Ajalugu, Vara-Uusaeg (0)

Võitlused ülemvõimu pärast Läänemerel
Liivi sõda – 1558-1583,
Vana- Liivimaa langemine – 1559 , andis Liivimaa – orduriik, enda Poola kaitse alla. Uueks ordumeistriks valiti, Gotthard Kettler . 1559 andis ka Saare-Lääne piiskop oma valdused Taanile. 1560 vallutas Venemaa Viljandi ordulinnuse . Sama aasta sügisel puhkes Harju- ja Läänemaal talurahva ülestõus. 1561 anti Tallinn Rootsi hoole alla. 1561 andis ka viimane Riia peapiiskopkond ennast Poola võimu alla.
Ivan IV – Moskva tsaar, kes asus 1572.a ise Liivimaal vägesid juhatama
Hertsog Magnus – Taani hertsog, Moskva pakkus talle Liivimaa kuninga tiitlit . Ta alustas 1570 .a Tallinna I piiramist.
Ivo Schenkenberg – Tallinna käsitööline, kutsuti ’’ Liivimaa hannibaliks’’, tema väesalga retked ulatusid Tartuni välja.
Stefan Batory – 1576 .a valiti Poola kuningaks. Alustas 1578.a ulatuslikku pealetungi venelaste vastu.
Jam Zapolski – koht Pihkvamaal, kus sõlmiti Venemaa ja Poola vahel vaherahu , mis andis kõik venelaste vallutatud linnused Liivimaal Poolale.
Pljussa – 1583.a sõlmitud vaherahu Venemaa ja Rootsi vahel, mis jättis Rootsi kätte nii Põhja-Eesti kui ka Ingerimaal vallutatud linnused.
Poola-Rootsi sõjad –
Altmargi vaherahu – 1629.a sõlmitud vaherahuga jäi kogu Eesti mandriala Rootsi võimu alla.
Brömsebro rahu – 1645.a sõlmitud rahuga, pidi ka Taani oma Saaremaa alad, Rootsile loovutama.
Põhjasõda – Sõja põhjuseks, oli 1699.a välja kujunenud Rootsi-vastane liit. Poola, Taani ja Venemaa sõlmisid omavahel liidu – nad polnud rahul Rootsi ülemvõimuga. Põhjasõja sündmused algasid 12. veeb 1700.a, kui Poola kuningas August II Saks ründas Riiat – algas Riia piiramine. Samal ajal ründasid taanlased Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal – rootslased aga sundisid Taani sõjast välja astuma . Venelased Taani alistumises veel ei teadnud ja kuulutasid omakorda Rootsile sõja. 1700.a jõudsid esimesed venelaste väesalgad Narva alla. Rootsi kuningas, Karl XII otsustas esmalt vabastada Narva ja alles seejärel Riia.
Peeter I – Vene tsaar, võttis osa Rootsi vastasest koalitsioonist, ja kes kuuldes rootslaste tulekust, lahkus oma vägede juurest 1700.a Narva alt. Kuid juhtis uuesti 1701.a Eesti ala vallutamist.
Karl XII – Rootsi kuningas, kellega koos võideti Narva lahing.
Narva lahing - 1700.a, vene vägede ebaedu tagas – viletsad suurtükid lõhkesid tulistamise ajal, tappes oma mehi; porised teed ei võimaldanud moona juurde vedada; püssirohi oli otsakorral; mehed olid näljas. Novembris jõudsid Narva alla ka rootslased, kes asusid viivitamatult linna piiravate Vene vägedega lahingusse. Rootslasi toetas ka puhkenud lumetorm , mis puhus venelastele otse vastu. Lõpuks õnnestus Rootsi vägedel, Vene väed pagema sundida – paljud uppusid jõgedesse, kuna sillad olid purunenud, välismaalastest koosnev Vene väejuhatus läks üle Rootsi poolele. Sõjasaagiks said rootslased endale venelaste suurtükiväe. Kuna saabunud oli talv, polnud sõjakäiku võimalik enam jätkata ja seega pidid Rootsi väed koos kuningaga jääma talvituma Laiusele. Kevadel kandus sõjategevus üle Poola ja Leedu aladele .
