Ajalugu - Rootsiaeg, Liivisõda (0)

Mõisted
Sisemigratsioon- siseränne
Suur näljahäda (1696-1697)
Kubermang - haldusüksus ( 2 tk)
Kindralkuberner - Eestimaa ja Liivimaaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli monarhi määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner.
Sillakohus- Liivimaal olev kohus, mis täitis politseilisi ülesandeid, vastutas avaliku korra tagamise eest ning tegeles väiksemate ülesastumiste uurimise ja karistamisega
Maakohus - Liivimaal olev kohus, mis arutas talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Liivimaa Õuekohus- seal lahendati raskemaid kuritegusi ning aadlike kohtuasju.
Adrakohus-Eestimaal olev kohus, mis täitis politseilisi ülesandeid, vastutas avaliku korra tagamise eest ning tegeles väiksemate ülesastumiste uurimise ja karistamisega
Meeskohus -Eestimaal olev kohus, mis arutas talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Eestimaa Ülemmaakohus- seal lahendati raskemaid kuritegusi ning aadlike kohtuasju.
Maapäev - Rüütelkonna liikmed käisid maapäevadel keskeltläbi iga kolme aasta tagant.
Maanõunik- ehk Landrat, ajasid rüütelkonna asju(12), (Saaremaal 6), kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluks ajaks ametisse. Tegelesid küige olulisemate küsimuste lahendamisega.
Maamarssal (L)/Peamees(E)- tegelesid igapäevaste küsimuste lahendamisega.
Rüütelkond - koondasid siinseid aadlikke, kaitsesid nende õigusi Rootsi ja Vene riigivõimu ees ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi .
Reduktsioon - erakätesse andtud riigimaade tagasivõtmine
Vakuraamat - raamat, milles peeti koormiste üle arvestust
Maarevisjoon- korraldati iga 7-8 aasta tagant, kus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad
Rüütlimõis- eramõisad, mis kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele.
Kroonumõis - riigimõisad, mis olid välja renditud riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisa polnud
Pastoraat- kirikumõisad, mis olid väiksemad kui rüütli ja kroonumõisad ning andsid elatist kirikuõpetajatele.
Rakmetegu - teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd rakendiga
Jalategu- teotöö liik, mille puhul tegi talupoeg tööd jala
Abitegu - teotöö liik kiireloomuliste hooajatööde (rehepeks, sõnnikuvedu, heinategu jne) tegemiseks
Loonusrent- talupoegade tasu kasutatava maa eest maaomanikule( mitte raha)
Moonavoor- talupoeg viis ühe mõisniku ntks vilja vms tema sugulastele/ sõpradele( teisele mõisnikule)
Laevaehitusmaterjal: plangud, köied, tõrv , täkat
Sõbrakaubandus - igal talupojal oli enamasti linnas kindel kaupmees , kellega ta äri ajas.
Maalaadad- olulised kauplemiskohad
Manufaktuur - väike käsitöö tuba
Jesuiidid - toodi Liivimaale 
Gümnaasium- 1583. asutati Tartus jesuiitide gümnaasium, mille haridustasemele polnud Eesti varasemas ajaloos võrdset.
Seminaar (tõlkide, õpetajate)- eesmärk oli ette valmistada preestrikutseks sobivaid kandidaate kohaliku rahva hulgast.
Wanradt - Koelli katekismus (1535)- vanim osaliselt säilinud trükis, mis sisaldab eesti keelt
Vastne Testament (1686)- on esimene eestikeelne terviklik Uue Testamendi trükiversioon.
