Mina vs See Kanti ja Hegeli filosoofiast lähtudes (0)

Mina vs See
Kanti ja Hegeli filosoofiast lähtudes
Ikka ja jälle jõutakse elus Jumala olemasolu või mitteolemasolu tõestamiseni, kuid kas see on vajalik. Võtame ühe näite: „Kui palvetad, et saada rikkaks. Kas Jumal teeb nii, et sa saad rikkaks või annab sulle võimaluse saada rikkaks? Kui palvetad, et olla õnnelik. Kas Jumal teeb sind õnnelikuks või annab sulle võimaluse olla õnnelik?“ Selliseid küsimusi võib igaüks endale esitama jääda, kuid tulemuseni peab jõudma isik ise. Immanuel Kant on öelnud: „Lollpeasid ei saa niikuinii aidata ja geeniused aitavad ennast ise.“ Sellele vastuolus on Georg Wilhelm Friedrich Hegel : „Mitte üksik ei toimi, vaid maailmavaim toimib üksiku läbi tööriistana.“ Need kaks mõttekäiku tekitavad küsimuse: „Kes või mis mind siin maailmas juhib, kas mina ise või miski suurem olend või printsiip?“
Hegel peab indiviidi, rahvast, ajastut vaid paratamuks ajaloolise protsessi staadiumiks, andes oma elu ära elades valitsuskepi järgnevale edasi. Seejuures tuleb täheldada, et iga indiviid on siiski ülimalt oluline, kuna maailmavaim ilma nendeta ei toimiks. Maailmavaim vajab oma eesmärkide realiseerimiseks isendite erinevust. Suured ajaloolised isikud teeb selliseks nagu nad on mitte nende enese isiklikult välja arendatud omadused vaid maailmavaim on nii ette määranud. Vääritud ja nõrgad inimesed on samuti maailmavaimule olulised, kuna sageli kasutab ta neid ka oma eesmärkide realiseerimiseks. Siiski ei tohiks ühegi , eeskätt ajalooliselt tähtsa, isiku moraalne hinnang lähtuda üksikisiku elust võetud mõõdupuudest: „See on au jääda suurte iseloomude ees võlglaseks“.
Kant väidab, et üksiku eetiline vastutus on kõrgeim. Tähtsaim on, et iga inimene püüdleks iseseisvalt arengu suunas, kuna vaid nii on võimalik saada õnnelikuks. Areng seejuures ei pea tähendama haritust või rikkaks saamist, eeskätt on siiski tegemist niinimetatud puhta mõistuse saavutamisega. Selleni jõudmiseks kasutab Kant ratsionalistide põhiideed: „ See, mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see on tõde.“ See tähendab, et enda printsiibid peaks üles seadma oma mõistuselt lähtuvalt, kuna vaid see on tõde. Kant hakkab suhtuma kriitiliselt: „Kas see, mida mu mõistus ütleb on tõde ehk nii-öelda puhas mõistus?“ Selleks, et teada saada, kas inimese mõistus oleks ainutõde peab leidma, kas teadmine on tulnud meelte kaudu (a posteriori) või sõltumatult igasugusest meelelisest kogemusest, mida omame vaimu sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu (a priori). Siinkohal Kant järeldab empiristide väite „Igal muutusel peab olema põhjus.“ kohta seda, et kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla kogemusest. Seega, kui soovime lähtuda üksikindiviidi eetilisest vastutusest, peame enne teadma, kas tema teadmised on a posteriori või a priori, vaid nii leiame õige tõe.
Minu mõistuse piiridesse mahub mõlema filosoofi arvamusi . Leian, et on olemas ka maailmavaim, kes või mis on seadnud paika inimeste üleüldised iseloomujooned. Samas ei saa jätta märkimata, et kuna maailmavaim ei toimi ilma üksikindiviidideta on ülimalt tähtis ka Kanti arvamus, et iga inimene peab suutma ennast ise aidata ja arendada. Seejuures ei tohi märkimata jätta, et kui tahame jõuda tõeni ja enesearenguni, peame leidma selle õige arvamuse ja eesmärgi enese seest. Kui ei arene mina või ülejäänud rahvas, ei arene ka maailmavaim.
"Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on
sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu
sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. seisukohal: See, mida mu mõistus ütleb maailma kohta, see on tõde.
. Kui mingi lause aga astub esile tingimatult üldkehtivana, siis peab see olema a
priorse päritoluga. See kehtib näiteks lause kohta: Igal muutusel peab olema põhjus
Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla
Kogemusest!
"Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on
sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu
sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. See teadmine on ratsionalistide sünnipärased ideed.
Kõik tunnetused algavad kogemusega..------ Tuleb uurida, kas ei ole midagi, mis meil on olemas enne iga kogemust a priori
(enne kõike). Empiiriline tunnetus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud. A priori
tunnetus on vaid siis puhas, kui sellesse ei ole segatud midagi empiirilist (kogemusel
põhinevat).
Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? On kaks tunnust, mis ei peta :
Hädavajalikkus ( paratamatus ) ja range üldisus. Üksnes kogemus võib anda range
paratamatuse. Kogemus õpetab meile ( nagu Hume oli näidanud), et miski on nii või teisiti
loodud, mitte, et ta paratamatult nii peaks loodud olema.
Kanti jaoks on üksiku eetiline vastutus körgeim
See, mis suured
ajaloolised isikud selliseks teeb nagu nad on (Hegel oli alati neist haaratud, möelgem vaid
tema kohtumisele Napoleoniga) - ei ole mitte nende isiklikud omadused, energia, kirg,
ettenägelikkus, intelligents - sest sageli kasutab maailmavaim oma eesmärkide
realiseerimiseks ka väärituid ja nörkasi indiviide. See on tösiasi, et neid ajalooline
hädavajalikkus, "aja vaim" kehastub. Ka selliste isikute moraalne hinnang ei tohiks lähtuda
möödupuudest, millega üksiku elust on vöetud. "See on au jääda suurte iseloomude ees
völglaseks." See on ka pöhjus, miks Hegel suhtub pölgusega neisse , kes üksiku önne peavad
ühiskonna elu eesmärgiks ." Maailmaajalugu ei ole önne pöllumaa. Önne perioodid on tühjad
lehed sellel..."
Maailmavaim toimib sageli läbi üksiku vastu tema isiklikke eesmärke ja kavasi. Toimib
vöib uskuda , et ta tegutseb puht isikliku eesmärgi nimel, näiteks isikliku vöimu laiendamise
nimel - kuid on olemas "möistuse kavalus", mis kujutletavatest eesmärkidest körgemal toimib
ajaloolist paratamatust teostades.
Kanti jaoks on üksiku eetiline vastutus körgeim.
Hegeli jaoks on indiviidid , rahvad , ajastud vaid paratamatud ajaloolise protsessi
staadiumid. Loomulikult hädavajalikud! Üksikud ja rahvad astuvad ajalukku ja annavad
maailmaajaloo valitsemise kepi edasi, kui nende aeg täis saab. Sellel silmapilgul aga kui nad
esileastuvad ja toimivad , on nad sellised, nagu antud ajaloolisele silmapilgule see omane on.
Kuna ajalugu on objektiivse vaimu eneseväljendus, siis on see, mis teatud ajaks on saanud
ajalooliseks, sel silmapilgul hädavajalik ja samas ka "möistlik", nimelt maailmaajaloolisele
möistusele vastav (mitte üksikinimesele vastav- talle vöib toimuvast tunduda paljugi
mötetuna). Selles möttes vöib Hegel öelda, et köik, mis on töeline, on ka möistlik, ja köik, mis
on möistlik, on ka töeline.
KANT:
"Lollpeasid ei saa niikuinii aidata ja geeniused aitavad ennast ise."
"Kriitika" ei tähenda mitte tänapäeva tähenduses "kritiseerimist", hukkamõistu mõttes
vaid läbivalgustamist, ülekatsumist, piiride määratlemist.
