Spordibiokeemia - eksami kordamisküsimused (1)

Tartu Ülikool - Sport - Spordibiokeemia

1 Hindamata

Maris Kallus KKS 2010
Inimese organismi keemiline koostis
1. Elusa ja eluta looduse võrdlus:

Elusorganismidele on iseloomulik keerukas seesmine struktuur;

Elusorganismide iga koostisosa omab kindlat funktsiooni;

Elusorganismid on võimelised väliskeskkonnast energiat ammutama, seda muundama ning oma seesmise struktuuri ja funktsioonide säilitamiseks kasutama;

Elusorganismid on võimelise paljunema.
2. Inimese keha ja maakoore atomaatse koostise võrdlus:
Kui võtta 8 enamlevinud keemilist elementi maakoorest ja inimese kehast, näeme, et 3 neist langevad kokku – O (mk 47%, ik 25,5%); Ca (mk 3,5%, ik 0,31%); K (mk 2,5%, ik 0,06%).
Maakoor : I O – 47%; II Si – 28%; III Al – 7,9%.
Inimese keha : I H – 63%; II O – 25,5%; C – 9,5%.
3. H, O, C, N kui peamised keemilised elemendid, millest koosnevad elusad rakud :
Hapnik – osaleb oksüdatsiooniprotsessides, millel põhineb kogu bioenergeetika .
Vesinik – Valkude ja nukleotiinhapete struktuuri stabiliseerija. Vabade vesinikioonide kontsentratsioon keskkonnas määrab selle aktiivse reaktsiooni – aluselisuse/happelisuse.
Lämmastik – kuulub aminohapete, valkude, nukleotiidide ja nukleiinhapete koostisse.
Süsinik – biomolekulide peamine koostisosa, kuna selle elemendi aatomite omadus moodustada ühiste elektronpaaride kaudu kovalentseid sidemeid nii omavahel kui ka teiste elementide aatomitega. Iga süsiniku aatom võib olla niimoodi seotud 1-4 teise süsiniku aatomiga – tekivad süsinikuskeletid, mis on võimelised endaga siduma teiste aatomite gruppe. Ükski teine element ei moodusta nii palju erineva keeruka struktuuriga ja nõnda suuri molekule kui süsinik. Elusrakkude kuivainemassist suurima osa moodustab just süsinik.
4. Süsinikuühendite keskne roll inimorganismis:
Süsinik on biomolekulide peamine koostisosa, kuna selle elemendi aatomite omadus moodustada ühiste elektronpaaride kaudu kovalentseid sidemeid nii omavahel kui ka teiste elementide aatomitega. Iga süsiniku aatom võib olla niimoodi seotud 1-4 teise süsiniku aatomiga – tekivad süsinikuskeletid, mis on võimelised endaga siduma teiste aatomite gruppe. Ükski teine element ei moodusta nii palju erineva keeruka struktuuriga ja nõnda suuri molekule kui süsinik. Elusrakkude kuivainemassist suurima osa moodustab just süsinik.
5. Raku molekulaarse organisatsiooni hierarhia :
6. Mononukleotiidid, aminohapped , monosahhariidid, rasvhapped ja glütserool kui makromolekulide ehitusplokid:
Nukleiinhapped koosnevad nukleotiididest ja aminohapped on valkude ehitsplokkideks, süsivesikud koosnevad monosahhariididest, rasvhapped ja glütserool on lipiidide ehituslikud üksused.
7. Põhiliste makro- ja mikroelementide funktsioonid inimese organismis:
Makroelemendid : O, C, H, N, Ca, P, K, S, Cl, Na, Mg;
Hapnik (O) – varustada organismi hapnikuga, kuna hapniku osalusel toimuvatel oksüdatsiooni protsessidel põhineb bioenergeetika.
Vesinik (H) – vesiniku olemasolu suurtes biomolekulides teeb võimalikuks vesiniksidemete tekkimise nende erinevate osade vahel, millel on oluline roll näiteks valkude ja nukleiinhapete struktuuri stabiliseerimiseks. Vabade vesinikioonide kontsentratsioon keskkonnas aga määrab ära selle aktiivse reaktsiooni – aluselisuse/happelisuse.
Süsinik (C) – iga süsiniku aatom võib olla seotud 1-4 teise süsiniku aatomiga, tekivad süsinikuskeletid, mis on võimelised endaga siduma teiste aatomite gruppe. Ükski teine element ei moodusta nii palju erineva keeruka struktuuriga ja nõnda suuri molekule kui süsinik. Elusrakkude kuivaine massist suurima osa moodustab just süsinik.
Lämmastik (N) – kuulub aminohapete, valkude, nukelotiidide ja nukleiinhapete koostisse. Biomolekulides on lämmastik süsinikuskeletti täiendav, mitmekesistav ja reaktiivsust tõstev element.