Academia Gustaviana/Tartu Ülikool(1632)-asutati Tartu Ülikool
Aastad
1558-1583 Liivi sõda
1570, 1577 Tallina piiramine
1629 Altbargi rahu (Lääne- Eesti Rootsile)
1645 Brömsebro Rahu
1632 Ülikooli loomine
1680 Reduktsioon(mõisnikelt võetakse riigi maa tagasi)
1684- Forseliuse seminar
1686-
Nimed
Ivan Julm- Moskva tsaar, alustas liivisõda
hertsog Magnus - endine Saaremaa asevalitseja , kellele Ivan Julm pakkus Liivimaa kuninga tiitlit , kuid hiljem astus hoopis Poola teenistusse
Pontus de la Gardia- Rootsi väejuht
Stefan Batory- Poola kuningas
Balthasar Russov- liivi kroonika kirjutaja
Johan Sytte- oli üks haritumaid rootslasi ning tegi ära Ülikooli asutamise tegeliku töö.
Bengt Gottfried Forselius - korraldas õpetajate seminaari praktilist tööd, suutis kasvandikele kolme kuuga selgeks õpetada lugemise.
Ignatsi Jaak ja Pakri Hanso Jüri olid kaks õpilast, kelle Forselius Stockholmi kungaga kohtuma viis, kuningas oli nende teadmistega rahul. 
Adrian ja Andreas Virginius- tõlkisid uue testamendi
Kokkuvõte
LIIVI SÕJA ALGUS
16. sajandi keskpaiku oli Vana-Liivimaa killustunud viieks omavahel nõrgalt seotud ning sageli vaenujalal olevaks väikeriigiks: Saksa ordu Liivimaa haru territoorium , Riia peapiiskopkond , Tartu piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkond. Liivi sõja vallandas Moskva suurvürstiriik, kes lootis ära kasutada Vana-Liivimaa sõjalist nõrkust ning teiste Läänemere-äärsete riikide omavahelisi lahkhelisid. Jaanuaris 1558 ületasid Moskva väed Tartu piiskopkonna piiri ning rüüstasid Lõuna-Eesti külasid. Mais 1558 vallutati Narva tormijooksuga, millest sai veerand sajandiks Vene riigi tähtsaim sadamalinn. Juulis 1558 langes Tartu venelaste kätte.
VANA-LIIVIMAA LANGEB
Augustis 1559 andis Liivimaa tugevaim riik-orduriik end Poola kaitse alla. Järgmisena müüs Saare-Lääne piiskop oma valdused koos Kuramaa piiskopkonnaga Taanile ning lahkus Saksamaale. Nõnda kaasati puhkenud sõtta Poola ja Taani.
2.augustil 1560 pidas ordu Härgmäe lähedal viimase välilahingu, saades ülekaalukalt vaenlaselt lüüa. Samal kuul langes Vene vägede kätte üks tugevaimaid linnuseid- Viljandi.
Sama aasta sügisel puhkes Harju- ja Läänemaal talurahva ülestõus. Oktoobri keskpaigas asusid talupoegade salgad piirama Koluvere linnust, kuid ootamatu rünnaku käigus nad hävitati. 
Kuna sõjategevus jätkus, taotlesid Tallin ja Harju-Viru orduvasallid Rootsi abi. Juunin 1561 andsid Harju-Viru vasallid ja Järvamaa aadel ning Tallinna linn Rootsi kuningale ustavusvande.
28.november 1561 sõlmiti Vilniuses leping, millega nii ordu kui ka Riia peapiiskopkond viimase veel iseseisva Liivimaa riigina andsid end täielikult Poola kuninga valitsemise alla. Vana-Liivimaa oli langenud.
Ordu ja peapiiskopkond olid Poolal, Tallinn koos läheme ümbruskonnaga oli Rootsil, Ülejäänud orduala Narvast Viljandini ning Tartu piiskopkond tervikuna olid Venel , endine Saare-Lääne piiskopkond oli Taanil .
Põhilise sõjajõu moodustasid mõisamehed, see tähendab endised ordu ja piiskoppide sõdalased , kes otsisid nüüd uut teenistust suvalise valitseja juures.
