Immanuel Kant (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Ametnikutöö osakond
IMMANUEL KANT
Referaat
Juhendaja :
Tallinn 2013

sisukord

1. Elulugu 3
2. Kanti filosoofia 3
2.1 Teadmised 3
2.2 Tunnetus 4
2.3 Kõlblus 5
2.4 Eetika ( kohuse eetika) 5
3. Kanti eetika kriitika 6
4. Tähtsamad Kanti teosed 6
5. Valik tsitaate 6
6. Kokkuvõte 7
7. Kasutatud kirjandus 7

1. Elulugu

Immanuel Kant sündis Ida – Preisimaal 22.04.1724 a. Köningsbergis (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) sadulmeistri pojana . Tema esivanemad olid arvatavasti pärit Šotimaalt. Ristimisel anti tulevasele filosoofile nimeks Emanuel . Immanueliks muutis ta selle hiljem ise, olles õppinud heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, kes nõudis usulises elus ja ka kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd. Kodulinnas tunti teda täpsuse musternäidisena, tema jalutuskäikude järgi olevat võinud kella õigeks panna.
Tema nooruspõlv ja õpinguaastad olid vaiksed ja silmatorkamatud. 1740. aastal asus ta õppima Leibnizi ja Wolffi filosoofiat ning Newtoni matemaatikat kohalikus Köningsbergi ülikoolis Martin Knutseni juhendamise all. Aastal 1755 sai ta samas ülikoolis lektoriks ja aastal 1770 professoriks. Kant oli keskajast alates esimene suur filosoof , kes töötas ülikoolis õppejõuna. Ta pidas 40 aastat loenguid matemaatilise füüsika, geograafia ja antropoloogia kohta aga samuti teoloogiast, moraalist ja loodusõigusest.
Kanti elu oli väliselt väga sündmuste vaene. See oli seotud sellega, et juba sünnist alates oli ta nõrga tervisega – väikest kasvu (157cm), nõrk, üks õlg oli pisut kõrgem kui teine. Seetõttu koostas ta endale päevakorra ja toidumenüü ning hoidis sellest rangelt kinni. Enne igat otsust tavatses ta pikalt järele mõelda. See sai talle saatuslikuks. Kaks korda oma elu jooksul mõtles ta paluda naise kätt. Ta kaalutles nii kaua, et esimesel juhul naine abiellus ja teisel juhul lahkus Königsbergist enne kui filosoof otsusele jõudis.
Kant suri oma kodulinnas Königsbergis 12.02.1804.

2. Kanti filosoofia

2.1 Teadmised

Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustes on väide millegi kohta, see sisaldab subjekti (see,mille kohta väidetakse) ja predikaati (see, mida väidetakse). Otsuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi (subjekti mõistet selgitavad) ja sünteetilisi (subjekti mõistest kaugemale minevaid) ning aprioorseid (kogemusest sõltumatud) ja aposterioorseid (kogemusel põhinevad). Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:

sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt. „mõned kehad on rasked“) ;

analüütilised aprioorsed , mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt. „ ruudul on neli nurka“) ;

sünteetilised aprioorsed, mis kuuluvad samuti täiusliku teadmise koosseisu (nt. „sirge on lühim tee kahe punkti vahel“).
Kant püstitas küsimuse aprioorsete sünteetiliste otsustuste võimalikkusest: need on teadmised, mis on meie kogemusest sõltumatud, paratamatud, üldkehtivad ja meie seniseid teadmisi avardavad.
Kanti – eelsed empiirikud ( Locke , Hume, Berkley ) väitsid, et kõik teadmised pärinevad kogemustest. Ratsionalistid ( Spinoza , Descartes) väitsid, et kõik tõelised teadmised tulevad mõistusest endast. Kanti arvates alahindasid esimesed mõistuse, teised aga kogemuse rolli tunnetuses . Inimtunnetuse käsitluses sooritas Kant oma sõnul „kopernikliku pöörde“. Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda.

