eestlaste eepos „Kalevipoeg“. Kreutzwald lõi „Kalevipoja“, olles ise arvamusel, et eestlased on väljasurev ja tulevikuta rahvas. Absurd, kas pole? Selles absurdsuses elame Eestis tänapäevalgi. Rein Taagepera on kirjutanud, et eesti rahva suurus läheneb sellisele kriitilisele piirile, millest alla poole laskudes pole meil enam võimalik eksisteerida täismõõdulise rahvusena. Tegelikult oleme sellele piirile juba rahvusluse tekkimisest saati õige lähedal. Suures osas kogeme seda kõik, kuid enda teadmata. Meie inimressurss on niivõrd väike, et sellest on tulenenud meie kultuurilised ja rahvuslikud iseärasused. Need iseärasused on saanud meie kultuuri pärisosaks ja seetõttu kogeme me absurdsust igal oma sammul, ise seda märkamata. Rangelt võttes mõistetakse rahvuse kadumise all nende inimeste vähenemist, kelle emakeeleks on eesti keel. Elame praegu sellises euroopalikus ruumis, kus riiklus määrab rahvuse, mitte vastupidi
oskab teha - väljendada oma emotsioone. Emotsioonid on erinevad näiteks häbi, süü, piinlikkus ja uhkustunne omavad olulist eneseregulatsiooni funktsiooni andes meile tagasisidet meie endi mõtete, kavatsuste ja käitumise kohta. Edu ja eksimuste korral tegeleb inimese mina enesehindamisega tuginedes moraalsetele standarditele, enda ootustele ja sotsiaalsetele tavadele. Kui me rikume standardeid, siis kogeme negatiivseid enesekohaseid emotsioone, kui aga meie tegevus vastab või ületab standardit, siis kogeme positiivseid enesekohaseid emotsioone ning paraneb enesehinnang. Eneskohased emotsioonid annavad vahetut ja olulist tagasisidet inimese käitumise sotsiaalse ja moraalse sobivuse kohta.Enesekohased emotsioonid juhivad inimese käitumist, motiveerides inimest käituma ja reageerima kohaselt.Meie füüsilises kehas toimuvad protsessid on enamasti kõik keemilised
Kokkuvõte Jaan Aru "Ajust inimeseni" põhjal Kõik me oleme tajunud ennast ümbritsevate inimeste mõttelaadides iseärasusi, selliste iseärastuste tagamaaks on meie aju. Maailm, mida tunneme ja kogeme on loodud meie aju poolt. Mitte ükski aju ei ole identne, seetõttu olemegi enda loomult kõik erinevad: reageerime erinevates situatsioonides teisiti, talletame informatsiooni erinevalt. Inimeste ajud erinevad üksteisest geneetika tõttu, peamiselt aga elus eelnevate kogemuste tõttu. Inimesi ei tohiks nende eripärade tõttu vaadata imelikult, pigem tuleks vaadata asja sellise nurga alt, et me olemegi kõik erinevad. Valisin endale sobivaks märksõnaks just mälu
väljendata aga inimene kogeb seda reaktsiooni seljavigastuse kohta: et mida kõrgemal on vigastus, seda vahem infot jõuab ajju tagasi. Millised subjektiivsed emots on inimestel, kellel on selgroog vigastatud ja kellel seetõttu info kehast ei jõua ajju tagasi Mida kõrgem on vigastus, seda vähem infot jõuab ajju tagasi: kaelapiirkonnast, mis on vigastatud, ei jõua peaaegu mdgi enam ajju Põhiemotsioonid???? Kui kogeme intensiivset emotsiooni.....kogeme ka kehalisi muutusi, enamik neist on.... (midagi sellist oli vist lunkades, et ¨viha¨ ja teises lungas, et kas temperatuur touseb voi midagi) Ajutemperatuurist võib sõltuda kas vallandub serotoniin või mitte. Selle vallandumisega seostatakse depressiooni, depressiivsust. Naeratusega jõuab ajju vähem verd, ajutemp langeb, siis serotoniini ei eraldu ja seetõttu ta negatiivseid serotoniiniga kaasnevaid emotsioone ei ilmu
40-aastaselt naases Ateenasse. Kõik tema tekstid on kunstilised.Platon kasutab Ateenas oma kooli, mis hakab tegutsema pargis, mis on pühendatud Akademosele, millest tuleb sõna Akadeemia, tegutseb kuni 6 saj pkr. Tal oli olulisi ideid riigi poliitikale. Elu viimased aastad mööduvad õnnelikuna, tema õpilased armastavad teda. Suri pärast pulmapidu, kodus tugitoolis. Tema dialoogides on põhitegelaseks Sokrates. "politeia","symposion","timaios". Õpetus: see maailm,reaalsus mida me kogeme on illusioon, see on vari. Siin maailmas on asjad pidevalt mutumas, kadumas, tekkimas. Tegelik maailm peab olema püsiv. Nähtamatut maailma peab põhjustama teine nähtamatu maailm. Meie oleme vangid nähtamatus maailmas. See mida kogeme on pettus, oleme karistust kandmas, vangid koopas. Inimene tahan üles ärgata. Inimene siin elus midagi ei õpi, vaid tuletab meelde. Kõige suurema väärtusega idee: headus 10. Teater saab alguse seoses religiooniga. Erinevate jumalate kultusega
EELTEST AINES KLIENDITEENINDUS 2012 Hea üliõpilane, Iga ühel meist on olemas teatud teadmised klienditeenindusest, sest kogeme seda igapäevaselt olles klient või teenindaja. Eeltesti eesmärgiks on selgitada välja Sinu teadmiste tase aines Klienditeenindus. Kui testi tulemuseks on 60 punkti ja üle selle, siis on Sinu teadmised vastavuses aine õpiväljunditega. Sellisel juhul on Sul võimalus testi tulemuste põhjal saada arvestus aines Klienditeenindus ja osalemine loengutes ning muude tööde esitamine ei ole enam vajalik. Samas, kui soovid loengutest osa võtta, oled alati oodatud!
sotsiaalsetes olukordades ja suhetes. Minu jaoks aga on identiteet persooni olemus, iseloom, mõtted, eesmärgid, väärtused, mida peetakse õigeks, mida mitte. Identiteet on miski, mis on igal inimesel erinev, talle oluline, mis kuulub ainult temale. Identiteet muudab iga inimese unikaalseks ehk teistest erinevaks. Meil on mitmeid omadusi, millega me teistest erineme. Lisaks eelnimetatud punktidele elukoht, perekond, suhtlusringkond, sõbrad, ellusuhtumine. Me kõik kogeme erinevaid asju erinevat moodi. Mõni võtab juhtunut väga südamesse ega unusta seda eal, mõned inimesed aga ei lase sündmusel end heidutada, jätkates oma elu nagu poleks midagi juhtunudki. Identiteedi kujunemine algab kodust. Milline oli ühiskond meie ümber siis, kui olime alles vanematest täielikult sõltuvad inimolevused. Kuidas see kõik on mõne või mõnekümne aastaga muutunud. Milliseks see ümbruskond meid kujundanud on. Identiteedi kujunemine ei lõpe eal.