Kaltsium (Ca) – lihaskontraktsiooni mehhanismis nii skeleti- südame kui silelihasrakus, samuti vere hüübimise keerukas protsessis ning rea hormoonide toime tagamisel rakkudes. Kaltsiumioonid toimivad ka rea ensüümide aktivaatorina.
Fosfor (P) – oluline luukoe ehituslik komponent . Nukleosiidfosfaatide ja fosfokreatiini komponendina on fosforil tähelepanuväärne roll raku energeetikas. Fosforüülimise defosforüülimise teel reguleeritakse rea ensüümide aktiivsust. Negatiivse laenguga fosfaatioonid osalevad organismi ainevahetuse tulemusena tekkivate happeliste jääkproduktide neutraliseerimises.
Kaalium , kloor ja naatrium (K,Cl, Na) – määrav tähtsus membraanipotensiaali tekitamises. Membraanipotensiaali olemasolu on rakkude normaalse talitluse põhilisi tingimusi. Kõik nimetatud ioonid omavad keskset rolli ka osmootse tasakaalu regulatsioonis, mõjutades seeläbi veebilanssi nii rakkude ja rakkudevälise ruumi kui ka organismi kui terviku tasandil. Kloori ioonid on lisaks eelöeldule möödapääsmatult vajalikud maonõre olulise komponendi soolhappe sünteesimiseks. Maomahla normaalne happelisus on inimese seedesüsteemi häireteta talitluse põhitingimusi.
Väävel (S) – Tsüteiini molekulis esinevad väävlit sisaldavad tioolrühmad omavad märkimisväärset tähtsust valgu molekuli kõrgema struktuuri stabiliseerimises.
Magneesium (Mg) – kofaktoriks paljudele , eelkõige raku energeetikas ja valgusünteesi protsessis toimivate ensüümide puhul. Eriti tähelepanuväärne on Mg roll glükogeeni sünteesi ja lagundamist reguleeritavates ensüümides. Magneesiumil on oluline regulatoorne funktsioon ka lihaskontraktsiooni mehhanismis. Kaaliumioonide järel on Mg põhiliseks intratsellulaarse vedeliku positiivselt laetud osiseks, mõjutades seeläbi membraanipotensiaali tekkimist ja selle suurust.
Mikroelemendid: Fe, Zn, Cu, I, Mn, Cr, Co, Se, F;
Raud (Fe) – normaalse vereloome tagamine; hapniku transport veres ( hemoglobiin ) ja lokaalse hapnikuvaru loomine lihasrakus (müoglobiin); toimimine raku energeetikas oksüdatiivsete ensüümide koostisosana ( tsütokroomid ); normaalse kasvu tagamine lastel ja noorukite.
Tsink (Zn) – toimimine kofaktorina enam kui 300 erineva ensüümi puhul ning selle kaudu osalemine ainevahetuse regulatsioonis; maitse ja lõhnaretseptorite normaalse talitluse tagamine; insuliini toime mõjutamine.
Vask (Cu) – raua ainevahetuse ja hemoglobiini sünteesi reguleerimine; toimimine raku energeetikas oksüdatiivsete ensüümide koostisosana; toimimine antioksüdandina, olles superoksiidi dismutaasi kofaktoriks; toimimine kofaktorina kollageeni, elastiini , rasvhapete ja kolesterooli ainevahetuses olevates ensüümides.
Jood (I) – türeoidhormoonide sünteesimiseks vajalik materjal; nende hormoonide kaudu mitmepalgeline mõju kogu organismi talitlusele.
Mangaan (Mn) – toimimine rea ensüümide kaitsefaktorina, mis mõjutavad valkude, süsivesikute ja lipiidide ainevahetust.
Kroom (Cr) – insuliini toime võimendamine hormooni retseptorite seisundi mõjutamise kaudu.
Koobalt (Co) – toimimine kobalamiini komponendina ning seeläbi eelkõige normaalse vereloome tagamine.
Seleen (Se) – toimib koos vitamiin E-ga kui oluline antioksüdant , olles glutatiooni peroksüdaasi kofaktor ; hambakoe valkude koostisosa.
Fluor (F) – hambakaariese vastane toime.
8. Vesi, valgud , lipiidid , süsivesikud organismi koostisosadena, nende peamised funktsioonid ja hulk organismis:
Vesi (H2O) – inimese organismi kui terviku kogumassist moodustab suurima osa vesi. Vesi moodustab meie kehast ligikaudu kaks kolmandikku. Vee hulk sõltub nii vanusest kui soost. Vastsündinul 75%, täiskasvanud mehel 60% ja täiskasvanud naisel 50% keha massist. Erinevus mehe ja naise organismi veesisaldusest tuleneb peamiselt rasvkoe osakaalust keha koostises.
Funktsioonid:

