reeglistikuga kooskõlas ahela, omavahel ühildada spetsiaalsete morfeemide abil, viia kooskõlla süntagmad jne. Niisugust keele korrastatust nimetatakse süntagmaatiliseks. Igasugune keeletekst on korrastatud paradigmaatilist ja süntagmaatilist telge pidi. Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia. Paradigmaatika: märk suhtes koodiga (mäluga), mitte reaalse teatega. Metafoor. (5.loeng slaidid 7-11) 13)Semiosfäär (Lotman)- Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui "kultuuri arengu tulemus ja tingimus" (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat. Semiosfäär: Piiritletus; Semiootiline ebaühtlus; Tuum ja perifeeria; Ilma semiosfäärita keel mitte
Redundantne tekst on tekst, milles on palju ülearust, kuid redundantsus varieerub tekstides - mõnes on ainult oluline info, mõnes peaaegu üldse mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks. Diskursuse all peetakse üldiselt silmas * tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust * mingile kultuurilis-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust 15. Semioos ja semiosfäär. Semioos - märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Peirce'i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi. Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse). Märki võib märgata ja mitte teadvustada (nt
omab tähendustervikut. peab leidma analüüsiviisi, millega oskaksime omavahel tekstielementidena suhestada ka fraasist suuremaid osi. *D = keele kasutamine, sõnalise käitumise viis – selline, mis surub ennast kõnelejale peale (vrd „Autori surm“ - natuke sarnane paatos). Diskursus määrab ära meie kõnelemise, me kasutame erinevaid diskursusi, lülitame oma kõne neisse – rida lisareegleid, kuidas millestki kõnelda. Diskursus on vaadeldav kui üks suur lause. 15. Semioos ja semiosfäär. SEMIOOS ehk märgisituatsioon Semioos on märgiprotsess, üks semiootika põhimõisteid. Termini võttis kasutusele Charles Sanders Peirce. Tema järgi on semioos triaadne protsess, potensiaalselt lõputu interpretatsiooniahel. Semioos ehk mis teeb märki. Semioosi 3 dimensiooni: Süntaktika (kuidas?) – märgi ehitus , suhe märkide vahel formaalsetes struktuurides Semantika (mida see tähendab
Redundantne tekst on tekst, milles on palju ülearust, kuid redundantsus varieerub tekstides - mõnes on ainult oluline info, mõnes peaaegu üldse mitte (teismeliste tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks. Diskursuse all peetakse üldiselt silmas * tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust * mingile kultuurilis-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust 19. Semioos ja semiosfäär. Semioos - märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Peirce'i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi. Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse).
tüdrukute jutt). Kõige informatiivsemad on kirjanduslikud tekstid, eriti luuletused, kus pea iga sõna on vajalik mõtte edasiandmiseks. Diskursuse all peetakse üldiselt silmas * tegelikkust kirjeldavat ja loovat keelekasutust * mingile kultuurilis-sotsiaalsele rühmale omast keelekasutust Diskursus – tekst seotud kultuuri-psühholoogiliste-hetkel valitsevate vaadetega. Ütluste organiseeritud kogum. 15. Semioos ja semiosfäär. Semioos - märgitoime, kuidas omab mingi märk kellegi jaoks tähendust, kuidas miski toimib märgina. Peirce’i termin - looduses esineb eriline aktiivsuse vorm, semioos. Semioos kui aktiivsuse liik on eriline selle poolest, et ta hõlmab alati kolme elementi, kuid on veelgi erilisem selle poolest, et üks neist kolmest elemendist ei tarvitse olla tegelikult eksisteeriv asi. Märk - objekt (see mida märk asendab) - tõlgend (kuidas aru saadakse).
