesse seltsi kuuluvad võrdlemisi erineva välimusega loomad. Karbihambad on neil 
enamasti hästi arenenud, kojapoolmed kumerad. Mõned rühmad asetsevad merepõhjal 
kupuga allapoole ja neil esineb sümbioos üherakuliste vetikatega. Esindajad: söödav 
südakarp Cerastoderma glaucum (Cardium edule).
Selts: Jõekarbilised Unioniida
Karbipoolmed ovaalse kujuga. Karbihambad enamasti esinevad. Paiknevad  setetes   kupp  
ülespoole. Lõpused laiad  liistakukujulised. Esindajad: ebapärlikarp Margaritana 
margaritifera, jõekarp g. Unio, järvekarp g. Anodonta, tavaline rändkarp Dreissena 
polymorpha.
Selts. Uurikkarbilised Myida
Sarnanevad eelmistele, kuid on ümarama karbiga. Elavad sügavamal setetes ning neil 
pikemad  sifoonid. Esindajad: liiva uurikkarp Mya arenaria, balti lamekarp Macoma 
baltica,keraskarp g. Sphaerium, herneskarp g. Pisidium.
Hõimkond: Sammalloomad  BRYOZOA
Koloonialised vormid. Koloonia moodustavad loomikud e zooiidid. Nende hulk 
koloonias  võib ulatuda  miljonini. Koloonia formeerub vegetatiivse sigimise teel. Zooiidid
on polümorfsed, nende hulgas on toite-, sugu- ja kaitseloomikud. Üksikud zooiidid on 
bilateraalsümmeetrilised ja asuvad kitiinainest torukese sees (kuni 0,5 mm). Sooltoru on 
U- kujuline. Toidu püüdmiseks on väljasopistatav lofofoor. Ringe- ja erituselundkonnad 
puuduvad. Hingamine toimub läbi kehapinna. Areng toimub metamorfoosiga, 
viljastamine sisemine. Sügoot areneb esialgu emaorganismis. Mageveevormidel vastne 
tavaliselt puudub. Mageveeliikidel esineb sisepungumine. 
Liikide arv: 5
Kirjandus: Kokkuvõtvat tööd ei ole
Hõimkond: Lõugtundlased CHELICERATA
Keha koosneb paljudest lülidest mis moodustavad kaks  kehaosa  - pearindmiku ja 
tagakeha. Suu ümber paiknevad kolmelülilised lõugtundlad, mis on teravatipulised ja 
sageli ühendatud mürginäärme juhaga. Lõugkobijad on pikemad ja kaetud arvukate 
karvakestega. Mõnikord võivad need jätked olla ka sõrakujulised.  Rindmikule  kinnitub 
neli paari lülilisi jäsemeid. Sooltoru mõlemast otsast avatud, umbsoppidega eesmises 
osas. Esineb maks. Närvisüsteem koondunud peamiselt pearindmiku piirkonda. Esinevad 
lihtsilmad, kuni 8. Hingamiselunditeks on raamatkopsud. Lahksugulised, areng otsene, 
toimub  munas .
Klass. Ämblikulaadsed Arachnida
Väga erineva välimuse, mõõtmete ja eluviisiga loomad. 
Selts: Ämblikulised (Araneae)
Tüüpilise ämbliku välimusega. Pearindmik väiksem kui tagakeha. Tagakeha on 
pearindmikuga ühenduses peene varrekese abil. Esinevad võrgunäärmed. Võrku 
kuduvatel liikidel on jalgade tipus sugaküünised. Väga mitmesuguse eluviisiga, 
enamasti kuivalembesed röövtoidulised loomad. 
Liikide arv: 523
Ämblike uurija oli Asta  Vilbaste
Praegu Mart Meriste, töötab Tallinna Ülikooli Tartu filiaalis
Kirjandus: 
Vilbaste A., 1969. Eesti ämblikud I. Tallinn
Vilbaste A., 1987. Eesti ämblikud (Aranei). Annoteeritud nimestik. Tallinn
Esindajad: võrkurlased ristämblik Araneus diadematus, vesiämbliklased vesiämblik 
Argyroneta aquatica, hiidämbliklased hiidämblik Dolomedes fimbriatus, 
krabiämbliklased krabiämblik Misumena vatia, hüpikämbliklased.
Selts: Ebaskorpionilised Pseudoscorpiones
Väikesed, 5-8 mm pikkused välimuselt skorpione meenutavad ämblikulaadsed. Erinevalt 
skorpionidest puudub neil  peenike  tagakeha. Elavad kõdus ja toituvad väikestest 
loomakestest.  Majades  mõnikord raamatuscorpion Chelifer cancroides. 
Selts: Koibikulised (Opiliones)
Lühikese  ovaalse keha ja väga pikkade  jalgadega  ämblikulaadsed. Pikkade jalgade 
sirutamine toimub hüdrostaatiliselt. Neid võib leida majaseintelt ja plankudelt.Toituvad 
väikestest putukatest, aga ka taimejäänustest. Eestis on tavaline  koibik  (ka koivik) 
Phalangium opilio.
Lestalised Acari 
Eestis väheuuritud
Lestalised kõik kokku 247 liiki, võiks olla 1500
Selts: Nugilestalised Parasitiformes
Vabaltelavad röövvormid või loomade ektoparasiidid. Tuntumad nendest on puugid. 
Võsapuuk Ixodes ricinus, laanepuuk Ixodes persulcatus. Sügelislest Sarcoptes 
scabiei.
Kirjandus:
Vilbaste, A, 1955. Juhend puukide kogumiseks. Tartu: 27 lk.
Selts: Pärislestalised Acariformes
Väikesed sageli mikroskoopilised ämblikulaadsed, kelle kehaehitus on tugevasti 
lihtsustunud. Keha sageli selgelt lülistumata ning ka jäsemete arv võib väheneda kuue või
neljani . Hästiarenenud lõuaaparaat on kohastunud närimiseks või imemiseks. Palju 
mullas vabaltelavaid liike,  taimekahjureid ja loomade parasiite. Sametlest, elab 
mullas.Vesilestad elavad veekogudes ja on üsna arvukas liikide poolest. Peale nende on 
tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa  jakobsoni , nääpsulest Demodex 
folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis.
Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA
Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. 
Mõõtmed 0,5 mm – 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest.  Lülidele 
kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad  meeleelundid  - 
liitsilmad ja kompimisjätked e  tundlad . Suu ümber paiknevad erineva ehitusega  suised . 
Suuremal  enamusel  esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. 
Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb 
selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on  trahheed .
Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli 
metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige  arvukam  loomarühm, 
elavad enamasti maismaal, vähem magevetes ning väga vähesed meres.
Alamhõimkond: Hulkjalgsed MYRIAPODA
Hulkjalgsed on ussikujulised, lülilise kehaga  maismaaloomad . Keha jätked on 
üheharulised.  Rindmiku  ja tagakeha vahel ei ole selget piiri. Kere lülid on ühesugused, 
kuid esineb suurte ja väikeste lülide  vaheldumine .
