Kultuuriajalugu (0)

Kultuuriajalugu Kultuuri ja kultuuriajaloo historitseerimine • kolm „sündi” • Mõiste „kultuur” sünd (Vico) • Kultuuri „ajaloolisuse” sünd (Herder) • kultuuri „ajaloolise uurimise” sünd (Buckhardt) Mõiste „kultuur” sünd • sõna „kultuur” on vanem kui mõiste, tuletatud ladina keelsest sõnast cultura, mis tähendab põlluharimist • tänapäeval kasutas seda sõna esimesena Cicero metafoorina, võrdles kui inimhing on põld, mis õige harimisega kannab vilja (filosoofia ongi hinge harimine) • renessansi ajastul „kultuur” kui vaimu harimine, sõna kinnistub vaimusaavutuste, kunsti, kirjanduse, filosoofia jne külge • arusaam   kultuurist   kui   tervikust-   seosest,   mis   valitseb   uskumuste,   kunstide,   teaduste, õiguste, keele jne vahel, sündis 16.saj Itaalias ja Prantsusmaal ◦ kultuur tähendab vaimu kultiveerimist, enese harimist ◦ kultuursed inimese vs kultuuritud inimesed • arusaam kultuuri kollektiivsest iseloomust, mis on olema sühedel rahvastel ja puudub teisel, sündis 17.saj Lääne-Euroopas, esmasjoones Prantsusmaal ◦ kultuur tähendab käitumis- ja kõlbusnorme ◦ kultuursed ehk tsiviliseeriud rahvad vs barbaarsed rahvad Giambattista Vico (1668–1744)  • Peamised seisukohad: ◦ Verum ipsum factum-printsiip: tõde on võimalik teada saada ainult selle kohta, mis on meie endi tehtud.  ◦ Tsükliline kultuuriarengute mudel (corsi– ricorsi): 1) jumalate aeg; 2) kangelaste aeg; 3) inimeste aeg.  ◦ Filosoofia ja filoloogia ühtsus: nende kahe liitmine paneb aluse “uuele teadusele” (mis jääb väljapoole teoloogiat). ◦ Providentsi-printsiip:   inimese   eesmärgid   ei   teostu   ajaloos   kunagi   otseselt,   kuid sündmuste üldine kord on ratsionaalne ja eesmärgipärane. 


Giambattista Vico  • Kultuure   on   palju   ja   iga   kultuur   on   iseloomult   ainulaadne.   (Vico   ei   kasuta   küll   eriti “kultuuri” terminit, rääkides pigem “vaimust”.) • Kultuur avaldub igasuguses vaimuloomingus, nii müütides kui filosoofias, nii keeles kui kunstis, nii tavades kui õiguses • Iga kultuur väljendab mingit kollektiivset kogemust, igal inimsoo arengu trepiastmel on omad,   teistega   võrdselt   ehedad   väljendusvahendid.   Vico   mälestusmärk   Napolis kultuurikäsitlus • Ajalugu on kätketud vaimse kultuuri mälestusmärkidesse, jäädvustatud “hieroglüüfidena”, mida tuleb osata lugeda  Scienza Nuova (1725, viimane vlj. 1744)  • “Inimühiskond   on   vaieldamatult   inimkonna   looming.   Järelikult   saab   ja   tulebki   selle ühiskonna printsiibid tuletada inimvaimu muutustest.”  •   Kultuuriajaloo alusprintsiibi sõnastamine: Rõhk niisiis inimvaimu ehk kultuuri arengul, muutustel, mitte selle ajatul iseloomul.  Kultuuri “ajaloolisuse” sünd  • Kuni 18. sajandini domineeris arusaam, et kõik kultuurid on ühe puu võrsed ja sirutuvad kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse ja/või Jumala seadustele. Varane   “kultuuriajalugu”   oli   ennekõike   keele   ja   kirjanduse   uurimine;   arutati   rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest. Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes.  • Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride arengut.  • Prantsuse   valgustus   (kõige   ilmekamalt   Voltaire)   mõistis   kultuuriajaloo   all   eeskätt “tsiviliseerumise   ajalugu”,   eesmärk   oli   näidata,   kuidas   kunstide   ja   kommete   areng   on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele. Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas  Johann Gottfried Herder  • Üldised seisukohad: ◦ Historismi-printsiip:   oluline   pole   “puhta   mõistuse”   analüüs,   vaid   selle   ajalooliste avalduste analüüs.


◦ Singulaarsuse-printsiip: asjade mõistmiseks on vaja neid tunda nende ainulaadsuses. ◦ Inimkonna ajalugu = kultuuriajalugu: inimeste areng on seotud kultuuri arenguga, keele ja mõtlemisega ◦ Europotsentrismist loobumine: kultuuriajalugu puudutab kogu inimkonda.  • Herderi kultuurikäsitlus  ◦ Kultuuride mõistmiseks on vaja neid tunda nii nende ainulaadsuses kui ka ajaloolisuses. ◦ Ükski ajastu ei ole teistest parem ning ükski kultuur pole pelk vahend teel teise kultuuri juurde. Herderi mälestusmärk Riias (1864) ◦ Kultuuri kandjaks on rahvas. Igal rahvuskultuuril on suur väärtus. Kultuur väljendub (rahva)laulus- ja luules. ◦ Möödunud kultuure tuleb mõista n-ö seestpoolt, tuleb suuta ennast nende sisse tagasi mõelda (Einfühlung).  ◦ Igal kultuuril on oma“raskuspunkt”, mida tabamata me ei suuda seda kultuuri mõista: “Igal rahvusel on tema õnne keskpunkt iseendas, nagu igal keral tema raskuspunkt.”  Kultuuri “ajaloolise uurimise” ehk kutselise kultuuriajaloo sünd • Üldine kontekst:  ◦ ajalooteaduse enesekehtestamine teadusdistsipliinina 19. sajandi teisel poolel. ◦ Poliitilise   ajaloo   juhtpositsioon   Saksa   ajalooteaduses.   Ajalooteaduse   keskne uurimisobjekt on riik. ◦ Kultuuriajalugu kui omaette teaduslik uurimisvaldkond sünnib 19. sajandi teisel poolel Saksamaal.  ◦ Kultuuriajalugu   sünnib   kriitilises   dialoogis   poliitilise   ajalooga.   Kui   poliitilise   ajaloo uurijad   süüdistavad   kultuuriajaloolasi   ebaolulise   ja   frivoolsega   tegelemises,   siis viimased heidavad poliitilisele ajaloole ette üksikule ja pinnapealsele keskendumist.  Kaks konkureerivat kultuurikäsitlust 19. sajandil  • Kultuur – rahvakultuur, argielu, folkloor jne –Gustav Klemm, Allgemeine Cultur-Geschichte der Menscheit (10 kd., alates 1843)  • Kultuur – kõrgkultuur, filosoofia, kirjandus, kunst jne –Jacob Burckhardt, Die Culture der Renaissence in Italien (1860)  Jacob Buckhardt