"Puhas" mõistus peab tähendama teadmist, mis ei saabu meelte kaudu, vaid on
sõltumatu igasugusest meelelisest kogemusest. See on teadmine, mida omame vaimu
sünnipärase loomuse ja struktuuri tõttu. See teadmine on ratsionalistide sünnipärased ideed.
Kõik tunnetused algavad kogemusega. Selle empiristide lause paneb Kant algusesse.
Kuidas me võiksime midagi mõista, kui objektid ei puudutaks meie meeli ja ei paneks meie
mõistust liikuma? Ajaliselt eelneb kogemus igasugusele tunnetusele. Aga sellega pole veel
öeldud, et iga tunnetus lähtub kogemusest. Võib ju ka olla, et see, mida meie nimetame
kogemuseks, on juba ise midagi kokkupandut, kokkupandud väljastpoolt tulevatest
aistingutest ja millestki , mida me ise lisame. Kriitiline analüüs peaks mõlemad faktorid
isoleerima. Tuleb uurida, kas ei ole midagi, mis meil on olemas enne iga kogemust a priori
(enne kõike). Empiiriline tunnetus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud. A priori
tunnetus on vaid siis puhas, kui sellesse ei ole segatud midagi empiirilist (kogemusel
põhinevat).
Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? On kaks tunnust, mis ei peta:
Hädavajalikkus (paratamatus) ja range üldisus. Üksnes kogemus võib anda range
paratamatuse. Kogemus õpetab meile ( nagu Hume oli näidanud), et miski on nii või teisiti
loodud, mitte, et ta paratamatult nii peaks loodud olema. Kogemus ei saa oma lausetele anda
ranget üldkehtivust. Me ei jõua sellega kunagi kaugemale suhtelisest üldisusest. Me võime iga
kord vaid öelda: Niipalju kui me seni oleme vaadelnud, pole sellest ja sellest lausest
väljavõtteid. Kui mingi lause aga astub esile tingimatult üldkehtivana, siis peab see olema a
priorse päritoluga. See kehtib näiteks lause kohta: Igal muutusel peab olema põhjus. Hume oli
näidanud, et paratamatu ja üldkehtiv väide ei saa meelelisest kogemusest pärineda. Ta oli
järeldanud: Niisiis ei ole selline väide paratamatu ja üldkehtiv vaid üksnes meie harjumuse
produkt . Kant aga järeldab: Kui väide on paratamatu ja üldkehtiv, siis ta ei saa tulla
Kogemusest!
Hegel
Hegeli jaoks tähendab öpetus objektiivsest vaimust ka eetikat.
Objektiivse vaimu maailm on Hegeli jaoks perekond, ühiskond ja riik - ja ajalugu, milles see
end avab. Perekonnas, ühiskonnas ja riigis astub üksiku indiviidi poolt kehastatud subjektiivne
vaim körgemasse valdkonda - objektiivsemasse korda. Seega astub ta indiviidiüleste seaduste
valdkonda, mille koondmöisteks on eetika .
Kunstist körgemal - Schellingist erinevalt - seisab religioon . Harmoonia , mida kunst
välise meelelisuse vormis ilmutab, on religioonis sisemiselt olevikustatud. Hegeli
religioonifilosoofia kulmineerub lauses : "Kristliku religiooni kui religiooni körgeima astme sisu
üldse langeb täiesti kokku töelise filosoofia sisuga." Filosoofia on töend sellest, et Jumala
armastus, vaim ja substants on igavesti tagasipöörduvad protsessid.
Inimene teab Jumalast, kuivörd Jumal inimestes iseendast on teadlik. See on teadmise
teadmine, Jumala eneseteadvus löputus teadvuses. Hegeli gnostiline teosoofia samastab
inimliku teadmise Jumala töelisuse teostumisega. See on körgeim mida ükski filosoofia on
taotlenud.
Kolmas ja körgeim absoluutse vaimu eksisteerimise vorm on aga filosoofia. Sest ka
religioonis ei ole absoluutne vaim omandanud veel puhast möttelist kuju, vaid on veel seotud
kujutluste ja tunnetega. Filosoofia asetab kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu ja tuntu
puhtasse möttelisse vormi.