Liikide arv: 38
Kirjandus: Vilbaste, J. 1953. Eesti tuhatjalgsete määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 
12. Tartu
Uurija oli Juhan Vilbaste
Klass: Sadajalgsed Chilopoda
Sadajalgsed on lameda  pika keha ja suhteliselt pikemate tundlate ning jäsemetega kui 
tuhatjalgsed. Kere esimene  segment  kannab küünisjaid haardjätkeid, mille tipul on 
mürginäärme ava. Kere segmentatsioon homo- või heteronoomne. Aktiivselt tegutsevad, 
varjatud eluviisiga röövloomad, tegutsevad pinnases, puude koorealustes käikudes ja 
mujal varjatud kohtades. Esindajad: Kivihark Lithobius forficatus, sadajalg Geophilus
proximus.
Klass: Tuhatjalgsed Diplopoda
Keha ristlõikes silinderjas, lülid lubisooladega impregneeritud. Pea on eristunud, kuid 
kere pole jagunenud osadeks. Tundlad nõrgalt arenenud. Keha iga segment kannab kahte 
lühikest jalapaari, Eesti liikidel on 11-60 kehalüli ja kuni 110 jalapaari. Liiguvad 
aeglaselt. Noorel tuhatjalgsel on sündides ainult seitse kehalüli ning nende arv suureneb 
pidevalt kogu elu jooksul. Elavad mullas ja metsakõdus, kus toituvad kõdunevast 
taimsest  materjalist.
Klass: Putukad Insecta
1. Väliskuju on putukatel  ürgselt piklik, selja-kõhu suunas ehk dorsoventraalselt veidi 
lamenenud . Lülid on üksteisega laialt ja tihedalt liitunud. Evolutsiooni käigus on sellest 
ehitusplaanist mitmesuguste kohastumiste tõttu välja arenenud mitmed erineva 
kehakujuga vormid: pikk silinderjas – nõelhark,  kerajas  – poilased ja kärsaklased, 
ketasjas -   lutikad  ja täid, külgedelt kokku surutud – kirbud , sipelgjas – sipelgad . Siiski on
suured vormid erandlikud ja tunduvalt rohkem on väiksemaid kuni 0,2 mm pikkuseid 
putukaid.
2. Keha liigestus. Pea, rindmik  ja tagakeha. Pea on ühtne kapsel, millele kinnitub paar 
tundlaid, paar liitsilmi ja 1-3 lihtsilma ning suu ümber kolm  pari  toitumisega seotud 
jätkeid ehk suiseid . Rindmiku moodustavad kolm lüli, millest kujuneb ees-, kesk- ja 
tagarindmik. Igale rindmikulülile kinnitub kõhtmiselt 1 paar lülilisi jäsemeid. Selgmiselt 
kinnituvad kesk- ja tagarindmikule tiivad, kummalegi 1 paar. Tagakeha  koosneb ürgselt 
12 segmendist, kuid kaasaegsetel putukatel on selgelt eristatavad esimesed 11, sageli veel
vähem, sest osa nendest on redutseerunud. Jäsemeid täiskasvanud valmikute tagakehal 
pole. Keha viimane lüli kannab sageli pikka sabaniiti. XI lüli külgedel asetsevad 
paarilised sabaputked. 
Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) 
Selts: harkhännalised – Diplura
Eestis pole uuritud. Paar liiki
Selts: Tõukjalalised – Protura
Eestis pole uuritud. Paar liiki
Selts. Hooghännalised – Collembola
Hooghännalised on väikesed (0,25-10,0 mm), väga mitmesuguse kehakuju ja värvusega 
(kahvatute toonidega kõdus ja erksavärvilised taimedel). Kehakatted õrnad, sageli kaetud 
karvade  või soomustega. Haukamis- või pistmistüüpi suised asuvad peakapsli sees. 
Tagakeha IV lülil on  hark  (enamikul liikidest). Hooghännalised elavad kõdus, taimedel 
ja ka vee pindkilel. Niiskuslembesed, võivad  tungida  pinnasesse kuni 2 m sügavusele. 
Võivad esineda arvukalt, miljonid isendid ruutmeetril.  Enamasti polüfaagid. Etendavad 
olulist osa aineringes. Soodustavad DDT ladestumist mullas. Nende elupaikades võib 
mürgi kontsentratsioon tõusta kuni 300x. Eluiga kuni 1 aasta.
Liikide arv: 3500 , Eestis ~150 liiki.
Kirjandus: kokkuvõtvat tööd ei ole 
Alamklass: Välislõugsed Exognatha
Selts: Harjashännalised - Microcoryphia (Thysanura)
Väikesed (8,0- 20,0 mm),  saledad , soomustega  kaetud putukad. Neil on  pikad tundlad 
ning haukamistüüpi, peakapslist  väljaulatuvad suised. Tagakeha 11-lüliline, pikkade 
urujätkete ja pika sabaniidiga. Eluiga 2-5 aastat ja kestuvad elu jooksul kuni 41x. Elavad 
igal pool, ka majades ja  sipelga - ning termiidipesades. Munad ei arene, kui vett pinnasest 
juurde ei saa. Tavalisemad liigid on kodusoomukas Thermobia domestica , 
majasoomukas Lepisma saccharina. 
Liikide arv: 400, Eestis 3 liiki. 
Kirjandus: kokkuvõtvat tööd ei ole 
Selts: Ühepäevikulised Ephemeroptera
Ühepäevikulised on mitmesuguse suurusega (keha pikkus 3-40 mm). Tagakeha lõpeb 
kahe või kolme sabaniidiga. Tiibu1-2 paari,  tagumised  on eesmistest tunduvalt lühemad. 
Tiibadega staadiume on kaks. eelvalmik väljub veepinnale tõusnud viimase järgu vastsest
ja lendab kaldataimestikule, kus kestub valmikuks. Valmiku eas ühepäevikulised ei toitu. 
Eluiga on liigiti erinev, mõni tund kuni mõni päev (üksikutel liikidel ka mõni nädal). 
Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. 
Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade 
toidus. 
Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. 
Kirjandus: Remm , Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale 
nr.60,Tartu
Selts: Kiililised  (Odonata)
Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 
mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 
000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele.  Rindmikule 
kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt  kitsaid  ja väga tiheda soonestusega tiibu. 
Tagakeha on pikk ja isastel ning emastel veidi erineva ehitusega. Isastel paikneb tagakeha
teise lüli kõhtmisel küljel veel nn lisakopulatsioonielund. Munad munevad   kiilid  niiskele 
kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust  koorunud vastsed vette 
pääsevad. Ka vastsed on röövtoidulised. Saagi püüdmiseks on neil alahuulest kujunenud 
püünismask.Areng kestab 1-4 aastat. Koorumiseks ronib vastne ehk neidis veest välja. 
Pärast koorumist jääb taime külge vastsekest. Koorunud valmiku kitiinkatte 
tugevnemiseks ja värvuse kinnistumiseks kulub suhteliselt palju aega, 2- 4 päeva. 
Kaks alamseltsi:
I Alamselts: Taolilstiivalised Zygoptera
Enamasti väiksemad liigid, kellel ees-ja  tagatiivad  on sarnase ehitusega. Pika kehaga 
vastsed (liidrikutüüp) elavad veetaimede vahel. Tuntumad perekonnad Eestis on kõrsik 
Lestes, liidrik Coenagrion, vesineitsik Calopteryx. Suurimad liigid nende hulgas on 
harilik vesineitsik Calopteryx  virgo  ja vööt-vesineitsik C. splendens.