• Üldised vaated ajaloole:  ◦ Ajalugu aitab mõista tänapäeva; meie olevik on välja kasvanud minevikust, uurida tasub ainult seda minevikku, mis kõnetab olevikku ja tulevikku. ◦ Ajaloos valitseb järjepidevus, ent puudub progress. Ajaloost tuleb otsida tüüpilist, seda, mis kordub.  ◦ Huvitavaimad ajalooperioodid on üleminekud ühest ajastust teise: üleminek kristlusele, üleminek uusaega jne.  ◦ Ajalugu pakub lohutust olevikule, võimaldab leida minevikust eeskujusid.  ◦ Ajaloost tuleb otsida sisemist terviklikkust, harmooniat.  Jacob Burckhardti kultuuriajaloo käsitlus:  • Tinglikult esimene kutseline kultuuriajaloolane. Kirjutab 1842. aastal üliõpilasena: “Tahan ennast täiesti pühendada kultuuriajaloole”.  • Kultuuriajalugu   on   ennekõike   ajastu   sisemiste   seoste   otsimine,   katse   rekonstrueerida vaimset tervikpilti (Weltanschauung).  • Inimühiskonna kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu [Potenzen]: riik, religioon   ja   kultuur.  Ükski   neist   ei   eksisteeri   iseseisvalt,   vaid   ainult   kolmekesi   koos   ja seotuna.  • Kui poliitiline ajalugu tegeleb pinnapealsega, siis kultuuriajalugu tegeleb sisulisega, sellega, mis hoiab kõike koos ja annab kõigele tähenduse  Kultuuriajaloo varane institutsionaalne areng  • Vaatamata Jakob Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus–20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm endiselt poliitiline ajalugu. • Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas. • Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega.  Karl Lamprecht (1856–1915)  • Üldine käsitlus ajalooteadusest:  ◦ Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte.  ◦ Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid. 


◦ Ajalooteadus peab olema geograafiliselt haardelt universaalne, võrdlevalt tuleb uurida kõiki maailma kultuure, mitte ainult Lääne kultuuri.  ◦ Ajalooteaduse alus on psühholoogia: “ajalugu on rakenduslik psühholoogia”.  ◦ Ajalooteadus peab huvituma pigem kollektiivsest, mitte individuaalsest.  ◦ “Ajalugu   on   esmajoones   sotsiopsühholoogiline   teadus.   Konflikt   uute   ja   vanade ajaloouurimise suundade vahel on seotud sotsiaal-psüühiliste ja individuaalpsüühiliste tegurite erineva hindamisega, ehk üldisemalt rääkides sellega, kas ajaloo liikumapaneva jõuna nähakse üldisi tingimusi või üksikuid kangelasi.”  • Kultuuriajaloo käsitlus: ◦ Ajalugu   tuleb   periodiseerida   erinevate   “kultuuriajastutena”   (Kulturzeitaltern),   mida kujundab inimeste side (Bund) ümbritsevaga.  ◦ Saksa ajaloo näitel eristab Lamprecht viit kultuuriajastut:  ▪ Sümbolism (Symbolismus, kuni 350 pKr)  ▪ Tüpism (Typismus, 350–1050)  ▪ Konventsionalism (Konventionalismus, 1050–1450) ▪ Individualism (Individualismus, 1450–1700)  ▪ Subjektivism (Subjektivismus, alates 1700)  ◦ Igal kultuuriajastul on oma “psüühiline raskuspunkt”, oma dominant.  • Saksa kultuuriajastud on universaalsed: “Autori uurimistöö üleüldises ajaloos on jõudnud punkti, kus võib õigustatult väita, et vaimse arengu etapid, mis esialgu leidsid tuvastamist Saksa   rahvuse   arengus   –   sümboolne,   tüüpiline,   konventsionaalne,   individuaalne   ja subjektiivne   ajastu   –,   kehtivad   niisamuti   kõikjal   mujal   ja   korduvad   eranditult   iga   meie planeedil elava rahva arengus.”  • Mõju: ◦   1909 – Kultuuri- ja üldajaloo instituut (Institut für Kultur- und Universalgeschichte); kiire ja rahvusvaheline populaarsus.  ◦ Ideeline mõju: kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline, siis mujal maailmas, eriti   Prantsusmaal   ja   Ameerikas   hinnati   teda   väga   kõrgelt.   Temalt   ammutavad inspiratsiooni nii prantsuse nouvelle histoire kui ka ameerika new history.  ◦ Teoreetiline mõju: üks esimesi, kes püüdis kultuuriajaloo taotlusi teoreetiliselt sõnastada: a)“Was   ist   Kulturgeschichte?   Beitrag   zu   einer   empirischen   Historik”,   Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft (1896); b) Die kulturhistorische Methode (1900) 


