11.02 Mis on kultuuriajalugu?
kultuuriajalugu: kuidas on uuritud ja kuidas saab uurida; 18.-19. saj ajaloolased ja tänapäeva
ajaloolased
kultuuri areng ajas, kultuuri muutused - kultuuriajalugu; historiseeriva, ajaloolaste vaatega,
ajalise dimensiooni rõhutamine
humanitaar ja sotsiaalteadused - kultuur on oluline, enne nii ei mõeldud. tähendusloome
(kultuuriteadus tegeleb) - sõidame bussis
mitte midagi ei pääse kultuurist - kultuuriline pööre
☼ uus arusaam:kultuur on tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja
seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga
☼ vanade distsipliinide ümberorienteerumine
☼ üha uued kultuuri uurivad distsipliinid
briti kultuuriuuringud 60ndate aastate lõpp - 70ndate algus
☼ kirjakultuur - kirja protsessid, mida tähendas kirjutamine mingil sajandil
Alessandro - Itaalia
peened vajadused, mille pärast tuli kultuuriline pööre, võiks mõelda rohkem ideedest,
tähendustest või loomulik kultuuri areng - kultuuriline pööre - komplekssed põhjused.
seletada midagi läbi kultuuri
☼ epistemoloogilised (=tunnetuse olemusega seotud) väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk
tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku
ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja
keskkonnale, jne
vana vs uus kultuuriajalugu:
vana:meetodid ja objektid - tähtsuse järjekord - poliitika, pärast valitsemine ja viimane kunst
- ajaloo õpikud
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 23 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2020-09-28
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Mataed
Õppematerjali autor
tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga. Vanade distsipliinide ümberorienteerumine: kirjandusajaloo asemel kirjakultuuri ajalugu, teadusajaloo asemel teaduskultuuri ajalugu, kunstiajaloo asemel visuaalkultuuri ajalugu jne. Kultuuriajaloo lähenemisviisid: Objekti-keskne: minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: nt majandusajalugu, sotsiaalajalugu, kultuuriajalugu, poliitiline ajalugu. ,,Vana kultuuriajalugu" on enamasti kaunid kunstid ja teaduste ajalugu. Meetodi-keskne: Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise nurga alt, kultuuriajalugu vaatab minevikunähtustele tähendusloome vaatenurgast:nt majanduse kultuuriajalugu, poliitika kultuuriajalugu, sõja kultuuriajalugu, kunsti kultuuriajalugu jne. "Uus kultuuriajalugu" on kõikehõlmav ajalugu, st kultuuriajaloo vaatenurgast saab uurida kõiki mineviku valdkondi: poliitikast ja
Kultuuriajalugu Kultuuri ja kultuuriajaloo historitseerimine • kolm „sündi” • Mõiste „kultuur” sünd (Vico) • Kultuuri „ajaloolisuse” sünd (Herder) • kultuuri „ajaloolise uurimise” sünd (Buckhardt) Mõiste „kultuur” sünd • sõna „kultuur” on vanem kui mõiste, tuletatud ladina keelsest sõnast cultura, mis tähendab põlluharimist • tänapäeval kasutas seda sõna esimesena Cicero metafoorina, võrdles kui inimhing on põld, mis õige harimisega kannab vilja (filosoofia ongi hinge harimine) • renessansi ajastul „kultuur” kui vaimu harimine, sõna kinnistub vaimusaavutuste, kunsti, kirjanduse, filosoofia jne külge
1. Kuidas on kujunenud mõiste „kultuur“ tähendus? (Viik, T. 2008. Kultuuriline pööre. Keel ja Kirjandus, l k 604-616.) Kuni 18.sajandini tähistas sõna kultuur lad k cultura individi haritust ja kasvatust, kombekeust ja tsiviliseeritust, nagu tänapäeval säilinud tähndus väljendis kultuurne inimene. Alates 19. sajandist hakati kasutama sõna kultuur tähistamaks suurte inimrühmade, näiteks rahvaste, kollektiivseid uskumusi, ideid, väärtusi, mis ennast selle rahva keeles, ühiskonnakorralduses, uskumustes, tõekspidamistes ja institutsioonides väljendavad. [Tamm, M. Mis on kultuur ja kultuuriteadused? lk 8–18] Sõna kultuur, lad. k “cultura” on algselt (eKr) seotud tähendustega harima, põldu harima, hoolitsema, täiustama, austama (lad k “cultus”) . Tänapäevases tähenduses kultuurist rääkis Marcus Tullius Cicero (45 eKr), kui ta võrdles inimhinge põlluga, mis õige harimiseta vilja ei
Kultuuriajaloo lätted Kultuuriajalool puudub olemus, kuid seda saab määratleda ainult tema ajaloo kaudu. Samas on raske kirjutada millestki niisugusest, millel puudub püsiv identiteet. M. Foucault rõhutas tunnetuslikke ,,katkestusi" ja ütles, et me seisame silmitsi ,,olevikukesksuse" ohuga ja riskime võimetusega üldse midagi kirjutada. Just see ongi kõikide ajaloolaste probleemiks. Praegused olevikukesksed küsimused oleksid: kui vana on kultuuriajalugu ja kuidas on kultuuriajaloo kontseptsioonid aja jooksul muutunud? Vältides sama olevikukeskset vastamist on nendele küsimustele väga raske vastata. Võibolla oleks lihtsam vastata, kui me lähme tänasest ajast tahapoole. Näiteks uurida mille poolest praeguse sajandi kultuuriajalugu erineb 1900. aastate omast, seejärel vaadata kuidas 1900. aastate kultuurilugu erineb 1800. aastate omast jne. Väljend ,,kultuuriajalugu" tuli saksa keelest ja ulatub tagasi 18. sajandi lõppu, kui J.C.
seda. Eksperdid ütlevad, mis on ehe, võlts, säilitamist väärt. Oluline on mõelda, kelle seisukohast on teatud valikud tehtud? Puhtuse ja hübriidsuse probleem. Seatakse esile enamjaolt puhtuse elemendid, et ei oleks segatud värve, piirjooni, vaja on luua, esitada selget päritolu, narratiivi, mis näitab selgelt seoseid ja ka omandisuhteid, kellele kuulub kultuuripärand. Soov seega kõnelda puhtuse eest, võidelda selle eest, et oleksid puhtad elemendid, aga see pole võimalik, sest kultuur on mitmekesine ja muutub pidevalt. Inimesed elus on puhtaid elemente väga raske leida, tuvastada. Enamasti on tegemist hübriidsusega. Lihtsam on leida hübriidsust kui puhtust. Varjatud ebavõrdse säilitamine Vastuoluline ja negatiivne pärand. Pärandina eksisteerib ka ajaloolise konflikti esitus. Nt vanglad. Ehitiste märgistus on tänasesse kultuuriellu haaratud, millel on vastuoluline tähendus. Nt
Miks uurida kirjandust? Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve? • Kirjandust peab uurima, et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. • Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus). Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng,
sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga. Praegu on kirjanduse otstarve tõlgendamine, mida kirjandus meile õpetab maailma kohta. Praegu on kirjandus tekst, millel puudub praktiline väärtus, aga tal on teatud omadused (kujundilisus, vormi ja sisu seosed jne).
Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja tõlgendamisprotsessis? Küsimused: Kuidas eristada õiget ja valet, kvaliteetset ja mittekvaliteetset tõlgendust? Kuidas me teame, et tõlgenduse abil saadud tähendused on täpsed ja asjakohased?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid