Kultuuriajalugu: selle sünd, peamised suunad ja nende uurijad (0)

11.02 Mis on kultuuriajalugu? 
kultuuriajalugu: kuidas on uuritud ja kuidas saab uurida; 18.-19. saj ajaloolased ja tänapäeva 
ajaloolased 
kultuuri areng ajas, kultuuri muutused - kultuuriajalugu; historiseeriva, ajaloolaste vaatega, 
ajalise dimensiooni rõhutamine  
 
humanitaar ja sotsiaalteadused - kultuur on oluline, enne nii ei mõeldud. tähendusloome 
(kultuuriteadus tegeleb) - sõidame bussis  
 
mitte midagi ei pääse kultuurist - ​kultuuriline pööre  
☼ ​uus arusaam:​ kultuur on tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja 
seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga 
☼ vanade distsipliinide ümberorienteerumine 
☼ üha uued kultuuri uurivad distsipliinid 
briti kultuuriuuringud 60ndate aastate lõpp - 70ndate algus 
☼ kirjakultuur ​- kirja protsessid, mida tähendas kirjutamine mingil sajandil 
Alessandro - Itaalia  
peened vajadused, mille pärast tuli kultuuriline pööre, võiks mõelda rohkem ideedest, 
tähendustest või loomulik kultuuri areng - kultuuriline pööre - komplekssed põhjused. 
seletada midagi läbi kultuuri   
☼ epistemoloogilised (=tunnetuse olemusega seotud) väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk 
tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku 
ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja 
keskkonnale, jne 
 
vana vs uus kultuuriajalugu: 
vana:​ meetodid ja objektid - tähtsuse järjekord - poliitika, pärast valitsemine ja viimane kunst 
- ajaloo õpikud  
valitsejad muudavad midagi, mitte kultuuri - domineeriv arusaam kultuuriajaloost: kõik on 
oluline, mitte ainult poliitika, vaid ka kultuur  
kultaja: vana kultaja - ​objekti keskne​, mida saab uurida, on lahus (koolis) 
“Vana kultuuriajalugu” on ennekõike nn. kaunite kunstide ja teaduste ajalugu. 
 
uus: ​isoleeritud sektoriteks kultuuri jaotamine on vale, peavad olema seostatud tervikud, 
sisemist jaotamist ei ole. ajalugu kui tervikut saab vaadata eri nurkadelt. kindel 
metodoloogiline nurk - tähelepanu pööramine tähendustele, ettekujutustele. kultuuriajaloo 
vaatenurgast - ükskõik mineviku teemad. 
meetodi keskne:​ kultuur on vaatenurk ja sellest saab uurida mineviku nähtusi, 
tähendusloome (kuidas inimesed mõtestasid erinevates valdkondades), kõikehõlmav ajalugu 
Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise nurga alt, kultuuriajalugu vaatab 
minevikunähtustele tähendusloome vaatenurgast. 
☼ kultuuriajalugu uurib mitte niivõrd asju ja tõsiasju, kuivõrd nende esitusi, käsitusi, 
representatsioone – tähendusi ja tähendusloomet. 
☼ kultuuriajalugu tugineb veendumusel, et inimeste ettekujutustel tegelikkusest on sama 
suur või isegi suurem tähtsus kui tegelikkusel endal.  


☼ kultuuriajaloo peamine lähtekoht: inimene on oma loomult homo culturalis – liik, kes otsib 
ja loob tähendusi. 
 
sõda ​- nii inimlik, kui ka strateegiline - kõik on oluline - kui ei vaata kaht asja, siis me ei 
mõista sõda, kui me ei vaata kogu selle väärtust. uus uurib palju avaramat kui vana, pole 
piiri. kultuuriajaloos saab uurida kõike, mida puudutab inimesi - kuidas inimesed on oma 
arusaamades, hoiakutes muutunud on. kuidas inimesed suhtusid sellesse, mis juhtus; 
kuidas nad seda tõlgendasid - ​mida me arvame asjadest,​ mitte kuidas see võiks olla.  
☼ kultuuuriajalooline rekonstrueerimine​ - peame mõistma tausta, motiive - 
tähendusuurimine -​ teiste inimeste mõistmine, lähtudes nendest tähendusest.  
arusaamade roll on ühiskonnas suurem, kui ise nendel - ettekujutuste süsteem  
☼ inimene ei saa elada ilma tähendusloometa - loob, vahendab tähendusi - mitmetahuline  
tähendusloome​ - kas 24 tundi või kui magame, siis ei ole. unede tähendusloome - vaataja 
roll või loome ise.  
 
☼ vaimuvara (rahvaluule kogumine) - Jakob Hurt  
☼ vanavara (esemeline kultuur) - Jaan Jung 
- eesti rahvas sündis kultuuriajaloolise projektina. suuline ja materiaalne kultuuri põlistamine  
eesti kultuuri mõtestamine kirjalikult ​“Eesti kultura”​ - 1 eestikeelne katse defineerida eesti 
kultuuri, Villem Reiman.  
☼ kultuuriakadeemiline uurimine:​ kultuuri sotsiaalajal uurimine - inimeste ühistegevused, 
maarahva, lihtrahava kultuur, argipäevad.  
 
18.02 Kultuuriajaloo sünd ja varane aeg 
Johann Herder (1744-1803) → kultuuri “ajaloolisuse” sünd  
☼ Riia – kokkupuude talurahvaga (osales jaanipäeval)  
☼ Itaalia: tutvus Vico töödega, esimene Vico tutvustaja 
☼ sündis siis, kui Vico suri  
☼ asjade mõistmiseks on vaja ​historismi-printsiip​ – ajalooliste avalduste analüüs – sünnilugu 
☼ iga asi on ainulaadne – seda ei saa taanduda teisele nähtusele – ​singulaarsuse-printsiip  
☼ inimkonna ajalugu = kultuuriajalugu: inimeste areng on seotud kultuuri arenguga, keele ja 
mõtlemisega. Et aru saada inimkonna ajaloost, peab aru saama sellest, mis toimub ja 
väärtusi 
☼ ​europotsentrismist loobumine: kultuuriajalugu puudutab kogu inimkonda​. 
kultuur muutub ajas 
☼ ​sisseelamine (Einfühlung)​ – vaatama seespool möödunud kultuure 
☼ Herder oli esimene, kes hakkas väärtustama rahvaluulet ja rahvalaule  
☼ noor Herder: kultuur ei allu progressi mudelile 
☼ hiline Herder: kõik kultuurid pürgivad (=püüdlevad) täiuse poole 
 
☼ ​kultuuriajalugu kui omaette teaduslik uurimisvaldkond sünnib 19. sajandi teisel poolel 
Saksamaal 
frivoolne = kergemeelne, inetu 
 
Kaks konkureerivat kultuurikäsitlust 19. sajandil: 
1. Kultuur – rahvakultuur, argielu, folkloor jne 


2. Kultuur – kõrgkultuur, filosoofia, kirjandus, kunst jne → domineerib siiamaani  
 
Jacob Burckhardt (1818–1897) – ​š​oti ajalooline 
Berlin - ajalooline keskus 
☼ kunstiajalugu  
☼ pessimist ​“Kõik hea on juba olnud”   
☼​ inimühiskonna kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu [Potenzen]: riik, 
religioon ja kultuur. ükski neist ei eksisteeri iseseisvalt, vaid ainult kolmekesi koos ja 
seotuna. 
☼ ​“​Itaalia renessansikultuur” – “renessanssi leiutaja” = taassünd – märgib 
“moodsa/modernse inimese sündi” – individualism sünnib koos renessansiga → peamine 
renessansi tunnus, ennast väärtustav 
☼ tinglikult (leppeliselt) on Burckhardt ​“renessansi leiutaja”​ – ta andis esimesena sellele 
ajajärgule selge sisu (isegi kui mõiste ise on vanem, selle tõi käibele prantsuse ajaloolane 
Jules Michelet) 
☼ Burckhardt - Nietzsche õpilane 
“Itaalia renessansikultuur” 1860  
☼ esteetiline metafoor: poliitika - riik kui kunstiteos 
☼ ei räägi epideemiatest  
☼ Burckhardt: renessanss - eeskätt Itaalia nähtus  
☼ Peter Burke: Euroopa renessanss pole ainult Itaalia renessanss 
 
☼ ​Tänapäevase kultuuriajaloo eelduseks oli 18. sajandil, eeskätt Saksamaal sündinud 
arusaam, et kultuur on midagi, mis ajas muutub ja mis ei ole tingimata taandatav progressi 
mudelile – iga kultuur on ajalooline ja ainulaadne. 
☼ Tänapäevase kultuuriajaloo ideeline ja institutsionaalne alus loodi 19. sajandi II poolel 
Saksamaal, kus kultuuriajalugu muutus uueks akadeemiliseks distsipliiniks ja kus töötati 
välja kultuuriajaloo metodoloogilised alused. 
 