Sõnad ja teod Igal sõnal ja teol on kindel tagajärg. Ühel sõnal võib olla väga suur mõju. Mõju võib olla nii positiivne, kui ka negatiivne. See tuleneb sellest, kellele ning mis põhjusega on sõnad suunatud. Vastavalt mõjule järgnevad tihtipeale ka teod, mille eest iga kord keegi vastutada ei soovi. Me kogeme elus asju, mida ei pruugi tahta. Kahjuks ei ole probleemide eest põgenemine alati kõige parem variant, mis aga võib tunduda lihtsaim. Samuti ei saa me põgeneda sõnade või tegude eest, mida oleme öelnud, või toime pannud. Me saame neid eirata, mitte nendest rääkides, aga mitte kauaks. Ei ole võimalik aega tagasi keerata, et muuta mõtlematult öeldud lauseid. Ei saa panna kellegile kellegi teise sõnu suhu. Saame aga mõelda enne, kui ütleme, et ennetada võimalikke probleeme
Niiskes õhus ja vees raud korrudeerub; kuivas õhus ja vees, milles ei ole õhuhapnikku lahustunud raud ei korrudeeru. Raua korrosiooniks on vajalikud õhuhapnik ja niiskus. Kui on täidetud vaid üks eeldustest, siis roostet ei teki. Õhus sisalduv hapnik reageerib rauaga moodustades rooste. Hapniku reageerimise määral väheneb õhu ruumala ja tindiga värvistatud vedelik tõuseb torus ülespoole. Raua pinnal olev roostekiht on kohev ja metalliga nõrgalt seotud. Seda kogeme kui roostetanud raudeseme kätte võtame. Roostekihist määrduvad käed kollakas-pruuni raudoksiidiga. Kohev roostekiht ei kaitse rauda edasi roostetamast ja nii võib raudese mõne aja möödumisel muutuda tervenisti rauaroosteks. Raua roostetamine on redoksreaktsioon, mille puhul raua aatomid oksüdeeruvad, raud ise on redutseerija. KORROSIOONIKAITSE Raua roostemine ei põhjusta ainult metallikadu, vaid ka roostetanud seadmete (raudteesillad, veetorustik, jõuseadmed jm
Kui nad selle saavutanud on, avastavad nad, et see polegi suurt midagi väärt neile ja hakkavad püüdlema uue eesmärgi poole. Samas ei jää neil aega nautida elu ja lõõgastuda, mis võib lõpuks vaimselt ja füüsiliselt väga kurnavaks kujuneda. Minu õnn seisneb nähes oma vanemaid õnnelikuna. Minu vanemad on olnud koos juba pikka aega ja kui nemad on õnnelikud, olen ka ise õnnelik. Minu vanemad on mind armastanud ja minu eest hoolitsenud. Enamus õnnest, mida me kogeme, tulenebki armastusest. Kui armastus ei ole piisav, et olla õnnelik, siis oleks maailmas väga palju õnnetuid inimesi. Kui ma naeran, siis tean, et olen õnnelik. Maailmas ei ole midagi paremat, kui olla võimeline naerma ja lihtsalt nautida elu. See teeb reaalsuse palju vastuvõetavamaks ja lihtsamaks, kui sa vaatad maailma positiivse pilguga. Kokkuvõtteks võin öelda, et iga inimese õnnelikuks tegemine on võimatu,
Pidevalt võetakse südamesse kõigi teiste erapooletu arvamus ning tuntakse muret, et ehk ongi nii. Idiootsus. Ma ütlen, et kui hoolida vähe sellest, mis teised arvavad ning jääda endale kindlaks, siis pole põhjust muretsemiseks. Noh, loomulikult ei tohi olla nüüd 24/7 vaid omakasupüüdlik, tuleb siiski teistele ka vahel mõelda ning nendega arvestada, kuid lõppude lõpuks oleme kõik omakasu peal väljas, sest kelle nimel me ikka seda elu kogeme ja elame, kui iseenda. Me peamegi seadma enda vajadused ning huvid teiste omadest kõrgemale, sest seda teevad enamasti teised. Me ei hooli endast piisavalt ning oleme liiga altruistlikud, memmepojad. Olla egoist on olla julge, see näitab, et sa suudad olla piisavalt suur tõbras, et olla elus ning endast hoolida. Kuigi ma olen täheldanud, et inimesed suudavad olla mingid pseudo-egoistid, kes suudavad eirata kõigi teiste mõtteid ja vajadusi ning samal ajal endast
Viimasel juhul eeldatakse tavaliselt, et indiviidi vaim mõistab neid, kui ta on jõudnud teatavale küpsusastmele. Empiristide meelest ei ole olemas kogemusele eelenvaid arusaamu. Kogu teadmine on nende arvates tajule tugineva õppimise tulemus. Taju usaldatavus on aga küsimärgi all, sest illusioonid ja hallutsinatsioonid näitavad, et taju ei näita maailma alati sellisena, nagu ta tegelikult on. Empirismis käib juttu tegeliku maailma kohta. Tegelik maailm on see, mida kogeme, võimalikest maailmadest saame vaid mõelda ning neid kirjeldada. Alati ei ole tarbiv isiklikku kogemust, et midagi teada saada sageli me tugineme hoopis ühiskondlikule kogemusele. Ratsionalismis tõsikindlat teadmist iseloomustab paratamatus ja üldkehtivus. Ratsionalismi seisukohalt ei saa kogemuse põhjal otsustada, kas miski on paratamatu ja üldkehtiv. Ratsionalismi seisukohalt tulenevad näiteks matemaatika teooriad mõistusest enesest
Täielikult neid asju talle ära keelata oleks justkui liiga karm, aga paratamatult on see meile (mulle ja vanematele) arusaamatu ja häirivgi, et on vaja nii palju kui võimalik istuda kusagil virtuaalses keskkonnas. Ka minu enda generatsioonis on muidugi virtuaalsusse sukeldumine väga levinud, aga minust isiklikult on see üldplaanis mööda käinud ma pole kunagi mõistnud, kuidas arvutimängudesse jms. irdumine ära ei tüüta. See maailm on ebareaalne. See ei puuduta meid. Kui kogeme seiklusi, kogemusi ja adrenaliini ainult sel rindel, mis ei seostu mitte kuidagi moodi meie isiksustega, siis kaugeneme aina enam kõigest, mis meie ümber päriselt on, kaasaarvatud inimestest. Neist ehk peamiseltki. Palju ekraanijõllitamist muudab inimese võrdlemisi tuimaks ja apaatseks, tema emotsioonid moonduvad, ta ei pruugi enam aduda, mis tõepoolest ümberringi toimub. Lõppkokkuvõttes me ka suhtleme omavahel niiviisi aina vähem
