Ajalugu Varauusaeg (0)

Liivi sõda: aeg, osapooled, tagajärjed. 1558-1583. Rootsi, Venemaa, Poola, Taani.
Liivi sõja tagajärjel loovutas Venemaa Rootsile põhja-Eesti ja Ingerimaa .
Rahulepingud (aasta, osapooled, sisu):
Jam Zapolski -1582, Venemaa-Poola.Venemaa loovutab kõik oma linnused Liivimaal.
Pljussa -1583, Venemaa-Rootsi.Venemaa loovutab Põhja-Eesti ja Ingerimaa.
Täyssinä-1595, Venemaa-Rootsi. Ingerimaa saadakse rootslastelt tagasi.
Stolbovo -1617, Venemaa-Rootsi. Ingerimaa läheb tagasi rootslastele.
Altmargi-1629, Poola-Rootsi. Poola loovutab kõik Liivimaa alad, kogu mandrieesti on Rootsi kontrolli all.
Brömsebro-1645 Taani-Rootsi. Taani loovutab oma valdused Saaremaal Rootsile.
Oliwa-1660, Poola peab tunnistama Rootsi õigusi Liivimaale
Kärde-1661, Venemaa tunnistab Rootsi õigusi Liivimaale
Uusikaupunki-1721, Rootsi-Venemaa. Rootsi loovutab venemaale kõik alad.
Põhjasõda: aeg, osapooled, tagajärjed. 1700-1721. Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas August II tugev, Taani kuningas Frederik IV ja Rootsi kuningas Karl XII. Põhjasõja tagajärjel sai Venemaa Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja osa Kagu-Soomest ja andis Rootsile tagasi Soome alad ja maksis kahjutasu , Rootsi sai õiguse Eesti ja Liivimaalt ilma tollita välja vedada tollal märkimisväärselt suure summa eest teravilja.
Isikud ja nende tähtsus ajaloos:
Karl XI,- Viis majanduse ja sõjaväe õitsele, sai 4-ja aastaselt Rootsi kuningaks.
Karl XII-Noor kuningas, sai 15 aastaselt Rootsi kuningaks, põhjasõjas Rootsi valitseja.
Johan Reinhold Patkul - Liivimaa aadliopositsionäär, Rootsi vastase liidu liige, sõlmis August II Tugevaga alistumus lepingu.
Katariina II- balti erikord, Venemaa valitseja
George Browne- Riia kindralkuberner , oli keskseks tegelaseks balti erikorra elluviimisel.
Joachim Jhering- eesti keelne aabits, Kirikukaristuste süsteem
Johann Fischer- Liivimaa Kindralsuperintendent, kujunes Karl XI ajal üheks keskseks kirikutegelaseks. Asutas 1684. õpetajate seminari. Andis välja esimese eestikeelse piibli.
Bengt Gottfried Forselius-andis suure panuse eesti koolihariduse edendamisse, talurahvakoolide rajaja, forseliuse seminar.
Heinrich Stahl- esimese eestikeelse grammaatika koostaja , avaldas usuõpetuse käsiraamatuid
Andreas Virginius- arendas eesti kirjakeelt, Kambja pastor , tõlkis piiblit eesti keelde.
Johann Hornung- Ladinakeelse eesti grammaatika avaldaja (vana kirjaviis )
Johan Skytte- Liivimaa kindralkuberner, tegi ülikooli asutamise tegeliku töö ära, üks oma aja haritumaid rootslasi.
August von Kotzebue – rajas asjaarmastajate teatri Tallinnasse 1784
Anton Thor Helle- Põhjaeestikeelne piibel 1739
Rahvastik varauusajal.
1) 1558-1583 toimunud Liivi sõda vähendas rahvaarvu
2)1696-97 suur näljahäda, rahvastik väheneb.
3)1710- 1711 katk, selle tulemusel kahanes rahvastik enam kui poole võrra.
4)1725-1800 kasvab rahvastik jõudsalt.
Kindralkuberner.
Nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangu kõrgemaiks valitsusametnikuks oli monarhi määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner. Eestimaa kindralkuberner resideeris Tallinnas Toompeal, Liivimaa kindralkuberner Riias Väina jõe kaldal asuvas lossis. Kindralkubernerid kamandasid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid kõigi riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Kindralkubernerid kandsid hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
Rüütelkondade struktuur.
