Kultuuriajaloo eksami konspekt (0)

Kultuuriajaloo konspekt TLÜ 2017
Eksam: mõistete määratlemine + arutlevad küsimused. Fakte autoritest otseselt teadma ei pea, kuid peab teadma põhilisi vaateid vms.
Kultuuriline pööre „Cultural turn “ 1980’s - Uus arusaam: kultuur on tähendusloome keskkond, mis puudutab kõiki eluvaldkondi ja seega kõiki teadusalasid, mis tegelevad inimeste ja inimühiskonnaga. Vanade distsipliinide ümberorienteerumine: kirjandusajaloo asemel kirjakultuuri ajalugu, teadusajaloo asemel teaduskultuuri ajalugu, kunstiajaloo asemel visuaalkultuuri ajalugu jne.
Kultuuriajaloo lähenemisviisid:
Objekti- keskne : minevik jaguneb valdkondadeks, mida saab eraldi uurida: nt majandusajalugu, sotsiaalajalugu , kultuuriajalugu , poliitiline ajalugu.
„Vana kultuuriajalugu“ on enamasti kaunid kunstid ja teaduste ajalugu.
Meetodi-keskne: Minevikunähtuseid saab uurida kindla metodoloogilise nurga alt, kultuuriajalugu vaatab minevikunähtustele tähendusloome vaatenurgast:nt majanduse kultuuriajalugu, poliitika kultuuriajalugu, sõja kultuuriajalugu, kunsti kultuuriajalugu jne.
“Uus kultuuriajalugu” on kõikehõlmav ajalugu, st kultuuriajaloo vaatenurgast saab uurida kõiki mineviku valdkondi: poliitikast ja sõjapidamisest söömise ja sugueluni.
Uue kultuuriajaloo põhiprintsiibid:
1. Kultuuriajalool puudub spetsiifiline uurimisobjekt; teda määratleb vaatenurk, mitte vaadeldav objekt.
2. Kultuuriajalugu uurib mitte niivõrd objekte, kuivõrd nende esitusi, käsitusi, representatsioone – lühidalt, tähendusi ja tähendusloomet.
3.Kultuuriajalugu tugineb veendumusel, et inimeste ettekujutustel tegelikkusest on sama suur või isegi suurem tähtsus kui tegelikkusel endal.
4.Kultuuriajaloo peamine lähtekoht: inimene on oma loomult homo culturalis – liik, kes otsib ja loob tähendusi.
Kultuuri ja kultuuriajaoo historiseerimine

Mõiste ’’kultuur’’ sünd ( VICO )
Sõna ’’kultuur’’ on oluliselt vanem kui kultuuri mõiste ja on tuletatud ladina nimisõnast cultura , mille tähendusväli on võrdlemisi avar ja viitab korraga nii ’hoolitsemisele’, ’harimisele’, ’põllundusele’, ’arendamisele’, ’austamisele.’
Tänapäevases tähenduses sündis „kultuur“ metafoorina, mida esimesena kasutas teadaolevalt Cicero (106 – 46 eKr).
Renessansi-ajastul (15-16saj) hakatakse ’kultuuri’ all mõistma üha enam eeskätt vaimu harimist, sõna kinnistub vaimusaavutuste, kunsti, kirjanduse, filosoofia jne külge.
Euroopa rahvakeeltes (saksa, ingl, prants ) kinnistub sõna ’kultuur’ alates 17 sajandist. Esmalt juurdub Saksamaal, kus esimestest kasutab seda Leibniz.
Arusaam kultuurist kui tervikust – seosest, mis valitseb uskumuste, kunstide, teaduste, õiguse, keele jne vahel, sündis 16. sajandi Itaalias ja Prantsusmaal.
– Kultuur tähendab vaimu kultiveerimist, enese harimist.
– Kultuursed inimesed vs. kultuuritud inimesed.
Arusaam kultuuri kollektiivsest iseloomust, mis on olemas ühtedel rahvastel ja puudub teistel, sündis 17. sajandi Lääne-Euroopas, esmajoones Prantsusmaal.
– Kultuur tähendab käitumis- ja kõlblusnorme.
– Kultuursed ehk tsiviliseeritud rahvad vs. barbaarsed rahvad.
Kultuur vs tsivilisatsioon
Eristus kahe kultuuriareaali vahel: kui “kultuur” on ennekõike saksa mõiste ( Kultur ), siis “tsivilisatsioon” on pigem prantsuse ja inglise mõiste (Civilisation, Civilization)Saksa Kultur viitab inimese või rahva vaimsetele, hariduslikele saavutusele: kunstile, kirjandusele, muusikale , filosoofilistele süsteemidele jms. Saksa käsituses on Kultur midagi sisemist, samas kui “tsivilisatsioon” käib peamiselt välise kohta.
Kui Civilisationviitab ennekõike universaalsele, siis Kultur konkreetsele, “kultuur” on seotud peamiselt ühe konkreetse rahvaga (igal rahval on oma kultuur), samas kui “tsivilisatsioon” laieneb kogu maailmale (kus elavad tsiviliseeritud inimesed), otsib seda, mis on ühine kõikidele “tsiviliseeritud” inimestele
Prantsuse/inglise civilisationhõlmab nii vaimseid kui ka ainelisi saavutusi – tsivilisatsioon ei puuduta vaid vaimu harimist, vaid niisamuti keskkonna ümberkujundamist. Samuti rõhutab “tsivilisatsioon”ennekõike protsessi, mitte tulemust.
NORBERT ELIAS ( 1897 – 1990)
Kultuuri ja tsivilisatsiooni eristus on sotsiaalne.
“Kultuuri” ja “tsivilisatsiooni” eristamine sündis sotsiaalsetest erinevustest tingituna: Prantsusmaal kandis kultuuri õukond, sotsiaalne eliit; “tsivilisatsioon” oli seega seotud selgelt õukonnaga. Saksamaal muutus kultuuri kandjaks aga kesklassi intelligents, kes seisis valitsevast ladvikust, õukonnast eemal ja vastandas ennast sellele, seega ka “tsivilisatsioonile”(mille poole püüdles ka saksa õukonnaaadel). Kilbile tõsteti hoopis “kultuur”, kui midagi hinnalisemat kui tsivilisatsioon.
GIAMBATTISTA VICO (1668 – 1744)

• Sündis Napolis 1668 vaeses peres.
  
• Loobus kooliskäimisest varakult, eelistades omal käel õppida.
  
• Ülikoolis omandab õigusteaduste doktori kraadi.
  
• Esialgu töötab rikaste koduõpetajana, 1698 valitakse 30-aastaselt Napoli ülikooli retoorikaprofessoriks
  
• 1734 nimetatakse kuninglikuks historiograafiks.
  
• Suri Napolis 1744.
  

Peamised seisukohad:

• Verum ipsum factum-printsiip: tõde on võimalik teada saada ainult selle kohta, mis on meie endi tehtud.
  
• Tsükliline kultuuriarengute mudel (corsi–ricorsi): 1) jumalate aeg; 2) kangelaste aeg; 3) inimeste aeg.
  
• Filosoofia ja filoloogia ühtsus: nende kahe liitmine paneb aluse “uuele teadusele” (mis jääb väljapoole teoloogiat).
  
• Providentsi-printsiip: inimese eesmärgid ei teostu ajaloos kunagi otseselt, kuid sündmuste üldine kord on ratsionaalne ja eesmärgipärane.
  

Kultuurikäsitlus Vico

• Kultuure on palju ja iga kultuur on iseloomult ainulaadne.(Vico ei kasuta küll eriti “kultuuri” terminit, rääkides pigem “ vaimust ”.)
  
• Kultuur avaldub igasuguses vaimuloomingus, nii müütides kui filosoofias, nii keeles kui kunstis, nii tavades kui õiguses.
  
• Iga kultuur väljendab mingit kollektiivset kogemust, igal inimsoo arengu trepiastmel on omad, teistega võrdselt ehedad väljendusvahendid.Vico mälestusmärk Napolis kultuurikäsitlus:
  
• Ajalugu on kätketud vaimse kultuuri mälestusmärkidesse, jäädvustatud “hieroglüüfidena”, mida tuleb osata lugeda.
  

Scienza Nuova – kultuuriajaloo alusprintsiibi sõnastamine
“Inimühiskond on vaieldamatult inimkonna looming. Järelikult saab ja tulebki selle ühiskonna printsiibid tuletada inimvaimu muutustest.”Giambattista Vico (18. saj. maal)
Rõhk niisiis inimvaimu ehk kultuuri arengul, muutustel, mitte selle ajatul iseloomul.

Kultuuri ’’ajaloolisuse’’ sünd ( HERDER )
Kuni 18. sajandini domineeris arusaam, et kõik kultuurid on ühe puu võrsed ja sirutuvad kõik ühes suunas. Kultuuri areng allus selles käsituses looduse ja/või Jumala seadustele . Varane “kultuuriajalugu” oli ennekõike keele ja kirjanduse uurimine ; arutati rahvakeele tähtsust kirjanduskeelena, ilmus ülevaateid rahvuse suurtest kirjanikest.Kultuuri arengust räägiti pigem allakäigu ja taassünni võtmes.
Prantsuse valgustus (kõige ilmekamalt Voltaire) mõistis kultuuriajaloo all eeskätt “tsiviliseerumise ajalugu”, eesmärk oli näidata, kuidas kunstide ja kommete areng on aidanud kaasa inimeste tsiviliseerumisele.Valmisid uurimused inimtsivilisatsiooni arengust täiustumise suunas.
Saksa valgustuse rüpes sündis 18. sajandi teisel poolel arusaam kultuuride ühismõõdutusest ja ajaloolisusest. Kultuuri areng allub tema enda sisemisele loogikale, mis ei ole iseloomult tingimata progressiivne. Hakati uurima konkreetsete kultuuride arengut.
JOHANN GOTTFRIED HERDER (1744 – 1803 )
Üldised seisukohad

• Historismi-printsiip: oluline pole “puhta mõistuse” analüüs, vaid selle ajalooliste avalduste analüüs.
  
• Singulaarsuse-printsiip: asjade mõistmiseks on vaja neid tunda nende ainulaadsuses.
  
• Inimkonna ajalugu = kultuuriajalugu: inimeste areng on seotud kultuuri arenguga, keele ja mõtlemisega
  
• Europotsentrismist loobumine: kultuuriajalugu puudutab kogu inimkonda.
  

Kultuurikäsitlus

• Kultuuride mõistmiseks on vaja neid tunda nii nende ainulaadsuses kui ka ajaloolisuses.
  
• Möödunud kultuure tuleb mõista n-ö seestpoolt, tuleb suuta ennast nende sisse tagasi mõelda (Einfühlung)
  
• Ükski ajastu ei ole teistest parem ning ükski kultuur pole pelk vahend teel teise kultuuri juurde.
  
• Igal kultuuril on oma“raskuspunkt”, mida tabamata me ei suuda seda kultuuri mõista: “Igal rahvusel on tema õnne keskpunkt iseendas, nagu igal keral tema raskuspunkt.”
  
• Kultuuri kandjaks on rahvas. Igal rahvuskultuuril on suur väärtus. Kultuur väljendub (rahva)laulus- ja luules.
  

Noor Herder: kultuur ei allu progressi mudelile
“Igal ajastul ja teatud asjaoludel on iga rahvas kogenud ülima õnne hetke, või siis ei ole seda mitte keegi kogenud.”“See, kes on püüdnud näidata sajandite progressi [Fortgang der Jahrhunderte], on enamasti olnud kantud ideest , et see tipneb inimeste suuremas vooruslikkuses ja õnnes. Sellel eesmärgil on moonutatud või leiutatud fakte, vähendatud või maha vaikitud vastupidiseid tõsiasju.”
Hiline Herder: kultuurid pürgivad kõik täiuse poole
“Rahva kultuur on tema olemasolu õis, mille näol tema olemus küll meeldivalt, kuid kaduvalt avaldub.Igal inimteadmiste liigil on oma ring, s.t. oma loomus, aeg, koht ning eluperiood . (...) Aga see on kõigile inimliku valgustuse liikidele ühine, et igaüks püüdleb täiuslikkuse poole, ja kui see on tänu asjaolude õnnelikule seosele siin või seal saavutatud, siis pole võimalik sellele haripunktile igavesti püsima jääda ega uuesti tagasi pöörduda, vaid peab alustama langusteed.”

Kultuuri ’’ajaloolise uurimise’’ sünd (BURCKHARDT)
ehk kutselise kultuuriajaloo sünd
Kultuuriajalugu kui omaette teaduslik uurimisvaldkond sünnib 19. sajandi teisel poolel Saksamaal
Kultuuriajalugu sünnib kriitilises dialoogis poliitilise ajalooga . Kui poliitilise ajaloo uurijad süüdistavad kultuuriajaloolasi ebaolulise ja frivoolsega tegelemises, siis viimased heidavad poliitilisele ajaloole ette üksikule ja pinnapealsele keskendumist.
Kaks konkureerivad kultuurikäsitlust 19 saj
Kultuur – rahvakultuur , argielu, folkloor vms
Kultuur – kõrgkultuur, filosoofia, kirjandus, kunst
JACOB BURCKHARDT (1818-1897)
Üldised vaated ajaloole

• Ajalugu aitab mõista tänapäeva; meie olevik on välja kasvanud minevikust, uurida tasub ainult seda minevikku , mis kõnetab olevikku ja tulevikku.
  
• Ajaloos valitseb järjepidevus, ent puudub progress. Ajaloost tuleb otsida tüüpilist, seda, mis kordub.
  
• Huvitavaimad ajalooperioodid on üleminekud ühest ajastust teise: üleminek kristlusele, üleminek uusaega jne.
  
• Ajalugu pakub lohutust olevikule, võimaldab leida minevikust eeskujusid.
  
• Ajaloost tuleb otsida sisemist terviklikkust, harmooniat.
  

Kultuuriajaloo käsitlus

• Kultuuriajalugu on ennekõike ajastu sisemiste seoste otsimine, katse rekonstrueerida vaimset tervikpilti
  
• Kui poliitiline ajalugu tegeleb pinnapealsega, siis kultuuriajalugu tegeleb sisulisega, sellega, mis hoiab kõike koos ja annab kõigele tähenduse.
  