II Alamselts: Eristiivalised Anisoptera
Keskmised kuni suured liigid, kelle tagatiivad on laia kannasagaraga ning on 
puhkeolekus suunatud külgedele. Vastsed elavad seisuveekogude põhjal ning hingavad 
rektaalpõie abil. Tuntumad sugukonnad on hiilgekiillased Corduliidae, vesikiillased 
Libellulidae, tondihobulased Aeschnidae. 
Liikide arv: 5600, Eestis 58 liiki.
Kirjandus: Martin, M., 2013. Eesti kiilide määraja. Tallinn
Selts: Nahikulised Dictyoptera
Alamselts: Prussakalised  Blattodea
Prussakalised on väikesed kuni suured (4,0-95,0 mm), lameda kehaga putukad. 
Tundlad pikad ja peened.  Eestiivad  nahkjad, tagatiivad lehvikukujuliselt volditud. 
Emastel on tiivad tihti lühemad või taandarenenud. Sooja- ja niiskuselembesed putukad, 
elavad enamasti kõdus, valdavalt segatoidulised. Munad (15-40) munetakse erilistesse 
pakenditesse – ooteekidesse. Peamiselt öise eluviisiga. Tuntumad liigid: metsaprussakad 
Ectobius lapponicus ja E. sylvestris . Mitmel pool linnades on elumajades tavaline 
harilik prussakas Blatella germanica.
Liikide arv: 3600 , enamasti  troopilistel  aladel  elavat  liiki, Eestis 2+1 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Sihktiivalised   Orthoptera
Sihktiivalised on väikesed kuni suured ( 8-80 mm), pikenenud ja külgedelt kokku surutud
keha ning pikkade, tugevate reielihastega tagajalgadega putukad.  Pea hüpognaatne 
haukamissuistega. Tiibu kaks paari. Eestiivad  kitsad  ja nahkjad, tagatiivad lehvikjad, 
sageli värvilised ning laia jugaalalaga (esineb ka lühitiivalisi ja tiivutuid liike). 
Tiivasoonestus on väga tihe. Isastel on tagakeha tipul 2 urujätket (cerci), emastel 
mõõgakujuline muneti. Esinevad helitekitamise ja kuulmisorganid. Munad munetakse 
mulda, tavaliselt munapakikestena. Peamiselt päevase eluviisiga. Sooja ja kuivalembesed,
enamasti  taimtoidulised , harva röövloomad. Elavad puudel ja põõsastel, avamaastikul, 
mõned ( kaerasori ) ka pinnases.
Liikide arv: 20 000, Eestis 40 liiki. 
Kirjandus: Albrecht, Z. 1963. Eesti sihktiivalised. Tartu
Alamselts: Ritsikalised ehk pikatundlased Ensifera 
Niitjad  tundlad enamasti kehast pikemad. Heliaparaat vasaku kattetiiva alusel, kus ühel 
soone   alaküljel on hambad, parema kattetiiva siseküljel on aga paksenenud soon. Nende 
vastastikusel hõõrumisel tekib heli, mida tugevdatakse resonaatori abil (nn tiivapeegel). 
Kuulmisorganid eesjalgade säärtes. Heinaritsikas Decticus verrucivorus, harilik 
lauluritsikas Tettigonia cantans, kaerasori Gryllotalpa gryllotalpa, toakilk Gryllus 
domesticus.
Alamselts: Tirtsulised ehk lühitundlalised Caelifera
Tundlad kehast lühemad. Heli tekitavad jala hõõrumisega vastu tiiba. Käristaja Psophus
stridulus, täpiksitrs Tetrix bipunctatus.
Selts: Nahktiivalised  Dermaptera
Nahktiivalised on keskmise suurusega (5 kuni 40 mm), saledad, saagi haaramiseks ja 
enesekaitseks kujunenud tangjate tagakehajätketega (cerci) putukad.  Eesmised  kattetiivad
on lühikesed, tagumised lennutiivad pikad ning need volditakse kattetiibade alla 
pikisuunas kaks korda kokku. Teisel ja kolmandal tagakeha segmendil on mürginäärmed. 
Liigid öise eluviisiga, niiskuse ja soojalembesed, valguskartlikud, esineb tigmotaksis. 
Toituvad enamasti lagunevast taimsest massist, harvem elustaimedest, mõned ka 
röövtoidulised. Emane kõrvahark muneb munad hunnikusse  kuhugi  varjulisse ja niiskesse
kohta ning jääb neid valvama. Ema  hoole  alla jäävad noored seniks, kuni suudavad 
iseseisvalt toime tulla. Eestis elab kaks liiki: nendest suurem on harilik kõrvahark 
Forficula auricularia , kes võib kahjustada ladustatud toiduaineid. Väike kõrvahark 
Labia  minor  on varjatud eluviisiga ning haruldasem kui  eelmine  liik. 
Liikide arv: 1300, Eestis 2 liiki. 
Kirjandus: -
Selts: Kevikulised Plecoptera
Kevikulised on keskmise suurusega (4-20 mm), õhukeste katetega veidi lamendunud 
keha ja niitjate tundlatega putukad. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad, kuid sarnase 
struktuuriga.  Tagatiibade  lai kannasagar volditakse lehvikukujuliselt kokku. Pika 
tagakeha tipus on pikad niitjad urujätked (mõnedel liikidel ka lühemad).  Valmikud  
kooruvad varakevadel (elavad paar nädalat), vahel leitakse neid isegi lumelt. Lendavad 
halvasti ja ilmselt ei toitu. Puhkavad meeleldi veekogude kaldail asuvatel betoonehitistel. 
Vastsed elavad vees (eriti jahedates kiirevoolulistes ojades), arenevad 1-3 aastat. Toituvad
kõdunevast orgaanilisest ainest,  vetikatest  või on röövtoidulised.
 Liikide arv: umbes 2000, Eestis ligi 30 liiki. 
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Kõdutäilised Psocoptera
Väikesed (1-10 mm), keskmise saledusega, pikkade niitjate tundlatega putukad. Esinevad
haukamissuised . Osa liike kilejate, harvade soomustega kaetud tiibadega, osa tiibadeta. 
Elavad varjatult mitmesugustes elupaikades. Osa kõdutäisid elab taimestikus, osa tolmus 
ja prahis, sealhulgas ka hoonetes, raamatukogudes ja muuseumides ja linnupesades. 
Kõigetoidulised, kes enamasti toituvad seenehüüfidest. Mõnel juhul osutuvad inimesele 
tülikateks  kaaslasteks , kuna närivad raamatuid ja rikuvad toiduvarusid (kannavad neile 
hallitusseente  eoseid). Raamatutäi Liposcelis divinatorius elab valdavalt raamatute 
vahel (toitub köite liimist) ning võib tekitada kellatiksumisele sarnast heli “surmakell”. 
Teine  tavalisem  liik on tolmutäi Trogium pulsatorium.
Liikide arv: 1000, Eestis 40 liiki. 