VENEMAA VALLUTUSED LIIVIMAAL
Moskva pakkus endisele Saaremaa asevalitsejale Taani hertsog Magnusele kõlavat Liivimaa kuninga tiitlit. 1570. alustas Magnus koos Vene vägedega Tallina esimest piiramist. 1577 alustasid Vene väed Tallinna teist piiramist, mida sedapuhku juhtisid Vene enda väeülemad, seegi kord ei suutnud nad märkimisväärset kahju tekitada, küll aga hävitasid venelased Pirita kloostri. Ebaedu Tallinna all tegi lõpu Liivimaa kunginriigile Põltsamaal. Tsaari kättemaksu pelgav Magnus aga vahetas poolt ja astus hoopis Poola teenistusse.
LIIVI SÕJA LÕPP
1578. aastal alustas Stefan Batory ulatuslikku pealetungi venelaste vastu, ta tahtis vallutada Moskva ja dikteerida seejärel rahutingimused. Moskvani nad ei jõudnud, kuid 1582. sõlmiti Venemaa ja Poola vahel rahu, mis andis kõik venelaste vallutused Liivimaal Poolale. 1582. tulid ootamatult rootslased ning vallutasid Rakvere, Narva ning teised tähtsamad Põhja-Eesti linnused. Lõpuks jäi Vana-Liivimaa jagatuks kolme riigi vahel. Läti ala läks tervikuna Poolale, kelle valitsemise alla jäi ka Lõuna-Eesti. Rootsi kätte jäi Põhja-Eesti ning Taani Saaremaa. Nimi Liivimaa hakkas nüüd tähistama üksnes Poola valduses olevat ala(Lõuna-Eestit ning Lätit) Rootsi käes olevat ala hakati nüüd kutsuma Eestimaaks.
POOLA-ROOTSI JÄTKUSÕDA LIIVIMAAL
Rootsi kuninga Johan III ja Sigismund II Augusti õe Katariina poeg Sigismund III, kes 1587 valiti Poola troonile, sai pärast isa surma ühtaegu ka Rootsi kuningaks. 1599 haaras riigis võimu hertsog Karl, Sigismundi onu, ning astus 1604. Karl IX nime all troonile.
1600 aasta augustis vallandus jälle sõjategevus Rootsi ja Poola vahel, mis koos vaheaegadega kestis 1629.aastani
Edu saatis rootslasi ka võitluses Poolaga, viimase suurema Eesti linnana langes 1625.aastal rootslaste kätte Tartu. 1629. sõlmitud Altmargi vaherahu jättis kogu Eesti mandriala Rootsi võimu alla.(Rootsi võimu alla läks ka tänapäeva Põhja-Läti koos Riia linnaga)
SÕJAD 17.SAJANDI KESKPAIGAS
1645. sõlmitud Brömsebro rahu lõpetas Taani aja Saaremaal. 1654. puhkes sõda Venemaa ja Poola vahel, tungisid Poola alale ka Rootsi väed. Rootsi ja Vene koostöö ei laabunud ning nende vahel tekkinud tüli viis nad omavahelisse sõtta. Rootslaste vastu astusid sõtta ka poolakad, kes üritasid ebaõnnestunult vallutada Pärnud. See oli viimane Poola sõjaline aktsioon Eesti pinnal.
1660. sõlmisid Rootsi ja Poola Oliwa rahu, millega Poola tunnustas Rootsi õiguse Liivimaale. Samalaadne rahu sõlmiti ka Rootsi ja Venemaa vahel. 
ASUSTUS PÄRAST LIIVI SÕDA
1620 . aastateks oli rahvaarv kahanenud vähemalt poole võrra. 75% taludest olid maha jäetud või tühjad, enam oli laastatud suurte linnade ümbrus, eriti Harjumaa ning Kesk-Eesti: Järvamaal oli 90% taludest tühjad. Vähem said sõjas kannatada saared ning Kagu-Eesti. Tartus anti peremeheta jäänud majad tasuta uutele omanikele. 