asjadest arusaamine. Tarkus väljendub peaaegu igas asjas, mida me teeme. Kuid kuidas siis saada targaks? Juba väiksest peale ei kuulnud me kodus muud, kui seda, et koolis peab käima ja mida rohkem me koolis käime, seda targemaks me saame. Kuid kas tõesti on ainuke tee targaks saamiseni pikk haridustee ja koolipingis istumine? Ma arvan, et kõige suurem tee tarkuseni oleme me ise. See elu, mis me läbi oma silmade näeme, mida me läbi oma kõrvade kuuleme ja see, mis me kogeme elus ise ongi tarkus. Kool on asutus, kus antakse vaid algpõhi sellele suurele tarkusele, mis meid maailmas ümbritseb. Ülejäänud tuleb meil ise selgeks saada ja endale meelde jätta. Ma võiks tuua tuhandeid näiteid, mis minu jaoks on tarkused. Näiteks oleks tarkuseks see, kuidas elada oma elu positiivselt ja ilma mõõnadeta? Või see, kuidas teha neid suurepäraseid sööke, mida meile restoranides pakutakse? Või kuidas mõista keemiat ja füüsikat? Või.. See asjade rida
Kogemustest õpitakse Tihtipeale olen kuulnud inimesi mulle lausumas :"Ära korda mu vigu, õpi teiste vigadest, siis su elu on palju kergem!", aga kas üks inimene on nii tugeva iseloomuga, et ta õpiks teiste, mitte oma, vigadest? Kas inimene on üldse nii tark, et teiste vigadest õppida? Ei usu. Sekundid muutuvad minutiteks, minutit tundideks, tunnid päevadeks ja igal sellel hetkel me kogeme midagi. Ei saa välistada, et mõnikord võib kogemus halb olla, aga tuleb enda jaoks teha see kogemus võimalikult heaks. Me oleme kõigest nõrga loomuga inimesed, kes ei saa teistmoodi targemaks kui kogedes, alustades kogemuste nimekirja kukkumistest ja lõpetades armastusega. Olen kuulnud palju arvamusi inimestelt, kes proovivad oma elu ümber päästerõnga heita ja päästa see kõigest halvast: nad proovivad õppida teiste vigadest ja
Kogemustest õpitakse Tihtipeale olen kuulnud inimesi mulle lausumas :"Ära korda mu vigu, õpi teiste vigadest, siis su elu on palju kergem!", aga kas üks inimene on nii tugeva iseloomuga, et ta õpiks teiste, mitte oma, vigadest? Kas inimene on üldse nii tark, et teiste vigadest õppida? Ei usu. Sekundid muutuvad minutiteks, minutit tundideks, tunnid päevadeks ja igal sellel hetkel me kogeme midagi. Ei saa välistada, et mõnikord võib kogemus halb olla, aga tuleb enda jaoks teha see kogemus võimalikult heaks. Me oleme kõigest nõrga loomuga inimesed, kes ei saa teistmoodi targemaks kui kogedes, alustades kogemuste nimekirja kukkumistest ja lõpetades armastusega. Olen kuulnud palju arvamusi inimestelt, kes proovivad oma elu ümber päästerõnga heita ja päästa see kõigest halvast: nad proovivad õppida teiste vigadest ja
Rõõm elamisest Inimese sünni ja surma vahele mahub kolm perioodi: rõõmus lapsepõlv, kuldne keskiga ja väärikas vanaduspõlv. Kui palju meile neist antakse ei sõltu meist. Oma elus kogeme nii rõõmsaid ja häid hetki, kuid ka kurbi ning halbu. Soov elamisest rõõmu tunda on loomulik ja paljudel südames. Inimese kujunemine algab maast madalast ja lapse kasvataja on täiskasvanu. Lapsevanemate ülesanne laste kasvatamisel on keeruline ja vastutusrikas. Nad soovivad kindlasti, et nende laste lapsepõlv oleks õnnelik ning täiskasvanuks saades tunneksid nad rõõmu elamisest.
olemusest ning on jõutud järeldusele, et suurem osa sellest on metafoorne. Näiteks mõiste VAIDLUS ja mõistemetafoor ,,VAIDLUS ON SÕDA" näitab metafoori olemust mõista ja kogeda üht liiki asja (sõnastades selle) teist liiki asja kaudu. Veel enam, kogu mõtlemisprotsess on metafoorne - inimesele omane mõistete süsteem on oma ülesehituselt kujundatud metafooride abil - ning see mõjutab viisi, kuidas mõtleme, mida kogeme ja mida teeme. 2. Metafoorsete mõistete süsteemsus Metafoor on oma olemuselt kogemuslik ja kultuuriline. Me ei kasuta väljendeid millestki rääkimiseks juhuslikult, vaid nende tähenduse tõttu ja kuna metafoorne mõiste on loomult süsteemne, on süsteemne ka keelekasutus, mida me mõiste teatud aspektist kõnelemiseks kasutame. Metafoorist ,,AEG ON RAHA" tuleneb, et AEG ON PIIRATUD RESSURSS ning sellest omakorda, et AEG ON HINNALINE VARA. Aja seletamine raha kaudu tuleneb meie
2. Miks on fenomenoloogilises uuringus oluline kasutada "epoché" meetodit? Epochés pannakse kõrvale argiarusaamad, -hinnangud ja -teadmised ning fenomene vaadeldakse uuesti värskelt, naiivselt, avatult puhta või transtsendentaalse ,,mina" vaatepunktist." Peale selle on selles protsessis oluline kõrvale panna kõik, mis mingil moel muudavad meie taju fenomenidekohta tingituks. Peame olema avatud selle mida kogeme, hinnangut andmata. Lisaks ei võeta Epoches seisukohti; kõike, mida nähakse, võetakse võrdväärsena. Midagi pole eelnevalt otsustatud. Sama kehtib ka teiste inimeste hinnangute ja otsuste kohta ka need jäetakse kõrvale. Epoché nõuab ebaharilikku tähelepanu, keskendumist ja kohalolu. 3. "Fenomenoloogia ja tervishoid: haige ihu fenomenoloogilise nähtusena" - millega nõustute selles alapeatükis, millega mitte?