Eesti- ja Liivimaal teostasid võimu ka rüütelkonnad. Eesti alal tegutses neid 3: Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond. Rüütelkonnad koondasid siinseid aadlikke, kaitsesid nende õigusi Rootsi ja Vene riigivõimu ees ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel, mis toimusid iga 3-me aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12(saaremaal 6) maanõunikku, kes valiti maapäevadel kõige lugupeetavamate aadlike hulgast eluks ajaks ametisse. Kui maanõunikud tegelesid enamasti kõige tähtsamate ja olulisemate küsimustega, siis igapäevaseid küsimusi arutas rüütelkonna pealik(Liivimaal maamarssal). Uued maanõunikud valitigi enamasti endiste rüütelkonna pealike või maamarssalite hulgast.
Õigussüsteem Eesti- ja Liivimaal.
Rootsi valitsusajal loodud kohtukorraldus jäi püsima 19.sajandi lõpuni. Maakonna tasanditel tegutsesid Eesti ja Saaremaal meeskohtud(Liivimaal maakohtud ), mis arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju.
Raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad arutati kubermangutasandil Eestimaa Ülemmaakohtus või Liivimaa Õuekohtus. Otsuseid võis edasi kaevata ka monarhile.
Politseilisi ülesandeid täitsid Eestimaal kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunikud (Liivimaal sillakohtunikud), mõlemad vastutasid avaliku korra tagamise eest ning tegelesid väiksemate rikkumistega.
Reduktsioon ja restitutsioon .
Reduktsioon- erakätesse antud riigimaa tagasivõtmine.(Karl XI alustas 1680).
Restitutsioon- rootsi valitsusaja lõpul erakätesse läinud maade omanikele tagasiandmisega. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka varasemad õigused talupoegade üle, vene võimule oli tähtis kohaliku aadli toetus.
Balti erikord.
Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati 1721. Uusikaupinki rahuga, mis sätestas Balti erikorrra. Balti aadel ja linnad säilitasid Vene impeeriumi koosseisus laialdase omavalitsuse. Kehtima jäid ka senised seadused ja maksukorraldus. Eesti-ja Liivimaad eraldas sisekubermangudest ka valitsev luteri usk, saksakeelne asjaajamine ja tollipiir. 1730-40 koostati aadlimartikleid, üksnes seal nimekirjas olevad aadlid omasid Eesti- ja Liivimaal aadlikke eesõigusi. Baltisaksa aadli piiramata võim kohalikes küsimustes sai teostuda ainult üksnes eestlaste allasurumise hinnaga. Teisalt aitas balti erikord säilitada siinse maa kultuuri ja omapära, välistades Vene kolonisatsiooni. See võimaldas tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga ja tagas kiirema arengu Venemaa sisekubermangudega võrreldes.
Asehalduskord .
1783-1796. Eestimaa kubermangu neljale maakonnale(Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa) lisandus paldiski maakond. Liivimaal oli viis maakonda
(Saaremaa, Võrumaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa).
Piirati rüütelkondade kui ka linnade omavalitsust. Rüütelkondade maanõunike koleegiumid saadeti laiali. Kõik mõisnikud Eesti ja Liivimaal said võrdsed õigused. Linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile majaomanikele. Linnade valitsemiseks loodi linnaduumad, kuhu tuli valida ka esindajaid vähemjõukamatest kihtidest.
Mõisa tüübid ja mõisamajandus.
Rüütlimõisad- kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele.
Kroonumõisad-riik rentis oma mõisad pikemaks või lühemaks ajaks riigiteenistuses olnud aadlikele
Pastoraadid- kirikumõisad, andsid elatist kirikuõpetajatele.
Teraviljaeksport, peamiseks kultuurideks olid rukis ning oder . Viinapõletamine, kaasnes hoogne metsaraie, viin turustati peamiselt venemaale.
Nn positiivsed määrused.
George Browne juhtimisel 1765. tunnustati talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleti teokoormisi ja anti õigus kaevata mõisniku peale kohtus. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles esimeseks sammuks pärisorjuse kaotamisele.
Pearaharahutused .