maailmapilt, maailmataju (Weltanschauung) – Kant 
 
eesti keelde sõna “kultuur” tuli saksa laensõnast  
“kultu(u)ur →  kultu(u)ra (1880.aastast)  
kultuur ​- inimese kvaliteet märk  
vaim ​– teadus, õigus, keeled  
kultuur mitte ainult ühe inimese jaoks, vaid ka kollektiivne – rahva vastutus olla kultuurne 
rahva vaim = ideaalide kogum (varauusaeg: vaim – kultuur) 
tsivilisatsioon (prantsuse, inglise mõiste) vs kultuur (saksa mõiste) 
 
Giambattista Vico (1668-1744) → mõiste “kultuur” sünd  
☼ kultuuriteaduste panija 
☼ alles 19.sajandil sai kuulsaks  
☼ igatses saada õigusteaduste õppejõuks 
☼ esimene akadeemiline biograafia (kirjutas iseennast) 3 isikus (от 3 лица) 
☼ Descartes käsitles kultuuri kui ratsionaalset, matemaatiliset, kuid Vicole see ei sobinud, 
vaestatav 


☼ ​Verum factum​-printsiip:​ tõde on võimalik teada saada ainult selle kohta, mis on meie endi 
– inimeste – tehtud. (humanitaarteadused – uurivad inimeste saavutusi - ainus õigus Vico 
poolt. Verum factum) 
☼ loodusteadused – Jumala poolt tehtud 
☼ ​tsükliline kultuuriarengute mudel​ (Antiik-Kreekas oli juba) (corsi– ricorsi): 1) jumalate aeg; 
2) kangelaste aeg; 3) inimeste aeg. 
☼ kultuuriline relativismi mõtte: iga treppi aste on väärtuslik 
☼ inimvaimu muutused 
 
☼ tänapäevase kultuuriajaloo eelduseks oli 18. sajandil, eeskätt Saksamaal sündinud 
arusaam, et kultuur on midagi, mis ajas muutub ja mis ei ole tingimata taandatav progressi 
mudelile – iga kultuur on ajalooline ja ainulaadne 
☼ tänapäevase kultuuriajaloo ideeline ja institutsionaalne alus loodi 19. sajandi II poole 
Saksamaal, kus kultuuriajalugu muutus uueks akadeemiliseks distsipliiniks ja kus töötati 
välja kultuuriajaloo metodoloogilised alused. 
 
25.02 Kultuuriajaloo kui distsipliini kujunemine 
Karl Lamprecht (1856-1915) 
☼ ​totaalse ajaloo-printsiip,​ kollektiivsuse rõhutamine – mitte ainult Saksamaa, vaid ka 
maailm 
☼ institutsionaalne mõju: 1909 – Kultuuri- ja üldajaloo instituut (Institut für Kultur- und 
Universalgeschichte); kiire ja rahvusvaheline populaarsus. 
☼ ​teoreetiline mõju:​ üks esimesi, kes püüdis kultuuriajaloo taotlusi teoreetiliselt sõnastada 
☼ ​ideeline mõju:​ kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline, siis mujal maailmas, eriti 
Prantsusmaal ja Ameerikas hinnati teda väga kõrgelt. Temalt ammutavad inspiratsiooni nii 
prantsuse nouvelle histoire kui ka ameerika new history 
☼ iga riik läbib mingeid kultuuriajastuid 
☼ psüühiline raskuspunkt või kese  
☼ teoreetiline mõju: sõnastas “mis on kultuuriajalugu” 
Saksa ajaloo näitel eristab Lamprecht viit kultuuriajastut: see mudel kehtib kõiki 
planeeti rahvaste ajaloos  
1) Sümbolism (Symbolismus, kuni 350 pKr) – sümbolism - asi sümboliseerib midagi 
sügavamat 
2) Tüpism (Typismus, 350–1050) – sotsiaalsed rollid - juba määratud, etteantud  
3) Konventsionalism (Konventionalismus, 1050–1450) – kõrg keskaeg 
4) Individualism (Individualismus, 1450–1700)  
5) Subjektivism (Subjektivismus, alates 1700) 
 
Kultuuriajalugu 20. sajandi alguses: 
☼ Prantsusmaa - 20. sajandi algul kultuuriajalugu keskkoht  
☼ ​19. sajandi teisel poolel rajatud kultuuriajaloo vundamendil hakkab 1920.–1930. aastatel 
esimest korda kuju võtma tänapäevane arusaam kultuuriajaloost 
 
“Uus kultuuriajalugu” 1920.–1930. aastatel 
☼​ kultuuriajalugu levib ja muutub populaarseks mitmel pool Euroopas ja Ameerikas 


☼ Saksamaalt alguse saanud kultuuriajalooline suund levib paljudes maades, muutudes eriti 
populaarseks Prantsusmaal. Üldpildis domineerib siiski endiselt poliitiline ajalugu 
☼ pärast I maailmasõda ​ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused,​ mis panevad aluse 
tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike 
Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd 
 
Huizinga (1872-1945):  
☼ moodsa kultuuriajalugu alusepanija, Hollandi ajaloolane, Sanskriti spetsialist  
☼ “Homo ludens” = “Mängiv inimene” 
☼ ühiskonnakriitika - hoiatus totalitarismi ees “Homse varjus. Meie ajastu vaimse haiguse 
diagnoos”  
☼ rakenduslik psühholoogia ​“ajalooline aimus ehk tundmus”​ – säilinud maalide, teoste abil 
saame minna mineviku  
☼ esteetiline lähenemine - kunstiteosed → tee mineviku mõistmisest  
☼ ajalooline mõtleb kujutluspilditest, kujutlusvõime toel  
☼ morfoloogilne - tuvastada erinevad vormid (žanrid) - annab aru oma enda minevikust  
(“Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende 
erilises ja tegelikus käigus.”) 
☼ ajalugu koosneb vormidest, saame olulist mõista  
☼ kultuuriajalugu peab tungima sügavamale  
 
kultuurimorfoloogiline uurimus keskajast - ​"Keskaja sügis”  
☼ "Keskaja sügis” - aastaajad vahetuvad nagu ajalugu  
kultuurivormide ajalooline analüüs (?) 
☼ periodiseerimine - (pole hea) 
☼ "Keskaja sügis” - vaatas Madalmaade kunsti, siis sündis see raamat - Van Eyckide 
looming 
☼ huvitab hääbumine;  
☼ eristus keskaja ja renessansi vahel on tinglik ja ebamäärane 
☼ ​“Keskaeg sai otsa, sest ammendus seesmiselt”​ – tühjus, põud 
☼ kultuuriajalugu tegeleb illusioonidega, unelmad  
☼ ​“Keskaja sügis” kriitika:​ materjalide ühekülgsus (kirjandus, ajaloo kroonikad, visuaalsed 
allikad (maalid)) 
☼ maalib sünge pildi - peegeldab tollast kirjandust  
☼ liiga palju metafoore, mõni kuu pärast hakkas kahetsema oma pealkirjast: keskaja talv, 
kevad - bioloogiline rütm; ta ei arvanud, et nii on 
☼ ​“Mängiv inimene”​ - kultuuri mängu elemendi määratlemise katse, hakkas tegelema 
tudengi aastatel, 1938. aastal sai valmis. ​kuidas kultuur areneb:​ kultuur sünnib mänguna ja 
mängus. inimene - sügav mänguline loomus. sõda saab olla ka “mänguna”, kuid võib 
lõppeda traagiliselt, taanduda mängu vormile. kui paned raamatu kinni: ​kõik on mäng või?  
☼ Huizinga – elav autor 
 
Egon Friedell (Friedmann) (1878-1938) 
☼ hobid: teater (Viini kabaree kultuur) ja kultuuriajalugu  
☼ tegi enesetappu: hüppas korteri aknast välja, kui tema juurde tulid natsid   