tähendustervikut. peab leidma analüüsiviisi, millega oskaksime omavahel tekstielementidena suhestada ka fraasist suuremaid osi. *D = keele kasutamine, sõnalise käitumise viis selline, mis surub ennast kõnelejale peale (vrd ,,Autori surm" - natuke sarnane paatos). Diskursus määrab ära meie kõnelemise, me kasutame erinevaid diskursusi, lülitame oma kõne neisse rida lisareegleid, kuidas millestki kõnelda. Diskursus on vaadeldav kui üks suur lause. 15. Semioos ja semiosfäär. SEMIOOS ehk märgiprotsess Semioos on märgiprotsess, üks semiootika põhimõisteid. Termini võttis kasutusele Peirce. Tema järgi on semioos triaadne protsess, potensiaalselt lõputu interpretatsiooniahel. Semioos protsess, kus midagi toimib märgina. (see, mis toimib märgina; see, millele märk viitab ja mõju interpreteerijale (märgi kandja, märgitav, interpretant, [+interpreteerija])
väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda. Semiosfäärile on omane: · Piiritletus · Semiootiline ebaühtlus · Tuum ja perifeeria · Ilma semiosfäärita keel mitte ainult ei hakka tööle, vaid teda pole olemas · Terviklikkus, hierarhilisus · Semiosfäär kui tervik on homomorfne (samane, võrreldav) teiste semiootiliste ruumidega (nagu tekst ja kultuur) Kunstiteos kui mudel 1 2 3 4 teoreetiline tegelikkus mudel kunst tegelikkus objekt meie kunstiteos tegelikkus, mis on
nii iseenda kontrollmehhanismide poolt kui ka teistest diskursustest või subjektidest juhitud. Seega diskursus kui juhuslik kord ja diskursus kui midagi tekitatud, juhitud. Diskursus on nii ideaalne kui ka materiaalse tegelikkuse kaudu avalduv. Sündmus on miski, mille toimumist muidu ei olekski olemas, kui oleks diskursust, mis selle tähele panemise ja interpreteerimise meile võimalikuks teeb. Tähendused tekivad diskursuse sees, diskursus kui semiosfäär. Diskursuse lubavad käima panna tihtipeale juhuslikud olukorrad, mis tänu kontekstile saavad juhitud diskursuse poolt. 1. Diskursuse välised eristuse erinevad strateegiad: keeld. Kuidas see väljendub ja miks arvab Foucault, et just seksuaalsus ja poliitika toimivad siin käsikäes? Mõelge ka teistele keeludele-tabudele ühiskonnas, mis seotud nt toitumisega. Mis funktsiooni kannavad need?
iseloomustas eriti intensiivne intellektuaalne elu. Peterburgi võib pidada ainulaadseks kohaks, kus sümboolsus avaldus, vaatamata oma lühiajalisele eksistentsile, ka arhitektuurilises ja geograafilises reaalsuses. Inimesed mõtestavad neid ümbritsevat ruumi vastanditena: hea vs halb, tõde vs vale, kodu- anti-kodu, meie oma-võõras jne. Reaalne ruum on aga ikooniline pilt semiosfäärist, keel, milles on väljendatavad erinevad mitte-ruumilised tähendused, samas kui semiosfäär omakorda muundab tõelise maailmaruumi selle pildiks ja sarnasuseks.
mõjutab tervet süsteemi. 8. Semantiline kolmnurk. Frege teooria. 9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent. 10. Denotatsioon ja konnotatsioon. 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). 12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika, semantika ja pragmaatika. 13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid. 14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus. 15. Semioos ja semiosfäär. 16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted. 17. Strukturalism ja poststrukturalism. Intertekstuaalsus. 18. Juri Lotman ja Tartu-Moskva koolkonna semiootika. 5.12.2012
enam vaid loomulikku keelt, mis sai nimeks primaarne modelleeriv süsteem, vaid uurisid ka sekundaarseid modelleerivaid süsteeme e luulet, etiketti, kirjandust jne. Evolutsiooni semiootilises teoorias võib võrrelda sellega, kuidas pöörduti Newtoni juurest relatiivse füüsika juurde, kui TMK semiootika arenes Saussure teooriatest ning bioloogilise, organismilise lähenemise matemaatilistest protseduuridest. Juri Lotman pakkus välja mõsite semiosfäär, metafoor, mis põhineb rakubioloogia, orgaanilise keemia ja ajuteaduse põhiteadmistel. Multimodaalset semioos on elusolendites, nii kultuurilises kui bioloogilises evolutsioonis. Kuigi Lotman ei töödanud välja ühtegi kindlat konseptsiooni biosemiootikale, tõstatas ta mitmeid olulisi küsimusi ja pakkus välja üldsemiootilisi konseptsioone, mis võimaldavad edasist biosemiootilist uurimist. 6) Thomas A. Sebeok (1920-2001) – Tegeledes
