aadlike ja Rootsi võimu vahelised vastuseisud. Liivimaal langes reduktsiooni alla tervelt 4/5 maadest, Eestimaal 54% ning Saaremaal 30%. Mõisad jäin küll endisele omanikule, kuid nüüd pidid nad hakkama selle eest renti maksma. Aadli omavalitsus kaotati maanõunike kolleegiumi laialisaatmise ning maapäeva allutamisega kindralkubernerile. Talupoegade kohustused muutusid Rootsi võimu tulekuga suuremaks. Suurenesid talupoegade teokoormised. Talupoeg pidi teatud arvu päevi mõisas tasuta tööd tegema. Viljalõikusele omal põllul said talupojad alles siis, kui mõisa põllud koristatud. Lisaks sellele, pidid nad osa omast viljasaagist mõisale andma, samuti pidid nad maksma riigimakse. Talupojad kaotasid isikliku vabaduse, toimus Rootsi võimu perioodil lõplik talupoegade pärisorjastamine. Hakati korraldama rahvaharidust. Hakati õpetama talupoegi piiblit lugema. 1684
sõltumatud, koosolekutel vastuvõetud otsused jõustusid vaid juhul, kui mõisnik need kinnitas. 1804. aasta Liivimaa ja Eestimaa uue talurahvaseadusega määrati talupoegade koormised ja piirati mõisnike kodukariõigust. Täielikult kaotati see 1865. aastal. Eestimaal vabastati 1816. aastal talupojad pärisorjusest, Kuramaal tehti seda 1817. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll vabaks, kuid maa kuulus endiselt mõisnikule, seega pidid nad ikka mõisnike heaks tööd tegema. Teokoormised kohati sageli isegi kasvasid. Talupoegade vabastamisega anti neile ka perekonna- ehk priinimed. Mõningates piirkondades läks nimepanek visalt, aastal 1836 anti ka kõigile perekonnanimeta talupoegadele sundkorras priinimed. Aastal 1825 tuli Venemaal võimule Nikolai I. 1832. aastal võeti vastu uus luteri kiriku seadus. Lõppes luteri kiriku iseseisvus Eestis, see allutati ülevenemaalise luteri kiriku alla. 1840.
20. Talurahvareformid 19. sajandil. (1802/1804, 1816/1819, 1849/1856/1865) 1802 Eesti aladel ja 1804 Liivimaal jõustunud talurahvaseadused. 1. Kehtestati talude pärandatav kasutamisõigus 2. Teokoormised viidi vastavusse talude majandusliku kandevõimega 3. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine 4. Kodukariõigus oli kahepäevane arest või 15 kepihoopi 5. Seati sisse vallakohtud 1816. (Eesti) JA 1819. (Liivimaa) AASTA TALURAHVASEADUSED: 1. Eesti rahvas kuulutati pärisorjusest priiks 2. Maa tunnistati mõisniku ainuomandiks. 3. Nomineeritud mõisakoormised asendati rendilepingutega 4. Talurahvale hakati panema perekonnanimesid 5
17. sajandi lõppkümnendil kimbutasid Eestit näljahädad, 1700 puhkes Põhjasõda. 18. sajandi I kümnendi lõpus ja II alguses oli järjekordne ikaldus ja katkuepideemia. 1712 elas Eestis ainult 150 000–170 000 inimest. Seega oli ajavahemik 1200–1712 Eesti ala rahvastiku jaoks ebasoodne. Talurahva kohustused: Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teotöö ( 3-6 päeva nädalas). Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad
inimesi mujalt Eestist juurde, nagu näiteks Saaremaalt. Lisaks rändas mujalt lähipiirkondadest Eestisse inimesi elama. 18. sajandi alguses andis rahvastiku kasvule suure tagasilöögi katk, mille tagajärjel oli 1712. aastal Eestis alles umbes 150 000 – 170 000 inimest. Algselt oli talurahva olukord üsna halb. Sunnimaisus ja pärisorjus kinnitati Põhja-Eestis 1645. aastal ning kasvasid talupoegade teokoormised, mille määras mõisnik ise. Hiljem veel avaldati maapolitsei korraldus, mis toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit ning halvendas talurahva olukorda enamgi. 1680. aastal korraldas Karl XI Eesti- ja Liivimaal reduktsiooni, andes suurema osa eramõisatest riigile tagasi ning vähendades mõisnike võimu talupoegade üle. Seati sisse vakaraamatud, mis piirasid valitsejate kuritarvitusi talunike suhtes ning talunikud
jne. 4.Milline oli talurahva olukord vene aja alguseks ? Talurahvas ei olnud pärisorjad nagu olid Vene talupojad, talupojad ei kuulunud ka 18. Saj lõpuni nekrutikohustuse alla. Talupoegadel oli alles kaebeõigus, koormiste ülemäärast tõstmist takistas feodaalne traditsioon ning talupoegda võimalik pagemine. Milliseid sätteid sisaldasid positiivsed määrused? *Tunnustada talurahva omandiõigust *Piiritleda teokoormised *anda talupoegadele õigus mõisnik kohtusse kaevata. 5.Mis iseloomustab: a) pietismi- olid vastu luteri kiriku süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas b) hernuutlust usuvagadus, alandlikkus, kõlblus, sotsiaalne võrdsus, vendlus c) teoloogilist ratsionalismi- jutlustused olid õpetlikud 6. Kes olid: · Karl M.-
sajandil rahvaarv kiiresti, jõudes sajandi lõpuks poole miljoni inimeseni. Kui seni oli tihedamini asustatud Põhja-Eesti ja Saaremaa, siis nüüd hakkab oluliselt suurenema just Lõuna-Eesti rahvastiku osatähtsus. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teotöö- rakmetegu (oma vahenditega), abitegu (suuremate hooajatööde puhul), jalategu (ilma vahenditeta) ja osaleti mõisavooris. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama.