Eesti ala vallutamine – Pärast Narva lahingu kaotust – tehti Venemaal ulatuslikud ümberkorraldused ja oldi juba 1701.a valmis Eestit uuesti ründama. 1704.a alustasid Vene väed Tartu ja Narva piiramist, Peeter I juhtimisel – 1704.a juuli, Tartu vallutatigi ning kuu aega hiljem ka Narva. Mitu aastat valitses olukord, kus Eesti idapoolsed linnad kuulusid Venemaale ja läänepoolsed Rootsile. Neil vahepealsetel aastatel, pidid venelased ühtepuhku alla andma ikkagi rootslastele. 1708.a küüditati kõik inimesed, kes Tartus elasid, ära Venemaale – ning seejärel lasti linn õhku ( küüditamine tabas ka Valga ja Narva elanikke). Alates 1709.a Poltaava lahingus, pöördus sõjaõnn venelaste poole. 1710.a pärast Riia kapituleerumis, alistusid ka Pärnu ja Tallinn – kuna kaitsjaid nõrgestas puhkenud katk, mis peagi levid üle kogu maa.
Boriss Šeremetjev – 1701.a septembris, tema juhtimisel toodi Vene väed Eestisse ja purustati ka Rootsi väliväed.
Uusikaupunki rahu – Rahu kehtestati 1721.a. Sellega liideti Ingeri-, Eesti- ja Liivimaa Vene riigiga. Sellega lõppes Rootsi aeg Eestis ning algas 200 aastat Vene võimu all.
Frederik IV – Taani kuningas, kes korraldas Rootsi ründamist Põhja-Saksamaal.
August II – Poola kuningas, kelle juhtimisel algab Riia piiramine 1700.a.
Baltasar Russow – kroonik , kes kirjutas kroonika Haapsalu vallutamisest, Liivi sõjas 1576.a.
Rahvastik
Asustus pärast Liivi sõda – enne Liivi sõda elas Eesti ligikaudu 300 000 inimest, 1620 .a oli rahvaarv kahanenud poole võrra (140 000 inimest). Põhjus – Liivi sõda oli Eestist üle käinud ning seetõttu oli 75% taludest maha jäetud või tühjad.
Asustus Rootsi ajal – Pärast sõja lõppu taastus rahvaarv märgatavalt kiiresti ( 1695 .a – 400 000 inimest). Kui vaenu tegevus lõppes, hakkas talurahva arv jõudsalt kasvama – pikk rahuaeg , mis soodustas sündimust. 17.saj oli iseloomulik sisemigratsioon – tihedamalt asustatud kohtadest hõredamalt asustatud kohtadesse, negatiivseks osutus – senise asustuse järjepidevus, mis soodustas talurahva pärisorjastamist. Mandrile kolis ka palju saarlasi – kes 1620.a moodustasid veerandi Eesti elanikkonnast. Sisse rändas ka Vene talupoegi, käsitöölisi, kaupmehi jne. Samuti ka soomlasi, kes pagesid kohustusliku sõjaväeteenistuse eest. Eesti lõuna aladele aga asusid elama lätlased.
Suur näljahäda – Rootsi valitsusaja lõpul, 1696-1697, tabas Eestis senise ajaloo suurim näljahäda. Hiline kevad ja lausvihmades suvi – põhjustasid täieliku ikalduse. Otsa tuli ka kohe külm ja pikk talv. Lisaks näljahädale lisandusid ja tüüfus ja düsenteeria. Kõige enam suri inimesi (75 000), 1697.a kevadel.