Universaalne lahusti. Erakordselt head lahustiomadused on veel tänu tema molekuli ehituse omapärale. Kuna laengute jaotus vee molekulis on ebaühtlane , on see vaadeldav dipoolina, kus on eristatav positiivselt ja negatiivselt laetud “ots“. Sellest tulenevalt on vees hästi lahustuvad ioonivõrega ained (nt NaCl jt soolad), aga ka kõrgmolekulaarsed ühendid (nt paljud valgud), mille molekulis leidub polaarseid piirkondi;

Ideaalne reaktsioonikeskkond. Vee tähelepanuväärsed lahustiomadused teevad temast ühtlasi ideaalse reaktsiooonikeskkonna. Tõepoolest, elu aluseks olevad keemilised reaktsioonid kulgevad vesilahustes, nii on see loomulikult ka inimorganismis (nt hüdrolüüsiprotsessis lagundatakse ka vee molekul ). Vett tekib ka organismi energiavarustuse aluseks olevate oksüdatsiooniprotsesside lõpptulemusena;

Termoregulatoorne funktsioon. Tulenevalt vee suurest soojusmahtuvusest on tema temperatuuri tõstmiseks vajalik soojushulk samuti suur. Seega on suurel vee hulgal meie organismis ilmne keha temperatuuri stabiliseeriv toime. Veelgi ilmekamalt tuleb vee termoregulatroorne roll meie organismis esile seoses higistamisega. Higistamine on ainus füsioloogiline mehhanism , mis võimaldab organismi efektiivselt jahutada (st normaalset temperatuuri säilitada) ka keskonnas, mille temperatuur oluliselt ületab inimkeha temperatuuri. Organismi vedeliku ressurss on siiski piiratud. Selle vähenemine alla normaalse taseme mõjutab organismi talitlust mitmel viisil. Näiteks omab isegi võrdlemisi väike veekaotus kehalisele töövõimele selgesti tuvastatavat negatiivset toimet. Suur veekaotus võib aga seoses termoregulatsiooni häirumisega kaasa tuua äärmiselt ohtliku terviserikke – kuumarabanduse;

Kaitsefunktsioon. Vesi omab olulist kaitsefunktsiooni, toimides määrdeainena, mis väldib vigastusi hõõrdumise tagajärjel, või vajadusel pesuvahendina.
Valgud – Valgud on ühest või mitmest polüpetiidahelast koosnevad biomakromolekulid. Valgud on geneetilise info realiseerumise vahendid/resultaadid. Seetõttu on nad arvukaimad individuaalsed makromolekulid mitmesuguste funktsioonidega. Inimorganismis leidub üle 50 000 individuaalse valgu.
Funktsioonid:

Struktuurne funktsioon. Valgud annavad bioloogilistele struktuuridele tugevuse ja vastupidavuse;

Bioloogiline katalüsaator . Praktiliselt kõik reaktsioonid elusrakkudes toimuvad ensüümvalkude katalüüsival toimel;