☼ Vana-Egiptus kuni tema kaasajani, mõned köited on jäänud poolikuks, kirjutamata jäi 
Keskaja ja Rooma kultuuriajalugu  
☼ Friedell: populaarne Põhjamaades ja Saksamaal  
☼ ​kultuuriajaloo eesmärk on uurida uskumusi ja ettekujutusi, sest tõed ja tõsiasjad 
vananevad 
☼ kultuuriajaloo eesmärk on uurida uskumusi ja ettekujutusi, sest tõed ja tõsiasjad 
vananevad 
☼ ​lähenemine:​ mitte sügav, oluline oli jutustada anekdoote, mänglev, lihtne lugeda  
☼ Hegeli mõju, morfoloogiline lähenemine (Spengleri mõju) 
☼ ​ajalugu õpetab seda, et püsivad on ainult hinged (uskumused)​. kuidas inimesed erinevad 
teaduslike tõdesid uskunud - mõista inimeste uskumusi, veendumusi, ettekujutusi; 
keskendume keskkonnale ja sellele, mida ta kujundab  
☼​ “Uusaja kultuuriajalugu”​- kronoloogiline, uusaeg: 1348-1914: Must katk - 1MS → 
aeg, kui sünnib uus inimene - Friedelli hinnangul  
☼ käsitlemist leiab peamiselt vaid kõrgkultuur, esmajoones kaunid kunstid, filosoofia, 
religioon ja teadus → liigub kõrgkultuuri sfäärides, seal on üksikud suured mõtlejad 
☼ “Kreeka kultuuriajalugu” - inspiratsioon Lambrechti mudelist: tragöödia ja teater: ajaloo 
lava, kus on erinevad mängijad (sündmused). fookus kreeka keelele + kõrgkultuur 
saavutused  
☼ kultuuriajalugu kui varguste ajalugu: Friedell 
☼ kogu aeg kultuur areneb läbi varastuse - renessansiajastul varastati palju (ka laenamine, 
tundmaõppimine). (varastame erinevaid mõtteid - ülikool)  
☼ ​“Kultuuriajalugu peab pöörama tähelepanu keskkonnale” 
Saksamaa → Prantsusmaa → USA kultuuriajalugu. maailm muutub polütsentriliseks, ei saa 
öelda konkreetset keskmet kultuuriajaloo paika, pilt on hajusam. see on hea → üldine areng  
ühiskondlik standard - õpime, oskame kirjutada jne 
 
☼ Tartu-Moskva koolkond: juhus + NSVL režiimid. Lotman ei leidnud Peterburis töökoha ja 
talle  pakuti töökoha NSVL-s, režiim ise sundis inimesi liikuma. ​“Eesti kultuur sai kohe 
rikkamaks (Lotmani kohta)” Marek   
dominantne e prominentne  
 
03.03 Kultuurimorfoloogia ja tsivilisatsiooniteooriad 
☼ 19. sajandi lõpul sünnib uus mõjukas kultuuriajaloo suund, mis loobub progressi-ideest 
ajaloos ja ​asub toonitama kultuuride/tsivilisatsioonide arengu allutatust tsüklilistele, 
spiraalsetele või bioloogilistele seaduspäradele​. See suund on laadilt spekulatiivne, see 
tähendab esitab suuri üldistavaid skeeme, mida on raske, kui mitte võimatu kontrollida. 
Metodoloogiliselt on tegemist morfoloogilise kultuuriajalooga 
☼  ​nn. spekulatiivne kultuuriajalugu​ oli üks populaarsemaid ajaloouurimise ja 
kultuurimõtestamise suundi 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi teisel poolel kujuneb see 
mõjukaks suunaks ka sotsioloogias ja politoloogias. 
☼ ​keskne idee:​ inimkonda on võimalik jaotada selgepiirilisteks üksusteks – kultuurideks või 
tsivilisatsioonideks; nende üksuste areng allub teatud loogikale; see loogika võimaldab meil 
ennustada üksuste tulevikku. 
kultuuriline areng – tsükliline, spiraalne 
kultuur – elusorganismid 


selged kultuurilised vormid 
bioloogiline loogika → ​Nikolai Danilevski (1822-1885)​ → kultuurilised vormid kui 
bioloogiline areng  
☼ Vene kultuuri eripärasus 
☼ Vene ja Euroopa kultuuride vastand – suured ideoloogilised kultuurid 
☼ orgaanilise kultuuri idee – Rückert, tema eeskuju Danilevskil 
☼ ​kultuuri-ajaloolised tüübid:​ 10ks → 4 põhiaspekti → oma morfoloogia → bioloogilised liigid 
→ iga kultuur on unikaalne  
☼ iga kultuurilis-ajalooline tüüp on iseloomustatav nelja põhijoonega: religioon, kultuur, 
poliitika ja majanduslik kord. 
☼ ​kultuurilis-ajaloolised tüübid arenevad nagu taimed 
☼ arenguseadused (5) → organismi areng 
 
Oswald Spengler (1880-1936) 
☼ ei tunnistanud Danilevski loomingut, kuid kasutas seda 
☼ eraõpetlane  
☼ ​“Õhtumaa allakäik”​ → pakkus selgitust 1MS, miks see oli ennustamatu, sõjatrauma  
☼ filosoofiline hoiak; ​on vaja leida ajaloos loogikat, et ennustada, kuidas ajalugu hakkab 
edasi kulgema 
☼ eeldab kogutud teadust, et mõtestada seda, pole vaja uusi teadmisi  
☼ pigem pessimist, välistab (исключать) progressi – allakäigu loogika  
☼ kultuuriline unikaalsus, kuid allub bioloogilisele loogikale 
☼ ​maailmaajaloos on 8 kõrgkultuuri ​(eesti keelde kogumik 1940. aastal) – aastaaegade 
vaheldumine → leiab 8 kõrgkultuuri 
☼ ​tsivilisatsioon kui kultuuri viimane faas​ (tsivilisatsioon on kultuuri allakäigu faas 
(tsivilisatsioon – hilissügis)) 
☼ 1924. aastal – Spengler Eestis, rääkis oma raamatute kohta Mustpeade majas 
☼ rohkem visionäär – lihtsad, kujundlikud skeemid 
☼ kultuuriajalugu kui aastaaegade vaheldumine 
 
Arnold Toynbee (1889-1975) 
☼ ​2MS järel: pakkus seletust sõja kohta  
☼ pigem optimist 
☼ analüütik, luuraja  
☼ ​ajaloo põhiühik,​ et ei oleks liiga suur (suurem, kui riik) – kõige sobivam on tsivilisatsioon 
(“mõistusega haaratav uurimisväli”, mis ei sõltu ajaloolase ühiskondlikust ümbrusest) → 
leidis erinevas hulgas (37 tsivilisatsiooni kokku), alustas 21 tsivilisatsiooniga → kirjutas 21 
lugu → ajaloo juurdekasv → isetekkelised (Vana-Egiptus) või mingi tsivilisatsiooni varemetel 
tsivilisatsioonid → loogika: tsivilisatsioon on tema enda kätes – ​arengumuster​ ei ole fataalne 
(murdumine ja lagunemine on võimalik vältida). 
☼ tsivilisatsiooni adekvaatne vastamine (dünaamika); edukad tsivilisatsioonid, kes oskavad 
edukalt erinevatele väljakutsetele vastata 
☼ kirjutas kujundlikult, loovalt – kanga kudumine (lõputu kordamine) 
 
Pitirim Sorokin (1889-1968) 
☼ ​enne oli poliitik (Lenini ja bolševike vastane) 


☼ läks USA-sse pärast kommunismi võitu  
☼ sotsioloogia alusepanija (USA?), selle professor  
☼ “The ways and power of love”  
☼ kultuurilised süsteemid, sotsiokultuuri süsteemid jagunevad nende “kultuurimentliteedile” 
(3) - süntees ehk vahevariant (ideediline ei saavuta midagi, teised kaks saavutavad) → 
maailma ajalugu koosneb sellest kolmest 
☼​ kultuurimentaliteedi 4 eeldust:  
1. tegelikkuse olemus 
2. vajaduste ja eesmärkide iseloom  
3. vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/saavutamise määr 
4. vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/ saavutamise viisid 
☼ pessimist  
☼ ​2 peamist kultuurisüsteemi:​ ​ideatsiooniline kultuur 
- vajadused ja eesmärgid on põhiliselt vaimsed 
- nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge 
meeleline kultuur 
- vajadused ja eesmärgid on põhiliselt füüsilised 
- nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge 
 
☼ Euroopas valitses viimane ideatsiooniline kultuurisüsteem 6.-12. sajandil, sellele järgnes 
idealistlik süsteem (13.-14. saj.) ja alates 15. sajandist meeleline süsteem, mis on 
ammendumas.  
☼ ​kultuurimentaliteet põhineb neljal põhieeldusel:​ 1) tegelikkuse olemus; 2) vajaduste ja 
eesmärkide iseloom; 3) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/saavutamise määr; 4) 
vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/ saavutamise viisid 
 
Huntington 
☼ mõista tänapäeva maailma, et seda mõista  
☼ tänapäeva maailm jaguneb põhiosas seitsmeks tsivilisatsiooniks, mis on omavahel 
suuresti vaenujalal, (peab jagama tsivilisatsioonideks (7)) 
☼ õigeusu tsivilisatsioon – mööda Narvat  
 
morfoloogilise tsivilisatsiooniteooria nõrkused:  
☼ minevik ei luba ennustada tulevikku: kui on olemas skeem, mis seletab ära mineviku, siis 
peaks see kehtima ka tuleviku kohta, mis ei ole aga loogiliselt võimalik 
☼ morfoloogiline – ebaveenev  
☼ minevik ei ole terviklikult hoomatav (=tajutav) 
☼ kultuuri/tsivilisatsiooni piirid pole selged, mistõttu on nende eristamine, piiritlemine ja 
nimetamine reeglina tinglik (piiritlustöö – tinglik ja meelevaldne) 
 