Asustus 18. sajandil – Põhjasõjaga kaasnenud katku tulekuga (1710- 1711 ) ja eelnenud näljahädaga, kahanes rahvastiku arv veel enam kui poole. Osa piirkondi jäid üldse inimtühjaks. Suure katku järgset rahvaarvu on hinnatud umbes 170 000 inimese kanti. Tänu soodsatele tingimustele 18.saj, kasvas rahvaarv kiiresti – sajandi lõpul pool miljonit inimest, seda kõike tänu looduslikele ja klimaatilistele tingimustele. Muutused toimusid ka inimeste paiknemises – suurenes Lõuna-Eesti osatähtsus. Kaasa aitas kestev rahuaeg ja et 1710-1711 katk jäi Eestis viimaseks. Katsed asustada Baltikumi saksa talupoegi jäid edutuks, seetõttu juba sajandi lõpus, moodustasid eestlased 95% kogu rahvastikust.
Eesti ala valitsemine
Reduktsioon – 1680.a reform, kus Rootsi kuningas Karl XI alustas oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagasivõtmisega. See mõjus nii majandusele kui ka kehtivatele õigustele halvasti. Kuningas hakkas veel lisaks nõudma ka , enne Rootsi aega erakätesse antud maade tagasivõtmist. Tagasivõetud mõisad anti rendile nende eelmistele valdajatele, kes pidid nüüdsest osa oma tulust loovutama rendimaksuna riigile. Reduktsiooni tulemusel kasvasid riigi sissetulekud märkimisväärselt.
Võimu korraldus Vene ajal –
Balti erikord – Venemaa polnud kindel oma vallutuste püsivuses ning seepärast oli neile oluline baltisaksa aadli toetus. Balti aadli poolehoiu võitmiseks alustati juba sõja ajal restitutsiooniga. Baltikumi valitsemise põhijooned kinnitati Uusikaupunki rahuga, mis sätestasid Balti erikorra alused. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldused. Koostati aadlimatriklid. Balti erikord aitas säilitada siinse maa kultuuri ja omapäras, välistades Vene kolonisatsiooni, mis oleks võinud kohalikele saatuslikuks kujuneda. Balti erikord võimaldas tihedamaid sidemeid Lääne-Euroopaga ja tagas ühtekokku kiirema arengu. Kehtima jäi luteriusk , asjaajamine saksa keeles ja tollipiir.
Restitutsioon – Rootsi valitsusaja lõpul riigistatud mõisate tagasiandmisega nende endistele omanikele. Mõisatega koos sai aadel tagasi ka varasemad õigused talupoegade üle.
Aadlimatriklid – 1730 .-1740.a koostatud rüütelkonna erilised nimekirjad. Ainult aadlinimekirja kantud aadlid omasid Eesti- ja Liivimaal poliitilisi ja majanduslikke eesõigusi.
Katariina II – 1762.a tõusis Venemaa troonile, tema valitsusaeg tõi kaasa olulisi muudatusi balti aadli ja Vene riigivõimu suhtes. Ta taotles Baltikumi seniste provintside kaotamist ning tihedamat liitmist impeeriumiga. (Taotles privileegide kaotamist!)
Asehalduskord – kehtis 1783-1796.a. Ümberkorraldused: EM ja LM ette ühine asevalitseja e. asehaldur; tekkisid Paldiski maakond, Viljandimaa, Võrumaa ja Valgamaa; rüütelkondade maanõunike kolleegiumid saadeti laiali; kõik mõisnikud said võrdsed õigused; linnades kodanikuõigus majaomanikele; pearahamaks ja hingeloendused.
Mõis ja talu
Erinevad mõisatüübid –