vahel eksisteerivate seoste süsteem. Tekst Tekst on mõiste, mille abil on võimalik analüüsida kultuuri erinevaid aspekte kui piiritletud struktuure, mille piirid on aga samas tõlkemehhanismid -- seega on tekst korraga terviklik struktuur ja dialoogiline mehhanism. Teksti tähendus kujuneb subtekstiliste (üldkeeleliste), tekstiliste ja teksti funktsioonide tähenduste seostest. Semiosfäär Suurimaks funktsionaalseks tervikuks, mis kujundab semioosi aega ja ruumi, on semiosfäär kui "kultuuri arengu tulemus ja tingimus" (Lotman 1990, Universe of the Mind). Kultuuri arenemisest rääkides oli Lotmanile oluline rõhutada võimalike arenguteede paljusust ning arengusuuna juhuslikkuse ja seaduspärasuse, lineaarsuse ja plahvatuslikkuse dünaamikat Kultuuri fenomen 1978 Mõtlev objekt võib:
Strukturalism: Iseloomusta( Parthes) Primaarsed ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid(Tartu moskva koolkond(lotman) Biosemiootika, kultuurisemiootika, sotsiosemiootka: Millega tegelevad, peamised esindajad, olulisemad saavutused, ideed jne.Mille poolest erinevad. Kultuurisemiootika, sotsiosemiootika: Kultuuritekstuaalsus, inimeste suhted teksti Sotsio: inimese ja ühiskonna suhted Minimaalne semiootiline mehhanism(Lotman): Mida on vaja et see toimiks. Tekst , kultuur, semiosfäär: Mille poolest on olulised.?(Lotman) Umwelt(omailm) Uexküll: Biosemiootika
Kultuuripsühholoogia tegeleb kultuuriga seotud psüühiliste nähtuste mõistmisega. Püüab mõista indiviidi psüühilise suhestumise vorme kultuurikeskkonnaga. On hulk erinevaid kultuuripsühholoogilisi lähenemisi, vastavalt sellele, kuidas uurija on määratlenud kultuuri mõiste ja psüühika. 22. Mida peab Lev Võgotski silmas, kui ta määratleb kultuuri semiosfäärina? [Kultuuripsühholoogia, lk 206–207] Kultuur on Lev Võgotski käsitluses (nagu ka Juri Lotmani) semiosfäär ehk sotsiaalselt ühistesse sümbolitesse kodeeritud informatsioon. Kultuur ei ole eraldiseisev nähtus, mis mõjutaks inimese vaimuomaduste kujunemist, vaid on keskkond, millega suhestudes inimesel arenevad uudsed omadused. 10 KULTUURISEMIOOTIKA 23. Kuidas erinevad Charles Sanders Peirce'i ja Ferdinand de Saussure´i märgimudelid? [Kultuurisemiootika, lk 170-174]
lagundajad (destruendid) pole suutelised neid tagasi anorgaanilisteks aineteks lagundama. Nt plastid kogunevad merre, linnud neelavad alla (ei tunne ära) ning hukkuvad seeläbi. Inimese tegevuse tulemusena on tekkinud ka uued ainevood või muutunud märkimisväärselt looduslike ainevoogude hulgad (nt looduslike protsesside tulemusena jõuab atmosfääri 20-30 miljonit tonni aastas, inimese tööstustegevuse tulemusena 100 miljonit tonni aastas). Biosfäär ja semiosfäär, Gaia Biosfäär tuleneb arusaamast, et elu on piisava jõuga, et seda planeeti muuta. Gaia teooria Briti füüsiku James Lovelock'i käsitlus biosfäärist kui isereguleeruvast süsteemist: kui CO2 hulk atmosfääris tõuseb, hakkavad taimed kiiremini kasvama, mis toob kaasa rohkem taimi, kes saavad seda sünteesida. Kriitika: Lovelock toob näiteks ainult seda, mis tema hüpoteesi toetab, aga vastupidine näide: merejää sulamine ja jää/merevee albeedo. 7.10.15
......................................................................36 Sissejuhatus 2 Inimene on ainus olend, kes teadlikult eristab ennast ja oma keha. Seetõttu saab nahk erilise tähenduse – see on viimane kiht, mis eristab inimest välisest ilmast. Nahk on piir mis määrab minu ja mitte-minu, oma ja võõra. Seega on nahk omamoodi semiosfäär – kiht või filter, mis ühtaegu eristab inimest muust ilmast, ent samas kannab endal ja endas märke inimise suhtest välisesse, tema kuuluvuse, eneseteadvuse ja loomingulisuse tähistusi. Nahk on inimese kõige suurem ja tundlikum organ ning füsioloogilises mõttes tõesti tõlkefilter välise ja sisemise vahel. Inimene tuleb ilmale paljalt ning veedab siis pea terve ülejäänud elu, et end dekoreerida, maskeerida, muuta, kohandada ja muundada – riided, kosmeetika, ehted, soengumood ja
Tegemist on alles kujunemisjärgus valdkonnaga (vaatamata varasematele katsetele minevikus), mille olulisema tulemused on usutavasti alles ees. Semiootika kultuuriajalugu Semiootika panus kultuuriajalukku Uued teemad: kultuuri märgilised protsessid (nt. rõivastus, aumärgid, zestid, eristavad märgid jne); sümboolne käitumine (rituaalid, duell, salongid jne), jm. Uued meetodid ja mõisted: semiootilise analüüsikeele kasutamine kultuuriajaloos "argikäitumise poeetika"; "semiosfäär"; "tähistamispraktikad" jne. Verbaalse ja visuaalse teabe semiootilised analüüsimeetodid. Kõige üldisemalt uus arusaam kultuurist: kultuur kui kogukondlik tähendustesüsteem, mis annab inimesele vahendid tõlkimaks oma tunge, vajadusi ja muid kalduvusi representatsioonilisteks ja kommunikatiivseteks struktuurideks. Tartu Moskva koolkond & ajalugu Tartu semiootikute kasvav huvi ajaloo vastu, eriti alates 1980. aastate algusest, eeskätt Juri Lotman ja Boriss Uspenski
annaabi.ee 