• Inimühiskonna kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu [Potenzen]: riik, religioon ja kultuur. Ükski neist ei eksisteeri iseseisvalt, vaid ainult kolmekesi koos ja seotuna.
  

“Kultuuriajalugu uurib inimmineviku sisemust ja kirjeldab, kuidas inimesed elasid, mida nad soovisid , mida mõtlesid, tajusid ja milleks nad võimelised olid. Soovitu ja eeldatu on seega sama tähtsad kui toimunu, kujutlus sama tähtis kui tegevus.“
„Itaalia renessansikultuur“ (1860)
Seisukohad:
Renessanss moodustab tervikliku vaimuliikumise, tegemist on omaette ajastuga, mis vastandub selgelt keskajale .Renessanss ei ole pelgalt antiigi pärandi taassünd, vaid palju sügavam ja laiem muutus inimteadvuse arengus – uue vaimulaadi sünd.Renessanss märgib “moodsa inimese sündi”. Individuaalsus on renessansi peamine tunnus. Tinglikult on Burckhardt “renessansi leiutaja” – ta andis esimesena sellele ajajärgule selge sisu.
Esteeliline ajalookäsitluss
Nagu Itaalia riigid enamuses olid oma seesmiselt ehituselt kunstiteosed , st. teadlikud, refleksioonist sõltuvad, täpselt ette arvestatud ja nähtavale alusele toetuvad rajatised, nii pidi ka nende vahekord üksteisega ja välismaaga olema kunstiteos .
Kokkuvõte:
Tänapäevase kultuuriajaloo eelduseks oli 18. sajandil sündinud arusaam, et kultuur on midagi, mis ajas muutub ja mis ei ole taandatav progressi mudelile –iga kultuur on ajalooline ja ainulaadne.
Tänapäevase kultuuriajaloo institutsionaalne alus loodi 19. sajandi II poole Saksamaal, kus kultuuriajalugu muutus uueks akadeemiliseks distsipliiniks ja kus töötati välja kultuuriajaloo metodoloogilised alused.
Morfoloogiline kultuuriajalugu / tsivilisatsiooniteooriad

• Kultuurimorfoloogia püüab ühelt poolt kõigi kultuuride arengut sidusa
  

narratiivi abil kirjeldada, jagades kultuurid selgepiirilisteks ühikuteks, mis teineteisele järgnevad, kuid teiselt poolt loobub varasemast progressi ideest ning vaatleb kultuuride arengut selle asemel tsüklitena: iga kultuur tekib ja areneb, seejärel aga satub langusse ja hävib ühtsete seaduspärade alusel.

• “Kultuurimorfoloogia”mõiste võtab kasutusele saksa etnoloog ja Aafrika-uurija Leo Frobenius (1873–1938). 1920 asutab ta Münchenis Kultuurimorfoloogia Instituudi, mille peamine eesmärk on kultuuri kui niisuguse arengut käsitleva teooria arendamine. Frobenius pakub esimesena, et kultuurid läbivad oma arengus inimese eluga sarnased faasid lapsepõlvest raugaeani.
  
• Kultuurimorfoloogiast välja kasvanud nn. spekulatiivne kultuuriajalugu oli üks populaarsemaid ajaloouurimise ja kultuurimõtestamise suundi 20. sajandi esimesel poolel. 20. sajandi lõpus kujuneb see mõjukaks suunaks ka sotsioloogias ja politoloogias.
  

• Keskne idee: inimkonda on võimalik jaotada selgepiirilisteks üksusteks – kultuurideks või tsivilisatsioonideks; nende üksuste areng allub teatud loogikale; see loogika võimaldab meil ennustada üksuste tulevikku.
  

OSWALD SPENGLER (1880 – 1936)
Üldine ajalookäsitlus

• Eesmärk leida ajaloost loogika, mis seletab ära nii olnu kui ka selle, mis tuleb.
  
• Ajaloo uurimine pole mitte niivõrd ajalooline, kuivõrd filosoofiline valdkond – üles tuleb leida inimkonna ajaloo metafüüsiline mõõde.
  
• Oluline pole uue teabe otsimine, vaid olemasoleva teabe mõtestamine filosoofilise teadmise (“orgaanilise loogika”) abil.
  
• Pessimistlik hoiak: ajaloos puudub progress, küll aga on olemas saatus: kultuurid alluvad allakäigu loogikale.
  
• Ajalugu kui erinevate kultuuride õitsele puhkemine
  
• Oli arvamusel et maailmaajaloos on olnud kaheksa kõrgkultuuri: egiptuse, babüloonia, antiik, hiina, india, araabia , maajade, õhtumaa (lääne-euroopa-ameerika)
  
• Kultuuriajalugu kui aastaaegade vaheldumine:
  KEVAD maastikulis-intuitiivne • ärkava, uneleva hinge jõuline looming • isikulist ületav kooskõla.
  SUVI küpsev teadvus • varasemad linlik-kodanlikud ja kriitilised ilmingud.
  SÜGIS suurlinlik intelligents • puht-vaimse kujustamisjõu kõrgpunkt.
  TALV maailmalinliku tsivilisatsiooni algus • hingelise kujustamisjõu kustumine • elu ise muutub probleemiks • irreligioosse ja mittemetafüüsilise maailmalinlikkuse eetilis -praktilised suundumused
  

Teooria ajaloosündmuste üheaegsusest
Kaks sündmust on üheaegsed, kui nad leiavad kultuuris aset samal arenguetapil (nt. õitsengu või surma etapis).
Tsivilisatsioon kui kultuuri viimane faas
Tsivilisatsioon on iga kultuuri vältimatu saatus. Selles jõutakse kõrgpunkti, mille põhjal muutuvad lahendatavaks ajaloolise morfoloogia viimased ja raskeimad küsimused. Tsivilisatsioon on ülim ja kunstlikem seisund, mille kõrgemat liiki inimene võib saavutada. (...) Ta on lõplik lõpp
ARNOLD TOYNBEE (1889 – 1975)
Tsivilisatsioonid
“Tsivilisatsioon” on ajaloo põhiühik ehk “mõistusega haaratav uurimisväli”, mis ei sõltu ajaloolase ühiskondlikust ümbrusest.
Neid tsivilisatsioone loendab Toynbee maailmaajaloos kokku kuni kolmkümmend seitse (see arv ei püsi küll paigal, vaid varieerub “Uurimuse” erinevates köidetes, levinuim on 21).
Võrreldes Spengleriga on Toynbee teadmiste ja käsitluse ulatus märksa laiem, hõlmates nt. samuti mitmeid Ameerika põliskultuure.
Tsivilisatsioonid võivad olla n-ö isetekkelised, võrsudes primitiivsetest kultuuridest (nt. egiptuse ja sumeri tsivilisatsioon), või siis võrsuda mõne varasema tsivilisatsiooni varemetel (nt. meie Lääne tsivilisatsioon).
Käsitlus tsivilisatsioonide arengust

• Tsivilisatsioonide arengumuster:tekkimine – kasvamine – murdumine – lagunemine.
  
• Tsivilisatsioonide arengutegur: väljakutse versusvastus ( challenge vs. response)
  
• Edukad on need tsivilisatsioonid, kes suudavad väljakutsetele – olgu need sotsiaalsed või looduslikud – loovalt vastata.
  
• Tsivilisatsiooni arengu “rütmiks” on katkematu vastamine üha uutele väljakutsetele ja langus saab alguse siis, kui tsivilisatsioon pole suuteline enam loovaid vastuseid välja mõtlema.
  

Tsivilisatsiooni ajalugu on kulgemine lõpu poole. Tsiv.on oma hukus ise süüdi.
GEORG HENRIK von WRIGHT (1916 – 2003)
Spengleri ja Toynbee erinevus
“Vastupidi Spenglerile leiab Toynbee, et kultuure ei saa võrrelda organismidega või teiste tervikutega, millel on bioloogilises mõttes määratud elukulg . Kultuuri saatus on tema enda kätes. See et nad kõik peale meie oma on kadunud, tuleneb nende mitmesugustest psühholoogiliselt seletatavatest inimlikest nõrkustest, kuid ei ole vältimatu tulevikuennustus.”
PITIRIM SOROKIN (1889 – 1968)
Kultuurisüsteemide teooriad

• Kõik ühiskonnad jagunevad vastavalt nende “kultuurimentaliteedile” kolmeks sotsiokultuuriliseks süsteemiks: ideatsiooniline, meeleline ja idealistlik, mis on eelmise kahe süntees.
  
• Kultuurimentaliteet põhineb neljal põhieeldusel:
  1) tegelikkuse olemus;
  

2) vajaduste ja eesmärkide iseloom;
3) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/saavutamise määr;
4) vajaduste ja eesmärkide rahuldamise/saavutamise viisid.

• Maailma ajalugu koosneb nende kolme kultuurisüsteemi lakkamatust ja paratamatust vaheldumisest. Üleminekud ühelt süsteemilt teisele on keerulised, tihti konfliktsed ja täis vapustusi. Ajaloos seega puudub progress, valitseb tsüklilisus.Euroopas valitses viimane ideatsiooniline kultuurisüsteem 6.-12. sajandil, sellele järgnes idealistlik süsteem (13.-14. saj.) ja alates 15. sajandist meeleline süsteem, mis on ammendumas.
  

Kaks peamist kultuurisüsteemi
Ideatsiooniline kultuur:
1.Tegelikkust tajutakse kui mittemeelelist ja mittemateriaalset igavest olemist.
2.Vajadused ja eesmärgid on põhiliselt vaimsed.
3.Nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge.
4.Nende rahuldamise/saavutamise viis on vabatahtlik füüsiliste vajaduste piiramine või elimineerimine.
Meeleline kultuur:
1.Tegelikkus on ainult meeleorganitele antu, mida kujutatakse ette
saamisena, protsessina, muutumisena, hoovusena, evolutsioonina, progressina.
2.Vajadused ja eesmärgid on põhiliselt füüsilised.
3.Nende rahuldamise/saavutamise määr on väga kõrge.
4.Nende rahuldamise/saavutamise viis on välismaailma ümberkujundamine ja ekspluateerimine .
Tsivilisatsiooniteooriad tänapäevad
Tänapäeval on morfoloogilised kultuuri- ja tsivilisatsiooniteooriad levinud ennekõike sotsioloogias ja politoloogias; neid leidub ka ajalooteaduses, kuid nende maine kutseliste ajaloolaste seas on madal.
Üks viimaste aegade enim tähelepanu pälvinud näiteid tsivilisatsiooniteooriate valdkonnas on Ameerika politoloog Samuel Huntigntoni teos “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” (1996, eesti keeles 1999, kordustrükk 2016 ).
SAMUEL HUNTINGTON (1927 – 2008)
“ Tsivilisatsioon on kõrgeim inimeste kultuuriline grupeerumine ja kultuurilise identiteedi kõige laiem tasand, mis inimestel on, kui välja arvata see, mis eristab inimest teistest liikidest.”
“Tsivilisatsioonid on küll surelikud, ent väga pikaealised; nad arenevad, kohanduvad ja on kõige vastupidavamad inimühendused.”
Huntingtoni tsivilisatsiooniteooria
Tänapäeva maailm jaguneb põhiosas seitsmeks tsivilisatsiooniks, mis on omavahel suuresti vaenujalal.
Poliitilised protsessid tänapäeva maailmas on suuresti ära määratud konfliktsetest suhetest erinevate tsivilisatsioonide vahel.
Tsivilisatsiooni määratlemisel on peamiseks lähtekohaks religioon ja maailmavaade; samas jooksevad nende piirid suuresti mööda riigipiire.
Kultuuriajaloo varane instutsionaalne areng
Vaatamata Burckhardti mõjule ja populaarsusele oli 19. sajandi lõpus–20. sajandi alguses domineeriv ajalookirjutuse vorm poliitiline ajalugu.
Kultuuriajalugu viljeleti eeskätt väljaspool ülikoolide ajalooteaduskondi: asjaarmastajatest ajaloolaste, ent samuti etnoloogide ja folkloristide seas.
Kultuuriajaloo varane institutsionaliseerumine saab Saksamaal alguse 20. sajandi esimestel kümnenditel ja on seotud eeskätt Karl Lamprechti tegevusega .
KARL LAMPRECHT (1856 – 1915)
Üldine käsitlus ajalooteadusest

• Totaalse ajaloo-printsiip: ajaloolane peab haarama kõiki mineviku aspekte.
  
• Ajalooteadus peab huvituma pigem kollektiivsest, mitte individuaalsest.
  
• Ajalooteadus peab arvestama nii materiaalseid kui ka vaimseid tegureid.
  
• Ajalooteaduse alus on psühholoogia: “ajalugu on rakenduslik psühholoogia”.
  
• Ajalooteadus peab olema geograafiliselt haardelt universaalne, võrdlevalt tuleb uurida kõiki maailma kultuure, mitte ainult Lääne kultuuri.
  