absoluutselt. Deontoloogiline eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele (nagu teleoloogilised süsteemid). Moraalne tegu on ajendatud teatud motiivist ehkkohusetundest. Tähtis pole mitte teo tagajärg, vaid hea tahe. Moraalireeglid kehtivad kõigile ühtemoodi, need on universaalsed. Tuntuim deontoloogilise eetika esindaja on Immanuel Kant . Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme me võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest .Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne vms, on need pigem head kõrvalproduktid, aga mitte moraalse teo põhjustajad. Kristliku eetika põhimõtted
kaks lemmikut ja nendeks on ´´Truu valvur´´ ja ´´Ema portree´´. Kõige lemmikumaks maaliks Kumus oligi maal ´´Truu valvur´´ kuna see jäi meelde oma lihtsusega ja sellest on Kumus väga suur maal, mis tuli esiplaanile selles ruumis. Ma usun, et maailma tuntuim maal on ´´Mona Lisa´´ kuna see on läbi aegade pälvinud palju tähelepanu. Kõige rohkem puutun ma otseselt kunstiga kokku raamatute näol. Kunst õpetab elu eetikat ja lugedes raamatuid kogeme me palju erinevaid sündmusi juba oma peas läbi. Läbi erinevate lugude saame me aimu elu erinevatest külgedest. Läbi raamatutue omandame ma ka mõningaid käitmus maneere kuna enamus raamatud räägivad inimeste suhetest läbi aegade. Paljud raamatud jutustvad lugusid inimestest, kes käituvad valesti ja ei tee vahet, mis on väär ja, mis mitte, kuid selles samas loos saame ka teada, mis juhtub inimestega, kes valesti käituvad. Raamatud õpetvad igapäeva elust nii mõndagi. Erinevad
see tõepoolest ja ilma eranditeta ka on. Sellest lähtudes arendas Fichte välja õpetuse, mille kohaselt universum on subjektiivne looming; et me kanname endas korrastatud universumi kontseptsiooni ning et universum on sellest tuletatud loogilise paratamatusega. Seda Fichte õpetust toetasid veel kaks tähtsat doktriini. Ta nõustus Hume'i seisukohaga, et osutub võimatuks määratleda mina kui teadmiste objekti, kuid väitis, et me sellegipoolest kogeme vahetult oma mina olemasolu, ja seda mitte tunnetavate subjektidena, vaid kõlbeliste toimijatena. Me tegutseme ja tegutsedes teeme valikuid ning otsuseid; neid tehes kogeme me vahetult oma eksistentsi mitte empiirilise maailma objektina, vaid moraalivõimeliste olenditena. Ja kuna me oleme teadlikud kõlbelisest vastutusest oma tegude eest, siis oleme me teadlikud oma ajas pidevast minast. Kõlblus on ülim reaalsus
· Manifestne sisu on seotud päevasündmustega · Latentne sisu väljendab alateadlikke soove ja vajadusi · Unenäod on individuaalsed ja iga inimese oma kujutlus · Uni on ilmtingimata organismile vajalik, et puhata füüsiliselt ja vaimselt Mik s me n äeme unen ägusid? · Unenägude nägemise põhjuseks võib olla päeva ajal kogunenud info vabanemine · Unenäod on mingil määral ka soovide täitumine, kuna kogeme uusi olukordi, fantaseeritud asjadest ja olukordadest · Unenägusid näeme: kehaliste häirete, hingeliste läbielamiste ja hirmude tõttu · Näiteks, kui meil on tekk maha libisenud ning hakkab külm, näeme me unes, et kõnnime puudulikus riietuses tänaval K a s K Õ I K N Ä E VA D U N E N Ä G U S I D ? · Kõik inimesed näevad unenägusid, kuid kõigile ei jää need meelde · Kõige halvemini mäletavad unenägusid endassesulgunud, kinnised inimesed
haavatuteks ning nõrkadeks, jõuetuteks. Me solvume kergesti ning oleme hellahingelised, emotsionaalsed. Kõik, kes on kogenud armumist või sügavat armastust, mõistavad hiljem, et on tõmbunud endasse või on eemaldunud teistest inimestest. Isiksus segab end vahele ning räägib oma kahtlustest ning muredest. Me suudame selle olukorraga toime tulla vaid siis, kui armastad oma isiksust ning julgustad teda. Iga kord, kui tunneme suuremat armastust, siis kogeme midagi uut. Ükski armastus pole ühesugune, kõik on alati erinev ning toob erinevaid tundeid ja emotsioone esile. Armastus on nõrkus, mis tapab inimkonna.
Need hiigelkogumid koosnevad tähtedest, gaasidest ja udust. Me näeme Maalt palju galaktikaid, kuid paljud on meie nägemisvõimest kaugemal. Kokku on Universumis umbes 100 miljardit galaktikat. Neid võib näha igas suunas. Mõned on nii lähedal või nii suured, et võib näha nende kuju ja üksikuid tähti. Neid näeb läbi teleskoopide, mis asuvad kas maapinnal või Maa orbiidil. Universumis on kõik liikumas. Maa teeb ööpäevaga ühe pöörde ümber oma telje-meie kogeme seda päeva ja öö vaheldumisena. Kõik teised planeedid ja Kuu, iga väiksemgi kivi kosmoses ning igaüks nendest loendamatutest tähtedest pöörleb ümber oma telje. Samaaegselt pöölemisega liiguvad need objektid ka läbi kosmose. Samal ajal Päike, Maa ja kõik teised kehad, mis moodustavad Päikesespüsteemi liiguvad kui ühtne tervik. Nad tiirlevad ümber Linnutee Galaktika keskpunkti. Oma asukohast Linnuteel vaatame me kosmosesse ja näeme galaktikaid.