Kultuuriajalugu 20. sajandi alguses  • Saksamaalt alguse saanud kultuuriajalooline suund levib paljudes maades, muutudes eriti populaarseks Prantsusmaal. Üldpildis domineerib siiski endiselt poliitiline ajalugu.  • Kultuuriajalugu ei ole selgepiiriline uurimissuund, vaid pigem väga heterogeenne nähtus, mida iseloomustab siiski rõhu asetamine kõrgkultuuri saavutustele.  • 19. sajandi teisel poolel rajatud kultuuriajaloo vundamendil hakkab 1920.–1930. aastatel esimest korda kuju võtma tänapäevane arusaam kultuuriajaloost.  “Uus kultuuriajalugu” 1920.–1930. aastatel  • Pärast   I   maailmasõda   ilmuvad   esimesed   kultuuriajaloo   käsitlused,   mis   panevad   aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd.  • Kultuuriajalugu   levib   ja   muutub   populaarseks   mitmel   pool   Euroopas   ja   Ameerikas; asutatakse kultuuriajaloo ajakirju, seltse, õppetoole jne.  • Paralleelselt kultuuriajaloo uute arengutega muutuvad väga populaarseks filosoofilised või spekulatiivsed kultuuriajalood, mis püüavad üldiste skeemide abil seletada nii minevikku kui ka ennustada tulevikku (Oswald Spengler jt.)   Johan Huizinga (1872–1945)  • üldine ajalookäsitlus  ◦ Psühholoogiline   lähenemine:   Huizinga   ajalookäsituse   nurgakivi   on   idee   “ajaloolisest aimust ehk tundmusest” (historische sensatie). Huizinga: “Ajaloo mõistmises on üks väga   kaalukas   element,   millele   sobib   ehk   kõige   paremini   osutada   sõnaga „ajalootundmus”. (…). See aimduslik kontakt minevikuga on sisenemine teise sfääri, on üks   paljudest   viisidest,   kuidas   enesest   välja   pääseda,   on   tõe   läbielamine,   mis   on inimesele   antud.(...)   Selle   tundmuse   objekt   pole   üksikinimesed,   pole   inimelud   ega inimmõtted,   mida   arvatakse   aduvat.   Seda,   mida   vaim   siin   vormib   või   kogeb,   saab vaevalt pildiks nimetada. Niivõrd kui see kuju omandabki, jääb tulemus ebamääraseks: see   on   Ahnung   tänavatest   ja   majadest   ja   väljadest,   kõladest   ja   värvidest,   samuti meeltliigutavatest   ja   meeleliigutuses   inimestest.(...)   Ajalootundmusest   ei   saada teadlikuks   kui   elluäratamisest,   vaid   kui   arusaamisest,   mis   jääb   lähedasse   sugulusse muusika   mõistmisega,   või   õigemini   maailma   mõistmisega   muusika   kaudu. Elluäratamine   teadaandmise   viisina   eeldab   tajumust,   mis   enam-vähem   järjepidevalt saadab   lugemist   või   mõtlemist.   Tegelikult   piirdub   see   tundmus,   nägemus,   kontakt, Ahnung erilise vaimse selguse hetkedega, kui vaim sind järsku läbistab.” 


◦ Esteetiline lähenemine: Huizinga huvitub ennekõike sellest, millised faktorid ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga.  ▪ Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti.  ▪ Erinevalt   loodusteadlastest   mõtleb   ajaloolane   paratamatult   kujutluspiltides,   ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata ◦ Morfoloogiline   lähenemine:   ajaloolase   eesmärk   on   uurida   mineviku   “elu-,   mõtte-, tavade,   teadmiste   ja   kunstivorme”.   Kusjuures   ajalugu   ise   on   üks   kultuurivorme: “Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust”.  • Üldisi lähtekohti:  ◦ “Kultuuriajaloo   objektiks   on   kultuur,   ja   selle   äärmiselt   tänapäevase   mõiste   (…) määratlemine   jääb   alati   lõpmata   vaevaliseks.   (…)   Kultuuriajaloolane   võib   muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent „vastused neile   küsimustele   ei   anna   tulemuseks   veel   kultuuriajalugu,   vähemalt   mitte   sõna sügavamas tähenduses“  ◦ “Kultuuriajalugu erineb riigi- ja majandusajaloost selles mõttes, et ta on oma nime väärt ainult siis, kui jääb suunatuks millelegi sügavamale ja üldisemale. (...) Alles siis kui kindlaks   teha   eluvorme,   loomisvorme   ja   mõttevorme   tervikuna,   saab   juttu   olla kultuuriajaloost.“  ◦ viis teesi: ▪ Ajalooteaduse   probleemiks   on   küsimuste   ebapiisav   sõnastus   (ajaloolaste   nõrk eneseteadvus, teoreetiline ettevalmistus, metodoloogiliste probleemide püstitamine). ▪ Mõiste   “areng”   on   ajalooteaduses   kahjulik   (bioloogilise   metafoori   ohtlikkusest ajaloos, ajaloos pole “bioloogilist” kasvamist jms).  ▪ Ilukirjanduslik ajalookirjutus on ajalooteadusele ohtlik (ajalooliste romaanide halb mõju, tuleb selgemalt eristada ajalooteadust ajalookirjandusest).  ▪ “Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus.” Huizinga: “Kultuuriajaloo objektid on kultuuri mitmekesised   vormid   ja   funktsioonid,   nagu   neid   võib   välja   lugeda   rahvaste   ja sotsiaalsete   rühmade   ajaloost,   nagu   nad   tihenevad   kultuurikujudeks,   motiivideks, teemadeks, sümboliteks, ideedeks, ideaalideks, stiilideks ja tunneteks.”  ▪ Ajaloo jaotamine perioodideks on teisejärguline ja meelevaldne tegevus.  • Mõju:


◦ Huizinga vahetu akadeemiline mõju kodumaal oli piiratud, ent võrdlemisi kiirelt saabus rahvusvaheline tuntus (tõlked, esinemised jms). Eluajal suurim tuntus pigem avaliku intellektuaalina.  ◦ Huizinga   avas   ridamisi   uusi   perspektiive   kultuuriajaloos,   mis   inspireeris   oluliselt järgmiste kümnendite kultuuriajalugu (eriti tunnete ja emotsioonidega seonduv). ◦ Vaatamata  kriitikale on Huizinga  jätkuvalt  “elav” autor  tänapäeva kultuuriajaloolises uurimistöös, teda loetakse, tsiteeritakse ja kasutatakse endiselt.  Egon Friedell (1878–1938)  • Egon Friedelli kultuuriajaloo käsitlus: ◦ Romantiline „suurmeeste” mudel: ajalugu viivad edasi suurmehed (Hegeli ja Nietzsche mõju, samuti Thomas Carlyle’i eeskuju).  ◦ Kultuuriajaloo ülesanne on kaardistada “vaimu” kulgemise ja avaldumise ajalugu (G. W. Hegeli mõju).  ◦ Orgaanilis-morfoloogiline   lähtekoht:   suur   rõhk   orgaanilistel   metafooridel   ja kultuurivormide otsimisel (O. Spengleri mõju).  ◦ Kultuuriajaloo   eesmärk   on   uurida   uskumusi   ja   ettekujutusi,   sest   tõed   ja   tõsiasjad vananevad  ◦ Esseistlik, följetonlik kultuuriajalugu: eesmärk pole mitte niivõrd pakkuda uusi teadmisi kuivõrd suuri üldistusi, vaimukaid tähelepanekuid ja ootamatuid seoseid.  Tsivilisatsiooniteooriad ja spekulatiivne kultuuriajalugu  • 19.  sajandi  lõpul   sünnib  uus  mõjukas  kultuuriajaloo  suund,  mis  loobub   progressi-ideest ajaloos   ja   asub   toonitama   kultuuride/tsivilisatsioonide   arengu   allutatust   tsüklilistele, spiraalsetele või bioloogilistele seaduspäradele. See suund on laadilt spekulatiivne, s.t. esitab suuri üldistavaid skeeme, mida on raske, kui mitte võimatu kontrollida. Metodoloogiliselt on tegemist morfoloogilise kultuuriajalooga. • See   nn.   spekulatiivne   kultuuriajalugu   oli   üks   populaarsemaid   ajaloouurimise   ja kultuurimõtestamise suundi 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi teisel poolel kujuneb see mõjukaks suunaks ka sotsioloogias ja politoloogias.  • Keskne idee: inimkonda on võimalik jaotada selgepiirilisteks üksusteks – kultuurideks või tsivilisatsioonideks; nende üksuste areng allub teatud loogikale; see loogika võimaldab meil ennustada üksuste tulevikku. 