10.03 Mentaliteediajalugu ja rahvakultuuri ajalugu 
mentaliteedi ajalugu: ​sündis 1950. aastatel  
19. saj lõpp sotsioloogia: “Kollektiivsed ettekujutused” – parem mõista väärtushinnanguid  
prantsuse antropoloogias 20. saj alguses mõiste “mentaliteet” 
- loogika eelsed, lääne kultuur - loogiline mõtteviis   
 


ajalooliselt uurida nähtust mentaliteet – Bloch & Febvre  
 
lähtekohad: 
☼ sarnane tänapäeva kultuuriajaloole  
☼ mentaliteedi on raske mõõta 
☼ mentaliteetide muutus ajas 
☼ mentaliteet on alati kollektiivne  
☼ inimesed ei saame minna meie ajastu mentaliteedist 
☼ ​mentaliteet – uurib kollektiive 
☼ mentaliteet saab uurida kvantitatiivsete meetoditega (analüüs) mõõta inimeste mõõtmise 
muutmist  
☼ kuidas mõõta kristiusu tähtsuse vahenemist – järjest vähem kasutati küünlaid 
Prantsusmaal → mentaliteedi muutus → kahanev usk Jumalasse  
 
Goff: ​jagavad mentaliteedi  
 
Peter Burke:​ rõhutus kollektiivsetele hoiakutele  
alateadlik, argimõtlemine (mitte filosoofia) 
kuidas​ inimesed mõtlesid, kui ka ​mida​ mõtlevad 
 
mentaliteediajaloo kriitika: 
☼ ​kollektivistlik lähenemine​ – kipub mõtteviisi ühtlustama (alahinnatakse erinevusi, konflikte, 
pingeid) 
☼ mentaliteedi muutused ajas – (üks inimene ei saa muuta mentaliteedi) – mentaliteedid 
muutuvad suurte asjade pärast  
☼ kuidas siduda vaimseid muutusi majandusega, mis keda mõjutab: kas muutub mõtteviis ja 
siis majandus või teistpidi? dialektiline – üks mõjutab teist 
☼ allikad – raskesti leitavad 
 
Annales’i koolkond: ​nimi ajakirja järgi - Bloch ja Febvre 
põhiseisukohad: 
☼ pikemad ajaloolised protsessid  
☼ keskendumine probleemidele  
☼ sotsiaalsed ja majanduslikud protsessid, aga ka mentaliteedi ja vaimulikud protsessid – 
totaalne ajalugu 
☼ “totaalne ajalugu” 
 
Lucien Febvre (1878-1956) 
☼ doktoritöö, pärast Strasbourgi ülikooli koos Blochiga (Prantsusmaa sai ülikooli Saksamaalt 
pärast 1MS) - Prantsusmaa oluline vaimu keskus  
☼ varauusaeg Euroopas (eeskelt Prantsusmaa) kultuuriajalugu ja religioon 
☼ 1947 “Uskumatuse probleem”  
 
ajalookäsitlus: 
☼ asetab küsimuse - sai teada, et probleem on valesti püstitatud küsimustes 


☼ üksikisiku ühiskonna suhe - aja keskne teema: kui suured piirid on ühiskonnal üksikisiku 
mõtete jaoks?  
☼ Luther - kas ta suudab ületada aja vaimseid raame  
☼ ​“vaimne varustus”​ - kollektiivne hoiak, iga ühiskond varustab oma liikmeid sellega: 
sündides saab kaasa mingi komplekti, töövahendeid - ei saa nendes pääseda, ignoreerida 
mõisteid, väärtushoiakud, kategooriad, mis seab piirid inimtegevusele oma ajastul 
☼ ​“Uksumatuse probleem”​ 16. saj – igal kultuuris on oma vaimne varustus, see muutub - 
ajaloolise roll on seda uurida  
☼ ateism ei kuulunud 16. sajandi vaimsuse varustuse, sellist mõistet ei olnud 
☼ ​“Taevane ja maine armastus” ​16. sajandil: ühelt poolt on vaimne, teiselt poolt kirjutas 
rahvalikke tekste - kahepalgelisus  
kas inimene saab olla maine (naudingud) voi taevane (vaimne) - need võivad olla korraga  
☼ tuleb vältida ideelisi eksimusi kronoloogia vastu  
 
Marc Bloch (1886-1944) 
☼ legend - vabatahtlikult läks armeesse  
☼ keskaja uurimused: majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajalugu 
ajalookäsitlus: 
☼ raamatud on suunatud kollektiivsete mallide uurimisele, inimeste kooslus, elu kogu 
täiuses 
☼ suur intensiivne koostöö teiste sotsiaalteadustega 
 
mentaliteediajaloo: 
☼ ​“mentaalne atmosfäär”​ - mitmetahuliselt ühiskonnast mõtlemine  
☼ ​“Feodaalühiskond”​ - totaalse ülevaade kogum - feodaalsete ühiskonna mentaalsete 
raamide uurimine - traditsioonilised ajaloolased ei saa uurida emotsionaalseid nähtusi  
☼ ​“Imettegevad kuningad”​ - uuring, mis püüab mõtestada uskumust keskajast ja 18. 
sajandini; Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate puudutamise teel: skrofuloos - üldine 
veendumus. kuidas seda seletada? Bloch arvas, et ühelt poolt imed on võimalikud, esile 
kutsuda; teiselt poolt teadlik ideoloogiline propaganda - prantsuse kuningavõimu sakraalsest 
iseloomust - näidata sakraalne võrdlus teiste kuningate vahel (pärast ka UK hakati sellesse 
uskuda). kui ei saanud terveks, siis inimeses oli probleem, mitte kuningas 
 
Philippe Ariès (1914–1984) 
☼ lapse ja pere elu uurimine - keskajal lapsepõlve ei tuntud (väike täiskasvanu) 
☼ surma uskumuste uurimine - uurib euroopa näitel 10- 19. sajanditel: surm oli osa elust, 
matused olid hinnatud, austatud 
 
Georges Duby (1919-1996) 
☼ mentaliteet on kadunud, elavad edasi, lihtsalt teiste nimede all 
 
rahvakultuur:​ ühisosa mentaliteediajalooga 
☼ rahvas on see, kes kultuuri kannab 
☼ uuriti rahvakultuuri korjamise teel  
☼ rahvakultuuri ajalugu 1960. aastatel - vastandmõiste kõrgkultuurile  


☼ mõiste “rahvakultuur” sisenes 1960. aastate ajalooteadusse eeskätt vastandmõistena: 
rahvakultuur vs kõrgkultuur​ (vrd. analoogsed vastandused: massikultuur/eliidikultuur) 
☼ ​“vaikiv enamus”​ - suuline kultuur 
lähtekoht:  
rahvakultuur  - eliitkultuur (vastand)  
põhjused: 
☼ 1960. aastatel vastand eliitdikult - rahvakultuur 
☼ suure muutuste aeg 1960. aastatel; ​contra kultuur​ - festivalid, hipid, soov vastanduda 
ametlikule, tõsisemale eliidikuluutile 
☼ uurida kultuuri “altpoolt”  
☼ ​Cultural Studie​s - 1960. aastatel UK-s 
☼ ajalooliste ja antropoloogide vaheline suhe suurenes  
 
arengud: 
☼ esialgu vastandati selgelt eliidikultuuri ja rahvakultuuri. Selles vastanduses nähti üht 
peamist kultuuridünaamika mootorit. Hiljem vastandused pehmenesid, rohkem rõhuti 
dialoogile ja vastastikustele laenudele; ​kahepooluselise mudeli asemel räägiti 
mitmepooluselisest mudelist​. 
☼ hakati uurima seda, kuidas eliitkultuur mõjutab rahvakultuuri (ja ka rahvakultuur saab 
anda tagasilöögi eliidikultuurile) 
allikad:  
☼ otsiti rahvalike objekte (pilte, tekste, lugusid) – kuid kõige tähtsam on see, kuidas 
rahvakultuuri esindajad kasutavad neid objekte  
☼ eliidikultuuri objektid võivad võtta teise kuju rahvakultuurist  
kriitika: 
☼ keeruline piiritleda (kes kuulub rahvakultuuri?) – hajus 
☼ rahva- ja eliitkultuur; kahepooluseline mudel on lihtsustatud  
☼ kuidas uurida “vaikivat enamust?” - kas see on võimalik, et see ei ole moonutav 
☼ kas ta üldse muutub või on ajatu kategooria 
 
Mihhail Bahtin (1895-1975) 
☼ alusepanija rahvakultuuri uurimustele 
☼ läks NSVL režiimiga vastuollu (ei lubatud töötada suurtes linnades) 
☼ 1969. aastal sõitis Moskva 
☼ “Dostojevski loomingu probleemid” 
☼​ “Francois Rabelais’ looming..”​ – tekkis huvi rahvakultuuri vastu, ilmus heal ajal: katse 
uurida keskaja ja renessansi kultuuri 
☼ keskajakultuuri taustal saab mõista FR loomingut 
☼ keskaja rahvakultuur - karnevalikultuuri (karneval - enne paastu, suur pidu) 
mitte kriitika, vaid karnevali kultuurist 
kriitika: 
☼ must ja valge vastandus  
☼ kas Rabelais on rahvakultuuri esindaja? - Bahtin muutis Rabelais’i rahvakultuuri 
esindajaks 
☼ kasutas rohkem ilukirjandustekste kui rahvakultuuri allikaid  
☼ karneval - lihtsustatud mudel, liialdas karnevali tähtsusega  


 
Aron Gurevitš (1924-2006) 
☼ keskaja uurija 
☼ “Keskaja rahvakultuuri probleeme” – otsis rahvakeelseid tekste  
☼ ​“rahvakult asemel võiks rääkida kõrgest ja madalast kultuurist”  
☼ lähtub veendumusest, et kiriklikest ja ladinakeelsetest tekstidest on võimalik välja sõeluda 
lihtrahva uskumusi. 
 