,,Maailm, mis elab minus..." Siia maailma sünnime me kõik suure potensiaaliga areneda, kasvada, suhelda, tunda ja seda lõputult. Kuid millal see muutub? Millal saabub hetk, kui inimene tunneb ennast lõplikult välja kujunenuna, täisväärtusliku inimesena, kellel on põhimõtted mis enam ei muutugi? Kes selles rolli mängivad? Me sünnime maailma võimeta ennast sõnaliselt väljendada. Kõik, mis me kogeme, on siis vaid tunnetuslik. Me võime teha häält, kuid ema on see, kes tunnetab meie tõelisi soove ja vajadusi. Me ise tunnetame maailma läbi silmade, kõrvade ning jäsemete. Võib öelda, et uues olukorras on inimene ikka ja jälle nagu vastsündinu. Ta ei küsi ega alguses isegi mõtle, vaid instinktiivselt tunnetab. Läbi tunnetuse saab ta impulsi, mis paneb temas tööle mõtted, mis tõmbavad käima emotsioonid. Läbi sellise protsessi otsustab inimene oma seisukoha kellegi
Armastus, elu ja surm Elu ning kõik mida see sisaldab ning ühtlasi ka mis peale seda tuleb, on inimkonna jaoks müsteerium. Mitte keegi ei saa kaks korda surra, seega pole kedagi, kes võiks meid ette hoiatada, mis meid ootamas on. Elu paistab olevat üks suur olelusvõitlus, kus peale jäävad vaid tugevamad. Võitlus, mille käigus selgub, kes saab olla õnnelik, kellele ei ole seda ette nähtud. Kuid nagu öeldakse, on igaüks oma õnne sepp, nii et kõik, mida kogeme ja tunda saame, on meie endi poolt endale kaela tõmmatud. Õnne eest peab võitlema. Pannes käest lõpetatud raamatu, jään pikaks ajaks mõttesse. Lõpetades Victor Hugo romaani ,,Jumalaema kiriku kellamees" pidin tahtlikult alla suruma külmavärinaid. See oli väga hea raamat ning kuna ma olen palju lugenud ning selle hulgas ka palju pahna, tähendab see juba niimõndagi. Peale seda raamatut jäin mõtlema teemal, mida on siis
Usun et kõige rohkem oma elus hindan kirjandust. Loen iga päev midagi. Olgu see, kas meedia avaldatud ajalehed, autorite poolt kirjutatud raamatud, või kooliõpikud. Kõik on õpetlikud, meelelahutuslikud ja vajalikud. Tänapäeva ajalehed hakkavad küll internetiga asenduma, kuid trükisõna on endiselt võimas. Olgu kunst kallis või odav, ilus või kole, uus või vana-alati on see meie ümber. Pole inimest kes pole kunstiga kokku puutunud -me kas kasutame, kanname seljas, vaatame, näeme kogeme või teeme seda ise. Kui mind huvitab mõni teos, ostan ma selle kohe. Ka Britney Spearsi kontsert Hartwall Arenal oli väga rahuldust pakkuv. Plaanis on minna kuulama, vaatama Straussi ooperi stseene. Piletid on ostetud ka teatritükile ,,Kuidas dresseerida meest?" Nii, et kui tahan minna, siis pole hind tähtis, vaid see, mida see mulle pakub. See avardab mu silmaringi. Kunst on täpselt nii odav või kallis kui kõrgelt või madalalt ma esimest enda jaoks hindan. Mina hindan kunsti!
Tema vaataks kivi ükskõikse pilguga. Inimese uskumustesüsteem põhineb harjumusel ja taval. Miks me usume, et tuli annab soojust ja vesi värskendab? Selle pärast, et meie jaoks on lihtsalt raske teisiti mõelda.Ka põhjuslikkus on reaalne vaid meie uskumustes ehk arvamustesKausaalne tagajärjesuhe on mõistuse looming, mis põhineb harjumusel ja taval. Tegelikult kõik reeglipärasused ja seaduspärasused on Hume'i arvates inimese mõistuse looming. Maailm sellisena nagu meie teda kogeme ja maailm sellisena nagu ta on, seisavad teineteisest eraldi. Nad võivad küll kattuda, kuid meil ei saa eales olla sellest kindlat teadmist. Seega tegelik reaalsus jääb meile kättesaamatuks, on vaid reaalsus meie jaoks, sinu ja minu jaoks, mis on meie mõistuse looming ning põhineb harjumusel ja taval.
(Geist, mind, spirit) . Mida tähistab inimesele enda jaoks sõna MINA. Keha ja vaimu probleem: dualism, füsikalistlik reduktsioon (varju teooria). Nagel käsitleb inimese teadvust, mille kogemus on ületamatu privaatsus. Jackson oletagem, et keegi kasvab üles must-valges toas. Ta on kõike õppinud värvidest teoreetiliselt. Kui selle inimese ette pannakse punane tomat. Ta kogeb punase värvi nägemist esimest korda. Meil ei ole kogemuse omast teadmist. Me ei tea kuidas me kogeme enne kui oleme kogenud. Uurimuse all on ka tehisintellekti probleem. Kas masinal on teadvus?