Nikolai Danilevski (1822–1885)  • Danilevski kultuurilis-ajaloolist tüüpide ehk algupäraste tsivilisatsioonide teooria  ◦ Iga   kultuurilis-ajalooline   tüüp   allub   kindlatele   arenguseadustele   (neid   sõnastab Danilevski kokku 5); nende tüüpide arengut võib võrrelda organismi arenguga.  ◦ Inimkonna ajalugu saab jagada kümneks kultuurilis-ajalooliseks tüübiks: 1) Egiptus, 2) Hiina, 3) Assüüria-Babüloonia-Foiniikia ehk Kaldea 4) India, 5) Iraani, 6) Heebrea, 7) Kreeka, 8) Rooma, 9) Araabia, 10) Germaani-Romaani ehk Euroopa.  ◦ Iga kultuurilis-ajalooline tüüp on iseloomustatav nelja põhijoonega: religioon, kultuur, poliitika ja majanduslik kord. Sealjuures ei ole tegu sõltumatute tunnustega, mis võivad omavahel   vabalt   kombineeruda,   vaid   igale   kultuurilis-ajaloolisele   tüübile   on   omane kindel morfoloogia.  Oswald Spengler (1880–1936)  • Üldine ajalookäsitlus:  ◦ Eesmärk leida ajaloost loogika, mis seletab ära nii olnu kui ka selle, mis tuleb.  ◦ Ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond – üles tuleb leida inimkonna ajaloo metafüüsiline mõõde. ◦ Oluline   pole   uue   teabe   otsimine,   vaid   olemasoleva   teabe   mõtestamine   filosoofilise teadmise (“orgaanilise loogika”) abil.  ◦ Pessimistlik   hoiak:   ajaloos   puudub   progress,   küll   aga   on   olemas   saatus:   kultuurid alluvad allakäigu loogikale.  •  maailmaajaloos on olnud kaheksa kõrgkultuuri:  ◦ Egiptuse kultuur  ◦ Babüloonia kultuur  ◦ Antiikkultuur  ◦ Hiina kultuur  ◦ India kultuur  ◦ Araabia kultuur  ◦ Maajade kultuur  ◦ Õhtumaa kultuur (Lääne-Euroopa– Ameerika kultuur)  • kultuuriajalugu kui aastaaegade vaheldumine:  ◦ KEVAD • maastikulis-intuitiivne  ▪ ärkava, uneleva hinge jõuline looming 


▪  isikulist ületav kooskõla.  ◦ SUVI  ▪  küpsev teadvus  ▪  varasemad linlikkodanlikud ja kriitilised ilmingud.  ◦ SÜGIS  ▪ suurlinlik intelligents  ▪  puht-vaimse kujustamisjõu kõrgpunkt.  ◦ TALV  ▪ maailmalinliku tsivilisatsiooni algus  ▪ hingelise kujustamisjõu kustumine  ▪ elu ise muutub probleemiks  ▪ irreligioosse ja mittemetafüüsilise maailmalinlikkuse eetilispraktilised suundumused. • Spengleri mõju  ◦ 1920.–1930. aastate mõjukamaid autoreid Euroopas: palju tõlgitud, palju matkitud, palju kritiseeritud ja vaieldud.  ◦ Spengleri mõju oli suur ka Eestis: 1924 külastas ta Tallinnat ja pidas Mustpeade majas loengu oma raamatu teemadel.  ◦ Spengleri vaateid tutvustati aktiivselt 1920.–30ndate Eesti pressis. 1940 ilmus Leonhard Vahteri koostatud 100-lk referaat “Õhtumaa allakäigust”. 2012. a-l ilmus ka raamatu terviktõlge. ◦ Akadeemilises maailmas Spengleri maine siiski kõrge pole ja kutselise kultuuriajaloo kontekstis viidatakse talle võrdlemisi harva. Samas on ta endiselt laiema publiku seas palju loetud ja mõjukas.   Arnold Toynbee (1889–1975)  • Toynbee tsivilisatsioonid  ◦ “Tsivilisatsioon” on ajaloo põhiühik ehk “mõistusega haaratav uurimisväli” (intelligible field of study), mis ei sõltu ajaloolase ühiskondlikust ümbrusest.  ◦ Neid tsivilisatsioone loendab Toynbee maailmaajaloos kokku kuni kolmkümmend seitse (see arv ei püsi küll paigal, vaid varieerub “Uurimuse” erinevates köidetes, levinuim on 21). 


