kõige üldisemalt öeldes kokkuleppeline enesemääratlemine: sage käitumuslik ja/või diskursiivne (teadvustatud või teadvustamata) vastamine küsimustele "Kes ma olen?" ja "Kes ma ei ole?" Rääkides Eesti identiteedist ja Euroopast on olulisim kogukondlik tasand, s.t rahvus. Rahvusliku identiteedi konstrueerimise tähtsaimad komponendid on ühine etniline päritolu, keel, territoorium, õiguslik-poliitiline solidaarsus, ühised väärtused ja traditsioonid, ühine kultuur ja sümbolsüsteem. Rahvusest on nii laiemaid (nt eurooplane) kui ka kitsamaid (nt kihnlane, mulk) kogukondliku identiteedi tasandeid. Eestlaseks olemise kõige määravamaks komponendiks on tõenäoliselt eesti keele valdamine. Vähemusrahvuste integreerimine toimub Eestis eelkõige ühise keele kasutamise nõude kaudu just poliitilises ja mingil määral ka majandussfääris. Eesti identiteedi aluseks oleva etnilise identiteedi ja rahvuskultuuri konstrueerimisele pandi alus 19. sajandi teisel poolel
aga võib leida kaugeleulatuvaid analooge lihtsamate biosüsteemide juures. Ka semiootiline protsess ise on teatavas mõttes ühtlasi modelleerimise protsess. Bioloogilistes äratundmisprotsessides võib seega näha ikooniliste mudelite olemasolu, mis on eelkäijad sümbolilistele mudelitele. Kultuurisemiootika käib käsikäes sotsioloogiaga. Kultuuritraditsioon on jagatud ja sotsiaalselt kinnistatud märgisüsteem/sümbolsüsteem mida kasutame vastavalt harjumuspärastele ootustele. Selle kaudu saame hakata ennustama, mis juhtub ühiskonnas ja kuidas konkreetseid suhtlussituatsioone lahendatakse. Kultuur on edasiantav (kõige olulisem kriteerium, sellega eristub sotsiaalsest süsteemist), moodustab pärandi/sotsiaalse traditsiooni; kommunikatsioon sidustab kultuuri. Kultuur võib olla laiali jaotatud erinevate sotsiaalsete süsteemide vahel. Kultuurimustrid. Kultuur on
riigikorraldusest, kunstist, filosoofiast ja ettekujutusest oma kultuurist kui niisugusest, koos väliste mõjudega nagu kliima ja positsioon maailmas. Rahva eneseteadvus ja realisatsioon. Kultuur on homogeenne tervik. 7 15. Mis on Jakob von Uexkülli arvates omailm ja kuidas seda mõjutab kultuuriline „sümbolsüsteem“? [Kultuurifilosoofia, lk 55–59] Jakob von Uexküll nimetab “Omailmaks” ( Umwelt) inimese jaoks tähenduslikku maailma, mida tema taju eristusvõime talle pakub ja kus inimene oma tegevusega seotud protsesside kaudu paikneb. Inimese jaoks on olemas vaid need asjad ja liigendused, mida tema taju tähenduslikena eristab. Omailmast vaadelduna ei suuda kultuuris paiknev inimene olla objektiivne. Sellise reaalsuse tekkimise tingimuseks on tähendusloome mehhanismide olemasolu
eesmärgi saavutamine, personaalne süsteem (goal attainment) integratsioon, sotsiaalne süsteem struktuuri säilitamine kultuurisüsteem (latency) Ühiskonna stratifitseerimise kriteeriumid kvaliteet -- inimese teatud omadused, oskused ja kvalifikatsioon täitmine -- kuidas inimene täidab endale võetud rolli valdamine -- kas ja kui palju on inimesel ainelisi või vaimseid ressursse kultuuritraditsioon jagatud ja sotsiaalselt kinnistatud märgisüsteem/sümbolsüsteem mida kasutame vastavalt harjumuspärastele ootustele. selle kaudu saame hakata ennustama, mis juhtub ühiskonnas ja kuidas konkreetseid suhtlussituatsioone lahendatakse. Kultuur Kultuur on edasiantav (kõige olulisem kriteerium, sellega eristub sotsiaalsest süsteemist), moodustab pärandi/sotsiaalse traditsiooni; kommunikatsioon sidustab kultuuri. Kultuur võib olla laiali jaotatud erinevate sotsiaalsete süsteemide vahel. Kultuurimustrid.
annaabi.ee 