Positivism Rajaja Auguste Comte Positivism määratleb end kui tervemõistuslikku lähenemisviisi teadmisele Kõike, mida ma teame, oleme saanud teada meelte kaudu. St kindla teadmiseni võib jõuda ainult meelte abil. Positivsim binaarne: mis ei ole objektiivne, on subjektiivne - Objektiivne= tunnetuse tulemus, mis vastab objektile - Objektiivsus= faktide esitamine - Faktid on need, mida me kogeme vahetult. Keegi teine võib sama kogeda. Kahevalentne loogiga (Aristoteles) Väited ei pruugi olla ainult õiged või valed. Kahevalentse loogika paradoksid lahenevad valentsi suurenemisega. Meediauuringutes on mehaanillisest lähenemisviisist üldiselt loobutud. Seda asendavad konstruktivistlik ja süsteemiteoreetiline lähenemisviis. Olulisemad kommunikatsiooni- ja meediauuringute lähenemisviisid:
Kuid samas usk pole halb asi, on küll raske uskuda tavainimesel, aga need inimesed kes usuvad on palju rahulikumad, siirad ja soojad. Usule väga sarnane on foobia. Kõik foobiad on kinni inimese mõtlemises. Paljudel on väga imelikud ja tavainimeste jaoks veidrad kartused. Näiteks on olemas Alliumfoobia mis on hirm küüslaugu ees, tundub veider kuid kellegi jaoks võib see tõsine hirm olla. Enamus hirme tuleb lapsepõlevest, kui me kogeme midagi väiksena siis me ei mõista seda nii nagu täiskasvanud. Kui väike laps jääb pimetasse ruumi kinni võib tekkida tal eluaegne foobia kinniste ruumide vastu. Lapsepõlves kogetu võib meie elule hoopis teise pöörde anda, vanemate kasvatus mõjutab meid paljuski mis me elus teeme. Näiteks suures peres üles kasvanud lapsed ei pruugi saada vajaliku tähelepanu, ning see omakorda alandab laste enesehinnangut ja võib nad arglikuks ja enesekeskseks muuta
...................................................................................13 Kasutatud kirjandus...........................................................................14 Sissejuhatus Ümbritsevat maailma tajudes saame palju teadmisi ja uut informatsiooni. Selle kõik salvestame me oma mälus, kas siis tahtlikult või tahtmata. See mida me mäletame sõltub suurel määral sellest, mida me õpime ja kuidas me õpime, mida me tajume ja kuidas me seda tajume, või mida kogeme ja kuidas me seda kogeme. Mälu on elund mida on täiseti võimalik treenida. Neile kes on otsustanud minna kooli või siis kursustele on mälu treenimine väga oluline. Selleks, et edasi õppida tuleb omandada info salvestamise oskus. Järgnev referaat loobki lugejale pildi , mis see mälu siis õigupoolest on ja kuidas on seda võimalik treenida. 2
minevikus, tulevikusja olevikus sama. Induktiivsed järeldused on need, mis tulenevad jälgitust ja muutuvad üldisteks seaduspärasusteks. Näiteks kui oleme söönud mõned korrad magusat õuna, eeldame, et ka kõik järgmised õunad, mida sööme on magusad. Induktsiooniprobleem tulenebki sellistest väidetest. Nimelt püstitas Hume küsimuse. Mille alusel me võime väita, et tulevik on minevikuga sarnane? Hume ütles, et me ei saa väita, et meie mineviku kogemused on samad, mis kogeme ka tulevikus – me saame ainult uskuda, et see nii on. (Vickers, 2014) Nii me ei saa eeldada, et õun, mida tulevikus sööma hakkame, on magus, kuna meie uuest kogemusest võib tulla välja, et õunad on hoopis hapud. Hume väitis, et on kahte tüüpi argumente, demonstratiivsed ja tõenäosed argumendid. Kuid kumbki argumenteerimis tüüp pole päris tõhus. Mõlema tüübiga kaasnevad omad probleemid. Hume uurimuse probleemiks keskis küsimus,
minu erinevaks meiest: Individuaalsus sünnib koos transformeeritakse. Kogemused on erinevad, kuigi isikliku kogemusega. See on iseloom. Kogemused inimesed on sarnases situatsioonis või keskkonnas. Kk käivad keskkonna kohta. Psüühika ilma keskkonnata ei määrab indiviid. Meile tundub, et me oleme iga päev ole võimalik. samad. Kui me kogeme iga päev väikeseid ühekordseid Keskkond: Kogemused on keskkonna kohta; seega õppimisi- iga see kogemus teeb meid teistsuguseks, Mina määrab Minu kogetud keskkonnad. Mõtleme mistõttu me ei ole need, kes me olime eile. Meie jaoks mis oleks Mina, kui poleks ühtegi keskkonnakogemust? kk muudab oma tähenduse, kui keegi nt hakkab Ema hääle eristamine võib olla esimene psüühiline akt. millestki rääkima
Kõige sügavamalt ilmneb inimlikkus (inimese tõeline olemus) kuristikulõhe ees seistes. Hüpe määratleb meie olemasolu. Hüppe sooritaja ei tea, mis teda ees ootab, kuid ta usub, et ta hüppab üle. Hüpe on inimese isiklik valik, et liikuda edasi. Valik ja usk on käsikäes ning korduvad pidevalt. Hüpe tuleb inimesel ENDAL sooritada! Inimesest endast peab tulema kirg, et sooritada valik. Usk on HÜPE, mida sooritades riskitakse kõigega! Usu sügavaim olemus ilmneb paradoksis. Kui kogeme enne hüpet vastuolu (mõnikord väga ängistavat vasuolu), siis alles peale seda jääb järele kõige puhtam usk ning siis tuleb hüpe... Mis on usu objektiks? Selleks on absurd, usk võimatusse (usun, et võimatu on võimalik). Kuna usu objektiks on absurd, siis pole usu valdkond mõistetav ega mõistuslikult seletatav. Mõistus lõppeb seal, kus algab usk. Subjektiivne tõde Subjektiivne tõde on selle mõistmine, mida saatus on määranud just minu jaoks. See on idee, mille
eelteaduslik maailmaseletus. Vastandati religioon (madalamate ühiskondade pärusmaa) teadus (kõrgema ühiskonnaastme tunnetusvorm) Edward Burnett Tylor (1832-1917) esimene religiooniantropoloog, tuletas esimese religiooniuurimuse transi, unenägude, surmaeelse kogemuse uurimine. Pakkus välja religiooni aluseks on duaalse eksistentsi tunnetus; on keha ja nähtamatu hing, mis võib kehast lahkuda; inimene pole tervik- mingi osa (hing) võib lahkuda, seda kogeme unes, surmaeelselt, ekstaasis James Frazer (1854-1941) ,,Kuldne oks" (1890) Tegeles maagiliste praktikatega maagia on usk surematusse; püüdis ülemaailmselt võrrelda maagilisi praktikaid läbi tekstide, mida suutis kokku koguda. 3. religiooni seos ühiskonnaga Kuidas on seotud religioon ja ühiskonna struktuur 19. saj - nomaadid (beduiinid) jumal = isa hirearhiline ühiskond jumal = monarh Religioon tuleneb ühiskondlikust vajadusest, on ühiskondlike suhete peegeldus.
Ta uuris nende arengut ja eluviise, tema käsitlustes leidub võrdleva meetodi algeid. Oma pedagoogiks jagas Aristoteles kasvatuse kehaliseks, kõlbeliseks ja vaimseks, tähtsustades väga kaht viimast. Aristoteles austas Platonit väga, kuid ei nõustunud ühe Platoni filosoofia alustalaga, milleks oli, et on olemas kaks maailma. Aristoteles aga ei usukunud, et on olemas kaks maailma, ta oli väga kindel, et on olemas vaid üks maailm, see sama kus me elame ja mida me kogeme. Aristoteles oli esimene, kes kaardistas paljud teadusvaldkonnad ning andis neile oma töödega nimed, mida kasutatakse tänapäevani. Ta lõi neil ka terminoloogia, mis on samuti tänini kasutusel. Tema esimene tähtis otsus oli, et asjad pole ainult mateeria, millest aineliselt koosnevad, vaid tähtis on asjade juures ka nende vorm. Maja ei ole ju ainult kuhi telliseid, et majast saaks maja, peab tal olema maja vorm. Maja võib olla ehitatud ja betoonist, kuid siiski on ta maja.