Kultuuriajaloo käsitlus
Ajalugu tuleb periodiseerida erinevate “kultuuriajastutena”, mida kujundab inimeste side ümbritsevaga. Igal kultuuriajastul on oma “psüühiline raskuspunkt”, oma dominant .
Lamprechti mõju
Institutsionaalne mõju: 1909 – Kultuuri- ja üldajaloo instituut - kiire ja rahvusvaheline populaarsus.
teoreetiline mõju: üks esimesi, kes püüdis kultuuriajaloo taotlusi teoreetiliselt sõnastada.
Ideeline mõju: kui Saksamaal oli Lamprechti maine vastuoluline , siis mujal maailmas, eriti Prantsusmaal ja Ameerikas hinnati teda väga kõrgelt. Temalt ammutavad inspiratsiooni nii prantsuse nouvelle histoirekui ka ameerika new history.
„Uus kultuuriajalugu“ 1920-1930
Pärast I maailmasõda ilmuvad esimesed kultuuriajaloo käsitlused, mis panevad aluse tänapäevastele arusaamadele kultuuriajaloost. Kõige pikemaajalisema mõjuga on ennekõike Johan Huizinga ja Egon Friedelli tööd.
JOHAN HUIZINGA (1872 – 1945)
Üldine ajalookäsitlus
Psühholoogiline lähenemine: Huizinga ajalookäsituse nurgakivi on idee “ajaloolisest aimust ehk tundmusest” (historische sensatie).
Esteetiline lähenemine: Huizinga huvitub ennekõike sellest, millisd faktorid ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga.
1) Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti.
2) Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata.
Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku „elu- ,mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme“. Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme „Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust“.
Kultuuriajaloo käsitlus
“Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (...) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (...) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent „vastused neileküsimustele ei anna tulemuseks veel kultuuriajalugu, vähemalt mitte sõna sügavamas tähenduses“.
“Kultuuriajalugu erineb riigi- ja majandusajaloost selles mõttes, et ta on oma nime väärt ainult siis, kui jääb suunatuks millelegi sügavamale ja üldisemale. (...) Alles siis kui kindlaks teha eluvorme , loomisvorme ja mõttevorme tervikuna, saab juttu olla kultuuriajaloost.“
Kultuuriajaloo viis teesi
1) Ajalooteaduse probleemiks on küsimuste ebapiisav sõnastus (ajaloolaste nõrk eneseteadvus, teoreetiline ettevalmistus, metodoloogiliste probleemide püstitamine).
2) Mõiste “areng” on ajalooteaduses kahjulik (bioloogilise metafoori ohtlikkusest ajaloos, ajaloos pole “bioloogilist” kasvamist jms).
3) Ilukirjanduslik ajalookirjutus on ajaloo-teadusele ohtlik (ajalooliste romaanide halb mõju, tuleb selgemalt eristada ajalooteadust ajalookirjandusest).
4) “Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus.”Huizinga: “Kultuuriajaloo objektid on kultuuri mitmekesised vormid ja funktsioonid, nagu neid võib välja lugeda rahvaste ja sotsiaalsete rühmade ajaloost, nagu nad tihenevad kultuurikujudeks, motiivideks, teemadeks, sümboliteks, ideedeks, ideaalideks, stiilideks ja tunneteks.”
5) Ajaloo jaotamine perioodideks on teisejärguline ja meelevaldne tegevus.
„Keskaja sügis“ (1919) – peateos

• Autori kinnitusel sündis raamat soovist mõista ja mõtestada Madalmaade maalikunsti (Van Eyckide looming)
  
• Üldisem soov ümberhinnata keskaja ja renessansi vahekorda . Hiliskeskaeg ei ole mitte uue algus, vaid vana lõpp.
  
• Teadlik ja isikupärane keelekasutus: autori sügavam eesmärk on siduda keelekasutus sedavõrd tihedalt maailmaga , et lugejal avaneks võimalus kujutatud tegelikkust justkui vahetult kogeda.
  

EGON FRIEDELL (1878 – 1938)
Kultuuriajaloo käsitlus

• Esseistlik, följetonlikkultuuriajalugu: eesmärk pole mitte niivõrd pakkuda uusi teadmisi kuivõrd suuri üldistusi, vaimukaid tähelepanekuid ja ootamatuid seoseid.
  
• Kultuuriajaloo ülesanne on kaardistada “vaimu” kulgemise ja avaldumise ajalugu (G. W. Hegeli mõju).
  
• Orgaanilis-morfoloogiline lähtekoht: suur rõhk orgaanilistel metafooridel ja kultuuri-vormide otsimisel (O. Spengleri mõju).
  
• Romantiline „suurmeeste” mudel: ajalugu viivad edasi suurmehed (F. Nietzsche mõju).
  
• Kultuuriajaloo eesmärk on uurida uskumusi ja ettekujutusi, sest tõed ja tõsiasjad vananevad.
  
• Kultuuriajalugu uurib mineviku uskumusi.
  
• Kultuuriajalugu peab pöörama tähelepanu keskpärasele.
  

„Uusaja kultuurilugu“ (1927- 1931 )

• Raamatu ülesehitus on kronoloogiline : uusaeg jaguneb mitmeteks allperioodideks, mida ükshaaval käsitletakse.
  
• Uusaeg jääb Musta Katku (1348) ja Esimese maailma-sõja (1914) vahele: kindlate piiride ja iseloomuga periood inimkonna ajaloos.
  
• Uusaeg saab alguse sellega, et sünnib “uus inimene”: “Uus ajajärk ei alga siis, kui puhkeb või lõpeb mõni suur sõda, viiakse ellu mõni otsustav territoriaalne muudatus, vaid sellel hetkel, kui areenile ilmub inimliigi uus varieteet. Sest ajaloos loevad vaid inimkonna seesmised läbielamised.“
  
• Käsitlemist leiab peamiselt vaid kõrgkultuur, esma-joones kaunid kunstid, filosoofia, religioon ja teadus.
  

*****MÕJUKAMAD SUUNAD JA DEFINITSIOONID & ESINDAJAD*****
Mentaliteediajalugu
Tähelepanu pööramine inimeste mõttemaailma uurimisele. Ajaloos on ettekujutustel ja eelarvamustel sama suur osatähtsus kui tegelikel tegudel ja tõsiasjadel; mentaliteedid on samuti realiteedid. Inimeste mentaliteet on ajas muutuv; me ei tohiks mineviku-inimeste tegusid mõtestada tänasest mõttelaadist lähtudes. Oluline on uurida kollektiivsed ettekujutusi, jagatud tähendusi, sõltumata inimeste sotsiaalsest kuuluvusest jms.
Peter Burke kolm mentaliteediajaloo rõhuasetust:
1)rõhuasetus pigem kollektiivsetele kui individuaalsetele hoiakutele ning niihästi harilike inimeste kui ka koolihariduse saanud eliitide mõtlemisele.
2) rõhuasetus pigem vaikivatele ja alateadlikele eeldustele, tajumisviisile, „argimõtlemise“ või „praktilise mõistuse“ toimimisele kui teadlikele mõtetele ja väljaarendatud teooriatele., 3) huvitumine niihästi tõekspidamiste struktuurist kui ka sisust, ehk teisisõnu: kategooriatest, metafooridest ja sümbolitest, niihästi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kui ka sellest, mida nad mõtlevad.
Mentaliteediajaloo kriitika:
1. Mentaliteetidevaheliste suurte erinevuste otsimine paneb ajaloolasi käsitlema võõrapäraseid hoiakuid ühetaolisena, üle hindama vaimse konsensuse määra uuritavas minevikuühiskonnas ja alahindama sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid.
2. Mentaliteediajalugu ei suuda seletada mentaliteetide muutumist ja varieerumist ajast, seda, miks ja kuidas toimub üleminek ühelt ettekujutustesüsteemilt teisele.
3. Mentaliteediajalugu käsitleb ettekujutuste süsteeme autonoomsetena ega suuda neid adekvaatselt seostada ühiskonna, majanduse ja poliitikaga.
4. Mentaliteediajalugu kipub tegema liiga selgeid vastandusi erinevate mentaliteetide vahel, eriti nn. loogilisel ja eelloogilisel mõtteviisil, tuginedes aegunud evolutsionismimudelile.
5. Mentaliteediajaloo allikad on ebamäärased ja puudub korralik allikakriitiline hoiak (kuidas uurida vaimseid väärtusi ja ettekujutusi?)
Mentaliteediajaloo naabrid
Ideedeajalugu – suurte mõtlejate ideede uurimine
Intellektuaalne ajalugu – eliidi vaimukultuuri analüüs
Mõisteajalugu – filosoofiliste ja poliitiliste mõistete ajalooline analüüs
Annales’i koolkond
1929 Marc Bloch & Lucien Febre asutasid ajalooajakirja. Ajakiri muutub võrdlemisi kiiresti väga mõjukaks, eriti pärast II maailmasõda. Ajakirja ümber koondub terve plejaad ajaloolasi, mis lubabki rääkida omaette “koolkonnast”.
Põhiseisukohad:
1. Eemaldumine suurte sündmuste ja isikute uurimisest; probleemajalugu vs jutustav ajalugu; pikad protsessid vs sündmused.
2. Rõhk sotsiaalsete, majanduslike ja mentaalsete protsesside uurimisel ; huvitutakse pigem kollektiivsusest, mitte individuaalsusest, pigem ühiskonnast ja majandusest, mitte poliitikast.
3. Eesmärgiks kõikehõlmav, “totaalne ajalugu” (histoire totale).
4. Suunatus tihedale koostööle teiste humanitaar- ja sotsiaalteadustega (eriti majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia , geograafia, psühholoogiaga).
5. Kollektiivse koostöö väärtustamine, suured ühised uurimisprojektid.
LUCIEN FEBVRE (1878-1956)
*Tema huvikeskmes oli varauusaja kultuuriajalugu, täpsemalt religioossete ettekujutuste ajalugu.
*Oli arvamusel, et ajaloolased peavad püstitama leidlikke probleeme. Ajaloo areng sõltub uute küsimuste juurdekasvust. Ajaloo uurimine on probleemi uurimine.
*Febvre’i teoseid iseloomustav polemiseeriv hoiak ja väga isikupärane, kirjanduslik- retooriline stiil.
*Febvre juhtis esimesena tähelepanu sellele, et aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt, et nende väärtustamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv.
Ment .ajaloo käsitlus.
1. Iga ühiskond varustab oma liikmed teatava “vaimse varustusega”, mida neil ei ole võimalik ignoreerida.
2. Ajaloolase eesmärk on uurida teda huvitava ajastu “vaimset varustust”, mis koosneb esmajoones mõistetest, väärtustest, hoiakutest, ja mis kujundavad raami, mille sees inimesed teatud ajastul tegutsevad.
3. Febvre ise huvitus ennekõike suurte isiksuste vahekorrast ajastu “vaimse varustusega”: Martin Luther, François Rabelais , Marguerite de Navarre .
“Igal kultuuril on oma vaimne varustus , veelgi enam, igal kultuuriajastul [...] on oma uuenenud varustus, mida on arendatud enam ühtedele vajadustele vastavaks ja vähem teistele: ükski kultuur ega ajastu pole suuteline pärandama täielikult oma vaimset varustust neile, kes talle järgnevad; see varustus teeb läbi mitmeid teisenemisi, muutusi ja märkimisväärseid moonutusi, nagu ka parandusi, täpsustusi ja uusi täiustusi.”
“Me omistame oma esivanematele naiivselt enese teadmised ehk siis eelduseid ideedeks, mis on olemas küll meil, kuid mida ka kõige õpetatumatel neist polnud võimalik enesele hankida. (...)16. sajandi inimene peab tegelikult olema arusaadav mitte suhestatuna meiega, vaid
suhestatuna oma kaasaegsetega. Neid tuleb siduda mitte meie ja meie ideede, vaid nende endi ja nende ideedega.”
MARC BLOCH (1886-1944)
*Kui Febvre huvitus rohkem üksikinimesest, siis Bloch tegeles enamasti mitte inimesega või inimestega: ajalugu on teadus inimestest ajas; inimeste kooslustest, sotsiaalsetest rühmadest jms.
*Eesmärk on hõlmata inimeste ühiskondlikku elu kogu täiuses, igakülgsetes vastastikustes seostes.
*Enda uurimistöös keskendus eeskätt keskaja sotsiaal- ja majandusajaloole, pöörates tähelepanu esmajoones kollektiivsetele nähtustele – ühiskondlikele, majanduslikele ja mentaalsetele struktuuridele.
Ment.ajaloo käsitlus
1. Konkreetse minevikuühiskonna igakülgne mõistmine eeldab tollaste mõtlemis- ja tunnetusviiside – “mentaalse atmosfääri” – tundmist.
2. Vaimsed hoiakud on lahutamatud sotsiaalmajanduslikest institutsioonidest; hoiakud sünnivad ühiskondliku tegevuse käigus, ent ühtlasi avaldavad need sellele ka mõju.
3. Mitmed poliitilised või majanduslikud otsused jäävad meile arusaamatuks, kui me ei suuda mõista neid mõtteviise või uskumusi, mis seisid nende taga.
“Meeleheite- ja ägeduspuhangud, aruta teod, äkilised hingelised murrangud valmistavad suuri raskusi ajaloolastele, kes püüavad instinktiivselt rekonstrueerida minevikku mõistuse skeemide järgi, kuid kõik need nähtused on ju olulised igasugusele ajaloole ning nad avaldasid
kahtlemata suurt mõju poliitiliste sündmuste arengule feodaalses Euroopas, sellest vaikitakse ainult mingi rumala häbelikkuse pärast.”