◦ Võrreldes Spengleriga on Toynbee teadmiste ja käsitluse ulatus märksa laiem, hõlmates nt. samuti mitmeid Ameerika põliskultuure.  ◦ Tsivilisatsioonid võivad olla n-ö isetekkelised, võrsudes primitiivsetest kultuuridest (nt. egiptuse   ja   sumeri   tsivilisatsioon),   või   siis   võrsuda   mõne   varasema   tsivilisatsiooni varemetel (nt. meie Lääne tsivilisatsioon).  • Toynbee käsitlus tsivilisatsioonide arengust:  ◦ Tsivilisatsioonide arengumuster: tekkimine – kasvamine – murdumine – lagunemine. ◦ Tsivilisatsioonide arengutegur: väljakutse versus vastus (challenge vs. response)  ◦ Edukad on need tsivilisatsioonid, kes suudavad väljakutsetele – olgu need sotsiaalsed või looduslikud – loovalt vastata.  ◦ Tsivilisatsiooni arengu “rütmiks” on katkematu vastamine üha uutele väljakutsetele ja langus saab alguse siis, kui tsivilisatsioon pole suuteline enam loovaid vastuseid välja mõtlema.  Pitirim Sorokin (1889–1968)  • kultuurisüsteemide teooria  ◦ Kõik ühiskonnad jagunevad vastavalt nende “kultuurimentaliteedile” (cultural mentality) kolmeks sotsiokultuuriliseks süsteemiks: ideatsiooniline (ideational), meeleline (sensate) ja idealistlik (idealistic), mis on eelmise kahe süntees.  ◦ Kultuurimentaliteet põhineb neljal põhieeldusel: 1) tegelikkuse olemus; 2) vajaduste ja eesmärkide   iseloom;   3)   vajaduste   ja   eesmärkide   rahuldamise/saavutamise   määr;   4) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/ saavutamise viisid.  ◦ Euroopas valitses viimane ideatsiooniline kultuurisüsteem 6.-12. sajandil, sellele järgnes idealistlik   süsteem   (13.-14.   saj.)   ja   alates   15.   sajandist   meeleline   süsteem,   mis   on ammendumas.  ◦ Maailma ajalugu koosneb nende kolme kultuurisüsteemi lakkamatust ja paratamatust vaheldumisest. Üleminekud ühelt süsteemilt teisele on keerulised, tihti konfliktsed ja täis vapustusi. Ajaloos seega puudub progress, valitseb tsüklilisus  • Kaks peamist kultuurisüsteemi  ◦ Ideatsiooniline kultuur:  ▪ Tegelikkust tajutakse kui mittemeelelist ja mittemateriaalset igavest olemist. ▪ Vajadused ja eesmärgid on põhiliselt vaimsed.  ▪ Nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge. 


▪ Nende rahuldamise/saavutamise viis on vabatahtlik füüsiliste vajaduste piiramine või elimineerimine.  ◦ Meeleline kultuur:  ▪ Tegelikkus   on   ainult   meeleorganitele   antu,   mida   kujutatakse   ette   saamisena, protsessina, muutumisena, hoovusena, evolutsioonina, progressina.  ▪ Vajadused ja eesmärgid on põhiliselt füüsilised.  ▪ Nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge.  ▪ Nende   rahuldamise/saavutamise   viis   on   välismaailma   ümberkujundamine   ja ekspluateerimine  Samuel Huntington (1927–2008)  • Huntingtoni tsivilisatsiooniteooria  ◦ Tänapäeva   maailm   jaguneb   põhiosas   seitsmeks   tsivilisatsiooniks,   mis   on   omavahel suuresti vaenujalal.  ◦ Poliitilised   protsessid   tänapäeva   maailmas   on   suuresti   ära   määratud   konfliktsetest suhetest erinevate tsivilisatsioonide vahel.  ◦ Tsivilisatsiooni   määratlemisel   on   peamiseks   lähtekohaks   religioon   ja   maailmavaade; samas jooksevad nende piirid suuresti mööda riigipiire.  Mis on mentaliteediajalugu?  • Peamised lähtekohad:  ◦ Ajaloos on ettekujutustel ja eelarvamustel sama suur osatähtsus kui tegelikel tegudel ja tõsiasjadel; mentaliteedid on samuti realiteedid.  ◦ Inimeste mentaliteet on ajas muutuv; me ei tohiks minevikuinimeste tegusid mõtestada tänasest mõttelaadist lähtudes.  ◦ Oluline   on   uurida   kollektiivsed   ettekujutusi,   jagatud   tähendusi,   sõltumata   inimeste sotsiaalsest kuuluvusest jms.  ◦ Kollektiivseid kujutelmi ehk mentaliteeti saab uurida ka kvantitatiivsete meetoditega, umbes samamoodi nagu majandust ja ühiskonda. (See arusaam oli levinud ennekõike 1960. aastate mitmete prantsuse ajaloolaste töödes.)  Mentaliteediajaloo kriitikat 


• Mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine paneb ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid   ühetaolisena,   üle   hindama   vaimse   konsensuse   määra   uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid.  • Mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajast, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele.  • Mentaliteediajalugu   käsitleb   ettekujutuste   süsteeme   autonoomsetena   ega   suuda   neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga.  • Mentaliteediajalugu kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile.  • Mentaliteediajaloo allikad on ebamäärased ja puudub korralik allikakriitiline hoiak (kuidas uurida vaimseid väärtusi ja ettekujutusi?)  Annales’i koolkond • Ajakirja erinevad nimetused: 1929–1939: Annales d’histoire économique et sociale. 1939– 1942, 1945: Annales d’histoire sociale 1942–1944: Mélanges d’histoire sociale 1946–1994: Annales. Economies, sociétés, civilisations 1994–: Annales. Histoire, Sciences Sociales  • Koolkonna sünd:  ◦ 1929:   Marc   Bloch   ja   Lucien   Febvre   asutavad   ajalooajakirja   Annales   d’histoire économique et sociale (“Majandus- ja sotsiaalajaloo annaalid”)  ◦ Ajakiri muutub võrdlemisi kiiresti väga mõjukaks, eriti pärast II maailmasõda. Ajakirja ümber koondub terve plejaad ajaloolasi, mis lubabki rääkida omaette “koolkonnast”.  • Koolkonna põhiseisukohad:  ◦ Eemaldumine suurte sündmuste ja isikute uurimisest; probleemajalugu versus jutustav ajalugu; pikad protsessid versus sündmused.  ◦ Rõhk   sotsiaalsete,   majanduslike   ja   mentaalsete   protsesside   uurimisel;   huvitutakse pigem   kollektiivsusest,   mitte   individuaalsusest,   pigem   ühiskonnast   ja   majandusest, mitte poliitikast.  ◦ Eesmärgiks kõikehõlmav, “totaalne ajalugu” (histoire totale).  ◦ Suunatus   tihedale   koostööle   teiste   humanitaarja   sotsiaalteadustega   (eriti majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia, geograafia, psühholoogiaga).  Lucien Febvre (1878–1956)  • Üldine ajalookäsitlus: 