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Phthiraptera 
Alamselts: Väivilised Mallophaga 
Väivid on väikesed (0,5-11,0 mm), saleda keha ja suure ning laia peaga putukad. Suised 
haukamistüüpi. Väivid on lindude ja imetajate ektoparasiidid, kes toituvad naha 
epidermisest, karvadest ja sulgedest, vähem verest. Enamasti liigispetsiifilised ja levinud 
koos peremehega. Imetajatelt on leitud umbes 300 liiki väive. Enamik liike parasiteerib 
lindudel. Võib eristada kaks ökoloogilist gruppi: karvaväivid Bovicola (=Trichodectes) 
bovis veistel, B. ovis lammastel, Werneckiella equi  hobustel , Trichodectes  canis  koertel 
(on ka Dipylidium caninum’i  vaheperemees ) ja suleväivid näiteks Menopon gallinae 
kanadel. Väividel esineb homokroomia, värvuse sarnasus peremehe värvusega. Nii on 
luigel väivid valged, peoleol  kollased . Selline nähtus on loomariigis haruldane.
Liikide arv: 3000, Eestis 35-40 liiki. 
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 6. Tartru
Alamselts: Täilised Anoplura
Täid on väikesed (kuni 6 mm pikkused), valkjad või pruunikad, kitsa ja väikese peaga 
imetajate ektoparasiidid. Karvadest kinnihoidmiseks on neil kujunenud erilise ehitusega 
haardjalad. Suised on pistmissuised. Täid toituvad peremehe verest. Haava sisse 
eritavad nad sülge, mis takistab vere hüübimist ja soodustab imendumist. Munad ( tingud )
kinnitatakse karvade külge. Koorunud vastne areneb vaegmoondega, toitub verest ning 
kestub kolm korda. Areng kestab 20-25 päeva. Täid hukkuvad umbes +44 kraadi juures. 
Täid asustavad sagedamini nõrgestunud organisme. Nad on ohtlikud nakkushaiguste, eriti
tüüfuse edasikandjatena. Inimesel elavad peas peatäi Pediculus humanus capitis, riietel  
riidetäi P. humanus humanus ning kubeme- ja kaenlaalustes karvades kubemetäi ehk 
satikas Phthirus  pubis . Eestis elavatest täidest on kõige suurem 4-5 mm pikkune seatäi 
Haematopinus  suis  
Liikide arv: 300, Eestis 15 liiki. 
Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 6. Tartru
Selts: Ripstiivalised Thysanoptera 
Ripstiivalised on väikesed (0,5-6,0 mm) saleda kehaga putukad. Neil on kaks paari 
kitsaid, servades pikkade karvadega tiibu. Toituvad taimedel, söövad taimedel ja 
puukoorel kasvavaid seeni, õietolmu ja teiste putukate mune. Sigivad kiiresti, aastas võib 
olla 12-15 mõlemasugulist või partenogeneetilist põlvkonda. Tuntum esindaja nende 
hulgas on tubakaripslane Thrips tabaci.
Liikide arv: 5000, Eestis 38 (150?)
Kirjandus: -
Selts: Nokalised  Hemiptera
Alamselts: Sarnastiivalised Homoptera
Väikesed (5- 6mm) ja mitmesuguse välimusega taimemahlasid imevad putukad. 
Taimemahlade imemiseks on neil arenenud 4-lüliline  nokk , mille kaudu juhitakse välja 
sageli kehast pikemad pisteharjased. Sooles esineb paljudel liikidel  filter . Filter on soole 
osa, mille kaudu juhitakse vesi ja  süsivesikud otse tagasoolde, nii et need ei läbi 
kesksoolt. Sarnastiivalistel on kaks paari kilejaid tiibu. Alamselts jaotatakse viieks 
rühmaks.
Liikide arv: 40 000, Eestis 700
I Rühm: Tsikaadilised (tirdid) Cicadinea
Tsikaadid on jässaka keha, suurte liitsilmade, lühikeste tundlate ja hüppejalgadega 
putukad. Eestiivad on sageli nahkjad. Tiivad asetatakse seljale katusjalt. Lendavad hästi. 
Vastsed arenevad taimedel. Eestis elavad väikesed hüppavad tsikaadid. Eriti palju on 
tsikaade niitudel rohurindes. Nad on oligofaagid. Vahustajad Cercopidae. Need putukad 
munevad munad taimevartele. Koorunud vastne ümbritseb end vahutaolise massiga, mis 
kaitseb teda vaelaste eest. Tuntumad liigid on harilik käosülglane Philaenus spumarius 
ja lepavahtlane Aphrophora alni. Paljud liigid on taimekahjurid ja taimehaiguste 
levitajad. Huvitava välimusega tirdid kuuluvad sugukonda küürtirtlased Membracidae. 
Selle  sugukonna  paljudel liikidel esinevad ebaharilikult suured ja veidra kujuga 
kehajätked. Sugukonna esindajatest elab Eestis küürtirt Centrotus cornutus. 
Eestis üle 300 liigi. 
Kirjandus: Vilbaste, J. 1971 . Eesti tirdid. Homoptera: Cicadinea I. Tallinn
Remm, H. 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
II Rühm: Lehekirbulised Psylloidea
Lehekirbud on väikesed (1,5- 5 mm), õhukeste kehakatetega normaalsete tiibade ja 
hüppejalgadega putukad.  Tiibadel on iseloomuliku  mustrit   moodustav  soonestus. 
Välimuselt meenutavad veidi tsikaade. Paljud liigid eritavad kehapinnale vahakirme ja 
eritavad magusid nõresid. Taimekahjurid. Eestis on väga tavaline õunapuu-lehekirp 
Psylla mali.
Eestis 49 (võiks olla 80) liiki. 
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
III Rühm: Lehekarilised Aleurodoidea
Lehekarilised on väikesed (1,3-1,8 mm) kollaka või pruunika kehavärvusega putukad. 
Elavad tavaliselt taimede lehtede alaküljel. Tiivad on üksikute pikisoontega ning kaetud 
valkja  tolmutaolise  kihiga . Vastsed on kilpjad, ovaalsed ripsmetega serval.  Talvitub  
viimane vastsejärk pupaarium, mis sarnaneb veidi kilptäidele. Toituvad taimemahladest 
ning eritavad  magusaid  nõresid, kus hakkavad sageli kasvama nõgiseened. Enamasti 
troopiliste alade putukad, parasvöötmes vähe. Tuntum perekond on g. Aleurodes. Eestis 
on tavaline kasvuhoonetes ja katmikaladel kasvuhoone-karilane Trialeurodes 
vaporiarum.Vahtralehtede alaküljel vahtrakarilane Aleurochiton complanatus.
Eestis umbes 10 liiki.
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
IV Rühm: Lehetäilised  Aphidoidea
Lehetäid on väikesed (0,5-5 mm), õhukeste kehakatetega, pikkade jalgade, lühikeste 
tundlatega rohekad või sinakad putukad. Isased on tiivulised,  emased  sageli tiivutud. 
Tagakeha kuuendal lülil on paljudel liikidel eritustorukesed. Lehetäid on ovipaarid, 
ovovivipaarid või vivipaarid. Sageli toimub areng partenogeneesi teel või toimub 
komplitseeritud põlvkondade vaheldus. Osa lehetäidest tekitavad pahkasid. Nad on suure 
majandusliku tähtsusega taimekahjurid. Eritavad magusaid nõresid. Eestis on tavalisemad
sinakas oatäi Aphis fabae ja õunapuu-lehetäi A. pomi. Jalaka  lehtedel elavate jalaka-
kublatäide elutegevuse tulemusena moonduvad jalaka lehed. Pahktäid tekitavad 
kuuskedel nn „ebakäbisid“  rikkudes  ära okka normaalse kasvu. 
Eestis 250 liiki. 