Peter Burke (1937) 
☼ “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” – esimestest katsetest uurida Bahtini: kes seda 
rahvakultuuri kannab?  
☼ “Rahvakultuur varauusaegses Euroopas”: keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja 
vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele. 
 
 
Jean-Claude Schmitt (1946) 
☼ “Püha hurdakoer” - 13. sajandi klassikalise juhtumiuuring uskumusest 
☼ rütmid: elementide korduvus, süda rütmid jne  
 
☼ lihtrahvas kannab kultuuri ka  
☼ tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud, enam ei 
jagata kultuuri kaheks osaks – eliidi- ja rahvakultuuriks, vaid pigem uuritakse kultuuri 
sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede 
ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju. 
 
 
17.03 Ajalooline antropoloogia 
☼ ​kultuuriline “teise”​ - uurivad kaugemaid nähtusi, ajalugu - ajaliselt kauge, antropoloogia - 
ruumis kauge  
☼ ​erinevused: antropoloogid​ - informandid - info kogumine, uurimine inimestelt, kellelt nad 
uurivad, suuline; ​ajaloolased​: kirjalikud dokumendid 
☼ 1970. aastatel toimub kaks rööpset arengut: (kultuuri)ajaloolased avastavad 
(kultuuri)antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo 
 
E.E. Evans-Pritchard (1902-1973) 
☼ ​“Antropoloogia peab valima, kas olla ajalugu või olla eimiski (…) Ajalugu peab valima, kas 
olla sotsiaalantropoloogia või olla eimiski.”​ 1961 - 2 distsipliini dialoogi kaitse 
 
☼ ​diakroonia vs sünkroonia​ (Claude Lévi-Strauss)   - antropoloogia:​ sünkroonsed, ajas eriti ei muutu, struktuursed, sügavad, vajavad 
struktuurset analüüsi  - ajalugu:​ diakroonilised, on muutused  nii esimene kui teine on tähtsad koos  
 
☼ ​sündmus vs struktuur​ (Marshall Sahlins)  - ajalugu:​ sündmused, ​antropoloogia:​ struktuur, ei muutu 


-   ☼ ​kirjalik vs suuline​ (Jack Goody) (ajalugu vs antropoloogia)  
 
Claude Lévi-Strauss (1908–2009) 
☼ ​antropoloogia​: ala-, ebateadlikke nähtuste uurimine, ühiskonna, psühhoanalüütiline 
analüüs; ​ajalugu:​ teadlikud uurimused 
 
mõiste “ajalooline antropoloogia” sünd:  
☼ põliselanike kogemus minevikus (etnoajalugu) 
 
ajalooline antropoloogia: 
☼ ​levinud ajalooliste seas:​ ajaloolased laenavad termineid minevikule antropologia töödest 
(uskumused, rituaalid) 
☼ ​antropoloogia:​ tähelepanu pööramine kirjalikule allikatele, kui võimalus paremini mõista 
primitiivseid kultuure  
 
Antropoloogia panused ajaloouurimisse: 
☼ pakkus uusi uurimisteemad, pikendab ajalugu traditsioonilisi küsimusi  
☼ ​empiiriline võrdlus:​ luua võrdlusi nn. ajalooliste ühiskondade ja nn. traditsiooniliste 
ühiskondade vahel (majandus, sugulus, rituaalid jne). 
☼ inimelu organiseerimisvormid, kingivahetus 
☼ andis ajaloolastele mõista, et isegi tavaline ja primitiivne asi on tähtis  
 
Frank Ankersmit 
☼ väikesed asjad on ka tähtsad, võib uurida ebaolulisi sündmusi, kuid kui neid analüüsida, 
siis võib teha olulisi kokkuvõteid minevikust  
 
Ajaloolise antropoloogia kriitika 
☼ ​ebavõrdne dialoog:​ ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. 
Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias 
☼ ajaloolaste laenud antropoloogias on sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt 
algset konteksti ja piirdutakse n-ö moemõistete laenamisega 
☼ 1960-70. aastatel - entusiasm koostööks, praegu on nõrk, dialoog - mitteformaalne, teksti 
vahendused (loetakse teineteisele)  
 
Jacques Le Goff (1924–2014) 
☼ alusepanija ajalooliste seas  
☼ medievist - keskaja uurimine 
☼ keskaja unenäokultuur  
☼ antopoloogia saab mitmekesistada ajalugu  
 
Emmanuel Le Roy Ladurie (sünd. 1929) 
☼ varauusaja uurija  
☼ kliima ajaloolised uurimused 
☼ inkvisitsioonidokumendid: kolmandas isikus, ladina keeles, võeti neid, kui piinati kedagi 
 


Robert Darnton (sünd. 1939) 
☼ “Tööliste mäss” - keskendus sümboolsete assotsiatsioonide väljatoomisega, aga samas 
ant ja aja dialoog on mitmekesistunud, saanud impulsi, kindlasti peab edasi jätkuma.  
☼ kasside sümboolsete assotsiatsioonide keerukus  
 
Marshall Sahlins (sünd. 1930) 
☼ “Saared ajaloos”: traditsiooniline antropoloogia - stuktuursed, aga 1980ndatel hakkas see 
hajuma, konkreetsed uurimused 
☼ ​Kapten James Cook ehk Surev Jumal:​ miks teda tapeti Hawaii saarele: kohalikud 
elanikud ootasid jumala, kalender. Cook saatus havailaste müütilisse tsüklisse ja teda 
tõlgendati religioossete rituaalide raames. 
 
Natalie Zemon Davis (sünd. 1928) 
☼ “Kink 16. sajandi Prantsusmaal” 
☼ kingi tähendus varauusajal, kommunikatsiooni akt: nende sümboolne, mitte rahaline 
väärtus 
☼ vajadus jätkata dialoogi antropoloogia ja ajaloo vahel  
☼ antropoloogia ei suuda pakkuda enamat kui vihjet, mida ajalugu peab tõendama  
 
Marcel Mauss​ “Essee kingist” 
☼ “kink” antropoloogia teemaks tõusmine  
 
Gerd Althoff (sünd. 1943) 
☼ ​keskaja poliitiliste rituaalide ajaloolis-antropoloogiline analüüs:​ kuidas poliitiline võim 
keskajal toimis. kuivõrd reguleeritud poliitika euroopas oli (sümbolid, rituaalid, kuidas nad 
olid täpselt reglementeeritud), perfomatiivne tegevus  
 
Kokkuvõtte:  
☼ ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta 
enam-vähem sünonüümne “uue kultuuriajaloo” mõistega 
☼ mõistele antakse palju erinevaid tähendusi  
☼ AA ei ole piire, levinud nii ajaloolaste kui ka antropoloogide seas, kes omistavad sellele 
erinevaid tähendusi . 
 
7.04 Kommunikatsiooni, raamatute ja lugemise ajalugu 
 
☼ ​kommunikatsiooni ajalugu​ - uurib sündmuste mõtestamist, ja info liikumist ajas; 
keskendub kogu kommunikatsiooni ahelale 
☼ inimelu põhineb kommunikatsioonil, suhtlemisel 
☼ mõista mineviku ühiskonda, mõtlemist, käitumist 
☼ katusnimetus: kommunikatsiooni ajalugu (raamatu ajalugu, lugemise ajalugu)  
 
raamatu ja lugemise ajalugu  
☼ raamatu kirjutamine ja raamatu vastuvõtmist (retseptsioon ehk lugemine)  
☼ millist kuju raamat ajas võtnud, raamatu sisuline levik ja retseptsiooni muutumine 
☼ foolio koodeks tüüpi nähtus - raamat; vanasti: raamat rullis (antiikaeg) 


☼ käsikirjaliste raamatute ja trükitud raamatute uurimine  
 
Robert Darnton (sünd. 1939) 
☼ trükitud raamatu uurimine  
☼ ​raamatuajaloo peamised küsimused:  
1) Kuidas raamatud sünnivad?  
2) Kuidas raamatud jõuavad lugejateni?  
3) Mida lugejad raamatutega teevad? 
 
