Immanuel Kant (0)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSINSTITUUT
Immanuel Kant
Essee
Tallinn 2006
Immanuel Kant
I. Kant sündis 1724 Saksamaal, Köningsbergis käsitööliste perekonnas. 1745 lõpetas Köningsbergi ülikooli, 1747 – 54 oli koduõpetaja, 1755 – 70 oli Köningsbergi ülikooli eradotsent ja 1770 – 96 porfessor, 1786 ja 1788 ka rektor. Kanti filosoofilises tegevuses eristatakse nn kriikaeelset (1770. a-teni) ja kriitikajärku. Kriitaeelsel järgul olid Kanti peamised huviobjektid loodusteadus ja natuurfilosoofia. Ta esitas hüpoteesi päikesesüsteemi tekkimise kohta („Allgemeine Naturgeschite und Theorie del Himmels“, 1775) ja tõestas, et tõusulaine hõõrdumise tagajärjel väheneb Maa pöörlemiskiirus. Neil uurimustel oli filosoofia seisukohalt oluline tähtsus, sest neis sisaldub looduse arenemise printsiip. Kriikajärgul lõi Kant tervikliku filosoofiasüsteemi nn kriitilise e transtsendentaalse idealismi. Selle esimeses osas käsitles ta tunnetuse piire , võimalikkust ja olemust. Kanti järgi on väljaspool tunnetavat subjekti „asjad isesenes“, mis subjektile mõjudes kutsuvad esile nähtumuse (fenomeni) või meelelise kaemuse kujutlused. Tunnetus sisaldab ainult nähtumust, „asjad iseeneses“ on põhimõtteliselt tunnetatamatud. See ongi inimtunnetuse piir. Tõelise tunnetuse paratamatus ja üldine laad põhineb igasugusest kogemusest sõltumatuil meelelise kaemuse vormidel (ruum ja aeg), aru aprioorseil vormidel (kategooriad) ja meelelisuse ning aru seose aprioorseil vormidel (transtsendentaalse apertsepsiooni ühtsus). Teadmised kujunevad Kanti järgi välismaailmast saadud andmeist aprioorsete vormide vahendusel. Käsitledes üleminekut meeleliselt ja arult mõistusele kui kõrgemale tunnetusvõimele, tuli Kant järeldusele, et hinge surematusele, maailma tekkimise ja jumala olemasolu idee on vasturääkivad ning tunnetatamatud, s.t selles suhtes on tunnetuse võimalused piiratud. Kanti õpetus mõistuse vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia teine osa on eetika , praktilise mõistuse sfäär, mille allikad, erinevalt teoreetilistest („puhtast“) mõistusest, on vabadus, jumal ja hinge surematus . Inimene kuulub ühelt poolt nähtumuste maailma, aga teiselt poolt on ta „asi iseeneses“ , looduse paratamatusest väljaspool ning saavutab vabaduse. Tõelise kõlbluse nõuded esitas Kant kategoorilise imperatiivina, ta tunnistas kõlblasteks ainult need teod, mid ajendab austus kõlblusseaduse vastu. Inimeses tuleb Kanti arvates alati näha eesmärki, mitte vahendit. Kanti filosoofiasüsteemi kolmas osa kästitleb esteetilst suhtumist ja reflekteerivat otsustusvõimet, mis väljendab looduse otstarbekust. Kant põhjendas esimesena, kuid müstifitseeritud vormis, inimteadvuse aktiivset loomust ning püstitas tunnetusteooria ning eetika probleeme, mis on oluliselt mõjutanud filosoofilise mõtte arengut. Kanti filosoofias ilmnev materialismi ja idealismi kompromiss kajastas saksa kodanluse nõrkust ja vastuolulisust ning võimaldas erinevail filosoofilistel koolkondadel kasuatada Kanti vaateid oma huvides./1, 299/
Laialdase kuulsuseni jõudis Kant alles XVIII saj. viimastel kümnenditel, siis laienes ka tema kirjavahetus. 1797. aastal, tundes, et jõud hakkab raugema, loobus Kant pedagoolisest tegevusest, kuid jätkas oma filosoofilisi uuringuid. Tema „Postuumne teos“ („Opus postumum“) anti välja alles XIX saj. 80-ndatel aastatel. Sealt nähtub autori mõttemaailmas kasvav seesmine ebakõla ja lõhenemine.
Kant suri 1804.a./2, 15/
Nüüd hakkame Kanti filosoofiat põhjalikumalt „lahkama“. Alustame siis kronoloogiliselt –
kriitikaeelsest järgust.