1801. aastal võimule tulnud keiser Aleksander I alustas Baltimaal põhjalike muudatustega. 1802. a. võeti Eestimaa maapäeval vastu esimesed talurahvaseadused, mis algas sõnaga ,,Iggaüks..". See määras ära talude pärandamisõiguse, mis lubas talu peremehel oma talu oma poegadele üle pärandada; normeeriti teokoormisi ehk viidi teokoormised vastavusse talu kandevõimega. Talunikel lubati moodustada oma vallakohus, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Uus talurahvaseadus loodi Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal Aleksander I poolt. Uus seadus kuulutas talupojad pärisorjusest priiks. Kuid kui talupoeg tahtis oma talu ülalpidamist jätkata, pidi ta siiski mõisnikuga vaba rendilepingu tegema. Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine.
Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Venemaa kätte. Teise järgi 1721, kui oli Põhjasõja lõpp ning sõlmiti Uusikaupunki leping. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad- Rootsi, Poola, Venemaa. Peale nende võimude olid siin ka Saksa ja Taani esindajad. Talurahva kohustusteks olid teotöö, teokoormised, riigimaksude maksmised jne. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Et mõisnike võimu talupoegade üle veelgi kindlustada, andsid Rootsi võimud välja seadusi ja korraldusi, millega keelati talupoegade omavoliline lahkumine mõisniku juurest. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta.
Tänu grammatikaraamatutele ühtlustus eesti keel, mis tõi lihtsuse keele õppimiseks ja arusaamiseks. Arvan, et isegi ilma Rootsi ajata oleks loodud grammatikaraamatuid, kuid hoopis hiljem. Samuti oli piibli tõlkimine oluline usuelu seisukohalt, kuna sel viisil toimus jumalasõna levimine ning usust saadi paremini aru. Talupoegade kohustused suurenesid Rootsi võimu tulekuga, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Talurahva olukord muutus eriti raskeks siis, kui halva ilma tõttu vili ikaldus. Vihmase suvega mädanes põldudel hein, mida talvel loomadele toiduks anda, ning teravili kasvas vaevaliselt. Nii oli käes näljahäda. 17. saj. lõpul muutus talupoegade olukord helgemaks. Mõisnike vabadusi piirati,
(renditi aadlikele riigiteenistuse eest) *pastoraadid e kirikum. ,,Eesti on Rootsi viljaait"-eestil oli rootsi ajal rootsit viljaga varustada. Vakuraamat-raamat,kus kirjas talupoegade kohustused. Adramaarevision-pandi kirja töövõimelised talup . Rootsi ajal kehtestati Pärisorjus. Majandusreglement* talupoegade kodukarjaõigust piirati*fikseeriti koormiste suurust*talud päritavaks*õigus kaevata mõisniku peale 1765-talupoegade kaitseseadused *õigus vallasvarale *normeeriti teokoormised 1784-pearaharahutused =Puuaiasõda, Räpinas Gabriel Merkel-kirjutas eestlaste raskest elust. 1802(liivimaal) ja 1804(eestimaal) talurahvaseadused.
rahvas õigusteta pärisorjusesse, kuna eestlased kaotasid kõik rootsi ajal saadud kergendustest. See oli tingitud 1739. aastal Fabian Roseni seletuskirja pärast. Mis on saanud nimetuse Roseni deklaratsioon. Kuna Roseni järgi oli talupoeg pärisori, keda mõisikul oli õigus pärandada, vahetada või müüa nagu kõike muud mõisa vara. Rootsi võimu all olek ei toonud samuti kergendust talurahvale, kuna koos põldude suurenemisega suurenesid ka talupoegade teokoormised, mille mahukuse ja suuruse otsustas mõisnik. 1645. aastal fikseeriti sunnimaisus ja pärisorjus. Toimusid reduktsioonid, mis muutsid oluliselt talurahva olukorda, kuna reduksiooni käigus läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mis aga tähendas mõisnike mõju vähenemist talupoegade üle. Talupojad said ka omad õigused. Neil oli võimalus ja õigus kaevata oma mõisnike peale, kui nad on ületanud oma võimupiire.