ASUSTUS ROOTSI AJAL
Pärast sõja lõppu taastus Eesti rahvaarv kiiresti. Vaenutegevuse lõppemisega hakkas suurenema talurahva arv, seda soodustasid: ennekõike pikk rahuaeg , mis soodustas sündimust, Eesti ala jäi ulatuslikumast sõjategevusest aastakümneteks puutumata, ka ei võetud eesi mehi sundkorras Rootsi väkke. Algas ulatuslik sisemigratsioon tihedamini asustatud paikadest hõredama asustusega paikadesse. Palju asus Eesti alale ka naaberaladelt sisserännanuid, nende hulgas enim vene talupoegi, kuid ka soomlasi ja lätlasi.
SUUR NÄLJAHÄDA
Rootsi valitsusaja lõpul 1697-1697, tabas Eestit senise ajaloo suurim näljahäda. Näljahädale lisandus tüüfus ja düsenteeria. Kõige enam suri inimesi näljahädasse 1967. aasta kevadel. Näljanäda ohvriks langes kokku ligi viiendik tollasest ravastikust. Näljahäda tabas ka Rootsit ja Soomet. 
ASUSTUS 18.SAJANDIL
Järgneva Põhjasõja ja sellega aastatel 1710- 1711 kaasnenud katku tulemusel kahanes rahvaarv veel enam kui poole võrra. Erinevalt näljahädast tabas katk ka linnasid, Tallinas surid kõik arstid ja peaaegu kõik kirikuõpetajad. 18.sajandil kasvas rahvaarv kiiresti, senini oli tihedamini asustatud Põhja-Eesti, siis nüüd hakkas kasvama just Lõuna-Eesti rahvastiku osatähtsus.
EESTI ALA VALITSEMISE VÕIMUKORRALDUS
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel: Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang. Nii Eestimaa kui ka Liivimaa valitsusametnikuks oli monarhi määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner. Nad nimetasid ametisse ja kontrollisid kõigi riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandsid hoolt ka postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest. Eesti- ja Liivimaal olid ka rüütelkonnad , mis koondasid siinseid aadlikke, kaitsesid nende õiguse Rootsi ja Vene riigivõimu ees ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel, mis toimusid umbes iga kolme aasta tagant. Maapäevade vaheaegadeö ajasid rüütelkonna asju 12, Saaremaal kuus, maanõunikku(landrat), kes valiti maapäevadel eluks ajaks ametisse. Uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna pealike või maamarssalite hulgast. Eesti ja Saaremaal( adrakohtud-meeskohtud-Eestimaa Ülemmaakohus) ja Liivimaal(sillakohtud- maakohtud- Liivimaa Õuekohus)
ROOTSI RIIGIVÕIM JA BALTI AADEL
Saanud päranduseks tühja riigikassa, alustas Karl XI oma eelkäijate poolt eraätesse antud riigimaade tagasivõtmist- reduktsiooni. Tagasivõetud mõisad anti rendile enamasti nende endistele valdajatele, kes pidid nüüd osa oma tuludest loovutama rendimaksuna riigile. Reduktsiooni tulemusena kasvasid riigi sissetulekud märkimisväärselt. Sellega paranesid ka siinsed haridus olud. Liivimaa aadel kutsus inimesi üles ignoreerima kuninga korraldusi. Kättemaksuks Liivimaa aadlile saatis kungingas 1694. aastal laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäeva kindralkubernerile. Sellega peaaegu kaotati aadli omavalitsus Liivimaal. Nõnda õnnestus Rootsi kuningal 17.sajandi lõpuks vähemalt Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe saavutada.