Transport. Transportvalgud on võimelised spetsiifiliselt siduma erinevaid molekule ja ioone ning toimetama neid ühtedest kudedest teistesse. Näiteks erütrotsüütides paiknev ning hapniku trantsporti kindlustav hemoglobiin;

Kontraktiilne funktsioon. Kontraktiilsed valgud tagavad organismidele võime kokku tõmbuda, kuju muuta, liikuda . Inimese skeletilihases, aga ka südame- ja silelihaskoes toimivad kontraktiilsete valkudena müosiin ja aktiin ;

Kaitsefunktsioon. Organismi üks olulisemaid kaitsereaktsioone on vere hüübimine, mis toimib rea hüübimisfaktorite koordineeritud funktsioneerimise tulemusena. Valdav enamus hüübimisfaktoritest on valgud, sealhulgas ka nende seast enam tuntud ühendid fibrinogeen ja tromboniin. Kaitsefunktsiooniga on näiteks lümfotsüütides produtseeritavad immunoglobuliinid, mis on võimelised ära tundma ja kahjutuks tegema baktereid, viirusi, võõrvalkusid. Kaitsefunktsioon on samuti mitmetel valkudel tänu nende vastupidavusele mehhaaniliste mõjutuste suhtes, nagu näiteks kollageenidel nahas ja veresoonte seintes;

Toitevalgud ja ladestavad valgud omavad inimese jaoks enamasti tähtsust kui toitained . Neid leidub näiteks taimeseemnetes, sealhulas teraviljas. Näiteks piimavalk kaseiin ja munavalk ovoalbumiin;

Energeetiline funktsioon. Valkude energeetiline tähtsus on küll võrreldes süsivesikute ja lipiididega, aga samuti valkude endi eespool mainitud muude funktsioonidega suhteliselt tagasihoidlik , kuid siiski märkimisväärne. Pikaajalisel kehalisel pingutusel võib nende osakaal organismi üldises energiakulus küündida 5-18%-ni. Valkude energeetiline roll on seejuures eriti silmapaistev neil juhtudel, kus lihaste süsivesikute varud vahetult pikaajalise kehalise töö eel on mingil põhjusel (ebaadekvaatne toitumine) väikesed. Valkude kasutamine energiaallikana organismi normaalse funktsioneerimise tagamiseks suureneb ka nälgimise ajal.
Lipiidid – Lipiidid on orgaanilised ained, mis lahustuvad hästi mittepolaarsetes lahustites , kuid on vees praktiliselt lahustumatud . Kuigi lipiide sisaldavad inimese organismi kõik rakud, on neid kõige enam rasvkoes , mis paikneb peamiselt naha all ja siseelundite ümbruses. Inimese keha massist moodustavad lipiidid normaalse keha koostise korral 17-30 aastastel naistel 22-28%, sama vanadel meestel aga 12-16%.
Funktsioonid:

Energeetiline funktsioon. Energeetilist funktsiooni täidavad organismi varulipiidid ( triglütseriidid ehk neutraalrasvad). Kõrge energeetiline väärtus tuleneb asjaolust, et triglütseriidi rasvhappejääkides on C- aatomid enamasti maksimaalselt küllastatud vesinikuaatomitega (maksimaalselt redutseeritud);

Termoregulatoorne funktsioon. Nahaalune rasvkude (neutraalrasvad) tagab termoisaltsiooni (kaitseb keha mahajahtumise eest) ning annab kehale ka teatud vormid. Eraldi tuleb rõhutada nn pruuni rasvkoe funktsioone. Selle rasvkoe rakkudes on ohtralt mitokondreid (nende pigmendid tsütokroomid annavadki koele pruunika värvuse). Selles rasvkoes on rasvhapete intensiivne lõhustumine korraldatud nii, et ATP sisuliselt ei toodeta, st energia eraldub lihtsalt soojusena. Seetõttu on sellel koetüübil oluline osa vastsündinute/imikute organismi soojusregulatsioonis. Vastsündinutel pole termoregulatsioon veel täielikult väljakujunenud. Pruun rasvkude paikneb mõnedes kehapiirkondades (kuklas, abaluude piirkonnas, rinnaku taga, nahaaluses koes, lihaste vahel jne). Imiku soe ja niiske kukal on pruuni rasvkoe rasvhapete lõhustumisel intensiivse soojuse vabanemise tundemärk. Soojusproduktiooni pruunis rasvkoes reguleerivad sümpaatiline närvisüsteem ning hormoonidest eeskätt epinefriin ja norepinefriin. Kui keha üldine soojaregulatsioonisüsteem on välja arenenud, siis pruun rasvkude praktiliselt kaob;