Rahvastik hakkas arenema, põlde hakati rohkem harima. Enamik mandri rahvast oli tulnud Saaremaalt. Eestisse hakkas sisseränna hulgaliselt suurenema. Ida-Eestisse tuli hulgaliselt venelasi. Suurt osa etendasis soomlased. Valga ümbrusesse kolis rohkelt lätlasi.86 Reduktsioon muutis oluliselt talurahva olukorda. Säilitati sunnismaisus ja kehtestati pärisorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Suur osa eramõisadest läks riigi kätte. Talupeogadele oli see kasulik, kuna nad allusid nüüdsest kuningale. Sellega kaasnes maade hindamine ja kaardistamine. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoja kohustused. Koormised fikseeriti täpselt, mis piiras talupoegade kuritarvitamist. Neil oli õigus minna ka kohtusse.57 Mõisnikud panid rõhu tervailjakasvatamisele, kuna see tõi suuremat sissetulekut. Kõige enam kasvatati rukist. Talud olid endiselt kolmeviljasüsteemis
Selline teguviis töötas ja rahvaarv hakkas jõudsasti kasvama, isegi välismaalasi oli Eesti aladel päris palju. Ma arvan, et nende esimese kolme aasta jooksul oli talurahval elu päris hea, mis võib ka üks põhjus ,,vana hea Rootsi aja" nimetamiseks, kuid see, mis edasi tuli, ei olnud enam nii tore, kui alguses paistis. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Tartu ülikool sai alguse tänu sellele, et Gustav II Adolf, tollane Rootsi kuningas,
b) Aleksander I soov parandada talurahva olukorda ja tõsta riigi mainet eurooplaste silmis c) Pärisorjus ei sobinud kokku 18. saj levinud valgustusideedega Kultuurilised a) paljud Saksa haritlased kritiseerisid pärisorjust Baltikumis (Petri,Merkel) 1802. aastal anti välja Eestimaa kubermangus regulatiiv ,,Iggaüks" Punktid: 1. õigus vallasvarale 2. tunnistati talupoja pärandusõigust (tingimus: kõik koormised täidetud) 1804. aastal talurahvaseadused Liivimaal 1) fikseeriti teokoormised ja viidi need vastavusse talurahva talu majandusliku kandevõimega 2) keelati taluperemeeste müük maast lahus ja neile ihunuhtluse andmine 3) seati sisse vallakohus Eestimaal fikseeriti teokoormised, kehtis vallakohus 1816 a Eestimaal III seadused 1819 a Liivimaal III seadused 1) Talupojad kuulutati pärisorjusest vabaks (keelatud ostmüükvahetus temaga) 2) Liikumisvabadus jäi talupojal piiratuks võis elukohta vahetada ühe kubermangu piires, aga ei võinud minna linna
määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner. Kõrvuti kindralkuberneri ja teiste Rootsi riigiametnikega omasid Eesti ja Liivimaal võimu ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. 17. sajandil oli Eesti peamiseks jõukuseks vilja väljavedu. Eestist hakkas kujunema Rootsi riigi viljaait. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised. Talupoegade koormisi ja adramaid hakati üles kirjutama vakuraamatutesse ning Rootsi kohtukorralduse järgi said talupojad võimaluse oma õigusi kaitsta. Samas kasutasid mõisnikud vakuraamatuid enda kasuks ära ning kohtus usuti pigem neid kui talurahvast. Seetõttu märgatavat olukorra paranemist talupoegade elus Rootsi ajal tähendada ei saa. Kuid riigitulude drastiline
1.4. Talupoegade langemine pärisorja staatusesse. 8.1.5. Ei kuulunud nekrutikohustuse alla. 8.1.6. Õigus omada vallasvara. 8.1.7. Koormiste tõstmist takistas feodaalne traditsioon 8.1.8. Talupoegade pagemine. 8.2. Agraarümberkorralduste algus. 8.2.1. 1765. aastal nõudmine parandada talurahva olukorda. 8.2.1.1. Tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale. 8.2.1.2. Piiritleda teokoormised. 8.2.1.3. Anda õigus kaevata mõisniku peale 8.2.1.4. Laiendada ka eramõisatele. 8.2.1.5. Positiivselt võeti vastu. 8.3. Pearaharahutused 8.3.1. 1784. 8.3.2. Tekitas talurahva seas arusaamatusi. 8.3.3. Enamikes rüütlimõisates mõisnike ülesanne maksta. 8.3.4. Võimaldas talupoegade koormisi suurendada. 8.3.5. Liivimaal esimene tõsisem väljaastumislaine.
Kuid näljaaeg mis oli 1695.-1697. aastail toimis jällegi laastavalt ning nn. Suur nälg hävitas 20% rahvastikust. Kui vaadata olukorda talurahva poole pealt, siis võib väita, et nende jaoks oli Rootsi aeg üsna kasulik. Talurahva olukord muutus Rootsi ajal palju. 1645. aastal fikseeris sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja- Eestis Eestimaa kuberner Gustav Oxenstierna, Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast.1668.a. avaldas Liivimaa kindralkuberner Clas Tott maapolitsei korralduse, mis samuti toonitas talupoegade pärisorjuslikku seisundit. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud talurahva olukorda. Hiljem läks reduktsiooniga suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte ja see vähendas mõisnikke võimu talupoegade üle. Võib väita, et reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest
· Talumaa mõisamaa, mis on talupoegade kasutuses. Seal lasusid nii riigi- kui ka kohalikud maksud. · Talupoeg talurahvas (al 11. saj. ühiskondlikud seisused: vaimulikud, aadlikud, talupojad) · Adratalupoeg päris talupoeg, al 15. saj jagunes: adratalupoeg, üksjalad (talupoeg, kes elab külast eraldi), vabadik ehk pops, mõisateenijad. · Kohtureform 17 sajandil vabastatakse talupojad mõisniku võimust, koormised riigimaksudega. Teokoormised aina kasvasid, see aeg oli talupoegadele väga raske, kõrgtase saabus 18. sajandi teisel poolel. · Talude päriseks ostmine talupojad said osta, 19. sajandi teine pool. · Peremees talupoeg, kes on talu saanud raha, naturaaltasu või teokoormise eest. · Sulane talupoeg, kes aasta palga ja tööriiete eest peremeest abistab ja teeb mõisale vajalikud teopäevad. · Pops maata talupoeg, maaelanike kiht, kellel on ase võõral maal ja ka väike põllulapp.