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Tarmo Tiido 2001. "Lehetäid (Aphidodea) ja nende  toidutaimed  Eestis". 
Magistritöö. Tartu Ülikool
V Rühm: Kilptäilised Coccoidea
Liikide määramine toimub täiskasvanud emaste järgi. Väga omapärase välimusega 
putukad. Esineb tugev suguline dimorfism. Isastel on säilinud üks lihtsa soonestusega 
tiivapaar. Emased on tiivutud, segmenteerumata keha ja sageli asümmeetrilise 
välimusega. Iseloomulik on hüpertrofeerunud pisteaparaat. Toituvad peamiselt taimede 
tüvel,  okstel  ja okastel, harvem lehtedel ja juurtel. Nõgestel ja teistel rohttaimedel on 
tavaline nõgese-plaattäi Orthezia urticae.
Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki. 
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Selts: Nokalised Rhynchota
Alamselts: Lutikalised
Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm – 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse 
kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised 
on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub  iminokk . Enamikul liikidel 
on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest 
eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus 
asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale 
peletav. 
Liikide arv: 40 000 – 55 000, Eestis 467
Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint
Coulianos, Carl- Cedric  2005. Annotated checklist and distribution of the true
bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. – Proceedings of the Estonian 
Academy of Sciences : Biology, Ecology 54 (2): 136–165
Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikade
Eristatakse viis ökoloogilist gruppi:
1) taimtoidulised – elavad vabalt taimedel või varjatult puukoore all ja kõdus
2) pinnaseelanikud – elavad pinnases ja imevad taimede juurtel
3) röövtoidulised veelutikad 
4) röövtoidulised maismaalutikad
5) ajutised või püsiparasiidid selgroogsetel – toituvad verest
Süstemaatiliselt jaotatakse lutikalised kahte rühma.
I Rühm: Veelutikalised Cryptocerata
Tundlad lühikesed, peidetud silmade alla.
Sugukond selgsõudurlased - Notonectidae. Peaaegu  silindrilise , külgedelt veidi 
kokkulitsutud, kumera selja ja punaste  silmadega  putukad. Selgsõudurlased ujuvad 
kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt  heledamad  kui kõhupoolt. Üks 
tavalisemaid liike on selgsõudur Notonecta  glauca .
Sugukond harklutiklased Nepidae. Oma välimuse poolest meenutavad nad troopilisi 
putukaid kojuselisi. Nende hulgas on lühikesi, laia ja väga õhukese kehaga ning pikki  ja 
oksaraagu  meenutava  kehaga vorme. Tagakeha tipus asub pikk ja tugev hingamistoru. 
Röövtoidulised, esinevad röövjalad. tavalisemateks liikideks on  vesihark  Nepa cinerea 
ja nõelhark Ranatra linearis.
Sugukond vesijooksiklased Gerridae. Suuremad vee pindkilel elavad röövtoidulised 
lutikad. Eestis on tavallisem Gerris lacustris .
II Rühm: Maismaalutikalised Gymnocerata
Tundlad pikad, vabad. Siia kuulub enamik lutikalisi.
Sugukond röövlutiklased Reduviidae. Kehakujult mitmesugused. Suhteliselt  laia 
kehaga liigid on sageli kireva värvusega, saledamad on sääsetaolised, pikkade jalgade ja 
tundlatega, mõned üsna suured, röövtoidulised. Ohtu sattununa pistavad ka inimest. 
Tolmulutikas Reduvius personatus elab majades.
Sugukond verelutiklased Cimicidae. Laia ja väga õhukese kehaga lühikeste 
tiivajädemetega verdimevad ektoparasiidid. Elavad loomade urgudes ja linnupesades. 
Eestis kaks liiki, voodilutikas Cimex lectularius , ka inimese parasiit ning 
pääsukeselutikas Oeciacus hirundinis .
Sugukond rohulutiklased Miridae. Suurim lutiklaste sugukond. Rohulutiklased on 
enamasti saleda kehaga valdavalt taimedest toituvad, osaliselt ka röövtoidulised putukad. 
Sugukond kilplutiklased Pentatomidae. Arvukas, peamiselt troopilistel aladel esinev 
sugukond. Putukad on lühikese, laia ja õhukese kehaga.  Seljal  esinev  kilbike  on suur ja 
ulatub vähemalt tagakeha keskpaigani. Tuntud kapsa  kahjur on kapsalutikas Eurydema 
oleracea , metsamarjadel on tavaline marjalutikas Dolycoris baccarum, puudel ja 
põõsastel üks suurimaid sellesse sugukonda kuuluv punaste jalgadega Pentatoma 
rufipes, teravilju kahjustab nokislutikas Aelia acuminata .
Selts: Kaamelkaelalised Raphidioptera
Kaamelkaelalised on keskmise suurusega (1-5cm) saledad putukad. Pea prognaatne, 
haukamissuistega. Nii vastsetele kui valmikutele on iseloomulik pikenenud eesrindmik. 
Võrkja soonestustega väliselt sarnaseid tiibu on kaks paari. Eestiibadel esineb tiivatähn 
pterostigma. Emasloomadel on pikk muneti. Munad munetakse puitu või 
koorepragudesse. Rööveluviisiga vastsed elavad koorepragudes või teiste putukate 
koorealustes käikudes. Eestis on tavalisem kaamelkael Raphidia notata.
Liikide arv: 200, Eestis 4 liiki.
Kirjandus: -
Selts: Suurtiivalised Megaloptera
Keskmised kuni suured (tiibade  siruulatus  kuni 130 mm), prognaatse pea ja 
haukamissuistega  putukad. Tundlad pikad niitjad. Kilejaid võrkja soonestusega tiibu 
kaks paari. Röövtoidulised vastsed arenevad vees ja hingavad külgmiste 
trahheelõpustega, nukkumiseks väljuvad veest. Valmikud arvatavasti ei toitu ja elavad 
lühikest aega varakevadest alates veekogude läheduses. Loidtiiblased Sialidae kuuluvad 
mõõtmetelt väiksemad putukad. Tuntum on harilik loidtiib Sialis lutaria. 
Liikide arv: umbes 120, Eestis 4 liiki.
Kirjandus: -
Selts: Võrktiivalised Neuroptera
Võrktiivalised väga erineva suurusega (2 – 80 mm, tiibade siruulatus kuni 170 mm), 
saleda keha ning kahe paari võrkja soonestuse ja läbipaistvate tiibadega  putukad. Neil 
esinevad haukamissuised, pikad tundlad ja suured silmad. Vastsed on eluviisidelt 
mitmesugused. Enamik nendest on maismaal tegutsevad röövtoidulised vormid. Kõikidel 
vastsetel on ülalõuad pikenenud ja moodustavad seest õõnsad imitangid. Nende abil 
haaratakse ohver ja imetakse tühjaks. 
Liikide arv: 5000, Eestis 40
Kirjandus: -
Sugukond kiilassilmlased Chrysopidae. Niitjate tundlatega õrnad, sageli rohekad, 
helkivate silmadega putukad. Toituvad lehetäidest. Tavalisemad on harilik kiilassilm 
Chrysopa vulgaris.
Sugukond suitsvõrklased Sisyridae. Väikesed pruunikad, ümardunud tiibadega 
putukad.  Vastsed elavad vees ja toituvad magevee käsnadest. Tavalisem liik 
suitsvõrklane Sisyra fuscata.