1755. a hakkas Kant Köningsbergi ülikoolis pidama eradotsendina pidama loenguid metafüüsika ja mitmesugustest loodusteadustest, füüsilise geograafia ja mineraloogiani välja. Püsiva elatise puudumise tõttu tuli ta taluda teravat ainelist kitsikust ja 1765. a oli ta sunnitud leppima Kõningsbergi kuningliku lossiraamatukogu abiraamatukoguhoidja tagasihoidliku kohaga, tema taotlused professori ametikohale jäid aga kõik need aastat tulutuks ja alles 46-aastaselt võis ta lõpuks asuda loogika ja metafüüsika professori õppetooli (hilem ka dekaan).
Selleks ajaks oli tal välja kujunenud monotoonne, kuid pisiasjadeni läbimõeldud elukorraldus, mille eesmärk oli tugevdada sündimisest saati nõrka tervist ja rakendada kõik jõud jäägitult teadustegevusele.
Kriitikaeelsel järgul Kanti filosoofia põimusid loodusteaduslik materialism ja Leibnizi-Wolffi metafüüsika, mida ta õpetas korrektselt nBaumgarteni õpiku järgi. Loenguid pidas ta ülikoolis valitseva traditsiooni vaimus , oma trükistes oli lähedal tolle aja eesrindlikule prantsuse loodusteadusele, tema nende aastate parimates teostes aga avaldusid stiihilised tendentsid dialektika suunas. Ta ilmutas suurt huvi kosmoloogia ja kosmogoognia vastu ning omandas üha sõltumatuma positsiooni leibnizliku natuurfilosoofia suhtes, kuigi viimast, tõsi küll, Wolffi poolt vulganiseeritud töötluses, järgisid peaaegu kõik tolle aja saksa õpetlased. Kant mõtestab seda tihti ümber materialismi vaimus, otsib ratsionaalset tuuma kartesiaanlikus looduspildis, seejärel aga hakkab täieliklt tunnistama Newtoni autoriteeti.
Selles suhtes on iseloomulik Kanti töö, mis käsitleb muutusi Maa pöörlemises ümber oma telje Kuu gravitatsioonist tulenevate tõusu-mõõna hõõrdumiste mõjul ( 1754 ). Siin esitatakse taevakehade ajaloolise muutumise idee, mida uuritakse nende tulevikuseisundite ennustamise eesmärgil. Arengu ideid jätkab ta ka töös „Küsimus sellest, kas Maa vananeb, vaadelduna füüsikalisest aspektist “ („Die Frage, ob die Erde veralte, physikalisch erwogen“) (1754), kus kuulutab optimistlikult „...Universum loob uusi maailmu , et tasa teha talle mõnes kohas osaks saanud kahjud“. 1755 avaldas Kant „Üldise loodusloo ja taevateooria“ („Allegemeine Naturgeschichte und Theorie des Himmels“), kus ta esitas hüpoteesi päikesesüsteemi tekkimisest, arengust ja edaspidisest käekäigust, mis olevat kujunenud „loomulikul teel“, kusjuures „ maailmade kord ja ehitus arenevad pikkamisi ja teatud ajalises järgnevuses olemasoleva loodusaine tagavarast...“, sest „ mateeria püüdleb algusest peale formeerumise poole“. Kanti kosmoloogiline hüpotees tugines Newtoni mehhanikale ja kosmoloogiale ja neist tulenevale looduse kui „ühe ühtse süsteemi“ kontseptsioonile.
Selles hüpoteesis on kõrvale heidetud Descartes `i oletused korpuskulite keerisvooludest ja nende kurikuulsad „rõhumised“ on asendatud ülemaailmse gravitatsiooni ja teiste Newtoni mehhanikaseaduste toimega.
Kanti kosmogooginia põhisisu on järgmine. Tõmbumisjõu tulemusena moodustasid hajunud mateeria osakesed (külm ja hõrenenud tolmukogum) pikkamisi tohutu pilve, mille sisemuses tõmbumine ja tõukumine tekitasid keeriseid ja kerakujuliseid kämpe, mis hõõrdumise toimel hakkasid soojenema. Need olidki tulevane Päike ja tema planeedid. „Kriitika- eelse Kanti loodusteaduslik materialism oli paljusti piiratud. Eelkõige selles mõttes, et Kant apelleeris jumale kui mateeria ja liikumisseaduste loojale, 1763 . a aga kirjutas „Ainuvõimaliku argumendi jumala olemasolu tõestamiseks“ („Der einzig mögliche Beweisgrund zu einer Demonstration des Daseyns Gottes“), kus pöördus füüsikalis-teoloogilise (physicotheologischer) tõestuse juurest ontoloogilise juurde, mis oli juba parandatud Leibnizi järgi. Teiseks selles mõttes, et Kantil avaldusid juba sel perioodil agnostitsismi jooned: ta väitis, et looduslikud põhjused pole võimelised selgitama eluslooduse päritolu, pole võimelised „mehhaanika najal täpselt välja selgitama isegi rohulible või tõugu tekkimist. Skepsise aluseks oli siin vana, metafüüsilise materialismi küündimatus.