tähendas iga meespereliikme pealt maksmist. See tõi kaasa ka hingeloendused, mille säilmed annavad meile aimu, kui suur oli elanikkond tol ajal. Eestimaal 1802. aastal võeti talurahvaregulatiiv vastu, selle olulisim regulatiiv oli talude pärandatav kasutamisõigus, vaid sel juhul kui kõik kohustused mõisa ees on kaetud. Talupoeg hakkas rohkem tööd tegema ja maa eest hoolitsema- see oli kasulik nii talupojale kui ka mõisnikule. Liivimaal kehtestati samalaadne seadus 1804. aastal, teokoormised normeeriti- selleks mõõdeti ja hinnati talumaad üle ning keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Mõisnike kodukariõigust piirati ning seati sisse vakuraamatud, mis sisaldasid maksude nimekirja. 1804. aastal võeti seadus vastu ka Eestimaa kubermangus. Seal talumaade ümberhindamist ei toimunud, seetõttu seal piirkonnas ei olnud see niivõrd hea seadus talurahva jaoks. 1816. kinnitas Aleksander I uue Eestimaa talurahvaseaduse ja 1819. aastal Liivimaal
Kümniseõiguse alusel nõuti ka heina, lina, kanepit, humalaid, mett. Osa loonusandameid juurdus nn. vakuõiguses . Vakupeod püsisid mitmel pool kuni 16.sajandini. · Rahaandamite osakaal ei olnud suur. 15.sajandil hakkas nende osakaal suurenema. Vaimulike ülalpidamiseks kehtestati: · kihelkonnapreestrile tuli tasuda preestrivilja · piiskopile nn. sinodivilja · Mõisapõldude harimiseks hakati kasutama talupoegi kujunes välja teokohustus. Teokoormised jagunesid: · talgud · korrategu · Talgud olid põline talupoegade vastastikuse abistamise moodus (eriti hooajatööde puhul). Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus. Talguliste kostitamise komme jäi püsima. · Korrategu oli kollektiivne kohustus. Talud saatsid jalateolisi mitmesuguste tööde tegemiseks, eriti loomade karjatamiseks ja söötmiseks. 17.sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid harilikult naised.
ning haldusjaotust, mis püsisid väga pikka aega. Minu jutupõhjal tundub, et Rootsi ajal toimus ainult head ja kasulikku, aga kunagi ei ole ju head ilma halvata. Näiteks toimus mõisade reduktsioon. See tähendas seda, et riigistatud mõisad jäeti küll mõisnikele rendile, aga osa sissetulekutest pidid nad nüüd Rootsi riigile loovutama. Samuti suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus, sest koos mõisapõldude suurenemisega suurenesid ka talupoegade teokoormised. Veel kimbutas siinseid alasid ka jube haigus katk, mille pärast isegi õppetööd Tartu Ülikoolis katkesid selleks ajaks. Peale katku tabas Eestit ka ikaldus. Inimesed surid seetõttu nälga. Suure nälja tagajärjel suri siin umbes 70 000 75 000 inimest. Nagu näha, siis toimus Rootsi ajal Eestis tõesti palju muudatusi, nii häid kui halbu. Kuid kes teab, kuidas oleks meie ühiskond praegu välja kujunenud, kui Rootsi aega poleks Eestis üldse olnud
Lõuna-Eestis riigistati enamus mõisamaadest, Põhja-Eestis umbes pool, Saaremaal kolmandik. Mõisate tagastamise järel kasvasid ka riigitulud silmapaistvalt. Ma arvan, et Eesti talupoegade jaoks oli reduktsioon kasulik, sest osaliselt kulutati laekunud tulud siinsete haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Rootsi ajal juhtus ka halbu asju. Näiteks Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised Kõigi aegade laastavaim näljahäda oli Eestis 1695.-1697. aastail. Ikaldus tabas Eestit aastal 1694. 1696. aastal hakkasid esimesed inimesed nälga surema. Rootsi võimud ei andnud näljahädalistele mingisugust abi. Samal ajal kui talupojad massiliselt nälga surid, veeti vilja isegi maalt välja Rootsi ja Soome, kus oli samuti näljahäda. Näljahäda lõppes alles 1698. aastal. Kokku suri umbes 70000-75000 inimest. 17. sajand oli Eestis nõiaprotsesside kõrghetk.
halvendas olukorda veelgi. Pidades silmas rahvaarvu muutumist Eesti aladel, ei oska mina leida Rootsi ajas midagi paremat võrreldes teiste Eesti perioodidega. Talurahva olukorras muutus Rootsi ajal palju. Erinevalt rootsi talurahvast , kes oli vaba, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus. 1645. aastal fikseeriti Põhja-Eestis sunnismaisus ja pärisorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi Rootsile, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Nendele talupoegadele, kes töötasid Rootsi poolt ülevõetavas mõisas, tähendas see vabanemist pärisorjusest, sest siis nad oli nimetatud üksnes kuninga alamateks. Seati sisse ka vakuraamat, kuhu kanti kõik talupoegade kohustuse mõisa vastu. Koormiste
4. Millised olulised muutused leidsid aset põllumajanduses 18. saj lõpus ja 19. saj alguses ja milliseid muudatusi tõi see kaasa ühiskonnas ja maasuhetes? · srenes kaubandusrahalised suhted põllumajanduses- tõusid põllumajandussaaduste hinnad ja seega laienes teravilja müük, arenes viinapõletamine · külvipinna suurenemine talupõldude arvelt- see tõi kaasa talude laostumise ja kogu põllumajanduse seisaku, sest teokoormised olid saavutanud maksimumi, loomakasvatus oli nõrgalt arenenud, ei jätkunud teopäevi ega väetisi, talupojad ei hoolinud töö kvaliteedist · kõrged teokoormised- talupoegade rahutused- 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv, 1804 Liivimaa ja Eestimaa talurahvaseadused · 1802 Eestimaa talurahvasteregulatiiv- õiguse vallasvarale, mille hulka ei kuulunud talu raudvara; kui talupoeg kõiki kohustusi täidab, ei saa talt talu ära võtta ning võib seda
17% talurahvast väljaspoolt Eestit (venelased, soomlased, lätlased jt). Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Uute perekondade rajamiseks polnud takistusi, sest vabu maid oli küllalt. Rootsi aja lõpuks olid sündivuse tõus ja parem elujärg neljakordistanud Eesti alade rahvaarvu. Talurahva olukord muutus Rootsi ajal palju. 1645. aastal fikseeriti kirjalikult sunnimaisus ja pärisorjus Põhja-Eestis. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud talurahva olukorda. Hiljem läks reduktsiooniga suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte ja see vähendas mõisnikke võimu talupoegade üle. Võib väita, et reduktsioon vabastas riigi kätte läinud mõisate talupojad pärisorjusest. Seati sisse ka vakuraamatud, see piiras mõisavalitsejate kuritarvitusi talupoegade suhtes.