◦ Iga ajaloouurimus peab saama alguse õigest ja leidlikust probleemipüstitusest. Tuleb vältida   “valesti   püstitatud   probleeme”,   ennekõike   anakronisme.  Ajalooteaduse   areng sõltub uute küsimuste juurdekasvust.  ◦ Üks   Febvre’i   keskseid   probleeme   oli   üksikisiku   ja   ühiskonna   suhe:   kuivõrd   suured raamid seab ühiskond üksikisiku mõtteviisile ja ettekujutustele?  ◦ Febvre’i   huvikeskmes   oli   varauusaja   (16.–17.   saj.)   kultuuriajalugu,   kitsamalt religioossete ettekujutuste ajalugu, ent samuti kirjasõna ajalugu.  Marc Bloch (1886–1944)  • Üldine ajalookäsitlus: ◦ Huvitub mitte inimesest, vaid inimestest; ajalugu on teadus inimestest ajas; inimeste kooslustest, sotsiaalsetest rühmadest jms. Eesmärk on hõlmata inimeste ühiskondlikku elu kogu täiuses, igakülgsetes vastastikustes seostes.  ◦ Rõhk   koostööle   teiste   sotsiaalteadustega,   eriti   majandusteaduse,   geograafia, antropoloogia ja sotsioloogiaga.  ◦ Enda   uurimistöös   keskendus   eeskätt   keskaja   sotsiaal-   ja   majandusajaloole,   pöörates tähelepanu esmajoones kollektiivsetele nähtustele – ühiskondlikele, majanduslikele ja mentaalsetele struktuuridele.  • Käsitlus mentaliteediajaloost:  ◦ Konkreetse   minevikuühiskonna   igakülgne   mõistmine   eeldab   tollaste   mõtlemis-   ja tunnetusviiside – “mentaalse atmosfääri” – tundmist.  ◦ Vaimsed   hoiakud   on   lahutamatud   sotsiaalmajanduslikest   institutsioonidest;   hoiakud sünnivad ühiskondliku tegevuse käigus, ent ühtlasi avaldavad need sellele ka mõju.  ◦ Mitmed poliitilised või majanduslikud otsused jäävad meile arusaamatuks, kui me ei suuda mõista neid mõtteviise või uskumusi, mis seisid nende taga.  • Marc Bloch: tunded ja ettekujutused on oluline ajalooaines  Mentaliteediajaloo kokkuvõtteks  • Kuigi   mõistena   ei   ole   mentaliteediajalugu   tänapäeval   enam   kuigi   populaarne,   siis mentaliteediajaloo ideed elavad mitmel moel edasi paljudes teistes tänapäeva kultuuriajaloo suundades (ajalooline antropoloogia, tundeajalugu, argipäeva ajalugu jne).  • Mentaliteediajaloo keskne probleem on mõiste ‘mentaliteet’ ebamäärasus: kas igal ajastul on üks mentaliteet? kuidas seda mentaliteeti tuvastada? kuidas mentaliteet muutub? jne. Kuna


tegemist on algselt prantsuse mõistega (mentalités), siis on probleemid osaliselt ka tõlkelist laadi – mentalités ei ole kadudeta teistesse keeltesse tõlgitav  Mis on rahvakultuur?  • Nimetamise probleem erinevates keeltes: ingl. k.: popular culture, folk culture, pr. k.: culture populaire, culture folklorique; saksa k.: Volkskultur. Sünonüümsete mõistete suur rohkus.  • Nimetus “rahvakultuur” sündis 18. sajandi Saksamaal (Volkskultur) ja kandis herderlikku ideed sellest, et kultuuri kandjaks on rahvas. Rahvakultuuri uurimine sündis 19. sajandil, ent piirdus peamiselt etnograafiliste kirjelduste ja rahvaluule ning ainelise kultuuri uurimisega.  • “Rahvakultuur” on niisiis eeskätt relatsiooniline mõiste, s.t. selle sisu saab piiritleda suhtes tema vastandpoolusega. Laias laastus saab selle all mõista niisiis lihtrahva kultuuri, “vaikiva enamuse” kultuuri, ajaloolises plaanis sellist kultuuri, mis on olnud eeskätt suuline ja jätnud seega vähe kirjalikke tunnistusi.  • Mõiste   “rahvakultuur”   sisenes   1960.   aastate   ajalooteadusse   eeskätt   vastandmõistena: rahvakultuur   vs   kõrgkultuur   (vrd.   analoogsed   vastandused:   massikultuur/eliidikultuur; vaimulik   kultuur/ilmalik   kultuur;   valitsev   kultuur/allutatud   kultuur;   ametlik kultuur/kontrakultuur jt).  • Lähtekoht: oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel, nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi.  • Nn. eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras.  • Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid, mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm).  • Rahvakultuuri   ajaloo   abil   muutub   meie   teadmine   minevikust   märksa   täielikumaks   ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis.  Rahvakultuuri ajaloo esiletõusu põhjused  • 1960.   aastate   populaarkultuuri   pealetung   Lääne   ühiskonnas;   kontrakultuuri   liikumised; ametlike kultuuriinstitutsioonide ja eliidikultuuri kriitika.  • Marksismi ja vasakpoolsete ideoloogiate mõju, soov kirjutada nn. allasurutud või rõhutud klasside ajalugu, uurida ajalugu “altpoolt” (from below): E. P. Thompson, Eric Hobsbawm jt • Kultuuriantropoloogia   ja   folkloristika   populaarsus   ja   mõju   ajalooteadusele.   Ajaloolaste tähelepanu   hakkasid   pälvima   rituaalne   käitumine,   suuline   kultuur,   sümbolid,   kehalisus, karneval, naer jms. 