Kolmandaks avaldus „kriitika-eelsel“ Kantil üha rohkem kalduvus lahutada teadvust olemisest, mis jõudis haripunkti 70-ndatel aastatel. “Katses tuua filosoofiasse negatiivsete suuruste mõistet“ („Versuch, den Begriff der negativen Grössen in die Weltweisheit einzuführen“) (1763) on ta seisukohal, et reaalsed suhted, alused ja eitused on „hoopis teist laadi“ kui loogilised suhted, alused ja eitused. Sellised mõtted ilmnevad muida ka teistes „kriitika-eelsetes“ töödes. Nii kirjutab ta dissertatsioonis „Metafüüsilise tunnetuse põhiprintsiipide uus valgustamine“ („Principiorum primorum cognitionis metaphysicae nova dilucidatio“) (1755): „...eelkõige tuli mul teha hoolikalt vahet tõe aluse ja eksistentsi aluse vahel...“.
Tendents aluse ja suhte nende kahe liigi üha sügavama eristamise suunas viis Kanti lähedale Hume `i agnostitsismile. Ta jõuab loogiliste seoste vastandamisele reaalkausaalsetele ja väidab viimaste kättesaamatust ratsionaalsele tunnetusele üldse.
Seega hakkavad Kantil juba „kriitika-eelsel“ perioodil välja kujunema seisukohad, mis saavad aluseks tema küpsele loomigule. Püüdlikud kommentaatorid on fikseerinud mitmesuguseid välismõjutusi, mis põhjustasid murrangu Kanti filosoofilistes vaadetes. Kõige sagedamini viidatakse Hume`ile, kes Kanti enda sõnade järgi äratas ta dogmaatikaunest./2, 13-21/
Kant ja „kriitiline periood“
„Kriitika-eelse“ perioodi töödes oli Kant mõjustatud Leibnizi ja Wolffi ratsionalistlikus filosoofiast. Ratsionalistid olid arvamisel, et põhjuse ja tagajärje reaalne seos ei erine aluse ja järelduse loogilisest seosest. Hume`i mõjul loobus Kant sellest vaatest. Põhjuse ja tagajärje seos on ainult faktiline, empiiriline, seda ei saa loogiliselt tuletada. Ainult loogikast ei piisa, et põhjendada teoreetilist loodusteadust. Ühtlasi säilitas Kant ratsionalismi õpetusest veendumuse, et teadused , mille väited on üldkehtivad ja paratamatud ( matemaatika , loodusteadus), ei saa oma andmeid võtta kogemustest, sest kogemus on alati ebatäielik, pole lõpule viidud ega saa järelikult anda alust sellisteks väideteks. Kuid nende andmete allikas ei saa olla Kanti arvates ka mõistus. Ometi on üldine ja paratamatu teadmus e Kanti termineis tõsikindel teadmus olemas. Selle allikaks on kogemusest sõltumatud ja kogemuse-eelsed („ aprioorsed “) meelelised tunnetuse ja aru vormid.
Kanti „kriitiline filosoofia“ kujunes välja 70. aastate alguseks. Kant käsitleb seda teostes „Puhta mõistuse kriitika“ (1781), „Praktilise mõistuse kriitika“ (1788) ja „ Otsustusvõime kriitika“./3, 238/
Puhta mõistuse kriitika
See esimene Kanti kolmest kriitikast püüab vastata küsimusele, kas on üldse võimalikud mõistlikud, s.t usaldatavad ja sisukad väited, e Kanti sõnu kasutades: Kas „sünteetilised otsused a priori“ on võimalikud. Sõna „sünteetilised“ tähendab siin, et mõistet ei uurita mitte ainult „analüütiliselt“, et leida, mis temas juba loogiliselt sisaldub (nt „pall on ümmargune“), vaid et talle võib veel omistada mõne omaduse, mis eeldab täindavat vaatlust ( nt „pall veereb, sest ta on ümmargune“).
Väljend „a priori“ tähendab, et mingi väide on „juba ette“ veenev. Ratsionalismi kõige kindlamaks kantsiks oli ammusest ajast olnud matemaatiliste aksioomide evidentsus, iseenesestmõistetav kehtivus. Sellepärast uurib Kant kõigepealt , kuidas matemaatika üldse võimalik on. Seda teeb ta „Puhta mõistuse kriitika“ esimeses osas, mille pealkiri on „Transtsendentaalne esteetika “. „Esteetika“ all mõistab Kant õpetust tajumusest ehk, nagu ta ise ütleb, „kaemusest“.