2.2 Tunnetus

Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, „asi iseeneses“, kuid me ei saa selle kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib „asi meie jaoks“. Tunnetada ainult saabki nähtumusi nagu nad meile meie meeleorganite läbi on antud, asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on tunnetuse vormid – maailm ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole suutnud seda probleemi lahendada.Meie võimaliku tunnetuse maailma sellisena nagu ta meile näib, nimetab Kant fenomenaalseks maailmaks . Teiselt poolt täidavad asjad iseeneses maailma sellistena, nagu nad on. Nende maailma nimetab Kant noumenaalseks, selle olemisviisil pole meie taju ega tunnetusega mingit pistmist ning sel põhjusel ei ole meil ka sinna sissepääsu. See maailm on „transtsendentne“ – see on küll olemas, kuid seda ei saa kogeda. Filosoofia saab Kanti järgi olla üksnes transtsendentaalfilosoofia, see tähendab tegeleda tunnetusvõime kirjeldamisega mõistuse positsioonilt ning pürgimata transtsendentsete objektide kirjeldamisele.
Kant uskus, et teadus on meile andnud võtme kogemusmaailma mõistmiseks. Iga materiaalse objekti sisemine ülesehitus ja kõik selle liikumised aegruumis näisid vastavat reeglitele, mida teadus vähemalt põhimõtteliselt on võimeline avastama , kuid siin kerkis probleem seoses inimesega. Meie kehad on materiaalsed objektid, mis eksisteerivad ruumis ja liiguvad aegruumis. Kui nende liikumine oleks lõpuni määratud füüsikaseadustega, poleks olemas sellist asja nagu vaba tahe . Ometi uskus Kant, et meil on vaba tahe ja mis veelgi olulisem, seda saab tõestada. Tema lahendus probleemile oli see, et meie vaba tahte aktid ei toimu mitte fenomenaalses, teaduslike seaduste kaudu kirjeldatavas maailmas, vaid noumenaalses maailmas, milleni teaduslik tunnetus ei küüni.

2.3 Kõlblus

Kanti tõestus ei näidanud mitte niivõrd seda, et meil on vaba tahe, kui seda, et me ei suuda uskuda selle puudumist. Kõlblus ongi Kanti järgi võimalik alus religioonile, mida mõistuse ega teaduse argumentidega „tõestada“ ei saa. Kõlbeline tegutsemine ja seega vaba tahe, hinge surematus ja Jumala olemasolu on Kanti järgi praktilise mõistuse postulaadid, mida puhta mõistuse abil pole võimalik tõestada, kuid mis on meie praktilise maailma ja vahetu kogemuse paratamatud alused.
Kant uskus, et vaid selle olendi kohta, kes on võimeline mõistma mingi tegevuse poolt- ja vastuargumente, saab öelda, et ta käitub moraalselt või ebamoraalselt ning seetõttu on ainult mõistusega olenditel võimalus käituda kõlbeliselt.
Tegu on hea mitte siis, kui sellel on head tagajärjed, vaid siis, kui see on toimunud sõnakuulelikkuses sellele sisemisele kohusetundele, mida meis tekitab universaalne kõlblusseadus – Kanti arvates on moraalselt kõige väärtuslikumad need teod, mis sooritatakse puhtast kohusetundest, ilma mingi kalduvuse või sümpaatiata. Inimene peab lähtuma käitudes sellistest põhimõtetest, millest võiksid ja peaksid lähtuma kõik. See ongi kuulus kategooriline imperatiiv Kanti sõnastus: „Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks“. Sellel imperatiivil on ka teine sõnastus: „Toimi nõnda, nagu sinu toimimise maksiim peaks sinu enese tahte läbi saama üleüldiseks loodusseaduseks“. Kolmas sõnastus erineb kahest esimesest ning rõhub inimese kui mõistuseolendi väärtusele iseendas : „Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse“.

2.4 Eetika (kohuse eetika)

Ta on tuntuim deontoloogilise eetika esindaja. Deontoloogia väidab, et osad moraalsed kohustused kehtivad absoluutselt. See eetika omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele. Kanti eetika ehk kohustuse eetika järgi jagunevad teod õigeteks ja vääradeks. Väärad teod on taunitavad ja õiged teod on kas valikulised või kohustuslikud. Kanti arvates on õige motiiv kohuse motiiv. Kui inimene tahab täita oma kohust, siis teeb ta õigeid asju. Kanti arvates on sellisteks kohusteks: ausus, enesetapust hoidumine, teiste aitamine, õnnelik olemine, ligimese armastamine.
Kanti eetika kohaselt peaks iga isik käituma selliselt , et tema taotluste lähteks olev põhimõte võiks ühtlasi alati olla üldise seadusandluse alus. Kant uskus, et kõige põhilisemaks hüveks on nii nimetatult hea tahe ehk oma südametunnistuse kohustuslik jälgimine. Kant uskus, et moraalil pole mingit seost sellega, kas ja kuidas me maailma kogeme. Moraal on kogemustevaba. Üksnes puhtale mõistusele toetudes oleme võimelised teadma, mis on õige ja mis väär. Reflekteerides moraali üle, oleme võimelised sellest aru saama a priori. Kanti jaoks olid emotsioonid ning moraalne kohusetunne erinevad asjad. Moraalseid tegusid tehakse heast tahtest ja kohusetundest. Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool , õnnetunne, on need pigem head kõrvalproduktid aga mitte moraalse teo põhjustajad.
Kant peab eesmärgiks iseeneses inimsust, mis on olemas igas persoonis, inimsus on absoluutne väärtus, mis peab olema püha, kuna inimene on moraaliseaduse subjekt . Ükski inimene ei tohi olla vahend millegi saavutamiseks. Inimsust nii iseendas kui ka teistes tuleb alati kohelda eesmärgina. Kanti moraali vastu eksib enesetapja , sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki – jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks.