Asjad ei ole midagi muud kui ideede kogum. Kui me võtame näiteks objekti, mida me nimetame õunaks, siis see pole muud, kui meelte tulemusel saadud ideede kogum, mis on talletanud meile tahke ja punase objektina millel on hapukas magus maitse. Berkeley materialismi-kriitika peamiseks relvaks on empiristlik kriteerium mõtteka keelekasutuse kohta: keelemärgid omavad tähendust üksnes siis, kui nad märgivad midagi tajutavat, kogemuses antut. See, mida me asjana kogeme, pole mitte midagi muud kui ideede kompleks Berkeley üheks kõige kuulsamaks mõttekatseks on kokku võetud sellises ülesandes: Püüdke ette kujutada objekti, mis kesisteerib nii, et mitte keegi seda ei taju. Berkeley väidab seda olevat võimatut. Ehk asjade eksistents sel korral kui keegi neid ei taju, on kaheldav. Näiteks kuidas on olemas asjad meie kodus siis, kui mitte keegi seal ei viibi ja mitte keegi neid isegi oma mõtetes ei taju
See, kelle jaoks selline usk on lapsik, tundub see praegune elu ainukese võimalusena midagi saavutada see võib olla ühelt poolt hirmutav aga samal ajal usun, et see on sageli ka väga motiveerivaks jõuks tegutsemisele. Enesehinnangutega kaasnevad tavaliselt emotsionaalsed reaktsioonid. Kui saavutame edu või sooritame midagi hästi, tunneme reeglina mõnu või rahuldust. Kui aga läbi kukume või oleme teinud halva soorituse, tunneme tüüpiliselt rahulolematust ning kogeme ebameeldivust. Need enesereaktsioonid võivad meid viia kas kõrgemate eesmärkide püstitamisele ja sealt edasi täitmisele või siis üleüldse eesmärkidest loobumiseni. Ühest küljest võime üritada tegelikkuses tõepoolest rohkemat saavutada, teisest küljest aga on alati võimalus vähendada seda, mida tahame saavutada. Püüdlustest loobumine võib pakkuda samasugust rahuldust kui nende täitumine. Kui inimene tunnistab ausalt oma
Pisemaks loominguäratajaks võib olla tujuga kattuv ilm, mõne tuttava poetatud ilus lause, kogetud mälestus või lihtsalt mõni ese või nähtus. Suuremat sorti inspiratsioon võib tihtilugu peituda mõnes inimeses, kes meile suurt mõju avaldab. Inimene, kes on olnud suur looja terve elu jooksul, jõuab läbi kunsti teha palju erineva taustaga ja põhjusega teoseid. See sõltub enamjaolt sellest, et elu on pidevalt muutuv ning selle pika aja jooksul kogeme, tunneme ja mõtleme vahelduvalt erinevaid ideid. Raamatus "Dorian Grey Portree", mille autoriks on Oscar Wilde, kirjutas andekast kunstnikust, kes maalis saatusliku portree. Too võimas kunstnik kandis nime Basil Hallward. Too artistliku põhjaga inimene oli samamoodi kogu oma elu maalinud erinevaid asju, kuni kohtus inimesega, kes pani alguse suurele inspiratsioonile. Selleks noormeheks osutus Dorian Grey. Igal loojal on induviduaalsed tunded, mis sunnivad näiteks pintslit kätte haarama
Mida me mõtleme? Näeme, et see mõte tuleneb keskkonnast. Keskkond suhestub bioloogilise organismiga, kellel on need omadused olemas. Mina ikka ongi psüühika. Psüühikas toimuv on otseselt seotud sellega, mis me kehas toimub. St et me võime ennast haigeks mõelda. Mis on keskkond? Keskkond on meid ümbritsev väline maailm. See on füüsikaline keskkond. Mitte kogu maailm pole meie keskkond. 1. Osa me kogeme ja osa mitte. Me ei saa hinnata seda, kui palju me ei koge. Psüühika jaoks pole keskkond puhas väline maailm. Füüsikast teame me teame ainult osaliselt, milline see meid ümbritsev väline maailm on. Teadmised sellest välisest maailmast kasvavad ja muutuvad. Mingis mõttes me elame ju vaid osas maailmast. 1827. aastal tõlkis Soti kirjanik ja ajaloolane Thomas Carlyle (17951881) Goethe Umgebung sõnaga environment. Kontekstis tähendas see keskkonda, mis meile mõjub. 2
aga ,,geen") Kas me märkame kultuuri? Ruum, sh kultuuriruum, milles me viibime, on eriline ja me peame kõik asjad läbi ja lahti mõtlema, et kultuur siin edukas oleks, samuti, et kultuur oleks järjepidev, edasiantav. Selleks, et teha midagi paremini, peame teadvustama seda, mida me teeme. Samuti, peame tegema valikuid. Peame tegema valikuid, et näeksime meid ümbritsevas ruumis narratiive. Iga asi, mille kätte võtame või sündmus, mida kogeme ja esitame, see on ja peabki olema narratiiv, lugu. Millest see meile räägib? Millised on märgid? Lugu koosneb märkidest (sümbolitest, kujunditest, tähendustest jne) ja meie ülesanne on anda oma publikule neist märkidest teatud seosed ning see ongi see lugu. Kui paneme erinevad märgid kõrvuti ja oleme erinevad märgid seostanud siis see ongi narratiiv, ehk lugu. Kui hakkame lugu rääkima, siis meie esitame omada märgid ja tahame rääkida oma lugu. Aga
suuna looja. Oli tugeva praktilise suunitlusega. Ta arvas, et isiksusel on ennast aktualiseerida (ta rõhutab Maslow´'st rohkem aktualiseerimise ainuvajadust ning, et see iseloomustab kõiki elusolendeid). Samuti on tema arvamus "organismiline väärtustamine" iga elusolend teab ise mida tal hetkel vaja on Aktualiseerimise tingimused: 1. Mina kontseptsioon self kui: a. Sündmuste sisetunnistaja, mina ise (introspektsioon) kuidas ja mida me kogeme, self siin jälgib ja analüüsib b. Isiksus (ego, persona) inimese tajuvus endast sellisena nagu ta reaalsest on c. Isiksuse arengu lõppsiht milline tahab inimene olla ideaalpildis, sinna poole inimene liigub koguaeg. 2. Positiivne suhtumine armastus, tähelepanu osutamine. Läbi uuringute leidis, et lihtsalt positiivsest suhtumisest pole piisavalt, peab olema tingimusteta positiivne suhtumine (eriti tähtis ema suhtes lapsega, see kujundab kogu