Mehaaniline kaitse. Rasvkude koondub ka siseorganite ümber ja moodustab mehhaanilise põrutuste eest kaitsva, amortiseeriva kihi. Selline kaitsekiht ümbritseb näiteks neerusid ja paikneb ka silmamuna taga. Ka pikaajalisel nälgimisel kaotab mehhaanilist ülesannet täitev rasvkude suhteliselt vähe lipiide;

Lahusti. Tänu toidulipiididele kui lahustile saabuvad meie organismi rasvlahustuvad vitamiinid . Rasvlahustunult deponeeruvad inimorganismis mitmed vitamiinid. Väheaktiivne rasvkude on omalaadne lahusti. Nimelt selles võivad talletuda hüdrofoobsed , mittemetaboliseeruvad ksenobiootikumid (s.h. ka ravimid ). Seda fakti peaksid silmas pidama eelkõige need isikud, kes kavatsevad alustada kiiret ja ränka dieeti. Kiire rasvkoe elimineerumine vabastab järsult ja rohkesti rasvkoes talletunud raskmetalle jt kahjulike ühendeid;

Struktuurne funktsioon. Lipiidid on bioloogiliste membraanide peamisi koostisosasid. Struktuurne tähtsus on eelkõige fosfoglütseriididel;

Trantsport . Rasvlahustuvate vitamiinide ja koleterooli transport organismis tagatakse eeskätt vere lipoproteiinide poolt;

Regulatoorne funktsioon. Näiteks neerupealise koores ja sugunäärmetes produtseeritavad steroidhormoonid .
Süsivesikud – süsivesikuteks ehk sahhariidideks nimetatakse suurt hulka orgaanilisi aineid, mis koosnevad peamiselt süsinikust, vesinikust ja hapnikust.
Funktsioonid:

Energeetiline funktsioon. Erinevalt rasvadest on glükoos ja glükogeen kasutatavad mitte üksnes aeroobsetes tingimustes (lihase hapnikuga küllaldase varustatuse korral) vaid ka anaeroobselt (hapniku defitsiidi oludes). Teiseks glükogeeni näol paiknevad olulised süsivesikute reservid otseselt lihasrakus, mistõttu nende kasutamist energiaallikana on võimalik vastavalt vajadusele kiiresti intensiivistada või pidudada. Peamine alternatiivne “kütus“ – rasvad – paikneb aga valdavalt lihasrakust (lihasest) kaugel ning selle kättesaadavus ja kasutatavus töötavates lihastes on seetõttu suhteliselt piiratud. Kokkuvõttes siis süsivesikud, eelkõige glükoos, on ühelt poolt vahetuks energiaallikaks, teisalt moodustavad nad aga maksas ja lihastes ladestatud glükogeeni näol märkimisväärse energeetilise reservi.

Struktuurne funktsioon. Eriti selgesti tuleb sahhariidide struktuurne tähtsus esile taimede puhul, milles rakukesta peamiseks koostisosaks on tselluloos , väärib see siiski märkimist ka inimese organismi silmas pidades. Mitmed galaktoosi, glükuroonhapet, N-atsetüülglükoosamiini ja N-atsetüülgalaktoosamiini sisaldavad heteropolüsahhariidid on kõhrede, naha ja silma sarvkesta sidekoeliste struktuuride koostisosaks.

Bioloogiline määrdeaine. Tähelepanuväärne on heteropolüooside toimimine bioloogilise määrdeainena. Näiteks hüaluroonhape on sünoviaalvedeliku määrdeliste omaduste seisukohast selle peamine komponent.

Regulatoorne funktsioon. Süsivesikud on mõningate hormoonide ja koensüümide komponentideks.