• Rahvakultuuri ja popkultuuri muutumine omaette uurimissuunaks 1960. aastate Inglismaal Rahvakultuuri ajaloo arengud  • Kui   esialgu   püüti   rahvakultuuri   uurida   ennekõike   n-ö   rahvalike   objektide   põhjal (rahvakirjandus, rahvakunst jne), siis hiljem jõuti arusaamani, et rahvakultuur ei ole omane mitte   niivõrd   objektidele,   kuivõrd   iseloomustab   objektide   tarbimist,   kasutamist,   s.t.   ka elitaarsed objektid võivad leida “rahvalikku” kasutust.  • Esialgu   vastandati   selgelt   eliidikultuuri   ja   rahvakultuuri.   Selles   vastanduses   nähti   üht peamist   kultuuridünaamika   mootorit.   Hiljem   vastandused   pehmenesid,   rohkem   rõhuti dialoogile   ja   vastastikustele   laenudele;   kahepooluselise   mudeli   asemel   räägiti mitmepooluselisest mudelist.  • Kui esialgu kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist, siis hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni. Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust.  Mihhail Bahtin (1895–1975)  • Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri.  • Rabelais’ looming on mõistetav pelgalt keskaja rahvakultuuri taustal, millest see on välja kasvanud.  • Keskaja   rahvakultuur   on   oma   olemuselt   naeru-   ja   karnevalikultuur,   mida   iseloomustab ambivalentsus, grotesksus ja kehalisus.  • Mihhail Bahtin: rahvalik naerukultuur ei ole uurijate tähelepanu leidnud  Bahtini rahvakultuuri ajaloo kriitikat  • Rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust, samas kui tänapäeval otsitakse pigem nende ühisosa ja kokkupuutepunkte.  • Rabelais’   ei   ole   siiski   kuigi   esinduslik   rahvakultuuri   esindaja,   vaid   esindab   pigem eliidikultuuri arusaame rahvakultuurist; Bahtin teatud mõttes „populariseeris“ Rabelais.  • Hindas mõnevõrra üle ilukirjanduslikke tekste kui rahvakultuuri allikaid. Ilukirjandus on parimal juhul suulise rahvakultuuri tõlgendus, mitte kajastus.  • Tema   käsitus   karnevalist   ei   vasta   päriselt   ajaloolisele   tegelikkusele,   vaid   esitab   väga lihtsustatud mudeli karnevalist 


Aron Gurevitš (1924–2006)  • Katse kaardistada keskaja Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke.  • Peamised teemad:  ◦ pühakutekultus  ◦ teispoolsususkumused  ◦ rahvausk  ◦ groteskne kirjandus  • Lähtub veendumusest, et kiriklikest ja ladinakeelsetest tekstidest on võimalik välja sõeluda lihtrahva uskumusi.  • Hiline Aron Gurevitš: rahvakultuuri asemel võiks rääkida kõrgest ja madalast kultuurist  Peter Burke (sünd. 1937)  • Esimesi   katseid   kaardistada   Euroopa   rahvakultuuri   erinevaid   tahke   ajavahemikus   1500– 1800.  • Keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele.  • Peamised teemad:  ◦ karneval  ◦ paasturituaalid  ◦ rahvajutud ja -raamatud –narrid, veiderdajad, rahvamuusikud jt.  ◦ reformatsiooni mõju rahvakultuurile  Jean-Claude Schmitt (sünd. 1946) „Hurdakoer”  • Interdistsiplinaarne   uurimus   13.   sajandil   Prantsusmaal   tekkinud   uskumusest   Püha Guinefort’i, kes suutis ravida lapsi.  • Püha Guinefort oli tegelikult hurdakoer, kelle peremees oli ebaõiglaselt tapnud ja kelle haud muutus peatselt palverännaku paigaks.  • Koer-pühaku kultus on näide keskaegsetest rahvauskumustest, mis püsisid visalt, sest püha hurdakoera kummardati veel 19. sajandil.  • Raamat   tugineb   ajaloo,   arheoloogia,   folkloristika,   antropoloogia   ja   kirjandusteooria meetoditele.  Rahvakultuuriajaloo kokkuvõtteks 


• Rahvakultuuri   “avastamine”   oli   väga   oluline   moment   uue   kultuuriajaloo   kujunemises: loobuti  senisest keskendumisest  vaid  kõrgkultuurile  ja  hakati  kultuuri  mõistet  avaramalt käsitama.  • 1970. aastatel oli rahvakultuuri ajalugu üks uue kultuuriajaloo mõjukamaid suundi ja selles vallas teostas ennast suurem osa uuendusmeelsematest kultuuriajaloolastest.  • Tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud, enam ei jagata   kultuuri   kaheks   osaks   –   eliidi-   ja   rahvakultuuriks,   vaid   pigem   uuritakse   kultuuri sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju.  Ajalugu ja antropoloogia  • 1970.   aastatel   toimub   kaks   rööpset   arengut:   (kultuuri)ajaloolased   avastavad (kultuuri)antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo.  • Ajalool   ja   antropoloogial   (kitsamalt   kultuuriajalool   ja   kultuuriantropoloogial)   on   suur ühisosa: mõlemad uurivad “kultuurilist teist” – esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure.  • Mõlema   distsipliini   eesmärk   on   mõista   ja  eritleda   inimeste   ja   ühiskondade   käitumist   ja ettekujutusi;   mõlemad   peavad   ennast   asetama   “teise”   perspektiivi,   et   uuritavat   paremini mõista.  • Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja ajalugu kirjalikele, siis uuemal ajal on see eristus hägustunud, sest nii nagu antropoloogid kasutavad üha enam kirjalikke allikaid, pöörduvad ajaloolased sageli suulise teabe poole (näiteks nn. oral history).  Briti antropoloog E. E. Evans-Pritchard (1902–1973)  • “Antropoloogia peab valima, kas olla ajalugu või olla eimiski (…) Ajalugu peab valima, kas olla sotsiaalantropoloogia või olla eimiski.”  Ajalugu vs antropoloogia:  • tavapärased eristused  ◦ Diakroonia vs sünkroonia (Claude Lévi-Strauss)  ◦ Sündmus vs struktuur (Marshall Sahlins)  ◦ Kirjalik vs suuline (Jack Goody)  Mõiste “ajalooline antropoloogia” sünd 