(külm,märg), õhk(soe,märg), maa(külm, kuiv). Nende elementide tõmbumine andis aluse rõõmu tekkeks, samas kui elementide eemaletõukumine põhjustas kurbust, valu, haigusi, vigastusi, õnnetusi. Teise Antiik-Kreeka filosoofi Aristotelese arvates oli inimesele kõige loomupärasem vältida tunnetes äärmusi ja leida mõistlik kesktee nende äärmuste vahel. Tänapäeva psühholoogid ütlevad aga, et see midagi, mida me kogeme, on emotsioon. Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on emotsiooni kolm peamist omadust järgmised: 1. Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks 2. Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses 3. Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised
Ta nõdis selgeid definitsioone. Platon 427-347 ema- Sokratesi õpilane Pärines jõukast ja aristokraatlikust perest.Ta vihkas demokraatiat.Ta oli klassikalise ajastu parim kirjanik.Pooled tema teostest on tõlgitud eesti keelde ning kõik teosed in dialoogi vormis.Rajas oma kooli Akadeemia.Ta suri pulmapeol,istus tooli ja jäi magama. Metafüüsika õpetus. Platoni filosoofia tuumaks oli ideede õpetus.Tegelikult eksisteerib ideede maailm täielik reaalsus.Meie kogeme ainult näivat tegelikust,see on muutuvate ja kalduvate asjade maailm,aga muutuvad ja kalduvad asjad ei ole tegelikus.Kõik mõtted on reaalsed,muutumatud,püsivad,jäävad ja igavesed.Kõik näivate mõtete olemasolu algab algkujust.Me ei saa otseselt meeltega tajuda,kuid me saame näha nende koopiaid,platon ütleb:ebatäiuslikud koopiad.Me näeme varje tegelikuses-ehk inimesed on otsekui vangid koopas ja on seljaga koopasuus poole.See
Descartes Descartes väidab, et me saame oma meeltelt tihti petta, on palju kaheldavat ja ebausaldusväärset, mida meeled meieni vahendavad. Küll aga on ka selliseid asju, mis on võetud meeltest ning milles ei saa kahelda, näiteks sellised põhialused, et mina loen praegu seda teksti, või istun siin toolil. Need on esmapilgul iseenesest mõistetavad põhitõed, kuid samamoodi need muutuvad kaheldavaks, kui me kogeme seda unes. Kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi ärkvelolekut eristada unest ning kui me näeme unes seda, et me istume ja loeme seda kirjutist, osutub see ebatõeseks kuna tegelikkuses me magame linade vahel. Descartes esimesed meditatsioonis seab kahtluse alla kõik arvamused, mis koosnevad kokku paljudest lihtsatest ja üldistest tõestest arusaamadest. Ehk siis need lihtsad ja üldised arvamused on kõige aluseks ning neis ei saa kahelda. Nii näiteks ei saa kahelda aritmeetikas ja
Kusjuures mitte keegi, või siis vähesed, julgevad või viitsivad neid ideid kahtluse alla seda ja nende päris tõde uurima hakata. Selle asemel nad vütavad selle omaks Platon kirjeldab headust nagu jõu ja energia omamist, nagu Päike, millel on energiat, et soojendada meie nahka. Ta näeb headust ilu, õigluse, põhjuste ja tõe allikana. Headus on julgus ja tugevus, väärtused, mis tagavad kindla maa moraalseks ülalpidamiseks. Selles varjude maailmas, headus, mida me kogeme, on ka õige headuse vari seinal. Me peame välja murdma selle maailma ahelaist, et kogeda päris headuse ideaale. Platoni koobas on inimese oleku allegooria: igaüks meist on vang kuni me suudame põgeneda. Me võtame vastu reaalsuse mitte-ideaalsete silmadega, aksepteerides seda müraga kaetud illusiooni reaalsusena, esitamata küsimusi. Üks koopa näide juhtus näiteks Charles Darwiniga. Aastal 1837 reisis ta HMS Beagle'i pardal Ida-Vaiksel ookeanil ja peatus Galapagose saartel
Ta nõdis selgeid definitsioone. Platon 427-347 ema- Sokratesi õpilane Pärines jõukast ja aristokraatlikust perest.Ta vihkas demokraatiat.Ta oli klassikalise ajastu parim kirjanik.Pooled tema teostest on tõlgitud eesti keelde ning kõik teosed in dialoogi vormis.Rajas oma kooli Akadeemia.Ta suri pulmapeol,istus tooli ja jäi magama. Metafüüsika õpetus. Platoni filosoofia tuumaks oli ideede õpetus.Tegelikult eksisteerib ideede maailm täielik reaalsus.Meie kogeme ainult näivat tegelikust,see on muutuvate ja kalduvate asjade maailm,aga muutuvad ja kalduvad asjad ei ole tegelikus.Kõik mõtted on reaalsed,muutumatud,püsivad,jäävad ja igavesed.Kõik näivate mõtete olemasolu algab algkujust.Me ei saa otseselt meeltega tajuda,kuid me saame näha nende koopiaid,platon ütleb:ebatäiuslikud koopiad.Me näeme varje tegelikuses-ehk inimesed on otsekui vangid koopas ja on seljaga koopasuus poole.See
meeldetuletamise ja õppimise vahel? Ei saa ju olla kindle, et tegemist on asjade meenutamisega kui võib olla tegemist andekusega teatud asja õppimisel. Ehk on anne see kaasasündinud idee? Teiseks annaksin parema ülevaate empirismist, mille vaated samuti on küllalt hästi tõestatud, et neid uskuda. Siin kohal tooksin esile filosoofi John Locke, kes panustas palju empiristlikusse teadmisteooriase. Viis, kuidas me mõistame maailma ja ennast sealhulgas, sõltub sellest, kuidas me maailma kogeme. Locke väitis: “Ei ole olemas kaasasündinud ideid ja pole ka kaasasündinud mõistmist sellest, missugune see maailm lõppkokkuvõttes on.”. Sellest võib välja lugeda seisukoha, et maailmas peaks olema üks kindle viis, kuidas seda mõista, aga kuna me ei mõista maailma ühtemoodi, siis ei saa olla ka kaasasündinud “ideid” maailmast. Tema teooria kohaselt on “idee” otseselt kogemuslik või kogemuslikest ideedest kokku pandud. Empirismis hinnatakse
annaabi.ee 