Algmaterjaliks. Näiteks glükoos, sattudes erinevatele ainevahetusradadele ( glükolüüs , tsitraaditsükkel , pentoosfosfaaditsükkel) annab palju vaheühendeid, mida kasutatakse aminohapete, rasvhapete, nukleotiidide ja teiste ainete sünteesimiseks.
9. Lahuse mõiste ja koostise väljendusviisid: protsendiline koostis ja molaarne kontsentratsioon:
Lahus – on kahe või enama aine molekulide (ka aatomite ja ioonide) ühtlane segu. Koosneb lahustist ja selles lahustunud ainest. Liites omavahel kokku lahustunud aine ja lahusti massid , saame lahuse massi.
Massiprotsent – Lahuse koostist saab iseloomustada massiprotsendiga. Lahuse massiprotsent (P ehk W) näitab, mitu protsenti moodustab lahustunud aine mass lahuse kogumassist. See arvutatakse lahustunud aine massi ja lahuse massi suhtena, mis on väljendatud protsentides. Mõnes ülesandes on aga juba teada lahuse %-line koostis ning tuleb leida kas aine, lahusti või lahuse mass. Sel juhul peame teadma, et:
aine% + lahusti% = 100%
Molaarne kontsentratsoon ehk molaarsus iseloomustab lahuse kontsentratsiooni ning näitab, mitu mooli ainet on lahustatud 1 liitris lahuses. Molaarse kontsentratsiooni mõõtühik on: 1M = 1mol/l –> ühe molaarne lahus ehk üks mool ainet/ühes liitris lahuses.
10. Difusiooni, osmoosi, pH ja puhverlahuste mõiste:
Difusioon – ainete iseeneselik segunemine ehk ühe aine molekulide tungimine teise aine molekulide vahele. Passiivse transpordi üks viise.
Osmoos – lahusti (nt vee) difusiooni läbi poolläbilaskva membraani, kusjuures lahusti liigub madalama kontsentratsiooniga lahusest (vee puhul kõrgem veepotensiaal) lahusesse, kus on kõrgem lahustunud aine kontsentratsioon (vee puhul madalam veepotensiaal). Osmoos kontrollib vee jagunemist keha erinevate vedelikuruumide vahel.
pH – Vesinikeksponent ehk pH on negatiivne logaritm lahuse vesinikioonide kontsentratsioonist (mol/l). pH väärtused jäävad reeglina vahemikku 0...14. On siiski ka ülihappelisi lahuseid, mille pH on negatiivne. Samuti on tugevalt aluselisi lahuseid, mille pH väärtus on suurem kui 14. Puhta vee pH = 7. Vihmavee pH on kergelt happeline, sest vesi reageerib õhus oleva süsinikdioksiidiga, moodustades süsihappe. Normaalne vihmavee pH on umbes 5,5. Lahus on happeline kui pH 7 ja neutraalne kui pH = 7. Vastavaid keskkonnaolekuid nimetatakse aluselisuseks (pH > 7) ja happesuseks ehk happelisuseks (pH
Puhverlahus – puhverlahused on sellised lahused , mis säilitavad oma H-ioonide konsentratsiooni (pH-väärtuse) püsivana vaatamata teatud hulga happe või leelise lisamisele või lahjendamisele. Puhverlahuse tüübid: nõrk hape ja tema sool tugeva alusega, nõrk alus ja tema sool tugeva happega .
Süsivesikud
1. Süsivesikute keemiline olemus, nende klassifikatsioon : monosahhariidid , oligosahhariidid ( disahhariidid ), polüsahhariidid :
Süsivesikuteks ehk sahhariidideks nimetatakse suurt hulka orgaanilisi aineid, mis koosnevad peamiselt süsinikust, vesinikust ja hapnikuks – Cn(H2O)n. Molekuli keemilise struktuuri alusel jaotatakse süsivesikud kolmeks peamiseks rühmaks , milleks on monosahhariidid ehk monoosid , oligosahhariidid ja polüsahhariidid ehk polüoosid .
Monosahhariidid ehk monoosid on süsivesikute seas lihtsaima struktuuri ja väikseima molekulmassiga ühend, mille molekuli põhiskeleti moodustavad kolm kuni seitse süsiniku aatomit. Vastavalt aldehüüd - või siis ketorühma olemasolule molekulis eristatakse monosahhariidide hulgas aldoose ja ketoose. Monoosid on glükoos, galaktoos , fruktoos ja riboos.