☼ intellektuaalsed, poliitilised mõjud 
 
Lucien Febvre ja Henri-Jean Martin “Raamatu sünd”  
☼ ülevaatlik käsitlus raamatu sündist kuni 18. saj lõpuni  
☼ tahked: nende valmistamine, levik, sisukontroll  
 
Kommunikatsiooniajaloo suunad: ​lugemisajalugu 
☼ kuidas raamatuid loeti 
☼ enne teksti uurimine (strukturalism), siis 1970. aastatel - teksti tähendust hakati otsima 
lugeja juurest (mitte ainult autorilt) 
☼ lugeja leiab endale seda, mis on talle oluline, “elav” lugeja 
☼​ essmärk:​ historiseerida lugemist, lugemine on ajas muutuv nähtus, lugemine on aktiivne 
dialoog tekstiga, tähendusloome teksti kallal, ajaloolised muutused 
☼ ​kollektiivne lugemine:​ ühiskonnas eksisteerivad lugemiskonnad, mis on seotud kindale 
lugemisviisile (Tammsaare vs Пушкин). 
 
Lugemisajalugu: kaks aspekti 
1. ​empiiriline lugemisajalugu:​ Euroopas on loetud kõva häälega sajandeid: neid pidigi kõva 
häälega lugema; tühikuid polnud (raskendatud lugemine) 
☼ hiliskeskaeg (14.-15. saj) vaikne lugemine, sisehääl; kirjavahemärgid 
☼ lugemise asend: seisuslik positsioon 
☼ lugemises on põimitud sotsiaalsed ja soolised eristused 
☼ lugemine oli haruldane oskus  
 
2. ​teoreetiline:​ sisuline tõlgendamine 
☼ kuidas on tekste eri kultuurides tõlgendatud, s.t. loetut mõistetud?  
☼ peamised uurimisprobleemid: erinevad lugemise ‘ootushorisondid’, erinevad 
lugemisstrateegiad, erinevad tähendusloome viisid 
 
☼ läbi visuaalseid allikaid näidata, kuidas naised loevad 
 
Roger Chartier (sünd. 1945) 
☼ ​kultuuriajalooline, uusaegse Euroopa kirjakultuuri professor 
☼ raamatute ja lugemise ajalugu (varauusaeg)  
☼ 4 köiteline Prantsuste kirjastamise ajalugu  
☼ kas enne poliitilist revolutsiooni (Prantsuse revolutsioon) oli raamatu revolutsioon?  
☼ ​“Kas raamatud teevad revolutsioone? Pigem ei.” 


 
Robert Darnton:​ ​Kas raamatud teevad revolutsioone? – Pigem jah 
☼ varauusaeg Prantsusmaa raamatute ja lugemisajalugu  
☼ ​“Valgustuse äri: Encyclopédie kirjastamisajalugu 1775– 1800”​ valgustusaeg: 
entsüklopeedia, kuidas toimus entsüklopeedia avaldamine, trükkimine, levimine ja selle 
materiaalne külg  
☼​ “Vana korra põrandaalune kirjanduselu” ​18. saj raamatuajalugu: keelatud kirjandus; 18. 
saj kõige populaarsemad teosed olid pornograafilise sisuga teosed 
☼ 1749 Boniss; ilbe kuninga vastu luuletus (kirjeldab selle kiire levikut)  
☼ tsensuurajalugu: 18. sajandi Prantsusmaa, 19. sajandi II poole Briti India koloonia ja 20. 
sajandi II poole Saksa DV 
☼ tsensuur ei ole alati halb 
☼ raamatuajalugu suubub kommunikatsiooniajalukku; raamatud on osa 
kommunikatsiooniajaloost 
 
☼ raamatu- ja lugemisajalugu kujutasid endast 1970.–1980. aastatel väga olulist uue 
kultuuriajaloo eesliini, kus töötati välja mitmed üldised teoreetilised arusaamad kultuuriajaloo 
eesmärkidest. 
☼ alates 1990. aastatest on raamatu- ja lugemisajalugu hakatud üha enam käsitlema osana 
kas üldisemast kirjakultuuri ajaloost (kõik kirjasõnaga seonduv) või siis 
kommunikatsiooniajaloost (ideede ja teabe ringluse uurimine möödaniku kultuurides) 
 
14.04 Mikroajalugu ja argiajalugu 
 
1970-1980. aastatel sündinud 
mikro - Itaalias sündinud 
argi - Saksamaal  
 
Mikroajalugu:  
☼ mikro - kasutatakse mikroskoopilist meetodid, vaadeldakse mikroskoobi all. 
uurimismeetod pöörab tähelepanu detailidele ja üksikasjadele 
☼ 1970. aastatel Itaalias võrsunud kultuuriajaloo suund (it. k. microstoria), mis asetas rõhu 
minevikunähtuste “mikroskoopilisele” uurimisele. Alates 1980. aastatest leidnud järgijaid 
mitmel pool maailmas. Mikroajalugu ei ole tingimata piiratud vaid kultuuriajalooga, ent 
praktikas on peamised edendajad olnud kultuuriajaloolased. 
☼ ​sünekdohhi printsiip:​ terviku asemel osa uurimine 
☼ detaili kohta teha üldistusi 
☼ tüüpiline rand: uurida erakordseid juhtumeid, mis on erakordselt uuritult 
haruldane + tüüpiline 
☼ Carlo Ginzburg  
 
Sigurður Gylfi Magnússon, István M. Szijártó, What is Microhistory? Theory and Practice 
(2013) 
☼ kuhu mikroajalugu on suundumas, kasutamatud võimalused ja piirid 
 
Carlo Ginzburg 


☼ üks esimesi, kes võttis kasutusele ”mikroajalugu”, teoreetik 
☼ mikro - viitab meetodile, analüütilise detailsele lähenemisviisile 
 
“Juust ja vaglad. Ühe 16. sajandi möldri maailm”​ (1976) 
☼ 20. saj bestseller: juhtumuuring, 16. saj möldrist, kohtuprotokollide allikad 
☼ püüdis konstrueerida möldri maailmapilti  
☼ üks hästi dokumenteeritud juhtumi uurimus, teiselt rahvakultuuri ajalugu, küla elanik, 
mölder, tema maailmapilt. raamatu ja lugemise ajalugu, mölder - suur lugeja. eliidi kultuur ja 
rahvakultuuride element (kus ta oli üles kasvanud) - mölder arvan, et kosmos sarnaneb 
juustule, kuidas ühelt poolt põimitud teaduslik vaade, teadmine kosmosest, ja teiselt poolt 
kosmost mõtestatakse argi, metafooridega 
 
“Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine” 
☼ ​1 pool:​ nõia uskumuste sünd, analüüsib nõiauskumuste ja nõidade tagakiusamise 
esiletõusu 14. sajandi Prantsusmaal ja selle levikut 
2 pool:​ analüüsib väga laialdasel mütoloogilisel ja folkloorsel materjalil nõiauskumuste 
sügavamaid ajaloolisi juuri; (morfoloogiline, mis on konkreetse 14. saj morfoloogiliste juured, 
püüab leida folkloorist, mis viisid välja nõiauskuumuste sünnini keskaja Euroopas, kriitika: 
julge liigendamine: mikro + makro lähenemised) 
 
“Ükski saar pole saar. Neli pilguheitu inglise kirjandusele globaalsest vaatenurgast” 
☼ inglismaa ei ole saar, see polnud isoleeritud nähtus.  
☼ 4 juhtumit inglise kirjandus ajaloos, on sündinud tihedalt teiste kirjandusteostega, mis 
pärinevad mandrilt 
☼ mikroajaloolise teksti analüüs, analüüsitakse nende tekstide ajaloolist konteksti ja dialoogi 
teiste tekstidega, et välja pakkuda  
 
indeksiaalne ehk jälje paradigma: 
☼ meetod, mida ta tuvastas erinevates autorites (Freud, Morelli ja S. Holmes) 
☼ mikroajalugu püüab analüüsida esmapilgult kõrvalisi detaili ja seeläbi tutuvstada üldist 
 
Giovanni Levi (sünd. 1939) 
☼ kuidas 17. saj huvitaval moel majanduslikud ja religioossed aspektid koos. erinevate 
aspektide segunemine 
 
Natalie Zemon Davis (sünd. 1928) 
☼ varauusaja uurija, fookus Prantsusmaal 
☼ naisteajaloo uurimine (3 naiste eluloo) 
 