“Puhta mõistuse kriitika” (1781) uurib puhta süstemaatilise tunnetuse võimalusi ja püüab anda mõistusele (aprioorsele) kindla koha tunnetuses. Kant leiab, et meie tunnetusvõime on jagatud kaheks: alamaks - meeleliseks (võime meelelisteks kaemusteks) ja kõrgemaks mõistuslikuks (võime mõelda).
Tunnetuse aprioorse osana leiab ta:
1. Kaemuse aprioorsed vormid on ruuma ja aeg. Need võtavad meie aistingud kokku ruumilis-ajaliseks ühtsuses. Tänu neile on võimalikud sellised teadused nagu matemaatika ja füüsika.
2. Mõistuse vormid on kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. Need asetavad kaemused mõistete alla ja seovad mõisted otsusteks. Kategooriaid on 12. Need jagunevad kvantiteeti, kvaliteeti , relatsiooni ja modaalsust kirjeldavaiks.
3. Mõistuse regulatiivsed printsiibid (ideed on hing, maailm ja jumal). Neil ei ole tunnetuslikke (konstitutiivseid) funktsioone, võimaldavad aga mõistuse tunnetuse kokkuvõtta ja ühtsustada. Nad viitavad meis endis asuvale lõputule eesmärgile.
Hinge idee ütleb mulle: Seo kõik psüühilised ilmingud nii nagu oleks nende aluseks üks terviklik hing.
Maailma idee ütleb mulle: Seo tinglike ilmingute read nii, nagu oleks nende aluseks üks tingimatu ühtsus – maailm.
Jumala idee ütleb mulle: Mõtle nii, nagu kõigele mis eksisteerib oleks üks hädavajalik põhjus – Jumal.
“Praktilise mõistuse kriitika” (1788) uurib konsekventselt eetilise toimimise võimalusi ja püüab anda mõistusele selle põhimõtete (aprioorsete) kujundamises kindlat kohta. Kant leiab, et meile on antud kaks tahte astet:
1.paljas meeleline taju kui madalam võime ja
2. praktiline mõistus kui kõrgem.
Tahte aprioorse osana näitab ta:
Kategoorilist imperatiivi, kui üldise seaduse puhast vormi. See on eetilise toimimise üldine ja hädavajalik põhimõte.
“Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise sedausandluse põhimõttena“.
2. Praktilist teadvust. On olemas tahtevabadus, surematus ja jumalik, moraalne maailmakord, mille teostamine on moraalse mõistuse lõputu ülesanne.
“Otsustusvõime kriitika” (1790) uurib võimalust, looduses toimuva üle otsustada tundelisest või mõistuspärasest otstarbekusest lähtudes ja püüab näidata mõistuse (aprioorse) osa selles protsessis.
Ta leiab, et meile on antud ka siin kahes vormis võimeid: 1.meeleline naudingu ja ebameeldivuse tunne kui madalam võime ja 2. reflekteeriv otsustusvõime kui kõrgem vorm. Mõlema abil me tajume teatud harmooniat (ilu). Milline on meie tunnetele vastav üldine ja paratamatu ( aprioorne ) mõõdupuu? Mõõdupuuks on siin otstarbekus . Kuna seda võib tunda iga mõistusolend, siis sünnivad sarnased maitseotsused. Ühised mõistusmärased otstarbekusest lähtuvad esteetilised otsused pmandavad vajaliku objektiivsuse./4/
Kokkuvõtteks
Kas Kant annab liiga palju järele inimese psühholoogilistele piirangutele? Kant, oleme näinud, on oma filosoofilise temperamendi poolest pragmaatik. Teisiti kui näiteks Hume – range põhimõtete mees – kohaneb Kant olemasolevaga. Inimesed on sellised, nagu nad on; nad liigendavad maailma kausaalseadusele toetudes, nad usuvad hinge surematusesse. Kant päästab oma filosoofias mõlemad./5, 220/
Kasutatud kirjandus:
1. ENE nr 4, kirj . Valgus, 1989
2. I.Narski, Suuri mõtlejaid – Kant, kirj. Eesti Raamat, 1979
3. Filosoofia ajaloo lühiülevaade, kirj Eesti Raamat, 1974
4. http://mcv.planc.ee/misc/doc/filosoofia/Kokkv.doc
5. E.Saarinen, Läänemere filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Maexini, kirj. Avita, 1996