Talupoja õigus vallasvarale, põlise pärdndamiseõiguse(pidi talu korralikult ülal pidama) · Koormiste fikseerimine eramõisates muudeti kohustuslikuks · Mõisnike kodukari õigust piirati · Loodi valla ja kihelkonna kohtud, kus talupoegade kohtuasju arutati nende endi osavõtul · Talupoeg jäi sunnismaiseks, kuid teda ei tohtinud maast eraldi müüa. 1804 anti Liivimaal sarnane, kuid täiendatud seadus. · Normeeriti teokoormised, viidi vastavusse talu majandusliku kandevõimega, koormisi ei tohtinud tõsta · Keelati talupoegi müüa, vahetada, kinkida · Piirati kodukari õigust · Taluperemeestele ei tohtinud ihunuhtlust anda Eestimaal ja Liivimaal loodi rüütelkonna krediidikassa, et võlgades olevaid aadlike aidata(tegelikult ostis Alx. I rüütelkonnalt järelandmise) Uute seaduste tulekuga hakkasid talupojad mässama, eriti Eestis, sest vahe Liivimaa seadustega oli märgatav
võrra. Vene aja alguses valitsesid Eesti aladel katkuepideemiad ja näljahädad, seega rahvaarv vaikselt kahanes, 18. sajandi keskpaigaks saavutas Eesti rahvaarv taas 350 000 ning 1780. aastaks oli see juba 490 000, sellest 3–4% sakslasi, seega Vene ajal kasvas Eesti rahvaarv 110 000 võrra vähem kui Rootsi ajal. Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus, kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. 1645.aastal fikseeriti uuendatud maakorraldus sunnismaisuse Põhja–Eestis. Pärisorjus oli Eestis juurdunud juba ordu ajal, pärisorjuslikud sidemed olid vahepeal sõjaoludes lõtvunud, kuid nüüd neid tugevdati taas.Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta
märgatavalt kärpis; kodanikuõigused olid vaid linnade valdavalt sakslastest ülemkihil Aadlikud rüütelkonnad seisid aadlike õiguste ees; maapäaeval aadlikud sai kokku ja arutasid; maariik e Eesti ja Liivimaa aadlike omavalitsus; aadlikelt võeti maad ära ning nad pidid hakkama makse maksa Talupojad Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused; koos mõisapõldude sureneminsega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku suvast; redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud; talupoeg pidi teatud arvu arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama; talupojad pidid andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist (loonusrent); maksa riigimakse; 1645.aastal fikseeriti sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestisse; talupoegadel oli keelatud omavaliline lahkumine mõisniku juurest; mõisnikud võisid
· Vakuraamatud sinna pandi kirja talupoegade koormised, mis sõltusid talu ja pere suurusest. · Adramaarevisjonid nende käigus (7-8 a järel) pandi kirja kõik töövõimelised talupojad. Seda vajasid mõisnikud, kes maksid riigile talurahva tööjõu kasutamise eest maksu adramaade(?) Talurahva õiguslik olukord Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · Sunnismaisus · Koormised seati vastavusse talu · Teokoormised sõltusid mõisniku võimalustega ja märgiti üles vaku- suvast. raamatutesse vähenes mõisnike omavoli. · Kodukariõigus · Piirati kodukariõigust (sellest vabastati taluperemehed) · Kohtunikuks mõisnikud · Võimalus pöörduda Rootsi kohtu
-tsaar Aleksander I soovis parandada oma mainet lääneeurooplaste silmis -Baltikum oli Euroopale avatum kui Venemaa 3.Kultuurilised põhjused -pärisorjus ei sobinud kokku 18.sajandi valgustusideedega -olukorda Baltikumis kritiseerisid paljud saksa haritlased Talurahva seadused: I "Igaüks" 1802.a -talupoeg sai õiguse vallasvarale -talupoeg sai pärandamisõiguse talule ja vallasvarale, kui koormised on täidetud II 1804.a talurahva seadus Eestimaa ja Liivimaa kubermangus -täpsustati teokoormised -vallakohus seati sisse -1805.a Kose-Uuemõisa talurahva vastuhakk III 1816.a Em. Kub ja 1819.a Lm. Kub -E. ja L. Talupojad kuulutati isiklikult vabadeks -maa jäi mõisnike omandiks, talupoeg võis seda rentida -talupoegade liikumisvabadust piirati, ei tohtinud minna linna ega teise kubermangu Talurahva koormised -mõisakoormised -riiklikud koormised -pearaha -nekrutiandmise kohustus -kogukondlikud koormised 1866. a vallareform -omavalitsuste vabastamine mõisnike eeskoste alt