• Era- e rüütlimõisad – kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele
  
• Riigi- e kroonumõisad – riik rentis neid ikemaks või lühemaks ajaks välja riigiteenistuses olnud aadlikele
  
• Kirikumõisad e pastoraadid – väiksemad, andsid elatist kirikuõpetajatele
  

Tähtsamad tegevusalad –

• Teraviljaeksport – peamisteks teraviljakultuurideks olid talirukis ja oder
  
• Viinapõletamine – alates 18.saj, kolmandiks kogu teraviljast läks viina tegemiseks. Õigus seda teha oli ainult mõisnikel.
  

Talud – Eesti oli kokku umbes 40 000. Talupõldudel kasvatati peamiselt: teravilja, herneid , naereid, lina, lambaid , kitsi, sigu , härgi, hobuseid, kanu ja hanesid. Kuna talumaa kuulus mõisnikule, tuli rent tasuda koormistega (teotööga mõisapõllul). Koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutesse. Talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaade järgi. Selleks korraldati iga 7-8.a järel adramaarevisjone, mille käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad.
Pearahamaks ja hingeloendus – alates 1783.a. Suurendas oluliselt riigile laekuvate maksude üldsummat. Koos pearahamaksuga hakati ka korraldama hingeloendusi, et panna kirja kogu maksukohustuslik elanikkond.
Varanduslik kihistumine – moodustus ühtne ühiskonnakiht (puudus varanduslik kihistumine). Peremees ja sulane istusid ühes lauas .
Ilmastik – 17-18. saj oli ilmastik põllumajanduseks ebasoodsam. Talved olid pikad ja külmad. Oht ikalduseks oli suurem, kui varasematel või hilisematel sajanditel.
Olukord Rootsi ajal – 17.saj algul nurjusid Rootsi võimude katsed lähendada eesti talupoegade õiguslikku olukorda Rootsi vabade talupoegade omale. Kehtestati sunnimaisus ja pärisorjus.
Liivimaa majandusreglement – kehtestati 1696.a. Seoses reduktsiooniga määratleti talupoegade õiguslik seisund kroonumaadel:

• Kodukari õigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati
  
• Keelati talupoegade võõrandamine maast lahus
  
• Fikseeriti koormised ja viid need vastavusse talu võimalustega
  
• Talude päritav kasutamisõigus
  
• Õigus kaevata mõisarentniku peale
  

Olukord Vene ajal – Kroonumõisates jäi kehtima majandusreglement. Balti erikorra tõttu ei kuulunud kuni 18.saj lõpuni eesti ja läti talupojad ka nekrutikohustuse alla. Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks, sai pagemine .
Pagemine – eriti ulatuslik 18.saj alguses, kui pärast Põhjasõda leidus veel hulgaliselt tühje talusid. Pageti ka Pihkvamaale, Soome ja Poola. Venemaale pagenud talupoegi tagasi saada ei andnud olulisi tulemusi. Õigeusku astunud või siis õigeusklikega abiellunud põgenikke välja ei antud.
Positiivsed määrused – 1765.a esitas kindralkuberner Browne Liivimaa maapäevale Katariina II nõudmise parandada talurahva olukorda. Ettepanekud: tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale; piiritleda teokoormiseid; anda õigus kaevata mõisniku peale kohtusse. Kuigi Liivimaa rüütelkonnale polnud riigi sekkumine meeltmööda, oli nõus neid vastu võtma kui nn positiivseid määruseid. Kuid tänu nendele määrustele, said talupojad tugevama juriidilise kindlustunde. Samuti oli see esimeseks sammuks teel pärisorjuse kaotamisele.
Pearaharahutused – 1784 .a pearahamaksu kehtestamisega, tekkis talurahva seas suuri arusaamatusi. Arvati, et enam ei pea teotööd tegema. Puhkesid rahutused üle 60 Liivimaa mõisas. Tuntuim neist nn Räpina puuaiasõda, kus 5 talupoega said surma.
Valgustusideed – jõudsid Eestisse 18. saj lõpul. Tänu Merkeli raamatule, sai Aleksander I selgeks, et pärisorjus tuleb kaotada.
Garlieb Merkel – Liivimaa koduõpetaja, kes kirjutas 1796.a raamatu, milles esitatud otsekohene ja avameelne käsitlus Liivimaa talurahva olukorrast. Uskus, et kui võimud ei kaota pärisorjust, teevad seda talupojad ise, mässu teel.
Vaimuelu 17.-18. sajandil