*** Marc Bloch, “Imettegevad kuningad” (1924)– mentaliteediajaloo varane näide
Raamat uurib keskajal ja hiljemgi laialt levinud usku Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate imelisse võimesse ravida skrofuloosi, s.t. lümfisõlmede põletikku või siis kilpnäärme paistetust.Bloch näitab, et see “kuningavõimu pühadus” põhines uskumusel, mis oli osa tolle ajastu mentaliteedist, usul imetegude toimumisse ja “eriliste ilmikute” ehk kuningate imettegevasse võimesse.
Veel mentaliteediajaloolasi
Philippe Aries (1914-1984) uuris laste ja pereelu ajalugu
Georges Duby (1919-1996) rüütlikultuur
Michel Vovelle (s.1933) surma uskumus
Robert Muchembled (s.1944) kuradi-, vägivalla-, seksuaalajalugu
Mentaliteediajaloo keskne probleem on mõiste ‘mentaliteet’ ebamäärasus: kas igal ajastul on üks mentaliteet? kuidas seda mentaliteeti tuvastada? kuidas mentaliteet muutub? jne. Kuna tegemist on algselt prantsuse mõistega (mentalités), siis on probleemid osaliselt ka tõlkelist laadi – mentalitései ole kadudeta teistesse keeltesse tõlgitav.
Kuigi mõistena ei ole mentaliteediajalugu tänapäeval enam kuigi populaarne, siis mentaliteediajaloo ideed elavad mitmel moel edasi paljudes teistes tänapäeva kultuuriajaloo suundades (ajalooline antropoloogia, tunnete ajalugu, argipäeva ajalugu jne).
Rahvakultuuriajalugu
Mis on rahvakultuur? 1) 18. saj Saksamaa herderlik idee sellest, et kultuuri kandja on rahvas. 2) hiljem 1960ndatel tuli kasutusele vastandina rahvakultuur vs kõrgkultuur.
“Rahvakultuur” on niisiis eeskätt relatsiooniline mõiste, s.t. selle sisu saab piiritleda suhtes tema vastandpoolusega. Laias laastus saab selle all mõista niisiis lihtrahva kultuuri, “vaikiva enamuse” kultuuri, ajaloolises plaanis sellist kultuuri, mis on olnud eeskätt suuline ja jätnud seega vähe kirjalikke tunnistusi.
Aga mis on rahvakultuuri ajalugu?
Lähtekoht: oma ajalugu on samuti ühiskonna nn. vaikival enamusel , nendel, kes ei jäta endast üldiselt maha kirjalikke jälgi.
1. Nn. eliidikultuuri ei ole võimalik mõista lahutatuna rahvakultuurist, sest need mõjutavad teineteist pidevalt, on omavahel nii dialoogilises kui ka konfliktses vahekorras.
2. Rahvakultuuri ajalugu võimaldab käibele tuua palju uusi allikaid , mis seni oli ära põlatud kui ebaolulised (rahvalik kirjasõna ja pildimaterjal, folkloor, kohtumaterjalid jpm).
3. Rahvakultuuri ajaloo abil muutub meie teadmine minevikust märksa täielikumaks ja mitmekülgsemaks; meie ajaloopilt ei ole enam tänapäevaste sotsiaalsete eristuste küüsis.
Kuidas tekkis? 1960. aastate populaarkultuuri pealetung Lääne ühiskonnas; kontrakultuuri liikumised; ametlike kultuuriinstitutsioonide ja eliidikultuuri kriitika.
Marksismi ja vasakpoolsete ideoloogiate mõju, soov kirjutada nn. allasurutud või rõhutud klasside ajalugu, uurida ajalugu “altpoolt”.
Kultuuriantropoloogia ja folkloristika populaarsus ja mõju ajalooteadusele. Ajaloolaste tähelepanu hakkasid pälvima rituaalne käitumine, suuline kultuur, sümbolid, kehalisus, karneval , naer jms.
Ajalooteaduse pürgimine “totaalse ajaloo” poole, soov analüüsida kogu ühiskonda, mitte ainult selle ülemist kihti, mis oli traditsioonilise (kultuuri)ajaloo uurimisobjekt.
Arengud : Esialgu vastandati selgelt eliidikultuuri ja rahvakultuuri. Hiljem vastandused pehmenesid. Kui esialgu kiputi rahvakultuuri käsitama passiivsena, mis pelgalt laenab oma arusaamu eliidikultuurist, siis hiljem hakati toonitama rahvakultuuri aktiivset ja dünaamilist iseloomu, kahe pooluse interaktsiooni . Ühe enam hakati toonitama kultuuritarbimist kui originaalset ja loovat tegevust.
Kui esialgu püüti rahvakultuuri uurida ennekõike n-ö rahvalike objektide põhjal (rahvakirjandus, rahvakunst jne), siis hiljem jõuti arusaamani, et rahvakultuur ei ole omane mitte niivõrd objektidele, kuivõrd iseloomustab objektide tarbimist, kasutamist, s.t. ka elitaarsed objektid võivad leida “rahvalikku” kasutust .
Rahvakultuuriajaloo kriitika:
1. Kipub jääma ebamääraseks – väga keeruline määratleda ja piiritleda
2. Rahva- ja eliidikultuuri vastandus on liiga lihtsustav – tegelikult on seal veel mitmeid üleminekuvorme.
3. Rahvakultuuriajaloo allikad on ebaselged ja ebamäärased.
4. Rahvakultuuri ajalugu kipub käsitama rahvakultuuri staatilise ja muutumatuna, ei suuda seletada selle muutumis - ja arenemispõhjuseid, regionaalseid ja sotsiaalseid erinevusi.
Peter Burke: rahvakultuuri mõiste on siiski vajalik:
“Rahvakultuuri ideed on kerge kritiseerida ja raske hüljata. Nagu paljusid üldmõisteid, oleks sedagi ehk parem kasutada mitmuses kui ainsuses ning samuti tuleks eliitkultuuride ja rahvakultuuride erinevust mõista pigem määra- kui liigierinevustena. Ma leian, et Roger Chartier’l on õigus, kui ta rõhutab tõsiasja, et kultuurinähtused pole olemuslikult„ rahvalikud ” ega „elitaarsed”, vaid rändavad ühest ühiskonnarühmast teise, nii „üles” kui ka „alla”. Ent sellisest vahetusest kõnelemisel ei saa ikkagi vältida mõisteid nagu eliitkultuur või rahvakultuur!”

Mihhail Bahtin ( 1895 -1975)
“François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur” (1940, ilm. 1965)
Üks kõige esimesi katseid süstemaatiliselt analüüsida keskaja ja varauusaja rahvakultuuri.
*Keskaja rahvakultuur on oma olemuselt naeru ja karnevalikultuur
“Rahvalik naer ja selle vormid on rahvaloomingu kõige vähem uuritud valdkond. Rahvalikkuse ja folkloori kitsapiiriline kontseptsioon, mis kujunes eelromantismi ajajärgul ning sai põhilises lõpliku kuju Herderi ja romantikute juures ei hõlmanud peaaegu üldse spetsiifilist rahvalikku väljakukultuuri ja rahvalikku naeru selle ilminguterikkuses. Ka hilisemas folkloristikas ja kirjandusteaduses pole väljakul naerev rahvas saanud üksikasjalisema ning sügavama kultuuriajaloolise, folkloristliku ja kirjandusteadusliku uurimise esemeks. (...) Seepärast võib liialdamata väita, et mineviku rahvaliku naerukultuuri sügavat omapära ei ole tänini välja toodud.”
Bahtini kriikika:
Ta rõhutas liialt binaarsust, rahva- ja kõrgkultuuri vastandust.
“Bahtin tõstatas rahvakultuuri probleemi üsna hooletult ja ebamääraselt, kuid ta sundis sellega ajaloolasi esimest korda rahvakultuuri probleemile otsa vaatama. See on tema suurim teene . Ta mõjutas humanitaarteadusi palju sügavamalt, kui need, kes pühendavad oma elu sellele, et suure hoolega tõestada enesestmõistetavat.” – Aron Gurevitš
Peter Burke (s.1937)
“Rahvakultuur varauusaegses Euroopas” 1978
1)Esimesi katseid kaardistada Euroopa rahvakultuuri erinevaid tahke ajavahemikus 1500–1800.
2) Keskendub eeskätt rahvakultuuri kandjatele ja vahendajatele ning rahvakultuuri arengule ja muutustele.
Peamised teemad:
–karneval
–paasturituaalid
– rahvajutud ja –raamatud
– narrid , veiderdajad, rahvamuusikud jt.
–reformatsiooni mõju rahvakultuurile
Jean- Claude Schmitt (s. 1946)
“Püha hurdakoer” (1979, e.k. 2000) – Interdistsiplinaarne uurimus 13. sajandil Prantsusmaal tekkinud uskumusest Püha Guinefort’i, kes suutis ravida lapsi. Püha Guinefort oli tegelikult hurdakoer, kelle peremees oli ebaõiglaselt tapnud ja kelle haud muutus peatselt palverännaku paigaks. Koer-pühaku kultus on näide keskaegsetest rahvauskumustest, mis püsisid visalt, sest püha hurdakoera kummardati veel 19. sajandil. Raamat tugineb ajaloo, arheoloogia , folkloristika, antropoloogia ja kirjandusteooria meetoditele.
Schmitt: mitte üks vaid mitu rahvakultuuri.
“Ma pean tunnistama, et esialgu, nagu ka mu “Püha hurdakoera” raamatus, huvitas mind eelkõige kahe kultuurimudeli põrkumine, mis mõningatel juhtudel näis väga tugev. Praegu huvitab mind enam ringluse ja kultuurisuhete dialektika küsimus. Kuid on tõsi, et lähtudes allikatest või püstitatud küsimustest on võimalik rõhutada kord vastandumist, kord jälle vastastikuseid laene, rahvakultuuri mõju haritlaskultuurile või vastupidi.Ma arvan aga sealjuures , et pole olemas ainult kahte kultuuripoolust, ei ole ainult üks rahvakultuur ja üks haritlaskultuur, vaid haritlaskultuuri erinevad poolused ning rahvakultuuri erinevad poolused – väga tugev linnapoolus, aristokraatiapoolus, talurahvapoolus jne.”
Kokkuvõte
Rahvakultuuri “avastamine” oli väga oluline moment uue kultuuriajaloo kujunemises: loobuti senisest keskendumisest vaid kõrgkultuurile ja hakati kultuuri mõistet avaramalt käsitama.
1970. aastatel oli rahvakultuuri ajalugu üks uue kultuuriajaloo mõjukamaid suundi ja selles vallas teostas ennast suurem osa uuendusmeelsematest kultuuriajaloolastest.
Tänapäevaks on “rahvakultuuri” mõiste esialgsest tähendusest suuresti loobutud , enam ei jagata kultuuri kaheks osaks – eliidi- ja rahvakultuuriks, vaid pigem uuritakse kultuuri sisemist dünaamikat, analüüsitakse kultuuri erinevaid kihte ja pooluseid, rõhutatakse ideede ja mõjutuste ringlust, mitte ühepoolset mõju.
Ajalooline antropoloogia (lüh: AA)
Tekkis tänu sellele, et 1970-ndatel avastasid (kultuuri)ajaloolased (kultuuri)antropoloogia ja antropoloogid avastavad ajaloo. Neil on suur ühisosa – mõlemad uurivad „kultuurilist teist“ – esimene ajas, teine ruumis kaugeid kultuure.
Mõlema distsipliini eesmärk on mõista ja eritleda inimeste ja ühiskondade käitumist ja ettekujutusi; mõlemad peavad ennast asetama “teise” perspektiivi, et uuritavat paremini mõista.
Kui traditsiooniliselt oli erinevuseks see, et antropoloogia tugines suulistele andmetele ja ajalugu kirjalikele, siis uuemal ajal on see eristus hägustunud, sest nii nagu antropoloogid kasutavad üha enam kirjalikke allikaid, pöörduvad ajaloolased sageli suulise teabe poole (näiteks nn. oral history).
On mitut viisi, kuidas AA mõista. Üldisemalt võiks eristada ajaloolaste ja antropoloogide käsitlust AA-st.
Ajaloolase käsitlus
Ennekõike nn. ajalooliste ühiskondade uurimine antropoloogiast laenatud meetodite, mõistete ja probleemiasetuste toel, ennekõike tähelepanu pööramine rituaalidele, uskumustele, sümbolitele, argielule jms.
Antropoloogi käsitlus
Ennekõike nn. algeliste ühiskondade uurimine ajalooteadusest laenatud meetodite ja lähenemiste valguses, ennekõike tähelepanu pööramine ajalisele mõõtmele, sündmustele ja (võimalusel) kirjalikele allikatele.
Ajalugu vs antropoloogia
Diakroonia (ajaline) vs sünkroonia (ruumis) – Claude Levi- Strauss
Sündmus vs struktuur – Marshall Sahlins
Kirjalik vs suuline (Jack Goody )
Põhisuunad
– sotsiaalantropoloogia (sugulusstruktuurid, pere jne ajalugu)
– kultuuriantropoloogia (uskumused, rituaalid , mõtted jne)
– majandusantropoloogia (majandus, kaubandus jne)
– bioloogiline antropoloogia (toitumise, elamisviisid, keha, haiguste jne)
Mida on antropoloogia panustanud ajaloouurimisse?
1) Uued uurimisteemad, uued küsimused, uute uurimisobjektide konstrueerimine ; antropoloogia võimaldas oluliselt pikendada “ajaloolaste küsimustikku”.
2) Empiiriline võrdlusmaterjal: antropoloogia võimaldas ajaloolastele luua võrdlusi nn. ajalooliste ühiskondade ja nn. traditsiooniliste ühiskondade vahel (majandus, sugulus , rituaalid jne).
3) Uued meetodid: uued mõisted, uued lähenemisnurgad; ajaloolased leidsid antropoloogide töödest mitmeid ideid ja mõisteid, mida kasutada enda erialases uurimistöös (rituaalid; sugulusstruktuurid, kingivahetus jne). Ajaloolased õppisid antropoloogialt nn. distantseeritud vaatenurka; püüdsid ennast võõrutada enesestmõistetavast.
Kriitika
*Ebavõrdne dialoog : ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias.
*Ajaloolaste laenud antropoloogias on sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt algset konteksti ja piirdutakse n-ö moemõistete laenamisega. Ajaloolaste antropoloogia pole sama, mis antropoloogide antropoloogia (nagu pole antropoloogide ajalugu sama, mis ajaloolaste ajalugu).
*Vaatamata paljudele üleskutsetele on tegelik institutsionaalne koostöö ajaloolaste ja antropoloogide vahel endiselt väga nõrk; peamine suhtlus toimub tekstide vahendusel, mitte vahetult. Ainult mõned erandid.
*Allikate probleem: erinevalt antropoloogidest ei uuri ajaloolased ühiskondi vahetult, vaid ainult läbi tekstide; seega on problemaatiline antropoloogilise lähenemise rakendamine ajaloolase töös.
Jaques Le Goff (1924 – 2014)
Keskendus keskajale. (keskaja Euroopa ajalooline antropoloogia)
“Ajaloolise antropoloogia puhul ei ole tegu lihtsalt omadussõna “ajalooline” lisamisega “antropoloogiale”, vaid tegelikult on see omadussõna nimisõnast tähtsamgi, ent kuna on võimatu öelda “antropoloogiline ajalugu”, siis kasutasime nimetust “ajalooline antropoloogia”. (...)Kui paarkümmend aastat tagasi oli tegu võitlusliku nimetusega, millega püüti ennast eristada varasemast traditsioonist, siis tänapäeval on ajalooline antropoloogia midagi täiesti tavalist, sellega on harjutud, kuid see on endiselt tegus meetod.”
Emmanuel Le Roy Ladurie (s.1929)
*Varaaja ja uusaja uurimine
*“Montaillou” 1975 - monofraagia ühes Lõuna Prantsusmaa väiksest külas 30 aasta jooksul, 1294-1324, tunginedes inkvisitsiooniprotokollidele
*Esimeses osas analüüsitakse külaelanike elukeskkonda, võimustruktuure, majandust ja eluviise
*Teises osas käsitletakse (sümboolne) armastuse, abielu arusaame, seksuaal - ja pereelu, usku, maagia , looduse tajumine  jne
“Oma dokumentide abil oleme saanud tungida selle feodaalsuhteist koosneva pindmise kihi alla, millega varasemate aegade talupojaühiskondade uurijad tekstimaterjalide piiratuse tõttu on pidanud kaua aega leppima.”
ROBERT DARNTON (s.1939)

• Ajaloolise antropoloogia pioneer Ameerikas.
  