Hegel näeb filosoofia ülesandena "haarata aega mötetes", anda olevikule väljendus.
Filosoofia on ajalooliste sündmuste teadlik kommentaator.
Alles filosoofias jöuab Vaim täiesti iseenda juurde tagasi .
Kuid Hegel selle teekonna löpul
seisjana eemaldus siiski liialt Kantist ja ületas need piirid, mis Kant oli seadnud. Hegel muudab
dialektilise printsiibi - nagu Hegeli looming näitab - on kindlasti väga viljakas korrastav
pöhimöte meie mötlemisele, olemise printsiibiks endaks .
Meil on vöimalik siin vaid üks möte esiletösta: laad kuidas Hegel üksiku suhet
ühiskondlikesse jöududesse kirjeldab. Me teame, et hegeli puhul algab moraalsuse sfäär alles
objektiivse vaimu valdkonnast. Üksiku väärtus ei seisne mitte selles, mis väärtus vöi möte on
üksikul eraldivöetuna, vaid selles kuidas ta korrastub ja suhestub üleisikuliste ajalooliste
jöududega, eelköige riigiga.
Mitte üksik ei toimi, vaid maailmavaim toimib üksiku läbi tööriistana. See, mis suured
ajaloolised isikud selliseks teeb nagu nad on (Hegel oli alati neist haaratud, möelgem vaid
tema kohtumisele Napoleoniga) - ei ole mitte nende isiklikud omadused, energia, kirg,
ettenägelikkus, intelligents - sest sageli kasutab maailmavaim oma eesmärkide
realiseerimiseks ka väärituid ja nörkasi indiviide. See on tösiasi, et neid ajalooline
hädavajalikkus, "aja vaim" kehastub. Ka selliste isikute moraalne hinnang ei tohiks lähtuda
möödupuudest, millega üksiku elust on vöetud. "See on au jääda suurte iseloomude ees
völglaseks." See on ka pöhjus, miks Hegel suhtub pölgusega neisse, kes üksiku önne peavad
ühiskonna elu eesmärgiks ."Maailmaajalugu ei ole önne pöllumaa. Önne perioodid on tühjad
lehed sellel..."
Maailmavaim toimib sageli läbi üksiku vastu tema isiklikke eesmärke ja kavasi. Toimib
vöib uskuda, et ta tegutseb puht isikliku eesmärgi nimel, näiteks isikliku vöimu laiendamise
nimel - kuid on olemas "möistuse kavalus", mis kujutletavatest eesmärkidest körgemal toimib
ajaloolist paratamatust teostades. On selge, et siin on suur vastuolu Hegeli ja kanti öpetuse
vahel. Kanti jaoks on üksiku eetiline vastutus körgeim. Ka romantikutel kujuneb teistsugune
arusaam üksiku ja ajaloo suhetest. Herderi jaoks kehastab näiteks iga rahvas Jumala mingit
erilist külge. Hegeli jaoks on indiviidid, rahvad, ajastud vaid paratamatud ajaloolise protsessi
staadiumid. Loomuliku7lt hädavajalikud! Üksikud ja rahvad astuvad ajalukku ja annavad
maailmaajaloo valitsemise kepi edasi, kui nende aeg täis saab. Sellel silmapilgul aga kui nad
esileastuvad ja toimivad, on nad sellised, nagu antud ajaloolisele silmapilgule see omane on.
Kuna ajalugu on objektiivse vaimu eneseväljendus, siis on see, mis teatud ajaks on saanud
ajalooliseks, sel silmapilgul hädavajalik ja samas ka "möistlik", nimelt maailmaajaloolisele
möistusele vastav (mitte üksikinimesele vastav- talle vöib toimuvast tunduda paljugi
mötetuna). Selles möttes vöib Hegel öelda, et köik, mis on töeline, on ka möistlik, ja köik, mis
on möistlik, on ka töeline.
ÖIGUSFILOSOOFIA
Berliin