1783 kehtestati asehalduskord. 1797 lõppes asehalduskord ja taastus Balti erikord Katariina surma tõttu eelneval aastal. Esimest korda kasutati Eestis viljapeksumasinat. 1802 J. W. Krause taasavas Tartu Ülikooli. 1802 Eestimaal võeti vastu talurahva seadus. Majutusmaksu tasuma nüüd rahas mitte viljas ega heintes nagu enne. Pearaha võisid talupojad riigile ise maksta. Õigus vallavarale. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud talupoegade osavõtul. Teokoormised normeeriti. Talude pärandatv kasutamisõigus. 1804 Liivimaa kubermangus kehtestati uued talurahva seadused, talupoega ei tohtinud müüa ega pantida ja kinkida ilma maast lahus. Oli õigus oma vallavarale. Talude pärandatav kasutamisõigus. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud talupoegade osavõtul. Tokoormised normeeriti. 1816 Aleksander I kinnitas Eestimaa talurahvaseaduse, millega talupojad vabastati pärisorjusest, kuid kogu maa tunnistati mõisniku eraomandiks
Nad lähendasid ka luteri usku rahvale. 1739 ilmus eesti keeles esmakordselt piibli täielik tõlge Anton Thor Helle poolt. Talurahva olukord Poola aeg: Kuna pärast Liivi sõda oli majandus langenud, siis püüti talupoegadelt võtta, mis võtta andis. Talupojad olid ikka pärisorjad. Jesuiitide gümnaasiumis ja seminaris õppis ka eestlasi. Rootsi aeg: 1645 fikseeriti sunnismaisus ja toonitati pärisorjuslikku seisundit. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle vähenes. Algas põhjalik maade hindamine ja kaardistamine, mille järel talupoegade mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Vene aeg: Koos valgustusideede levikuga hakati Liivimaal üha enam kõnelema talurahva olukorra parandamise vajadusest
*Talud:Eestis u40000 !*Koormised !*Vakuraamatud !*Adramaarevisjonid !*pearahamaks-kehtestati 1783 !*Hingeloendused-1783 !*Varanduslik kihistumine-talurahva seas polnud !*Ilmastik-sel perioodil põllumajandusele ebasoodne olukord Rootsi ajal !*Liivimaa majandusreglement-1696 määrati talupoegade õiguslik seisund kroonumaadel olukord Vene ajal *Pagemine-sai talupoegade peamiseks vastupanuvormiks *positiivsed määrused1)tunnustati talurahva omandiõigust vallasvarale 2)piiritleti teokoormised 3)anti õigus mõisniku kohtusse kaevata !*pearaharahutused !*valgustusideed !*Garlieb Merkel Linnad, kaubandus, tööndus *Eesti linnad 17-18saj: liivi sõja alguseks 9 linna:Reval, Dorpat, Fellin, Alt-Pernau, Neu- Pernau, Hapsal, Wei..enstein, Weseuberg, Narwa. Juurde tulid: Aresnburg 1563, Walk 1584 *Kaugkaubandus:*välja veeti:teravilja, liha ja kanepit, laevaehitusmaterjal. *sisse:soola, metalli, heeringaid, tubakat, veini, klaasi, paberit, koloniaalkaupu
sotlasi. Mõningaid tagasilööke rahvaarvu pidevale kasvule tingisid VeneRootsi sõja sündmused ja 1656.1658. aasta katk. Nende tõttu rahvastiku kasv küll ajutiselt pidurdus, kuid 1695. aastaks arvatakse Eestis olevat olnud isegi veidi üle 350 000 inimese. Talupoegade kohustused Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Viljalõikusele oma põllul said talupojad asuda alles siis, kui mõisa põllud olid koristatud. Lisaks sellele pidid talupojad
palju jääkaineid järele, sellega hakati härgasid toitma. Seetõttu hakkasid Eestist kaduma metsad, kuna viina põletamiseks oli palju puitu vaja. Rootsi aeg Vene aeg (18.saj) Talupojad Pärisorjus kinnitati ning talupojad Liivimaal viidi läbi positiivsed olid ametlikult pärisorjad. määrused, mis pidid talurahva Mõisapõldude suurenemise tõttu olukorda kergendama. Piirati suurenesid ka teokoormised. kodukariõigust ning talupoegadel Vakuraamatutes olid kirjas oli õigus vallasvarale, ka olid talupoegade kohustused. mõisnikud sunnitud rajama koole. Talupoegadel oli õigus kaevata Ilmnesid tugevalt pärisorjuse mõisnike peale. tunnused. Talupoegadel ei olnud Tähtsamateks koormisteks olid enam mingeid õiguseid. rakmetegu ja jalategu
Tänu soodsatele tingimustele kasvas 18. sajandil rahvaarv kiiresti, jõudes sajandi lõpuks poole miljoni inimeseni. Põhjasõja-järgne sisseränne Eestisse oli ka märksa väiksem. Eesti rahvastikupilt püsis kogu 18.sajand rahvuslikult ühtlasena. Üheski linnas ei ületanud eestlaste osa üle 50% piiri. Rootsi võimu tulekuga 17. sajandi esimesel poolel suurenesid talupoegade kohustused, eriti teoorjus. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Rootsi valitsus andis talurahva kaitseks välja määrused, milles keelati mõisnikel talupoegi omavoliliselt taludest välja ajada ja koormisi tõsta