• Tegi koostööd Geertziga.
  
• „Tööliste mäss: Suur kassitapp Saint- Severini tänaval“ – klassikaline näide Geertzi mõjutustega ajaloolisest antropoloogiast.
  

“Kassitapuga mõistsid õpipoisid meistri ja tema pere süüdi nende kurnamises ja kehvas toitmises, hõlbuelus, kuna trükkalid tegid ära kogu töö, süüdi trükikojast eemaldumises, süüdi selles, et meister ei tahtnud nendega koos süüa ja töötada (...). Süüdistus laienes meistrilt majapidamisele ja kogu süsteemile. Võimalik, et õnnetuid kasse süüdistades, hukka mõistes ja puues tahtsid töölised pilgata tervet seadus- ja ühiskonnakorda.Peale vägivalla olid kassid seksi sümbolid, sobides seega meistri naise ründamiseks. (...) Kassi ründamine oli perenaise sümboolne vägistamine. Ühtlasi teotati peremeest. Kassi tapmisega rüvetasid töölised pere suuremaid ja sisimaid väärtusi ning pääsesid terve nahaga. Selles oli asja ilu. Sümboolne rünnak oli piisavalt peidetud, et neid kaitsta.”
„Tänapäeval on antropoloogia pöördunud uute probleemide poole. Esiteks on see muutunud ajaloolisemaks. Sageli teevad antropoloogid lisaks välitöödele uurimistööd ka arhiivides, sest nad on hakanud tajuma ka oma uuritavate kultuuride sügavat ajalist mõõdet. Vana vahetegemine – antropoloogid uurivad ruumis, ajaloolased ajas kaugelasuvaid kultuure – enam ei kehti. Niisiis usun ma jätkuvalt antropoloogiat ja ajalugu ühendava uurimistöö viljakusse, isegi kui selle alused on Suure kassitapuilmumisest möödunud kahekümne aasta jooksul tublisti muutunud.”
MARSHALL SAHLINS (s.1930)

• Oli arvamusel et ajalugu ja antropoloogia on teineteisele lähenenud.
  
• Antropoloogid on tõusnud abstraktse struktuuri juurest konkreetse sündmuse
  

seletamisele.

• Ajaloolased on devalveerinud unikaalse sündmuse ning tunnistavad aluspõhiste korduvate struktuuride tähtsust.
  
• Ja paradoksaalsel kombel lähtuvad antropoloogid tänapäeval sama tihti diakroonsest vaatenurgast, nagu ajaloolased tänapäeval on sünkroonikud. “
  
• „Saared ajaloos“ artikkel „Kapten James Cook ehk Surev Jumal“ – käsitel Kapten James Cooki saabumist Hawaile 1779 aastal ning nädalaid hiljem tema tapmist nende havailaste poolt. Kui alguses kummardati teda kui jumalat, siis lahkudes peeti õigeks teda ohverdada. Cook sattus havailaste müütilisse tsüklisse ja teda tõlgendati religioossete rituaalide raamidesse.
  

NATALIE ZEMON DAVIS (s1928)

• Antropoloogia ei suuda pakkuda enamat kui vihjeid ja võrdlusi, mida ajaloolane peab oma allikmaterjalil alati testima.
  
• Ajaloolast huvitavad ennekõike muutused. Antropoloogid on tugevamad asjade sünkroonilise külje pealt, ajaloolased diakroonilise külje pealt.
  

CLIFFORD GEERTZ (1926-2006)

• Tõeline ajaloouurimus peab olema antropoloogiline ja ajalooline üheaegselt.
  

Kokkuvõte
Ajalooline antropoloogia on üks 1970. aastate lõpu–1980. aastate olulisemaid ja mõjukamaid suundi ajaloos üldiselt ja kultuuriajaloos kitsamalt.
Ajalooline antropoloogia on tänaseni kaunis mõjukas suund ja paljudele on ta enam-vähem sünonüümne “uue kultuuriajaloo” mõistega.
Ajalooline antropoloogia ei ole selgepiiriline nähtus, vaid pigem hübriidne. Oluline on silmas pidada, et mõiste on levinud nii ajaloolaste kui ka antropoloogide seas, kes omistavad sellele aga tihti erineva tähenduse.
Mikroajalugu
Mikroajalugu on 1970ndatel võrsunud kultuuriajaloo suund, mis asetas rõhu minevikunähtuste „mikroskoopilisele“ uurimisele. Mikroajalugu ei ole tingimata piiratud vaid kultuuriajalooga, ent praktikat on olnud peamised edendajad kultuuriajaloolased.
Selleks et uurida tervikut, tuleb uurida selle osasid. (ühe seiga, nähtuse või isiku põhjalik analüüs lubab teha üldistusi terviku ehk üldisema kohta).
Eesmärk analüüsida n-ö tüüpilisi erandeid , s.t. väga hästi dokumenteeritud episoode ja isikuid, kes on ühtaegu nii erakordsed kui ka tüüpilised.
CARLO GINZBURG (s1939)

• Oli üks esimesi mikroajaloolasi.
  
• Uurinud peamiselt rahvakultuuri, eriti nõiakunsti, religiooni ja maagia käsitust selles.
  „Juust ja vaglad “ – ebaküps näide mikroajaloost.
  
• Eesmärgiks oli mingi väikse nähtuse läbiuurimise järel teha laiemaid üldistusi, mis muudaksid ka üldist arusaama ajaloost kui lineaarsest ja pika kestusega protsesside ( longe duree) poolt juhitud sündmustekulust, kus üksikisikutel pole pea mingit rolli.
  
• Mikroajaloolastele muutus indiviid taas oluliseks, kuid erinevalt varasemast peamiselt tuntud tegelastele, poliitikutele ja väejuhtidele keskendunud ajaloost, pöörati tähelepanu tavainimestele ja ka mingil põhjusel ühiskonna äärealadel seisvatele gruppidele, erinevatele heidikutele ja teistele sarnastele.
  

Indeksiaalne ehk jälje paradigma :
- detail on vihje millelegi suuremale (Freud, Morelli, Sherlok Holmes )
GIOVANNI LEVI (s.1939)

• Koos Ginzburgiga üks esimesi mikroajaloo teoreetikuid.
  

Kirjutanud ühe tuntumatest mikroajaloolistest uurimustest : “Nähtamatu pärand: ühe 17. sajandi Piemonte eksortsisti käekäik” - Raamat analüüsib ühe Piemontes asuva väikese Santena küla vaimuliku Giovan Battista Chiesa elu ja vaateid 17.sajandil, eeskätt läbi tema suhete teiste külainimestega. Chiesa tegutses külas eksortsistina ja lävis paljude inimestega. Levi eesmärk on avada tollase külaelu spetsiifilist mõttelaadi, majanduslike ja vaimsete tegurite tihedat segunemist.
NATALIE ZEMON DAVIS (s.1928)

• Ajaloolasena on Davis uurinud peamiselt seni ajaloolaste peatähelepanu alt välja jäänud valdkondi, nagu naiste eluolu möödunud aegadel , marginaalsed grupid ( juudid , mustlased, moslemid ) keskaegses Euroopas jms.
  
• Tema kuulsaimaks teoseks on aga "Martin Guerre'i tagasitulek " 1983
  

Raamat analüüsib tavatut tõsielujuhtumit 1540. aastate Lõuna-Prantsusmaal, kui üks talupoeg Martin Guerre jätab maha oma naise, lapse ja varanduse ning kaob jäljetult. Mõned aastat hiljem ilmub ta uuesti välja, et jätkata kooselu oma perega . Kuid varsti hakkavad levima kuulujutud, et tegemist polegi õige Martiniga, vaid kellegi petturiga. Järgnevad ülekuulamised ja kohtuistungid . Mehel õnnestub kohtunikke oma õiguses peaaegu veenda, kui ootamatult ilmub välja tegelik Martin Guerre...

• Läbi konkreetse juhtumi õnnestub autoril esitada veenev sissevaade 16. sajandi külaellu ja avada tollase rahvakultuuri ja -kommete iseloomu.
  

JAQUES REVEL (s1942)

• „Mässu loogika: lasteröövide afäär Pariisis 1750“
  

Analüüs 1750. aasta kevadel Pariisis levinud hirmulainest, et politsei röövib tänavatelt lapsi. Katse näidata ühe konkreetse episoodi toel varauusaegse linnaühiskonna ja –ruumi toimimist, teabelevikut, ettekujutuste rolli, võimusuhteid jpm. Sügavamal tasandil analüüs lihtrahva ja kuningavõimu vahekorrast, rahva muutunud suhtumisest kuningasse.

• Oli arvamusel, et ei eksisteeri ainult kaks ajaloo uurimis skaalat : mikro- ja makroajalugu. Talle tundub kõige olulisem idee skaalade varieerumisest ja võimalusest nendega heuristiliselt (loogiliselt, metodoloogiliselt) mängida
  

Argipäeva ajalugu

• 1980. aastatel Saksamaal võrsunud kultuuri- ja sotsiaalajaloo suund, mis asetas rõhu minevikukultuuride ja -ühiskondade argielu uurimisele.
  
• Sarnaselt mikroajaloole huvitub argiajalugu eeskätt lihtinimestest, eesmärk on vaadata minevikku nende vaatenurgast, uurida tavainimese kogemust ja igapäevaseid eluviise (antropoloogia suur mõju).
  
• Argiajalugu püüab siduda suured ajaloolised arengud ja sündmused argipäeva kogemusega (näiteks natsismi uurimine tavainimeste tasandil).
  
• Argiajalugu pöörab tähelepanu tavainimeste elukeskkonnale, materiaalsele kultuurile , igapäevastele toimingutele.
  

ALF LÜDTKE (s 1943)

• Üks argiajaloo rajajaid Saksamaal.
  
• Uuris eeskätt 19 sajandi Saksa lihtrahva argipäeva: tööliste elu, industrialiseerimise mõju argipäevale (uus ajataju , uued sotsiaalsed rütmid, muutused toitumises)
  
• „Argipäeva ajalugu“ 1989
  
• Argiajaloo küsimused: Mida inimesed teevad ja kuidas nad teevad seda, mida teevad, seda nii töö- kui puhkepäevadel? Kuidas nad teenivad oma igapäevast leiba? Kuidas nad puutuvad kokku aja ja ruumiga ning kuidas nad omastavad ajalisust ja ruumilisust? Kuidas nad loovad voi kaotavad sõprus- või vaenusuhteid töökaaslaste või naabritega , perekonna või sugulastega .
  

PAUL STEEGE: „Must turg , külm sõda: Argielu Berliinis 1946-1949“ (2008)
Uurimus, mis kirjeldab suure põhjalikkusega berliinlaste argielu sõjajärgsetel aastatel, raskusi toidu ja muu eluks vajaliku hankimisel; näitab, kuidas toimub sõjajärgse eriolukorra samm-sammuline normaliseerumine, sellega kohanemine .Raamat näitab samuti, kuidas igapäevatoimingute käigus võttis kuju külma sõja ideoloogia; kuidas see ei kujunenud üksnes ülevalt alla, vaid niisamuti alt üles, argipraktikate käigus.Raamat on viimaks uurimus sõjajärgsest Berliinist, selle jagunemisest kaheks pooleks, kujunemisest üheks külma sõja sümboliks.
Kokkuvõte
Nii argiajalugu kui ka mikroajalugu sündisid eeskätt reaktsioonina vastavalt Saksa ja Itaalia varasemale ajalookirjutuse traditsioonile: mõlemate eesmärk oli eemalduda pikkade protsessida ja sotsiaalsete struktuuride uurimisest, et keskenduda tavainimeste kogemusele ja pöörata tähelepanu üksikisiku rollile ajaloos.
Nii argiajalugu kui ka mikroajalugu on ajalooteaduse suunad, mida iseloomustab suur rõhk teoreetilisele reflektsioonile. Lisaks empiirilistele uurimustele on mõlemas suuna sees kirjutatud palju manifeste ja teoreetilisi artikleid.
Nii argiajalugu kui ka mikroajalugu muutusid kiiresti väga populaarseks, kuivõrd nende esindajad kirjutasid teemadel , mis huvitasid laiemaid lugejaskondi – põnevad episoodid, lihtinimeste maailmavaade, ja tegid seda üldjuhul ligipääsetaval moel.
Kommunikatsiooniajalugu

• Kõige üldisemalt uurib kommunikatsiooniajalugu sündmuste mõtestamist ja neid käsitleva informatsiooni liikumist
  
• Konkreetsemalt on kommunikatsiooniajaloo eesmärk analüüsida informatsiooni liikumisviise teatud ajas ja ruumis. Ideaalis on taotluseks rekonstrueerida kogu kommunikatsiooniahel: alates info loomisest, selle materiaalsetest kandjatest, selle edastajatest, selle hankimisest kuni selle vastuvõtu ja mõjuni
  
• Kommunikatsiooniajalugu võimaldab historiseerida inimeste vahelise suhtlemise ajalugu: info liikumise tehnilisi võimalusi, kirjaliku ja suulise teabe vahekorda, keha ja žestide või siis tehniliste vahendite rolli suhtlemises jne
  