Sugukond sipelgakiillased Myrmeleonidae. Suhteliselt suured (2-170 mm), valmikud 
veidi  kiile  meenutavad, putukad. Vastsed elavad liivastel aladel kuiva liiva sisse ehitatud 
lehtrites. Lehtrid on vajalikud sipelgate püüdmiseks. Tugevate lõugadega vastne 
(sipelgalõvi) on lehtri põhjas ja haarab sinna kukkunud sipelga ning imeb tühjaks. Eestis 
kaks liiki Myrmeleon formicarius ja M. europaeus .
Selts: Koonulised Mecoptera 
Koonulised on saleda kehaga kärbseid meenutavad putukad. Pea on pika allasuunatud 
koonuga, mille tipus paiknevad haukamissuised. Esineb kaks paari  kirjusid kilejaid tiibu. 
Isaste tagakeha tipus on tugevamad, skorpioni tagakeha meenutavad sugujätked. 
Valmikutele on omane saprofaagia ja nekrofaagia, nad toituvad tihti surnud putukatest.  
Sugukond koonlased Panorpidae. Siia kuuluvad kõige tüüpilisema välimusega liigid. 
Tuntum nendest on harilik koonlane Panorpa communis.
Sugukond talikoonlased Boreidae. Väikesed tiivutud liigid, kes  ilmuvad  sageli 
kevadtalvel suurte sulade ajal lumele.  Talvituvad  valmikuna ja toituvad sammaldest. Neid
nimetatakse sellepärast ka “lumekirpudeks”. Eestis arvatavasti kaks liiki Boreus hiemalis
ja B. westwoodi . 
Liikide arv: 470, Eestis 7 liiki
Kirjandus: -
Selts: Mardikalised  Coleoptera
Mardikad  on väga erineva välimuse ja mõõtmetega (0,3-160 mm) ning enamasti tugevasti
kitiniseerunud skeletiga putukad. Eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad 
nn kattetiivad (elytrae). Kattetiivad asetatakse lennuajal seljale kokku või kasutatakse 
lennul  kandepindadena. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda 
lendamiseks. Suised on haukamistüüpi. Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, 
adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid. Parasiite on suhteliselt 
vähe. Need elavad koos  mesilaste , sipelgate,  termiitide , herilaste ja ämblikega. Partneri 
leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). 
Mardikate vastsed on mitmesugused, peamiselt kampodeoidsed või konud. 
Liikide arv: 250 000 (500 000), Eestis umbes 3000 liiki.
Kirjandus: 
Merivee, E., Remm, H. 1973. Mardikate määraja. Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit
Miländer, G. 1978. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 74. Tartu
Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1997. Ürasklaste määraja (Coleoptera,  Scolytidae). 
Tartu
Haberman , H. 1968. Eesti  jooksiklased . Tallinn
Haberman, H. 1962. Hüpikpoilased. Tallinn
Rubel, S. 1958. Eesti NSV naksurlaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 38. Tartu
Süda, I., Miländer, G, 1998. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian 
Insects  1. Siklased- Cerambycidae. Tartu
Voolma, K., Õunap, H., Süda, I., 2000. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of 
Estonian Insects 2. Ürasklased – Scolytidae. Tartu
Klassikaliselt jaotatakse mardikalised kahte alamseltsi.
I. Alamselts: Röövtoidulised Adephaga
Sugukond jooksiklased Carabidae. Vastsed on aktiivselt liikuvad, röövtoidulised. 
Valmikud on pikkade jooksujalgadega, enamasti tumeda värvusega, haukamissuistega 
maismaal elavad mardikad. Esineb sooleväline seedimine. Kirevamad jooksiklased on 
perekond liivikas Cicindela, kes elavad kuivadel liivastel aladel. Tegutsevad soojadel 
päikesepaistelistel päevadel. Lendavad hästi. perekond jooksik Carabus on keskne 
jooksiklaste perekond. perekond paugujooksik Brachinus liikidel  avaneb anaalava 
juures kaht erineva koostisega lämmastikühendeid sisaldavat sekreeti eritava näärme 
juha . Õhu käes segunedes moodustub plahvatav gaasisegu. Plahvatusega kaasneb heli ja 
õhku paiskub väike suitsupilveke. Seda plahvatust kasutab putukas  enesekaitseks. 
Sugukond ujurlased Dytiscidae. Peamiselt Holarktises elavad keskmised kuni suured 
(kuni 4 cm), ujujalgadega veemardikad. Röövtoidulised, suised kohastunud imemiseks. 
Vee alla võetakse õhk kaasa kattetiibade all. Eestis on suurimad  ujurid  laiujur Dytiscus 
latissimus ja kollaserv ujur D. marginalis. 
Sugukond kukriklased Gyrinidae. Väikesed (3-8 mm), läikivmustad, salkadena 
veepinnal tiirlevad röövmardikad. Ohu korral sukelduvad. Silmad on jaotunud kaheks, 
alumine pool jääb vee alla, ülemine vee peale. Vastsed elavad veekogude põhjas, 
nukkuvad taimedel veepiirist kõrgemal. 
Sugukond vesimardiklased Hydrophilidae. Enamikus mustad, lühiovaalsed (1-40 mm),
ujujalgadeta, veetaimedel ronivad taimtoidulised mardikad. Õhku võtavad pea  karvakeste
abil ja säilitavad rindmiku ja kõhu all. Vastsed enamasti röövtoidulised. Eesti suurim liik 
on  hiid -vesimardikas Hydrous aterrimus, kelle vastne võib toituda ka kalamaimudest. 
Nukkub nukuhällis maismaal.
II Alamselts: Segatoidulised Polyphaga. 
Enamik mardikalisi kuulub sellese alamseltsi
Sugukond raisamardiklased Silphidae. Mardikate kattetiivad on tagakehast lühemad. 
Paljud liigid elavad laipadel ning on seega looduses “bioloogilised sanitarid”. Nad 
kaevavad laiba maasse ja kasutavad seda vastsete toitmiseks. Vastsed ise laibal ei toitu. 
Suurimad nende hulgas on must- raisamatja  Necrophorus humator ja harilik 
raisamatja N. vespillo.
Sugukond põrniklased Scarabaeidae. Mitmesuguse suurusega (2-41mm), jässakad, 
lameljate tundlatega mardikad. Vastsed, valged paksud, kõvera kehaga tõugud või konud. 
Elavad mullas, kus toituvad taimejuurtest või kõdunevas saepurus, sõnnikus ja taimses 
massis (kõdunev põhk). Areng kestab sageli mitu aastat. Valmikud toituvad peamiselt 
taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis-juulis. Nende hulgas on rida 
taimekahjureid. Aedades on tavaline aiapõrnikas Phyllopertha horticola, taimede õitel 
kuldpõrnikas Cetonia aurata ja karuspõrnikas Trichius fasciatus. Siia sugukonda 
kuuluvad ka ninasarvikpõrnikas Oryctes nasicornis, maipõrnikas Melolontha 
melolontha.