“Martin Guerre’i tagasitulek”  
☼ talupoeg hüljab oma pere, küla ning kaob jäljetult 
☼ 16. saj külaelu 
☼ kuidas inimene sai vahetada identiteeti  
☼ sellest raamatust on ka film, näitlejad aitasid autorile paremini mõista tema tegelasi 
raamatus 
 


Jacques Revel (sünd 1942) 
Arlette Farge, Jacques Revel “Mässu loogika. Lasteröövide afäär Pariisis 1750” 
☼ konkreetne üksikjuhtumi analuus 
☼ hirmu lainete tagamaid 
☼ ülevaade, kuidas toimus ühiskond, võimusuhted, hirmud, kuulujutud 
☼ linnavoim vs politseivõim  
 
☼ mikroajalugu üks võimalik lähenemine ajaloos, ajaloolise roll on leida õige ja sobiv kava 
enda probleemi uurimiseks 
 
Argiajalugu:  
☼ interdistsiplinaarne ajalugu  
☼ 1980. aastatel Saksamaal võrsunud kultuuri- ja sotsiaalajaloo suund (Alltagsgeschichte), 
mis asetas rõhu minevikukultuuride ja -ühiskondade argielu uurimisele. 
☼ vaadata alt üles, argi tasandilt 
☼ esemeline, materiaalne kultuur, mis toetuvad argikultuuri (riided, mööbel)  
☼ psühhoanalüüs: alla surutud vihad 
 
 
Alf Lüdtke (1943–2019) 
☼ kuidas järjest tugevnev riigivoim allutas burokraatia reeglitele argielu 
☼ mida argiajaloolane esitab minevikule  
 “Argipäeva ajalugu” 
☼ 7 artiklit: kuidas mõjutas natsismi levik töölisi  
☼ teoreetiline perspektiiv: sissejuhatus 
 
Paul Steege, “Must turg, külm sõda: Argielu Berliinis 1946–1949” 
☼ eesmärk: rekonstrueerida tavalise berlinlase elu; kuidas sõjajärgses berliinis tuli külma 
sõja ideoloogia 
 
Šotimaa argiajalugu 1000–2000 
☼ uus šoti ajalugu argiajaloo vaatenurgast, šoti ajaloo üldvaade 
 
Näiteid argiajaloost eesti ajaloolastelt 
☼ eliidi argielu (sook, jook, dieet) 
 
☼ Nii Alltagsgeschichte kui ka microstoria sündisid eeskätt reaktsioonina vastavalt Saksa ja 
Itaalia varasemale ajalookirjutuse traditsioonile: mõlemate eesmärk oli eemalduda pikkade 
protsessida ja sotsiaalsete struktuuride uurimisest, et keskenduda tavainimeste kogemusele 
ja pöörata tähelepanu üksikisiku rollile ajaloos. 
☼ Nii Alltagsgeschichte kui ka microstoria on ajalooteaduse suunad, mida iseloomustab suur 
rõhk teoreetilisele reflektsioonile. Lisaks empiirilistele uurimustele on mõlemas suuna sees 
kirjutatud palju manifeste ja teoreetilisi artikleid 
☼ Nii Alltagsgeschichte kui ka microstoria muutusid kiiresti väga populaarseks, kuivõrd 
nende esindajad kirjutasid teemadel, mis huvitasid laiemaid lugejaskondi – põnevad 
episoodid, lihtinimeste maailmavaade, ja tegid seda üldjuhul ligipääsetaval moel. 


 
21.04 Tundeajalugu 
 
☼ üks menukamaid suundi kultuuriajaloos 
☼ 1980.-1990. aastatel 
☼ historiseerima psühholoogilisi nähtusi  
☼ emotsioonid ei ole ainult bioloogilised nähtused; vaid ka kultuurilised nähtused, muutuvad 
ajas ja neid saab uurida 
☼ kuidas me võtame vastu tundeid, kuidas näitame neid 
☼​ 2 tasandid:​ 1. tunnete endi uurimine  (mida inimesed võiksid tegelikult tunda), uurida 
pertseptsioone (=taju) ja nende muutustega ajas.  
2. tasand (tegeleb kultaja) tunnetesse suhtumise uurimine - kuidas tunded on väljendatud, 
alla surutud 
☼ Huizinga: pööras tähelepanu tunda ajaloole “Keskaja sügis”- hilis keskaja unded, 
värvikas, intensiivne, kergesti erutav 
☼ Elias: “Tsiviliseerumisprotsess” - püüab historiseerida tundeid, tunnete peenemise 
protsess (emotsioonide kontrollimine, tunnete distsiplineerimine) 
☼ Febvre: kutsus uurida emotsioone 
 
☼ ​suunad: ​tundmuste ajalugu​ - naudingud, armastus, kannatus (inimese suhtumine 
loodusesse (millised maastikud olid ilusad)), aastaaegadesse suhtumine inimestel 
“valužeiimid”: vägivald (19. saj - valuvaigisti)  
unenägude ja nägemuste uurimine (unenägude funktsioon ja roll) 
armastuse ja sõpruse ajalugu: armastuse sõnavara (armastus: isiklikud emotsioonid praegu 
☼ ​meelte​ - nägemine, kuulmine - 5 meele inimestel 
kuulmine: helide tajumine ja väärtuste ajalugu, suhtumine vaikusesse 
haistmine - milliseid lõhnu me peame omaseks, lõhnade erinevad tähendused, hügieeni 
normid 
nägemine: kas kultuuris domineerib kuulmis või nägemis meel; prillide leiutamine (18. saj lai 
käibe, 13. saj lõpp - 14. saj algus prillide leiutamine); visuaalmeedia; värvi tajumine 
maitsmine: toidukultuuri ajalugu; hea toit/maitse; vürtside ajalugu  
kompimine: žestid, puutetundlikud ekraanid (muuseumid), tätoveeringud  
Smith “Sensory History”  
Lapin “Peterburi lõhnad ja helid” 
☼​ emotsioonide​ - viha, rõõm, hirm ajalooline uurimine; kuidas erinevatel ajastutel suhtutakse 
emotsioonidesse (omased stiilid); leina värvid erinevad; erinevatel aegadel erinevaid sõnu 
kasutatakse emotsioonide väljendamiseks  
 
Jean Delumeau (1923-2020) 
☼ kindlus/naudingu ja hirmu ajalugu  
☼ varauusajal - kollektiivne hirm (surm, haigused, nõiad); kirikute roll hirmukampaaniate 
algatamisel 
 
Alain Corbin (sünd. 1936) 
☼ “Miasm ja nartsiss: haistmine ja sotsiaalne kujutlusmaailm; lõhnaõlisid (hea ja halba lõhna 
standardid)  


☼ kollektiivne ranna ihalus 18. saj lõpus hinnaline külastus koht 
☼ kirikukellad (surus peale rütmid, rutiin)  
☼ 18.-19. sajanditel naudingutest, naudingute diskursus muutumine 
☼ aistinguliste teadete ajalugu (Febvre eeskuju)  
 
Barbara Rosenwein  
☼ kuidas keskajal kasutati vihakultuuri, erinevad viha vormid  
☼ emotsionaalsed põlvkonnad, emotsioonide sõnavara 
  
☼ pisarad - jumala and, pisarate esilekutsumine  
 
tundeajalugu annab rikastada mineviku  
tundeajalugu - katusmõiste erinevatele suundadele, ajas muutlikud, uuritavad  
 
 
28.04 Visuaalkultuuri ajalugu  
☼ 20.saj lõpp - 21.saj algus  
☼​ visuaalne ehk pildiline pööre,​ saksa keeles ka ikooniline, 1990. aastatel  
me peame mõistma paremini visuaalse informatsiooni paremini lugeda ja aru saama selle 
tähtsusest, pilte paremini lugeda, täiustada oma visuaalset oskust   
☼ meil on olnud pikka aega liiga lihtsustatud arusaam pildist, alamana keelest, pildid kui 
illustratsioon verbaalsele informatsioonile, pildid on ka iseseisvad, autonoomsed, info 
kandjad 
☼ Mitchell “Mida pildid tahavad?”  
 