Oligosahhariidid on võrreldes monosahhariididega keerukama struktuuri ja suurema molekulmassiga süsivesikud. Nende molekul koosneb kahest kuni kümnest omavahel spetsiifilise keemilise sidemega ühendatud monosahhariidi jäägist. Inimorganismi ainevahetuse seisukohast omavad neist suurimat tähtsust kahest monoosijäägist koosnevad ühendid ehk siis disahhariidid. Disahhariidid on sahharoos , laktoos ja maltoos .
Polüsahhariidid ehk polüoosid koosnevad samuti monoosijääkidest, kuid viimaste arv on erinevalt oligosahhariididest väga suur, küündides mõnest sajast sadade tuhandete ja isegi miljonini. Polüsahhariididel ei ole kindlat molekulmassi, sest monoosijääkide arv nende molekulis võib suurtes piirides varieeruda. Homopolüsahhariid koosneb ainult üht liiki monoosijääkidest, seevastu heteropolüsahhariidi molekuli kuulub vähemalt kahest eri liigist monoose. Taimsed polüoosid on tärklis ja tselluloos ning loomne glükogeen.
2. Glükoos ja fruktoos - looduses enam levinud monosahhariidid:
Glükoos – ehk viinamarjasuhkur, looduses laialdaselt leiduv aldoosne, heksooside hulka kuuluv monosahhariid . Vees lahustuv magusa maitsega värvitu kristalne aine. Looduses on ainult glükoosi D-isomeeri nii vabalt kui ka paljude polüsahhariidide ja heteroglükosiidide põhikomponendina, hürolüüsi püranoosvormina. Vaba glükoos on eriti rohkesti viinamarjades, datleis, mõne taime rohelistes osades ning mesilaste mees. Olulisel määral ka loomade veres.
Fruktoos – ehk puuviljasuhkur on sahharoosi komponent. Pärilik fruktoosi intolerantsus resulteerub fruktoosi kuhjumisena maksas (tõsine hüpoglükeemia , oksendamine, kollatõbi, hemorraagia).
3. Monosahhariidide D- ja L- isomeerid :
L- ja D-isomeeride eristamise aluseks on hüdroksüülrühma ruumiline paiknemine asümmeetrilise süsiniku aatomi juures. Fruktoosi ja riboosi molekulides on asümmeetrilisi C aatomeid kolm, glükoosi ja galaktoosi molekulides koguni neil. Niisugused monoosid jagunevad D- ja L-isomeerideks vastavalt sellele, milline on hüdroksüülrühma ruumiline paiknemine aldehüüd- või ketorühmast kõige kaugemal asetseva asümeetrilise C aatomi juures. Valdav enamus kõigist looduses levinud monosahhariididest ongi D-isomeerid, L-vorme leidub väga vähe.
4. Disahhariidid:
Disahhariidid on maltoos, laktoos ja sahharoos. Nad koosnevad kahest monoosijäägist.
Maltoos – linnasesuhkur ehk maltoos on redutseeriv disahhariid , mida leidub taimedes tärklise hüdrolüüsiproduktina. Maltoos koosneb glükoosi jääkidest.
Laktoos – ehk piimasuhkur koosneb galaktoosi ja glükoosi jääkidest. Laktoos on piima peamine süsivesik . Laktoosi sünteesivad vaid imetajate piimanäärmete rakud laktatsiooniperioodil laktoosi süntetaasi toimel.
NB! Nii maltoosi kui ka laktoosi molekulis on üks vaba poolatsetaalne –OH rühm, mis annab neile redutseerivad omadused. Seega on maltoos ja galaktoos nagu ka kõik monosahhariidid redutseeriva toimega.
Sahharoos – glükoosi ja fruktoosi jääkidest koosnev disahhariid. Sahharoosi sünteesitakse paljudes taimedes. Sahharoos on süsivesikute trantsportvorm taimelehtedest taime teistesse osadesse. Loomorganism ei omasta sahharoosi. Kõrgetel kontsentratsioonidel sahharoos