3. Kanti eetika kriitika

Alati ei pruugi testimine kategoorilise imperatiiviga olla kooskõlas meie moraalse intuitsiooniga. Näiteks võtame olukorra, kus teie uksele koputab naabrinaine, kes palub, et teda vägivallatseva mehe eest varjaksite. Te peidate naabrinaise riidekappi. Siis murrab teie uksest sisse naise mees, kes küsib, kas naine on teie juures. Teil on alust arvata, et mees kavatseb oma naise tappa. Kanti järgi peaksite alati tõtt rääkima, sest tõerääkimine on kategoorilise imperatiiviga testitud absoluutne moraaliseadus. Kuid meie moraalne intuitsioon võib öelda, et naise elu tuleb kaitsta ning te ei peaks vägivaldsele mehele ütlema, kus naine on. Samas võib argumenteerida, et ehkki te püüate valetades kaitsta naise elu, võib mees vihastada ja teile haiget teha või isegi tappa ning seejärel ka oma naise üles leida ja tappa. Võib-olla mehe viha lahtub ja ta läheb hoopis minema. Kanti järgi kui te valetate ja mees teeb seepeale midagi halba, jääb see teie südametunnistusele. Samas, kui olete rääkinud tõtt, olete igal juhul süüst vaba.
Teiseks heidetakse Kanti deontoloogiale ette liigset ratsionaalsust. Moraal põhineb loogilisel ja kiretul kalkulatsioonil, millel pole mingit seost moraalse motivatsiooniga. Kanti eetika heidab kõrvale emotsioonid ning tunded nagu armastus, sõprus, hool.

4. Tähtsamad Kanti teosed

• „Puhta mõistuse kriitika“ ( 1781 )
  
• „ Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena “ (1783)
  
• „Aluspanek kommete metafüüsikale“ ( 1785 )
  
• „Praktilise mõistuse kriitika“ (1788)
  
• „Otsustusvõime kriitika“ (1790)
  

5. Valik tsitaate

• „ Dogma surm on moraali sünd.“
  
• „Teadus on organiseeritud teadmised. Tarkus on organiseeritud elu.“
  
• „Iseloom seisneb kindlas otsuses midagi teha ja kavatsetava tegelikus täitmises.“
  
• „Seaduse ees on inimene süüdi kui rikub õigusi teiste suhtes. Eetika järgi on ta süüdi juba, kui ta mõtleb sellest.“
  
• „Ideaal kui tõelisus on kättesaamatu, kuid temani püüelda on kohustuslik!“
  
• „Ilus meeldib kõigile ja kõikjal, vaatamata kindla konseptsiooni puudumisele.“
  

Kant arvas ka, et meeste riiete värv peaks kooskõlas olema valitseva aastaaja värvidega.

6. Kokkuvõte

Filosoofiline süsteem, mille Kant oma õpingute ajal Saksamaal valitsevana eest leidis oli Leibnitzi ja Wolffi oma. See oli ratsionalism , selle metoodiliselt dogmaatilisel kujul. See tähendab, et see oli mõistusefilosoofia. Mõistuse põhimõtteist lähtudes on võimalik kujundada õige maailmapildi ja nimelt ilma, et me kogemust appi võtaksime. Kuna ratsionalismi jaoks kogemus ei ole aluseks ega piiriks , siis ei olnud selle poolehoidjail ka mingit põhjust kahelda metafüüsika (igasugust kogemust ületava teaduse) tõelisuses.
Kant tõi esimesena moraalifilosoofia keskmesse arusaama austusest. Austada inimest tähendab kohelda neid kui eesmärke iseeneses. Kant näeb inimesi autonoomsetena – inimesed ise annavad endale moraaliseaduse. Vastupidine nägemus oleks kohelda inimesi kui pelgalt vahendeid eesmärgi saavutamiseks. Kanti jaoks on austuse objektiks tahe. Seega austus inimese vastu seostub tahte küsimustega – teadmise ja vabadusega .
Kanti lootus viia oma süstemaatiline töö samasugusele täiusele nagu kriitiline töögi ei täitunud. Tal oli plaan kirjutada transtsendentaalse filosoofia süsteem, mis haaranuks kõike – Jumalat, inimest ja maailma.

7. Kasutatud kirjandus

www.eetika.ee

et.wikipedia.org

www.tsitaat.com