☼ visuaaluuringud/visuaalkultuuri uuringud (saksamaal: pildi teadus) - katusmõiste, 
visuaalse info tähtsustamine  
☼ ​1. haru: kunstiajalugu:​ püüavad vabaneda kitsa kunsti mõistest, pole vahet, kas teos on 
suur või ei ole 
☼ ​2. haru: kultuuriajalugu:​ tänapäeva visuaalne kultuur, TV, arvutid, reklaam; vähem 
ajalooline 
☼ 1980. aastate lõpp: ajaloolastel see termin  
☼ ​konkreetse kultuuri visuaalne ajalooline uurimine​ - visuaalkultuur; funktsioon, mõju 
mõista visuaalseid allikaid avaramalt, mitte ainult ilusad pildid  
  
aspektid:  
☼ 1. visuaalkultuuri ajalugu kui uus kunstiajalugu: vaadata avara pilguga  
☼ 2. ajalugu: teksti kõrval pildid  
☼ 3. materiaalne ja mittemateriaalne: unenäod, fotod kui pildid  
 
verbaalne ja visuaalne ajalugu:  
☼ minevikku saab esitada sõnades ja kujutistes  
☼ White:​ historiofootia ​(footia - valgus; fotograafia)  
 
☼ ​keskaeg ja varauusajal: ​religioossed rituaalid, piltide tähtsus. aidanud selgemini esile tuua 
visuaalse teabe erineva tähenduse ja toime erinevates kultuurides 


☼ praegu: ilus, ei tähenda, et vanasti oli ka nii 
☼ rikastas allikaid  
☼ sama tase kui kirjandusallikatel 
 
Peter Burke “Silmaga tunnistamine: piltide kasutamine ajaloolise tõendusmaterjalina” 
☼ pildi tüübid: portreed 
☼ pildid on alati kodeeritud 
☼ pildid kui tunnistajad  
☼ kuidas teha võltsingut ja originaali 
☼ “Louis XIV valmistamine” - Páikesekuningas, visuaalse kuvandi loomine; asus teadlikult 
kujutama oma kuvandit, argiesitlus (mündid), surematu Päikesekuningas. füüsiline keha vs 
sümboolne  
☼ eesmärk: rekonstrueerida visuaalse informatsiooni sünd, kasutamine  
 
Ludmilla Jordanova “Vaade minevikku: visuaalne ja materiaalne tõendusmaterjal ajaloolises 
uurimistöös” 
☼ kuidas kasutada erinevaid visuaalseid ja ainelisi allikaid mineviku uurimisel 
 
“Visuaalkultuuri ajalugu: Lääne tsivilisatsioon 18.–21. sajandil”  
☼ mitmekesisus: esimene ülevaateteos visuaalkultuuri ajaloost Euroopas (varauusajast 
tänapäevani) 
 
Michael Camille (1958–2002)  
☼ “Gooti kunst” (1995) - uus visuaalkultuuri kunst Euroopas, võttis erinevaid vorme 
erinevates valdkondades  
☼ “Gooti iidol: ideoloogia ja pildiloome keskaja kunstis” : kuidas kujutleti teisi, võõraid  
visuaalse teabe suur juurdekasv, mida kasutati intensiivselt kirikliku ideoloogia juurutamisel 
☼ ​“Pilt serval: keskaja kunsti ääred” ​: komme, joonistada käsikirja äärele, miks oluliste 
tekstide juures lubati joonistada, miks seda lubati teha. dialoog eliidi ja rahvakultuuri vahel, 
tekst - eliid, joonistused - rahvakultuur. serva joonistused - rahvakultuur saab servadel 
tegutseda  
☼ “Surma meister: illuminaator Pierre Remiet’ elutu kunst” : elulugu, Pierre Remiet’ tugineb 
tema enda piltidele. Pierre Remiet’ surma teema oli tähtis, erisuhe  
☼ Michael Camille, “Notre-Dame’i gargod: medievalism ja modernsuse koletised” : 19. saj 
kiriku restaureerimine, Viollet-le-Duci  - ümberkujundus  
 
Hans Belting (sünd. 1935)  
☼ varakeskaja visuaalkultuur, aga ka tänapäeva  
☼ pildi antropoloogia (monograafia: näo kujutamine ajaloos)  
☼ “Pilt ja kultus: piltide ajalugu enne kunsti ajastut” : piltide kultuslik tähendus; mitte kunsti 
vald vaid religioosne, praktiline kultus  
☼ “Pildiantropoloogia. Visandeid pilditeadusele” : inimene on pildiline loend, uurimus inimese 
ja pildi vahekorrast ning piltide muutumisest ajas (ka tehnoloogia mõju) 
 
Jean-Claude Schmitt (sünd. 1946) 
☼ ​keskaja imago-kultuur:​ imago (mitte ainult pilt), 3 imagot:  


1. ontoloogiline: inimene kui Jumala pilt, kujutis; sügav roll 
2. Kristlus kui pildireligioon: levitati visuaalsete kanalite abil, kristlik iseloom sai mõjutatud 
visuaalkultuurist 
3. Kristlus kui visioonikultuur: mitte materiaalsed  
 
visuaalse teabe plahvatuslik kasv, visuaalse kultuuri surve, visuaalse kultuuri olulisus ja 
oskus  
 
12.05 Materiaalse kultuuri ajalugu 
☼ huvi materiaalsete asjade vastu 
☼ 1970. a huvi sümbolite, tekstide, keele, vallas, alates 21. sajandist hakati pöörama 
käegakatsutavale tahule  
☼ materiaalne pööre - asjade roll 
☼ materiaalne väärtustas ilusaid ja vanu, vähem oli argipäevalistel asjadel  
☼ visuaalne + materiaalsed pöörded 
☼ objektile orienteeritud ontoloogia - asjad omavad inimeste elus, asjad ei ole passiivsed, 
asjadel saab olla oma agentsus, jõud, kannab tugevat filosoofilist sõnumit  
☼ materiaalse kultuuri uuringud: kuidas esemed osalevad inimelus, kuidas panustavad, 
mida ja kuidas me mäletame 
☼ asjade tähenduslik tahk: millist tähendust eri aegadel inimesed omistavad, mida 
väärtustavad eri aegadel 
☼ sümboolne ja materiaalne koos  
☼ inimeste ja asjade sõltumatus ruumis  
 
lähtekohad: 
☼ historiseerimine 
☼ asjad: peegeldavad inimeste vahelisi suhteid või asjade suhtes (ainevahetus)  
☼ erinevad tähendused erinevatel aegadel  
 
Arjun Appadurai (kogumik) 
☼ asjade aktiivne tahk, oma ühiskondlik elu, kuidas mõjutavad inimeste argielu  
☼ vaadata asjadele aja dünaamikas  
☼ saame uurida asju kui inimesi (biograafia), populaarsed/tähendused; asjade biograafia 
☼ kuidas saab kirjutada ajalugu esemete põhjal 
 
võimalused: 
☼ allikate laiendamine  
☼ arheoloogid, museoloogid, etnograafid 
☼ argielu aspektid 
☼ interdistsiplinaarne koostöö 
☼ mineviku inimeste tava käitumist  
 
Daniel Roche (sünd. 1935) 
☼ varauusaja materiaalne kultuur, teosed enne pööret 
☼ 18. - 19. saj Prantsusmaa argikultuuri uurimine (hobukultuur) 


☼  “Välimuse kultuur: riietuse ajalugu” (17 - 18. sajandil): nii madal, kui kõrgkiht, nii maal, kui 
Pariisis 
☼ riietumine peegeldas sotsiaalseid norme, peab peegeldama sugu, seisu  
☼ riietus kui oma identiteedi näitamine  
☼ “Tavaliste asjade ajalugu: tarbimise sünd”: 18. saj - pööre, moodne tarbimis ühiskond 
tänapäeval  
 
Giorgio Riello (sünd. 1974) 
☼ pöörab asjade globaalsele ajaloole  
☼ “Puuvill: materjal, mis kujundas tänapäeva maailma”: globaalne tööstusprodukt  
☼ “Kingad: Ajalugu sandaalidest kuni tossudeni”: välisvormi muutumine, kõndimine - 
argipraktika  
☼ “Luksus: rikas ajalugu”: veinid, autod, riided; kuidas on ajas muutunud, mis on luksus ja 
mis ei ole. 18. sajandil Euroopas. boom - 20. sajandil - körgaeg 
☼ “Õigus riietuda: luksusseadused globaalses perspektiivis, u. 1200–1800”: 
riietumispiirangud 
 
☼ materiaalne pööre - vastureaktsioon tekstidele, tekkis soov taasta käega katsuvale juurde  
☼ veel kujunemisfaasis  
 
kokkuvõtte:  
kultaja: vana kultaja - objekti keskne, mida saab uurida, on lahus (koolis) 
uus: meetodi keskne: kultuur on vaatenurk ja sellest saab uurida mineviku nähtusi, 
tähendusloome (kuidas inimesed mõtestasid erinevates valdkondades), kõikehõlmav ajalugu   
 
Vico mõiste “kultuur” sünd: vaimuvaldkond, 18. saj algul, kultuur kui erinevate kommete, 
uskumuste terviklikumkompleksi  
Herder “ajaloolisuse” sünd: Saksa valgustus, kultuurid muutuvad, erinevad arusaamad 
kultuurist, iga kultuur on ehe, ei allu progressile  
Burchhardt “ajalooline” uurimine: akadeemiline kultuuri ajalugu  
ajaloolise uurimise” välja kujunemine (Huizinga, Friedell, Bloch): 19. saj lõpp - 20. saj 
esimesed kümned: kultuur kui distsipliin