Koos Rootsi aja tulekuga kasvasid talurahva kohustused, see tõi kaasa teoorjuse. Teoorjus ehk teorent oli feodaalne maarent, kus talumees ehk teomees pidi osa nädalast enda isiklikke töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa eest tasumiseks mõisa jaoks tööd tegema ehk mõisategu tegema. Teotöö jagunes nädala- ja abiteoks. Ühe adramaalise talu nädalateonorm 17.-18. sajandil oli 6 teopäeva. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus iga mõisniku enda suva järgi. Seni oli Rootsi aeg Eestis elavale talurahvale ainult halba toonud. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. Eriti kurvaks tegi talurahva olukorra see, et nad pidid käia palju mõisa põllul tööd tegemas ja enda põlluharimiseks ei jäänud üldse aega. Lisaks pidid nad oma põllusaagist maksma mõisnikule maksu, samuti ka riigimakse. Eesti aladel
XVII sajandil suutsid Eestis rahvusvahelise kaubandusega jätkata ainult sadamalinnad. Eesti linnadele tähendas see seda, et kõige soodsamasse olukorda sattus Narva, ka Tallinn säilitas oma koha. Tartu kaotas suure osa oma tähtsusest kaubalinnana ning Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare jäid kohaliku tähtsusega väljaveosadamateks. Siiani oli Rootsi aeg talupoegade olukorda pigem halvendanud, sest mõisapõllud suurenesid ning koos nendega kasvasid talupoegade teokoormised. Koormisi aga määras mõisnik oma tahte järgi. Kaubanduse juurde enamasti eestlasi ei lastud, kuid linnaelanike üldarvus moodustasid eestlased pea kõigis linnades siiski suurema osa. See oli ka põhjus, miks eestlasi kaubandusest ja ka käsitööndusest tõrjuti. Eesti saadustest oli tähtsaim väljaveokaup teravili, teisel kohal laevaehitusmaterjalid. Sisse toodi Eestisse peamiselt soola ja see käis Tallinna kaudu. Endiselt veeti sisse metallesemeid, luksuskaupu, vürtse ja alkoholi
3. Milline oli pärusaadli olukord Liivimaa kubermangus pärast reduktsiooni: a) õiguslik seisund - kaotati aadli omavalitsus Liivimaal. Rootsi kuningavõimul õnnestus Liivimaal aadlivõimu selgroog murda ja oma tahe maksma panna. Talupoegadel õigus kaevata mõisarentnike ja -valitsejate peale. Kitsenesid õigused talupoegade üle, neilt võeti ära õigus rääkida kaasa maa valitsemises. b) majanduslik seisund - kahanesid talupoegade teokoormised, suur osa eramõisasid läks tagasi riigi kätte, mõisnike võim talupoegade üle vähenes. Tulud vähenesid, sest osa rahast tuli riigile maksta. c) poliitiline seisund - Riigivõim ei lubanud talupegade ülemäärast koormamist, reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine. Politseilisi ülesandeid hakkasid täitma riigi poolt määratud ametnikud - kreisifoogtid. Tänu
1502 Vene vägede löömine Smolina järve ääres 1503 vaherahu Maa-aadel ja talurahvas Eesti asustus ja rahvastik Agraarühiskond, enamuses talupojad; 6-7% aadlikud, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised. Rahvaarvu kasv ja asustuse tihenemine. 13. saj 150000 180000. 3 saj jooksul kasvas 2x. Kasvu pidurdasid näljahädad, taudid, sõjad. Talurahva sotsiaalne liigendus Puudusid Saksa talupojad, etniliselt homogeenne (va rannarootslased) 1) Adratalupojad andamid, teokoormised. Õiguslik seisund sama, talus suurusel ja jõukusel suur vahe. 2) Üksjalad uued talud väljaspool külasid, koormavam > koormised väiksemad 3) Maavabad talupojad talu lääniõiguse alusel, isiklikult vabad, koormiseid polnud, sõjateenistuskohustus. Harisid ise maad. Palju ordu alal. 4) Vabatalupojad osadest või kõigist koormistest lahti ostnud. Palju maaisandate isiklikkudes valdustes. Möldrid, kõrtsmikud, sepad, mõisaametimehed. 5) Vabadikud maata või vähese maaga
1802. a võeti Eestimaa maapäeval vastu Bergi väljapakutud talurahvaregulatiiv. Seaduse olulisemaks sätteks oli talude pärandatava kasutamisõiguse kehtestamine. Liivimaal võeti samalaadne seadus vastu 1804. aastal. Seal nähti ette ka teokoormiste normeerimine. Selleks tuli talumaad korralikult üle mõõta, hinnaga nende saagikust ning selle järgi määrata igale talule kindlad koormised. Keelati talupoegade müümine ja võõrandamine. Kodukariõigust piirati. Teokoormised fikseeriti 1804. aastal ka Eestimaal. Eesti- ja Liivimaa talupojad jäid siiski edasi pärisorjadeks. Loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise. Rahutused Põhja-Eestis. 1804. a. seadused ei rahuldanud kumbagi poolt. Liivimaa kubermangus alanud rahutused kandusid 1805. a sügisel Eestimaale. Ärevuse kasv mõisates sundis taas sõjaväelt abi paluma. Suurem väljaastumine puhkes Harjumaal Kose-Uuemõisas. Napoleoni sõjad ja Eesti.