Suund: raamatuajalugu
1970. aastatel laiema populaarsuse võitnud raamatuajalugu on olnud üks kultuuriajaloo uute otsingute eesliine; selles valdkonnas on ennast teostanud mitmed juhtivad kultuuriajaloolased (nt. Robert Darnton, Roger Chartier jt)
Raamatuajaloo lähtekoht: raamatu valmistamise ja kasutamise historiseerimine; raamatu nii vormiline kui ka funktsionaalne muutumine ajas ja ruumis.
Tähelepanu pööramine nii raamatu välisküljele (kuidas vorm mõjutab sisu?), selle sisule (kas ja kuidas mõjutavad raamatud inimeste mõtlemist ja käitumist?) kui ka selle sotsiaalsele mõjule (milline on olnud raamatute positsioon ühiskonnas?).
Praktilises uurimistöös lai valdkond: käsikirjade, trükkimise, kirjastamise, levitamise, tsensuuri, ostmise , tarbimise jne ajalugu.
Robert Darnton:
“Raamatuajalugu on trükisõna kaudu uuritav kommunikatsiooni sotsiaal- ja kultuuriajalugu, mille eesmärgiks on mõista, kuidas ideed trükisõna kaudu levivad ning kuidas on trükisõna mõjutanud inimmõtet ja -käitumist viimase viiesaja aasta jooksul.“
Raamatuajaloo peamised küsimused
1) kuidas raamatud sünnivad?
2) kuidas raamatud jõuavad lugejateni?
3) mida lugejad raamatutega teevad?
Raamatute kommunikatsiooniskeem uusajal
http://eduscapes.com/bookhistory/images/darntongraphic.jpg
LUCIEN FEBVRE, HENRI-JEAN MARTIN „Raamatu sünd“ 1958
Esimene ülevaatlik uurimus raamatu ajaloost trükikunsti leiutamisest 16 saj keskel kuni 18 saj lõpuni. Käsitletud on raamatute valmistamine ja nende levik; raamatukaubandus, tsensuur ja trükilubad.
Suund: lugemisajalugu
Lugemisajalugu tõusis kultuuriajaloos esile varsti pärast raamatu-ajalugu ja selle mõjul 1970. aastate lõpul–1980. aastate alguses.
Lugemisajaloo eesmärk historiseerida lugemine: lugemine on ajas ja ruumis muutuv aktiivne tegevus, tähenduse loomine, tekstide varustamine sisuga; raamat ärkab ellu alles koos lugejaga.
Lugemisajaloo sünd on seotud lugejakesksete käsitluste sünniga 1970. aastate kirjandusteoorias: ameerika reader-response criticismja saksa ‘retseptsiooniesteetika’ – teksti tähendust hakati otsima lugeja, mitte teksti enda ega autori juurest.
Lugemine võib olla kollektiivne identiteediloome – lugemiskonnad (reading communities). Nt. võib ka rahvust määratleda teatud kanooniliste autorite lugejaskonnana.
Lugemisajalugu: kaks aspekti

Empiiriline lugemisajalugu: kuidas on tekste eri aegadel ja eri kultuurides loetud? Peamised uurimisprobleemid: vaikne ja kõvahäälne lugemine; lugemisasendid ja -viisid; lugemine ja sotsiaalsed ning soolised eristused jne.

Teoreetiline lugemisajalugu: kuidas on tekste eri kultuurides tõlgendatud, s.t. loetut mõistetud? Peamised uurimisprobleemid: erinevad lugemise ‘ootushorisondid’, erinevad lugemisstrateegiad, erinevad tähendusloome viisid
Carlo Ginzburg: lugemisviis on olulisem kui raamat:
“Kui me hakkame ükshaaval võrdlema Menocchio mainitud raamatute lõike järeldustega, mida ta nende põhjal tegi (või isegi viisiga , kuidas ta neid kohtunikele rääkis), leiame pidevalt lünki ja kohati olulisi vasturääkivusi. Igasugune püüd pidada neid raamatuid “allikateks” tavapärases mõttes, kukub kokku Menocchio lugemisviisi originaalsuse ees. Seega on tema lugemisviis tekstist olulisem. Menocchio asetas alateadlikult enda ja trükitud lehe vahele filtri , mis laskis läbi teatud lõigud ning varjutas teisi, mis laiendas mingi sõna tähendust, rebis selle kontekstist välja ning seejärel tegutses see Menocchio mälus edasi, moonutades teksti enda sõnu. See filter , see tema lugemisviisi võti, viib meid pidevalt tagasi kultuurini, mis on väga erinev sellest, mida on kujutatud trükitud lehel – suulise kultuurini.”
ROGER CHARTIER (sünd. 1945)

• Raamatuajalugu on lahutamatu kirjakultuuri ajaloost: raamat on lõppkokkuvõttes vaid üks kirjakultuuri ilminguid , üks kirjakultuuri eripärane materiaalne väljund, mis on osa palju suuremast kirjamaailmast.
  

“Prantsuse revolutsiooni kultuurilised lätted” (1990)
Uurimus vaimsetest ja kultuurilistest muutustest, mis tegid Prantsuse revolutsiooni puhkemise 1789. Aastal võimalikuks.
Käsitletud põhiteemad:*Valgustus *Avalik arvamus *Raamatukaubandus *Ilmalikustumine *Kuningavõimu desakraliseerimine
ROBERT DARNTON (sünd.1939)

• Raamatud olid ainult üks tolle aja paljudest meedialiikidest. Tegelikult sisaldasid trükitud tekstid tihtipeale suulist materjali – kuulujutte, laule – ja kandsid siis edasi sõnumeid, mis arutluste või ühislugemiste vahendusel leidsid uuesti tee suulisesse kommunikatsiooniringlusse. Raamatuajalugu suubub laiemasse kommunikatsiooniajalukku.
  

“ Tsensorid töös: kuidas riigid on kujundanud kirjandust” (2014)
Võrdlev-ajalooline analüüs tsensuuri rollist raamatumaailmas ja kirjanduses kolme näite põhjal: 18. sajandi Prantsusmaa, 19. sajandi II poole Briti India koloonia ja 20. sajandi II poole Saksa DV.
Laiem eesmärk uurida näiteid riikliku kontrolli sekkumisest kommunikatsiooni, selle võimalustest ning tagajärgedest.
Teose üks eesmärke on näidata tsensuuri keerulist, kompleksset ja vastuokslikku iseloomu: tegemist pole tingimata vaid negatiivse nähtusega ja see on ajas võtnud väga erinevaid vorme.
Kokkuvõte
Raamatu- ja lugemisajalugu kujutasid endast 1970.–1980. aastatel väga olulist uue kultuuriajaloo eesliini, kus töötati välja mitmed üldised teoreetilised arusaamad kultuuriajaloo eesmärkidest.
Alates 1990. aastatest on raamatu- ja lugemisajalugu hakatud üha enam käsitlema osana kas üldisemast kirjakultuuri ajaloost (kõik kirjasõnaga seonduv) või siis kommunikatsiooniajaloost (ideede ja teabe ringluse uurimine möödaniku kultuurides).
Tundeajalugu
1980.–1990. aastatel esile kerkinud tundeajalugu ei ole selgepiiriline suund, vaid selle all käsitletakse võrdlemisi eri-ilmelisi nähtusi: meelte , tundmuste, tunnete, tajude jne ajalugu. Ehk siis kõiki psühholoogilisi nähtusi, mida on võimalik historiseerida. “Tundeajalugu” on vaid üks võimalik katusmõiste.

• History of senses, sensory history, history of sensibilities, history of emotions jne.
  

Lähtekoht
Inimeste tajud ja tunded on olulises osas kultuuriliselt konstrueeritud ja ajas muutuvad.
Tunded ei ole pelgalt bioloogilised nähtused. Tunded on samuti kultuurilised nähtused ja neid saab historiseerida, ajalooliselt uurida.
Igal ajastul valitseb oma „tunde- ja tajurežiim“, mille raames me võtame vastu, näitame välja ja tõlgendame erinevad tundeid ja tajusid. Aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt.
Tundeajalugu saab uurida kahel tasandil
1) tunnete endi uurimine, nii nagu neid on kirjeldatud, kujutatud jne (pertseptsioonide uurimine)
2) tunnetesse suhtumise uurimine – kuidas on läbi aegade erinevalt reageeritud tunnetega seonduvale, kuidas neid on väärtustatud, varjatud või tõrjutud (representatsioonide uurimine).
Eelkäijad
JOHAN HUIZINGA (1872-1945) üks esimesi, kes pööras süstemaatilist tähelepanu ajaloolise tundemaailma rekonstrueerimisele oma uurimistöös. Ta kirjutas 1919: “Kõigesse sellesse meelelaadi vastuvõtlikkusse, valmis-olekusse pisarateks ja vaimseks meeleparanduseks, sellesse erutuvusse tuleb end sisse mõelda, et taibata, kui külluslikult värvikas ja intensiivne oli elu.”
NORBERT ELIAS (1897-1990) üks esimesi, kes mõistis tunnete ajaloo tähtsust üldise kultuuri- ja sotsiaalajaloo raames; tsiviliseerumisprotsess on lahutamatult seotud meie tunnete distsiplineerimisega, afektistruktuuri teisenemisega.
LUCIEN FEBVRE

• Üks esimesi, kes sõnastas tundeajaloo uurimisprogrammi. “Meil ei ole ikka veel armastuse ajalugu, meil ei ole surma ajalugu; meil ei ole kaastunde ega julmuse ajalugu. Meil ei ole rõõmu ajalugu, meil on vaid põgus ülevaade hirmu ajaloost“
  

Peamised suunad
Tundmuste ajalugu (history of sensibilities): naudingute, kannatuste, armastuse, nägemuste jt tundmuste tajude ajalooline uurimine.
Meelte ajalugu (hinstory of senses): nägemise, haistmise, kuulmise, maitsmise ja kompimise ajalooline uurimine.
Emotsioonide ajalugu (history of emotions): viha, rõõmu, hirmu jt emotsioonide ajalooline uurimine.
Mõned näited (tundmused)

• Keskkonna ja ilmastikutingimuste tajumise ajalugu: maastikud , looduskatastroofid, aastaajad , öö-päev jne.
  
• “Valurežiimide” ajalugu: vägivalla, haiguste, piinamise jt nähtuste ajalooline uurimine; ajastu valukäsituse ja vägivallanormide rekonstrueerimine .
  
• Unenägude ja nägemuste ajalugu: unenägude roll ja funktsioon erinevates kultuurides; unenägude väärtustamine ja tõlgendamine; visioonide ja üleloomulike kogemuste ajalugu jpm.
  
• Armastuse ja sõpruse ajalugu: armastuse sõnavara, käitumismallid, sotsiaalne raamistus, armastuse eri liigid jpm.
  

Mõned näited (meeled)
Kuulmine :

• Helide tajumine ja väärtustamine; heliline identiteet ; heli vs.müra
  

• Suuline kultuur: teabe suusõnaline liikumine ja talletamine“Vaikuse ajalugu”
  
• Helid ja sotsiaalsed eristused; heliline koloniseerimine
  

Haistmine :

• Lõhnade tajumine ja väärtustamine; “võõra” lõhn; “vaese lõhn”; lõhnade moraalne mõõde; konnoteeritud lõhnad
  
• Puhtus vs mustus, hügieeninormid kui kultuurinormid
  

Nägemine:

• Kuulmis - vsnägemiskultuurid (suuline vskirjalik kultuuur
  
• Prillide leiutamine
  
• Visuaalmeedia ajastu: televisioon , internet ; visuaalne lugemisoskus
  
• Värvide ja värvitajumise ajalugu
  

Maitsmine:

• Maitsmismeele konstrueerimine. “Hea maitse”.
  
• Vürtside ajalugu; suhkru kasutuselevõtt; soola ajalugu jne.
  
• Köögikultuur. Maitse ja rahvuse konstrueerimine: rahvustoit ; maitse kui identiteedi oluline osa.
  

Kompimine :

• Kõige keerulisem ja vähem uuritud valdkond, sest pole seotud konkreetse organiga.
  
• Üldisemalt seotud keha-ajalooga, s.h. žestide ja žestikuleerimise ajalugu.
  
• Naha ajalugu: tätoveeringud; keha kaunistamine;
  
• Sotsiaalne suhtlemine : kätlemine, embamine , kallistamine, suudlemine jne.
  
• Tänapäeva “oma käega katsumise kultuur” (nt. moodsad muuseumid jms)
  

MICHEL PASTOUREAU : „Sinine: ühe värvi ajalugu“
Ülevaade sinise värvi tähtsusest ja tähendusest neoliitikumist tänapäevani. Analüüs näitab, kuidas antiikajal sinist värvi eriti ei hinnatud, roomlaste jaoks oli see pigem negatiivne värv, samas kui keskajal, eriti alates 12. sajandist muutus sinine ühe hinnatumaks ja olulisemaks (nt liturgias ja kujutavas kunstis).
Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et tänapäeval on sinine üks eurooplaste lemmikvärve.
Emotsioonide ajalugu: mõned näited

• Üldine eesmärk: historiseerida tundeid (viha, rõõm, kurbus , hirm jne); näidata erinevate emotsioonide erinevat tähendust erinevatel ajastutel ja erinevates kultuurides
  
• Emotsiooniajalugu püüab välja tuua eri ajastute “emotsionaalseid stiile”, rõhutades, et emotsioonid on suuresti õpitud ja kultuurisõltelised, mitte kaasasündinud. Ent ka ühe ajastu sees võib rääkida erinevatest “emotsionaalsetest kogukondadest”, mida liidab sarnane emotsionaalne käitumine.
  
• Emotsiooniajalugu rõhutab sedagi, et emotsioonisõnavara on ajastuti erinev; kõik tänapäevased emotsioonid ei olnud sõnastatavad nt. keskajal ja ka vastupidi.
  
• Emotsiooniajalugu näitab, et igas kultuuris on oma emotsiooninormid (milliseid tundeid sobib välja näidata ja milliseid mitte) ja valitseb teatud emotsionaalne kontroll (nt. lein ja selle väljendamine).
  