Sugukond villimardiklased Meloidae. Keskmised kuni suured (8-30 mm), omapärase 
välimusega lühikeste kattetiibadega sinised või mustad, loiult liikuvad, peamiselt 
maikuus esinevad mardikad. Emased pikemad ja suuremad kui isased. Lõunapoolsetel 
aladel ka palju teistsuguse kujuga liike. Taimtoidulised. Mardikate veri on mürgine ja 
tekitab nahale sattudes  ville . Nende veres sisaldub aine kantaridiin, mis väikestes 
kogustes on raviva toimega, 0,03 g seda ainet on inimesele  surmav . Areng toimub 
hüpermetamorfoosi teel. Vastased elavad mesilaste parasiitidena. Eestis levinuim liik on 
sinine villimardikas Meloe violaceus. 
Sugukond siklased Cerambycidae
Suured või keskmise suurusega, saleda kehaga, pikkade jalgade ja tundlatega sageli 
värvikirevad mardikad. Mardikad toituvad õietolmust, väljavoolavast puumahlast või ei 
toitu üldse. Neid võib kohata päikesepaistelistel suvepäevadel õitel toitumas või ka 
raiesmikel puuvirnadel ronimas. Paljud õisi külastavad liigid meenutavad herilasi, 
puutüvedel elavad liigid on tagasihoidlikumat värvi. Siklaste vastsed kaevandavad puude 
koore all või puidus, harva rohttaimede vartes, olles levinud metsakahjurid. Areng kestab 
tavaliselt mitu aastat.  Majasikk  Hylotrupes bajulus elab kuivas puidus ja kahjustab ka 
Lääne-Eestis palkmaju. Suur-õiesikk Leptura rubra ronib sageli õitel 
Sugukond kärsaklased Curculionidae. Enamikus väikesed (1-11, harva kuni 24 mm) 
mardikad, kelle pea  eesosa  moodustab pika kärsaku, mille külge kinnituvad tavaliselt 
põlvjad tundlad ning haukamissuised. Kärsakul on suur tähtsus. Selle abil puuritakse 
taimekoesse auk, kuhu asetatakse muna. Vastsed on jalutud valkjad tõugud. Sageli  mono - 
või oligofaagid. Talvituvad mardikana, sellepärast on neid rohkem kevadel ja sügisel. 
Nende hulgas on palju põllu ja aiakahjureid. Hernekärsakas Sitona lineata elab 
herneseemnetes, õunapuu-õielõikaja Anthonomus pomorum avanemata õunapuuõies, 
maasika -õielõikaja A. rubi maasikaõites, pähklikärsakas Curculio nucum 
sarapuupähklites, männikärsakas Hylobius abietis vastne juurtel,  valmik  närib koort 
puuokstelt. 
Sugukond ürasklased Scolytidae (=Ipidae). Väikesed (1,2-5, harva kuni 9 mm), 
silinderja kehaga tumedad mardikad. Uuristavad puitu, koore alla ja koorde käike, kuhu 
munevad. Kattetiivad on kohastunud näripuru käigust väljalükkamiseks. Tõugud on 
jalutud. Mõned liigid asustavad elavaid puid ja on seega ohtlikud metsakahjurid. Vastsed 
närivad oma käigud risti emakäiguga, seetõttu moodustuvad igale liigile iseloomulikud 
käikude mustrid. Noor mardikas närib end välja läbi koore. Enamasti on igal liigil  kitsas  
ökonišš, st. liik elab kindlal puuliigil ja puu kindlas osas (juurtel, okstes, lamaval tüvel, 
seisval tüvel,  koores , koore all, puidus jne). Puiduüraskid kasvatavad käikudes 
kaasatoodud Ambrosia-seenekest, millest siis toituvad.  Seen muudab käikude seinad 
mustaks, nagu oleks augud puu sisse peene  traadiga  põletatud. 
Selts: Liblikalised  Lepidoptera  
Liblikad  on väga erineva suurusega (tiibade siruulatus 3-280 mm) putukad. Ühiseks 
tunnuseks on tiibu katvad  soomused . Tiibu on kaks paari, mõnedel liikidel on need väga 
suured ja laiad, mõnede liikide emasliblikatel aga tugevasti redutseerunud. Osal liikidel 
soomused tiibadel peaaegu puuduvad ning liblikad sarnanevad herilastele või kimalastele.
Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks 
pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute 
välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude  karvaste  röövikute  karvad on 
kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel 
allergiat. Osa  karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu 
võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks
Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes
2388 liiki. 
Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 
40 värvitahvlit
Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad.  Varrak : 294 lk. 
Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud 
orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub 
kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest  riidest  ja 
villast.
Sugukond kapsakoilased Plutellidae. Kapsakoi Plutella maculipennis röövikud 
toituvad kapsa ja teiste ristõieliste lehtedes kaevandades.
Sugukond sulgtiiblased Pterophoridae. Sulgtiiblane Pterophorus pentadactylus 
paistab silma lõhestunud tiibade ja valge värvuse poolest.
Sugukond leediklased Crambidae. Meiega elab koos rida toiduainete kahjureid nagu 
veskileedik Pyralis farinalis ja lõuna-aidaleedik Plodia interpunctella. Mesilastarudes 
elab vahaleedik  Galleria  mellonella.
Sugukond mähkurlased Tortricidae. Need liblikad elavad kokkurullitud taimelehtede 
vahel, mõnikord ka viljades. Viljades elavad näiteks õunamähkur Cydia pomonella ja 
hernemähkur Cydia nigricana.
Sugukond võrgendikoilased Hyponomeutidae. Röövikud elavad grupiti koos üheskoos
kootud  võrgendipesas. Üks levinumaid liike on  toominga -võrgendikoi Hyponomeuta 
evonymellus.
Suurliblikad  Macrolepidoptera
Suurliblikad jagatakse sageli kahte rühma: Päevaliblikad ja hämarikuliblikad
Päevaliblikad. Mitu sugukonda päevase eluviisiga liblikaid. Päevaliblikatel on enamasti 
laiad värvikirevad tiivad ja tipust jämenevad tundlad. Mõned näited: pääsusaba Papilio 
machaon on Eesti suurim päevaliblikas, ohakaliblikas  Vanessa  cardui ja  admiral  
Vanessa atlanta  on rändliblikad, kes meil talvituda ei suuda. Mustlaik- apollo  
Parnassius amnemosyne on NATURA  2000 kaitsealune liik.  Tavalised  on veel suur 
kapsaliblikas  Pieris brassicae , põualiblikas Aporia crataegi,  koiduliblikas  Anthocaris
cardamines, lapsuliblikas Gonepteryx rhamni jne. Päevaliblikaid on Eestis veidi üle 
100 liigi.
Hämarikuliblikad. Tegutsevad hämaras või öösel  pimedas . Tundlad on mitmesuguse 
kujuga kuid ei ole tipus jämenevad. Eestis ligi  tuhat  liiki paljude sugukondadega.
Sugukond surulased  Sphingidae . Suurim suru Eestis on  sirelisuru  Sphinx ligustri.
Sugukond karuslased Arctidae. Neile on iseloomulikud väga karvased röövikud. Rahva
seas on tuntud röövik „päevakoer“, kes ka päeval ringi roomab ja sellega silma torkab. 
Temast saab kunagi aga ilus liblikas harilik päevakoer Arctia caja.
Sugukond öölased Noctuidae on üks liigirikkaim Eestis. Liblikad on enamasti hästi ära 
tuntavad oma jässaka ja hallikirju tiivamustri järele. Mõned neist on aga ka 
värvikirevamad nagu näiteks keldriöölane Scoliopteryx libatrix ja sinine paelöölane 
Catocala fraxini.