1784.aastal pearaharahutused. pearahamaksu sisseeadmine tekitas talurahva hulgas suuri arusaamatusi. Seni polnud talupoegade jaoks selget vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel. Nüüd hakkasid kroonumõisate, aga ka paljude rüütlimõisate talupojad ise tasuma pearahamaksu. Osa talupoegi sai asjast aru nii, et maksu maksavad nemad ja on mõisnikule tehtavast tööst vabastatud. Paljudes mõisates ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd puhkes kähmlus soldatite ja talupoegade vahel, ulatuslikum neist 1784 Räpina puuaiasõjana. Pearaharahutustest oli Liivimaa Eesti osas haaratud üle 60 mõisa.
Linnad varauusajal.
16.sajandi lõpuks Eestis 10 linnaõigusega asulat( Taru , Tallinn, Viljandi, Uus-pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere, Narva, Kuressaare, Valga). 17.sajandil kaotasid mitmed sõjas purustatud ja tühjaks jäänud linnad- Viljandi, Paide, Rakvere ja Valga- oma senised linnaõigused ning liideti ümbruskonnas olevate mõisatega. Linnade ebamäärane õiguslik seisund sai kindlama aluse asehalduskorra kehtestamisega 1783. aastal, mil kõik maakonnakeskused said linnaõigused koos ametlike linnavappidega. Senisele 10-le lisandus veel 2 linna( Paldiski ja Võru). Keskaegne linnade omavalitsus jäi varauusajal püsima, kuigi riigivõim linnade õigusi märgatavalt kärpis. Kodanikuõigused olid vaid linnade valdavalt sakslastest ülemkihil. Eestlaste ja ka venelastele oli tee linnakodaniku seisusesse varauusajal peaaegu suletud.
Kaubandus varauusajal.
Liivi sõda tõi kaasa kohalike kaupmeeste laostumise. Siinne kaubandus koondus peaasjalikult võõramaiste, Põhja-Saksamaa, hiljem ka Inglismaa kaupmeeste kätte. Arenes märgatavalt ka Narva kaubandus. Eestist veeti välja vilja, Venemaalt pärit lina, kanepit ja laevaehituskraami. Sisseveokaubaks oli Hispaania ja Prantsuse sool, metall , soolaheeringad ja tubakas.
Oluliseteks kauplemiskohtadeks kujunesid maalaadad, mis toimusid ka linnades. Eesti suurimaks laadaks oli talvine Tartus peetav saksa laat , kus osalesid kaupmehed ka kaugematest maadest. Põhja-Eesti talupojale oli oluline vahetuskaubandus soomlastega, kes vahetasid silke vilja vastu. Kagu-eesti talupojad põletasid salaviina ning viisid seda Venemaale.
Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte talupoegade jaoks.Kaupmehed koondati gildidesse (Tallinnas Suurgild – abielus kaupmehed, Mustpeade gild – vallalised kaupmehed), mis oli alguses lihtsalt seltskondlik rühmitus; gildi eesotsas oli oldermann
Kultuurisaavutused varauusajal.
Pietism .
Vahetule pärast põhjasõda levis siinsete kirikuõpetajate hulgas pietism. Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri kiriku süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama tunnetamise juures. Oma toimekuse ja usinusega aitasid pietistidest õpetajad kirikut kiiremini üle saada põhjasõja-järgsest madalseisust. Nende teeneks võib ka lugeda luteri usu lähendamist rahvale.
Hernhuutlased .
rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed hernhuutlaste liikumise kaudu. Nad pidasid tähtsaks usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Kuigi ametlikust luteri kirikust hernhuutlased lahku ei löönud, moodostasid nad omaette kogudusi, valides iseendale ka jutlustaja. Suuremad kogudused ehitasid endile palvemajad. Kõige hoogsam liikumine Saaremaal. Paljud kirikuõpetajad suhtusid sellesse pooldavalt, kuna rahvas tuli nii religioonile lähemale. Hernhuutlaste koguduse sisekord lubas kõigil kaasa rääkida, pakkudes eneseteostusvõimalusi. Kõlblusetaotlustes mindi tihtipeale äärmustesse. Hernhuultus aitas kaasa ristiusustamise lõpuleviimisele. Liikumisega kaasnev päeviku-ja kirjavahetuse pidamine pakkus eestlastele indu kirjutamisoskuste paranemiseks, nad andsid tõuke koorilaulu ja puhkpillimuusika levikule Eestis.
Ratsionalism .