JEAN DELUMEAU (sünd. 1923)
„Hirm Lääne-Euroopas“ 1978
Uurimus kollektiivse hirmutunde kasvust Lääne-Euroopas alates 14. sajandist kuni 18. sajandini.
Käsitleb erinevaid hirmu vorme (katkuga, näljahädadega, kuradiga , nõidadega, ketseritega jt seotud hirmud ) uusaja ühiskonnas.
Käsitleb erinevaid hirmu levimehhanisme, s.h. trükimeedia, kunsti ja jutluste mõju.
Rõhutab kiriku roll hirmukampaaniate algatamisel, nn. juhitud hirm.
ALAIN CORBIN (sünd. 1936)

• Uurib eeskätt 19 sajandi Prantsuse kultuuriajalugu, rõhuga tunnete ajalool.
  
• Juhtis esimesena tähelepanu sellele, et aistingulisi teateid tajutakse läbi aegade erinevalt, et nende väärtustamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv.
  

„Miasm ja nartsiss : haistmine ja sotsiaalne kujutlusmaailm, 18-19 sajand“ 1982.
Raamat on pühendatud haistmismeele ajaloole. Peamised teemad:

• Kuidas 18. sajandi teisel poolel tärkab Lääne-Euroopas uus tundlikkus, mis ei talu enam väljaheidete või muskuse lõhna ja pühendab üha enam tähelepanu õhupuhtusele ja erinevatele parfüümidele.
  
• Kuidas haistmine ja lõhnad muutuvad olulisteks sotsiaalses kujutlusilmas alates 18. sajandi lõpust ja eeskätt 19. sajandi esimesel kolmandikul.
  
• Kuidas “võõra” kujutamises, sotsiaalsete ja rassiliste tüüpide konstrueerimises mängib
  

haistmishinnang alati olulist tolli. Nt. omistati prostituutidele iseloomulikke negatiivseid lõhnu.
“Tühjuse territoorium: Lääne-Euroopa ja rannaihalus, 1750–1840” (1988)
Uurimus maastike ja keskkonna tajumisest.Peamine teema – kuidas sündis 18. sajandi keskpaiku Euroopas uus kollektiivne rannaihalus. Kui enne 1750. aastaid ei hoolinud eriti keegi randadest, siis edaspidi hakati neid üha massilisemalt külastama – mereäärseid piirkondi asuti ümber väärtustama, sündis rannakultuur (sh ka rannaarhitektuur, rannakostüümid jms)
“Maakellad: 19. sajandi maapiirkondade helimaastik ja tundekultuur” (1994)
Uurimus 19. sajandi helide ja kuulmis-kultuurist. Peamine teema: kirikukellade suur tähtsus maaühiskonnas. Corbin toob kasutusele “heliruumi” mõiste, kirjutades, et “kellatorn surub inimestele peale kindla heliruumi” ja “kujundab nende siseilma”. Heliruum määratleb ja kujundab inimeste teatava “helilise identiteedi”. 19. sajandi külainimesed suutsid väga täpselt oma kellaheli ära tunda, see oli just nendekell, mis lõi ja mitte naaberküla oma. Sealjuures on toonitatud maapiirkondade “helilise identiteedi” erinevust linnadega võrdluses, mille “heliruum” oli märka kirevam.
BARBARA H. ROSENWEIN (sünd.1945)
“Viha minevik: ühe emotsiooni sotsiaalsed kasutused keskajal” (1998)
Kollektiivne uurimus keskaja “vihakultuurist”, rõhuga vihast sündinud konfliktide lahendamisel ja viha poliitilistel väljunditel. Käsitlused keskaegsetest vihavormidest erinevates sotsiaalsetes kontekstides : kloostris, külas, lossis, õukonnas; ent samuti viha kujutamisest kirjanduses.
“Tundepõlvkonnad. Emotsioonide ajalugu, 600–1700” (2016)
Esimene ülevaatlik teos emotsioonide ajaloost keskajal ja varauusajal, 7.–18. sajandini.
Rõhk käsitletud perioodi emotsioonide üle peetud arutlustel ja tekstides väljendatud emotsioonidel, sh emotsioonisõnavaral (mis sõnadega eri aegadel ja eri tekstides emotsioone väljendatakse).
Kokkuvõte
Tundeajalugu võimaldab lisada meie minevikuteadmisele ühe mõõtme, mis on sealt enamasti puudunud , kuid mis meie endi elus on väga oluline: lõhnad, helid, naudingud , emotsioonid jne.
Tundeajalugu ei ole selgepiiriline suund kultuuriajaloos, vaid pigem katusmõiste mitmele erinevatele suundumusele; samas liidab neid erinevaid suundmusi lähtekoht, et viisid, kuidas me ümbritsevat tajume ja hindame, on ajas muutlikud ja seega ajalooliselt uuritavad.
Tegemist on ühe kõige populaarsema suunaga tänapäeva kultuuriajaloos.
Visuaalkultuuriajalugu
Visuaalne ehk pildiline pööre
1990. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima pildilisest pöördest, visuaalsest pöördest või ikoonilisest pöördest.
Lähtekoht: tänapäeva piltidest üleküllastunud ühiskonnas tuleb õppida pilte paremini„lugema“. Revideerida tuleb ka lääne kultuuriruumis domineerivat lihtsustatud arusaama pildist kui keelele analoogsest ja sellele „alluvast“ väljendusvahendist – keele ja pildi suhe vajab ümbermõtestamist.
Piltide ümberhindamine: pildid ei ole passiivsed objektid, vaid aktiivsed, nt nad üksnes ei illustreeri sõna/teksti, vaid täiendavad seda, on sellega vastuolus või dialoogis. Pildid teatud mõttes tegutsevad ja avaldavad mõju
Visuaalse ehk pildilise pöörde käigus kujunes välja uus heterogeenne teadusvaldkond, mida tavaliselt nimetatakse visuaalkultuuri uuringuteks; saksa kultuuriruumis ka pilditeaduseks.
Visuaalkultuuri uuringud /kaks tähendust
1) kunstiajaloost välja kasvanud uurimissuund, mis püüab avardada senist kitsapiirilisemat lähenemist ja uurida kõikvõimalikke möödaniku kunstiteoseid ja visuaalset keskkonda.
2) kultuuriuuringutest välja kasvanud uurimissuund, mis keskendub ennekõike tänapäeva visuaalse keskkonna analüüsimisele (meedia, tv, veeb, filmid, reklaam jms)
Metodoloogiliselt on tegemist väga kirju ehk hübriidse valdkonnaga, kus kasutatakse meetodeid semiootikast, meediauuringutest, filmiteooriast, reklaamiteooriast, psühhoanalüüsist, soouuringutest, kunstiajaloost.
Kultuuriajaloo kontekstis mõistetakse visuaalkultuuri uurimise all katset rekonstrueerida mingi kultuuri visuaalne keskkond: milline oli visuaalse teabe tähtsus, funktsioon ja iseloom mingis kultuuris mingil ajaperioodil.
Visuaalkultuuri ajaloos pole oluline eristada “head” ja “halba” kunsti; eesmärk pole uurida vaid “suuri” kunstiteoseid, vaid mõista mingit visuaalkultuuri – visuaalset keskkonda, mille sees inimesed elasid – võimalikult mitmekülgselt.
Erinevad aspektid

• Visuaalkultuuri ajalugu kui uus kunstiajalugu : püüab uurida piltide tähendust omaas ajas ning väljuda anakronistlikust kunsti mõistest mis pärineb 18 sajandist.
  
• -II- kui visuaalsetel allikatel tuginev kultuuriajalugu: ajaloolaste katse kasutada senisest enam ja kriitilisemalt visuaalseid allikaid oma uurimistöös.
  
• -II- kui kujutluspiltide kultuuriajalugu: viimaste aastate katse hõlmata visuaalkultuuri uurimisse ka n-ö mittemateriaalseid pilte, s.t. mingis kultuuris ringlevaid erinevaid ettekujutusi, visioone, unenägusid jms.
  

Saavutused

• On aidanud selgemini esile tuua visuaalse teabe erineva tähenduse ja toime erinevates kultuurides. Pildid pole olnud ainult vaatamiseks, vaid suurema osa ajaloost on piltides olnud tähtis performatiivne roll: neid on kummardatud, neid on kasutatud rituaalides jms
  
• Aidanud vabastada piltide hindamis ainult esteetilistest kriteeriumitest .
  
• On võimaldanud kultuuriajaloos tuua käibele palju senikasutamata allikaid – ikonograafilist materjali, mida varem ei teatud või ei osatud kasutada.
  

PETER BURKE: visuaalsed allikad vajavad allikakriitikat

• Usub, et pildid ja kujutised väärivad ajaloolaste tähelepanu kui nähtused, millel on ajalugu, aga ka ajaloo allikana.
  

MICHAEL CAMILLE (1958-2002)
“ Gooti kunst” (1995), e.k. 2001
Gootika piire avardav ülevaade kõrgkeskaja visuaalsest kultuurist. Gootika pole pelgalt uus kunstistiil , vaid “uus viis näha ja tunnetada maailma”; “uue tervikliku ruumi, totaalse keskkonna loomine”. Gootika valitses üle kahe sajandi Euroopa visuaalkultuuri: “teravkaari ja gooti ornamentikat kasutati arhitektuuri kõrval kõikjal, alates lusikatest ja lõpetades kingadega”. Raamatu põhiteemad – gootika kui:

• *uus nägemus ruumist ja ajast
  
• *uus nägemus Jumalast
  
• *uus nägemus loodusest
  
• *uus nägemus iseendast
  

HANS BELTING (sünd.1935)
„Pilt ja kultus: piltide ajalugu enne kunsti ajastut” (1990)

• Uurimus religioossete piltide funktsioonist Euroopa kultuuris hilisantiigist renessansini (ca 500–1500).
  
• Rõhutab piltide kultuslikku tähendust – uusajaeelsed pildid ei kuulunud mitte kunsti, vaid kultusse valda.
  
• Keskendub ikoonikunstile, erinevatele arengutele Läänes ja Idas, ikonoklastiale ja ikonoduuliale.
  
• Kritiseerib traditsioonilist kunstiajalugu, mis ei suuda adekvaatselt uurida pilte enne kunsti-kategooria sündi uusajal
  

JEAN-CLAUDE SCHMITT (sünd.1946)

• Keskaja visuaalkutluuri uurija, kes on viimastel kümnenditel väga aktiivselt ja tulemuslikult tõstnud ikonograafilised allikad ajaloolase töös esiplaanile.
  

Keskaja imago -kultuur
Keskaja Euroopa kultuur kujutas endast omanäolist imago-kultuuri, kus pilt etendas olulist rolli kolmas tähenduses:
1) Inimene kui pildiline olend – Piibel : inimene on loodud ad imaginem Dei(Jumala näojärgi; otsetõlkes “Jumala kujutise/pildi järgi)
2) Kristlus kui pildireligioon: piltide suur tähtsus kristluse kujunemises ja arengus.
3) Kristlus kui visioonikultuur: nägemuste ja unenägude suur tähtsus keskaja kristlikus kultuuris.
Kokkuvõte
1990. aastatel humanitaarteadustes toimunud nn. visuaalne pööre tõstis ka kultuuriajaloos küsimuse möödaniku visuaalsest keskkonnast ja visuaalsetest allikatest üheks põhiküsimuseks.
Visuaalkultuuri ajalugu on lubanud ümber hinnata senise kunstiajaloo, mis on põhinenud esteetilistel eristustel, s.t. mingite visuaalsete teoste eristamisel ülejäänud visuaalsest keskkonnast. ‘Kunst’ pole enam enesestmõistetav mõiste, vaid on ise ajaloolise uurimistöö objekt.
Suur huvi mineviku visuaalkultuuri vastu on kindlasti seotud ka visuaalse teabe plahvatusliku kasvuga viimaste kümnendite Lääne ühiskondades: see on tõstnud teadlikkust visuaalse keskkonna olulisusest.
Materiaalse kultuuri ajalugu
2000. aastate alguses hakati humanitaarteadustes rääkima materiaalsest pöördest ( material turn) või “tagasipöördumisest asjade juurde” ( return to things)
Materiaalse pöörde sisuks on uus tähelepanu inimelu materiaalse mõõtme vastu, asjade vastu meie elus. See kajastab uut äratundmist, et kultuur ei seisne pelgalt ideedes ja sümbolites, vaid niisamuti asjades ja esemetes.
Kuigi materiaalse kultuuri uurimisel on pikad juured (arheoloogia, etnograafia, museoloogia jne), siis alles viimastel aastatel on asutud materiaalsed kultuuri käsitlema tervikuna, sh vaadates asju interaktsioonis inimesega ja omavahel. Loobutud on asjade hindamisest üksnes esteetilistel alustel, nagu varem tavaks.
Lähtekohad

• Elutud esemed on sotsiaalse interaktsiooni kandjad ning annavad inimtegevusele sümboolse tähenduse, kuivõrd neil on võime midagi tähistada, inimkogemust vahendada ja täita ühiskondlikke funktsioone.
  
• Asjad peegeldavad ja tihendavad sotsiaalseid nähtusi igapäevase “ainevahetusena”, milles neid mõjutavad inimesed.
  
• Asjad annavad edasi kogemust ja väljendavad tähendust, niisiis võib neid pidada tõendusmaterjaliks, mis võimaldab rekonstrueerida eluviise, kujuteldavaid või konkreetseid inimtegevusi või -tegevusetust. Nagu tekste või kujutisi, võib ka asju käsitada tõendusmaterjalina, mis aitab meil sügavamalt mõista neid tootnud ühiskondi.
  