Kuigi juba varemgi oli Rootsi kuningavõim üritanud lähendada siinsete talupoegade seisundit rootsi omadele, olid kõik need kavatsused jäänud teostamata. Erinevalt Rootsi talurahvast, kes oli vaba ning esindatud koguni Riigipäeval, säilitati siinmail talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeris Eesti kuberner Gustav Oxenstierna uuendatud maakorraldus sunnismaisuse ja pärisorjuse PõhjaEestis. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud, kui parandanud talurahva olukorda. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud. 1629.a. sõlmiti Preisimaal Altmargi külas vaherahu, millega Poola loovutas kõik Väina jõest ülespoole jäävad alad Rootsile. Hiljem vaherahu pikendati. Saaremaa oli veel esialgu Taani valduses. Aastail 1643 1645 peeti Taani ja Rootsi
laienesd ka Eestimaa kroonumöisatele. Möisarentnike kodukariöigust piirati, kusjuures taluperemeest karistamine keelati. Keelatud oli talupoegade vöörandamine maast lahus. Fikseeriti koormised. Talupoegadele anti pöäritav kasutamisöigus, samuti öigus kaevata rentniku peale.reduktsioon a 1680 Vene ajal: Suurem osa sensed kroonutalupoegi sattus eramöisnike valdusesse. Täielik pärisorjus. Ei kuulunud nekrutikohustuse alla. Vöisid omada vallasvara. Pageti. Piiritleti teokoormised- Browni pos määrused 1765. andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles I sammuks teel pärisorjuse kaotamisele, luba omada vallasvara, karistusi ei tohtinud tösta, saab motivatsiooni.. Restitutsioon talupoeg kuulub mäisnikule .Roseni deklaratsioon 1739. Pearaharahutused: 1784. Pearahamaks tekitas suurt arusaamatust. Bläblä , lk 108-109 4. Möisnike olukord, vördlus Rootsi ajal: polnud rahul olukorraga, sest neil polnud mingit erilist öigust
saj. (40 tuhat) : põlluharimine (peamiseks teravili, ka lina, hernes ja naeris), kolmeväljasüsteem, karjakasvatus (lambad, kitsed, sead, lihaloomana ka lehmad), veo- ja künniloomaks härjad, rehielamu. d) Talurahva õiguslik olukord Rootsi ajal. Võrdlus Rootsi aja alguse ja lõpuga Rootsi aja algul Rootsi aja lõpul · sunnismaisus koormised seati vastavusse talu võimalustega ja märgiti · teokoormised sõltusid üles vakuraamatutesse vähenes mõisnike omavoli mõisniku suvast · kodukariõigus piirati kodukariõigust (sellest vabastati taluperemehed) · kohtunikuks mõisnikud võimalus pöörduda Rootsi kohtu poole mõisa omavoli korral
kohustuslikus korras perekonnanimed. Osalt peetakse pärisorjuse kaotamist suhteliselt tähtsusetuks sündmuseks, sest maa jäi endiselt mõisniku omandisse ja pärisorjus asendus teoorjusega. Teisalt aga nähakse selles pöördepunkti Eesti ajaloos. 1809. aasta talurahvaseaduste täiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis. Eestimaa vabad talupojad moodustasid vallakogukonna, (eestikeelsetes seaduseraamatutes nimetatakse neid kogudusteks), mille valitsemiseks valiti kogukonna eestseisja ehk vallatalitaja, vallakohtud kaotati ning nende asemel hakkasid talupoegade asju madalaima
Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Talurahva olukord Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja- Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Seega talurahva olukord pigem halvenes. Suur osa mõisatest läks riigi kätte, seega mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Talupoegadele teatati, et nüüd on nad üksnes kuninga alamad. Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Politseilisi ülesandeid asusid täitma kreisifoogtid. Talupoegadele anti
asendati kindla viljamaksuga ja koormiste liike vähendati. Kasvas teopäevade arv, sest talupoegi oli vähem, kuid mõisatööd oli vaja siiski teha. -Rootsi võim kogu Eesti alal: - Et kiiremini tööjõudu saada, siis mõisnikud võtsid uutelt talupoegadelt, kes nende maale olid elama asunud, kohustuse maksta kolme aasta jooksul makse. Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645. fikseeriti P. E. talupoegade sunnismaisus ja pärisorjus. - Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised, mida mõisnik võis oma suva järgi nõuda. 1672. alustas uus kunn reduktsiooni. - Suur osa eramõisatest läks tagasi riigi kätte. Mõisnike võim talupoegade üle kitsenes. - Talupoja mõisakoormised viidi vastavusse talude tegeliku majandusliku kandevõimega pärast seda, kui mais hakati hindama ja kaardistama ning talupojad olid kuulutatud kuninga alamateks. Koormiste täpne fikseerimine(vakuraamatud) piiras mõisnike kuritarvitusi.
Ajaloo kordamine 1. Eesti maa/talurahvas keskajal. · Keskaegne ühiskond moodustus enamjaolt talupoegadest. Aadlike, vaimulike, kaupmeeste ja käsitööliste osa ei ületanud 6-7%. · Eesti rahvaarv kasvas ja asustus tihenes (13. sajandil u 150 000-180 000 inimest). · Soistele aladele ja rannikule asus elama rohkem inimesi. · Linnastumine Lääne-Euroopas tõi kaasa teraviljahindade kasvu. See omakord kasvatas mõisate arvu, talupoegade teokoormised kasvasid (mõisategu = jalategu + rakmetegu), talupojad olid sunnismaised. Talurahva sotsiaalne liigitus: · Adratalupoeg talupoeg, kes pidi maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades, kust tuleb nende nimetus. Nende õiguslik seisund oli võrdne, kuid talude suurustel ja jõukusel oli kuni 10 x vahe. Rahvaarvu kasvamisel asutasid adratalupoegade pojad uusi talusid.
Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile. Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus, millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga. Talurahva olukord Säilitati talupoegade sunnismaisus. 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja- Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised. Seega talurahva olukord pigem halvenes. Suur osa mõisatest läks riigi kätte, seega mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Talupoegadele teatati, et nüüd on nad üksnes kuninga alamad. Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Politseilisi ülesandeid asusid täitma kreisifoogtid. Talupoegadele anti
annaabi.ee 