Sugukond vaksiklased Geometridae on liikide arvu järgi teine sugukond. Vaksiklased 
on laiemate ja kirjumate tiibadega kui öölased ning nende röövikutel on säilinud ainult 
kaks viimast ebajala paari. Sellepärast peavad nad liikumisel tõstma tagakeha järele 
liiguvad nn „vaksates“. Siit ka nimi „vaksiklased“. Ladina keelne nimi „geometra“ 
tähendab tõlkes „maamõõtja“
Hõimkond: Vähid Crustacea
Sellesse hõimkonda kuuluvad loomad elavad valdavalt veekogudes, on välimuselt ja 
siseehituselt väga mitmesugused. Nende pikkus on vähem kui 0,1 millimeetrist  kuni 20 
cm-ni. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel liikidel 15 cm. Üks ühine tunnus neile on see, 
et hingamiselunditeks on lõpused. Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond 
soovitav  jaotada kahte rühma alamvähid ja ülemvähid.
Liikide arv: Eestis umbes 350 
I Rühm: Alamvähid
Selts: Lehtjalalised Phyllopoda
On ühed väga tavalised  alamvähkide esindajad. Vesikirbud perekonnast  Daphnia  on 
enamasti väikesed, silmaga  vaevu märgatavad, veekihis ujuvad loomad. Neile on 
iseloomulik külgedelt tugevasti kokkusurutud, ümarovaalne keha. Seda katab kitiinainest 
pearindliku kilp. Viimase  varjus  asub ka lühike ja hargi taolise jätkega lõppev tagakeha. 
Nagu enamikule veekihis elavatele loomadele iseloomulik on nende kehakatted 
läbipaistvad. Pea eesosas paiknevad tugevad tundlad (antennae), mis on muutunud 
liikumiselunditeks. 
Liikide arv: ligi 100
Kirjandus: -
Selts Aerjalalised Copepoda
Aerjalalised on vesikirpudega sama elupaika jagavad vähikesed. Tuntumad nendest on 
sõudikud perekond Cyclops. Need, vesikirbulistega mõõtmetelt sama suured vähikesed, 
erinevad viimastest oma sihvakama (tilgakujulise), tagasuunas aheneva keha poolest. 
Tagakeha lõpeb ka neil hargiga. Kõikidele emastele aerjalgsetele on iseloomulik 
munakobarate kandmine tagakeha külgedel. Arenguperioodil esineb Nauplius vastne. 
Liikide arv: Eestis kuni 100
Kirjandus: Lennart Lennuk, 2013. Jalad kui  aerud , keha kui süstik. – Eesti loodus 3: 8-
14
Veldre I, Mäemets, A., 1956.  ENSV  vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) I; 
hormikulised (Calanoida). Tartu
Veldre I, Mäemets, A., 1956. ENSV vabaltelavad aerjalalised (Eucopepoda) II; 
sõudikulised (Cyclopoida), rullikulised (Harpacticoida). Tartu
Selts: Lõpushännalised Branchiura 
Ainus selle seltsi esindaja Eestis on kalatäi Argulus foliaceus. See väike vähike elab 
ajutise ektoparasiidina kalade kehal. Tema keha on väga lame ning alalõugadest on 
kujunenud kõhupoole kaks suurt, kala kehale kinnitumist võimaldavat iminappa. 
Liikide arv: Eestis 1
Kirjandus: -
Selts: Karpvähilised Ostracoda 
Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused. Meenutavad välimuselt karpe 
( kahepoolne  pantser). Elavad väikeste veekogude põhjalähedases veekihis. Massilise 
sigimise korral omavad olulist tähtsust veekogu aineringes. Üks tuntuim esindaja on 
tavaline karpvähk Cypris pubera.
Liikide arv: Eestis ligi 100 
Kirjandus: -
Selts: Vääneljalalised Cirripedia 
Vääneljalalised on alamate vähkide rühma kuuluvad hermafrodiitsed loomad. Nendel 
vähkidel on vabalt liikuvad ainult vastsed. Metamorfoosi käigus kinnitab vastne tundlate 
ja erilise näärme nõre abil end meres olevale tugevamale alusele ( kivid , pangad ka 
laevakere ) ja vähk täiskasvanu  staadiumis   liikuda  ei saa. Tuntumad liigid kuuluvad kahte 
eluvormi. Koonusekujulise skeletiga tõruvähid perekond Balanus on substraadiga seotud 
jäigalt. Eestis Balanus improvisus
Liikide arv: Eestis 1
Kirjandus: -
II Rühm: Ülemvähid on mõõtmetelt suuremad vähid kui alamvähid. Mõned liigid 
suudavad elada ka maismaal.
Selts: Kakandilised Isopoda 
Kakandilised on laiovaalse plaatja kehaga. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes 
veekogudes ja ka maismaal. Esindajad: vesikakand Asellus aquaticus, merikilk 
Saduria (Mesidotea) entomon, mullakakand Oniscus asellus, tavaline keldrikakand 
Porcellio scaber.
Liikide arv: Eestis 5-6 liiki
Kirjandus: -
Selts: Kirpvähilised Amphipoda
Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt 
kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid.
Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid 
mageveekogudes on järve kirpvähk Gammarus lacustris ja jõe kirpvähk G. pulex, kes 
moodustavad olulise osa kalade toidus.
Liikide arv: Eestis võiks olla 20 liiki
Kirjandus:  http://www.kalapeedia.ee/1842
Selts: Kümnejalalised  Decapoda . Neil on liikumiseks viis paari jäsemeid.
Alamselts: Ujuvähilised 
Need on mõne sentimeetri pikkused, väga õhukeste kehakatete ja pikkade jäsemetega 
vähid, kes elavad avavees hõljuvas olekus. Tuntumad nendest on karneelid ja krevetid.
Alamselts: Ronivähid
Ronivähid on raskema kehaga, paksema koorikuga ja enamasti  suuremad, veekogude 
põhjas liikuvad liigid. Tuntuim nendest on jõevähk  Astacus  astacus. Emaste tagakeha on
laiem kui isastel ning neil puuduvad torujad sugujalad. Sigima hakkavad jõevähid 
sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise 
spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab  samasse  ka munad. Seega 
on viljastumine  väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed elavad mõnda 
aega ema kehakülge kinnitunult ning seejärel alustavad  iseseisvat  elu. Esimesel eluaastal 
kestuvad noored vähikesed viis korda, hiljem, kuni elu lõpuni, kaks korda aastas. 
Viimastel aastatel mitmest Eesti veekogust leitud ka meile  alale  sissetoodud võõrliiki 
signaalvähki Pacifastacus leniusculus.
Krabideks nimetatakse lühikese tagakehaga kümnejalalisi vähke. Nendele on 
iseloomulik laiovaalne pearindmik, pikad ja tugevad rindmikujalad (eesmised on 
arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla 
pööratud tagakeha. Krabid on tuntud merede rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka 
õhukeskkonnas veeta. Läänemeri on mageda veega ja sellepärast on meil krabisid vähe. 
Viimasel ajal on siiki mõned võõrliigid ka meie meres kohannenud. Eesti vetes elab kaks 
krabiliiki: hiina villkäppkrabi  Eriocheir  sinensis ja harrise mudakrabi, ka rändkrabi 
Rhithropanopeus harrisi.