Uuringud
“Materiaalse kultuuri uurimist võib kõige laiemalt defineerida kui inimeste ja asjade vahelise suhte uurimist ajast ja ruumist sõltumatult. Valitud perspektiiv võib olla globaalne või lokaalne , huvituda minevikust või olevikust või nende kahe vahendamisest. Sel viisil defineerituna on ühel või teisel viisil materiaalse kultuuri uurimisse kaasatud tänapäevaste distsipliinide potentsiaalne skaala peaaegu samaulatuslik inim- ja kultuuriteaduste hulgaga .”
- Daniel Miller
Võimalused
Materiaalne vaatenurk minevikule lubab täiendada seniseid allikaid: kirjalike ja visuaalsete allikate mõistmist toetab sama perioodi ainelise kultuuri analüüs.
Materiaalne vaatenurk minevikule lubab esitada uusi küsimusi, tõstatada uusi probleemiseadeid, luua uusi koostöövõimalusi teiste teadusharudega.
Materiaalne vaatenurk minevikule lubab uurida uusi valdkondi alates sellest, kuidas inimesed on riietunud, milline on olnud nende maitse, kuidas nad on elanud, liikunud, söönud, töötanud jne.
DANIEL ROCHE (sünd.1935)

• Varauusaja materiaalse kultuuri ajaloo tuntumaid uurijaid, üks esimesi, kes hakkas kultuuriajaloo raames pöörama tähelepanu ainelisele kultuurile (riietumine, tarbimine, argiesemed, liiklusvahendeid).
  
• Uurinud samuti pariislaste argielu 18. sajandil, valgustusajastu ühiskonda Prantsusmaal, reisimist, sh hobukultuuri ajalugu (16.-19. sajand).
  
• Collège de France ’i professor alates 1998. aastast.
  
• Olulisemad teosed ilmunud ka inglise keeles.
  

“ Tavaliste asjade ajalugu”
Uurimus tootmise ja tarbimise kiirest kasvust 17.–19. sajandi Prantsusmaal; 18. sajand märgib olulist pööret senises tarbimises ja ainelises kultuuris.
Tähelepanu all eeskätt argielu materiaalne kultuur: majad, valgustus, küte, mööbel, veekasutus , riided, leib, vein.
Käsitletud on samuti tolle perioodi majandusteadlaste jt õpetlaste vaateid tarbimisele; linnaühiskonna mõju materiaalse kultuuri muutumisele jpm.
Kokkuvõte
Alates uuest sajandist on ajaloolaste, sh kultuuriajaloolaste tähelepanu üha enam pööratud asjade, materiaalsuse uurimisele; see on lisanud minevikukäsitlustele ühe olulise lisamõõtme.
“Materiaalne pööre” kultuuriajaloos on suuresti reaktsioon eelmiste kümnendite suurele tähelepanule sümbolitele, märkidele, ettekujutustele, diskursustele, tekstidele jne – kujunes soov naasta millegi käegakatsutava juurde.
Materiaalse kultuuri ajalugu on toonud käibele palju uut ainest, aidanud näha uues valguses tekstilisi ja pildilisi allikaid. Tegemist on alles kujunemisjärgus valdkonnaga (vaatamata varasematele katsetele minevikus), mille olulisema tulemused on usutavasti alles ees.
Semiootika kultuuriajalugu
Semiootika panus kultuuriajalukku
Uued teemad: kultuuri märgilised protsessid (nt. rõivastus, aumärgid, žestid, eristavad märgid jne); sümboolne käitumine (rituaalid, duell , salongid jne), jm.
Uued meetodid ja mõisted: semiootilise analüüsikeele kasutamine kultuuriajaloos – “argikäitumise poeetika ”; “semiosfäär”; “tähistamispraktikad” jne. Verbaalse ja visuaalse teabe semiootilised analüüsimeetodid.
Kõige üldisemalt – uus arusaam kultuurist: kultuur kui kogukondlik tähendustesüsteem, mis annab inimesele vahendid tõlkimaks oma tunge , vajadusi ja muid kalduvusi representatsioonilisteks ja kommunikatiivseteks struktuurideks.
Tartu – Moskva koolkond & ajalugu
Tartu semiootikute kasvav huvi ajaloo vastu, eriti alates 1980. aastate algusest, eeskätt Juri Lotman ja Boriss Uspenski . Varasema huvi muutumatute struktuuride vastu vahetab välja huvi kultuuri dünaamiliste protsesside vastu.
Viimane, 25. köide Tartu semiootika sariväljaandest “Töid märgisüsteemide alalt”
oli pühendatud teemale “Ajalugu ja semiootika”.
Juri Lotmani eessõnast nimetatud köitele: “Ajaloo tunnetamine on muutunud semiootiliseks, semiootiline mõtlemine on aga omandanud ajaloolisi jooni.”
JURI LOTMAN (1922-1993)

• Minevikuinimeste mõistmine eeldab nende kultuuri tundmist.
  
• Inimeste argikäitumist on võimalik käsitleda tekstina, mida saab analüüsida semiootiliste vahenditega
  
• Argikäitumine koosneb omaette elementidest, mida saab fikseerida , nagu ka nende elementide vahelisi suhteid.
  
• Laias laastus on kaks argikäitumise tüüpi: üks, mis on orienteeritud tekstilisele eeskujule (elu matkib kunsti), teine, mis püüab ise luua uut teksti (kunst matkib elu).
  
• Ajaloolased arvavad, et kui midagi on toimunud, siis see oli paratamstus, ei uurita seda kuidas oleks võinud teistmoodi minna
  

Semiootika kui kultuuriajalugu ja –teooria.
“Semiootikauuringute alguses oli kultuurivaldkonna isoleerimine ajaloovallast osaliselt vajalik ja osaliselt poleemilise iseloomuga. Semiootika uurimisobjekti sulandumine ajalooteaduse laia uurimisvalda on muutnud aga piiri semiootika ja välismaalima vahel omaette uurimisteemaks. Praeguses faasis on võimalik semiootikat defineerida kui kultuuriajalugu ja -teooriat.”

• Iga ajalolane on paratamatult ka semiootik : ajaloolane alustab oma tööd semiootilistest manipulatsioonidest lähteainese, tekstiga.
  

Kultuuri ajalooline semiootika
Ajalooline semiootika uurib seda, kuidas mõtestab oma valikuid mingil möödaniku ajahetkel inimene või inimkollektiiv.
Juri Lotman: “See on mõneti sarnane sellega, mida “uus ajalooteadus” nimetab “mentaliteediks”. Kuid mentaliteedialaste uurimuste tulemused ja nende võrdlus
sellega, mida mitmesuguste etnokultuuriliste teadvusetüüpide rekonstrueerimisel on saavutanud vene semiootikud [...], veenavad, et just kultuuri ajalooline semiootika on kõige paljutõotavam tee selles suunas.”
„ Vestlusi vene kultuurist“ (1993)
Uurimus vene aadli argielust 18.–19. sajandil. Aluseks 1985. aastal alguse saanud 35-
osaline teleloengute sari ETV-s.
Rõhk argielu sümboolsetel aspektidel ja rituaalsel käitumisel.
Temaatiline ja isikukeskne lähenemine.
Peamised teemad:
*ametiastmed ja aumärgid
*naiste maailm
*ball
*duell
*abielu ja lahutus
*kaardimäng
*surm
*dekabristid
Juri: kultuuri ettenägematud protsessid
Ajaloolasi kummitab retrospektiivne illusioon : kuna midagi on toimunud, siis arvatakse, et see oligi ainus võimalus. Tekib eksiarvamus ajaloolisest paratamatusest.
Ajaloolise semiootika vaatenurgast on toimunud sündmus vaid üks võimalikest variantidest ning seega ei taandu ajaloo uurimine pelgalt mingi sündmuse toimumise tingimuste ja paratamatuse välja selgitamisele, vaid pööratakse tähelepanu ka võimalikele
alternatiividele ja ollakse teadlik kultuuri ennustamatust iseloomust.
Juri Lotman: mineviku teistkordne organiseeritus ajalookirjutuses
“Ajaloolase pilk on suunatud olevikust minevikku. See pilk muundab kirjelduse objekti juba olemuslikult. Lihtvaatlejale avanev kaootiline sündmustepilt tuleb ajaloolase käe alt teistkordselt organiseerituna. Ajaloolasele on loomuomane lähtuda toimunu paratamatusest. Kuid tema loominguline aktiivsus avaldub milleski muus: säilinud mälufaktide varamust konstrueerib ta järjepideva arengujoone, mis kõige kindlamalt viib teadaoleva lõpp-punktini. See punkt, mis rajaneb terve kihi meelevaldsete oletuste ja näiliselt veenvate põhjuslike seostega kaetud juhusel, omandab ajaloolase sule läbi peaaegu müstilise iseloomu. Temas nähakse jumaliku või ajaloolise ettemääratuse võitu, kogu eelneva protsessi mõtte kandjat . Ajalukku tuuakse ajaloole objektiivselt täiesti võõras eesmärgi-mõiste.“
BORISS USPENSKI (sünd 1937)

• Ajalooteadus omab tervikuna semiootilist iseloomu, sest ta tegeleb tegelikkusesemiotiseerimisega tagantjärele: “mitte-märgi” muutmisega märgiks, “mitte-ajaloo” muutmisega ajalooks.
  
• Konkreetsemalt toimub see mineviku semiotiseerimine kahel tasandil:
  

1) mingi tähendusliku ajahetke, nähtuse, isiku vms eristamine;
2) selle eristatud ühiku tõlgendamine, paigutamine laiemasse tervikusse, talle tähenduse andmine.
Ajalooprotsess kui järjepidev kommunikatsioon
“Semiootilisest vaatepunktist saab ajalooprotsessi esitada kommuni-katsiooniprotsessina, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon kutsub esile ühiskondliku adressaadi (sootsiumi) nii- või teistsuguse vastureaktsiooni.”
“Ühed ja samad objektiivsed faktid, mis moodustavad reaalsete sündmuste teksti, võivad eri keeltes saada erineva interpretatsiooni – vastava sootsiumi keeles ja mingis muus, teise ruumi ja aega kuuluvas keeles. (...) Seejuures tuleb silmas pidada, et just selle sootsiumi ettekujutuste süsteem, millel on sotsiaalse adressaadi roll, määrab sündmuste, s.t. ajalooprotsessi kui niisuguse vahetu hargnemismehhanismi.”
“Sellest vaatekohast ei ole seega tähtis sündmuste objektiivne mõte (kui niisugusest üldse võib rääkida), vaid see, kuidas neid tajutakse, loetakse. Nende või teiste sündmuste tajumine kaalukatena – olenemata sellest, kas nad on märgilise tegevuse produktid või ei – tõuseb sellistes tingimustes võtmetähtsusega faktoriks: sündmusliku teksti nii- või
teistsugune tõlgendamine määrab sündmuste edasise kulu.”
“Kultuurisemiootiline lähenemine ajaloole eeldab toetumist ajalooprotsessis osalejate endi seesmisele vaatekohale: tähenduslikuks tunnistatakse see, mis on tähenduslik nende vaatepunktist.”
Tzvetan Todorov (1939–2017)
„Ameerika vallutamine “ 1982

• Uurimus Ameerika avastamisest ja vallutamisest 15.–16. sajandil, rõhuga vallutusele järgnenud koloniseerimisprotsessil.
  
• Kui tavaliselt on Ameerika vallutamist käsitletud esmajoones sõjalises võtmes, siis Todorovi silmis ei ole tegemist mitte niivõrd sõjalise, kuivõrd semiootilise konfliktiga.
  
• Ja konkistatooride edu tagas ülekaal informatsioonis ja selle osavas kasutamises, mitte paremad sõjajõud.
  
• Raamat analüüsib erinevaid kommunikatiivseid situatsioone 16. sajandi Ameerikas (täpsemalt Mehhikos ), rõhuga kultuurilistel konfliktidel.
  

“Mõtlen tõepoolest, et minu panus “Ameerika vallutamises” oli semiootika
kaasamine ajaloo-alasesse analüüsi. Vähemalt tollal ei kasutanud ajaloolased oma töödes
semiootikat ega huvitunud erinevatest kommunikatsiooni ja tõlgendusviisidest. Ma
leian, et just semiootiliste käitumiste, st mõistmise, tõlgendamise ja kommunikatsiooni analüüs aitab meil paljuski mõista Ameerika vallutamise käiku. Eraldi võiks esile tuua Cortési omalaadset semiootilist geniaalsust, kes leiutas uusaegse semiootilise sõja, mida me praktiseerime veel tänapäevalgi.”
Kokkuvõte
Kultuuriajaloo ja kultuurisemiootika dialoog on üks võimalikke kultuuriajaloo uusi arengusuundi , mis olulisemas osas alles ootab teostamist.
Kõige viljakam tundub dialoog Tartu-Moskva semiootikakoolkonna (eeskätt Lotmani ja Uspenski) tööde ja uue kultuuriajaloo vahel.
______________________________________________________________________________________________________________________________________________________
Kultuuriajaloo väljakutsetest

• Metodoloogilised väljakutsed: kultuuriajalugu ei ole enam n-ö ajalooteaduse avangard , lisandunud on uued ja atraktiivsemad suunad, nagu globaalne ajalugu ( global history), keskkonnaajalugu (environmental history, asjade ajalugu (history of things), digitaalne ajalugu (digital history), posthumanistlik ajalugu (posthumanist history)
  
• Epistemoloogilised väljakutsed: kultuuriajaloo rõhk tähenduste uurimisele ei tundu enam piisav, soov on pöörata enam tähelepanu mineviku ainelisele, emotsionaalsele ja afektiivsele mõõtmele, kehalistele praktikatele, loodusele ja keskkonnale, jne.
  
• Kultuuriajalugu peab suutma suhestuda uute suundadega ajalooteaduses, rikastama oma „küsimustikku“ probleemidega, mis on sõnastatud uutes ajalooharudes
  
• Kultuuriajalugu peab võtma arvesse tehtud kriitikat ja lõimima loovalt oma uurimisplatvormi mineviku ainelise, afektiivse, kehalise jne mõõtme.
  
• Kultuuriajalugu peab otsima uusi teoreetilisi dialoogipartnereid, et rikastada oma „kontseptuaalset tööriistakasti“ – sõnastada uusi /või unustatud vanu küsimusi ja pakkuda uusi mõisteid. Selleks ei uuesti mõtestada oma esialgseid eesmärke ja mitte loobuda aluspõhimõtetest.