• Esmalt   sündis   20.   saj.   keskpaiku   Ameerikas   mõiste   “etnoajalugu”   (etnohistory),   mis tähendas   kitsalt   Ameerika   põliselanike   ajaloolist   uurimist,   katset   rekonstrueerida pärismaalaste vaatenurka ajaloole.  • Mõiste   “ajalooline   antropoloogia”   sündis   võrdlemisi   üheaegselt   1970.   aastate   alguses Inglismaal,   Prantsusmaal   ja   Ameerikas   (ingl.   historical   anthropology;   pr.   anthropologie historique).   Mõiste   algatajateks  olid   ajaloolased,   ent   selle   võtsid   kiiresti   üle   ka   mitmed antropoloogid.  • Võib   kohata   samuti   paralleelvormi   “antropoloogiline   ajalugu”   (anthropological   history); samuti kasutati alguses ka mõistet “ajalooline etnoloogia”.  Mis on ajalooline antropoloogia?  • Esmalt   tuleb   rõhutada,   et   pole   mitte   üks,   vaid   mitu   erinevat   arusaama   ajaloolisest antropoloogiast (edaspidi AA). Kõige üldisemalt võiks eristada antropoloogide ja ajaloolaste käsitust AA-st.  • Ajaloolase   vaatenurgast   on   AA   ennekõike   nn.   ajalooliste   ühiskondade   uurimine antropoloogiast   laenatud   meetodite,   mõistete   ja   probleemiasetuste   toel,   ennekõike tähelepanu pööramine rituaalidele, uskumustele, sümbolitele, argielule jms.  • Antropoloogia   vaatenurgast   on   AA   ennekõike   nn.   algeliste   ühiskondade   uurimine ajalooteadusest   laenatud   meetodite   ja   lähenemiste   valguses,   ennekõike   tähelepanu pööramine ajalisele mõõtmele, sündmustele ja (võimalusel) kirjalikele allikatele.  Ajaloolise antropoloogia põhisuunad  • Bioloogilise antropoloogia suund (toitumise, elamisviiside, keha, haiguste jne ajalugu)  • Majandusantropoloogia   suund   (majanduse,   kaubanduse,   erinevate   vahetussüsteemide   jne ajalugu)  • Sotsiaalantropoloogia suund (sugulusstruktuuride, pere, ühiskondliku elu jne ajalugu)  • Kultuuriantropoloogia   suund   (uskumuste,   kujutluste,   mõttesüsteemide,   rituaalide   jne ajalugu)  Antropoloogia panused ajaloouurimisse  • Uued   uurimisteemad:   uued   küsimused,   uute   uurimisobjektide   konstrueerimine; antropoloogia võimaldas oluliselt pikendada “ajaloolaste küsimustikku”. 


• Empiiriline   võrdlusmaterjal:   antropoloogia   võimaldas   ajaloolastele   luua   võrdlusi   nn. ajalooliste   ühiskondade   ja   nn.   traditsiooniliste   ühiskondade   vahel   (majandus,   sugulus, rituaalid jne).  • Uued meetodid: uued mõisted, uued lähenemisnurgad; ajaloolased leidsid antropoloogide töödest   mitmeid   ideid   ja   mõisteid,   mida   kasutada   enda   erialases   uurimistöös   (rituaalid; sugulusstruktuurid,   kingivahetus   jne).   Ajaloolased   õppisid   antropoloogialt   nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast.  • Frank   Ankersmit:   antropoloogia   metodoloogiline   õppetund   ajaloole   “Antropoloogia väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline,   ent   järeldused   üldhuvitavad   ja   üldise   iseloomuga.   Ajaloos   on   väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on olnud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga   alt   ja   omada   tähendust   üldise   ajaloopildi   paremal   mõistmisel.   Ajaloouurimust   ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda ainest on uuritud ja milliseid üldiseid järeldusi suudetakse teha.”  Ajaloolise antropoloogia kriitika  • Ebavõrdne dialoog: ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias.  • Ajaloolaste laenud antropoloogias on sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt algset konteksti ja piirdutakse n-ö moemõistete laenamisega. Ajaloolaste antropoloogia pole sama,   mis   antropoloogide   antropoloogia   (nagu   pole   antropoloogide   ajalugu   sama,   mis ajaloolaste ajalugu).  • Vaatamata   paljudele   üleskutsetele   on   tegelik   institutsionaalne   koostöö   ajaloolaste   ja antropoloogide vahel endiselt väga nõrk; peamine suhtlus toimub tekstide vahendusel, mitte vahetult. Ainult mõned erandid (Saksamaal, Ameerikas, Prantsusmaal).  • Allikate probleem: erinevalt antropoloogidest ei uuri ajaloolased ühiskondi vahetult, vaid ainult   läbi   tekstide;   seega   on   problemaatiline   antropoloogilise   lähenemise   rakendamine ajaloolase töös  Jacques Le Goff (1924–2014)  • keskaja Euroopa ajalooline antropoloogia peamised uurimisteemad:  ◦ keskaja ajakäsitus  ◦ keskaja ruumikäsitus 


◦ keskaja kehakäsitus  ◦ keskaja töökäsitus  ◦ keskaja teispoolsuskäsitus  ◦ keskaja imedekäsitus  ◦ keskaja unenäokultuur  ◦ keskaja rituaalid jpm  Emmanuel Le Roy Ladurie (sünd. 1929)  • “Montaillou” (1975)  ◦ Monograafia ühest Lõuna-Prantsusmaa väikesest külast 30 aasta jooksul: 1294–1324, tuginedes inkvisitsiooniprotokollidele.  ◦ Raamat jaguneb kaheks suureks osaks, mis kannavad originaalis pealkirju: “Montaillou ökoloogia” ja “Montaillou arheoloogia”.  ◦ Esimeses osas analüüsitakse külaelanike elukeskkonda, võimustruktuure, majandamisja eluviise.  ◦ Teises osas käsitletakse külaelanike armastuse ja abielu arusaame, seksuaal- ja pereelu, hoiakuid naistesse, lastesse ja vanuritesse, nagu ka nende maailmapilti – aja ja ruumi tajumine, looduse ja maagia vahekord, pühakute ja teisepoolsuse usk.  Robert Darnton (sünd. 1939)  • Klassikaline näide Geertzi mõjutustega ajaloolisest antropoloogiast: artikkel “Tööliste mäss. Suur kassitapmine Saint-Séverini tänaval”, mis ilmus Darntoni raamatus “Suur kassitapp ja teisi episoode Prantsusmaa kultuuriajaloost” (1984).  • Üks ajaloolise antropoloogia pioneere Ameerikas. Koostöös antropoloog Clifford Geertziga pani aluse tõlgendava kultuuriantropoloogia ja kultuuriajaloo ühendamisele.  • Artikkel analüüsib kirjalikult talletatud episoodi, kuidas 1730. aastate Pariisis korraldavad ühe trükikoja õpipoisid suure kassitapmise – püüdsid kinni hulgaliselt kasse, osad tapsid kohe, osade üle mõistsid “kohut”, puues nad karistuseks.  Kokkuvõtteks  • Ajalooline   antropoloogia   on   üks   1970.   aastate   lõpu–   1980.   aastate   olulisemaid   ja mõjukamaid suundi ajaloos üldiselt ja kultuuriajaloos kitsamalt.  • Ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta enam-vähem sünonüümne “uue kultuuriajaloo” mõistega. 


• Ajalooline   antropoloogia   ei   ole   selgepiiriline   nähtus,   vaid   pigem   hübriidne.   Oluline   on silmas pidada, et mõiste on levinud nii ajaloolaste kui ka antropoloogide seas, kes omistavad sellele aga tihti erineva tähenduse.