BALTIERIKORD
Kuigi peale Põhjasõja võitu sa Venemaa Eesti enda valdustesse, ei võinud ta kindel olla oma vallutuste püsivuses. Seetõttu oli Venemaale tähtis kohalike baltisaksa aadlike toetus. Nende poolehoiu võitmiseks alustati juba sõja ajal restitutsiooniga- see tähendab Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikuele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka varasemad õigused talupoegade üle. Baltisaksa aadli piiramata võim kohalikes küsimustes sai teostuda ainult eestlaste õiguste allasurumisega. Teisalt aitas Balti erikord säilitada siinse maa kultuuri ja omapära, välistades Vene kolonisatsiooni, mis oleks võinud kohalikele saatuslikuks kuhuneda. 
VENE VÕIMU KINDLUSTUMINE BALTIKUMIS
1762. sai Venemaa troonile Katariina II, kes taotles Baltikumi seniste privileegide kaotamist ning siinsete provintside tihedamat liitmist impeeriumiga. Oluliselt piirati nii rüütelkondade kui ka linnade omavalitsust. Rüütelkondade maanõunike kolleegiumid saadeti taas laiali. Kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal said võrdsed õigused, kuulusid nad siis rüütelkondadesse või mitte. Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele, sõltumata rahvusest ja tegevusalast. Pearahamaksu, laiendati nüüd ka Eesti- ja Liivimaa alatele. Maksualuse elanikkonna arvele võtmiseks hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi. Et vältida pingeid balti aadli ja riigivõimu vahel, taastati pärast Katariina II surma 1796. aastal põhijoontes varasem valitsemisviis.
MÕIS JA TALU: AGRAAROLUD VARAUUSAJAL
Kõige enam oli rüütelmõisasid, teise suurema rühma moodustasid kroonumõisad, kolmanda suurema rühma moodustasid pastoraadid . Mõisate majandamisel muutus tähtsaks juba keskaja lõpul alguse saanud teravilja eksport , mis varauusajal kahekordistus. Viinapõletamine ja sellega kauplemine oli talupoegadele keelatud. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli selle kasutamise est tasuda mõisnikule koormisi, mis seisnes peamiselt teotöös mõisapõllul. Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest . Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta tagant maarevisjoone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad
TALURAHVA OLUKORD ROOTSI AJAL
Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnimaisus . Sunnimaisusega kaasnenud talupoja allutamine mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule, millega talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse, lubab Rootsi ajal kõnelda talupoegade pärisorjastamisest. Kroonumaade talupoegade õiguslik seisund määratleti 1696.aastal avaldatud Liivimaa majandusreglemendis, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisatele. Mõisarentnike kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati, talupoegade võõrandamine maast lahus keelati, fikseeriti koormised ning need viidi vastavusse talu tegeliku majandusliku kandevõimega. Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus, samuti õigus kaevata mõisarentniku peale, kui too majandusreglemendist kinni ei pidanud. Need puudutasid vaid kroonumõisasid, erakätesse jäänud mõisate talupoegade seisund talupoegade seisund ei muutunud. 
TALURAHVA OLUKORD PÄRAST PÕHJASÕDA
1696.aasta majandusreglement jäi püsima ka Vene ajal, kroonumõisate arv aga vähenes. Enamik neist anti endistele omanikele tagasi, nõnda sattus suurem osa seniseid kroonutalupoegi taas eramõisnike valdusesse ning nende suhtes Rootsi-aegne talurahvakaitse enam ei kehtinud . Balti erikord vältis siiski siinsete talupoegade langemist täielikkude pärisorjade tasemele , nagu seda oli vene talupoeg. Kuigi siinsed rüütelkonnad väitsid, et mõisnikel on täielik õigus talitada talupoega omaenese äranägemise järgi, ei olnud talupojad siiski päris õigusetus olukorras. Neil oli reaalne omandiõigus vallasvarale. Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine , kui pärast Põhjasõda leidus veel hulgaliselt tühje talusid. 
AGRAARÜMBERKORRALDUSTE ALGUS
Katariina II korraldusel esitas kindralkubernes nõudmise parandada talurahva olukorda- tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormised ning anda talupoegadele õigus kaevata mõisniku peale – need tähendasid sisuliselt Karl XI aegse talurahvakaitse põhimõtete laiendamist ka eramõisatele. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles esimeseks sammuks teel pärisorjuse kaotamisele.
PEARAHARAHUTUSED
Liivimaal vallandus esimene tõsisem talurahva väljaastumiste laine. Paljudes mõisates ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadete mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd puhkesid kähmlused talupoegade ja Vene soldatite vahel.
TALURAHVA OLUKORD 18.SAJANDI LÕPUL
Pärisorjus jäi püsima, kuid talurahvale anti siiski seaduslikult tagatud kaitse mõisnike võimaliku ülekohtu vastu. Sajandivahetusel veel pärisorjadena sündinud eesti talupojad jõudsid täisikka jubavabade inimestena.
LINNAD,KAUBANDUS JA TÖÖNDUS :
LINNAD VARAUUSAEGSES EESTIS
Liivi sõja alguseks oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere ja Narva. Neile lisandus veel hertsog Magnuselt linnaõiguse saanud Kuressaare ning Stefan Batorylt linnaõigused saanud Valga. Vana-Pärnu, mis Liivi sõjas täielikult purustati, kaotas oma linnaõigused. Seega 16.saj lõpuks oli Eestis kümme linnaõigusega linna. 17.saj kaotasid mitmed sõjas purustatud linnad oma õigused. Senisele kümnele linnale lisandus veel kaks: Paldiski ja Võru. Nüüd oli Eestis 12 linna. Vene aja lõpuni püsis arv sama. Eesti ala suurimaks linnaks oli nii Vene kui ka Rootsi ajal Tallinn. 
KAUGKAUBANDUS
Siinne kaubandus koondus peaaegu täielikult võõramaiste, peamiselt Põhja-Saksamaa, hiljem ka Inglismaa kaupmeeste kätte. Aadlikel oli ülemerekaubandusega tegelemine keelatud, vaid kolm nädalat enne ja pärast mihklipäeva võisid mõisnikud oma vilja otse ja vahenduseta ka välismaa kaupmeestele müüa. Tänu soodsale asendile Vene piiri ääres edenes Narva kaubandus. Peamiseks väljaveo artikliks oli teravili, lina ja kanep ning laevaehituskraam: mastipuit, plangud, lauad, tõrv, tökat. Sisseveokaupadeks olid: sool, metall (raud ja vask), soolaheeringas, tubakas , vein, klaas, paber, koloniaalkaubad( vürtsid , suhkur, kohv, tee)
SISEKAUBANDUS
Väikelinnades kehtestati kaupmeeste arvu ülempiir(nt Viljandis ja Kuressaares lubati tegutseda vaid kuuel kaupmehel ja ühel apteekril) Linnades oli Vene kaupmeeste tegutsemine keelatud, küll aga lubati neil kaubelda maal ja eeslinnades, kus nende klientideks olid peamiselt sõjaväelased. Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte: igal talupojal oli enamasti linnas kindel kaupmees, kellega ta äri ajas. Sellisteks kauplemiskohtadeks kujunesid maalaadad. Eesti suurim laat oli talvine Tartus peetab saksa laat, mis kestis igal aastal kolm nädalat pärast kolmekuningapäeva. Kagu-Eestis andis talupoegadele lisasissetulekut salaviinapõletamine ning selle vargsi Venemaale müümine.
KÄSITÖÖ JA TÖÖNDUS
Kästitöö alal säilis tsunftikord . Tegutsesid nurgakäsitöölased ehk tsunftijänesed . Mõisate juures rajati telliselöövid, lubjaahjud, sae- ja vaseveskid. Peale ehitusmaterjalide toodeti mõisastes seepi, küünlaid, äädikat, puudrit, tärklist jm igapäevaeluks vajalikku. 17.saj hakati Eestis rajama manufaktuure.